MEES VÄIKSE EMMIGA

Kujutle maastikku. Veelparem, alustame galeriist. Tead ju küll seda tunnet, mis kunstigaleriides põue poeb. Lõhnast, mis tuleb veidi tuttav kunagisest algkooli aegsest aulast. See parketi poonimispasta mõrkjas suim ning valgeksvõõbatud lagedate seinte matil nahal varje joonistavate damiilide otsas rippuvad pildid. Kirkad karjujad, oma värvide närvilisuses ja loojate kätteõpitud maneeride ning õnnestunult kujunenud juhuse tardunud teeskluses.Continue reading “MEES VÄIKSE EMMIGA”

SÕDA TULEB. AGA MILLAL?

On palju asju, mille kohta on tavaks öelda – see juhtub kindlasti, teada pole vaid see, millal täpselt. Nii saadetakse oma esimestele sõitudele mootorrattureid, lubades kindlasti kukkumist, aga jättes õhku aja. Millal kukud. Sama lugu on sõjaga, kui on rahuaeg. See, et sõda hakkab, on ilmselge. Pole lihtsalt täpset informatsiooni selle kohta, millal see tuleb.Continue reading “SÕDA TULEB. AGA MILLAL?”

POLE POLE*

Lihtsaim viis, teha iseendale selgeks oma väärtus, on lubada enesele ausaid vastuseid. Näiteks küsides, nimeta kiiresti ja esimesena pähe tulev Betti Alveri luuletus. Minu jaoks on see “Tulipunane vihmavari” sinu jaoks võibolla mõni teine. Seega on mul hea teadmine ja tunne, et Betti Alver kirjutas mulle kord luuletuse. Ühe teise luuletuse kirjutas ta sulle. KindlkastiContinue reading “POLE POLE*”

NO VEMBER

“Vember” on moodsa keele seletavates sõnastikes miski, mille kirjeldamiseks saab öelda: adrenaliinipauk, närvikõdi, neurootiline ülesköetus ja palju muud. “No” on teadagi mis ja kasutatakse teadagi kus. Seega sobib nii pealkirjaks kui praegusesse aega perfektselt. Ei mingit võnget, mis võiks tavapärast rütmi häirida või pidevkulgu kujundama kippuda. Eesti keeles on selle sündroomi kirjeldamiseks imetäpne sõna olemasContinue reading “NO VEMBER”

ROAD END

Mul on tõeliselt kahju, et andeka tandemi Ojasoo – Semper ja nende loovtrupi haarav, andekas ja kirglik teatriprojekt NO, vaikselt ja susisedes, nagu kõik Savisaare vastu algatatud kohtuprotsessid, ära vajus. Minule NO-teater väga meeldis ning oleksin tahtnud kogu selle projekti triumfina näha ükeskord ka NO1 lõppakordi. Sellest ajendatuna, ütlen täna iseendale – “tubli”. Kunagi, ajalContinue reading “ROAD END”

ISA

“Kõik jääb”, ütlesid Sa silmadega ringi vaadates. “Kõik jääb”, mõtlesid Sa minekuks valmistudes. Sinu kätega oli see kõik loodud. Sinu kokku kantud ja riiulitele seatud. Pisemad asjad karpides ja kastides. Pisitillukesed purkides ja topsikutes. Mitte midagi ei raatsinud ega lubanud Sa ära visata, sest kõike võis Sul vaja minna ja nii nagu aeg näidanud oliContinue reading “ISA”

DOSEERIMINE

Oleks see minu teha, tasakaalustaksin televisiooni selliseks, et laialivalguv ja samas väga pretensioonikas soust nimega “kogu pere saade” ei domineeriks. Ma ei pea silmas seda, et tasakaaluks Reet Linna suurepärasele ja professionaalsele “Prillitoosi” saatele, astuks kõrvale haarav ja nabast kõrgemal asuvaid organeid puudutav noortesaade “Üledoos”. Pigem seda, et oleks see “miski” mida nagu lemmikloomale kibedatContinue reading “DOSEERIMINE”

CARPE DIEM

See oli aastal 1989. Oli palav suvi. Minu hing oli ribadeks rebitud ja haige, sest esimene suurem armastus oli ahastamapanevalt otsa saanud. Arvan, et see oli peatükk mu elus, kui olin väga haavatav ja ülikergelt “lenduv”. Tavaliselt öeldakse selle meeleseisundi kohta “lühikese süütenööriga” kuid mul ei olnud sedagi. Oli kohe tong ja selle taga püssirohi.Continue reading “CARPE DIEM”

AUGUSTI VABARIIK

Täna, 20.augustil 2019 elan ma oma majas. Mul ei ole pangalaenu. Seetõttu olen ma vaba mees ning saan südamerahuga otsustada, mis on minule sobiv või mittesobiv. Muidugimõista vajan ma elamiseks sissetulekut, ent mul ei ole hommikul ärgates ahastust, minna tööle ega õhtul tuska tulla koju. Ma olen õnnelik küpses eas mees. Mine tea, võibolla olenContinue reading “AUGUSTI VABARIIK”