Author: hannesvorno

Istusin oma kohal ja lasin ekraanil rulluva enda eest ja seest läbi. Kuni “Eesti 100” märgi ja täisvalguse süttimiseni saalis. Mõtlesin korraga kõikidele inimestele, imikutest vanadeni, kes selles osalesid. Mõtlesin, et õigupoolest võiks või peaks selle filmi lõputiitrites olema meie kõikide nimed. Kõikide eestlaste, kes siin elavad, elanud ja elama saavad. Nõnda, nagu parvlaeva Estonia hukk, puudutas iga Eesti hinge, tean ma, et seda teeb ka film Tõde ja Õigus. Niisuguse aukartuse, lugupidamise ja häbita, kõike tunnistada, suhtuvad soomlased Talvesõtta ja juudid Masadasse.
Olen vendadega, meeste väelaagris meditatiivsel rännakul käies, kogenud midagi, mis andis mulle tagasi kõik, mille olin hinges loovutanud. Sain tagasi usu enesesse ja tundsin, kuidas muutun millekski, mis elab metallina mõõgas, piisana karikas, januse jaoks ning mehena siin maal.
Me olime kahekaupa. Minu paariliseks oli mees, kes oli minust noorem. Vaikne. Me istusime paaride kaupa ringis ning rännaku läbiviija ütles, et alustame mehest, kellel on pikemad juuksed. Minu paarilisel polnud karvagi peas – naeratasime tutvumise tunnistamiseks.
Pange silmad kinni. Kujutage, et teie vastas istute te ise. Puuduta nüüd “ennast” täpselt sealt, kust soovid. Nii tugevalt, õrnalt või mistahs muul moel, nagu tahaksid et sind praegu puudutaks. Ära mõtle mitte millelegi muule. Ma võtsin “endal” vasaku käega vasakust käest, randme ümbert sõrmedega kinni ja panin oma parema käe “enda” kukla ja kaela piirile.
Teadmata, kaua see kestnud on ja kui pikalt ma sedasi olnud olen, hakkasin tundma, kuidas mu jalad jäävad kangeks. Selg tuntavast ettekummardusest, oli juba päris piinav ning parem käsi peaaegu tuim. Tahtsin olla nihelemata ja liikumata, et mitte teha väiksematki liigutust, mis “mulle” signaali annaks, et ma olen väsinud. Hoidsin end jõuga paigal ja ei proovinud isegi oletada, kui kaua ma sedasi veel jaksan.
Edasi tuli paarilise vahetus ja ma tundsin, kuidas “ma” võtsin nüüd peopesadega oma õlgadest. Minu paariline hoidis “endal” õlgadest, nagu isa kes julgustab poega, et see pole enam väikene, vaid juba Mees.
Järgmiseks oli minu kord, võtta oma vend ja hoida. Nii, et tal oleks hea, turvaline, kindel ja mugav. Nii nagu Mees hoiaks oma poega. Mina ja ülejäänud vennad, olime põlvili oma istuvate paariliste selja taga.
Võtsin oma venna seljatagant tugevalt kallistusse nagu teeksin seda oma pojaga. Vennad, keda niimoodi teiste vendade poolt hoiti, sulgesid oma silmad ning andsid end kogu kohalolekus ja usalduses teisele mehele hoida. Ma hoidsin seda meest, keda kohtasin esimest korda elus, meeletu armastusega. Nii, nagu olen südames armastanud naist. Nii, nagu jään kuni selle teekonna viimase silmapilguni armastama oma poegi.
Andsin kogu hingest kõik, et mu vend tunneks ennast hästi ja hoituna. Varsti oli taas vahetus ning tuli minu kord anda end tema hoida. Lasin end oma seljataga põlvitava venna rinna vastu ja toetusin südame rahuga tema põlvedele, lastes tal oma kätega mu õlgade ümbert kinni hoida. Tema kare lõug oli minu kareda põse vastas ning korraks muigasin tahtmatult, sest meenus eelmise õhtu lõkkeringis naerdud ühine naer. Vend me hulgast ütles – no gay, just love ning kõik naersid südamest.
Ma ei tundnud mitte ühegi rakuga, et minus mõni suguhormoon liigataks. Mitte mingisugust seksuaalsust meie vahel ei olnud ja ma tean, et saan seda öelda ka oma venna eest. Küll aga, oli võimas see, mis juhtus minu hingega.
Just selles situatsioonis, tundsin, et minu selja taga on minu isa. Tema taga, teda hoidmas on tema isa ja selle taga tema isa. Selle taga tema ja tema taga tema isa. Kuni kõikide aegade alguseni tagasi, kuni Jumala vaimuni, oli minu seljataga kogu minu esiisade tugi. Nende jõud, tarkus, mehelikkus, nõrkused, tunded, emotsioonid. Tohutu suur armastus. Ma tundsin jahedate niredena oma põski mööda alla voolavaid pisaraid. Ma olin nii õnnelik ja nii kurb ühtaegu. See, minu esi-isade suurus, minu selja taga, kogu oma hävimatuses ja igikestvas tungis. Haletsus, et ma neid kõiki ei näe, vaid üksnes tunnen. Kuidas nad hoiavad oma põlvedel puhkavat kallimat vara – oma armastatud poega.
Eile kinos, tundsin sedasama tunnet. Kogesin taas, kuidas olen oma isa põlvedel puhkamas ja olen samal ajal ärkvel ning hoian oma poega enese põlvedel. Tema oma poega enese ja see enda oma, omadel põlvedel ning nii mudkui edasi.
Tundsin, kuidas sedasama tunnevad naised ja mehed ekraanil. See oli ELU. See oli meie esivanemate lugu, sellest, kuidas “ükskord me võtame oma kõige kallimad oma ligi, hoiame, kaitseme ja oleme”. Armastame, sest selleks on nii kuradi palju tööd tehtud.
Ma ei arvusta seda mida nägin, sest see ei olnud Tammsaare ainetel loodud kinofilm või suurteos, nagu seda juba enne võttesse minekut tituleeriti.
Tõde ja Õigus on Taevaisa kõnelus ühe väikese rahva naiste ja meestega. Sügavalt igaühe jaoks isiklik ja samal ajal pisidetailidenigi kogu rahva hinge puudutav.
Tundsin kinosaalis seansi lõpuni istudes ja lõputiitreid koos pisaratega voolata lastes, et need kõik on minu inimesed. Minu esivanemad ja nende omad ning nende omad ja nii edasi. Mitte üksi Oru talu Muraka pere või Mäe talu Paaside pere. Kõik. Kõik viimseni. Kirikhärrast kõrtsmikuni ja karjaplikast krantsini.
See kõik puudutas iga rakku minu kehas ja ütles lõpuks, kui olin veidi hingamise tagasi saanud, silma pilgutades ja muiates – näita nüüd, et sina suudad seda mustrit muuta.
Tõde ja Õigus on kõige ilusam kõne Eestile, igaks tema tähtpäevaks. See film on sellest, kuidas me iseennast armastame. Armastame nii, et seda tunda, näha ega kogedagi ei saa, sest ainult see mis kunagi tulevikus tuleb, on hea. Tulevad aga pisarad, nagu Vargamäe vanal Andresel, kelle kodust läinud poeg ütles vastuseks …

mine parem kinno!

Täieliku ja täiusliku jagamise ideed lämmatab ettekujutus, et kõiges valitseb puudus.
Nõnda kirjutab Neale Donald Walsch, tsiteerides Jumalat.

See tsitaat on pärit sarjast JJ.
Sedapuhku selle Neale Donald Walschi neljandast raamatust, pealkirjaga “Inimkonna äratamine”. Mida rohkem edasi ja tagasi ma seda loen, avastan ma end sageli muigamas. Muigamas enda üle mõeldes, et ei pea alati valima poolt. Õigupoolest ei saagi, sest kuidas ma valin selle, et olen pimesi ja kuulekalt Jumala poolt? Ta ei ole andnud käsku kuulekas olla, vaid võimaluse luua. Niimoodi Ta ise kinnitab. Või veel hullem!? Kuidas ma saan olla Tema, st. Jumala vastu ja istuda ühel pingil hoopis kõiges kirega selgust otsiva autoriga? Mehega, kes paneb kirja oma Jutuajamised Jumalaga.
Idioot võib alati vabalt erapooletu olla. Nii pole ohtu sattuda ühe või teise, õigemini mitte kellegi põlu alla. Ma olen seda ühe korra proovinud. Hääletasin ühel pro forma hääletusel lihtsalt erapooletult. Et saada teada, mis tunne see on. Saada teada, mis tunne on minna kodust välja, teades, et mulle jalutab vastu keegi, kes ootab minult selgrooga käitumist, mida mul otsustajana ei ole. See oli jäle tunne. Ma tundsin ennast nõmeduse amuleti ja mittekellegina. Ammu ei ole vabatahtlikult sellist tunnet tundnud. Õnneks ei kestnud see pikalt. Ma mõtlen seda tunnet, sest oma valikuid tuli väljendada veel ja seda ma ka otsustavalt tegin. See selleks.
Seda, perse all rosinakukli soojendamist, viljeleb tegelikult igaüks, kes põeb relevantset subjektiivset hääbumishirmu.
Kirjutasin siin meelega sõna “perse”, sest soovin sellest mustrist uhkelt läbi minna. Mind ei puuduta see, et keegi seda oma “normaalsuse” lauaga nagu nats getoelaniku ninaknurka määratlema hakkab.
Loendamatu kord hommikuid, olen ma istunud oma ateljeetoas ja püüdnud mõnda unes nähtud või ärgates geniaalsena tundunud ideed enda juurde tagasi kutsuda. Olgu siis kirjapanekuks, maalimiseks või järelemõtlemiseks. Istud ja on tunne, nagu oleksid ihuüksi mingis maailmaraudtee lõppjaamas, kus hädaga õigel hetkel püksid maha jõudsid sikutada. Oled peldikus ja mõtled, mis keeles ma sellelt kõrval kabiinis puhkivalt tundmatult sittujalt ribakesegi paberit võiks küsida. Hetk tagasi alles, saabus mu enese ihhu kirjeldamatu kergus ja juba see hingest kaduski. Rõõm ja raskus käsikäes, nagu terve ja haige laps, mingil järjekordsel rahakogumise projekti bänneril.
Lihtsalt ei ole paberit. Mille kõigega me oma kirevalt elatud elus pole tagumikku pühkinud? … veame kihla, sa mõtlesid oma “selle”, nelja sekundiga välja. Kindlasti, oled sa kusagil kaugel kodust, ihukergenduseks puhtamat peldikut otsides, omaenese hädaga sellest inimesest mööda tuhisenud, kes teibitud varrega vana mopp käes, kahhelil kaari joonistab. Jogurtikarp, kenasti paberiga puhtaks kaabitud, milles mõned mündid, et anda vihje, jääb sulle küll silma, aga su sitahäda annab sulle kõiguitamatu õiguse. Otsustada see asi hiljem. Siis kui kõik on korras. Nüüd, kus tuleb välja, et paberiveski on tühi, oled sa valmis karjuma selle hooletu hooldaja peale. Kuidas ta saab niimoodi inimesed hätta jätta? Ei sentigi! Mõtled sa oma kätele seepi pumbates ja peeglis otsa vaadates. Vesi jookseb. Sa ei mõtle sellele, et oled paigas, kus vesi maksab hingehinda. Täieliku ja täiusliku jagamise ideed lämmatab ettekujutus, et kõiges valitseb puudus (N.D.W JJ4), nagu sissejuhatuses tsiteerisin. Sina ei anneta ühtegi senti. Hooldaja ei lae paberiveskit. Pole sinu asi, kuidas ja millest ta ära elab ja pole tema asi, millega sina oma perset pühid. Seal peeglilaual, kraanikausi kõrval, kus on hooldaja tipitopsik, on tegelikult pakk pehmet paberit. Paned mündi, võtad paberi ja sulged end privaatsusesse. Samasuguse paberiga, pühid sa pärast söögilauas kahvlihaarusid ja nuga, sest need tunduvad sulle pesemata. Pesemata on need sellepärast, et meiesuguste paremaks teenindamiseks, jookseb kemmergu kätepesukraanist päevas rohkem vett, kui köögi nõudepesukraanist.
Maailmas elab täpselt 38 inimest, kelle varandus on suurem kui ülejäänud kolmel miljardil kogu inimkonnast. Neile kuulub milligrammi pealt sama suur õigus elule, kui sinul ja kõikidel teistel siin planeedil. Mis varandus see selline siis on? Heakene küll. Keegi on löönud tikud maasse ja ütleb – see on minu oma. Kui sügavale maakera südamiku suunas, läheb tema õigus selle põues peituva enda omaks pidamisel? Kui kõrgele ilmaruumi, tõuseb mõtteline õhusammas, mille sisemust ta oma õhuruumiks nimetab?
Kui sa mõtled maalapile, mis on “sinu oma” – pole vahet, oled sa selle “ostnud”, “pärinud” või muul teel “omandanud”. Kas sa oled suuteline küsima endalt, kellele see jääb, kui ma praegu silmad sulen ja lahkun? Oled ehk lapsevanem ning loodad õhinal, et tema sinult kaasavaraks saadava maatükiga veel õnneikum on. Kas sulle ei näi, et selline “omand” on nagu õnn, nimetada igikestvalt muutuvat, ent siiski kadumatut ühisvara ühte osa, enese omaks?
See heeringas siin rosolje sees on minu oma, kuulen ma häält ütlevat. Mis ma siis nüüd tegema pean? Jätma heeringa söömata? Jätma rosolje võtmata, kui samas hapukoore omanik lubab ja kartuli peremees polnud samuti kade? Eraomandi siltidega tähistatud maa, panebki mind seepärast küsima – kui sügavale südamikku ja kui kõrgele igavikku sinu emaileeritud tähistusega omand ulatub? Olgu, sa ütled et sada versta siia ja sada sinna. Kas sa oled nõus selle sügavuses või kõrguses leiduvat vara jagama? Nendega, kel pole mitte midagi! Nendega, kellele pole mõõdetud sellist platsi planeedil, millel on looduse nägu aga katastri tunnus?
Sul on diplom, mis vabastab su maatöödest. Sa armastad pigem kergliiklusteel rulluisutada kui mulla kallal küürutada. Et nüüd keegi sinust ekslikult arvama ei hakkaks, otsustad sa väärtused ümber hinnata ning vahetad sellesama maalapi raha ja raha, no ütleme et auto vastu. Maa on sind toitnud, võiks öelda. Olenevalt auto margist, oled sa nüüdsest kellegi silmis igal juhul täissöönud kröösusesiga, mingu see sulle hinge või mitte. Sinust saab postitantsija, osav ja pilkupüüdev, ent kes ometi peab kogu aeg millegigagi kroomitud vertikaalist kinni hoidma, et mitte maha sadada. See post ongi tegelikult su pärisomand. Põrandast alla ja laest ülespoole see ei lähe. Sellest postist alla- ja ülespoole jääv, ei aita sind absoluutselt su püüdlustes olla sensuaalselt tantsuline. Täieliku ja täiusliku jagamise ideed lämmatab ettekujutus, et kõiges valitseb puudus. Sul on neli jäset. Millegi muuga sa ennast posti küljes kinni ei hoia. Sul on praegune aeg antud sellena, kes oled, elada. Kui sulle üldse miski tegelikult kuulub, miski mida sinult võtta ega sulle anda ei saa, siis on see sinu aeg. Minul on minu aeg. Sellel kolmekümnekaheksal rikkal on nende ja neil kolmel miljardil puruvaesel, nende oma. Füüsilisele eelnev ja sellele järgnev “elutus” on osa lõppematust eluringist või mündi teine pool kui soovid. Ajatus ja aeg ühekorraga. Sinu ja kõigi teiste omand samaaegselt. Seega – mingit puudust ei ole olemas! Niimoodi otsustasin ja nii jääb. Ma jagan sinuga seda, mida sina minuga. Ma tulen, sa lähed ja niimoodi ilma hirmuta, et see üldse iial lõppeda võiks. Täieliku ja täiusliku jagamise ideed ei lämmataks ettekujutus, et kõiges valitseb puudus, kui me õpime tänama üksteist koha eest teiste elus ja meie ühises ajas.

Veokid, mille buldaniga kaetud kastid olid inimesi täis tuubitud, sõitsid tasasel häälel, võimsate mootorite madala heliga kõiketeadvalt urisedes mööda kitsast metsateed. Neid krusasid oli umbes sadakond. Igal kastis mõnikümmend üksteise otsas kössitavat hirmunut.
Metsalagendikule jõudsid nad lootusetust täis kilavate silmadega, hirmunult ringi vaadates. Selle hirmu tuleva ees, tekitas rahulikult ootava timuka särasilmne ja helge, teeskluseta naeratus. Ta vaatas seda rahvahulka, nagu tippkoka abiline juurviljakorvitäit pestud porgandeid. Klobinaga, oma neitsilikus värskuses purustajasse valatatud, mille alt nisast, neoonoranž vitamiinirikka porgandimahlana peene joaga välja soriseda.
Männimetsa vaigutüünesse rahusse kuhtusid nii krusade suurte mootorite urin, kui hukkamisele toodute lootusemõtted. Kellelgi polnud ahelaid või köidikid. Kedagi ei oldud pekstud. Keegi ei kippunud pagema. See olnuks sama lootusetu, kui palved timukale, säästa hingeke, mis suudab oma süütust tõestada.
Oli metsik mõistmatus.
Selle suure massi keskel, sünnitas suurimat arusaamatust, üksikute pisarateta nutvates silmades peegelduv, viimane kohalejõudmine. Need teadsid täpselt ja kindlalt, miks nemad siin on.
Vähehaaval, tasapisi, hakati aina enam ja enam taipama.
Veel mitmed ja mitmed, hakkasid oma peas tajuma justkui mingit süüd, mida ei oska ei tagasi ega maha suruda. Mis tehtud see tehtud, eks tuleb saatusele vastu minna. Palju oli neid, kes ei saanud mitte millestki aru. Nad olid olnud kinnivõtmise hetkel need, kes esindavad statistikas seda kõige julmemat “valel ajal, vales kohas olnud” mõtlematuid uudishimulikke.
Loendamata massi hulgaks, võiks silma järgi öelda paartuhat elusat hinge. Mõnikümmend neist, väga enesekindlad ja uhked. Mõnisada eneseväärikad ja vaoshoitud. Mitusada ekkivat kõlupead, kes ei muutugi kunagi, sest nendeta poleks hädavajalikku lollpeade armeed. Paarsada õnnetut argpüksi, kes pelgavad kõike – iseenese nimest ja näost kuni miniatuursete sootunnusteni. Isegi mõnikümmend tulnukat, seisis moondunud oravanägudega, toimuvat piiksuva heliga skannerides.
Kõik nad olid määratud hävitamisele. Ühekaupa, kiire ja professionaalse liigutusega. Plaksatusena kõlava heliga, selle ilma ukselt uude saadetuna, vajusid nad nagu hein niidumasina vikati ees, alandudes maha. Ühtepidi. Pead siin, jalad sealpool. Nagu kõrred, vaaludes, mida kaarutaja keskpäevases päikeses peatselt pöörama peab tulema, et kaste sisse ja hallitus kallale ei tuleks.
Üks katse võib persse minna, selline massihukkamine oli aga lausa kaunis. Sellise valiku oli ise teinud iga viiimane, selles osalenu. Timukast tapale tooduni, olid kõik sellest ümbersünnist justkui lummatud ning isegi tänulikud oma uude koju jõudmise eest.
Ma olin otsustaja, kes selle halastuseta hukkamise kõrvale alternatiivi ei otsinud. Pole süüdlast, pole süüd. Pole häbistajat puudub häbi. Pole ülbitsejat, puudub ülbus. Pole lolli, puudub lollus. Pole ausat, puudub tõde. Pole märkajat, puudub tegelikkus. Pole ütlejat on vaikus.
Need paartuhat hukatut kadusidki maamunalt. Pehme sambla alla, nagu oli Põrgupõhja Juula suurim soov enne surma. Harva tikkus mõni üksik hiljem kusagil kummitusena pead tõstma. Vaatasin teda kui teisest ilmast tagasisaadetut. Kehitasin üksnes muiates õlgu. Minu karistuse olid nad juba saanud. Mina olin nad hukanud ja kõik edasine ning muu ei puutunud minusse. Teadmine, et ei kao kuhugi ei timukas ega mets, kus tappa, tundus olevat kätte toonud suure rahu.
Ma sain iga kell, nagu trammijuht avab peatuses uksed, vajutada nuppu ning järgmine pea veeres nagu sillutisele kukkunud granaatõun, kesksuvisel turuväljakul.

…

Tean lugu mehest, kes suutis oma lapepõlves kannatatud hirmud ja valud, pärast teraapiaseanssi imepeenikeste kivikestena endast välja kusta. Täiesti terve mehena teekonda jätkata. Selles ei ole midagi imekspandavat ega ebaloomulikku.
Sellest inspireerituna ja endast läbi läinuna, nagu tähtsa kirja tooja mõnes filmis, teab täpelt millise ukse taga istub õige adressaat, otsustasin selle nüüd ringi teha.
Ma võtsin ette suure töö, nagu martsipanimaalija, kes tuhandetele magusatele loomadele toiduvärvipinstliga silma pähe joonistab. Ühekaupa ja igaühelt andeks paludes, äratasin nad ellu. Mõnele vaatasin sügavalt silmagi ning lisaks andestusele mida palusin, ütlesin oma suurima ja siira tänu, saadud õpetuse ja kogemuse eest. Igaüks, kelle olin hukanud, äratasin nüüd oma käega uuesti ellu. Kutsusin kätt ulatades tõusma ning teed jätkama.

…

Ma lasen kõigel toimuda. Tean nüüd, et ma võinuks juba siis heast riidest pintsaku trippipidi sõrmekonksu otsa võtta, hooga üle õla visata. Astuda pealt õmblustega, heast nahast käsitöökingadega puhtal asfaldil oma teed. Vaadata hinnanguid andmata sinna suunda, kuhu tahan ning naeratada ja astuda hirmude, häbi, enesesüüdistuse ja alandlikkuseta, Mehena edasi.
Nii metsikult palju olen ma end armastama hakanud, et armastan igaüht, kes teeb mulle mida iganes.
Kõik võtan ma nüüd vastu tänulikkusega ja kogemusena.

Ma olen nüüd juht. Hooliv õpetaja ja rahva päästja.

AD 2019

See on täiesti kindel. Iga asi on alati millekski möödapääsmatu. Mäletan verisulis noorusest, millise vaimustusega ma kuulasin ja vaatasin Peeter Volkonski sõnalis-muusikalisi suurprojekte Tartu Levimuusikapäevadel.
Üks mu lemmikutest on tänaseni projekt Rosta Aknad ja Majakovski luuletuste interpretatsioon. Ilustamata andekuses sündinud progressiivne rockmuusika, mille geniaalsuse pealtnäha lihtsasse süütelukku, sobib ainult vürsti võti. Tahtmata kedagi solvata, sain ma mitmete teiste, Vanemuise laval esitatud teoste headusest, alles keskealisena aru. Lihtsalt arusaamatu tundus mulle nolgina, toonane levimuusikute lumm, põhjendada pikki juukseid, udupeente ja ülikeeruliste soolodega, mida mängiti muuseas samaaegselt. Kõik korraga ja kaua.
Ses Rosta Akende kontsertkavas oli lugu – “Kuulake” (P.Volkonski V.Majakovski)
On kolm Eesti lugu, mida kuulates mul alati “tibutagi” selga tuleb, see on üks neist kolmest.
Sellepärast, et mul tuleb alati meelde mu kallis sõber Tarmo, kes mängis Rosta Akendes klaverit. Toona levipäevdel, frakis, torukübaras ja sigar hambus, nagu nõukogude propaganda loodud kuvand kapitalistist – imperialistist.
Sellepärast, et mulle meeldib, kuidas kitarrivirtuoos Viktor Vassiljev mängis selle loo ravišankarlikud kitarripartiid.
Sellepärast, et ma tunnen seda kuulates kogu hingega, kuidas kõik muusikud seda lugu esitades, ise justkui lendu tõusevad. Öötaevasse. Tähtedega, millest loos juttu, kuumade sädemetena ühinevad ning meie keskel olnutega ja tähtedeks saanutega, taaskohtuvad.
Sellepärast, et selles Majakovski luuletuses, millest Volkonski tegi loo, mis pole lihtsalt lugu.
Selles on suurte Siberi jõgede kevadise jäämineku jõud. Tulv, mis hirmutavana nagu maa-ema elusooneks muutuvas jääkamakatega sängis, peatumatult hoogu kogub. Rebib enesega juurteni kaasa reiejämedusi kaski ning väikesi jõeäärseid vanu vene külasid, mille helesiniste aknaraamidega hütid, jäämasinas peeneks pilpapuruks rapitakse.
See, kuidas Peeter Volkonski seda laulu esitab, on nii võimsalt aus ja anuv, et emake loodus saab andeks. Sellegi et ta jäärinne terve külakoolimaja, koos klassitoas istuvate laste ja õpetajaga, igaveseks enesega Siberisse kaasa viib.
Ta anub meid härdalt ja lauldes – “kuulake… kui tähti kord süüdatakse, tähendab on seda kellelgi vaja”.
Selle loo ajal ei pea mitte midagi tegema.
Seda ta meilt palubki.
Ära tee mitte midagi – kõik on Sinu eest ja Sinu heaks juba valmis tehtud.
Nõnda kui kristlased kutsutakse sakramenti vastu võtma, sõnadega – tulge tallesöömaajale, sest kõik on valmis.
Jumal üksi palub inimest niimoodi.
Ta saadab ühele sõnad ja saja aasta pärast teisele meloodia, et öelda inimestele midagi nii lihtsat nagu “kuulake”.

Mõtlesin sellele, sest Kolmekuningapäev tõi nagu õue visatud kuused, kõikjale tänavatele inimeste pildid. Üle-elusuurused ja värvilised.
Läks lahti.
See käib nüüd kaks kuud järjest, minnes iga päevaga aina tülgastavamaks.
Mul on kaasosalisena õigus selle kohta nii öelda, sest olen kahel korral ise posterilt alla rahvale naeratanud. Esimest korda täpselt viisteist aastat tagasi, lubades korda ning teist korda aasta tagasi, loobumisega lubadustest.
Ei mina ise siis, ega ükski neist nägudest praegu ega tulevikuski, taha vähemat kui ainult võita. Kohta.
Rohkemaks pole ka neil nägudel julgust.
Õigem oleks öelda kuraasi. Ükski neist, ei ütle – “kuulake” sest sõnum on lihtsam ja seisneb hoopis muus.
“Vaata raisk ja jäta mu nimi ning naeratav nägu meelde”. Ma kummitan sind kaks kuud järjest. Pühin koerailma trotsides ja soolasopas seistes ning püüdlikult naeratades, foori punase tule taga su esitulesid. Kingin tikutoosi, kus on minu nimi peal. Hoian hinge kinni kui sõidan slummi kusehaisuses liftis isiklikult su koduukse taha oma näopildiga šokolaaditahvit tooma.
Käin seal kus vaja niimoodi riides nagu vaja, et näidata kui lähedal ma sulle olen. Tunnen hingesopis salaja rõõmu, et sa vaeseke ei tea poliitikast niipaljugi, et teha vahet kohaliku omavalutsuse ja riigikogu valmiste vahel.
Sa loll valid vallavanema maailmavaate järgi ja rahvasaadiku “õiglast rahajagamist” uskudes ning ausaltöelda on mul savi, sest teatrikuust alates olen mina seal, kus sinusuguse mured, alles nelja aasta pärast mulle ka taas “muret teevad”. Kui mul mune pole, luban lastele uusi mänguväljakuid, kuigi tean isegi, et tänapäeva laste mänguväljakud neile vabalt pihku ära mahuvad.

See ei ole tähtede süütamise aeg.
Pean silmas riigikogu valimisi. Viisteist aastat tagasi, kui olin ResPublica kandidaat ja liikusin enne valmisi ringi oma piirkonnas Lõuna-Eestis, küsiti väga otse – keda sa ise valiksid? Vastasin toona ja vastan ka täna niisamuti kui siis.
Kujuta end kuhugi kaugele Eestimaa nurka, kus ei ole enam riismeidki järel. Ei kunagistest küladest ega metsast. Ainult roopad lagedaks raiutud tühermaal ja kevadporisel maastikul puus rippuvad pruunid mädaõunad mahajäetud talukohtade kunagistes rohtaedades. Koolid, poed ja bussipeatused mälust kustutatud ning viimased raudteerelsid vanarauaks veetud.
Kujuta, et seal külas elab veel siiski ka mõni eideke. Kes kassi ja koeraga, kes üksi, sest nendegi pidamine on ülejõu käiv.
Kujuta ette, et selles külas elab imekombel veel kaks viie-kuuekümnendates meest. Üks mõistab veel kõiki maatöid ja oskab masinaid käima panna. Käib külakorda eidekestel abiks, sest nende omaksed ei pääse tulema.
Teine aga, on lihtsalt üks mõttetu töll. Kes iga päev oma toetuse või abiraha ning vana ema pisikese pensioni kaheliitrisest plastpudelist alla loputab. Solgihing ja prügisüda. Laisk ja rumal sitapea.
Kujuta ette, et on valimised ning ühel parteil, millisel iganes neist, ei ole “kohapeal” head ja tuntud või kohaliku tähtsusega meest võtta. Mõistagi tehakse ettepanek tublile mehele, onju!?
…
Siin Eesti probleem ongi!
Meie saamahimu! Me tahame alati paremat. Ka Riigikokku tahame me sellest plakatitel vastu vaatava seltskonna valikust paremat, ehk seda meest, kes tundub asjalik ja tubli, mitte seda “tölli”.
Mida me sellega saavutame? Aga selle mu kallid, et meie küladesse jäävadki ainult abiraha järgi kätt sirgelt hoida suutvad jobud ning kasutud lakekrantsid. Tublist töömehest, saab aga erakonna rinnamärgiga kuuerevääril, mõttetu kätt tõstev tropp, kelle virilaks kiskuv koduigatsus varsti kuluhüvitisega kaetakse. Korraliku kuusissetulekuga, milleks varem kulus ränki töötunde ja ei saanud kolmandikkugi sellest, kujuneb aga juba jaanipäevaks ülbet arrogantsi lubav enesega rahulolu.
Juba aprillis teab ta, kui magus on päriselt pudeliõlu, mida juukase esimesel kohtumisel valijaga, sest selle tšekid saab koos naise, poja ja äsjatekkinud armukese kütusearvetega Riigikogu raamatupidamisse viia.
Oh millised võimalused reisida, avanevad nagu imeväel ja lennukipiletid ning hotellivautšerid tuuakse otse ümbrikuga kabinetti lauale või noh, hea küll, fraktsiooni ruumis olevasse nimelisse postkasti. Väetisekasutuse uute väljavaadete nädalane seminar Šeišellidel on maaelukomisjonile ju lausa kohustuslik tripp in copore.
Mäletan elu esimest riigikaitsekomisjkoni koosolekut aastal 2003. Selle peateema oli – kuhu keegi sõita tahab, et tutvuda teiste riikide riigikaitsega. Mäletan, et mind vaadati nagu idiooti, kui ütlesin, et ma tahaksin alustada Eestist ja tuvuda me endi väeosadega.
Selles fraktsiooni saadiku nimelises postkastis on ka need kutsed, kus kutsutakse lihstalt maksumaksja raha eest sööma ja jooma.
Viisteist aastat tagasi, lubas silma kinni pigistav kodukorraseadus toimetada nii, et üks osa inimesi oli alati korraga kahes kohas, ehk tegelikult mitte kusagil. Riigikogus teati, et inimene on tähtsal volikogu koosolekul, sest ta on seal esimees. Volikogu juhatas aga linnavolikogu aseesimees, sest teati, et ta on parasjagu tähtsal Riigikogu nõupidamisel. Oli selline naine meil poliitikas, kes kandis seda ränka töökoormat ja “eestiaegse” naisteajakirja nime.

Kui tähti kord süüdatakse, tähendab seda on kellelegi vaja. Tähendab, keegi nimetab neid süljelärakaid pärliteks.

V.Majakovski/P.Volkonski

Aina erakordsemad ja harvemad on minu jaoks hetked, kui teadlikult moega kokku puutun. Jaa jaa, ma tean, et moega on nagu internetiga. Püüad kõikidele selgeks teha, et sul ei ole sotsiaalmeedia kontot, menetled universumi tasakaalu ainult sularahas ja ei seo end igavusega jalust, et end siis onlinemeedias infokärestikku kukutada. Moega oleme me seotud kõik ja viimseni ning siin ei ole midagi vaielda. Isegi mittemoodne olla, on trendikas ja moeküsimus. Seega võtaks siin pinged maha, nagu väga sageli ütles vuntsi muiates mu kallis sõber Tarmo.

Nõnda on läinud iseenesestmõistetavaks ka see trend. Peaasjalikult karva- ja küünetarede ooteruumide lehelaudadele, ajatapuks trükitud läikivate lehtedega almanahhid. Need kõik räägivad vähemalt neljandiku osas mahust – moest.
Nii nagu Tarmo muigas, luban seda ka enesele, silmates mõne ninatarga enesekindlaid uduvesteid teemal sügis 2019 või kevad 2020. Millised mustrid ja mis kangad ning millistes toonides on niiöleda “tulekul”, et seda tähtsaks pidajad, paanikasse ei satuks.
Teeks õige väikese gallupi.
Küsin küsimuse ja annan kaks vastuse varianti.
Niisiis – Kes ütleb mis on moes ja määrab trendi?

A) Moekunstnikud, kes tunnetavad “seda” seitsmenda meelega ning annavad siis kangatööstustele ja suurtootjatele ette suunised, kuhu liikuda?

B) Tööstus, kes on sõltuv “sellest”, kui hea oli puuvilla, villa või nailonisak ning annavad trendiloojatele suuna, kuhu liikuda?

Viimasel ajal on silma jäänud, et üsna samasugune lugu nagu rõivamoes, on veel võimsamalt kinnistumas arhitektuuris.
Kes ei mäletaks Urbeli ja Peili valgete funkmajade buumi, mille varrukasse suud pühkiva isuga neelas palkamajade kokkutoksimine.
Oli alumiiniumi ja klaasivaevas kirglik armuaeg ning mõistagi tuli sinna otsa betooni siidi staatusesse tõusmine ehituskunstis.
Hetkel oleme rooste ja raua rammusas lummuses ning pole väga keeruline prognoosida, et peatselt ilmub rapidograafi liugleva joonega watmannile juba täiesti uus arhitektuur.
Räägime nagu mistahs moe puhul, ikka ja alati rütmidest ja vormidest. Enneolematusest, aga tegelikult – oleme me puudlid, niiske nina küpsisepuruga koos, mõne tootva tööstuse jalutusrihma otsas, nagu seni.
Niisiis on terasem, pea kuklas eksterjööre uudistades, mõelda mitte sellele, kui innovaatiline on arhitekt ja kui usaldav uuendusi vastu võtma on tellija. Mõelda tuleks hoopis sellele, kuidas ilu materialiseeritakse.
Moekunstnikud ette antud kangaist nagu koolilõpu kirjanditeemast kinni hoides pastakat imedes. Arhitektid aga ette antud piisonipruunist kärgtellisest või kollasest kunstmerevaigust, uut ja enneolematut loomas.
Mõistagi on siin jutt üksnes pret a porter’ st mitte haute couture’st. Üksikute eeslidujate või sabastolknejate punnitused on nagu moega ikka, enamasti liiga ekstreemsed. Neid siis vaadatakse heatahtliku üleolekuga nagu lits lombakat, peale kiiret halastusseksi.
Üks kirkam näide, samasse seina taotud naeltest ja sinna kaootiliselt riputatud trussadest on Tallinna Lennujaam. Nagu algklassi lapsele kleebitud kunstripsmed, turritavad tont teab kelle pohmellipuhangust plahvatanud ideena, ümber ilusamaks lennujaamaks peetud hoone, roostes rauarisust maitsetu “mood”.
Kunstiharidusega, kunstihuvilisena ja kunsti armastajana, on mul õigus vait olla. See, mis ühele meeldib või teisel ei meeldi, ei ole kunstis isegi mitte helveskaalus teema.
Teemaks pole seegi, et autor peaks vaevlema lollidele küsimustele vastamisega – mida te sellega öelda või kujutada tahtsite.
Mäletan, kui veerandsada aastat tagasi ühes Viru tänava majas suurt remonti tehti. Sellesse hoonesse tuli Baltmanni kauplus. Kaubamärk, mis vaatas hoogsa kaarega üle toonasest tänasest ja kvaliteet, mis oli otsaga kaugel homses.
Selle muinsusväärtusega maja elulugu, oli kirjutatud läbi kolme korruse kulgeva kitsa ja pimeda trepikoja. Korrused valatud ajal, kui vanu maju renoveeriti raudteerööbastest ja betoonist ning silikaattellistega. Korruste vahelaed olid valatud poolemeetriste vahedega rööbaste toele, mis omakorda hoidsid kinnikrohvitud suurte kruvidega kinni maja fassaadi, et see tänavale näoli ei kukuks.
Muinsuskaitse nõudis maja fassaadi säilimist, sisu osas võis tegutseda vabalt. Seni on meeles soliidsed insenerid, hea hariduse, piiritu kogemuse ning võimsa andega. Need mehed mõtleid välja, kuidas saada lahti vahekorruste funktsioonist, hoida püsti fassaadi. Kuidas saada majja valgus. Kuidas saada majja liikumisvabadus, sest sinna kavandati avar rõivakauplus koos funktsionaalsete laoruumidega. Sellesse majja projekteeriti monoliitbetoonist pöördtrepp, mis uhkelt allkorrusel paraadlikult ja väärika kaarega tõusis järgmisetele korrustele. See trepp puutus vaid ühes punktis fassaadiga, mida enne hoidis püsti kahe vahelae jagu raudliipritega känkarasse valatud betrooni.
Sai valgus, tuli õhk ja oli ime.
See kuidas insener ja ehitaja niimoodi loovad, oli mu esimene elamus enne kui kerkis KUMU uus hoone, mis on vaieldamatult mu lemmikehitis Eestis.
Mind pani neelatades vaatama, kui võimekas saab olla inimene, kes on vaba.
Vaba orjamentaliteedist ja pingest, teha asju mis on hetkel parketikõlbulik.
See keerdtrepiga loodud täiesti uus sisemus ühes vanas majas, mis ärkas ellu ja avanes. See kunstitempel, mis istus kui kaunis külaline lauda, tõmbamata enesele ekstravagantsusega tähelepanu.
Üks trepp ühes hoones ja moodne kunstimuuseum Kadriorus ei ole vaese mehe eluajal iseenesele loodud monumendid. Eestis on väga palju väga head arhitektuuri. On ka ilgelt sitta ja koledat ning mitte vähe.
See kõik näitab, kui oluline on vabadus ja sõltumatus.
Õpi, tänane ja homne poliitik!
Trend ei ole see mis on praegu või tuleb lähitulevikus. Trend on see, mis kunagi olnust alles jäi, et jälle tulla.
Kõik mis kaob teeb väärtuslikumale ruumi ning kui see mis tuleb, on lihtsalt moodne, kaob ta sama teed kust tuli.

Olen end nüüd sedavõrd palju hindama õppinud ja oma elust lugu pidama hakanud, et ei kavatsegi vaadata tagasi ning midagi kahetseda.
Endale etteheiteid teha. Mina Elan Täna.

Kogen viimastel päevadel ääretult tugevalt, väga suurt ja uut tunnet.
See algas mõned päevad tagasi ning selle kõik, võiks kokku võtta märksõnaga taassünd.
Sain nimelt kogeda midagi seesugust, mida otsijale leida antakse, kui ta oskab olla vaba ja otsimata. Minna lastes ning juhtuda lubades. Minnes, surres ning uuena sündides.
See oli 7×7 aastat elatud tsükli kokkuvõte nagu kroonikafilm unikaalsete arhiivikaadritega. Kaadritega, mida taastada püüdes vaid kord nähakse ning siis nad kadunud ongi. See neist piltidest nii unikaalsed teebki.
Ma olin naise süda.
Tundsin armastust, iha, andumist ja vastuvõtmist.
Kogesin seda, mida tunneb naine, kui ta on mehega.
Armatsemas. Ei, pigem lausa kokku sulamas. Seda kuidas mees püüab ja kuidas see naise kehale midagi ei anna. Seda, kuidas pole niipaljukestki jaksu, et meest veidigi suunata. Seda ühte millimeetrit kusagil, mida mees ei saagi teada ega tunda. Kuid minus tekitab see nii suure puudusetunde nagu vibratsioonis kumisev tiibeti kauss, mille serva mööda aegapidi pulka ringi keerutatakse.
Kogesin seda ihus rapsivat ihast ja seletamatut naisenergiat, mis kuumava laavajoana kisades, hoiab ärkvel selle hetke kõige olulisemaid. Küpseid munarakke. Peas vasardamas soov, et tema, see tähendab ma ise, mehena veel ei lõpetaks. Olin nii tugevalt kohal, et sain pisidetailideni kogeda kõike naises toimuvat. Varbaotsest kuni sõrmede siruulatuseni. Need olid selged pildid, raamatust, mida veel avaldatud ei ole, aga mida paljud lugenud või vähemalt lehitsenud on.
Tundsin kuidas tunneb naine, kui mees saab “valmis” ning seda, mis naises edasi toimub. See maitses nagu hirm, mida tunneb kuumaks köetud ääsitules raud, mille sepp karastamiseks susinal külma vette pistab. See oli äng vajuda vastu tahtmist madalaks ja kokku nagu valel hetkel ahjust võetud suflee. Palve, et mu keha ehk veel ise enesele midagi korda suudab saata. Iha, et see vähemalt minu sees veel kestaks, kuigi see tunne on õõnes ja õhupuuduse maitsega. Need olid väga selged ja mehe käelaba suurused märgid naisekehal, kus jäi puudutus puudu. Kui see sealt ka korra üle libises, oli selles kas liigne jõud või vastupidi, vaevutuntav hädisus. See keha oli mehe alt läbi käinud, aga polnud tundnud Meest. Ta oli sillana üle kuristiku kaardudes, nõus kõike kandma. Nii meeletu jõud oli selles, et polnud mingit tõrget mõista, miks ämblikuemand peale seda kõike parneri ära sööb. Nii neetult pooleli ei saa maailm jääda. Nii ei saa mitte miski lõppeda, sest see tundub kaosena. Tunnet, kuidas naine peab tulema välja lõpetamata loomisprotsessist, ei elaks üle ükski mees.
Sain ses taassünniulmade enesetundmise õpitoas, osaks ka teisele kogemusele. Seda jadas, otsa eelmisele.
Mu keha naisena, oli alles suures keerises ja hakanud just tundma ahastusega leppimise surmajahedat paratamatust. Siis see äkki tuli. Nagu peaingli enda käed, mis tõstsid minus naisekeha teise asendisse. Ei, see polnud mingi käpardlik poosivahetus nagu pilkaselt pealiskaudses pornofilmis. See oli tiivasule kergusega nihutus. Siit jalga veidi põlvest kõverdades, sealt käega kaarduva nimme alla liikudes ning hoides. Kareda lõuaga naise kaela juures, ilma isegi õrnalt puudutamata, aga siiski kuuma juga tekitades. Kui lämbe ja niiske, kuid mis ometi nii taevalikult õhurikas. Miski selles ei olnud seotud puudusega. Millegi igatsemise või endale saadatahtmisega. Mees minus, käitus kuninglikult ja väärikalt, andes naisele minus, sel hetkel kogu kohalolu. Ta oli selle naisega, aga samal ajal valitses kogu maailma. Maailm lihtsalt ootas, sest naine vajas teda rohkem. See pani naeratama. See andis tunde, mida naine väärt on, kui mees teda tahab. Kindluse, et ta tahab ja mitte korraks haarata vaid jälle ja jälle, nagu ei oleks muud aega ega muid tegemisi maailmas olemaski. Millise jumaliku tunde sellele naisele tekitas aeg. Seda oli nii palju, et jagus hetkeks mõttele, et kas ma mitte polegi sündinud just selleks siin?
Kogesin seda, mida mees kunagi kogenud ei ole. Endasse elu vastuvõtmise energiat. Seda kuidas see nagu hiidlaine, midagi puutumata jätmata, tulvana kõigest üle ja läbi sõidab. Lõhkumata, aga kõik surnu eest paisates, et elul oleks ruumi tulla.
Hingest saab korraga hiidsuur zeppelin, mis seda kõike ülalt alla, sinivaala rahuga vaatab. Vaatab, kuidas keha, mis naisele elamiseks antud, nii kirjeldamatuid muutusi kogeda suudab. Nagu katedraal, mille kõikide lühtrite sajad küünlad korraga süttivad ja kustuvad ning sedasi sada korda sekundis. Ihurakud saavad korraga nii suurteks, et Jumal neid palja silmaga näeb ning terved alles jätab ja kõlbmatud kõrvaldab. See on suurim loomine, mida mees, naine ja Jumal koos teha saavad. Armastus.
2019 on minu jaoks juubeliaasta. Olen elanud 7×7 aastat mehena. Tulnud siia just seda kogema. Olema see, kes tegi mida ta tegi ja teeb mida teeb. Kahetsemata tehtut, häbenemata olnut ning ootamata seda, mida pole lootnud. Taassünd mehena, edasiminekuks kogemuste poole, mida valin, on ette kättesaadud kingitus.
Selleta oleks olnud võimalik liikuda edasi järgmise ristteeni ning mitte midagi poleks juhtunud.
Sellega aga, on võimalik lennata linnuna kõikide ristteede kohal ning valida mitte suunda – õige või vale, vaid valida kogemus. See või teine.
Armastusel on nii meeletu jõud, et seda isegi armastusega ei saa peatada.

Meie kallis Klaus lahkus
Selline sõnum tuli mõned aastad tagasi, piiksatusega minu sagivasse pealelõunasse. Ma teadsin, et praegu ei ole õige hetk emale helistada. Me kumbki ei saaks hästi rääkida. Mitte et ei saaks sõnu suust, aga nii nagu ilus naine ei leia peole minnes, mida selga panna, ei leia sügavad tunded vahel sõnu, et välja tulla. Üks sellistest on tunne, mis tuleb koos teatega kellegi lahkumisest.
Klaus oli suur mustakarvaline njuufa. Väikese teemantikujulise valge tähniga rinnakul. Seepärast oli ka tema “kodanikunimi” mitte Klaus, nagu mu poisid ta tillukese kutsikana ristisid, vaid Sisyrel Diamond in Black.
Kunagi ma võtan kätte muuseas ja kirjutan nendest kenneli nimedest veidi pikemalt.
Ma ei ole vist varem nii kiirelt ja argiselt, kainelt ja konkreetselt tegutsenud kui siis.
Otsustasin, et mu vanematel on koduloomade vastu nii suur kiindumus, et tuleb võtta uus koer. Ema oli sellele vastu, kuna kõik oli veel nii värske, valus ja lohutamatu. Nii võtsingi ühendust noore koeraperenaisega, kes tegelenud terve elu, lausa veenuseni ja tagasi, pühendunult koerte kasvatuse ja nende eest hoolitsemisega. Palusin, et järgmisel aastal sündiva pesakonna seast, üks poiss minule reserveeritaks.
Esimene küsimus oli ootuspärane. Kas sul on varem koer olnud?
Äsja lahkus. Seepärast plaanimegi järgmisel aastal kutsikat.
“Koera leinast saab üle ainult uue kutsikaga” ütles Britta ning kutsus “lihtsalt vaatama”, parasjagu võõrutamise lõppfaasis olevat labradoripesakonda.
Sõitsime pojaga kohale ning olime teel autos kokku leppinud, et mingit härdust ja muigutamist ei ole. Kutsikad on kõik armsad, lõhnast kuni urinani, nii et see, võtab isegi põllukivil hinge värisema. Oleme asjalikud ja vaatame, kuidas sisetunne ütleb.
Ma oleksin pidanud teadma, et mu poeg on ju jäägitu loomaarmastaja sünnist saati ning see kokkulepe on eos liivale kirjutatud.
Nii läkski.
Kes teab seda tunnet, kui seisad koerapesas ja kutsikad su jalgade ümber toterdavad, aimavad. Mina tahtsin võtta vähemalt kaks kutsikat, Luukas oli valmis võtma kõik kaheksa.
Võibolla oli neid rohkem võibolla vähem, liiga palju oli seda kõike igal juhul.
Diego, õnneks niisugune nimi seisis ka kenneli passis oli kutsikas, keda Jumal meile juhatas. Diego Maradona muide.
Kutsikal oli kaelas helesinine pehmest lõngast tunnus, et teistega mitte segamini minna. Minule meeldis ka rohelise ja pruuni lõngaga ning kollase ja oranži lõngaga ja… Omavahel öeldes oli kogu see pesakond üks õnnepisarateni südantliigutav koerapere.
Diego uude koju jõudes, oli temast nii palju rõõmu kui siirast lohutust. Klausi portreepilt oli vanematekodu klaveril ja küünal selle kõrval põles mitmendat päeva. Diego mõistis oma missiooni ilmselt jumaliku juhatuse läbi kohe uksest tuppa tulles. Temast sai kahe eaka inimese, armastatud, pruun ja pehme koerabeebi.
Labrador on koeratõug, kellel puudub agressiivsus geneetriliselt. Ta on truu ja ennastohverdav teenistuskoer ning valmis kõigeks, et täita üht oma peaeesmärki elus – süüa. Sest kui Jumal lõi labradori, sündis siia maailma ka aplus, õgimine ja täitmatu söögiisu.
Mu sõbra labrador, on kord isegi maooperatsioonil käinud, sest maal sugulaste juures grillipeol olles, hiilis ta vaikselt sigalasse ja sõi ennast pekinägude jõusöödast ümaraks nagu Saku Lätte veepaak.
Ema on mul õpetaja ja väga põhimõttekindel naine. Seepärast on Diego päevane toiduportsion välja mõõdetud alates kutsikapõlvest. See on täpselt niipalju kuivkrõbunaid, juurvilju, muna ning koeramaiust kui vajalik, et koer oleks terve ja rõõmus.
Ma ei pea end kusagilt otsast koeratargaks või asjatundjaks nende kasvatamise alal. Olen näinud kõrvalt, kuidas Diego on saanud oma kasvatuse. Selle “makarenko meetodi” rakendamine tema sirgumisel, on rajanud tõeliselt sädeleva distsipliini. Ta on väga heas füüsilises vormis ning tema kuulekusega võiks tõenäoliselt sõjakooli kadetiks saada.
Kuidas ta teil nii heas vormis on?
Seda on küsinud mitu mõnusat koerasõpra, kellega jalutamas käies oleme kohtunud. Vastus on lihtne – see koer peab IGA oma suutäie välja teenima! Toit ei ole koera sotsiaalne teraapia või teeseldud truuduse vineerist võti. Niisamuti nagu ettekujutus sellest, et koer tahab joosta. Koer tahab ajule tegevust, tema ei ole nagu inimene, kes leiab, et loll olla ei ole ju piinlik, kui sul on treenitud ja ilus tagumik. Koerad õnneks veel nii ei mõtle. Pane koer karuselli kõrvale istuma ning iga meetri taha uus lõhn ja ta istub õndsalt nagu spordisõbrast pereisa, terve päeva teleka ees, et vaadata kuidas miljonärid end ühe jalkapalli pärast hingetuks jooksevad.
Koer naudib ja neelab infot nagu ablas inimene toitu. Tema instinktiivselt talitav keha kutsungina tunnetab seda, ning täpselt nagu inimene, paneb ta millelegi, mis teda “puudutab” oma “like”-i. Teisisõnu tõstab korraks jalga või emaslooma puhul, vajub hetkeks kägarlamangu algveerandisse. Jalutuskäigul, pika rihma otsas oma telefoni näppivat pereemeest järele vedades, sahmib ka tema tõtakal ja süvenemata moel, teiste jäetud postitustesse. “Laigib” ja sibab edasi.
Ma ei oska isegi sõnadesse panna, kui väga ma loomi armastan. See on natuke nagu vendlus või midagi seesugust. Olles mõned aastad tagasi jäänud üksinda, kaotanud kogu oma pere, jäi minuga mu masendavat saatust jagama vaid mu kass. Öeldakse, et kass on kodu loom. See aeg minevikus, õpetas mind väga sügavalt loomade tundeid austama ning nendesse lugupidamisega suhtuma. Loomadega vestlema, mitte lihtsalt toitma ja omama. Loobusin jahipidamisestki seepärast.
See on õppetund. Väga hea õppetund, mõistmaks – mis asi on nälg.
Igasugune nälg, mitte lihtsalt söömataolek või tühi kõht.
Nälg jagada ja loovutada.
Nälg kinkida elu, luua ja armastada.
Nälg tunda tänu ning nälg olla inimene.
Seda meile loomad ongi õpetama tulnud, aga meie lihtsalt sööme nad ära, sest meil on seesama mure mis labradoril. Pidev nälg