Z & V


Kui sul seisab ees midagi enneolematut, tunned igal juhul aistinguid, mida ei saa alla suruda. Ole sa kui guuru tahes, käib sinust kuuma jutina läbi kõik see, mida sinu meeled on valmis vastu võtma. Sõltub lihtsalt sellest, kuidas sa iseenese juhtimisega hakkama saad. Hirm millestki ilma jääda nagu ka hirm midagi soovimatut kaela saada on olemuselt võrdsed. Aga mis sest ikka nii pikalt vadrata. Kõik on ju vähemalt korra mingil enese juhtimise koolitusel käinud. Kalli raha eest kellegi tarka juttu kuulanud. Märkmeid teinud ja siis paari päevaga paremaks iseeneseks hakanud. Hakanud, mitte saanud, sest teooria ja kogemuse vahe on nende omandumise ajavälbas. Ükskord saabub igal juhul hetk, mil sellest on isegi kasu, aga otseselt väga vähe abi.

Aga asja juurde ja ilma keerutamata. Oled ehk märganud, kui palju vastuseid pakub iga päev meid ümbritsev elu, lubamata sul endal seejuures küsimusi esitada. Just vastuseid!!! Seda mida sa tegelikult ja ise teada tahad, teatakse… ja see pole vandenõuteooria, sest nii on lihtsalt, kuna küsimused mis jäävad vastuseta on nagu toit, mis käib suus ringi ega neelata alla.

Kui oled veidigi ajaloo vastu huvi tundnud, tead hästi kust on pärit “hea tava” anda võimule tulnud valitsejale niiöelda sada kriitikavaba päeva tegutsemiseks. Suure Prantsuse revolutsiooni ajast. Praegu käimas oleva maailmarevolutsiooni turbulentsis on seepärast huvitav küsida mõned lihtsad küsimused. Ma rõhutan – lihtsad küsimused, mitte need, millele pandud juba eos eksistentsiaalsuse tempel a’la “mis saab edasi?”

Minu teadmised Ukrainast on minimaalsed. Olen käinud Kiievis 2018 ja Odessas 2021. Julgen end pidada piisavalt uudishimulikuks ja teadmisjanuseks. Seepärast olen neil reisidel sõna otseses mõttes ahminud ja krabanud teadmisi, mis mind paelunud. Kiievisse lennates nägin ära ka Tšernobõli metalselt kiiskava sarkofaagi kumera kaane, mis päikese paistel kaugele läikis. Odessas oli üks mu elu ägedamaid ja ka pikemaid jalgsi linnaekskursioone väga karismaatilise ja erakordselt laiade teadmistega kohaliku teejuhiga. Neile reisidele eelnes kaks, täna minu jaoks tähendusrikast kokkupuudet ukrainlastega. Esimene oli 2008 Belgradis kui serblased korraldasid Eurovisiooni lauluvõistlust ja meie viisime sinna kultuurivahetuse raames “Leto Svet”-i. Teine Lashkargas, Afganistani Isalmivabariigis, kuhu viisime arusaama sellest, kuidas kõik inimesed maailmas õigesti elama peavad.

Neist reisidest Ukrainasse ja sealsetest kokkupuudetest kiievlaste ning odessalastega, olen saanud paar väga särtsakat teadmist selle riigi ja tema rahva kohta. Odessa on kõhkluseta üks vabamüürsemaid linnu, kus eales käinud olen. Rääkida Odessa ajaloost, jättes rääkimata selle vabamüürlikust minevikust, on absurd. Niisamuti julgen nimetada Odessat ajalooliselt üheks tolerantsematest kultuurilinnadest Euroopa ajaloos. Lenin, nagu väidab Putin ei olnud selle rajaja – FAKT! Kiiev on Moskvast vanem vürstiriigi keskus ja kultuuri häll mille rajamisega on Simbirskist pärit terrorist Uljanovil veel vähem pistmist – FAKT! Boršist olen siinsamas blogiraamatus juba ammu kirjutanud. See on ainus, millel on mingigi seos kommunistidega – punane värv – ja ohh üllatust, ka see ei ole Krupskaja mehe patenteeritud.

Eurovisioon on olnud ukrainlastega seotud aastaid. Just ukrainlased tarnivad enamasti kogu selle udupeene optika pargi, mida euroglobaalse estraadietenduse teleülekandeid tegevad proodkasterid vajavad, et … oleks äge. Näiteks Belgrad Arenal, kus oli kord nooruses vajadus esineda, toimetas selle kolm korda Saku Suurhalli mahutava saali lae all ämblikuvõrguna traadistik, millel liikus terve pilv kanamuna suurusi kaameraid, näidates nurki, mida steadycam-i leiutajad uneski pole näinud. Võid juba oletada, et peab olema lihtsameelne, et mitte ette kujutada ukrainlaste võimekust valmistada seadmeid, mida saab kasutada ka mujal kui laulukonkurssidel. Siit kerkibki esimene küsmus:

Miks pikki aastaid väga kõrge tasemel optilisi tippseadmeid arendav Ukraina, edastab juba nädal aega maailmale kogu riigis toimuvast sõjast üksnes eraisikute keskpärase pildi- je helikvaliteediga mobiiltelefoni klippe? Erinevate tegelaste videopöördumistest kuni avalikus ruumis aset leidva sõjateatrini. (Selle termini peale ei maksa õrnatel solvuda. Nii seda militaarses kõnepruugis nimetataksegi)

Üks pildike sobib siia ka Afganistani islamivabariigist. Nimelt heast nahast pilooditagidega endise punaarmee ukrainlastest õhuväe ässad. Nahktagid, police-i “tilgaprillid”, khakivärvi kõrbepüksid ja nöörsaapad. Edevad kellad randmetel. Ilma liialdamata üks leidlikumaid kooperatiive regioonis tervikuna. Milles siis seisnes nende meeste fenomenaalne ettevõtlikkus? Nad olid tipp-professionaalidest kopteripiloodid, kes venelaste kunagised transpordikopterid “Mi” aerosoolidega kirjuks maalisid ning siis nende lendavate “hipibussidega” mille kõhu all rippus last, sõdijaid mitmel pool rindejoont varustasid. Neid graffityga kaugele nähtavaks tehtud raudlinde ei puutunud keegi ega üritanud alla lasta, sest kunagi ei võinud teada, kellele parasjagu kaupa viiakse…saad aru küll, mida ma silmas pean. Teenus oli tasuline mõistagi kõigile ja seda “toidukullerite ajastu” pioneeri menetleti kui midagi kohalikku ning reportaaže nendest meestest ei näidanud samuti kumbki osapool. Siit tõusebki teine küsmus:

Miks selgelt ja ühemõtteliselt pikalt vägagi neutraalsena püsinud riik euroopa südametuksetest mitte kaugel, ühtäkki sellise “supi” sisse sattus ning täna slaavi konfliktis esimest viiulit mängib? Esimest viiulit selles mõttes, et dirigent on teadagi kes.

Inimelu ei maksa midagi! Maksab see, mis toimub selle ümber. Ja see maksab palju…

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: