ROAD

 

ROAD on mõnus sõna. Eri keeltes, igas oma tähendusega. Siin on tal samuti mitu tähendust. Road – nõnda, nagu inglise keeles tee. Liikumise, reisimise, sattumise, saabumise ja teeloleku tähenduses. Need on lood, mida jagada soovin, et nad oma erilisuses või tavalisuses, edasi saaksid elada. Road mu emakeeles, on toidud. Kuumadest külmade ning soolastest magedateni. Need lood on elamustest, mis saadud roogadest. Just elamusi, ei muud, tahan ma toidust ja toidutegijatest kirjutades jagada. See kõik on kimp minu lugusid. Lood inimestest, reisimisest ja toidust. Armastuse ja kirega.

AUGUSTI VABARIIK

Täna, 20.augustil 2019 elan ma oma majas. Mul ei ole pangalaenu. Seetõttu olen ma vaba mees ning saan südamerahuga otsustada, mis on minule sobiv või mittesobiv. Muidugimõista vajan ma elamiseks sissetulekut, ent mul ei ole hommikul ärgates ahastust, minna tööle ega õhtul tuska tulla koju. Ma olen õnnelik küpses eas mees. Mine tea, võibolla olen ma kümne aasta pärast hoopis teises majas. Võibolla hoopis teises riigis. Igal juhul teises kohas võrreldes tänasega. Nõndasamuti, nagu ma veerandsada aastat tagasi olin hoopis teises kohas. Teadmata, kus ma võiksin olla täna, viiekümneaastasena. Kus võiks olla selleks hetkeks Eesti ja kogu maailm tervikuna. Kus või õigemini kes, võiksid olla minu sõbrad ning kes vaenlased. Täpselt nii – sest ühes olin ma kindel juba kutsikana. Nii sitta meest ei saa minust kunagi, et mul iial vaenlasi pole.
Mulle on väga meeldinud üks Rooma imperaatori mõte, mis kõlab nii: Kui kohtad täielikku üksmeelt, otsi reeturit või despooti. Seepärast saan ma sügava tänulikkusega iga päev kogeda, kui vabstav on arvestada lihtsa asjaoluga, et inimste arvamused, hoiakud või suhtumised, ei saa olla identsed või ülejäänutega ühised. Mu lemmikautor Neale Donald Walsch ütleb:
Tagasilanguse pidamine edasiliikumiseks on primitiivse ühiskonna tunnus.
Mäletan, mille eest mu vanemaid kooli on kutsutud. Mul on meeles, vestlused direktori kabinetis ning näpuvibutused, mis teemadel kõnelemist järgmine kord ei tule, vaid järgneb kohe koolist väljaviskamine. Nii näiteks seletas ajalooõpetaja põhikooli ajalootunnis, mis on imperialism, järgmiselt: Imperialism on see, kui kõrgemalt arenenud riik, madalama arengutasemega riigi anastab. Sõnasõnalt nii ta ütles. Kuna ma mäletasin väga hästi vanavanemate jutupudemetest, et Eesti Vabariigi okupeerinud kommunistid olid ehtsad metsalised, küsisin ma õpetajalt – aga kuidas nimetatakse seda, kui arengumaa lihtsalt massiga kõrgemalt arenenud ühiskonnast üle sõidab? Ma tahtsin lihtsalt teada, kas selle kohta on Nõukogude ajalooõpetajatel metoodiline punkt olemas. Vist polnud, sest edasi küsitleti mind direktori kabinetis. Ei, ma ei olnud mingi vabadusvõitleja. Ma ei olnud ka komsomol. Mul oli kogu sellest pasast ükskõik. Mind köitis täiskasvanuks saamise hüvede pakett ning selle boonused. Mulle meeldis see, mis toimus Venemaa rokiklubides ja see et paljud inimesed suitsetasid tänaval juba importsigarette, mis põledes sitahaisu ei levitanud.
Mis putši puudutab, siis tagantjärgi aus olles, oli suurim hirm see, et monstrum nimega Nõukogude Liit piiratakse veel kõrgema okastraataiaga ning pruunides krimplenkuubedes koledad mehed laiavad veel ülbemalt edasi kui seni.
Nõukogude Eesti Ülemnõukogus Toompeal, istus igasugu rahvast. Punaarmee ohvitseridest ning umkeelsetest kommunistidest, läänemeelsete vabaduse- ja isiklike hüvede ihkajateni. Põhimõtteliselt ei ole ju mitte midagi muutunud. Kui ma ise, kahetuhande kolmandal aastal riigikokku valituks sain, kinkisid sõbrad mulle ajalooüriku. Teise Riigikogu koosseisu raamatu. Midagi ei ole muutunud. On tänaseni tuntud ja teada riigimehi nii ühest kui teisest maailmavaate otsast aga ka terve trobikond selliseid lõustu, kus tühjades akendes küll tuluke hõõgub, aga tegelikult kedagi kodus ei ole. Seega on Toompeal läbi aegade olnud üks osa neid, kes sinna justkui isegi uksest sisse ei peaks pääsema. Nii ühtede kui teiste meelest.
Mäletan, et mingite valimiste ajal, olin parasjagu ära Saksamaal. Kuuldes võõrsil, et Keskerakond on taas laia rehaga kogu saagi kokku riisunud, podisesin midagi omaette. Mille peale küsis mu sakslasest sõber, mis lahti? Seletasin siis, et mind inimesena haavab ja on solvav, et mingi partei, ükskõik missugune neist, suudab nii piinlikult lolli pläusti suust välja ajades, nii suure hulga idioote ära moosida. Mu sõbra vastus üllatas mind. Ta ütles, et IGA rahva seas on alati kolmandik lollpäid. Ole õnnelik, et maailmas on proportsionaalselt kordades vähem eestlastest idioote kui näiteks sakslasi, venelasi, ameeriklsi või hiinlasi. Tal on omamoodi õigus, sest tegelikult ei ole ju võimalik iial saavutada seda, et kaks ülejäänud kolmandikku, ühiselt ja üksmeelselt kolmanda parketikõlbmatuses kokku lepivad.
Vaadates tänast Eesti ühiskonda, ei ole lootus üldse kadunud. Kõik ei saagi kõikidele meeldida, armsad ja kallid olla. Eestlane on juba oma loomult ainult surnute suur sõber. Ainult surnust rääkides suudab estlane hea näida, sest kusagil on mingi sisemine aimdus, et ükskord tuleb taaskohtumine niikuinii. Mina sellesse taaskohtumisse ei usu, nagu ei usu ka surma mis kõik lõpetab. Eesti ei kao niisamuti. Eesti jääb igavesti ja alati ning teda ei pea enda omaks pidades kaitsma. Kaitsma peab ainult iseennast! Kaitsma peab oma enese südametunnistust ja au. Selle eest kedagi taga kiusata või tampida, tõrjuda või tõugata, suudab üksnes palgaline pugeja. Puudel, kellest parema palga eest saab eelmisele peremehele esimesena noa selga virutaja.
Seepärast, palun ma siiralt ja südamest. Ärge tulge mind kaitsma tagurlaste ega eesrindlaste eest. Ärge sundige mind valima kahe värvi vahel. Ärge jagage maast leitud arvamusi oma kuulekuse tõestuseks nii, et sellega teisiti arvajaid ärritada õnnestuks. Mina ei pea Sind idioodiks. Ma saan aru, miks sa midagi teed. Ma mõistan sind. Ma ei oota sinult mitte midagi. Ole.

Pole midagi, mis mul peab olema. Pole midagi, mida ma pean olema. Välja arvatud see, mis ma just praegu olen.
See ei tähenda, et “omamine” ning “tegemine” oleksid me elust kõrvaldatud. See, mida sa ise koged omamise või tegemisena, lähtub sinu olemusest – mitte ei vii sind selleni.
Kui lähtud õnnest, teed teatavaid asju sellepärast, et oled õnnelik. Vastupidi vanale paradigmale, mille kohaselt tegid asju sellepärast, et lootsid, et see teeb sind õnnelikuks.
Viis päralejõudmieks on seal olla. Ole lihtsalt seal, kuhu otsustad jõuda. Nii lihtne see ongi. Sa ei pea midagi tegema. Tahad olla õnnelik? Ole! Tahad olla tark? Ole! Tahad olla armastus? Ole! See on see, kes sa oled igal juhul – Jumala armastatu.

Mulle väga meeldib see lemmikautori katkend raamatust “Jutuajamised Jumalaga”.

Kingin selle tänase tähtpäeva puhul igale hingele. Olge kõik hoitud ja kaitske iseennast, nii on Eestiga kõik kõige paremas korras. See riik ei ole püksiperse, mida igaüks arvab õige olevat omal moel paigata, lõigates enne ilusa augu.
Lase Eestil olla.

OFFICIAL

Ma olen seda küsinud nii paljude inimeste käest, et saan seda viimaks veidi analüüsinuna väga põgusalt mõtiskleda. Nimelt küsimust sellest, milline on kellegi meelest parim ajajärk, periood või valitsemisaeg Eestis.
Parim, olgu siis selgelt ja konkreetselt mõelduna eestlastele, siinse põlisrahvana?
Minu isal, oli viis venda-õde. Neljakümnendate keeruliste aegade lapsed. Kodukandi kirikuraamatus, on kirjas üksnes üks. Kõige vanem õde, kes sündis aasta enne punaste okupatsiooni. Kolmekümne üheksandal kirjutati vast ilmaletulnu veel kirikuraamatusse. Neljakümnendast alates enam mitte. Sünnid surmad said kirja külanõukogus ja kirikuraamatud jäid ootama.
Kui sündis minu ema, käis tema poolesaja versta taga elanud vanaema titte vaatamas. Tagasiteel koju, jäi ta Sonda vaksali juures Tallinn-Narva rongi alla ja hukkus silmapilkselt. Sain tema hauakoha teada alles kuuskümmend aastat hiljem. Kirikuraamatutest ei leidnud inimest, kes suri, samuti peale neljakümnendat. Sõda sinna otsa.
Võiks oma armsatest, enne meid elanud ja olnutest palju lugusid jutustada. Meist igaühel on neid palju. Kui tihkame neid teistega jagada, saame öelda, et peame neid lugusid jutustamisväärseteks.
Peame neist lugudest.
Meil on lugupidamine.
See ei ole üldse minu mõte.
Olen sel lugupiamise teemal kuulnud ükskord raadios mõtisklemas Marju Lauristini ja mulle tema seesinane suhtumine meeldis. Ei ole nimelt oluline ega ka mitte aus, kui kasutame kirjavahetuses ja mujal, liiga kergekäeliselt sõna “lugupidamisega”.
Tõepoolest, mis lugu mul ikka pidada on, kui otsin õiglust tšinovniku ülejala soorituse rehabiliteerimiseks ning kirjutan talle pika kirja ebaõiglase asjaajamise kulust.
Tema lihtsalt arvab, et asjad käivad nii ja tal jääb igas asendis õigust ülegi. Mis ma siis tõesti ütlen talle oma kirja lõpus – lugupidamisega, Hannes? Ei!
Kord sain inkassofirmalt teatise, et pean tasumata parkimistrahvi nõude neile maksma. Mõistagi koos inkassoteenuse kulude katmisega.
Vaidlesin loomulikult vastu, sest asfaldist viirastusena välja kasvanud parkimisametnik, kelle käest oleks soovinud küsida, mis tsoonis ma olen, oli nii peidus, et teda poleks IP kaameraga ka leida suutnud.
Ühesõnaga ilmus see nii, nagu nad oma “Sigatüüka salakoolis” kursustel selgeks õpivad, eiteakust. Nägi, et olin parkinud kesklinna tsoonis südalinna tariifiga ja tegi trahvi ning haihtus.
Loll mina, arvasin, et kui igaks juhuks ja segaduse vältimiseks toekama tariifiga tsooni määran, peaks olema asi rohkem kui korras. Sittagi! Tsoon on vale, maksa ikka trahvi. Nii ma siis kirjutasingi maksekorralduse selgitusse “minge v…u s….pead”.
Muuseas, kojamehe vahelt seda “seakõrva” leides, vihastasin nii sügavalt, et unustasin selle südalinna parkimise üldse maha võtta ning see tiksus kuni telefoni meeldetuletuseni terve ööpäeva otsa. Saaga saldo niisiis, oli südalinna tsoonis pooletunnise parkimise eest tegelikult kulunud paarkümmend eurot. Karistusametniku määratud trahvisumma, mõnikümmend eurot ning sinna otsa inkasso küsitud patakas.
Sõbrad, kellele neist, selle rüüstava jäleahnuse asjaosalistest, peaksin ma kirjutama järelpärimise- või selgituskirja lõppu – lugupidamisega?
Ahjaa, inkasso tuli parkimiskorraldajale appi, sest see võttis “vittusatmise” peale solvuda ning kiunatas, et maksekorralduse “selgitus” on vale. Sigtuna sarvilise kiivriga pankurid, said siit veel oma osa edasi-tagasi elektrooniliselt liikunud raha teenustasudena. Miskipärast läksid need mõlemad minu kontolt maha.
See on lugu minu ajast.
Kümnendist, kui Eesti oli olnud mõnda aega vaba ja käibeletulnud uus raha tegi söösthüpetega rikastest veel rikkamad ja vaestest veel vaesemad.
Nagu daamide seltskonnas kärtsuga lastud peer, kõlab mu kõrvadele senimaani mõnede eluperemeeste mulin sellest, kuidas iseseisvuse saabudes, olime kõik võrdsel stardijoonel.
Mul oli krooni tulles mobiiltelefon, sest töötasin ülikooliõpingute kõrvalt, noore vabariigi majandusministeeriumis. Kui saaks tolleaegsed kõned eristada, siis ikka ei suudaks leida seda, kus oleks pakutud mõnd autobaasi, sadamat, kolhoosi või vabrikut “äravedamise hinnaga” omale võtta.
Seega ma ei ole olnud teiega samal stardijoonel, komsomolid, kes te Volgadest Volvodesse ümber istusite ning nahkpintsakud Ivo Nikkolo ülikonna vastu vahetasite. Teilegi, vaatamata, et teil on Eesti riigis jätkuvalt teistest rohkem raha, ei paindu mu käsi kirjutama “lugupidamisega” sest mul ei ole teiega ühtegi lugu, millest ma peaksin. Olgu, mõned tänaseni ülihead lood sellest ajast tõesti on. Rock Hotelli, Ruja, Apelsini ja Fixi levisalvest, aga need pole need.
Kuidas kirjeldada tänaseid tundeid? Ons tulnud uusi asjalisi, kellega oleks paslik öelda lugupidamisega? Äkki ootavad seda kõik need, kelle sotsiaalmeedia kanalite proofiilide juures on põlvist nõksu ootav laiend “official”. Torruveetud huultega täiesti tundmatud ja mittemidagiütlevad inimesed, kellest ma ei tea ühtegi lugu. Aga tuleb välja, et nad peavad möödapääsmatuks lihtsurelike lihasmälus figureerimist. Seda “metsikult hõivatud” superstaaride elu. Ma ei pildista niisama oma labajalgu ega riputa seda ilmarahva vaadata, vaid see on see tüütu, kuid pealesunnitud vastutulelikkus, teha pööblile rõõmu. Jalutada oma klaaspalee laiast trepist alla matside sekka ja vabandada oma selline nõrkusehetk kerge viitega manageri pealekäimisele. See on ajastu nägu. Kümnendi snobism, kui soovite, mis niikuinii peatselt järgmisele narrusele koha loovutab. Praegu on lihtsalt see aeg ja see on imeline.
Tsiteerin oma lemmikautorit:
Aeg on tegelikult vaatepunkt mida peame enesestmõistetavaks ja kasutame seda vahendina, mille abil saame paremini tundma õppida ja uurida kogemusi, käsitlemata neid eraldatuna omaette osadeks. Elu on üksikjuhtum, sündmus kosmoses, mis leiab aset just praegu! Kõik see juhtub igal pool. Pole muud aega kui praegu, pole muud kohta kui siin. Siin ja praegu on Kõik, mis ON (N.D.Walsch)
Tunnistan, et mind lõbustab teadmine mõnede inimeste “põhimõttekindlusest” keelduda esinemisest Tallinna Televisioonis. Justnimelt lõbustab, sest ses põhimõttekindluses on seesama imestama panev trots, mida kunagi hämmeldunult kogesin oma armastatud vanaema puhul. Tema keeldus ka minemast kuhu tahes, välja arvatud möödapääsmatus olukorras, kui pidi minema Tallinna või Tartusse arsti juurde. Ühtegi muud põhjust, kodust kaugemale minekuks, tal ei olnud ega tulnud kuni elupäevade lõpuni. Ükski paik maailmas, ei jäänud sellest vaesemaks, et seal ei käinud minu kallis vanaema. Arvan aga, et vanamea jäi küll, sest ei näinud paljusid imelisi paiku, milliseid me maakera tulvil on. Minemised ja tulemised niisiis, on selgesti ajastuomased ning on trööstiv, et inimeste põhimõttekindlus kestab. Mul on ka üks kiiks, seda põhimõtteks nimetada, oleks nõme. Ma nimelt ei ole mitte iialgi maitsnud suhkruvatti ega Aleksandri kooki. Kusagilt endalegi teadmata põhjusest või kohast, avastasin, et ma pole seda iial tahtnud. Nad kumbki ei näe ju välja sellised, et peaks pea õõvastusega kõrvale pöörama, pigem vastupidi, aga näe lihtsalt olen oma viiskümmend aastat nii ära elanud, et neid kahte pole puutunud. Seda, et ma neid kumbagi kunagigi maapõhja oleks mananud, pole juhtunud. Mida ma ikka mölisen, kui pole proovinudki?
Seega ei ole ma kunagi ei isiklikult ega osaliselt, võtnud solvuda kellegi keeldumist, tulla stuudiosse ja rääkida kaamerate ees juttu. Seesama minu lemmikautor on kirjutanud imetabaselt täpselt:
Olgu see hea või halb, kuid televisioon on tänapäeva inimese lõkketuli. Ärge süüdistage teabevahendit. Võite seda ühel päeval ise kasutada erineva sõnumi edastamiaseks. (N.D.Walsch)
Üksnes kollektiivne teadvus, on see mis valmistab ette pinnase ühe või teise poliitilise jõu kasvuks. Savisaar, tema poliitpropaganda ja Tallinna linnatelevisioon on täna samapalju üks kui Avo Viiol on tagastanud “kulkale” pappi. Veel jõust: EKRE-gi tabas üksnes õige hetke, mitte ei loonud seda.
Kõik, mis praegu Eestis toimub, saab ükskord otsa. Muutub millekski muuks, nagu möödunud sajandi tabudest on saanud normid ja vastupidi. Kõik me sees ja me ümber muutub pidevalt. Hämmingut peaks tekitama üksnes see, et me ei vaevugi otsustama, luua üksnes head. Me ei saa igale inimesele teha head, aga me saame elada vabalt nii, et me ei tee kellelegi halba on keegi mõelda armastav inimene öelnud. Väga hästi öeldud, kas pole?
Ausaltöelda olen ma täiesti väsinud ja tüdinenud sellestki. Pean silmas seda moeks saanud hea-olemist. Küsi inimeselt, kus on kõige parem kukeseene või mustikamets ja sa saad kuulda kohe mingit häma. Küsi aga – kuidas olla õnnelik ja tarku tuleb robinal nagu katkisest tatrakotist. Kes tsiteerib kedagi, kes tsiteerib kedagi, kes tsiteerib kedagi või mõeldakse ise välja mingi jaatus. Vaadates, kui palju kõikvõimalikke vabastavaid tantsuõhtuid lõppeval suvel on korraldatud ja veel korraldatakse, tahaks otsida raamatukogust üles vana hea Krõlovi ja tema sipelga ning rohutirtsu loo. Mind need tantsurännakud ei vabasta, sest need teevad mind kohmetuks. Ma ei saa aru, miks ma pean pärast kolmekümne aastast vaheaega, minema tagasi Tartu Kunstikooli või ERKI peole? Olen end noore ja kartmatuna neil boheemlaste bakhanaalidel juba nii vabaks tantsinud, et valus istuda. Elu ei keerle vastupäeva ega eilses. Sestap andestage kallid, et ma ei taha end vabaks- ega tantratantsida. Teie aga tantsige! Sest see on lahe ja muudab aja liikumise suuna taas õigeks. Aeg nimelt ei eksisteerigi üldse. On vaid põlvkonnad, kes kulgevad horirontaalis või vertikaalis.

KUTSE KOHVILE

Nii nagu vähemalt kord elus, kogeb igaüks enneolematut ja suurt armastust, kuuleb vähemalt kord elus igaüks, kutset kohvile. Tead ju küll neid sadu episoode lavastustest, nii teatrilaval kui kinolinal. Seisavad kaks inimest, ööpimeduses valgusvihku joonistatud siluettidena ning õhus on pinge, millest piisaks terve tänava särama löömiseks.
Vaataja aimab, sest see on nii sõnulseletamatult ootuspärane.
Siis see tuleb. “Tuled äkki veel korraks sisse, pakun kohvi?”
On liialdamata selge, et selle kutse esitaja, ega ka saaja, pole sel hetkel huvitatud kohvist. Usun kõhklemata, et vähemalt miljonis maailma köögis, on tulele pandud kohviveekann end põsed pruntis keema vilistanud, kui huulepaarid elutoa diivanil üksteisest lahkuda ei raatsi.
Oled sa mõelnud, kui uskumatu jõud on kohvil?
Olgu või ses samas kirjeldatud pildis. Võiks vabalt lahjemat sorti mürki võtta, et kaks südant pekselvad seal lonksugi kohvi neelamata, nagu ööliblikad lambipirni põletuskumas. Ei küsi igaüks, peale raputavalt kirglikku aelemist ja korralikku seksi, et “kas teeme nüüd kohvi”.
Kutse kohvile on niisiis peaaegu et loitsu eest.
Ussi- või võlusõna, kuidas aga soovid.
Kord verinoorena täpselt niisuguses olukorras, peale peanoogutust, vastuseks küsimusele kohvisoovist, võtsin enesele kiusliku väljakutse. Otsustasin hilisele kellaajale vaatamata, et mängin kohmetut maapoissi ning istungi kuulekalt kušetiserval ja ootan kuni köögi poolelt küsitakse, kas suhkrut ka.
Nii läkski.
Kõigepealt kraanisolin. Siis vile. Siis pahvakuna ruumi täitev lõhn koos selle mõnusa heliga, mida teevad omavahel suudeldes kohvitass ja alustass.
Harva mõtleme me häälte ilule, kui muud meeled on ergud. Tee proovi. Kuula hoolega, mida ütleb sulle heli, kui segad lusikaga kohvitassis suhkrut ning suudad end välja lülitada muust mulinast enda ümbruses.
Kohvi ei tule niisama vaikselt. Ta tuleb ainult temale omase elegantsiga. Nagu üksikud väljavalitud inimeste seast, kes ruumi sisenedes selle oma säraga täidavad. Kohvi, ilmub.
Ta võib olla lahja või kange, kuum või külm, magus või mõru, aga tema tulemist märgatakse alati.
Niisiis, istusin ma seal väikese üürikorteri kitsukese kambri kušetiserval ja mõtlesin helidest. Tundsin, kui vähe ma soovin sel hetkel sõnu. See kõik oli niigi selge, nagu hõbelusikalt peegelduv valgusejänku kuhtunud tapeedil.
Me jõime vaikides ja aegajalt naeratades, terve kannu kohvi. Täpselt selline tunne oli, et kui praegu peaks seisma klaaspõrandale, lööks vererõhk tallaalustest välja ja praod põrandasse. Mitte kunagi ei unusta ma seda esimest korda. Esimest korda, kui mind kutsuti veel “korraks sisse”.
Mitte midagi peale kohvijoomise me seal ei teinud. Ausõna.
Seepärast olgu alati olemas pigem väga hea kohvi kui hüüatus, et oihh, mul polegi kohvi. Kohvi on kuninglik jook. On ravim. On emotsioon. On rahustaja. On egutaja. On soojaandja. Kohvi ei oska valetada, sa tunned ära mida ta ütlema tuli.
Temagi ootab sinult aupaklikkust ja tunnustust.
Inimene, kes austab kohvi ja kohvijoomise kunsti, ei suhtu temasse üleolekuga. Mina muuseas iga kord vabandan kohvi ees, kui pean teda olude sunnil, papptopsist jooma. Mul on tema ees piinlik. Kohvi ei ole kähkukas!
Mul on meeles selle kohvi iseloom. See kuidas ta mind vaatas. Tema mänglev tähelepanujanu ning kuumalt puudutav kirglikkus. Ma nimme ei räägi aroomast ja buketist, seda oli niikuinii taevani ja tagasi. Õnnelik olin, kui äsja avastasin, et Eestis on seesama kohvi nüüd saadaval. Jolly Crema teeb firenzelikest unistustest ehedad kogemused! Proovi ise ja veendud sinagi.

SULLE, PRESIDENDI NÕUNIK

Ma pole mitmeid aastaid nii palju raamatuid lugenud, kui viimase paari jooksul. Olen olnud pikalt üks neist sadadest miljonitest, kes kirjutab rohkem kui loeb ja see, mis on selle tegevuse puuduseks, on tunnel mille teises otsas helendab kirjaoskamatus.
Inimene kes ei loe, ei ole ilmtingimata kehv kirjutaja, aga paradoksaalselt näitab ta üldjuhul pigem ikkagi näpuga, mitte ei kirjelda. Oskus või oskamatus mida iganes kirjeldada, on minu meelest eluliselt möödapääsmatu olnud sealtmaalt, kui maailm loodi. Kirjeldajad ja väljendajad, olgu jutuvestjate või lugude kirjutajatena, on mind alati köitnud.
Iga nädalaga selgemini, tajun lihtsalt seda, kui osavõtmatuks jätab mind näpuga näitajate pealiskaudne ja hetketähelepanu janunue maailm.
Pea kakskümmend aastat tagasi, noorte meeste heategevuslikku ümarlauaorganisatsiooni kuuludes, viibisin ma Islandil. Pean selle loo siinkohal ära rääkima.
Kallis kaasamõtleja, see on tõepoolest üksnes väike mälestus, aga kaaalukalt unustamatu lugu minu jaoks.

Vastuvõtjad organiseerisid meile, paarkümnele mehele maailma eri otstest, ühe üllatuse. Üllatuse, mida on hõlbus teha inimestele, kellel jooseptootsiliklult ainult pool rehkendusest ehk kodutööst tehtud. Ma olin Islandile minnes veidi nipet näpet siit sealt uurinud, aga otse öeldes lasin asjadel kulgeda omasoodu. See Islandi visiit oli tegelikult töine ning fookus oli seal hoopis muul.
Ühel õhtul, mille kutsele märgitud riietuseks oli klubipintsak, sõitsime kamba noorte meestega ühe Reykjavikis asuva tagasihoidliku maja juurde. Ei olnud sel ei tara ega väravat. Oli tore avar vaade ja hästi lihtne ühekorruseline majake. Meile tuli õuetrepile vastu hallipäine lugemisprillidega härrasmees.
Koduselt hubases kaardiganis. Triiksärgi avatud kaeluseavast paistva siidise salliga.
“Astuge edasi”, ütles ta ning teatas, et presidendil läheb veidi aega.

Meid oli kutsutud Islandi vabariigi presidendi juurde koju. Me seltskond koosnes paarikümnest noorest mehest, vanuses 18-40. Igaüks ise ilmanurgast ning kõik kelle jaoks Ólafur Ragnar Grímsson, tuttav mees ei olnud. “See vanamees on ta erasekretär” arvas üks poolakas ning üks sakslane ja teine prantslane kinnitasid kõhklusepojata täpselt sedasama.
Hubases vastuvõtutoas, olid akende ees ilusad kardinad ja põrandal mõnus pehme vaip. Seina ääres tume Steinway ning nurgas suures keraamilises potis, lopsakate lehtedega Monstera. Meile, noortele ümarlauarüütlitele, polnud vaja peale käia, et võtta vastu pokaal tervitusjoogiga, mida seesama härrasmees kandikuga ringi kõndides pakkus. Keegi viskas isegi nalja, et teeme kiirelt põhjani, jõuab enne presidendi tulekut veel ühe võtta.
Hea kokteil oli.
Võtsimegi igaüks teise veel.
Keegi ei vaadanud kella, ega tundnud end ebamugavalt, et kohtumiste kavva märgitud vastuvõtt Islandi Vabariigi presidendi juures, lõbusalt lobisedes ja kokteile kaanides üks mõnus ootamine oli.
Vahepeal käis vanahärra ringi suupistekandikuga, millest tikuleibu näpsates aina lõbusmaks muutuv seltskond, häbenemata rõõmu tundis. Küproselt pärit vend istus juba klaveri taha ning “Can’t take my eyes of you…” rahvusvahelise seksteti mitmehäälses esituses, murdis viimsegi vaoshoituse.
“Mina ei tea, kus ta täna jääb” ütles meiega koos kokteili mekkinud erasekretär lõbusas tujus ning õhutas meid tuundma end julgelt ja koduselt. Laulis isegi koos meiega meie laule naerdes kaasa.
“Võite terves majas ringi vaadata kui on soovi”.
Ütlesin vaikselt oma rootslasest vennale, et lähme teeme presidendi kabinetis pilti. Meiega liitus veel näputäis noormehi. Kõik käisid kordamööda ja poseerisid ilusa tumeda tammepuust laua taga.
Tuli minu kord.
Istusin pehmele nahkpõhjaga presidenditoolile ja kohendasin Round Table Estonia presidendi ametiketti oma klubipintsakul. Nii nagu seda olid teinud kõik eelnevalt fotografeeritud. Igaühel oma uhke ametikett, kõlisevad teenetemärgid ja muu sillerdav faleristika, kaasa naeratamas.
Sel sekundil tundsin ma korraga midagi väga enneolematut. Sestpeale mõistsin ma niisuguse sõna nagu sõprus, tegelikku ja sügavat tähendust. Tundsin end väga uhkelt ja väljavalituna. Parimana kõigist teistest, võiks öelda selle tunde kohta. Tahtsin kogu hingest hüüda – mina olen eestlane!
Islandi Vabariigi presidendi kodune töökabinet, oli hubane ja väike. Selle seintel rippus palju fotosid. Neil fotodel poseerisid paljud selle maailma vägevad. Kuningad ja kuningannad. Presidendid ja riigipead.
Island oli ja on tänagi lahke võõrustaja, kui üliriikide isandad sõltumatul pinnal tipp-kohtuda soovivad.
Grímssoni kirjutuslaual oli sinine, valge-punase ristiga laualipp ning garnituur. Nahast dokumendimapp ja tagasihoidlik sulepea. Lauanurkadel, vasakul ja paremal, seisid raamides ja vaatasid laua taga istujat kaks paraadfotot. Ühel Rootsi kuningas Carl XVI Gustav ning kuninganna Silvia, teisel Eesti president Lennart Meri ning proua Helle Meri. Ilusad ja väärikad inimesed.
Ma ei kirjuta seda kõike siin seepärast, et keegi saatis mulle lingi ühele videole. Videole, mis paneb mõtlema. Sellele, et on kuidagimoodi andeks antav, kui seltskond alla neljakümneaastasi lõbusaid mehi, ootamatu üllatusvisiidi ajal Ólafur Ragnar Grímssonit tema erasekretäriks või majahoidjaks peab.
Mõtlen seda videot, kus Eesti president Taani kuningannale reipalt käe pistab ja selle siis kohmetult kõhupeale rusikasse rulli tagasi keerab…
Millal sa teed seda enese au ja väärikust ära tundes ning ometi kord mõistes. Mõistes, et asi pole “delfi oraaklitest etiketitundjate ja muidu kõiketeadjatega”, kes lihtsalt inertsist ja kõigi kallal mölisevad, vaid sinu küündimatuses ennast kehtestada, lugupeetud nõunik?
Presidendile on väiksed vimkad ja pisikesed veadki lubatud, kui ta ise või tema nõunikud teavad, kuidas üht-teist hiljem “ära siluda”, aga inimestel on piinlik!
Minu elu muutnud raamatus, ütleb Jumal (tsiteerin N.D Walschi raamatut JJ) “On ainult üks püha lubadus – see on tõe rääkimine ja tões elamine. Kõik teised lubadused on vabaduse kaotused, mis ei saa eales olla pühad. Sest vabadus on see, kes sa oled. Kaotades vabaduse, kaotad iseenda. See pole sakrament vaid pühaduseteoutus”.
Seepärast küsingi, otsimata Kadrioru kodulehelt Sinu nime – millal sa kirjutad avalduse ja lahkud ametist, mis eeldab, et Eesti kodanikel ei oleks piinlik?
Kui sina ei julge öelda riigipeale näkku tõtt ja nikutad niisama peaga, peaasi et su amet säiliks, oled sa meie riigi ja rahva arg reetur.
Ses samas, minu lemmikraamatus on sinu jaoks ülisobilik sõnum.
(Tsiteerin taas N.D Walschi raamatut JJ)
“Pole mingit vajadust muretseda, mida sa “tagasi saad”. Tuleb üksnes hoolt kanda selle eest, mida sa “annad”. Elus tuleb pakkuda kõrgeimat kvaliteti, mitte oodata seda teistelt”. Arenenud ühiskonnas ei paluta inimest kunagi teha midagi sellist, milles ta on üles näidanud võimetust.

Seal, Islandi presidendi hubases kodus, ei käitunud keegi nii, nagu peaks käituma presidendi ametlikul vastuvõtul. “Teda” nagu Godot’d oodates, võeti rõõmsalt napsi, pugiti profitroole ja rokiti nii et klaver kägises, kuni oligi aeg lahkuda.
Saime alles tagasi hotelli jalutades naerda pugistavatelt Islandi vendadelt teada, et see erasekretäriks peetud härra, oligi Islandi Vabariigi rahva poolt armastatud president Ólafur Ragnar Grímsson.
Ta ei mänginud presidenti. Ta ei mänginud üldse kedagi teist, sest ta on inimene. Ka Eesti president on inimene! Tema nõunikud peavad olema aga midagi enamat! Professionaalid ei tule parteide broileri-inkubaatorist, neid kasvatatakse vabapidamisel ja väetatakse sõnnikuga nimega kogemused. Silmaring, eeldused ja ind peavad olema enesestmõistetavad.
Rõõmsat suve ja ärme nüüd heitu sellest väikesest vahejuhtumist, vaid teretame üksteist ja anname ka terekätt. Lihtne Eesti inimene ei pea põdema, et teine lihtne Eesti inimene etiketi, dressikoodi ja muud vead ära teeb ning meid kõiki seeläbi harib ja õpetab.

VABADUS

Veerandsada aastat tagasi, mäletan end sisemas raevukalt kaitsmas moekunsti. Mind häiris põlguseni niinimetatud igameheõigus, ükskõik mis sitta moekunstiks nimetada. Teab kust välja ilmunud isetegevuslased, kes oma nappi loovust ja olematut tootmisoskust, paabulinnu tungiga kogu ilmale nina alla toppisid.
Olgem ausad, ka ERKI moeshow, mida olen isegi kaasa teinud, tõi ikkagi vaid üksikuid eredaid sähvatusi. Muu oli ja on tänagi nagu oktoobrilapse esimene omatehtud pannkook. Servast must ja keskelt vedel, aga see-eest ise tehtud.
Seevastu maailmamerena loksuvat manerismimassi ja pahupidi pööratud silmadega, teeseldud eemalolekut, jagus nii lavale, lava taha kui publiku sekka.
See kõik nii käibki ja see kõik on tore.
Küll püüdsin ma otsida ja välja mõelda, kuidas seda nimetada?
See polnud ei pret a porter ega haute couture, mitte kusagilt otsast.
Miks – küsid sa. Aga seepärast, et sellel polnud NIME. Ei tehtul ega tegijal.
Olid noored inimesed, kes valisid eneseväljenduseks selle tee. Miks seda siis nõndamoodi nimetada ei võinuks? Suvalist traadikera või pilpakäkerdist ei tõtta ju keegi arhitektuuriks nimetama.
Nii ma toona juurdlesin, sest mulle tundus väga mõistmatu, et keegi, kellest ma midagi ei tea, teeb midagi, mis mulle mitte midagi ei paku ning ootab siis selle eest tunnustust. Arusamatu tundus selline õhinast aetud suhtumine, kus justkui pühaduserüvetamine, oleks olnud pisimgi kõhklus, kriitika pojukesest rääkimata. Ütle sõna ja sa ründad Jumalat ennast.
Ausaltöelda, ei ole mulle mitte kunagi meeldinud olukorrad, kus elus vahel sattunud olen. Tunnistada kellegi “midagi teha” tahtmist ja soovida samal ajal kiiresti midagi muud. Kuhugi mujale, et ei peaks viisakusest või haletsusest, osavõtlikku vaimustust teesklema. Eredalt on meeles näiteks rõivaisse topitud põhurullidest päkapikud Piibe maantee servas, mis sundisid alati nagu oksendavalt neiult, pilku kõrvale pöörama.
Lihtsalt nii kole minu jaoks, oli see kellegi jaoks ilus.
Sellepärast mulle näiteks, meeldis Kreisiraadio, et see ajas just meid ennast sageli väga naerma. Kui üldse ei ajanud, tegime naljale abordi. Päris suur osa Kreisiraadio asjadest ei aja mind täna isegi muigama, aga seda soem on tunne ja mälestus, mis ühe või teise episoodiga hoopis kaadrist väljapool meeles. Kreisiraadio see osa, mis kõigile näha ja katsuda, on justkui tükk riiet, mis ilusast kangast välja lõigatud.
Miks see moeteema ja ERKI moeshow ja Kreisiraadio? Aga väga lihtsaks punaseks värvitud ja puust tehtud näiteks. Kui sul ei ole nime, on sul vabadus “luua” kõike ja sind ei vaevu keegi päriselt hindama. Sa võid teha mida iganes ning ei ole kellegi asi peale Sinu enese, millise hinnasildi sa sellele kinnitad. Kes sa olla tahad. Kelleks sa tahad, et sind peetakse ja kogu see muu.
Mäletame väga hästi aega, kui üheskoos suus keerleva sapiga, neelasime alla naljad mida saeti nagu voodrilauda, pikki kiudu. Naersime meeste ja naiste üle, kellel olid NMT “tellised”, mis kohvikus keset lauda seisid ja ühiskonnas sel ajahetkel ülikõnekat staatust näitasid.
Mäletame suurepäraselt, kuidas natuke kadedatena, aga siiski veendunult osatasime, et mis valu ja vaev see ometi on mis ühe telefonikõne nii oluliseks teeb, et see keset lõunasööki sisse sõidab.
Nagu saabastega tuppa marssiv soldat, kes su Langebrauni poolikut teetassi nagu sitta nuusutab ja sellegipoolest põhjani kuukab.
Need telefonidega tegelased olid naeruväärsed.
Nõnda nagu oli naeruväärne ka nende üle naerda punnitav ilkujatearmee.
Mäletad, kui tänavatele ilmusid esimesed neljarattaveolised maastikumasinad? Mäletad seda Kasari jõena voogavat põlastust ja arusaamatust, miks mingid mehed vajavad liikumiseks neid suure mootoriga bensiini kaanivaid jurakaid? Riistapikendajad – nagu me neid nimetasime, sest normaalsel inimesel ei ole jeepi vaja.
Sageli käisid need kaks asja koos ka veel.
Antenniga “tellis” ja suur džiip. Selge see, et need tegelased olid ära teeninud kogu rahva eheda eemalehoiu, sest kõik said aru ja ei saanud ka, kas need ühtäkki kusagilt ilmunud asjad, teevad nende omaniku teistest paremateks või halvemateks. Silmapaistvamateks kohe kindlasti. Mootorsaanid ja mootorpaadid ja skuutrid, teevad visalt nagu vibu pingule vedades, sedasama. On lihtsalt olemas ja ei tee enam märkama kellegi kõõrdi pilke, kes arvavad, et liiga kallite mänguasjade asemel võiks inimene omada pigem sõpru või lemmikloomi.
Lemmikloomadega edasi minnes: kas see ei ole mitte kuritegelik, kui me eelkäijate aastakümnetega või lausa aastasadadega loodut, kergekäeliselt “kaasajastame”? Oled ju nõus, et isegi koeratõud on meil kujunenud kindlalt trendi teemaks? Kuhu on nii äkki kadunud kollid, bernhardiinid, spanjelid ja puudlid? Ei kuhugi. Nad ei ole praegu inimeste meelest lihtsalt moes. Isegi kuldne retriiver ja tšautšau on täna juba veidi retrod “brändid”. Hundikoer on vabšee, nagu öeldakse.
Verejälje ajamiseks sajandiga aretatud laigulistest hagijatest on saanud tänaseks imelühikese ajaga, trendiveganite jalutusrihmaga staatusesümbolid.
Täpselt nagu vanasti ärimeeste NMT-d, redutavad nad kõrvad lontis moekate habemike moekohvikute laudade all.
Tõenäoliselt ei tunne nad enam koerapoisilikku rõõmu nuuskimisestki, vaid panevad lihtsalt teise hagija “postitusele” jalga tõstes ka oma laigi.
Ma saan aru, et täna on selleks naeruväärseks sümboliks ja rääkivaks “telliskiviks” restorani laual kaabu. Džiibiks, mis omaniku lõtva lingamit pikendab, aga igasugu käemärgid.
Nõndasamuti nagu trendikate koeratõugudega, on meil täna ka ühiskondlike peateemadega.
Nii on Reil Baltic täna justkui kolli ning kooseluseadus nagu bernhardiin, juba üksnes väikese rühma entusiastide nišš.
Seepärast paneb presidentki parlamenti külastades selga dressipluusi. Nagu jäljekoer, kel on suva, jahil haavatud metsloomast, sest ta sööb oma peremehega koos brokkolit. See ei ole pret a porter ega haute couture, mitte kumbki…See on seesama põhurullidest päkapikk Piibe tee ääres, mis mõne meelest on, aga minu meelest ei ole.
Ma ei suuda ega soovi seda tunnustada, sest see pole rahvakunst ega isegi hea taidlus mitte.
Ma ei saa aru, kelle paikapanevat seisukohta Eesti riik täna vajab, et ta end nagu vaksali lits, avalikult häbistades ja sitse-satse puruks rebides, perroonil lahti riietab? Oma hooratud kehal väsimuse- ja sünnimärkidele osutab ning selles sadade meeste süü vannub olevat. Mõni riik ja selle rahvas, paneb nagu ema lapsele, käe silmadele, et seda riivatust mitte näha. Teine irvitab ilaõllese suuga pröögates naerda ja ei tunne vähimatki kaastunnet, nähes üht nii mürkidest läbi imbunud organismi kriisates kannatamas.
Perroonil kontsakingades kakerdades ja möödujatele ahastusega võikustest vestes, jääb ta vaeseke viimaks üksi keset inimsõõri. Kellelgi on kahju, kellelgi mitte.
Kes meestest võtab kuue seljast ja paneb selle hingevalust vaevatud vappuvatele õlgadele sooja turvatunde loomiseks? Kes näitab pelgamata ja avalikult, et temagi on sellesama naisterahvaga aeledes, hedonistlikult rõõmutsenud?
Tunnistab ta oma pere ja sõprade ees kaasteelisena täpselt sama võrdseks hingeks?

Kõik mida sa oma maailmas näed, tuleb sinu arvamusest selle kohta
nii ütleb N.D Walsch oma JJ-s

Siit peaksime proovida üheskoos uuesti alustada! Alustada olnule sellesinase tagasivaatega, et see mida seni näinud oleme, on olnud meie subjektiivne arvamus sellest. Ei midagi muud.
Vähemasti proovimagi, mitte seisma enda jaoks ohutus kauguses, kus me oodates iial ei oska ette näha, millega me pihta saame. Lõhkeb mull ja me saame kõik selle sisuga vähem või rohkem kastetud.
Sinu tänane partner, on kõik tema eelmised partnerid sinu voodis. Koos kõigi sinu enda varasemate partneritega. Nii lihtsalt on! Kustutad sa tule ära või jätad põlema. Mitte midagi sellest ei muutu.
Kui riik on inimese partner, nagu ta ametniku suuläbi väidab end tahtvat olla, siis ka siin on oluline rääkida juba pruugitgud partneritest.
Hoiatus, et keegi võib kunagi tripperisse nakatuda, ei ole seega relevantne ning kvalifitseerub pigem ettekuulutajate halli hoomamatusesse.
Kui sul on soov pääseda Euroopa parlamenti kallis kaasmaalane, siis tunnistagi seda, nagu oma varasemaid partnereid ja ära uduta oma suutlikusest hoida ära mineviku suguhaigusi tulevikus.
Räägi asjast ja astu selle ringi keskele, kõigist heidetud hoora juurde ning anna talle oma kuub õlgadele.
Ütled nüüd, et oot oot, sõltub siiski igaühe vaatenurgast. Et sinu meelest on Eesti ikkagi ontlikult euroopalik daam, kogu väärikuses ja aus.
Aga mida sa siis tema heaks teha soovid ja suudad?
Miskipärast arvan, et ei midagi enamat kui aastaid tagasi restorani kõrvallaual kellegi ees “rääkivat telliskivi” nähes, endamisi muiates. Ütle mis kasu sa iseendale loodad saada, siis ma saan aru, mida sa teha ja luua oskad.
Räägi endast ja mul on hoopis lihtsam otsustada, kas ma valin sind või kedagi teist.

MOSKVA, 9.MAI

Küsisin otse, kui järjekordne riigireetur oli kinni võetud, et mida üks inimene peaks tegema või tegemata jätma, et mitte sattuda libedale teele, mis viib pikkadeks aastateks järele mõtlema. “Ära mine Venemaale” oli lühike vastus.
Eesti ohvitserina olin sealtpeale leppinud, et naabrite juurde minekuks, selleks eluks antud päevade jooksul, ei ole vaja isegi mitte põhjust mõelda.
Viimati käisin Venemaal 10 aastat tagasi.
Peterburis.
Külastasin taastamistöödes olevat Peterburi Jaani kirikut. Päeval, kui sinna oli just kohale jõudnud orel.
Käisin Marinski teatris, “Luikede järve” vaatamas. Unustamatu elamus.
Ermitaažis, Tsarskoje Selo-s ja paaris väga heas restoranis. Ehe aristokratia.
Žigulidega kihutavad taksojuhid purssisid soome keelt ja taevast sadas detsembrikuu alguse esimest märga lobjakat. Ei mingit vahet Tallinnaga.
Sellest külaskäigust mäletan, et kohalik kultuurikoordinaator soovitas ja juhatas meid kohta, nimega “Teplo”.
See oli eksterjöörilt sarnane kompleks nagu Tallinnas on Kentmanni tänava sisehoovidega “nõukogude aadlipesad”.
Juttude kohaselt, oli selle kompleksi, kus said nii tööd kui peavarju kümned inimesed, rajanud kaks niinimetatud oligarhhi. Mehed, kes kogu oma lapsepõlve ja nooruse enne oligarhhideks saamist, olid veetnud lastekodus.
Nad rajasid sellesse terrasiitkrohviga kaetud kõrgete lagedega massiivsesse arhitektuuriansamblisse nii korterid, lasteaia kui kohviku ja restorani.
Kõiki töid tegid sealsed asukad. Noored, kes olid saanud täisealiseks ning kelle lapsepõlv lastekodus otsa oli saanud. Nüüd oli neil koht, kus elada, teha tööd ja luua oma pere.
Millal iganes sa Peterburi satud, leia see koht kesklinnas, Vladimir Nabokovi muuseumi lähedal ja mine kindlasti. Seal on vene-prantsuse-itaalia köögi ristatud virtuoosne kokakunst, segatuna pärisarmastuse ja hingesoojusega, mis annab nime sellele hingepuudutavale, inimese loodud tänulikkusele. Sellist teenindust sa mujal Venemaal ei näe.
Meenutan, et minu reis Peterburi toimus dekaad tagasi. Võib vaid ette kujutada, et tõenäoliselt on see kõik täna räämas ja laudadega kinni löödud akendega vana sara, sest me oleme neile kuradi venelastele sanktsioonidega koha kätte näidanud. Las raisad virelevad nüüd! Nii me lehest loeme.
Kaitseväes tegevteenistuses olles, olid välisreisid mitmetesse riikidesse, Venemaa mõistagi nende seas, keelatud. Täiesti mõistetav ja igati loogiline nõue, et hoida inimesi millest iganes ebavajalikust, kättesaamatus kauguses.
Tänavu möödus viis aastat minu reserviminekust ohvitserina, kümme aastat viimasest Peterburis käigust ning kolmkümmend aastat viimasest visiidist Nõukogude Liitu. Moskvasse.
Siis käisin seal Tartu Kunstikooli kolmanda kursuse õppurina vaatluspraktikal. Selgitusena olgu siis öeldud, et see tähendas mitut nädalat lusti, kastaniõitesse uppuvas maikuises Moskvas.
Ekskursioone ja kümneid näituste, galeriide ning väljapanekute külastamisi ennelõunal ning kirglikke tutvusi ilusate vene plikadega metroos, tantsupidudel ja parkides, kus noored sel ajal spontaanselt kogunesid.
Tänu sellele vaatluspraktikale, mille raames oli mitu päeva tutvumist Kremliga, vastasin ma mõned aastad hiljem Kunstiakadeemia lõpueksamil kunstiajaloos jopanud piletiga just seda episoodi kultuuriajaloos. Kangilaski pani viie, sest mul oli kõik veel nii hästi meeles.
Minu sünnilinnast on pärit üks eriline ja ainulaadne spordimees. Alal, mida enne ja peale teda, ei ole teinud mitte keegi. Sööstlaskuja Aare Tamme.
Mees, kes on laskunud suuskadega mööda lumist mäenõlva kiirusega kakssada üksteist kilomeetrit tunnis. Selle mehega koos, ei karda ma ette võtta mitte midagi. Nii tuligi meile läbi mäesuusaspordi rahvusvaheliste koordinaatorite, küllakutse Võidupüha tähistavasse Moskvasse.
Nii kuuma kartulit, ei ole ma peos veeretanud teab mis ajast. Minna või mitte? Küsida kelleltki nõu või mitte? Astuda igaks juhuks läbi Kaarli puiesteelt ja meldida oma plaan? Kellele – kui just sealt majast on tabatud pooled iseseisvusaja ülejooksikud?
Otsustasin olla turist, pidada vastu piinamistele kinnilangemisel ja läksin.
Georgi lindiga ehitud slaavi kaunitarid punastes stjuardessivormides, ei hoidnud end tagasi naeratamast ja soovimast head pidupäeva. Teise Maailmasõja lõpp on venelaste jaoks aasta tähtsündmus kohe kindlasti.
Tähtsündmuseks ei tee seda mitte niiväga sõjaväeparaad või muu maailma huvi seal vurava uue sõjatehnika vastu, vaid inimesed. Sajad tuhanded igas vanuses inimesed, sammumas mööda Tverskajat, kandes käes oma lähedase, kalli inimese pilti. Neil piltidel, tead küll, need natuke imelikkude nägudega vanaaegsetel fotodel olevad inimesed, olid ühtäkki sulandumiseni sarnaste näojoontega nende näos, kes pilte kandsid. Nägin eakaid ja päris pisikesi inimesi, viisnurgaga pilotkad peas ning mingi eriline tunne silmis.
Ma olen Eesti patrioot. Olen sügavale südameni ja tagasi nii sinimustvalge, kui veel saab olla.
Ma armastan Eestit, tegemata täna välja sellest, kes on siin ajutiselt riigitüüri juures või peab end muidu maavalla omanikuks. Seal aeglaselt sammuvas rahvasummas, keset Georgi lintide ja pilotkadega venelaste massi, ei tundnud ma end aga esmakordselt ebamugavalt. Vastupidi, see oli liigutav üksmeel, mille keskel tundus korraga mõttetu igasugune tõmblemine.
Kõik need sanktsioonid, mida me nagu pudenevate lehtedega vana kasevihta, külmas saunas, muu maailma naeruks, vastu perset peksame. Sest kõik teised Euroopa riigid ajavad Venemaaga nägu naerul asju rahulikult edasi. Usun, et seda nägi oma silmaga ka Kadrioru delegatsioon.
Ma olen alati uhke eestlane, sellele vaatamata, mis minu riigis toimub, sest inimesed, kellega ma kogu maailmas suhtlen, usaldavad mu selgitusi toimuvast.
Eesti rahvas saab ammu aru, et siit edasi samamodi minnes, muutub mitte aastate vaid minutitega absurdseks infantiilne veendumus, et kõik teised on valmis meie pärast sõtta tormama. Sealsamas, kus me ise lambanägudega töllidena, käed kohmetult rippus vaatama jääme.
Isekeskis, nagu koolikiusajad üksteise seljale kriidiga roppusi sodime ja kogu maailmale seletada püüame, et ühed tohivad ja teised ei tohi mõelda, tunda ning arvata.
See, mida Eesti õukonnameedia teeb täna EKRE-ga, ei riiva mind isiklikult eestlasena kusagilt servast. See kõik on ju lihtsalt mäng. Näitlik muretsemine, õigustamaks oma kohta soustipaja esireas, et kõht täis ja tunne turvaline oleks. Tegelikult on see algtaseme õpikunäide sellest, mida meist kordades suurema õukonna meedia, kogu maailmale maalida suudab. Kui vaid soovib. Vanasti olime kõik koos fašistid, nüüd püüab osa Eesti poliitilisest klikist, kellegile tõestada, et nemad ei ole, aga need teised eestlased on. Täpselt nagu neljakümnendate küüditamise aegadel. Kullakesed, saage ometi aru, et see, kes “appi tuleb” ei tõtta tampima konservatiive või liberaale, hetero- ega geimehi.
Klassiruumis, kus ei valitse enam mingit korda, jäetakse kõik peale tunde!
9.mai on Venemaal suur riiklik pidupäev. Euroopaski püütakse seda pidu pidada euroopa päevana ning see idee iseenesest ei ole vale. Tähistada venelastega hea läbisaamise nimel poliitiliselt korrektselt midagi, mida on raske otse nimetada. Võiduks Saksamaa üle.
Sinna koer maetud ongi!
Venelased räägivad vaimukaid juudi anekdoote mistahes seltskonnas täna ja hommegi, aga sakslased ei julge veel sada aastat seitliga tukka ega huulevuntse kasvatada.
See ongi võit, mida venelased tähistavad. Vabadust, teha nalja. Sõna on vaba…

PEO PESAD

Ülemöödunud üldlaulupeol, otsustasin kuulata laulopeo kontserti selles sektoris, kuhu müüakse need “kõige kallimad” laulupeopiletid. Seal, kust lavale veel ligemale jääb vaid kaks-kolm rida nendele inimestele, keda teenete eest peole kutsutakse.
Ma olin väga rõõmus, et nii toimisin, sest see oli minu jaoks erinev kõigist varasematest suurpidudest.
Seal sektoris istusid inimesed oma toolidel ning kuulasid. Kui tehti “laineid” tõusti püsti, tõsteti käed ja tehti kõike ülevoolava rõõmuga kaasa. Tunti samu tundeid, elati selles samas peohinges. Peale pidu, hingehõisete saatel ja liigutusest ikka veel erilises meeleolus, taipasin, mis mind selle kõige juures niimoodi paelus. Lihtne ja väga väike asi.
Minu kõrval, minu ees ja taga, istusid inimesed siiralt rõõmsatena ja lauludest kaasa kantuna. Nad kuulasid, aplodeerisid ja nautisid kontserti. Nii nagu kõik ülejäänudki tervel Lauluväljakul.
Ainus vahe oli selles, et inimesed selles sektoris, olid jõudnud enne kontserti kodus kõhud täis süüa ja kempsus ära käia. Nad olid tulnud mitmetunnistele kontserdile ja see oli neile täiesti jõukohane. Vanusele vaatamata.
Nad ei trüginud majoneesist tilkuvate papist praetaldrikutega, ega lakkunud kiirustades keel suust väljas, päikese käes sulavat jäätist. Nad ei kibelenud ülakeha paljaks koorima, kui päike pilve tagant välja piilus, ega õllekrooksudega vaheldumisi suitsupahvakuid suust välja laskma.
Need olid justkui omavahel kokku leppinud inimesed.
Minule meeldis väga nende inimestega koos olla. Kõrvaliste asjade ja segavate tegevusteta, tublide lauljate aastatepikkuse harjutamise viljakoristusele kaasa elada. Nendega ühes hingata.
Seepärast on mul metsikult hea meel, et suutsin eelolevaks suveks nii laulu- kui tantsupeopiletid ära osta. Ma loodan kohata neidsamu inimesi. Mulle tundmatuid, aga minuga samadest asjadest lugupidavaid. Ma rõõmustan koos nendega ja mul on turvaline ning puudutav, kui saan nendega koos tõusta, et teha see vähene maksimaalne, väljendamaks tegelikku soovi koos mõnest laulust tõukuva tungiga lendu tõusta.
Armastan seda kokkutulemise viisakat tunnet, naabrile “tere” ütlemist ning peale pidu koos loojuvasse päikesesse mere poole jalutamist. Igaühel oma tee. Tee, mille koos keetsime. Igaühe kaasa toodud parimast. Valgamaa vaarikavartest, Saaremaa sametisest kummelist. Pärnumaa pärnaõitest ja Hiiumaa värvilisest hiirehernest. Selline tunne, nagu oleksime kõik koos tõusnud pikast peolauast ning oleme minemas nüüd igaüks tagasi oma töö juurde. Tegemaks kõike veidi rohkem südamega. Natuke nagu teiste jaoks ka, mitte ainult enda elatamiseks. Ma ei vaja selle tunde jaoks mingeid lisasid. Ei venekeelset juttu ühiskodust ega suurel ekraanil muhu tanuga mosambiigi tüdruku imestusest pärani silmi. Ma tean, et venelasele maitseb sama jäätis täpselt samamoodi ning me kumbki ei vaja, et selle paberil oleks kõigis keeltes kirjutatud see, mis pildi peal niikuinii selgelt näha on. Ma ei oska isegi kirjeldada, kui imeline vaatamisväärsus on Eesti rahvarõivais, suvepleekinud juuste ja päevitunud näoga plikatirts või tema imekaunis ema.
Ütlematagi on selge, et laulukaare alune mees- ja poistekooridega täitunud vaim, on tuhat korda vägevam aastapäevaparaadil vuravast liitlaste sõjatehnikast.
Just seepärast ei otsi ma selles suures valges saias ilusaid pruune rosinaid või pähkleid. Seda kuldse koorikuga saia ei raatsigi lahti lõigata. Tahaks võtta tast lihtsalt paksu viilu ning panna suure supilusikaga peale värsket maasika toormoosi. Hammustada ahjusooja saia maasikamoosiga ja rüübata peale kaevust võetud jääkülma piima. Naeratata iseendale ja öelda, et tegelikult ei ole mul ju mingit talumatust. Ei nisujahu ega lehmapiima oma. Lihtsalt liiga palju head moosisaia süües ja piima peale juues, võib paksuks minna.
Oleme lihtsalt unustanud, et ajal, kui telefone oli üldse üksnes pooltes kodudes ja sedagi pere peale üks ning juhtmega seina küljes kinni, ei olnud meil mingit talumatust. Meil polnud hirmupoegagi paksuksmineku ees, sest me saime kokku õues mitte feisspukis. Kõik see ilus ja päris, mis tundub jäänud lapsepõlve, igal põlvkonnal isemoodi.

Kord oli mul au, aidata ühel armsal noorpaaril, nende pulmapidu algusest lõpuni korraldada. Olen neid palju teinud. Mulle meeldib seda teha. See peeti Muhumaal, alles äsja avatud Pädaste mõisas.
Mõistagi polnud siis ja pole tänagi igaühele jõukohane, pidada nii muinasjutulisi pidusid. See polegi tähtis.
Pädaste on üks minu lemmikuid kohti tervel meie sinisel planeedil. Alati.
Igatahes, pakkus mõisarestorani peakokk selleks peoks nagu alati, tõelist gourmet revüüd. Õnneks oli pruut nii meeletult ilus tüdruk, et peosära ja au jäi siiski väikese edumaaga temale.
Ma tegin peigmehele ettepaneku, mille ta kõikide teadmata aktsepteeris.
Nimelt selle, et kui kaheksa käiku imelist õhtusööki taevaliku pulmatordiga kulmineerus, süttisid eemal rannal lõkked. Juhatasin peo õhtujuhina pulmalised randa ning sinna jõudes, ootas kõiki ees suur pada Muhu supiga.
Tuhli, porkna, suitsupeki, kruupide ja muu muhumaa salapärasega. Nii lihtne, nagu kogu me viikingite aega tagasivaatav muinaskultuur. Paks, lõkkekuum supp.
Öötaeva siravate tähtede alla. Mereõhus vabiseva lõkketule halgude kohale seatud suurest pajast suppi tõstes, jagus seda just nii, et juurde soovijatele tuli portsjone veidi piiratagi. Kõik, alles natuke aega tagasi, noa otsaga murulaugukõrrekest või kastmetilgakest prepareerinud rõõmsad peenutsejad, sõid seda isuga, nagu pinnale tõusnud pärlipüüdja ahmib esimesi sõõme õhku.
Ei, nende inimeste kõhud ei olnud tühjad. Kogu õhtusöök oli olnud Michelini tähtede sära vääriline kõiges, nagu Pädastes alati.
See, mis sööma pani, oli väike jalutuskäik. Värske õhk. Mis aga peamine – lihtsus ja võimalus olla lihtsalt Ise.
Polnud vajadust supis sorida ja “talumatuse” tekitajaid kausiveerde veeretada. Keegi ei vaadanud, mida ja kuidas teine süües tegi.
Ma mäletan seda öist supisöömist Pädaste mõisa rannas kui üht elu kaunimat tunnet ja ma ei osanud sellele muud nime anda, kui vabadus.
Kogesin iga ihurakuga iseenda ja teiste kõigi seletamatut vabadusetunnet. Pidu hinges. Tunnet, et oleme pere, elame igavesti ja meid ei lahuta enam kunagi.
Tead, mul on kuradima kahju. Kurb ja hinge pitsitav, et me ühispeod hakkavad viimasel ajal olema sellised, kus seda tunnet hinges, otsitakse nagu ainsat mandlit soovide täitumise sünnipäevakoogist. See pole see, et meil siin on metsikult tore ja mingu persse need teised, sest ise on lollid. Lollid, et ei tule tõrvikurongkäigule või lollid, et ei tule #kõigieesti kevadkontserdile. Me ju näeme, et mõlemal on rind rusikaga vastu tagumisest punane nagu äsja ära võetud sinepiplaastri alt vabanenul.
Sama rahvas, samad sõnad, sama keel, aga tuues sellesama Pädaste näite, ütlevad ühed – gourmet on OK, muu on jura. Niisamamoodi nagu saab öelda, lihtne Muhu supp on OK, see teie gourmet on jura. Me sööme sedasama suppi kallid kaasteelised. Me naudime neidsamu peeni roogi. Me oleme sellesama laua taga.
Tundsin ühel öösel, kui poikvele jäetud aknapraost kevade asemel endiselt öökülma tuppa pressis, mida me tegema peaksime.
Me võiksime suurel tühjal platsil ühiselt suure lõkke süüdata, kuhu me kõik, igaüks oma isiklikud mured kokku toome ning lõkketulle viskame. Vanast jamast ja üleliigsest vabaneme. Talumatust teeskemata ja kaasavõetut häbenemata. Oma tõelist mure teistele näidata julgedes. Pelgamata, et see neid irvitama või parastama tõukab.
Uskuge me saame näha ühist imet ja see on, et me kohale jõudes näeme, kui naeruväärselt väeti on tegelikult mu oma kaasas olev lõkkematerjal. Võrreldes mõne teise tooduga. Saame tunda, kuidas oleks hea oma isiklik mure, millele pole ümber keritud tervet rulli värvilisi paelu, et see kõigi eest muretsemisena tunduks, märkamatult leekidesse heita.
Ma tahaksin koos sadade tuhandete inimestega, jalutada tõrvikute valgel Vabaduse platsilt Lauluväljakule, et seal erinevate südametega, olgu need tühjad või täis, Eesti pidu pidada, kui selleks peoks põhjust on.
Ma tahan ennast uusaastaööl kuulama seada, mida ütleb riigipea või valitsusjuht. Ma ei taha olla ise see, või tunda kedagi, kes saab sel imedesünni ja soovide soovimise ööl, kahemõtteliselt või otse pasunasse, sest eelistab mõnes küsimuses oma erinevat vaatenurka.
Lauluväljakul on nii nagu laulupidusid, peetud aastaid kassinäitusi. Selle nimi ei ole kunagi olnud “tõukasside näitus”… Ma ei taha valida kohti kuhu minna, selle järgi, kes sinna kokku tulevad ja öelda, ma ei käi selliste inimestega koos. Veelvähem tunnen ma tungi, minna kuhugi vastu oma tahtmist, omast vabast ajast, et mistahes viisil väljendada oma põlgust. Lugupidamatust teistele inimestele.
Musttuhat aastat, on tõstetud ja avatud peopesad, väljendanud avatud, siiraste kavatsustega ja relvitut pöördumist. Sõbralikku tervitust või allaheitlikku alistumist. Avatud peopesad, mitte rusikad.
Ma lihtsalt tunnen, et see kõik, mis praegu toimub, ei lõppe enne, kui üks pool, tõstab käed. Teine pool ei vaata talle kui alla-andjale ja alistujale, vaid avab ka oma peod ja tõstab need tervituseks üles. Selleks on vaja julgeid, aga ennekõike ausaid võitlejaid. Manipulatsioonide, dopingu ja tont teab milleta ja mistahes valdkonnas.
Kedagi, kes teeb sellega algust, näitab eeskuju ja on tema ise.
Esimene, kes nüüd ütleb – mina see olen, teebki kärsituna vea.
Ta ei jõua hetkegi kannatlikult oodata, mil äkki üllatusega avastab, et suudab ka kedagi teist tunnustada. Vastast austada.
Kedagi teist ka päriselt kuulata. Vastase kavatsusi mõista.
Kuulata nii vaikselt ja tähelepanuga, et kõneleja seda ehmatusega märkaks.
Mitte oma positsioonilt ja kuulaja vaikivat kuulekust kaasamõtlemiseks pidades, vaid teeskluseta enesekindlusega, omagi vigu tunnistada suutes.
Räägi minuga palun nii, et ma sind kuulates avastaksin, et oleksin seda isegi öelnud või tunnistanud.
Ära räägi minust. Räägi mis sinule endale neid niisugusi tundeid tekitab. Ära kirjuta, et kõik oleks hästi, kui mina oleksin teistsugune või veelparem sinusugune. Las mul olla mu oma peo pesa. Lase mul olla kes ma tahan siin, mitte teises Eestis, mis oli kord Soome, siis Egiptus ja hetkel tundub et on Bali…
Ära ütle, et armastad Eestit, kui sülitad oma hüvedeaja lõppedes näritud nätsu lennukitrapi kõrvale asfaldile ja lendad siit alatiseks minema.
Mõtle kõikidele neile, kellele sa seda nüüd ja tulevikus ütled.
Siiajääjatele
…see on nende peo pesa