Author: hannesvorno

Eesti Politsei ei avalikustanud, kui suur oli väärteo eest määratud trahv niinimetatud “küünlahuligaanidele”. Purjus venelastele, kes tuiasid ülbelt üle Tallinna Vabaduse väljaku ning tagusid naerdes jalaga laiali sajad mälestusküünlad tuhandetele küüditatutele. Nende seas noor naisterahvas!
Meedia vaikib ning üksikud, õigustatud huvist sundajendatud pealkirjad, on äärmuseni poliitkorrektsed. Otse laisa reporteri varasalvest, ehk pressiteate pealkirjast tuimalt “varkat pannes”.
Juudi rabile kraaksatanud mees pandi kaheksaks päevaks “platele” ning tema kodu pöörati tagurpidi. Kõigi suureks pettumuseks ütles alati väärikas Shmuel Kot, et ta ei soovi sellele asjale liigset tähelepanu ning näitas pigem mõistmist, et tegu oli kasvatamatu enesevalitsejaga. Ei ühtki halba sõna eksinu vastualandamiseks…
Teisisõnu, olid mõlemad solvajad joobes inimesed, kellest avalik verbaalne juudirahvuse solvaja sai valusamalt kui avalikult laamendades Eesti rahvust solvanud seltskond.
See tõik ei näita muud, kui seda, et ametisolev siseminister proua Raik tegi Anveldile silmad ette. Anvelti ei solvanud pealinnas marodööritsenud tiblad ilmselt niipalju kui juudi-teema Raiki.
Ühest mehest pean veel kirjutama.
Tema seisab enda eest ise. Teda avalikult kaitsta on Eestis enesetapp.
Nagu ükskõik kelle muu puhul, kes on kuulutatud lindpriiks ja antud õukonna heakskiidul, kõigil laadaetendustel pajatsite pekstavaks puuslikuks. Tema käitumises on shmuelkotilik väärikus, kuigi aina enam silmnähtavalt siingi valuläve piire kompavalt, on ta sunnitud oma ründajaid samas keeles kõnetama. Neale Donald Walsch on öeldnud JJ raamatus väga täpselt.
Tsiteerin;
Kui sind ümbritseb madalam teadvus, on sul kasulikum jääda oma isiklike arusaamade juurde. Kui sind ümbritseb kõrgem teadvus, on sul kasulikum alistuda.
Narr võibki seda vabalt teha. Vooglaidi kasvõi tema eksistentsi või ükskõik mille eest alandada üritada.
Kartmata ja kahetsuseta, sest isegi tema südametunnistus on osa tema kirevast rolligaleriist. Kaukaasia lambakoer on ka aukartust tekitav, kuni tal on kasvõi üks lammas keda valavata ning peremees, kes annab rokka. Üldjuhul hea õuenarr rooska ei saa.
Talle ei valmista mingit piinlikkust nimetada sündimata lapsi mitteinimeseks, sest kuulekad laadalised aplodeerivad aplalt igal teemal ta homonüümidele.
Temale antakse rõõmsalt rehmates kõik andeks, sest pidupäeva puhul paneb ta režissööri käsul musta latekskostüümi selga ja laulab lasterikka pereisa aardessil ilgeltkuradinaljakat lorilaulu.
Ta sõidab esimese koolipäeva eelõhtul kriminaalses umbjoobes sorakana, tänavapiirdeid pikali nagu Nice-i terrorist, aga just tema tellitakse telešõusse abordi teemal tapmisest lämisema. Ei, mul pole viha ega vaenu temaga. Mul ei ole lihtsalt enam üldse mitte midagi temaga.

Nagu Sekslane ja Vinelane.
Nagu kunagi hoovis mängitud sõjamänguvastased lapsepõlvest, aga praegusajaselt poliitkorrektne. Et taas mitte solvata või rahvuse pinnal vaenu õhutada.
Huvitav, miks meid võib solvata? Kes me oleme sellised, et meid võib vabalt solvata? Jobud, kes ei tõuse püsti ega tee solvajale märkust? Kindlasti. Argpüksid, kes vaatavad, kuidas kedagi teist pekstakse ning näitame üles julgust seda saja meetri kauguselt telefoniga filmida? Tõestatud. Suurustajad, kes kulutavad välismaal raha, kuna kodus on kasulikum kokkuhoidlikku mängida? Tüüpiline. Me paneme oma kodudele kallik videovalve, et vaadata kuidas meil vargad käivad ja seda teistele ka näidata.
Uskumatu, et see lehk tuleb vaatamata suletud akendele ja ustele, tont teab kust pragudest, ikkagi immitsedes tuppa. Pean silmas seda, millest rõkkab meedia või visiseb FaceBook. See on nagu taud, mis tuleb seenelise kummikuga või kurat teab kuidas ning nakatab kõik elava seni puutumata laanes.
Kas see mis praegu Eestis toimub, on selle riigi enesehävitusrežiimi sisselülitatud esimene faas?
Nagu moodne lapsevanem, kes küsib klassimatkale minevalt teismeliselt, kas ta preservatiivid võttis kaasa, uurib riik sms-i saates oma inimeselt, kas tal on kriisiajaks kodused tagavarad olemas. Tahaks vastu küsida, et kas see on valitsuskommunikatsioon, et elavdada traavli kiirusel kerkivate hindade pärast hanguvat tarbimishullust? Toetamaks õnnetuid harjuskeid, kelle ladudes seisva kraami pähemäärimisel, läbi väikese hirmusegaduse külvamise, püütakse riigikassasse raha tuua?
Miks me peame patareisid, kuivaeineid ja küünlaid kokku ostma, kui me pole kunagi varem olnud nii hästi kaitstud kui täna?
Kas sa tead, et kui “asjaks läheb” on esimese asjana eetris vaikus? Kas tead juba, kuidas sa siis maailma oma silme eest läbi skrollid ja omadele püstise pöidla paned? Kas sa tead, kuidas sa oma hirmud ja kompleksid, armastuse ja headuse kõigi ette piknikulinale laotad ja pruukosti võtma kutsud, kui ekraan on must ja küünal vabiseb kaasa su õhkõrnale pääsemislootusele?
Kas sul on oma lähedastega läbi räägitud, kuidas te üksteist leiate, kui side kauemaks katkeb? Ma ei mõtle lahkarvamusi ja partneri vaikusevanglasse saatmist, vaid seda, kui mobiilside katkeb? Oled sa mõelnud, kus te kohtute, kui te üksteist ära kaotate? Oled sa oma kõige kallimatega kokku leppinud, et mis iganes juhtub, kui oleme laiali paisatud, püüame igal südapäeval kindlas kokkulepitud kohas trehvata. See koht võib olla ka täiesti teises Eesti või maailma otsas. Lihtsalt üks kokkulepitud koht, mis on igas linnas. Näiteks Raudteejaam või keskväljak kus on kellatorn…
Ilgelt naljakas on see kellegi jaoks, sest see kõlab nagu tagasi keskaega. Sellist aega ei tule, ütlevad need, kes sel hetkel püksi situvad ja vaikivad, aga täna ütlejatena selle eest palka saavad. Sellist aega enam ei tule, on öeldnud kõik eelkäijad. Kõik varasemad põlvkonnad ja esivanemad on öeldnud, midagi sellist enam kunagi ei tule. Tuleb. Tulevad sekslased ja lähevad. Tulevad vinelased ja lähevad. Meie viime aga jälle lilli “õigel poolel” võidelnute mälestuseks ning kui aeg muutub, teisaldame need monumendid ja viime küünlaid “õigel poolel” olnutele.
Mis oleks sõbrad, kui lepiks kokku need kohad. Nii nagu võiks olla kokku lepitud lähedaste kohtumispaik kadumamineku korral. Kohad, kuhu saab rahulikult minna ja enda meelest “õigel pool” olijatega ühineda. Ilma, et keegi arvaks vajaliku, minna “valel poolel” olijate keskele ja seal möliseda või ülbitseda. Kes siis laulupeole tulevad? Kus keegi Lauluväljakul istub? Mis selga tohib panna?
Mis edasi saab?
…

Anna andeks, Lennart
me proovime ja pingutame kõik, et Eesti kestaks. Rahvuslik ja rahvusvaheline

MERCEDES BENZ on tehnikamaailma VEUVE CLICQUOT.
Kuninganna ja naiseliku enesekindluse materialiseerunud hing.
Kes või mis on kuningas, jääb ehk järgmiseks korraks.
Täna räägin Mercedesest.
Vaena mind, kui soovid, sooneutraal, aga minu jaoks on sugu väga oluline. Meessugu ja Naissugu.
Mõlemad suure tähega, võrdse austuse märgiks.
Ma jaotan selle järgi kõik.
Isegi sulepea saab olla mehelik või naiselik, rääkimata pudelisse villitud jumalikest nektaritest või täiuslikkuseni disainitud mobiiltelefonidest.
Iga viimane kui köögiseade on kas mehelik või naiselik ning selle alusel peaksid eraldi talliuksest sisse sõitma isegi sportautod.
Minu suur armastus, mu vabadust kiirgav kirglik nunn, kaunitar, kes kaks kolmandikku aastast ootab garaažis suve, on nii naiselik ja kaunis, kui üks mootorratas saab üldse olla. (Googelda kui ei usu – Moto Guzzi California 1400)
Veedan oma imelise itaallannaga juba mitmeid suvesid ning meil on väga palju rääkida. Ma naudin väga sügaval oma hinges oskust, mille kallal alles pusin ja esimesi arglikke edusamme teen. See oskus on kuulamine. Niimoodi kuulamine, et ma kuulan teist, mitte tema jutukõminas siristavaid omi mõtteid, et neid siis kärsituna puurist vabastada ja lendu lasta.
Nii õppisin läinud suvel oma kauni tõmmu Itaalia pruudi kuulamisega selgeks sellegi, kui sügav appikarje võib olla hääletus sosinas või alla-andmine ja lüüasamise tunnistamine arutus röökimises.
Minu Itaalia printsess, mu armas, jutustas mulle kord naiseksolekust.
Imestasin, et ta seda Mercedest näiteks tuues teeb. Ta küsis, kas ma olen mõelnud, mida tähendab Mercedese kolmeharuline täht ringis? Ma tunnistasin, et ei ole sellele kunagi mõelnud.
See on klassika. Ma ei arutle ju Beethowenit kuulates, mida üks või teine märk klaviiris tähendab. Asi on tervikus. Teadlikkuses, mis käib sellega ühte jalga nagu leppimine oma vaesusega, kui end lõpmatuseni teistega võrrelda jaksatakse.
Selles ringis on kogu naise elu, ütles mu kallim.
Need kolm keskele koonduvat, või keskelt hargnevat kiirt, jagavad naise elu kolmeks võrdseks sektoriks. Need on justkui eluetapid, tähised, muutused, ootused või mis iganes, mida kannab endas iga naine, nii nagu seda märki kannab iga Mercedes Benz.
Esimene kiir, see vertikaalne, üles sirutuv jagab Naise elu esimeseks kolmandikuks sellega, mis jääb niiöelda “kella nelja” juurde. See on kolmandik elus, kui kogu maailm tundub muretu. Helge, mänguline ja justkui muinasjutt printsessist, kelle ühegi unistuse täitumise takistuseks, ei ole isegi mitte köömne suurust põhjust.
See on sektor Mercedese märgis, mille jooksul on ainsaks küsimuseks see, mis tekib pisikeses plikatirtsus, vaadates oma ema. Ta ootab kogu selle aja, et teda kõige rohkem armastav olend maailmas, ometi leebuks ning naise suurimast müstikast selle esimese saladuse avaldaks. Tüdrukukene näeb ja tunnetab kõike. Ema meeleoludest kuni kärsitute käikudeni tualetti, teatud ajal. Tema väikeses rinnakorvis laamendab ringi üks kiuslik ja küüniline segadus. See on hirm, et ema jätab ta välja mängust, mis sisaldab teatud saladusi, et üleüldse printsessiks saada.
Kui esimene kuupuhastus jõuab, on käes selle kiire aeg, mis asub “kella neljas” – sellesama esimese sektori servas. Ma ei tee oma tütrele mitte iial nii, nagu ma seda ise pidin kogema, lubab nuttu tagasi hoidev ja hirmust ning ehmatusest eleegias pisike printsess. See on esimene kokkupuude omaenese verega õrna hingekese elus. Oma vere nägemine on pilt, mis isegi väga mehelikud mehed sageli kahvatuks muudab. Saati siis looduse suurimat saladust ise avastama pidav tüdrukukene.
Alumine sektor Mercedese märgis, see “nelja ja kaheksa vahel” on järgmine etapp me jumalannade teerajal, mida läbimata ei jõua kuidagi kohale. See on emalt juba omandatud oskus, et kõigest ei saa lihtsalt rääkida. Aga just kõigest tahaks sel ajal rääkida. Rääkida, et saada endas avatuks uks, mille taga selles ringkoriodoris, on järgmine elu-muutev kiir. Sündmus elus, millega kaasneb üks seni kogetud hirmudest hullemaid.
Hirm jääda neitsiks, mis väga lihtsalt kujuneb, kui eakaaslaste keskis juba ammu enam “päevadest” ei räägita vaid hoopis muust. Kuidas mõni seda juba kogenud on ning mida see endast kujutab. Kipub tulema nukker enesehaletsus ning kõhklus enda kõlbulikkusest küpsete kilda. See on kolmandik elust, sektor Mercedese märgis, mis tähistab aega, kui neiuks sirgunu hakkab väga tähelepanelikult jälgima mehi ja nende käitumist. Just see aeg, kujundab temas kogu edaspidiseks eluks mehetüübi, kes tundub kõige mõistvam. Just seda viimast ta tegelikult esimese asjana vastassugupooles oodabki. Õigupoolest ootab ta seda kogu mees-soolt sellest hetkest alates kuni viimase hingamiseni.
Nagu esimese oma tööga teenitud rahaga laps, ei oska mänguasjade poes valida seda kõige meelepärasemat. Seni on ta lihtsalt tahtnud ja saanud, heaga või jonniga, ema-isa või vanavanemad on soovi moel või teisel alati täita proovinud. Siin tuleb otsustada täiesti ise. Teha seda nii, nagu mõni veidi vanem kelgib, et korraliku peo käigus, unustuseni joobes ning mitmega korraga, et poleks pärast painet, kellele konkreetselt anti oma süütus? Proovida seda kuidagi ise, nii ei jääks sellest episoodist edasisse ellu muid asjaosalisi kui süütuse andja ja tema tuim mehhaaniline abimees? Oodata ja praadida? Sellest pingest tekkivate esimeste vistrikutega süütul kehal, ei oska enam kuidagi varjata koolikiusatava paanikat ja eakaaslaste märkusi. Nii saab see kuidagi kõigil ometi kord “tehtud” ning suurt vahet tühjusetundega, mille tõi esimene veenuseveri, ei ole. Noor kaunis hing, on saanud küpseks. Läbi hirmu ja teadmatuse, läbi üksijäetuse tunde.
Oled sina, meheks sündinu, mõelnud kordki, kui ütled oma armsamale, seda kõike äsja läbi elanud kallimale, et armastad teda – mida tema tunneb?
Kujutan ette, et selle avalduse vastus saab olla ainult üks küsimus.
Kus Sa olid, kui ma nutsin üksinda, võõras kohas, sugulaste juures tualetis, kui mul algasid päevad?
Kus sa olid mees, kui ma olin kannatust kaotamas ja kartsin, et ma suren noore vanatüdrukuna?
Armastuse ehedust tundmata ning teeseldes paanilist hirmu tagasi hoides, et ma ei ole enam süütu?
Miks sa mees siis ei olnud ega öelnud, et armastad, kui üks pooltuttav koll mind oma jäiga nahkliikmega jalgevahele sorkis ning oma kuuma seemne hooletult mu ihule läjatas? Ise ropendades ja ohkides, nagu odavas Ida-Saksa retropornokas?
Mercedese märgil on kolmaski sektor. See “kaheksa ja täistunni” vahele jääv ala. See ala, mis pole ühe naise elus tähtsusetum või vähemtundlik, kui kaks eelmist. Aeg, kui õrn ja kõiges, mis vähegi turvalisust pakub, õnneks pidav hing, ihkab olla Naine. Siingi hüüab alateadvuse pisikese puukabeli lömmis ninaga kellamees, et varsti hakkan aega lööma ja ära siis hiljapeale jää.
Nüüd on ükskõik emast, kes näitas patsi punudes ja põlvikuid kohendades oma armastust, aga hoidus kiivalt rääkimast palju olulisemast.
Nüüd on ükskõik mehest, kelle roll on olnud seni hoopis midagi muud.
Mitte, et mees, kellel on Mercedes, teaks midagigi selle märgi sügavast tähendusest naisunivesrumis, kuid toimetuleva isase kuvand on tänapäeval piisav.
Muistsel ajal ei olnud meestel muret seksuaalselt rahuldatud saada, sest enne, kui nad läksid jahi- või sõjaretkele, kust ei pruukinud elusana tagasi jõuda, ahmisid naised nende kogu energia ja elujõu nii vedeliku kui meesenergiana.
Tänapäeval saavad mehed “preemiat” või “halastust” sest nad ei küti enam ega sea end ohtu, mis on ürgselt mehelik ja aus tung. Nõnda on meestest saanud mänguasjad. Kennid, “barbie maailmas”. Plastmassist ilusad puuslikud, kellele pisike tüdruk esimesena püksi vaatab, kui jõulupaki avab. Nii kujunebki pea poolte naiste elu kolmandas kolmandikus lihtsalt projektiks, milles elutoa diivanidekoratsioonil on oma kaks minutit kestev seemendusoperaatori roll.
Emakssaamine on Mercedese märgi vertikaalne kiir. See mis tuleb ülevalt keskele ja läheb samas ka keskelt üles. See on side naise ja universumi vahel, millest algab kõik uus. Naisest algab kõik. Sealt, tema komandast sektorist algab uus elu ja uus tüdrukukene, kes ei taha tunda hirmu, nutta ja karta. Aga see kõik on ring. Üks lõppematu ring nagu Mercedes Benz-i märk.
Ma ei vaata Mercedest nagu autot, vaid daami. Kui võtan sõõmu kihisevat Veuve-i, tunnen nagu suudelksin jumalanna endaga. Kuulan oma imekauni itaallanna jutte vaikse värinaga oma alakehas, sest tema võimas mootor viib mu lendu. Ära sinna, kus ma kuulen kõiki tavasse vihmapiiskadena peidetud pisikeste tüdrukute pisaraid.
Armastusega ja hingesügavusest, tahan ma teenida seda püha teadmist, mis minule anti, missioonina ja teenimaks üksnes kergusega sündivaid tegusid. Oled hoitud, ma viin Sind sinna, tule kaasa, ära karda.
See ongi Mercedes – igavesti imeilus Naine – Sina minu kallis.

1.jaanuar 2014. Uus aasta. Kell kohaliku aja järgi, on juba mitu tundi üle kesköö. Tund aega tagasi, lõppes korralik suurtükipatarei tuli. Ameeriklased lasid kontrollitud suunas veerand tundi järjest, kõike, mida kahuritorust saab läbi lasta. Suitsu, valgust, kildu, lendlehti. Seda tehti uue aasta saabumise puhul. See oli vägev ja emotsionaalne, sest sooviti head uut aastat ja kellegi pihta ei lastud.
Olen näinud elu jooksul mitut sõnatukstegevat ilutulestikku. Nii näiteks on meelde jäänud üks ekstravagantsemaid, mille ise korraldasin. See oli aastaid tagasi Eesti Ühispanga suvepäevadel, kui Raivo Tafenau eestvedamisel tegutsenud geeniusinstrumentalistidest bänd, pani korraliku purakaga juba niigi hullunud rahva ennastunustavalt huilgama. Silvi Vrait, oma kähemadala mahlaka seksapiiliga hääles, oli ägedam kui Tina Turner isegi oma juubelikontserdil. Sajad inimesed karglesid näpud püsti, Silvi lasi lahti kõik oma registrid ning tuli “Simple the best” ning taevasse lendas kuldne ilutulestik. Mitte ühtegi muud värvi – üksnes kuldsed, nagu oli tol ajal “Banco Unione” kuldne hoburaud.
Kord telliti minult taas peokorraldus. Olen neid nii palju teinud, et ei mäleta isegi numbreid. See on taas meelde jäänud.
Usin sekretärineiu ja firma turundusjuht kahekesi, kellega ma mitmeid kordi kohtusin ning aina uuesti ja uuesti “konteptsiooni arutasin”, nõudsid nagu Pearu Murakas, et sookuivenduse kraav just tema maale kaevataks, ilutulestikku. Küsisin arusaamatuses, et miks te seda niiväga tahate? Nagu täiesti tõsiselt, sest samal ajal oli otsustatud, et kollektiiv, kellele jõulupidu organiseeritakse, sab peol osaleda osavõtutasu eest. Teisisõnu – veini ja söögi eest maksad ise, firma laseb aga kümme tonni krooni purinal vastu taevast. Kuidas ma ka ei püüdnud, seda seina mina läbi ei puurinud. Neiude teadmata, tundsin ma aga väga hästi selle firma pealikut ning ma otsustasin subordinatsiooni reegleid eirata ja rääkida sel teemal otse bossiga.
Pikka juttu ma ei teinud. Küsisin, kas see on kindel, et soovid kümme tonni vastu taevast lasta. Äkki ma tohin pakkuda alternatiivi? “Küta!” – sain ma vastuseks ning tegingi pauku uutmoodi.
Jääkarges detsembriõhtus, Pirita rannahoones pidutsenud rahva õue suunanud, tegin ma kõike, mida minult sooviti. Ma olin tellinud Pirita tuletõrjekomando kaks paakautot, milles kummagi tsisternis oli viis tonni vett. Randa, mändide vahele, oli paigutatud valgusefekte loova tipptegija laser- ja valguskahurid. Minu märguande peale, hakkas kõlama “Nabucco” ning võimsate veekahurite torudest tõusid kõrgele taevasse seal kristallideks külmuvad sillerdavad veejoad. Need valgustati laser- ja valguskahuritega ja ma julgen käsi Piibliraamatul kinnitada – nii ilusaid virmalisi ja sellises visualses ansamblis, ei ole Eestimaa pinnal enne nähtud. Ma lasin taevasse täpselt kümme tonni, nagu turundusmimsel oli nõudnud. Ma hoidsin kokku rohkem kui kaheksa tuhat krooni, mis läks heategevuseks, ehk töötajate lojaalsusefondi. Kõik olid õnnelikud.
Sel samal koidutunnil, Afganistani Helmandi provitsis, kõrbes asunud sõjaväebaasis, oli kogu uusaastaöösel täitsa hea internetiühendus. Meie üksuse wellfare-is oli korralik telekas ning selle ekraanil jooksis rahvustelevisiooni vana-aastaprogramm. Mäletan Robbie Williamsi Tallinna konterdi salvestust, mida vaatasime paar päeva hiljem mariinidega koos uuesti.
Leia mahti ja vaata sellest mistahes episoodi. Nii mõistad paremini, miks mu ameeriklasest relvavend lihtsalt sõnatult ekraani jõllitas. Ta küsis, kas need on eestlased? Jah vastasin uhkusega, sest niipalju ja nii ilusaid naisi, kui oli näha kustahes kaadris, igal sekundil, kui kaamera võttis publikut, ei ole tervel planeedil olemas. Afganistani aja järgi kella kahe paiku öösel, kuulasin Toomas Hendrik Ilvese aastalõpu kõnet ja sinna otsa Eesti hümni, mida laulsid Aarne Saluveeri laulustuudio tütarlapsed. See oli nii ilus, nagu tunne, mis läbib kuuma joana kogu keha, kui laulupeol “Mesipuu” ajal sõnu suust, ega pisaraiud tagasi ei suuda hoida.
Ma mäletan Eesti vabariigi 99.ndat sünnipäeva. Osalesin sel puhul korraldatud tõrvikurongkäigus. Ma tegin seda iseenda pärast. Soovisin kogu hingest, et see poleks poliitiline ega vastandust õhutav, vaid võimalus olla koos nende kaasmaalastega, kes peavad Eestit kalliks ja tähistavad nii riigi sünnipäeva. Ma kõndisin oma kallite inimestega koos, tõrvikud käes ja ma ei tundnud kellegi vastu viha ega vaenu. Kui tõrvikutega Rannavärava juurde Pika tänava otsa jõudsin, nägin mõned meetrid enda ees üht tõrvikuga meest. Tugeva liikumispuudega, mis tema kõnnaku motoorikat muutis. Mingit vaeva ega häda ei näinud ma selle olemises. Mitte mingit viha ega põlgust kellegi või millegi vastu. Ei vihanud ega põlanud “santi” ka teised kõik ümberringi, kuigi nad ehk veidi kiiremini liikusid. Vapralt, tõrvik käes, astus see mees teistega sammu, kuigi see temalt selgesti nähtavat pingutust nõudis. Mingil hetkel kustus tema tõrvik ja ta jäi kõnnitee äärde seisma. Astusin ta juurde kui kõige austusväärsema mehe juurde. Veelkord ütlen – ma ei mõelnud sel hetkel irooniliselt, et näe, siin kõnnib sant mööda lumelobjakast munakivi, tõrvik vapralt peos, kui sotsiaalminister sooblikasuka lohisedes mööda punast vaipa vastuvõtule tõttab. Kõigil on koht. Kõigil on õigus elementaarsele – suhtumisele inimesse ning tema esmaste vajaduste tagamist. Pakkusin talle tuld ja kõndisin edasi tema tempos ning tema kõrval, kuni rongkäigu lõpuni.
Nüüd, aasta hiljem, kohtusin sellesama mehega Tallinna lennujaamas. Lendasin Araabia Ühendemiraatidesse reisibüroo giidina, grupiga kus oli ka tema oma kaasaga. Tead, ma suutsin vaevu tagasi hoida oma hingeliigutust, kui ta ütles, et see on tema elu esimene lennukiga sõit. Esimene välismaareis ja see, et ta tuli siia minu pärast, olles selleks pikalt raha kogunud. Ma olin selle vastutuse ees sõnatu ning samas õnnelik ja väga tänulik. See oli väga tore reis, hea grupiga.
Kirjutasin lihtsalt oma hommikused mõtted üles, sest tahtsin seda teha, nagu ka seda, et kinnitasin oma sotsiaalmeedia proofiilipildile #kõigieesti märgikese.
Ma olen andnud Eesti ohvitserina kirjalikult ja suuliselt vande, olla kuni surmani truu. Ma ei andnud seda vannet ametiusolevale presidendile, peaministrile ega valitsusele. Isegi mitte kindral Laaneotsale endale ja tema ameti üle võtnud kindral Terrasele. Ma andsin vande iseendale, et ma ei tagane oma austavast suhtumisest sellesse maasse ning oma rahvasse ja kultuuri. Ma andsin vande, olla truu surmani, kuigi teadsin, et seda vannet ei murra ega muuda ka surm, sest see on vaid praeguse kogemuse vahetamine igavesti surematu hinge jaoks. Olles valinud selle kogemuse, millise on minu hing teinud, olen ma tänulik ja õnnelik. Igaüks teist, õpetab mulle midagi ning mina õpetan ka sinule midagi. Ma ei soovi, et sa teeksid asju nii nagu mina tahan. Sedasama vabadust, soovin isegi, ei muud. Sa oled mulle kallis – sina oled mina ja mina olen sina. See on #kõigieesti ja minu jaoks ei ole see võitlustandril poole valimine vaid oma truudusevande kinnitamine – ma armastan Eestit.

Ma olen mees. Sellena sündinud ja olnud. Mul on vigu. Ma teen vigu. Ma tunnistan neid ning kui võimalik, siis püüan tehtud vigu vähemalt mitte rohkem korrata. See õnnestub ja ebaõbnnestub. Selline ma olen ja mul on õigus end sellisena nii ideaalseks kui ebatäiuslikuks pidada. Teistel vähemalt – las arvavad, mida nende vaatenurk võimaldab ning kuidas nad aga soovivad.
See ei ole sugugi liiga kaua aega nii olnud. Pigem alles äsja omaks võetud ja praktikasse juurdunud. Mu sõpradest enam kui pooled, on vahetunud välja. Meie teed, arusaamad, põhimõtted ja hoiakud on osutunud sõprusest tugevamateks, ehk teisisõnu on sõprus muutunud minu jaoks läbipaistvamaks ja palju konkreetsemaks. Olen suutnud päris pikalt järgida seda, et ma ei ole kellegi sõber ega vanelane raha pärast. Millegi pärast, mis on kasulik või siis kahjulik ning määrab kellegi koha minu suhtlusringis ja minu koha tema omas.
Olen tundnud väga korralikku ja enesehaletsusega segatud trotsi ning pettumust, kui elasin üle oma elu üht seni kõige õpetlikumat kogemust. Mõistes ja tajudes, kes ma olen, kui ma ei ole enam kasulik, vajalik või kõlbulik. Kõik tunnevad seda kord elu jooksul. Kellestki vabanemine, lahtilaskmine, eemaldumine, irdumine või mis iganes, on alati põnev protsess. Sulle jääb justkui mingi toimik kuhugi riiulisse, mida sa enam sirvida ei soovi, sest selles olev, pole enam aineks, mida vajad. Nii näiteks oli väga inimlik ja mõistetav, ootamatult ja päevapealt lõppenud kaks kuud järjest, harjumuseks saanud huvi ja mure, kuidas mul läheb ning kuidas end tunnen. Lõppes, sest sai otsa showtuur ning polnud enam tähtis, et ma oleksin suuteline õhtul lavale minema. Etendus pidi toimuma, sest siis tuli papp. Nii lihtne see ongi. Sa oled kasulik. Sa oled vajalik. Sa oled süsteem. Ütlen käsi südamel ja siira tänuga aitäh, selle kogemuse ja õpetuse eest. See avas kõik, et näidata, kui lihtne on seda sulgeda.
Me peame rääkima ka sokkidest.
Iga mehena sündinu, ei pea, ei taha ega oskagi sel teemal sõna võtta. See on igihaljas teema, mis käib meestega kaasas nagu hambapastapritsmed vannitoa peeglil, habemekarvad kraanikausi äravoolus või norskamine sekund peale seemnepurset. Miks mehed oma sokid vedelema jätavad, on küsimus, mida küsib vähemalt kord elus iga naisena sündinu. Naised ei saa aru, miks mehed oma sokke külvavad. Aga mõelge korra – kas on juhtunud nii, et mees võtab oma sokisahtlist mõned puhtad sokipaarid ning laotab neid siia – sinna kogu elamises? Vist mitte, eksju! Seega pole asi sokkides, vaid justnimelt kantud sokkides. “Juustudes” mille leiukohti ei ületaks oma taibukuses isegi päkapikud, parkimiskontrolöridest rääkimata. Nad ilmuvad ja on ning nad on väga visad kaduma. On see tõesti lohakus või hoopis see, mida teevad ka kassid oma territooriumi indekseerimisel?
Oled sa kallis mõelnud, et igas ehedas ürgmehes elab alateadlik instinkt oma valdusi kaitsta? Kujutad sa armas ette, kui suure usalduse märk ühe päriselt isase jaoks, on enda lahtikängitsemine? Enda kaitse- või rünnakuvalmiduse loovutamine, kui pead olema valmis kargama püsti ja sööstma võitlusse, aga oled keset südatalve paljajalu, mugavalt kamina ees.
Mees, kes võtab jalast sokid, võtab end lahti, nagu paneks relva käest. See on turvatunde sügav kujund, olla alasti, mida paljasjalgsus mehe jaoks tegelikult on. Mees, kel puuduvad jalavarjud, on midagi palju palju tundlikumat, kui naine ettegi kujutab. See on ülisügaval mehelikkuse sees, nagu ka jalgade paljastamine kui märk usaldusest, kindlustundest ning mugavusest.
Tõeline mees sööstab kartmata võitlusse ka paljajalu, mis see kuradi sonimione sokkidest siia puutub, küsib nutikas nüüd. Väga õige – selles küsimuses ongi ka vastus!
Kui sa leiad mu sokid, mu kõige kallim, siis tea, et ma tormasingi võitlusse! Võibolla tormasin ma võitlusse metsiku unega ning ma läksin otse voodisse ja uinusin. Äkki sööstsin ma heitlusse, mis pani mu kiirustama tualetti.
Ma jätsin seepärast endast märgi maha. Nõnda nagu kass, tõstab saba sirgu, pöörates objektile selja ja piserdab enda autogrammi ka kõige uskumatumasse kohta. Ta on sel hetkel korraga nii võimukas valduse omanik kui haavatav ja õrn loomake, kelle tegevus ilmselgelt samal territooriumil elajat häirib.
Nii siis elamegi näilises. Usume, et meie tõeline sõber helistab ja hoolib, aimamata, miks ta seda teeb ja mida sellest saab või loodab.
Nii põlgame seda, kes meie lähedalolu sedavõrd hindab, et ta julgeb enda jalad avada ja krimpsus sokid silma riivama seada. Täitsa ausalt ja nii naljakas kui see ka ei tundu, peaks naine mehe sokke leides õnnelik ja rõõmus olema. Mehele järelikult see koht sobib. Ta on seal tema ise. Ta on seal valmis ennast vabana ja hästi tundma. Tal on sellega öelda hoopis midagi muud, kui oma kohaloleku hooletu markeerimine.
Tee katse – ära tänita. Ära küsi, kui kaua need sokid siin diivani taga veel juustu luusse lasevad. Hoopis tunnusta meest! Ütle talle, kui äge see on, et ta julgeb näidata oma nõrkust, haavatavust ja õrnust. Olla paljasjalgne, relvadeta ja usaldav. Vaata, mis peale seda saama hakkab…

Öeldakse, et igal inimesel peab olema natuke vara.
Rahu, rahu!
Enne, kui lased silme eest kiiresti läbi oma maise õnnenatikese, mõtle läbi, kui palju sul just praegusel momendil on seda vara, mis annab sulle reaalselt mingisugusegi turvatunde hakkamasaamiseks… Seda vara, mida me tegelikult hindamatuks saame pidada – tagavara.
Olgu selleks siis kott soola, karp tikke või lambipirn. Kasvõi teelusikatäis pebrepuru, millega tulisest veest teevesi teha, kui ootamatu tulija uksest sisse astub.
Mitte miski, peale pisikese tagavara, ei loo meile tegelikult turvatunnet.
Tulgu mis iganes, mõtleb valdav enamus meist, oma plaani kohta koju jääda, kui ümberringi kuitahes hulluks peaks minema.
Kui ma tahaksin NATO kui suurima sõjalise organisatsiooni uppi lüüa, poleks mul vaja rohkem kui üks punt hea eriväljaõppega kiireid spetsialiste. Vaikselt, seenelistena (see tuli praegu tõesti kogemata) või kellena iganes, seisata suuremad alajaamad või saboteerida suuremad elektritootjad ja nende võrgusüsteemid.
Visata väikelennukilt suvalne pakkepaberisse keeratud tellis niimoodi Ülemiste järve, et just seda hetke “täiesti juhuslikult” nagu kaksiktornidesse lennanud lennukeidki, filmib mingil seletamatul põhjusel sadakümmekond “amatööri” pead kuklas oma telefonidega. Riputab selle siis voogtihedusega sotsiaalmeediasse ning lajatab sinna värviks mingi kiiresti tapvaks bakteriks osutuva batsilli nime, koos mikroskoopilise koguse kurjakuulutava mõjuga.
Sa mõtled selle peale maale sõita, kuni kõik rahuneb, sest Eesti pole ju kunagi varem olnud nii hästi kaitstud. (Sinimägedes oli vist tegelikult samapaljude eri rahvusest mehi kaevikutes kui oleks täna, aga see selleks).
Paraku sellest tilgast bensiinipaagis ei piisa ja olenemata sinu viimase kuue kuu sissetulekust, ei ole sul võimalik oma rikkuse plastiktõestusega, kütust tankida. Kuna isegi sularaha ja lollikandle käitlemise oskus vanema põlve poodnike ununemakippuva oskusena, ei murra läbi voolukatkestuse, mis on seisanud kõik kassa- ja muud süsteemid.
Poed on kinni. Seda imekspandavam on kiirus, millisega parkimisplatsidele ilmuvad haagisputkad ja ratastel kioskid, kus sularahas arveldajad seni ära põlatud pekist suitsuvorsti ning muumiaks muutunud möödunudaastast latikat, sülega kokkuostjatele müüvad.
Koolid ei tööta ja lapsed on kodus, kus pole midagi peale pinge, sest depressiooni peletava nutiseadme aku on tühi, aga see pinge ei lae kahjuks seadmeid.
See on üks sadadest stsenaariumidest, mida ikka luuakse ja ka selle puhul, ei jää inimesed lihtsalt suletud silmi zenn – seisu.
Kui nad juhtumisi betoonlinna tornmaja ülemistel korrustel elavad, kuhu ei tule lift ja vesi ning kust ei lähe enam alla solk, tulevad nad varsti tänavale. Marodöörid sõidavad “žigullidega” Maxima plekkseintesse auke ja toovad sülega välja kõike mis kätte jääb.
NATO paragraaf mis lubab kallaletungi korral kohest abi ja sekkumist, eeldab sõjalist relvastatud sissetungi, mille alla ei kvalifitseeru näljaste ja närvi aetud kodanike siseriiklikud pogrommid…
See, kui tänavatele tuleb korda looma lisaks politseile ka armee, on kodusõda ning see on iga (NATO) riigi sise- ja mitte kellegi teise asi.
Nõnda siis käib mõnda aega hoogne abipolitsenikeks astumine ja tänavatel korra taastamine. Sõjavägi on kasarmutes ja ajateenijaid linnaloale ei lasta. Riikliku tähtsusega asutused ja reserviga sisustatud ladude territooriumid on tugevdatud valve all ning kusagil murrab pead mitu kriisigruppi, kes ei võta vastu otsuseid, kuna kardavad, et need võivad minna valesti ja siis hakkavad pead lendama.
Riigikommunikaatorid nagu kevadkülvi volinikud, lehvivad võimumõnust nõretavate kõiketeadjatena õukonnameedia toimetustes ning laovad käsulaudadena ritta sõnumeid, mida siis kuulekalt läbi patareidel töötava meedia, massidele kohale arvatakse jõudvat.
Nüüd on vaja juhti. Seda januneb kogu endist, mistaheski heaolu, tagasi-ihkav rahvas. Kes selleks võiks sobida?
See, kellel riigijuhina ning tema meeskonnas tippametnikuna, on mõju, autoriteet ja usaldusväärsus.
Kodu- ja välismaal.
Sõprade ja vaenlaste hulgas.
Keegi, kes võtab toru, helistab ükskõik kellele planeedil Maa ja ütleb – saame kokku, on vaja rääkida ning kellele seepeale öeldakse, sobib – saame kokku!
See, kellele purjus vanamehed ei patsuta paraadpildi poseerimise ajal põsele või pepule, vaid see, kelle sisuka omapoolse lahenduse tõsiseltvõetavus, paneb kuulama ja variandina kaaluma, mitte haigutama.
Me elame pisikese rahvana kaasa igale peerule mida keegi laseb ning reageeriime vastavalt õukonna ette antud suunistele, kas sõrmedega sõõrmeid sulgedes ja nägu krimpsitades või lõbusalt kaasa naerda teeseldes – sõltub laskjast.
Me tahame näha, kuidas märja silokoormaga rasketraktor vähemalt kolm korda üle õnnetu plagiaatori sõidaks, aga kuritahtlikult harimatu ametnikekarja miljardifopaad investeerimismaastikel jätavad meid jahedaks.
Me vaatame klähvides või naerda lagistades pealt, kuidas poisinolkide piinliku dopingusaaga käigus võetakse teenekalt suusatreenerilt riiklik teenetemärk, aga edasi säravad need Valgetähed massilise rahapesumasina operaatorite revääridel.
Me vaatame seda kolmel jalal kõikuva taburetina koalitsioonitegu nagu ebaprofessionaalset seatappu, mida veganid loomakaitseseltside postitustes jagavad ning tunneme, et sitamaitse on suus.
Meid vaadatakse nagu kruubiga täidetud peaga kaltsunukku, kuna arvame olevat lääneliku, vaagida riiklikul kõrgemal tasemel osavõttu või mitteosalemist, EXPO-l Araabia Ühendemiraatides. Samal ajal riigivisiidiga Zimbabwe kuue kuuga miinusest majanduskatastroofini viinud marionetti tunnustades. Mis kurat siin toimub, sõbrad?
Mäletan, et juba 2008ndal aastal Belgradis, kui Moskva ihkas saada Eurovisiooni järgmiseks korraldajamaaks, kutsuti Dima Bilan “rohelisest ruumist” lava taha valmis enne, kui serblastest Kessu ja Tripp, suud naeratusest kuklani, rahvahääletuse välja kuulutasid.
Selle masinaga saab kuivast kaminapuust vajadusel viljalihaga kasemahlagi teha, aga meie uuskomsomolid väntavad vapralt nagu vana Gotlandi käia, et on täiesti normaalne, kui eakad oma hääle juba e-valmistel annavad.
Millal me hakkame tõsiselt rääkima oma riigi usaldusväärsusest kodanike silmis, ilma suuri probleeme persega peitmata? Millal Eesti tõsiseltvõetavusest, lüües reaalselt kokku heleda leegiga kulude kulude ja reaalse tulu vahekorra?
Varalahkunud tõelisest riigimehest sõber, ütles kord Lennart Meri kõne ajal, et iseseisva rahvusriigi olulised sümbolid on oma raha, oma lennufirma ja oma armee. Nende “pidamine” on aga selgelt nii kallis, et see iseseisvus peab olema printsipiaalselt ja selgelt vajalik igaühele selles riigis.
Seda on vaja kultuuri ja rahvuse säilimiseks nii, et igaüks tunneks oma kultuuri kaitstud ning rahvuse säiliva olevat. Sõnademulinata, sisuga ja usutavalt.
Selle nimi on UHKUS ning seda ei tohi inimeses maha suruda isegi siis, kui sellest vaid kröömneke tagavara on järel. See on riigi kohus oma kodanike ees, nõnda kui kodanikel on kohustused riigi ees. Eriti poliitikas tegutsejal!
Ma ei tea mitte ühtegi uhket poliitikut, mitte ainsamat, kes väärinuks mu häält viimastel valimistel. Kellele helistad sina, kui oled suures hädas? Ära tõtta sinisilmselt loetlema neid keda arvad, sest sa pole tõelist kriisi veel näinud…

Kui ma hooliksin tõeliselt nii endast kui maailmast, siis mida ma valiksin kohe praegu teha? Esita see küsimus omale iga päev, sest see muudab sinu elu!

Viimane tsitaat on N.D. Walschi

Evald oli kõhetu ja sooniline mees. Tema vanust ei oska ma praegugi, saati siis toona, poisitatina, arvata või oletada. Evald oli alati pronksikarva päevitunud näo ja käsivartega. Kartuli-idu värvi ihunahk maikasärgina kontrastiks seljas.
Mäletan, et Evaldi kaugele taandnunud juuksepiiriga pruunil otsmikul oli pea kanamuna suurune muhkmoodustis. Kust mina oskasin poisikesena arvata, mis pauk see oli olnud või kui kaua see muhk tema peas oli kasvanud.
Mul oli temast kahju. Tundsin pisikese poisina kisendavat kahjutunnet oma südames mitme inimese pärast. Evald oli üks neist, kellest oli mul miskipärast piiritult hale.
Viru-Jaagupis, keset küla, asus sovhoosi üldsaun, mille kerisekivide kuumaks kütmiseks rummide kaupa jämedaid ja pikki notte halgudeks oli vaja raiuda. Seda tööd Evald tegigi. Suure tömbi puulõhkumise kirvega lajatas ta pooleks notte, mis temast endast vööümbermõõdult suuremad. Need riidad, mis küla ühissauna seina najale laotud ja kust saunaõhtutel sülega küttematerjali tassiti, tundusid suurelegi poisinolgile pikad ja kõrged. Rasked, pea meetrised mahlamärjad halud, nagu Adrianuse vall, korralikult pikas, mehekõrguses riidas.
Evald käis sovhoositööst vabal ajal ka tööl. Ma ei tea tänini, kas temal naist, lapsi või omakseid oli. Sõitis aga muudkui sangadega kunstnahast kott, kust kirvevars välja vaatas, leistangi küljes rippu, jalgrattaga kohale ja hakkas puid lõhkuma. Nüüdsel ajal on niisugused masinad, mis haakekonksu otsas hoovi tagustrdatakse ja mootori jõul puid lõhkuma kukuvad. Siis, minu lapsepõlves, oli selleks “puulõhkumise masinaks” Evald.
Ta lõhkus terves Viru-Jaagupis ja tõenäoliselt kaugemalgi, mitmete maainimeste puud ning ladus need sealsamas ka ise riita. Evald käis puid lõhkumas ja neid riita ladumas ka minu vanaema juures. Mul on sellest ajast kustumatuna meeles üks Evaldiga seotud asi. Veider, mis asjad lapsele alatiseks meelde jäävad.
Olin hommikust saati õues rassinud. Jalgrtattaga kihutanud, kuni joogijanu ajas tuppa, kopsikuga joogivee ämbrist vett kaanima. Koeraga rassinud, kuni see keel pikal suust rippu pihlakapuu alla jahedasse puhakma heitis. Vanaemale raske kastekannuga aeda peenarde vahele kastmisvett tassinud. Lihtsalt, saksa pedantsusega taabeldatud lauavirna otsas, päikesesoojal tõrvapapil silmad kinni pikutanud ning maohappest hapumaid antonovkaid närinud. Ma olin sama pruun ja sitke nagu Evald, aga ma ei küündinud veel puuraiduriks. Nii ma siis silmanurgast aina takseerides, enesele lubasin, et kord võtan ise sellise suure kirve ja lõhun samamoodi, mehejämedusi puunotte. Kui Evald oli oma Rohelise raamiga jalgratta pärna najale toetanud ja saetud puunottide majakõrguse hunniku kõrval tööriideid selga pani, nägin ta silmi. Neis oli midagi hundilikku. Midagi, mis on ainult isahundi silmis. Miski, mis vaatab sinust alati läbi nagu päikesekiir läbi juuspeene prao pimedusse kirka juti joonistab. Selles pilgus ei ole piiskagi hirmu. Niisuguseid silmi olen näinud vaid aastaid hiljem, Afganistanis ühel puštust poisikesel.
Helesiniste silmadega ongi ilmselt tänu vikerkesta värvile, palju raskem hirmu väljendada. Evald ei kartnud seda suure krusa koormat niiskeid notte. Ta oli samasuguse koorma metsamärga lepa- ja haavapuud, alles paari päevaga rüsijääna jõllitavast hunnikust, apteekri vilumusega peenestanud ja kuulekalt riita reastanud. Evald vaatas mulle silma ühel korral. Kui ta parasjagu paberossi oma suunurgas tikust põlema süütas. Mulle tundus, et ta vaatab mulle seepärast nii sügavalt silma, et ma ei passiks tema laubal olevat munakat. Et ma ei vaataks oma hirmunud silmadega, kuidas ta tapva tatarlase rahuga, veel kuuma suitsusabaga tiku, otse saepuru sisse viskab. Evald hoidis minu silmi niikaua kinni, kuni ta kahe-kolme sügava mahviga, kogu Priima oma pisikeseks kärbunud kopsudesse imes. Mul oli kõht tühi ja ma läksin tuppa, vanaema juurde. Lapsed on aegade algusest väga tugeva talgude tunnetusega tegelased. Lapsed saavad aru enne suuri inimesi, et niisugustel puhkudel tehakse tavalisest rohkem ja rikkalikum toidulaud. Tänueine ja austus töötegijatele.
Esikus, mille uks suviti lahti, kees gaasipliidil suur pott kartulitega. Ka köögiuks oli suvepalavuse pärast lahti. Üksnes riie ukseaugus, et putukaid veidigi tagasi hoida. Köögilaual nägin suurt lõikelauda ja nuga ning suurt salatikaussi, mis oli peaaegu täis, tükkideks lõigatud maksa. Lõikelaual oli tükeldatud sibul ning krabisevas paberis lahtiselt müüdav võikängar.
Kui vanaema õhusiibrit veidi rohkem oli avanud ning pliidiroobi otsaga, väiksemast suuremaks kasvavad pliidirõngad soojamüüri najale pliidiraua serva, ritta ladunud, läks lahtisele tulele suur ümmargune pann. Võikamakas sellel, hakkas kiiresti liikuma, nagu plaaniks ta veel kuhugi põgeneda, ent rahunes siis kuldseks läikeks kuumal pannipõhjal. Tükeldatud sibul, mis sinna ropsuga lõikelaualt lükatuna langes, lõi pliidikubu aluse korraks särinat ja sinakat vine täis. Sealsamas see sekundiga kadus ning põhja alt panni lakkuvad sinakasoranzid tulekeeled, olid tegemas oma kirglikku keelekat. Sibul, kes alles veidi aega tagasi oli ülbelt itsitanud, kui vanaema käeseljaga põski mööda valguvaid pisaraid pühkis, tõmbus läbipaistvaks ja kangestus. “Maks käib tükkhaaval” ütes vanaema. “Muidu lööb panni umbe ja hakkab keema”. Mitte midagi ei saanud aru. Vaatasin lihtsalt pealt, kuidas Kuuma kivi värvi maksatükid vanaema näppude vahelt, kuumavale pannile pudenesid. Ühekaupa ja üksteise järel. Nii, et iga üksik pala sai tõsiselt põletada ja tõmbas hetkega mahlad endasse kinni. Kui kogu kööki täitis jumalik lõhn, sest kuidagi teisiti seda magusalt lihavat aroomi värske sibula, maksa ja taluvõi tantsust, ei oleks aus nimetada. Nüüd ladus vanaema pliidirõngad oma kohtadele tagasi. Suurem enne ja järjest väiksemaks minnes, kuni leegid enam lahtisest august näha polnud. Suur, pika varrega pann keset pliiti tagasi tõstetud, puistas vanaema sinna lusikat pupsutades, valget jahutolmu. See kattis maksa ja sibula kuumal pannil, nagu saepuru katab saapa, kui raiemees harkisjalu keskendunult saekisas puud lanegtab. Jahu veidi kuumutanud, valas vanaema sinna otsa suurest kannust rõõskakoort. Ohh Jumal kui hea lõhn sel kõigel oli. Maksa – kooresoust, lihtsalt sibula, pipra ja soolaga ning ei mingeid vigureid.
Seda oli terve pannitäis. Kui maksakaste valmis, serveeris vanaema selle suurde terrakota karva paksu savikaussi. Terve kauss oli seda täis. Lauale, soustikausi kõrvale, tõi vanaema teise samasuguse kausiga keedukartulid. Suured, koorega keedetud, tillivartega ja soolaga, nagu ikka. Terve kauss oli kartuleid täis. Mina olin vahepeal, üle tee Kehala poest, Estri käest leiba ostnud. Rakvere leivakombinaadi vormileiba. Miskipärast, ei tea miks, kutsusid kõik täiskasvanud seda sea keeksiks. Leib oli lahti lõigatud. Terve leib.
“Mine kutsu Evald sööma”, ütles vanaema. Ai ma tegin seda kiiresti. Mu kõht oli selle kõige nuusutamisest ja muidugi värskes õhus möllamisest, metsikult tühi. Jooksin nii kiiresti läbi hoovi ja taga-aia värava tagumisse hoovi, et isegi rampväsinud Tommi tõstis oma kuudi juures korraks pea, et kas läheme uuesti? “Vanaema kutsub sööma” ütlesin ja lisasin igaks juhuks “Palun”.
Jooksin nii kiiresti kui jalad võtsid tagasi ja jõudsin kööki, kus kohe oli algamas talgupidusöök. “Lapsed söövad pärast”, ütles vanaema ning valas kannust kruusidesse külma piima.
Pärast keda? Ma ei saanud aru mis see siis nüüd on? Evald ja vanaema ja mina ja ülejäänud, mahuksime ju ilusasti sööma?
Läksin jalgu lohistades väga löödult välja. Istusin pihlakaoksa külge riputatud köite vahele kinnitaud autokummist kiigele ja ei tahtnud hoogugi teha. Tommi tuli minu juurde ja pani oma niiske ninaotsa ma pihku. “Ma tahan, et sa selle Evaldi perse lõhkli rebid, kui ta siit Priima hambus mööda minnes, tagasi tööle läheb”. Tommi vaatas mind aga ei vastanud midagi. Istus maha ja olime.
Mul oli iseendast nii neetult hale, et tõusin püsti ja läksin kanakuudi vahelt läbi, tagaaeda ja ronisin mööda lauaotsi tagasi lauavirna otsa. Viskasin sinna soojale ruberoidile selili ja vaatasin taevasse.
Kui kuulsin, et kirves jälle ragistama hakkas, ronisin alla ning läksin tagasi tuppa. Vanaema kolistas taldrikutega ja ütles, et istuksin lauda.
Sööma.
Kauss, mis oli enne kartuleid täis, oli tühi. Kauss, kus oli terve pannitäis maksasousti, oli tühi. Oli umbes pool pätsi sea keeksi ja kild võid.
See Evald oli kõik ära söönud. See oli vist esimene kord mu elus, kui tundsin, et olen nagu tegelane mingist muinasjutust. Keegi, kellele ei jagu kunagi muud kui tööd ja käske. Ma olin nii kuradi pettunud ja kurb. Mitte üht lusikatäit ei võinud see mees jätta poisikesele.
Evald on ammu surnud. Hiljem olen kuulnud, et selle poolest ta kuulus oligi. Ta oli kõige kõvem töömees, parim puuraidur ilmselt tervel Virumaal. Kiitsakas ja sooniline. Pronkssõdur, selgapäevitunud jahuvärvi maikaga. Suurte saapakotade ja kottis tööpükstega, mille parem säär käis puust pesupulgaga krookese, et mitte jalgratta keti vahele sattuda. Ta oli ka kõige kõvem söömamees. Räägiti, et Evaldit appi kutsudes, peab olema kuue mehe kõhutäis lauale panna. See oli tõsi, nägin seda poisitatikana oma silmaga.
See ongi minu Eesti. Täna sajaüheseks saav kallis Eesti. Eesti, kus poisikesed vaatavad mehi ja tunnevad kadedust, et need kõike suudavad.
Evald, ma mõtlen täna Sinule. Seal kus sa oled võime kunagi taas kohtuda. Arvan, et teeme siis koos ühe paberossigi ning usu, ma jutustan sulle selle maksasousti loo just nii nagu sa kuulda tahad. Kurvaks ja kaasatundvaks või pisarateni naerma suudan ma sind panna, sest nii nagu sina lõhud puid ja maksasousti näost sisse, tunnen mina oma võimu, sõnu lauseteks riita ladudes. Öeldakse – mees elab niikaua, kuni mäletatakse tema nime. Ka sind, Viru-Jaagupi puuraidur Evald, ei unustata. Mäletada on mõnus. Elagu Eesti! Ela sinagi, Evald!

Istusin oma kohal ja lasin ekraanil rulluva enda eest ja seest läbi. Kuni “Eesti 100” märgi ja täisvalguse süttimiseni saalis. Mõtlesin korraga kõikidele inimestele, imikutest vanadeni, kes selles osalesid. Mõtlesin, et õigupoolest võiks või peaks selle filmi lõputiitrites olema meie kõikide nimed. Kõikide eestlaste, kes siin elavad, elanud ja elama saavad. Nõnda, nagu parvlaeva Estonia hukk, puudutas iga Eesti hinge, tean ma, et seda teeb ka film Tõde ja Õigus. Niisuguse aukartuse, lugupidamise ja häbita, kõike tunnistada, suhtuvad soomlased Talvesõtta ja juudid Masadasse.
Olen vendadega, meeste väelaagris meditatiivsel rännakul käies, kogenud midagi, mis andis mulle tagasi kõik, mille olin hinges loovutanud. Sain tagasi usu enesesse ja tundsin, kuidas muutun millekski, mis elab metallina mõõgas, piisana karikas, januse jaoks ning mehena siin maal.
Me olime kahekaupa. Minu paariliseks oli mees, kes oli minust noorem. Vaikne. Me istusime paaride kaupa ringis ning rännaku läbiviija ütles, et alustame mehest, kellel on pikemad juuksed. Minu paarilisel polnud karvagi peas – naeratasime tutvumise tunnistamiseks.
Pange silmad kinni. Kujutage, et teie vastas istute te ise. Puuduta nüüd “ennast” täpselt sealt, kust soovid. Nii tugevalt, õrnalt või mistahs muul moel, nagu tahaksid et sind praegu puudutaks. Ära mõtle mitte millelegi muule. Ma võtsin “endal” vasaku käega vasakust käest, randme ümbert sõrmedega kinni ja panin oma parema käe “enda” kukla ja kaela piirile.
Teadmata, kaua see kestnud on ja kui pikalt ma sedasi olnud olen, hakkasin tundma, kuidas mu jalad jäävad kangeks. Selg tuntavast ettekummardusest, oli juba päris piinav ning parem käsi peaaegu tuim. Tahtsin olla nihelemata ja liikumata, et mitte teha väiksematki liigutust, mis “mulle” signaali annaks, et ma olen väsinud. Hoidsin end jõuga paigal ja ei proovinud isegi oletada, kui kaua ma sedasi veel jaksan.
Edasi tuli paarilise vahetus ja ma tundsin, kuidas “ma” võtsin nüüd peopesadega oma õlgadest. Minu paariline hoidis “endal” õlgadest, nagu isa kes julgustab poega, et see pole enam väikene, vaid juba Mees.
Järgmiseks oli minu kord, võtta oma vend ja hoida. Nii, et tal oleks hea, turvaline, kindel ja mugav. Nii nagu Mees hoiaks oma poega. Mina ja ülejäänud vennad, olime põlvili oma istuvate paariliste selja taga.
Võtsin oma venna seljatagant tugevalt kallistusse nagu teeksin seda oma pojaga. Vennad, keda niimoodi teiste vendade poolt hoiti, sulgesid oma silmad ning andsid end kogu kohalolekus ja usalduses teisele mehele hoida. Ma hoidsin seda meest, keda kohtasin esimest korda elus, meeletu armastusega. Nii, nagu olen südames armastanud naist. Nii, nagu jään kuni selle teekonna viimase silmapilguni armastama oma poegi.
Andsin kogu hingest kõik, et mu vend tunneks ennast hästi ja hoituna. Varsti oli taas vahetus ning tuli minu kord anda end tema hoida. Lasin end oma seljataga põlvitava venna rinna vastu ja toetusin südame rahuga tema põlvedele, lastes tal oma kätega mu õlgade ümbert kinni hoida. Tema kare lõug oli minu kareda põse vastas ning korraks muigasin tahtmatult, sest meenus eelmise õhtu lõkkeringis naerdud ühine naer. Vend me hulgast ütles – no gay, just love ning kõik naersid südamest.
Ma ei tundnud mitte ühegi rakuga, et minus mõni suguhormoon liigataks. Mitte mingisugust seksuaalsust meie vahel ei olnud ja ma tean, et saan seda öelda ka oma venna eest. Küll aga, oli võimas see, mis juhtus minu hingega.
Just selles situatsioonis, tundsin, et minu selja taga on minu isa. Tema taga, teda hoidmas on tema isa ja selle taga tema isa. Selle taga tema ja tema taga tema isa. Kuni kõikide aegade alguseni tagasi, kuni Jumala vaimuni, oli minu seljataga kogu minu esiisade tugi. Nende jõud, tarkus, mehelikkus, nõrkused, tunded, emotsioonid. Tohutu suur armastus. Ma tundsin jahedate niredena oma põski mööda alla voolavaid pisaraid. Ma olin nii õnnelik ja nii kurb ühtaegu. See, minu esi-isade suurus, minu selja taga, kogu oma hävimatuses ja igikestvas tungis. Haletsus, et ma neid kõiki ei näe, vaid üksnes tunnen. Kuidas nad hoiavad oma põlvedel puhkavat kallimat vara – oma armastatud poega.
Eile kinos, tundsin sedasama tunnet. Kogesin taas, kuidas olen oma isa põlvedel puhkamas ja olen samal ajal ärkvel ning hoian oma poega enese põlvedel. Tema oma poega enese ja see enda oma, omadel põlvedel ning nii mudkui edasi.
Tundsin, kuidas sedasama tunnevad naised ja mehed ekraanil. See oli ELU. See oli meie esivanemate lugu, sellest, kuidas “ükskord me võtame oma kõige kallimad oma ligi, hoiame, kaitseme ja oleme”. Armastame, sest selleks on nii kuradi palju tööd tehtud.
Ma ei arvusta seda mida nägin, sest see ei olnud Tammsaare ainetel loodud kinofilm või suurteos, nagu seda juba enne võttesse minekut tituleeriti.
Tõde ja Õigus on Taevaisa kõnelus ühe väikese rahva naiste ja meestega. Sügavalt igaühe jaoks isiklik ja samal ajal pisidetailidenigi kogu rahva hinge puudutav.
Tundsin kinosaalis seansi lõpuni istudes ja lõputiitreid koos pisaratega voolata lastes, et need kõik on minu inimesed. Minu esivanemad ja nende omad ning nende omad ja nii edasi. Mitte üksi Oru talu Muraka pere või Mäe talu Paaside pere. Kõik. Kõik viimseni. Kirikhärrast kõrtsmikuni ja karjaplikast krantsini.
See kõik puudutas iga rakku minu kehas ja ütles lõpuks, kui olin veidi hingamise tagasi saanud, silma pilgutades ja muiates – näita nüüd, et sina suudad seda mustrit muuta.
Tõde ja Õigus on kõige ilusam kõne Eestile, igaks tema tähtpäevaks. See film on sellest, kuidas me iseennast armastame. Armastame nii, et seda tunda, näha ega kogedagi ei saa, sest ainult see mis kunagi tulevikus tuleb, on hea. Tulevad aga pisarad, nagu Vargamäe vanal Andresel, kelle kodust läinud poeg ütles vastuseks …

mine parem kinno!