Featured

MICHELANGELO

Rääkisin eile pikalt Michelangeloga. Esmalt niisama, et kuidas läinud on ja mida vahepeal huvitavat on toimunud. Pärast rääkisime pikemalt loomingust ja kunstist.

Tal oli väga huvitav seisukoht kaasaja kunstiloomingu kohta. Nimelt – kaasaja inimese kujutlusvõime on sedavõrd piiratud, et ainus, mida ta tõsiselt võtab, on tehnoloogia areng. Tung teada saada, kui targa masina on mees suuteline valmis ehitama. Kui proovisin talle vahele öelda, et tänapäeval on naised samuti… vastas ta, üldse mitte temalikult: “Naised ei tea sellest üldse mitte midagi. Pole iial teadnud, ega aru saanud”.

Mind jäi see kripeldama. Michelangelo ei ole olnud kunagi ühekihilise jutuga mees. Palusin selgitust ja sain. Soolise võrdõiguslikkuse instinktiivselt madalate kavatsuste taga, polevat tema kinnitusel midagi rohkemat kui mehed, kes on jäänud intellektuaalselt alla oma tööriistadele. Kogu naisliikumise ning naiste õiguste tagamise sügavam eesmärk on tõsta mehi. Tõsta neid sealt, kuhu oleme langenud, tagasi jalule. See tehnoloogia, millega mina töötlen marmorit, jõuab teieni kohe, kui katkestate oma ebavõrdse väljavaatega nuriabielu niinimetatud teadusega. Te teete masinaid, mis ei tee midagi peale rõõmu, et te saate teha töötegemise asmel masinaid. Laser, mille olete loonud, ei ole suuteline mitte eales teenima välja oma loomisele kulunud ressurssi. Te lõikate laseriga materjale, mida ei ole vaja üldse lõigata. Lõikamine on materjali lõhkumine! Terviku lõhkumine, mis on tõuganud troonilt Jumala loodud täiuslikkuse.

Minu Taavet, jätkas Michelangelo, on pealaest jalatallani modelleeritud tööriistaga, mille te XIX sajandil keelasite ja veel enne seda hävitasite. Ma olen sellega nõnda marmorit töödelnud, nagu teie ei suuda enam paljakäsi saviga teha.

Kas sa tead, küsis Michelangelo, kes mulle poseeris, kui ma Taavetit marmorisse lõikasin? Kunstiajaloolased räägivad… proovisin talle oma teadmisi näidata. “Need mingu kuradile” käratas Michelangelo. “Oled sa üldse mõelnud, mida tähendab tegelikult sõna KUNSTIAJALUGU…?

Kunstiajalugu on kunsti ajalugu, vastasin rutates ja püüdsin midagi lisama hakata, kui ta teatas, et kunstiajalugu ei ole kunsti ajalugu. Kunst on kunst. Kunstil puudub ajalugu, sest ta ON. Tunnistasin, et olen temaga siitpeale sajaprotsendiliselt sama meelt. On ju kõik, mida ma olen oma eluajal näinud, täpselt samapalju KUNST kui see, mis tuleb minu ellu alles tuhat aastat peale praegust mind. Kunst saab olla KÕIK, sest ta ei põgene iial praktilisuse eest, ega aja seda ka taga. Kunst ei ole nagu see kuramuse teadus, mille üks ja ainus eesmärk on olla praktiline. Isegi filosoofia, ütles Michelangelo. Mis filosoofia, inimlik mõnutunne püütakse muuta teaduseks, mida peab kursustel ja koolitustel õppima. Nonsenss. Me oleme mõelnud Jumalale terve loo, et siis sedasama lugu teaduse abil ümber lükata.

Ma olen Temaga rääkinud, ütles Michelangelo

“Jumalaga!. Täpsustas ta.

Muigasin ning teatasin, et tean veel mehi, kes…olen isegi selle pealkirjaga raamatut lugenud ja muutis minu ELU

Mis sind muigama paneb? Küsis Michelangelo. Vastasin, et enamasti usutakse, et Jumal kõneleb inimesega, kui viimane vaevub end selleks muust mürast eraldama ning tõesti soovib seda kahekõnet. Sina väidad, et hoopis sina räägid Temaga! See on huvitav.

Tead. Igasuguseid tegelasi on alati liikvel. Ühed räägivad seda, teised teist. Omavahel öeldes, on nad mõlemad Jumala sõnumitoojad. Ei, mitte nende tegelaste juttu pole Jumal ise vahendanud. Kõik prohvetid on Jumala saadetud väljavalitud, kes ei kuuluta sugugi Jumala eelistusi, nagu religiooni maaletoojad kinnitavad. Valikud on Jumalalt – muu mulin on juba inimese enda interpreteering. Ega sa ometi ei arva, et ma seal kabeli lae all “Maailma loomist” maalides, kuidagimoodi Jumala endaga kavandeid arutasin? Sa usud neid pagana teadusemehi, kes ennast kunsti ajaloolasteks nimetavad ning sega möga, mida minu kohta räägitakse? Ma ei vastanud midagi. Mõtlesin Michelangelo sõnadele.

Ma teadsin, kuidas seda hiigelkuplit projekteerida, ütles Michelangelo. Ma andsin mõõte oma sõrme, käelaba ja küünra pikkustega. See toimis! Ilma igasugu laserita, mida ma muide lihtsalt ei kasutanud, kuigi see mul jõude seisis. Ma ei andnud midagi masinatele mõelda. Inimesed arvutasid ja mõõdistasid! Inimese eksimus on inimlik, masinal masinlik – paratamatu, nagu teadlased seda ise nimetavad. Mida suurem masin, seda hiiglaslikum on tema eksimusskaala, aga inimene on nii rumal, et ei usalda enam ennast, vaid masinat. Medicid võinuks Firenze rajamise rahadega seitse telejaama püsti panna ja igasuguseid televiisoreid toota, aga nende perekond ei teinud seda! Tead miks?

Ma ei teadnud, miks Medicite perekond seda ei teinud, võisin üksnes oletada

Kui teadus haarab võimu, pole meil enam midagi teha. Siis on hilja, vastas Michelangelo. Inimesele antakse kätte masinad, mis teevad tema elu põrguks, sest need masinad teevad inimese eest kõike. Kanepiköie-käi, millega ma marmorist oma Taaveti välja lõikasin, oleks muutunud maailmale ohtlikuks. Inimesed oleksid hakanud ise omale kujusid tegema! Aga teadusemehed vajasid lugu Jumalast ning asusid kohe kui olid selle valmis mõelnud, seda teaduslikult ümber lükkama. Inimesed oli vaja eemale saada. Eemale marmorist, käiamehanismist, kanepiköiest, lubjaveest ja lihvuuritsatest. Inimestele oli vaja hakata rääkima lugu sellest, et mina haamri ja meisliga tagusin selle kuju kivist valmis. Marmorit ei tohi üldse lüüa!

Jätan siinkohal me vestulse kirjeldamise katki. Michelangelo palvel, kes just ütles, et las edasine jääb meie vahele. Nad ei saa niikuinii praegu aru sellest, mida nad saja aasta pärast peavad enesestmõistetavaks. Sarkofaagidesse maetud ei maga – ütles meister näppu tõstes. Sina saad seda näha. Medicite juures näeme…

Featured

MINA, TÕEIMPEERIUM

Kas sa tead, mis sõna on viimasel viiel aastal olnud enim avaldatud sõna Eestis ilmunud raamatute pealkirjas?

“AUSALT”

“Ausalt” millestki…ja siis seal järel koheva sabana mingi selline sõna, mis MÜÜB. Mis müüb, seda tead sa isegi. Need on seks, suhted, raha ja surm. Niipalju, nagu viimasel viisaastakul, ei ole ilmselt terve trükikunsti ajaloos, avaldatud raamatuid, mille autor TEAB kuidas ühe või teise asjaga ON ning püüab päev tagasi, aplombikalt esitletud samal teemal raamatu kirjutanud autorist, veel AUSAM olla. Kümnest autorist üheksa ei saa isegi aru, et publikut ei eruta mitte ilmunud raamat, vaid uudis sellest, et jälle otsustas keegi kirjutada ühe ausa raamatu. KES seekord kirjutas, mitte MIDA ta kirjutas, on põhiküsimus. Muuseas needsamad kümme või suurem osa neist, tulid alles paar aastat tagasi välja ka oma raamtuga “MINU…”

MINU… on raamatupealkirjade eelmise edetabeli enim levinud sõna.

Tunnistan, et olen kogu selles “minu” lugude sarjas ilmunud raamatutest, suutnud lõpuni lugeda nelja ning neist neljast kaks olid täitsa haaravad lood. Kõik ülejäänud olen jätnud otsustavalt pooleli. Mõned juba sissejuhatuses, teised seal, kus oli tunda, et kirjutaja on mingil mahasõiduta ringteel ning kolmandad seal, kus paigaltammumise teekonna jätkamine oleks lihtsalt üks ülinüri töö. “Ausalt….” lugusid ei ole ma seetõttu isegi soovinud lugeda ning nende heitlik troonimine müügiedu edetabelites, kahandab vähesegi uudishimu üldse olematuks.

Oma mõtete avalikustamine ja tunnete tutvustamine (nagu seesinanegi siin), on kujunenud üheks kaasaja elulemise vormiks. Milles ei ole midagi paha. Ringituiamise asemel inimesed kirjutavad. Kirjutavad raamatuid. Raamatuid, mille pealkiri ütleb, et need on sügavalt isiklikud read. Prognoosin, et järgmine laine saab olla vaid kahe eelmise võngetest kantud, ehk “ausalt..minu..seksist..seal”

Lood, mis jutustavad kahes sarjas ilmunud lugusid, samade kaante vahel ehk lood seksiturismist nagu näiteks: “Ma nikkusin filipiinlast. Ausalt” või “Ausalt. Ma keppisin kreeklast”. Mõistagi on selliste ilmutiste müügikampaania sõnumiteks: “…nüüd täiesti lõpuni absoluutselt ausalt ja ilgelt isiklikult ning ilma valetamata väga raputavad lood mis on tõestisündinud ja autorit mõjutanud elulised sündmused”. Sest, täpselt “selles raamatus saad lugeda mis TEGELIKULT maailmas toimiub mida me iial enne seda ei ole kunagi kusagil isegi mõelda tohtinud, aga nüüd saab sellest esmakordselt aimu väga sügavalt isiklikest läbielamistest rääkivas enimmüüdud raamatus, mille autor on kirjutanud, sest ta on üliäge inimene ja mis varsti müüki tuleb”

Üks vana anekdoot tuleb meelde. Mustlane kohtab juuti ja müüb talle kullast käevõru. Käevõru hinnaks on tuhat eurot. “Ilge pettasaamine”, mõtleb juut, kes sai kohe aru, et käevõru ei ole kullast vaid puhas võtsing. Sedasama mõtles ka mustlane, kes alles hiljem avastas, et mõlemad viiesajased, mille juut maksis, olid valeraha. Petturi petmine ei ole petmine…

Mõtlen siin praegu, et millega need viimati kirjeldatud raamtumüügi TOP-i vallutajad võiksid veel silma paista…

Usun, et sedagi lahendust ei minda kaugelt otsima, sest kesse ikka viitsib. Nii saab ringikeppimisest “hästi otse ja ausalt” rääkivate elulooraamatute üheks tõenäoliseks hooandjaks, sinna samma kaante vahele pakitud retseptivalik autori valmistatud vahemere toitude retseptidega ning läikpaberile trükitud fotolavastused bakhanaalidest. Tutid, tissid ja toit lookas laudadel. Kuidagi peab seda heaolu ja hedonismi eksponeerima, sest eelmistel sajanditel juba tehtu, mida õhinaga kopeeritakse, on kõikidel meelest ära läinud.

Kõik meelest läinud, tuleb aga moel või teisel, sel või teistsugusel kujul, niikuinii tagasi. Tuleb, nagu poleks iial varem eksisteerinud ja lubab kõigil ahhetada, kes teda näevad.

Mõnule…kauaks seda ei anta

Featured

NOBLESSE OBLIGE

Kuule, lase üks kohv mulle, ütleb ammune kuigi mitte väga lähedane tuttav. Kuna mul on kohvik lahti, siis ei saa ma seada prioriteediks, aruande kallal edasi pusimist või pooleli jäänud pokaalide poleerimist. Minu reegel on inimlikult lihtne. Teen kohviku siis lahti, kui saan tegeleda klientidega. Klient ei tule varavalges kodust välja kohvikusse, et vaadata ja oodata, kuni ma kohviku-asjadega tegelen. Mul on kohviku pidajana õigus, teha kohvik hiljem lahti, või tulla varem kohale. Imelihtne.

Niisiis, kuule, lase mulle üks kohv, ütleb ammune kuigi mitte väga lähedane. Mul on masinas valmis värsked Etioopia oad. Vahustajas värske täispiim. Äsja masinast tulnud puhtad tassid ning alustassid on veel lausa soojad. Panen alustassile pehmest paberist tassialuse. Teades, et ta magusat jumaldab, teise alustassi veel, paari šokolaaditrühviga “maja poolt”.

See käis kiirelt – kuulen enda kiituseks.

Plaanin kohviku laes rippuvad vanad lambid restaureerida. See pole odav lõbu, aga olen selle ära otsustanud ning meistriga on juba käedki löödud. Seepärast ütlen – täna maksab kohv niipalju, kui sul südametunnistust on. Aita taastada ajalugu.

Ma praegu ei saa maksta. Tulin just autot ostmas. Näe, ütleb ta ja viitab veripunase küünega peene sõrmega otse ukse ette pargitud Daimler Benz-ile. Uhke auto. Kasutatud ja mis sest. Sellised ei maksa vähe. Ka pruugituna. Ja nii jääbki. Ta tõuseb lauast ja lahkub ütlemata isegi head aega.

Ei möödu palju aega, kui astub sisse järgmine külastaja. Justkui oleks tuttav kusagilt, aga ei hakka seepärast vaevlema ning jään teenistusvalmilt kuulatama.

Ma ei oska kohe midagi tellidagi, ütleb ta sõrmi mudides. Võtaks bokaali head veini. Mis hinnaga need veinid siin on?

Igaühele tema võimete kohaselt. On sellised, mis vaat et poolmuidu ning on selliseidki, mille eest makstes tunned et maksad. See oli muidugi nali ning ütlesin ühe soovitud väiketootva veinimõisa väga hea kraami hinna. No nii. Jäin kuulatama. Mis nonii? Oli see vähe või palju küsitud, ei saanudki aru. Lisasin sellegi jutu otsa, et plaanin lampidele täiesti uue elu kinkida ja nad algelise iluga taasilmestada.

No nii – tähendas seda, et soov veini juua siiski säilis ning ju siis oli hind okei. Mul pole praegu sularaha ja kaardiga ma ka ei saa maksta kahjuks, sest mul on koodid meelest läinud. Ma räägin kiirelt sõbrannaga, ta saab tulla läbi loodetavasti ning maksta ära.

Kiiret pole. Ütlen suusoojaks ja rohkem selleks, et lihtsalt midagi kosta selle jutu peale. Võtan kapist puhta ja poleeritud pokaali. Vaatan veel üle, et on tõesti ilusasti puhas klaas. On küll. Avan korgiplumpsatusega külma härmapalitus pudeli ning valan jahedat veini vaga joaga valguse kätte. Ta silmad juba joovad.

Tulen homme läbi ja maksan ära. Peaksin selleks ajaks oma kaardi korda saama, ütleb ta alles kolmanda lonksu vahele hingates.

Sobib siis kui saate. Vastan vaikselt ja muigan enda üle. Olen ma loll või? Ju vist

No ma ei tahaks võlgu olla…eriti kõrtsile, viskab ta nalja

Võlga ei ole olemas, vastan mina. On au.

Ei, see oleks häbi…eriti kõrtsile võlgu olla

Olen temaga nõus. Tõesti on see pigem häbi kui auasi, kui lähed käed taskus kõrtsi ning sellest ei tehta numbrit, vaid kostitatakse ikkagi. Kuidas sa saadad kunde minema, kui ta muidu alati auväärne ja lugupeetud au ja õigluse eest seisja.

Nii see läks ja jäigi.

Ma ei pane oma kõrtsi kinni. Ei jäta ka lampe restaureerimata. Maksan veed ja elektrid ning palgad ja maksud. Teen ühele S-klassi Mercedese puhul tassi kohvi välja. Kallan teisele maja kulul väga head veini. Teen seda selle pärast, et Jumal näeb. Näeb, et ma olen aus iseenda vastu. Mina pean kõrtsi ja pakun igale sisseastujale peavarju ning kehakinnitust. Näeb, et Tema antud anne ja oskused, teenivad teisi inimesi ning toovad neile loodetud õnne ja oodatud rõõmu.

Mis tunne see võib olla, kui sa sõidad suure saksa luksusautoga, aga ei saa edaspidi iialgi peatuda väikse kõrtsi ees ning sinna sisse astuda, sest sul ei jäänud enam raha isegi tassi kohvi ostmiseks? Või mis tunde tekitab aastateks jääv äratundmine, kui kohtumistel ja bankettidel valget veini kallav kelner alandlikult otsa vaatab?

Iga kord, kui vaatan oma taassünnist säravaid lühtreid, kõrges kõrtsi laes, meenub kingitus mille minult saite. Ei, mitte see kohvitilk piimavahuga ega keelt paitav viogniere, vaid punkt teekonnal, mis jääb teist maha mälestusena. Mälestusena sellest, millised inimesed te olete. Võtke see kingitus ja olge te tuhandest tänatud selle õpetliku kogemuse eest. Elämä on…nagu ütles Matti Nykanen – mees kes ei jäänud kellelegi mitte iialgi võlgu…

Featured

PROHVETLIKULT

On sul meeles, et sa ise või keegi sinu sotsiaalmeedia sõpradest kindlasti, raamis oma kontopildi Pantsusmaa lipuvärvidega. Mäletad sa, miks seda tehti? Oli midagi…kus kõik püüdsid üksmeeles oma meelsust väga avalikult demonstreerida. Moekarjatus, mis meie ellu on imbunud – räuskav leinamine. Me leiname kõiki. FaceBooki sõbra kuldkalakest ja tont teab kus, maailma otsas toimunud segaste asjaoludega õnnetuses, meile täiesti tundmatuid kannatajaid. Me oleme üks pere…on selle mängu nimi. Mõnikord peame piisavaks susata kellegi postitusele lihtsalt nutta löristav emotikon. Teine kord kirjutame RIP, sest see on ühtaegu “lühike ja lööv”, teisalt stiilselt võõrapärane ning kolmandaks justkui pisut osavõtlikum.

Maailm muutub päevade ja kuudega ning seepärast on vaja järgmise näite manamiseks tulla pikkade sammudega lähiminevikust olevikku. Püüda eestlasele seletada, et vaata, see on midagi sellist, nagu keegi põletaks sinimustvalget lippu, ei riiva enam ammu kahe kolmandiku eestimaalaste hinge. Sestap siis, tuleb ränga solvangu sisu selgitamiseks öelda midagi sellist, et “ta sülitas vikerkaarelipule”. Rahu! See on ainult näide. Nii ei tee mitte keegi. Mitte kunagi! Kõik on hästi. Vabandust

Sisult sarnane, näkkusülitamine oli ka toona Prantsusmaal aset leidnud sündmuste käivitajaks. Liikluses on lihtne. Me ei mõtle punase fooritule süttides, et mis nüüd siis saab. Me aju ei asu analüüsima, et mida meile sellega öelda tahetakse. Mul on juba mõnda aega raske, kasutada väljendit “haritud inimene”, sest kõrgharidusega mölakaid on maailm täis. Seepärast kasutan selguse mõttes sõna – kasvatatud. Niisiis, üks kasvatatud inimene nii ei teeks. Teeks mida?

Kasvatatud inimene ei solvaks teise inimese sügavaid tundeid. Nuttev emotikon ja edvistavalt võõrapärane RIP ei ole sügavad tunded. Need on pealiskaudsed ja tähelepanujanused nagu öised puuksud pioneerilaagri öörahule sunnitud poiste reformvoodites. Teise inimese sügavad tunded on seotud tema hingega. Tema meelega. Need on sügaval tema sees, mitte pinna peal, nagu akvarellilikult läbipaistev Prantsuse lipp, millega oma proofiilipilt sotsiaalmeedias ajutiselt huvitavamaks muuta.

Inimesel on tema füüsilised mõõtmed, mis kõigile näha ja arvustada antud. On aga ka nähtamatu ja sügavalt sisemine pool ning selle mõõtmeid teised ei tea. Ometi on neil viimastelgi teatud piirid ning neile lähenedes või neid ületades, võib teha teisele rohkem kui haiget. Nende piiride ületamine võib viia teise kuni äärmuseni, olgu ta kui haritud või kasvatatud tahes. Kutsume neid kannatuse piirideks, kuigi just niisamuti, nagu sotsiaalmeedias leiname võhivõõra inimese lemmiklooma, kergekäelised ka iseenese kannatuse piiridest rääkides. Sestap imestamegi, et kuidas saab nii kergekäeliselt muutuda hullunud roimariks ja joosta amokki või tühjendada AK padrunisalved rahumeelse huumoriajakirja toimetuses, seal olevate inimeste pihta. Tead küll millest ma räägin – sellest, mida me nimetame argpükslikuseks. Mida muud kui “argus” see ju on, kui oled viidud viimase sisemise piirini ja kaotad viimaks kontrolli, soovi üle inimesena selle kõige keskel eksisteerida. Inimlikkuse kadumiseni viidud kannatus ei ole argpükslik. Argpüks on inimene, kes teise selleni viib, sest ta ootab oma teole tunnustust. Koolikiusaja on selle ehe näide. Tal on ainult üks valik – kiusa või oled ise peksukott.

Koolikiusaja aeg saab ükskord otsa. Parimal juhul lõpeb kool ning sellele järgneva elluastumise järel, kiusatuga enam ei kohtuta. Hullemal juhul… sa tead. Maailm on neist näotutest lugudest üle ujutatud, mille antikangelaseks jääb alati see, keda pekstakse kuni ta sooritab midagi sellist, mille eest teda edasi peksta.

Vaata seda pilti

See on pika ajalooga väljaandest NELLI TEATAJA

Samasugune, nagu CHARLIE HEBDO

Ma tunnen selle nalja autorit tema käekirjast. Vahel väga vaimukas ja virge, vahel silmnähtavalt punnitatud. Mõlemal puhul püüdlikult kiuslik. Oleks Mart Juur ment, paneks ta kooli vilistlaste kokkutuleku järgmisel hommikul, kõik endised klassivennad puhuma. Fakt. Seekordse Nelli Teataja följetoni puhul, on astutud samm Charlie suunas.

Mind on araabia kirjakunst ja kalligraafia alati paelunud. Sinnamaani, et olen võtnud kätte ja õppinud need tähed selgeks. Oskan neid lugeda ja kirjutada. Oskan lugeda ka seda teksti, mis seal kirjas. Tean sedagi, mida araabia keeles tähendab “Rasul” ja mõnda asja veel. See nali pole üldse naljakas. Ütleks isegi kaugel huumorist, sest Nelli naljad pole olnud kunagi pööblile vaid pisut peenemad, kuid SEE ei ole üldse naljakas. Charlie Hebdo toimetuses sai esimese kuuli lähidistantsilt otsaette nende karikaturist. Sai selle eest, et joonistas kõveriku lõustaga muslimivanamehe ning sildistas ta islamiusuliste püha prohveti nimega. Mul on temast kahju. Nii selle eest, et noorelt suri, kui sellegi eest, ta ta ilgelt sitasti joonistas. Õigemini ei osanudki joonistada. Ju olid tal mingid muud teened veel, ma ei tea…miks ta argpükste poolt sõelapõhjaks lasti.

Maailm oli toona šokis ja sellest roimast rääkimiseks polnud sõnu. See oli tagajärg. Lõpplahendus, millele järgnes uus turvanõuete laine kogu Euroopas, aga millele eelnenut ei vaevunud keegi jutuks võtma. Kedagi ei huvitanud teise poole tunded, kes tembeldati argpükslikuks jätiseks, kuna ta naljast aru ei saanud…

Kui see on julgus, ärme sõima hiljem kedagi argpüksteks ega “ripita” sotsiaalmeedias

Featured

SURNUKSPUREMINE

Kas sa oled kunagi puudli aju näinud? Või mistahes muud tõugu sülekoera aju? Koeratõuge on palju ning nagu oled isegi tähele pannud, käib nende aretus püüdlikult nagu dresseeritud peni peremehe jala kõrval, trendidega kaasa. Kui moes on kolli, on kolmveerandil koeraarmastajatest kolli. Kui dobermann, siis dobermann. Džäkkrasseli ajal läks mul tabelipidamine sassi. Sestap ei teagi hetkel, kes on kõige moodsam, kuid pruugib teha tiir kohtades, kus koerasõbrad sotsialiseeruvad ja pilt on selge.

Uskumatu küll, aga kõiksugu muutused maailmas, ei käi üksnes inimesi pidi. Enne veel, kui maailmaomanike väike sõprusring otsustas inimkonda uuel moel päästma asuda, jäi täiesti tähelepanuta, kui suureks oli kujunenud koerte tööpuudus. Viimased, keda veel teenistusse võeti, olid tublid narkolabradorid maailma eri lennujaamades. Täna on nemadki valdavalt tegevuse ja tööta, kuna seaduslik farmaatsibusiness käsikäes globaalse meediaäriga, on leidnud palju rammusama lüpsilehma. See sööb üksnes hirmuniitudel ja mäletseb paanika-aasadel ning annab ööpäev läbi rõõskkoort. Siiski…! Need teenistuskoerad, kes teistest taiplikumad ja kiire ümber õppimise võimega, leiavad ilmselt tööd meeleavaldajaid hirmutavate märulipolitseinike saatjatena. Niisama heatahtlikud kotinuuskijad lähevad korealastele kotleti sisse või veedavad veteranipõlve võrkaias. Oodates kord päevas oma graanulikaussi ja vett. Pai enam ei tehta.

Nii on saanud koerast mitte üksnes moeasi, mõtlen tõuaretuse trendide turjal tehtavat äri, vaid sõna otseses mõttes “töötu”. Sülekoer ei ole amet. See on roll. Mängus, mida inimene loomaga mängib, oletades et see on looduslähedus ja elujõuliste liikide koos eksisteerimise kaunis randevuu.

Inimeste maailmas käib sama

Mida päev edasi, seda ligemale liigume elule, kus igapäevaseks normaalsuseks on tapale aetava looma tunde põlistamine, masside alateadvuses. Sa usud tõesti endiselt, et Põhja Korea on riik? Riik, mitte suuremõõtmeline polügon, kus harjutada kuulekaks kogu inimkonda. Katsebaas, kus “teaduspõhiselt” luuakse töötavat doktriini, mida järk järgult ja sammhaaval, kehtestada globaalselt üle kogu maakera. PR projekt, mille jutupunktideks on hullunud isevalitseja tuumasõjalembus, läbisegi muud maailma vihkava pimedusega. Projekt, mille eesmärgiks on õpetada kogu ülejäänud maailm üksteist vihkama, tehes selle juures kätega suuri ringe, et näidata lossiaknal lambikesega naabrile valgust ning rääkida armastusest. Tingimusteta armastusest, nagu seda nimetavad armastuse preestrinnad, kelle tingimusteta armastuse ainsaks tingimuseks on see, et armastatul peab olema olemas kõik see, mida igaühele ei anta.

Ära mine Toompeale ega Võiduvabaduse platsile

Ära mine sinna laulma ja naeratama, et väljendada oma tahet, arusaama ja lootust. Ära mine sinna ka kõnelema ega kõnesid kuulama. Ära mine lunima, et need mänguasju täis riputatud sinistes krimpleentunkedes mehemürakad sind kaubikusse luku taha paneks. Ära isegi ütle, et sa sinna lähed, veelvähem ära hõigu seda oma sotsiaalmeedia tegelaskujuna. Kergemal juhul saad oma tagurliku tegevuse eest trahvi, hullemal võtab mõni õukonna valvekoer su postituse nagu kondi hambu ja viib oma teenistuskaaslastele näha. Seal nad siis on. Nuusivad õnnetundes teineteise tagumikke ja tõstavad laigisirtsutuseks tagajalga. Nad on eliit. Nemad on juba seal, kuhu sina loll ei oska veel tahatagi pääseda. Nad on juba täna sama õnnelikud, kui nende atekaaslased Põhja Korea sülekoerte tõuaretusjaamas.

Ära mine valima seda mida sul valida ei ole.

Kujuta ette, et Eesti on väike küla, kus eemalt vaadates veel paar suitsu üksikust korstnast taevasse tõuseb. Kujutle seda kogukonda, kus enamasti elatunud eidekesed ja töövõimelisi mehi kogu külas kõigest kaks tükki. Üks kes teeb tööd kahe eest ja teine, no ütleme otse tavaline persevest. Logardist joodik ja nõelapea suuruse silmaringiga sitapea. Ära tee seda fataalset viga, et lähed valima ja annad oma hääle tublile mehele. Tublist mehest saab Toompeal juba teisipäevaks seesama ennasttäis tolvan, keda sa juba enne esimese õlle avamist sõpradega siunad. See on sinu süü, et külla jääb alles ainult see logard ning Toompeale valitu sulgeb nii postkontori, perearstipunkti kui poe. Rääkimata koolist, sest mitte igasse maakooli ei jagu entusiastlikke seelikutega kommionusid, kelle tundides saab selgeks kui solvav on olla see, kelleks sa sündisid.

Sa sündisid eestlaseks! Sa võid lasta omale munad taha õmmelda või need maha lõigata. Käia seelikku või pükstega, aga sa ei pea muutma seda, kes sa päriselt oled. Sinu keha ei ole SINA ja sina ei ole sinu KEHA. Sa oled vaba ja see sinu vabadus seisneb vabaduses olla vabana seal, kuhu suudad ennast kujutleda. Sa võisid sündida põhjakorealaseks ent olla tuhat korda vabam igast eurooplasest ja ameeriklasest, sest sa suudad ennast kuhu tahes mujale kujutleda. Kujutleda sinna, kus oled õnnelik ja terve. See on sinu ümbermaailma reis, mille läbi tegemiseks ei ole vaja vaktsiinipitsatiga tõutunnistust ega kiipe.

Avalda oma meelt iseenesele

Poe maailma eest peitu iseenda sisse. See, ei ole soovitus hakata erakuks, sest sa niikuinii ei hakka. See ei ole isegi soovitus leida endas üles see müstiline tasakaal, sest üksikud, kes selle eales elus leidnud, said sellega hakkama aastate pikkusel pühendunud teekonnal, mitte moodsatele ja edukatele mõeldud nädalalõpuretriidil kusagil trendikas maamajas.

Ütle iseendale, mis sulle ei meeldi ja miks see sulle ei meeldi

Õpi endaga rääkima, sest ainult nii suudad sa õppida kuulama. Kuulama oma enda sisetunnet. Tegema vahet. Nii, nagu sina andsid oma elust tükikese mulle, andsin mina oma elust tükikese sulle. Ma kirjutasin selle sulle – sina oled mina ja mina olen sina. Mul ei ole vaja presidenti ega peaministrit. Sõjaväorkestrit ega kaplaneid. Minul ei ole seda vaja ja sinul ei ole seda vaja. Kui seda üldse vaja on, siis võibaolla MEILE, aga mitte niipea

….selleks tuleb kõigega uuesti alustada, mitte perioodiliselt uusi inimesi valida, kes niikuinii samu trikke edasi hakkavade tegema. Tuletõrjuja, kellest võiks saada kõigi maailma tuletõrjujate pealik, ei oleks enam tuletõrjuja, vaid lihtsalt üks pealik… Nii ka inimene, kellest võiks saada ühe riigi president, ei ole enam lihtsalt kaasinimene…vaid üks president. Minul ja sinul on vaja tuletõrjujat ja teist inimest, mitte pealikke kelle funkstioon on olla tähtsam kui teised. Võimutunnet loov nauding ja teistest kõrgemale tõstetus, kus riigimehelik üllameelsus seisneb kergliiklusteede rajamises, nagu möödunud sajandil veeti kõrgepingeliine. Need on mugavused, mida pealikud meile me oma raha eest kingivad. Suudaks me seda ise teha, me mõtlen teid rajada ja elektriliine vedada, poleks meil vaja üksteist pealikke valides surnuks pureda.

Featured

KUSIKUD

Seal on nüüd tühi koht. Lage plats, mis seisab juba aastaid. Nelikümmend aastat tagasi, seisis seal madal, ühekorruseline puumaja, millel oli ainult üks aken. See hoone oli ehitatud vana veski külge ning asus samanimelisel tänaval. Ehe veski, mitte Johann Voldemar.

Veski kõrvalt uksest pääses kingsepa töökotta. See oli tilluke ruum, mille õhus lehvis kingaparanduse lõhn. Kingaparandus lõhnab nagu värvitud nahk, saapaniit, paks pooltald, kõva kontsaliim ja must tallakumm. Kuna nõukogude jalatsitööstus tootis tööjalatseid, pidid inimesed ka kodust tööle ja töölt koju käima tööjalatsitega. Nende kvaliteet oli nagu oli ning seepärast oli kingsepal kõvasti tööd. See ruum oli maast laeni riiulitega ning need riiulid olid triiki täis üksikuid või paarikaupa parandada toodud jalavarje. Igal jalanõul talla alla liimilätakaga pandud paberitükk numbriga, mille analoogiga oma käimad pärast remonti kätte saada. Sellel kingsepa-veskil oli nagu öeldud ainult üks aken. Vaatega tont enam mäletab mis punakangelase nimelisele tänavale.

Selle aknaga oli üks pidev ja lõbus lugu. Kutsusime seda poisikestena “kusikuprooviks”. Asi iseeneses oli imelihtne. See aken tuli sõpradele oma julguse tõestamiseks puruks visata. Olgu millega tahes. Jääkamakaga talvel või kiviga muul ajal. Täna, tagantjärgi siiralt vabandades, tunnistan, et olen selle akna kaks korda puruks visanud. Üks kord jäise lumepalliga ning teine kord kiviga. Vahele ei jäänud ja pahandust ei tulnud. Ei mina ega teised, kes seda akent kohe peale klaasimist uuesti puruks viskasid, huvitanud, et me kiusasime tubli meistrimeest. Ainsat kingseppa Rakvere linnas. See polnud mingi niisama julgustükk. Visata tuli nii, et läheduses asuvate naabermajade akendest ei nähtaks ning loomulikult ilma harjutamata. Seega oli ohte mitu. Viskamata jätmine võrdus möödaviskega. Pidid olema julge, kiire, täpne ja julm. Tõuke selliseks tegevuseks, saime oma lapsepõlve aegsest noorsookirjandusest. Pal tänava poistest, Roostevabast mõõgast, Kevadest, Marek Pieguse seiklustest ja teistest poistele haaravatest raamatutest. Ma arvan, et see aken võiks olla vabalt Guinnessi rekordite raamatus, kui “Maailmas kõige rohkem puruks visatud kingsepatöökoja aken Rakveres”

Tõele au andes, oli Rakveres vähe poisse, kes poleks sinna aknasse kivi lennutanud. Sest mitte keegi ei tahtnud olla “kusik”. Kes seda sõna esimest korda kuuleb, siis see on tuletis sõnast püksikuseja. Argpüks.

Piiskop Joel Luhametsal on väga head jutlused. Ühel missal Tartus, jutustas ta loo kahest mehest. Usklikust ja uskmatust. Lugu ise oli järgmine. Uskmatu mees ütles usklikule, et kui Jumal tema väite kohaselt olemas on, ronigu ta kõrge maja katusele ja hüpaku sealt alla. Vaatame, kas ta püüab su kinni ja päästab su elu!? Usklik mees aga vastas, et mina ei pea oma usu tõestamiseks kusagilt alla hüppama. See aga, et sina seda tõestust vajad, näitab, et sa kahtled. Näitab, et sul on kõhklus, mida soovid testida, et äkki juhtubki ime…

Nii võttes, oli ka see poisitattide kusikuproov tegelikult ajuvaba sigadus, sest mis oli sel kõigel pistmist kellegi julgusega? Võtta kätte ja lõhkuda üks aknaruut…

Kuulsin täna uudist, et minu kunagine teenistkoht, Staabi- ja Sidepataljon, andis 9.mail ajateenijatele käsu – saabuda linnaloalt tagasi väeossa, erariietes. Ausaltöelda ei viitsi ega raatsi kulutada minutitki sellele, et proovida nuputada välja riigi kommunikatsioonigurude seekordsed sõnumid. Oletan, et käiku läheb “Kunnase variant”. Mis see on? “Kunnas” on kommunikatsioonioperatsioon, mis seisneb selles, et keegi ei kõssa. Pärineb see ajast, kui reservkolonel Leo Kunnas lahkus kaitseväe teenistusest ning avaldas meedias oma arvamust. Kunnase esimesele kirjutisele ei andnud kaitsevägi ajalehtedele ainsatki kommentaari. Ka järgmisele mitte. Kui Kunnas oma kolmanda kriitilise looga avalikkuse ette tahtis tulla, polnud ajalahetoimetustel enam mingit huvi lugu avaldada. Seda olukorda kutsutakse – lase lollil hõikuda ja ära tee väljagi ning lugu hääbub ära. Nii pole tänagi vähimatki kahtlust, et kõik oma ametisse seatud, on kuss nagu kuldid rukkis, kui peaks keegigi esitama kriitilise küsimuse eri struktuuride sellekevadistest tegevustest.

Praegu toimuval, on piinlik kattuvus poisikesepõlve kusikuprooviga. Siis viskasime oma jõu ja julguse demonstratsiooniks liikumispuudega kingsepp-meistri töökoja aknaruudu kildudeks ning pistsime jooksu…täna “väldime provokatsioone”. Võtame oma poistelt lipurivi ees truudusevande riigile, kes kardab. Kardab seal kus asjad toimuvad ja ülbitseb seal, kus midagi ei toimu. Kusikud! Lihtsalt kusikud…

Featured

VIHMAVARJUTORGE

Kell on saamas sinnamaale, et kesknädalane tööpäev rullitakse tagasi kokku ja pannakse vaga liigutusega riiulisse. Neljapäevaks. Reedeks. Sealt edasi juba uueks nädalaks ja nii aina edasi. Need kel pole midagi kokku rullida, tööd ma mõtlen, hakkavad moodustama juba piisavalt tuntavat hulka inimesi, kes kalendrimüüjate sihtgruppi enam ei kuulu. Esiteks pole neil vahet, mis päev on. Teiseks ei ostaks nad niikuinii kalendrit.

Sajab korralikult vihma. Taevas on tumehall, nagu kasarmupõranda pesukalts ning peegeldub oma tühjade hallide silmadega, loikudele tekkivatest vihmapiisa prillirõngastest. Inimesed astuvad nagu kokkulepitult. Ma nimetan seda kõnnakut püksi kakanu kõnnakuks. See on see liikumine, mis on ühtaegu tõtakas, et rutem pääseda, teistpidi aga veenvalt veniv, et mitte suisa kandadeni sitaseks saada. Enamusel on vihmavarjud peade kohal. Pooltel ka parteipilet kummidega kõrva taha kinnitatuna näo ees, et end taeva aevastuse ja selle piisknakkuse eest päästa. Hunt nendega. Igaüks on oma teel, kuhugi minemas. Vihm on tugev ja tundub, et teda jagub veel mitmeks tunniks vähemalt.

Panin kodust väljudes kvaliteetse peenvillasest pintsaku ja istusin autosse, ilma, et oleks vihmavarjule mõttepiksleid kulutanud. Jõudnud kesklinna ja parkinud auto ühe tärnidega tornhotelli alla parkimismajja, tajusin, et tegelikult on mul mõnisada meetrit minna. Vihma valas nagu kaeravarrest ikka edasi.

Astusin hotelli uksest sisse ja tervitasin noort ja väga sõbralikku retseptsionistat. Naeratasin abipaluvalt ning küsisin, kas ma võin vihmavarju laenata. Toon selle pärast kindlasti tagasi, sest mul on auto siinsamas all parklas. Unustasin lihtsalt vihmavarju koju, aga olen teel kohtumisele, kuhu ei tahaks saabuda vihmast tilkuva kuuega. Onju?

Me saame anda kahjusk ainult meie hotelli klientidele…

Tänasin lahket neiut ning astusin välja. Ise mõtlesin endamisi, et vaata kui kummaline situatsioon. Minul oleks väga piinklik, kui ma võtaks ja laenaks vihmavarju ning ei tooks seda enam tagasi. No mis see üks vihmavari maksab? Igatahes ei ole selle endale jätmine lihtsalt mõeldavgi, sest ma pean oma head nime hinnaliseks ning ei kujuta ette, et selle ette või sappa käiks epiteet – see, tead küll, kes varastas ükskord vihmavarju…

Seesama küsimus kolksatas mu peas ka teisest vaatenurgast. Nimelt hotelli poole vaadatuna. Niipaljukest, kui ma turismi- ja hotelliärist tean, leidub minus küll epaatiat, et kujutada end viivuks ükskõik kelle kingadesse selles organisatsioonis. Ükskõik millise lüli eest ma ka ei vastutaks, oleks ilmselge, et mulle läheb väga korda mu ettevõtte maine. Öeldakse, et autoreklaamile kulutatud raha, on maha visatud, kui needsamad autod tänavatel ei sõida. Jäin mõtlema, et on’s tõesti ühe iseendast ja oma kundedest lugupidava ning prestiižse hotelli jaoks ÜKS VIHMAVARI see, millest saab kaalukeel ühe inimese edaspidiseks suhtumiseks, sellesse hotelli tervikuna. Tahtmata olla üleolev, julgen ma oletada, et isegi läbimärja nartsuna, maksaks ainuüksi mu kuub, mitme vihmavarju hinna. Lõppude lõpuks, pole asi üldse asjade hindades või nende väärtuses. Asi on õieti vähemas isegi sest kuradi vihmavarjust.

Asi on tundes. Tundes, mida tekitab nii erinev suhtumine. Mitte suhtumine varasse, vaid inimesse. Tulles tagasi tõiga juurde, et mistahes asjapulgana ses või mõnes teises hotellis, oleks mul hea meel, kui vihmast lädiseval kõnniteel, sammub keegi üle loikude, nägu õnnelik ja peakohal MINU NIME ja LOGO-ga vihmavari… Noorel neiul retseptsioonis oli mask näo ees, sest ta hoolib. Talle läheb teine inimene väga korda…

Featured

ÕIGUS ARVAMUSELE

Ei meeldi mulle ta luuletused. Pole neis nagu seda…Seda samustki, no tead küll. Ühesõnaga ma ei loe ta luuletusi. Ma pole neid kunagi lugenud, kui aus olla. Tõele au andes, ma ei teagi ühtegi ta luuletust. Või siis? Minu teada ta mitte ainult ei oska luuletada, vaid ta ei teegi seda. Vist? Igatahes ta ei meeldi mulle. Ei luuletajana ega inimesena. Kuna ta minu teada polegi luuletaja, kuidas ta siis mulle inimesena meeldida saab? Kes ikka ridagi luuletada ei suuda, on mõttetu inimene, kellelt polegi õieti midagi tahta. Inimene võiks ikka midagi osata. Aga see ei oska mitte midagi. Enda arvates muidugi kõva luuletaja. Mis luuletaja ta selline on? Luuletaja…Ei meeldi mulle ta luuletused. Nõmedalt kirjutatud. Neis on kohe sisse kirjutatud mingi vinguv toon ja see metsikult häirib. Selle pärast ma ei loe neid. Miks ma peaksin? Minu meelest ei ole tal ühtegi normaalset luuletust, vähemalt mina ei tea. Ei tahagi teada, sest ta ei meeldi mulle inimesena. Ebameeldiv kuju ja vastik tüüp. Selline ei saagi luuletaja olla, sest ta ei oskagi kirjutada. Selles mõttes, et midagi mõistlikku, mida ma lugeda viitsiks. Vähemalt pole need soperdised mingid luuletused. Kes neid loeb? Mis inimesed need on, kellele ta luuletused meeldivad? Tõenäoliselt täpselt samasugused mölakad. Mina ei karda öelda, et mulle ta luuletused absoluutselt ei meeldi. Vihkan kuidas ta kirjutab ning ei kavatse seepärast iialgi mitte ühtegi tema pusserdist lugeda. Kohe tunda on, et ta luuletab mingist kibestumisest ja see on vastik. Miks üks inimene ennast kellekski pidada julgeb, kui ta on minu silmis üks kustuv komeet. Mitte ainult minu silmis, ma arvan et paljude meelest. Inimestele ei meeldi ta luuletused, sest ta kirjutab mingitest pseudo tunnetest või tont teab millest. Ma ei tea täpselt ja ei tahagi teada, sest mul on tõeliselt raske üldse selle inimese olemasoluga leppida, kuna ta ei meeldi kellelegi. Mitte minule üksi ei tundu ta mölakas. Paljudele on ta kogu aeg olnud lihtsalt üks tühikargaja, kes ennast ei tea miks luuletajaks peab. On tal mõni luuletus? Mina ei tea ühtegi näiteks. Kui teaks, püüaks unustada, et seda teadsin. Õieti on ainus võimalus seda lihtsalt ignoreerida, et ta eksisteerib, sest muidu hakkab ta ennast veel luuletajaks pidama. Need, olgem ausad, ei ole ju ühestki otsast isegi mitte värsid. Ma ei taha neist midagi kuulda ega näha ning õnneks olengi sellest hoiduda suutnud. Kes ta selline on? Kes ta omast arust on? Luuletaja? On ta jee. No ütle kasvõi üks ainus ta luuletus! Palun väga! Mida oligi tarvis tõestada – ta pole mingi luuletaja! Kes tahab öelda, et on küll, siis kuulub ta samasse kategooriasse, sest ainult nõdrameelsete meelest on ta geenius. Ta ongi selline rahvalaulik. Rahva Laulik – primitiivsete tolguste iidol, kelle luuletusi nad vaimustusega tsiteerivad. Peast muide! Mis on eriti imekspandav, sest ainult samasugune suudab aru saada, millest need luuletused räägivad. Miks neid pähe õppida? Ilmselt pole neil idiootidel mitte midagi muud asjalikku teha. Selle pärast nad õpivadki ta luuletusi omale pähe. Niiöelda luuletusi, sest need ei ole seda. Või on? Mina ei tea ühtegi ta luuletust. Ma ei suudaks lugeda ainsatki ta värsirida, sest ta on jube inimene. Kust see tema pime viha pärit on? Kuidas saab niimoodi primitiivselt olla kõige vastu ja muudkui viriseda? Kas elus ei ole siis tõepoolest mitte midagi positiivset, millest hoolida ja kuhu oma energia suunata? Ilmselt mitte, sest kui tema luuletusi lugeda, ei kohta seal grammigi empaatiat. Miks üldse sellise niiöelda “luuletaja” mõttetustest midagi otsida? Kui proovid seal leida midagigi, mis sulle meeldiks, siis sa ei leia seda, sest seal pole midagi meeldivat. Selle pärast ma ei loegi ta luuletusi. Mitte iialgi. Ma võin käsi südamel öelda, ma ei taha seda inimest tundagi. Muuseas ma tunnen teda üsna hästi. Sest tema luuletustel ongi tema nägu. Mitte ainult nägu. Ka tema lõhn on neil närbunud püüdlustel, mida kusagilt otsast ei saa pidada poeesiaks. Nii et kokkuvõtteks: said nüüd isegi aru – pole mõtet oma aega raisata ta luuletuste lugemiseks, sest tundes tema loomingut päris hästi, saan ma öelda, ma ei loeks seda iialgi. Ja nii ma muiude olengi teinud. Lihtsalt vältinud seda kätte võtmast. Ma tean ise mis on hea ja mul on mu arvamus. Kui sulle mu arvamus temast kui luuletajast ei meeldi, oled samasugune värdjas nagu temagi, sest sa ei talu ilmselt samuti mitte mingit kriitikat. Solvuja ning hädaldaja, kes leiab ainult kõiges muus väga palju halba, aga ise ei tee muud kui viriseb. Oleks ta oma elus kasvõi ühe ainsa luuletuse kirjutanud, võiksin seda lugematagi öelda, et mulle see ei meeldi. Väga lihtsalt ei meeldi ja kõik. Sest ta ei meeldi mulle inimesena. Ma ei tea isegi seda, kas ta on mees või naine. Tõsiselt. Ma ei tahagi teada kes ta on.

Featured

0105

Kui see minus esimest korda kõlas, ei teadnud ma sellest midagi. Kust saingi teada, kui see oli mu omaenese tillukese südamekese kõige esimene löök. See hetk, kui elu oli südamega kokku leppinud ning elu liivakell pandi jooksma. Seda tundma ja tajuma hakates, kogesin alguses suure müra ja segaduse kohisevat mäsu. Need olid minu enese südame löögid, minu sees. Ma ise olin sel hetkel just nii tilluke, et mahtunuks ära mu praeguse südame füüsilisse avarusse. Ruumi jääks ülegi. Tundsin võnkeid enese sees ning veel mingeid võnkeid. Need tulid väljapoolt mind. Minu ema südame tuksed. Kui sa oled olnud sada korda väiksem, kui su ema süda, siis on võimatu unustada, mis üüratu jõud on selles sisekosmoses. See on üheksaks kuuks kogu sinu universum, mis sealtpeale iga sekundiga väiksemaks hakkab muutuma. Sina kasvad, universum milles oled, kahaneb, ahmides sulle ruumi sinu ema südame all. Südameke su sees lööb kaks korda sekundis. Nii kiire on tal, aitamaks sul võtta sinu kuju. Tundes ennast ühtäkki iseseisvalt ja elusana, ei hakka ma mõtlema välja, mis koht see on. Mõtlema välja. Oled sa mõelnud, mida tähendab me emakeeles see “välja mõtlema”. Kas sa pole kunagi mõelnud, milline võiks olla “sisse mõtlemine”? Arvan, et see ongi see, mida peame vabaduseks. Me võime olla ükskõik kus. Mistahes situatsioonis või olukorras. Me mõtleme igal juhul midagi välja…Ma võiks ju sellega mis on, rahul olla ja piirduda. Usun et emagi, kelle südame all ma olen, võiks olla nõndamoodi rahul, aga see on absoluutselt võimatu. On lihtsalt nii seatud, et kõik liigub lihtsamast keerulise ja algelisest täiuslikuma poole. Sel pole elu tungiks nimetatuga mingit pistmist. See on lihtsuse enese, täiuslik protsess ja absoluutselt kõige muutumisel progressi läbi maksimaalselt täiuslikuks. Kui see on saavutatud, saab see otsa, et Elu saaks valida uue. Nagu kunstnik valib oma järgmise maali jaoks uut lõuendit. Mõõtes silmaga suurust ja katsudes käega lõime pinda. See on loomisprotsessi ilusaim hetk. Just lõuendi valimine, mitte maalimine ise.

See kõlab nagu suure gongi löök, mis läbib kõik. Jätmata puudutamata isegi nähtamatut. Korraga on ses tõukes justkui kogu planeeti katva maailmamere pidurdamatu jõud, mis vonkleb tõusu ja mõõna vahelise võimsa amplituudina. Need on pisikese südame kiired tuksed, minu universumiks oleva üsa tuksete tohutult võimsas lainetuses. Kõik need protsessid mu ümber, tulevad sellest universumist, milles elab sel hetkel mu Ema. Me liigume koos kakskümmend kaheksa tuhat kilomeetrit tunnis ning teame, et sel kõigel puuduvad nii juhthoovad kui pidurid.

Ma ei tea, kuidas võimalikult lühidalt kirjeldada tunnet, et ma tahan seda oma silmaga näha. Vähemasti on see nii seatud, et ühel hetkel ihkab me meel seda välist universumit. Seda maailma, milles elab minu senine universum. See, kus mu süda tegi esimest korda “tuks”…nagu starter, kui Elu ettevaatlikult süütevõtit keeras. Ma ei tea, kuidas sina, enda puhul mäletan selgelt, et tahtsin näha silmi. Ema silmi, millesse vaatasid Isa silmad, kui see hetk oli kätte jõudnud. See silmavaade ei meenu mulle mu eostamise hetkest, küll aga teatest minu südame tuksuma hakkamise kohta emakas. Isa silmades oli ehmatus, ema omades pisarad. See kõik vältas umbes 60 minu südametukset ning sulas siis kallistuseks, milles oli nende mõlema liigutusest lähtunud silmaveeallikad.

Valisin päeva, millal vahetada universum teise vastu välja. See oli kõige esimene asi, mille ma välja mõtlesin. See muuseas, ühendab kõiki elusolendeid! Nimelt see, mille me kõige esimesena välja mõtleme. See pole mis ega kes, see oleme meie ise – välja mõtlejad! Kui see poleks nii, puuduks ka meid terve elu saatev kirg reisida. See pole midagi muud kui seesama soov, mida tundsime juba lootevees levivate võngete läbi. Meie otsingud ja püüd leida väljapääs. Väljapääs kõige hoitumast paigast kogu eksisteerivas loodus – väljapääs emast, mida nimetame sünnituseks. Oled sa mõelnud, miks on ta nimetatud just nii? On sünd ja on sünnitus, mis tähistavad sama…viguriga keel on meil, eestlastel.

Ma tulin siia 1.mail

Minu isa sündis aastal 1943 ja lahkus, kui ta oli elanud 69 aastat. Minu sünniaasta on 1969. Kui isa lahkus, olin ma 43. aastane. See on minu isandate sõrmus. Maagiline Ring, mis ei katke. Minu isa tuli siia 1.mail 1943 ja ma tean, et ma olin enne teda. Seda ette valmistamas. Välja mõtlemas, nagu öeldakse… aga tegelikult väljapoole mõtlemas. Ma otsustasin, et elan 73 aastaseks sest see on minu isandate sõrmus, mille olen otsustanud ulatada oma poegadele. See on 21 aastat veel, alates 1.maist. Päevast, mil otsustasin end välja mõelda. Edasi? …edasiseks on samuti plaan, mille kõigi alguste alguses välja mõtlesin. See saab kirja araabia keeles ja kalligraafiliste kaunite tähtedega.

Featured

ORDUELU

Esimene metsalaager. Vihm, segiläbi lörtsise lumega ja siis lõikav jäätuul, mis presendist sissitelgi kõik õmblused proovile paneb. Ööd, kus vahelduvad jalalt kukkuva väsimuse sügav uni ja kahetunnised vahikorrad valvepostil. Noorsõdurid on õppinud tundma oma suhet toidupakiga. Nurisedes, aga isuga noolitakse nii lusikas kui katelok nii puhtaks, nagu see oleks pestud. Anna üks suits! … Pole. On sul suitsu?…Mul pole. On kellelgi suitsu veel? Ei ole. Juba teine päev järjest, on see vestlus kõigi puhkepauside sisuks. Poistel on suitsud otsas. Noorsõdurite värk, ei arvestanud, et metsas kulub tubakat rohkem. Ei mõelnud, et rakmetaskus liguneb kõik läbimärjaks ja ei võta enam tuld. Mis tuld? Ei võta isegi sigareti kuju.

Aga ühel kutil on suitsu. Neid tema “viimaseid” on teised vesise suuga vaadanud juba teist päeva. “Mul pole rohkem” – kostab filtrit hoidvate huulte vahelt – “See on viimane” ja nii hommikust saati. Mistahes üksuse teeb monoliitseks ja tugevaks mitte see, kui üks mees on Iron Man, vaid kõigi oskus üheskoos efektiivselt meeskonnana tegutseda. Mõni peab seetõttu evolutsiooni redelil mitu pulka laskuma, teine aga tõusma, et tekiks teovõimeline kollektiivsus.

Varustuse ettenäitamine! Pisteline aktsioon, millega alguskuudel sisendatakse distsipliin, et sõdur mõistaks, miks midagi just sinna, mitte teise taskusse käib. See pole norimine ega kius, see on enesestmõistetav. Esmaabipakk on individuaalvarustus! Teisisõnu on see mulle väljastatud puhuks, kui vajan esmaabi. See on mul sealsamas taskus, kus igal mehel kogu organisatsioonis, sest esmaabi antakse mulle minu oma taskus leiduvate vahenditega. Kui mu haav lahmab verd, aga šguti-taskus on marmelaad ning haavasideme omas sigaretid, jooksen ma lihtsalt verest tühjaks. Seepärast siis, väga pulkadeni seletatult, on varustuse standardid kohustuslikud ja kehtivad kõikidele, kuna see loob tegutsemiseks suutlikkuse kriisis.

Varustus telkmantlil laiali laotatud, seljakotid tühjalt kõrval kössitamas. Puudusi ei ole. Aga üks poolik blokk kilesse keeratud sigarette on küll. Viis – kuus kinnist pakki sigarette. “Kes suitsetavad?” Käed tõusevad. Jagage sigaretid laiali. Õhus on saamarõõm, kõrvuti kibeda viha ja pettumusega. “Oled vihane, et sinu sigaretid laiali jagasin?” Vaikus. Kordan küsimust. Vaikus. “Võta minu vihmavari endale” Nõutus kasvab. Selgitan – sa ei saa minu vihmavarju võtta, sest mul ei ole seda, oled nõus? Sõdur on nõus. Kas ma saan võtta sinult sigaretid ja jagada teistega, kui sul juba teist päeva ei ole suitsu? Kas ma jagan siin praegu kõigi vahel laiali seda, mida ei ole? Küsin kõikidelt – kas te saite sigarette? Noogutavad. Kust te saite, kui kellelgi ei olnud? Kust te saite sigaretid, mida polnud olemas? Vaikus. Säh, võta! Andsin sõdurile kahe sigaretibloki raha. Kui väeosas tagasi oleme, saad omale Sõdurikodust uued sigaretid osta. Praegu on teine situatsioon ning olukorrad mis elus ette tulevad, ongi aegajalt üldsuse huvides üksikule vastuvõetamatud. Kõik korras? “Korras” vastas sõdur. Üks paremaid üksuses, peale seda episoodi.

Siit sikutab mõte varrukast maksude suunas. Me oleme sama keelt kõnelejad ning pürgime olla ka sama meelsed. Eesti keelt rääkivad ja eesti meelt kandvad inimesed. Igaüks, viimseni indiviuaalsed, kõigis oma iseloomujoontes, mustrites ja mõttemaailmades. Oleme kõik koolis tarkust kogunud ning meile on räägitud me seitsmesaja aasta pikkusest orjapõlvest. Õnneks me oskame selle üle muiata. Juba kooli ajal mõtlesin, et miks ordumeister talupoegadelt makse kogudes, maapõhja neati. Mulle tundus juba siis, et ordumeistrile saab osaks vale hinnang, sest ordumeister ei olnud kohe päris kindlasti huvitatud rahva väljasuretamisest, surnuks näljutamisest või ribadeks töötamisest. Tal oli laiem pilt. Ta tegi plaane ning kavandas elu jätkusuutlikkust, nagu täna öeldakse. Maa eest maksu maksmine ei ole ju mitte kuhugi kadunud. Tehtud tööga saavutatust tuntava osa loovutamine, jääb ka peale meie lapselapsi edasi kestma. Ainus, mis on justkui muutunud, on nähtus nimega vabadus. Vabadus valida “ordumeistrid” endi hulgast ja “demokraatlikult”. Lõppkokkuvõttes on see tõestus sellest, et tänapäeva ordumeistrid on olnud osavad ja oskuslikud looma lihtrahva uut usku – nimega vabadus. Meil pole enam…mida? Mida sellist, mis meil oli kolmsada aastat tagasi, ei ole tänapäeval enam olemas? Absoluutselt kõik on olemas. Ropprikkad ja puruvaesed. Geeniused ja imbetsiilid. Usinad ja logardid. Röövlid ja samariitlased. Noored ja vanad. Tugevad ja nõrgad.

Me ei ela keskajas – ütleme uhkelt, sest oleme õppinud toksima. Me anname digiallkirju, sest me ei pea enam oskama oma nimegi kirjutada. Me oskame vajutada klahvidele, millel on ajaloolised sümbolid. Kujundid, mille nimeks on kirjatäht ja mida minu põlvkond veel joonitud vihikusse rida rea järel, tindisulepeaga joonistama õppis. Mõtlesin paarkümmend aastat tagasi, millal saab neist inimestest valdav enamus, kellel puudub loetav ja ilus käekiri. Et kui kaua kulub aega, kuni ilusa käekirjaga inimene jääb maailmas sama haruldaseks nagu on jumalast antud häälega ooperilauljaid. Traavli kiirusega, on täna mu vastus. Seos ordumeistriga on seega sama. Ta seisis keskpärasest kaugel ja kõrgemal. Tal oli ilusa käekirjaga kirjutaja, kes ta mõtted üles tähendas ning muu oli maksukogujate mure. Ordumeistri jõud oli tema kõige väetima kehviku nägu. Sestap, tuleb meiegi tänast heaolu otsida mitte Äripäeva TOP-ist, vaid näha inimesi, keda me teepervelt peale ei korja, kui nad seal kogu oma kehva varanatukesega küüti küsivad.

Kui võtta samuti, nagu ülem metsalaagris, sõdurilt suitsud, et see kõigi vahel jagada, tuleb see pärast tagasi anda. Niisama, lihtsalt võtta, sest sul on jõud või õigus, on vargus. Ülekohtune ja ülbe.

Kõik, kes tänaseks on kaotanud kõik. Need, kelle töö ja vaev on kokku kukkunud ning kelle “sigaretid” on kriisiolukorras solidaarselt laiali jagatud, peavad saama kaotatu tagasi. Et see peatselt sündida võiks, näitab lootust süstiv teadmine, et kõik on väga hästi – ordu oma palka tõstis. Miskipärast ma ei usu, et ahela järgmine reakstsioon on esmaabi oma alamatele. Ordumeistrite ümarlauas praalides, on vaja pärast oma vekslid ka katta, et mitte naeruväärne näida. Nõnda siis pillumegi esmalt nagu pokkeripanuseid, rahvusvaheliselt sinna tänna, mängu ilu ja enese staatust imetledes. Paneme papi kokku, saadame sõdurid, poome türannid, peksame puhveti segi ja siis hakkame häälekalt headeks. Ehitades üles majad, millised meile meedlivad. Mu alamad näevad mu heldust ja seepärast olengi ordumeister. Nad said masina, millel on mitu nuppu nimedega kuhu vajutada, aga see masin on ehitatud nii, et töötab ainult üks nupp. Nupp ordumeistri nimega. Seepärast ma ei kardagi, et mind ei valita – ütleb ordumeister – me pole olnud iial nii tugevad kui täna…meie vanurid ei suuda tõesti süstlasappa e-registreerida, aga e-valimistel on nende osalus ootuspärane. E-he Orduelu.

Kuidas seda muuta?

“Ma olen parem ordumeister” kõlab valimistele eelneval ajal tuttav jutt. Eriti nende suust, kes pole veel ordulossis käinudki. Nad veel ei tea, et lossi saades, ei jõua veel kuu faaski vahetuda, kui inimlikud nõrkused katavad kõik senise, nagu tolm katab kõik mis tasakesi seisab. Kõigi ordulossi pääsenutega on see toimunud. Muuta saab seda üksnes ühel moel. Näilise nähtavaks tegemisega. See on tegelikkuse tunnistamine mitte iseseisvuse imetlemine. See on vabalt mõtlemise võime, mitte krõlovi kirjeldatud kihu, vahetada mängukohti – äkki hakkab siis orkester kõlama. Ordumeister on selle puust ja punaselt selgeks teinud. Ikka ei saa aru. Me jäämegi omale kuningaid valima, kes me nõudmistega ordumeistri juurde läheks ja sealt “kroonitud peade” võrra lühemate lihahalgudena, käruga koju tagasi toodaks. Meie orduvennad ei kogu iial kokku väge, et kedagi rünnata või ennast kaitsta. Hea kui omadele põgenemistee praogi lahti suudavad hoida…seniks kuniks aga, lihtsalt vaadelgem. Orduelu saab toimida vaid vaenlase olemas olles. Kellelegi kui kurjale näpuga näidates. Ära osale selles, astu maha, roni välja, ole sekkumata. Joosta viiekesi jalkaväljakul ei ole vaprate vahvus, vaid vastasele loovutatud üleoleku võidurõõm. Nad ei saa üksi mängida, nii et massid vaimustusest rõkkaks – nad vajavad vastast! Nende poolt on kohtunikud ja mänguminuti pikkus on nende kellal mõõdetud. Alatu? Ei ole. See on orduelu, milles õigluse otsijal enne altpoolt üles voolavat vett õnnestub leida.

Featured

MAAILMAVAATE KÄÄRID

Mäletan väga täpselt oma teadliku elu esimest pahandust. Seda tegema asudes, teadsin ma täpselt, et mitte kunagi pärast seda sooritust, ei saa “kogemata” ja muude selle sarnaste sõnadega end välja vabandada. Pahandus oli see, et ma kasutasin ema õmbluskääre, paksu tinapaberi ja plastmassi lõikamiseks. Mul oli vaja ilusat, sirge servaga ja puhast lõiget ja nii see tuli.

Kääridega töötajad, rätsepad, juuksurid ja isegi hekilõikajad, teavad, et nende riistade mittesihtotstarbeline kasutus, muudab nad sisuliselt sekundiga äraviskamisele kuuluvateks. Mõni ehk ei tea tänaseni, et ta lambaliha vastane tõrksus, põhjendusega, et sel on “kasuka maitse”, ei oma vähimatki sidet lamba lihaga. Anna algajale lihunikule nüri nuga ja pits viina, nagu seda aastaid on tehtud ning “kasuka maitse” on garanteeritud. Vaata lamba villa lähedalt. Uuri seda tähelepanelikult ja näed ise, kui udupeen on selle armsa looma “juuksekarv”. Üksikuna silmale vaat et nähtamatu. Pole siis imestada, et pea alla ja põis ülespoole rehetoa parre külge riputatud voona töödeldes, võib lisaks sappi sisse lõikamisele, rikkuda väärt liha ka hooletu nahastamine. Selle käigus ei pane lihunik tihti tähelegi, et pea nähtamatu karv või mitu, satuvad kokku lihaga, kleepuvad sellele ning eritavad siis ebameeldivat rasust villamaitset. Räpakalt tehtud töö, valesti valitud tööriistadega tagab garanteeritult kehva tulemuse. Nii ongi oluline omaks võtta ja aktsepteerida seda, et on oluline vahe, eristada üksteisest ilus pingutus ja hea tulemus. Poisitatina oli mul tarvis täpselt ja ilusasti lõigata õhukesest tinaplekist mõned dekoratiivsed kujundid ning nende kinnituse alusteks vahekihtideks, paksust plastkilest kannad. Mul polnud valikut ning sestap võtsingi parimad käärid, mis üldse majapidamises olemas olid. Juuksurid, rätsepad ja teised käärkätega töötajad, võdistavad selle peale raudselt õudusest õlgu. Oleksin saanud valida, kas toimin nii, või ei tee üldse. Teen väga hästi ja pühendumusega, või ei tee üldse, sest nii jabur kui see ei paista, oli minu langetatud otsuse taga, kõigest üks ema korralik kääripaar. Arvad, et meie vahele tekkisid “käärid”? Ei tekkinud. Ema tahtis teada, mida ma tegin tema kääridega, et need enam korralikult kangast ei lõiganud. Näitasin ette ja oligi kõik korras, sest ma tegin midagi oma kätega valmis. Loovat, omanäolist ning kunstilist. Ma ei rikkunud kääre kogemata ega meelega. Ma tegin oma asja, aga paraku polnud mul omal häid kääre.

Hea tuttav, kes aastaid tagasi teisele poole suurt vett kolis, rääkis põneva loo. Ta läks Eestist ära, sest see polnud enam tema kodu maa. Kodu justkui oli ja maa oli ka, aga kodumaad enam ei olnud. Olid niiöelda “käärid”. Oma elu kaugel kaljusaarel sisse seadma hakates, alustas ta oma uue eluga ja selle sisse seadmisega. Kõpitses maja, mille ostis, hooldas aeda selle ümber ning kohandas kogu elamise nii, et oleks hing rahul. Kui ta siis juba paari päeva pärast avastas, et tema võsatrimmer on kadunud, lõi tal silme ees mustaks. Mis mõttes? Väike koht, üksteist tundev kogukond ja nüüd selline nõme vargus. Paari päeva pärast kadus tööriista kuurist ka mootorsaag. Kui sõber lähimasse keskusse minema asutas, et poest korralikud riivid ja tabad osta, jäi ta õues kuulatama…Polnud kahtlustki. Loodetuul tõi ta kõrvu undava võsalõikuri hääle ja päris kusagil siinsamas, kriunus lärmakalt oma raudhammastega puud purev mootorsaagki. Edasi läks mu sõbra jaoks kõik hoopis uskumatuks. Mees, kes naeratades võsalõikuri välja lülitas, kui sõber temalt selgitust küsis, vastas midagi täiesti adumatut. Ta küsis, kas sul on praegu võsalõikurit vaja? Otseselt mitte, aga see on minu oma – vastas eestlane. No näed, ütles kohalik. Siis saan ma ju seda seni kasutada!? Mis mõttes, kurat – ei jäänud mu sõber rahule – see on minu oma! Kas ma peaksin omale enda võsalõikuri ostma? – küsis kohalik. Kas igas majapidamises peab olema võsalõikur, mootorsaag, segumasin, treipink? – ei saanud kohalik eestlase kimbatusest aru. Kas igal mehel peab olema kuur tööriistu täis, mida ta võibiolla kord või paar, vahel vähemgi vajab? Aga mõtle, et sa oled maailma parim kontsertpianist…soovitas kohalik mu sõbrale. Kuidas sa siis ette kujutad oma maailmaturneed? Kas sa reisid siis mööda maailma koos oma tiibklaveriga? See pani mu sõbra mõtlema, nagu ta pani mõtlema ka mind. Et tõepoolest…kui suured oma peavad olema asjad, mida igaüks ei pea isiklikult omama? Asjad, mis saavad olla hooldatud, töökorras ja heaperemehelikult kasutatud ka mitmete kasutajate poolt üheaegselt. On’s asi üldse asjade suuruses? On’s üldse asi üksnes asjades, või ka inimestes endis, omavahel ja isekeskis? Ühel päeval oli sõbral tarvis hööveldada paar lauda…kuna naabrit polnud parasjagu kodus, läks ta ise teise mehe garaaži ja leidiski höövli. Võttis, tegi oma lauad klaariks ja viis siis tagasi. Ise mõtles, kurat küll – jabur oleks olnud selle asja pärast omale höövel osta või lauad seljas teise saare otsa sõita, kus keegi need raha eest samamoodi oleks siledaks lasknud.

Kas mina jätaksin oma garaažiukse lahti, et naaber sealt tööriistu saaks võtta. Naabrit tundes ja teades, vabalt. Korralik mees, hoiab oma asjad korras ja pole küsimustki, et ta teise asjadesse veelgi hoolsamalt ei suhtuks. Igaühele ei tahaks usaldada, sest igaüks ei hooli. Näiliselt jah küll. Näiliselt võiks sellest ümberringi hoolimisest, igaühel permanentne õnnepisar silmanurgas helkida.

Kord jutustas teine sõber toreda loo. Reklaaminduse algusaegadest. Tema büroo kliendiks oli justnimelt üks tööriistade maaletooja või midagi sinnakanti. Reklaamiagentuurilt telliti reklaam. Kindlasti oled seda näiinud. Terve ajalehe tagakülje suurune plats, tikutoosi suurusi tööriistafotosid täis laotud ning hüplevad hinnad “enne ja nüüd” templitena peale löödud. Tavaliselt töötavad sellistes meestekollektiivides turundustibid. Täpselt nii neid läbi kõigi aegade ja kõikides agentuurides on omavahel kutsutud. Seal oli ka selline. Kena, tubli ja kohusetundlik noor neiu. Täpselt ei mäleta, mis seal parasjagu oli, aga üks reklaam oli vaja enne trükki saatmist korrigeerida. Ikka juhtub. Siit koomale sealt suuremaks, seda ülespoole, seda allapoole. AD oli kiire taibu ja suurte kogemustega, mistõttu läks kogu selle asjaga alla poole tunni. “Kas selle masinaga saabki nii, et võtad pildi, paned paika, tõstad tekstid juurde ja kõik?” See oli kogu seda protsessi pealt vaadanud turundustibi esimene küsimus, kui ta üle graafilise disaineri õla selle tööd oli piilunud. “Põhimõtteliselt jah” vastas sõber tõsise häälega ja üksnes lähimatele kamraadidele hästi tuntava muigevarjundiga hääles. “A mis üks niisugune masin maksab?” – küsis neiu. “See on kallis masin” vastas sõber. “Kui kallis?” …. Nii see dialoog seal edenes ja ajapikku hiiliski tuppa tunne, et üks inimene läheb siit praegu otsejoones oma bossi juurde ja küsib raha samasuguse masina soetamiseks. Siis ei pea enam reklaamiagentuurist tellima.

Olen hoogsalt omandamas üht seni täiesti arusaamatut oskust. Seda tänu väga imelistele inimestele, kellega elu on kokku viinud. Elu viib inimesi lahku ja toob nad kokku, sest oleme sündinud karjakesi eksisteerima. See oskus mida aegamööda omandanud olen, on tõsiasi, et ainult teisi tõstes, on võimalik ise tõusta. Niisamuti, nagu teisi madaldades, ei jää muud, kui langeda ka ise. Kas ma mitte just hetk tagasi ei madaldanud kedagi turundustibiks, langedes ka ise? Kas ma mistahes siililegi selgele jamale, mida näevad ja tajuvad ka teised, viitamisega – madaldan kedagi, et siis ise langeda? Kas inkvisitsiooni riitadel tulesurma surnud, on ise süüdi, et vastuvoolu visklemise asemel pigem ennast kui tõde lasevad tappa? Ma ei tea. Tean ainult seda, mis on mu enda jaoks tähtis – MINA. Olla mina ise ja jääda iseendaks. Inimesi on kahte tüüpi ja selles ongi need käärid. On inimesed, keda vajavad organisatsioonid, et eksisteerida ning inimesed, kes vajavad organisatsioone, et eksisteerida. Kuulun vähimagi vabanduse vajaduseta ilmselt nende esimeste sekka. Tead miks? Sest mul on iseenesega hea, kuna oskan ja suudan teha üksinda seda mida muidu teeks seitse inimest. Ma ei pea endalt küsima, mis siis nüüd saab? Mida ma nüüd tegema hakkan? Tõesõna – ma teen mida ma tahan ja ma ei tee midagi mida ma ei taha, kui see pole kohustus täita oma lubadusi. Olen näinud elus küllalt inimesi, kes siunavad sünoptikuid, nagu oleks need süüdi, et ilm on muutuv.

Maailmas me ümber, on täiesti normaalne, et kõige pidevas muutumises, muutubki tegelikult ka kõik. Inimene sünnib ja sureb. Töö jääb pooleli või saab valmis. Õitsev hääbub ning muutub mullaks ja sõnnikust võrsub uus ilu. Käärid lõigatakse nüriks ning suhted aetakse teravaks.

Mina ei ole avalikkusega koolist lahkumise tagamaid jaganud. Kirjutan oma mõtteid elust ja asjadest juba aastaid oma siinsamuses blogis. See on minu looming. Minu väljund mõtetele, mida lasen vabaks nagu farmer vasikaid, esimesele kevadisele ädalale. Minu blogiraamat või jutuplokk, ei ole meediakanal. See on korv lugudega, mis elavad digielu, hoides metsas alles mõnegi puu, mis muidu läheks raamatupaberi puiduks. Ma ei teeni kirjutamisega kellegi huve, rahast rääkiimata.

Koolist lahkumise peapõhjuseks olid käärid. Käärid, mis tekkisid hirmuäratava teravusega juba pea paar nädalat peale ametisse asumist. Mõtlesin pingsalt, mis on ometi selle põhjuseks, et nii kiftist koolist, on vähem kui aastaga lahkunud pea pooled õpilased. Imestasin, et rahapuuduse jutuga pisaraid pühkides, lastakse jõulupühade eel korraga lahti suur hulk häid õpetajaid ning lihavõttepühadeks asendatakse nad tervet koridori täitva jalg- ja tõukerattabaasiga. Seal nad seisavad, oodates jalgrattahooaega…nagu talvel seisis seinatäis uiske, mida kasutas kokku ehk mõni sportlik uudishimulik. Nuputasin, miks linnaametnikud ja kõigi teiste piirkonna koolide inimesed, pigem väldivad igasuguseid kokkupuuteid, ja ühistegevust. Ei osaleta milleski. Sest kusagil on käärid…mitte need mu ema omad, millega lapsepõlves õhukest plekki lõikasin…

…on käärid, mis tekitavad “kasuka maitse” nagu nähtamatu karvake tallekarbonaadile. Olin õpetaja, kes tegi kohe ettepaneku, eraldada ajakirjanduse- ja meedia õpetamine ning praktika, kooli juhtkonna suhtekorraldusest ja eduimagoloogia kultuveerimise ülesannetest. Just see saigi “tegemata tööks” mida mulle tagantjärgi läbi meedia ette heita. Õpilased ootasid ammu sekkumist, et keegi tuleks ja ütleks – me ei pea tegema iganädalast “Teenin Nõukogude Liitu” programmi, kus räägitakse kõigest kenast, mis ripub fassaadil, varjates sageli objektiivset tegelikkust. Ei mäleta jupp aega, et oleksin näinud nii põlglikku kolleegi silmavaadet, kui tegime õpilastega koos persoonilugu, kooli venelannast koristajatädi Ljubaga. Õpilaste uurimistöödest, noorte inveteerimishuvist ja muid õpilasi huvitanud projekte. Selle asemel, et upitada prožektorite valgusesse need, kes tähesajus tegelikult peavad kümblema.

Mis teenistust puudutab, ütlesin juba enne tööleasumist. Ma ei soovi rohkem kui ükski teine õpetaja. See on töötasu, mis pingelistel kuudel on katastroofiliselt madal tasakaalupanus nagu kõigis haridus-, meditsiini ja muudes asutustes. Samas on see tasakaalus vähem pingelise aja töökoormusega ning sedasi on see igati mõistlikult kokku lepitav. Ida Virumaa on olnud lukus kogu selle aasta. Koolimaja seisab tühjalt ja linngi on välja surnud. Inimesed kogu piirkonnas on ahastuses ning meeleheitel. Mina aga ei ime pastakast positiivseid lugusid, mida iseendale sotsiaalmeedias jagada, ega tee Podcaste, kus rääkida piirkonna põnevatest tegevustest ning paljut muud, mis näitaks kui heleda leegiga põleb pirn kellegi peas. Aga miks ma peaks? Kuidas ma saakski, küsisin endalt juba teisel töönädalal, kui sain aru, et omavahelise suhtluse väljakujunenud tavaks, on tunnelkommunikatsioon. Teisisõnu “kirjad ülevalt” ehk alla surutud algatus, mis on viinud vaikivate varjudena hõljumiseni, hirmu ees kaotada seegi töö selles piirkonnas, mis täna on.

“Ta oli ainuke, kes ei kandnud kordagi maski” – on tõesti tõele vastav väide ja nagu teame, tänases uusküüditajate renessansis, täiesti piisav süü, avalikuks hukkamiseks või vähemalt sellega ähvardamiseks ja ülejäänute hirmutamisks.

Tahan võtta käärid ja lõigata sirge lõige. Öelda lihtsalt ja inimesele arusaadavas keeles – ma ei ole vaktsiiini, vaid inimkatsete vastu. Mis maske puutub, siis arvestades peale kasvavate põlvede kasvatust ning selle puudujääke, pigem pooldan neid. Inimesed kes on minetanud viisakuse teiste suhtes ning läkastavad, aevastavad, õgivad ja haigutavad lõuad laiali nagu tarkusehammaste välja tõmbamisel, peavadki maski kandma.

Featured

PUTINILE MAA, MERKELILE MEDAL

Ma tean, et riigipeadel on kõnekirjutajad. Inimesed, kelle töö on valmistada ette sõnumid või teinekord kogu tekst, mille siis ettekandja enesele niiöelda suupäraseks teeb, või lihtsalt paberilt maha loeb. Mõistetav. Riigipea sõnumid oma rahvale, peavad olema juhile väärikad ning rahvale olulised. Muljetavaldavad!

Ei, ma ei hakka praegu lahkama Eesti presidendi kõnesid.

Mõtlen hoopis sellest, et kuidas neid võtta. Kõnesid ja nende kirjutajaid. Kui peapiiskopi “tööandja” on Jumal, jättes nimme kõrvale institutsionaalse juriidika ja maised palgapäevad, siis peaks ju ka presidendi “kutsuja ja seadja” olema “keegi” mitte kantselei või tagatubade kilgid? Peapiiskopi, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja puhul toimub kohe päris kindlasti enne tema ametisse kinnitamist vähemalt üks, kui mitte päris mitu pingelist töövestlust. Ei taha sugugi uskuda, et keegi ilma selleta ka presidendiametisse kinnitatakse, kui pole just tegu riigipöörajast võimuhaaraja või maniakist marionetiga.

Tunnistan, et olen paaril korral fantaseerinud teemal, mis oleks, kui tähtsate riiklike sündmuste puhul, ei loetaks paberilt kes ilmekamalt, kes vähem, kõnekirjutaja ortograafiavigadeta jutuvaibaks lõimitud sõnumeid, vaid kõneldaks nagu eluliselt määrava tähtsusega töövestlusel. Töövestlusel oma rahvaga. Kujutle end neid kõnesid kuulates ette sellena, keda president tegelikult oma hinges kardab. Kelle suhtes tal on aukartus ning paras pabin. Kujutle, et tal ripub iga hetk pea kohal võimalus, saada ukse taha tõstetuks. Mõtle, et see mida ta praegu ütleb, on määrava tähtsusega tema ametissejäämiseks või sealt kõrvaldamiseks. Mana omale kujutluspilt, et ühel kõnel, just sellel mida ta parasjagu peab on otsustav roll. Ära lasku arvamust avaldama, kuidas kõne meeldis, vaid vae, kas sina palkaksid selle inimese, kes töövestlusel just nii hakkama sai, oma töötajaks? Mõtle ennast riigiks ja kujutle, et sinu iseloom, harjumused, ootused, vajadused ja soovid on talle vastuvaidlematuks täitmiseks. Headel ja halbadel aegadel. Vaesuses, haiguses ja viletsuses ning ka joovastuses ja õnnes juubeldades. Kas sina värbaksid selle kõige põhjal lõpuni usaldades just tema või siis kellegi teise. Presidentide “töövestlusele” meid ei kutsuta. Me ei tea, mida temalt seal küsitakse või mida teha kästakse. Tõenäoliselt on see üks väga irratsionaalse õhustikuga kohtumine, sest siis on nii ja veidi aja pärast hoopis naa. Siis istuvad ühel pool lauda need, kellele kandidaat peab meeldima ja pärast on vastupidi. Tema istub laua otsas ning ümber selle laua istuvad siis need, kes pöial higises peos hirmuga mõtlevad, et ega mu töövestlusel visatud vihje bumerangina peakohal ei vihise. Nii mõeldes, on tulnud kummaline tundmus, et kas see pole mitte igavese arguse apoteoos? Hirm jääda ilma oma otsese vastutuse vabast ent sihipäraselt sissetoovast ametist “riigi personaliosakonnas”? Sedasi hakkab viimaks kohale jõudma ka mitmete selleteemaliste arvamusavalduste kaja, kes kahtlevad selle institutsiooni eksisteerimise vajaduses. Tõepoolest? Miks on vaja punti mistahes liidu keskvõimule kuulekaid lojuseid, kes omale tsükliliste vaheaegade järel väikses ringis kohaliku mänguperemehe valivad?

Olen valinud vabatahtlikult omaette olemise. Vaatlejapingi, mis ei asu kusagil hea ülevaatega horisondil. Kakskümmend aastat tagasi tegin kiire, ütleks isegi kärtsitu otsuse, loobuda ise ja vabatahtlikult parlamendisaadiku volitustest. Tagantjärgi mõeldes, olid need pööraselt pöördelised kuud, sest Eesti oli siis rohkem kui täna – iseseisev. Oma raha, rahvusliku lennufirma ja professionaalse piirivalvega…Täna, kohaliku omavalitsuse esinduses, olen kannatlikum. Julgen aga juba täna öelda, et iga viimnegi sekund selles seltskonnas on olnud üks mõttetumaid kogu seni veedetud elus. Kuna tean nüüd ka selle tasandi poliitika kulissidetaguseid, pole ainsatki kohta, kus suuremeelselt mingite kogemuste omandamisest hõikuda. Niitke mind jalust nagu noort võsa kui suvatsete, aga ma keeldun täitmast korruptsioonivastase seaduse kohalikku formulari. Fake’järelvalvet selle üle, et rahvaesindajate ärihuvid ei oleks varjatult eelistatud. Nende otsuste hääletusel on asjaosalistel kas tualetipaus või korduvakasutatav asendusliige parteikontorist. Viimase ajal pole vaja sedagi. Vallapoliitikast on saanud lihtsalt kahe ebavõrdse rulli koomiline tants. Oravate- ja nende sabasügajate voogavalt laiuv teerull ning tähelepanujanune ja end mistahes meetoditega poliitikasse pressiv Ivorull. Kõik tahavad kuhugi, kus midagi saab

Selle ja kõige muu foonil, ei ole õnneks mingit hirmu. Hirmu, et mis edasi saab. Edasi läheb täpselt samamoodi. Kui need ei tee, teevad seda teised. Kui ei tehta nii, tehakse teisiti. Mitte midagi ei muutu. Ühestki uhke kõlaga lausest aastapäeva- või paraadkõnes ei saa niipea rahvalikku juhtmõtet. See kuhtub lihtsalt kusagile eelmiste ja juba olnute samasugusesse sumedasse ja unustusse vajuvasse pateetilisse mulinasse, suures mürakatlas.

Ära püüa palun otsida ega leida ses kirjatükis negatiivset või pettumust. Käegalöömist või kirumist. Lähen teen omale kohvi, vaatan katuseaknast ilusat helesinist kohta taevas, kus kirjutama asudes oli valge kuu, mustas taevas. Sinine ja must ja valge. Kõik on hästi. Oleme seda väärt mida me tahta julgeme. Väärt seda, keda me austada oskame. Eesti kingib Putinile maad ja Merkelile medali…sinu Eesti, minu Eesti. EESTI?

Featured

UUS MAAILMAKORD

Sissejuhatuseks tuleb autoril täita ankeet. Selle ankeedi täitmata jätmisel, täidab selle tema eest ORC. Ankeedi küsimusele, kas maakera on ümmargune või lapik, vastab autor – maakera on ümmargune. Ankeedi küsimusele, kuidas suhtute homoseksuaalidesse, vastab autor – ma eristan ainult arukaid ja idioote ning neid on kõigi seksuaalsättumuste seas. Ankeedi küsimusele, kuidas suhtute vaktsiinidesse, vastab autor – olen vaktsiinide poolt, aga sunniviisilise massvaktsineerimise vastu. Ankeedi küsimusele, kuidas suhtute eri nahavärviga inimestesse, vastab autor – ma eristan ainult arukaid ja idioote ning neid on kõigi nahavärvi esindajate seas. Aga nüüd asja juurde:

Usu või mitte, aga ma olen siiralt rõõmus, et UUS MAAILMAKORD on pikkade saamudega teel. Kuulun juba jupp aega kõhklemata nendega samasse klanni, kes on samuti veendunud, et kõik praegu toimuv, on üldkokkuvõttes väga positiivne. Kui kõrge virna on laps suuteline klotsidest ehitama? Variante on kaks. See ei saa valmis ja kukub enne kokku, või saavad klotsid otsa ja pole enam millestki ehitada. Selleni on jõudnud ka inimkond. Me oleme kõik, kes vähem, kes rohkem, jõudmas igaüks omas tempos, teadmiseni, et aeg on saamas otsa. Ma ei kuuluta maailmalõppu, hävingut ega sõda. Pigem suurte inimhulkade taipamist sellest, et vana maailomakord on oma aja ära elanud.

Milline see uus Maailm siis on? Õieti tuleks küsida, millist uut Maailma me omale tahame? Kas sellist nagu meeldib meile, või sellist nagu meeldib neile, kes meile meeldivad? Need, kes meile meeldivad ja need kes ei meeldi, moodustavadki kogu inimkonna, kogu maakera rahvastiku. Rassid, rahvused, usk, seksuaalne orjentatsioon ja kõik muu, on ainult üksnes selle rudimendid, millega me omi hoiakuid põhjendame. Me ei saa enam iial olla lõpuni ausad ja öelda, et mulle ei meeldi see inimene, sest mul ei tohi olla kellegi suhtes mitte mingisuguseid subjektiivseid aistinguid. On jäänud ainult objektiivne orjus olla tolerantne, ehk teisisõnu – lõpetada duaalne mõtlemine. See siis ongi uus Maailmakord? Osaliselt jah, sest ainsaks vabaduseks valida jääb üksnes elu või surm. Elada tahavad kõik. Sest elu ei lakka iialgi olemast ning elu kokkupuude millegi ajalikuga, ongi me kehad, mis peavad elu jätkuda suutmiseks valima parima aja ja siis lihtsalt energiaks saama. Kui olemasolev ei sureks ega muudaks end ainest energiaks, poleks elul millestki “toituda”. Aga see on nii vana ja kõikidele niikuinii teada jutt, et las ta siinkohal jäädagi lihtsalt osaks sissejuhatuses.

Ses elu igavikulisuses on meeletu tühjus ja täius ühekorraga. Elu enese tahe ongi surra, et jääda igavesti kestma. Nii oleme jõudnud miljardeid kordi kohta ja aega, kus enne meid on oldud miljoneid kordi. Usutavasti rohkemgi, ent elu jätkub. Mis iganes parasjagu toimub, ongi see ELU. Sestap on ka täielik idiootsus, öelda millegi kohta – eluohtlik. Elu ei tunne mingit ohtu ja kestab absoluudina.

Aga tagasi oma lammaste juurde. Mida inimkond täna teeb, et uus Maailmakord kiiremini kohale jõuaks? Peaagu kõike. Käib võitlus. Justkui parema elu nimel. Suurim lollus, mida inimkonnale on maha müüdud, ongi see niinimetud parem elu. Elu ei ole vesi, et olla mitmes olekus. Elu ON. Ta ei saa olla sitem ega parem. Mitte kunagi, sest elul ei ole vähimatki pistmist sellega, kuidas meie ennast oma kehades tunneme. Loomadel on see osaliselt veel instinktidena säilinud, inimesel enam ammu mitte. Loomal on ELU-ga oma suhe. Loom ei loo laboris ELAVAT viirust, et seda bioloogilise relvana kellegi hävitamiseks kasutada. Loom ei sega kokku rohtu, et seda juba ilmaletuleku hetkel vastsündinu ihusse torgata. Loom ei lasku hälvete vihkavatesse äärmusesse. Loom ei nõua, et kõik elusolendid peaksid olema ühesugused.

Uus Maailmakord on praegusel hetkel maailmas piirideta võimu ja jõudu omava väikese ringi valgustunud isikute plaan. Plaan, mille eesmärk ei ole vana säilitamine. Plaan, milles ELU on taas ausse tõstetud ning surm selle osana objektiivne. Surmahirmust on saanud emotsionaalne eine, keemiatööstuste kiirtoidukettides. Vaktsiinid on saanud masside surmahirmu rahustiks. Kohviku- ja kohvikultuurist on jäänud vaid mälestuseriismed, sest meil pole aega istuda ja nautida. Tahame elada, enne kui hilja ja joome seepärast kohvi papplähkrist ning käigu pealt.

Uus Maailmakord on plaan, hoida ja säilitada planeet Maa sellena, milleks ta on loodud. Meid on liiga palju ning selle plaani eesmärk on ettejõudmine jumalikust plaanist. See on plaan vähendada tuntavalt inimolendite arvu, kasutades selleks kõiki mõeldavaid vahendeid. Tuntavamad neist on kõigile mõnda aega näha olnud. Mõningaid neist viiakse ellu lühi- teisi pikaajaliselt ning nende kõigi ainus eesmärk, on ebavajaliku osa eraldamine muust.

Võtted selle plaani elluviimisel, mida kasutatakse, on vanad ja aegade algusest aina uuesti ja uuesti läbi proovitud. Igal ajal on omad vahendid ja nende valik ei olegi nii suur kui arvad. Neil vahenditel võiks öelda, on isegi väljakujunenud ning meile, kes me praegu kehadena elu antud ülesannet täidame, sümboltähendused. Need on PIIBEL, KUULIPILDUJA ja VAKTSIIN. Kolmest piisab, et igasse ajajärku leida just see parim ning universaalsem. Hakkab keegi kahtlema, et Piibel polegi rahusõnumi kuulutaja ning võetakse appi kuulipilduja. Tahad rahu – valmistu sõjaks! Kes seda fraasi kuulnud poleks – millega läbi kogu ajaloo on inimkonda “kaitstud”. Meile osaks saav kogemus, sõltubki seepärast igavesti pöörleva eluratta tempost, mida kõige ilusam oleks kutsuda kellegi plaaniks. Hetkel on plaanis päästa maailm vaktsineerimise teel. Mis sellele järgneb? Usun, et juba suudad oletada – ühed usuvad sellesse, teised mitte. Nii kerkib tasakesi, õhkõrnalt ja kihthaaval aina ülespoole USU küsimus. Saab näha, kellel oli õigus, kui vaktsiinidega on ühele poole saadud ning tuleb valida taas piibel või kuulipidluja. Need kolm leiutist meid ainsana loomadest eristavadki, kõik ülejäänu on lihtsalt pettekujutlus, et elu saab olla parem või sitem, kui mingid asjad on või neid pole. Me käime avakosmoses, suudame ületada Maa gravitatsioonijõu ja teha muid imesid, aga Uut Maailmakorda luuakse ikkagi vaid kolme vaala turjal…

Featured

ELA VÕI OLE

Kus sa praegu parasjagu ka ei viibi, tõsta korraks, enne kui jätkad lugemist, oma silmad ekraanilt ja vaata korraks ringi. Kus sa praegu oled? Mis on SEE, mis on sinu ümber? Nii ruum, kui riided sinu seljas. Asjad ja esemed selles ruumis. Lõhn, temperatuur ja meeleolu. Vaata seda kõike enese ümber ja mängi kaasa üht mängu.

Kõhklemata on selles ümbritsevas kohas midagi, mis sulle kohe silma jääb ning millest sa oleksid nõus silmagi pilgutamata loobuma. Nimetame selle näiteks kas täiesti tarbetuks või lihtsalt ülearuseks. Vaata, kui palju sarnast “pahna” veel sinu ümber leidub. Vabane sellest mõttes ja anna ära, loobudes sellest alatiseks. Kui oled niimoodi ruumi teinud ja selgust saamas, mana enesele siitpeale, et Universum on teinud sinuga diili. Sa annad midagi, mida sa ei vaja, ära ning saad selle eest vastu ühe elupäeva.

Vaata nüüd palun selles ruumis ringi selle pilguga, et anda kõigele tähtsus sinu elus. Vaata seda “asja” oma silmadega, mis sulle praegu pähe tuli ning tee otsus. Otsusta, kas sa valikolukorras võtaks selle asja, või ühe elupäeva. Kui sa niimoodi ringi vaatad, näed sa tõenäoliselt paljut, mille vahetaksid parema meelega elupäevadeks. Edasikestmiseks.

Vaata nüüd palun enda ümber ning leia seal miski, mis on sulle sedavõrd eluliselt oluline, et sa oled valmis selle nimel andma päeva oma elust? Mõtle oma elule sedasi, et lühemaks saab see jääda ainult lõpust! Vahepeal ei võta sinult keegi minutitiki ära. Ela! Aga kui sul pole kindlat kava, kuidas sa hirmu ja valuta kavatsed loobuda ja lahkuda siinsest ja praegusest, et liikuda paigale tardumata pidevas muutumises järgmisele teekonnale, on see võti sulle abiks.

Mõtle end tagasi oma sünnihetke. Mõtle enesele nüüd kõik see, mida silme ette manades tunned olevat väärt loovutamaks päev, teine, kolmas, neljas, nädal, kuu, aasta. Need lihtsalt kogunevad oma miinusmärkidega su elu lõpuotsa bilanssi. Kõik inimesed sinu elus kes olnud, on või alles tulemas, siia alla ei lahterdu. Küll aga nende mõju sinu otsustele, mis on pannud sind ihkama, soetama, ahnitsema ja pingutama. Varastamagi mõnd.

Vaadates nüüd enese ümber, ütled sa hinges rahu tundes, et miski materiaalne pole tegelikult käeulatuses selline, ilma milleta sa ei saaks eksisteerida. Olgu. Mõtle end siis ihuüksi, ihualasti sellele planeedile ning kõigele, mida inimene on loodud oma abituses vajama. Toit – sama enesestmõistetav nagu seegi, et sa ei tea mitte iialgi, kui palju sa seda eksisteerimiseks päriselt vajad ning millisel kujul. Kes on see, sinust targem olend, kes tohiks sulle öelda, mida ja kui palju sa võiks või peaks sööma? Kui see sinust targem olend ütleks, et viis kuuendikku sellest, mida sa omale suhu topid, tapab sind aeglaselt – seesmise sihikindlusega? Iga hommikusöök võtab vähemaks ühe päeva su eluaastatest, lõunasöök kaks päeva sulle elada antud ajast ning õhtusöök nädala? Mõtle! Tule tasakesi, lõpuotsast siiapoole, kus sa täna oled ja kaalu hoolega, kas nimetaksid selle eluenergiaks? Elu enese energiaks. Selleks, mis enese sisusse minnes iial otsa ei saa. Ka kõige peenema nõelaotsaga tehtud silmaga nähtamatu torge, milles iganes, on jälg aines. Milleski, milles oleva torkejälje väiksuses on lõputus ja kestev ning süvenev sügavus. Nõndasamuti on ka avarusega ja selles edasiliikumise jooksul kogetava lõpmatusega. See pole lihtsalt miski su pea kohal, sest sellesse lendudes, aurustudes või haihtudes, liigub pisimgi osake lõputu avaruse lõpmatusse. Vastupidiselt torkesügaviku aina kitsenevale lõpmatusele.

Olles selles kõiges jõudnud taipamiseni, kus on su koht selles kõiges täna, pead sa tunnistama, et oled suure vale kuulutaja iseenesele. Sa ei mahu nõelatorke otsakese kitsenevasse lõputusse, nõndasamuti nagu ei jätku sind avaruse täitmiseks. Miks? Sest sa mõtled sulle sobivaid mõtteid. Neid, millistest sa aru saad. Peaksid aga mõtlema asjadele, millest sa aru ei saa. Ei eksisteeri mitte midagi kogu lõputuses, millele käega lüüa ja öelda, ahh ma ei saa aru. Proovi. Proovi mõelda iga kord käega lüües, et mis takistab mul sellest aru saamast. Sa ei pea mõtlema end ebatäiuslikuks, küündimatuks ja saamatuks. Rumalaks, teistest halvemaks või väljaheidetuks. Ole enda vastu hea ja tunnusta end alati, kui tunned imestust, sestap püüa imestada. Kasvõi sellegi üle, et just nüüdsama tuli sulle pähe üks pagana hea mõte. Ela või ole. Mõelda, et need on üks naise ja teine mehenimi, ei osanud ma isegi, kui pealkirja kirjutasin. Mõnikord kirjutab inimene loo ja paneb sellele pealkirja, teinekord vastupidi – kirjutab pealkirja ja hakkab siis vaikselt minema. Viimane on levinud aja- esimene ulmekirjanduses. Siinne pole seda ega teist. See on lihtsalt mõte

Featured

MOSKVA, 9.MAI

Küsisin otse, kui järjekordne riigireetur oli kinni võetud, et mida üks inimene peaks tegema või tegemata jätma, et mitte sattuda libedale teele, mis viib pikkadeks aastateks järele mõtlema. “Ära mine Venemaale” oli lühike vastus.
Eesti ohvitserina olin sealtpeale leppinud, et naabrite juurde minekuks, selleks eluks antud päevade jooksul, ei ole vaja isegi mitte põhjust mõelda.
Viimati käisin Venemaal 10 aastat tagasi.
Peterburis.
Külastasin taastamistöödes olevat Peterburi Jaani kirikut. Päeval, kui sinna oli just kohale jõudnud orel.
Käisin Marinski teatris, “Luikede järve” vaatamas. Unustamatu elamus.
Ermitaažis, Tsarskoje Selo-s ja paaris väga heas restoranis. Ehe aristokratia.
Žigulidega kihutavad taksojuhid purssisid soome keelt ja taevast sadas detsembrikuu alguse esimest märga lobjakat. Ei mingit vahet Tallinnaga.
Sellest külaskäigust mäletan, et kohalik kultuurikoordinaator soovitas ja juhatas meid kohta, nimega “Teplo”.
See oli eksterjöörilt sarnane kompleks nagu Tallinnas on Kentmanni tänava sisehoovidega “nõukogude aadlipesad”.
Juttude kohaselt, oli selle kompleksi, kus said nii tööd kui peavarju kümned inimesed, rajanud kaks niinimetatud oligarhhi. Mehed, kes kogu oma lapsepõlve ja nooruse enne oligarhhideks saamist, olid veetnud lastekodus.
Nad rajasid sellesse terrasiitkrohviga kaetud kõrgete lagedega massiivsesse arhitektuuriansamblisse nii korterid, lasteaia kui kohviku ja restorani.
Kõiki töid tegid sealsed asukad. Noored, kes olid saanud täisealiseks ning kelle lapsepõlv lastekodus otsa oli saanud. Nüüd oli neil koht, kus elada, teha tööd ja luua oma pere.
Millal iganes sa Peterburi satud, leia see koht kesklinnas, Vladimir Nabokovi muuseumi lähedal ja mine kindlasti. Seal on vene-prantsuse-itaalia köögi ristatud virtuoosne kokakunst, segatuna pärisarmastuse ja hingesoojusega, mis annab nime sellele hingepuudutavale, inimese loodud tänulikkusele. Sellist teenindust sa mujal Venemaal ei näe.
Meenutan, et minu reis Peterburi toimus dekaad tagasi. Võib vaid ette kujutada, et tõenäoliselt on see kõik täna räämas ja laudadega kinni löödud akendega vana sara, sest me oleme neile kuradi venelastele sanktsioonidega koha kätte näidanud. Las raisad virelevad nüüd! Nii me lehest loeme.
Kaitseväes tegevteenistuses olles, olid välisreisid mitmetesse riikidesse, Venemaa mõistagi nende seas, keelatud. Täiesti mõistetav ja igati loogiline nõue, et hoida inimesi millest iganes ebavajalikust, kättesaamatus kauguses.
Tänavu möödus viis aastat minu reserviminekust ohvitserina, kümme aastat viimasest Peterburis käigust ning kolmkümmend aastat viimasest visiidist Nõukogude Liitu. Moskvasse.
Siis käisin seal Tartu Kunstikooli kolmanda kursuse õppurina vaatluspraktikal. Selgitusena olgu siis öeldud, et see tähendas mitut nädalat lusti, kastaniõitesse uppuvas maikuises Moskvas.
Ekskursioone ja kümneid näituste, galeriide ning väljapanekute külastamisi ennelõunal ning kirglikke tutvusi ilusate vene plikadega metroos, tantsupidudel ja parkides, kus noored sel ajal spontaanselt kogunesid.
Tänu sellele vaatluspraktikale, mille raames oli mitu päeva tutvumist Kremliga, vastasin ma mõned aastad hiljem Kunstiakadeemia lõpueksamil kunstiajaloos jopanud piletiga just seda episoodi kultuuriajaloos. Kangilaski pani viie, sest mul oli kõik veel nii hästi meeles.
Minu sünnilinnast on pärit üks eriline ja ainulaadne spordimees. Alal, mida enne ja peale teda, ei ole teinud mitte keegi. Sööstlaskuja Aare Tamme.
Mees, kes on laskunud suuskadega mööda lumist mäenõlva kiirusega kakssada üksteist kilomeetrit tunnis. Selle mehega koos, ei karda ma ette võtta mitte midagi. Nii tuligi meile läbi mäesuusaspordi rahvusvaheliste koordinaatorite, küllakutse Võidupüha tähistavasse Moskvasse.
Nii kuuma kartulit, ei ole ma peos veeretanud teab mis ajast. Minna või mitte? Küsida kelleltki nõu või mitte? Astuda igaks juhuks läbi Kaarli puiesteelt ja meldida oma plaan? Kellele – kui just sealt majast on tabatud pooled iseseisvusaja ülejooksikud?
Otsustasin olla turist, pidada vastu piinamistele kinnilangemisel ja läksin.
Georgi lindiga ehitud slaavi kaunitarid punastes stjuardessivormides, ei hoidnud end tagasi naeratamast ja soovimast head pidupäeva. Teise Maailmasõja lõpp on venelaste jaoks aasta tähtsündmus kohe kindlasti.
Tähtsündmuseks ei tee seda mitte niiväga sõjaväeparaad või muu maailma huvi seal vurava uue sõjatehnika vastu, vaid inimesed. Sajad tuhanded igas vanuses inimesed, sammumas mööda Tverskajat, kandes käes oma lähedase, kalli inimese pilti. Neil piltidel, tead küll, need natuke imelikkude nägudega vanaaegsetel fotodel olevad inimesed, olid ühtäkki sulandumiseni sarnaste näojoontega nende näos, kes pilte kandsid. Nägin eakaid ja päris pisikesi inimesi, viisnurgaga pilotkad peas ning mingi eriline tunne silmis.
Ma olen Eesti patrioot. Olen sügavale südameni ja tagasi nii sinimustvalge, kui veel saab olla.
Ma armastan Eestit, tegemata täna välja sellest, kes on siin ajutiselt riigitüüri juures või peab end muidu maavalla omanikuks. Seal aeglaselt sammuvas rahvasummas, keset Georgi lintide ja pilotkadega venelaste massi, ei tundnud ma end aga esmakordselt ebamugavalt. Vastupidi, see oli liigutav üksmeel, mille keskel tundus korraga mõttetu igasugune tõmblemine.
Kõik need sanktsioonid, mida me nagu pudenevate lehtedega vana kasevihta, külmas saunas, muu maailma naeruks, vastu perset peksame. Sest kõik teised Euroopa riigid ajavad Venemaaga nägu naerul asju rahulikult edasi. Usun, et seda nägi oma silmaga ka Kadrioru delegatsioon.
Ma olen alati uhke eestlane, sellele vaatamata, mis minu riigis toimub, sest inimesed, kellega ma kogu maailmas suhtlen, usaldavad mu selgitusi toimuvast.
Eesti rahvas saab ammu aru, et siit edasi samamodi minnes, muutub mitte aastate vaid minutitega absurdseks infantiilne veendumus, et kõik teised on valmis meie pärast sõtta tormama. Sealsamas, kus me ise lambanägudega töllidena, käed kohmetult rippus vaatama jääme.
Isekeskis, nagu koolikiusajad üksteise seljale kriidiga roppusi sodime ja kogu maailmale seletada püüame, et ühed tohivad ja teised ei tohi mõelda, tunda ning arvata.
See, mida Eesti õukonnameedia teeb täna EKRE-ga, ei riiva mind isiklikult eestlasena kusagilt servast. See kõik on ju lihtsalt mäng. Näitlik muretsemine, õigustamaks oma kohta soustipaja esireas, et kõht täis ja tunne turvaline oleks. Tegelikult on see algtaseme õpikunäide sellest, mida meist kordades suurema õukonna meedia, kogu maailmale maalida suudab. Kui vaid soovib. Vanasti olime kõik koos fašistid, nüüd püüab osa Eesti poliitilisest klikist, kellegile tõestada, et nemad ei ole, aga need teised eestlased on. Täpselt nagu neljakümnendate küüditamise aegadel. Kullakesed, saage ometi aru, et see, kes “appi tuleb” ei tõtta tampima konservatiive või liberaale, hetero- ega geimehi.
Klassiruumis, kus ei valitse enam mingit korda, jäetakse kõik peale tunde!
9.mai on Venemaal suur riiklik pidupäev. Euroopaski püütakse seda pidu pidada euroopa päevana ning see idee iseenesest ei ole vale. Tähistada venelastega hea läbisaamise nimel poliitiliselt korrektselt midagi, mida on raske otse nimetada. Võiduks Saksamaa üle.
Sinna koer maetud ongi!
Venelased räägivad vaimukaid juudi anekdoote mistahes seltskonnas täna ja hommegi, aga sakslased ei julge veel sada aastat seitliga tukka ega huulevuntse kasvatada.
See ongi võit, mida venelased tähistavad. Vabadust, teha nalja. Sõna on vaba…

Featured

FAKEBOOK

 

FAKEBOOK on avalik ja kõikidele soovijatele tasuta loetav kirjaplokk, kuhu tehtud ülestähendused ja ääremärkmed on viimseni kohustustevabad ega pretendeeri tunnustusele.  Mida inimene ise ei soovi avalikult öelda, seda ei pea ta avalikult ütlema. Samuti on see ka lugemisega. Lugemine ei ole kuulmine, kus pole valikuvõimalust ise otsustada, mida kuulen ja mida mitte.

     Elame väga huvitaval ajal, sest tähtsam kui see mida öeldakse, on tänapäeval ütleja persoon ja positsioon. Sellepärast janunemegi kõik sõnavabadust.

Mõtlen selle all SÕNA VABADUST. Sõna õigust sõnana elada. Nii riigi põhiseadus kui hall dressipluus loosungiga SÕNA ON VABA, annavad igale kirjutajale õiguse kasutada vabalt IGA SÕNA. Aitäh selle eest!

STUUDIO

Vähem on rohkem

Teekond täiuslikkuseni kestab igavesti. Igas joones mis silmaga näha, on palju rohkem kui üks kriips. Nähtava joone ülesanne on puudutada õrnalt neid jooni, mida silm ei näe. Joonistamine on kujutlemine ning kujutlemine on ausam hariliku pliiatsiga joonistatud fotost. Teha nii vähe kui võimalik, et saaks tehtud nii palju kui vajalik, ongi see mis teeb joonistaja olemise stuudios kordumatult eriliseks.

Sul võis tekkida soov…

Jah, need joonistused on otsimas omale uut kodu. Vali välja ja räägime sellest.

Või soovid olla modell ja saada osaks kunsti tegemise loost? Tere tulemast