Author Archives: Hannes Võrno LOOD

Ükskord tuleb see kõik niikuinii välja. Ütles ahjupalavusest leekivate palgetega pagaripoiss, kui valas kõvad, mustaks kärssanud koorikuga, kerkimata jäänud kuklid, kuumalt plaadilt korvi. Kõik ei saa lõpmatuseni untsu minna isegi lauslollakal. Kes üldse oleksid need, keda peaks niimoodi nimetama? Nii veider kui see ei tundu, jääb tegelikult igaüks jänni. Pole sugugi lihtne olla täiesti objektiivneContinue reading “GLOBAALSED PETTUSED I”

Ta on imeilus. Sellega ongi kõik kokkuvõtlikult öeldud. Ilus selle sõna tähenduses, absoluutselt igas keeles. See, mis on ükskõik kelle jaoks me Maal ilus – on temas olemas. Üle kõigist ja kõigest. Valitud saavad teda korra elus näha ja sulavad siis ise, koos oma kujutluspildiga nähtust nagu mesilasvaha. Tagasi algaineks. Kuninganna, emand, ema ja jumalanna.Continue reading “TUHMUNUD HELMED”

Kui laagri timukad kohtus sõna said, olid neist igaühe esimesed sõnad: “Mina olin kõigest käsutäitja”. Kui timukaile käske ja korraldusi andnud eksperdid ning spetsialistid süüpinki saabusid, polnud neilgi midagi eelnenule lisada. Samad pähe õpitud sõnad – meie tegime nagu kästi. Nõnda, niite mööda “musta ämmani” jõudes, astus õigust mõistva kohtu ette lõpuks ka grupp selleContinue reading “EESTI 2026.AASTA BETOONEHITIS”

Rahvas, kellel on lugu. Maa millel on nägu.

Viimati naersime koos kalli naisega nii, et hing oli rinnus sõlmes ja rõõmsad pisarad voolasid silmist. See oli nii joovastav ja mõnus, et peale seda oleme mitmel järgmiselgi õhtul igatsenud lihtsalt naerda. Naerda südamest ja tunda vaimustust huumorist ning selle ääretutest variatsioonidest. Kui on midagi, mis meid üksteise külge kindlalt liidab, siis see on meieContinue reading “VÄLJAKUTSE KAJA KALLASELE”

See oli umbes kella viie paiku hommikul. Nägin maja ümbruse kõrgeid kuuski latvadega lehvitamas, nagu saadetaks teele kedagi tähtsat. Tormihoiatus anti juba eile. Ehk isegi varem. Ma räägin kuulduste jõudmisest läbi sõprade, et on tulemas korralik torm. Umbes kella viie paiku, käis üle kogu mustendava taevakummi heleroheline sähvatus. Ma olen elus näinud nii välgu kuiContinue reading “ESTONIA HUKUD”

Ole nii kallis ja pane ennast režiimile, kus sa leiad ise omal soovil, seitse minutit oma eluajast ning oled minuga mõttega kaasas. Kui see on parasjagu millise iganes põhjuse tõttu keeruline ning sa otsid lihtsalt nagu tuvi, asfaldiga sama värvi toidukõlbulikku ainest, tuiates nokk õieli ja silmad kahel pool pead, lase edasi. Astu hiljem läbi,Continue reading “KOHALIKE OMAKASÜPÜÜDLIKE VALIMISED”

15.oktoober 2021 See kuupäev on vaja meelde jätta! See on viimane vaba reede. Edasi läheb juba niigi hullunud loom pöördesse ning juhtuma hakkav võtab sõnad suust ka päris elu näinutel. Ei, see ei ole juba igapäevaseks saanud ja argine hänglemine. See on uue koodiga süütevõtme suskamine lukuauku ning pool pööret päripäeva, mis toob enesega kaasaContinue reading “LÕPPVAATUS. EESRIIE”

Jõudsin metsa, kui oli veel valgust. Tagurdasin auto teekõrvale nii, et kui ses olematu liiklusega metsatukas keegigi peaks teed mööda liikuma, pääseks ta ilusasti mööda. Lund oli sadanud pausidega viimased poolteist nädalat. Lahti lükatud metsavaheteed, palistasid kahel pool kitsa lumesaha lükatud vallid. Surusin autoukse lihtsalt kokku, et mitte tekitada helisid, mis karges talveloojangus kaugele kostaksContinue reading “GULJAŠŠITEGU 2000”