Röökis meestejõuk

Seal polnud mingeid rahvahulki, nagu on kujutatud ajaloo käsitluses või Uues Testamendis. Seal oli vaid väike punt uudishimulikke mehi, kes igale sündmusele kohale tulid, sest seal sai midagi hamba alla või koju viimiseks kaasa võtta. Mehed, kes vaatasid maailma sellisena, nagu nad teda näha tahtsid. Mida nad näha tahtsid, otsustas aga üldjuhul keegi teine. Väljast ortodoksed vagatsejad, seest saamahimulised liberaalid, kellest enam kui kolmveerand polnud teinul läbi tsirkumtsissioonigi.

Löö ta risti

Hüüdsid nad ettehõikaja järel kooris, ega teadnud täpselt isegi seda, kellest üldse käib jutt. Pilatus teadis, et selle mehe saatus on tema käes sedavõrd, kuidas ta end ise üleval kavatseb pidada. Pilatusel oli mees, kelle elu üle otsustamine ei andnud talle otseselt midagi. Lihtsalt üks järjekordne jesuiitide määratud märter. Neid jagus kogu impeeriumis teisigi ning tähtpäevade puhul mängiti ikka dramaatilisi stseene, kus imperaatori esindaja suuremeelselt armulikkust üles näitas. Nagu ametnikule omane, saatis ta ka Jeesuse “toimiku” edasi Herodesele, et oma käed puhtaks pesta. Jah, tõsi – Pilauts saatis Jeesuse Herodese juurde ja pesi oma käed just siis puhtaks. Kätepesu stseen on teoloogide poolt Uues Testamendis mujale tõstetud mitmel muul põhjusel.

Ta on valetaja

Sisistasid preestrid ning raske oli sellele vastupidist väita. Sedasi on see alati käinud, sest öelda, et keegi ei saa aru mis ja kuidas on õige, heidab varju neile, kes selle eest on seatud vastutama – kogu süsteem. Õpetajad ennekõike, kes peavad ka kõige sitkemast puust koolutama selle, mida ühiskond ootab. Keda ei suudeta, “saadetakse erikooli”. Ja kui üks mees ühtäkki inimestele hoopis teistsugust juttu räägib kui peaks, on ta valetaja. Sest temalt küsides, kas sina oled Jumala poeg, ei soovita mitte vastust, vaid valet ning selleks on ükskõik mida ta ütleb. Seepärast vastaski Jeesus – sina ütlesid seda ja Pilatus solvus.

Procula (lad) ehk prokuraatori partner “Claudia”, kelle mälestuspäeva ei tähistata 27ndal oktoobril kuigi seda väidetakse tähistatavat, on Uue Testamendi järgi Pilatuse kes pole kunagi abielus olnud, naine. Mida olekski olnud Jeesusel selle geipaari dominantsele poolele vastata? Mis siin ikka keerutada. Kõik toimunu kordub ajaloos oma kindlate sündmuste jadas aina uuesti. Prokuratuur valitseja armastava partnerina püüab ta igal võimalusel ja igas olukorras alati puhtalt välja vedada, nagu kardinalid paavsti. Naisi ei lasta sinna ligilähedalegi ja nii teavadki elutõde tegelikult üksnes nunnad. Ainsad pühakud ehk pühitsetud naised kes pühendunud märtritena loobuvad sünnitamast.

Mida iganes sa teed, teed sa Jumalale

Ütles mulle kord Püha Eelkäija Skiitas õde Theophilia, kui palusin juhatust elu teelahkmel. Teed head, teed endale. Teed halba, ikka endale, ütles ka Paunvere kiriku kellamees Kristjan Lible Saare talu perepojale Arnole. Kas Jeesuse avalikku ristilöömist ning mõnitavat õigusemõistmist kordasaatnud teadsid seda? Enesestmõistetavalt. Teadsid vägagi hästi ning teavad täna ja tulevikuski, et Fiat iustitia, et pereat mundus.

Kuidas sa usud mehesse, kellel on võime saata korda imesid, aga ei tee seda mida ükskõik kes teine tema asemel ette võtaks? See mees on valetaja, poolearuline või meeletu, sest kujuta vaid ette millist rikkust ja võimu ja au võiks ta omale lubada, aga tema…

Tunnen iga ihurakuga, mida tundis Jeesus ja tänan Sind selle eest Isa!

Inimene on pentsik. Kui mõelda sellele, mil moel ta oma arusaamades kulgeb ja milliseid pidemeid enesele loob. Üks seesugune on igikestev dilemma ja ükskõik millises situatsioonis kerkiv “kohustus” kellelegi kingitus teha. Mida kinkida?

Milles küsimus

Ma armastan seda sõnapaari. Milles küsimus (jätan nimelt lõpust ära kirjamärgi, sest selle otsa sobib nii punkt, küsimärk kui hüüumärk. Kuid enne veel, kui sellega edasi minna, klaarin ära ühe asja.

Nimelt selle, et miks pagan võtaks, on emekeele õigekirjas see jabur topelt-Ü pööre. Mis kuradi süüa, püüa, müüa, lüüa ja nii edasi?

Ma tahan süia. Ma püian kala. Ma kavatsen müia ning kui tarvis lüia. Ma mõistan, et olid ajad kui kirjaoskus tõstis inimese teistest kõrgemale ning seepärast mõtlesid inglid välja mooduse omavahel salasuhtluse pidamiseks. Kirjutades seda mida öeldakse hoopis teistmoodi kui see kõlab. Aga mis oli ajendiks või tõukeks, et meie keelemehed otsustasid et püüavad selle kõlalt koleda üütamise maha müüa ning siis kõhud täis süüa ja lulli lüüa? Ahh, las sitt jääb, mis seal ikka.

Ütleksin et mulle meeldib, kui leiduks minuga liitujaid, kellega võiks üheskoos süia ja aega surnuks lüia ning miks mitte, kogu see idee ka teistele müia.

Aga siit tagasi selle juurde, et milles küsimus ning asjast mu sõbrad!

Sa oled ju kogenud seda, et kui kellelgi on eriline elusündmus, tehakse talle sell puhul kingitusi. Mida tähtsamal positsioonil persoon, seda erilisem. Mida vanem inimene, seda väärikam. Rääkimata juubelitest. Samas aga on juurdunud arusaam, et lapsele ja seda enam tema sõpradele, piisab millestki põgusamast. Oma laps või lapselaps veel, saab ükskord ikka nutitelefoni, kaapetahvli või käikudega jalgratta. Aga võõra jõnglase sünnipäevale kuhugi tsirkooniumvaiba ja sky-tümakaga mängutuppa minnes, leiab hiina värvilise odavkauba osakonnast ikka mingi kohe laguneva sitaviguri. Milles küsimus?

Küsimus mu armas, on selles, et kas see ei peaks olema mitte vastupidi? Lapsuke, poisipõnn, plikatirts, nooruk või elluastuja vajab eelseisvaks pikaks teekonnaks palju enam midagi mõistlikku kui poolsajandi möödumist tähistav keskealine, kellel kõik eluks vajalik juba olemas. Miks klapitakse ja kingitakse kallile juubilarile hinnaline maal, mille nägemiseks ta prillid ette peab panema ja juba mõne aasta pärast kellelegi pärida jätma? See võiks hoopis terve elu ja inimeseks sirgumise, ehtida kasvava kodaniku oma tuba? Just viiendaks sünnipäevaks, mitte viiekümnedaks, tuleks teha kingitusi, millel on raugaikka jõudes tõesline väärtus! Tead milleks see hea oleks? See päästaks maailma prügist, pahnast ja pasast, mille funktsiooniks ongi ei midagi muud, kui ajutiste väärtusetuste tekitatud odav ja võlts tähelepanu. Sa vaata korraks enda ümber. On seal midagi, mis on sind saatnud terve elu, lapsepõlvest alates? Ma ei mõtle asju mida ei raatsi ära visata ja millega oled harjunud. Pean silmas seda, et kui peaksid sealt ruumist kohe ja igaveseks lahkuma, siis mis oleks see üks asi või ese, mille sa kaasa võtaksid? Pole tähtis mis oludes sa oled elanud või milline on sind ümbritsev keskkond. Hinnasildid asjadel ei tee neist väärtesemeid. Küsmus on selles, kas su vaateväljas sinu ümber on midagi, millel on sinu jaoks emotsionaalselt hindamatu väärtus? Usu, kui püiad selle kellelegi maha müia, näeb tema seda hoopis teistmoodi. Niisiis ei anna mitte millelegi väärtust selle hind vaid hoopis emotsioon ja see eristabki rikkad ja vaesed üksteisest. Mittemidagi võib olla millestki märksa hinnalisem. Sõltub situatsioonist. Kuldkell keset kõrbe, kui oled janusse koolemas maksab vähem kui kruusitäis puhast vett…

Ikka ja jälle kuulen tsiteeritavat mingi ajaloost kuulsa orjapidaja loosungit, et pole tähtis, mida annab riik sinule. Oluline on see, mida annad sina riigile…

Ehk kokkuvõtvalt – kuni suudad rügada ja makse maksta – ela. Kui sinust enam töölooma pole, vaata ise. Riik ei pea sind, vaid sina riiki toitma. Riik see olen mina, nagu ütles üks teine ajaloost tuntud orjapidaja.

Mida siis kinkida? Vastus on lihtne. Seda mida soovid.

Ja see ei tähenda, et kingi mida tahad, vaid seda, et kui kingid, siis seda, mida sooviksid endale. Kui sa ei vaja midagi, ära kingi midagi. Kui tunned puudust, anna ära oma viimanegi. Sest vastasel juhul jääb su toit mida külalisele pakud lauale, aga tema läheb koju ja sööb seal.

On sul mulle midagi?

Ma tean, sa mõtlesid praegu – hmm. Vist mitte, ma pean vaatama. Just täpselt nii sa lähedki külla ega tea mida kaasa võtta ning see kes sind vastu võtab katab niisamuti laua…

EE937700771001717427

Kirjuta sinna lihtsalt number. Nii suur või väike kui tahad. See on lihtsalt number sinu pangaekraanil. Number mis on seal selle pärast, et sa maksad selle eest oma orjahigiga et ta oleks. Minuga võid sa kohtuda ja me saame rääkida, kallistada ja naerda. Selle numbriga saad sa aga teha vaid seda, mida sa võid teha nüüd või millal iganes, oleneb mida sa soovid. Milles küsimus?!.

Seitsmes on hingamispäev

Mitte tänase vaid hoopis homse pärast, peab eilsest rääkides olema terane, kannatlik ja arusaadav

Jumal ütleb:

Ma olen olemas aga sa ei saa mind näha. Ma ei või sulle appi tulla, sest sa suhtud minusse nagu teenindajasse. Ettekandjasse, kes peab sinu ees vabandama kui toit ei maitse ja selle tagasi kööki viima, et kostitada sind sellega mis sobib. Ohh Jumal küll, ütled sa ahastades, kui midagi persse läheb, nagu oleksin mina kobakäpast äparduja.

Ta on uinunud

Nagu väike lapsuke, nagu väsinud töömees, nagu tormanud meri või lõõmanud tuli. Ta on täna üksipäini ning kurb. Nagu hooldekodus uinuda üritav isa, kelle tütar arvas et seal on parem olla kui kodus. Jumal näeb kõike. Sa oled seda palju kordi kuulnud. See on ka tõsi. Ta näeb tõesti kõike ja see on seesama mida sinagi näed, aga oma vaatenurgast. Sa ei tule selle pealegi, et Tema teab mis on mis tegelikult ning üksnes see mida on kõige raskem seletada, on täna Ta loodust veel üldse alles. Eluenergia.

Kõik muu on korrana näiv kaos, mille loomisega kurjus enam oma plaane varjamagi ei vaevu. Ta on Jumala koduaresti pannud ega suvatse enne välja lubada, kui vajalikud tingimused on täidetud. Neid tingimusi esitab täna iga soovija. Tee nii, muidu ma ei usu on ilmselt kõige levinum. Tule ja tõesta et oled Jumal, ütleb muna kanale.

Jumal ütleb:

Hoia minu sõna oma südames. Hoia kõike mida olen sulle andnud, näidanud ja usaldanud sest keegi peale sinu ei mõista seda nii nagu meie kahekesi omavahel. Need kes ütlevad end minu sõnumi kuulutajaks, räägivad minust kui surnust, kelle vara nad nüüd heldelt pärijate vahel selle järgi jagavad, kui teenekas, kuulekas või kannatlik igaüks on olnud.

Niisuguse jutu eest on ennegi karistatud

Põhjuse selleks leiavad need, kellel on soov ja voli tunda ennast võimukana. Sel pole aga Jumalaga mingit pistmist. Mitte kõige vähimatki. Neile sobib Jumal kes nagu vanainimene veedab päevi hooldekodus. Nad kulutavad harva oma enese päratust varast. Enamasti röövivad selle, kas mõõga või maksudega ja ehitavad endile siis pühakojad. Seal hõljuvat Juumala vaim, kui olla vagusi ja uskuda.

Hommikust, Tõnis. Ma mõtisklesin meie jutuajamise peale ja hakkasid liikuma pildid silme ees. Nägin rahvast liikumas ja endile paikajäämise kohta valimas. Nad tulid kagunurgast ja liikusid loodesse. Nagu kaduvikust lootusesse, alt paremalt, vasakule üles. Nagu päike, kui vaadata seda kõike ilma ajjutaotud asjaoluta mida teadus ütleb. See rahvas liikus oma Jumala juhatust mööda ning edenes teekonnal jõudsalt edasi. Nad nägid elu oma kõikides toonides ja kogesid värve, helisid ning lõhnu, mis neid tervitasid ja teele saatsid. Siin nad peatusid. Oli hea hingata, sest õhk oli puhas. Oli vett, milles rikkalikult kala ja mis kõlbas joogiks. Sademed kastsid põlde ja päike andis kasvujõu. See oli Põhjamaa Šveits ilma lumiste tippudeta. See oli Niiluse delta viljakas põllumaa õhukese mullakihina paekooriku peal. See mis pae alla peidetud, oli Jumala and. Vertikaalne eneseteadvus, see mis puudel kes meist kõrgemaks kasvavad. Puud seejuures ei küünita end teiste eest valgust varjates taevale ligemale. Põlispuud põhjamaal on antud arusaamise märgiks et mõista. Mõista et kõik mis tähtis peab jääma peitu. Juured on tähtsad ja puu teab seda. See rahavas sai omale Põhjamaast tükikese. Siin on vähem järvi ja metsa kui Finlandias (Fin-lõpp, landia-randumine) aga rohkem saari ja sood ning raba kui Latvias (Late-piim, Via-sedakaudu) Sest rahvast said sadadeks inimpõlvedeks järeltulijatele tarkust edasi andvad jumalad maapeal, kelle sõjakus seisnes soovis võistelda heategudes. Nii muutus töötegemine igal elualal neile au asjaks. Taheti teha permini iseendastki ning sedasi see rahvas kasvas. Koos oma emade laulukeele ja isade maa-armastusega. Ma jagan MAA bioloogilistele mehena sündinutele vastsündinust ätini, ütles nende Jumal. Sama suure tüki mõttelisest MAA-st mis on sulle sünnijärgselt kuuluv tükk mida sümboliseerib kunagi su kalmuküngas. Seal saad sa tagasi algusse ei mujal. See tähendab, et sul on mille eest surra – seesama plats, kuhu sind matta. Mida uhkem sa oled ja mida suuremaks sa oma suguharu sigitad, seda suurem on sinu vastutus kõigi nende jaoks hauakoha jagu maad vastutusele võtta. Sa pead seda hoidma rohkem kui iseennast ja temast hoolima.
See pole lihtsalt krunt. Maatükk, mis on praegu minu jaoks mu sünniõiguse järgselt olemas, oli kunagi mu kauge esiisa oma. Me anname seda põlvest põlve vanaisalt kolm põlve ülespoole edasi koos vastutusega selle maatüki eest. Kes on see mees, kes tuleb minult selle eest maksu küsima? Kes või mis isand tema on, et ma oma sünniõigusega saadud maal elan ning töötan et ennast ära toita ja igast pätsist üle poole talle loovutama? Ah et tema on sellesamuse mistahes ameti peadirektor ja sellesamuse ministri kõva käsi? Aga tema alluvad? Ja nende alluvad ning nende omad? Kellele teie oma teenistusest selle osa loovutate, mida Jumal on andnud külluslikult? Ma võin öelda, et jah ma tõesti olen parem mees. Mu sõbradki on paremad mehed. Meid mehi, ühendab täna see, et oleme valmis jääma tõe juurde ega kibele saama osa oma venna varast endale. Nii söandan öelda, et kogu see ümberlõikamissabat, milles mehed loobuvad mitte habamest ja juustest vaid munadest ja moraalist, ei laasta midagi Jumalikku. Vaid üksnes inimeselooma pimedat poolt, millele saatan oma (nuti ja meediumiekraanide) valgust näidates võltsheadust loob. Me oleme väga vastutusrikkal hetkel tunnistajateks sellele, et me saame Jumala plaane kogeda vahetult, nagu kõik need, kes enne selleni on jõudnud. Poleks seda kõike, jääks valetajate käed rüppe ning tõde ei paistaks enam väljagi. Tõde on juurtes. Tungis ja tahtes elada kartmata enese pärast ja vastutades oma hõimu eest. Nii, nagu on tavaks valitutele, isandatele ja tõstetutele. See on meie kaugete esi-isade vaimne ja hingeline side meiega ning nende side aegade algusega. Jumal on armastus öeldakse. Mina julgen öelda ja tean et Jumal oma lapsega ei pahanda – Jumal on mälu. Meeles pidamine. Meeles, millele nagu vundamendile laotakse kõik ülejäänu. Me teeme nii, nagu Tema teeks meie asemel. Seega ongi küsimus üksnes see, kas me soovime olla kohtumõistjad? Hetkel on see minu meelest põhiküsimus – kes võtab omale õiguse olla kohtumõistja? Ilma igasugu retoorikajamata. Konkteetselt – kui ma oma rahulolematuses tahaksin muutust ja mõista kohut nende üle, kes rüvetavad maad, meelt ja taevast – pean ma end Jumalaks. Kes on aga see, kes tuleb ütlema, et ma olen valedel jälgedel ja teelt eksinud? Keegi kes tulnud minu üle kohut mõitsma, pidades ennast Jumalaks. Mõte sellest, et kogu universum on vaid molekul Jumala kehas, ongi kõik nii kuis peab. Teisiti ei saa see lihtsalt olla. Armastan Sind hea sõber ja Vend ning tänan, et oled koos minuga ses molekulis Jumala kehas.

Kõik ON MÄNG. Nüüd see algas. Ma kirjutan selle ekraanile, et nii paljud kui võimalik, seda näeksid. See on võimalus osaleda mängus kus mitte midagi ei toimu vastupidiselt sinu tahtmisele. Kõik mida ma praegusest hetkest teen, on mängimine. Ma lähen tagasi lapsepõlve. Lähen sinna kuhu ma olen kogu aeg igatsenud. Aega, kus ma olen õnnelik ega pea mõtlema, et ma olen vales keha, vales kohas, vales ajas, vales vales ja vales õiges.
Ma olen otsustanud mängida siitpeale iseendale kogu oma elu. Luua oma ellu inimesed tulevikust, kes näevad seda ideed kui enda oma ja loovad sellest muusikat, kunsti ja kogu ülejäänud elu. Nii olen ju minagi selle mõttevälgatuse saanud sealt kauguste ajaaia tagant, kus keegi vaatas tähti taevas ja mõtles et kuids seal olla võiks. Kes meist oli? Kes meist on ja kes me oleme? Kellena me kord tuleme. Tagasi tulevikku…
Palun vaata seda filmi uuesti! See on selle mängu film. See film rääkigu sellest mängust igale oma vaatajale, et ei ole olemas minevikku ega tulevikku. Selle pettuse tekitas süsteem sellega, et õpetas inimese olema “ära” eemal iseendast ja oma tõest. Petma kuni kogu see suur vale hakkas näima tegelikkus ja ehe ning muutused tunduma valed. Teitsmoodi rääkijaid hakati nimetama teisitimõtlejateks, sest need, kes tegelikult teisiti mõtlevad, vajasid energeetilist üleolekut. Sestap suunati töötava massi huvi vastavalt nende arengutasemele, kas madalate või kõrgete tunnete ning instinktide poole, neile mõistetavate vahendite abil. Kellele au, kellele kuulsus, kellele rikkus, kellele kannatused, kellele märtrisurm, kellele masimõrvari tiitel. Mida suuremat üleolekut sa minust hetkel tunned, seda madalamalt sa iseennast hindad. Mida suuremat poolehoidu või kirbet kadedust sa koged, seda vähem sa end tunnustad või ebatäiuslikuks pead. Ärme lähe seda kellelegi maha müüma, et meil niisugune mõte tuli! Parema vaadakem seda kõrvalt nagu mängu kohtunikud. Andkem punkte ja jälgigem et reegleist kinni peetaks ja korraldustest juhindutaks. Kes kaabakaks sündinud, peab seda mängu sinu maailmas kaasa mängima. Tema mängib sinu mängus seda rolli. Täpselt seda, mida sa usud ja ei midagi muud. Ta võib kanda ükskõik mis tiitlit, olla kes tahes. Sinu jaoks on ta nupp sinu mängulaual. Selle pärast ma teid kõiki armastangi. Teid türapead ja värdjad, keda ma oma eluteel pean kohtama, sest see on mängu osa. Teid, imelised ja kättesaamatud oma unistuste maailmades kes te mu mängus olete need. Ma kummardan nagu näitleja ja kummardan nagu publik, sest ma tänan teatrit. Kõrgemat kõkidest kunstidest üleüldse. Teater on kõikide kunstide ema. Teater on oma olemuselt MÄNG, ainus, mis on tegelikkusega kõige lähemalt kokkupuutuv, sest tal on MÄLU. Mälu aga, mu kallis Hannes, on jumal. Sest JUMAL ei saa olla olemas selleta et ta meelest ei läheks.
Ma olen andeks. Päriselt. Ma võin öelda seda ilma mingisuguse kõhkluseta, hirmuta seda enam. Sest ma suudan mõelda oma mängus välja ka need tegelased, kellele ma mõtlen kustes, kui olen sõprade lauast korraks peldikusse läinud. Tegelaseed, kes väidavad, et ma ei ole piisavalt andekas, et neile meeldida. JUMAL selles mängus olen mina. Mina loon sellesse mängu kõik tegelased nagu loob tegelased kunstis nimega TEATER, mis on ühtlasi kõige arusaadavam teie kõigi jaoks, kes te mul siin mängus olete. Mina olen ju teie mängus see keegi. Keegi kellele te praegu tahtmatult, virilalt või armastavalt naeratate, sest ma nägin teid nii nagu te arvasite teid suutvat näha ainult tõeline hingesugulane.
Kui sa arvad et see on jagamist väärt, siis jaga. Kui tunned, et see on tõlkimist vajav, siis palun tõlgi. Kui sa tahad sellele oma nime alla kirjutada, siis palun tee seda kartmata. Kui tahad selle kõik siinsamas unustada, siis unusta. Lahku, kui sa pead minema. Jää, kui tunned et meil on veel midagi arutada. Sa ei sure, sest kui sa usud, et meil on midagi arutada, ei kao sa kuhugi, juhtugi vahepeal ükskõik mida, sest see on MÄNG sa tead.
Mida üksmeelsemalt me suudame aru saada, et see on mäng mida igaüks mängib, seda lihtsam on igaühel aru sada, mis mäng see kellelegi on.
Hullem mis sinuga juhtuda saab on see, et sa ei saagi aru, et tegelikult ei sure sa mitte kunagi, sest kogu see värk on mäng. Su sünd, areng, kasvamine, kujunemine, armumine, orjamine, vananemine, hääbumine, kõdunemine ehk kokkuvõttes kogu selle protsessi pealtnägemine. Enda ja kõigi teiste, kelle me mängu kasa võtame. Sõltub lihtsalt kui kaasa see etendus sind haarab.
Märts on teatrikuu. Teatripäeaval on minu vanaisa sünniaastapäev. Tean seda selle pärast, et nii tähtis on teatripäev, et selle järgi jääb meelde üks tuhandest sünnipäevast suguvõsa ajaloos. Ma mängin teatrikuul et see on kõige õnnelikum, rahulikum ja toredam kuu sel aastal, sest järgmine algab esimesel aprillil ja kestab terve naljakuu! Kui kuu aega pulli tehtud naerdud ja hing ning meel tahavad puhata, tuleb roheliseks loov lehekuu ja aeg imetleda armastuse õiepungasid. Siis janikuu, ohhhissand ja püha Meeri. Kellel vähegi seisab või veel märjaks läheb, ärge mängige vale rolli. Te ei ole vagad vanurid, vaid need kes mäletvad Woodstocki. Vaata nõnda läbi kogu aasta kalendris ja püüa leida kas seal on mõni kuu, mille nimi on ohhjahheiteamiselustsaab?
Mängime! Siitpeale sinuga koos. Ma olen juba mõnda aega teinud ja ma ei kutsuks sind kaasa, kui see poleks parem sellest mida sa seni üldse kogenud oled. Mida keerulisem see sulle tundub, seda parem. See teeb mängu huvitavamaks, sest sa teed kõik et see unustada ning arvad, et oled eluga edasi läinud, kuna ühel hetkel sa seda enam ei mäleta et see olndudki oleks. Ja siis nagu peer lennukis, tuleb kusagilt sinu ninna see tunne tagasi.
Illustreetrin seekordse jutulaastu järgmise postitusega, mida siin selle all näed. See on sulle tänane järgmine sõnum. Mina teen facebooki, see on osa mängust, mida ma armastan 🙂

Üksvahe aega tagasi oli mul tuttav, kelle parasiitsõna oli “neimit”. Parasiit seepärast, et ta selle pea iga oma väljendatud mõtte algusse, keskpaika või lõppu suutis sokutada. Kuhu iganes, neimit – öelnuks ta siinkoha.

Sain täna hommikupostiga teate selle kohta, et minu alles kaks päeva tagasi avatud konto TicToc-i keskkonnas on saanud hoiatuse. Õieti on see muidugi ähvardus, aga las ta jääb. Ühesõnaga mind hoiatati, et ma ei läheks kommuuni standarditega pahuksisse, ega postitaks midagi sellist, mis riivab kõiki õilishingi.

Arvasin, et kirjutan sellest ühe mõtiskluse.

Istusingi maha ja alustasin, aga praegu tunnen, et olen täpselt nagu koer, kes midagi parata ei saa, sest ise ma tahan seda suukorvi ja kokku poovat kaelarihma mida mu peremees arvab mind vajavat. Ma tunnistan end vabatahtlikult krantsiks, kelle alandlikkus peremehe ees on juskui ellujäämisvalik…

Tead mis, liberaalist uuskomsomol – mine õige perse!

Üle kolmekümne aastased mäletavad minevikku natuke vähem kui üle viiekümne aastased. See on fakt. Nagu on fakt seegi, et kolmekümne aastane kes on lugenud raamatuid ja/või olnud uudishimulik ja teadmiste januline on igal juhul krapsakam kui mõni poole vanem töll, kes millestki iial pole huvitunud. Nii et siin ei saa kõiki ja kõike üldse mitte ühte potti pista. See on aga täiesti selge, ütleks lausa fakt, et elukogemus on koefitsent millega võib nii mõnegi õppeasutuse diplomit ja medaleid korrutada.

Seda kirjatükki ajendas avaldama üks lõiguke kahekõnest, mida alles hiljaaegu juhtumisi kuulsin. Nimelt ütles üks avalikkusele hästi teada ja tuntud kirjamees, et tänaseks on LGBT kogukond tegelikult lõhki. Lõhki seal kohast, kus lesbid ja geid ehk L & G on hakanud tasahilju kogukonnast välja tõmbuma ning vaat et peaaegu avalikult eemaldumas transsoolistest.

Kui täiesti lõpuni aus olla, siis ma täitsa mõistan seda ning usun et sel võib olla tõepõhi all. Pole lihtsalt parata, need paraadid ja marsid on minu jaoks visuaalselt sama arusaamatu kui barokk- või rokokoostiilis vanale väärikale hoonele graffitiga kallale minek. See on “bioloogiline gräfiti” ehk sundus väljendada röökides oma austust vaikusesse. Lööge mind maha, aga pükniline keskealine habetunud mees, kes paneb selga roosa balletikleidikese ning meigib end nagu tüdrukukene, kelle ema on saatnud minimissi võistlusele, siis tema ja ta mõttekaaslaste loosungid armastusest on mulle suur arusaamatus.

Lisan siia kohe täpsustuseks, et need tüübid ei hirmuta mind. Miks ma peaksin teda kartma? Isana on minu kohus kaitsta oma lapsi ja mehena oma naist ning mul ei ole mingit õigust kedagi või midagi karta. Mistõttu ei kleepu mulle kuidagi ega kuhugi silt mingi foobia kohta. Mul ei ole LGBT+ ees mitte mingisugust hirmu ja miks peakski, kui nad on tulnud et jääda ja seista headuse, hoolivuse ja armastuse tunnimeestena meie ühiskonna valvepostidel.

Me oleme sinuga mõlemad kärsitud. Räägime sellegi siinkohal selgeks. Jah, ei ole vaja minulgi pead liiva alla peita. Olen kandnud nii kleite kui seelikuid, sukki kui parukaid. Ehk teisisõnu olnud seesama miniseelikus ja kontstel tuigerdav jorss kes teeb peenikest mesimagusat häält ja volksutab kuntsripsmeid. Aga ma ei ole “habemega naine” vaid “seelikuga mees”! Mu sõbrad Kreisiraadiost, Vanadest ja kobedatest ning Tujurikkujast on seda kõik samuti teinud. Ka nemad on kleidiga mehed mitte habemega naised ja sinna see koer ongi maetud…

Kui vastab tõepoolest tegelikkusele, et geirahvas nii mehed kui naised ehk L & G on vaikselt neist teistest distantseerumas, siis on see vägagi seletatav ja arusaadav. Seejuures ei pea ilmtingimata olema mingisugust tüli või kaklust nagu võiks inimrassi puhul oletada. Saab tõenäoliselt ka rahulikul teel iseendaks jääda. Lõppude lõpuks võib ja käibki neil vikerkaarevärvilistel kogunemistel ka neid inimesi, kes ei ole üksi neist tähtedest sättumuste sillerdavas segaduses. Nad võivad ja käivad selle pärast, nagu nad väidavad ja usuvad olevat tore. Arusaadav, sest kui ühiskonnas toimuvad nii suured muutused mis on võrreldavad Suure Prantsuse revolutsiooniga on kasulikum valida tee, mida käies võib giljotiinist pääseda. Täna on kasulik olla vabameelne ja toetada LGBT-d täpselt nagu sajand tagasi oli arukas toetada NSDAP – d (Nationalsozialistische Deutche Arbeitpartei) ja armastada palavalt füürerit. Ära ärritu sest võrdlusest, sest Hitleri-eelsel Saksamaal oli ka konstitusioon ning olid inimõigused nagu terves Euroopas. Juba siis olid olemas ja kirjas kõik euroopalikud väärtused ning nende üle oldi uhked. Seepärast ei ole neid ka sisuliselt muudetud…

Veelkord – ma ei pane võrdusmärki natsipartei või kommunistide ja vikerkaare vennaskonna vahele. Ma võrdlen vaid ideoloogiaid, mille abil luuakse uut maailmakorda et lammutada inimeste turvatunne ja luua hirmu abil arusaam tõest ja valest ning heast ja halvast.

Ma tean mitmeid homoseksuaalseid inimesi ning saan nüüd ja ka tulevikus öelda, et nad on vaat et kõik sümpaatsed ja meeldivad inimesed. See üks protsent eksimise ruumi on igaühes sest nagu ütlevad hiiglased – eksimine on hiiglaslik. Nii nagu juudid tohivad, aga teised mitte, visata semiidinalja ütleks mõnigi mu tuttav gei naerdes, et pedesid on igasuguseid ja nii ongi (sic)

Kuidas aga seletada vanavanaemale neid algklassi plikatirtsude pihikutes päevi näinud vanamehejurakaid? Vanemad inimesed meie seas ei tule ju hoo pealt sellele karussellile ega hüppa köiega benjit…?

Vanavanaemade aegu oli kasutusel selline emakeelne sõna nagu kiilupoiss. Selline poiss ja selline töö oli nende ajal täiesti tavaline asi. Kiilude abil tehti imesid ja liigutati mägesid, kõigest muust rääkimata. Kui tulid kraanad, tõstukid ja muud upitavad massinad, jäid kiilupoisid tööta nagu karjaposidki, kelle asemele veeti karjamaa ümber elektrikarjused. Nii hakati kiilupoissi kui sõna kasutama pigem vähem ja veidi veidras valguses. Selle tiitliga tituleeriti inimesi, kes segasid, häirisid ja ronisid sinna kuhu polnud oodatud. Ennekõike peeti silmas seksi ja armatsemist, sest svingerdamisest ja grupiviisilisest hedonismist teati üksnes väga vähestes ja valitud seltskondades. Nii võibki öelda, et kogu selle transhumanismi ideoloogia eesmärk pole õieti midagi muud, kui armastust ja vabadust ülistades see tegelikult jalge alla porri tallata. Pean silmas armastust kahe inimese vahel nende soost olenevalt ja sellest olenemata. Pean silmas armastust mehe ja naise vahel ja kahe naise või kahe mehe vahel. Pean silmas ükskõik kelle soovi elada oma elu soovimata enamat kui austust ja lugupidamist. Austust ja lugupidamist!

Austan ja pean lugu seelikuga meestest. Sa saad aru küll, kellest ma räägin. Need on šotlased, iirlased ja muud munadega mehed, kes tõmbaks tõenäoliselt singel malt-i kurku kui neid habemega naisteks nimetataks. Siin mu armas ongi see vahe, millest vanavanemad aru saavad kui seletada. On seelikuga mehed ja pükstega mehed ning ka seeliku ja pükstega naised. Kui mulle seesugune vastu jalutab, ütlen ma nii kaugelt kui silm ulatab nägema, kummaga on tegu. Kas mehe või naisega. See, kelleks ta ennast seejuures peab pole kusagilt otsast minu mure ega isegi mitte minu asi. Kui ta minult aga lärmakalt nõudma hakkab, et ma teda mu oma arvamusele risti vastupidiselt selleks peaksin, keda tema arvab ennast olevat, võin ma olla see üks protsent, kes julgeb öelda otse ja keerutamata, milline on minu arvamus sest asjast. Ja see on heatahtlik ning irooniata.

Kui mees soovib prostituudina teenida et end ära elatada ja valib selleks kõige kurvilisema teekonna on tulemuseks lady-boy. Lugege mu huultelt ja punkt! Oleme seda kultuuri Siiamis ja mujalgi Aasias küllalt näinud. Pole ka mingi saladus millest selline kohati vaat et rahvuslik tava. Sinna kuhu peale teist mailmasõda kerkisid suured USA sõjaväebaasid ja saabus tuhandeid noori mehi, sai seksiturust nende riikide sotsiaalabi ametlikult tunnustamata vorm. Küsi nüüd endalt vaikse häälega – kas sel kõigel pole omavahel tõepoolest mingit seost, et skandaalne kooseluseadus on Nursipalu ja järgmise baasidelepingu püksipaari teine säär ning vihakõneseadus tuleb ahjust koos maksutõusudega?

Me liigume kiirust kogudes ühiskonna poole, kus muutused maailmas mis muudavad me kõikide elu, toimuvad lihtsalt enneolematus tempos. Nõnda kui end äkksurijate riskigruppi süstinud täna õlgu kehitades oma sotsiaalmeedia avatarid teaduseusu kuulutamisest kasivad, ahastavad varsti ka vähemused. Nad näevad seda rutem kui karta oskavad, et ees ootavas kaoses jääb sul vaid kannatada, sest rahulolematus millegagi läheb vihaseaduse alla ning ainus moodus halastust oodata on riietuda vastavalt õigusemõistjate orientatsioonile.

What’s Lowe Got to Do with it?

…laulis võrratu Tina Turner

Ega ma seda täpselt ei suudaks ennustada, kuidas kõik edasi läheb. Aga üks on enam kui kindel. Midagi enneolemetut ja uut ei sünnita moodne inimkond enam kunagi. Pean silmas mitte leiutisi ja avastusi, vaid vahendeid millega murda allaheitlike masside arg meel. Luua korda ihkav ja omakohut viljelev ühiskond on olnud alati pöördeliste ajaloosündmuste ning neile järgnenu päästikuks. Nii marssis punalippudega tööliste ja madruste eliit Petrogradis. Nii sammusid mööda Müncheni munakivisillutist haakristilippude alla koondunud natsidki. Mõlemad olid sotsialistid ega vajanud mitte vabadust, vaid piiramatut voli veriseks arvete klaarimiseks kõigiga kelle hävitamiseks piisas kellegi näpuga näitamisest. Terved rahvad ja kultuurid hävitati kõigi vaikival nõusollekul igaveseks, sest varandus mida pööbel ihkas jagati ümber. Miljonid inimesed tapeti elajalikult, juurutades selleks aina uusi ja säästlikumaid viise. Kõik VABADUSE, ÕIGLUSE ja VÕRDSUSE nimel. Ei rääkinud ka Suure Prantsuse revolutsiooni ajal keegi teist juttu, kui terror vere normannide tänavatel voolama lasi. Need kõik on olnud ajaloos aset leindud sündmused, millest me teame täpselt seda, mida niinimetatud ajalooürikud jutustavad. Vabadusvõitlusest…

Räige VALE, mõõdutundeta hirmutamine, tagakiusamine, tühistamine ja tapmine on olnud läbi kõigi aegade võimu vahenditeks oma staatuse säilitamisel või kätte võitmisel.

Riskides tänases düstoopiasse langevas ühiskonnas juba väga tõsiste tagajärgede ning repressioonidega, küsin siiski kuni veel antakse – kas keegi võiks palun tuua selgust? Olukorda milles me täna oleme? Me oleme olnud läbi kogu oma rahvuse eksistentsi ja kõikide aegade kellegi alamad. Kellegi omad ning kellegi omand. Need kellega tehakse seda, mida kariloomade, lojuste ja kolmandajärgulistega. Kiibistatakse, nummerdatakse, steriliseeritakse, tehakse katseid ning piiratakse aina poovamate vahenditega. Ometi laskume hoopis meie hardalt põlvili, et paluda vabandust, mitte need kes meidki orjadena enda omaks pidasid…

Tänagi on kõikjal kuhu õukonnameedia telekaamerate kaablid ulatavad, toimumas rahvarohked ja kirevad paraadid. Valdavalt saadab neid vaikne pomin, mida omal ajal möönsid nii ammulisui punamadruste ja tööliskolhoosnike kui pruunsärklastest natsisotsialistide rongkäike tunnistanud kodanikud. Valdav enamus kehitab õlgu ega soovi end sellesse segada, lootuses et nii jäädakse puutumata. Mõned leiavad, et on oluline vähemasti siin-seal seltskonnas maha öelda, et minul on ka geisõpru ning NEED on küll erakordselt toredad inimesed. Paljud taandavad end üldse reaalsusest ning peavad asjakohaseks mitte kuhugi viivat debatti, et säiliks kõik endine ja olnu. Äkki marsivad ära ja lähevad siis tagasi kodudesse ja tööle, loodavad need…

Need inimesed ei lähe tagasi oma kodudesse ega ka tööle mitte

Neile on antud näiline VABADUS, olla VÕRDSELT KOHELDUD … ent mitte seal, kus neid reaalselt diskrimineeritakse, põlu all peetakse või suisa hukatakse, vaid kõikjal mujal maailmas, kus seda ei tehta. Omavahel öeldes on kõik toimuv võrreldav olukorraga, kus grupp inimesi marsib sangaga makid õlal loodusesse ning nõuab avalikult ja provokatiivselt vabadust kuulata muusikat. Kuulake, kes keelab…küll me ära kannatame. Kannatavad teised looduses viibijad ning laululinnud ja metsloomadki, aga ei… vaja on õigust kuulata looduses valju muusikat ilma ühegi piiranguta, võrdselt, vabalt ja ilma et keegi tagakiuslikult sellele osutaks. Pole seda ju seni keegi vabalt teha saanudki. Mets on eramaal ja sinna ei saa seenelegi, rääkimata telkimisest muusika saatel. Järelikult peaks neilt, kes sellele vastu hakkavad, võtma ära metsad ja maad. Need keda vabameelse naabri muusikamaitse, selle volüüm või ööpäevaringsus häirivad, leidku ise omale uus kodu….

Jaaa kallis, ma tean kuidas sa praegu silmi pööritad ning puhised, et see jutt on rumal ega vasta ühestki otsast tervemõistuslikule arusaamale olukorrast. Täpselt sama sai osaks kogu Venemaa keskklassile, haritlaskonnale ning kultuuritegelastele, kes morgensteinide, goldbergide ja teiste samanimelistega kaasa ei läinud. Sama sai osaks preislastelegi, kes esiotsa lõbustatult naersid, kui uhhuudest konspiratsiooniteoreetikud hoiatasid, et peatselt keelatakse ära jazzmussika…

Täna maailmas ja meie ümber toimuv seksuaalvabaduse revolutsioon ei ole võrreldav kuuekümnendate vastuhakuga. Siis oli revolutsiooni loodungiks – MAKE LOVE, NOT WAR vastuseisuna alatule administratsiooni tapatalgule Vietnamis. Mis sellele järgnes, teame isegi. Stigmatiseeriv lõngusteks sildistamine, vägisi juustelõikamine, arreteerimised, sundravile saatmised, kodanikukohustuse täitmata jätmise eest vabaduse võtmine ning loomulikult tagakiusamine ja ühiskonnast väljakirjutamine. Loomulikult ja ilma igasuguse vandenõuteooriata, leidub alati HULL, kes on vaenuliku diktatuuri või ebademokraatliku võõrriigi agent ning kellest saab üksiküritajast assassinaator. Veidi hiljem poob see atendaadi teinud argpükslik lojus end vanglas üles või sureb vendetta läbi, mille korraldab igavesti püüdmatuks jääv tundmatu. Pole vahet, kas tappa president või poplaulja – suure leina ajal on isegi vihapisaratel teine mekk ning seni kuni maailm šokist toibub, on jõutud kõik muu rahulikult ära korraldada.

Te teete nüüd nii nagu me ütleme…

…sest me andsime teile vabaduse…

Ütlesid tšekistid nahkmantli nagisedes hirmust vappuvale talupojale seitsmelasulist Mauserit ulatades, et see naabrinaisele tema mehe ja laste ees kuuli pähe kihutaks…

Te teete nüüd nii nagu me ütleme…

…sest meie andsime teile tagasi vabaduse, au, uhkuse ja inimväärikuse…

Ütlesid kalifeepükstes ja läikivate säärsaabastega haakristisotsid surmahirmus värisevale tohtrile süstalt ulatades, et see oma väimehele ja selle vanematele katsetamisjärgus olevat surmavat medikamenti süstiks…

Ma palun siira heasoovlikkuse ja austusega; kas keegi tooks mulle palun kasvõi ühe ainsa näite! Sellest, kuidas on VABAS JA DEMOKRAATLIKUS RIIGIS, oma sajandat sünnipäeva tähistanud EESTI VABARIIGIS võimalik, et me üle veerand sajandi et mitte öelda peaaegu KOLMKÜMMEND AASTAT oleme maha vaikinud selle, et meie keskel on inimesed, keda meie kõikide vaikival nõusolekul on brutaalselt RÕHUTUD ja TAGA KIUSATUD nende seksuaalse sättumuse pärast?

Kus olid meie isesesivuse taastajate silmad? Kus meie kultuurieliidi kõrvad? Kuidas ometi saime me olla vaikselt ja urgitsedes selline rahvas ja riik, kes kiitleb maailma ees oma tiigrihüpete ja e-lahendustega, laulupidude ja dopinguvabade olümpiamedalitega, aga varjatult ja salaja nagu moosivaras naabri keldriboksis, kaaskodanikke kiusab? Millega tegeles need aastad sajaaastane EESTI POLITSEI, kui inimesi kogu iseseisvuse aja on nende orjentatsiooni pärast hullemini taga kiusatud kui ei kedagi teist kogu Maarjamaa ajaloos?

MIKS ME ALLES NÜÜD – kui globaliseeruv maailm ärkab roiutavast stagnaunest, lööme endile vastu laupa ega suuda andeks anda, et kõik teised on juba ammu ära teinud, aga meie veel mitte – ise veel innovaatiline ja moodne Põhjamaa? Miks suur hulk neid, kes saanuks juba EESTI NSV-s teha otsustavaid samme et homoseksuaalsus normaalseks kuulutada, teevad seda alles täna? MIS või KES takistas neil olla juba kolmkümmend aastat tagasi avatud, humaanne, tolerantne ning hooliv? Miks? Ma küsin seda sinult endine kommunist või teise põlve sotsialist kes sa täna endiselt Toompeal toimetad? Aiman ka seda vastust ;

AEG on selline, aga ma õõnestan süsteemi seestpoolt.

65x65cm canvas

David & AZRAEL on ilmselge kahtluseta täiemahulise propagandakanali varikontod sotsiaalmeedias, mida ei ole võimalik blokeerida, voost kõrvaldada, mitte jälgida ega kustutada. Kui ei usu, tee ise proovi.

Neile on lubatud KÕIK, see tähendab KÕIK… ehk teisisõnu on nad õpikunäide süsteemsest ajupesumissioonist, mille eesmärgiks ei ole informatsiooni edastamine objektiivselt, vaid globaalse uue maailmakorra võtmeteemade käsitlemine niiöelda õigel viisil. Lühidalt selgitatuna – David & Azrael on sotsiaalmeedia illustreeriv näidiseksemplar sõna- ja mõttevabaduse töötlemisest ilma igasuguste piiranguteta.

Kui keegi jutustab sulle mingi loo, võib täiesti vabalt juhtuda nii, et sest loost kumab miskisugune sõnum läbi ka hoopis teises kohas, teises situatsioonis ning kontsekstis. Mulle rääkis kord ammuilma sõber ühe loo. Loo sellest, kuidas ta oma pojaga SPA-s käis. Et sealsamas kõrval ka ujumisbassein, läks noor papa pojaga sinna. “Issi, issi – kas ma palun tohin siit basseini hüpata?” Küsis poiss. “Jaa muidugi” vastas sõber ning poisike rajataski plauhhti sinisesse hiigelvanni. Sealt mööda roostevabast torust redelit taas kaldale roninud, küsis poiss kiirustades, et ta tahaks veel. “Issi, palun kas ma tohin veel vette hüpata?” Ning isa lubas. Kui poiss kolmandat korda isalt vettehüppeks luba läks paluma, vastas isa, et hüpaku või sada korda. “Eeiiiiiiii, vastas poisike. Ma tahan ainult ühe korra hüpata. Üks ainuke kord veel! Paluuuuun!!??” Anus poiss nagu kana kelle pea on juba pakul. “Ma ju ütlesin, et hüppa kasvõi sada korda” veenis isa om pojakest, aga see näis muutvat asja ainult kriitilisemaks. Poiss oli pea nutma hakkamas ning rippudes isa randmes, anus uut ühekordset luba vettehüppeks. Nii kestis see pea kogu nende isa-poja puhkepäeva seal basseini ääres. Poiss sai alati loa hüpata vette, kui ta seda isalt tungivalt mangunud oli. Mis sellest, et isa iga kümnenda hüppe järel meenutas, et pole mingit keeldu, hüpata niipalju kui soovi on. Poiss vajas alati just seda ühtainust, kõige viimast võimalust.

Ausaltöelda ei viitsi enam keerutada ning lolli iba ajada

Räägin otse nagu mina tunnen sest minul on ainuõigus ja vastutus oma elu ja ka sõnade eest. See, kas ta kelle tahes hoiaku või põhimõttega kattub või mitte, ei pea olema takistus. Pigem mõte, mida koos teisiti arvajatega tore veeretada, sest arukas arutelus on ju alati potentsiaali üksteise arvamuste tunnustamiseks ka siis kui need on risti vastupidised enese omadega.

Nagu Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, kui raamatupidajal hoiukassast toodud rublakotid tühjaks said, löödi palgakassa luuk ootaja nina ees kinni ning kuulekas töölismass jäi liikumatult paigale. Kui töö ajal oli enesestmõistetav, et haamer jäi õhku või labidas hoo peal seisma, aga suitsupausid olid sovjeti jaoks osa tööpäevast, siis palgasabast suitsetama ei mindud. Rubla oli püha. Rublal oli ka eestikeelne tekst muuseas, mis ütles mitu rubla see paber su käes on. No tead, igaks juhuks, äkki inimene oskab lugeda küll, aga ei tunne näiteks numbreid või midagi sellist. Niisiis palgasaba, kus seisid õnnelikud inimesed. Ootasid roobad seljas ja kotad jalas, pea norus oma seltsimeestega järjekorras seistes, millal peaökonomist asutuse autoga tiiru hoiukassasse tegi ning uue sularaha tõi. Siis avati taas A4 aknake pruuniks värvitus kontoriseinas ja töölistele laoti nende rublad peo peale. Niisamuti, kannatlikkuse ja kuulekusega sai seda mida ta soovis, mu sõbra poeg, kes vette hüppamiseks enne iga sooritust isalt luba käis saamas.

See kõik meenutab mulle täna seda arulagedat ja täiesti peataolekuni tüürivat homoõiguste tivolit. Vabadust, mida tänane õukond serveerib kui humanismi ja võrdsuse apoteoosi, et peita roosade sulgedega probleemid, mis on palju tõsisemad kui see kas kaks sõpra täna ja loomasõber oma lemmikuga lähiajal peapiiskopilt katedraalis õnnistust võivad nõuda.

Juba ammuilma ei aruta keegi selle üle, kas või kuidas ning kellega rahuldada oma sugutungi nii, et see jääks heade kommete raamistikku. Ehk teisisõnu – tee mida tahad omaette ja kui kõhkled, mõtle mis oleks siis, kui kõik seda teeksid…Missugune oleks maailm siis, kui igaüks teeks nii, nagu mina?

Seepärast peangi tunnistama, et näen ühiskonnas toimuvat sarnasena sellega, mida rääkis mu sõber oma spaas käigust pojaga. Üks tahab oma tahtmist ja kui ta selle on saanud, tahab ta seda sama veelkord ja veelkord ja veelkord, sest ta tunneb joovastust mitte vabadusest teha mida soovib, vaid õnnetunnet teadmisest, et ta saab korraldada etenduse mille stsenaariumis on kirjas, et ta saab oma tahtmise.

Selle pärast ongi hädasti vaja seadusi mis kaitseks seesuguseid inimõigusi ja käitumusvabadusi, tümitades kaikaga pimesi enda ümber sellelele kiivalt vastu seisjaid keda ei pruugigi üldse olemas olla. Või arvad sa, et selleks ei pea täna “kapist välja tulema” et julgeda öelda – olen hetero? Täpselt nagu poiss kes püüab panna papa tundma süüd, et ta vaest poisikest keelab vette kargamast.

Keskealiste rahvastikuregister ehk FaceBook kus minuvanused oma paralleeluniversumit loovad, leidub kõike. Ma ei hakka siin isegi mitte midagi ette loetlema, sa tead niigi. Niisiis peksab seal sisse igasugust jura. Kuidas FaceBook oma patsientidele tablette serveerib ei ole mulle veel selgeks saanud, aga oletan, et see töötab umbes nii, et kui ma tänaval jalutades kogemata kübarapoe vaateakna juures seisatan, ootab mind koju jõudes õueväravas Stetsoni rekka. Ju ma siis vaatasin mingit tiktokkeri videot sellest, kuidas kaevikus kössitavatele prigožinlastele ja putinistidele drooniga granaate kraesse kukutatakse. Edasi see laviin enam ei peatunud. Iga minuti täistiksumisel tuli seda uduse resolutsiooniga propagandakino nagu purunenud torust sitavett ning aina enam ja enam jäi kõrva, et okupante ilma tseremoonitsemiseta piidriteks nimetatakse. Selle sõnause, nagu on moodne nimetada, saab tõlkida appi võetud vene-eesti-vene sõnaraamatu abil nii: näru, pasatis, helesinine, teibanussija, persevest, läbitõmmatu, püksisittuja, mudakoon, mülkareo, pederast, roosa, molkus ja raibe. Proovi nüüd teha väike testkatse. Võta keegi “telefoniraamatust” ehk lihtsustatult öeldes, kes tahes ning lajata, et ta on näru, pasatis, helesinine, teibanussija, persevest, läbitõmmatu, püksisittuja, mudakoon, mülkareo, pederast, roosa, molkus ja raibe. Vaata mis nüüd edasi saab! Tõenäoliselt klõpsatab su ekraanil üsna kohe teade sinu sõnavõttude takistamiseks konkreetse perioodi vältel, sest sinu kõnes tuvastati kommuuni standarditele mittevastav käitumine. Seega – sa võid öelda piider ainult sellele, kelle kohe maha lased, et ta sinu peale kaebust ei esitaks. Me liigume aga paraku selles suunas, et kui naljakas see ka ei tuundu, oled just sina näru, pasatis, helesinine, teibanussija, persevest, läbitõmmatu, püksisittuja, mudakoon, mülkareo, pederast, roosa, molkus ja raibe, kui näitad üles osavõtmatust või soovimatust valida pool homoabielu seadustamisel.

Andke mulle see regaal, millele ma teie nõudmisel peaksin asetama oma südamepoolse käe ning ma vannun – mul on jumala ükskõik, kes kellega mida ja kuidas oma sugutungi rahuldamiseks teeb, kui jätame tingimusteta kõrvale pedofiilid, vägistajad, nekrofiilid ja sodoomid. Ainult üks väike detail, mis siinkohal sellisel juhul täpsustamist vajaks, kas piiskopid peaksid valmistuma ka Piibli redigeerimiseks, sest kui poiss tahab ühe korra veel ja siis veel ja siis veel vette hüpata, tuleb ju isal luba anda…

Kui olime poisikesed, meeldis meile üks nali. Lasime kellelgi kuus korda järjest, öelda kiiresti “nju, nju, nju, nju, nju, nju” ning sinna otsa küsisime kiiresti – mis on Ameerika Ühendriikide pealinn…usu või mitte, sajast üks vastas Washington DC. Ülejäänute teadmine Ameerikast raamus rõõmsa pakkumisega – New York ehk “Suur Õun”

Kust see nimi “Big Apple” tuleb, sa muidugi tead?

Tahan rääkida hoopis teise loo. Selle, mis puutub igaühe teadmist sellest, miks mõnes konfessioonis ei tarvitata sea liha. Küsisin seda otse ja keerutamata oma muslimist sõbralt, kelle silmaring, teadmised ning eneseväljendus oskus on briljantsed. Nii jutustas Muhammad mulle järgmist.

Kohtunud kord kaks kitsekarjust oma karju ajades tühermaal. Et üks neist oli puutunud kokku Prohvetiga (Rahu Olgu Tema Üle) jutustas ta vaimustuseõhinaga teisele Jumala viimasest saadikust. Et teine kitsekarjus seda lugu sugugi tõena ei võtnud vaid käega rehmas ja jutu mujale püüdis viia, juhtus ime. Ta muutus oma uskmatuse karistuseks sealsamas paigas seaks. Sapsutas oma rõngas saba, liigutas sitakärbeste peletamiseks roosasid kõrvalatakaid ning nuuskis kärss kuivas mudas roka järele. Sellest sündiski muinaslegend, mille järgi on siga uskmatu vend, keda ei tohi tappa ega süüa, sest sel silmapilgul, kui ta Prohvetit (Rahu Olgu Tema Üle) usub, muutub ta uuesti lihast ja luust inimeseks. Niisiis ei ole siga rumal ega räpane loom, vaid su oma uskmatu vend. Mis omakorda kummastab puutega meie etnopärimusse, kus sea liha vennaihuks kutsutakse…

Seega, oleme jälle tagasi seal et religioonid pole kogu oma olemuselt mitte midagi muud kui Jumala eelistuste teadaandmine alamatele, et neid hirmu, häbi ja süütunde ees põlvili suruda.

Kunagi ammu kusagil Saaremaal, kus läbi ajaloo on tegutsenud kõige kirglikumad sotsid ja sovhoosnikud küsis päälinnast revideerima saabunud dermantiinmantlis punakomissar, et kui palju sovhoosis sigu on? Noor agronoom, kellest hiljem sai nõukogude Eesti esikommunist ja peale seda Vabariigi president, ei viivitanud vastusega kaua vaid teatas tõtlikult: “Umbes pooled”

Teisisõnu oli viiekümnendate aastate sõjajärgsel Saaremaal, kus peale küüditamisi, deportreerimisi ja sovhooside sundtekkimisi umbes pooled olid sead, teine pool – sügavalt religioossed inimesed. Omakorda on teada, et saarlaseks saadi suures osas seeläbi, et Vene tsaar Nikolai õigeusu tunnistajatele maad andis. Nii kerkiski Lääne-Eesti saartele õigeusukirikute võrgustik ning suur osa saarlaste lapsi said omale ortodoksi pühakute järgi eesnimed. Sealt ka see segadus, et mis mees on Svjatoslav Kurg või Ilja Rebane kuna kesse neid ikka täpselt nimetada oskas. peaasi et maad sai.

Pig Apple siin loo pealkirjas pole ei kirja- ega näpuviga. See on sea õun ehk see mis jõulupõrsale ahju pistes hambu torgatakse. Niisiis laheneb ka küsimus sellest, kuidas nimetada seda mängulist sugukirge evivate tegelaste rekvisiiti, mis nahkpäitsetega pähe veetakse et snuukerimuna kenasti lõugade vahel seisaks.

“PIG APPLE”

60x60cm digiakrüül lõuendil

Reprotrüki hind: 150€

Muidugi sa tead seda tunnet oma lapsepõlvest. Seda tunnet, et kuulates muusikat, näib nagu laulaks artist sellest, mida me kuuleme ja kaasagi laulame. Tegelikult selgub, et lauluteksti kirjutaja on mõelnud ja öelnud midagi hoopis muud. Mõistagi sõltub see teksti haakumisest muusika ja selle rütmiga, kuid pole üldse tähtsusetu seegi, et pudikeelset ja diktsioonivaba Beibagbeibe Laavjusoo Mats kaob lihtsalt suhu ja sügavale putru ning üksnes täishäälikute meloodilisest ajeetusest sünnibki asi mida transistorid tärinal tulistavad. Minul oli neid laule omajagu, mille tehistekstid paaris kohas senimaani linnukeelsed tunduvad. Aga hoopis teisest kellast on see seier, et ma teadsin terve lapsepõlve, et nõiad käivad Walpurgi ööl Bloksbergi mäel Volbrit tähistamas. Õieti oli Walburga katoliiklaste naispühak, kelle mälestuspäev on esimesel mail. Bloksberg on aga mägi Norras, mis kõigest kõla poolest on sarnane Loksberi ehk nõidade sabatiga mitte aga geograafilise pinnavormiga kusagil Preisi- või Baierimaal. Ühesõnaga kokkuvõtteks – kui oled parketikõlblik, tee taotlus, võta õukonnast stipendium või toetus ning uuri välja – see tähendab – kirjuta mingi oma lugu ja nimeta see selgunud tõeks.

Kui sul niipalju pulssi pole et selle kallal pusima hakata, mõtle niisama.

Kas sa pole tõesti kunagi tunnistada julgenud, et vahetevahel ajab kogu see esoteerika sul pildi kirjuks? Nii olemegi kes kuidas, otsustanud omatahtsi omale asjast arusaam luua ning sellesse kuni kõikumalöömiseni uskuda. Mina usun loodusrahvaste šamaanlust. Looduse pühendunud austamist ning maa-, metsa-, mere- ja tuulevaimudega suhtlemisvõimet. Ma usun šamaani kes ei otsi, vaid kes teab ning kes ei pelga öelda otse – ma ei saa täna. Ei tule välja ja kõik. Või suudad sa mulle seletada, mis imevägi on vahaküünlas või kotkasules et nad nagu trimmer ja muruniitja nupust käima lähevad ja oma tööd teevad? Šamaanirituaalil, kus muutunud teadvuse seisundis surma ja sündi sain kogeda, tuli trobikond taipamisi mis avardasid mu maailma oluliselt. Tähtsaim neist oli see, kui naeruväärselt tühiste asjade pärast me omale kannatusi, süütunnet, häbi ja hirme loome. Kui tähtsusetuks saab ühe silmapilguga kõik mis tundub elus kallis ning kui oluliseks muutub seni nähtamatu ja peidus olnu. Sellest kogemusest aastaid tagasi, tuli mulle kristallselge teadmine, et mingisugust surmajärgset ringilööberdamist ja oma vanas kodus ustega kääksutamist ei ole ega tule. Vähemalt mingi aeg, kusjuures aeg kui mõiste kaotab seal üldse oma kuju ja vormi. See äraoleku teadvustamine on nii vabastav ja kaunis, et seda niiöelda kummitama mineku kihu lihtsalt ei tule. On kergus ja vabadus ning kui alguses ongi pisut pentsik mõelda, et mil moel seal küll minuta toime tullakse…kuid siis kohe küsid sa endalt – kes? Kes need on, kes sinuta olla ja elada ei saa? Rauhhhh on sul nimekiri laual ja näod silme ees. Sa arvad, et väiksed lapsed ja vanad inimesed vajavad hoolitsust ja abi. Kui sa oled ise üks kahest, näed sa seda kõike hoopis teistmoodi. Ma mõtlen seda sinu hoolitsust, mis neile võib näida millegi hoopis teisena. Piirangute, otsustusõiguse puudumise ning vajadusena väljendada pidevat rõõmu ja tänu selle metsiku hoolitsemise eest. Teisele poole jõudes, näed sa kõike esmakordselt täiesti ehedas vabaduses. See on sedavõrd sügav et ühtäkki kaob kogu pelgus selle ees millest sa midagi ei teadnud. Hirm teadmatuse ees muutub joovastavaks eneseleidmiseks ja see on rabav ning unustamatu rännakukogemus.

Kujuta nüüd ette, et oled just kohale jõudnud. Unustanud et just hetk tagasi muigasid veel enda üle. Selle iseenese üle, kes viimased kümme aastat on mingisugust päranduseks saadud asja siidirätis ja kirstupõhjas peitnud nagu mõnd hindamatut varandust. Sa oled just maitsnud universumi maitsvamat vilja nimega hingevabadus ning sa suudad loobuda isegi seda ette kujutamast, et sul on millega lennata või vee all ujuda. Saad sa aru? Sa oled nii vaba, et see on täiesti enneolematu tunne. Sa taipad ja tunned väga selgesti, kui hästi saavad kõik keda sa endast sõltuvuses olevaks pidasid, tegelikult sinuta hakkama ning tead mis – see ei kurvasta sind! Sul ei ole seda tunnet et niipaljukest te siis mu imelist isiksust oluliseks pidasitegi. Sa oled nii õnnelik ja vaba, et see ei tekita selle kõrvale pikalt ühtegi muud tunnet. Niisiis – kujuta nüüd ette, et sa oled just sellesse kohta jõudnud. Korraga tunned sa, et miski puudutab sind. Sa ei saa aru, mis see on ja kes seda teeb, kuid sa adud, et keegi püüab sind kuhugi kutsuda. Ta käitub teistmoodi, lõigates omal sõrme otsast vere jooksma ning tilgutades seda siia sinna vehib küünlaga või sulega. Kõristab ja kolistab asjadega mis vaikses ruumis olijad uudishimulikuks teeb ning manab ette näo, et kontroll on tema käes. Sina samal ajal, ilmselgelt sellest sonimisest häirituna, peaksid nüüd vist siis mingisugusel moel sinna sekkuma. Niiöelda oma asjad kõik kõrvale heitma ja mingisse seltskonda nähtava ja tuntavana kohale tulema. Sa isegi ei tea miks. Võibolla tahab sind keegi peale surma veelkord perse saata? Võibolla keegi igatseb sind nii metsikult taga, et ei suuda uskuda et läksidki lihtsalt ära. Mis sa siis nüüd sellises olukorras teed?

Sa mõistad üht. Kui sa kus tahes, siin või sealpool jõge, ei suuda olla vaba ega sina ise, ei ole sa elus ega surnud. Sa oled sündimisprotsessis ja koged kogu oma teadlikkusega, et pead veel need ja teised asjad ära tegema, alles siis tuleb nirvaana, täiuslik õnn ja vabadus. Teisisõnu – sünnid et surra ning kogu vahepealse aja valmistudki sa kusagil kauges tulevikus elamiseks. Seal oled sa õnnelik. Sul on unistuste kodu, ideaalne partner, teistest silmapaistvamad lapsed, mugav auto, moesolev lemmikloom. Küll see kõik tuleb, pean enne asjad tehtud saama.

Miks kirjutavad inimesed hüvastijätukirju? Selle pärast kirjutavadki! Et mahajääjate süütunnet nagu pillikeelt pingule vedada. Selle pärast pöördumegi lahkujate poole sama aupaklikkusega nagu saabujategi poole. Sündijad ja surijad on suuremas soosingus. Nad on väljavalitud! Igaüks. Viimne kui üks me seast on selle soosingu saanud. Mis tähtsust on siis kõige selle kokkutassimisel, mida sul enne ei olnud ja pärast enam vaja ei lähe? Mis raevu peaks tekitama sinus kellegi plaan korjata sinult makse, et olla su valitseja? Sa teed oma laste ja vanadega sedasama mida õukond teeb sinuga – annab sulle hädapärase, et püsiksid seal kus on sinu koht ja taipaksid olla tänulik – nii ei katke kett su ahelate vahel, ori.

Tunnistan, et olen teisme-east alates jaganud üht suht kivistunud arvamust. Veendumust sellest, et kui ükskord inimkonna loo jooksul peaks saabuma päev, mil kõik soovijad saavad viia oma mure linna keskväljakule tuleriita, saab näha. Näha kui naeruväärselt väike on sinu kandam, võrreldes kõige sellega, mis on sinna riita juba kokku kuhjatud. Kujutlen, et mitmedki teevad kohale jõudes näo, et nad niisama uudistama tulid ega tihka oma pisikese murega teistele naeruks saada. Sestap ei ole minu Ki usu kogemus midagigi mis püüaks pretendeerida millelegi tähelepanuväärsele. Oma ki usu kogemust jagada võib aga sellegipoolest, et mõista selle anatoomiat, tekkepõhjusi ning tulemusi.

Ki Usu eripäraks on see, et ta eksisteerib olenemata sellest, et ta on osavasti peidetud ja tabamatu, ent samas jõuliselt igaüht puudutav kes temaga kordki kokku puutub. Ta on vahend millega saab laipu tekitamata ometi tappa.

Tappa inimest ei ole keeruline, kui tead et elu oma olemuses on suurus mis ei muutu. Kõrgus mis ei kahane või sügavus mis ei vähene. Iga surm on uue elu sünnihetk. Ka siis kui tapetakse inimene ja heidetakse rentslisse, veendumata, et tegu on tõepoolest elutu kehaga. Vahel tekib seepärast paratamatult mõte, et kas surmanuhtlus selleks tühistatigi? Selleks, et iga ilalõug saaks tunda ennast imperaatorina, kes mõistab hukka. Mille või kelle iganes. Lihtsalt. Ah see – jaa, selle ma mõistan hukka, ütleb end rahuloluga rüütanud isehakanud õigusemõistja, sest tema käes on vahend, avaldada oma arvamust sellest, kellel on tema arvates eluõigus ja kes seda sugugi ei vääri. Mõistagi hukkamõistja vaatenurgast, sest tema käes on vahendid. Vahendid, mida ta meelerahu ning enesestmõistetavusega mängeldes käsitseb nagu vesternis teevad saluuni ees täistunni tornikella konge ootavad duellandid-kauboid. Nad naudivad seda ja jumaldavad, sest nad tajuvad surmast tugevamini oma eksimatust.

Rääkisin mõni aeg tagasi oma sõbraga. Tema omab naiselikku, mina oma ehk mehelikku vaatenurka asjadele me ümber. Kõik algas sellest, et ta jutustas oma loo handraast ja spliinist ning sellest kui keeruline on leida elus inimest, kes on päris. Päris meest. Seda, kes on ideaalne mees.

Me saime omajagu liha luude küljest lahti näritud ja see oli lahe, sest vaatamata täiesti erinevatele arusaamadele, jõudsime mitmel korral vahepeatusesse, kus tunnustasime oma vaatenurga ühekülgsust või teise sinisilmsust. Ma ei hakka isegi patrama mingist põnevast arvamuste erisuse karusellist, sest tõde on see, et me jõudsime alati vahefinišini siis, kui kuulasime mida teine räägib, mitte ei kuulanud, mõeldes samal ajal oma vastulause sõnastust. Iga kord kui ma mõttega tema arvamust kuulasin, sain ma aru. Iga kord, kui ma mõtlesin tema jutu ajal omi mõtteid, ei saanud ma sittagi aru. Vice versa!

Ki usu anatoomia selles seisnebki. Enese kiusamises. Tungis jääda mitte niiväga iseendaks kui pingutuses jääda oma seisukoha juurde ka tinutuskolviga silmamune kõrvetades. Sest muidu ma ju olen nõrk. Alla andev. Heitlik. Kõikuv.

Hullem mis ki usu juures juhtub on see, kui sellest kujuneb enesekaitse vahend. Olgu siis suhtes kaaslaste või lähedastega. Ki usu viljelemine on möödapääsmatus. Alates koolist, töökohast ja ühiskonnast ning lõpetades peresuhetega. Ki usu kummardamine universaalse töövahendina on viinud inimese selleni, et ta mängeldes seda kasutab ning seejuures ennast ja teisi veenda üritab, et see pole see. Karistamatuse tunne on ki usu evangeelium. Pühakiri millest lähtuda, sest seal on kirjas kõik mis lubatud. Ki usu apostlid kasutavad ki usu kõiki vahendeid et oma religioonile aina tugevamat kandepinda leida. Nii ongi juurutatud vaat et kogu ühiskondlik arusaam koos eksisteerimisest. Me räägime halbadest asjadest seepärast, et viidata veel halvematele ja headest et juhatada teed paremani, unustades seejuures lihtsa tõsiasja, et see pole muud kui meie arusaam halvast ja heast. Meist tulenev.

Ki usu fenomeen on see, et ta surub ki usu mitte raamidesse nagu võiks eeldada, vaid vastupidi – raamidest välja. Ise ennast hägustav ja seeläbi suurema hirmu ning vastikuse läbi, suudab see muutuda viimaks üleüldiseks religiooniks. Ongi muutunud, sest tunnistus sellest on tõsiasi, et ki usu jutlustajate ees tunneb hirmu ka kõige kuulekam ki usu jünger. Ta ei saa elada, kuuldes korraga vaikust, sest tema meel on leppinud kolksatustega, mis Kolgata mäelt kostavad. Tema jaoks on kellegi ristile naelutamine saavutus parema homse nimel. Ta aplodeerib avalikul hukkamisel püstiseistes. Mitte selle pärast, et kohtuotsus mis täide viidud muudaks maailma paremaks, vaid selle pärast, et tema peakolu ei olnud seekord pakul kuhu timuka kirves nätsatusega maandus.

Ki usu kõige arusaamatum osa kui aus olla, on see, et moodsa ristisõja kaasajooksjad on õnnelikud et nad saavad ja võivad teha ära ülejäänute töö. Nad rabavad rügades selle nimel, et saada endale mitte ainult teiste töö vaid ka tasu tehtud töö eest. Tasu töö eest on vahend, et tunda ennast õige ki usu kummardajana kellele on antud voli omada. Omada seda, mis ei peaks ki usu kiriku pühakirja järgi kuuluma neile kes ki usus kahtlevad või veel hullem, seda tõsiselt ei võta. Ki usu noviitsid kutsuvad neid uhhuudeks ning susivad neid woodoo nukke nagu meelelahutusnõiad sukavarda otsaga, sest nad hingavad mitte õhku vaid püüavad seda kinni keerata neil, kes ei peaks üldse hingama.

See kõik on otsatu argus

Argus tunnistada, et isegi sitajunn oli alles ööpäev tagasi Michelini restorani kolme tärni koka meeleheitlik pongestus su Willeroy & Bock liual. Ki usu suurim õnnetus selles seisnebki. Ki usu enesele veenvaks mõtlemises läbi tegutsemise. Igapäevaselt. Argiselt. Kogu aeg. Nagu kuradi kloori lõhn nõukaaegses ujulas. Usk et ki usu baptisti õndsakssaamine ei ole seotud kuidagi sellega, et kõik saaks ristitud, vaid oleks olemas risti löödavad. Need teised. Sellest täiesti piisab.

Religioonid ei ole midagi muud kui Jumala eelistustest teada andmine

Ki usul ei ole sellega vähimatki pistmist. Ütleks et lausa vastupidi ülejäänud moraaliõpetustele, kes vähemalt püüavad. Ki usu kummardajad peavad end ise Jumalaks. Nad on võtnud omale õiguse hukka mõista kes iganes, sest muidu ripuks nad ise, jalgupidi pooduna postil, mille juures koerapulma krantside voor vahepeatuse teeb ja märgi laike tekitab.

ETÜÜDID AASTAST 2023

“DEKOLTEE”

40x40cm Signatuuriga autoritrükk digimaalist

“SUKAD”

40x40cm Signatuuriga autoritrükk digimaalist

“BIKINI”

40x40cm Signatuuriga autoritrükk digimaalist

Alustama pean kaugemalt, sest ma ei nõustu ilmselt iialgi lõpuni väitega, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. See, nagu ka enamus muust tõest siin ilmamaal on ennekõike siiski sõltuv Loojalt saadud annetest. Ma vaatan tõepoolest parema meelega Repini või Laikmaa pilti kui loen ükskõik kumma pildi kohta kirjutatud iba. Niisamuti loen ma pigem need tuhat sõna Anton Hansenit kui vaatan kellegi otse pütist lõuendile laiali hõõrutud akrüülvärvi.

Niisiis. See leidis aset veidi rohkem kui kümmekond aastat tagasi, kui toonane Kuperjanovi pataljoni ülem mulle helistas ja nõu küsis. Olin Kaitseväe teavituskeskuse ülem ja seda tuli ette sageli, et andsin tänaseks päevaks stratcom-iks nimetatud kõige pühama teabetempli subordinatsiooni reeglit rikkudes inimlikku nõu. Mind usaldati minu kogemuse pärast, sest olin enne teenistust väga kaua ja sügaval meedias sees olnud. Sel aastal nimelt võeti Eestis ajateenistusse esimesed vabatahtlikud naised. Nii küsiski Kuperjanovi pataljoni toonane ülem, siis major Allikas minult nõu, kuidas suhtuda ajakirjanikesse, kes soovivad temaga intervjuud sel avalikkuses õhinat tekitaval teemal. Vastasin talle ausalt. Ütlesin, et ajakirjanik on oma loomult lits, kes teeb juba uuele kundele silma, kui parasjagu reite vahel rappiv eelmine klient veel lõpetanudki pole. Neil ei ole iial aega isegi elementaarseks viisakuseks, tänada peale loo ilmumist oma kaasautoreid, sest hetkel kui lugu on alles trükikojas, intervjueerib ta juba järgmise loo peategelast. Sellest tulenevalt, on ajakirjanikul lihtsam kui tal on oma töös kasutda niiöelda tuulboks. See teeb loomise kiiremaks ning see ongi peamine, sest oluline on võidujooks kolleegi looga mille võidab pealiskaudsem aga see-eest skandaalsem följeton. Ajakirjanikul on piltlikult üks märkmik, kus on nimed ja kontaktandmed iga niiöelda müüva teema jaoks. Need on inimesed, kellega on nii meedia kui selle tarbijad harjunud teatud kindlal teemal esinemas. Mis iganes maavälist jutuks ei tule, helistatakse Igor Volkele. Mis iganes puudutab rahaturgudel toimuvat, räägitakse Peeter Koppeliga ja nii edasi ja nii edasi, ehk sisuliselt on asi nii, et mitte igal ajakirjanikul pole oma autoriteetset allikat, vaid autoriteetsetel allikatel on trobikond ajakirjanikke. Kuna viimased söövad autoriteetidel peost, nagu igas maffiastruktuuriski, saavad autoriteetidest ühiskonnas etteantud teemadel eeskõnelejad. Nii küsisingi Kupi-ülemalt, kas ta on valmis selleks saama? Selle teema eeskõnelejaks kogu Eesti meedias. Sest nii kui sa siin tikku tõmbad, oled sa kõikide aegade lõpuni see sõjaväelane kellega räägitakse alati teemal naised ajateenistuses…

Täpselt nii läks ka bezeearst Karmeniga. Kellelgi ajakirjandusmaastikul tuli kord mõte, kutsuda oma perearst juttu rääkima. Täitsa suva mis teema see tookord võis olla. Seenehooaja põdrakärbse probleem, jaanipäevane purjutamine või jõuluaegne õgimine. Karmen, nagu laulab Jaagup Kreem, oli kuum ja mis kõik veel ning sedasi see lumepall veerema pandi. Karmenist sai perearstinduse vapiloom ning teised meedia poolt ekspluateeritud meedikud said oma patsientidega rahus edasi tegeleda. Karmen sobis meediale nagu pannkokk pühapäevahommikusse, sest valge kittel tema seljas andis autoriteedi mida meelelahutusest sõltuv publik usaldas. Nõnda nagu nõukogude Eestis leidus töökollektiivide autahvlitel laia proofiiliga traktoriste – masiniste, sai Karmenist laia proofiiliga arst ning kuulekas käpik õukonnameedia propagandaosakonnale.

Ma ei kirjuta seda juttu siin mingist isiklikust vimmast või hoiakust Karmeni suhtes. Ta on kahtlemata tubli arst, tore abikaasa, hea ema ning mõnus sõber omadele, aga lisaks sellele on ta paratamatult üks goebels-girl ehk propagandateenistuse eriüksuslane, sest nii palju kui Karmen ei ole viimase paari aasta jooksul avalikult valetanud ja vassinud mitte ükski teine inimene Eestis. Ja seesama Karmen satub mulle nagu juuksekarv pannacottas FaceBookis vastu ja teatab, et ta soovib saada riigikokku… Ma küsin endalt tänaseni, kuidas see ikkagi nii oli, et kakskümmend aastat tagasi, kui Eesti vajas ResPublicat ja ResPublica Eestit, laiatas Eesti ühes suurematest valimisringkondadest metanooliskandaal? Tookord tõi toonane Pärnu kiirabi pealik doktor Mand uuele parteile kosmilise häältesaagi…mõtle selle peale. Mõtle täna, kakskümmend aastat hiljem sellele, miks on nii, et kõigi oma võimule püsimist jääda sooviva partei ridades kandideerib eeloleval kevadel vähemalt üks-kaks koroona-aja staararsti. Hoia silmad ja kõrvad lahti ning märka mis lähikuudel toimub. Karmeni avapauk, või mingisugune nendest vähemalt, mis minu silma alla sattus oli ootuspärane. Kõik, kes kahtlevad, kõhklevad või ei soovi kuulekatega lojaalsed olla, on valetajad, vassijad ja vandenõuteoreetikud. Vanasti öeldi, et kedagi varguses kahtlustama on suuteline ainult see, kes on suuteline ise varastama.

Miks on päikesetõusu aeg ööpäevas alati kõige külmem?

Sest pimeduse võitmiseks on vaja äratust. Seepärast, kallis maailm tahangi ma sind õnnitleda! Elagu energiakriis! Tõsiselt muide. Sest kui te selle praeguse (päiksetõusu) maha magate, ärkate te oma uneuimast ehmatusega selle peale, et lõõskav põrgupalavus tapab ja orjahigi voolab silmist ja selga mööda alla. Ikka ja jälle ning aina ja uuesti, kuulen ma veel kõnelda julgevate tuttavate suust vaikselt küsimust – kuidas see asi nii sai minna. Kuhu täpsemalt, ei hakka siin osutama.

Üks rahvas, kes mere kaldale kodumaa loonud, on jälle lootusrikas. Ammu pole seda olnud, nüüd siis taas.

Räägin Riigikogu valimistest ja sellega seotud ootuse ning lootuse sabatist. Üks rahvas. Üks riik. Üks…jah, siia otsa muud hoogsat ei oskagi lisada kui ükspuha. Midagi rohkemat ega vähemat kui ükspuha, mida igaüks omal moel püüab peita, tegelikult pole. Ma tõesti ei paindu härdaks kui kuulen jälle kellegi vadratust sellest, kuidas kesta ja jääda ning seda üheskoos luua. Ma olen juba ammu valinud selle tee, et toetan sõna ning teoga vaid neid, kes samalpool purret selle vaevavee nire kohal. Teen seda tunnetuse pealt ning usaldan iseennast.

Lootus, mis presidendi allkirjaga maad mööda laiali laotus – ees ootavad valimised pole vist võrreldavad isegi sellega, kui kogu progressiivne noorus, mina ise nende hulgas, toetasid Ilvese kandidatuuri ekskommunist Rüütli vastu. Täna loodab üks Eesti, et Helmede ümber koondunud suudavad mingi imega oravate elektrilise hääletusmasina külili joosta ja rahva soov näha parlamendis konservatiivselt rahvuslikku esindust võidab. Teine Eesti, mida tõe huvides peaks ehk siinkohal tegelikult “esimeseks” nimetama, loodab omakorda sellele, et kõik kellele vähegi suurest katlast on almusi või hüvesi antud, oskavad õukonnale otsustaval hetkel truualamlikult käituda ning omadele hääle anda. Mis seal siis ikka juhtuda saab, mõtleb valitsev klann tegelikult enesekindlalt ning oi me seekord alles näitame, mõtlevad ülejäänud niisama lootusrikkalt. Ma tean juba ette sõbrad – tegelikult ei muutu mitte midagi. Ei muutu seepärast, et muutused ei saa olla millegi tagajärg vaid ennekõike põhjus. Põhjust midagi muuta on aga üksnes neil, kes tahavad saada võimule. Tead sa ajaloost mõnda isikut, kes on võimule tõustes olnud õiglane, hooliv ja aus kõigi suhtes, kes tema alamateks? Mina ei tea

Olin äsja pikalt Aafrikas. Seekordne reis sinna oli juba paarikümnes või enamgi. Mulle meeldib see maailmanurk. Ma olen näinud selle muutumist viimase paarikümne aasta jooksul ja tean millest räägin. Tohutud kontrastid. Kontrastid inimeste mõttemaailmas ja suhtumises. Hämmastaval kombel muutub Aafrika aina enam ja enam Eestiga sarnaseks. Kõiges.

Aafrika aafriklastele, seisis valimisplakatitel nii viimaste valimiste aegu kui ka kümme, viisteist ja kakskümmend aastat tagasi. Niisamuti nagu me ise, kolmkümmend aastat tagasi tahtsime ise omal maal peremehed olla.

Täna näeb Aafrikas kontraste aina selgemini ning need samad kontrastid ilmnevad saamhaaval, jupphaaval, tükkhaaval ja nii edasi nagu koopiamasinast ka siin. On edu ja areng ning kaos ja häving. Edukad on kõik, kes kiirrongil nimega maailmakord teadmatuse suunas rappudes kaasa loksuvad. Nad ei saa sellelt rongilt seal tunnelis enam maha astuda. Nad näevad valgust üksnes peatustes, kus ootab tügiv mass neid, kes tahavad peale tulla või neis peatustes, kus kõik koos maha lähevad, et trügida tööle ja õhtul tagasi koju. Seejuures väga valusalt palju on neid, kelle töö või õppimine seisneb üksnes muljes sellest. Muljes mis tuleb jätta, et oleks kuupilet kiirrongile, mis maa-aluses tunnelis hommikul viib ja õhtul toob.

Masendav on mõelda, et hiinlased istuvad praegu surmaähvardusel seal kus kästakse ning unistavad võimalusest sellesama kiirrongiga ükskõik kuhu sõita.

Niisama palju hiinlasi, nagu meid lätlaste ja leedulastega kokku!

Istuvad vagusi mask ees kinniste uste taga ja unistavad kui sina küsid käsi laiutades, et kuidas suudab käputäis korraloojaid sellise massi koonupidi mutta suruda? Püüdlikkuse ja teenistusvalmidusega mu armas. Korravalvur tahab sõita õhtul tunnelis kihutava kiirrongiga oma koju. Oma pere juurde. Teda ei koti teised. Mitte ükski neist. Miks? Sest kõik kes kannatavad või end sitemini tunnevad, on ise süüdi! Süüdi selles, et ei saa aru kui ohtlikud nad ülejäänutele on. Aafrikast on saanud hiinlaste Eldorado. Tõotatud maa ja paradiis, mida ta kahtlemata ka on.

Mis seos on sel Eestiga?

See, et pool meie rahvast istub igal hommikul kiirrongile et jõuda tunneli lõppu tööle ning sealt õhtul tagasi koju. Koju mis on täna saamas luksuseks, nagu neil hiinlastel, kes ei pea valitsuse korraldusi järgima mingites laagrites ja angaarides.

Eestis on ees valimised. Valime mida või keda? Tunnista, et me valime meie tarbitavas meedias kõige enam silma ja kõrva jäänud nimede vahel enam sümpaatsema näoga inimese ning teeme linnukese ta nime taha – las ta siis saab pealegi selleks neljaks aastaks Toompeale. Tore inimene ju… Aafriklased on viimased paarkümmend aastat teinud sedasama. Seal ei ole asjad paremnaks läinud. Huvitav miks? Sest aafriklastele on igal valimiste perioodil räägitud üht ja sama – Aafrika kuulub aafriklastele. Meie ajju on taotud see, et me oleme eurooplased… mida iganes see tähendama peaks, tahame me ju ehk ka Eestit

Proovinud kõiki dieete ja kaalulangetuse võtteid, läks mu sõber lõpuks ikka maale teadjanaise juurde. Sealmaal ei kutsuta neid auväärseid ei sensitiivideks, nõidadeks ega šamaanideks vaid lugupidamise ja austusega doktoriteks. Nii, nagu meie kutsume neid, kes üleriiklikes suurkliinikutes, moodsates kabinettides ja kosmosetehnoloogia tipptasemel tehnikaga, su ihuhädadega tegelevad. Sealne teadjanaine on doktori kraadi väärt juba seepärast, et ta usaldab oma teadmisi ega kõhkle neis viivugi. Kunagi edaspidi, järgmisel korral jutustan pikemalt sellest, kuidas tema hüti juures tungles nädalaid loendamatu inimmass, kes tulid ennast sundkorras süstitud sodist puhastama. Kas nad kõik seal ka virgusid, ei tea öelda. See on aga kindel, et mu sõber sai doktori juures abi. Sõber muuseas ei soovinud kõiki rituaali osi isegi kirjeldada, ütles vaid moka otsast, et peaagu woo-doo värk. Oma sajast kilost üleliigsest kehamassist sai ta aga lahti kolme kuuga. Teadjanaine oli lihtsalt ja igasuguse sissejuhatuseta onni sisse trüginud paksult valgelt mehelt küsinud – “Kas sa ise ei suuda oma tahtmisel ja vajadusel vahet teha?” Ilma et kamraad oleks jõudnud midagigi kosta, jätkas teadjanaine rahulikul toonil seletamist. Sa oled oma rasvarakkudele lubanud, et nad ei jää kunagi nälga. Seepärast sa pistadki iga kord midagi suhu kui tunned nälga. Oma näljutamiste ja dieetidega oled sa seda kõike jätkanud. Lihtsalt veidi teisel moel. Sinu rasvarakud on osa sinu keha tervikust ega kuulu sepärast isegi arutluse alla, kas tähtsam on üksikosa või tervik. Dieedihullud ei tegele tervikuga, kuigi nad sellest pikki jutlusi peavad. Nad lihtsalt valetavad iseendile ja ülejäänutele. Su keha küsib juua! Tal ei ole nälg iga kord kui sulle tundub kõht tühi. Seega – õpi tegema vahet oma vajadusel ja tahtmisel. Veejoomine on sinu keha vajadus sest sellest ta koosneb ning pole tähtsamat tasakaalust ja piisavast vedelikust. Toit on üksnes sinu tahmine. Mida iganes sa omale suhu topid, läbi närid ja alla neelad, ei ole kuidagi seotud su keha vajadusega. Sa lihtsalt tahad õgida, sest see on mõnus. Lasi ta ühe jutiga, silmavalgete ja hammaste särades mustas kortsus näos. Söömine, ütles ta – on ainult selleks, et kellegagi oma toitu jagada. Kõikidel elusolenditel. Olgu toitu külluses või väga vähe, pole sel pistmist ellujäämisega. Ellujäämine sõltub sellest kuidas sa toidu hangid ja kellega seda jagad. Niipalju siis leivast. Sõber hakkas vett jooma ning näljatunde nimetas ta januks. Selgus peatselt, et ta keha vajas vett ning kõik muu oli tema enda tahmised. Täna on sõber oma elu parimas vormis. Kaksikutest plikatirtsude isa ning rõõmu ja rahuldust pakkuv mees oma armsale naisele.

Lisaks leivale vajab inimene ka lusti. Ma nimme ei kasuta sõna tsirkus sest sellel pole lustiga mingit pistmist. Vaadata tund aega dresseeritud loomi ja inimesi tekitab minus pigem ahastust kui rõõmu. Lusti all pean silmas kärtsu ja mürtsu ehk maakeeli meelelahutust. Milleks on kindlasti ka sport. Et Qataris käib jalka MM, siis suuremat meelelahutussündmust praegu planeedil Maa ei toimu. Olen oma kalli naisega koos pisarateni narda saanud, kui oleme fantaseerinud sellest, kuidas võiks jalgpalli kordades pilkupüüdvamaks ja põnevamaks teha. Ausaltöelda oleks see tohutult meeleolukam ja lõõgastavam kuulda kui poolaja vahel seda pentsikut analüüsi, mida jalgpallistuudios tõsise näoga teha püütakse. Kunagi ütles üks vana jahimees, et saksa terjeri peaks nimetama ümber hundi surmaks, sest kui hunt sellist koera metsas näeb, naerab ta ennast surnuks. Seepärast ma ei saagi aru, miks Eesti jalkahunt oma saksa terjerit ei saa, vaid peab seda poisipeaga proua teeseldud tõsiseltvõetavust taludes, köögis võilebu tegema?

Jalgpall sündis ju ükskord kellegi peas millegi jumalikult geniaalsena. Kujutad ette, kui võtta seesama staadionitäis rahvast – kuulu järgi seal kaheksakümne tuhande isendi kandis ja öelda neile – vaadake! Et seda kantakse ka üle, vaatab seda kodudes ja tööl, palatis ja pubis, telefoniekraanil ja poeaknal sada korda niipalju inimesi. Mida nad siis õieti vaatavad? Seda mis saab, kui anda neile pall…

Kas saab olla midagi veel naljakamat, kui see, et sa võtad inimestelt nende aja, raha ja energia, pannes nad vaatama mis saama hakkab, kui mängus on üks pall. Aga asi on naljast kaugel. See on väga tõsine asi. Tohutu töö ja mis kõik veel. Loendamatu hulga elanike jaoks siin maailmas lausa eksistentsi küsimus. Mõtleme nüüd korraks tagasi loo algust ja selle musta woo-doo doktori lugu. Kui küsida – kuidas on jalgpalliga? Kas inimene vajab või tahab seda? Mõtle rahulikult. Kui sa vastad, et vajad, siis mõistan ma täielikult nähtust mida kohtab siin seal pubides, kus seintel rippuvatel ekraanidel käib kogu aeg mäng. Aga muidu? Kui sa ütled, et sa tahad – on see veidi rohkem mõistetav, kuid küsimus jääb ikka – milleks? Et näha mis saab, kui panna pall mängu…Absurdne seejuures on kogu see tingel tangel ümber reeglistiku ja viimse vindini kruvitud tehniline tase. Peab ju täpselt teadma ja veeeeelkooooord aaaeeegluuuuuubiiiiiis vaaaattaaaaamaaaa misssss seeeaaaal siiiiiiiiis tääääääääääppseeeeemaaaaalt toooooiimuuuuuus. Persse küll. Miljonid inimesed tahavad vaadata kuidas miljonärid seda palli taga ajavad ja needsamad miljonärid järeliklult vajavad seda. Tegelikult küll siiski, vajab seda lambakarja kes sellest meelelahutusest joobub, kõigest käputäis tegelasi, kes kogu seda kremplit munepidi peos hoiab.

Kokkuvõtteks. Sa ei vaja seda võileiba mida sunnib sind tegema see surmigav jutumõmin seal analüüsijate hauakambris. Su tahad seda. Sa ei vaja ka seda vaatemängu, sa lihtsalt tahad seda tsirkust, sest oled niimoodi dresseeritud. Vaatad mängu ära, saad teistega rääkida. Vaheajal võid võileba teha. Oi seda lusti

Ida-Virumaal pedagoogitööst elatununa, küsisin oma õpilastelt sageli nende arvamust. Selle ja teise kohta ning ilma oma hinnangute või suunatuledeta. Kord uurisin meediaõpilastelt kooli omaloomingulise telesaate nimesse suhtumist. Õpilased tegid ise saadet, mille kogu tootmisprotsess oli osa nende ainekavast ehks meediast. See saade kandis nime THE SAADE. Õpilastele see nimi meeldis ja nii jäi see teema sinnapaika. Kuigi, kui nüüd päris otse küsida, siis eesti keeles ei ole sellist sõna nagu THE – milleks siis see anglikaanide artikkel? Ja sealsamas kehitab iga inglise keele kõneleja õlgu sõna SAADE peale. Onju nii? Aga las ta olla, siis saad aru, miks on loo pealkiri THE ANTS mis võib vabalt tähendadagi seda mida ta tähendab inglisekeelse lugeja jaoks.

Ega ma seda pealkirja muidugi päris juhuslikest klotsidest ei konstrueerinud. Sa näed ju isegi, et see on suund, kuhu me vaikselt hoogu kogudes veereme. Ma jätan nimme tänitamata ega nimeta seda veeremist allamäge liikumiseks. Kellegi jaoks on see vaieldamatult tõus, sest selleks, et millegi jaoks ruumi teha, tuleb vana eest ära koristada. Seepärast ongi “The Ants” see punkt kaardil, kus me parasjagu oleme. No kes kurat on Ants? Küsib uus generatsioon, kes teab et mehe nimed on Manglus, Gyther, Branson, Brennan, Gerard, Bräit, Jystin, Dänver ja teised. Kui need kutid kuulevad, et kellegi nimeks on pandud lihtsalt Ants, ei arva nad muud, kui seda, et see Ants on kusagil suve- või jaanipäeval täis peaga, kuse ja mullaga pooleks tehtud. Aga kuna Manglus, Gyther, Branson, Brennan, Gerard, Bräit, Justin, Dänver ja teised on enne kui nad kõndima ja rääkima õppisid, saanud selgeks suurema osa uuseuroopalikest väärtustest, asuvad nad Antsu otsekohe tolereerima ja temast hoolima. Ta saab õige nime. Seades selleks muidugi oma reeglistiku ja see on ajaloost tuttav “Sisult rahvuslik, vormilt sotsialistlik” ehk The Ants. Nõnda said pärisorjadest esi-esivanemad omale kõik kunagi mõisniku käest nimed ja õieti pole midagi muutunud. Suheldes robotametnikuga ei küsi masin sinult ju iial su nime. Tal on lahter su isikukoodi ja jälgimisseadme numbri jaoks, kuhu saata kontrollkood, tuvastamaks milline ori soovib süstemi siseneda. Niisiis pole õieti mingit vahet, kuidas me üksteist veel mõnda aega kutsume – ma mõtlen milliste meile vanemate poolt pandud nimedega. Tulevikus on nimi kõigest leid arheoloogia huvilistele, kes rajatavale magistraalile ette jäävas võsarisus kummalisi lihvitud kiviplaate uurivad, kus on mingid veidrad sõnad ja daatumid.

Kas sa pole tajunud, eriti viimasel ajal, et tulevik on hääbumas. Ma mõtlen seda tulevikku mis tuleb. See, mis kunagi oli sel samal ajateljel, kus ühte “otsa” jääb möödunu ja teise ees ootav. Näib, nagu tammuksime ammu märjast lirtsuvate saabastega keset laukaid ühe veidi kõrgema mätta otsas ning sunniksime end uskuma midagi muud. On olevik, see milles elame praeguses hetkes ning tulevik, millest mõelda ja unistada on absurd, sest sa ei suuda enam järge pidada, mida sulle üks või teine sellest jutustab.

The Ants – need olemegi meie sinuga. Ja sedasama on ka need kes meist võimukamad või viletsamad. Asjalood on sealmaal, et nõndasamuti nagu sipelgate koloonias, näevad Kuningannat ainult teda teenindav kõige lähem kitsas ring ümmardajaid ja teenreid. Muud on sõdurid ja töölised, imetajad ja ammed ning need kelle bioloogiline kell alles hakkas tiksuma või kohe lakkab. Mõtle ennast kord maapinnale. Sipelga silmade kõrgusele. Kujutle nüüd ette end sipelgana selleks, kes sa täna süsteemis oled. Kui sa ennast kuningannana tunned, siis tuleta meelde, kas sa rohtu võtsid juba või unistasid kas võtsid ja laksasid teise peotäie lisaks. Sama on ka siis kui kujutad ette, et oled seal kusagil õukonnas väljavalitu, sest oled kuningannale üsna lähedal. Seda tunned sa kohe kindlasti, kui allkirjastad täis õhinat avalduse parteisse astumiseks ning saad selle elu ainsa käepigistuse. Pealikult, kelle jaoks oled sa üks kuradi kuulekas Manglus, Gyther, Branson, Brennan, Gerard, Bräit, Justin, Dänver või The Ants.

Sealtpeale oled sa sõdur või töösipelgas, kes vaadates retušeeritud plakatil osakonnajuhataja naeratavat nägu, meenutab hardumusega seda käepigistust. Ta ei ole mingi kuninganna. Ta on justnimelt tööliste ja sõdurite osakonnajuhataja, kes ainsana teab, et kui sipelgakaru otsustab nii või naa, on pesaga perses, kuigi sa usud ta juttu, et rohkem töötades ja vähem mölisedes, kasvad sa nii suureks, et sipelgakaru kardab hoopis sind. Sa usud et käsk ühest pruunist pudelist lonks sitavett rüübata, hoiab sind terve ning kaitseb kõigi teiste hingematva hingeõhu eest. Loogiline, et sa paned sellele kuulekalt õla alla ja vihkad neid, kes tõrguvad seda paska neelamast. Sa liigud edasi töösipelga unistuste utoopilisel teel ning õhkad aina täiuslikumate tööriistade poole. Sa annad uhkusega oma käepäraseks saanud labida sellele, kes äsja küüntega auku kaevas ning võtad tänust nõretades vastu võimaluse istuda ise väikese eksavaatori hoobade taha. Sa näed oma karjääri äkki hoopis teise nurga alt. Varsti tuleb keegi õnnepisar silmas ja võtab sinu koha ekskavaatoris. Sest kui te mõlemad võtate puiklemata oma kohustusliku poosi ja doosi sisse, saadab teid edenemine. Nõndamoodi nagu meie, töö eest põgenedes ja paremate tööriistade poole püüeldes sipelgad ei saaks. Nad sureksid varem või hiljem välja. Lihtsalt ja tseremoonitsemata.

Kui nüüd sipelgate kuninganna peaks tahtma seda kaost ja peadpööritava kiirusega persemimekut peatada, siis mida ta teeks?

Kuninganna lahkuks pesast. Võtaks kaasa oma lähimad ja kuulekamad toapoisid ja teeniatüdrukud ning astuks aupaklikult viirgu võtnud pööbli keskelt läbi spaleeri minema. Suure tõenäususega lendaks see jõuk ustest ja akendest kuninganna suletud ruumidesse ning teeks kõike seda milleks neile mõistust jagub. Nad kahmaksid üksteist jalge alla tallates kõike seda, mida neil enne pole olnud. Muidugimõista kõige kõvem rüselus sõdurite ja tööliste vahel käiks troonisaalis. Seal ei tunne vend venda ning iga krooni proovinud pea lendab sealt peatselt kolinal veeredes verest voogavasse rentslisse.

Kokkuvõtteks:

Tule koju. Muud ma sulle soovida ei oska. Kujuta enesele ette, et sipelgad (The Ants) teeks nii nagu inimesed…ja see võrdlus ei ole milligrammigi vähem absurdne kui sinu lemmikpoliitiku iba. Sipelgatel on muuseas rohkem e-lahendusi kui minul, sinul ja kogu küberteadusel kokku. Nende e-hääletuse fenomeen, erinevalt ilgest pettusest, seisneb üldse selle valimiste farsi ärajätmises. Igaüks jääb selleks kes ta ON, sest igaühele on antud tema võimed oma võimeid arendada. Soov suurema vabaduse, suuremate hüvede ja isegi võimu poole on igaühe enese luua. Tahad olla kuningas, siis lihtsalt ole seda. Miks peavad teised sind kuningaks pidama? Sõdur või tööline, kes tahab saada koloonia kuningannaks võib leida omale tõepoolest mõttekaaslased ning raha, et ennast emaseks lõigata, aga ta ei jätka sugu. Seepärast on sipelgad leppinud toimiva süsteemiga mille eesmärk on säilida ja kesta. Kui sureb kuninganna, sureb koloonia koos temaga ja see on loomulik selle ajastu lõpp sest järelikult teeb see ruumi uuele. Nende töölised ja sõdurid, ammed ja ämmad ei kuuletu ummisjalu tormates uuele kuningannale, vaid omandavad, kohanduvad ja täiustuvad. See pole lõpp, vaid vastupidi – sealt algab uus ja parem.

Oled sa mõelnud, miks esoteerikast lummatud ning kõik ülejäänud maagid, nõiad ja selgeltnägijad, riietavad end nagu muinasjutust välja astunud tegelased? Olgu nad siis haldjad, posijad, manajad, tervendajad või avardajad, ikka käib selle juurde mingi “see” mis kõrvaltvaatajas müstikat või vähemalt huvi tekitab. See on küll mu enese subjektiivne oletus, aga valdavalt näen ma ses nõidumise atribuutikas igasugu vanade hõimurahvaste šamaani- või teadjamehe tööriistu, sekka pendlid ja värvipiltidega postkaardid ning kõik see muu. Tuli ja veri muidugi ka, milleta mõnedki üldse tööle ei hakka. Oled sa mõelnud seda, kuidas ja mida teevad need inimesed omaette olles? Iseendaga ja niiöelda “luua seljas” kusagil teises dimensioonis vuhisedes ringi lendamas. Peaks see ju olema nii, et kui šamaan kutsub iseennast rituaali kaudu välja, suudab ta endast välja minemata ja kõrvaltvaataja jaoks liikumatuna lesides, teha mida iganes. Niisiis jääb küsimus. Miks vajavad esoteerikud ja okultistid ning kõik muud moodsate vaimsete praktikate harrastajad ning pühapäevanõiad seda välist nähtumust? Tunnistan, et mulle meeldib mõttetera, mis ütleb et kuni väline nähtumus on vajalik, pole sisemine kogemus veel võimalik. Meister ei kanna rinnas meistrimärki…

Võtame realistid. Nimetan realistideks reaalainetega sina-peal olijaid. Need kaasaja gurud on ultramoodsa ja eduka elustiili kandjad. See maailm, milles nemad tegutsevad toob neile aina uut edu, sest tehisintellekt, mida nad väidavad endale kuuleka olevat, on praeguse ajastu nafta ning virtuaalgloobus nende tegelikkus. Siledad, moodsad ja ägedad. Ka meditsiin ning farmakoloogia koos viroloogiaga käib selle kategooria alla. Konn, keda laboriglobalistide loodud pandeemia kirglikult suudles, muutus üleöö unelmate printsiks.

Ajalugu, see õnnetuke. Et teda keegi üldse veel tõsiselt võtaks, loob samuti uue välise kuvandi. Ta hakkab muuseumirotist habemikuks ning jutustab haaravaid lugusid asjadest mis aset leidnud. Poliitik on noortepärane ja suurlinnlik. Rituaalsus on minevik ja traditsioonid üleeilne päev. Nii näiteks on Eesti kolmkümmend aastat kestnud iseseisvus tänase Y-generatsiooni jaoks niikuinii mingi eelmise sajandi museaal. Poliitikut ei huvitagi sestap mitte keegi teine kui vaid 12-19. aastane noor. Selle vanusegrupiga on tänasel poliitikul kõige lihtsam manipuleerida. Ajalugu niisiis, on veidrate retrofriikide snobism ja sellega noorte peadpööritavad globaalset arengut ei pärsita. Nii kujunebki võimalus unustada X-generatsiooni omaaegne moedilemma evolutsioonist ja selle erinevatest teooriatest. Pole tähtis, kust me tuleme! Oluline on – kuhu me oleme teel!

Siit ka plan – päästa maailm. Kasvõi elu hinnaga…

Päästa maailm ja muuta see paradiisiks, mida pool sajandit tagasi kujutati kõige värvikamalt mormoonide ning jehhoovatunnistajate Jumalasõna kuulutavates almanahhides. Mäletad ju küll neid pilte? Inimene räägib karuga juttu ja lõviema lakub bämbit ning taamal vohab kuldne viljapõld üle mille kooldub vikerkaar. Taevas sirab Päike ja Jumala Poeg teeb naeratavate pealtvaatajate sõõris puutööd.

Niisiis viiakse selle urbaniseerunud hübriidolendi reaalsus täisikka jõudmise hetkeks sajaprotsendiliselt üle virtuaalmaailma. Ta saab moodsaima kaasaegse tarkvara, et vaadata biljonitest pikslitest moodustuvat pilti 5D ultraretiina quadrokeskuses, kus ta preemiaks kuulekuse eest saab tuusiku seiklemiseks paradiisiplaneedil. Seda kõike ja ainult tänu üliägedale valitsusele, kelle lipukiri on HOOLIVUS. Hoolida tuleb esmajoones noortest. Seepärast polegi vanade aegade, vanade asjade ega vanade inimeste austamine otseselt keelatud ning üksikute veidrike huvist selle kõige vastu, saabki ajaloo kui teaduse infantiilne järjepidevus. Mõned “vanad” nähtused on ju nii nummid. Kasvõi needsamad aja lugu jutustavad habemikkudest prillipapad, kelle lemmiparfüüm on “MUSEUM” ning meelisteemaks möödunud aegade vandenõuteooriad ning nende levitajad. See on lõbus ja samas “teaduspõhine” šõu noorte meelelahutusjanuses infotulvas. See viimane muide on nutikalt sõnastatud paratamatus. Infotulv – see on miski, mida ei saa isegi mitte hoomata. Rääkimata selle peatamisest või tegelikkuse tunnetamisest. Eks sa peata Niagara või vaigista Vaikne ookean…niisiis võib toota nii meeletutes kogustes müra, et selle kõike neelav jõud hävitabki lõpuks ka tõe viimase seemne. Kui selline asi üldse seemet annab, mida on veel raskem tõestada.

Kõik see polegi oma olemuselt midagi muud kui koopia taimede maailmast. Välise märgi ja mitmekesisuse piirideta võimalus eksisteerimiseks. Lihtsamalt öeldes võiks me olla vabalt üks kapsasort. Või mõni mistahes muu taimeliik. Lihtsalt inimese vormi ja kujuga. Orgaanika, mis on toiduks maapinna alumistes kihtides elavale universumile, luues läbi eneselagundamise uut eluenergiat kõigile erinevatele taimedele, kellest üks näeb muuseas välja täpselt nagu sina…

Sissejuhatuseks ütlen kohe, et loen parasjagu üht raamatut, mis on viimase aja vaatenurki nii olnule, olevale kui ees ootavale rikastanud. Just nimelt seda, mitte muutnud, avardanud, retriitinud ega valgustanud. Vaid rikastanud. Teinud seda teadasaamise läbi ning õppinud seeläbi tunnustama erinevusi mõttemaailmades.

Mõtlen just, kas nimetada see autor ja tema raamatu pealkiri või mitte? Ühest küljest vabastaks see mõnegi uudishimuliku eelarvamuste ahelaist ning annaks talle tema eluajast need kaasa mõtlemisele kuluvad minutit tagasi. Teisalt võib selle teatavaks tegemine saada väljakutseks, hakata seletama asju mida seletada ei saa. Niisiis jätan selle sinu oletada ja soovin lõbusat reisi.

Hakkame pihta.

Oleme kuulnud vaat et trumminahkade kulumiseni, et need kes minevikku ei mäleta, elavat tulevikuta. Seda tõde siitpeale taskunoa otsaga lahti kangutades, nagu mõnd kammkarpi, küsin ilma igasuguse hirmuta lolliksjäämise ees – kas tõesti? Kelle silmis ma õieti lolliks jääksin? Sa tead neid isegi. Nad on need, kes pugenud oma mugavustsooni nagu munandid kotti ja hakkavad kohe näpuga oimukohta puurima, kui kohtavad eriarvamust. Enamasti taipamata, et see eriarvamus ei ole relv millega rünnatakse vaid sõbralik lonks soojarohtu põuepläskust, et ärkvel püsida. Mitte kriis vaid võimalus. Niisiis: mäletades minevikku, kindlustame me tuleviku? Aga mis siis, kui me unustame mineviku? Mis siis kui me laseme ta olla ja minna ning lihtsalt unustame? Kohe kerkib silme ette pilt ehitusest. Ma küsin sinult: kujutle et sa seisad ehituspaltsil ning vaatad kuidas seal kõik ümberringi sagivad. Sa siis väidad, et see mida nad seal teevad, on seotud sellega, et kerkib hoone, mis saab millalgi valmis, kuna ehitusmehed mäletavad detailselt, mis maja see oli ning milline ta välja nägi? Või piilume vaikselt tuppa, kus helilooja istub klaveri taga ning komponeerib temalt tellitud oratooriumi. Senise veendumuse kohaselt, pole selles ju midagi keerulist. Pane lihtsalt noodid, mida sa mäletad, niimoodi noodijoontele kirja nagu nad olid ning ühel hetkel tulevikus, ongi teos valmis. Nõus. Võib vabalt vaadata ka nii, et mäletamisest on kasu siis, kui tuleb mängu soov välistada. Välistada ükskõik mida iganes. Kordamist, kopeerimist, ideevargust ja nii edasi ja teha kõik vastuoksa sellele mis olnud, et luua kardinaalselt teistmoodi tulevikku. Selles konks ongi, et minu meelest võiks millalgi eksisteerinud täiuslikkust mäletada ja uuesti loomise läbi elus hoida. Sinu meelest aga hoopsi vastupidi – unustada läbi mäletamise, mida tähendab täiuslik olnu ja luua selle asemele veel täiuslikum uus. Mõlemat varitseb üks ja sama oht. Oht lihtsalt luisata või lausvaletada. Valetada kokku minevik, nimetades see AJA LOOKS ning sundides seda valet omaks võtma, luua tulevikku. Tulevikku, kuhupoole liikudes on vaja ajalugu pidevalt mugandada, sest loomise protsessis ei ole võimalik isegi kopeerides, tagada absoluutset identsust. Vead lihtsalt tulevad sisse. Ka ajalukku, sest igaüks mäletab asju isemoodi ning üksnes turvalisema tulevikuväljavaate nimel hoidutakse mineviku üle vaidlemast ja mängitakse kokkuleppimise mängu. Sealt ka see tarkus, et minevikku on vaja mäletada mille mõte on lihtsalt selles, et ära unusta milles me kokku leppisime. Räägime niiöelda sama juttu, nagu poisid, kes pahanduse pärast koolis direktori juurde kutsutakse.

AJA LOO teebki relevantseks ainult see asjaolu, et teda saab lakkamatult ümber kirjutada ning selle käigus aina tõestada, et oli nii mitte teisiti. Kui hakkab tunduma, et ses vaidluses võib sündida tõde, et õigus võib olla ükskõik kellel, tõmmatakse loole joon alla ning öeldakse ühtede kohta teadlane ja teiste kohta uhhuuu ning uskuda, et toimik on sellega suletud, suudab iga alla andnu.

Mõtle nüüd ise edasi

Justnimelt. Mõtle nüüd ise ja oma peaga siit edasi. Küllalt on sellest läbinäritud ja poolseeditud roka teelusikaga toitmisest. Võtsin netist ühe suvalise foto nagu neid seal on tuhandeid. Vaade reisilennuki parda aknast. All kummuv paks pilvemadrats ning kaadri servas lennuki tiib. Joonistasin sinna fotole lahtise käega suvaliselt nii sirgeid kui kaarjaid suitsujutte, kuni sai pilt millega oleme vaikselt harjunud. Harjunud nii need, kes seda õudusega kurat teab mis globaalseks mürgitamiseks nimetavad, kui ka jonnakalt seda uskumast keelduv seltskond teadususkseid, kes näevad seda mida vaadata tahavad. Tegin seda selleks, et näidata, kui lihtne on ajada mistahes möga ükskõik millest iganes. Joonistada taevasse jutte ja öelda – sähke. Ühtedele kont mida järada ja uudisena levitada, teistele teema millest mööda hiilida, et see kõik väljamõeldiseks nimetada. Mis sellest, et needsinased tossuribad, mida transponderiteta lennukid maa kohal selgesse taevasse triibutavad, tekitavad küsimusi.

Sulle valetatakse igal sammul. Kõik valetavad. Sa ise oled valetaja.

Ühes oldi kuidagimoodi kokkuleppel. Vähemalt selle osaga ülejäänud eestlastest, kes polnud oma hinge leivakannika eest kommunistidele maha müünud.

Eesti olgu iseseisev!

Nii peksid eestlased siin ja lätlased Lätimaal “punased” maalt välja või tapsid maha. Kandes ka ise suuri kaotusi nii surnute kui viga saanutena. Baltisaksa parunid ja neile hüvede ning teenete eest võlguolijad võitlesid samuti relv käes selle eest, et täitand vatnikutest metsalised maalt minema peksta. Parunid ise muidugi mitte. Needsamad kiltrid ikka, ja kupjad ning aidamehed, kelle parunid piitsaga sõtta korda looma kihutasid. Kuigi need mõisnike käsul samuti tiblasid taga ajasid ja kätte saades maha tapsid, ei olnud nad ei Läti ega Eesti rahvaarmeega siiski samal poolel. Polnud siis ime, et sakste Landeswehriga Võnnu linna all kokku põrgates omavahel kiskuma mindi. Nagu inimest hammustanud koer jääb seda tegema ka tulevikus, oli võidu mekk suus mõlemal – nii Landeswehril kui eestlastel. Ehk teisisõnu, suurepärane võimalus viimane konkurent sama soojaga hävitada ja end maa peremeheks kuulutada. Et mõlemad end peremeesteks pidasid, andis see võrdse võitlustahte ja usu sõjaõnne. Viimane nagu teada on aga koogitükk mida iial ei poolitata. Nii valiski saatus seekord Eesti iseseisvuse eest sõdivate meeste poole ja Landeswehr sai tappa. Tänu ja austus ning sügav kummardus kõigile vastu hakanutele nende eeskuju, mehisuse ja eneseohverduse eest. Kiitus ka väeülematele, kes õigeid otsusi ning paremat taktikat suutsid näha.

Mõne aja pärast olid tiblad muidugi tagasi ning võidust Võnnu all enam ei räägitud. Vähemalt avalikult mitte, sest nende samade, äsja omavahel tapelnute järeltulijad sõlmisid maadejagamise pakti millega Maarjamaa ja eestlased jälle punastele anti.

Nii selgitaksin ma tulnukale seda Võidupüha asja, kui peaks küsitama. Ahjaa, kindlasti ei saa jätta lisamata, et venelased ja sakslased jäävad alatiseks omavahel tölpnema nagu üks vinduv, armastuse ja õnneta abielu, milles eestlased on nagu lapsed, kes seda kõike omal nahal peavad tunda saama.

Lapsed ei ole iseseisvad.

Vanemate meelest kindlasti mitte ja ega ühiskondki teisiti teotse. Endi arvates on lapsed muidugi iseseisvad. Seda suuresti seepärast, et nad omavahel klaarimiseks mõlema või siis kummagi lapsevanema tunnustust püüavad saada. Hea ja paha lapse mäng, tead küll, see “Mina aitan alati emal nõusid pesta aga tema ei tee kunagi midagi.”

Ajalugu ongi sestap nagu onu Heino naljakogu. Seda mis töötab ta kõrvale ei heida ning kasutab üha ja üha uuesti. Nõnda pühitaksegi mõne aja pärast metoodilistes fondides seisnud eksponaatidelt tolm, määritakse roostes kruvid tavotiga ja keeratakse jälle kokku tagasi. Olgu selleks siis iseseisvus või ike, mõlemad saavutatakse kellegi üle ning seda subjektiivset hetkeseisu nimetataksegi objektiivseks vabaduseks. Teised aga risti vastupidi ja nii kestab see seni kuni on Eesti.

Iseseisvus on see, kui lepitakse kokku, kuidas me teeme, et saaks parim nende jaoks, kes on meie endi keskel nõrgemad. See mis juba mõnda aega toimub ning aina süveneb, ei ole seda kindlasti mitte. See mis praegu toimub on Eestivaba Riik.

Jäägu sellest sõnumist maailmale kriipsuke külge, sest maailm seda lugu ise jutustama tulebki. Kinnita rihmad, hinga rahulikult ja püüa lugeda ülalt alla kõik oma kaelalülid, seljalülid, nimmelülid ja kui tahad ka sabajätke.

Ma räägin teile täna loo PÜHAST GRAALIST ehk Prohvet Jeesuse vereliini jätkumisest. On fakt, et Jeesus oma elupäevade ajal seemnele Elu andis ning sel naise munarakuga kohtuda lubas. Kui Lunastajaks saamise hetk kätte jõudis, nagu kirjutatud, oli Jeesuse vere liin liikvel ning piinamine ja lõpuks ka surm ristipuul said sellega ühele poole jõudmise lõppakordiks. Oli võtta mees, kellega läks tema enda soovi kohaselt nii nagu oli kirjutatud, sest ta tahtis saada Lunastajaks ning võttis oma kanda selle, et annab loole Jumala pojast ehtsuse. Nii saab see ümber lükkamatuks ja tõepoolest võimsalt mõjuvaks sündmuseks, millel oli tohutu hulk pealtnägijaid, interpreteerijaid ja ka maha vaikijaid. Et ta oli juut, no kes muu tuleks selle peale, et kaaperdada kõik väljapoole judaismi jääv müstika ja teha sellest läbi filigraanselt läbi mõeldud erioperatsiooni ühtselt keskusele kuulekad religioonid. Religioonidele anti nende vorm, preestritele aga vabadus täita see neile meelepärase sisuga. Alati toimiv mehhanism.

(………….) said teada, et Taaveti tähe tippude alla jäävad punktid gloobusel on üleilmse vennaskonna keskuste võimukeskused. (………….)linn Ukraina territooriumil on üks selline punkt maakaardil. Linna alla tunnelitesse, mida on enam kui kolmsada kaheksakümmend ruutkilometrit maa-alust suurlinna, on ehitatud üheks valitud rahva pääsupaigaks. Selliseid on ehitatud maailmas täpselt kindel arv ning need asuvad kõik üksteisest täpselt teatud kaugusel. Maakaardile joonstatud Taaveti tähe sise ja välistippude puutepunktides. Tuntuim selline on Disneyland-i nime kandev lõbustusparkide globaalne võrk. Seal on maa-alused linnad, mis ei seisa niisama jõude, vaid hoiavad end treenituna teenindades maapealset “lõbustusparke”.

Ukrainat pommitatakse selleks et tappa Graali vereliini jätkaja, kelle isiku (……….) suutsid indentifitseerida. Võib vabalt öelda, et kogu hiljutine teadlaskonda triumfeerinud tohutu geenitehnoloogia edulugu ei olnud midagi muud, kui tohutu rahastusega suuroperatsioon, et leida üks geen…Kui see oli tabatud, sai otsitust jälitatav, siis objekt, seejärel värvatu, edasi juba nii nagu kõik isegi teavad. Muu geenivaramu jääb seepärast veel aastateks lihtsalt loomkatsete tegemisteks inimesega. Ma tean mida sa mõtlesid praegu. Mõtlesid ukraina tänasele (7.juuni 2022) presidendile…Külm. Ja praegu ma seda leige, soojem, tuline ja kuum mängu edasi ei mängi. See ei ole V.Z (endise šõumehe initsiaalid, mille agressor kahemõtteliselt oma sõjamasinatele on maalinud). Venemaa erioperatsioon Ukrainas on koostööprojekt Saksamaa ja Prantsusmaaga. Selle eesmärk on hävitada “Püha Graal” ehk niinimetud Lunastaja vereliini kandjad ning hävitada nende geen. Stalin ja Hitler ei saanud sellega hakkama sest ei jõudnud omavahel kokkuleppele ning maailm sai näha globaalset sõda. Hitlerist tehti kogu planeedi juudiviha tootem ning Stalinist selle likvideeria, kes meetodeid ei valinud. Kohl ja Jeltsin olid osavamad läbirääkijad ning sõlmiti kokkulepped, mille rikkumine on tänaseni sajaprotsendiliselt ebatõenäoline. Vanamehed määrasid endile selleks ettevalmistatud mantlipärijad ning operatsioon millele anti stardipauk aastal 1985, sai sisse teise käigu. Ajatolladega flirtiva Kremli eesmärk on selgelt euroopa ühtsuse nimel loosungeid hõikuva neljanda Reichiga ikka seesama. Juutide juurteni jõudmine. Juutide raha eest muide, sest teistel kellelgi ei tulnud lihtsalt pähe nii geniaalset ideed nagu võimalust elada kellelegi võlgu olles. Tahad ju hästi elada, no siis maksa ja kui tahad rohkem teenida, tööta rohkem. Vastu saad värvilise paberi või lihtsalt rahu, mis sinusse hoovab kui näed nutiseadme ekraanil kontojääki vaadates numbrit, mida tööandja robot orjadele sinna saadab. Nii saavad orjad poodi mängida ja rikkaid ning vaeseid etendada. See mis on tõeliselt väärtuslik ja millel on kate ja hind peaks olema kõikide vankumatu ühispanus ning ressurss, mida on andnud Emake Maa ja Kogu Loodu Suur Arhitekt, kes on seda teinud oma kõrgema käskija ülesandel, kes sai korralduse omakorda kõrgemalt…

Jumal tahab oma poja tappa

Ta lõi inimese oma näo järgi ütleb pühakiri mis kinnitab oma ainuõigsust Looja ees. Teisiti see olla ei saakski, sest tänapäeva religioonide erinevus ei seisne milleski muus kui interpretatsioonis kuidas edastada ülejäänud massile Jumala eelistusi. Jumal kiidab heaks selle ja mõistab hukka selle, ütleb preestrirüüs ametnik, kes Jumala eelistustest teateid ette lugedes tegelikult valitsuse vajadusi rahuldab.

Nõnda kui Caesari leegionärid lõid Jeesuse ristipuule meemitahvli tekstiga naatsaretlasest juudikunn, nii tähistab imperaatori kuulekas leegion tänagi oma raudratsud peatselt risti löödava initsiaalidega V ja Z

Naerad. Naera naera.

Mis on sinu kirg ja hobi?

Kui palju su hobi sinult väljaminkuid nõuab? Oled sa nõus, et need kellel on sinust kümme korda rohkem pappi, suudavad lõbutseda hoopis teistmoodi kui sina. Nemad omakorda kadestavad tasahilju neid, kes võivad endale veel kordades suuremaid lõbustusi lubada. Miks sa siis ei usu, et sõda on rikaste poiste mäng? Kui sul on kõik mida sa soovid, tahad sa järgmist asja mida sa alles välja hakkad mõtlema ning selle saavutamise nimel ei löö sa mitte millegi ees risti ette. Jeesus Kristus oli selline mees. Ta oli nii rikas, et võis endale lubada kõik selle, mida me Piiblis loeme. Kogu piiblilugu on ühe päästmatult rikka mehe lugu mis sai nii usutav ja hea või siis vastupidi, mitteuskujate jaoks nii uskumatu ja rumal, et teda ei pea enam ümber tegema. Me oleme valinud, et elame selle järgi nagu see päästmatult rikkaks saanud mees ette näitas – kannatades, ennast peksa lastes ning ristipuule riputada lubades.

Püha Graal on punane veri mis voolab inimkonna soontes ega soovi lasta end nimetada eluks. See on tarkus ja täiusliku loomise protsess läbi hävingu ja loomise samaaegselt. Kui sa ikka veel ei usu, siis on see super, sest ma ei ole kunagi kõhelnud, et maailm hävineb täielikult, kui kõik omavahel kokku lepivad. Et aga sellise kokkuleppeni üldse jõuda, võtame me appi kõik meile teadaolevad vahendid, et teist poolt oma tahtele allutada. Tema muidugi mõista teeb sedasama ja nii vaatabki maailm ammulisui pealt ega oska soovitada mida võiks või peaks omavahel arutama kaks meest, kes on kui kuningad malelaual – tuleohtlikud. Mistap nad ei saagi iial kokkupuutuvatel ruutudel seista…

Maailm on väike, öeldakse. Mine võta kinni ons või mitte sel kõigel puudet asjaoluga, et mõned episoodid ja inimesed elus jäävad, teised kaovad. See oli millalgi, aastat ei mäleta, aga kindlasti veebruari kuus ning Eesti sünnipäeva paiku.

Olin Araabia Ühendemiratides. Täpsemalt Dubais. Töö asjus ja juhtumisi nagu seal ikka inimesi üle maailma kokku trügib. Leppisime kalli sõbra Katrin Karuga kes seal kunstinäituse asjus viibis, et trehvame kui selleks võimalus peaks tekkima. Tekkis ja otsustasime, et Eesti sünnipäeva võiks tähistada klaasikese hea veini ning toreda einega. Veini pakutakse islamiriigis vähestes kohtades ning sestap otsustasime minna ühte modernsesse rannaklubi restorani. Katil oli sõitudeks sõbralt saadud Volkswagen New Beatle-i “põrnikas” ja sellega ta mind linnast hotelli juurest peale korjaski.

Kui Nikki-le jõudsime, purskasime koos naerma. See pilt oli rohkem kui hämmeldust tekitav. Päevasel ajal seal palju rahavast ei käi, sestap oli ka sel korral parkla mis muidu uhkeid neljarattalisi pilgeni, täiesti tühi. Või siiski mitte…sest seal seisid kõrvuti pargituna veel kaks “põrnikat”. Must ja valge. Meie oma oli SININE

Parkisime teadagi kuidas ning tegime mõned lõbusad fotod, sest kuidagimoodi oli kusagilt meelde jäänud, et käib mingi fotovõistlus “märka Eestit” või midagi sellist. Nii postitasidki inimesed sotsiaalmeedias kõike mis vähegi sinimustvalge. Need kolm kosmoseruumis samas kohas ja samal ajal parkivat Volkswagenit lõid igal juhul tunde, et “Keegi” seab maailmas asju täpselt nii kuis peab. Meie, eestlased nägime selles kolmes autos seal kõrbeparklas korraga midagi nii enneolematut et seda juhuseks nimetada oleks Jumalateotus. Tellisime jääkülma roosa veini ja soovisime Eestile kestmist ning eestlastele tarkust.

See aegade tagune mälupilt kangastus, kui istusin kirjutuslaua taha ning tundsin, et vabastan selle mis pakitseb.

Tahaks kiunatada nagu Georg Adniel Kiir, kui ta Venemaale suunduvas rongis oli paljaks varastatud ning piitsavart nahkkindas pihkudes mudivale urjatnikule sõidupiletit näidata ei saanud. “Ukraaaadionoooo” hädaldas väävlipunase peaga rätsep nutta nuuksudes.

Ukradino!

Hetkel ilmselt kõige asjakohsem väljend, kirjeldamaks tunnet, mida tekitab läilast läägemaks leierdatud ukrainatamine ja sini-kollane järkjärguline koloniseerimine. See mõõdutunde kaotuseni läinud liputamine ja lindistamine surub juba jupp aega pead nagu poolteist numbrit väiksem müts. Miskipärast ei näinud ma hiljuti Šveitsis viibides mitte kusagil mitte ainust linti ega lippu peale valge ristiga punalippude. Mulle meeldis see šveitslaste suhtumine Ukrainasse, sest selles oli ülitugev ja selge sõnum. Me oleme riigi ja rahvana tugevad, ühtehoidvad ning uhked. Uhked ja õnnelikud, et ei pea naaberriikide arveteklaarimises innuka õhinaga oma poolehoidu demonstreerima. Kujuta ette, et Itaalia ja Lichtenstein jagaks mingit lambakintsu ning kogu Šveits oleks kaetud lehvivate Lichtensteini lippudega ja lintidega…

Juba kuulengi etteheitvaid hääli, et see võrdlus pole relevantne ning Ukraina puhul on tegu hoopis millegi hullemaga kui “lambakintsu jagamine”. Aga selle peale ma küsin – mis kurat see võim siis muud on kui üks lambakints mida jagades kaob mõistus, empaatia ja kõik muu?

Ma olen sõjas käinud ja seda oma silmaga näinud. Mulle ei ole vaja tulla rääkima selle õudustest ega traagikast. Ei ole vaja tulla rääkima sedagi, et ilma hävingu ja kaoseta ei ole uue ülesehitust, lootust ning elu edasikestmist. Isegi jutt mõõtmatutest sajanditest, mille vältel ei kuhtu leebumatu viha venelaste ja ukrainlaste vahel on mõttetu. Vaata tšetšeene! Venelased on neid rappinud läbi kogu ajaloo aga täna juhib Putini Don oma vennad rahulikult habemesse muiates vene lippude all ukrainlasi tapma. Kuhu perse see tšetšeenide viha rullikeeratuna pisteti et sellest enam isegi ots ei paista? Nii et ärge tulge mulle rääkima mingist õiglusest mida maailm mõistab Venemaa üle kui see ükskord noruspäi tribunali ees seisab. Glabalistide, farmaäri ja relvatöösturite ning usujuhtide apokalüptiline tulevikunägemus ei kätke endas mitte mingisugust kohtu- ega õigusemõistmist.

Aga mis siis, kui see sinikollane dekoratiivvendlus mida täna Eestis igal sammul kohtab pole midagi muud kui Euromaffia uue identiteedi loontšimine…? Sinilipp kollaste viisnurkadega ei peleta üksnes puudleid ja broilereid, kes selle palaka all hästi kinnimakstud tühikargamisest elatuvad. Muudel on sellest pigem ükskõik või reserveeritud vastumeelsus mida normnõuetele vastavate banaanide naljadega piltlikustatakse. Tundub, et maailm valmistub inimkonna uueks ajajärguks ning ettevalmistused selleks on hooga käima lükatud. Kauges tulevikus võtavad ajaloolased seda etappi vaadeldes kasutusele väljendi Globalia.

Ma ei heiska Ukraina lippu ega kanna seda lindina revääril. Minu lipp on sinimustvalge. Kui tahan kellelegi oma toetust avaldada, teen seda iseendana ja oma lipuga. Las näevad nii see kui teine, et ma olen uhke oma rahvusvärvide üle ning jään selleks ka ükskõik mis olukorras kellelegi oma poolehoidu väljendades. Kui me oma rahvana toetame üht teist rahvast, saab seda teha ennekõike läbi endaksjäämise. Läbi julgustamise, et näe – me katame oma maa OMA rahvusvärvidega ja olgu see selge sõnum kõikidele, et me suudame KOOS luua identiteedi, ühtsustunde ning julgeoleku.

Kui sa päriselt kedagi toetad, tee seda sellena kes sa oled, näita hädasolijale, et sinule võib toetuda, sest sul on jõudu jääda iseendaks ning sa oled uhke. Nagu Šveits…

Desjat, devjat, vosem, sem, šest, pjat, tšetõre, tri, dva, adin, pabeeeeedaaaaaa… röögib hullumiseni viidud inimmass ning isake, kes on mausoleumi tribüünil silm vidukil mängu jälginud, vajutab demonstratiivselt punast nuppu puldil.

Moskva, üheksas mai

GUM-i seinale monteeritud hiigelekraanilt näevad Punasele väljakule kutsutud sedasama telepilti mida kogu ülejäänud kuuendik planeedist vaatab televiisorist. On kõrgtehnoloogiline ja tipptasemel vändatud videošõu suurest võidust vaenlase üle. Näitab sõjamehi, kes teavad mida nad teevad. Mehi kelle vormidel vilksab Georgi linte, nagu neid rahva seas velkleb kõikjal, segi nelkide ja punalippudega. Näeme hirmuäratavale rakketide ilmumist luukidena avaneva maa põuest ning nende starte. Kümned tuumapeadega süstikud, tulejuga sabas, sööstmas otse taevasse. Vahele näitab kiirelt vaheldumas pildikesi kõigile hästi tuttavatest paikadest planeedil. Eiffeli torni, Brandemburgi väravat, Vabadussammast New Yorkis, Big Benni ja isegi kängurumaa ooperiteatrit. Edasi liigume pildiga tagasi ning näeme, kuidas raketid muudkui tõusevad ja kaovad kõrgustesse. Rasssiiiiijaaaaa, röögivad ühed, Pabeeeeeedaaaaaa kajab rahvamassis vastu.

Venemaa tähistab üheksanda mai võidupüha. Võitu kogu ülejäänud maailma üle. Võitmine tähendab Venemaa jaoks sedasama mida teise maailmasõjagi puhul. Vaenlase maa pealt pühkimist ning kõigi tema saavutuste ja varade enda omaks kuulutamist. Venemaa tähistab võitu Suures Tuumasõjas. Kroonikakaamerad jäädvustavad inimmassist pilgeni bulvaritel ohjeldamatuid rõõmupisaraid ning üksteist kallistavaid õnnelikke venelasi. Midagi sellist nähti viimati Juri Gagarinit tervitades. Putin raiub selle kuupäeva kõigi venelaste alateadvusse nagu jumal raius kirvega nende nägusid kui maailma lõi. Juubeldava rahva silme all astub ta siis mausoleumi tribüünilt aeglaselt trepist alla ning lehvitab. Ta läheb mausoleumi. Ta on andnud Venemaale ja venelastele oma elutöö ning nüüd on aeg anda oma elu. Alles äsja joovastuses olnud massid jäävad hiirvaikseks ning maailm tundub justkui tarduvat. Vaid suured sõnakuulmatud pisarad voolavad mööda kõigi venelaste palgeid kui jätavad jumalaga oma Jumalaga. Nad teavad, et ta ei välju sealt enam iial. Nõndasamuti ei ilmu ka mausoeleumi karniisile enam Lenini nimi. Renoveerimistööde käigus tuli vahetada vaid nime esimene silp. Nüüd ilmub punast graniitseina seni dekoreeritult varjanud Venemaa trikolooride tagant välja tema nimi. Seda kõike näeb kuuendik planeedist oma kodudes ja kõikides muudes avalikes kohtades, kõikidest televiisoritest ning igal telekanalil.

Need venelased, kes kogu selle sabati keskel vargsi ärevust tundes pauku ootavad, jäävad aina pettunumate nägudega ainiti jõllitama. Kas tõesti? Kas me tõesti võitsime? Kas meie juhi plaan, päästa Venemaa ning hävitada kõik muu just üheksandal mail oli taas nii jumalik, et vaenlane ei jõudnud isegi reageerida, vastulöögi andmisest rääkimata. Nad otsivad kõigi oma kätte sattuvate seadmetega mingitki informatsiooni, aga ei midagi. Kontakt maailmaga ongi kadunud. On informatsioon mida antakse kõikides meediakanalites ja see ei jäta kahtlustki, et Venamaa antud täielik tuumalöök on hävitanud lääne fataalselt. Eta vsjo naša…ei röögi enam marödööritsema harjunud mass vaid küsib seda isegi imestades. Eta vsjo naša? Nii apokalüptilist võitu ei julgenud keegi uneski näha.

Kulub sajand, kui venelased saavad aru, et Putin lihtsalt huias kõiki, aga tegi seda nii taktikaliselt peenelt, et iga kõhklus, küsimus või oletus formuleeriti silmapilguga vandenõuteooriaks või vaimuhaiguseks. Kõik see, mida venelased saavad näha pärast üheksandat maid, on nende arusaama kohaselt Venemaa. Planeet kannab nime Venemaa ja see kõik mis kunagi oli midagi muud, ei ole täna enam see. Need, kes söandavad küsida, aga kuidas nii – kus on fašistide laibad ja riikide rusud, kus nende suitsu mattunud linnade varemed ja nende hävinud tapariistad, millega Venemaad hävitada püüti…need küsijad naerdakse lihtsalt välja. Me pühkisime selle maa pealt ja rajasime piirideta Venemaa. Kroonikakaadrid hävitatud vaenlaste maadest on võetud nii Ukrainas, Süürias kui mujal, kus venelaste pommid on viimased aastakümned laastanud. Aga njujoork? Küsib lõpuks lihtne venelane, kes tahaks näha maatasa tehtud suurt õuna. Seda pole olemas olnudki – saab ta sajand hiljem vastuseks. See kõik, lugu Ameerikast ja niinimetatud vabadusest, oli fašistide ja nende käsilaste piirideta pettus ja peadpööritava propaganda vili, mida sellest läbi imbunud ja ajupestud lääne inimesed pidasid enda omaks. See oli siis ja on nüüd Venemaa ning me ei luba enam iial tõsta pead küünilisel opurtunismil, väikekodanlikul fašismil ega natsionalismil.

Täiesti mõeldav stsenaarium – mõtled sa nüüd või vastupidi, ütled et ma olen lolliks läinud. Aga mis vahet seal on, kas kuulutada end avalikult süstituks või kleepida autole Z täht? Mis vahet on kogu Ukraina rahva sõimamisel fašistideks ja sundvaktsineerimisest keeldujate siunamisel surmakülvikuteks? Mille poolest erineb Georgi lint helesinisest marlimaskist? Mis vahet on lastele tehtavas ajupesus aina uute tõhustusdooside õnnelikuks tegevas toimes ning nende auvahtkonda kamandamisest igaveste tulede ja tundmatute sõdurite juurde?

Me vaatame mis saab ja teeme siis oma plaani selle järgi, mõtleb täna Ukrainast tulevaid uudiseid jälgiv Schwaabi farmaglobalist ning poetab näpuotsaga, et sügisel võib oodata ees kolm võimalikku stsenaariumi piirangutest, vastavalt sellele mis tüvi turule tuleb. Oletada võib, et seoses suurenenud sõjapõgenike rändega vajavad rahvamassid ka ravimireligiooni reformatsiooni ning kindlasti saame näha ka vahepeal unustusse vajunud legendaarseid viiruslikke haigusi.

Maailmas kallab juba pikemat aega ning saju lõppu pole niipea näha. Räästa alla tõstetud vandenõud ajavad üle ning rentslites koos sooja roojaga voolab ka tõde.

Ma töötan FaceBook-is. Minu töö, mida ma igapäevaselt teen, ei ole raske. Julgen öelda, et see on pigem haaravalt huvitav, sest mulle meeldib inimestega suhelda. Mu töö seisneb FaceBook-i kasutajatele kõige isikupärasemate reklaamide välja otsimises. Mida see tähendab, küsid sa nüüd kindlasti. See tähendab seda, et ma vaatan sinu fotosid, mida oled postitanud. Loen sinu kommentaare, mida oled kirjutanud nii enda kui ülejäänud FaceBooki kasutajate proofiilidel. Sirvin sinu sirvimisi ja seda, mida oled FaceBookist otsinud ning teen siis valiku. Mulle on antud töövahendiks kasutada peaagu sadakolmkümmend viis tuhat terabaiti erinevaid videoklippe, mida FaceBooki kasutajad kogu universumis on oma nutiseadmetega salvestanud. Möönan, see on meeletu hulk väga väga erinevat materjali. Selles orjenteeruda suudavad üksnes väga hästi inimesi tundvad eksperdid. Julgen ennast juba mõnda aega nende hulka arvata, sest näen, et minu tööalased oskused ei jää sugugi palju alla minu vanematele kolleegidele FaceBookis. Meid, eksperte, kes me töötame FaceBook-is selleks, et ajakohastada ja isikupärastada kogu selles infotulvas just sinule olulisim, on maailma eri riikide kontorites kokku peaagu niisama palju, kui Baltikumis, Skandinaavias ja Benelux-is elanikke. Facebook maksab meile palka, mida ma ei pea varjama, sest see on niikuinii avalikult kättesaadav informatsioon. Minu igakuine sissetulek brutopalgana on kakskümmend neli tuhat eurot. FaceBook-i poolt on antud mulle minu tööarvutid, mida on kolm, et saaksin samaaegselt mitmekümne inimesega tegeleda. Minu tähtsaim töövahend nagu juba nimetasin on separeeritud väliste kõvaketastega server, milles andmemahtu kokku sadakolmkümmend viis tuhat terabaiti. Ühe FaceBook-i kasutaja kohta kes on minu kliendibaasis, kulutan ma ööpäevas keskeltläbi kolm tundi. Selle aja jooksul vaatan ma läbi sinu viimase ööpäeva tegevused ning panen siis kokku selle data, mille sulle edastan. Saadan sulle nii toodete kui teenuste reklaame, lõbusaid ja just sinule mõeldud videoklippe teistelt toredatelt inimestelt FaceBook-is. Valin välja youtuuberite parima ja täpselt sinu proofiiliga kohalduva repertuaari ning sinna vahele ka vanu häid ja tuttavaid youtube-i kasutajalinke. Minu töö on valida sulle ka sinu proofiili kõige paremini tunnetavad emotikonid ning otsida kogu FaceBookis välja need inimesed, kelle emotikonide valikus on sinu isiksusega sobituvad animatsioonid. Ma valin sulle iga päev mõnesaja tuhande värske reisifoto seast need, mida sinuga jagan. Niisamuti väga erinevad loomadega fotod ja lõbusad videklipid, rääkimata haaravatest ja alati pöörastest koduvideotest kus peategelasteks meie järelkasv. Lapsed, beebid ja vanad inimesed selekteerin nii, et see sobiks just sinu iseloomutüübiga. Nii jagangi enamvähem võrdselt need, kus saab nalja ning need, kus traagigat ja kurbust. Elu on lihtsalt selline ja nii tundub mulle õiglasem. Sul ei ole vaja endal midagi otsida ega vaeva näha. Ma teen sinu eest selle töö ise ära. Muidugi on sul FaceBookis ka oma sõbrad ja tuttavad. Meie firma on teinud kõik selleks, et sa näeksid ka kõigi oma tuttavate ja sõprade, kellega oled FaceBookis ühenduses ning nende sõprade ja nende sõprade sõprade jaoks spetsiaalselt kohandatud valikut sotsiaalmeediast. Minult on küsitud, et aga kui ma ei taha neid reklaame, kuulutusi, aja- ja persoonikohaldatud data voogu ning virr-varrina näivat infotulva. Et mida siis teha? Siis minegi tead persse. Te omale savist tahvlid nagu Moosesel ja kirjuta sinna pulga otsaga oma mõtteid. Mine linnaväljakule ja pea jutlusi nagu evangelist ja ma tahan näha, kes sind lollikest kuulama tulevad. Kui sa tahad olla meiega, siis ole nagu normaalsed inimesed. Ole online ja ära maga maha spetsiaalslet ja ainult sulle kokku pandud põnevat ja ajakohast informatsiooni. Jälgi toimuvat ööpäevaringselt ning ära lase end häirida ümbritsevate tegevusest, sõprade jutust ega ettekandja tüütutest küsimustest kohvikus. Hoia pilk pingul ja näpud nobedad, et võiksid end tunda universumi kõige ägedama inimesena. Sa ei pea süvenema. Sa ei pea jääma mõttesse või arutlustesse. Skrolli üle, lase sel kõigel oma näppude ja silme all voolata. Ära peata info kulgu, vaid vooga sellega kaasa. Sind ümbritsevatel perekonnaliikmetel, sõpradel, töökaaslastel ja tuttavatel ei ole sulle iial pakkuda seda, mida pakun sulle mina. Neil pole kogu kamba peale isegi miljondikku sellest andmemahust, mida mina kasutan ja sulle pakkuda suudan. Ära upu argisesse ja igavasse inimeste vahelisse suhtlusse. Ole kohal seal kus on elu mis mahub sulle pihku!

See on harukordne võimalus. Sõna otseses mõttes. Võimalus, mis tõestab või lükkab ümber kõigi seniste religioonide idee.Nagu sa tead, on kõikide religioonide idee kogu universumis üks ja see sama – anda teada mida Jumal eelistab.

Harukordne võimalus niisiis, seisneb selles, et ma teen sulle täna oma pakkumise. Me sõlmime sinuga lepingu. Sellise millel on hapnikutoru küljes. Lepingu sisu on väga lihtne – see on harukordne võimalus Jumalale. Näidata ise, mitte läbi jutlustajate epistli, oma eelistust. Lahendusi on vähemalt neli. Kas kaotame mõlemad. Võidame mõlemad. Võidan mina või võidad sina. Lepinguga võiksime luua siis vastava omapoolse eelduse, et Jumal piirab oma valiku kitsamaks ja valib minu või sinu. Harukordne võimalus pakub minule muretut ja stabiilset elu. Mis tähendab, et mu elamiskulud on terve kalendriaasta kaetud. Kaetud igakuise stabiilse sissetulekuga. Harukordne võimalus sulle on aga see, et selle aasta jooksul loodud kunst – kõik maalid ja joonistused kuuluvad sulle.

Mina tahan luua. Las minu elu maksavad kinni mu tööd. Nii hea kui on minu elu, nii head on kõik minu tööd. Mu tööd maksavad sulle ükskord selle kõik kuldselt tagasi.

Need pole minu mõtted. Selle mõtte leidsin töölaualt. Keegi oli vaikselt pannud

Astusin aste astme järel sammhaaval trepist üles. Olin unustanud, millised neist olid vaiksed ja millisele astudes kostus vaikust kriipiv krääksatus. Vana trepp võib vabalt seda muidugi omatahtsi ka muuta. Puu ju mängib…

Vanemate meeste juttu poisikesena kuulates, mõtlesin alati endamisi, kui suursuguselt palju salapära on täismeeste maailmas. See kuidas mehed arutasid omavahel, mida kõike puu mängides materjalina teeb, jutustas nende meeste mõõtmatutest kogemustest. Kui täismehed tegid betoonitööd, kuuldus vahel rahuolevat tõika, et ilusa segupiima järgi on näha, kas läheb siniseks. Kuulad seda nolgina kõrvad õieli ja vaatad värsket betoonivalu saalungite vahel hangumas ega saa tuhkagiu aru.

Puu mängudest ja segupiima kvaliteedist ma alles omandan vaikselt üht ja teist, aga selle olen selgeks saanud, mida tähendab “lillaks laskma”. See on koidutaeva tooni helelilla milliseks muutuvad uue mootorratta kroomitud tuletorud, kui mootor on saanud intensiivselt kuuma, ehk maakeeli korralikult kütet, ehk politseikeeli kiirustamist. Lasin sumpsid lillaks, kõlab palju kuninglikumalt kui “kimasin täiega” või “julmalt kihutasin”. Miks on vaja üldse mootorrattaga kihutada, küsib iga terve mõistusega inimene. Osalt selle sama pärast, miks autogagi. Kogemaks ja nägemaks, mida mootorist saab välja pigistada. Need, kes seda linnas foorist foorini teevad, on üldjuhul valdavalt amatööridest pühapäevakihutajad, kellest omakorda kolmveerand on laenanud sõbralt sõiduriista. See võib paljude jaoks nõmedalt kõlada, aga minu jaoks algab kiirus sealt, kus ma mõtlen kõige lähemate peale. Kui tunned, et see hea surve kehale mis kiirusest tekib, muutub korraga nipsust mingiks isevärki kerguseks nagu kaaluta olek. Kui tee lõpeb siinsamas nina ees ära ja müra vaibub uimastavaks vaikuseks oma palja kõrvaga kuulmatutes hertsides. Su kiivri sees on hubaselt kerge ning su keha nahkkombinesoonis on nagu kellegi peopesas hoiul. Sa liigutad ennast nii vähe kui võimalik ja niipalju kui vajalik. Ses tunnelis olles tuleb ühel hetkel ikka hetk, kui vaatad silmadega korraks spidomeetrile ja tuled siis tagasi reaalsusesse. Korraga tajud sa nii asfaldi vibratsiooni kui mootori põletavat kuumust. Su kiiver on plaksust müra täis ning selle keskel annab aju kogu kehale korralduse. Vaata kas kõik on nii nagu peab. Jah, selle nimi võib olla hirm. Mis ta muud ongi kui hirm. Mul on minu esimene kogemus selle hirmuga väga hästi meeles…

See hirm ei tulnud tsikli seljas. See tuli mitu tundi hiljem, kui olin juba mootorratta garaaži ja nahad seljast maha ajanud. Tahtsin tasahilju vannituppa hiilida, et duši all ära käia. Pojake juba magas. Oli äsja jäänud. Hoidis pisikeste sõrmedega ema näpust ja kogu tuba täitis pisikese magaja unemagus rahu. Piilusin uksepilust ja neid seal nähes, sööstis korraga silme ette pilt. Pilt viimast korda märkmikust andmeid üle kontrollivast politseinikust, kes kohe uksele koputab. Esmalt vaikselt siis mitte liiga kärsitult, peale väikest hingamispausi veidi tugevamini. Ta oletab, aga ei tea, kes ukse avab. Oletab mida aimab, nähes trepi kõrval pisikest jalgratast ja esikusse tõstetud jalutusvankrit. Aimab, et ukse avab noor naine, kes just on pannud lapsukese magama. Aimab sedagi, mida noor naine tunneb, kui näeb ukse taga mitte oma armastatud meest, vaid vormis ametnikku, kelle näost on lihtne lugeda iga rida sel kokkumurtud paberil ta käes.

“Alpikannid ja Muna”

Digitempera/Autoritõmmis 1:1

50×50 cm (raamis)

signeeritud 750€

“Šotiohakas ja Muna”

Digitempera/Autoritõmmis 1:1

50×50 cm (raamis)

Signeeritud 750€

“Konjakiküpsised ja Muna”

Digitempera/Autoritõmmis 1:1

50×50 cm (raamis)

Signeeritud 750€

Tulin Linnahallist. Seal toimus just midagi erakordset. Mis see täpselt oli, ei hoomanud siis ilmselt mitte keegi. Aus olles tundus siis kõik, mida sai vähegi teha, et näidata oma vastumeelsust tibladele, sovettidele ja nende kollaborantidest persepugejatele, minimaalne. Linnahallis räägiti Eestist ja oma riigi tulek tundus kohe kohe siinsamas. Mis sellest, et rääkisid kommunistid. Ses eufoorias, mis novembrikuus algas, lõikus nagu pulmas kus keegi pussitab pruudi nooremat venda, ahastaust tekitav uudis, et Armeenias on toimunud kohutavate tagajärgedega maavärin. 10ndal detsembril kadus maapealt Armeenia linn Spitak. Tuhanded kannatajad, kaos, apokalüpsis.

Ma elasin koos ülikoolikaaslastega Lomonossovi tänaval. ERKI ühiselamus. Esimesel korrusel oli Tallinna Balletikooli internaat, ülejäänud korrustel kunstitudengid. Esimesel korrusel olid mõned toad ja üks puhketuba. Tubades elasid nö “demblid” ehk siis vanemate kursuste tudengid, omaette tubades, et saaks oma diplomitöödega jännata. Puhketuba oli suhteliselt askeetlik, ent ometi oli seal õhtuti rahvast tulvil. Vaadati telekat, tehti suitsu ja piiluti plikasid ning plikad piilusid poisse.

Mõned nädalad peale maavärinat, majutati meie ühikasse trobikond armeenia maavärinas kannatanuid. Need olid lõviosas nahktagides ja ronkmustade juuksepahmakutega ning karvaste lõugadega mehed. Tassisid sisse ja välja neid koledaid sini-puna-valgeid kilematerjalist suuri kaubakotte ja blokeerisid kogu selle koridori, kust nende pärast tõsteti välja diplomandid ning ka meie puhketuba. Meile öeldi pidevalt, et hoidke uksed lukus ja väärtesemed enda ligi kui välja lähete.

Needsinased armeenlastest maavärina ohvrid – pagulased, elasid ERKI ühikas umbes kolm kuud. Umbes märtsis-aprillis olid nad läinud.

Toad, milles nad elasid, olid lõpuks puhtaks varastatud ning ära lagastatud.

Kaasa oli viidud KÕIK, mida sai lahti kruvida ja uksest välja viia. Isegi aknakremoonid. Puhketuba, kus olid lauad lauamängudega, karoona, televiisor ja diivanid ning tugitoolid oli TÜHI. Kõik oli minema viidud. Keset tuba oli põletatud üht vana voodimadratsit, mis oli enne täis kustud ja situtud.

See oli seeme mis kujundas minu hoiaku igaveseks. Erinevalt poliitkorrektsetest puust prillidega hipsteritest ja europrojektidega õitsele puhkenud vinnilistest uuskomsomolidest, tean ma väga hästi, kuidas üks kõigest ilma jäetu maailma ja kõigesse enda ümber toimuvasse suhtub. Erinevalt eelpool nimetatutest, olen näinud lähedalt ka Afganistani sõja ohvreid ning seda haigutavat musta auku, kuhu väidetavalt oldi aastaid veetud nii EU kui USA humanitaarabi. Need rahakohvrid ei ole kunagi isegi õhku tõusnud. Rääkimata pärale jõudmisest.

Veel ohvitserina kaitseväes teenides, söandasin sellest kogunenud taagast vabaneda soovides, öelda mida kogu sellest globaalsest maffiast ning poliitikute immigratsiooniärist arvan. Subjektiivselt ja kodanikuna. Ju sa mäletad isegi, mis sellega kaasnes. Õukonna poolt lindpriiks kuulutamine, näidispoomised ning sitaga ülevalamine, et hävitada terve elatud elu. See õnnestuski osaliselt. Sadade lammaste jaoks oli see pädev faktor, et mitte riskida ning puudlina kuulekalt alluda. Avalike “hukkamiste” eesmärk see ongi. Näidata, mida me teeme nendega, kes pole meiega.

Ülestõusmispühaks on lahingtegevus Ukrainas läbi. Ma näen seda selgelt.

Selleks ajaks kasvab Lasnamägi kolmandiku võrra suuremaks ega mahu enam kahele poole Nolani kanalit elama. Rakvere linnatäis inimesi otsib omale kohta elus. Mitte peavarju…vaid kohta elus! Unistades samamoodi, nagu me ise terve selle kuradi vene okupatsiooni aja unistasime läände pääsemisest, sest teadsime neid jumala valitud rahva imelisi edulugusid peast. Me ei tea ju tegelikult mitte sittagi neist punaste eest pakku jooksnutest, kes ei saanudki jalgu alla. Kes poosid end üles, lasid maha, hüppasid rööbastele või lihtsalt jõid end surnuks. Neist ei räägitud kogu ESTO päevade ajaloo jooksul poolt silpigi, ometi olid nad samuti õnnelikud pakkupääsenud. Toonane eliit pani konservivabrikus rohelisi herneid purki või kleepis ümbrikke ning püüdsid ennastunustava kiirusega muutuda ameeriklasteks, sest see oli õitsengu ja vabaduse kehastus. Küsin otse – kas EESTI oli tookord armeenlastele ja on täna ukrainlastele ÕITSENGU ja VABADUSE kehastus? Kardan et mitte…Eesti on hoovõtulaud. Tõukepakk ja stardikoridor. Sest kodu ja kodumaata inimese jaoks on tähtis tajuda, kas keegi on ise oma maal peremees või ei ole ta seda mitte. Ehk teisisõnu – kelle riisist te meile putru keedate ja mis teil endal üldse olemas on? … me veel näitame maailmale, kui kuradi saamatud me oleme

Mida kevadele lähemale, seda valgemad on varahommikud. Kui püüaksin elada nii nagu tahaksin, oleks ma talvel voodist väljas vaid mõned tunnid. Selle aja, mil Päike ennast läbi selle paksu tumehalli vatiteki taevavõlvil õrnalt kumada laseb. Suviti seevastu, poleks asja magamistuppagi. Sest pööriöö mis kunagi musta ei mattu ja sellele lähikonda jäävad nädalad, ma ei maga. Olen ärkvel.

Viimasel ajal olen saanud selgemaks, kuidas luua sisetasakaalu. Saavutasin selle enese juhitud unenägude vaatamisega. Unenägusid ei saa juhtida, ütleb teaduse usku skeptik ja tal on ilmselt õigus.

Seesama skeptik ütleb aga iga kord, kui ta kunstiga kokku puutub, et ta ei oska joonistada. See ongi meie vahe. Temal on see kõva, minul too, ehk mina suudan joonistada kõike mida tahan. Abstraktsetest tundmustest kuni fotoga segamini aetava naturalismini. Tunnistan, et mulle meeldib surfata seal piiride vahel, sest maalin ja joonistan lõviosa oma viimaste aegade loomingust enda kujutlusis eksisteerivast. Paikadest ja esemetest ning olustikest ja inimestest, keda skeptik iial ei näe. Kuna neid ei eksisteeri. Tema suudab tõestada, et seda ei ole – mina joonistan või maalin selle aga olemas olevaks. Seega on tõde kusagil vahepeal…

Öösel vastu tänast, anti unenäos näha seda mida küsisin. Pöördusin korraks sügavale sisemaailma, kus näeb kõike ehedalt ja välise mõjutuse ning võõra võõbata. Enesesse minna aitavad mitmed vanad ja head praktikad. Mind toetab mulle harjumuspäraseks ja toetavaks saanud DBA meditatsioon. Küsin – kuidas seda maalida ja pildid hakkavad end ilmutama nagu veeloigule sattunud õlikirme. Sulades üksteisest läbi ja muutudes pidevalt nii, et iga järgmine näib olevat see lõplik. Aga ei…järgmisele järgneb järgmine ja neile omakorda järgmised. Lõpmatus, mis kestab kuni jaksan minna ja siis väsib see maailm väljapool sedavõrd, et suikub kehana kosutavasse unne. Need on hommikud, kui magan. Aastaajale vaatamata. Muudel hommikutel on mul selleks kellaajaks juba kõvasti üle nelja tunni intensiivselt maalitud…

Küsisin kuidas maalida maailma pääsemist.

Maailma(de) hävinguid ja õidepuhkemisi on kujutatud küll ja küll, aga maailma päästmist, nende käest kes seda hävitada tahavad on kujutatud ainult kolmes neljandikus filmides. Filmides on lihtne – on head ja pahad ning mida idiootsemaks peab autor oma publikut, seda grotesksemad need tegelaskujud on. Kuidas aga maailda SEE HETK, mida saab pidada silmapilguks, kui energeetilises protsessis toimub tohutu ulatusega pööre ning kõik keerdub hävingu teelt pääsemiseks?

Alustada tuleb tõest.

Tänases maailmas on see tõde Venemaast. Venemaast ja selle rahvast nende etnilistest juurtest olenemata. Venemaast, mis on täna see kes ta on ja kuhu ta teel on. Maailm väljapool venet kardab teda nüüd, on kartnud varem ja jääb kartma ka tulevikus. Kardeti juba enne, kui steppides hakati hobuseid kodustama ning kardetakse ka viiekümne aasta pärast, kui isegi venelased on kuni rakutuumani tehisintellekti juhitav mass universumi suure laborandi katsekolvis. On kardetud ja jäädaksegi kartma vene genoomi. Seda spetsiifiliselt mongoloidse tahukapeaga kolli, kelle ükskõik millises maailma nurgas kaugelt ära tunned. Võiks öelda, et ainus etnos, kelle puhul ei pea sportlaste dressidele nende päritolumaad maalima. Võib segamini ajada ükskõik mis sarnased rahvused omavahel, aga venelase tunneb kaugelt ära ka selja tagant, sest kui sa teda ei näe, siis vähemalt kuuled päris kaugelt. Seda maailm pelgabki. Lärmavaid, ülbeid ja ebameeldivaid peremehetsejaid kes ei tea mida nad tahavad ega ka mitte seda, kuidas seda saada. Sellega on tänaseks nakatunud mitte üksnes venelane. Seda põeb ka ameeriklane. Seda levitab ka sakslane. Eestlanegi ja kõik teised rahvad samamoodi – igaüks omamoodi. Venelasi on lihtsalt seepärast rohkem näha ja tunda et neid tundub olevat sama palju kui hiinlasi.

See pildikaleidoskoop mida hommikul vaatlesin, oli koloriitne.

Saama hakkab järjekorras pilte kirjeldades nii, et kogu maailm suudetakse uskuma panna, et Kremlis on kõigile midagi kokteili sisse pandud… ja selle mõju on nüüd päev päevalt näha. Kui see kahtlane kokteilikomponent oleks Valge Maja salapuhvetist, siis näib seda kogemata proovinud olevat ka sealne pererahvas ise, järelikult on see pärit mujalt…

See ei ole inimkatse, milles me kõik täna osaleme. See on evolutsioon. Me oleme suutnud luua KÕIK selle, mis ON ja see liigub nüüd omasoodu sinna suunda, kuhu me liigina liigume. Me ei ole loonud midagi enamat kui kõik selle, milleks me oleme tänases arengufaasis valmis. See on lihtsalt meie arengu järgmine faas. Oleme jõudnud enesehävituse oskuse järgmisele künnisele ning teades kui kole see kõik on, jätkame me sellele energia andmist, sest tahame suurt muutust. Suurt muutust ehk lihtsustatult öeldes suurt hävingut, et ennast seeläbi iseendale loojatena tõestada. Võrdlus liivakastis mängivast lapsest on siin vast kõige täpsem. See pole rõõm millegi lõplikult valmis saamisest vaid elevus mis tuleneb võimalusest seda kõike pidevalt uuesti luua. Liivateradest, millest moodustub liiv, millest moodustub maailm, mida laps loob. Kui ei lõhu liivalossi rannas või liivakastis vene tatikad või hulkuv peni, lagundab selle tuul või vihm. Lapsel on sellest kahju, aga seda suurema innuga asub ta rajama uut, paremat, ilusamat, kestvamat…

Aasta pärast ei ole enam sellist Eestit

Käib hoogne tegevus, mida ühed näevad hävingu ja teised loomisena. Need kes mäletavad mis oli, vaatavad ahastades kuidas kõik mis oli “hävib”. Need kes tulevad, mäletavad seda mis neil endil enne hävingut oli ning asuvad seda omale siia “looma”. Tulijad näevad Narvat venelaste linnana… narvalased tulijaid ukrainlastena. Venelased asuvad Narva kaitsele…ja puhkeb kodusõda, mis kustutab lootused sissetungija vastu alliansiga midagi ette võtta…ja niimoodi kõigis paigus üle terve maa. Keegi ei tea lihtsalt enam ega saa aru, kes on siis see sissetungija…

See on Kremli ja Valge Maja duell- mis oleks kui hoiaks oma aknad terved aga saaks sellest seisvast kraamist mis ladudes aegub, lahti.

Mürgitame linnulennult maad ja veed ning tekitame sellise põua ja nälja, et see liik õpiks üksteist sööma nagu paljud teised liigid juba ammu suudavad…See mõte ei tule sepitsustest globalistide või illuminaatide peades, see tuleb evolutsioonist – kujutlusest, et suudame Jumalast mööda minna ja ise uusi maailmu luua.

Ei tea, kes küll selle kujultuse Looja on…?

Jumal olevat inimese omaenese näo järgi loonud. Miks lõi ta siis liigi, kes ainsana kõigist ülejäänutest, hävitab õhinaga iseendale eluks hädavajalikku, et toota sitta, mida tal elus püsimiseks vaja ei lähe? Vastus on lihtne – Jumal lõi hävingu, et loomine kestaks ja liigid saaks täiuslikumaks. Need kes usuvad suutvat end Jumal üle kavaldada, saavadki kogeda seda Jumala loodud tunnet. Kõik skeptikud siin maailmas.

“Päevalilled ja pühakoda” 500x500mm Autoritõmmis 1/1, signeeritud 750€

“Vaade Kiviõli keskväljakule” 500x500mm Autoritõmmis 1/1, signeeritud 750€

“Rõduga tuba Haapsalus” 500x500mm Autoritõmmis 1/1, signeeritud 750€

“Hoov hortensiatega” 500x500mm Autoritõmmis 1/1, signeeritud 750€

“Tilk brändit ja kressid” 50×50 cm Digimaal flanellil autoritõmmis signatuuriga 750€

“Astrid vaasides” 50×50 cm Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

“Sool ja veiniäädikas” 50×50 Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

“Savipotid Tagetedega” 50×50 Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

Tööd on raamitud ja klaasitud ning autori sertifikaadiga. Soetades kõik neli on hind 2000€

Kui sul seisab ees midagi enneolematut, tunned igal juhul aistinguid, mida ei saa alla suruda. Ole sa kui guuru tahes, käib sinust kuuma jutina läbi kõik see, mida sinu meeled on valmis vastu võtma. Sõltub lihtsalt sellest, kuidas sa iseenese juhtimisega hakkama saad. Hirm millestki ilma jääda nagu ka hirm midagi soovimatut kaela saada on olemuselt võrdsed. Aga mis sest ikka nii pikalt vadrata. Kõik on ju vähemalt korra mingil enese juhtimise koolitusel käinud. Kalli raha eest kellegi tarka juttu kuulanud. Märkmeid teinud ja siis paari päevaga paremaks iseeneseks hakanud. Hakanud, mitte saanud, sest teooria ja kogemuse vahe on nende omandumise ajavälbas. Ükskord saabub igal juhul hetk, mil sellest on isegi kasu, aga otseselt väga vähe abi.

Aga asja juurde ja ilma keerutamata. Oled ehk märganud, kui palju vastuseid pakub iga päev meid ümbritsev elu, lubamata sul endal seejuures küsimusi esitada. Just vastuseid!!! Seda mida sa tegelikult ja ise teada tahad, teatakse… ja see pole vandenõuteooria, sest nii on lihtsalt, kuna küsimused mis jäävad vastuseta on nagu toit, mis käib suus ringi ega neelata alla.

Kui oled veidigi ajaloo vastu huvi tundnud, tead hästi kust on pärit “hea tava” anda võimule tulnud valitsejale niiöelda sada kriitikavaba päeva tegutsemiseks. Suure Prantsuse revolutsiooni ajast. Praegu käimas oleva maailmarevolutsiooni turbulentsis on seepärast huvitav küsida mõned lihtsad küsimused. Ma rõhutan – lihtsad küsimused, mitte need, millele pandud juba eos eksistentsiaalsuse tempel a’la “mis saab edasi?”

Minu teadmised Ukrainast on minimaalsed. Olen käinud Kiievis 2018 ja Odessas 2021. Julgen end pidada piisavalt uudishimulikuks ja teadmisjanuseks. Seepärast olen neil reisidel sõna otseses mõttes ahminud ja krabanud teadmisi, mis mind paelunud. Kiievisse lennates nägin ära ka Tšernobõli metalselt kiiskava sarkofaagi kumera kaane, mis päikese paistel kaugele läikis. Odessas oli üks mu elu ägedamaid ja ka pikemaid jalgsi linnaekskursioone väga karismaatilise ja erakordselt laiade teadmistega kohaliku teejuhiga. Neile reisidele eelnes kaks, täna minu jaoks tähendusrikast kokkupuudet ukrainlastega. Esimene oli 2008 Belgradis kui serblased korraldasid Eurovisiooni lauluvõistlust ja meie viisime sinna kultuurivahetuse raames “Leto Svet”-i. Teine Lashkargas, Afganistani Isalmivabariigis, kuhu viisime arusaama sellest, kuidas kõik inimesed maailmas õigesti elama peavad.

Neist reisidest Ukrainasse ja sealsetest kokkupuudetest kiievlaste ning odessalastega, olen saanud paar väga särtsakat teadmist selle riigi ja tema rahva kohta. Odessa on kõhkluseta üks vabamüürsemaid linnu, kus eales käinud olen. Rääkida Odessa ajaloost, jättes rääkimata selle vabamüürlikust minevikust, on absurd. Niisamuti julgen nimetada Odessat ajalooliselt üheks tolerantsematest kultuurilinnadest Euroopa ajaloos. Lenin, nagu väidab Putin ei olnud selle rajaja – FAKT! Kiiev on Moskvast vanem vürstiriigi keskus ja kultuuri häll mille rajamisega on Simbirskist pärit terrorist Uljanovil veel vähem pistmist – FAKT! Boršist olen siinsamas blogiraamatus juba ammu kirjutanud. See on ainus, millel on mingigi seos kommunistidega – punane värv – ja ohh üllatust, ka see ei ole Krupskaja mehe patenteeritud.

Eurovisioon on olnud ukrainlastega seotud aastaid. Just ukrainlased tarnivad enamasti kogu selle udupeene optika pargi, mida euroglobaalse estraadietenduse teleülekandeid tegevad proodkasterid vajavad, et … oleks äge. Näiteks Belgrad Arenal, kus oli kord nooruses vajadus esineda, toimetas selle kolm korda Saku Suurhalli mahutava saali lae all ämblikuvõrguna traadistik, millel liikus terve pilv kanamuna suurusi kaameraid, näidates nurki, mida steadycam-i leiutajad uneski pole näinud. Võid juba oletada, et peab olema lihtsameelne, et mitte ette kujutada ukrainlaste võimekust valmistada seadmeid, mida saab kasutada ka mujal kui laulukonkurssidel. Siit kerkibki esimene küsmus:

Miks pikki aastaid väga kõrge tasemel optilisi tippseadmeid arendav Ukraina, edastab juba nädal aega maailmale kogu riigis toimuvast sõjast üksnes eraisikute keskpärase pildi- je helikvaliteediga mobiiltelefoni klippe? Erinevate tegelaste videopöördumistest kuni avalikus ruumis aset leidva sõjateatrini. (Selle termini peale ei maksa õrnatel solvuda. Nii seda militaarses kõnepruugis nimetataksegi)

Üks pildike sobib siia ka Afganistani islamivabariigist. Nimelt heast nahast pilooditagidega endise punaarmee ukrainlastest õhuväe ässad. Nahktagid, police-i “tilgaprillid”, khakivärvi kõrbepüksid ja nöörsaapad. Edevad kellad randmetel. Ilma liialdamata üks leidlikumaid kooperatiive regioonis tervikuna. Milles siis seisnes nende meeste fenomenaalne ettevõtlikkus? Nad olid tipp-professionaalidest kopteripiloodid, kes venelaste kunagised transpordikopterid “Mi” aerosoolidega kirjuks maalisid ning siis nende lendavate “hipibussidega” mille kõhu all rippus last, sõdijaid mitmel pool rindejoont varustasid. Neid graffityga kaugele nähtavaks tehtud raudlinde ei puutunud keegi ega üritanud alla lasta, sest kunagi ei võinud teada, kellele parasjagu kaupa viiakse…saad aru küll, mida ma silmas pean. Teenus oli tasuline mõistagi kõigile ja seda “toidukullerite ajastu” pioneeri menetleti kui midagi kohalikku ning reportaaže nendest meestest ei näidanud samuti kumbki osapool. Siit tõusebki teine küsmus:

Miks selgelt ja ühemõtteliselt pikalt vägagi neutraalsena püsinud riik euroopa südametuksetest mitte kaugel, ühtäkki sellise “supi” sisse sattus ning täna slaavi konfliktis esimest viiulit mängib? Esimest viiulit selles mõttes, et dirigent on teadagi kes.

Inimelu ei maksa midagi! Maksab see, mis toimub selle ümber. Ja see maksab palju…

Kolmas maailmasõda algaski. Eesti Vabariigi väljakuulutamise päeval, 24ndal veebruaril 2022. Ellujääjatel, kes hakkavad ajalugu kirjutama, hea meeles pidada. Hommikul Eesti lippu heisates, sähvatas korraks mõte, mille ise, kärmelt nagu lapsepõlves muru sees kasvava murumuna, jalaga laiaks kaksasin. See oli mõte esitada küsimus – kas siis Putinit ei saa “tühistada”…? Proovitud on kõike ja just meie väike armas Eesti on seda ennast salgava järjepidevusega viljelenud. Natuke nagu Jussike, kes tahtis jõuda Pühapäevamaale ning oli seepärast krapsakalt mestis nii Esmaspäeva, Teisipäeva kui kõigi ülejäänud nädalapäevadega ja tegi mis kästi… Sel ajal, kui meie valitud naised ja mehed ümmarguste laudade taga oma hääli kähedaks karjusid, mängisid ülejäänud laua all vaikselt üle interneti, Putiniga “Mariaasi”. Kaubeldi, tehti businessi, sõlmiti kokkuleppeid millest ühises lauas vaikiti jne. Kõik mis kedagi häirida võinuks, käis läbi kolmandate riikide ja vahendajate ning juriidiliselt oli kõik kogu aeg korras. On muuseas tänagi, sest koroona pandeemia õudu külvates on väga hästi kätte õpitud, millise silmavaate, hääletooni ja kehakeelega, tuleb seista kaamerate ja mikrofonide ees ning püüda jätta olukorrast tõepärast muljet. Ma küsiks siin korraks lihtsalt vahele, et mis kuradi värk on nende haiglatega? Kord kukuvad nad süsteemina kokku selle pärast, et arvestatav hulk ühiskonnast ei soovi ennast vaktsineerida. Nüüd – juba sõja teisel päeval, pommitab Venemaa Ukraina haiglaid. Milline kõigile jälestust tekitav sõnum, kas pole? Keda kotiks mingite sõjaväeladude ja väeosade pommitamine, eksju? Niisiis, hakkame sättima, ehk pangem end valmis uudisteks, mis viivuks soiku vajuva koroona agenda üle võtab. Need võtted on meediale ning seda toitvale tagatubade propagandasüsteemile, psühho-operatsioonide õpikutest võetud baastõed. Neid kaadreid jahtima sõidab täna iga kaamerat käes hoida suutev reporter. Ei minda otsima tegelikkust, vaid suitsevaid varemeid, mille foonil killuvest seljas ja kiiver peas rääkida lugusid sõjast mis mõjutab kogu maailma. Oluline on luua õud, mis paneb kedagi tingimusteta vihkama, iseennast seejuures äärmuseni õiglaseks pidades . Sa mäletad seda veel liiga värskelt. Mäletad küll ja saad väga hästi aru, millele ma osutan, olenemata sellest kummal poolel rindejoont koroonasõjas olid. Tõele au andes, pole ju ekstreemseks minnes mingisugust vahet mida teevad globalistide inkubaatorites võrsunud võimupoliitikud siin või Venemaa president seal. Igasuguse vägivalla suunamine kellegi vastu, vajab üksnes käsku ja selle kuulekaid täitjaid ning selle vilju näeme täna mitte üksnes Kanadas vaid meie oma koduski. Kusjuures, nagu juba öeldud – õigustusi kui tahes ebaproportsionaalse vägivalla kasutamisel, tuleb kellel iganes, nagu võluri varrukast. “Nemad ise alustasid” nagu me mäletame sellest eluperioodist, kui käisime lasteaias ja lõuna ajal oli kohustuslik uinak. Rahumeelsel rahvakogunemisel korra tagamiseks peaks olema piisav argument korravalvuri vorm, mitte taktikalise kiirreageerimise tipptasemel erivarustus. Kui siiani ei saadud aru, mida kujutab endast valitsuse kehtestatud piirangute vastu protesteerijate kallale jõudu kasutama saadetud märulipolitsei operatsioonide eesmärk, siis nüüd küll. Sedasama teeb Venemaa Ukrainas. See on ajaloos juba olnud, kui kodudes pidi olema seinal krapp, mille korrasolekut käidi aegajalt kontrollimas ning mis edastas ainult ühe infokanali sõnumeid ehk tõde. See polnudki nii väga ammu, kui sadadele tuhandetele oli tõde see, et juudid on kõiges süüdi, nii nagu täna maskivastased või vaktsiinist loobujad.

Seda sõda oli hädasti vaja. Nii vastikult kui see kahjuks ei kõla, on see tõde. Sõda on ravimibisnise ja narkoäri järel TOP 10-s oma kasumlikkuselt neile, kellele sõda hädasti vaja on. Või arvad sa, et praegu Ida-Euroopasse liigutatatav sõjamasin sõidab üksnes armastuse ja puhta õhuga? Söandan öelda oma isiklikust kogemusest, et kui sõjas saabuks korraks vaikus ja vaibuks kogu lahingukära, kuuleks isegi kurdid kuidas kellegi taskutesse voolab raha.

Venemaa võimude propaganda sõnumid on muidugi omaette žanr läbi ajaloo. Sa ütled, et kahekümnenda sajandi suurim geopoliitiline katastroof oli Nõukogude Liidu lagunemine ning matad riigi austusavalduste saatel leninlaste kätega roimatud tsaariperekonna säilmed. Sa ütled et seisad oma kaasmaalaste õiguste eest väljapool Venemaad, aga ajad neid seal tsüaniidiampulliga taga, sest ta võttis oma raha ja perekonna ning põgenes Venemaalt kus ta ei saanud edasi elada. Sa taastad kommunistide hävitatud kirikuid ja katedraale ning ütled samal ajal kogu maailmale, et ma alles näitan mida tähendab dekommuniseerimine.

Valdimir Putin on otsustanud taastada Venemaa impeerium ning seda otsust ei peata miski. Tema unistus realiseerub, kui ta saab kuulutatud selle eest ortodoksi pühakuks ja nimetatud Püha Vladimiriks – Venemaa päästjaks. Selleks on tal vaja geopoliitiliselt haarata enda kätte ajalooline tsaarivenemaa ala ning ulatada see sümboolselt koos krooniga, taastatud Venemaa uuele Tsaarile. Tsaariperekonna järeltulijale, kes naaseb peale saja-aastast vaheaega Euroopast tagasi Venemaale. Euroopast, kus sellesama Euroliidu lipuvärvi verd perekonnad on nagu tähekesed ringis, otsustanud taastada maailmas korra. Kuninglik plaan milles Volodja on kõigest lihtne käsutäitja

Kas sa tead, mis on teema tunnuseks?

Teema tunnuseks on see, et mingil hetkel ta tõuseb. On oma haripunktis ning langeb siis või võetakse lihtsalt maha. Seepärast annan iseenesele vande, et sellel teemal rohkem ei kirjuta ega joonista. Niisamuti võib see olla või mitte olla tõde või vale. Aga asja juurde.

Kas sa mäletad, millega see kõik algas?

Sa ei pruukinud selles üldse osaleda, või jooksid teistega kaasa. Praegu ei puutu see enam asjasse. Igatahes osteti kauplused ja hulgilaod peldiku- ja majapidamis-paberist puhtaks. Kogu maailmas. Oli nii ilkujaid kui muigajaid. Iga kolmas, kes kassas ära oli maksnud, filmis telefoniga teisi ja jagas seda sotsiaalmeedias. Enamasti need, kelle enese maailmalõpu varud eelmisest buumist täitsid veel panipaiku. Olgu siin vahele põikena soovitatud, et kui me kogu oma metsa perse pühkimiseks ära ei taha kulutada, siis kiigakem viivukski muu maailma poole. Seal on juba ammu bideed kasutusel. Kuivatamiseks väike personaalne rätikuke.

Olgu sellega. Lähen tagasi teema juurde. Niisiis rabas kogu maailm koormatega vetsupaberit ja naerda pole siin sittagi. Inimesed ei ole iial lihtsalt lollid. Nad on kas poole lollimad kui me arvame, või vastupidi. Targad ja nutikad. Seda selgi korral.

Ettevalmistused tänaste massimõrvarite laborist inimkonna kallale saadetava viirusega “võitlemiseks” käisid mitmel rindel. Farmaäri surus valitsused “faktidega” käpuli ning segas ühes tsisternis soolvett ja teises sigimist pärssivat ning südameid seiskavat solki. Meediamajade kõrid võeti pihku ning anti ette kohustusliku repertuaariga laululehed kogu sabatiks. Inimesed aga rabasid kokku varusid ja tallasid üksteise inimväärikusel. Meie oma Maag Vanaküla, mu nimekaim, ütles ühes alternatiivkanali raadiosaates kuldsed sõnad. Tualettpaberit ostetakse alati kui mingi suurem sitt on tulemas. Enam paremini sellest prohvetlikust kokkuvõttest öelda ei saa. Mu enda oletus, seda kõike kõrvalt vaadates oli see, et ju on laboritest tulemas mingi sedasorti nakkushaigus, mis inimesed peldikupottidele aheldab, aga olin sinisilmne ja tõtakas. See alles tuleb!Praegu köhige koduses karantiinis. Globaalse toidumaffia kröösused alles valmistuvad! Ülemaailmseks näljapuhanguks. Mõistagi on selles süüdi fossiilsed kütused ja “tsee-oo-kaks”. Valmistuvad, see tähendab juba pakendavad vaakumisse seda, mida tohib süüa, sest muu vabas looduses kasvav on eluohtlikult toksiline ja avab seedekulglad piduriteta pasataudile. Kaasa arvatud kariloomad, kelle piima asemel hakatakse lüpsma kaera, mis kasvab silmapiirini laiuvatel GMO põldudel, kõrvuti laboris aretatud maisiga, millest valmistatkse suurem osa eluks vajalikust. Taas vahelepõikeks üks küsimus. Millal sa inimeseloom ometi taipad, et biolagunev “kilekott” mille eest sa kaupluses kallimat hinda maksad, tuleb sealt samast põllult kasvavast maisist tehtud biomassist. Mais aga kasvab seal, kus kunagi oli mets, mida sa maisist tehtud kotti ostes sinisilmselt jätkuvalt kaitsed.

Tagasi teema juurde. Niisiis, nagu nimetasin, muutub kogu maailmas arusaam normaalsusest totaalselt, ehk sellest mis varem oli enesest mõistetav saab nüüd see, mida aina karmimalt karistatakse. Ja ka vastupidi. Massiline inimeste mürgitamine, füüsilisest kehast kuni vaimse tervise hävitamiseni on alles ees. Selle kordasaatjad ja täideviijad jäävad nagu ikka, igasuguse karistuseta. Õieti on see neil juba kätte saadud. Õigusemõistmise seisukohalt sündisid nad maailma väga sittade inimestena. Nad tulid ilmale nendena, kes nad tänaseks muutunud on ja see ongi nende karistus. Annetused, heategevus ja hoolimine maailma hädadest on nende satanistlik snobism, et tunda rõõmu oma võimust ja üleolekust. Siia vahelepõikena üks vahva mälestuskilluke. Mäletan, kui Urmas Sõõrumaa sai neljakümne aastaseks ja sellega koos tähistati ka Falck Eesti viieteistkümnendat sünnipäeva. Mina oma meeskonnaga seda tookord korraldasime ning see oli võimas ettevõtmine. Kui Sõõrumaa publikust tulvil Linnahalli lavale tuli ja mikrofoni võttis, ütles ta mitte kuldsed, vaid lausa plaatinast sõnad. Kõlasid need umbes nii, et jah, ma kujutan ette mida te mõtlete. Arvate, et Sõõrumaa on hulluks läinud oma pompöössuses, aga sõbrad – see kõik on tegelikult teie enda raha eest…

Ehk taaskord suurepärane näide sellest, midas juba ütlesin. Inimene ei ole loll. Ta on kas poole lollim, või hoopis väga nutikas. Arvestada tuleb üht rusikareeglit – loll ja tema raha kauaks kokku ei jää…

Kuidas ja kas saab sellele vastu seista? Nii sa küsid ja ma vastan, et saab,

Täpselt samamoodi, nagu sai seista vastu vastastikku mürgiga gaasitamisele I Maailmasõja ajal. Täpselt samamoodi nagu sai hakata vastu Hitleri ja Stalini ajal toimunule, olgu see laagrites toimunud massimõrvad või sundmobilisatsioon. Täpselt samamoodi nagu sai peatada genotsiidi Aafrika, Lähis-Ida või endise Jugoslaavia erinevates nurkades… Ikka nii, nagu kogu aeg. Kõike toimuvat hukka mõistes ja argpükslikuks alatuseks hurjutades.

That’s it.

Selle vastu saab üksnes ühel viisil ja see on töötav!

Võimulolijate sõimamine lollideks, on sõimajate eneste lolluse peegeldus. Valitsejate kahtlustamine kurjades vandenõudes, on vandenõu sõprade luul ja nii edasi. Sama ka vastupidi. Nii tänutunde, austuse kui toetamisega. Sarnased tõmbavad, siga leiab ikka pori ja see muu. Ükskõik kuidas see kellelegi kõrvaltvaatajale tunduda võib.

Ülekohus jääb ajatuks, õigusemõistmine ajalikuks.

Mida siis teha? Küsid ehk mõttes minult või iseendaltki praegu.

Tee seda, mis SINULE õige tundub! Mu kallis sõber Raivo Juhanson ütles ühe lausega, kuidas seda taibata. See mida sa teed kergusega, on õige. See, mida tehes tunned raskust hinges, ei ole õige. Ongi kõik. Kui eri pooltele rindejoont sundmobiliseeritud vennad peavad lahingus üksteist tapma, näitab see süsteemi tugevust või vendade armulikkust. On süsteem venna-armust vägevam, voolab veri. Kui vastupidi, visatakse püssid põõsasse. Seepärast on sõdadega alati asi lihtne ja selge. Sõdu alustavad ALATI POLIITIKUD, aga lõpuni peavad nad viima sõdurid. Kui see ei ole täna mõttekoht ja sa ei saa mu jutust aru või ei võta ikka mitte midagi ette, siis ära ka hala. Kanna maski, valmistu sõjaks ja vaata kust saab

Ta tõmbas metsmarjamoosise hõbelusika pumatiste mokkade vahel puhtaks ja asetas tasakesi alustassi servale. Nihutas paksu sametkardinat tagantkätt kõrvale ning võttis portselanist tassil nagu hell pedagoog marakratil, kindlalt kõrvast kinni. Jasmiiniga tee paitas kuumalt ja kutsuvalt lõhnameeli ning lonksuke teed tõi väikekodanliku hingerahu. Kolmanda korruse kõrge laega toa aknast oli turvaline vaade porisele tänavale, kus toimus parasjagu meeleavaldus.

Meeleavaldajad olid ummistanud pea kogu kvartali tänavad. Nimelt just selles linnaosas elasid ja töötasid valdavalt need, kellele oma meelt avaldama tuldigi. Oli tuldud nii lähemalt kui kaugemalt. Kogu riigist. Üksi ja mitmekesi. Rongi ja bussiga. Auto ja autostopiga. Käed taskus või plakati ja loosungiga õlal. Plakatitele oli kirjutatud nende inimeste omakäelised võitluslikud nõudmised ning napid piktogrammilised sümbolid, mis punase rammusa joonega läbi kriipsutatud. Taoti trumme, puhuti signaalpasunaid ning skandeeriti kellegi eeslugemise sappa häälekaid hüüdeid. Sopas astuvate saabaste sammud olid lonkivalt jalutuskäigulised ning kogu see killavoor liikus omasoodu, laskmata tekkida kolonnidel, viirgudel või joondumistel. Vabaduse eest vantsitaksegi vabalt.

Ta vaatas alla tänavale ning mõtles neist inimestest seal all. Allpool tema maailma. Ta ei tundnud seal mitte kedagi, kuigi neis kõigis oli ühtaegu midagi võõristavat ja samas läbinisti tuttavat. Olid hipiemmed, allapoole põlvi ulatuvates vanaemade tviidpalitutes, Docmartensid jalas ja suured sallid mässitud ümber kaelte. Neid naisi oli ta näinud vaimsetel radadel seiklejate retriitidel, kuhu paaril korral sattunud oli. Liiga äraolevad olid nad siis oma olemise ja loomu poolest tema jaoks. Liiga viirukised ja liignaturaalsed oma keha eheduses ning lõhnadega.

Jasmiiniga tee sai hea. Ta valas teekannust lisa ja mõtles endamisi sedasama mõtet, mida iga kord teed juues. Miks ma ei lase teel rahulikult tõmmata…

Ta vaatas alla tänavale. Vaatas inimesi seal allpool tema maailma ja küsis endamisi, kas te tõesti aru ei saa, et te olete ohtlikud nii endile kui minule ja mu perele…Teie pärast pean ma kannatama piiranguid ja sulgemisi, sest teil on nii kuradi raske aru saada iseenesest mõistetavast. See jampslik sabbat oleks ammu läbi, kui poleks teiesuguseid lamemaalastest lollpäid, kes ei viitsi käia tööl ning tegelevad selle asemel paralleeluniversumis kõikvõimalike vandenõude kallal oma kõlupeade murdmisega. Eks ole…see ka veel…mõtles ta silmates all tänaval liikuvat kolonni. Hipisorakad lalisedes ja heilutades ees ning kohe nende sabas rasketes roomikutes, kitsastes säärpükstes ja puhevil pilooditagidega kiilaspead. Taevast langevad lörtsilätakad kukkumas paljastele kuumadele nahkkuppudele, nagu jahutamaks nende möödund öist põletavat pohmelli. Ohhissand. Paaril…ei mis paaril, igal kolmandal on ikka veel mingist ihalusest pogrommide ja koonduslaagrite järgi, svastikat nii käisel kui kettipidi ehtena kaelas tolknemas…Mis inimesed need on? Mõtles ta tasakesi teed rüübates ning võibiskviidist väikest muredat pala hammustades. Mis kokkupuutepunkt see on, mis toob käsikes mässama need natsimullikad ja tantrakanad, kes ju absoluutselt eri maailmades elavad?

Võibiskviit on hea. Neid peab hoidma pärgamendiga vooderdatud suletavas karbis, muidu muutuvad nad lihtsalt küpsisteks kausis ja see ei ole esteetiline.

Alla tänavale kiigates, oli näha, et mustades jopedes neonatside rivi sulab kolonni edenedes ühtlaselt ühte khakivärvi matkajopedes rohenoortega. Pärnakallistajad ja nulunuusutajad, kes talle omamoodi sümpaatsedki. Sümpaatsed selle poolest, et neid palju ei mujal ei kohta, kui rongiga sõites. Seal saab kuidagi ära kannatada, et nende mölakad matkakotid vedelevad pinkidel, kuhu keegi võibolla istuda tahaks, rääkimata ratastest, mis risustavad poolt rongi. Ta ei saanud aru, miks peab rongiga reisima minnes jalgratta kaasa võtma. Ja kui minna jalgrattaga sõitma, siis miks pagan võtaks peab mägimatka varustuse seljakotiga kaasa vedama. Ja kui minna mägedesse matkama, siis miks rongiga? Ajukääbikud…mõtles ta alla vaadates ning tema hämming aina süvenes. Mis on nende inimeste ühisosa? Mis ühendab üht viirukilõnalises hipipesas tarokaarte laduvat tantramutti, röhitseva roomiksaabastes natsinäruga? Mida on omavahel arutada linna vihkaval sammalhabemel ja urbanistist hipsteril, kes siin tänaval enda kohalolust mingit arusaamatut naudingut tundes, kuhugi lähevad ja seal siis igaüks oma urgu tagasi poevad?

Vahepeal piiksatab telefon.

Olete oodatud saama järgmist tõhustusdoosi, sirab ekraanil üleskutse nagu rõõmuhelk siirupit mekkinud hüääni silmis.

Ma see nädal ei lähe. Aga järgmiseks nädalaks, kui pea enam ei valuta ja öösel magada saan, panen kindlasti aja ja teen. Mina ei taha surra nagu need idioodid seal all tänaval. Ma tahan käia vabalt ringi, mitte kodus istuda ja teed keeta ning aknast õue vaadata, mõtles ta. Ta korraks mõtles, et veidi kummaline on see küll, et peale kõiki korrektselt tehtud kaitsesüstimisi ning vahel lausa utreeritult üle pingutatud enesekaitse vahendeid kasutades, jäi ta haigeks…aga see rumal mõte kuhtus kohe, sest see haigus on nohu võrreldes sellega mis oleks võinud tulla, kui poleks pookimas käinud.

Ma ei palu, ma NÕUAN! Poliitik, OLE SINA PRAEGU VAIT. Hoia oma suumulk kalamarja ja parteikoosoleku jaoks ning ära mögise. Sinuga ei saa enam teisel viisil ja muul toonil rääkida. Sa lükkad maad ja majad kokku, et üks kuradi raudtee mis iial valmis ei saa, “töös oleks” ning rahad liiguks. Sa laastad laantes ja hoorad hiites ning räägid puidu väärindamisest, aga suretad iga päev välja kümneid saeveskeid, tisleritöökodasid ning käsitöötube. Sa tõstad pennhaaval õpetajate palka et tõuseks riigi keskmine. Seda siis koefitsendiga korrutades, tõstad sa tegelikult enda palka ning kuluhüvitisi. Sa vaatad lennujaama VIP lounge-is mulli mekutades silmanurgast CNN-i ja teed siis nagu muuseas bravuurika žesti, saates džunglisse mida sa gloobusel isegi näpuga näidata ei oska, mõnikümmend miljonit €d humanitaarabi. Sa maksad oma noorbroileritele ministri palka, et nad muretult võiks koostada arengukavasid, mida keegi ei vaja. Küll aga lükkad sa tagasi maainimese palved säilitada bussiliiklus, külakool ning perearstipunkt, nimetades seda “pakutavateks ee-lahendusteks”. Sa ajad oma rahvast nagu lambaid, sundkorras üha uusi doose süstima ja läbi stringide hingama aga su tervisegestaapo ketikoerad ei suuda vastada isegi lihtsale küsimusele – kuidas aidata raskelt haigestunut, kelle õlavart juba on nõelaga torgitud. Sa keerad mängeldes rahakraane kinni ja lahti, et panna ühed kannatama ning teised kuuletuma. Sest sulle on oluline üksnes kriitiline miinimum poolehoidjaid, kes su üle künnise aitavad ning teatud perioodiks isikliku heaolu garanteerivad. Sa rendid oma elukaaslaselt elamispinda ja ostad ämmale kütust ning kabanossi aga saadad maksukogujad kallale mutikesele kes metsast mustikaid korjab ja tänavanurgal topsiga müüb, et hing sisse jääks…Seda loetelu võib veel sadade näidetega jätkata kuni kuuni ja tagasi ning need on ka siis üksnes selle jäämäe veepealne tipp. Täna lajatab sinu senine omakasupüüdlik nokitsemine ja puudli püüdlikkusega tehtud trikid brüsselist küpsise saamiseks, nagu raske roosk kogu rahvale näkku. Saa aru oinas, et sa seisad mitte järgmiste Riigikogu valimiste vaid rahutuste lävel ja kodusõja künnisel. Sa võid sajakonnale mendile pilkupüüdvad erivahendid külge riputada ja tänavatele ülbitsema saata, aga neil meestel ja naistel on ka arved postkastis ning vaevalt nad vilekoori saatel ja kõrvad löntis nagu kunagi Interrinne, Toompealt minema tahavad lonkida. Sul ei jää muud üle, kui saata nad käsu korras jõuga nende endi lähedaste vastu, et tagada midagi, mida sina nimetad korraks, aga mis tegelikult on võim millest sa nagu Brüsseli “pissiv poiss” oma nokust lahti ei lase. Sa ei sure, kui sul pole enam võimu. Sa lihtsalt hääbud kui sind enam sugugi ei armastata. See aeg ongi nüüd käes, sest jalakäijal on kõri kägistavast kütuseaktsiisist ükskõik nagu ka karsklasel alkoholiaktsiist. Aga täna on käpuli kogu rahvas ja riik. Seda tulingi sulle meelde tuletama, et inimesel on vaja kodu- ja kodumaatunnet. Oma keelt, kultuuri ja kombeid, rahu ja vabadust ning usku, lootust ja armastust mitte rohepööret, reilbaltikut, riigikogu ja rikaste edetabeleid. Sa vatrad pidupäevadel et oleme võrdsed võrdsete ning kaitstud kaitstute seas, aga häbened häda ning kused püksi igal pool, kus teised julgelt oma probleemidele lahendusi otsivad ja saavad. Täna võiks ju meie EU-sõbrad: kreeklased, itaallased ja kes kõik veel meilt pappi on saanud, meid, põhjamaalasi aidata, aga paraku jääbki see üksnes unistuseks üksmeelest sest Strasbourgi õllekas oli lõbus lällata seni kuni oober arvet läks kokku lööma ja pooled pidutsejad selleks ajaks lesta tõmbasid. Muinasajal kaitsesid templirüütlid palverändureid nende teekonnal pühapaikadesse. Asi käis lihtsalt nii, et teeröövlite saagiks langeda võiv väärtuslik, anti nende mõõka hoida suutvasse kätte hoiule. Sina, poliitik, ei ole keegi. Mitte keegi, kelle kätte usaldada palverännu teekonnal parema elu poole, oma väärtuslik. Sa oled parasiit ja sinu kõrval muutub parasiidiks igaüks, kes sind puudutab. Ükskõik mitu meetrit sa distantsi hoiad et mitte nakatuda. Ma ei tule su lossiakna alla meelt avaldama. Mu sõbrad ka ei tule. Ei tule ka nende sõbrad, ega sõprade sõbrad, sest aeg, kui sina vaatad ülevalt alla, lõppeb nüüd. Sinu aeg saab juba enne su pikka suvepuhkust otsa…See pole ähvardus. See on selge ja ettevaatav manifest. AD10.1.22

Vist on nii, et noorte lugemisoskus on ja jääb vanemale generatsioonile alati üheks igikestvaks probleemiks. Muuseas mõlemat pidi. Oskavad ja tahavad, siis on see vanema põlvkonna jaoks probleem. Miks just NEED raamatud? Miks just NEED autorid? Miks rikkuda pimedas silmi? Miks kõik need legendid teki all taskulambi või koguni küünlaga salaja raamatute lugemisest? Niisamuti teistpidi. Ta võib tunde või päevi sõrmega oma telefoni ekraani kaapida ja oma spliinile ning handraale sellega rohtu leida, et vaadata mis teised teevad. Aga raamatut, ükskõik millist, ta kätte ei võta. Pole pilte, pole prominente, pole skandaali, seksi, vägivalda või muud sedalaadi paeluvat.

Nemad ongi valgust kartvad teod. Omas kojas, enda limas, kujuteldavas turvakestas ning kogu maailma keskpunktis. Pead välja pista ei julge, sest isegi pähe kukkuv vihmapiisk võib olla ohtlik – nii on õpetatud.

Õpetamine ongi kujunenud mitte teadmiste jagamiseks vaid meelte hõivamiseks. Lapsel peab olema tunnis huvitav – seega peab õpetaja teda oma aine piires need ühised kolmveerand tundi lõbustama. Ei ole tal selleks sarmi, ainetundmist või autoriteeti, on lapsel kohe igav ja ta loeb pigem raamatut või näpib telefoni. Peale tunde jätkub meele hõive läbi meele lahutuse. Teisisõnu öeldes on päevakava tihe, et hoida last tagasi kõigest, mis on talle ohtlik. On oht, et laps võib hakata mõtlema teisiti kui vaja. On oht, et valgust kartvad teod ei pelgagi enam ühel heal päeval nina õue pista ning ümberringi toimuvat adekvaatselt hinnata. Vanatüdrukud – pedagoogid, kes mõtlevad täna välja noorte huviringe, usuvad ise tõsimeeli, et noori ei huvita mitte uue avastamine läbi eksimiste ja vaid asjade õigesti tegema õppimine. Kas järgmise põlvkonna arstid hakkavadki olema globaalset sotsiaalsüsteemi tundvad oivikud, kes “lendavad” seni kuni autopiloot toimib, aga edasi on must maa? Teistmoodi mõtlemine millest iganes, sureb koos tungiga asju teistmoodi teha. Omamoodi olemine saab väljakutseks nagu teokarbist nina välja pistmine. Nii sünnivadki valgust kartvad teod ehk piinliku püüdlikusega pähe taotud teadust lõpuni uskuvad rahulolijad. Avastused pole enam avastused, vaid kindla korralduse täitmine, seatud ülesande lahendamisel. Tellija materjalist ja tellija maksab. Niisiis, tahad olla teadlane ja üleüldse ellu jääda, tee konkreetelt seda mille jaoks sulle isandate armust raha anti.

Milles siis seisneb nende valgust kartvate tigude ja nende valgustkartvate tegude peidetud oht? Tegelikult polegi mingit ohtu. Ei kujuta nemad kellelegi ega keegi neile endile, mitte mingisugust ohtu, sest ohu taju ei tulene enam alalhoiu instinktist vaid karjakäitumisest. Sa oled ju näinud niidule karjatatud lambaid, kus kõik on vabad ja iseseisvad täpselt selle piirini, kuhu ulatab juhtoinast vaiaga maa külge ühendav kett. Mistahes ohu korral jookseb kari juhtoinaga kaasa, kuni selle kaelakont pingul keti otsas naksatab ja sunnib suunda muutma. Hundikarjale on see niiöelda õpikudrill. Sel põhjusel murtaksegi ööga maha terve kari, sest üksikut põgenejat ei hakka hundid iial terve leegioniga taga ajama, kui sellest kogu leegion kõhtu täis ei saa.

Nüüd sa küsid – keda ma nende lammaste all mõtlen ning kes on see hundikari? Need oleme meie ise. Need kelleks me ennast peame, sõltuvalt seltskonnast kuhu parasjagu satume ning sellest, millist karjakäitumist see õhustik parasjagu nõuab.

Lasteaiast mäletan, mängisime igasugu mänge, milles ühed olid need ja teised olid teised. Nii mängisime indiaanlasi ja kauboisid ja kõiki muid omavahel rivaalistevaid rollimänge. Üks mis oli juba sel ajal täheldatav, oli see, et niiöelda “vangi langedes” või kellegagi ootamatult silmitsi seistes, tehti kohe selgeks, kes on KES. Kümnel juhul kümnest oli reegel, et endast suurema ja tugevama käest küsides – kumb sa oled, vastati rutates, et ma olen ka – see kes sinagi. Ma valin olla võitjate poolel – on meile nii enesestmõistetav, et seistes isegi seotud silmadega seina ääres, karistussalga tädeviivat surmaotsust oodates, julgevad üksnes üksikud väljavalitud end tugevaks ja võitmatuks pidada. Need ei ole kohe kindlasti valgust kartvad teod! Valgust kartvad teod peidetakse nende kinni soetud silmade eest, et nad oma tapjaid meelde ei jätaks ja kaasa ei võtaks. See on lammaste kohtumõistmine, et kogu kari näeks otsuste täideviijaid oma otsustusvõimeliste ja õiglaste juhtide või nende poolt selekteeritud ekspertidena.

Tead mis on lambaks olemise suurim lünk?

See, et lammas kardab nii hunti kui lambakoera. Ta ei tee vahet sellel, kes on talle päriselt ohtlik murdja ning sellel, kes on seatud teda murdjate eest kaitsma. Ta põlgab lamburit ja lamburi koera, sest need pole lambad. Ta ei näe, et lambur ja tema koerad on ta ainsateks kaitsjateks kuitahes suure hundikarja eest. Lammas teab kõigest kõike, sest tema immuunsüsteem on lambavillane ja usk karjakäitumisse veenab teda eksimatuses. Ta oleks kõige õnnelikum loom sellel planeedil, kui solidaarsusest pügaks lambur ka lambakoeral kasuka seljast…

Juba jupp aega ei ole näinud kedagi õnnelikult hõikamas, et ta on nii- või naamitme doosiga vaktsineeritud. Mäletan seda aega väga hästi, kui järjekordne värskelt vaktsineeritu ennast sotsiaalmeedias kaitstuks, süstituks ja õla-allapannuks kuulutas. Eesrindlikumad eliidile kuulekad naeratasid teatud teenete eest isegi tänavatel ja mujal meedia masskampaaniates. Suures piiris sama seltskond, ehk väga kindel osa ühiskonnast, vajab sellist ühtekuuluvus e tunnet ning meedia seda õnneks ka loob. Mõistetav on seegi, et nii nagu õlavarrele tätoveeritud pojeng, ühel hetkel selle kandjal üle viskab, soovib aktiivselt sotsiaalne inimene värskendada ka oma delikaatsed isikuandmed mõne järgmise ühisavalduse sõnumiga. Sestap siis ei ole täna kedagi varnast võtta, kellelt seda otse küsida. Ent küsimuse esitada, saab sellegi poolest…

Vaata palun oma vaktsiinipassi ja leia seal QR koodi alla kirjutatud tekstiriba. Võrdle seda mõne sõbra või lähedase koodiga.

Sa näed seal kirjutatuna järgmist; URN:UVCI: (koodnumber) : EE : (koodtähis)

Jutt on sellest koodnumbrist seal ribal. See on kõigil maailmas täna vaktsineeritutel. Kas 01 või 02.

Kui sinu passis on koodnumbrina kirjas 01 oled sa globaalse farmaäri uuringu subjekt, kelle peal uuritakse platseeboefekti mõju massilise sundvaktsineerimise katsealusena. Kui 02 oled saanud testitavat vaktsiini. Oled oma tervise ja sellele mõjuvate kõrvalnähtude katsealune subjekt. Mõlemal puhul number kuivas statistikas. Mida rohkem statistikat ja numberid, seda veenvam ta on. Teisisõnu on nii “soolalahuse” kui “testi” doosid avalikult kultiveeritav statistiline summa kõigist vaktsineeritutest. Vaktsineeritute protsent ühiskonnas ongi selle pärast täna korelatsioonis kõigi ülejäänud nakkuse levitajatega maailmas. Totaalsest kaitsest viirusesse nakatumise vastu on saanud seepärast umbmääraste sõnumitega jampslik vassimine. Tagatiseta lootus, et kogu inimkonna mõne miljardi jagu vähendamiseks loodud bioloogilise relva fataalsus, kergemini läbi põdeda.

Tähistame riigina tähtpäevi, nagu alkohoolik kes otsib põhjust võtta. Sajandaga ühele poole saanud, võtame ette järgmise tähtsündmuse. Valame suure koti sulara põrandale hunnikusse, et terve armee projektimänedžere saaks selle omatahtsi rõõmsaks ajaviiteks laiaks lüüa. Nägin oma silmaga Dubai EXPO-l seda tööõnnetust nimega Eesti paviljon. Arvan et ainus millega seda veel päästa, oleks see, kui avaks seal ühe nüüdiskunsti näituse, mille ekspositsioon võiks koosneda kuluaruannetest ja tšekkidest, mis raamituna seinal. Nii näeks ja õpiks ka teised, kuidas mitte millegi loomiseks on võimalik mõõdutundetult kulutada. Nagu Ämmapetsi Kert, Kreisiraadio sketšist. Markantseim näide maailmanäituselt on kasvõi see, et me ei kirjuta paviljoni seinale ESTONIA vaid kinnitame heeliumlambist väänatud väikse helendava sinise “e”-tähe. Sõbrakesed, saage ometi kord aru, et ülejäänud inimesed maailmas ja suur osa kodumaalgi, ei hooma selle teie e-värgi katkematut ainukordsust. Maailm vaatab abi otsivalt juba mõnda aega hoopis puhta õhu, värske joogivee ja puutumata eluslooduse, mitte selle e-vaimustuse poole. Me ei peaks business klassis maailma ärifoorumitele lendama et seal siis puhvetis samasse lauda sattunutele arglikult oma e-hääletuse masinat müüa millega valimistulemusi teha saab. Küsid, et kuidas see jamps eelneva 01 ja 02 teemaga haakub. Väga lihtsalt. See kõik on tänaste aparaadikarjeristide saavutus. Saavutus mida hinnatakse kuulekusena bürokraatide euroopale aga millel pole pisematki pistmist lojaalsusega euroopalikule kultuurile ja väärtustele.

Tead mis on eestlase viga? Üks paljudest! Kui meil rahvusena oleks ettekujutus oma riigist ning arusaam ootustest valitsejateks seatutele, saaks me ehk ükskord paigalt ja liiguks. Me arutame omavahel, kelle peaministriks oleku aeg oli parasjagu milline kuid ei suuda sealt edasi liikuda. Me ei lepi iial kokku, kes on Eestile hea president või peaminister, sest hinges vajame Vigala Sassi ja Fred Jüssi sarnaste meeste elu-diplomaatiat, et muu eksisterivaga koos olla. Mõistuse juurde ja mõistlikuks jääda. Kaotamata oma kohta ja austades kõiki teisi.

SEE ongi kadunud. Oskus teisi austades oma kohta hoida. Ma ei pea silmas kohta, millest sissetuleku pärast küüntega kinni hoida, vaid pärispanust indiviidina. Panust, mis ei seisne ühissüstimises ja apartheidi ning lapskatsete vaikivas heakskiidus. Panust, mis ei ole mitte kusagilt otsast vaadates nõustumine kellegi alandamisega. Vangis istuja süü varguse eest ei ole suurem selle süüst, kelle lohakus ta vargusele õhutas. Seepärast küsingi – miks me rahvana oma riigi lohakile jätame et varganägudele väljakutse esitada? Mis praegu toimub, ei ole ju midagi muud kui pesuehtne loobumine. Lagunemise peatamisest loobumine, nagu veerandsada aastat tagasi, kui oli selge, et selle moodustise aeg on pöördumatult raugemas. Lagunes miski mis oli kuulutatud igaveseks. Loodi uus. Järgmine poliitiline majandusmoodustis, mille baasidee oli moderniseerida XXI sajandi orjandus. Et nõudlus orjade järele oli muutunud kogu maailmas eliidi ellujäämise küsimuseks, muutus orjakaubandus mitmete riigipeade snobismist globaalseks inimäriks. Muslimispartalased kellele selle maailma rikkustest osa laiali jagada lubati, võtsid seda enesestmõistetavana, kuni…Ilmnes, et see maailm ei taha veel loobuda ning hakkas otsima võimalust, kuidas piirid sulgeda. Teisisõnu alternatiivi kuulipildujatele. Nagu ajaloost teada, alternatiive palju ei ole. Sõelale jäid lockdown ja inimkonna päästmine vaktsiinide või piibliga, sest kuulipildujad ongi kolmas alternatiiv. Uut normaalsust ükskõik millise vana asemele, saabki globaalselt luua üksnes kolmel viisil. Eesmärk nende kõigi kolme puhul on identne – võimu säilitamine läbi üleilmse ininkonna päästmise sõnumi. Kui vaja, sobib selleks suurepäraselt sõda, mille käigus hävitada halastamatu vaenlane. Kui vaja sobib selleks apostlite ja prohvetite tõe- ja rahusõnumid, mille käigus hävitada salakaval ja kuratlik kurjus. Ja muidugi vaktsineerimine, millega asuda võitlusse ähvardavate surmapandeemiate puhul. See, kas vaktsineerimise läbikukkumisele või ennast lõhki õgiva farmaatsiaäri paugule järgnev ajastu on suure sõja või rahu põli, sõltub tänasest nooremast generatsioonist. Õue vaadates pakun puusalt, et pigem on ootamas ees jutlustajate, prohvetite ja pühitsejate aeg, sest suurpuhastusena mõjuva sõja pidamiseks valmistub üksnes kalifaadimeelne grupp äärmusradikaale. Tänasele tööjõus heaoluühiskondlasest inimesele ei ole vaja näidata verejanulist vaenlast sõjaks valmistumas. Piisab pisikutega hirmutamisest ja kaadritest kus näidatakse haigeid haiglavoodis. Sa ei satu sinna haiglavoodisse, kui vaevud endale selgeks tegema, et sul on õigus terviseuuringuks. Uuringuks, et saada selgus, kas ikka pead lihtsalt käsu- ja kampania korras osalema eksperimantaalsetes inimkatsetes.

“Mina ei hakka sel teemal midagi rääkima”, ütles Sass ja imes võdisevate sõrmede vahel hõõguvast paberossist viimase mahlase mahvi. Pakkusin, et ära võta seda nii. Ma ei palu sinult parketikõlblikku poolehoidu või vandenõuteoreetilist vastuseisu. Tahan kuulda sinu kui vana hipi arvamust, sest paar nädalat tagasi läbi lahtise lae tähist kõrbetaevast jõllitades ning tähtedega rääkides, oli mul pikalt Jim Morrisoniga juttu.

“Mis ta siis arvas sellest?” küsis Sass.

“Millest?”

“Kogu sellest kuradi psühhoneuroloogilisest poeemist, mis Vares-Barbarusel pooleli jäi ning mida Kallas praegu pingest murdumise äärel edasi vihub” küsis Sass köhatades ning läitis uue pläru.

“Me ei rääkinud Eesti inimestest” vastasin ausalt, sest Jim-iga oli meil hoopistükkis hipiliikumisest juttu. “Ma tean” ütles Sass selle peale. “Morrison pole muidugi mingi hipi, kui lõpuni aus olla. Aga noh, Taevas võib end isegi siga luigeks nimetada” lisas ta naerdes. “Me rääkisime temaga vastupanust”, ütlesin Müllerile siis. “Vastupanust huntameelsetele käsutäitjatele ning ladvaõunu rappivate röövikute kukutamisest”.

“Sellest saan ma juba paremini aru” ütles Sass tõsinedes ning jätkas. “Sina oled õigel teel, Hannes”.

“Tohoh?” imestasin pigem moe pärast, sest jagan juba ammu seda vana Rooma tarkusetera, et sinu ebapopulaarsus õukonnas on märk sellest, et oled õigel teel. “Tänud, Sass. Ega ma selleks midagi tee. Nii on mu meelest praegu kõige tervislikum. Olen igasugusest dialoogist loobunud ja hoidunud ning ei osale seepärast ühelgi miitingul, protestimarsil ega nurgaoraatorite väitlusklubides.” Ma tean, ütles Müller selle peale. “Ma ka ei käinud. Ma mõtlen kodust väljas, selleks et kommunistidele rusikat näidata. Rusikas ise on ju kommunisti ainus käe asend. Ta ei oskagi ju oma käega muud tehagi kui rusikat näidata. Hirmutada ja kui vaja siis lüüa keda tahes. Need on ühed sitad kuradi inimesed ning neist ei saa tegelikult kunagi lahti”. “Miks?” oli mu vahele segav küsimus seepeale. “Sest kõige ilusamad lilled kasvavad alati sita peal! Kui su rahvuse hulgas poleks ülbeid perseveste, igasugu parteimunne, lihtlabaseid lollpäid ja lihtsalt mudalaisku valetajaid, ei võrsuks sealt ju iial neid, keda imetleda…Pärt toksiks tänaseni Nukufilmi multikatele muusikat või ketšupi reklaamile tunnusmuusikat. Kui ta hakanuks sotsidega sõdima! Aga! Ta sõitis ära ja nii tulekski vabal vaimul teha. Sa ei pea oma hingele vastu hakkama ja nuputama, kuidas olla rõõmus ning õnnelik ori.

Mis orjusest sa täpsemalt räägid, Sass?

Kõhuorjusest. Kehaorjusest. Kohaorjusest. Kõ, Ke, Ko…(ja siin naerab Sass oma kõh, kõh, kõh naeru vaheldumisi pealetikkuva köhahooga)

“Morrison rääkis mulle, et hipiliikumise põhipointi pole keegi mõistnud”, ütlesin seepeale teemat vahetada püüdes. “Ma tean” kostis Sass taas enesekindlalt sellegi peale. “Hipiliikumise point on selles, et sellel puudub igasugune point. Täpselt nagu Eesti riigi julgeoleku saladus on see, et Eesti riigil puudub julgeoleku saladus” – ütles Sass. Jätkasin, kui ta suitsu imes ning jutustasin, mida Jim Morrison oli rääkinud.

“Hipid. Need kõige esimesed karvased niiöelda, otsustasid, et nad ei lõika enne juukseid, kui…”Nad ei raseerinud ennast üldse, mitte ainult juustest pole jutt” katkestas Müller, vana hipi. “No just”, jätkasin oma öise vestluse vahendamist. “Nad ei raseerinud end põhimõttel, et mida rohkem perses on ühiskond ja ennekõike valitsused, seda pikemaks me juuksed kasvavad. Mida aeg edasi, seda rohkem neid tekkis ja mitte selles polnud põhjus, et protesteerida kõlupeadest võimurite vastu, vaid tunda rõõmu paisumisvõimest, mis hipiliikumisse nagu pärm hoo andis. Neid niinimetatud “karvaseid” tuli aina juurde ja seda kõikjal maailmas. Nii kapitalistlikes kui sotsialistlikes maades. Asi ei olnud mingis kuradi protestis! Sitt ka alguses haiseb, siis kuivab ja lõpuks kõduneb. Poliitikutega on täpselt sama. Mida sa seal protesteerid? Oled sitaga dialoogis ja nõuad oma õigusi? Debiilik oiled või?”

“Niisiis, sa oled sama meelt et…” proovisin Müllerilt mingi loosungi välja meelitada.

“Ma olen seda meelt”, ütles Sass ning täpselt nii ta mulle ütles:

“Nad raisad on endi arvates jube kavalad. Lükkavad eided ette ja sahmivad siis fassaadi taga sellist sitta kokku, et see veel tervet generatsiooni saab mõjutama. Pole paremat võtet lollidemaal võimu haarata, kui anda neile seda mis neil silma särama paneb. Neeger tahab neegrit, kili tahab kili ja europiid tahab ilmtingimata naist. Nii saabki ta omale naispresidendi ja naispeaministri, sest kes julgeb kasvõi poole sõnaga kritiseerida naist, on enesestmõistetavalt šovinistlik matšosiga. Vaata praegust Euroopat! Mida sa seal näed? Poistekeppijatest vanapoisijurakad, kes on kaotanud igasuguse mõistuse ja mõõdutunde, on teinud plikadest kilbid ning toimetavad selle taga nagu paradiisis.

“Mis edasi saab?”

Sass jätkas:

Edasi tuleks lõpetada unistamine tagasiminekust. Kogu maailm tahab täna tagasi sinna kust me tuleme. Muretusse ja vabasse maailma, mida tegelikult iial pole eksisteerinud. Tulevikuga hirmutamine on üks ajuvabamaid võtteid üldse, aga näe toimib! Kusjuures vaata seda protsessi ja sa näed, et täna on maailm jõudnud sinna, kus hirmutatakse üksteist! Räägitakse üksteisele hirmu- ja kollijutte, nagu see vastast kuidagi vähendaks või vaevaks. Nii lolli looma nagu inimene tegi Jumal valmis tõepoolest loomisenädala selgroo murdumisel. Vaata näiteks mesilasi. Ühtedele tundub, et nad jumaldavad suve, sest siis saab lennata õielt õiele ja rahus sumiseda ning talveks mett koguga. Töö! Teistele vastupidi näib, et mesilaste palveteekond lõppeb talvel. Kogutud mee otsas magades ja üksteise külje kõrval mittemidagi tehes. Inimeseloom on samasugune putukas. Ühele meeldib asju lukku keerata, teisele lukke lahti keerata. Esimest ajab närvi, et kes kurat jälle lukud lahti jättis. Teine on hämmingus, et kesse neid lukke muudkui kinni topib. Ütle nüüd ise – kelle poolt sa oled? Ausalt!

Ausalt muidugi, vastasin ma mõttesse vajudes. Hea küsimus. Kelle poolt ma olen?

Tead Sass. Ma ei vali pooli. Siiralt muide. Ma ei vali pooli, sest ma olen vaba mees. Ma ei saa olla nende poolt, kes teisi vihkavad. Ükskõik kummal pool rindejoont. See viha pole muu kui Kuri, kes tekitab headust, nagu ka Headus tekitab kurja, sest mõlema mõte on loomine. Katkematu loomisahel, mis hoiab elu-energia pulbitsevana. Kui mõtlen end mesilaseks, siis ütlen täna endale – kui kõik on lume all ja vaikuses ning me kõik magame talveund, siis võtame seda sellena nagu on. Kevadel nektaripanged käe otsas niidult taru poole lennates on sellgagi nii nagu on.

Sa oled kurat täitsa ehe hipi – ütles Sass selle peale. Mis parata…vastasin mina ja see ajas mind pööraselt naerma.

Jutuajamine Aleksander Mülleriga sai kirja taustal mängivast bluusist inspireerituna

Selgelt on meeles see hommik, aastast 1977. Päev paar enne seda, oli klassijuhataja kogu klassi ees öelnud, et meist saavad oktoobrilapsed.

Ootasime seda hetke. Ei, mitte sugugi “kes kuidas”. Kõik ootasid ja tegid seda õhinaga. Esiotsa ei tähendanud see valdava osa jaoks isegi midagi rohkemat, kui viisnurkne rubiinpunane täheke, mille ühel poolel oli pisike haaknõel rinda kinnitamiseks, teisel pool tähekese keskel aga, kuldselt valtsitud Vladimir Ilitš Lenin oktoobrilapsena. Oktoobrilapsepõlvest ma ausalt öelda midagi erilist ei mäleta. Põhiline aur läks sellele, et õppisime mõned lastelaulud, kus oli juttu sõprusest ja mis olid ülesehituselt staatilised ringmängulaulud. See tähendab, et vahepeal pidi paaris kohas plaksu lööma või pai tegema ja muu selline kehaline pool.

Hästi on meeles ka see päev, aastast 1979. Olin kümneaastane. Paar päeva enne seda, oli klassijuhataja kogu klassi ees öelnud, et meist saavad pioneerid. Ootasime seda päeva tegelikult kogu oktoobrilapse-põlve. Pioneeriks saamine tundus üliäge, sest pioneeridel oli pioneerimärk. Hoopis erinev oktoobrilapse rinnamärgist. Seegi oli rubiinpunane täheke Lenini näoga, aga sel olid lisaks rubiinpunased leegid, mis teravikuna üles suundusid. Kaelarätt oli aga sellest veelgi silmapaistvam. See oli lipupunane kolmnurkne rätt, mis seoti kaela õige sõlmega ning mida kanti nii tavalise sinise koolivormi pluusiga kui valge piduliku koolivormi pluusiga. Ihaldusväärseks, tegi pioneeriks saamise seegi, et pioneeridel olid vilenöörid. Nende kandjad olid teistest pioneeridest silmapaistvamad ning silmapaistvus saavutati tublidusega ükskõik milles. Arusaadavalt pidi olema ka “käsi sees” ehk keegi kooli malevanõukogus vähemalt, et sellest üldse unistada. Pioneeripõlv oli juba täiesti teisest materjalist, võrreldes oktoobrilapsepõlvega. Olid koondused ja nendeks valmistumine, mis päästsid tundidest ja kontrolltöödest, kui oli õppimata. Suviti käidi pioneerilaagris, kus päeval toimus kõik organisatoorne ja öösiti kõik kontrollimatu. Nagu öeldud, oli pioneeripõlv iga noore karjeristi jaoks, esimene kokkupuude hüvede ja eriõigustega. Rääkimata lõbust, mida pakkus sismine teadmine, et see kõik oli vaid farsslik fassaad.

Hästi on meeles see õhtu aastast 1987. Olin Tartu Kunstikooli poiss. Endine oktoobrilaps ja kunagine pioneer, kellele nüüd tehti ettepanek – astu komsomoliks. Olin sellele põgusalt mõeldes oma sisemas juba ammu “EI” öelnud ning ootasin seepärast seda ajahetke huviga. “Ma ei saa”, vaatasin ma kooli komsomolisekretärile ausat pilku manades otse silma. “Miks?” oli tema vaat et appihüüdena kõlav küsimus. “Vaata, Pille”, alustasin ma oma lugu. “Mul ei ole õppeedukusega kõik korras. Ma ei tunne ennast komsomoli väärilisena. Seepärast ma olengi otsustanud, et kõigepealt saan matemaatika ja füüsika ning keemia semestrihindeks vähemalt neljad… ja siis ehk alles kõlban. Ilma häbi ja kõverate kolmedeta, olen ma moraalselt valmis”. Nii komsomolisekretär Pille ka peast polnud, et me kumbki poleks hoomanud õhus hõljuvat kerget pullisita hõngu. Ta pakkus lausa, et võibolla avansiks? Selle peale vastasin, et kui me hinnetest räägime või…siis rõõmuga…aga Pille pidas silmas siiski seda, et astun komsomoli ja asun kohe hindeid parandama.

Komsomoli, nagu olin otsustanud juba pioneerina, ma ei astunudki. Sain oma doosid roosat marksismi-leninismi juba algkoolis kätte.

Suurepäraselt on meeles ka see, ennelõuna aastast 2001. Olin jõudnud metsast jahilt tagasi koju ning hooldasin elutoa suurel laual hooldustekil oma head saksa vintpüssi. Ilm oli olnud märg ja tatine ning kõik mis metsas seljas ja kaasas, oli vettinud ja porine. Helises telefon ning kamraad jahiseltsist hakkas rääkima ühest mõttest, mis mulle võiks huvi pakkuda. Mõte seisnes selles, et Eestimaa ja rahvas tuleks päästa endiste marksistide-leninistide ning sovjettide ja muude randperede käest. Ütlesin naljatades, et ma olin lapsena oktoobrilaps ja ka pioneer… Teisel pool toru kostus lõbus naer.

Kui ütlesin, et komsomoli ma ei astunud kunagi, kostus sealtpoolt – no näed!

Ma ei näinud tegelikult midagi peale läbi nähtava plaani, kasutada minu tuntud nägu ja nime, loodava partei populariseerimiseks rahva seas. Olin siis mõned hooajad telemammuti “Kes tahab saada milojonäriks” saatejuhina, üle-eestiliselt väga tuntud mees. Niisuguseid vajas siis ja vajab tänagi iga viimne partei, et nad siis peale valimisi mõneks ajaks riiulisse ootama pista. Koos kõigi üllate aadete ning libedate lubadustega.

Kui olime peale mu mõtlemiseks võetud aja täistiksumist, tingimused kokku leppinud, lõime käed. See oli hea diil mõlemale poolele, sest ResPublica oli komeedina parlamendi suurim fraktsioon ning võttiski punaparunitelt näiliselt nende laiaks magatud võimu.

Edasi ei läinud asjad enam päris nii nagu lubati ja “võitlus marksistide-leninistide ja endiste sovjettidega” haihtus õhust nagu puuks avatud ustega trammist. Äsjased “Uue Korra” loojad, tegid oma inimlikest nõrkustest, ahnusest ja vahel ka lihtsalt lollusest, pea kõiki asju täpselt samaoodi edasi nagu kogu okupatsiooni ajal kõik need endised kommunistid.

See ongi see, mis inimesega poliitikasse astudes juhtub. Kuna ta enam millegi ega kellegi ees sisuliselt ega isiklikult ei vastuta, kooruvad võimule ligemale saades, välja kõik tema inimlikud nõrkused. Need on meil kõigil. Meie, ülejäänud peame oma tegelikku palet lihtsalt hoolega peidus hoidma, poliitikutel pole seda vaja. Mida kauem on inimene poliitikas, seda läbipaistvamaks muutub tema motiiv, tegelikud väärtused ning riigimehelikkus.

Mis see kõik tänasesse puutub?

Vägagi puutub. Sest täpselt saranse narratiiviga haagib täna kogu maailmas, terves inimühiskonnas ning enesest mõistetavalt Eestiski toimuv.

Mäletad ju küll neid esimesi oktoobrilapse õhinaga maailmapäästjaid, kes kogu ilmale oma vakstineerimist kuulutasid. Ei läinud palju aega, kui tähekesest revääril jäi väheks ning pioneerimärgist ja kaelarätist, ehk teisest doosist sai õukondlik staatuse sümbol. Niisama pioneeriks astuda, ilma oktoobrilaps olemata, saab ka. Selleks on ühe ravimitootja kraam, aga ülejäänud pioneeride silmis see siiski täit austust ei vääri. Vilenööri neil loota ei maksa. Võivad käia suurtel pioneeride koondustel, aga keskkomitee aktivistidele mõeldud puhkelaagritesse neile tuusikuid ei anta. Põhjus väga lihtne – kui sa ei ole olnud tubli pioneer, ei saa sa astuda kommunistliku noorsooühingu ridadesse. Punalipulise ruubinmärgi kandmisest revääril hoopis suuremad privileegid, mida jagub vaid tõsistele komsomolidele on teisiti mõtleja jaoks kättesaamatu nagu kuu taevas. Rääkimata absoluutsest tipust, kus lösutavad nuumatud nomenklatuuri kuuluvad tippkommunistid.

Et parteitööd aina tõsisema ja suurt vaeva nõudvamana kujutati, tõusis seal sektoris loomulikult kiiremini ka tasakaalupanus tehtu eest. Hüvedest, privileegidest ning õigusest olla hoolitsetute poolt ülalpeetav, sai esmalt sadade, siis aga juba tuhandete suurim elu-unistus. Et impressioon nahhaalide inimlikkusest veenaks, maksti toona ja makstakse täna, marksistlik-leninlikule eetikale tuginedes eripensione, ametihüvitisi ja muid surnud lehma toetusi edasi. Kui vana kommunist sureb, ei tõsteta isegi tema sohilast tänavale, sest see tekitaks majaühistusse kuuluvas ülejäänud aadlis asjatut hämmingut.

Mida teha ülejäänutega? Nendega, kellele ei meeldi olla oktoobrilaps, pioneer, komsomol ega kommunist? Kui neid palju ei ole, siis saadame lihtsalt persse ja lintšime aegajalt enda lõbustamiseks. Kui neid on rohkem, tuleb mõelda, kuidas nad siiski neutraliseerida ning mingite hüvehoobadega kui mitte mõttekaaslasteks, siis vähemalt vaikijateks värvata. Kui neid on peaagu pooled kaaskodanikud? Siis ilmselt on vaja nuputada mingid sunnimehanismid, karistused ja vahendid, millega saavutada kaks ühes. Marksistide habras rõõm jääda karistuseta ning tagurlaste permanentne depressioon.

Kuni seegi kõik enam jälle ei tööta…

Ükskord tuleb see kõik niikuinii välja. Ütles ahjupalavusest leekivate palgetega pagaripoiss, kui valas kõvad, mustaks kärssanud koorikuga, kerkimata jäänud kuklid, kuumalt plaadilt korvi. Kõik ei saa lõpmatuseni untsu minna isegi lauslollakal. Kes üldse oleksid need, keda peaks niimoodi nimetama? Nii veider kui see ei tundu, jääb tegelikult igaüks jänni. Pole sugugi lihtne olla täiesti objektiivne ning öelda – see inimene on lollakas. Sedalaadi hinnagutes on absoluudiks alati hinnangu andja subjektiivne suhe inimesse, kallutatuna mingist kogemusest, oletusest või kahtlusest.

Nõnda kui pagaripoiss, kellest saab ükskord tõsine ja auväärne valge põlle mees, saab meist igaüks kellekski. Kellekski, keda me ise teame nii kõheldes kui kindlalt veendunud olles, suutvat saata korda imesid. Iga inimene on suuteline looma imet!

Ma suudan käia. Kõndida niikuinii, aga just käia… Neis paigus mis on olnud ja neis mis tulemas. Seal kuhu enam kunagi puht füüsiliselt ei saa sattudagi ning seal, kus pole veel seda kohtagi ootamas. Need käimised ei ole ajas tagasi minekud ega hulkumised tulevikus, vaid pildid. Pildid valguse, varju- ja vahetoonidega. Kaadrid kõigi nende silme läbi, kes meid vaikides saadavad ning kaugel ees ootavad. Nad tulevad nagu hallides palitutes inimesed, suured presspapist sumadanid ja sakvojaažid veninud käte otsas. Peatuvad ja tõmbavad hinge ning harutavad oma põuest välja rätti keeratud mälestused. Olen näinud sadu selliseid pilte. Need pole mulle enamasti mitte midagi jutustanud. Külmad pikad varjud tundmatutel maastikel nagu suitsuklaasiga vaadatud hõõguvad keeviseniidid mustruskel metallil. Seevastu teised pildid on täis õhku ja soojust. Neis on eluvaim ja rahu. Täpselt samasugused pildid käivad ka tulevikust end näitamas. Inimesi kohtab neil piltidel harva. Kõik oleks justkui “linna läinud” ja kogu elamise sinnapaika jätnud. Merd, laevu, randa, rannakive, kalurihütte. Kõike näen. Niisamuti põlde, niite, kauguses hollendavaid metsatriipe ning põllukuldsesse maastikku puhkama heitnud rehehooneid. Hõbedaselt haljaste laastukatustega nagu tulekuivad peerud kesk põletavat suvekuuma. Seal kõrval hoopis teine pilt. Paks lumekoor nagu suur valge suletekk, tõmmatud üle maa. Selle teki all on siiski soe, sest kusagilt sest tekis olevast väiksest august vaatab välja kivist korstnasuu ning laseb peene nirena kuusevaigust vingu mustavasse taevasse.

Meid kutsuti kokkulepitud ajal stuudiosse. Andsime allkirjad, et vaikime järgmised sada aastat. Teisisõnu, võeti meilt kõigilt vanne, et me ei räägi sellest iial mitte kellelegi. Kuna ma ei ole vandunud, et ma seda kirja ei pane, siis jätkan.

Me andsime igaüks allkirja ja saime selle vastu sealsamas laua taga paberist paki. Arvan, et need pakid ei olnud võrdsed, aga ausaltöeldes polnud sel mingit tähtsust. Saime kõik aru, et osaleme mingis globaalses ja olulise tähendusega sündmuses. Seda ta ju õigupoolest oligi, arvestades olukorra absurdsust, kus terved riigid olid ühekorraga üksikutele perekondadele niipalju võlgu kui maailmas on raha. Aafrika riikide võlad olid ühekorraga põhiteema kogu maailma jaoks. Kuidas niisugused võlad tekivad, teab isegi algklasside laps. Sa laenad kellelegi räige intressiga seda, mida sul tegelikult endal ei ole ning saad laenuorjalt selle pealt liigkasu. Aafrikaga oli just täpselt nii läinud. Riikide kontodele ilmusid numbrid, mis näitasid, kui palju nad said. Neile summadele lisati kõikvõimalike finantsvahendajate marginaalid ja intressid niing perspektiiv, kus see kõik tuleb ära klaarida alles parikümne aasta pärast, rahustas maha kõik neegripealikud. Kui see aeg kätte tiksus, olid numbrid riikide kontodel suurenenud ning kõigi ees pikutas käed kukla all ülbe miinusmärk.

Ühesõnaga – teie teete pool tundi oma etteaste ära. Seda vaatab ligikaudu kolm miljardit inimest üle kogu maailma. Etteaste ajal on avatud telefoniliinid ning inimesed saavad helistades annetada. Ükskõik kus maailma riigis? Küsis meie bassimees ja pesamuna. Jah, vastas Bob ning ütles – selleks on kõik tehnika loodud. Kui “otse” see otseülekanne on? küsisin ma kogemusele tuginedes skeptiliselt. Nii otse, kui otse saab olla, vastas Bob. Teete playback-i pealt. See tähendab…? Küsis Brian. See tähendab, et me ei riski ja kontsert tuleb lindilt. Olin vait. Lõpuks küsisin Bob-ilt vaikselt, et ta selgitaks. Kuidas need Aafrika riikide võlad makstud saab, kui inimestel pole olemaski sellist raha…terves maailmas…?

See on AKT ja selle nimeks on Live Aid. Selle eesmärk ei ole Aafrika riikide võlgade kustutamine, sest need võlad on maavarade ja verega viimse pennini kinni makstud. See on globaalse ahnuse pühakoja uue tornikiivri hind. Ahnete särajanu ja mõõdutundetu ülbuse apotheoos. Nad ütlevad, et annavad sulle raha et sa saaksid teha tööd ning teenida raha, et see neile tagasi anda. Sa teed tööd, kaevad maapõuest maavarad ja annad need ära, et saaks võlad tasutud. Ostad siis neist samadest maavaradest tehtu kordades kallimalt tagasi, kasutades selleks laenatud raha ning jäädes iga liigutusega aina rohkem võlgu.

Seega ei kustu kellegi võlad? Ei. Muidugi mitte

Miks seda tsirkust siis vaja on?

Et näidata maailmale, kui hea on tänane finantssüsteem ning kui hästi ta on ohjatud ja hoitud. Mõelda – sa ütled suuremeelselt “heakene küll”, kui võlgnik ise ei saa makstud, siis minu jaoks sobib mistahes tehing. Asi pole ju meie rahas, vaid nende võlas! Kui saaks terve planeedi kuidagi niimoodi toimima, et keegi ei ole kellelegi võlgu, kas poleks see suisa jumalik? Inimesed võiksid võlakohustuse vabalt elada!

Laval ei räägi teie muud kui tervitate publikut ja esitate oma lood. Selge?

Õhtul nägin Bonot ja teisi U2-e kutte. Bono oli pettuunud. Kõik olid pettunud.

Ta on imeilus. Sellega ongi kõik kokkuvõtlikult öeldud. Ilus selle sõna tähenduses, absoluutselt igas keeles. See, mis on ükskõik kelle jaoks me Maal ilus – on temas olemas. Üle kõigist ja kõigest. Valitud saavad teda korra elus näha ja sulavad siis ise, koos oma kujutluspildiga nähtust nagu mesilasvaha. Tagasi algaineks. Kuninganna, emand, ema ja jumalanna. Kehastunud kõikidest Kõigevägevam ja selle ebamaine kinnitus uskmatutele, jumaliku olemuse algest – naisest.

Viiv valitutele, mille kestel Teda vaadata võib, kestab seni, kuni vaataja silmad näevad. See on pimestav. Viies ereda nägemuse justkui mingi ukse lävelt tagasi argiellu, mis on esmalt harjumiseks pime. Selles pimeduses me elamegi, vappudes õnnest, et oleme leiutanud tule. Meile on antud valge aeg ja pime aeg. Meie aga oleme loonud pimendavad kardinad ja päevavalguslambid.

Meie, kes me teda näha saame, näeme ühekorraga alistamatut jõudu ning äärmuseni õrna haprust ühte sulaluna. Temasse on kehastunud nähtav ja tajutav sama aegselt. Ei ole pühamat, kelle poole annab me lühike maine aeg õiguse vaid korraks vaadata. Sealsamas on Ta ürgne seksapiil nii raputav, et igaüks on valmis ohverdama kõik. Temast oleme me alguse saanud ja vagade ammede kuju võtnud naised on meid oma rindade all kandnud, sünnitanud ning imetades toitnud.

Me pärisosa on rõõm elada. Nendena, kelleks me oleme sündinud. Meie seas ei ole teistest paremaid ega viletsamaid, sest me oleme täpselt sama liik. Me ei jää ellu ammedeks olevate emade rinnapiimata, nõnda nagu me ei sünni siia ilma Tema elusa munarakuta. Sellest me kõik alguse saamegi ja sinna algusse ei ole meist kellegi mitte iialgi tagasiteed.

Kui Ta meid kutsub, on see niisama suur au, nagu see kui ta meid ära saadab. Iga Temalt meile osutatud viiv on pühitsetum kõigist ja kõigest muust. Vähemat kui oma elu, pole meil võimalik tema eest anda, sest see on Tema antud. Ta võtab selle siis kui leiab, et sellega on midagi etemat peale hakata ning meile osaks saav loobumine on seega üllaim mida tänutäheks võime teha. Me saame Temalt elu, kasutame seda kuis oskame ning anname siis tagasi. Tal on lõppematu varu. Seal pole kohta kellegi hirmul, saada teise vana ja kasutatud elu. Kuigi arvame olevat väärt täiesti uut ning usume end eelmises elus olevat olnud just see, kelleks me alles järgmises sündida loodame. Elu ei ole heaolu ja võimu update mingite varasemate või tulevate elude teenete eest. Kõik kasutatud elud hingab ta endasse ning annab siis läbi iseenese uusi luues, esmaseks algjõuks igale uuele munarakule. Uskudes, et meie oleme kõrgemal kui ükskõik kes ning lootes et jääme alatiseks liigisiseselt ümber sündima, on vulgaarselt vale.

Ta tõuseb kord oma troonilt. Tõuseb, võtab oma lähima saatjaskonna ning läheb, et anda troonisaal ja uus õukond järgmise valitsejanna armu alla. Justnimelt armu alla, sest arm ongi võim ja mitte iialgi vastupidi. Võim ei ole kunagi arm ega saa selleks, kuna see on vaid tema alamatest kõige alatuma mikroskoopilise käputäie küündimatu ja wannabistlik snobism. Sellest ei sünni midagi peale hädade ja haige vaimupimeduse. Petta liigi siseselt ise ennast ja kõiki teisi ning lubada, et valime (demokraatlikult) uue ja parema kuninganna me endi seast, on surnud õukonna tunnus. Kuninganna ehk Jumalanna-Ema loob uut elu. Iseakanu, valitagu selleks ükskõik kes, seda lihtsalt ei suuda.

Me seisame valiku ees. Valiku ees täita oma kohustust olla see, kelleks meid liigina loodud on või laguneda iseennast hävitavaks hullunud massiks, kes saab otsa nagu kõik, mille aeg saab läbi. Igavesti kestmise võti on koosloomine, mitte võitlus, milles meie enese mürk meid halvab. Me sees on seesama mürk mis me vaenlasegi sees. Meie omavahelises võitluses võitjaks tulija, jääb üksinda ja sureb. Otsustavad võitjad, et võitluse lõppedes, kui kõik vaenlased on võidetud, hakkame koos looma, selgub tõde. Nad ei suuda võitlust lõpetada, sest see, kellega ollakse täna samal poolel, saab kohe kui endisi vaenlasi pole, järgmisteks vaenlasteks. Kokkuvõttes on see spiraalina keerlev häving, millesse Tema annab elu, sest ta on Looja. Looja, mitte hävitaja. Talle oleks see vaid pelk otsus ning kõik lõppeks hetkega ja silmapilgust.

Sa kuuled täna kaeblejaid hüüdmas, et ses suures segaduses ja teineteisega sõdimises, kaovad seni olnud tähendused. Üks laul on saanud teise tähenduse ja selle laulu loojat tahab olematus oma mõttetuses tühistada. Kõik selle pärast, et koos loomise asemel oleme otsustanud omavahel võidelda. Sel korral hävinguni, sest välja lausumistes ei ole jäetud enam seljatagust kuhu sammugi tagasi astuda. On justkui otsustatud, et siit enam välja ei tulda. Nagu viimset kohtupäeva ootaks ja teeks selle juures nägu, et nii kohtunik kui timukas on tuttavad. Ei ole nad sinu poolt.

Mitte keegi su klakööridest ei ole sinu poolt ja nii mõlemal pool kuristikku.

Kentsakas, et keegi ei kaeba selle üle, et ka vikerkaare tähendus on tänaseks väga muutunud. Seitsmest spektrivärvist on saanud sümbol, mis seisneb kepi otsa kinnitatud lipus. Lipus mida kantakse kolonnides ja lehvitatakse bulvaritel, et avalikult ja avameelselt nõuda õigust elada, vaatamata mistahes suundumusele.

Kui ei suudeta valida kokku hoidmist, võiks olla vähemalt taibukas! Inimliigil see ilmselt ei õnnestugi. Seega, praegu läbiviidav katse – liigi püsimajäämine versus enesehävitus on ette nurjunud. Küsi mesinikult. Kuidas meelinnud tegutsevad, kui suur häda neid tabab? Nad tegutsevad koos. Nii nagu neile elu andnud Kuninganna määrab. See, kelle kaelas ripuvad eelmise paablisegaduse trofeena, tuhmunud helmed ei ole valitseja. Ta pole keegi! Lihtsalt üks liigikaaslane, kellel ei ole õigust sinu eest midagi otsustada, sest ka tema eest otsustab Kuninganna – Elu andja.

Kui laagri timukad kohtus sõna said, olid neist igaühe esimesed sõnad: “Mina olin kõigest käsutäitja”.

Kui timukaile käske ja korraldusi andnud eksperdid ning spetsialistid süüpinki saabusid, polnud neilgi midagi eelnenule lisada. Samad pähe õpitud sõnad – meie tegime nagu kästi.

Nõnda, niite mööda “musta ämmani” jõudes, astus õigust mõistva kohtu ette lõpuks ka grupp selle sajandi põhiroimareid. Jutt ikka sama. Sellest, et käsud tulid hoopis väljast ning meie olime vaid käsu täitjad. Süsteemi seestpoolt õõnestajad. Kõik oli ajaloost tuttav ning nähtud ja kuuldud. Süüdlased mõisteti süüdi ja kohtuotsus viidi täide. Paradoksaalsel kombel muide süstiga…

Midagi sellist ei kordu enam iial, ütles lõhki rebitud hingega rahvas edasi minna soovides üksteisele.

Siis viis nad aegamööda saabunud vanadus ja seegi generatsioon sai järeltulijatele nukraks mälestuseks. Läks inimpõlv ja jälle hakkasid ahnusest ja võimujanust hullunute peades liikuma mõtted sellest, kuidas maad mis muutusi vajab, paremini hoida, sest nad armastavad seda maad ja maa peaks olema roheline ning plats puhas ja rohkem põhjamaa poole ning kõik see muu.

Kuni seda möga võttis tõsiselt veel vaid pool rahavast ning tuli järkjärgult uuesti appi võtta meetmeid ning rakendada aina karmimaid piirangud. Kusagilt mujalt hakkas jälle tulema käske ning “süsteemi seestpoolt õõnestajad” võtsid nomenklatuuri absoluutses tipus kohad sisse. Väetimad, kes vaid keeleotsaga pealike tagapalgeteni ulatasid, hakkasid õhinaga täidesaatvaks võimuks.

Sinna, kuhu kunagi ajaloos väideti rajatavat tulevikuraudtee, olid jäänud vaid sügavad, mustendavad lahvandused. Maaema varandus oli laiali tassitud. Sellest üksikutele osaks saanud odavast asjaderikkusest oli saanud ajalootolm.

Ja siis küsiski Jumal: “Mida ma sellistega teen?”

Rahvas, kellel on lugu. Maa millel on nägu.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Viimati naersime koos kalli naisega nii, et hing oli rinnus sõlmes ja rõõmsad pisarad voolasid silmist. See oli nii joovastav ja mõnus, et peale seda oleme mitmel järgmiselgi õhtul igatsenud lihtsalt naerda. Naerda südamest ja tunda vaimustust huumorist ning selle ääretutest variatsioonidest. Kui on midagi, mis meid üksteise külge kindlalt liidab, siis see on meie pöörane huumoritaju.

Et elame ajal, kui naer võib kedagi häirivalt segada või suisa endast välja ajada, siis ma parem ei täpsusta, mis meid kahte viimati nii metsikult naerma ajas. See tuli seest poolt. Absurdi tunnetuse habemenoa teral, paljasjalgselt tantsiskledes. Ühel pool selge arusaamine sellest, miks see kõik nii kuradima pööraselt naerma ajab. Teisel selgusetu kaos sellest, mis minuga hetkel toimub, et see kogu keha läbiva energeetilise laenguna tunduv just nii kaasa krabab.

Mõtlen aegajalt mõne inimese peale. Viivuks. Lihtsalt küsin endalt – huvitav, mis sellele inimesele päriselt nalja teeb? Mis teda tõeliselt naerma paneb. Kerguse ja ennastunustava lusti ning pidurdamatu tulvana? Tegelikult ma muidugi tunnistan, et ma hetk tagasi natuke luiskasin. Ma ei mõtle tegelikult inimestele, kellel ma kogemuste või oletuste põhjal julgen kindlalt öelda – tal huumorimeel lihtsalt puudub. Selle asemel on mingi astla sarnane alakehaosa, mis on ühendatud otse sapipõiega ning mis töötab nagu kusepidamatuse all kannataja till. Vaevast vabanemise võlust ning kusesirina kergendavast kõlast kõrvuni kaarduvate kriipsus suude grimass.

Neid humoriste on palju. Nagu songarmaale vedelema jäetud kartuleid peale lohakat kombainiga noppimist. Hunt nendega. Kui sitasoe hingeõhk iiveldama ei aja, kuulad omi mõtteid mõeldes selle mögina lõpuni ning isegi äärmise häda märgiks ei hakka selle pongestuse peale muigama. Kohutav on aga see, et neist loendamatult rohkem rähkleb täna sompus taeva all neid kõlupäid, kes eelpool kirjeldatud koomuskimeeste karvade ja küünteta eesnahkseid nalju, joviaalse rõõmuga ennastunustavalt jumaldavad.

Ma ei haletse sante. Pole iial kedagi haletsenud, kes kõigiti kõlbulikud inimesed, aga saatuselt saadud puudega läbi elu kulgevad. Nende seas on mul sõpru, keda armastan ning see on aus ja ehe. Neist aga, kellel huumorimeel puudub, on mul siiralt hale. Kohe täitsa siiralt muide. Pole kurvemat saatust, kui sitt fantaasia ja haleolematu huumoritaju, sest selle õnnetuse puhul lohutab üksnes teadmine, et ta ise seda ei tea.

Esitan seepärast täiesti siiralt ja tõsimeeli väljakutse peaminister Kaja Kallasele

Kaja, anna mulle 30 päeva aega.

Selle ajaga ma tõestan, et sajad inimesed, kes täna tuliselt eitavad, vaidlevad ja võitlevad, rahunevad ning astuvad sealpool kallast sillale mis toob üle kuristiku tagasi oma armastatud koju. Heasse Eestisse, kus on soov elada ning rõõmsat tulevikku luua.

Need sinu tänased õukonnaklounid kes karkudel kooserdades kärtsuga peeru lasevad ning näpu taeva poole tõstes ütlevad – lamemaalased vist…või vaktsiinivastased jne.

Igal juhul – ei aja nad kedagi naerma peale nende endi ja ülejäänud ümisejate, kelle heaolu, õnn ja huumor seisnevadki üksnes selles, kui kedagi teist kiusatakse või mõnitatakse.

Usu…veel ei ole lootusetult hilja, aga see aeg tiksub kiiremini kui sa oletad.

Sellest väljakutsest ei kaota keegi, võidab aga terve Eesti! Millal iganes see Sinuni jõuab – ütle vaid ja paneme kellad käima. See on dialoog…sinu otsus.

See oli umbes kella viie paiku hommikul. Nägin maja ümbruse kõrgeid kuuski latvadega lehvitamas, nagu saadetaks teele kedagi tähtsat. Tormihoiatus anti juba eile. Ehk isegi varem. Ma räägin kuulduste jõudmisest läbi sõprade, et on tulemas korralik torm. Umbes kella viie paiku, käis üle kogu mustendava taevakummi heleroheline sähvatus. Ma olen elus näinud nii välgu kui suurtukiväe valgust. See toon erines kõigist varem nähtutest. Täna hommikul sähvatas taevas sekundiks heleroheliseks, nagu viiv virmaliste tantsust või suure staadioni valgustus, mis süttib täissärasse enne tähtsat mängu. Ootasin mis edasi. Kõuemürinat ei tulnud. Välk see ei olnud. Jäin asemele ja vaatasin läbi pritsmetipulise aknaklaasi pimedasse oktoobrisse ning jäin midagi ootama.

Sealt hakkasid tulema Sinu teated. Häbi tunnistada, et tundsin ennast nagu kadett, kes on akadeemia lõpuballil oma saatjanna pärlikee katki teinud ning püüab laiali lendavaid ja põrandal põrkuvaid ümmargusi kivikesi õhust kinni püüda. Inimvõimetel on piirid, isegi seal, kus antakse võtta mis võtta annab.

See on teile meeldetuletuseks, ütles Ta selgesti.

Tuletagu see kõik mis praegu oli on ja tuleb, meelde seda mida on aeg juba maitsta andnud. Enam ei ole mitte kuhugi peita ei valu, silmi ega südame kurbust. Nõnda samuti kui jääb nähtavale ja pole enam võimalik peita oma ükskõiksust ega teeseldud kaastunnet. Te ei saa enam seda mängu jätkata, mis nagu aastateks ekraanile kuhtuma jäänud seriaal, sinises kirikus pöörlema on jäänud. Teil on igaühel oma vankumatu tõde ja lugu sellest, mis teie arvates juhtus parvlaev Estoniaga. Niisamuti nagu on täpselt just teile teada, veel täna elus olevad hinged ja nende keeruline saatus. Otsige oma lambukesi lubjapõletajate linnast. Seal on sadam ja raudtee. Keskväljakul barokse tornikiivriga kirik, mille kellatornil on kolm aega näitavat kella. Teekond sinna algas põhjamaal paikneva konsulaadi kaudu. Edasi elamise rahu, koos uue identiteediga, manustati provintsisaare hospidali suletud surnukuuris. Dokumendid anti peale pikka teekonda salastatud logistikaga sihtkohas. Nad ei otsi omakseid ega tea neist, sest nende sidemed iseenesega, lõigati piltlikult ja sõna otseses mõttes läbi nagu laborirottidel. Nad on Dominikanis, otsige sealt, kui usute et tahate nad üles leida. See taaskohtumine ei anna ühelegi teist mitte midagi tagasi. Niisamuti ei vii see uuesti nägemine kedagi edasi. Te olete seda teinud ning oma käsi te sellest puhtaks ei pese. Keegi teist pole ilma süüta. See on te sisse ehitatud, nagu seemned õuna südames. On ellujäänud ja on need, kes andsid oma elud. Mitte midagi vahepealset ei ole olemas. Ellu jäid need, kes merest päästeti ja need kes ei olnud sel ööl Estonial. Elu andsid need, kes olid laevas või keda päästa ei suudetud. Rohkem kedagi ei ole.

Roheline sähvatus oktoobritormi hommikupimeduses jätkas. Mina kuulasin. Kuulasin, kuidas tuul taob oma trummi nagu teadjamees-šamaan. Tundsin, et teda ei huvita, kas ma jõuan kõike jälgida, meelde jätta ja kirja panna. Ekstaatiline raju, millega ehe energia liigutab suuri asju kohalt ning peksab pisemad pilbasteks ja seejärel kaootiliselt laiali. Ta kisendas. Nii selgelt, et ma kuulsin ta sõnu nagu kellegi häält. Teie laev on jälle metsikus kreenis! Ta on külili pekstud ja hulbib abitult, suutmata end kiiluvette tagasi saada. Te viibite taas kesk karjeid ja hädakisa ning abita jäänute allavandumise valu. Teist üliüksikud püüavad anda maksimumi, et nagu ema-last kedagigi aidata. Ülejäänud hoiavad end pingutusest lõhkeda tahtvate soonte piiril, küüntega külmast rauast kinni ning neavad. Neavad et nemad ja mitte ükskõik kes teine. Deja Vu… Tundub isegi kergendusena, kui keegi ülevalpool teid, alla andnu, laseb käed lahti ning viib kaasa. Kõik alla jääjad keda nagu langev vasar kesk lahingut pähe tabab. Te olete rahvana jälle samas kohas ja igaüks seisab jälle üksnes enese ellujäämise eest. Miski poleks enam õilis, kui tunnistusi jagaks langejad. Selle pärast saavadki rääkida need, kelle loost saab ajateljel asi – ka kaotusest. Ellujääjad kaotasid end igaveseks ära ja jätsid sinna hirmsasse öösse. Alustasid ärgates uutena ning iseennast kõiges olnus kõrvalt nähes. Südamele antud tunnistusi muutes ning saatusest kui sõbrast rääkides.

See varahommikune heleroheline sähvatus on Estonial hukkunud hingede karje. Meie nägime seda ja tundsime, mida teie jälle kogeda igatsete. Ärge soovige ses uues laevahukus ellu jääda, vaid hoidke ära see hukk. Te ei tea, kes teist läbi minu tahte, saavad kogemuse mida nimetate ellujäämiseks ning kellele ma annan uue elu. Mida te täna teineteisele teete või ütlete, ei lähe mulle korda. Ma ei vali teie seast ilukõnelejaid ega heategijaid nagu ma ei vali valetajaid ja kurjategijaid. Ma ei hooli te ühestki selgitusest, kui näen et kuulekad peksavad lojaalseid, sest kui ma seda näen, olete te minu otsuse kätte saanud, läbi lugenud ja omaks võtnud. Teie pole millegi taevaliku täideviijad vaid omakeskis otsustajatest kõige häälekam publik avalikel hukkamistel. Te pole siis enam keegi, sest teid ei ole siis enam olnud, olemas ega tulemas. Ses varahommikuses sähvatuses oli selgesti kuulda ka Urmas Alenderi hääl. Prohvetliku manitsusega säält teiselt poolt vett. Ta ütles sõna sõnalt: “Läksin ja täitsin selle käsu, mis minu loomise hetkel mu soontesse susati. Seal ta eluna voolas, südametuksete survel”.

See pole lauliku saatus vaid sõnumitooja prohvetlik ettekuulutus.

See on KOIT. See on PALVE. Olgu siis laulude, loitsu või saagana, aga Tõnis Mägi ei ole oma sõrme kuradile andnud, sest ta teab mille pärast ta hing muretseb. Alender hüüdis – “Kuulge ometi seda tormi hoiatust. See laev ei jõua kaugele ega tule enam kunagi tagasi” – nõnda nagu täna hüüab Tõnis Mägi PARANDAGE MEELT.

Nelikümmend üheksa ja Üheksakümmend neli. Numbritena 49 ja 94

Siberisse küüditamine ja Estonia põhjalaskmine sündisid inimmõttest. Te endi peades. Kui neile tegudele võhivõõraid peremehi kuulekalt teenides õla alla panite. Ma ei karista teid! Vastupidi – ma armastan ja hindan teid väga. Üksnes seepärast ma annangi valikud mis on mu õnnestunum osa kogu loomingust ja loodust. Valikud teha seda või teist, mitte tõusta või langeda nagu paks üksmeelne mass kõlupäid, kord üles ja siis alla. Mina annan teile mõistuse ja mina võtan teilt selle. Otsustama kippujad, kes teiste üle kohut hakkavad mõitsma, teevad valiku, mis on minu loodud nagu seegi valik, et lasta rahumeeli enda üle kohut mõista.

Ma küsin täna – kelle võitlus see on?

Sa hoiad viimast rammu kokku võttes jääkülmast reelinguservast. Su pea kohal räsib raevukas tormituul ja tühjuses allpool, ootab mustendav põhjatu meri. Ma küsin sinult uuesti – kelle võitlus see on? Mille või kelle nimel? Usud sa suutvat ses olukorras päästa uppuv ESTONIA? Vaevalt. Suudad sa päästa neid, kelle jõud ilmselgelt enne otsa saab kui sinu oma? Sina kes sa uppusid, sest kellegi ennastsalgav elutahe võttis end kokku obaduseks, mille said kui olid juba peaagu pääsemas. Sa ju mäletad ta nägu nagu temagi mäletab sinu oma…igavesti, kõikjal.

Ole nii kallis ja pane ennast režiimile, kus sa leiad ise omal soovil, seitse minutit oma eluajast ning oled minuga mõttega kaasas. Kui see on parasjagu millise iganes põhjuse tõttu keeruline ning sa otsid lihtsalt nagu tuvi, asfaldiga sama värvi toidukõlbulikku ainest, tuiates nokk õieli ja silmad kahel pool pead, lase edasi. Astu hiljem läbi, kui parem hetk ning rohkem aega.

Ahastus

Justnimelt ahastus on selle tundevärvi nimi paletil, mida praegu häbenemata pintslikarvadesse võtan kui sõnadega maalima asun. Ahastuse tekitajaid tuleb muudkui juurde ning toru otsik kust seda peale lastakse, venib surve tõttu aina laiemaks. Äng ja masendus mis tekitavad tunde juba hallatamatust hullusest.

On oktoober aastal 2021 ja toimuvad taaskord valimised.

Tõele au andes, ei ole ju enam suurt vahet tänase Eesti ja omaaegse despoodi Robert Mugabwe aegsel Zimbabwel. Ses mõttes, et riigitüüri juurde on end aastateks positsioneerinud kõige lihtlabasemad hüvedesõltlastest heaolu parasiidid, kellede sõnumid pööblile on kaotanud sellegi hea maitse piirid, mida nõukogude ajal valvas õlleka ümarlaua reeglistik.

Mis asi see on?

Mis asi see on mis ümberringi toimub?

Kuidas on see võimalik, et mitte üksikud indiviidid, piirkonniti elavad inimgrupid või riigiti elavad etnilised kogukonnad vaid in corpore KÕIK on kaotanud aru?

Jah. Sina ka!

Ja mina ka.

Olgu, iseenda jätan sellest võrdlusest välja, mis puutub optimistlikku vastu tuuleiili kusemist, sest olen pigem radikaalne pessimist. Ma lihtsalt ei usu, et väikest Eestit ja kogu ta rahvast, on võimalik veel kannast haarata ning välja sikutada sealt, kuhu ta on pea ees omal jõul üleni sisse roninud.

Sealsamas on täna kogu inimkond ning valdava enamuse rahvaste jaoks pole enam ruumigi, et seal pimedas sooles ennast ringi pöörata ja välja ronida. Need, kes aru saanud, kui sügavale on jõutud, ei saa isegi pepu ees tagurdades välja, sest tagant tuleb uue hooga üha uusi peale.

Nii ongi võimalik, et tee mis sa tahad, pead sa üleval parasiiti, kes on eelmise võimutsükli vältel sulle su oma raha eest elada võimaldanud ning selle eest sinult lausa palka saanud. Täna jälle, viib ta kuluhüvitiste arved raamatupidajale ning laseb sinul maksta kinni kogu selle odava plastmassist sita, kuhu ta oma näo, nime ja järjekorranumbri valimisnimekirjas on trükkinud. Sina käid tööl ja kaardud oma kohustuste all, et see lojus saaks elada sinust paremini mitte selle pärast, et ta saab palka mittemillegi eest, vaid erinevalt sinust ei ole tal isiklikku vastutust millegi ega mitte kellegi ees. Selle kõrges kaares näkku-urineerimise litsentsi nimi on mandaat. See kusjuures ei ole mitte toetus tema korda saadetule, vaid sarnaste karjakäitumine. Mis see selline on?

See on harjumuslaiskus, pealiskaudsus ning ignorantsus erinevuste mitteuskumises. Lihtsustatult öeldes – harjumus, nagu peale potilt tõusmist sinna kiire pilgu viskamine.

Selle käitumise ajendiks ei ole midagi muud kui samastumissoov. Nii pakutaksegi iga nelja aasta tagant väga erinevaid parte. Juba väsinud ja sorakaid ning täiesti verisulis, kes kõik lubavad millessegi olulisse oma mõõtmatu panuse anda. Oluline sünnitatakse võimule saades. Selle läbi, et vaikselt nagu metsaveotraktori vints, kerib kõri kägistav maksude ja hinnapoliitika end su kõri ümber iga päevaga koomale. Sa annad oma osa panusest ühiskonda mitte sinna, kus see võiks sinu või minu südametunnistuse järgi tegelikult minna, vaid lihtsalt ära.

Ma ei oska seda pilti teistmoodi silme ette manada kui kaadriga lastefilmist “Nukitsamees” ja selle “Rahalaulu” episood.

Olav Ehala üks filmimuusika lihvitumaid ja imetletumaid pärle, mida igaüks peast teab, kõrvus kajamas.

Ma olen Kusti ehk Ülari Kirsipuu ning enamiku teiste lastega ses filmis ühevanune. Mind on ikka üks küsimus veidi kummitanud, seoses selle filmiga. Kahjuks ei saanudki talle vastust, sest Helle Karis kes juba Eesti iseseisvumise algusajal õukonna treppidest alla tõugati, ei anna selleks enam sealpoolsusest võimalust. Ikka ja jälle avastad sa, et suhtled inimesega ning arutad temaga maailma häid kui halbu külgi, ega tea kartagi, et ühel hetkel teda enam ei ole. Nõnda elus lähebki.

Niisiis…

Kui need metsakollid leidsid rahapaja, siis iseenesest mõistetavalt läksid nendegi silmad õnnest punni ja meeled möllama, kuid…mida kuradit nad metsas selle rahaga teevad? Kuhu nad sealt lähevad, taskud kulda täis, kuued seljas kasiinosse või? Lihtsalt inimloomusele nii omane loll rõõm rahast, ka sellest millega sittagi peale ei ole hakata, on just see millest räägin.

Said juba aru, kuhu ma oma jutuga tüürin. Just nimelt! Paradoks on milles? Selles, et Nukitsamehe pere metsakollidel oli terve pajatäis kuldmünte, millega peale kõlina saatel mängimise ja omavahel laiali jagamise muud tarka ju teha ei osata. Või söandad sa oma silme ette manada majandustaikuunist Tölpat, kelle hallata on mitte metsakollide pere, vaid kogu maa majanduselu juhtumine? Mõhk? On ta su meelest tegelikult ka pädev peaminister? Kui, siis võibolla tõesti üksnes seepärast, et istub kullapaja serval ja teab, et raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastus. Siit edasi fantaseerides on ilmselge, et vanamoor alla presidendi rolli ei lepi ning tumm ja nähtamatu vanamees ahju peal, kes aegajalt karguga vehib, saabki üksnes selle ees oma kopsaka hüvede paketi.

Mõtlen praegu, et kes on siis Nukitsamees? Äkki see kolme sõna rääkima õppinud poisiklutt ongi Eesti…? Kelle juurde kogemata laanes ringi kolades ära eksinud NATO-Kusti ja EU-Iti sattusid?

Need kaks pandi hirmu ja sunniga otsekohe tööd rabama ning mõistagi viis see põgenemiseni millesse haarati kaasa ka Eesti-Nuki. Ta viidi sinna, kus kedagi ei karistata ja kõigest saab üle headusega ning lauldes. Ta lasi maha raspeldada oma sarved ning küürida end puhtaks igasugusest immuunsusest, asendades selle puhta särgi ja steriilsusega.

Mu loo resümee on lihtne. Nukitsamees viidi paradiisi. Seal on tal võõrasisa ja võõrasema, poolvennad ning poolõed. Steriilsus ning säng suures ühises magamistoas, rivis teistega. Kõik tema ümber hoolivad nii üksteisest kui Nukist ja armastavad teda nagu oma, sest ta ei räägi peale “Nuki-pähh” ja “Nuki-attaa” rohkem midagi ja hea ongi. Küsimus on hoopis varanduses! Kullapajas, mis on peidus paksus laanes, suurte põlispuude all peituvas kollipere metsaonnis.

Viis aastat tagasi rääkisime Hellega, et millest võiks rääkida Nukitsamehe järg – teine osa – “Kümme aastat hiljem”… aga see käib meie ümber, vastas ta. Kas sa ei näe?

Ja tõepoolest. Nii see ongi. Täna – kohalike omakasupüüdlike valimiste päeval 17ndal oktoobril 2021, käibki Nukitsamehe filmi jätkuosa.

Vali meid – meie toome kollide käest kulla ja ehitame selle eest mänguväljakuid. Vali meid – meie võtame maha selle marjulistele eluohtliku padriku ja rajame sinna ilusate inimeste kodud. Metsa sisse, mere äärde, kesklinna lähedale ja tasulise parkimise piirkonda.

Olin ise ka. Neli aastat tagasi Viimsis, kohalike omakasupüüdlike valimiste finalistina poodiumikohal. Õppisin seal, et kulunud kõnekäänd – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, kõlaks paremini nii – kui kuidagi ei saa, siis Reformierakond ikka saab. Seepärast ei kandideeri, ei hääleta ega osale enam ses mängufilmis. Metsakollide rahapada on juba ammu laiali tassitud, aga kuna külarahvas veel usub, et see on alles, sest seda legendi lollpeadele ikka ja jälle jutustatakse, arvavad paljud endistviisi, et just nemad teavad, mida kollide kullaga ette võtta, et üksnes ja ainult head teha. Peamine, et saaks kollide kullale käpa peale.

15.oktoober 2021

See kuupäev on vaja meelde jätta! See on viimane vaba reede. Edasi läheb juba niigi hullunud loom pöördesse ning juhtuma hakkav võtab sõnad suust ka päris elu näinutel. Ei, see ei ole juba igapäevaseks saanud ja argine hänglemine. See on uue koodiga süütevõtme suskamine lukuauku ning pool pööret päripäeva, mis toob enesega kaasa mäletatavate aegade ennenägematu muutuse. Rohkem kui kolme miljardi inimasuka aeg sel planeedil saab mõne ees ootava aastaga otsa. Need on me lähedaste, tuttavate, sõprade ning pere ringist võetavad hinged. Me ise võime olla väljavalitud ning saada sellele elukogemusele viimasteks füüsilisteks kehadeks. Mulle kallis hing on kunagi vestluses öelnud, et peaksin olema väga hoolas oma manifesteerimistega. Neil, nagu selgub olla meeletu vägi ning energia, et muutuda varem või hiljem jahmatavaks tegelikkuseks ja saada reaalsuseks. Sa ei tea, ega kujuta ette kui palju vaimujõudu ja energiat olen kulutanud, et klaarida osakestki sellest, mille manamisega ükskõik kellele haigettegijatest nende kurjus ja pahasoovlikkus tagasi saata. Miks me seda teeme? Miks soovime ja lausa manifesteerime teistele halba? Äkki seepärast, et oleme just niisama elus ja samal ajal pealtnäha elutu, nagu liiv, millega lapsena rannas või hoovis mängisime?

Õpi palun kiiremas korras leidma ja mõtestama oma enda ehedat tegelikkust! See on praegusel momendil kõige tähtsam. Sinu tegelikkus seisneb su praeguses arengufaasis, kuhu omadega jõudnud oled. Mitte punkt, kus oled, vaid telg, mille ümber pöörled, sest paigalseisu ei ole olemas ei sünni- ega surmahetkes. Kõik. Absoluutselt kõik, käib igavesti seisvat vertikaali-pidi. Algus ei ole üldsegi mitte seal, kust arvad et oskad mingeid märke lugema hakata. Kusagil kaugel, aegade taga ja sinust vasakul. Niisamuti nagu lõpp ei ole kusagil ees ootavate aegade taga. Kaugel ees ja sinust paremal. Horisontaalselt kihistub üksnes elu enese vesi, ükskõik millisel kolmel temale omasel kujul. Nende vertikaalsete etappide vahel, mida võiksime nimetada “kihtideks” on samuti kihid. Meie ei näe alati neid kihte, mida näevad teised. Nii nagu nemdki ei pruugi näha meiega samu kihte. Need ei ole päevad, ega tunnid ega ka minutid. Need ei oma ajalist mõõdet, vaid on terviku erinevad ajastud. Inimkonna pidevas muutumises tekkivad ja kaduvad energiate ajastud. Mingit kauget aega minevikus ega tulevikus ei ole olemas. Nagu ei ole olemas minevikku ja tulevikku ennastki. Sellist, kust arvad ennast ja teisi inimesi tulnud olevat ning tänasesse kohta jõudnud. Me oleme lihtsalt selle ajastu tolmuosakesed, kogu arenguprotsessi süsteemis, mis ühel hetkel saab lihtsalt otsa ja millisesse meil tegelikult iial füüsiliselt sekkuda ei õnnestu. Sellisel moel, nagu oma lihalikkuses ette kujutada suudame. Sel vertikaalselt kujuteldaval teljel on siiski oma alumine ja ülemine poolus. Nii seal kui seal, üleval kui all, puudub aga “ots” kui niisugune. Selle asemel on meile kõige arusaadavamalt öeldes gaaside segupilv. Sa oled harjunud kuulma seda hingeks nimetatavat ja omamoodi midagi hinge-laadset see võib isegi olla, ent tal puudub kõik, millega oleks teda võimalik mõõta. Ta ON ja samas ei saa mitte keegi näha ega mõõta selles mingitki muutust, sest tal ei ole väärtussuurusi millega olemust mõõdistada või määratleda.

Kibeled küsima ma tean. Soovid et näitaksin sulle pilti, mis siis saab, kui see uue koodiga võti selles ajastut muutva masina süütelukus, päripäeva pool pööret teeb.

Kuula siis

Ajastute ots – mitte see gaasiline millest ennist rääkisin, vaid elukogemusena kirjeldatav periood. Tükk, kui soovid. Olenemata sellest, millised on su enda seatud piirid sellele, ehk kui kaugeid esivanemaid sa tead ning kui palju on sul lapsi ja lapselapsi. See kõik lõppeb alati ja annab alguse uuele. Kui on jõutud kogu jõu loovutamiseni VALELE. Mitte midagi ei ole selles halba. Veelvähem on ses paradoksaalsel kombel ainet mida ennast salgavalt muutma asuda, et olemas olev päästa. Piltlikult on see samasugune hetk, kui kõik märgid sedastavad üheselt ja selgelt, et on saabunud surm ning elu tagasi kutsumiseks on küll meeletu soov, ent puudub tagasitee. Elu valib selle tee. Elu ei lahku kehast horisontaalselt, tagasi ammu olnud aegu ja nõnda ei suundu ta ka paremale, ees ootavasse aega, sest see aja teljeks nimetatu ongi see “väike valge vale”. Pole ajuvabamat määratlust kui elupäästmine ja elupäästja. Teisel surra lasta on siis mis? Uudishimulikuna pealt vaadata, kuidas teise keha saab aineks mida nimetame elutuks ehk surnukehaks on siis mis? Mis on see, kui vaatame pealt mängu-surma või mängult elu päästmist kunstis? Näitleja nimi sealt tulebki muuseas. Kui inimene mängib kedagi või midagi, on ta mängija. Kui ta aga sünnib või sureb, olgu siis laval või kinolinal, on ta näitleja. Keedupeeti võib ja saab mängida, sündi ja surma mitte kunagi…mõtle sellele palun korraks

Mingem aga edasi

Uus kood lõpetab VALE ning kõik sellesse uskunud lahkuvad. Ajastu, milles täna oleme, on pärale jõudnud. Kohta, kus enam ei kõhelda ning seisundisse kus enam ei kahelda. Ühed saavad otsa, teised vaatavad seda õõvaga pealt ning see protsess ei kulge eluigadega mõõdetavas aegruumis. Me oleme otsustanud. See, kuidas meile paistab elu ÕIGE pool ning kogeme iga päev kohkumisega, et teiste jaoks on see absoluutne VALE. Meetodeid ja vahendeid enda õiguse tõestamiseks ei valita. Nii on see eelpool kirjeldatud vertikaalsel teljel keerelnud alati. Austatakse elu, luuakse koos ning jõutakse siis ikka ja jälle sinna, kuhu me teiega nüüdseks jõudnud oleme. Meid on liiga palju. Meid kokku ma mõtlen ning põhjus ja probleem on selles, et lisaks meile, kes me olime alguses, on kurat teab kust tekkinud vaata et teist samapalju NEID. Oleme meie ja on nemad ning kes on paha – pole kahtlust…

Kas sa nüüd saad aru, miks keegi “meist” ega samuti keegi “neist” ei vaevu enam kedagi veenma vaid viime sisse piirangud, keelud, ettekirjutused, kontrolli ja lõpuks vägivalla? Üksnes nii saame lahti kõigist neist ja ülevaate kõigist meist. Hirmutamise aeg selles ajastus on läbi ning algab järgmine etapp mille kohta ei tea tegelikult keegi, kes jäävad alles. Kas need kes on end kaitsta soovides läinud kaasa, või need kes pole seda teinud. Ühed surevad ja teised surevad sest niikuinii kõik surevad, vahe on vaid selles, kes hakkavad langema loogu, kelle keha aga kestab.

Vaktsiinidega ei ole sellel kõigel mitte mingit pistmist!

Edasi saavad üksnes need, keda robotid edasi lasevad. Sa istud ankeedi taha, et täita CV asumaks tööle, et toita ennast ja oma pere. Su ees on kastikesed, mis on tähistatud punase tärnikesega ja sa pead need kastid täitma. On küsimus, kas sul…ja tegelikult seesama robot juba eelmisest korrast teab niigi, seega ei saa sa ei valetada ega ka mitte kasti oma andmetega tühjaks jätta. Me näitame oma QR koode üksteise seadmetele, kes otsustavad meie eest kuhu me kuulume ning kes me oleme. Nii meie kui nemad, sest meid kontrollima asunud süsteem on nagu surm. Meil puudub võime sellega muud teha, kui üksnes esile kutsuda. Ennast või teisi ära tappes, läbi eluks olulise hävitamise või ulatusliku kahjustamise. Igal ajastul eksisteerib teatud hulk inimesi meie seast, kes näitleb ülejäänutele oma olematut lähisuhet ja erisidet selle kõrgemal- ja kaugemal asuva “süsteemiga”. Kogu universumi müstika ja valitute valgustatus ning saladuste ja teadmiste saladused ja sügavus on seesama mäng mis leiab aset igal õhtul kui eesriie teatris avaneb. Sa situd ja nikud samamoodi nagu inimkõnts kellest mööda vaatad või käskija keda aupaklikult kummardad. Sa oled samasugune nagu nemad ega erine millegi poolest neist, kelle kohta ütled meie. Kujutle, et sa ei tunne ega tea numbreid. Mitte ühtegi neist. Kuidas saab sind siis veenda millegi ohtlikkuses või ohutuses, kui sind ei saa manipuleerida läbi arvude keele? Kuidas sa ilma numbriteta tead, millal su käsi kullas või perse mullas on? Numbrid tulid kohe, kui oli vaja hakata valetama. Sinnamaani oli inimene oma täiuslikkuses loodud hakkama saama just sellisena nagu ta on. Kogu aeg on kaks inimest omavahel turu kaubeldud saanud. Keelt tundmata niisamuti – sõrmedega. Algas aga ahnus, oli vaja kiiresti välja mõelda sümbolid, millega tähistada valet. Teadmiste kuningaks kutsutav matemaatika sündiski selleks, et mõista kiiremini ja näha läbi kellegi kavalus ja vale.

Me ei sure koroonasse. Mitte keegi meist. Inimest luues lihtsalt ei mõeldud sellele, et paneme inimese sisse “selle” ja kui tuleb koroona, lülitab see ennast välja ning saabub surm. Keeldumine mõtisklemast oma surma üle, öeldakse olevat keeldumine mõtisklemast oma elu üle. Numbrid, olgu need millised tahes, püüavad panna meid kartma saabuvat surma, kui me keeldume elamast nii nagu see kellegi teise poolt tundub olevat ainuõige. Kusagil joob praegu keegi kohvi. Ja veel kusagil joob just nüüdsama keegi teed. Tunni aja pärast on üks neist teise tapnud, pole tähtis kuidas ja miks, mõlema ELU läheb edasi – nii nagu elul on kombeks edasi minna meist sõltumata.

Jõudsin metsa, kui oli veel valgust. Tagurdasin auto teekõrvale nii, et kui ses olematu liiklusega metsatukas keegigi peaks teed mööda liikuma, pääseks ta ilusasti mööda. Lund oli sadanud pausidega viimased poolteist nädalat. Lahti lükatud metsavaheteed, palistasid kahel pool kitsa lumesaha lükatud vallid. Surusin autoukse lihtsalt kokku, et mitte tekitada helisid, mis karges talveloojangus kaugele kostaks ja sigu ehmataks. Enne kui auto juurest liikuma asutasin, kontrollisin kas kõik on kaasas. Taskulamp, binokkel, nuga, sigaretid, tulemasin, püss, padrunid, dokumendid ja seljakott, kus termos kuuma teega ning sinkipidi suudlevad kaasaleivad. Iial ei tea ette. Võib minna nii ja võib minna ka naa. Siga võib tulla üksi või karjaga. Üsna ootamatult ja kohe või peale pikka ootamist ja siis kui silm enam seda ei erista keda lasta ning tuleb tühjade kätega jahikantslist alla ronida ja koju tagasi sõita.

Õues oli külm. Tahtmata liialdada, aga sinna paarikümne kraadi kanti alla nulli kohe kindlasti. Päike kukkus peaagu et kuuldavalt noore kuusetuka taha ning kuu ajas end sirgu, nagu kass kes ringutab, haigutab ja teeb njäu samal ajal korraga. Lumele joonistusid külmad varjud ning kogu mets muutus nagu mustvalgeks loodusfotoks. Talveöös on metsa nägu imekaunis.

Kindasoojade sõrmedega toppisin padrunipessa vaskses kestas laengu poolmantel kuuliga. Mu vintpüssi salve läheb kolm padrunit, aga varitsusjahil sa ju rohkem kui ühte pauku teha ei plaani, sestap jätsin lisapadruni käepärast. Asusin ootama ja tunnistan, et see tunne ongi jahilkäimise juures minu jaoks kõige mõnusam. Sa ei tea mitte midagi, mis saama hakkab ning see tunne on väga eriline. Võrrreldav endale esitatud küsimusega – kas Jumal kuuleb minu soove…

Minu seekordne soov oli küttida üks metsseapõrsas. Lubatäht selleks oli seadusekuulekalt taskus ja jahi alguses korralikult avatud. Kes ei tea mida see tähendab, siis on luba küttida antud välja ühe uluki jahtimiseks väga täpse määratlusega. See luba kehtib üks kord – kuni on realiseeritud, ehk teisisõnu käib asi nii, et kütt enne kui ta relv seljas jahile astub, avab jahiloa. Selleks pole vaja muud, kui kirjutada loale ettenähtud lahtrisse õige kuupäev ning allkiri. On jahijumalanna Diana armuline, lõpeb koos ühe metslooma teega ka selle loa kehtivus, ehk peale tabavat lasku, sulgeb kütt loa, märkides tabatud uluki lahtrisse jahitulemuse.

Jahitornis istudes toimub ajaga midagi arusaamatut. Elu su ümber justkui tardub paigale, viivuks mille sa ära tunned ning läheb siis pöörase hooga käima nagu hea lugu. Nii iga kord. Kõik sinu ümber on korraga nii toimekas, enesestmõistetav ja sealsamas uudishimust ning valvsusest tulvil, et üksnes linnastunud inimmassi keskel elades see hoomamata jääbki. Siin laskub unest ärganud ämblik mööda niiti otse su silma ette. Vaatab su pupilli nagu musta auku ja läheb siis kärmelt tuldud teed üles tagasi. Kõrv eristab hääli mida on nii palju, et nende algpunkt jääb mõistatuseks. Selles vaikuses kaovad distantsid ning ruumikaja kaotab oma tähenduse. Sa tead, et nii raksatab oks ettevaatlikult astuva põdrapulli jala all, aga hoopis mäger tuleb ruugete okastega okste alt lagedale ning veab pea kuklas ninaga õhku.

Ja sealt nad tulevad. Kaks, kolmas, neljas. Juba on neid kümmekond. Veel tuleb. Esimesed tulijad on noored. Kui need ennast mitte millestki häirimata lumiseid mättaid pahupidi pöörama hakkavad, julgevad ka suuremad vaikselt välja imbuda. Kesikud on sel aastal väga tumedat karva ja hästi söönud. Vaatan neid, süda paukumas rinnakorvis ja mõtlen endamisi, et ah nii hästi elate. Rõõmsad loomad. Muidugi ei malda ka pereproua ise pikalt oodata ning liigub äärimse ettevaatlikkusega lagedale astumata, metsatumeda foonil. Tema teab. Noored on hulljulged, põrsad aga päris pöörased. Neil pole milletski midagi ning rahmivad äkilisi liigutusi tehes teineteise jalge alt kuldseid maisiteri nosides nagu noorukid kiirsöögikohas friikaid sheerides.

Tõstan vaikselt nagu tigu oma sarvi, kui on julgenud pea karbist välja pista, püssi kantslinurgast palgesse. Lükkan tolmukümbeme vaikust matkides kiikril katted eest ja vaatan optika otsast sisse. Ringikujulises vaateväljas mis kogu selle pidurooga nautiva seakarja mu silmele lähemale rullib, on helendav täpp ning skaalakriipsukestega rist. Liigutan aeglaselt millimeeter haaval minu jaoks, aga vaateväljast annab see laiema pildi ning leian sebivas seltskonnas selle keda otsin. Jälgin teda ja seda kuidas teised temaga käituvad. Ta on selles karjas üks õnnetu isend. Näen, et midagi on tama vasaku esijalaga. Hoiab seda maha toetamata enese ees õieli, ning hõnkab oma kolmel jalal, sõrgadega kõvale lumele jäljepritsmeid jättes. Ta on niruma olemisega ning nähtavalt enda eluõiguse eest kõige rohkem võitlev kommunist ses häälekalt süüa lätsutavas parteis. Lükkan kaitseriivi kuuldamatult maha ning mu sõrme alla jääb päästik.

Ma ei lase seda äbarikku, keda peaks. Mulle kangastub korraks lihtsalt pilt sellest, kuidas seesama seakari sügavas lumes elu eest kihutab, emis vedurina täistuuridel kõige ees ning ülejäänud selle sabas. Järjekorras, mille moodustavad mitte isendid vaid nende koht karja hierarhias ja füüsiline võimekus. Lõppu jäävad alati nõrgemad. Nii pole mingitki kahtust, et seesama kolmejalgne ei püsi poolt minutitki karjal sabas, kui minekuks läheb. Jätan ta alles – karja ankrumeheks ja nõrgemaks lüliks, sest sisehääl ütleb mulle – sina ei ole tema üle otsustaja. See kes otsustab, on ta juba ette võtnud ning ära sekku sellesse.

Täiskuu valguses helendaval lumel käib rõõmus õhtune sabat. Vaid kogenud vana emis veab pahisedes ninaga õhku ning kuulatab tardunult iga krõpsatust ja jätkab siis rahunedes söömist. Punt on nii koos, et selles kontrastses valguses on see nagu üks mitmekümne sibava jalaga vormi ja kujuta vana kušett. Must kogum, mille sees ei ole võimalik eristada ei nina- ega taguotsi. Püüan leida silmaga seda, kes massist niipalju välja astuks, et oleks väga hea ja kindel teha otsus, vajutada päästikut.

Seal ta ongi. Sabajupp sipsimas ümber tagapalgete, nagu ajaks ta sealt kärbseid laiali või teeks pakaselises öös sooja omale. Nina maas, nosib ta kiirelt lõhnapidi paremaid palasid otsides ning liigub magusama suutäie järel aeglaselt rikkalikuma valiku poole. Sean end valmis ja ütlen enda sees – anna mulle andeks, vend. See kelle ma nüüd saadan, tuleb kord ja võtab ka minu.

Vajutan päästikule. Raksatav pauk kajab vaikses talveöös ning üksnes viimased metsapimedusse sähvavad sabaotsad on veel silmale nähtav liikumine. Edasi on vaikus. Seal ta on. Sinakasvalge külma kuu, jäisele lumele paistvas kollaka valgusega sõõris, mis mustendava metsaringi keskel nagu järv helendab. Külili ja liikumatu. Viimase õhtusöögi viimane kaader. Ronin redelit mööda alla, lubades istumisest kangetes jalgades elul tegutsema hakata. Süütan taskulambi, siis sigareti ja lähen laskekohale. Otsin taskust jahidokumendid ning sealt kaante vahelt küttimisloa.

Pastakas raisk muidugi ei tööta selle külmaga. Võtan seljakotist aasaga rihma ning sean selle õigesti kinni. Püss rihmapidi selga, siga sädelgat pidi sappa nagu veokelk ja läbi paksu lume enda jälgedes auto juurde. Autos on töötav pastakas. Sellega kirjutan loale – metsisiga, põrsas. Kuupäeva ja kella. Ongi kõik. Kogu lugu