Featured

ORDUELU

Esimene metsalaager. Vihm, segiläbi lörtsise lumega ja siis lõikav jäätuul, mis presendist sissitelgi kõik õmblused proovile paneb. Ööd, kus vahelduvad jalalt kukkuva väsimuse sügav uni ja kahetunnised vahikorrad valvepostil. Noorsõdurid on õppinud tundma oma suhet toidupakiga. Nurisedes, aga isuga noolitakse nii lusikas kui katelok nii puhtaks, nagu see oleks pestud. Anna üks suits! … Pole. On sul suitsu?…Mul pole. On kellelgi suitsu veel? Ei ole. Juba teine päev järjest, on see vestlus kõigi puhkepauside sisuks. Poistel on suitsud otsas. Noorsõdurite värk, ei arvestanud, et metsas kulub tubakat rohkem. Ei mõelnud, et rakmetaskus liguneb kõik läbimärjaks ja ei võta enam tuld. Mis tuld? Ei võta isegi sigareti kuju.

Aga ühel kutil on suitsu. Neid tema “viimaseid” on teised vesise suuga vaadanud juba teist päeva. “Mul pole rohkem” – kostab filtrit hoidvate huulte vahelt – “See on viimane” ja nii hommikust saati. Mistahes üksuse teeb monoliitseks ja tugevaks mitte see, kui üks mees on Iron Man, vaid kõigi oskus üheskoos efektiivselt meeskonnana tegutseda. Mõni peab seetõttu evolutsiooni redelil mitu pulka laskuma, teine aga tõusma, et tekiks teovõimeline kollektiivsus.

Varustuse ettenäitamine! Pisteline aktsioon, millega alguskuudel sisendatakse distsipliin, et sõdur mõistaks, miks midagi just sinna, mitte teise taskusse käib. See pole norimine ega kius, see on enesestmõistetav. Esmaabipakk on individuaalvarustus! Teisisõnu on see mulle väljastatud puhuks, kui vajan esmaabi. See on mul sealsamas taskus, kus igal mehel kogu organisatsioonis, sest esmaabi antakse mulle minu oma taskus leiduvate vahenditega. Kui mu haav lahmab verd, aga šguti-taskus on marmelaad ning haavasideme omas sigaretid, jooksen ma lihtsalt verest tühjaks. Seepärast siis, väga pulkadeni seletatult, on varustuse standardid kohustuslikud ja kehtivad kõikidele, kuna see loob tegutsemiseks suutlikkuse kriisis.

Varustus telkmantlil laiali laotatud, seljakotid tühjalt kõrval kössitamas. Puudusi ei ole. Aga üks poolik blokk kilesse keeratud sigarette on küll. Viis – kuus kinnist pakki sigarette. “Kes suitsetavad?” Käed tõusevad. Jagage sigaretid laiali. Õhus on saamarõõm, kõrvuti kibeda viha ja pettumusega. “Oled vihane, et sinu sigaretid laiali jagasin?” Vaikus. Kordan küsimust. Vaikus. “Võta minu vihmavari endale” Nõutus kasvab. Selgitan – sa ei saa minu vihmavarju võtta, sest mul ei ole seda, oled nõus? Sõdur on nõus. Kas ma saan võtta sinult sigaretid ja jagada teistega, kui sul juba teist päeva ei ole suitsu? Kas ma jagan siin praegu kõigi vahel laiali seda, mida ei ole? Küsin kõikidelt – kas te saite sigarette? Noogutavad. Kust te saite, kui kellelgi ei olnud? Kust te saite sigaretid, mida polnud olemas? Vaikus. Säh, võta! Andsin sõdurile kahe sigaretibloki raha. Kui väeosas tagasi oleme, saad omale Sõdurikodust uued sigaretid osta. Praegu on teine situatsioon ning olukorrad mis elus ette tulevad, ongi aegajalt üldsuse huvides üksikule vastuvõetamatud. Kõik korras? “Korras” vastas sõdur. Üks paremaid üksuses, peale seda episoodi.

Siit sikutab mõte varrukast maksude suunas. Me oleme sama keelt kõnelejad ning pürgime olla ka sama meelsed. Eesti keelt rääkivad ja eesti meelt kandvad inimesed. Igaüks, viimseni indiviuaalsed, kõigis oma iseloomujoontes, mustrites ja mõttemaailmades. Oleme kõik koolis tarkust kogunud ning meile on räägitud me seitsmesaja aasta pikkusest orjapõlvest. Õnneks me oskame selle üle muiata. Juba kooli ajal mõtlesin, et miks ordumeister talupoegadelt makse kogudes, maapõhja neati. Mulle tundus juba siis, et ordumeistrile saab osaks vale hinnang, sest ordumeister ei olnud kohe päris kindlasti huvitatud rahva väljasuretamisest, surnuks näljutamisest või ribadeks töötamisest. Tal oli laiem pilt. Ta tegi plaane ning kavandas elu jätkusuutlikkust, nagu täna öeldakse. Maa eest maksu maksmine ei ole ju mitte kuhugi kadunud. Tehtud tööga saavutatust tuntava osa loovutamine, jääb ka peale meie lapselapsi edasi kestma. Ainus, mis on justkui muutunud, on nähtus nimega vabadus. Vabadus valida “ordumeistrid” endi hulgast ja “demokraatlikult”. Lõppkokkuvõttes on see tõestus sellest, et tänapäeva ordumeistrid on olnud osavad ja oskuslikud looma lihtrahva uut usku – nimega vabadus. Meil pole enam…mida? Mida sellist, mis meil oli kolmsada aastat tagasi, ei ole tänapäeval enam olemas? Absoluutselt kõik on olemas. Ropprikkad ja puruvaesed. Geeniused ja imbetsiilid. Usinad ja logardid. Röövlid ja samariitlased. Noored ja vanad. Tugevad ja nõrgad.

Me ei ela keskajas – ütleme uhkelt, sest oleme õppinud toksima. Me anname digiallkirju, sest me ei pea enam oskama oma nimegi kirjutada. Me oskame vajutada klahvidele, millel on ajaloolised sümbolid. Kujundid, mille nimeks on kirjatäht ja mida minu põlvkond veel joonitud vihikusse rida rea järel, tindisulepeaga joonistama õppis. Mõtlesin paarkümmend aastat tagasi, millal saab neist inimestest valdav enamus, kellel puudub loetav ja ilus käekiri. Et kui kaua kulub aega, kuni ilusa käekirjaga inimene jääb maailmas sama haruldaseks nagu on jumalast antud häälega ooperilauljaid. Traavli kiirusega, on täna mu vastus. Seos ordumeistriga on seega sama. Ta seisis keskpärasest kaugel ja kõrgemal. Tal oli ilusa käekirjaga kirjutaja, kes ta mõtted üles tähendas ning muu oli maksukogujate mure. Ordumeistri jõud oli tema kõige väetima kehviku nägu. Sestap, tuleb meiegi tänast heaolu otsida mitte Äripäeva TOP-ist, vaid näha inimesi, keda me teepervelt peale ei korja, kui nad seal kogu oma kehva varanatukesega küüti küsivad.

Kui võtta samuti, nagu ülem metsalaagris, sõdurilt suitsud, et see kõigi vahel jagada, tuleb see pärast tagasi anda. Niisama, lihtsalt võtta, sest sul on jõud või õigus, on vargus. Ülekohtune ja ülbe.

Kõik, kes tänaseks on kaotanud kõik. Need, kelle töö ja vaev on kokku kukkunud ning kelle “sigaretid” on kriisiolukorras solidaarselt laiali jagatud, peavad saama kaotatu tagasi. Et see peatselt sündida võiks, näitab lootust süstiv teadmine, et kõik on väga hästi – ordu oma palka tõstis. Miskipärast ma ei usu, et ahela järgmine reakstsioon on esmaabi oma alamatele. Ordumeistrite ümarlauas praalides, on vaja pärast oma vekslid ka katta, et mitte naeruväärne näida. Nõnda siis pillumegi esmalt nagu pokkeripanuseid, rahvusvaheliselt sinna tänna, mängu ilu ja enese staatust imetledes. Paneme papi kokku, saadame sõdurid, poome türannid, peksame puhveti segi ja siis hakkame häälekalt headeks. Ehitades üles majad, millised meile meedlivad. Mu alamad näevad mu heldust ja seepärast olengi ordumeister. Nad said masina, millel on mitu nuppu nimedega kuhu vajutada, aga see masin on ehitatud nii, et töötab ainult üks nupp. Nupp ordumeistri nimega. Seepärast ma ei kardagi, et mind ei valita – ütleb ordumeister – me pole olnud iial nii tugevad kui täna…meie vanurid ei suuda tõesti süstlasappa e-registreerida, aga e-valimistel on nende osalus ootuspärane. E-he Orduelu.

Kuidas seda muuta?

“Ma olen parem ordumeister” kõlab valimistele eelneval ajal tuttav jutt. Eriti nende suust, kes pole veel ordulossis käinudki. Nad veel ei tea, et lossi saades, ei jõua veel kuu faaski vahetuda, kui inimlikud nõrkused katavad kõik senise, nagu tolm katab kõik mis tasakesi seisab. Kõigi ordulossi pääsenutega on see toimunud. Muuta saab seda üksnes ühel moel. Näilise nähtavaks tegemisega. See on tegelikkuse tunnistamine mitte iseseisvuse imetlemine. See on vabalt mõtlemise võime, mitte krõlovi kirjeldatud kihu, vahetada mängukohti – äkki hakkab siis orkester kõlama. Ordumeister on selle puust ja punaselt selgeks teinud. Ikka ei saa aru. Me jäämegi omale kuningaid valima, kes me nõudmistega ordumeistri juurde läheks ja sealt “kroonitud peade” võrra lühemate lihahalgudena, käruga koju tagasi toodaks. Meie orduvennad ei kogu iial kokku väge, et kedagi rünnata või ennast kaitsta. Hea kui omadele põgenemistee praogi lahti suudavad hoida…seniks kuniks aga, lihtsalt vaadelgem. Orduelu saab toimida vaid vaenlase olemas olles. Kellelegi kui kurjale näpuga näidates. Ära osale selles, astu maha, roni välja, ole sekkumata. Joosta viiekesi jalkaväljakul ei ole vaprate vahvus, vaid vastasele loovutatud üleoleku võidurõõm. Nad ei saa üksi mängida, nii et massid vaimustusest rõkkaks – nad vajavad vastast! Nende poolt on kohtunikud ja mänguminuti pikkus on nende kellal mõõdetud. Alatu? Ei ole. See on orduelu, milles õigluse otsijal enne altpoolt üles voolavat vett õnnestub leida.

Featured

MAAILMAVAATE KÄÄRID

Mäletan väga täpselt oma teadliku elu esimest pahandust. Seda tegema asudes, teadsin ma täpselt, et mitte kunagi pärast seda sooritust, ei saa “kogemata” ja muude selle sarnaste sõnadega end välja vabandada. Pahandus oli see, et ma kasutasin ema õmbluskääre, paksu tinapaberi ja plastmassi lõikamiseks. Mul oli vaja ilusat, sirge servaga ja puhast lõiget ja nii see tuli.

Kääridega töötajad, rätsepad, juuksurid ja isegi hekilõikajad, teavad, et nende riistade mittesihtotstarbeline kasutus, muudab nad sisuliselt sekundiga äraviskamisele kuuluvateks. Mõni ehk ei tea tänaseni, et ta lambaliha vastane tõrksus, põhjendusega, et sel on “kasuka maitse”, ei oma vähimatki sidet lamba lihaga. Anna algajale lihunikule nüri nuga ja pits viina, nagu seda aastaid on tehtud ning “kasuka maitse” on garanteeritud. Vaata lamba villa lähedalt. Uuri seda tähelepanelikult ja näed ise, kui udupeen on selle armsa looma “juuksekarv”. Üksikuna silmale vaat et nähtamatu. Pole siis imestada, et pea alla ja põis ülespoole rehetoa parre külge riputatud voona töödeldes, võib lisaks sappi sisse lõikamisele, rikkuda väärt liha ka hooletu nahastamine. Selle käigus ei pane lihunik tihti tähelegi, et pea nähtamatu karv või mitu, satuvad kokku lihaga, kleepuvad sellele ning eritavad siis ebameeldivat rasust villamaitset. Räpakalt tehtud töö, valesti valitud tööriistadega tagab garanteeritult kehva tulemuse. Nii ongi oluline omaks võtta ja aktsepteerida seda, et on oluline vahe, eristada üksteisest ilus pingutus ja hea tulemus. Poisitatina oli mul tarvis täpselt ja ilusasti lõigata õhukesest tinaplekist mõned dekoratiivsed kujundid ning nende kinnituse alusteks vahekihtideks, paksust plastkilest kannad. Mul polnud valikut ning sestap võtsingi parimad käärid, mis üldse majapidamises olemas olid. Juuksurid, rätsepad ja teised käärkätega töötajad, võdistavad selle peale raudselt õudusest õlgu. Oleksin saanud valida, kas toimin nii, või ei tee üldse. Teen väga hästi ja pühendumusega, või ei tee üldse, sest nii jabur kui see ei paista, oli minu langetatud otsuse taga, kõigest üks ema korralik kääripaar. Arvad, et meie vahele tekkisid “käärid”? Ei tekkinud. Ema tahtis teada, mida ma tegin tema kääridega, et need enam korralikult kangast ei lõiganud. Näitasin ette ja oligi kõik korras, sest ma tegin midagi oma kätega valmis. Loovat, omanäolist ning kunstilist. Ma ei rikkunud kääre kogemata ega meelega. Ma tegin oma asja, aga paraku polnud mul omal häid kääre.

Hea tuttav, kes aastaid tagasi teisele poole suurt vett kolis, rääkis põneva loo. Ta läks Eestist ära, sest see polnud enam tema kodu maa. Kodu justkui oli ja maa oli ka, aga kodumaad enam ei olnud. Olid niiöelda “käärid”. Oma elu kaugel kaljusaarel sisse seadma hakates, alustas ta oma uue eluga ja selle sisse seadmisega. Kõpitses maja, mille ostis, hooldas aeda selle ümber ning kohandas kogu elamise nii, et oleks hing rahul. Kui ta siis juba paari päeva pärast avastas, et tema võsatrimmer on kadunud, lõi tal silme ees mustaks. Mis mõttes? Väike koht, üksteist tundev kogukond ja nüüd selline nõme vargus. Paari päeva pärast kadus tööriista kuurist ka mootorsaag. Kui sõber lähimasse keskusse minema asutas, et poest korralikud riivid ja tabad osta, jäi ta õues kuulatama…Polnud kahtlustki. Loodetuul tõi ta kõrvu undava võsalõikuri hääle ja päris kusagil siinsamas, kriunus lärmakalt oma raudhammastega puud purev mootorsaagki. Edasi läks mu sõbra jaoks kõik hoopis uskumatuks. Mees, kes naeratades võsalõikuri välja lülitas, kui sõber temalt selgitust küsis, vastas midagi täiesti adumatut. Ta küsis, kas sul on praegu võsalõikurit vaja? Otseselt mitte, aga see on minu oma – vastas eestlane. No näed, ütles kohalik. Siis saan ma ju seda seni kasutada!? Mis mõttes, kurat – ei jäänud mu sõber rahule – see on minu oma! Kas ma peaksin omale enda võsalõikuri ostma? – küsis kohalik. Kas igas majapidamises peab olema võsalõikur, mootorsaag, segumasin, treipink? – ei saanud kohalik eestlase kimbatusest aru. Kas igal mehel peab olema kuur tööriistu täis, mida ta võibiolla kord või paar, vahel vähemgi vajab? Aga mõtle, et sa oled maailma parim kontsertpianist…soovitas kohalik mu sõbrale. Kuidas sa siis ette kujutad oma maailmaturneed? Kas sa reisid siis mööda maailma koos oma tiibklaveriga? See pani mu sõbra mõtlema, nagu ta pani mõtlema ka mind. Et tõepoolest…kui suured oma peavad olema asjad, mida igaüks ei pea isiklikult omama? Asjad, mis saavad olla hooldatud, töökorras ja heaperemehelikult kasutatud ka mitmete kasutajate poolt üheaegselt. On’s asi üldse asjade suuruses? On’s üldse asi üksnes asjades, või ka inimestes endis, omavahel ja isekeskis? Ühel päeval oli sõbral tarvis hööveldada paar lauda…kuna naabrit polnud parasjagu kodus, läks ta ise teise mehe garaaži ja leidiski höövli. Võttis, tegi oma lauad klaariks ja viis siis tagasi. Ise mõtles, kurat küll – jabur oleks olnud selle asja pärast omale höövel osta või lauad seljas teise saare otsa sõita, kus keegi need raha eest samamoodi oleks siledaks lasknud.

Kas mina jätaksin oma garaažiukse lahti, et naaber sealt tööriistu saaks võtta. Naabrit tundes ja teades, vabalt. Korralik mees, hoiab oma asjad korras ja pole küsimustki, et ta teise asjadesse veelgi hoolsamalt ei suhtuks. Igaühele ei tahaks usaldada, sest igaüks ei hooli. Näiliselt jah küll. Näiliselt võiks sellest ümberringi hoolimisest, igaühel permanentne õnnepisar silmanurgas helkida.

Kord jutustas teine sõber toreda loo. Reklaaminduse algusaegadest. Tema büroo kliendiks oli justnimelt üks tööriistade maaletooja või midagi sinnakanti. Reklaamiagentuurilt telliti reklaam. Kindlasti oled seda näiinud. Terve ajalehe tagakülje suurune plats, tikutoosi suurusi tööriistafotosid täis laotud ning hüplevad hinnad “enne ja nüüd” templitena peale löödud. Tavaliselt töötavad sellistes meestekollektiivides turundustibid. Täpselt nii neid läbi kõigi aegade ja kõikides agentuurides on omavahel kutsutud. Seal oli ka selline. Kena, tubli ja kohusetundlik noor neiu. Täpselt ei mäleta, mis seal parasjagu oli, aga üks reklaam oli vaja enne trükki saatmist korrigeerida. Ikka juhtub. Siit koomale sealt suuremaks, seda ülespoole, seda allapoole. AD oli kiire taibu ja suurte kogemustega, mistõttu läks kogu selle asjaga alla poole tunni. “Kas selle masinaga saabki nii, et võtad pildi, paned paika, tõstad tekstid juurde ja kõik?” See oli kogu seda protsessi pealt vaadanud turundustibi esimene küsimus, kui ta üle graafilise disaineri õla selle tööd oli piilunud. “Põhimõtteliselt jah” vastas sõber tõsise häälega ja üksnes lähimatele kamraadidele hästi tuntava muigevarjundiga hääles. “A mis üks niisugune masin maksab?” – küsis neiu. “See on kallis masin” vastas sõber. “Kui kallis?” …. Nii see dialoog seal edenes ja ajapikku hiiliski tuppa tunne, et üks inimene läheb siit praegu otsejoones oma bossi juurde ja küsib raha samasuguse masina soetamiseks. Siis ei pea enam reklaamiagentuurist tellima.

Olen hoogsalt omandamas üht seni täiesti arusaamatut oskust. Seda tänu väga imelistele inimestele, kellega elu on kokku viinud. Elu viib inimesi lahku ja toob nad kokku, sest oleme sündinud karjakesi eksisteerima. See oskus mida aegamööda omandanud olen, on tõsiasi, et ainult teisi tõstes, on võimalik ise tõusta. Niisamuti, nagu teisi madaldades, ei jää muud, kui langeda ka ise. Kas ma mitte just hetk tagasi ei madaldanud kedagi turundustibiks, langedes ka ise? Kas ma mistahes siililegi selgele jamale, mida näevad ja tajuvad ka teised, viitamisega – madaldan kedagi, et siis ise langeda? Kas inkvisitsiooni riitadel tulesurma surnud, on ise süüdi, et vastuvoolu visklemise asemel pigem ennast kui tõde lasevad tappa? Ma ei tea. Tean ainult seda, mis on mu enda jaoks tähtis – MINA. Olla mina ise ja jääda iseendaks. Inimesi on kahte tüüpi ja selles ongi need käärid. On inimesed, keda vajavad organisatsioonid, et eksisteerida ning inimesed, kes vajavad organisatsioone, et eksisteerida. Kuulun vähimagi vabanduse vajaduseta ilmselt nende esimeste sekka. Tead miks? Sest mul on iseenesega hea, kuna oskan ja suudan teha üksinda seda mida muidu teeks seitse inimest. Ma ei pea endalt küsima, mis siis nüüd saab? Mida ma nüüd tegema hakkan? Tõesõna – ma teen mida ma tahan ja ma ei tee midagi mida ma ei taha, kui see pole kohustus täita oma lubadusi. Olen näinud elus küllalt inimesi, kes siunavad sünoptikuid, nagu oleks need süüdi, et ilm on muutuv.

Maailmas me ümber, on täiesti normaalne, et kõige pidevas muutumises, muutubki tegelikult ka kõik. Inimene sünnib ja sureb. Töö jääb pooleli või saab valmis. Õitsev hääbub ning muutub mullaks ja sõnnikust võrsub uus ilu. Käärid lõigatakse nüriks ning suhted aetakse teravaks.

Mina ei ole avalikkusega koolist lahkumise tagamaid jaganud. Kirjutan oma mõtteid elust ja asjadest juba aastaid oma siinsamuses blogis. See on minu looming. Minu väljund mõtetele, mida lasen vabaks nagu farmer vasikaid, esimesele kevadisele ädalale. Minu blogiraamat või jutuplokk, ei ole meediakanal. See on korv lugudega, mis elavad digielu, hoides metsas alles mõnegi puu, mis muidu läheks raamatupaberi puiduks. Ma ei teeni kirjutamisega kellegi huve, rahast rääkiimata.

Koolist lahkumise peapõhjuseks olid käärid. Käärid, mis tekkisid hirmuäratava teravusega juba pea paar nädalat peale ametisse asumist. Mõtlesin pingsalt, mis on ometi selle põhjuseks, et nii kiftist koolist, on vähem kui aastaga lahkunud pea pooled õpilased. Imestasin, et rahapuuduse jutuga pisaraid pühkides, lastakse jõulupühade eel korraga lahti suur hulk häid õpetajaid ning lihavõttepühadeks asendatakse nad tervet koridori täitva jalg- ja tõukerattabaasiga. Seal nad seisavad, oodates jalgrattahooaega…nagu talvel seisis seinatäis uiske, mida kasutas kokku ehk mõni sportlik uudishimulik. Nuputasin, miks linnaametnikud ja kõigi teiste piirkonna koolide inimesed, pigem väldivad igasuguseid kokkupuuteid, ja ühistegevust. Ei osaleta milleski. Sest kusagil on käärid…mitte need mu ema omad, millega lapsepõlves õhukest plekki lõikasin…

…on käärid, mis tekitavad “kasuka maitse” nagu nähtamatu karvake tallekarbonaadile. Olin õpetaja, kes tegi kohe ettepaneku, eraldada ajakirjanduse- ja meedia õpetamine ning praktika, kooli juhtkonna suhtekorraldusest ja eduimagoloogia kultuveerimise ülesannetest. Just see saigi “tegemata tööks” mida mulle tagantjärgi läbi meedia ette heita. Õpilased ootasid ammu sekkumist, et keegi tuleks ja ütleks – me ei pea tegema iganädalast “Teenin Nõukogude Liitu” programmi, kus räägitakse kõigest kenast, mis ripub fassaadil, varjates sageli objektiivset tegelikkust. Ei mäleta jupp aega, et oleksin näinud nii põlglikku kolleegi silmavaadet, kui tegime õpilastega koos persoonilugu, kooli venelannast koristajatädi Ljubaga. Õpilaste uurimistöödest, noorte inveteerimishuvist ja muid õpilasi huvitanud projekte. Selle asemel, et upitada prožektorite valgusesse need, kes tähesajus tegelikult peavad kümblema.

Mis teenistust puudutab, ütlesin juba enne tööleasumist. Ma ei soovi rohkem kui ükski teine õpetaja. See on töötasu, mis pingelistel kuudel on katastroofiliselt madal tasakaalupanus nagu kõigis haridus-, meditsiini ja muudes asutustes. Samas on see tasakaalus vähem pingelise aja töökoormusega ning sedasi on see igati mõistlikult kokku lepitav. Ida Virumaa on olnud lukus kogu selle aasta. Koolimaja seisab tühjalt ja linngi on välja surnud. Inimesed kogu piirkonnas on ahastuses ning meeleheitel. Mina aga ei ime pastakast positiivseid lugusid, mida iseendale sotsiaalmeedias jagada, ega tee Podcaste, kus rääkida piirkonna põnevatest tegevustest ning paljut muud, mis näitaks kui heleda leegiga põleb pirn kellegi peas. Aga miks ma peaks? Kuidas ma saakski, küsisin endalt juba teisel töönädalal, kui sain aru, et omavahelise suhtluse väljakujunenud tavaks, on tunnelkommunikatsioon. Teisisõnu “kirjad ülevalt” ehk alla surutud algatus, mis on viinud vaikivate varjudena hõljumiseni, hirmu ees kaotada seegi töö selles piirkonnas, mis täna on.

“Ta oli ainuke, kes ei kandnud kordagi maski” – on tõesti tõele vastav väide ja nagu teame, tänases uusküüditajate renessansis, täiesti piisav süü, avalikuks hukkamiseks või vähemalt sellega ähvardamiseks ja ülejäänute hirmutamisks.

Tahan võtta käärid ja lõigata sirge lõige. Öelda lihtsalt ja inimesele arusaadavas keeles – ma ei ole vaktsiiini, vaid inimkatsete vastu. Mis maske puutub, siis arvestades peale kasvavate põlvede kasvatust ning selle puudujääke, pigem pooldan neid. Inimesed kes on minetanud viisakuse teiste suhtes ning läkastavad, aevastavad, õgivad ja haigutavad lõuad laiali nagu tarkusehammaste välja tõmbamisel, peavadki maski kandma.

Featured

PUTINILE MAA, MERKELILE MEDAL

Ma tean, et riigipeadel on kõnekirjutajad. Inimesed, kelle töö on valmistada ette sõnumid või teinekord kogu tekst, mille siis ettekandja enesele niiöelda suupäraseks teeb, või lihtsalt paberilt maha loeb. Mõistetav. Riigipea sõnumid oma rahvale, peavad olema juhile väärikad ning rahvale olulised. Muljetavaldavad!

Ei, ma ei hakka praegu lahkama Eesti presidendi kõnesid.

Mõtlen hoopis sellest, et kuidas neid võtta. Kõnesid ja nende kirjutajaid. Kui peapiiskopi “tööandja” on Jumal, jättes nimme kõrvale institutsionaalse juriidika ja maised palgapäevad, siis peaks ju ka presidendi “kutsuja ja seadja” olema “keegi” mitte kantselei või tagatubade kilgid? Peapiiskopi, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja puhul toimub kohe päris kindlasti enne tema ametisse kinnitamist vähemalt üks, kui mitte päris mitu pingelist töövestlust. Ei taha sugugi uskuda, et keegi ilma selleta ka presidendiametisse kinnitatakse, kui pole just tegu riigipöörajast võimuhaaraja või maniakist marionetiga.

Tunnistan, et olen paaril korral fantaseerinud teemal, mis oleks, kui tähtsate riiklike sündmuste puhul, ei loetaks paberilt kes ilmekamalt, kes vähem, kõnekirjutaja ortograafiavigadeta jutuvaibaks lõimitud sõnumeid, vaid kõneldaks nagu eluliselt määrava tähtsusega töövestlusel. Töövestlusel oma rahvaga. Kujutle end neid kõnesid kuulates ette sellena, keda president tegelikult oma hinges kardab. Kelle suhtes tal on aukartus ning paras pabin. Kujutle, et tal ripub iga hetk pea kohal võimalus, saada ukse taha tõstetuks. Mõtle, et see mida ta praegu ütleb, on määrava tähtsusega tema ametissejäämiseks või sealt kõrvaldamiseks. Mana omale kujutluspilt, et ühel kõnel, just sellel mida ta parasjagu peab on otsustav roll. Ära lasku arvamust avaldama, kuidas kõne meeldis, vaid vae, kas sina palkaksid selle inimese, kes töövestlusel just nii hakkama sai, oma töötajaks? Mõtle ennast riigiks ja kujutle, et sinu iseloom, harjumused, ootused, vajadused ja soovid on talle vastuvaidlematuks täitmiseks. Headel ja halbadel aegadel. Vaesuses, haiguses ja viletsuses ning ka joovastuses ja õnnes juubeldades. Kas sina värbaksid selle kõige põhjal lõpuni usaldades just tema või siis kellegi teise. Presidentide “töövestlusele” meid ei kutsuta. Me ei tea, mida temalt seal küsitakse või mida teha kästakse. Tõenäoliselt on see üks väga irratsionaalse õhustikuga kohtumine, sest siis on nii ja veidi aja pärast hoopis naa. Siis istuvad ühel pool lauda need, kellele kandidaat peab meeldima ja pärast on vastupidi. Tema istub laua otsas ning ümber selle laua istuvad siis need, kes pöial higises peos hirmuga mõtlevad, et ega mu töövestlusel visatud vihje bumerangina peakohal ei vihise. Nii mõeldes, on tulnud kummaline tundmus, et kas see pole mitte igavese arguse apoteoos? Hirm jääda ilma oma otsese vastutuse vabast ent sihipäraselt sissetoovast ametist “riigi personaliosakonnas”? Sedasi hakkab viimaks kohale jõudma ka mitmete selleteemaliste arvamusavalduste kaja, kes kahtlevad selle institutsiooni eksisteerimise vajaduses. Tõepoolest? Miks on vaja punti mistahes liidu keskvõimule kuulekaid lojuseid, kes omale tsükliliste vaheaegade järel väikses ringis kohaliku mänguperemehe valivad?

Olen valinud vabatahtlikult omaette olemise. Vaatlejapingi, mis ei asu kusagil hea ülevaatega horisondil. Kakskümmend aastat tagasi tegin kiire, ütleks isegi kärtsitu otsuse, loobuda ise ja vabatahtlikult parlamendisaadiku volitustest. Tagantjärgi mõeldes, olid need pööraselt pöördelised kuud, sest Eesti oli siis rohkem kui täna – iseseisev. Oma raha, rahvusliku lennufirma ja professionaalse piirivalvega…Täna, kohaliku omavalitsuse esinduses, olen kannatlikum. Julgen aga juba täna öelda, et iga viimnegi sekund selles seltskonnas on olnud üks mõttetumaid kogu seni veedetud elus. Kuna tean nüüd ka selle tasandi poliitika kulissidetaguseid, pole ainsatki kohta, kus suuremeelselt mingite kogemuste omandamisest hõikuda. Niitke mind jalust nagu noort võsa kui suvatsete, aga ma keeldun täitmast korruptsioonivastase seaduse kohalikku formulari. Fake’järelvalvet selle üle, et rahvaesindajate ärihuvid ei oleks varjatult eelistatud. Nende otsuste hääletusel on asjaosalistel kas tualetipaus või korduvakasutatav asendusliige parteikontorist. Viimase ajal pole vaja sedagi. Vallapoliitikast on saanud lihtsalt kahe ebavõrdse rulli koomiline tants. Oravate- ja nende sabasügajate voogavalt laiuv teerull ning tähelepanujanune ja end mistahes meetoditega poliitikasse pressiv Ivorull. Kõik tahavad kuhugi, kus midagi saab

Selle ja kõige muu foonil, ei ole õnneks mingit hirmu. Hirmu, et mis edasi saab. Edasi läheb täpselt samamoodi. Kui need ei tee, teevad seda teised. Kui ei tehta nii, tehakse teisiti. Mitte midagi ei muutu. Ühestki uhke kõlaga lausest aastapäeva- või paraadkõnes ei saa niipea rahvalikku juhtmõtet. See kuhtub lihtsalt kusagile eelmiste ja juba olnute samasugusesse sumedasse ja unustusse vajuvasse pateetilisse mulinasse, suures mürakatlas.

Ära püüa palun otsida ega leida ses kirjatükis negatiivset või pettumust. Käegalöömist või kirumist. Lähen teen omale kohvi, vaatan katuseaknast ilusat helesinist kohta taevas, kus kirjutama asudes oli valge kuu, mustas taevas. Sinine ja must ja valge. Kõik on hästi. Oleme seda väärt mida me tahta julgeme. Väärt seda, keda me austada oskame. Eesti kingib Putinile maad ja Merkelile medali…sinu Eesti, minu Eesti. EESTI?

Featured

UUS MAAILMAKORD

Sissejuhatuseks tuleb autoril täita ankeet. Selle ankeedi täitmata jätmisel, täidab selle tema eest ORC. Ankeedi küsimusele, kas maakera on ümmargune või lapik, vastab autor – maakera on ümmargune. Ankeedi küsimusele, kuidas suhtute homoseksuaalidesse, vastab autor – ma eristan ainult arukaid ja idioote ning neid on kõigi seksuaalsättumuste seas. Ankeedi küsimusele, kuidas suhtute vaktsiinidesse, vastab autor – olen vaktsiinide poolt, aga sunniviisilise massvaktsineerimise vastu. Ankeedi küsimusele, kuidas suhtute eri nahavärviga inimestesse, vastab autor – ma eristan ainult arukaid ja idioote ning neid on kõigi nahavärvi esindajate seas. Aga nüüd asja juurde:

Usu või mitte, aga ma olen siiralt rõõmus, et UUS MAAILMAKORD on pikkade saamudega teel. Kuulun juba jupp aega kõhklemata nendega samasse klanni, kes on samuti veendunud, et kõik praegu toimuv, on üldkokkuvõttes väga positiivne. Kui kõrge virna on laps suuteline klotsidest ehitama? Variante on kaks. See ei saa valmis ja kukub enne kokku, või saavad klotsid otsa ja pole enam millestki ehitada. Selleni on jõudnud ka inimkond. Me oleme kõik, kes vähem, kes rohkem, jõudmas igaüks omas tempos, teadmiseni, et aeg on saamas otsa. Ma ei kuuluta maailmalõppu, hävingut ega sõda. Pigem suurte inimhulkade taipamist sellest, et vana maailomakord on oma aja ära elanud.

Milline see uus Maailm siis on? Õieti tuleks küsida, millist uut Maailma me omale tahame? Kas sellist nagu meeldib meile, või sellist nagu meeldib neile, kes meile meeldivad? Need, kes meile meeldivad ja need kes ei meeldi, moodustavadki kogu inimkonna, kogu maakera rahvastiku. Rassid, rahvused, usk, seksuaalne orjentatsioon ja kõik muu, on ainult üksnes selle rudimendid, millega me omi hoiakuid põhjendame. Me ei saa enam iial olla lõpuni ausad ja öelda, et mulle ei meeldi see inimene, sest mul ei tohi olla kellegi suhtes mitte mingisuguseid subjektiivseid aistinguid. On jäänud ainult objektiivne orjus olla tolerantne, ehk teisisõnu – lõpetada duaalne mõtlemine. See siis ongi uus Maailmakord? Osaliselt jah, sest ainsaks vabaduseks valida jääb üksnes elu või surm. Elada tahavad kõik. Sest elu ei lakka iialgi olemast ning elu kokkupuude millegi ajalikuga, ongi me kehad, mis peavad elu jätkuda suutmiseks valima parima aja ja siis lihtsalt energiaks saama. Kui olemasolev ei sureks ega muudaks end ainest energiaks, poleks elul millestki “toituda”. Aga see on nii vana ja kõikidele niikuinii teada jutt, et las ta siinkohal jäädagi lihtsalt osaks sissejuhatuses.

Ses elu igavikulisuses on meeletu tühjus ja täius ühekorraga. Elu enese tahe ongi surra, et jääda igavesti kestma. Nii oleme jõudnud miljardeid kordi kohta ja aega, kus enne meid on oldud miljoneid kordi. Usutavasti rohkemgi, ent elu jätkub. Mis iganes parasjagu toimub, ongi see ELU. Sestap on ka täielik idiootsus, öelda millegi kohta – eluohtlik. Elu ei tunne mingit ohtu ja kestab absoluudina.

Aga tagasi oma lammaste juurde. Mida inimkond täna teeb, et uus Maailmakord kiiremini kohale jõuaks? Peaagu kõike. Käib võitlus. Justkui parema elu nimel. Suurim lollus, mida inimkonnale on maha müüdud, ongi see niinimetud parem elu. Elu ei ole vesi, et olla mitmes olekus. Elu ON. Ta ei saa olla sitem ega parem. Mitte kunagi, sest elul ei ole vähimatki pistmist sellega, kuidas meie ennast oma kehades tunneme. Loomadel on see osaliselt veel instinktidena säilinud, inimesel enam ammu mitte. Loomal on ELU-ga oma suhe. Loom ei loo laboris ELAVAT viirust, et seda bioloogilise relvana kellegi hävitamiseks kasutada. Loom ei sega kokku rohtu, et seda juba ilmaletuleku hetkel vastsündinu ihusse torgata. Loom ei lasku hälvete vihkavatesse äärmusesse. Loom ei nõua, et kõik elusolendid peaksid olema ühesugused.

Uus Maailmakord on praegusel hetkel maailmas piirideta võimu ja jõudu omava väikese ringi valgustunud isikute plaan. Plaan, mille eesmärk ei ole vana säilitamine. Plaan, milles ELU on taas ausse tõstetud ning surm selle osana objektiivne. Surmahirmust on saanud emotsionaalne eine, keemiatööstuste kiirtoidukettides. Vaktsiinid on saanud masside surmahirmu rahustiks. Kohviku- ja kohvikultuurist on jäänud vaid mälestuseriismed, sest meil pole aega istuda ja nautida. Tahame elada, enne kui hilja ja joome seepärast kohvi papplähkrist ning käigu pealt.

Uus Maailmakord on plaan, hoida ja säilitada planeet Maa sellena, milleks ta on loodud. Meid on liiga palju ning selle plaani eesmärk on ettejõudmine jumalikust plaanist. See on plaan vähendada tuntavalt inimolendite arvu, kasutades selleks kõiki mõeldavaid vahendeid. Tuntavamad neist on kõigile mõnda aega näha olnud. Mõningaid neist viiakse ellu lühi- teisi pikaajaliselt ning nende kõigi ainus eesmärk, on ebavajaliku osa eraldamine muust.

Võtted selle plaani elluviimisel, mida kasutatakse, on vanad ja aegade algusest aina uuesti ja uuesti läbi proovitud. Igal ajal on omad vahendid ja nende valik ei olegi nii suur kui arvad. Neil vahenditel võiks öelda, on isegi väljakujunenud ning meile, kes me praegu kehadena elu antud ülesannet täidame, sümboltähendused. Need on PIIBEL, KUULIPILDUJA ja VAKTSIIN. Kolmest piisab, et igasse ajajärku leida just see parim ning universaalsem. Hakkab keegi kahtlema, et Piibel polegi rahusõnumi kuulutaja ning võetakse appi kuulipilduja. Tahad rahu – valmistu sõjaks! Kes seda fraasi kuulnud poleks – millega läbi kogu ajaloo on inimkonda “kaitstud”. Meile osaks saav kogemus, sõltubki seepärast igavesti pöörleva eluratta tempost, mida kõige ilusam oleks kutsuda kellegi plaaniks. Hetkel on plaanis päästa maailm vaktsineerimise teel. Mis sellele järgneb? Usun, et juba suudad oletada – ühed usuvad sellesse, teised mitte. Nii kerkib tasakesi, õhkõrnalt ja kihthaaval aina ülespoole USU küsimus. Saab näha, kellel oli õigus, kui vaktsiinidega on ühele poole saadud ning tuleb valida taas piibel või kuulipidluja. Need kolm leiutist meid ainsana loomadest eristavadki, kõik ülejäänu on lihtsalt pettekujutlus, et elu saab olla parem või sitem, kui mingid asjad on või neid pole. Me käime avakosmoses, suudame ületada Maa gravitatsioonijõu ja teha muid imesid, aga Uut Maailmakorda luuakse ikkagi vaid kolme vaala turjal…

Featured

ELA VÕI OLE

Kus sa praegu parasjagu ka ei viibi, tõsta korraks, enne kui jätkad lugemist, oma silmad ekraanilt ja vaata korraks ringi. Kus sa praegu oled? Mis on SEE, mis on sinu ümber? Nii ruum, kui riided sinu seljas. Asjad ja esemed selles ruumis. Lõhn, temperatuur ja meeleolu. Vaata seda kõike enese ümber ja mängi kaasa üht mängu.

Kõhklemata on selles ümbritsevas kohas midagi, mis sulle kohe silma jääb ning millest sa oleksid nõus silmagi pilgutamata loobuma. Nimetame selle näiteks kas täiesti tarbetuks või lihtsalt ülearuseks. Vaata, kui palju sarnast “pahna” veel sinu ümber leidub. Vabane sellest mõttes ja anna ära, loobudes sellest alatiseks. Kui oled niimoodi ruumi teinud ja selgust saamas, mana enesele siitpeale, et Universum on teinud sinuga diili. Sa annad midagi, mida sa ei vaja, ära ning saad selle eest vastu ühe elupäeva.

Vaata nüüd palun selles ruumis ringi selle pilguga, et anda kõigele tähtsus sinu elus. Vaata seda “asja” oma silmadega, mis sulle praegu pähe tuli ning tee otsus. Otsusta, kas sa valikolukorras võtaks selle asja, või ühe elupäeva. Kui sa niimoodi ringi vaatad, näed sa tõenäoliselt paljut, mille vahetaksid parema meelega elupäevadeks. Edasikestmiseks.

Vaata nüüd palun enda ümber ning leia seal miski, mis on sulle sedavõrd eluliselt oluline, et sa oled valmis selle nimel andma päeva oma elust? Mõtle oma elule sedasi, et lühemaks saab see jääda ainult lõpust! Vahepeal ei võta sinult keegi minutitiki ära. Ela! Aga kui sul pole kindlat kava, kuidas sa hirmu ja valuta kavatsed loobuda ja lahkuda siinsest ja praegusest, et liikuda paigale tardumata pidevas muutumises järgmisele teekonnale, on see võti sulle abiks.

Mõtle end tagasi oma sünnihetke. Mõtle enesele nüüd kõik see, mida silme ette manades tunned olevat väärt loovutamaks päev, teine, kolmas, neljas, nädal, kuu, aasta. Need lihtsalt kogunevad oma miinusmärkidega su elu lõpuotsa bilanssi. Kõik inimesed sinu elus kes olnud, on või alles tulemas, siia alla ei lahterdu. Küll aga nende mõju sinu otsustele, mis on pannud sind ihkama, soetama, ahnitsema ja pingutama. Varastamagi mõnd.

Vaadates nüüd enese ümber, ütled sa hinges rahu tundes, et miski materiaalne pole tegelikult käeulatuses selline, ilma milleta sa ei saaks eksisteerida. Olgu. Mõtle end siis ihuüksi, ihualasti sellele planeedile ning kõigele, mida inimene on loodud oma abituses vajama. Toit – sama enesestmõistetav nagu seegi, et sa ei tea mitte iialgi, kui palju sa seda eksisteerimiseks päriselt vajad ning millisel kujul. Kes on see, sinust targem olend, kes tohiks sulle öelda, mida ja kui palju sa võiks või peaks sööma? Kui see sinust targem olend ütleks, et viis kuuendikku sellest, mida sa omale suhu topid, tapab sind aeglaselt – seesmise sihikindlusega? Iga hommikusöök võtab vähemaks ühe päeva su eluaastatest, lõunasöök kaks päeva sulle elada antud ajast ning õhtusöök nädala? Mõtle! Tule tasakesi, lõpuotsast siiapoole, kus sa täna oled ja kaalu hoolega, kas nimetaksid selle eluenergiaks? Elu enese energiaks. Selleks, mis enese sisusse minnes iial otsa ei saa. Ka kõige peenema nõelaotsaga tehtud silmaga nähtamatu torge, milles iganes, on jälg aines. Milleski, milles oleva torkejälje väiksuses on lõputus ja kestev ning süvenev sügavus. Nõndasamuti on ka avarusega ja selles edasiliikumise jooksul kogetava lõpmatusega. See pole lihtsalt miski su pea kohal, sest sellesse lendudes, aurustudes või haihtudes, liigub pisimgi osake lõputu avaruse lõpmatusse. Vastupidiselt torkesügaviku aina kitsenevale lõpmatusele.

Olles selles kõiges jõudnud taipamiseni, kus on su koht selles kõiges täna, pead sa tunnistama, et oled suure vale kuulutaja iseenesele. Sa ei mahu nõelatorke otsakese kitsenevasse lõputusse, nõndasamuti nagu ei jätku sind avaruse täitmiseks. Miks? Sest sa mõtled sulle sobivaid mõtteid. Neid, millistest sa aru saad. Peaksid aga mõtlema asjadele, millest sa aru ei saa. Ei eksisteeri mitte midagi kogu lõputuses, millele käega lüüa ja öelda, ahh ma ei saa aru. Proovi. Proovi mõelda iga kord käega lüües, et mis takistab mul sellest aru saamast. Sa ei pea mõtlema end ebatäiuslikuks, küündimatuks ja saamatuks. Rumalaks, teistest halvemaks või väljaheidetuks. Ole enda vastu hea ja tunnusta end alati, kui tunned imestust, sestap püüa imestada. Kasvõi sellegi üle, et just nüüdsama tuli sulle pähe üks pagana hea mõte. Ela või ole. Mõelda, et need on üks naise ja teine mehenimi, ei osanud ma isegi, kui pealkirja kirjutasin. Mõnikord kirjutab inimene loo ja paneb sellele pealkirja, teinekord vastupidi – kirjutab pealkirja ja hakkab siis vaikselt minema. Viimane on levinud aja- esimene ulmekirjanduses. Siinne pole seda ega teist. See on lihtsalt mõte

Featured

FAKEBOOK

 

FAKEBOOK on avalik ja kõikidele soovijatele tasuta loetav kirjaplokk, kuhu tehtud ülestähendused ja ääremärkmed on viimseni kohustustevabad ega pretendeeri tunnustusele.  Mida inimene ise ei soovi avalikult öelda, seda ei pea ta avalikult ütlema. Samuti on see ka lugemisega. Lugemine ei ole kuulmine, kus pole valikuvõimalust ise otsustada, mida kuulen ja mida mitte.

     Elame väga huvitaval ajal, sest tähtsam kui see mida öeldakse, on tänapäeval ütleja persoon ja positsioon. Sellepärast janunemegi kõik sõnavabadust.

Mõtlen selle all SÕNA VABADUST. Sõna õigust sõnana elada. Nii riigi põhiseadus kui hall dressipluus loosungiga SÕNA ON VABA, annavad igale kirjutajale õiguse kasutada vabalt IGA SÕNA. Aitäh selle eest!

ANTON FJODOR TAMMJEVSKI

See oleneb. Oleneb, kui ebausklik keegi on. Ja ka siis oleneb see veel mitmest asjaolust ehk teisisõnu teiste inimeste mõjust. Sellest, kuidas nad kõik sinu senisel eluteel, on ebausku kummardanud. Ma ei tea, kust see külge kleepis, aga isegi ilma ebausuta, on mul aastaid komme, et kui midagi maha unustan ja koju tagasi pöördun, vaatan uuesti lahkudes peeglisse.

Nii oli see ka teise aastatuhande kahekümne esimese aasta paastukuu viimasel päeval. Kolmapäeval, kui asutasin end teele Virumaale. Tööle. Õpetama noortele ajakirjandust ja meediat. Unustasin dokumendid ja käisin neil toas järel ning vaatasin ka peglisse enne kui kodust lahkusin. Nii jääb vägi minuga. Väe nimi on olnud aga juba muinasaegadest saati Õnn. Teisisõnu – mis nüüd tuleb, on minu enese parimaks hüvanguks, seega – tulgu mis tuleb, see on alati minu teekond.

Et oli Suure Nädala eelne kesknädal ja ees seisis Ülestõismispühade aeg, küsisin õpilastelt tunni sissejuhatuses, et tõstku käsi, kes on kuulnud vaiksest neljapäevast. Mitte ükski. Küsimusle Suurest reedest, vastas ebaleva käemärgiga kahekümne kolmest kaks. Kiiresti tõstsin klotsid oma peas ringi ning sidusin tunni teema hoo pealt käesoleva hetkega. Näitasin õpilastele Da Vinci “Püha õhtusöömaaega” ning viitasin mõnele tänapäevaks tuntuks saanud Da Vinci koodile. Rääkisin läbi kannatusenädala sündmuste vatevinkli, sõnumi sisu loomisest, massidega manipuleerimisest ning apostlitest kui aja kirjanikest. See polnud esimene kord. Igas oma tunnis, tahtsin ma alati õpilastele midagi anda. Midagi sellist, mille kohta võiks öelda – võtke see ka igaks juhuks kaasa, tuleb päev, kui läheb vaja. Just nii on mu enda elu jooksul kogunenud teadmised ja tarkus, kogunenud mujalt leitud kildudest. Neid tunde oli palju, kui õpilased ei tormanud vahetundi ja neist südant soojendavamad olid tunnid, mille lõpus tuli keegi või lausa mitu õpilast ja ütles “Aitäh! Väga huvitav tund oli”.

Lähme räägime – ütles tühjas koolimaja koridoris vastu tulnud direktor. Tundsin, et see ongi nüüd see. Märk, mille sain teel autos, Tallinn – Peterburi maanteel. Kuulan nimelt pikkadel sõitudel Raadio Ööülikooli loenguid ja kolmapäeval oli ettekandjaks lavastaja Elmo Nüganen. Lavastades Tammsaaset, oli tema jutuajamise pealkiri. Elmo ei rääkinud sellest, kuidas tuleb või peab Tammsaaret lavastama. Ta tegi oma loo erakordselt huvitavaks, rääkides kahe suure kirjaniku omavahelisest nähtavast ja nähtamatust läbi põimumisest. Dostejevski ja Tammsaare. Nüganen luges pilte “Tõest ja õigusest” ning rääkis nende piltide varjatud sõnumitest, mis lavastaja töö just Tammsaare puhul nii paeluvaks teeb.

Kas Paas – paasi, või Paas – pae? Nõnda uuris usuõpetaja Indrekult. Mitte nime keelelise käänamise ega pööramise pärast, nagu ta esmalt nimetas, vaid selle pärast, et arutada läbi tunnetuse ja näidete, mis on igavikuline. Kui elus inimene siis “paasi” kui elutu kivi siis “pae”, aga kui inimene on surnud? On ta siis pae? See oli Tammsaare tegelaste üks sadadest arutlustest Jumala, elu ja surma üle. Pilt koolist, kus õpilased ei saa teisiti, kui kaasa mõeldes. Oma peaga mõeldes. Episood romaanis lõpeb sellega, et direktor, härra Maurus – tuleb klassi ees õpetaja juurde ning ütleb: “Aitäh. Te olete vaba”

Mõtlesin sellele kõigele teel Kohtla Järvele. Mõtetesse tuli tundmus, tundmusest sai tunne, tundest ootust. Ootus ja küsimus – mida need märgid mulle näitama tulid?

Märgid ei valeta kunagi

Sa teenid ülekohtuselt palju ja seejuures on tunda, et sa ei panusta piisavalt, ütles direktor tühja nõupidamiste toa pika laua taga. Olen kuulnud õpilaste tagasisidet, et sinu tunnid on pikad monoloogid ja samuti pole paigast liikunud kooli avalik meediakuvand, ütles direktor selgelt ebamugavas õhustikus kummagi jaoks. “Sel juhul tõusen ma siit lauast ning lahkun sellest koolist otsekohe” teatasin ma Hendrikule ilmselt liigagi ootamatult. Ma loen inimesi. Näen väga hästi inimeste silmade ja eriti naeratuste taha. Hullem, mida saab inimene teha iseendale, on töötada avatud hingega, pingetest paksu õhuga kollektiivis. Lihtsam on end lukustada ja nii kaitstud olla. Nii imbub ka sinusse enesesse võlts naeratus, mida tänu maskile isegi ette ei pea manama. Tohutu kergus ja puhtuse tunne tuli hinge, kui see dialoog “Tõest ja õigusest” – direktor Mauruse ja usuõpetuse õpetaja vahel, oli vähem kui veerand tunniga tehtud ning käepigistusega formuleeritud. Sellest kohast muud moodi edasi minna oli võimatu.

Majast lahkudes, ütlesin siiralt tänuliku “head aega” kooli administraatoritele, kellele kunagi esimesena majja astudes “tere” ütlesin. Rohkem kellelegi head aega polnudki öelda, sest olin selle juba mõni aeg varem hinges sooritanud, keeldudes sundvaktsineerimisest, viisil nagu seda jõu ja ähvardustega koolis läbi viiakse. Postitasin vaid oma õpilastele, lühikese sõnumi sellest, et täna oli minu viimane tund. Suureks hämminguks, hakkas tulema õpilaste sõnumeid, millised mind tõepoolest väga puudutasid. Noored olid šokis ning löödud, vastupidiselt kuuldud etteheitele, et tunnid on õpetaja filosoofeerivad monoloogid. Absurdne olukord, kus kooli komsomolisekretäri väiksest vituvimmast saab viimaks korralikult ussitav vihavaen ning võltsilt kõmisev kuulekus kaalub üles loova lojaalsuse.

Selle nelja kuu jooksul, mil olin riigigümnaasiumi ajakirjanduse- ja meediaõpetaja, õppisin ma väga palju. Ennekõike hariduse- ja koolielust ning sellest, milliseks inimesed, kes selles süstemis tegutsevad, kujundavad kogu järgmise põlvkonna näo.

Sügisvärvides lehesaju aegu, tegin teel Tallinnast – Tartusse, väikese põike, et näidata pojale Kõue Triigi mõisa. Pidasin seda tähtsaks, sest noortele tuleb näidata, et võssa kasvanud kivivarest, on võimlik üles ehitada imesid. Ses Kõue Triigi mõisa õhustikus on midagi, mis mulle isiklikult väga korda läheb. See on maailmarändurist Kotzebue hingus, koos rännakutelt kogutud museaalidega. Maitsekas, kvaliteetne ja hipilikult aristokraatne. Juhtumisi oli ka sel korral majas külalisi. Nagu selgus, pidas Haridusministeeriumi väike töögrupike oma töökoosolekut just seal. Arusaadav, kui on valida, kas istuda silmad fookuses ekraani ees ja pidada digikoosolekut või veeta paar päeva, all inclusive, ühes Eesti nooblimas majutusasutuses, valib riigipalgaline alati võimaluse, kus maksumaksja raha niisama tuules ei lehiks. Sviitidesse ei saanudki piiluda, kuna neis olid külalised sees. Needsamad noorepoolsed riigiametnikud, kes hotelli vestibüülis rikkalikult serveeritud suupistetega kohvilauas, ametialaseks kasutuseks antud moodsaimates nutiseadetes, in corpore facebooki lappasid. “Lõuna läheneb”, teatas asjasse puutumatute kuuldeulatusest välja tegemata üks ministeeriumi noorametnik. “Vist on aeg paluda külmad valged veinid avada” jätkas noormees galantselt, ülejäänud seltskonna feminiiinse rahulolunaeratuse kirsiks vahukoorel. Sestap pole ka kohvimasina vargus ministeeriumis, mitte midagi enneolematut. Pigem sümptom, uus normaalsus, arrogants ja uuskomsomolidele enesestmõistetav asjade kulg.

Kokkuvõttes on nii, et mida on tarvis tõestada, seda ka tõestatakase. Süsteem on suurepärane – inimene kes seda ei mõista on sitt. Inimene kes seda kaasa ei mängi, saab jalaga persse. Ajame asja nimega eestikeelne haridus ja räägime integratsioonist Ida-Virumaal. Samal ajal hoiame kinni mõlemat silma, et mitte näha tegelikke probleeme ja puudusi. Betooni valatud raha ning pro forma korralikult täidetud paberid on asja üks pool. See, et peale kasvav põlvkond emakeeleski hakkama ei saa, asja teine pool. Inimene, kelle emakeelne sõnavara piirdub paarisaja sõnaga, ei saagi osata ega õppida teist keelt, sest ilus katus ei varja vundamendi puudusi. Soovisin olla õpetaja, kes seda pisutki muuta proovib, kuid ei õnnestunud kahjuks.

Kes teid valetama on õpetanud – küsis koolipapa Maurus Indrekult. Teie ise, vastas poiss. Enne ma ei valetanud, siin olen õppinud…

Need, kes lugenud, teavad mis edasi sai. “See inemine on hull” hüüdis Maurus. Olen jah. Annan käest töö ja teenistuse ning lahkun sekundi pealt laevast, sest ma soovin olla mina ise. Õpetaja, kellele õpilased ütlevad tunni lõpus “Aitäh – väga huvitav tund oli”

TALKING HEADS

See oli öölaulupidude aegu ja takkajärgi meenutades väga märgiline periood iga inimese elus. Enam vähem sel ajal toimuski see suur üldrahvalik start. Mäletad? See “stardijoon”, millest kogu iseseisvuse aja on rääkinud need, kes olid kiiremad ja jõudsid napilt enne sind kohale. “Me olime kõik võrdses situatsioonis”, nagu tänaseni siristavad kõik need, kes punase nelgi pintsakurevääril, üle öö rukkilille vastu vahetasid. Mäletad? Ühesõnaga kiiremad, kes said endale kõik selle, mis punavõimu talveunne minnes veel püsti seisis. Kolhoosid, sovhoosid, majandid, tehased, vabrikud, laod, autobaasid, sadamad, lennuväljad ja kõik muu. Tervetest linnaosadest ja tööliste kvartalitest koos korterelamutega, rääkimata. Isegi prügimäed!

Miks talveunne? Sest viimased paar aastat Eestis, on kui lõppeva talve agoonia. Koopasuu juba aurab, sest norskav elukas on end koopas külge keerates, koonuga ukse poole pööranud ning ronib varsti välja et ringutada.

Need, kes selles kõigile võrdsete reeglitega võidujooksus, viletsamat stardikiirendust omasid, said ju ausalt öelda ka. Nad võisid oma enese armsad kodud kollaste “väärtpaberite” esitamisel endile jätta ja ei pidanud puu alla või pargipingile kolima. Kollased kaardid käisid käest kätte ja nende eest krabati kõike vähem väärtuslikku mis punastest üle jäi. Punaste plaan on olnud läbi ajaloo, kõik see pööbli niiöelda pärisosa kui “luksus” seaduslikult maksustada. Oleme seda läbi oma vanavanemate silmade juba näinud. Siis maksis see sõidu Siberisse, kust eluga naasnute rängad aastad, kollasteks kaartideks konverteeriti, et saada uus luba, jälle oma kodus elada. Ajaloo Circle Key…kõik kordub ringiratast

Miks TALKING HEADS?

Iseseisvusin koos Eestiga. Õppisin Tartus, vanematest paarisaja versta kaugusel ning see distants oli telefoniputkade ajastul piisav, et õppida tundma elu kõiki tahke, internetist unistamata. Nii pean täna tunnistama, et kõike, mida üks noor mees teeb elus esmakordselt, olen mina teinud Tartus. Kuid las see praegu jääb. Niisiiis oli see iseseisvumise ja kujunemise aeg väga viljakas. Tulid sõbrad, tuttavad. Palju uut ja huvitavat, mida elu kildhaaval näitas. Eks sa ise tea. Sel ajal tuligi mu ellu Talking Heads. Tänu sõpradele muidugi.

Ühekorraga olid kõik mu parimad sõbrad Vene sõjaväes. Jabur aeg. Saare Ain, see punkar, kes oli “Võru sõltumatu noortekolonni Nr.4” pealik, lehvitas KGB repressioone trotsides juba ammu sinimustvalget, kui noored isamaalised intellektuaalid alles nuputasid, kas ja kuidas tuua muinsuskaitse päevade raames välja eesti värvid.

Vene sõjaväe komissariaat, Tähtvere servas, jätkas nagu teisel planeedil, Eesti poiste sõjaväkke saatmist. Saadeti kõik need, kes läksid. Suur enamus enam ei läinud. Mu enda minek oli samuti noa teral. Sealtpeale muuseas armastan Reet Oja. Võin öelda, et Reet Oja ja Talking Heads päästsid mu “siberist”. Olin kutsealune ning minek ukse ees. Kui pühapäeva õhtul, enne kodust väljumist, et minna Tartu bussile ja seal järgmisel hommikul sõjakomissariaati, tuli televiisoris Reet Oja hüperpopulaarne “Noortestuudio pärastlõuna” ja sealt Talking Heads-i “Psychokiller”-i video. Otsustasin, et vaatan selle loo ära ja siis torman bussile. Millal sa jälle head muusikat kuulda saad. Hakkasid aga juhtuma hoopis isevärki asjad. Talking Heads-i lugu katkestati poole pealt ning Reet Oja ütles – teeme katkestuse, sest meil on tähtis intervjuu, mis puudutab kõiki noormehi. See intervjuu oli toonase ENSV ülemkomissariga, kes ütles: “….jah, täna võeti vastu seadus, et õppuritest noormehed on kuni õpingute lõpuni ajateenistusest vabastatud”. Ma ei sõitnud Tartusse ega läinud hommikul sõjakomissariaati. Se oli ilmselt mu elu kõige korralikum “napikas”. Sõna otseses mõttes minutite küsimus.

Miks ikkagi Talking Heads? Sest kuulsin seltskonnas, et presidendi ja riigikogulaste palgad taastõusevad. Tõusku, kui see praeguses üldises languses riivavalt terava ja valusana rahva hingi ei kriibiks. Kunstnikuna kujutaks ma seda suure värvilise pannoona. Seinamaalina, kus taustal kõrguva Spasski torni otsas särab rubiinina punane täheke, esiplaanil aga vestiga ülikonnas ja soniga V.I.Lenin kahe abilisega, palk õlal. See motiiv nõukogude kunstis on tiražeeritud ilmselt sama arvukalt kui mujal maailmas madonnat lapsega. Seega pole mu pannood kellelgi vaja, mulle endale kõige vähem. Aga pealkirja paneks ikka.

“Presidendi ja riigikogulaste palk on tõusnud” Õli, 2021

Sinu rahva peal tehakse katseid nagu rottidega. 5G tehnoloogiast vaktsinideni. Sinu rahva pojad ja tütred, kes maskid mossis nägude ees ja teineteisest kaugele hoides veel viiimaseks rõõmuks toidupoes võivad käia, näevad. Näevad kuidas tõusevad hinnad ja nendega koos sinu sissetulek. Nad ei näe sind! Nad ei kohtu sinuga, kuigi nemad hüvitavad su “kulud” nende kohtumiste eest. Sinu elukaaslasele liisitud limu ja su lapsi vedava ametiauto koos juhiga. Tead, sa oled eimidagi enamat, kui üks rääkiv pea. Talking head televiisorist, kus sa meid pidupäeval sõimad ja argipäeval hirmutad. Kurat, mis siin toimub??? Küsin ma ja tean ette vastustki – “kas ikka sobib kooli õpetajaks keegi, kes külvab” …. mida? Ma ei kavatse ka järgmisel korral komsomoli astuda. Isegi siis, kui sellest elust läbi libisemise eeltingimus saab, nagu ta alati on olnud. Me ei ole sinu vihmaussid, keda plekk-karbiga kaasa võtta kui Brüsselisse kalale minna. Me oleme Eesti inimesed, mitte uputatud laev, mida “hauarahu huvides” mingiks valgust kartvaks känkaraks betoneerida. Me tahame olla ennekõike rahvas, mitte riik, sest “oma riigita” – aga rahvana, oleme nagu juudidki läbi ajaloo ikka säilinud. Hoides hulludel aegadel rohkem kokku kui täna. Riiki on vaja ainult neile, kes tahavad saada ja valitseda. Ükskõik mis keeles ja mistahes lipu lehvides. Meie tahame täna säilida rahvana, isegi kogu seda hedonistlikult aelevat ametnikekarja üleval pidades. Me vaatame veel…

Vaatame teades, et kõrgele ronijad kukuvad alati valusamalt…

ÜLESTÕUS

Üratuskell helises täpselt kell kuus hommikul. Ärkasin enne teisi, et oleks aega rahulikult toimetada. Lõpurivistus ja kojusõit ning omade juurde jõudmise tohutu pingelangus. Hommik oli karge nagu sellele aastaajale omane. Baierimaa paksude metsadega kaetud mägede vahel, liikusid esimeste päikesekiirte poolt peeneks rebitud pilveräbalad. Nagu hundikarja hallid seljad, kõrges roheluses, jahti pidamas. Pisikese Oberammergau külakese, tillukeste kirikute tornikellad helisesid üle väikekodanlikult varajase vaikuse, milles ainult postiljoni rolleri põrin ning pagari ahjuuksest tulev saialõhn voogasid.

Küla serval, kõrgel mäeveerel, asub NATO -kool. Ehitatud “siis ja siis” ning säilinud tänase päevani. Väga korralikult ehitatud. Väga imposantne, väike eliitväeosale rajatud väljaõppebaas, mille lokatsioon ning maastikuarhitektuur, räägivad selget keelt preisi korrast, baierlaste pühendumisest ning natside igavikuihalusest. Midagi, mis jäi terveks ja võeti liitlaste poolt üle ja kasutusse.

Öösel nägin und, milles keris tagasi õhtul kamraadilt kuuldud lugu. Kanadast tulnud kapten, kellel üks missioon Afganistanis, juba selja taga. Rääkis loo, kuidas nende soomusrühm oli saadetud hävitama suurt oopiumimooni põldu. Käis see nii, et sõideti keskpäeva kuumalaine ajal põlluserva ning pisteti tuli otsa. Õitsev magunapõld põleb aeglaselt ja pöörast tossu taevani tõstes. Ilmselt oli Talibani Jumal sellest nii häiritud, või vastupidi – tahtis aidata kaasa, aga tõusis tuuleke ja muutis suunda. Nii jäi kolm jagu vahtralehe all võitlejaid, omaenese süüdatud hävitustule rammusalt paksu valge tossu sisse. Mõni sai eluaegse ajukahjustuse, teistel läks – kellel kuidas. Niipalju siis oopiumist, mille läbi nähtamatus paksus udus, ma oma unenäos püüdsin pisikese paadiga kaldale jõuda. Teadsin, et kallas on kusagil siinsamas, aga ikka kaikus kaldapuude õrn lehesosin just selja taga, mitte seal, kuhu suunas olin hiirvaikselt aerutanud.

Olin vormi selga pannud, kui saatsin emale sõnumi. Kool lõpetatud, sean end valmis lõpurivistuseks ning kojusõiduks. Juba õhtul näeme! Ema vastus tuli kohe. Ta kirjutas, et isal on hea meel. Olla öelnud – tubli poiss.

See tähendas mulle väga väga palju. Olin Saksamaale sõjakooli õppima minnes, jätnud isaga justkui hüvasti juba. Viimasel päeval enne ärasõitu, käisin teda haiglas vaatamas. Kurb pilt. Mäletan, et istusin haigla parklas oma autos ja lihtsalt nutsin ennast kogu jõust tühjaks.

Rivistus toimus Väeosa stabikasarmu ees. Kohal oli väga kõrge taseme esindus nii NATO Euroopa väejuhatusest, Bundeswehr-ist kui jõuministeeriumist. Peeti mitu kõnet, anti suured kaustad tähtsate sertifikatidega ning kinnitati rinda märk. Märk, mida kanda seal kus tarvis, kõrbevormi paremal käisel.

Oberammergaust sõitsime kõik koos Müncheni. NATO buss viis meie kursuse lõpetanud lennujaama, kus teineteiega rõmsalt nägemiseni jätsime, sest teadsimie, kus ja millal taas kohtume. Oli põnevate sündmuste ootusärevus, segatud vennaliku üksmeele ning ohvitserliku kuraasiga. Saatsin emale uue sõnumi. Ütleisn, et rivistus läbi. Rivi ees kiitus kätte saadud ning märk rinda pistetud. Juba ootan lennukit ning tulen siis kohe isa juurde.

Ema saadetud sõnum oli ootamatu. Ta kirjutas, et ilmselt ei jõua isa sind ära oodata. Ma ei uskunud seda. Tõsiselt ei uskunud. Lisaks õppe ja õppusepingele, oli mul kogu see kooli-aeg ränk hingevaev. Ärkasin iga piiksu peale, kust iganes see kostus, sest kartsin sõnumit, mida ei oodanud. Seda et isaga midagi pahasti. Siis oleks mu kool pooleli jäänud ning lennanuks ilma väljaõppe ja treeninguta, koju tagasi. Iga päev. Päev päeva järel, ohkasin tänust, kui ema saatis teateid, mis ütlesid, et nii nagu praegu – on hästi, õnneks ei ole läinud halvemaks. Ma ei tahtnud mõelda isa surmast.

Istusin Müncheni lennujaama ootesaalis ning tegin Tallinna lennuni aega parajaks. Istusin ja mõtlesin, vaadates klaaskastis karjakesi suitsejaid, et miks te seda teete…

Läbi suurte vaateakende paistsid lennurajad ning sinna maanduvad ja sealt tõusvad lennukid. Taevas oli täiesti sinine. Siiski, üks peenike mustjas pilv, nagu suitsupahvak, mis rabedas tuules peeneksvenintatud nirena aeglaselt läänest itta ujus. Vaatasin seda ei tea kust selgesse taevasse ilmunud nähtust ning tõrjusin sedamaid pähe turgatanud mõtte, et see on mingi märk. Telefon taskus vibreeris. Vaatasin ekraanile, kus helistajaks väike õeke. Võtsin vastu, aga me ei saanud sõnagi vahetada. Õde nuttis ja ma ütlesin lihtsalt – aitäh, sain aru. Helistasin emale ja ta vastas ilma sissejuahtuseta, et isa just lahkus. Ema käte vahel.

Lähme teeme suitsu…ütles teenistuskaaslane, kes juhtumisi samal ajal Oberammergaus oma eriala õppis ning sama lennukiga Tallinna tuli. Kuigi ma ei teinud suitsu, läksin. Tegin kaks tükki jutti. Tundsin ennast täiesti apaatses rahus, sest ei saanud õieti millestki aru sel hetkel. Ütlesin talle, et sain just teada, et mu isa suri. Ma sain aru, vastas ta ning jätkas. Surnuaedades käies, ei vaata me kuigi sageli, kuid siiski, millal keegi sündis-suri ning arvutame siis, kui kaua kellelegi anti. Oled sa mõelnud, küsis mu relvavend – sellest, et need daatumid hauakivil, on tegelikult tähtsusetud numbrid. Mis päriselt oluline, on see kriipsuke. Kriips sünni ja surma vahel, sest see ongi kogu selle inimese elu. Kriips hauaplaadil, daatumite vahel.

Lennukis istusin akna poolsel toolil. Tallinna lend oli rahvast tulvil. Tuttavaid oli palju. Teretasin, aga ei rääkinud kellegagi. Vaatasin aknast välja. Ööd akna taga ja tiivaotsas plinkivat signaaltuld. Ümberringi oli sumin. Mis keel see oli, ma ei tundnud. Mis meeleolu see oli, ma ei teadnud. Kui mu kõrval istunud mees mind tasakesi müksas ja küsis, kas ma söön, raputasin pead. Olin naelutatud taevasse, sest uskusin, et näen seal isa. Tõusmas taeva, lennuki akna vaateväljas. Mu pinginaaber toksas mind uuesti, ning ulatas paki pabertaskurätte ja klaasi vett. Tänasin.

15.märts 2013 oli mu isa surmapäev

Ta jättis selle, mida enam ei vajanud, et eluga edasi minna. Elu ei saa edasi kesta, kui jääme oma kehaga lahutamatuks. Meie elu jah, tõepoolest selles seisnebki, sain ma siis aru. Tundes seda sidet tänaseni selge ja tugevana. Hirm selle teadmatuse ees sai korraga otsa. Teadmatust ei ole olemas, kui pole hirmu. Hirmu, mis teeb haigeks ja tasapisi piinates lõpu. Seepärast usun kõhklemata ülestõusmistki, et olen seda kogenud. Lendutõusmine on ju ülestõusmine – hirmuta ja teadmises, et me jõuame lõpuks igal juhul kohale – sinna kuhu oleme teel.

COVIDKAUST

Ilmselt oled sa seda filmi näinud? Cabaret. Särava Liza Minelliga peaosas. Muidugi oled. Mäletad seda episoodi filmis, kui nad kolmekesi linnast välja nädalalõppu sõitsid veetma? Ikka mäletad. Rõõmsad inimesed õlleaias, nagu neid Saksamaal tänagi siit-sealt veel leida võib. Pasunamuusika, soolakringlid ja kõrgetes kannudes korralik lager. Kõvemad viskasid enne praekoodi kallale asumist ka pitsikese või paar “pirniwillit”. Seal tõusis üks nooruk korraga püsti ja hakkas vaikselt ent hirmuta millegi ees, laulma. Patriootlikult selgete sõnade ning sugereerivalt haarava meloodiaga. Juba teise stroofi ajal liitus poisiga üks patsikestega tüdruk, siis veel paar poissi ning nõnda edasi, kuni kaasa möirgas terve publik. Episoodi lõpukaadris seisid kõik juba püsti, käed rooma tervituseks üles tõstetud ning natsionalsotsialistide pateetiliselt hullunud fanatism ei jätnud puudutamata kedagi. Siiski üks vanamees, kes ja miks, ei tea, aga jäi torssis olemisega seda puhkenud pöörasust äädikase sarkasmiga ja lootusetuses käega lüües lihtsalt vaatama. Filmi peategelased – kabareelauljatar, tema peig ning nende uus rikas geisõber lahkusid, kuigi põgeneda polnud enam kuhugi. Svastika ja punnkõhtudega pruunsärklased, nokkmütsid peas, olid juba järgmisel õhtul kabareepubliku rõhuv enamus.

Miks see filmiepisood praegu nii tugeva paralleelina ja selge sõnumiga turgatas? Sest sotsialmeedias, kus kiluleiva fotode gaalanäitust maha hakati võtma, oli täna platsis midagi enneolematut. Prognoosin, et see klipp purustab märtsikuu jooksul mõnegi rekordi. Arvamusavalduste osas kohe kindlasti. Klipp ise on olemuselt ehk vormilt tüüpiline reklaamikähkukas, ehk selline tüüpiline turundusplönn, millistega ikka kliendile “müts pähe tõmmatakse”. Jätan ütlemata, et sa pead seda nägema, siis saad aru, millest räägin. Sulle ei jäeta niikuinii teist võimalustki. Täna tilgutatakse piisk siin, teine seal testimiseks. Uuest nädalast läheb lahti. Saab näha, kuidas kampaania on planeeritud, aga ole mureta, sinu lemmiktelekanali reklaamiblokis on tal juba koht olemas ning varsti taob selle sõnum su peas nagu pulss peale jooksumaratonil finišeerimist. See on lapsikult reibas ja sugereerivalt selge sõnum isegi idioodi jaoks. Kuigi ma ei saa aru, miks “…päästab päeva ojaaa”

Võinuks öelda veel selgemalt! “….päästab elu, ojaaa”

See roosa udu, millega propagandaosakond sel korral lajatas, ei jäta enam kahtlustki õhku, kuhu tee edasi viib. Pfaizerjugendi massidele suunatud värske “horstwessel” on tõestus, et sisse on lükatud järgmine käik. Ajaloos on see juba reljeefselt nähtud. Sa kannd varrukal haakristi või taaveti tähte, kolmandat varianti ei ole. Oled meiega või nendega. Kui sa vaktsiini vaimustusega ei tervita, oled teinud selle sajandi saatuslikuma valiku. Nii, kodurahu huvides, et säiliks töö ja võiksid käia kõnniteel, mitte trotuaariserval, käärivad varruka üles sajad ja tuhanded. Schindlereid, kes päästaks süütuid surmaminekust, saab ka nüüd olema, sest peale vaktsiinipassi jätab mõni ka südametunnistuse alles. Peidab selle nagu me vanaemad peitsid sinimustvalgeid. Kokkumurtuna ja koli alla peitu, äkki tuleb veel vabadus tagasi. Ha ha ha, ütled sa praegu ja rehmad “lolli jutu peale” käega. Täna räägime taas avanevast “võimalusest reisida” nagu elaks me rattaleiutamise eelsel ajal, aga homme on see Pfaizerjugendi poolt su äri aknasse visatud tänavakivi või vitriinaknale plätserdatud “vaktsiinivastane”. Selle pika ja pisut lohiseva sõna asemele on juba sõnausekski aeg küps. Natsionaalsotsialistid ei sõimanud ka teisitimõtlejaid “reichivastasteks”, Olid lihtsalt “jude” – kõigile selge ja klaar, isegi kui sa polnud iisraeli sugu. Pealegi on pisut isegi pentsik, nimetada vaktsiinivastaseks selle loo autorit, kelle vakstiinipass on paks ja pitsateid täis nagu elumees Danhammeri tööramat.

Ma tean, et sa ootad juba kärsitusega selle kirjatüki kokkuvõtet, et minna youtube-i ja vaadata, mis oli selle päästikuks.

Tsiteerin kõigile kättesaadavat väljavõtet Wikipediast.

Mis on propaganda?

Propaganda on kommunikatsiooniliik, mille eesmärk on mõjutada avalikku arvamust propagandistile vajalikul viisil.[1] Propaganda edastab sihipäraselt ja süstemaatiliselt informatsiooni, eesmärgiga kujundada kindla territooriumi rahva meelsust, hoiakut ja tegusid soovitud suunas.[2] Sageli käsitletakse propagandat negatiivse ja manipulatiivse tegevusena.[3]

Enamasti korraldavad propagandat riigi valitsus, valitsuse koosseisus olevad või opositsioonilised erakonnad, samuti ühingud või muud ühiskonnarühmad oma agenda levitamiseks. Propagandat võidakse kasutada selleks, et saavutada ideoloogilisi, kaubanduslikke või sõjalisi eesmärke.[4]

Propaganda sisaldab tihti sotsiaalkultuurilisest taustast tulenevaid emotsioonidele suunatud argumente.[5] Peamine propaganda kommunikatsioonikanal alates 20. sajandist, mil propagandat hakati süstemaatiliselt tootma, on olnud massimeedia. See hõlmab plakateid, ajalehti ja ajakirju, raamatuid, raadiot, televisiooni ja filmi.[6] Informatsiooniajastul on uueks tähtsaks meediumiks kujunenud internet ja selle kanalid, nagu sotsiaalmeediaalternatiivmeedia ja muu avalik veebiruum. Internetis leviva propaganda tootmiseks ja vahendamiseks kasutatakse tehisintellekti ja algoritme. Nende abil luuakse näiteks libauudiseid.[7]

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa rahvavalgustuse ja propaganda riigiminister Joseph Goebbels kirjeldas oma 1928. aasta kõnes propagandat nii: “Propaganda on inimeste võitmine selle poole, mida ma õigeks pean.”[8]

Ergo – sellesinase kirjatüki eesmärk, ei ole inimestele suuniste jagamine ega suunamudimine, nagu on moodne öelda. Ma ei ole vaktsiinivastane – mu käevarred on seda keskmisest kodanikust kordades rohkem täis torgitud. Ma ei ütle, et ma tänu sellele tervem või haigem olen. Arvan, et mul on olnud kõvasti õnne aga ennekõike oidu ja oskust oma peaga mõelda ning hoiduda silmaga nähtavast ilmselgest võimalusest nakatuda millessegi mulle soovimatusse.

Palun loe see lõik – mis on propaganda, veelkord üle. Loe, kui sa oled vaktsiiniusku ja loe ka siis kui sa vaktsiini ei usu. Miks ma sellele viitan ja sind palun? See mida ma täna juhuslikult silmasin – on propagandavideo. Marutaudis hüään, kes siirupiga siledaks kammitud. Pajuoksake, mille tagant lotendades kaugele paistvad kõrvad ei jäta kõhklusepoegagi, nimetada see “reibas šlaager” rämedaks ajupesuks. Kui sõnumiks saab see, et pole vahet, kas selle või teise tootja toode, peaasi et vaktsiin ning võimalus, et kohe saab Tenerifele, on tegemist propagandaga. Sõna sõnalt sellega, mida Goebbels ütles. Vanad ja noored, ….päästab päeva, ojaaa

Covidkaust on XXI sajandi holokaust.

26.veebruaril 2021