LOKSBERI

Muidugi sa tead seda tunnet oma lapsepõlvest. Seda tunnet, et kuulates muusikat, näib nagu laulaks artist sellest, mida me kuuleme ja kaasagi laulame. Tegelikult selgub, et lauluteksti kirjutaja on mõelnud ja öelnud midagi hoopis muud. Mõistagi sõltub see teksti haakumisest muusika ja selle rütmiga, kuid pole üldse tähtsusetu seegi, et pudikeelset ja diktsioonivaba Beibagbeibe Laavjusoo Mats kaob lihtsalt suhu ja sügavale putru ning üksnes täishäälikute meloodilisest ajeetusest sünnibki asi mida transistorid tärinal tulistavad. Minul oli neid laule omajagu, mille tehistekstid paaris kohas senimaani linnukeelsed tunduvad. Aga hoopis teisest kellast on see seier, et ma teadsin terve lapsepõlve, et nõiad käivad Walpurgi ööl Bloksbergi mäel Volbrit tähistamas. Õieti oli Walburga katoliiklaste naispühak, kelle mälestuspäev on esimesel mail. Bloksberg on aga mägi Norras, mis kõigest kõla poolest on sarnane Loksberi ehk nõidade sabatiga mitte aga geograafilise pinnavormiga kusagil Preisi- või Baierimaal. Ühesõnaga kokkuvõtteks – kui oled parketikõlblik, tee taotlus, võta õukonnast stipendium või toetus ning uuri välja – see tähendab – kirjuta mingi oma lugu ja nimeta see selgunud tõeks.

Kui sul niipalju pulssi pole et selle kallal pusima hakata, mõtle niisama.

Kas sa pole tõesti kunagi tunnistada julgenud, et vahetevahel ajab kogu see esoteerika sul pildi kirjuks? Nii olemegi kes kuidas, otsustanud omatahtsi omale asjast arusaam luua ning sellesse kuni kõikumalöömiseni uskuda. Mina usun loodusrahvaste šamaanlust. Looduse pühendunud austamist ning maa-, metsa-, mere- ja tuulevaimudega suhtlemisvõimet. Ma usun šamaani kes ei otsi, vaid kes teab ning kes ei pelga öelda otse – ma ei saa täna. Ei tule välja ja kõik. Või suudad sa mulle seletada, mis imevägi on vahaküünlas või kotkasules et nad nagu trimmer ja muruniitja nupust käima lähevad ja oma tööd teevad? Šamaanirituaalil, kus muutunud teadvuse seisundis surma ja sündi sain kogeda, tuli trobikond taipamisi mis avardasid mu maailma oluliselt. Tähtsaim neist oli see, kui naeruväärselt tühiste asjade pärast me omale kannatusi, süütunnet, häbi ja hirme loome. Kui tähtsusetuks saab ühe silmapilguga kõik mis tundub elus kallis ning kui oluliseks muutub seni nähtamatu ja peidus olnu. Sellest kogemusest aastaid tagasi, tuli mulle kristallselge teadmine, et mingisugust surmajärgset ringilööberdamist ja oma vanas kodus ustega kääksutamist ei ole ega tule. Vähemalt mingi aeg, kusjuures aeg kui mõiste kaotab seal üldse oma kuju ja vormi. See äraoleku teadvustamine on nii vabastav ja kaunis, et seda niiöelda kummitama mineku kihu lihtsalt ei tule. On kergus ja vabadus ning kui alguses ongi pisut pentsik mõelda, et mil moel seal küll minuta toime tullakse…kuid siis kohe küsid sa endalt – kes? Kes need on, kes sinuta olla ja elada ei saa? Rauhhhh on sul nimekiri laual ja näod silme ees. Sa arvad, et väiksed lapsed ja vanad inimesed vajavad hoolitsust ja abi. Kui sa oled ise üks kahest, näed sa seda kõike hoopis teistmoodi. Ma mõtlen seda sinu hoolitsust, mis neile võib näida millegi hoopis teisena. Piirangute, otsustusõiguse puudumise ning vajadusena väljendada pidevat rõõmu ja tänu selle metsiku hoolitsemise eest. Teisele poole jõudes, näed sa kõike esmakordselt täiesti ehedas vabaduses. See on sedavõrd sügav et ühtäkki kaob kogu pelgus selle ees millest sa midagi ei teadnud. Hirm teadmatuse ees muutub joovastavaks eneseleidmiseks ja see on rabav ning unustamatu rännakukogemus.

Kujuta nüüd ette, et oled just kohale jõudnud. Unustanud et just hetk tagasi muigasid veel enda üle. Selle iseenese üle, kes viimased kümme aastat on mingisugust päranduseks saadud asja siidirätis ja kirstupõhjas peitnud nagu mõnd hindamatut varandust. Sa oled just maitsnud universumi maitsvamat vilja nimega hingevabadus ning sa suudad loobuda isegi seda ette kujutamast, et sul on millega lennata või vee all ujuda. Saad sa aru? Sa oled nii vaba, et see on täiesti enneolematu tunne. Sa taipad ja tunned väga selgesti, kui hästi saavad kõik keda sa endast sõltuvuses olevaks pidasid, tegelikult sinuta hakkama ning tead mis – see ei kurvasta sind! Sul ei ole seda tunnet et niipaljukest te siis mu imelist isiksust oluliseks pidasitegi. Sa oled nii õnnelik ja vaba, et see ei tekita selle kõrvale pikalt ühtegi muud tunnet. Niisiis – kujuta nüüd ette, et sa oled just sellesse kohta jõudnud. Korraga tunned sa, et miski puudutab sind. Sa ei saa aru, mis see on ja kes seda teeb, kuid sa adud, et keegi püüab sind kuhugi kutsuda. Ta käitub teistmoodi, lõigates omal sõrme otsast vere jooksma ning tilgutades seda siia sinna vehib küünlaga või sulega. Kõristab ja kolistab asjadega mis vaikses ruumis olijad uudishimulikuks teeb ning manab ette näo, et kontroll on tema käes. Sina samal ajal, ilmselgelt sellest sonimisest häirituna, peaksid nüüd vist siis mingisugusel moel sinna sekkuma. Niiöelda oma asjad kõik kõrvale heitma ja mingisse seltskonda nähtava ja tuntavana kohale tulema. Sa isegi ei tea miks. Võibolla tahab sind keegi peale surma veelkord perse saata? Võibolla keegi igatseb sind nii metsikult taga, et ei suuda uskuda et läksidki lihtsalt ära. Mis sa siis nüüd sellises olukorras teed?

Sa mõistad üht. Kui sa kus tahes, siin või sealpool jõge, ei suuda olla vaba ega sina ise, ei ole sa elus ega surnud. Sa oled sündimisprotsessis ja koged kogu oma teadlikkusega, et pead veel need ja teised asjad ära tegema, alles siis tuleb nirvaana, täiuslik õnn ja vabadus. Teisisõnu – sünnid et surra ning kogu vahepealse aja valmistudki sa kusagil kauges tulevikus elamiseks. Seal oled sa õnnelik. Sul on unistuste kodu, ideaalne partner, teistest silmapaistvamad lapsed, mugav auto, moesolev lemmikloom. Küll see kõik tuleb, pean enne asjad tehtud saama.

Miks kirjutavad inimesed hüvastijätukirju? Selle pärast kirjutavadki! Et mahajääjate süütunnet nagu pillikeelt pingule vedada. Selle pärast pöördumegi lahkujate poole sama aupaklikkusega nagu saabujategi poole. Sündijad ja surijad on suuremas soosingus. Nad on väljavalitud! Igaüks. Viimne kui üks me seast on selle soosingu saanud. Mis tähtsust on siis kõige selle kokkutassimisel, mida sul enne ei olnud ja pärast enam vaja ei lähe? Mis raevu peaks tekitama sinus kellegi plaan korjata sinult makse, et olla su valitseja? Sa teed oma laste ja vanadega sedasama mida õukond teeb sinuga – annab sulle hädapärase, et püsiksid seal kus on sinu koht ja taipaksid olla tänulik – nii ei katke kett su ahelate vahel, ori.