Author Archives: hannesvorno

Olin siis pisut üle poole sajandi elanud. Elanud elu, mille olin viimse sekundini ise valinud. Nii ilmaletuleku kui kõik sellele riburada järgnenu. Sekund sekundi, tund tunni ja aasta aasta järel. Kokkupuuted inimestega käisid kogu selle aja jooksul justkui mingi võrrandiga läbi korrutatud koefitsendi alusel. Nagu kõikidel inimestel läbi terve aja. Ikka olid liidetavad ühes, summaContinue reading “COSA NOSTRA DAMUS”

Kõikide tavade kohaselt, peaks praegu olema kevad ja kõik sellega harjumuspäraselt kaasas käiv. Tunded me südametes, hinges ja arus. Aeg, mis on võrreldav üksnes kaua ihaletud kingi lahtipakkimise sulni torporiga. Oota veel, kuni piibelehed ja kastanid oma valgepitsilise pesu kabareetantsijaliku hooga paista lasevad! Sa koged justkui elu pikima maratoni turgutavat joogipeatust.        NiiContinue reading “PAPA MIA”

Paljud ennustajad räägivad maa muutustest tõtt! Nad on avanud “akna tulevikku” ja seda “oma silmaga näinud”. Küsimus seisneb selles, millist tulevikku on nad näinud? Nagu arvutimängus, on ka siin rohkem kui üks versioon. Ühe järgi saabub murrang, teise järgi mitte. Tegelikult on need kõik juba aset leidnud! Aeg…aega pole olemas! Kõik on praegu ja juhtubContinue reading “SUU SOOJAKS SUUSOOJAKS”

Vabadus on vabadus. Vaba on vaba. See on eestlasele emakeelne sõna, mida teab igaüks, kes  keelt kõneleb, kirjutab ja loeb või neist kõiki suudab. Kui keegi juba mistahes toolil istub, ei ole see koht enam vaba. On see siis hõivatud, kinni, täidetud, võetud või mida iganes. Kui vaadata neid eespool loetletud sõnu, sobivad nad vististiContinue reading “VALIKU VABADUS”

Sa panid sõrmed vaheliti nagu palveks. Neis kätes on juba omajagu aega midagi, mis mind liigutuse pisarateni hardaks teeb. Olen neid näinud silmanurgast, kui olen Sinuga koos, kuidas Sa neid vaikselt mudid. Nagu väikene lapsuke, kelle käed on millegi sellisega kokku puutunud, mida rullides maha saab nühkida. Mul on siis alati nukker ja kurb, sestContinue reading “EMALE”

See toimus umbes viisteist aastat tagasi. Ajal, kui lehmad ega lüpsjad ei teadnud, et tänu laktoosile, mis leidub nende mõlema piimas, on nad inimkonnale eluohtlikud loomad. Ajal, kui pidudel söödi torti ja/või kringlit, sest kondiitrite jälk vandenõu, mõrvata massiliselt ilmsüüta inimesi, küpsetistesse peidetud gluteeniga, polnud veel kriminaalne. Olin ühes üliägeda seltskonnaga, imelises pulmas õhtujuht. PiduContinue reading “MISKI EI TAASTU”

Minu jaoks ei ole loomine see, mille tulemust neil piltidel silmadega näha. Loomine on mulle see tunne, mis tekib tuubist värvi paletile pigistades ning lõuendit molbertil paika sättides. Tunne, mis sünnib minu kehas, kui puudutan pintsliga koorekreemina pehmet värvi ja viin ta kokku teisega, et neist sünniks see toon, mida mina luua tahan. Ma eiContinue reading “LOOMINE”

See algas tundega, nagu oleks kõrvast tagapool, paremal pool kuklas, pealuu sees umbes pooliku kanamuna suurune muhk. Esmalt valutuksena, siis tuimusena. Edasi tuli kolm-neli üksteisele väga kiiresti järgnevat sähvatust, mis läbisid kogu keha paremat poolt. Selle elektrilöögi järel toimunut ei mäleta. Olin teadvusel, aga sulgesin senikogematu tunde ees oma sisemuses, silmad. Tundus, et ka kuulmineContinue reading “MUQADDASI”

Tunnen veidrat, vaevutuntavat vibratsiooni. Keeran autos muusika vaikseks ja tõesti. Piniseb. Piniseb mitte kuuldavalt aga tuntavalt. Fooris süttib roheline ja liigun paigast. Kõik on jälle endine. Järgmise foori taga seistes, kordub sama. Sõidan nüüd juba silmadega ringi lastes ning suurel pildil pilguga detaile püüdes. Ons tõesti need 5G sidemastid sellise otsese mõjuga, küsin endalt. LinnContinue reading “RAHURIIGI TULEK”