COSA NOSTRA DAMUS

Olin siis pisut üle poole sajandi elanud. Elanud elu, mille olin viimse sekundini ise valinud. Nii ilmaletuleku kui kõik sellele riburada järgnenu. Sekund sekundi, tund tunni ja aasta aasta järel.

Kokkupuuted inimestega käisid kogu selle aja jooksul justkui mingi võrrandiga läbi korrutatud koefitsendi alusel. Nagu kõikidel inimestel läbi terve aja. Ikka olid liidetavad ühes, summa teises ja võrrandi tundmatud kusagil vahepealses etapis. Nõnda samuti oleme me kõik ja olin isegi, alati kellegi võrrandis tundmatu. Andekamate loovusest nõrguvates huupioletustest kuni puupeade monoliitsete malm-mänguasjadeni.

Kui kõik ootamatult nagu reegel seab algas, oli üldrahvalikku massilist hämmeldust isegi imekspandavalt vähe. Neid kes ammuli sui tarduvad, kui peale lehtede langemist ootamatult lund näevad sadama hakkavat, ei ole tegelikult nii palju kui arvatakse. Inimene teab, et asjad kulgevad alati spiraalipidi. Mis kunagi olnud, tuleb oma õigel ajal taas ja uuesti ning uuesti. Kus on tühjus, on võimalus ja ruum millegi tekkimiseks ning seal kus midagi juba olemas, elab niikuinii rahulolematus ja millegi muu ihalus.

Ma elasin selle üle ja läbi ning räägin ainult iseenda tulevikukogemusest. Sel kõigel polnud olnuga ega olevaga tegelikult mingit pistmist. Seepärast ei saa siit otsida ega ka leida mitte ridagi ühestki sangarist. Uskumatuna tundunud perspektiiv sai seetõttu väga ootamatult realistlikuks tegelikkuseks. Ei valusam kui võiks karta ega ka ilusam kui sooviks paluda. Eestist jäi alles vaid termin, elektroonilise varamu veergudel ning täht legendide kartoteegis Atlantise, Bermuda, Chupacabra ja Dallase mõrvaloo kõrvale. Selles keeles räägitut ei mõista keegi ning tema kunagisest eksistentsist huvitub vaid pisike punt entusiastlikke snoobe. Õieti kuhtus see keel aegapidi ja hääbumishoogu kogudes juba pikalt. Temast sai meeleolude väljendamise ning enesekeskse edeva olelusvõitluse valikuteta vahend. Oma liigi keskel verbaalset amokki joostes, ise ellu jäämine.

Inimesed ei hoiaks vanast kinni, kui nad usaldaksid uut millest haarata. Inimese soov on inimlik – ta vajab kogemuse loodud tunnet. Seepärast kerkivadki esile ja saavad silmapaistvaks need, kes uuest esimesena haaravad ning kaemusliku kogemuse võrra minimaalsegi edumaa saavutavad. Hämmastav seejuures on tõsiasi, et motiiv selleks on väga primitiivne. See on sõnul seletamatu edujanu, mis konstrueeritud loogikale nõjatudes, ühele liigile elujõu ja kestvuse annab. Nõnda ihalebki liik oma eksistentsiks mitte mitmeksisust vaid konstitutsiooni. Niinimetatud põhiseadust, mis tegelikult pole midagi muud, kui sarnase liigi põhiseadusest tehtud koopia või selle mugandus. Seepärast tõusebki aegajalt mõni käsi, et küsida luba põhiseaduse või selle paragraafide muutmiseks, nagu oleks see midagi obligatoorset.

Ma olin Eesti riigi Põhiseadust sirvinud.

See on aus hinnang nii iseendale kui põhiseadusele, sest see polnud esimene ega jäänud viiimaseks üllitiseks, mis meeli paelumata pooleli jäi. Lugedes elu jooksul mitu korda kaanest kaaneni läbi Dumas “Kolm musketäri” õppisin ma kõike konstitustioonilist palju rohkem. See köitis ja haaras kaasa seiklustesse, mille väljamõeldud tegelased olid usutavamad ja situatsioonid tõelisemad kui üheski põhikirjas. Kui konstitutsioon oleks elav dokument, mitte peenekoeline uustestamentlik pusserdis eliidi eneseõigustuseks, ei kukuks kokku ükski riik.

Paraku XXI sajand sellega ajalukku läkski, et kõikide virnadesse seisma vorbitud  kokkulepete murdmine, algas juba enne kui tint  kuivada jõudis.

Nii, nagu sportmängudes, kus meeskonna treener saab võtta minutilise vaheaja, said ka riigid kahetuhande kahekümnendal võtta “time out”-i.

Kogu maailmas sel hetkel eksisteerinud riigid said selle mõttepausi, et teha uus plaan võidukaks jätkamiseks. Palju see pallimängust ei erinenud. Oli riike, kes visandasid vildika vilistades valgele tahvlile kiirrünnakute kombinatsioone ning läksid jätkama va bank. Oli riike, kes proovisid taastumiseks puhkehetki välja petta ning visklesid siis vigastust teeseldes murul ning nende trikk toimis, sest just säästetud jõuvarud viisid võidule. Nii neid kui teisi ühendas üks ühine nimetaja. See nimetaja oli meie. 

Neil polnud otsustavatel hetkedel sooja ega külma vastasmeeskonna fännide bööööööst ja vilekoorist. Neid ei puudutanud miski muu sel hetkel maailmas toimuv – üksnes üks ja ainus ühine eesmärk. Enne seda olnu ja peale seda järgnev, muutus ilma igasuguse konstitutsioonita selleks hetkeks tähtsusetuks. Kõik hingas ühes nagu hästi funktsioneeriv kops, mille rakud ei hakka poolel teel ootamatult maksarakkudeks.

Need kes seda suutsid, jäid kestma, sest toimib see, mis looduses töötab. Sipelgakuninganna või mesilasema ei rända ega lenda üksinda meetritki. Munemisest, oma ainsast eluülesandest rääkimata. Hool, reaalne mitte sõnademulin, tööliste ja korravavurite eest on valitsejannade elu või surma küsimus.

Uskudes, et olulisem töölistest on see, et töö saaks hästi tehtud, õnne ei too.

Sipelgad tassiks mesipuud okkaid täis ja mesilased kleepuksid kuklasepesa sissekäiguavadesse magusateks troppideks.

Eestiga läkski seepärast täbaralt.

Kui teised möllasid spordiplatsil või elasid röökides omadele kaasa, istus Eesti pea õlgade vahel rahvasummas. Marlimask püüdlikult ees. Püüdes pingsalt selgusele saada, kellel parasjagu parem seis on, et võitjate poolel olla.

Eesti teadis, et võitjad teevad suure peo mille pohmell kestab nädalaid, kuni viimaks nagu kihisev Alcaseltser argipäeva poolt alla neelatakse. Eesti ei saanud päris kõikidest ülistuslauludest aru. Ei mõistnud päris lõpuni ka tuututavate autodega linnatänavate ummistamist ja vitriinakendesse visa kivide loopimist, kuid tegi siiski õnnelikku nägu. Püüdis olla nagu võitja. Käituda nagu võidurõõmust hullunud võõrad, aga maarjamaalase madalat profiili hoides.

Ta käis mööda pummeldavaid trotuaare ja pressis end pidutsevates parkides läbi lagastava rahvamassi, aga ta polnud seal sellegipoolest mitte keegi.

Kaotajad elasid end samal ajal samamoodi välja. Inimeseloom on juba kord selline, et tahab auru välja lasta.

Nii põrnitseski ennast Skype-i leiutajana igas maailma otsas tutvustav Eesti, teiste Insta-pilte ja ei teinud vahet. Peopildid olid identsed nii kaotajatel kui võitjatel.

Vaid laamendajate lokkavas lagas lootust otsivate luuameeste, üksikud figuurid, magava marodööride armee magus norskamine kõrvus. Seal kusagil selle sodi keskel, ühel enamvähem säilinud pargipingil ta istub. Ta ei tea mis maa see on ega sedagi kus linnas ta viibib. Tal on kõht tühi ning pole saanud ei pesta ega peldikusse. Kaks läbitõmmatud hoora, kes mööda minnes keskelt murdunud Kentile tuld tahavad, ei saa Eestilt sedagi, sest ta ju ei suitseta. Teeks küll ühe, aga kui on keelatud ei maksa.

Arva, mida ta tegi, kui viimaks peale kogu seda läbi elatut omade keskele tagasi jõudis?

Jutustas pikalt, kuidas tal oli väga palju olulisi ja huvitavaid kokkusaamisi. Võitjate presidendi, peaministri, väravavahi, kesktormaja, võiduvärava autori ja muidugi sadade õnnelike inimestega, kes kõik osutusid suurteks Eestimaa sõpradeks.

Kokkuvõtteks mõtleb ta jutustades hoogu sattudes ka selle välja, et edaspidi tehakse riikide vahelist koostööd, mille eesmärk on muuta spordis reeglid nii, et nõrgemad ka võidaksid ning tõstab kobarseadusega ka tervisejooksu aktsiisi. Me tahame ju võita?

Alles XXII sajandil jõuab siin aladel elanud rahva kultuuriteadvusse taipamine, et inimesed ei vaja selliseid mõisteid nagu tööpuudus ja töötu. Inimene on loomult looja ja tal on nokitsemist niikuinii. Kui muud pole, siis niidab kasvõi kodukrundil muru.

Töö ei lõpe iial ja seda kogu planeedil.

Viimaks taibatakse, et kui tuleb kihu kirjutada kokku parem ja pisikutekindlam põhiseadus, on igal inimesel õigus elule, kõige selle sisse käivaga.

On üksnes üks ja ainus paragraaf ja see on, et keegi ei otsusta teise eest tema elu ega saatust. Sellest saab alguse riik mitte regulatsioonist, kui palju inimesi päevas tohib Saaremaale astuda, et see viltu ei vajuks…

Mäletan sõpra, kes kunagi aastaid tagasi kurtis, et piinlik on. Piinlik on elada ja mõelda, et maailma metropolides ja muudes suuremates- ja pealinnades elavad inimesed on uhked. Uhked, et nad on moskvalased, njuujorklased või võrukad. Nad ei häbene oma kodulinna, sest nad ei häebene selle linnapead. Edgar Savisaar oli siis Tallinna linnapea.

Mäletan, et lohutasin teda tookord, et mitte miski pole igavene. Täna on Tallinnas nime poolest haldusüksusena kesklinn, aga varsti on kogu Tallinn Kesk-linn. Sealt edasi ei ole ka Järvamaa enam kesk-Eesti, vaid Kesk-Eestiks saab kogu maa.

Sealtpeale olengi hakanud oma tulevikunägemusi vaka all hoidma, sest nii läheb, tahad või mitte. Ma tean sedagi, mida president enne kohkudes ärkamist unes nägi. Seda et Jüri Ratas tuli Kadriorgu ja esitas valitsuse tagasiastumispalve.

Nüüd tuli teha kiire ettepanek moodustada uus valitsus, aga kellele sa jätad selle kogu selle sõnniku rookida? Omadele ju ei tahaks – seega Helmed 🙂