ROAD

 

ROAD on mõnus sõna. Eri keeltes, igas oma tähendusega. Siin on tal samuti mitu tähendust. Road – nõnda, nagu inglise keeles tee. Liikumise, reisimise, sattumise, saabumise ja teeloleku tähenduses. Need on lood, mida jagada soovin, et nad oma erilisuses või tavalisuses, edasi saaksid elada. Road mu emakeeles, on toidud. Kuumadest külmade ning soolastest magedateni. Need lood on elamustest, mis saadud roogadest. Just elamusi, ei muud, tahan ma toidust ja toidutegijatest kirjutades jagada. See kõik on kimp minu lugusid. Lood inimestest, reisimisest ja toidust. Armastuse ja kirega.

TREND

Aina erakordsemad ja harvemad on minu jaoks hetked, kui teadlikult moega kokku puutun. Jaa jaa, ma tean, et moega on nagu internetiga. Püüad kõikidele selgeks teha, et sul ei ole sotsiaalmeedia kontot, menetled universumi tasakaalu ainult sularahas ja ei seo end igavusega jalust, et end siis onlinemeedias infokärestikku kukutada. Moega oleme me seotud kõik ja viimseni ning siin ei ole midagi vaielda. Isegi mittemoodne olla, on trendikas ja moeküsimus. Seega võtaks siin pinged maha, nagu väga sageli ütles vuntsi muiates mu kallis sõber Tarmo.

Nõnda on läinud iseenesestmõistetavaks ka see trend. Peaasjalikult karva- ja küünetarede ooteruumide lehelaudadele, ajatapuks trükitud läikivate lehtedega almanahhid. Need kõik räägivad vähemalt neljandiku osas mahust – moest.
Nii nagu Tarmo muigas, luban seda ka enesele, silmates mõne ninatarga enesekindlaid uduvesteid teemal sügis 2019 või kevad 2020. Millised mustrid ja mis kangad ning millistes toonides on niiöleda “tulekul”, et seda tähtsaks pidajad, paanikasse ei satuks.
Teeks õige väikese gallupi.
Küsin küsimuse ja annan kaks vastuse varianti.
Niisiis – Kes ütleb mis on moes ja määrab trendi?

A) Moekunstnikud, kes tunnetavad “seda” seitsmenda meelega ning annavad siis kangatööstustele ja suurtootjatele ette suunised, kuhu liikuda?

B) Tööstus, kes on sõltuv “sellest”, kui hea oli puuvilla, villa või nailonisak ning annavad trendiloojatele suuna, kuhu liikuda?

Viimasel ajal on silma jäänud, et üsna samasugune lugu nagu rõivamoes, on veel võimsamalt kinnistumas arhitektuuris.
Kes ei mäletaks Urbeli ja Peili valgete funkmajade buumi, mille varrukasse suud pühkiva isuga neelas palkamajade kokkutoksimine.
Oli alumiiniumi ja klaasivaevas kirglik armuaeg ning mõistagi tuli sinna otsa betooni siidi staatusesse tõusmine ehituskunstis.
Hetkel oleme rooste ja raua rammusas lummuses ning pole väga keeruline prognoosida, et peatselt ilmub rapidograafi liugleva joonega watmannile juba täiesti uus arhitektuur.
Räägime nagu mistahs moe puhul, ikka ja alati rütmidest ja vormidest. Enneolematusest, aga tegelikult – oleme me puudlid, niiske nina küpsisepuruga koos, mõne tootva tööstuse jalutusrihma otsas, nagu seni.
Niisiis on terasem, pea kuklas eksterjööre uudistades, mõelda mitte sellele, kui innovaatiline on arhitekt ja kui usaldav uuendusi vastu võtma on tellija. Mõelda tuleks hoopis sellele, kuidas ilu materialiseeritakse.
Moekunstnikud ette antud kangaist nagu koolilõpu kirjanditeemast kinni hoides pastakat imedes. Arhitektid aga ette antud piisonipruunist kärgtellisest või kollasest kunstmerevaigust, uut ja enneolematut loomas.
Mõistagi on siin jutt üksnes pret a porter’ st mitte haute couture’st. Üksikute eeslidujate või sabastolknejate punnitused on nagu moega ikka, enamasti liiga ekstreemsed. Neid siis vaadatakse heatahtliku üleolekuga nagu lits lombakat, peale kiiret halastusseksi.
Üks kirkam näide, samasse seina taotud naeltest ja sinna kaootiliselt riputatud trussadest on Tallinna Lennujaam. Nagu algklassi lapsele kleebitud kunstripsmed, turritavad tont teab kelle pohmellipuhangust plahvatanud ideena, ümber ilusamaks lennujaamaks peetud hoone, roostes rauarisust maitsetu “mood”.
Kunstiharidusega, kunstihuvilisena ja kunsti armastajana, on mul õigus vait olla. See, mis ühele meeldib või teisel ei meeldi, ei ole kunstis isegi mitte helveskaalus teema.
Teemaks pole seegi, et autor peaks vaevlema lollidele küsimustele vastamisega – mida te sellega öelda või kujutada tahtsite.
Mäletan, kui veerandsada aastat tagasi ühes Viru tänava majas suurt remonti tehti. Sellesse hoonesse tuli Baltmanni kauplus. Kaubamärk, mis vaatas hoogsa kaarega üle toonasest tänasest ja kvaliteet, mis oli otsaga kaugel homses.
Selle muinsusväärtusega maja elulugu, oli kirjutatud läbi kolme korruse kulgeva kitsa ja pimeda trepikoja. Korrused valatud ajal, kui vanu maju renoveeriti raudteerööbastest ja betoonist ning silikaattellistega. Korruste vahelaed olid valatud poolemeetriste vahedega rööbaste toele, mis omakorda hoidsid kinnikrohvitud suurte kruvidega kinni maja fassaadi, et see tänavale näoli ei kukuks.
Muinsuskaitse nõudis maja fassaadi säilimist, sisu osas võis tegutseda vabalt. Seni on meeles soliidsed insenerid, hea hariduse, piiritu kogemuse ning võimsa andega. Need mehed mõtleid välja, kuidas saada lahti vahekorruste funktsioonist, hoida püsti fassaadi. Kuidas saada majja valgus. Kuidas saada majja liikumisvabadus, sest sinna kavandati avar rõivakauplus koos funktsionaalsete laoruumidega. Sellesse majja projekteeriti monoliitbetoonist pöördtrepp, mis uhkelt allkorrusel paraadlikult ja väärika kaarega tõusis järgmisetele korrustele. See trepp puutus vaid ühes punktis fassaadiga, mida enne hoidis püsti kahe vahelae jagu raudliipritega känkarasse valatud betrooni.
Sai valgus, tuli õhk ja oli ime.
See kuidas insener ja ehitaja niimoodi loovad, oli mu esimene elamus enne kui kerkis KUMU uus hoone, mis on vaieldamatult mu lemmikehitis Eestis.
Mind pani neelatades vaatama, kui võimekas saab olla inimene, kes on vaba.
Vaba orjamentaliteedist ja pingest, teha asju mis on hetkel parketikõlbulik.
See keerdtrepiga loodud täiesti uus sisemus ühes vanas majas, mis ärkas ellu ja avanes. See kunstitempel, mis istus kui kaunis külaline lauda, tõmbamata enesele ekstravagantsusega tähelepanu.
Üks trepp ühes hoones ja moodne kunstimuuseum Kadriorus ei ole vaese mehe eluajal iseenesele loodud monumendid. Eestis on väga palju väga head arhitektuuri. On ka ilgelt sitta ja koledat ning mitte vähe.
See kõik näitab, kui oluline on vabadus ja sõltumatus.
Õpi, tänane ja homne poliitik!
Trend ei ole see mis on praegu või tuleb lähitulevikus. Trend on see, mis kunagi olnust alles jäi, et jälle tulla.
Kõik mis kaob teeb väärtuslikumale ruumi ning kui see mis tuleb, on lihtsalt moodne, kaob ta sama teed kust tuli.

ORGASM

Olen end nüüd sedavõrd palju hindama õppinud ja oma elust lugu pidama hakanud, et ei kavatsegi vaadata tagasi ning midagi kahetseda.
Endale etteheiteid teha. Mina Elan Täna.

Kogen viimastel päevadel ääretult tugevalt, väga suurt ja uut tunnet.
See algas mõned päevad tagasi ning selle kõik, võiks kokku võtta märksõnaga taassünd.
Sain nimelt kogeda midagi seesugust, mida otsijale leida antakse, kui ta oskab olla vaba ja otsimata. Minna lastes ning juhtuda lubades. Minnes, surres ning uuena sündides.
See oli 7×7 aastat elatud tsükli kokkuvõte nagu kroonikafilm unikaalsete arhiivikaadritega. Kaadritega, mida taastada püüdes vaid kord nähakse ning siis nad kadunud ongi. See neist piltidest nii unikaalsed teebki.
Ma olin naise süda.
Tundsin armastust, iha, andumist ja vastuvõtmist.
Kogesin seda, mida tunneb naine, kui ta on mehega.
Armatsemas. Ei, pigem lausa kokku sulamas. Seda kuidas mees püüab ja kuidas see naise kehale midagi ei anna. Seda, kuidas pole niipaljukestki jaksu, et meest veidigi suunata. Seda ühte millimeetrit kusagil, mida mees ei saagi teada ega tunda. Kuid minus tekitab see nii suure puudusetunde nagu vibratsioonis kumisev tiibeti kauss, mille serva mööda aegapidi pulka ringi keerutatakse.
Kogesin seda ihus rapsivat ihast ja seletamatut naisenergiat, mis kuumava laavajoana kisades, hoiab ärkvel selle hetke kõige olulisemaid. Küpseid munarakke. Peas vasardamas soov, et tema, see tähendab ma ise, mehena veel ei lõpetaks. Olin nii tugevalt kohal, et sain pisidetailideni kogeda kõike naises toimuvat. Varbaotsest kuni sõrmede siruulatuseni. Need olid selged pildid, raamatust, mida veel avaldatud ei ole, aga mida paljud lugenud või vähemalt lehitsenud on.
Tundsin kuidas tunneb naine, kui mees saab “valmis” ning seda, mis naises edasi toimub. See maitses nagu hirm, mida tunneb kuumaks köetud ääsitules raud, mille sepp karastamiseks susinal külma vette pistab. See oli äng vajuda vastu tahtmist madalaks ja kokku nagu valel hetkel ahjust võetud suflee. Palve, et mu keha ehk veel ise enesele midagi korda suudab saata. Iha, et see vähemalt minu sees veel kestaks, kuigi see tunne on õõnes ja õhupuuduse maitsega. Need olid väga selged ja mehe käelaba suurused märgid naisekehal, kus jäi puudutus puudu. Kui see sealt ka korra üle libises, oli selles kas liigne jõud või vastupidi, vaevutuntav hädisus. See keha oli mehe alt läbi käinud, aga polnud tundnud Meest. Ta oli sillana üle kuristiku kaardudes, nõus kõike kandma. Nii meeletu jõud oli selles, et polnud mingit tõrget mõista, miks ämblikuemand peale seda kõike parneri ära sööb. Nii neetult pooleli ei saa maailm jääda. Nii ei saa mitte miski lõppeda, sest see tundub kaosena. Tunnet, kuidas naine peab tulema välja lõpetamata loomisprotsessist, ei elaks üle ükski mees.
Sain ses taassünniulmade enesetundmise õpitoas, osaks ka teisele kogemusele. Seda jadas, otsa eelmisele.
Mu keha naisena, oli alles suures keerises ja hakanud just tundma ahastusega leppimise surmajahedat paratamatust. Siis see äkki tuli. Nagu peaingli enda käed, mis tõstsid minus naisekeha teise asendisse. Ei, see polnud mingi käpardlik poosivahetus nagu pilkaselt pealiskaudses pornofilmis. See oli tiivasule kergusega nihutus. Siit jalga veidi põlvest kõverdades, sealt käega kaarduva nimme alla liikudes ning hoides. Kareda lõuaga naise kaela juures, ilma isegi õrnalt puudutamata, aga siiski kuuma juga tekitades. Kui lämbe ja niiske, kuid mis ometi nii taevalikult õhurikas. Miski selles ei olnud seotud puudusega. Millegi igatsemise või endale saadatahtmisega. Mees minus, käitus kuninglikult ja väärikalt, andes naisele minus, sel hetkel kogu kohalolu. Ta oli selle naisega, aga samal ajal valitses kogu maailma. Maailm lihtsalt ootas, sest naine vajas teda rohkem. See pani naeratama. See andis tunde, mida naine väärt on, kui mees teda tahab. Kindluse, et ta tahab ja mitte korraks haarata vaid jälle ja jälle, nagu ei oleks muud aega ega muid tegemisi maailmas olemaski. Millise jumaliku tunde sellele naisele tekitas aeg. Seda oli nii palju, et jagus hetkeks mõttele, et kas ma mitte polegi sündinud just selleks siin?
Kogesin seda, mida mees kunagi kogenud ei ole. Endasse elu vastuvõtmise energiat. Seda kuidas see nagu hiidlaine, midagi puutumata jätmata, tulvana kõigest üle ja läbi sõidab. Lõhkumata, aga kõik surnu eest paisates, et elul oleks ruumi tulla.
Hingest saab korraga hiidsuur zeppelin, mis seda kõike ülalt alla, sinivaala rahuga vaatab. Vaatab, kuidas keha, mis naisele elamiseks antud, nii kirjeldamatuid muutusi kogeda suudab. Nagu katedraal, mille kõikide lühtrite sajad küünlad korraga süttivad ja kustuvad ning sedasi sada korda sekundis. Ihurakud saavad korraga nii suurteks, et Jumal neid palja silmaga näeb ning terved alles jätab ja kõlbmatud kõrvaldab. See on suurim loomine, mida mees, naine ja Jumal koos teha saavad. Armastus.
2019 on minu jaoks juubeliaasta. Olen elanud 7×7 aastat mehena. Tulnud siia just seda kogema. Olema see, kes tegi mida ta tegi ja teeb mida teeb. Kahetsemata tehtut, häbenemata olnut ning ootamata seda, mida pole lootnud. Taassünd mehena, edasiminekuks kogemuste poole, mida valin, on ette kättesaadud kingitus.
Selleta oleks olnud võimalik liikuda edasi järgmise ristteeni ning mitte midagi poleks juhtunud.
Sellega aga, on võimalik lennata linnuna kõikide ristteede kohal ning valida mitte suunda – õige või vale, vaid valida kogemus. See või teine.
Armastusel on nii meeletu jõud, et seda isegi armastusega ei saa peatada.

NÄLG

Meie kallis Klaus lahkus
Selline sõnum tuli mõned aastad tagasi, piiksatusega minu sagivasse pealelõunasse. Ma teadsin, et praegu ei ole õige hetk emale helistada. Me kumbki ei saaks hästi rääkida. Mitte et ei saaks sõnu suust, aga nii nagu ilus naine ei leia peole minnes, mida selga panna, ei leia sügavad tunded vahel sõnu, et välja tulla. Üks sellistest on tunne, mis tuleb koos teatega kellegi lahkumisest.
Klaus oli suur mustakarvaline njuufa. Väikese teemantikujulise valge tähniga rinnakul. Seepärast oli ka tema “kodanikunimi” mitte Klaus, nagu mu poisid ta tillukese kutsikana ristisid, vaid Sisyrel Diamond in Black.
Kunagi ma võtan kätte muuseas ja kirjutan nendest kenneli nimedest veidi pikemalt.
Ma ei ole vist varem nii kiirelt ja argiselt, kainelt ja konkreetselt tegutsenud kui siis.
Otsustasin, et mu vanematel on koduloomade vastu nii suur kiindumus, et tuleb võtta uus koer. Ema oli sellele vastu, kuna kõik oli veel nii värske, valus ja lohutamatu. Nii võtsingi ühendust noore koeraperenaisega, kes tegelenud terve elu, lausa veenuseni ja tagasi, pühendunult koerte kasvatuse ja nende eest hoolitsemisega. Palusin, et järgmisel aastal sündiva pesakonna seast, üks poiss minule reserveeritaks.
Esimene küsimus oli ootuspärane. Kas sul on varem koer olnud?
Äsja lahkus. Seepärast plaanimegi järgmisel aastal kutsikat.
“Koera leinast saab üle ainult uue kutsikaga” ütles Britta ning kutsus “lihtsalt vaatama”, parasjagu võõrutamise lõppfaasis olevat labradoripesakonda.
Sõitsime pojaga kohale ning olime teel autos kokku leppinud, et mingit härdust ja muigutamist ei ole. Kutsikad on kõik armsad, lõhnast kuni urinani, nii et see, võtab isegi põllukivil hinge värisema. Oleme asjalikud ja vaatame, kuidas sisetunne ütleb.
Ma oleksin pidanud teadma, et mu poeg on ju jäägitu loomaarmastaja sünnist saati ning see kokkulepe on eos liivale kirjutatud.
Nii läkski.
Kes teab seda tunnet, kui seisad koerapesas ja kutsikad su jalgade ümber toterdavad, aimavad. Mina tahtsin võtta vähemalt kaks kutsikat, Luukas oli valmis võtma kõik kaheksa.
Võibolla oli neid rohkem võibolla vähem, liiga palju oli seda kõike igal juhul.
Diego, õnneks niisugune nimi seisis ka kenneli passis oli kutsikas, keda Jumal meile juhatas. Diego Maradona muide.
Kutsikal oli kaelas helesinine pehmest lõngast tunnus, et teistega mitte segamini minna. Minule meeldis ka rohelise ja pruuni lõngaga ning kollase ja oranži lõngaga ja… Omavahel öeldes oli kogu see pesakond üks õnnepisarateni südantliigutav koerapere.
Diego uude koju jõudes, oli temast nii palju rõõmu kui siirast lohutust. Klausi portreepilt oli vanematekodu klaveril ja küünal selle kõrval põles mitmendat päeva. Diego mõistis oma missiooni ilmselt jumaliku juhatuse läbi kohe uksest tuppa tulles. Temast sai kahe eaka inimese, armastatud, pruun ja pehme koerabeebi.
Labrador on koeratõug, kellel puudub agressiivsus geneetriliselt. Ta on truu ja ennastohverdav teenistuskoer ning valmis kõigeks, et täita üht oma peaeesmärki elus – süüa. Sest kui Jumal lõi labradori, sündis siia maailma ka aplus, õgimine ja täitmatu söögiisu.
Mu sõbra labrador, on kord isegi maooperatsioonil käinud, sest maal sugulaste juures grillipeol olles, hiilis ta vaikselt sigalasse ja sõi ennast pekinägude jõusöödast ümaraks nagu Saku Lätte veepaak.
Ema on mul õpetaja ja väga põhimõttekindel naine. Seepärast on Diego päevane toiduportsion välja mõõdetud alates kutsikapõlvest. See on täpselt niipalju kuivkrõbunaid, juurvilju, muna ning koeramaiust kui vajalik, et koer oleks terve ja rõõmus.
Ma ei pea end kusagilt otsast koeratargaks või asjatundjaks nende kasvatamise alal. Olen näinud kõrvalt, kuidas Diego on saanud oma kasvatuse. Selle “makarenko meetodi” rakendamine tema sirgumisel, on rajanud tõeliselt sädeleva distsipliini. Ta on väga heas füüsilises vormis ning tema kuulekusega võiks tõenäoliselt sõjakooli kadetiks saada.
Kuidas ta teil nii heas vormis on?
Seda on küsinud mitu mõnusat koerasõpra, kellega jalutamas käies oleme kohtunud. Vastus on lihtne – see koer peab IGA oma suutäie välja teenima! Toit ei ole koera sotsiaalne teraapia või teeseldud truuduse vineerist võti. Niisamuti nagu ettekujutus sellest, et koer tahab joosta. Koer tahab ajule tegevust, tema ei ole nagu inimene, kes leiab, et loll olla ei ole ju piinlik, kui sul on treenitud ja ilus tagumik. Koerad õnneks veel nii ei mõtle. Pane koer karuselli kõrvale istuma ning iga meetri taha uus lõhn ja ta istub õndsalt nagu spordisõbrast pereisa, terve päeva teleka ees, et vaadata kuidas miljonärid end ühe jalkapalli pärast hingetuks jooksevad.
Koer naudib ja neelab infot nagu ablas inimene toitu. Tema instinktiivselt talitav keha kutsungina tunnetab seda, ning täpselt nagu inimene, paneb ta millelegi, mis teda “puudutab” oma “like”-i. Teisisõnu tõstab korraks jalga või emaslooma puhul, vajub hetkeks kägarlamangu algveerandisse. Jalutuskäigul, pika rihma otsas oma telefoni näppivat pereemeest järele vedades, sahmib ka tema tõtakal ja süvenemata moel, teiste jäetud postitustesse. “Laigib” ja sibab edasi.
Ma ei oska isegi sõnadesse panna, kui väga ma loomi armastan. See on natuke nagu vendlus või midagi seesugust. Olles mõned aastad tagasi jäänud üksinda, kaotanud kogu oma pere, jäi minuga mu masendavat saatust jagama vaid mu kass. Öeldakse, et kass on kodu loom. See aeg minevikus, õpetas mind väga sügavalt loomade tundeid austama ning nendesse lugupidamisega suhtuma. Loomadega vestlema, mitte lihtsalt toitma ja omama. Loobusin jahipidamisestki seepärast.
See on õppetund. Väga hea õppetund, mõistmaks – mis asi on nälg.
Igasugune nälg, mitte lihtsalt söömataolek või tühi kõht.
Nälg jagada ja loovutada.
Nälg kinkida elu, luua ja armastada.
Nälg tunda tänu ning nälg olla inimene.
Seda meile loomad ongi õpetama tulnud, aga meie lihtsalt sööme nad ära, sest meil on seesama mure mis labradoril. Pidev nälg

JÕU SAAL LAHKUKIRJUTATULT

Meil on viimastel rahvaloenduse andmetel viiskümmend seitse miljonit elanikku.
Makse maksab sellest viis miljonit.

Sedasi vastas mu aafriklasest sõber mu küsimusele, kuhu on Lõuna Aafrika Vabariik viimase kümne aastaga liikunud.
Õigupoolest näitab seesama number ka riigis täna elavate valgete vähemuse suhtarvu kogu elanikkonnast.
Johannesburgis ja Pretorias on kiirteede ääres ristmike ja mahapöörete juures suured hoiatusmärgid, mis ütlevad need paigad röövkallaletungide poolest ohtlikud olevat. Ja need ongi ohtlikud kohad. Seal lendab korraks peatunud auto juurde jõuk kapuutsidega nägu varjavaid ja relvadega vehkivaid noori mehi. Jätavad peaasjalikult noored emad, koos väikeste lastega, külmavereliselt kiirtee äärde paanikas nutma ning kaovad koos autoga. Mis paar tundi hiljem kusagil slummis narkotsi vastu vahetatakse või lõbu pärast maha põletatakse.
“Taksomaffia” tähendab Johannesburgis seda, et kui klient istub keskpäeval, kesklinnas hotelli ees “uuberisse”, kistakse ta sealt jõuga välja, nagu kalts. Tõmmatakse asfaldile näoli koos tema pagasiga ning saadetakse “uuber” koos valju sõimuga minema. Sa pead sõitma meie taksoga mzungu*

*valge mees

Kuigi ma olen oma lähematelt tuttavatelt ja sõpradelt palunud, et nad ei saadaks mulle Eesti “sündmustest” linke, pilte ja videoklippe, tuli täna siiski üks selline.
Kui ma peaksin seda oma välismaalastest sõpradele seletama, siis ma kirjeldaks seda umbes nii:

Ühel päeval otsustas seltskond mehi, et nad reserveerivad oma sõpruskonnale ühe ürituse läbiviimiseks jõusaali. Jah – just jõusaali. Nad panevad end sellele vastavalt, kes kuidas riidesse ning teevad kohale jõudes nägu, nagu oleks nad kõik vanad kalad. Nagu jõusaalis ikka, astub ka siin ringi igasugu paabulinde. On ka täiesti tavalis sportlikke selle ja on ka neid, kes sporti isegi televiisorist ei vaata. Kogu see kolin ja “pumpamine” on suuresti selleks, et hoida kuumana teemat, millega võiks kütta tervet Mustamäge, kui talveperiood pihta hakkab.
Sealsamas justkui ära unustades, et varsti pea kuus protsenti kogu maailma rahvastikust, täna rändabki. Otsides endile paremat paika elamiseks. Parem paik on lihtsalt see, kus võimalikult vähe tegema peab, et võimalikult palju saada. Millest siin nii keeruline aru on saada? Sajad tuhanded inimesed, kellel on kõrimulguni oma sünnimaade poliitikute ja riigipeade parasiitlusest ja arrogantsest laiamisest, pagevad mujale, lootuses leida õnn ja paradiis. Lootus leida mõistmist, sest kesse ikka külalisega halvasti käitub? See on inimlik, et inimene ootabki inimväärset kohtlemist.

Miskipärast ilmub sinna jõusaali äkki punt tegelasi, kelle näkku on suurte tähtedega kirjutatud “ma põlgan sind hingepõhjani harimatu lollpea, kes sa siin võimled ja mitte millestki aru ei saa”. Nende tegelaste tuleku põhjus on kaheti seletatav. Kindlasti on see lihtsalt soov samuti “rinda, reit või selga teha” kuid varjatud mõte on siiski kohal olla, et näha, kas uustulnukad julguseproovile vastu peavad või mitte. Nii lendabki kokkulepitud hetkel nemetšekina sisse vibalik intellektuaal, kes kohalolijate käest napilt ilma lõuga saamata pääseb, kuna asub tõstma mitte kange nagu teised, vaid jõumasinaid endid. Hakkab niiöelda jõusaali ringi sättima.
Kes iganes kehitab nüüd õlgu ja mõtleb, mis jura see on? Just nii ma tahangi ise küsida – mis jura see on?
Me näeme oma riigi pealinnas, parlamendi väljakul, endast nii välja viidud inimesi, et siit edasi jääb veel paar loetud sammu riigikorra kokkuvarisemiseni.

Ma ei tolereeri olukorda, kus mistahes poliitiline jõud, võtab kätte ja lihtsalt kütab pikkade puudega vana pottahju nii et terve tuba on suitsu täis. Mees, kes ütleb vali mind, mina peatan kahe viimase sajandi suurima rahvaste rände, on sama loll nagu mees, kes lubab Vaikse ookeani vee magedaks muuta. Ära küsi rahvaga kohtumisel – kas te tahate nii- või naasugust poliitikat. See jutt ei kõlba koera kaussigi mitte, sest sellel puudub puude reaalse eluga.
Küsi parem rahvaga kohtudes seda, mida saab ta enese, oma lähedaste, oma kodu, vara ja tervise kaitseks selles paratamatus tulevikus teha?
Ma ei räägi sellest, et Eesti kodud on nagu Aafrika kodud, kõrge plangu ja elektrikarjusega selle harjal. Ma ei vii juttu sellele, et sportlaskmine ja pesapall saavad peatselt nii populaarseks, et varjutavad varsti nii Kelly Sildaru kui Kristina Šmiguni saavutused. Lasnamäe keldrites asuvates jõusaalides ei mängita juba ammu paabiulinde, vaid treenitakse pühendunult, enese ja oma au kaitsmiseks. Ida-Virumaa lasketiirudes ei käi noored naised kreppsellikud seljas lõbusat prosseccomullilist tüdrukuteõhtut veetmas. Ka mitte pumppüssi pardihuultega selfit tegemas. Seal harjutatakse praktilist laskeoskust ning relvade käsitsemist.
Millal jõuab ometi inimestele kohale, et poliitikas on tänaseks juba päästmatult palju neid, kellele rahvasaadiku “töö” ongi elu ja surma küsimus. Neile, kellel pole mingit sisemist ega välist valu selle pärast, mis toimub praegu maailmas, vaid keda huvitab üksnes ta enda väljavaade sellest aina umbsemaks muutuvas loomavagunis.
Nad ei taha tegelikult võtta isegi reaalselt võimu, sest mugavam on ilma otsese vastutuseta niisma möliseda ja raha saada.
Kas Sina tead kedagi nimetada, kes hakkavad parlamendis maksumaksja raha eest poliitikuid kehastama, kui täitub Eesti rahva suurim soov ning EKRE tuleb järgmistel valimistel võimule? Kellest saavad esinumbrite asendusliikmed, kui Helmed, Põlluaas ja Madisson hakkavad Stenbockis rokkima? Keegi neist, kes röögib miitingul roppusi ja lööb käpuli maha tõmmatud kaasinimest jalaga?
Kui ma nägin rahvuslippu käes hoidvat inimest hullunult sõimamas, tundsin korraks kahetsust, et pronksiöö lihtsalt laamendamisega piirdus ning ei selekteerinud välja mehi, kes kannavad lippu väärikusega või lihtsalt lehvitamiseks, nagu paabulind…
Olen eestlane, patrioot ja mees ning kandnud riigipühadel liputoimkonnas Eesti riigilippu palju kordi. Mulle on valus, vaadata et meie rahvuslipp õlal, täna inimest jalaga lüüakse. See on nii jälk, et pole sõnu.

Kui me omal ajal riigilipu liputoimkonna ohvitseridega arutasime, et mis siis saab, kui rahva seast tormab keegi ja ründab Eesti riigilippu, vastas mu kamraad, saateohvitser väga lühidalt. “Mul on mõõk, ma tapan ta ära…”

PALVE

Eesti on nii väike, et sellest sündinud nali, mida meist Austraalias räägitakse, on täpne nagu paus Pärdi muusikas. Nimelt seisab nali selles, et kui austraallane kohtab teist korda oma elus eestlast ning mainib sellele, et ta on ühte eestlast juba kohanud, küsib eestlane surmkindlalt “mis ta nimi oli”
Nii saangi öelda, et ma olen Andres Anveltiga tegelikult tuttav. Oleme paar korda põgusalt kokku puutunud, enamasti mingite teleprojektidega nii eetris kui väljapool seda. Kuluaarides, nagu meil suitsunurki, kemmergu kätepesulaid ning puhveteid kus on püstijala järjekorrad, kutsutakse.
Kuulsin eile omaste käest, et Andres Anvelt astus ministrikohalt tagasi ning lahkub poliitikast, tervislikel põhjustel.
See on tõsine asi.
Noore mehe tervis ja elujõud on väga tõsine teema, sest raha eest saab seda veidi poputada, aga mitte juurde osta. Ma tunnen mehe, eestlase ja patrioodina sügavalt kaasa ning soovin Andresele peamist, see on rahu.
Ma tean, millest ma räägin, sest mul on kogemus. Ma olen lamanud operatsioonilaual, “kohaliku tuimestusega” ning vaadanud enda kõrval mustvalgel monitoril, kuidas mu kildudeks purunenud küünarliigest kruvide ja klambritega uuesti kokku pannakse. Olen näinud oma tuksuvat süda, millesse pumbatakse värvaine, et selle veresooned näha oleks. Näinud oma silmaga, kuidas kirurg randmesse tehtud ava kaudu, otse südamesse lükatud kaabli otsas oleva seadmega, mikroskoopilise täpsusega toimetatab ning ohtlikud veresooned “avab”.
Olen elus mitmeid kordi arstide hoole alt tagasi argiellu liikudes lubanud, et …
Nooremas eas ei täitnud ma ühtegi neist lubadustest. Enesele antud ja endale võetud lubadustest. Jabur.
Nii kui veidi parem või juba piisavalt hea olla oli, läitsin sigareti või nööpisin lahti mõne joovastava neste.
Sõin, kui kõht oli juba ammu täis ning tiksusin üleval, kui pidanuks ammuilma teki all magama.
Minuga seda ei juhtu. Nii ma siis mõtlesin.

Ma ei vali seda kogemust, mõtlen ma nüüd.
Ma ei vali nende läbielatud kogemuste hulgast seda või teist vildakat uuesti. Ei tee omale etteheiteid, ega piitsuta ennast. Tunnustan, kui olen olnud enda suhtes hooliv ja leebe.
Minu ellu tulnud inimesed on mulle seda õpetanud ja ma olen selle eest lõpmata tänulik.

Mul on palve – ma soovin, et sa ruttu taastuks, mis iganes see rike pole. Kõik on meie endi abiga ravitav ja parandatav.
Andres – tule meie keskele, meeste joogasse!
Tule väeringi ja meditatsioonile. Need asjad toimivad!
Annavad rahu, jõu ja rõõmu ning õpetavad iseennast armastama.
Enesega hea olema ning oma hinge templit hoolivusega majandama.
Palvetan su eest mees! Ära rapsi!

VARBLANE & METEORIIT

Kui sa mistahes turvalises Aafrika riigis lennukilt maha astud ja lennujaama satud, tabab sind kindlasti pilt, mis on alati armsalt sümptopmaatiline.
Igas vanuses. Vabandust! Siiski, peamiselt selles vanuses inimesed, kes juba ise töötavad ja teenivad, või on sündinud väljaspool endist Nõukogude Liitu ja elavad ning reisivad pensionist.
Neid kõiki ühendab üks imetabane ja armas, ühine stiilinimetaja. See on riietuses, hooletu elegantsiga väljenduv Safaristiil. Iga kord seda pilti nähes, tuleb mulle rõõmus muie näole. Küsin eneselt, kui kaua veel, valge inimene, arvad sa mustale mandrile tulles, et siin elatakse puu otsas ning käiakse vibudega jahil? Kui kaua veel, teed sa nägu, et suudad elada telgis keset inimasustuseta savanni ning julged juua neegrite sogast ja hapukat babaaniõlut?
Vaatan neid maailma tipptootjate viimase mudeli nõelasilmast tulnud matkasaapaid. Laborites teadustööna sündinud kangast, elevandiluu, khaki ning piimaga kohvi toonis safarirõivaid. Mõnel isegi binokkel juba lennujaamas kaelas, et olla veendunud, kauguses paistva lõvikarva täpi ohutuses.
Muigan. Heatahtlikult, sest mulle tuleb hinge väikene armas kadeduseussike. Aafriklased on neetult nutikad. Näitavad oma suurtes loomaparkides, maastikuautodega ringi tiirutades, heaoluriikide linnainimestele metsloomi. Need omakorda rapsivad neist tuhandeid pilte teha, et elada kuidagimoodi välja oma hingesopi kaugemas nurgas tallele pandud jahikirg. Ei, ma ei mõtle, et inimese peas hakkaks keerlema kinnismõte tabatud looma ära söömisest. Tal on hotellis kere liigõgimisest kummi söödud ja ta pole ka varem elus kordagi tegelikku nälga tundnud. Pisike piriseja tõstab küll pead igaühes, kui juba pikemat aega safariautos loksuda ja mitte ainsat elavat hinge silmata. Neid kahel pool teed toimetavaid kitsi ei viitsi enam pildistadagi, nagui meil toonekured. Raha on ju makstud ja kui siin niikuinii aedik ümber on, siis kus need lõvid ja leopardid on, mida lubati?
Tunne ja soov loom kätte (tegelikult siiski pildile) saada on sportlikku õhinat tekitav. Nagu jalgpallis või F1-s, kus vahepeal on ka pikki minuteid igavaid hetki, aga enamasti loodab iga vaataja, suure isanda nimega Juhus, ekstravagantsele ja unustamatule “etteastele”.
Ennevanasti muuseas, nii nagu praegu pildistatakse, tapeti neid vaeseid Aafrika loomi täpselt samasuguse kire ja pidurdamatu õhinaga. Üsna hästi suutsid esimesed kergestilaetavate tulirelvadega mehed Aafrikas, luua arusaama ja elava pildi sellest, kui õilis ning inimkonda teeniv, on nende metsikute loomakarjade ohjamine ülla kolonisaatori poolt.
Võiksin sellest pikalt kirjutada, sest olen käinud Aafrikas palju kordi ning oma mõlema jalaga. Käinud mitu korda safaril. Küttinud antiloope ja toonud koju kauneid trofeesid ning andnud end hiljaaegu vabatahtlikuna üles, et minna Aafrikasse salakütte küttima. Jah, sõna otseses mõttes – küttima…
Neil ei ole kellegi ees halastust ega hirmu, sest raharattad keerlevad nende nälginud mustades silmades ja see sunnibki tegudele. Olen olnud viimast aega täielikult loomade poolt. See ei tähenda, et inimeste vastu, aga olen jõuliselt selle vastu kuidas inimene loodusega ning loomadega ümber käib. Eriti piinlik on see kuidas ta mõtleb, kui peab ennast välispidiselt loomaarmastajana demonstrerima, aga pakatab naiivsusest.
Mulle meeldib, et igaüks võib omale need elevandiluukarva šortsid, üleskääritavate käistega safarisärgid, troopikakiivri ning robustsed matkakotad osta. Tunda ennast nii Aafrikas kui tagasi kodumaal olles doktor Livingstone’i endana. Jutustada lugusid ja näidata pilte, mille kaadriservadest on välja kropitud ülejäänud kümme safariautotäit samasuguseid, lastena hõikuvaid õnnelikke safarisangareid.
Mulle ei meeldi see tõsiasi, et aegajalt hommikuti, leitakse ikkagi taraga piiratud rahvusparkidest ja looduskaitsealadelt, äralõigatud sarvega, öösel tapetud ninasarvikuid. Uhked loomad, kelle sarvetüükal pole veri veel mustakski kuivanud, lebavad ahetavas hommikuvalguses kollendavas rohus. Raisakotkad nende kohal, purilennukitena taevasse serpentiine joonistamas.
Mehed, kes valvavad sissesõiduväravaid on muide just neil hommikutel kilavate altkäemaksusaajate nägudega, aga ma ei viita millelegi ega anna kellegi teise südametunnistusele hinnanguid.
On selgeks tehtud, et asiaatidele nende uskumuse järgi riista pikkust ja mehelikku potentsi lisava ninsarviku sarve koostis, on tegelikult seesama aine, millest on tehtud iga inimese küüned…
Kui sul ei seisa, söö oma varbaküüsi!
See polnud väga ammu, kui Eestiski jahindust ja jahiturismi sedasi korraldati, et riigi palgaskaala madalaimal astmel platseerunud metsandus- ja jahispetsialistid, ühelgi tingimusel tasuvamat töökohta ei otsinud. Põhjus selleks oli imetabaselt lihtne. Riik maksis küll piinlikult mikroskoopilist palka, aga selle boonuseks oli ressurss, mida sai mänglevalt kasutada enese isiklikes huvides. Maasturid ja nende kütus, jahimajad ja saunad ning puhkekohad metsades, mis lõid neile meestele uhke mõisniku tunde. Sugugi ühe vitsaga ei saa ega taha ma neid mehi mõõta, sest enamik neist olid siis ja on tänagi, väga professionaalsed ja lugupeetud jahikorraldajad. Välismaa jahituristid maksid tookord Eesti riigimetsas kehtestatud hinnakirja alusel. Ainult et valuutas, mitte kroonides, sest jahituristi hinnakirjale ei olnud märgitud muud, kui üksnes numbrid. Jootraha naeratuste ja kummarduste ning saksa keele puterdamise eest lisaks. Täpselt nagu Aafrikaski.
Täpselt nii käib praegu elu näiteks ka Zimbabwes. Kõikjal, mitte ainult safaril. On hinnasilt ja sellel dollari tähis. Seega on sinu valik, maksta ükskõik millise riigi rahaga, peaasi, et see oleks dollar. Zimbabwe dorrali nime kandev kaseleht või USD, mingit vahet pole. Maksad selles rahas, mis sul on, number on sama.
Nõnda nagu varbaküünel ja ninasarviku sarvel on tegelikult täpselt sama mõju Aasia triaadipealike seksuaalsusele, on ka suure kasslase ümber kogunevate safarimaasturite müra ja heitgaasid, kaugel looduskeskkonna säilitamisest. Ka neidsamu ninasarvikuid tapetakse mitte selle müstilise sarve pärast, vaid seepärast, et rääkida Aafrika loomadest nõndasamuti, nagu räägitakse kohe uppuvast Veneetsiast.
Mina jagan oma professorist sõbra hoiakut, et meie planeedil kõiki ja kõike mõjutav on seotud valdavalt veega. Maailmamerega. Selle mõõtmatu veemassiga, mis teeb selle sinise planeediga seda mida tahab. Sellest peale olen ka lõpetanud mõttes sekkumise, kui näen inimesi joogiveega äraviskamisele minevaid sordipakendeid pesemas või kahel autovabal päeval aastas, oma kolmeliitrise diiselmootoriga hipsterimaasturi asemel, jalgrattaga poodi minemas. Me usume millessegi ja see ongi peamine!
Ülipikkadel lennureisidel, sellest purgisuust välja piiludes ning alla vaadates, mõtlen ma vahel, et olen vaba hing ja otsin paika kus uuesti sündida. Vatan alla, maapeale ning kaalun, kas liuelda suure ja sirava linna poole ning valida vahelduseks varblase vallatu eriala või lasta puistata end lagedasse tühjusse, et kogeda miljon aastat muretut põlve mõne munasuuruse mineraalina kusagil merepõhjas. Ma teen mida ma tahan. Mina Olen

JOHANNESBURG

Eile nägin Nelson Mandelat! Ei, mitte plakatit, monumenti ega sellenimelist väljakut siin Lõuna Aafrika Vabariigis. Kohtusin Johannesburgis Nelson Mandelaga ja meil oli jutuks teema, miks eestlased on ühed vähestest EU kodanikest, kes vajavad Lõuna Aafrikasse reisimiseks viisat. Tema rääkis, mina kuulasin.
“Tead, nad on Port Elizabethis mu memoriaali kallal vandaalitsenud. Päris koledasti kohe..” alustas ta oma juttu. “Eestlased?” kargasin ma peaaegu ehmatusest püsti. “Sitapeadel ei ole rahvust” vastas Nelson ja rüüpas pudelist lonksu õlut. “Äkki olid eestlased, äkki himbad? Võibolla poolakad, võibolla masaid. Kust pagan mina seda tean” Ma nägin, et ta oli nukker ja ega ta seda õieti ei varjanudki.
“Kuidas Savisaarel läheb” jätkas ta siis juttu täiesti teisest otsast. “Ma ei ole kursis” vastasin talle ning ütlesin ka, et ta ei vasta sellele küsimusele enam isegi ausalt, mis siis veel kõikide teiste kädinast uskuda. “Jah, hea mees oli, ma olen temaga viimasel ajal palju rääkinud” ütles Mandela siis ootamatult. Teritasin kõrva. Ütles jah “oli” – mis see siis tähendab?
“See Hundisilma puistamine oli tema Waterloo” ütlesin selle peale. Ma ei osanud kuidagi olla üle kergest kohmetusest, et polnud kuulnudki Savisaare surmast. “Ooot oot, kuule mees” ütles siis naerusuiselt Mandela. “Sina oled see, mees, keda ma olen kümneid kordi kuulnud ütlemas, et mees elab kuni mäletatakse tema nime”. Tunnistasin, et nii see on ja olen seda tõesti palju kordi öelnud, aga Savisaar on ju surnud, või ei ole? Isegi selle pärast, et SEDA teada saada, ei ava ma õukonna uudisteportaale, sest kuuleksin sellest sõpradelt nii ehk nii.
“Ma tean, nad otsisid ja leidsid. Seda mida otsisid” ütles Nelson ja rüüpas lonksu Windhoeki õlut. “Ma tean” vastasin talle ja vaatasin, kuidas end värvilisse mikrokleiti riietanud mustad kaunitarid kõrgetel kontsadel mööda jalutasid.
Savisaare sahtlid pöörati tagurpidi. Puistati segamini kogu elamine, et viia kaasa kogu võimalik kompra. Kõik, millega ta santažeeris ja väitis endal olevat, et hoida kakskümmend aastat raudse rusikaga munepidi peos kogu Eesti poliitilist ladvikut. “Matsid jäävad matsideks” ütles Mandela seepeale Jüri Järveti hääle ning Rolan Bõkovi näoga. “Ilma reliikviata ei saa nemadki läbi, ehk teisisõnu – KGB toimikuteta ei suuda nemadki kedagi santažeerida. Ei maa all, ega maa peal. Ei sõprade, ega vaenlaste hulgas” rääkis Mandela.
Ma tahtnuks seepeale kohmetu munga häält teha ja küsida, et kui klooster põleb, siis kas see on lõpp, püha isa, kuid uurisin hoopis jonnakalt seda viisa asja. “Tead” vaatas Nelson mulle oma tarkade silmadega sügavalt otsa. “Savisaar savisaareks” ning jätkas: “Kogu see punt, kes täna rind kummis kergendusega hingab ning uuele ringile kandideerib. Nad kõik usuvad kergemeelselt, et see sõnnik enam pinnale ei uju, aga nad unustavad Eestile seatud tingimused, millele nad ise õhinaga alla on kirjutanud” Ta võttis viimase punnsuutäie ja pani pudeli kolksatusega trotuaarile. “Venelased aitasid tookord nii teie euroliidu kui ka natosse saamise eeltingimusi kokku kirjutada, õigemini aitasid neid üle vaadata ja see oligi kõik mida Savisaar teadis”
Rohkem me poliitikast ei rääkinud. Viskasime mööduvate plikadega nalja. Rääkisime paari möödujaga mõne sõna juttu ning jätsime siis hüvasti. Tema läks tagasi teise ilma ja soovis mulle head reisi jätku. Viisaküsimusele ei saanudki vastust. Tundsin ennast nagu Eesti. Tuled pika maa, kohtud Nelson Mandela enesega ning muust kui Savisaarest ikka ei räägita…