THEO

On varajane augustihommik. Teen just nüüdsama midagi, mida tunnen, et keegi lahke käega juhib. Süütasin sandlipuu-viiruki, pikad valged küünlad ning piserdasin töökoha õhku pühitsetud ja puhastavat vett.
Tahan jagada üht kogemust, ühest kohtumisest, mis mõni aeg tagasi toimus. On tõsiasi, et maailmas on raudkindlasti rohkem seda, mida me näinud, kogenud või tundnud ei ole. Kuitahes kogenuteks me end kasvõi surres tunnistada julgeme. Isegi sündimise ja suremise kogemus, jäävad üksnes meie kehale. Meie hing ei tea sellest rohkem ega vähem, kui ühestki teisest kogemusest mida meil elus kogeda tuleb. Nõnda nagu ka me vaim, ei tihka tunda rohkemat, kui neid hetki, mil me hing ta armulikult rännuteele kaasa võtab.
Nii viis mu üks teedest hiljaaegu Saaremaale. Külla Kõinastu laiule, kohtadesse, kus pool sajandit tagasi filmiti kultuslikuks saanud kaadrid ühe parima Eesti filmi loost. Mehed ei nuta on minu lemmik Eesti film. Kõik mida kohapeal suutsin ära tunda, oli talukompleksi vana aidahoone ja keldrisuu. Eluhoone, mille kohta Endel Pärn ütles: “Kurat, jälle seesama sara” oli asendunud uue palkhoonega. Kuigi päike säras kõrgel taevas, sattus meie seltskonna visiit legendaarsesse tallu olema just siis, kui peremees tegi lõunauinakut…”unetu”, ütlesin ma endale muiates ega raatsinud teda äratada.

Olen ostnud oma elus kaks pudelit Dom-i. Ühe pudeli lennukis, sõpradega Ungarisse jahile lennates ning teise Kuressaarest, oma kõige kallimale sõbrale viiekümnendaks sünnipäevaks. Mul on selle joogiga oma kindel reegel. See on midagi, millega ma tähistan väga erilisi sündmusi elus ja ma ei devalveeri seda Perignoni munkade imetegu iialgi lihtsalt niisama näpud püsti huilates ning poosetades. Selleks on maailmas pandud pudelitesse teisigi taevalikke šampanjasid. Dom Perignion on minu jaoks kuningas, kes kutsub mind, kui ta tahab. Minul ei ole väärikas kuningat enda juurde kutsuda.

Sel Saaremaa reisil kuulsin tuttavalt restauraatorilt, et saarel tegutseb klooster. Ma polnud sellest mitte midagi varem kuulnud, kuigi klooster juba pool tosinat aastat hingerahu, Jumala õnnistust ning armastust on jaganud. See on Püha Eelkäija Skiita. 2009. aastal asutatud Püha Eelkäija Skiita Reomäel on Kreekas, Dimitriadose ja Almirose Metropoolias asuva Kissavo mäe Ausa Eelkäija kloostri osaklooster. Skiita on traditsiooniline õigeusu ühiseluline naisklooster. Kui olin sisenenud skiita valdustesse, tuli me juurde noor nunn. Helesiniste naeratavate silmade ja helge auraga õeke. Ta avas suure võtmega raske värskelt restaureeritud puu-ukse ning juhatas meid pühakotta. Me vestlesime temaga kloostrielust, selle kaitsepühaku eluloost, inimesest, palvest ja patust ning Jumalast. Noor nunn rääkis nii ilusat Eesti keelt, et ainult õhkõrn aktsent andis mulle julguse küsida, et kui kloostris on õdesid eri maailma otstest, siis kus tema kodumaa on. Ta oli pärit Saksamaalt. Võtsin südame rindu ning küsisin veel ühe küsimuse. Tõenäoliselt selle, mida iga kloostrielanik ilmikutega kokku puutudes iial vältida ei suuda. Ei, ma ei küsinud – miks Sa kloostris oled. Ma küsisin, mis oli tema jaoks selleks kutseks? Ta ütles – naisel võib olla väga hea ja armastav mees. Võivad olla toredad lapsed ja imeilus kodu. Hoolivad sõbrad ning abivalmis töökaaslased. See, mida ma saan siin, kloostris – on kõik see ja veelgi enam.
Mul on siin kõik ja rohkemgi, mida inimesele antakse, olemaks täiuslikult õnnelik. Ma tundsin seal pühakojas seistes ja püha õekesega vesteldes, kuidas mu nahale tekkis tibuihu. Nii sügavalt kaunist ja siirast tõde, polnud ma juba ammu kuulnud ütlevat ühegi hingelise suud. Mu meeltes kadus sel hetkel igaveseks tunne, et klooster, elagu seal mungad või nunnad, on õnnetute pühitsetud vangla ja argielust eemaldumise kannatusi pakkuv askees. Ma tundsin, mis asi on südamerõõm ja ehe õnnetunne ning mind joovastas, et kuulsin seda just nunna suust.
Ma ei teadnud, et pühitsemistseremoonial, saab iga nunn omale uue nime, mis tuleb talle üllatusena. Arvasin, et igaüks ise, saab oma uude ja õnnelikku ellu astudes, meelepärase ja kõlava nime valida. Tuhkagi! See nimi antakse ning iga nunn kuuleb seda esimest korda elus alles sel hetkel, kui ta nunnaks on saanud. Üks on teada. Esimene pool nunna nimest on alati Theo. See on kreekakeelne sõna – Jumal. Iga kallis püha õeke, on seega nime poolest Jumala õnnistuse tooja.
Tänan Sind Theo. Aitäh, et viisid mind pika jupi maad edasi suunas, kuhu soovin olla teel ning tahan ükskord välja jõuda. Sinna kus hing saab öelda – mul on kõik ja rohkem veel. Aitäh mulle, ma armastan ennast.

TEE SILMAD LAHTI

Leidsin sõbra juures maamajas tema välikemmergus olevast ajalehekorvist, posu vanu eestikeelseid ajalehti. Kaheksakümnendate keskpaigast ja seitsmenda kümnendi teisest poolest. Ajast, kui sovjettidel hakkas tekkima esimene hirmupuhang, et varsti võib olla väga keeruline hoomata ja hallata seda hulka inimesi, kes enam lihtsalt ei kuuletu. Täpsem oleks öelda – kes enam ei karda.
Mulle on alati meeldinud Andrus Kivirähk nii kirjaniku kui “väikevormide” loojana, sest mind paelub tema avaralt loov ja julge nahaalsus, lollusele nagu kutsikale kuseloik, ninapidi kätte näidata. Olen Andruse kirjatükke lugedes mitu korda mõelnud, et kui veriselt satiiriline ja plahvatusohtlik olnuks nõukogude okupatsiooni ajal Eesti estraad, kui nad, st. Kivirähk ja Eino Baskin olnuks samast plejaadist. See verilihani vaimukalt halastamatu ja paljakskooriv sõnaosav satiir, semiitlikult sillerdavas ja suure meistri nüansirikkas esituses. See oleks olnud kontsert-kagebiitide ja estraadimentide tõeline migreen. Ma ei taha kahandada Baskini selleaegseid suurepäraseid leide ning valikuid, aga neis oli paratamatult kalle pigem paneellinliku kommunaalse kõlvatuse üle ironiseerimisele. Eestlased olid aga sel ajal vaat et poolenisti veel maaga seotud ja mitte nii linnastunud. Ühesõnaga, usun ma, et Andrus Kivirähk, kui ta olnuks varem sündinud, olnuks ta Eino Baskiniga nõukogude Eesti huumori Lennon – McCartney. Pioneerid. Kartmatud kohaosutajad kolletuvatele kommunistlikele muumiatele.
Mul on sellest kemmerguskäigust ja kiirest ajalehtede ülevaatest mingi pind tagumikus. Ei mitte füüsiliselt, vaid sellest mis torkima jäi. Sellest, kui kuradi sarnane on eestikeelne ajakirjandus ka täna, toonasele “kriitiliselt väärnähtustesse suhtuvale” nõukogude meediale. Mõistagi on eesti keeles täna märksa enam uusi sõnu, mis nagu torumehele tellitav võti, igas avariiolukorras parim abimees. Kui nõukogude Eesti ajakirjandus osutas aina sagedamini ja valulikumalt juba lõhkenud solgitorudele, siis tänane press näitab suvalises suunas ning soiub kuni ta kergeusklik püsilugeja teadmiseks võtab, et kohe-kohe osutatud suunas taas üks pasatoru pauguga plahvatab.
Kas sina saad aru, miks lähenevate valimiste eel, täpselt nagu nõukogude ajal iseseisvumismeelseid mõtteid, pelgab riigi ladvik, presidendiga eesotsas, üht rahvuslikku ja konservatiivset mõtet ja võimalikku tulevikuväljavaadet ehk EKRE-t? Mina ei saa sellest paanikast ja pandeemiaks muutuvas vihalööbes rapsimisest aru. Ma vaatan meie valitsuse koosseisu, mitte inimesi vaid kompetentsi ning näen kahjuks nukrat pilti. Kui nii suure seltskonna peale, kes täna õukonna moodustavad, on valik selline nagu ta täna on, siis milleks karta EKRE-t? Õigupoolest võiks ja peakski küsima sedasama iga partei kohta Eestis. Miks ma peaksin kartma Keskerakonda? Miks sotse või reformikaid? Miks isamaad või vabaerakondlasi? Kelle puhul iganes, eksisteerib tegelikult ainult üks ja seesama probleem. Ühtlasi see on ka ainus, mis tegelikult tõesti ongi hirmuäratav. See on soovimatus omavaheliseks koostööks ning tahe edendada Eesti rahva püsimajäämist uhke, ennast ja teisi austava ning välis- ja siseriiklikult tõsiseltvõetava riigina. Impotentsus, vaegloomingulisus ning argus enese kehtestamisel suurte seas ja tattninalik tõuklemine riigi vara kallal. Mäletad? Nagu vene ajal kaljasabas. Pealtnäha soliidselt, aga seesmiselt sisisedes. Hirmust, et äkki saab otsa, keegi trügib vahele või läheb trügides purk peost lendu ja kukub puruks.
Tõele au andes, tahan ma seda mis Eestit ees ootamas, täpselt sama vähe kui seda, mida olen juba kogenud. Kogenud ja taaskohanud kemmergus leitud ajalehtedest. Ma olen täpselt nii vana, et olen pool oma elust elanud NSVL-s ning teise EU-s. Ma ei näe ausaltöelda mingit vahet Eesti riigijuhtimises. Täpselt nagu siis, nii ka nüüd, toimetavad ministeeriumi(te)s võimupartei(de) politrukid ning naeratavatest aparaadipohhuistidest õnneseened, kes pika riigileiva ja lühikeste tööpäevadega rohkem kui rahul on. Niisiis küsin veelkord – millest see metsik ekre-hirm? Mille poolest on ühe võimaliku väljavaatena mistahes ministriks saada võiv Martin Helme, hullem või etem kui Jürgen Ligi mistahes ministrina oli? Miks on nii neetult hirmus ette kujutada, et Madisson võiks suuta kalkulaatoriga teha täpselt sama mida Tõniste teeb praegu? Miks me anname hinnanguid ja külvame süüdistusi kui oleme kõik ühesugused? Inimesed, eestimaalased ja patrioodid. Kas mitte sellepärast, et mõnel puudub nii eneseusk kui usk hakkamasaamisesse ilma müstilise ja kokkuloendamatu rikka euroopa rahata? Kas mitte kiivast soovist rehepapplikult sehkendades ja mustade küüntega haavakorpa kratsides, rääkida kuulumisest kuhugi, mis oli kunagi Euroopa? Kultuur mida täna ilma hambuni relvastamata võmmideta omapead ei saa jätta, sest metslased lihtsalt hävitavad seda.
Tee silmad lahti inimene. Lõpeta kartmine. EKRE ei ole süüdi, et me euroopa riikide vabas ühenduses seisame sokkes, pikkades turvajärjekordades ja loovutame lõõskavas palavuses oma joogivee pudeli ning küüneviili torssis turvaametnikule. EKRE ei ole süüdi, et maavaradest, mis võiks katta kõigi planeedi asukate elementaarsed vajadused, on saanud üksikute korporatsioonide eraomand ja päästamtu rikkuse garant. EKRE ei ole tegelikult milleski süüdi, peale selle, et tal on oma sõnumid ja kavalused, kuidas rahvale meelejärele olla ning seeläbi populaarsust kasvatada. Ära karda EKRE-t õukondlane. Karda seda, mida sa kogu aeg kõrvale lükkad kui ebamugavat ja ebameeldivat. Mida kaugemale sa seda edasi lükkad, seda hullemaks see läheb. See on sinu sees ja saadab sind. Hirm, mille nimeks EKRE – Elame Kuidagi Rahulikult Edasi.

KATTELOORI AEG

Igaüks teab kedagi, kes teab kedagi, kes kasvatab köögivilju ise, mitte ei osta poest. See muuseas ei erista inimesi virgemateks ja laisemateks, sest igaühel lihtsalt ei ole musta maalappi ega rohelisi sõrmi. Mõni kalkuleerib südamerahuga. Arvutades tomati poehinna ja oma vaeva ning kulud kasvatamisel, otsustades külvata pigem muru. Teine tahab, et tomatil oleks tomati maitse, mida ta teab saavat üksnes oma kasvatatud viljadel. Rääkimata loomisrõõmust, mida aednik võrsumisest viljadeni, kogu protsessina nautida tahab. Meie kliimas on aednik pidevalt ilmaga silmitsi, nagu suusamüüja. Kas on või ei ole ning enamasti just seal vahel ta paiknebki. On ja ei ole.
Talvisest pööripäevast alates tunneb igaüks, kuidas väikegi sekund valgemat aega, mis ööpäevas juurde tuleb, annab elujõudu ning sisendab kannatlikkust. Niimoodi piiskhaaval annab ta võimaluse aina sagedamini lootusrikkalt rõõmustada, et päev saab pikem, ilm parem.
Nõnda nagu tomatitega, on inimestel ka paljude teiste asjadega. Isegi iseendaga. Olgu see toit mida sööme, mõtted mida mõtleme, muusika mida kuulame, uudised mida jälgime või mis tahes muu meie elus. Meil on valikud. Öeldakse, et läheb nagu Jumal juhatab. Millal sina midagi Tema juhatuse järgi ette võtsid? Millal usaldasid Teda enesest enam ja kuidas siis läks? Said sa siis öelda, et loobusid täielikult oma kõhklustest ning andsid sündida sellel, mis lõpuks tuli? Said sa selle mida tahtsid või selle, mille olid ära teeninud, sest keegi teine tahtis teistmoodi, omamoodi, nii nagu temale parim tundus ja kõige õigem paistis? Oli sel “tomatil” see maitse, mida sa ootasid või pole tomati maitse sinu jaoks üldse nii tähtis, et sellest rääkida? Usud sa kõhklemata ainult endasse? Oled sa hingepõhjani vaba hirmust, et saad tõstetud tänavale ja jääd ilma kõigest, kui ei tee seda, mida pead tegema? Ärkad sa selle inimesega koos, kelle kõrval virgudes, tunned end tingimusteta õnnelikuna ja hästi? Oled sa terve?
Nii nagu taimevõrsed kevadist öökülma, kardab ka inimene oma iseseisvumisest alates, et kõik mis praegu on, võib olla silmapilguga kadunud. Külmavõetud, surnud ja närbunud. Mõistagi on me hulgas ka päästmatult palju eluperemehi, kes vilkalt enesekindlusega vehkides, kõige sillerdava ja materiaalse abil oma sisemuse vaesust varjavad. Moel või teisel muuseas, käime selle etapi oma elus läbi kõik! See on eluperiood, kui soovime uskuda, et oleme täiesti iseseisvad ja sõltumatud. Mõnel kestab see pisukese jupi, teisel enamuse elueast. Inimese iseseisvus on vabadus, mis tuleb siis kui ei olda vanematest enam ja lastest veel sõltuv. Noorusaeg, nagu me seda vilkalt lõkkesse puid juurde loopides nimetame. Veidi küpsemas eas, antakse meile veel üks viiv tunda vabadust ja sõltumatust. See on siis, kui me lapsed ei vaja enam ja vanemad veel meie hoolt. Ongi kõik! Kõik muu mida vabaduseks peame, on paratamatus, mis meile sellel hetkel osaks saab, kui seda tunneme.
Kui peaminister Mart Laar, süllesadanud võimust nolgilikult joobnuna Edgar Savisaare pildi pihta tulistas, seda vassides varjama ja hiljem häbiga tunnistama oli sunnitud, sai Eestist täiskasvanu. Sai riik, kus raha ja võimu hoobadega hakkas olema võimalik teha kõike, mis pähe tuli. Sõideti vanade välismaa autodega, millel ööseks rool raudu ja kojamehed küljest võeti. See oli aeg, kui ilus mõte Eestist mis kunagi ON, võrsus vaga lootusrikkusega nagu noor kurgitaim, kevadise öökülma kiuste, hoolsa aedniku katteloori all.
Ma tunnen, et me ei saa enam päris selgelt aru, mis meiega praegu toimub. Kunagisest hoolsast aednikust, kel oli emakese looduse antud voli rikkalikuma saagi nimel vesikasve lõigata, on saanud halastuseta ja kärsitult omakasu nõutav kubjas. Kiratsema kippuvate põllumaade rammuks ei anta maale enam tagasi mullast võetut, elusat ja ehedat sõnnikurammu, sest isegi iga üksiku odraiva kõrval mullas, seisab kurjalt piisk pestitsiidi piits peos. Isegi nisutera ei saa enam seda mõelda ja öelda, mida ta tahab, saati siis inimene. Ei, see pole tagurlase inin, et kõik on perses ja oleks vaja uusi inimesi, kes asju õigesti teeksid. Uusi inimesi tuleb Euroopasse paaditäis igas täistunnis, kui mitte rohkem ja ausaltöelda parem ongi. Jõuab maailm, mida me niiväga soovime veel rutem kohale ja saab sellest piinlikust vaevast nagu leetritest lahti. Nõnda nagu hoolsad aednikudki tasapisi välja surevad, kaob ära vana tava oma tulevikku kattelooriga kahju eest kaitsta. Kõik tuuakse kusagilt mujalt. Inimesed ja inimeste toit.
Rohelistel seotakse Zuzu töölepinguga käed ning teibitakse silmad ja suud. Reform surutakse mojitose musi ja basseinimärgade riietega kuhugi soojamaabaari külmkappide vahele. Sotsid lastakse üksteise kallale lahti, sest just võrdsuse eest võideldes ajab raevu isegi parteikaaslase parem sissetulek ning sunnib nuga ihuma. Oma neiupõlvenimega, äsja lahutanud Isamaa taob Eramaa silte maasse ning usub nagu kümneni lugeda suutnud kitsetall, ühest sojuzmultfilmist, et suudab orkaani ajal hoida kogu maakera alla kukkumast. Keskerakond on nagu Edgar Savisaar, kõigi surnud meeste sõber, sest ainult peielauas ja kadunukesest saab ta rääkida kui oma sõbrast, sest elavaid pole võtta. Vabaerakonna karikakart võib hakata millisest kroonlehest iganes otsast rebima. Armastab, ei armasta, tulemus on ikka seesama – mingit vahet ju õieti pole. EKRE-l on niipalju ülal pidada, et tööta jääda oleks katastroof. Seepärast toimibki ainult jäämäe veepealne osa ning küsimus rahvusriigist on lihtsalt pisike esmaabipakike, millest bussiõnnetuse puhul ainult bussijuhile abi on. Ajakirjandusest on saamas algharidusega suvereporterite kui musta töö tegijate ning hästi varjatud hüvedest rammusate toimetajate, äris ja riigiaparaadis töötavate ülikoolikaaslaste sülekoerad. Katteloori aeg…

UROBOROS

Alustan sissejuhatuseks väljavõttega ühest pöördumisest. Selle pika ja põhjaliku seletuse, täna Eestis toimuvast on väga kujukalt kirja pannud Andres Lindmäe ja Arvo Soomets.

Esimene väljavõte;
Seda lugu illustreerib üks sümbol – uroboros. Uroboros on valitseva süsteemi üks alussümboleid, mida laiemate masside jaoks on tõlgendatud kui jätkusuutlikuse ja taassünni sümbolit. Tegelikult ei ole eneseõgimises mitte midagi jätkusuutlikku. Süsteem õgib ennast ja ärganutel on aeg sellest tsüklist välja astuda.

Ja teine väljavõte;
Ajakirjanik on klipp-mõtleja ise sellest aimugi omamata. Ta tormab rünnakule süsteemi kaitseks ja üritab emotsioonipõhiselt kaasata mõtlemisvõimetut massi, et genereerida hüsteeria süsteemi kaitseks ja ohustajate elimineerimiseks.

Kirjutan siis ka, otsekoheselt ja mõõka haaramata, selle argumendi tõestusena üksikutest säravatest näidetest, mu enda isiklike kogemuste varal.

2015 novembris, lõppes minu tegevteenistuse leping Eesti kaitseväes. See oli esiotsa kolmeaastane, nagu seadus ette näeb, kuid võtsin vastu tehtud ettepaneku, jääda veel aastaks, et viia eduka lõpuni esimese rahuaja suurima õppuse SIIL 2015 reaalteavitusele püstitatud ülesanded. Nelja teenistusaasta jooksul, ehitasime koos mu enda komplekteeritud suurepärase meeskonnaga üles edukalt toimiva Kaitseväe Teavituskeskuse. Midagi jaburamat sellest ajast kui see, kuidas sama valdkonna eest vastutav peastaabi pressijaoskond seda praktiliselt igapäevaselt häirida püüdis, ei ole olemas. See oli isikutevaheline halenaljakas antipaatia ning suutmatus töötada koos ja sama eesmärgi nimel. Ehk ainus, mis paneb selles süsteemis inimesed tegutsema, ongi kahel korral aastas jagatavad uued auastmed või välisteenistus, kus mingi aeg ilma järelvalveta vaikselt chillida.
Juba minu teenistusse asumisele oli vaatamata kaitseväe juhataja (Ants Laaneots) ja peastaabi ülema (Peeter Hoppe) heakskiidule, räige isiklik vastuseis. See oli ehe, ilmekas ja kahepalgeline karjääriohvitseri jõudemonstratsioon. Omaenese sooja koha põlistamiseks ning iga võimaliku siseohu elimineerimiseks. Tänaseni ei kujuta ma ka tegelikult ette, kuidas kriisi- või sõjaolukorras sellise omavahelise resonantsiga üldse Eestit peaks kaitsma.
Samal 2015. aastal ilmus minu rahvusvahelise sõjalise missiooni ajal kirjutatud päevikumärkmetel põhinev raamat “Missioon”, kirjastuselt Maagiline ruum. Sellest raamatust sai koheselt müügihitt ning ühtlasi ka minu “kirstunael”. Seda kiideti ja siunati kirega. Kunagine armas kamraad Kreisiraadio tegemise päevilt, kutsus mind peale raamatu ilmumist oma pühapäevahommiku saatesse. Täiesti kõrgelt laest, võeti peale seda argument, mida mulle ette hakati heitma ja see oli “pettumine poegades”. Anu Välba küsis, “miks ma olen kõiges pettunud”, ei muud. Minu vastus Anule, on tänagi arhiivist järelevaadatav. Jõuga topiti mulle külge täielik absurd ning massihüsteeriat ja põlgust taotluslikult esile kutsuv “roll”.
Peaaegu nagu Salman Rushdie “Saatanlikud värsid”, sest reaktsioon, mis käivitus, sai alguse väga kõrgelt ja suurt mõjuvõimu omavatelt meestelt. Pole saladus, et iga vähegi karjäärinäljas ja kirjaoskaja ajakirjanik, soovib oma elu jooksul moel või teisel sangariks saada. Mõni julgeb kaameraga keset marodööritsevate tiblade pogrommi teha uudistesaate Pronksiöö otselülitusi, mõni teine seista kümme tundi hiljem, sealsamas klaasikilde kokkupühkivate kojameeste sektoris ning jutustada põlevate silmadega “sündmuste keskel viibimisest”. On ka neid, kelle unelmate CV-s on mõni lugu või reportaaž mõnest sõja- või katastroofikoldest. Neid viimaseid on jõuorganid aastaid nagu oma truid sülekoeri osavalt peost söötnud. Sest igal vorstil on kaks otsa. Tahad lennata tasuta ja VIP-ina soojale maale? Teha lugusid, mille tõepärasust tead üksnes sina ja paar asjassepühendatut. Umbes nagu Gustav Reinap omal ajal “iraaklasena” Tahad seista sinise kiivri ja sinise killuvestiga, millel kiri PRESS, kusagil varemete või sõjatehnika foonil ning anda “ülevaadet olukorrast” või noh, tegelikult PR-meeste koostatud jutupunkte ette vuristava esineja “eksklusiivintervjuud”? Vastutasuks lepitakse kokku, et kui reporter peaks kunagigi kaamera, mikrofoni või sulepea haaramna, ei räägi ta iial sellest, mis on kehvasti, valesti või lollisti vaid vastupidi. Kui vaja, kirjutad neist kes meie vastased, niisugust sitta, mida keegi varem pole näinud. Olgu, aegajalt mängime ka demokraatiat ja teeme tsiviilvõimuna nägu, et huvitume, mis teil seal toimib…Oled vait või lased tõde õigetpidi paista ja ongi kõik.
See on maksumaksja raha eest mulksuv toiduahel, millest on justkui raske kinni hakata, sest kõik näib seosteta, sõltumatu ning igaüks teeb justkui väga ausalt oma õilsat tööd.
Nõnda siis lükatigi surnuvanker nobedalt veerema, et enne kui raamatu esimene tiraaž läbi müüb, oleks selle autorist loodud “konteksti sobiv pilt”. Oletada võib, et selle avaliku hukkamise tööpealkirjaks sai “MIS JUHTUS Hannes Võrnoga…?” Nagu kukeseeni heal seenehooajal, hakkas ilmuma arvamusi ja sõnavõtte, teemal – mis minuga juhtunud on? Oli imestajaid, parastajaid, õlakehitajaid, aga teema hoiti orbiidil ja soojana. Tõepoolest, küsisin seda siis vahel isegi eneselt, kuna olin selleks ajaks juba kümme aastat oma elust tegelenud kire ja armastusega Eesti riigikaitse heaks pea kõigega. Olin pälvinud kaitseväe eeskujuliku teenistuse risti. Kandnud mitmetel paraadidel Riigilipu toimkonna lippurohvitserina Eesti riigilippu ning pühendanud oma isamaaarmastuse ja kodumaakaitse õhinasse ka sadu lapsi erinevatel kohtumistel koolides üle Eesti. Midagi ei juhtunud – ma olin käitunud lubamatult. Rääkinud avameelselt ja olnud otsekohene. Ma nimetasin räige inimkaubanduse poliitilistest jätistest mahitajaid nende õigete nimedega. Nagu ka neid paaditäite kaupa randuvaid rebelitest sissetungijaid. Kasutasin keelt, mida räägivad isegi tütarlapsed ministeeriumide suitsunurgas. Kuigi ametlikus keelepruugis esindavad nad inimheadust ennast. Ma ei imesta ka, vaadates neid puust prillidega juhmide nolkide piimahabemetes lõustu, sopameedia toimetuse kontaktilehel, et nad on saanud ajateenistusest kõrvale tõmbuda.Vaiksel kokkuleppel, et nad täidavad “tsiviilteenistuses” tellimusülesandeid, ehk teevad niiöelda “musta töö” millele reageerimiseks keegi väljaandega isegi kohtusse ei lähe.
Kui operatsiooni “Mis juhtus…” tiražeerimine kogu õukonnameedias, näis hakkavat hääbuma, sest muu naeruvääristada püüdvaga, peale viidete ja Kreisiraadio vanade fotode enam kommenteerijaid ei erutatud, löödi Emadepäeval lahti uus “pruun ümbrik”. Minust sai üleöö ja kõikide mind tundvate inimeste šokeerivaks üllatuseks “Skandaalne perepea, naiseahistajast võlgnik ning despootlik rongaisa”. Muul moel olnuks ilmselt keeruline peatada satatistilise konservatiivse vaatega naisvalija, võimalikku poolehoidu kandideerimisel KOV valimistel Viimsis.
Ma olin siis parasjagu Tombi Kultuuripalees ning tegime Komöödiateatri trupiga suveetenduse “Elagu eurotoetused” läbimänge ja proove. Proovipäevad kestsid hommikul kella kümnest, õhtul viie ja vahel kuueni. Kui mul reedeõhtune proov läbi sai ning ma oma telefoni uuesti sisse lülitasin, leidsin ma saabunud e-kirja LP nädalalõpulehe peatoimetajalt. Tema kiri, milles ta teatas, et teeb minu laste emaga pika intrevjuu, ootab minu kommnetaare paarile kiirele küsimusele. Mind isegi ei häirinud, juba karastununa kogu ses madalas sopaloopimises, nende esitatud küsimuste toon. Mind solvas, et see oli saadetud hilisel pealelõunal ning ootas vastust hiljemalt pärastlõunaks, kuna leht minevat trükki. Et Ingrid on olnud aastate eest mu hea toimetaja telesaates “20 aastat hiljem”, oli see minu jaoks selge märk, et ta on tegemas üht tuttkõrvade kinnimakstud tellimuslugu ning minu kommentaar annaks ilmuvale sopakale üksnes antikangelase tõepärasust. Nii saatsin ma sellele kirjale vastuseks lihtsalt tühja, kommentaarita e-kirja. Mida mul olnuks soovi või põhjust enam öelda, kui rong oli jaamast peatumata läbi kihutanud…? Kõnealuse loo tekitatud reaktsioon rõõmustas Ingridit silmnähtavalt ning veel nädalaid hiljem hõikus ta kõikjal õnnelikuna kui palju see lugu, rekordeid püstitas. Tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et üksnes loo kõige halvem tegelane, on peategelast aidanud nii enne kui peale selle loo ilmumist. Kõik härdad kaasatundjad ja minus surmani pettunud, ei näidanud kusagil muud hoolivust kui sellega, et Häli tööpäevad läksid veel pikemaks ja kurnavamaks. Äkki kõigil oli vaja sõbrannatada ja odavat kvaliteetõmblustööd. Kõike seda sai õukonnameedia taas ja taas ja taas uuesti ja uuesti maha müüa ning vastu rinda taguda, kui võimsad ikkagi ollakse. Millised on selle loo asjaolud või tegelikkus, ei puutunud siis ega praegu absoluutselt asjasse. Korra, kui seda tõika, et mulle tegelikult sõna ei antud ja ma poleks seda tahtnudki, oma saates mainisid, kiljatas õukonnameedia enesekaitseks kiiresti rünnates ning nimetas seda “hädises valetamisega vahelejäämiseks”. Muigasin ja mõtlesin – sähke, siit ta tuleb ning raske saab teil olema seda ravida…
Sel kevadel, teatrikuul, alustasin TTV-s oma saatega Hannes Võrno 33 minutit. Enesestmõistetavalt ei pruukinud mul teha muud, kui vajutada sotsiaalselt “õigetele nuppudele” ning kihlveo, et minu saatest räägib järgmisel päeval kogu Eesti, võitsin ma mängleva kergusega. See saade ei ole “tuhmuva telestaari tagasitulek”, nagu sapise suuga sisises mu üks igiammune naispõlgaja. Ma ei teagi mis ma talle isiklikult nii halba olen teinud ja vahet pole. Vanatüdruku purunenud lootuste neitsikambri pangalaenu, peab ju följetone sahistades kuidagi kokku kriipima. Parem siis paugutada juba kindla peale minnes ja märklauale hästi lähedal. Ta teab seda õnneks isegi suurepäraselt, et sügav ja parandamatu antipaatia on vastastikune ning rohkemaks kui selles äramärkimises siin, ei ole tal põhjust edaspidi silmapilgukski mu tähelepanu oodata.
Kunagise kolleegi TV3-e päevilt, Jüri Piheli püksilaskmisest, olen ma siin ühes oma varasemas loos juba kirjutanud.
Tänaseks on minu “skandaalse” saate üht episoodi sotsiaalmeedias vaadatud juba ligi sadakuusteisttuhat (mitte “mitu tuhat”, nagu õukonnameedia parastada püüab) korda. See number tõuseb kümne tuhande vaataja võrra nädalas pidevalt! Sellest MMS-i esimesest, teise vaatenurga alt käsitletud teemast, kihab kogu FaceBook. Täna näeb “süsteem”, et mitte ainult “Orissaare seenelisest” ei saanud üldrahvalik mõiste… Ma olen muuseas valdava osa Kreisiraadio tegelaste ristiisa. Mul on ideid, värskust ja jõudu veel paljuks.
Ma ei haavu ka uutest rünnakutest, sest ma soovin aidata inimesi ja seeläbi kogu oma rahvast ja riiki. Pole vaja karta, et sina võid olla järgmine, kes avalikult surnuks tambitakse, sest tõde on su oma südames ja hirmul ei pea seal olema kohta!
Seega siis on veel avamata paar ümbrikku ning pole vaja olla kuigi taibukas, et hoomata, mis järgmisks lauale tuleb.
Kindlasti jääb kusagile sinna Narva maantee toimetusehoone ühiskööki, tasasele tulele podisema kompott, milles kõik juba äraproovitu ja kõhtutäitev nagu vanasti koolisöökla rosina ja kuivatatud ploomi kissell.
See niiske nina ja rähmas silmadega “bolonka” saab peatselt uusi juhtnööre, sest “teisitimõtleja” näidispoomine ja pingutatud naeruvääristamine peab ülejäänute hirmutamiseks jätkuma.
Teid ei kardeta enam, tulge pigem õigele poolele, sest muidu jääte alatiseks mutriteks…

Tsiteerin lõpetauseks veelkord Andres Lindmäed ja Arvo Soometsa:
Mida siis teha, et süsteemi mitte toita? Astuge süsteemist esialgu välja kasvõi sellega, et proovige mõned nädalad infopaastu, mis seisneb lihtsas valikus: ärge tarbige ametlikku ja kontrollitud meediat (raadio, ajalehed, televisioon, uudisteportaalid jne). Süsteem saab toimida vaid siis, kui me USUME kriitilise mõtlemiseta tema autoriteeti ehk siinkohal massimeedia autoriteeti. Albert Einstein on aga öelnud nii: pime usk autoriteeti on tõe suurim vaenlane.

Saan veendumusega öelda, et proovisin isegi, juba mitu kuud tagasi ja jätkan õukonnameedia infopaastu südamerahuga!

KES SU ISA ON?

Sellest, kui rikastavalt erinevad on kultuurid, kombed ja harjumused, kuuleme meie, on kuulnud meie isad ning kuulevad ka meie poegade pojad. Sellest uusavastusest, et me kõik oleme ühesugused, ei räägi erilise õhinaga need, kes on kaheksakümnendate alguses viidud vägisi ja vanglaähvardusel viimaseid korinad tegeva Nõukogude Liidu armeeteenistusse. Kõigi kultuuride ja rahvaste pleegitustrumlisse. Tšurkad, mustpersed, ahvirdievid, mägilambad, kitsekeppijad ja muu kroonufolkloori osa käis enesestmõistetava saatesõnavarana kasutamisjuhendi juurde. Selle juhendi, mis igaüks iseenesele läbi legendide lõi, et sellest kuidagimoodi vaimselt sandistumata või füüsiliselt väärkohtlemata läbi tulla. See suhe on paari põlvkonna meeste jaoks väga visa kaduma, nimetatagu seda eri aegadel milleks iganes. Mul on mitu sõpra, kes on jutustanud öösel vene armee kasarmus toimund veristest kambakatest. Sellest, kuidas nemad, eestlased peksa said ning sellestki, kuidas nad ise kedagi peksid. Peksid, kuni maaslamaja rusikahoopide all korises, sest oldi enne ise samamoodi läbi pekstud.
Mis keel see on, milles mehed oma asjad nii räägitud saaksid, et füüsilist jõudu appi ei peaks võtma? Mis sõnad need on, mis panevad teise mehe sind austama või sind teist meest austama? Palju olen ma sellele viimasel ajal mõelnud. Nõnda mõeldes, olen jõudnud tänaseks huvitavale rajale. Uutele horisentidele niiöelda. Igatahes on minu soov, leida eri rahvusest meeste käitumismustrites ühisjooni, isegi veidi vilja kandnud. Pisut, aga siiski ja seda esialgu täiesti äraarvamata põhjusel. Eesti keele pärast, milles ma mõtlen ja kirjutan ning kõnelen. Eesti keeles on sõnad, mis kirjeldavad sugu, kõik peale sõna “mees” (mehelik, mehine) seotud sõnaga ISA. Isane, isalik, isadus ja mitmed teised nagu ka alfaisane. See viimatinimetatu on samasugune leiutis nagu keskeakriis ja veel mõned hooajalised trendisõnad, käimasoleva ja lõppenud sajandi lõpuotsast ning tont nendega. Midagi enam alfaisasemat kui kirjutise alguses toodud näide nõukogude armees valitsenud võitlusest võimu nimel, pole vaja otsida. Võimu, mis teeb ühest kaleeriorjast, teiste kaleeriorjade silmis kõige kõvema kaleeriorja.
Minu isiklik märkimisväärseim kokkupuude teise kultuuriga on Afganistanist. Jah muidugi, ma võiks õhina ja särasilmi rääkida kaasa ka nendega, kes on mõnes rahvusvahelises lennujaamas kohanud teenindajana muslimit ning hõigub siis parteirakukese mõttetalgutel üksikuid loosunglikke stampe võrdsusest. Kui palju sina tibupoeg tavaliselt reisil olles kohalikele jootraha jätad? Olen sind oma giiditööd tehes näinud küll ja küll, väike sulav vaskmünt kõhklevas peos, mida sa kuidagi ei raatsi anda mehele, kes veab su raske kohvri hotellituppa. Miks sa siis ei pea teda endaga võrdseks? Inimesed ei pea olema sotsiaalselt võrdsed, aga võrdsed võimalused peavad olema kõikidel. Kellegi elu ei saa ega tohi olla vähem kui inimväärne. Ka selle lumehelbekeste siunatud alfaisase elu, kes kehtestab end ju lõpeks peaasjalikult selleks, et see tema arvates on ta üks võimalustest.
Afganistanis õppisin sellega seoses ühe huvitava asja. Nimelt selle, et kui keegi on sitapea või jobu, olgu ta varas, logard või muidu kogukonna kokkuleppeid ignoreeriv tolgus, ei küsi temalt keegi – kuule, miks? Küsitakse hoopis isekeskis – kes ta isa on?
Mu hea sõber on olnud juba aastaid maksumaksjate edetabelis. Jah, seesugune tabel võiks olla avaldatud, mitte rikaste top. Mitte see mis inimesel on, vaid see, mida ta ära annab, tuleks tõsta esile ning tunnustada. Niisiis, on ta olnud üks edetabelisse kuuluv riigimaksude ja ka aktsiiside maksja. Peale selle pikaaegne kultuurimetseen. Ta nimelt toetab, ei sorry, ta maksab kinni – nimetame asju õigete nimedega. (Toetamine on see kui kuuri katus hakkab kokku vajuma ja pannakse ajutiselt pruss alla.) Ta maksab kinni ühe iga-aastase glamuurse suurkontserdi. Viimati, kui järgmise kontserdi üksikasju arutama asuti, olla istunud teisel pool lauda mees, kes ei võtnud ruumis sees, laua taga, mütsi peast ära… Kui sõber mulle sellest rääkis, ütlesime ühest suust – “kes ta isa on…?”
Kui mees ei õpeta oma pojale ja see oma pojale ning see oma pojale elementaarseid asju, lihtsaid reegleid ja väärtustest hoolimist, siis nii lähebki. Tulebki mees, kes ei võta isegi mütsilotti peast, aga paneb kõhkluseta ja enesekindlalt lauale paberi, pealkirjaga “eelarve”. Kes su isa on?

TAKEOFF

Pole kahtlust. Sel teemal leidub Eestis mitmeid väärt eksperte. Olgu tegemist USA räppariga, kes sellist artistinime kasutab, või õhkutõusuga lennundussõnavaras. Kindlasti on muusika tundjaid ja nende hulgas neid, kes on Takeoff-i palju kordi kuulanud, tekste lahti reastanud ning produktsiooni analüüsinud.
Usun, et isegi need inimesed, kes pole mistahs põhjusel mitte iialgi lennukiga lennanud, on vähemalt pildi peal, kui mitte filmides näinud seda, kuidas raudlind end stardirajal majesteetlikult maast lahti rebib. Sellest, mis füüsikalised jõud selleks toimima peavad, leidub teadjatena omajagu väga haritud spetsialiste, rääkimata erineva tasemega kogemustepagasist igapäevapraktikute leeris.
Olen minagi teinud viimasel ajal seda ja teist. Kaudselt ja sõnasõnalt. Räppinud oma hingel pakitsevast, kinnises ringis kuulda jäksajate keskis ning ühel etapil ka avalikult sotsiaalmeedias. Olen väga ausalt, nagu räppar Takeoff, andnud tiivad oma sügavatele tunnetele. Need eri reaktsioionide ja seinast seina emotsioonidega kokku seganud ja siis ilma raputamata või raputades, kiirelt serveerinud. Vahepõikena saan öelda, et olen viimasel ajal ka palju lennanud ning mitmetes maailma eri lennujaamades “õhku tõusnud” ehk takeoff-i kogenud. Lisaks olen juba selles eas, et olen omandanud teatud vilumuse ka laisklemises. Ei, ma ei moluta lihtsalt muidu umbes. Ma vaikselt muudkui loon. Ma panen iseennast, vahel mitte midagi tehes, ainult oma fokuseerimist treenima ning selle käigus lasen ajul kõigest muust puhata. Õigemini rõõmustada ja mõnuleda, mängides realistlikul lennusimulaatoril. Olen võtnud väga tõsiselt ja ilma naljata episoode, kus mul tuleb 370 või rohkem inimest pardal, tõusta näiteks Arlandas õhku ning lennata Singapuri ja maanduda. Mis sellest, et mäng – ma tahan tunnetada vastutuse naudingut ses rollis. Piloodina, kes on saanud sadade inimeste käest loa, võtta kaalumiseks nende elud.
Täna, hetkel kui kirjutan siia neid ridu ja omi mõtteid, on minu viimast saadet “Hannes Võrno 33” vaadatud ainuüksi FB keskkonnas, rohkem kui sadatuhat korda. Minu saatelõiku, intervjuust Janika Veskiga, on jagatud edasi rohkem kui tuhandeid kordi. Jaanika postkast on umbes ja telefon hõõguvpunane. Võõrad inimesed tänaval naeratavad või viipavad foori taga kõrvalt autost. Tunnen ennast praegu ausaltöeldes nagu Medinasse jõudnud palverändur. Tuhandete inimeste keskel, kes kõigutamatult jälle usuvad. Julgevad uskuda. Usuvad mitte niiväga sellesse enneolematusse imerohtu, kuivõrd sellesse, et neil on jälle olemas vabadus ka ise ja oma peaga mõelda. Õhus on veendumuse ning vabanemise hõng! See võrdlus onehk meelevaldnegi, aga ma tundsin sellist õhinat oma kaasmaalaste seas viimati 1988 aastal. Siis, 30 aastat tagasi korraldas Jüri Makarov koos tiimiga, kes ei tahtnud lihtsalt festivali, vaid midagi enneolematut, esimese Rock Summeri. See muutis Eesti teiseks kohaks siin planeedil, keset toonast sovetlikku pläusti.
Imerohtusidki on enne Eesti pinnal kokku segatud, segatakse täna ja tulevikuski. Mäletan seda isegi, lapsepõlves Lasnamäel Desintegraatori värava kõrval asunud putka ümber loogelnud ööpäev läbi loogelnud järjekorda. inimesed seisid lumes ja päikeselõõsas, et hankida imerohtu nimega AU-8. Mõne aja pärast pandi kinni nii putka kui selle peremees, muuseas rahvakirjanik Aadu Hindi vend, nagu sel ajal kuluaarides seletati. Ma ei tea, et minu sugulaste või pereringis oleks AU-8 tarvitamist aset leidnud. Ilmselt oli põhjus selle väga raskes kättesaadavuses, aga MMS-i proovisin ma küll ära ja elan. Ütleksin isegi, et tunnen end justkui palju paremini. Mine tea, see võib olla ka lihtsalt õnnetunne, et olen kõigi seda mitte oodanud ja soovinud inimeste kiuste, oma saatega eetris ning saan teha seda mida ma tahan. Tallinna Televisioon ei tee mulle mingeid ettekirjutusi, “soovitusi” või tingimuslikke ootusi. Meil on väga väärikas ja pooli aktsepteeriv koostööleping ning vähemalt mina kogu hingest soovin, et see jätkuks veel pikalt. Tallinna Televisioon on arenev, kasvav ja vaba meediakanal kes annab sõna kõikidele Eesti inimestele. Mina saatejuhina ja oma saate toimetajana tunnen suurimat loomingulist vabadust kogu senise telekarjääri jooksul. See on minu kolmkümmend kolm minutit ja see oli minu takeoff. Aitäh vaatamast, edasi läheb veel ägedamaks!

NOTHING BUT LOVE…

Käisin eile headel sõpradel külas, kes isegi spontaanseid mõtteid iial ilma pühendumise ja hoolitsuseta ei realiseeri. Nõnda siis veetsime mõnusa suveõhtu terrassil, pistes kahvliga suhu armastust ja rääkides maast ja ilmast, ehk reisimisest ning kuidas kusagil olla. Juhtumisi just meie vabaõhtu õhtusöögi ajal, olid ilmaolud Tallinnas sellised, et maanduvate lennukite lennukoridor viis täpselt üle meie. Liialdamata julgen öelda, et see tihedus pani küsima, kas keegi on kunagi üldse Tallinna lennujaamas niipalju lennukeid näinud.
Sõbrad, kelle juures külas olin, said sõpradeks Aafrikas, koos reisil olles. Lihtsalt on sellised inimsed maailmas olemas, kellega tunned, et on sama veregrupp. Seal Aafrikas viis me teekond ka musta mandri kõige “alumisse otsa” ehk Hea lootuse neemele. Olen seal oma reisigruppidega, kellega Aafrikas käinud, alati jaganud üht sügavat emotsiooni. Tunnet, kui kaugel kodust oled. Hea lootuse neeme tipus nimelt, ei õnnestu sul mitte iialgi näha taevas valget suitsutriipu, mis meie sinetavas avaruses on justkui iseenesestmõistetav. Sealt edasi ei ole enam mitte kuhugi lennata! Sa võid olla ükskõik kus maailma otsas, mõni lennuk kindlasti lendab kuhugi, aga Lõuna Aafrika tipust allapoole mitte.
Palju räägitakse viimasel ajal armastusest. Sellest on saanud justkui hooajamood, mõni aeg tagasi valitsenud vihkamise trendi järel. See on imetore. Nii peabki olema. Räägin isegi ja armastan samuti hoopis uutmoodi kui aastate eest. See on justkui üleloomulik jõud. Minu õpetaja ütleb selle kohta, et üleloomulik jõud on lihtsalt võime asendada oma piiratud kogemus laiema vaatenurgaga. Astuda tagasi. Tunda enam, kui tunneks piiratud isik, kellena sa oled end kujutlenud – teada rohkem, kui tema teaks. Veel olen õppinud seda, et kui väline nähtumus on vajalik, siis ei ole seesmine kogemus võimalik. Ausaltöeldes on see viimane mõte mulle rohkem kui kord pähe tulnud. Olen hakanud armastama neid, keda varem põlgasin ning neid keda armastanud, hakanud armastama veel rohkem. Näen selles pandeemia mõõtmeid võtvas armastamises ja muutumises, mida inimkond praegu läbi teeb, üht täiesti uut maailma. Maailma, kus nagu teatris, on olemas esimene armastaja ja siis teised tegelased, kes tema ümber, ees või taga tiirlevad. Teisisõnu, staatus, millest unistab iga poliitik, aga milleni tänase kasujanuse valitsemiskultuuri juures kuluv aeg pole mõõdetav aasta-paariga. Imeline on näha, mis kuju armastus on suuteline võtma. Mõtle, meenuta inimesi enda ümber, keda oled viimase kolme kuu või enama jooksul kohanud. Ma olen kohanud inimesi, kelle armastus on mind väga võimsalt puudutanud ja vastupidi, tundud et minugi armastus on pisutki puudutanud neid. Ma ei kavatsegi seda pisendada, ei! Ma ütlen selle väga sügava rahu ja meelekindlusega hingelt välja – ma olen suuteline jagama tugevat armastust. Ma olen võimeline seda vastu võtma. Armastus on õpetaja, kes ei pane viiele miinust või kolmele plussi, kui tahab tublile mõista anda, et see pingutada võiks, või lorule tubliduse eest tunnustust jagada. Armastusel on üksnes “arvestatud” või “mitte arvestatud” ning sooritused ei ole ei suulised, kirjalikud ega puutelised, sest armastus on vaba ja puhas põhjendustest. Pole vaja jutustada mingist müstilisest tingimusteta armasusest, millest viimasel ajal palju siin seal kuulen. Armastus oma suuruses ei vaja muud kui vaba inimest. Kuulutada, et mina olen vaba ja mina armastan, eeldab omakorda ainult üht, tõerääkimist. Tõde.
Ma ütlen oma telesaate lõpus alati – olge hoitud, ma väga armastan teid. See on tõde. Sest te olete andnud pool tundi oma elust minule. Ma olen olnud teie elus ja tundud seepärast tohutu suurt vastutust. Mul ei oleks mingit õigust ega õigustust, saada isegi minutit teie eluks elada antud ajast, veelvähem poolest tunnist, mil te võiks teha ükskõik mida muud. Teie aga annate selle minule. Ma ei tea, kas te tunnete sedasama mida mina, aga ma tunnen tänu ja armastust. Kunagi varem, ei ole ma olnud nii vaba, aus ja armastav kui täna seda saadet tehes.

Nad mõnitasid teda, öeldes: “Kui sa oled Jumala poeg, siis astu ristilt maha” – ja mees nimega Jeesus ei teinud midagi. Kuid kolm päeva hiljem; vaikselt ning tähelepandamatult, kui nägemas polnud tunnistajaid ega rahvahulki, kellele midagi tõestada, tegi ta midagi palju hämmastavamat ning sellest ajast peale, on kogu maailm sellest rääkinud. (Katkend raamatust Jutuajamised Jumalaga)
N.D Walsch