Featured

ROAD

 

ROAD on mõnus sõna. Eri keeltes, igas oma tähendusega. Siin on tal samuti mitu tähendust. Road – nõnda, nagu inglise keeles tee. Liikumise, reisimise, sattumise, saabumise ja teeloleku tähenduses. Need on lood, mida jagada soovin, et nad oma erilisuses või tavalisuses, edasi saaksid elada. Road mu emakeeles, on toidud. Kuumadest külmade ning soolastest magedateni. Need lood on elamustest, mis saadud roogadest. Just elamusi, ei muud, tahan ma toidust ja toidutegijatest kirjutades jagada. See kõik on kimp minu lugusid. Lood inimestest, reisimisest ja toidust. Armastuse ja kirega.

MEES VÄIKSE EMMIGA

Kujutle maastikku. Veelparem, alustame galeriist. Tead ju küll seda tunnet, mis kunstigaleriides põue poeb. Lõhnast, mis tuleb veidi tuttav kunagisest algkooli aegsest aulast. See parketi poonimispasta mõrkjas suim ning valgeksvõõbatud lagedate seinte matil nahal varje joonistavate damiilide otsas rippuvad pildid. Kirkad karjujad, oma värvide närvilisuses ja loojate kätteõpitud maneeride ning õnnestunult kujunenud juhuse tardunud teeskluses. Sa kuuled kuidas naiste pika säärega nahksaapad paksus sukas jala ümber kägisevad ning tajud neis sammudes seal vaikuses, justkui hääletut etteheidet kogu meessoole. Etteheidet, et mehed ei käi kunstisaalis. Vähemalt vabatahtlikult mitte. Kujutle nüüd üht pilti seal galeriis. Näitusekataloogis on kirjas “MEES VÄIKESE EMMIGA” ja ei silpigi muud. Laienduseks, selgituseks, määratluseks või niisama apertaiseriks.
Sa seisatad selle teose ees ja ütled endamisi “Kah võib” ning astud edasi. Seda pealkirja võib kanda mistahes pilt. Võib olla tõetruu kaksikportree mehest ja väikesest tüdrukust. Lihtsalt meesakt, päästmatult pisikese munniga kusagil kõhukoopas. Või üleüldse uhkes raamis peegel – vaata ennast ja tea, et sina oledki see väikese emmiga mees. Kunst, nagu maailm tervikuna, on täpselt selline nagu me teda vaadates isekeskis otsustame. Nii näiteks, oleme me juba sisuliselt ära otsustanud, et kunst on see, kui keegi oma teo niiviisi nimetab. Kui murutraktoriga haljasala hooldav sell oskaks päev-paar enne tööle asumist sotsiaalmeedias kellata, et tal on sel päeval, seal või seal muruplatsil plaanis performance, mille tulemusena sünnib ilus ja haljendav linnaruum, õpiks meiegi. Õpiks taiplikum olema ja märkama, kui kiuslik ja kide on kiitust jagama meie meel. Meel, mis saab olla justkui kas see või teine – hea meel ja paha meel. Meie ja teised, mina ja nemad jne. Muuseas, pole välistatud, et kui sellest kasvõi korrakski trend saab, vaimustume me õhinaga ka muruniitmisest. Sa ei hakka ju vaidlema täna väitega, et toimib see, mis on parasjagu moes.
Kümmekond aastat tagasi kirjutati eelmise sajandi poolte Eesti inimeste elulooraamatud suures osas valmis. Selle otsa tuli kokaraamatute tsükkel, kus praktiliselt iga koduperenaine esitles oma imetabast ja kordumatut kokaraamatut. Veganid on oma elufilosoofia õpikud ja retseptiraamatud samuti valmis saanud ja juba kopsib uus trend kannatamatult ka nendel ustel, mille tagant jõuab kaantevahele terve meri lugusid, kuidas ühtäkki täiesti perses ja õnnetust elust, käis üle ja läbi võimas muutus. Mis saab edasi – quo vadis sotsiaaltrend?
Kunagi määratult kaua aega tagasi, istusime ühe pisikese pundi kamraadidega ning tegime väikese ennustusvõistluse. Eesmärgiga, selgitada endi keskel kõige suurem utopist, sest teadsime kindlalt, et tõeline unistus on see, mida sa mõeldagi ei julge, veelvähem soovida. Kuhu see ruuduline paberileht tänaseks on jõudnud, ei ole enam ilmselt kellelgi asjaosalistest aimu. Tookord 1983. aasta varasügisel, saime igatahes igaüks panna kirja kolm asja, mis 20.aasta pärast maailmas sündima hakkab. Muuseas olgu öeldud, et me saime selleks inspiratsiooni ühest Toonasest seigast, mis täna tõeliselt koomilisena tundub. Üks muusikakooli poiss kandis sel ajal hüüdnime Jamaha. Kujuta nüüd ette aastat 1983! Kui palju sel ajal oli Eestis inimesi, kes seda sõna üleüldse kuulnudki olid? Aga näe see kutt oli Jamaha! Miks, küsid. Aga seepärast, et ta oma tuttavate ja sõprade keskel aina jutustas, et tal on Kanadas sugulased kes talle Eestisse külla tulles Yamaha süntesaatori toovad. Nii hakatigi seda kutti Yamahaks kutsuma ja peale tema vanemate ei teadnudki ilmselt keegi tema õiget nime. Ma ei tea, et tal oleks sugulased käinud ja süntesaatori toonud ja see polegi lõppude lõpuks tähtis. Mulle meeldis, et sellel vennal oli oma visioon. Unistus, veendumus ning enbesekindlus. Olla ilkujate jaoks edasi Yamaha, mitte lihtsalt mees väikese emmiga. Mäletan kindlalt üht oma “ennustust” – ma sõidan Aafrikasse, et näha kas sebrad ja kaelkirjhakud on päriselt olemas või on see midagi sellist nagu Nõukogude Eesti kinokroonika näidatud küllus, rõõm ja rahulolu. Just need kaks looma, tundusid mulle rohkem multikakangelaste kui vabalt ja karjakaupa eksisteerivad hinged. Tänaseks olen käinud Aafrikas väga palju. Julgen isegi moka otsast öelda, et arvan seda mandri ekvaatorist allapoole jäävat juppi, pisut isegi tundvat. Uurin, loen ja suhtlen väga palju, et veel rohkem teada saada. Teen seda sellepärast, et moekunstnikuna ma tean trendi rusikareeglit. Esimesed ja viimased on moes alati naeruväärsed. Aafrika oli minu Yamaha ja ma olen selle üle õnnelik.
Ma tahtsin kirjutada tegelikult hoopis millestki muust. Ühest päriselt väikese emmiga mehest, aga näe, rõõmsad mõtted tulid ja kasutasid ise purdeid ja sildu ning polnudki vaja mingis sitas kahlata ega oma jalgu mustaks teha. Aitäh et naeratasid.

SÕDA TULEB. AGA MILLAL?

On palju asju, mille kohta on tavaks öelda – see juhtub kindlasti, teada pole vaid see, millal täpselt. Nii saadetakse oma esimestele sõitudele mootorrattureid, lubades kindlasti kukkumist, aga jättes õhku aja. Millal kukud. Sama lugu on sõjaga, kui on rahuaeg. See, et sõda hakkab, on ilmselge. Pole lihtsalt täpset informatsiooni selle kohta, millal see tuleb. Sa ilmselt isegi ei hooma, kui palju raha kulutab Eesti sõjaks valmistumisele ning inimestele turvatunde mulje jätmisele samal ajal.
Maandusin päev tagasi Tallinna Lennujaamas. Nägin seal ooteruumis Ühendkuningriigi välivormides noori poisse. Seljakotid kõrval, istumas niisama ja näppimas oma nutitelefone või einestamas ümber kohvikulaua saia ja limonaadi. Mis selles nii imelikku? Ei midagi muud, kui see, et varem lennutati sõdureid sõjaväe transpordilennukitega või selleks eraldi hangitud tsiviillennukitega ning seda tehti tsiviillennujaamade kõigest eemal seisvate angaaride või väeosade kaudu, kus oli oma lennuväli. Olen ise oodanud pikki tunde lendu, ühes Euroopa rahvusvahelises lennujaamas, õigemini selle piiratud teenindusala remondiangaaris. Suures plekk-kuudis, kus polnud aknaid, ventilatsiooni ega õhku. Kus viiesaja mehe peale oli üks väikekontori kohvimasin, mis ei töötanud. Kaks kemmergut, kummaski kaks platsgaardi ja kaks täis situtud “kupeed”.
Kus suitsetada soovivad mehed ootasid mitmekümnekesi elavas järjekorras, mõneruutmeetrise kahhelkividega kaetud umbse putka ukse taga. Kus istekohti oli kordi vähem kui istuda tahtjaid, ent põrandale istuda sõdurid ka ei tohtinud.
Militaarsüsteemis on kõige väärtusetum inimene, kuigi sellele vastupidist katkematu joaga väidetakse. Riigikaitses, milline on tsiviilkontrolli, ehk maakeeli öeldes poliitikute järelvalve all, on jumalaks määrustik. Rägastik regulatsioone, mis reguleerivad kõike, et mitte miski ei saaks minna valesti.
Inimesed selles süsteemis, vähemalt kolmveerand neist, kardavad niiväga eksimist regulatsioonide ja määrustiku vastu, et meelsamini jätavad nad midagi tegemata, kui võtavad riski või veel hullem, vastu mingi otsuse.
Just sel põhjusel, oligi pisut pentsik näha Tallinna Lennujaama ootesaalis, välivormis liitlassõdureid. Varem saabuti ja mindi teele vanas lennujaama terminaalihoones, inimeste pilkude eest varjatult. Mis siis nüüd lahti?
Arvan miskipärast väga tõenäolise olevat, ülitüüpilise situatsiooni armees. Keegi kusagil “pani puusse” ning pikalt kestnud paanika, peataoleku ja metsiku segaduse viimaseks lahenduseks oli saata poisid puhkusele tavalise liinilennuga, maksumaksja raha eest ja kolm korda kallimalt.
Ohvitserina reservis, ei kirjuta ma seda mingi näägutamise või targutamisena. Mulle meeldib militaarsüsteem, ma austan inimesi selles, olgu nad siis millisel ametikohal iganes. Ma sain omale teenistuses terve hulga nii väga lähedasi sõpru kui eluaegseid verivaenlasi. See on täiesti tüüpiline ja iga süsteemi argipäev, kus karjääriredeli pulgad on kitsamad kui neil turnida tahtjate arv võimaldab.
Tahan vaid nentida, et sellesse süsteemi lõpuni uskudes ja julgeoleku teemal niinimetatud eksperte aukartusega kuulates, muutume me tasapisi poolunes okasroosikesteks.
Me usume, et see ei puutu otseselt meisse ning inimesed, kes selle kõige taga seisavad, on oma ülesannetes absoluutselt parimad võimalikest. Meile näidatakse kord aastas paraadil klanitud krusasid ja laost väja jagatud varustusega marssivaid mehi. Meile lastakse muusikali “Sound of the freedom” avalugu, ehk ilusa lennuilma korral, lendab üle linna mitu piksena mürisevat lennumasinat.
Me ei saa juba ammu öelda, et see on meie kaitsevägi. Me ütleme, et see on NATO. Eesti kaitsevägi ei ole mitte selle organisatsiooni liige, vaid meie olemegi NATO, on öelnud mitmed lugupeetud ja väärikad mehed. Me usume, et sõda ei tule, sest meid ei julge keegi rünnata, aga me ei tea tegelikult, mis sõda on. Sõda pole midagi enamat, kui manipulatsiooni vahend mingite tahtmiste saavutamiseks. Esimene tahtmine on kasu. Võim, karistamatus, üleolekutunne. Seeläbi saab sõjast mitte auasi, kus võidetakse või kaotatakse au, vaid vahend oma auahnete tahtmiste saavutamiseks. Otse öeldes – sitane ja kolossaalne äri. Pommitades linnu, käib juba enne esimesi plahvatusi küüniline arvutamine, kui palju raha saab liigutada hilisemas ülesehitustöös. Kui palju inimesi saab panna tasuta või kasina toiduportsu eest korporatsioonide koordineeritud orjatööle. Kui suuri suummasid saab paberil liigutada ilma rahakohvreid füüsiliselt transportimata ning jätta avalikkusele mulje hoomamatutest humanitaaroperatsioonidest.
Sõda tuleb. Pole veel teada üksnes seda, millal.
Oled sa kordki mõelnud, mida sulle on kogu aeg rahustuseks räägitud NATO lepingutest ja selle kuulsatest paragraafidest? Eks ole ju nii, et hommikul ärgates ja õhtul magama minnes, teame me, et kallaletung mistahes NATO riigile, käivitab selle ajaloo võimsaima sõjamasina vasturünnaku. Mõistagi ei räägita selle juures kogu selle masinavärgi ülesehitusest ning paratamatusest, milleks on inimfaktor. Inimfaktor täiesti eri kultuuriruumidesse, religiooni ja kõigesse muusse kuuluvate rahvaste puhul. Inimfaktor poliitikas, mida me arvame olevat ahne, loll ja ülbe Eestis, unustades, et inimlikud nõrkused on üldised ja kõikjal maailmas, riigist olenemata. Niisiis on kusagil midagi, mis hoiab ära sõja, arvame me lootusrikkalt ja elame innukalt kaasa, olles poolt või vastu, mingitele ettesöödetud eksitajatele. Teemadele ühiskonnas, mis annavad võimaluse “kaasa rääkida”, arvata, arutada, seisukohti võtta ja neid väljendada ja kui vaja teineteist lausa vihata.
Tead sa, et NATO koostöökokkuleppe saab tegelikult kokku võtta väga lihtsalt? Kui miski võiks tekitada nii suure kaose, et selle ärahoidmiseks on vaja koonduda ja asuda mitmekesi samale poole rindejoont, väga tugeva vastasega võitluseks, rakendub apokalüptiline stsenaarium, mille lahendus ongi apokalüpsis.
Kõik muu, pisemast piirikonfliktist millegi allatulistamise, uputamise või õhkulasmiseni, annab lihtsalt “tööd” ja toob sisse terevele meretäiele ametnikele. Reporteritest juristide ja juuksekarva lõhkilõikajateni.
Seega ei ole misiganes kallaletung Eestile isegi mitte kellegi stsenaarium, sest see ei too piisavalt sisse, nii nõmedalt kui see ka ei kõla.
Ohustab üksnes võimalik Venemaa soov testida kas NATO-l on Euroopas mune, kui USA järjest jõulisemalt oma võimu kodumandri poliitiliste majanduspingete ärahoidmiseks fokusseerib.
Venelased peenhäälestabvad “Poseidoni” kallal ja kui see kord valmis saab, on Eestil koht diplomaatilises ruumis kaugel laua tagumises otsas, kui üldse istet pakutakse.
Seega on ohuks mitte Venemaa sõjaline kallaletung, vaid uuskomsomolide säästudiplomaatia kombo, euroala finantsokupatsiooniga. See viib rahva uinakuseisundisse, kus mingigi huvi välispoliitika vastu hangub õukonnameedia labase meelelahutuse jahusoustis nagu kotlett vegani praetaldrikul.
Ausõna, mind hirmutab vene sõdurist kordades rohkem loll ja ülbe eestlane. Mina ise, kuna loon ise selle maailma, teda niisugusena nähes.
NATO riigid on kirjutanud alla lepingule, mis ütleb, et riiklik sisekord ja kodusõda on igaühe enda lahendada. Kodusõja mõiste nagu me teame, tuleb mängu kui riik on sunnitud korra tagamiseks laskma käiku sõjaväe. Nii formeeriti ka “Pronksiöö” ajal kaitseliidu üksustest kähku abipolitseinike üksused, et välistada võimalust, kus vastaspool saaks oma propagandas öelda, et sõjavägi on tänavatele toodud. Ajateenijad istusid in corpore väeosades, sest korra tagamiseks puudusid erivahendid kuid sellest hoopis hullem oli tegelik usalduse puudumine vene rahvusest poiste suhtes. Olgu öeldud, et tegelikkus näitas, kui tugev oli politsei vormikandjate ühtsus, rahvusele vaatamata ja see näitab kõige selgemini, et Eestis on nende kodud ja pered.
Täna, nutta julgevate meeste moeharjal kus spirituaalsus on muutunud prossecco´ks pea igas padjaklubis, kogub tuha all vaikselt hoogu tuli, mis varem või veidi hiljem niikuinii lahvatab. See on puhastav sõda meie endi sees, mille ühel pool rindejoont on segadus ja kaos, aga teisel pragmaatiline ja kuiv korrastatus. Seepärast olen otsustanud, et ei kavatse osta kokku patareisid, kuivaineid ega konserve. Ei kaeva endale tuumasõjaks turvaurgu, kuhu peitu pugeda. Ma ei soovi pärast suurt pauku sellesama seltskonnaga, kes ennast päästes maailma hävitab, koos edasi elada.

POLE POLE*

Lihtsaim viis, teha iseendale selgeks oma väärtus, on lubada enesele ausaid vastuseid. Näiteks küsides, nimeta kiiresti ja esimesena pähe tulev Betti Alveri luuletus. Minu jaoks on see “Tulipunane vihmavari” sinu jaoks võibolla mõni teine. Seega on mul hea teadmine ja tunne, et Betti Alver kirjutas mulle kord luuletuse. Ühe teise luuletuse kirjutas ta sulle. Kindlkasti kirjutas. Või kui mitte Betti Alver, siis äkki Karl Ristikivi või Gustav Suits. Mina nimelt usun, et see, mida ma lugenud olen, on minule kirjutatud. Usun, et see mis tõlgitud, on ka minule tõlgitud. Ma ei kujuta oma elu näiteks ette ilma Doris Kareva loominguta. Ta on kirjutanud mulle palju hingeliigutavaid luuletusi ning tõlkinud ühe kolmest olulisimast raamatust kogu minu elus.
Nii tean, et praegugi neid sõnu kirjutades, kirjutan ma sinule ning sa võid vabalt öelda, et ma olen sulle kirjutanud. Kui tunned neid ridu lugedes kergust ja sinu hingel on hea, siis teed sa pragu midagi, mis on sinu jaoks õige. Kui tunned, et sind midagigi häirib ja sul on raske või lausa vastik seda lugeda, ei ole see tähendab sinule mõeldud ja kirjutatud ning peaksid tegema midagi, mis annab sulle kerguse läbi mõista, et hoolid endast, kui lugemise katkestad. Sedasama võiksin praegu teha ka mina ise. Lihtsalt lõpetada sinule kirjutamine siinkohal ära ning kirjutada järgmisest sõnast alates, kellelegi teisele. Temal on kerge ja hea tunne lugeda, minul talle kirjutada.
MINU AAFRIKA
Tema, ema, jumalanna, kuninganna ja majesteet on võtnud mind viimaks peale paljusid aastaid ja läbitud katseid lõpuks oma teenistusse.
Olen siin nagu kodus ja samas tunnetan oma kodu ning rahvast ja selle vaimu väga käegakatsutavana. Mitte, et maakera oleks nii väike, vaid toimuv on minu jaoks omandanud tähenduse, mis on nii suur ja õilis. Aitäh!
Täna, Tansaanias Ngorongoro kraatris tuli ühtäkki kristallselge taipamine:
Jumala loomingus pole juhuseid ja Tema tegudel pole aega ega kohta, mida inimene aduda suudaks. Armastus on see, mida Jumala silme ees elades teeme ja seejuures eksistentsi upitamise unustame. Me oleme osa katkematus loomise protsessis ja suures ning pidevas muutumises. Arengust räägivad ja progressi ülistavad samuti Tema loodud. Need, kes karjatavad hirmule alluvat ja mugavuses vormuvat massi. Selle muutumisprotsessi atribuute. Ülistades midagi, millel pole rohkem kaalu kui kaaluta olekul.
Armastamise eest ei tasuta ühtedelt võttes ja teistele jagades.
Arm on otsatu. Mitte mõõdetav ja hinnatav.
Armastus väljendab end Pompeis väljakaevatud, tuhastunud kehade poosides, mitte maailmapäästmisest padrates ja Jumala ülesandeid endale krahmata püüdes.
Mina, uue riigi kuningas ja püha sõdalane, teen Tema tahtmist ka kerjates kui nii peab olema. See ongi austus – oma võimu ja suuruse siiras tunnetamine läbi Jumala, mitte hinnangute ning seest välja ja tagasi.
Laususin, et tulen tagasi ja kohtume veel, kui olin kraatri kohal.
Ma olen väsinud nende loodusparkide madalat muru näksivate antiloopide jõllitamisest läbi autoakna. Ma näen igal sammul peegelpildina omaenese naeruväärsust selles “safarimängus” kus riietus ja jalatsid ning kõik muu väline on NII oluline. Miks me jaapanis kimonoga ei käi? Miks me Kihnu minnes körti niuete ümber ei kuju? Miks me Mehhikos sombreerodega ei käi?
Ma olen päriselt juba ammu väsinud, olemast euroinfantiilne urbanist, keda veetakse 4×4 autoga ühe põõsa juurest teise juurde, kus ahhetades kogunevad kõik need ülejäänud. Kõik kallites safarikostüümides “Aafrika vallutajad”, kellest osa impressioneerib end varjukiga pikemaks “venitatud” hobifotokatega, aga enamus lihtsalt nutitelefonidega. Püüdes tabada hetke, mis juba hetke pärast on ununenud ja asendub uuega jne. Neid kilomeetrite kaugusele või tumedatesse puuvõra varjudesse peitunud elajaid pingsalt zoomides, on tulemuseks seesama kõlbelisus, milles end toimivana tunda tahtes, tegelikult tajume. Udune pilt, sellel oleva tundmatu uduse koguga, kusagil tundmatus kohas, mille eest ma olen raha maksnud. See puudutab sind või jätab külmaks ning pole kellegi asi peale iseenda. See ongi just täpselt see – Betti Alveri luuletusi teavad need, kellele Betti kirjutas. Marie Underi nime teavad ka kõik ja nikutavad niisama targalt ja kõiketeadjatena päid, nagu need kes meid tunnevad, kuigi meist midagi ei tea.
See on homo sapiens, kes teeb rappuva auto aknast uduse lõvipildi ja ei saa aru, et ta maksab hunniku pappi selle eest mida vabalt loomaaiaski näha saab. Kaadri eest ühe masina ekraani piirides. Jättes tegelikult pildilt välja olulisema – konteksti, kus see kaader ilmub, et siis igavikku kaduda. See on nagu pyzzle, mille iga pala on oluline siis, kui taipad, et oled ta kaotanud ning pilti jääb haigutama auk. Kui sa mamma Aafrika enda pildilt välja jätad, ei ole neid loomapiltidega tükikesi hiljem mitte kuhugi puzlesse panna. Neist saavad samasugused elektroonilise infomüra ookeanilainetes hulpivad kilekotid ja plastpudelid nagu eelnevad mustmiljon momenti kellegi teise nutiseadmest.
Inimene vajab justkui tõestust, et on teinud läbi midagi, mida teised pole enne teda näinud ega teinud ja see on tegelikult imetore. Samas on kurb, et arusaam tuhandet sõna asendavast ühest ainsast pildist, suretab niigi põduras seisundis suhtlemiskultuuri varsti sootuks.
*Pole pole on suahiilikeelne sõna, mida võiks Aafrikasse mineja teada.

NO VEMBER

“Vember” on moodsa keele seletavates sõnastikes miski, mille kirjeldamiseks saab öelda: adrenaliinipauk, närvikõdi, neurootiline ülesköetus ja palju muud. “No” on teadagi mis ja kasutatakse teadagi kus.
Seega sobib nii pealkirjaks kui praegusesse aega perfektselt. Ei mingit võnget, mis võiks tavapärast rütmi häirida või pidevkulgu kujundama kippuda. Eesti keeles on selle sündroomi kirjeldamiseks imetäpne sõna olemas – tasapaks.
Teate küll seda prödi, mida mahlategemise masinast kompostihunnikusse viite või prügikasti viskate. See miski, mis oli kord porgand, õun, varsseller, peet, pirn või keegi teine ja on nüüd kuiv värviline pudru.
Miks see mulle nii väga tänast maailma meenutab?
Maailma, kus kehtib justkui mingi kokkuleppeline ja üldhumanistlik reegel – no vember.
Ei midagi seikluslikku ega revolutsioonilist.
Ei mingit vastuhakku, mässumeelsust ega avangardi.

Neale Donald Walsch kirjutab: “Kui üks kaotab, kaotavad kõik. Seepärast ei ole kõrgelt arenenud ühiskonnas sporti ega mänge, lastel ega täiskasvanutel, kus pannakse pähe erakordne môtteviis, et kellegi “võit”, samal ajal kui teine “kaotab” on meelelahutus”.

Nii võttes, oleme taeva abiga ju peatselt kohal!?
Kõrgelt arenenud ühiskonnas, kus suudame inimest juba maast madalast kaitsta võimaliku ebasoosingusse, häbisse, kiusatu või tõrjutu staatusse sattumise eest. Meie kõik, mitte inimene ise, sest isegi vetsupotis voolab vesi ainult ühtpidi.
Me lepime kokku, et koolikiusamine on paha ja see, kes sellest aru ei saa, ongi koolikiusaja. Mida siis teha indiviidiga, kes kiusab tervet kooli? Väga lihtne vastus oleks – kiusame vastu! Terve kooliga! Siis ei tundu kiusamisena see, mida meie teeme vaid see, mida teeb tema teistmoodi kui meie. Olgu see mis iganes.

Mediteerin juba mitu aastat iga jumala päev.
Kaks korda ööpäevas. Kõige valgemal päeva ning kõige pimedamal öö ajal.
Toon neilt rännakutelt iga kord kaasa imelisi taipamise meeneid. Selgeid vastuseid kahevahel olekutele mingis küsimuses ning silmaga nähtamatuid kuid väga selgeid tunnetusi erinevatest inimestest ja nähtustest. Inimeste põhiolemusest ja tegelikest eesmärkidest. Päritolust ja sihtkohast kaugel eemal eesootavas.
Vaevata suudan neist, kellest ja millest soovin, lahti lasta ja kõik kogemuslikud tundmused vabastada. Ma ei saa iial mitte kedagi muuta ja see mulle mediteerimise juures meeletult meeldibki.
See vabastab mind kohustustest ning kasu toovast armastusest ja vihast. Aga ka vajadusest tänulikult vabandada või takka kiites alanduda. Mediteerimine vabastab mind karjaga koos poolte valimise kiirteest ning ülekohtule üksipäini vastu astumise umbteedest. Ta viib mind vertikaalselt üles ja alla, mitte kunagi horisontaalselt ehk siit sinna, olgu see tulevik või toimunu.
Meditatsioon ei ütle mulle kunagi, et just nüüd on hea aeg mediteerimine lõpetada. Sealt seisundist ei saa, nagu mulle on selgunud, edasi-tagasi ja sisse-välja siblida. See toimib seepärast, et puudub “no vember” – ettekujutus teadmisest, et mina suudan meditatsiooni juhendada ja end ise õigesse kohta komandeerida. Vajan justnimelt seda närvikõdi ja ühe otsa piletiga teelemineku seikluslikku valmisolekut. Mind siia teeotsa aidanud head inimesed, kelle kutsumus see on, liiguvad juba tasakesi tagasi teisele kaldale, et sealt järgmine ülesoovija ära tuua.
Nõnda teangi, et meditatsioon on soov-julgus olla ja käia omal soovil teisel pool. Ma ei soovi juba olnusse iial tagasi, nagu enne mind üle toodud pole kunagi tagasi läinud. Kui välja arvata edasi-tagasi pendeldajad, ka neid on, liigutakse siit alati ainult edasi. Igaüks omal jõul, kuni järgmise takistuseni, kust keegi hea sind jälle edasi viib.
On suur vahe, kas jõuda sinna, kus veel olnud pole ja küsida – “kas te ootasite mind” või teha seda, minnes tagasi sinna, kust tuldud.
“Tere tulemast tagasi” ei ole midagi mida igatseda ja soovida, sest selles pole tilkagi vembrit.
On üks tõde ja rõõmusõnum ning see on, et kõik on pidevas muutumises. Rahustagu või erutagu see nii neid, kelle meelest muutub kõik paremaks, kui ka neid, kelle meelest läheb kõik persse.
Mõeldes sellele, mida tähendab eluaeg, kui eksisteerib reegel, et inimene elab nii kaua kuni mäletatakse tema nime, ei ole me pretensioonikatel argumentidel õieti mingit tähtsust.
Näinud Indias ja mujalgi, ookeanilainetes loksuvat paksu prügimassi, taipasin, kuhu viib palvetava inimese tema veendumus, et tema ongi looduse valitseja, kui Jumal nii sättinud on. Seda ettekujutust toidab imal ühisteadvus, et peame pidevalt looma aina paremat uut maailma. Ent midagi nutikamat kui pakend, ei osanud me seda relevantsust looma asudes välja mõelda. Viigipuulehest virtuaalmaailmani.
Nõnda nagu nüüdki, iseenda loodu vastu võitlusse asudes.
Jumal on loonud KÕIK, et oleksime need kes me tegelikult oleme, seega me valitsemegi täpselt nagu oskame. Valetades alustuseks igaks juhuks isegi iseendale nagu enne himurat juhuseksi võhivõõraga. Peaasi, et ei oleks vember! No vember…

PS. Alustasin uut peatükki ja kirjutan siin edaspidigi oma mõtteid, mida luban tiražeerida, levitada, kommenteerida, arvustada ja mida iganes. “Tere tulemast tagasi”

ROAD END

Mul on tõeliselt kahju, et andeka tandemi Ojasoo – Semper ja nende loovtrupi haarav, andekas ja kirglik teatriprojekt NO, vaikselt ja susisedes, nagu kõik Savisaare vastu algatatud kohtuprotsessid, ära vajus.
Minule NO-teater väga meeldis ning oleksin tahtnud kogu selle projekti triumfina näha ükeskord ka NO1 lõppakordi.
Sellest ajendatuna, ütlen täna iseendale – “tubli”.
Kunagi, ajal kui arvati, et moodsatest blogijatest saavad võimsad sõnumineerijad, hakkasin lihtsalt ka.
Otsustasin tookord, et kirjutan sada lugu ning nimetasin alanud teekonna “ROAD”.
Need sada vestet on siin nüüd valendavatena laiali, nagu pimedas pliiti kütva linnamehe, tulehakatuseks toksitud peergudest laiali lennanud laastukesed. Muidugi nad põlevad, kui kokku pühkida ja koldesse visata. Ka tuuletõmbus võib need laiali pillutada ning pliidiesise puhtaks puhuda.
Nad elavad juba oma elu ja minu jaoks on nad nagu rongid, millele tühjade taskutega nukker silmapaar, reisile igatsedes järele vaatab. Igas vagunis midagi. Ainus mis ühendab, on aus ja varjamata emotsioon. Vihast hingepõhja kõige õrnema emailini. Minu enda mõtted.
Ma tänan sind, et oled leidnud aja ja tahtmise siit midagi otsida. Nagu tubli korilane, kes peale vihma kindlasti vaatama läheb, kas seeni on. Muidugi on mind rõõmustanud paljude lugude aukartust äratav lugejatehulk ning paljude aus tunnustus. Muidugi on mind põlastama panevalt häirinud mitmete lollpeade õhinapõhised ja meelevaldsed nopped ning nende kontekstiväline ajuvaba interpreteering. Mis sest enam.
Jätan pikendamata või õigemini uuendamata oma krediitkaardi andmed, millega katkeb minu kontolt arveldamine ja tõenäoliselt peatselt ka selle blogi eksistents.
Ma ei kopeeri ega salvesta oma blogipostitusi kuhugi säilitamiseks ega kauges tulevikuks tundmatutele hingedele lugemiseks.
Mu koduraamatukogu riiulid on raamatuid maast laeni täis ning mulle allesjäänud aastate jooksul, kui ma ka mitte midagi muud ei teeks, peale lugemise, ei jõuaks ma suuremat osa neist raamatutest ikkagi läbi lugeda. Kõik, kes neid kirjutanud, olgu elavad võik juba surnud, võivad mulle seda rahuliku südamega andestada, sest minagi andestan kõikidele, kes isegi ei tea, et ma armastan vahel kirjutada. See tunne lihtsalt meeldib mulle, kui liigun nagu mõtete eest kõrvale põigates, et mitte takerduda ja hakata imema seda pulgakommi, mille nimeks on pretensioon.
Tänu sellele sajale loole, mis siia kirja olen pannud, olen õppinud ühe uue ja väga huvitava oskuse. Oskuse, öelda mõtetele mida ma ei vaja ega taha mõelda – aitäh, võite rahulikult persse minna.
Algul kujutasin mõtteid, mis mind häirida tahtsid, inimestena kes ise, kelle teod või hoiakud mind häirisid. Iga vähegi nõme ja mittevajalik mõte, sai minult konkreetselt kellegi näo, hääle ja muu. Nõnda oli mul lõpuks saavutatud selline treenitus, et ma ei nimetanud neid enam isegi mu oma mõteteks, vaid neist saidki minu jaoks persoonid, keda ukselt käeviipega minema saatsin.
Mul polnud tarvis tunda ebakindlust, tõrjutust, mittevajalikkust, puudust ega muid tundeid, sest nende asemel ilmusid mulle nagu avatarid, konkreetsed inimesed. Õppisin keelama neid virtuoosse elegantsi ja aina paremini õnnestunud enesekindlusega, endale liginemast. Piisas vaid teatud nägude ilmuda tahtmisest, kui teadsin, et vist tuleb mingi sitt mõte kimbutama ja õppisin suutma naid juba käigult mitte märkama.
Nii omandasin ühe väga olulise taipamise.
Õppisin tegema vahet vihal ja vaenul.
Taipasin, et viha on positiivne ja edasiviiv tung, mis näeb lõpptulemusena hetkeolukorra paremaks muutmist.
Vaen aga vastupidi, kiuslikku soovi, mängiskledes ja sõbralikkust teeseldes viimaks valu, kannatusi ja häda luua.
Ma suudan täna kergusega ja kiiresti, tunda ära kas on tegu viha või vaenuga. Olen andestanud kogu viha, mida olen saanud tunda. Andestanud olen ka kogu vaenu, aga ma ei unusta seda vaenu, sest minus pole enam kohta, kust pääseks tagasi sinna madalale, et seal vaenulikega lahinguid lüüa.
Ma ei pea end kaitsma selle eest, mis jääb minust alatiseks madalamale, sest vaimu avatus on parem kui kitsarinnaline vagadus, nagu on öelnud N.D.Walsch.
Jagan sinuga nüüd seda, mis on mind selleni tänaseks viinud.
* Keegi teist ei usu täielikult enne, kui ta soovib oma vennale seda mida endalegi.
* See kes sööb, kui tema naabril ei ole süüa, ei usu Jumalasse.
* Jumal ei vaata sinu välimust ja ilusat riietust, vaid sinu südant ja sinu tegusid.
* Jumal ei halasta sellele, kes ei halasta teistele inimestele.
* Usklikud on oma armastuses, armulikkuses ja headuses teineteisele nagu inimkeha: kui mõni selle osa on haige, jagab kogu keha selle unetust ja palavikku.
* Oma usus on usklike seas ideaalsemad need, kes on parima moraaliga. Ja parimad nende hulgast on need, kes on parimad oma naiste vastu.
* Halastavaim (st.Jumal) halastab halastajatele. Halastage neile, kes maa peal, ja Jumal halastab ka teile.
* Ka oma vennale naeratamine on heategu.
* See kes usub Jumalasse ja viimsesse päeva (kohtupäeva) peab tegema head oma naabrile.
* Makske töölisele tema palk enne, kui tema higi kuivab.

Mind valdab vägi ja tahe luua ning ühtäkki olen ma jõudnud teadmisele, et seni olen ma seda ise piiranud ja takistanud.
Vandudes alla tähelepanu- ja tunnustusejanule.
Ei ole teist teed ja võimlust oma tõelise teeotsa äratundmiseks, kui lõpetada ringipiidlemine ning kihk teadmise järele, et seda teisedki märganud on.
Nõnda siis, niisamuti nagu kunagi seda sadat lugu riita laduma hakates, alustan ma täna teekonda, kus jätan oma järgmised sada lugu jagamata.
Kingin need vaid silmast silma, vajajale, kuulajale, vaatajale.
Olen sinu oma, seepärast hoia mind, nagu omaenese lugu, sest ma tahan seda sulle kord rääkida.
Ma ei kao kuhugi, kui otsida tahad ja ma leina sindki ise üles.

ROAD END
17.september 2019

ISA

“Kõik jääb”, ütlesid Sa silmadega ringi vaadates. “Kõik jääb”, mõtlesid Sa minekuks valmistudes. Sinu kätega oli see kõik loodud. Sinu kokku kantud ja riiulitele seatud. Pisemad asjad karpides ja kastides. Pisitillukesed purkides ja topsikutes. Mitte midagi ei raatsinud ega lubanud Sa ära visata, sest kõike võis Sul vaja minna ja nii nagu aeg näidanud oli – läks ka!
Kui Sa siis läksid, jäi kõik nii nagu ütlesid. Kõik tardunult omale kohale, justkui tajudes, et Sa ei tule enam. Selles “kõik jääb” tundes oli ühekorraga ülim nukrus. Alistumine ning suur lootus samaaegselt.
Lootus, mis on kõikidel, kes minemas. Lootus, et miski, mis on olemas ja mida on hoitud, on kellelegi niisama tähtis ja vajalik. Isade asjad – millega lapsed saavad kõike jätkata ja lootust täis, et kõik jääb. Kõik jääb nagu on ja miski ei kao ega muutu.
Kirjutan seda varahommikusel tunnil oma katusekambris ja kusagil tiirleb nagu papilio ümber lambi teadmine, et Pariisis põleb praegu Notre Dame. “Kõik jääb”, ütlesid Sa mitu korda, enne kui läksid. Jäid Sinu tööriistad ja kõikvõimalikud igast materjalist asjad, mida ära ei saanud visata.
Notre Dame põleb ära ja kõik jääb.
Jõuab see aeg, kui sinagi meheks saad, ütlen sulle isana.
Sõber, kellega hiljuti hüvasti jätsime, just nii teadis. Poisist saab mees, kui ta oma isa kirstu taga kõnnib. Kui mu isaks olnud hing oma kurnatud ja armetuks muutunud keha jättis ning läks, oli see nii nagu kõigil kord olema saab. Võngetest ja lainetest, mida tajud oma kehaks peetava ümber, käib elu pulsseerimine läbi sinu. Ta justkui peseb sind korralikult läbi. Kuuma ja külmaga vaheldumisi ning selliselt, kus su mugavustunne ja puhtus saabuvad alles täielikult alistudes. Vastu punnides, kinni hoida püüdes ja mõistusega kontrollides või manipuleerides, jutustad sa endale kinnisilmi fantaasiatest, millised küündivad täpselt niipaljuks, kui julgelt sa lahti lasta ja vabaks saades tunda võid.
Püüad sa liigutada sel hetkel oma sõrme või varvast, haarab hell hallus sinust uuesti ning petlik rahu, et oled olemas, tõestab pigem sinu puudumist tegelikult elavate hingede ilmas. Hetkedel, kui sinu mõistus arvab, et sa elad, oled sa hingena kehas kinni, elutu ja tühi. Alati, sest ühtepidi liikudes on kõik orgaaniliselt omal kohal ning katkematu. Ühtepidi liikumine on spiraalipidi liikumine, mida me enesele luisates, rahustava mantrana pobiseme. Kujutledes, et kusagil taevas on taaskohtumine.
Me ei kohtu tegelikult enam kunagi uuesti. Me läheme siit me hingele kõige sobivamal ja kehale ning vaimule kõige ebasobivamal momendil ja võibolla viisilgi.
Me ei pea ka meile kalliks olnud inimeste kehasid mulda sängitades või kremeerides, tundma valu ega kurbust, sest see mis meid seda tundma paneb on kõigest häbi, mida oleme hakanud nimetama leinaks.
Moel, kuidas me õpime haletsema nimetute ristide alla, pappkirstudes ja sitsikaltsu keeratuna maetud heidikuid, väljendame me tegelikult oma osavõtlikku pääsemislootust sellest, ette antud karikast. See karikas on meile igaühele täidetud ja ootamas ning kui ükskord sellest neelame, alles mõistame tegelikult Elu.
See hetk, kui metronoomina toksivast ja rahulikust pulsist saab üksik kirgas sähvatus, mis annab korraga uue valguse ei ole elavana kardetud äraminek.
See on hoopis kohalejõudmine ja täiesti uuele teele asumine ühekorraga.
Pole enam vertikaalset ega horisontaalset ja üksnes lähem ning kaugem, tunduvad ainsana kategooriad mis kuidagigi moodi seletatavalt eksisteerivad.
Meie silmade mälu kestab lihtsalt kõige kauem. Silmal ainsa organina ei ole fantoomvalu selle otseses tähenduses. Inimene, sellisena nagu ta loodud on, valutab keha eksistentsi lõpuni, kõiki oma kaotatud jäsemeid. Proteesidest saavad olenevalt nende täiuslikkusest me ellu tagasi toojad, sest primitiivsetena me usume, et me elame kui saame liigutada.
Me silmad mäletavad aga kuni mikrodetailideni seda, mis on viimane ning kõige esimest, täiesti uut pilti samuti.
Amputeeritud jäseme kohale jääb ainult kujutletav valu, kuna vaimkeha ei vaja füüsilisi mälestusi.
Silm suudab aga mäletada nii nägijaks saamist kui pimedaks jäämist ja seepärast on ta südame kõrval ainus, mis Elu karikaga seotud.
Mittemiski ei keela meil hakata iga silmapilk uuesti elama, ehk teisisõnu loobuda kannatamisest. Me vaim püüab sellega tegeleda ning sageli on nad me hingega nagu äsja abiellunud, kes kõige uue ees ühtäkki ja korraga, loodavad kogu inimkonna seni tehtud vigu vältida ja kokkuleppeid sõlmida.
Kui ma maalin, tunnen ma kuidas need kolm nagu armastavad vennad, üksteist austades ja ikka iseendaks jäädes, toimetavad. Mu vaim naudib ülikeerulisi võrrandeid, mida lahendada ning maalikunstis nagu matemaatikaski, kas on imelihtne ja loogiline lahendus, või jääb ülesanne lahendamata.
Hing samal ajal, rändab läbi kogu loomisprotsessi ning paikade, mis tekivad pelgast pinrtslitõmbest või värvilaigust lõuendil ja sellega ilmuvast kohast kusagil Universumis, kus ei vaim ega keha veel iial käinud pole.
Kõik kohad nimelt, kus hing käib, on päriselt olemas. Need on loomisel ja meie õnn on see loomine ilusa punktiga kus tahes ja kuidas vaid, lõpetada.
Neid kohti leida ei takista teda mitte miski, peale me vaimu, kes vaidleb kehale toetudes ning raiub, et pole seal käinud, seega ei saa seal olnud olla.
Keha on tööriist.
Tööriist, mida peaksime hoidma nagu hoolas pillimees oma instrumenti, sest see talle “leiva lauale” toob. Leiva all, seal laual, peame me muidugi tegelikult silmas hoopis kõike seda, mis me keha ja vaimu koosolemise mõnusaks teeb. Me kuulame oma vaimu ja keha ära ning kui leiame, et diivan millel istume on pehme, ütleme – mu hing on rahul. Me kannatame kiriku kõva puupinki oma kannikate all ning ütleme, et vaim saab püsti tõustes Jumalaga paremini kontakti ja hing on jälle rahul, et saime vahepeal liigutada. Lõputu leppimine ja rahulolu isegi sellega, et me arvame oskavat mõista, kirjeldada ja managerida oma kannatusi. Hing ei ole iial rahul ega katki, nukker ega joovastuses. Hing ON.
Just praegu, seda Notre Dame’i põlemise päeval alustatud ja pooleli jäänud kirja iseendale kirjutades, käis ukse taga kuller, kes tõi tähitud kirja, kus öeldakse, et:
Aastatel 2019 ja 2020 toimub üle-eestiline aadressiandmete korrastamine, et registrites oleksid tõesed ja ajakohased andmed, mis vastaksid kehtivatele õigusaktidele.
5ndast oktoobrist, hakkab kehtima uus aadress.
Oleksin nagu uude kohta kolinud.
Kohale jõudnud ja siis rõõmustades endale öelnud – kõik jääb. Kõik jääb.
Olen väga õnnelik, sest uus aadress on palju ilusam kui senine kõige ilusam aadress, mida teadsin. Keha jaoks ei muutunud midagi, vaimule sai õnnelikukstegev uudis kosutuseks ja hing ütleb muiates, jeerum küll millega sa tegeled. Reedel 13ndal septembril enne väga suuri ja tähtsaid muutusi mu elus.

DOSEERIMINE

Oleks see minu teha, tasakaalustaksin televisiooni selliseks, et laialivalguv ja samas väga pretensioonikas soust nimega “kogu pere saade” ei domineeriks. Ma ei pea silmas seda, et tasakaaluks Reet Linna suurepärasele ja professionaalsele “Prillitoosi” saatele, astuks kõrvale haarav ja nabast kõrgemal asuvaid organeid puudutav noortesaade “Üledoos”.
Pigem seda, et oleks see “miski” mida nagu lemmikloomale kibedat ussirohtu andes, vorsti sisse peitu pannakse ja pahaaimamatult “sisse söödetakse”.
Selle mõtteni viis mind täna hommikul muusika, mida kuulasin. Kuulan muusikat, on eesti keeles korrektne, mitte kuulan raadiot.
Raadiot kuulasin viimati niikaua aega tagasi, kui pikalt kestab emaelevandi tiinus. Ühesõnaga, “tagasi lammaste juurde”.
Kuulasin oma üht lemmikut kahest suurimast, Ennio Morricone’t.
Nii Morricone, kui ülejäänud keda piiritult armastan, on loonud taevalikku filmimuusikat. Igasugu filmidele, mida vaatavad igasugused inimesed.
See ongi see kibe usirohi, mida lemmikule vorsti sisse peidetuna sisse söödetakse. Kui Quentin Tarantino kõrvale jätta, sest tema oma piiritu isikupära ja loojanatuuriga, kuulub täiesti teise serva, paneb kinosõber väga harva või üldse mitte tähelegi, et tema meeled veetakse kelguna sabas või lükatakse käruna ees just helidega.
Olete te vaadanud filme nii, et seal on kuulmispuudega inimeste subtiitrid? Olete siis kindlasti märganud, et seal on sulgudes kirjas helikirjeldus.
Mis kasu on sellest inimesel, kes on sündinud ilma kuulmiseta?
Mida ütleb talle ühe või teise hääle nimetamine, kui ta ei ole kuulnud seda heli iial varem oma elus, nagu koputust uksele või tänavalt kostvat sireeni?
Nii olete kindlasti mitmel korral kohtunud ka selle näitega hoolivusest, et kodulehe tegija on kusagile aknanurka mananud kirbusita suuruse fondiga “võimaluse”, kasutada vaegnägijatele loodud suuremat teksti.
Nii nagu koer ei tea midagi viineripoolikusse peidetud ussirohust, ei näe kehvasti nägija ju oletatavasti ka seda lukuauku, kust suuremad tähed tulevad. Niisamuti mõtleb kurdina sündinu endamisi, mida kuradit, kui loeb filmi vaadates subtiitritesse kirjutatud sulgudest, et filmis on koht kus (kostab veesolin).
Aina sagedamini tundub viimastel aegadel, et on käimas üks suuremat sorti ümberdoseerimine. Piltlikult öeldes puudutab see peaaegu kõike meie ümber.
Kes ei oleks märganud, millise moevoolude virrvarri on läbi teinud kasvõi me igapäevane leib. Paremini kui köögikunstnik Imre Kose, ei saagi seda kirjeldada. Kord nimelt imestas ta väga tabavalt, et kui minimaalseks saab minna leiva koostises traditsiooniline tainas, et see veel kogu seda seemnete, terade ja muu issanda ilmavigurite purdu, pätsikujuliselt koos suudks hoida. Oleme õppinud nimetama leivaks peaaegu kõike, mida millestki teistmoodi ja ebatraditsiooniliselt teha saab. Peaasi, et oleks muust erinev, tekitaks imestust ning kehutaks mekkima või lausa tarbima.
Nii on ka kõige muuga ja miski minus tahab olla seda meelt, et see tuleneb just doserimisest, mis on kujunenud justkui ellujäämisvahendiks.
Ma ei soovi kedagi veenda selles, et mul on õigus. Mul on lihtsalt õigus niimoodi arvata, mõelda ja tunda.
Niimoodi see doseerimine käibki ja seal pole mitte midagi keerulist. Mäletan väga hästi, kui raske töö ja harjutamisega tuli lõpuks julgus esitada küsimus ilma sissejuhatava selgituseta, et ma tahaksin küsida. Niisamuti nagu midagi soovides, öelda otse ja kohe palun, mitte “ma tahaksin paluda”.
Praegu, just neil päevil on käes rikkuse ja vara kogumise aeg. Pean silmas sissetegemist ja säilitamist. Keldritesse ja sahvritesse vekitud varude vaaritamist ning seda õndsaks tegevat tunnet, mida see tekitab.
Doseerimie aeg, kui kirglikult jagatakse või kiivalt varjatakse retsepte, mis ühe või teise hoidise taevalikuks teeb.
See pole üksnes moosiretsepti või käsitööõlle nišš. See puudutab kogu loodavat. Kogu loomingit. Olgu see me endi või kellegi teise oma. Olgu see meile nähtav, tuntav, tajutav või neelame nagu koer ussirohu, seda tähelegi panemata. Meile serveeritakse või õigemini doseeritakse tõenäoliselt kolm neljandikku kõigest millega elu jooksul kokku puutume, täpselt nii – märkamatult.
Kugistades alla ning jättes tegemata isegi nägu, et saime aru, mis parasjagu juhtus. Veelgi enam – tundes end targemana kõigist, keda oletame end tüssata tahtvat. See teeb meid kõiki eranditult, erilisteks ja kordumatuteks. Iseteadlikeks ja enesekindlateks. Mõtlemata kordki, et mis keelab meid uskumast, et me ei ole eri hinged.
Hinged, kellest osa on läinud, osa tegutsevad ning osa on kusagil ootel. Hinged, kellest mõni on kutsutud tegema hea- ja teised pahategusid. Hinged, kellest osadel on privileeg sündida “kuldlusikas suus” ning valitseda veel aastasadu peale maise teekonna lõppu ja teised, kelle osaks on habras kogemus käia me hulgast läbi ja lahkuda isegi enne, kui nabanöör mis ühendab emaga, läbi lõigatud saab.
Mis segab Sinul mu armas, uskumast, et me ei ole erinevad hinged vaid üks? Mis minus või kelleski teises, on Sinu arvates see, mis veenab, et Sa pead end täiesti erinevaks? Mis on see, mis ei luba Sul nõustuda tõsiasjaga, et võime olla vabalt kõik mis eksisteerib ja üks – ELU.
Loomise protsessis on meie osaks praegusel ajahetkel olla see nähtamatu pisku universumis, mis omakorda on vaid molekul Jumala kehas. Skeptikudki on Ta doseerinud ning kuradikummardajad. Neegri- ja pedenaljad on ka Tema loodud, niisamuti nagu valikud neid rääkida või rääkimata jätta. Ta on loonud huumori!
Tead miks? Sest nõnda nagu inimese elus muutub tema muusikamaitse ning tulevad aina uued ja uued lemmiklood, mis olgu öeldud on taaskord tulenev doseerimisest. Tema lemmikmuusika on alati sama – see on inimese naer. Sest see on ainus, mis tuleb südamest, või mitte. Naeru ei saa doseerida, ta tuleb, ta on ja ta läheb. Nagu elusolend. Seepärast ongi naer Jumalik. Mõni saab seda priiskavalt, teisele ei ei saa osaks piiskagi. Vaid see teebki meist igaühest erilise ning väljavalitud pole need, kes heaoluga silma paistavad, vaid need, kes südamest naerda saavad! Iseenda üle südamest naerda on suurim tänu ELU eest, mis pole mingi oskus. Enda üle südamest naerda, nii, et pisarad silmis, on suurim tänu elu eest üldse ehk tegelik vabadus. Võta see vabadus ja doseeri kõikidele, sest Sina oledki kõik ja kõik ülejäänud on Sina.
Armastan

CARPE DIEM

See oli aastal 1989. Oli palav suvi. Minu hing oli ribadeks rebitud ja haige, sest esimene suurem armastus oli ahastamapanevalt otsa saanud. Arvan, et see oli peatükk mu elus, kui olin väga haavatav ja ülikergelt “lenduv”. Tavaliselt öeldakse selle meeleseisundi kohta “lühikese süütenööriga” kuid mul ei olnud sedagi. Oli kohe tong ja selle taga püssirohi. Raputusest piisas pauguks.
Kõigi tunnete ja emotsioonidega oli siis nii. Ka headega. Armusin silmapilguga ja olin hetkega valmis mistahes saatuse pakutud sündmuseks.
Seda ma oodata ei osanud.
Niisiis oli aasta 1989 ning mina ERKI esmakursuslane suvisel maalipraktikal Lõuna-Eestis. Meid, noori tarbekunstierialade tudengeid oli paarikümne ringis. Elasime Helme Kutsekooli ühiselamus ning sealkandis ja ümbruses me oma maalikastidega, õlad kandamist längus, ringi kolasime ja motiive otsisime. Selles Helme Kutsekoolis oli pool sajandit varem õppinud minu isa. Tahtmata teha kellelegi ülekohut, tundus mulle aga kõhkluseta, et nii ühiselamu, koolimaja kui eriti söökla, on sealtsamast ajaväravast läbiastumine.
Koduaedades punetasid maasikad, sõstrad ja arooniad. Pehmest mullaüsast kõrgusid lopsakad porgandipealsed ning keppidele keerduvad suhkruherned. Mu lemmiklõhn lapsepõlvest on olnud varakevadel kartulikuhjade põhu põletamise lõhn. Teine niisama mõnus lõhn on esimese värske kartuli pesakonnal, kui see soojast suvemullast varsipidi välja tõmmata ning mullast puhtaks koputada. Võid ette kujutada, kui raske oli selles aastaajas olla kaugel teises Eesti otsas ning üksnes unistada heast ja värskest koduaia gurmeest. Meid võõrustava kutsekooli poolenisti suvepuhkusel viibiva sööklapersonali pingutused seda igatahes ei korvanud. Otse öeldes ja kinnitades, et ma ei pirtsuta ega peenutse toiduga mitte kunagi, oli see toit tõesti väga kehv. Kui hommikuks on kuivatatud ploomidega, pruun, klimpidega kissell. Kaks viilu vana vormileiba. Kild fooliumisse pakitud saksa margariini ja viil nitritiga roosaks värvitud sojavorsti, jääb kõht juba hommikul tühjaks. Lootes lõunasöögiks midagigi apetiitsemat, oli aga pettumus taas suur. Rotisabadena valkjate idudega, keldrikakandi kujulistest vanadest kahtulitohludest, veega venivaks keedetud kleepuv puder ja toasoe hapukooresoust ning magustoiduks seesama kroonukissell… Muidugimõista otsustasid mitmed, et pole mõtetki nende söögiaegdega arvestada ning lasime end toidult maha kirjutada. Leidsime, et inimlikum on lasta see sööklatädide seltskond lihtsalt oma kodudes suvepuhkust veeta, kui vastu tahtmist ja vanadest jääkidest, mingit rokka kokku vaaritada.
Läksime hea kamraadiga kõndima, plaaniga paluda mõnd pererahvast, müüa meile natuke värskeid kartuleid, porgandeid, herneid ja muud. Arusaadavalt poleks olnud mingi kunst neid öösel lihtsalt pätsama minna, aga kasvanud ise peres, kus aeda haritakse, tundus selline marödöörlus jäle. Nii me marssisime, Helmest Tõrva ning otsisime häid inimesi. Ühes aias oligi perenaine parasjagu peenarde vahel. Kirju pearätt kuklal lipsu seotud, moonimustriga nööpidega kittel seljas ja kalossid jalas. Seisis ämber värskete kartulitega ühes ja mullakonks ning suur punt maast tõmmatud värskeid purgandeid teises. Meie viisakalt rõõmsale terele, tuli vastu mingi vaevukuuldav pomin, aga seegi ei heidutanud meid, vaid küsisime lootusrikka entusiasmiga, kas võiksime osta kuus kartulit ja mõned porgandid, et omale süüa teha. Imestusest tühjade silmadega, nagu ahne töllner, alahuul rippus, suutis ta peale väikest enesekogumist, vastata: “mul ei ole midagi”
Läksime lihtsalt edasi ja mu lätlasest sõber küsis – kas eestlased ongi sellised…?
Meenus mulle see ammune lugu, sest viimastel nädalatel olen ma tahes tahtmata olnud sunnitud silmama mitmete kaaskodanike arvamusavaldusi sotsiaalmeedias. Ma pean silmas neid, mis kirjutatud või karjatatud minu või mu saate toimetaja hallataval saate FB lehel. Mõnda aega juba, ei vihasta mind miski, mis vanasti raevu ajas või närvi mustaks tegi. Muigega, nagu meest, kes üritab teist jalaga efektselt lüüa ent kukub ise perseli, vaatan ma pigem mujale.
Kust see tuleb ja miks inimesed seda teevad, aiman ma küll, ent ei näe põhjust suhestuda. Need iseend rahvuslastena sotsiaalmeedias identifitseerida püüdjad, kes ennast nagu ketikoerad ise vihale ajavad, et igavust peletada, põlvnevad selgelt sest samast sugupuust, kust see ihne Tõrva eit.
“Rahvuslased”, kelle väljundiks on maasse taotud ERAMAA sildid, ent kes jäävad nagu öösorrid otsa vaatama, kui küsida – kus su maa algab ja lõpeb?
Kui sügavale maapõuevaradele su peremeheõigus ulatub? Kui kõrgel taevas, kehtib sinu maaomaniku õigus? Ma küsin – kui paks või õhuke on sinu maa, mida sa sildistades enda omaks pead?
Kuigi su kondidki ükskord mujale mulda sängitatakse, mitte su oma maale, sest tulevad järgmised, nagu sina oled tulnud kellegi järel.
Ma ei keeruta. Ütlen otse – su isamaaline veendumus muutus kaheldavaks ja käitumine häirivaks, kui sa rahvuslipp käes, teist inimest jalaga lõid. Niisamuti, nagu su vastane kes laseb käest võimaluse, kaaperdada Vabariigi aastapäeva kaunis tõrvikurongkäik, lihtsalt naeruvääristavad end, õigemini oma “ideed”.
Kui ma teen televisioonis produtsendina saadet, mida ma ise ka juhin, siis otsustan mina, keda ma saatesse kutsun. Mida ma oma saatekülalisega räägin ning kuidas parasjagu arutuse all olevaid päevateemasid käsitlen või käsitlemata jätan. Punkt!
Kui sa jalgpalli vaadates niisamuti oma tukslevaid tunge talitseda ei suuda, siis oskad ehk selle näite pealt endale selgitada – mis sind tegelikult häirib? See, et sa ise ei raatsinud omale paremasse sektorisse piletid osta? See, et su tagumik väsib kõval pingil ära? See, et mängus midagi ei toimu või suisa see, et sa mõttejõul selle kulgu kuidagi muuta ei suuda? See, et vastane võib olla tugevam, niikuinii.
Ma näen sind tänagi siin ja seal. Ikka ja jälle ilmud sa nagu viirastus, rätt pähe ja põll ette seotud. Suurte moonidega kulunud kittel seljas ja kalossid jalas. Käed mullased ja kartuliämber rippu peos ning ütled et sul ei ole midagi anda, kuigi oled sellele aia ümber löönud ja igaks juhuks kurja koera võtnud.
Sa otsid nagu uss õuna sees, teed südamesse, aga ei märka, et sinust jääb maha peenike pruun triip. Ma ei soovi seda õuna, mida õunauss kiidab ja ma ei söö seda seent, mida seeneuss peab paradiisiviljaks. Täpselt niisama tõrges olen ma kogu selle liberaalse ila suhtes, millega teine valik on väljastpoolt vahatatud.
Seepärast teen ma oma asja ning ütlen, et tee sa enda oma. Carpe Diem

AUGUSTI VABARIIK

Täna, 20.augustil 2019 elan ma oma majas. Mul ei ole pangalaenu. Seetõttu olen ma vaba mees ning saan südamerahuga otsustada, mis on minule sobiv või mittesobiv. Muidugimõista vajan ma elamiseks sissetulekut, ent mul ei ole hommikul ärgates ahastust, minna tööle ega õhtul tuska tulla koju. Ma olen õnnelik küpses eas mees. Mine tea, võibolla olen ma kümne aasta pärast hoopis teises majas. Võibolla hoopis teises riigis. Igal juhul teises kohas võrreldes tänasega. Nõndasamuti, nagu ma veerandsada aastat tagasi olin hoopis teises kohas. Teadmata, kus ma võiksin olla täna, viiekümneaastasena. Kus võiks olla selleks hetkeks Eesti ja kogu maailm tervikuna. Kus või õigemini kes, võiksid olla minu sõbrad ning kes vaenlased. Täpselt nii – sest ühes olin ma kindel juba kutsikana. Nii sitta meest ei saa minust kunagi, et mul iial vaenlasi pole.
Mulle on väga meeldinud üks Rooma imperaatori mõte, mis kõlab nii: Kui kohtad täielikku üksmeelt, otsi reeturit või despooti. Seepärast saan ma sügava tänulikkusega iga päev kogeda, kui vabstav on arvestada lihtsa asjaoluga, et inimste arvamused, hoiakud või suhtumised, ei saa olla identsed või ülejäänutega ühised. Mu lemmikautor Neale Donald Walsch ütleb:
Tagasilanguse pidamine edasiliikumiseks on primitiivse ühiskonna tunnus.
Mäletan, mille eest mu vanemaid kooli on kutsutud. Mul on meeles, vestlused direktori kabinetis ning näpuvibutused, mis teemadel kõnelemist järgmine kord ei tule, vaid järgneb kohe koolist väljaviskamine. Nii näiteks seletas ajalooõpetaja põhikooli ajalootunnis, mis on imperialism, järgmiselt: Imperialism on see, kui kõrgemalt arenenud riik, madalama arengutasemega riigi anastab. Sõnasõnalt nii ta ütles. Kuna ma mäletasin väga hästi vanavanemate jutupudemetest, et Eesti Vabariigi okupeerinud kommunistid olid ehtsad metsalised, küsisin ma õpetajalt – aga kuidas nimetatakse seda, kui arengumaa lihtsalt massiga kõrgemalt arenenud ühiskonnast üle sõidab? Ma tahtsin lihtsalt teada, kas selle kohta on Nõukogude ajalooõpetajatel metoodiline punkt olemas. Vist polnud, sest edasi küsitleti mind direktori kabinetis. Ei, ma ei olnud mingi vabadusvõitleja. Ma ei olnud ka komsomol. Mul oli kogu sellest pasast ükskõik. Mind köitis täiskasvanuks saamise hüvede pakett ning selle boonused. Mulle meeldis see, mis toimus Venemaa rokiklubides ja see et paljud inimesed suitsetasid tänaval juba importsigarette, mis põledes sitahaisu ei levitanud.
Mis putši puudutab, siis tagantjärgi aus olles, oli suurim hirm see, et monstrum nimega Nõukogude Liit piiratakse veel kõrgema okastraataiaga ning pruunides krimplenkuubedes koledad mehed laiavad veel ülbemalt edasi kui seni.
Nõukogude Eesti Ülemnõukogus Toompeal, istus igasugu rahvast. Punaarmee ohvitseridest ning umkeelsetest kommunistidest, läänemeelsete vabaduse- ja isiklike hüvede ihkajateni. Põhimõtteliselt ei ole ju mitte midagi muutunud. Kui ma ise, kahetuhande kolmandal aastal riigikokku valituks sain, kinkisid sõbrad mulle ajalooüriku. Teise Riigikogu koosseisu raamatu. Midagi ei ole muutunud. On tänaseni tuntud ja teada riigimehi nii ühest kui teisest maailmavaate otsast aga ka terve trobikond selliseid lõustu, kus tühjades akendes küll tuluke hõõgub, aga tegelikult kedagi kodus ei ole. Seega on Toompeal läbi aegade olnud üks osa neid, kes sinna justkui isegi uksest sisse ei peaks pääsema. Nii ühtede kui teiste meelest.
Mäletan, et mingite valimiste ajal, olin parasjagu ära Saksamaal. Kuuldes võõrsil, et Keskerakond on taas laia rehaga kogu saagi kokku riisunud, podisesin midagi omaette. Mille peale küsis mu sakslasest sõber, mis lahti? Seletasin siis, et mind inimesena haavab ja on solvav, et mingi partei, ükskõik missugune neist, suudab nii piinlikult lolli pläusti suust välja ajades, nii suure hulga idioote ära moosida. Mu sõbra vastus üllatas mind. Ta ütles, et IGA rahva seas on alati kolmandik lollpäid. Ole õnnelik, et maailmas on proportsionaalselt kordades vähem eestlastest idioote kui näiteks sakslasi, venelasi, ameeriklsi või hiinlasi. Tal on omamoodi õigus, sest tegelikult ei ole ju võimalik iial saavutada seda, et kaks ülejäänud kolmandikku, ühiselt ja üksmeelselt kolmanda parketikõlbmatuses kokku lepivad.
Vaadates tänast Eesti ühiskonda, ei ole lootus üldse kadunud. Kõik ei saagi kõikidele meeldida, armsad ja kallid olla. Eestlane on juba oma loomult ainult surnute suur sõber. Ainult surnust rääkides suudab estlane hea näida, sest kusagil on mingi sisemine aimdus, et ükskord tuleb taaskohtumine niikuinii. Mina sellesse taaskohtumisse ei usu, nagu ei usu ka surma mis kõik lõpetab. Eesti ei kao niisamuti. Eesti jääb igavesti ja alati ning teda ei pea enda omaks pidades kaitsma. Kaitsma peab ainult iseennast! Kaitsma peab oma enese südametunnistust ja au. Selle eest kedagi taga kiusata või tampida, tõrjuda või tõugata, suudab üksnes palgaline pugeja. Puudel, kellest parema palga eest saab eelmisele peremehele esimesena noa selga virutaja.
Seepärast, palun ma siiralt ja südamest. Ärge tulge mind kaitsma tagurlaste ega eesrindlaste eest. Ärge sundige mind valima kahe värvi vahel. Ärge jagage maast leitud arvamusi oma kuulekuse tõestuseks nii, et sellega teisiti arvajaid ärritada õnnestuks. Mina ei pea Sind idioodiks. Ma saan aru, miks sa midagi teed. Ma mõistan sind. Ma ei oota sinult mitte midagi. Ole.

Pole midagi, mis mul peab olema. Pole midagi, mida ma pean olema. Välja arvatud see, mis ma just praegu olen.
See ei tähenda, et “omamine” ning “tegemine” oleksid me elust kõrvaldatud. See, mida sa ise koged omamise või tegemisena, lähtub sinu olemusest – mitte ei vii sind selleni.
Kui lähtud õnnest, teed teatavaid asju sellepärast, et oled õnnelik. Vastupidi vanale paradigmale, mille kohaselt tegid asju sellepärast, et lootsid, et see teeb sind õnnelikuks.
Viis päralejõudmieks on seal olla. Ole lihtsalt seal, kuhu otsustad jõuda. Nii lihtne see ongi. Sa ei pea midagi tegema. Tahad olla õnnelik? Ole! Tahad olla tark? Ole! Tahad olla armastus? Ole! See on see, kes sa oled igal juhul – Jumala armastatu.

Mulle väga meeldib see lemmikautori katkend raamatust “Jutuajamised Jumalaga”.

Kingin selle tänase tähtpäeva puhul igale hingele. Olge kõik hoitud ja kaitske iseennast, nii on Eestiga kõik kõige paremas korras. See riik ei ole püksiperse, mida igaüks arvab õige olevat omal moel paigata, lõigates enne ilusa augu.
Lase Eestil olla.