ROAD

 

ROAD on mõnus sõna. Eri keeltes, igas oma tähendusega. Siin on tal samuti mitu tähendust. Road – nõnda, nagu inglise keeles tee. Liikumise, reisimise, sattumise, saabumise ja teeloleku tähenduses. Need on lood, mida jagada soovin, et nad oma erilisuses või tavalisuses, edasi saaksid elada. Road mu emakeeles, on toidud. Kuumadest külmade ning soolastest magedateni. Need lood on elamustest, mis saadud roogadest. Just elamusi, ei muud, tahan ma toidust ja toidutegijatest kirjutades jagada. See kõik on kimp minu lugusid. Lood inimestest, reisimisest ja toidust. Armastuse ja kirega.

POISI LUGU

See oli imeline suvi. Olin võtnud peale pikalt kaalumist vastu kirjastaja ettepaneku. Olla uue raamatusarja “Lapsepõlve lood” avateose autoriks. Sukeldusin sellesse töhe rõõmuga, nagu oma esimeses jõulunäidendis Kristuse sündimise lugu mängivad lapsukesed. Leidsin sõprade kaudu imelise ja selleks tööks parima koha. Lahemaal, Hara külas. Pisikeses vanas palkmajas, mille akna taga loksus Hara laht ja vaade avarusele, mis kustutas mu kauakestnud janu silmadega silmapiiri serv üles leida. Seal see oli. Luigepaariga, kes mu kalurihüti ukse all loksuvas lahes, igal hommikul usinalt seitsmekesi toimetas. Ühel hetkel jäi neid kuus. Mõne aja pärast viis. Siis neli ja lõpuks enne kaselehtede muutumist lendlevaks kullapuruks, olid nad järel kahekesi.

See suvine rituaal sai siis mu jaoks justkui hommikupalveks. Sirutada veidi roidunuks jäänud ihuliikmed tagasi oma kohale. Kustutada tuli, sulgeda sülearvuti ning astuda hommikueredusse. Kell võis olla oma 9-10. Mu intensiivseim aeg oli kulutatud otstarbekalt ning ma olin väsinud kuid õnnelik. Ma olin alustanud kirjutamistööd nagu ikka, öösel. Ööhäälte ja kõigi heade ning pahade merele jäänute vaimudega üheskoos. Istusime puntras, nagu merehädast pääsenud piraadid kusagil konvoilaeval, jalad igaks juhuks raudus ja ootusärevuses kogu edasijuhtuma hakkava suhtes. Kirjutasin, kuni kestis see tunne, et olen ise kusagil eemal ja jutustan veidi kiirsutades omi lugusid, mida keegi rabistades sõna sõnalt kinni üritas püüda. Ma nautisin väga seda tunnet. Tunnet, et ma loon üht lugu, soovides anda edasi nii tegelaste karakteri, meeleolud, tunded ja isegi lõhna. Rääkimata valgustest, helidest ning valust mida tundsin. Olgu see viimane suure armastuse lahtilõigatud mahlane vili või lapselik ja arme tekitanud ihuvalu. Kui jõudsid need hommikud. Taevalakke Jumala tõstetud Päikesega ning puhta õhuga mida jagatakse vaid lõhnatundlikele hingata oskajatele mere kaldal. Iga hommik, läbi kogu suve oli eriline nagu neitsid hoolivate trubaduuride romantilises poeesias. Neid ühendas vaid neitsilikkus. Puhtus ja kartmatus vaadata silma nii elule kui surmale. Need ööst hommikuni käidud ja kirja pandud rännakud, said mu palveteks ja patukahetsuseks. See mina, kes ma hommikul sealt tarest niidetud õuele astusin ja silmi ereda päikese valguses kissitades harjuda lasksin, oli igal hommikul uus inimene. Mu valdused olid mõõtmatud ja paremini kui August Gailit, läbi Toomas Nipernaadi jutustuse oma kuningriigist, ei suudaks seda kirjeldada ükski elavatest. Mu kari, meres konutavad suured rannakivid, nagu härjad, sõid rahulikult sel kujutletaval soolasel vesiheinamaal. Soe hommikutuul, kes oli mu tubli karjapoiss, pildus nende lihavate kehade vastu vahel soolaseid pärleid, mis sealt nagu suurt keha mööda tagasi aadekirstu valgusid. Kõik minu õukonnas võisid kõike puutuda ja omatahtsi kasutada, miski polnud üksi minule antud. Kui luikedel öö jooksul järgmine poegadest hukka sai või ise igaveseks uinus, oli mul tunne, et need truud hinged maksavadki me kõikide eest. Me ahnelt kahmatud rõõmude eest, mida omale teiste eest krabades ette tõstame ning siis ärasongituna järele jätame. Meie ahnitsemise eest maksid need luigepojad, mõtlesin ma toona ning keerasin oma hedonistlike soovide kraane aina koomale ja pingumale. Minu suvi möödus seal mere ääres. Minnes õhtul varakult magama. Ärgates teisel või kolmandal öötunnil. Kirjutades kuni suure hommikuvalguseni ning vaadates siis üle oma valdused. Käisin igal hommikul rannariba läbi ning vaatasin ainsa inimkehana omaenese jalgu, mis mind liival edasi viisid.

Ühel päeval sai see suvi otsa ning raamatu käsikiri valmis. See oli erakordne tunne. Minna mere äärde omaenese jälgi otsima, kui aina tugevamaks muutunud tuuled juba merd oma kätkis nii tugevalt raputasid, et lained nagu lapiga koristatädid, kõik lagedaks olid lükanud. Luiki oli jäänud järele kaks. Needsamad, kellega kevadel koos kirjutama hakkasime. Nad jätsid oma viis poega merelinnuhaldjale printsideks ning lendasid siit rannast oma raskete tiibadega lehvitades ära. Nende luikede minemises oli rannale jäänud sulgi. Suuremaid, nagu vanasti kirjutamiseks tarvitati ja väiksemaid, vooljaid ning uduõrnaid ringilendajaid. Linnusuled oskavad rääkida, ütles mu lapsepõlve kõige ilusam tüdruk ja tal oli pisikese plikana tuline õigus.

Ühel päeval helistaski Epp. Olin juba omajagu kärsitu ja väga suures ootusärevuses. Raamat on valmis! Sain Epu ja Justiniga Rahvusraamatukogu juures kokku ning oma elu esimese endakirjutatud raamatu kokkulepitud autorieksemplarid. See oli päev, mida ma ei unusta mitte kunagi. Selle sama päeva hommikul helistas mulle isa, kes teatas justkui me pere kannatliku ootamise ja lootuse luhtumise märgiks, et analüüsid olid väga halvad. “Seis on sitt”: ütles isa telefonis ning tundsime sel hetkel mõlemad, et teeme pausi hingamiseks ja helistame hetke pärast uuesti. Ma sõitsin Raamatukogu juurest haiglasse ja andsin isale oma raamatu. Kõige esimese, mille trükikojast olin saanud. Teadsin sel hetkel, et seda raamatut loevad need, kes seda lugema peavad. Kes teavad, kes see poiss on ja mis lugu tal on ning usuvad, et linnusuled oskavad rääkida. Ma otsustasin, et ma ei tee sellele raamatule mingit reklaami. Ei käi raamatupoodides esitlemas ega korralda autogrammitunde. See on lihtsalt üks poisi lugu

VLADIMIR, VLADIMIRI POEG

Vladi (valitse, juhi) Mir (maailma)

Kirjutan seda pühapäeva, 18. märtsi varasel pealelõunal ning tean nagu terve universum, et tänastel Vladimir Putini valimistel Venemaa presidendiks, võidab ta need kõhkluseta ning jätkab Venemaa presidendina. Eesti meedias sellest palju ei pajatata. Arusaadavalt ei ole põhjus selles, et teema ei puuduta otseselt ka Eesti lähitulevikku. Pigem hoitakse seekord madalat proofiili ning piirdutakse ehk vanade videomaterjalidega õhtustes uudistes, kus on kindlasti kajastatud mõni Venemaa opositsiooni meeleavaldus ja muu meile sobiv “euroopalik” ning “demokraatiameelne”.   Tahaks lihtsad venelased tõesti samamoodi muutusi lihtsalt muutuste pärast? Ei taha! Nad pelgavad suuri muutusi elus nagu noored neiud pekki püksitagumikus.

Oled sa kuulnud mõnd venelast arutlemas, et “vahelduseks võiks Venemaa president olla naine” või seda, et Venemaa president peab olema kindlasti “rahvusvaheline mees”? Naised on Venamaal väga suurt ajalugu teinud. Naisi, kes suudaksid tänagi Venemaad administratiivselt juhtida, leiab selle suurelt territooriumilt ja miljonite inimeste seast kindlasti. See pole paraku teema mida tahaks keegi tõstatada, sest ausaltöelda nõder peaks olema see välisvaatleja või muidu turureporter, kes taas midagi teise riigi asjadest arvata võtab. Liigagi hästi on meeles USA viimased presidendivalmised. Viis ja sõnad, mida siis Kentmanni tänava satkonnast jägatud kammipillidega kõikjal avalikult ja enesekinldalt mängiti. Läks aga hoopis kardetult vastupidi ning seda kohmetum, oli kogu see tühjaksmälumata suudega arglikult pobisetud leppimus, et pidi see siis nüüd nii minema.

Ma ei tea, millise aiatööriista varrena Jevgeni täna Mikseri selgroogu kasutab, aga selle olemasolus omal kohal ja välispoliitiliste seisukohtade edastamisel, on terve mõistusega inimesed kõhelnud juba pikalt. Ses Brüsseli võimu ees nõtkumises vormub aina selgemate ja konkreetsemate piirjoontega see “Trooja hobune”, mida siinsed kahe persega komissarid ette tõmmatud eurolina taga oma puuhaamritega kokku klopsivad. Milleks mingi sõda? Milleks manöövrid, lammutamine ja tapatalgud, kui hirmunud ja kuulekas talurahvas, kamavõru ümber suu ja magu tangusupist triiki, muudkui ehitab ja loob. Sadamaid ja suurtehaseid, võimsaid raudteeühendusi ning kiireid meretunneleid. Nuputab ja nuumab konkursse omadele, kus üha uusi rahvusvahelisel areenil naeruväärseid ja kogu riigi tõsiseltvõetavuses kõhkema panevaid graafilisi brände ja tunnuslauseid otsitakse. Ilvese dekaadipikkukseks koordineeritud presidentuuri ajal, mõeldi sellele juba nimigi välja – taristu. Niinimetatud infrasturktuur, ehk kogu see võimekus, mida saab vana euroopa raha eest rehepapina enda kratiks ehitada. Tegelikult aga Moskva jooniste järgi uue oblasti tehnilise võimekuse väljaehitamine, mis ongi Vladi-Miri (ehk valitse maailma) lõplik plaan. Seepärast tuleb täna õhtul ja edaspidi, kuulata väga teraselt, mida Putini valimisvõitu ette teades, ungarlaste ja poolakate selja taga Strassbour-is kuulekatele vasallidele pressiteate ümbrikutega kätte jagati. Millise sõnumiga Venemaal toimunud valimiste kohta astub venekeelse valija ette igal pildil jalga väristav IRL ja paljud muud teemad? See kõik on põnevam ja kõnekam kui eales varem, sest lähimate kuude või vähemalt aasta jooksul, saab näha millise järgmise EU liikmesriigi riigipea või kantsler GazPromis tulusa pensionifondi ja vaikse kabineti saab. On lihtsalt ääretult kahju, et pole enam uudiseid. Ei ole AK-d, Aarne Rannamäed ega väispoliitilist analüüsi vaid siseriiklik irrelevantne infotoss, mida ajaviiteks nagu šišat imetakse.

MIS JUHTUS JA KÕIK MUU

Eesti teatri ajalugu on kirev ja kuldne. Kihiti nagu damaskuse teras, mängib ta nii tardunud voolamist kui voolavat tardumust. Nõnda nagu ainult teater seda oskab. Ta suudab olla ja rääkida. Ta võib surmvakka olla ja sellest vaikusest vaatajale saalis suure valu valmis voolida. Karjuda kogu kopsust, kisendada kuni kuuni kuuldavalt oma sisemonoloogi. See kõik on suurim insenerikunst, mida mina tean. Kõikidest ametimeestest kõige rohkem maailmas, austan mina näitlejaid. Nemad peavad nagu sillad, mis kaugete kallaste vahele õhku riputatakse, kandma igaühe, kes teisele poole tahab pääseda. Kui nad oma kandevõime valesti on välja arvutanud, jõuavad sillaületajad ehk kuiva jalaga kummalegi kaldale huku eest pageda, kuid võib ka hullemini minna. Lavakoolis lõpetanud kursustel on alati olnud inimesi, kes peale kooli teatrisse pole jäänud. Olen neist kogu aeg mõelnud mitte kui allaandjatest või kõrvalejääjatest, vaid kui headest kandevõime tundjatest. Sellepärast ma näitlejaid väga austangi, et sel erialal on kandevõime kaugele näha nagu ükskõik mis ehitisel, kahe kalda vahel.

Mäletan mitut meest, kes mulle lavakooli üliõpilastena korrakski kõhklust ei tekitanud, et neil kandevõimet poleks. Vägagi oli ning on tänagi veel, kuid nad valisid teise tee. Mitu neist valis Jumalasulase teekonna. Nemad ja mitte ainult, olid ja on täna ning ka tulevikus endiselt need, keda ülejäänud arvavad õige haletseda olevat. Neist räägitakse kahjatsedes, nagu raskesti vigasaanutest või ravimatusse haigusse nakatunutest. Läks vaeseke peast segi – hakkas usklikuks ja see muu…

Mis minuga juhtunud on? Küsimus, mis elab ja käib oma rada mööda lehepäiseid nagu see tegelikult kedagi huvitaks. Kellaaega küsitakse ju ka eri põhjustel. Soovist teada saada, mis kell parasjagu on, aga ka soovist teada, mis kell mehel käe peal on. Ma olen ammuilma mõistnud, et “Mis juhtus Hannesega?” küsijat ei huvita see ega teine vastus. See ongi kandevõimeta inimese viis, esitada lihtsalt üks küsimus. Mäletan Riigikogu X koosseisust tänaseni proua Kadi Pärnitsat. Harva mujal kui täiskogu istungil oli teda näha, aga kolmapäeviti infotundi tuli ta alati. Riigikogu saalis nagu me teame, tehakse infotunnist alati ka teleülekanne. Nõnda siis vajutab rahvasaadik Pärnits seal iga kord nuppu, andes märku et tal on küsimus. Kui riigikogu esimees või aseesimees talle sõna annab, pöördub kaamera saalis küsija poole. Pärnits esitas iga kord, oma ametiühingute teemalise”valveküsimuse”, mis sobib poliitiku puhul igasse keskustellu ning siis sündis reeglina midagi imetabast. Kuna kaamera keeras nüüd pilgu vastajale, ei olnud Pärnitsal enam teemast asja. Kahmates kaenlasse oma sisseostukoti, astus saali tagauksest, mis tema pingi taga avanes, lihtsalt minema ja kadus taas. Sellest ja mitmst muust pildist sai minu lõim, kuhu lühikese aja jooksul mustriline kaltsuvaip Eesti toonasest parlamnedikultuurist valmis kooti.

Hiljem, kui peale Mikk Mikiveri lahkumist, Riigikogule aastalõpu istungitel aastaid jõulumeest käisin tegemas, nägin, et mul oli olnud õigus. Tänaval tuldi ligi ja öeldi, et pean neile seal Toompeal korralikult “virutama”. Vastasin siis kõikidele kriitikutele, et Hannes Võrno võib öelda ja teha mida tahab, aga jõuluvana ei sõima ega peksa isegi eluaegset vangi, kuigi ta selle kellegi meelest on ära teeninud. Inimesed tahtsid, et jõuluvana nahutaks parlamenti ja sõimaks poliitikuid. See ongi meie aja paradoks – keegi teine tehku ja öelgu, sest kui midagi peaks viltu minema, saab näidata kiiresti süüdlasele. See ongi vastus.

Ma püüan saada üle oma pere purunemisest ja väga kallite inimeste järgemööda lahkumisest. Olen juba saanud üle mõnest elusolevast või eemaldujast, kes on olnud alati sõber või vaenlane ainult ja üksi raha pärast.

Naasesin mõne nädala eest Araabia Ühendemiraatidest kus giidina tööd teen ning Eesti reisisellidele selle maa kultuurist, tavadest, kommetest ja elust jutustan. Tasu selle eest, on inimeste siiras tänu, mida nad väljendavad peale iga reisiprogrammi päeva. Ostsin selle reisi gümnaasiumi lõpu kingituseks, viimase koolivaheajana, ka oma pojale.

Sel reisil oli kaasas üks ajakirjanik, kes ei käinud mitte ühelgi ekskursioonil. Arvestades ta varjamatult piinatud ja vaevalist olemist ning kõige esimese asjana lennujaama taxfreest ostetud kärakalaari, kahtlen kas ta hotellist üldse väljas käis. Pole ka minu asi. Kui inimene tahab ilmtingimata islamimaale hotelli tina panema tulla, nautigu täiega. Kuid just tema küsib ajalehes, et mis juhtus Hannes Võrnoga…? Mitte miski teda ju ei huvita. Absoluutselt mitte miski, peale selle “riiklikult olulise küsimuse”. Küsimuse, mis heidetud lihtsalt õhku, et teenistuslik linnuke kirja saada ning vastust vaevumata kaadrist minema hiivata nagu Pärnits.

 

 

ÜMBRIK JA ÜLESANNE JÜRI PIHELILE

“Hannes Võrno peaks ajakirjandusest eemale hoidma”, teatab mees, kellega oleme olnud kaua aastaid head kolleegid. Mees, kes ei käi meediamaastikul kikivarvul ja seinalt tuge otsides, vaid keda võib igati õigustatult pidada suurte kogemustega spetsialistiks. Jüri Pihel – mees kes minu suureks hämmelduseks, võttis vastu telefonikõne ning teatas värisevi hääli: “Jüri Pihel”.  Nagu oleks kolm kotti tsementi varastanud laohoidjale helistatud miilitsast. “Jüri, ma lugesin sinu…” – mille peale pobises ehmatust varjata suutmata häälega, äsja väga suureliselt hukkamõistu mananud mees: “ma ei saa praegu rääkida” ning lõpetas poolelt sõnalt kõne.

Mul ei olnud talle pikka juttu ega mitte midagi muud öelda, kui üht. Seda, et ma olen tegelikult juba väga kaua aega ajakirjandusest eemale hoinud. Pikki aastaid. Minusuguseid on muide Eestis küll ja küll. Sa ei pea edaspidi teisele poole tänavat pagema või tuldud teed tagasi pöörduma ning juhuslikult kohtudes häbenedes pilku peitma. Ela oma elu ja kuluta seda mis seal ümbrikus anti, otstarbekalt. Kurb, et sul Jüri niipaljuks autoriteeti ega pidamist pole, et õukonna truude sülekoertega kaasahaukumise asemel, neile tõtt öelda. Neile, mitte mulle oma tarka nõu anda. Öelda, et ärge noppige Võrno netiseinalt midagi. Ärge kirjutage ega rääkige temast silpigi. Unustage see mees täiesti ära.

Mees elab seni, kuni mäletatakse tema nime. Seepärast ei ole arukas, üritada kedagi meedias surnuks tampida, sest see töötab vastupidi, aga seda ilmselt suvereporteritest “toimetajateks” sirgunutele, kiirkoolitusel ega komsomolilaagrites ei räägita.

2007 aastal, “Pronksiöö” ajal helistas mulle Madis Mikko, kes oli toona Kaitseministeeriumi avalike suhete pealik. Ta küsis, kas ma olen valmis võtma vajadusel kui see tekib, võimalik et isegi ohtliku ülesande. Olla see mees ekraanil, keda inimesed teavad ja usuvad ning kutsuda neid vajadusel vaoshoitusele või kõige sitemal puhul ühisele vastuhakule. Olin loomulikult nõus ja valvasin lisaks Kaitseliidu Tallinna maleva staabihoonet, kus suhtlesin ilma igasuguse subordinatsioonita, kaitseväe väeosa ülemaga, kes aitas kiiresti korraldada erivarustuse Toompeal lossi valvavatele malevakaaslastele. Ole hea mees Jüri – mõtle, kes võiks olla sinu meelest täna see mees? Marko Reikop? Minul ajakirjandust vaja ei ole ja pole neil tegelikult ka mind vaja. Aga vaja on hirmu! Hirmu, et näidata avalikkusele kuidas me kellegiga teeme, kui selle kord ette võtame. Hoiatuseks igaühele, kes ei taha olla järgmine, oled meiega või meie vastu. See ei ole ajakirjandus, Jüri – see on pask, mida poliitikud rahamõlaga segamatult liigutavad, sest ajakirjanik, kellel on pangalaen, ei ole sõltumatu ega vaba. Minul pangalaenu ei ole!

AAFRIKA

Tutvus selle mandriga algas minu jaoks põhjapoolses otsas. Põhja poolses sõna otseses mõttes, sest mulle tundus toona, et enam sügavamale põhja ei ole võimalik langeda sellest, kus oli üheksakümnendate esimeses pooles Egiptus. Sellest unustamatust reisist kirjutan edaspidi, tulevikus. Aga see kõik kiskus mind seletamatu kirega. Ma uurisin Marocco kohta, sest mäletasin lapsepõlve apelsine, millel oli musta rombi kujuline kleepsukene, kollase kirjaga Maroc. Ma püüdsin teada saada, mis imeasi on Soweto, sest see sõna käis läbi igast kolmandast telesaatest “Rahvusvaheline panoraam”. Ühesõnaga – ma ootasin saatuselt kutset, et sattuda Aafrikasse, kuhu iganes ja mis iganes asjus.

See kutse tuligi. Tänaseks areenilt kulisside taha tõmbunud aplombiga alustanud seiklusreise korraldava büroo kaudu läbi sõber Madis Millingu. Madisel hakkasid Estonias “Viiuldaja” proovid ning ta ei oleks saanud sealt ära. Mina olin vaba mees, telesaated pikalt purgis ning aega nii et maga õlad risti. Mulle sobis ettepanek kohe. See oli tööpakkumine, teha kaasa üks safari Namiibias. Tööks olnuks reisiseltskonna meeleolu eest vastutamine ning ajaveetmise sisusatmine puhkehetkedel. Reisibüroole sobis, et maksan oma kaaslase eest täissumma ning võtan ta kaasa. Palkasin oma õe koos oma mehega lapsi hoidma ja maja haldama. Ühesõnaga, see oli üks väga kõva plaan ja organiseerimine, millesse oli kaasatud hulk inimesi, kelle kalendrites tuli teha muudatusi, vaadata ringi tööplaane ja palju muud. Sisuliselt kaks nädalat enne reisi, sain aga lakoonilise teate koos vabandusega, et kuna ei saada kampa kokku, jääb see reis ära.

Nagu ütles papa Kiir oma õnnetult Venemaa reisilt naasnud Georg Adnielile – nüüd, kus me juba niipalju kahju oleme kannatanud, ei saa me seda enam pooleli jätta. Otsustasin, et sõidan ise, kahekesi elukaaslasega Aafrikasse. Sellest sai üks elu lahedmaid reise ilma igasugu kahtlusteta. Sõistin Namiibia otsast otsani läbi ning sain ka väga korraliku trofeesafari kogemuse. Sel reisil Namiibiasse, juhtus seni unustamatu lugu. Ma olin Eestis kaua aega igasugu suurte jeepidega sõitnud ning mul olid kogemused selle auto sihtotsaterbelisel kasutamisel ka, ehk maastikul. Seda ei saanud sugugi öelda nende paari safarikostüümidesse pugenud valge kohta, kes oma rendijeebid peale esimest paduvihma esituledeni mutta uputada oskasid. Seetõttu kulus mul vaat et üks reisipäevadest selleks, et teelolijana kaaslasi aidata ja neid mülgastest välja sikutada või ise rooli istuda ja teepeale tagasi sõita. Kogu selle mudas hullamisega sai mudaseks absoluutselt kõik. Polnud midagi, mis poleks selle punaka porisaviga koos olnud. Päev enne koju tagasilendu, istusin ma sõbra rantšo hoovil ja kasisin oma safarisaapaid. Seda vaatas pealt üks sõbra farmis elav ja töötav neegrivanamees. Istus, kimus suitsu ja pobises midagi sõrmega mu tegevusele osutades. Mina afrikaansi ei mõistnud ning palusin siis oskaja appi, et saada teada, mida sel muhedal mehel öelda on. “Kes kordki on oma saapad teinud kokku aafrika poriga, jääbki siia käima” vastas mulle sõber. See toonane kümne aasta tagune ennustus on ka toekalt täitunud. Tänaseks olen käinud Aafrika mandri lõunapoolsetes riikides nii omal käel, sõpruskonnaga, lastega kui jahikaaslastega palju kordi. Käesolevalgi aastal ootab ees kolm trippi Aafrikasse, kus tegutsen giidina ja aitan lahedatel inimestel Aafrikat avastada. Kokkuvõttes on läinud nii, nagu vana neeger Namiibias ütles – ma olen kümne aasta jooksul kümme korda Aafrikas käinud. Ma austan aafriklasi ja ma naudin Aafrikat. Ma olen aafriklastega ja Aafrikaga aus. Olen näinud Aafrika muutumist viimase kümne aasta jooksul iga aasta ja iga päev ning suhtlen oma sealsete sõpradega sagedamini kui mõne Eestis elavaga. Ma olen õppinud aafriklasi mõistma ja nende käitumist seletama. Ma tean, mida nad kardavad ja miks. Ma olen näinud, mis nendega on juhtunud ja tean kes seda teinud on. Lõuna Aafrika Vabariigi maapõues on olemas kõik maavarad, aga kuna sealsed põlisasukad on päästamutlt laisad, elavad nad sama sitasti kui need rahvad, kellel pole mitte midagi ja peavad kõik ostma. Lõuna Aafrika riigikaitse on tänaseks põlisasukate kätes, mis tähendab seda, et mereväe laevad ja õhuväe lennukid roostetavad juba viimased viis aastat sest nendega ei suuda mitte keegi mitte midagi teha. Jalavägi harjutab täägivõitlust, õpib priimusega vee keetmist ning telgis magamist. Oskustega mehed on jooksnud jõustruktuuridest laiali ja töötavad siin seal loodusparkides valvuritena. Valgete management on minema löödud ning aeg on kõikjal peatunud. Nad elatuvad madalast riigipalgast ja igapäevasest altkäemaksust selle eest, et öösel salakütid loodusparki ninasarvikuid tapma lasevad. Iseenesestmõistetavalt on seal palju imelisi ja ausaid inimesi, aga sellegipoolest on absoluutselt kõikidel objektidel, olgu see era või ärihoone, kõrged kivist tarad ning elektrikarjused nende harjadel.

Aafrika on otsustanud, et ta elab nüüd ja praegu. Ta laseb koos aasiast sissevoolava rahaga, sisse kõik üheotsa piletiga asiaadid. Need teevad nüüd mustade eest kogu töö ära. Jalgpalli MM-i rajatised kogu Lõuna-Aafrika Vabariigis on hiinlaste ehitatud!

Mis sellest kõigest saab? Ei midagi üleloomulikku. Aafrika lõunapoolne osa, läheb lihtsalt põhja. Ta ei vaheta Egiptusega kohti, küll aga muutub varsti selliseks maaks nagu Egiptus toona. Maaks, kus turist vaatab imestades enda ümber ning ei suuda mingi valemiga uskuda, et selle kõik mis veel alles aj töötab, oleks kunagi rajanud nendesamade meeste kauged esiisad.

Mäletan nooruses üht seika Tartus. See oli kaheksakümnendate lõpus, tulisel fosforiidisõja ajal. Tulime sõpradega mööda Sõbra tänavat ja olime õhtuses heas tujus. Nägime eemal meile vastu tulemas kaht tudengineiut. Hoidsid teineteisel kõvasti käevangust kinni, et julgem oleks. Olime püüdlikult viisakad ja astusime kõnniteelt sõiduteele, et õhtuhämaruses neiud võiksid turvaliselt mööda astuda. Kui nad meie kohale jõudsid, kuulsime neid sosistades laulmas. Vaikselt, nagu vandeseltslased, läksid nad üksiti endasse ja teineteise kaenlasse hoidudes ja laulsid. “Ai tsihhaitsahh aitsahh ai velled, me metsavennad eestlased”. Raske oli aga saime hakkama naeru tagasihoidmisega.

Pete Seeger kirjutas kord ammu ühe imeilusa loo, millele meie legendaarseim laulusõnasepp Heldur Karmo tegi ka eestikeelse teksti – Kuhu küll kõik lilled jäid.

Varsti laulavad öösse tõttavad neiud vargsi ja sosinal “Kuhu valged mehed jäid, mis on neist nüüd saanud?” Ma ei ole rassist, ma räägin asjadest nii nagu need tegelikult on, sest nii saab maaim paremaks ja me ei pea rääkima väljaspool omade ringi, teist juttu.

 

 

 

 

SILMAVESI

Sa kirjutad peamiselt neist asjadest, mis sind häirivad ja vihastavad. Väga tahaks aga lugeda su lugusid sellest, mis sulle päriselt meeldib ja rõõmustab. Niisuguse, vaat et ehmatava arvamuse saatis ühel päeval mu postkasti üks siinse kirjavahetuse lugeja.

Nõnda otsustasingi, et võtan kätte ja püüan mõelda sellest, mis õnnehelgi silma või rõõmupisara palgele toob. Selle, mis tekitab tunde, et mul pole vaja tunda end kohustatuna vastuteeneks. Selle, mis annab lihtsa inimliku õiguse tunda ennast hästi mitte süüdi. Mis see “see” siis on?

 

Olen nüüd kirjutanud ja kustutanud. Kirjutanud ja kustutanud. Olen kustutanud kõik ilusa ja liigutava. Sõnad, mis väljendavad mu siiraid tundeid, armastust, õnne ja usku. Sõnad, mis väljendavad lugupidamist, veenumust, kindlustunnet ja austust. Kõik olen kirjutanud ja siis jälle kustutanud. Sest ma ei soovi just neid sõnu enam teistega jagada. Teistele usaldada või silmapiirist pilguga kinni hoides, hapratel radadel vaikse häälega uidata.

Mäletan, kui olin väike poisike, tõi Soomes elav tädi mulle teksad. Wranglerid! Kehvakvaliteedilises kaubakülluses kasvav uus põlvkond, kelle meelest neljakümnendatel küüditajatele politsei oleks pidanud kutsutama, ei saa sellest niikuinii aru. Mida tähendas ühele perifeeriapoisile paar välismaa teksapükse, on ehk võrreldav sellega, kui keegi täna põhikooli lõpetamise puhul vanematelt kingituseks cabrioleti saab. Niisiis olin ma õnnelik. Ma nii meeletult ootasin, millal ometi saaks nad pessu panna ja natukenegi põlvekohtadelt heledamaks kulutada. Uued teksad olid siis kõik kanged ja tumesinised ning moodsaks ehk pehmeks, auklikuks ja persed lõhki tuli need endal himuga kanda. Ei müüdud siis poes uuena lõhkiseid teksasid nagu täna. Kui jõudis õige päev, läksidki teksad esimest korda pesumasinasse Riga. Ma istusin laua taga ja õppisin. Kui ma raamatult pilgu tõstsin ja aknast välja vaatasin, nägingi ma viimast korda oma teksasid. Ma nägin, kuidas ema oli meie suure paneelmaja hoovis ning riputas ühistele pesunööridele, nagu seda siis tehti, värskelt pestud pesu. Minu püksid juba kuivasid seal, pahempidi pööratuna nii, et kollane teping ja uhked välismaa kirjadega sildid ja etiketid kevadpäikeses sillerdasid. Mõtlesin, et kui ma kiiresti õpin, kuivavad ka teksad kiiremini ära ning tuupisin edasi. Kui korteriuks sisse astunud ema selja taga kinni klõpsatas, oligi mul juba õpitud. Tõstsin pilgu ja vaatasin aknast välja. Pesud kuivasid…aga. Kurat. Seal, kus ema oli kaks minutit tagasi riputanud nöörile mu teksad, olid ainult näpitsad nööril alles. Keegi oli tulnud, ajal mil ema pesukuivatuse puude juurest trepikoja poole tõttas ning mina olin pilguga korraks raamatus ja varastanud mu püksid. Lihtsalt sattunud sel hetkel “õigesse kohta”, et napsata nöörilt niisked Wrangleri teksad number tont teab mis. Need olid laste suurus. Keegi varastas oma lapsele pesunöörilt teise lapse teksad…

Kahlil Gibran, üks mu lemmikautoreid on kirjutanud oma raamatus “Prohvet” kuritööst ja karistusest. Seal ütleb ta, et ükski pole ise süütu, kui ta kurja käe läbi kannatab. Igaüks ise ja omal soovil annab pätile selle, mille laokile jätab. Sest ükski logard ega värdjas ei ela meie keskel me endi vaikiva nõusolekuta.

Ma mäletan seda tunnet. Seda tunnet, kui mu esimesed ehtsad teksad varastati. Seda tunnet, mis on lapsel siis, kui ta tunneb enda suhtes toime pandud alatust. Labast alatust aga veel rohkem küsimust oma lähedasele – miks? Miks sa need teksad õue viisid? Mu kallis ema ei osanud tulla selle pealegi. Nii ta siis just ütles, kui mind lohutada püüdis. Ma ei tulnud selle pealegi, et keegi tuleb ja võtab pesunöörilt teise inimese riideid…

Mis kuradi planeedil me siis elame? Kust veel kui mitte teise inimese pesunöörilt? Teise inimese riidekapist. Tema kodunt, tema suvilast või autost. Tema rahakotist, tema hingest ja isegi internetis kirjutatud sõnadest. Lihtne on tulla ja lihtsalt võtta. Nagu poolniiskeid äsja pesust tulnud Wrangleri teksaseid, mida sa endale tahad.

Selle pärast ei kirjutagi ma enam sellest, mis mulle meeldib või mis korda läheb ja rõõmustab. “Hoia oma hingelindu”, ütles mulle üks kallis inimene. Nii ma teengi viimasel ajal ja ei lase hingelinnul teiste sitta nokkida. Ma kirjutan raamatut. Ilusat romaani kus on suur armastus ja palju ehedaid tundeid ning lummavaid pilte. Oota see ära. Oota seni ja puhka oma südant ning loobu meediast. Mürast ja vingugaasist. Ma teen ausat telesadet ja kirjutan head raamatut. Vahepeal maalin ning teen neile keda armastan, head sööki. Soovid, et kirjuta midagi head – loe siis mind mitte seda mida minust kirjutatakse. Nad passivad nagu parkimistrahvijad või pesunöörilt teksasid varastav sovjett, millal lihtsalt tulla ja võtta. Ilma luba küsimata. Ühe ja sama käekirjaga. Vihates ja hallitades nagu kõik need, kelle saatus saab olema kuivaks jooksnud soontega, möödatormajate jalge alla tallatuks saada. Neist kirjutan ma kord hästi. Nii ilusasti, et nende silmavesi neid endid peseb ja liigutus liigestesse elu toob.

DELFI

See oli mõningad aastad tagasi. Olin siis aktiivselt nii oma ettevõtte kui teletööga seotud. Tegin väga palju tööd, reisisin ja elasin piiranguteta, sest nautisin nulle suurte numbrite taga mu pangakontol. Kohtusin sel ajal väga paljude Eesti inimestega. Kohtusin nii suurettevõtjate, pankurite, ärimeeste kui poliitikatippudega. Presidendi pere kutsus kord lausa mõneks päevaks oma maakoju…jpm.

Hiljem, nähes Eesti muutuma hakkamist riigiks, kus justkui vägisi püüti sovjetlikku korralagedust USA-st kopeeritud demokraatiaga ravitsema hakata, astusin lootusrikka vabatahtlikuna ja pühendumusega, teenima oma riiki. Ma tundsin, et on minu kohus sekkuda ja vajadusel takistada seda, kui muutub enesestmõistetavaks, et kasvatuse vastand – kasvatamatus, nimetatakse vabakasvatuseks. Kui saab igapäevaseks normiks ülbe ja egoistlik kaaskodanikega mittearvestamine ning see ristitakse inimõiguseks. Kui mölisemisest kujuneb sõnavabadus jne. Iga kord, kui oli võimalik Eesti riigi üle uhkust tunda, tundsin ma seda varjamatult. Mehena, eestlasena, isana ja patrioodina. Niisamuti võtsin ma kohuseks omaenese südame ja Jumala ees, et olen alati aus ja halastamatult otsekohene. Alati ja kõiges. Ka siis, kui enam mitte keegi ei julge seda öelda, et see riik on täiesti persse keeratud, sest võimulolijad on rahva voonakestena vaikima pannud. Inimesed kardavad juba täna oma riiki. Meie oma Eestit. See tunne on nõmedam kui nõukogude võimu ajal. Siis tehti teisitimõtlejatest pederastid või idioodid. Täna tembeldatakse nad tagurlasteks või taotakse teiste hirmutamiseks avaliku laimuga mutta. Täna tunnevad Eesti inimesed hirmu jääda tööta ja kaotada sellega oma võlgu võetud rahulolu ning liisitud õnn. Nad tunnevad rõõmu nähes läbi linna mürinal sõitvaid vanu flaami sõjamasinaid, sest see sisendab tunde, et keegi teine sõdib ehk meie eest. Nad loevad kergendusohkega õukonnameedia pealkirju ja hingavad turvaliselt, et neile sellist sitta kaela ei valata.

Sel ajal, aegu tagasi, kui suhtlesin väga palju ja paljude inimestega, jäi mulle kõrvu paar nime. Olen neid kuulnud hiljemgi ja tänaseks on mitu neist meediamasina kunagisest võtmeulatajast, sirgunud lausa kombainijuhiks. Tragikoomiline on see, et nende toonased ja mõne puhul isegi tänased leivaisad, ütlesid pea igas vabas vestluses, et need tegelased on õhinaga imbetsillid. Väikese riistaga nabanokkijad ning äraostetavad pugejad.

Ma tundsin iga kord ebamugavust, sest need hinnangud minu jaoks tundmatutele inimestele, tundusid ülekohtused. Ma ei arvanud, et keegi võib olla selline sitapea, solgihing või prügisüda nagu temast aina räägitakse.

Täna ei jää muud kui nõustuda sõbraga, kes ütles:” ükski inimene pole halb, aga anna raasike võimu ning inimlik nõrkus hakkab kohe paistma”.

Ma ütleks lisaks, et mul on neist kõigist, aga eriti soonvaldist, koogist ja poomist täpselt niisama inimlikult ja nukralt kahju kui aastate eest…