Featured

FAKEBOOK

 

FAKEBOOK on avalik ja kõikidele soovijatele tasuta loetav kirjaplokk, kuhu tehtud ülestähendused ja ääremärkmed on viimseni kohustustevabad ega pretendeeri tunnustusele.  Mida inimene ise ei soovi avalikult öelda, seda ei pea ta avalikult ütlema. Samuti on see ka lugemisega. Lugemine ei ole kuulmine, kus pole valikuvõimalust ise otsustada, mida kuulen ja mida mitte.

     Elame väga huvitaval ajal, sest tähtsam kui see mida öeldakse, on tänapäeval ütleja persoon ja positsioon. Sellepärast janunemegi kõik sõnavabadust.

Mõtlen selle all SÕNA VABADUST. Sõna õigust sõnana elada. Nii riigi põhiseadus kui hall dressipluus loosungiga SÕNA ON VABA, annavad igale kirjutajale õiguse kasutada vabalt IGA SÕNA. Aitäh selle eest!

KREATIIVPANK

Jah, ma asutasin panga!

Eesti Kreatiivpanga

Vajadus sellise panga järele, oli end karjuvalt tõestanud ning aeg selleks oli viimaks küps. Kreatiivpank on asutatud kõigi huviliste hüvanguks ning eesmärgiga saada väga suureks.

Kreatiivpanga moodustavad selle osanikud ning asutajad. Kui andmeregistrites täidetud lahtrites olevad asutajate nimed on avalikult leitavad ja nähtavad, siis osanike seltskond on ja jääb alatiseks haaramatuks. Eks ta nii on tegelikult ju kõikide pankade puhul.

Osanikud on vabatahtlikud ning nende osalusvõti kreatiivpangas on konfidentsiaalselt personaalne. Osanikuks Kreatiivpangas võib saada igaüks kui ta seda soovib, täita on vaja vaid ühtainust tingimust, mis on Kreatiivpanga eesmärk ja moto.

Kreatiivpank on ideede inkubaator, kus haudemunadele templeid ei lööda. Meilt võetud teene osutatakse alati konfidentsiaalselt ja anonüümselt, sest nii jääb võitjaks klient. Kui need, kes sinult tegutsemist nõuavad peaksid mistahes põhjusel kõhklema, kas oled ikka sina ise selle looja, võid olla veendunud, et autorluse au jääb alati sinule.

Kreatiivpanga tegutsemispõhimõte on lihtne:

Sa vajad kiiresti või kaugemas perspektiivis õigeid vastuseid küsimustele, parimaid ideid millegi korraldamiseks, sooje soovitusi edukaks tegutsemiseks või juhiseid võidukaks ettevõtmiseks? Kirjuta mulle: hannes@kreatiivpank.ee ja kirejelda, mis ülesandega sa silmitsi seisad. Sõltuvalt sinu soovi iseloomust ja vajadustest, moodustab Kreatiivpank meeskonna, kes sellega tegelema asub. Sinu sooviga tegeleb valdkonda tundev parim spetsialist või mitme valdkonna usaldusväärsed professionaalid. Sisuliselt võiks öelda nii, et sinu töö teevad ära teised, jättes kogu auhiilguse, autorluse ning võiduloorberid sulle. Sinust saab hinnatud ja loovvõimekas tegija. Sa saad oma rõõmsaks tegeva teenistuse ja edukaks muutuva karjääri ning ja mitte keegi, mitte kunagi ei saa teada, et oled olnud Kreatiivpanga klient.

Miks me seda teeme?

Meil on imetud asjade imetlemisest ja ilmetutest inimlikest pusserdisest ükskõik millises valdkonnas, villand. Me ei soovi anda hinnanguid, sekkuda, konkureerida, võidelda ega võistelda. Tahame teha oma harjumuspärast argipäevast tööd, aga selle kõrval õnnest joovastudes luua. Luua sõna otseses mõttes hoopis uut elu. Rahavaba, kui nii võib öelda. Jõudmaks edasi ja kaugemale rahajumala rähklevate preestrite ja end välise edu särast motiveeritud preestrinnade paigal loksuvast keskpärasusest ja kopeerimisest. Tõestame, et kui on idee, pole rahapuudusest põhjust rääkida.

Mida me sellest saame?

Rahu. Rahulduse. Ressursid viljakaks ühiskonnaks kasvamiseks ning tõelise vabaduse. Me et tee seda teenistuse pärast, ega osuta oma teeneid neile, kelle ainus eesmärk on mõõdutundetult teenida. Oleme selleks vägagi kompetentsed, et tunda ära need, kes vajavad meid koostööpartneritena, loomaks üksnes materiaalseid väärtusi ja omakasu. Kreatiivpank seisab heade tavade eest ja lihtlabaste ideevaraste jaoks on meil mõjus ja õpetlik häbipost.

Me oleme valmis ja juba tegutseme. Sinu järgmine õnnestumine on meil juba olemas! Juriidiliselt on Kreatiivpank mittetulundusühing kelle sooviks on välja kasvada paremaks ühiskonnaks ilma võistluseta, kes on edukam.

Kreatiivpanga eesmärk on puhas õnnetunne ja selle loomine kõikide jaoks.

LAUPÄEVANE LUGU

Nad tundsid teineteist juba koolipõlves. Vist üksnes kroonu-aeg, viis nad teineteisest põgusaks kaheks aastaks lahku. See oli omamoodi aeg. Keegi ei uskunud sellesse, mida loodeti ning ei juletud loota seda, millesse usuti.

Tänaseks on neil kõik see väikekodanlikuks väliseks väljundiks vajalik olemas. Nad elavad koos oma armastatud naistega ning kasvatavad tublisid lapsi. Neil on töö ja sissetulek ning mis peamine “munad”. Nende arusaamad on suuresti kattuvad ning ainus teema, milles vahel vaieldakse, on popmuusika ajalugu. Täpsemalt konkreetsete helipalade salvestusaastad, musakandjate ilmumisajad ning muu hobimelomaanide virgutav snobism. Nad käisid peaaegu igal pühapäeval Harjumäe vinüüliturul ning küünlakuul Tartu Maratonil.

Seekord oli tegu laste sünnipäevaga. Uue, männimetsa arendatud madaltiheda elurajooni ilusasti pügatud muru ja grääzinipikkuste elupuudega piiritletud krundi keskel suveterrassil, oli kaetud laud.

Laual seisid suured moodsad aianõud. Värvilisest klaasist boolinõu, salatikausid ning trendikad taldrikud, disainkahvlite ja nugadega. Pereema oli küpsetanud moodsa hapusaia ja lõiganud lahti turult toodud suvise loodusrikkuse. Värsket kurki ja värskelt soolatud kurki. Sparglit ja maheporgandit. Koriandrit ja noori kartuleid tilliga. Maasikas ja arbuus ning Juustukuningatest paar pere lemmikut ning tiganuku soovitatud uudistoode.

Nende lapsed olid kuidagimoodi selliselt kasvanud, et kokku saades sõideti jalgrtataste või rulluiskudega, kihutati tõuksidega või toksiti plastreketitega polüesterpalli. Nad ei näppinud telefone ega vaadanud toas ninad vastu seinasuurust ekraani, jaapani animatsiioone.

Kodulooma omamine ja armnastus loomade vastu üldse, oli kummaski peres nii iseenesest mõistetav, et elektrimootoriga värava sulgumise klõpsatusega samal sekundil, lendas vüõõrustajate koduhoovi rohelusse ka sedaani tagaluugist välja päästetud truu neljajalgne. Mõistagi polnud vaja osapooltel laskuda elementaarselt mõistetavasse ning külaliste Rotweileri ihuhädade puhuks, oli kaasas nii kühvlike kui kilekott. Nii nagu ühel enda kaudu teistest lugupidaval koeraomanikul muiste.

Istuti ja oldi. Välitingimustesse sobivatest õuekõlaritest mängis tasa ja naabreid segamata sulnis lounge-list ning erilise sündmuse puhul, olid lisaks murusse peitunud õueleedide kollakale kumale vabisemas ka roovarrega õlitõrvikud.

Lapsed toimetasid oma. Väiksemad käisid vahepeal end emade vastu nühkimas ja sosistasid midagi kõrva. Mille peale noored nägusad emad nagu ikka reageerivad. “No lähme käime siis koos ära, kui sa tuld põlema ei osanud panna”

Korraga nägid kõik midagi rabavat ja ootamatut

Kogu õhtu veneetsia lõvikujuna vaid silmadega ümbrust jälginud koer, oli kõikidele märkamatult vaikselt irdunud ning hiivatud vabaduse endale mõistagi seikluseks mõelnud. Midagi kopsakat, ilast ja mullast määrdunud võimsate lõugade vahel, puges ta kõrvalkrunti eraldava laudaia alt tagasi hoovi. Ilmslegelt oma teost pöörases vaimustuses, raputas ja rassis ta oma kõigi ehmatuseks kusagilt saadud saaklooma.

See osutus umbes mõnekiloseks küülikupapaks

“Raisk. See on naabrite küülik!” vakats majaperemees ning  “……”  hingas ehmatusega sisse koeraperemees. Kahe sekundi möödudes, olid mehed püsti ning kuulekalt tardus ka neljajalgne murdja. Peremehe käsule truult alludes, pani ta murtud ja nässerdatud küüliku mõnemillimeetrisele murukamarale.

“Ohhhhkurat küll” ahastas nüüd koeraperemees ning “……” hingas raskelt välja majaperemees. Ilmselgelt oli olukord rohkem kui mädane ja sant. Elutu pikk-kõrv oli imetoredate naabrite perelemmik ja laste armastatud hoolealune. Naabrid ise viibisid parasjagu teises Eesti otsas oma moodsate sõprade juures. Olles palunud aegajalt pilk peale visata ka oma küülikutemajale ning vajadusel peoga pruukostiga turgutada. Olukord oli otseöeldes rohkem kui piinlik ning rõõmsast chill-out õhtust oli saanud ilmsi asetleidev õudusunenägu.

Vahemärkusena olgu mööndud, et alkohol kahjustab inimeste tervist. Kui see kahjustus aga peataolek juhtub olema, võib temast vastupidi, leidlikkuse võti ja mõnegi situatsiooni kehvadest valikutest parima lahenduse pakkujaks kujuneda.

Nii võtsidki kaks sõpra universumist saadetud idee ellu viia. Garaažis asuv kätepesunurk lõi laes lahvatanud päevavalguslampidest särama nagu operatsioonisaal. Kraanikausi äravool suleti ning vesi selles segati laimilõhnalise Fairy-ga…

Kui jänkupapa oli vahutavast veest läbi käinud ja puhta veega loputatud, ei näinudki ta enam nii armetu ja murtud välja. Pereema loal kasutatud föön ning koolutuskamm, andsid talle aga suisa chinchiljaliku uue kasuka.

Nagu naabrid olid palunud – vaadata kuidas küülikutel läheb, nii ka tehti. Mindi naabri hooviväravast sisse ning pisteti kadunuke puuriuksest sisse. Seal ninad lidus vurre liigutava seltskonna rahustuseks, ka suur peotäis värsket naati.

Õhtu möödus vaikselt ning varsti mindigi laiali

Kahe päeva pärast, olid naabrid tagasi kodus. Rõõmsad käeviiped ja naerusuine kokkuhoidmise tunne, nii nagu ennegi. Kõik oli hästi. Linnud laulsid, kusagilt kostus muruniitja põrinat. Kellegi aiast kandis tuul ninna kõhna grillilõhna.

“Naaber tuleb” ütles pereema kaasale ning mõlema kerest käis läbi jõnksakas.

Kui naaber tuppa oli astunud, ei näinud õhus olevat midagi sellist, mida võiks nimetada või saaks pidada kuidagi tähelepanu äratavaks. Heade omavaheliste suhete kvaliteet oli olnud aastaid ka tagaselja siiras ja austav.

“Mõtlesin, et pean ka teiega jagama mis uskumatud lood maailmas aset leiavad” alustas naaber. Mõistagi oli selle peale silmissse tekkinud uudishimu täiesti siiras ka vastuvõtjate nägudes.

“Mul on ju need küülikud eks” alustas loo jutustamist naaber. “Eelmisel nädalala, enne kui perega Setomaale läksime, oli meie Ossu hinge heitnud” jätkas ta. “Matsin ta koos poisiga sinna aianurka pojengipõõsa alla  ja pidasime isegio väiksed peied, sest pisike plika oli südamest murtud”. Pinge pererahva kehas hakkas nende endi meelest juba tasapisi näonaha alla veresoontesse kogunema.

“Tulime eile tagasi koju. Läksin jänestele rohtu viima ja sain šoki” jutustas aina elavnev naaber. “Meie kadund Ossu, kes mahagi maetud ja kelle matusedki peetud, oli jälle puuris surnult külili”

 

 

COSA NOSTRA DAMUS

Olin siis pisut üle poole sajandi elanud. Elanud elu, mille olin viimse sekundini ise valinud. Nii ilmaletuleku kui kõik sellele riburada järgnenu. Sekund sekundi, tund tunni ja aasta aasta järel.

Kokkupuuted inimestega käisid kogu selle aja jooksul justkui mingi võrrandiga läbi korrutatud koefitsendi alusel. Nagu kõikidel inimestel läbi terve aja. Ikka olid liidetavad ühes, summa teises ja võrrandi tundmatud kusagil vahepealses etapis. Nõnda samuti oleme me kõik ja olin isegi, alati kellegi võrrandis tundmatu. Andekamate loovusest nõrguvates huupioletustest kuni puupeade monoliitsete malm-mänguasjadeni.

Kui kõik ootamatult nagu reegel seab algas, oli üldrahvalikku massilist hämmeldust isegi imekspandavalt vähe. Neid kes ammuli sui tarduvad, kui peale lehtede langemist ootamatult lund näevad sadama hakkavat, ei ole tegelikult nii palju kui arvatakse. Inimene teab, et asjad kulgevad alati spiraalipidi. Mis kunagi olnud, tuleb oma õigel ajal taas ja uuesti ning uuesti. Kus on tühjus, on võimalus ja ruum millegi tekkimiseks ning seal kus midagi juba olemas, elab niikuinii rahulolematus ja millegi muu ihalus.

Ma elasin selle üle ja läbi ning räägin ainult iseenda tulevikukogemusest. Sel kõigel polnud olnuga ega olevaga tegelikult mingit pistmist. Seepärast ei saa siit otsida ega ka leida mitte ridagi ühestki sangarist. Uskumatuna tundunud perspektiiv sai seetõttu väga ootamatult realistlikuks tegelikkuseks. Ei valusam kui võiks karta ega ka ilusam kui sooviks paluda. Eestist jäi alles vaid termin, elektroonilise varamu veergudel ning täht legendide kartoteegis Atlantise, Bermuda, Chupacabra ja Dallase mõrvaloo kõrvale. Selles keeles räägitut ei mõista keegi ning tema kunagisest eksistentsist huvitub vaid pisike punt entusiastlikke snoobe. Õieti kuhtus see keel aegapidi ja hääbumishoogu kogudes juba pikalt. Temast sai meeleolude väljendamise ning enesekeskse edeva olelusvõitluse valikuteta vahend. Oma liigi keskel verbaalset amokki joostes, ise ellu jäämine.

Inimesed ei hoiaks vanast kinni, kui nad usaldaksid uut millest haarata. Inimese soov on inimlik – ta vajab kogemuse loodud tunnet. Seepärast kerkivadki esile ja saavad silmapaistvaks need, kes uuest esimesena haaravad ning kaemusliku kogemuse võrra minimaalsegi edumaa saavutavad. Hämmastav seejuures on tõsiasi, et motiiv selleks on väga primitiivne. See on sõnul seletamatu edujanu, mis konstrueeritud loogikale nõjatudes, ühele liigile elujõu ja kestvuse annab. Nõnda ihalebki liik oma eksistentsiks mitte mitmeksisust vaid konstitutsiooni. Niinimetatud põhiseadust, mis tegelikult pole midagi muud, kui sarnase liigi põhiseadusest tehtud koopia või selle mugandus. Seepärast tõusebki aegajalt mõni käsi, et küsida luba põhiseaduse või selle paragraafide muutmiseks, nagu oleks see midagi obligatoorset.

Ma olin Eesti riigi Põhiseadust sirvinud.

See on aus hinnang nii iseendale kui põhiseadusele, sest see polnud esimene ega jäänud viiimaseks üllitiseks, mis meeli paelumata pooleli jäi. Lugedes elu jooksul mitu korda kaanest kaaneni läbi Dumas “Kolm musketäri” õppisin ma kõike konstitustioonilist palju rohkem. See köitis ja haaras kaasa seiklustesse, mille väljamõeldud tegelased olid usutavamad ja situatsioonid tõelisemad kui üheski põhikirjas. Kui konstitutsioon oleks elav dokument, mitte peenekoeline uustestamentlik pusserdis eliidi eneseõigustuseks, ei kukuks kokku ükski riik.

Paraku XXI sajand sellega ajalukku läkski, et kõikide virnadesse seisma vorbitud  kokkulepete murdmine, algas juba enne kui tint  kuivada jõudis.

Nii, nagu sportmängudes, kus meeskonna treener saab võtta minutilise vaheaja, said ka riigid kahetuhande kahekümnendal võtta “time out”-i.

Kogu maailmas sel hetkel eksisteerinud riigid said selle mõttepausi, et teha uus plaan võidukaks jätkamiseks. Palju see pallimängust ei erinenud. Oli riike, kes visandasid vildika vilistades valgele tahvlile kiirrünnakute kombinatsioone ning läksid jätkama va bank. Oli riike, kes proovisid taastumiseks puhkehetki välja petta ning visklesid siis vigastust teeseldes murul ning nende trikk toimis, sest just säästetud jõuvarud viisid võidule. Nii neid kui teisi ühendas üks ühine nimetaja. See nimetaja oli meie. 

Neil polnud otsustavatel hetkedel sooja ega külma vastasmeeskonna fännide bööööööst ja vilekoorist. Neid ei puudutanud miski muu sel hetkel maailmas toimuv – üksnes üks ja ainus ühine eesmärk. Enne seda olnu ja peale seda järgnev, muutus ilma igasuguse konstitutsioonita selleks hetkeks tähtsusetuks. Kõik hingas ühes nagu hästi funktsioneeriv kops, mille rakud ei hakka poolel teel ootamatult maksarakkudeks.

Need kes seda suutsid, jäid kestma, sest toimib see, mis looduses töötab. Sipelgakuninganna või mesilasema ei rända ega lenda üksinda meetritki. Munemisest, oma ainsast eluülesandest rääkimata. Hool, reaalne mitte sõnademulin, tööliste ja korravavurite eest on valitsejannade elu või surma küsimus.

Uskudes, et olulisem töölistest on see, et töö saaks hästi tehtud, õnne ei too.

Sipelgad tassiks mesipuud okkaid täis ja mesilased kleepuksid kuklasepesa sissekäiguavadesse magusateks troppideks.

Eestiga läkski seepärast täbaralt.

Kui teised möllasid spordiplatsil või elasid röökides omadele kaasa, istus Eesti pea õlgade vahel rahvasummas. Marlimask püüdlikult ees. Püüdes pingsalt selgusele saada, kellel parasjagu parem seis on, et võitjate poolel olla.

Eesti teadis, et võitjad teevad suure peo mille pohmell kestab nädalaid, kuni viimaks nagu kihisev Alcaseltser argipäeva poolt alla neelatakse. Eesti ei saanud päris kõikidest ülistuslauludest aru. Ei mõistnud päris lõpuni ka tuututavate autodega linnatänavate ummistamist ja vitriinakendesse visa kivide loopimist, kuid tegi siiski õnnelikku nägu. Püüdis olla nagu võitja. Käituda nagu võidurõõmust hullunud võõrad, aga maarjamaalase madalat profiili hoides.

Ta käis mööda pummeldavaid trotuaare ja pressis end pidutsevates parkides läbi lagastava rahvamassi, aga ta polnud seal sellegipoolest mitte keegi.

Kaotajad elasid end samal ajal samamoodi välja. Inimeseloom on juba kord selline, et tahab auru välja lasta.

Nii põrnitseski ennast Skype-i leiutajana igas maailma otsas tutvustav Eesti, teiste Insta-pilte ja ei teinud vahet. Peopildid olid identsed nii kaotajatel kui võitjatel.

Vaid laamendajate lokkavas lagas lootust otsivate luuameeste, üksikud figuurid, magava marodööride armee magus norskamine kõrvus. Seal kusagil selle sodi keskel, ühel enamvähem säilinud pargipingil ta istub. Ta ei tea mis maa see on ega sedagi kus linnas ta viibib. Tal on kõht tühi ning pole saanud ei pesta ega peldikusse. Kaks läbitõmmatud hoora, kes mööda minnes keskelt murdunud Kentile tuld tahavad, ei saa Eestilt sedagi, sest ta ju ei suitseta. Teeks küll ühe, aga kui on keelatud ei maksa.

Arva, mida ta tegi, kui viimaks peale kogu seda läbi elatut omade keskele tagasi jõudis?

Jutustas pikalt, kuidas tal oli väga palju olulisi ja huvitavaid kokkusaamisi. Võitjate presidendi, peaministri, väravavahi, kesktormaja, võiduvärava autori ja muidugi sadade õnnelike inimestega, kes kõik osutusid suurteks Eestimaa sõpradeks.

Kokkuvõtteks mõtleb ta jutustades hoogu sattudes ka selle välja, et edaspidi tehakse riikide vahelist koostööd, mille eesmärk on muuta spordis reeglid nii, et nõrgemad ka võidaksid ning tõstab kobarseadusega ka tervisejooksu aktsiisi. Me tahame ju võita?

Alles XXII sajandil jõuab siin aladel elanud rahva kultuuriteadvusse taipamine, et inimesed ei vaja selliseid mõisteid nagu tööpuudus ja töötu. Inimene on loomult looja ja tal on nokitsemist niikuinii. Kui muud pole, siis niidab kasvõi kodukrundil muru.

Töö ei lõpe iial ja seda kogu planeedil.

Viimaks taibatakse, et kui tuleb kihu kirjutada kokku parem ja pisikutekindlam põhiseadus, on igal inimesel õigus elule, kõige selle sisse käivaga.

On üksnes üks ja ainus paragraaf ja see on, et keegi ei otsusta teise eest tema elu ega saatust. Sellest saab alguse riik mitte regulatsioonist, kui palju inimesi päevas tohib Saaremaale astuda, et see viltu ei vajuks…

Mäletan sõpra, kes kunagi aastaid tagasi kurtis, et piinlik on. Piinlik on elada ja mõelda, et maailma metropolides ja muudes suuremates- ja pealinnades elavad inimesed on uhked. Uhked, et nad on moskvalased, njuujorklased või võrukad. Nad ei häbene oma kodulinna, sest nad ei häebene selle linnapead. Edgar Savisaar oli siis Tallinna linnapea.

Mäletan, et lohutasin teda tookord, et mitte miski pole igavene. Täna on Tallinnas nime poolest haldusüksusena kesklinn, aga varsti on kogu Tallinn Kesk-linn. Sealt edasi ei ole ka Järvamaa enam kesk-Eesti, vaid Kesk-Eestiks saab kogu maa.

Sealtpeale olengi hakanud oma tulevikunägemusi vaka all hoidma, sest nii läheb, tahad või mitte. Ma tean sedagi, mida president enne kohkudes ärkamist unes nägi. Seda et Jüri Ratas tuli Kadriorgu ja esitas valitsuse tagasiastumispalve.

Nüüd tuli teha kiire ettepanek moodustada uus valitsus, aga kellele sa jätad selle kogu selle sõnniku rookida? Omadele ju ei tahaks – seega Helmed 🙂

 

PAPA MIA

Kõikide tavade kohaselt, peaks praegu olema kevad ja kõik sellega harjumuspäraselt kaasas käiv. Tunded me südametes, hinges ja arus. Aeg, mis on võrreldav üksnes kaua ihaletud kingi lahtipakkimise sulni torporiga.

Oota veel, kuni piibelehed ja kastanid oma valgepitsilise pesu kabareetantsijaliku hooga paista lasevad! Sa koged justkui elu pikima maratoni turgutavat joogipeatust.        Nii igal aastal, läbi kõigi kevadete.

Patuste parim aeg pühakutele naeratada ja pühakute hetk, patustega pahandamata olla. “Võrdse kohtlemise” tipphetk, kui tänapäeva moodsale inimesele arusaadavas keeles sedastada.

Miski, mis on nagu hääbuv “tutipidu” abiturjentide õppetöö lõppedes, kui õppe- ja vahetundidest saab viimse koolikellaga lapsepõlvemälestus ning algab elu.

Õieti sest “tutipeost” kihu kirjutada tekkiski, kui hommikuse päikesetõusu lõppedes said silmad näha täpselt seda värvi taevalaotust, millist mäletan ühel paarikümne aasta tagusel hiliskevade hommikul.

Täna on taevas täpaselt seda värvi kui siis, mil sündis mu esimene poeg.

Olin seda päeva oodanud kõik eelnenud aastad, mis hakkasid tiksuma ERKI lõpetamisest peale. Isakssaamise nõiduslikult ilus soov ei olnudki tagantjärele mõeldes võibolla nii pühalikult sügav ja igavikuliselt tähenduslik. Pigem oli selles meeletu elurõõm. Armurõõm ja tunne, mida saab kogeda ehk üksnes kanamuna, keevas vees. Sest liiga vähe jätab sisu vedelaks ja liiga palju muudab kõvaks.

Isaks saamises on seepärast mingi sügavalt oluline energia viskoossus iga mehe elus. See on staatus, mis lubab sul tunda vastutust ja kohustusi, vaheldumisi pillavalt emotsionaalsete rõõmuhetkedega. Su laps ei ole pelgalt su armuvilja saak, järjekestvuse jagaja ega ka mitte su liha ja veri.

Su tegelik roll ilmaletulnu sünnis on isegi veel väiksem kui kõige viimasel traditsioonilisel koolikellal su küpsuseksamite eel. Niisamuti nagu viimane koolikell lõpetab helinaga ühe ja alustab vaikusega teist tsüklit, on ka lapsukesega su elus.      Emadust ja isadust üle müstifitseerida või vastupidi, tähtsusetuks pidada viibki toodud seoseni keedetud kanamunaga. See ei saa jääda vedelaks ega tohi muutuda turbakuivaks.

Laps tuleb su ellu nagu või. Selleks hetkeks peab olema pann parasjagu kuum et ta kaunilt sulanduks ning pannkoogitainas valmis ja ideaalses konsistentsis.

Kui koogitainas poolik, ettevalmistused ripakil, ja pea laiali, paneb kuum pann või suitsema ning õhku imbub kärsituse torssis ving.

Kui sel varajasel juunihommikul isaks sain, oli kogu ilm nagu suur katedraal. Piibelehtede lõhnav viiruk, õitsvate kastanilühtrite all ning  hommikuste tänavahooldajate vagalt vilgas sagimine. Nagu koguduste vöörmündrid, kes ilmalikku millekski jumalikuks ette valmistavad.

Ma hoidsin oma vastsündinud poega vastu enda südant ja korraga oli minult võetud kogu maine hirm ja vaevanud teadmatus kõige ees. Alustades sellest, kuidas mu oma laps sülle võtta nii, et ta katki ei lähe.  Kuni selleni, et öelda talle isana, teda õnnistegijana oodanud palvetajana, kui tänulik ma olen.

Tänulik ja õnnelik, et ta kohale jõudis.

Viisin Joosepi aknale ja näitasin talle maailma ning maailmale teda. Mäletan väga hästi, nagu olnuks see vaevalt tund aega tagasi, mida sel hetkel ütlesin. “Vaata, maailm – see on meie poeg. Vaata  poeg, see ongi Maa ja ilm”.

Lubasin enesele siis, et siitpeale jääb sinine taevas, kus ta mu kohal ka ei kaardu, alati menutama seda meievahelist vestlust sünnitusmaja aknal, mille all valendas kastanite õitemeri.

Armastusest ja õnnest sündis ka järgmine väikemees. Väikevend Luukas. Ilusal ajal, kui nende samade kastanipuude õitest, olid saanud okastuppedes tukkuvad poleeritud kastanimunad.

Asusin isaõhinaga oma poegi armastama nagu läinuks vastu seikluslikule meresõidule. Teadamata, kuidas isana armastada tuleks, sest hing sundis looma vahendeid ja võimalusi. Materjaalset turvatunnet ja muretust, mis näisid olevat mehe ainus õige tee ja isaks olemise kutse.

Armastan oma poisikesi täna rohkem kui iial varem armastada oskasin. Hoian neid nüüd seda enam, kuidas nende tarvidus mu hoole järele on meesteks sirgudes muutunud. Neis on vastu vaatamas mu enese mina ja minu isa mina. Vanaisa ja tema vanaisade vanaisade mina. Nad on minu ees minejad ja võivad alati kindlalt teada ning tunda, et olen nende selja taga. Nõnda nagu minu taga tuleb minu isa ja tema taga tema isa.

Selle pärast ei peagi mees kunagi tagasi vaatama vaid edasi liikuma. Tema taga tulevad kõik sugupõlved mehi, kes on enne olnud ja meie ette astuvad mehed, kes veel tulemas ning nende ette nende pojad ja nende poegade pojad.

Mitte iial pole ohtu, et see otsa saab, sest õnnelikud isad, kelle kasvatada on tütrekesed, lähevad oma isade ees ja nende endi ette astuvad sel juhul nende tütrepojad või tütretütre pojad.

Sonimiseta sugude võrdsusest ja selle pööramisest ajalikuks moemõttetuseks, sest selle kõige eest on loomisel juba hoolitsetud.

Kui sul sünnib poeg, astub ta su ette, et see sa tema seljatagust valvaks. Kui tütar, et kataksid kogu tähelepanuga tema naiseks kasvamist. Temast saab sulle lapselapse tooja ning mitte miski ei lõpe iialgi. Nagu viimane koolikell, mis heliseb su südames.

 

SUU SOOJAKS SUUSOOJAKS

Paljud ennustajad räägivad maa muutustest tõtt! Nad on avanud “akna tulevikku” ja seda “oma silmaga näinud”. Küsimus seisneb selles, millist tulevikku on nad näinud? Nagu arvutimängus, on ka siin rohkem kui üks versioon. Ühe järgi saabub murrang, teise järgi mitte. Tegelikult on need kõik juba aset leidnud! Aeg…aega pole olemas! Kõik on praegu ja juhtub praegu.

             N.D.Walsch “Jutuajamised Jumalaga”

Praegune hetk ja aeg milles viibin, ei õpeta mulle rohkem ega vähem, kui vaja. Ma õpin pähe ja jätan meelde oma aina uute himude nimed ja näod. Niisamuti olen ma vaevata meelde jätnud oma häbide ja hirmude näojooned ning isekusegi eri ilmed. Neid polegi nii vähe, ju seepärast on nad vahel vastu tulles justkui uued, ent tegelikkuses on nad kõik mulle tuttavad ja palju kordi nähtud tegelased. Ma tean, et ma ei saa neist lahti. Nad on minu kaasteelised ja niisama oluline osa minu maailmast, nagu kõik ülejäänud – äärmiselt meeldiva olemise ja kauni naeratusega vastutulijad. Ma ei saa neid, kes mulle vastu tulevad ja vastumeelsed on, pilgu kõrvale pööramisega olematuks muuta. Mind ei aita igemeteni paljastatud purihammastega joviaalse lõbususega kaelakuti patseerimine, ainult mulle meeldivate tunnetega. Tunnen end ebamugavalt, kui teen nägu, et minu kokkukuulumise õnn üksnes nendega on enesestmõistetav. Mul ei ole tänaseni ikka veel välja kujunenud oskust, ennast tagasi hoida või reageerimata jätta. Olgu see või tagasihoidlikkus iseeneses, on see nii neetult orgaaniline, et seda palja käega ei tapa. Ma ei leia üles oma sisemist silmakirjalikkust, et varjata põlgust kõlupeadest matside suhtes. Räägin neist, keda pole iial mõtet isegi “ninapidi loiku” pista, sest nad ei ole kohanemisvõimelised ning jäävadki kõigi aegade lõpuni “nurka laskma”.

Muudab see tänaseks muutunud maailm midagi nii trastiliselt, et võiksime siitpeale harjuda uue ajaarvamisega? Lühendid BC ja AD ehk Before Christ ja Anno Domini on universumi sordiaretuse jaamas juba saanud endi kõrvale nii “milleniumi” kui “9.11”-e. (See pole Porsche vaid tead küll mis)

Ei jäeta siia lisamata ka Covid19 , sest nii januselt vajab igavlev inimühiskond iga uut raputust. Olgu see või nohu. Ei mingit halastust ega haletsust ei nähtu sest üleilmsest õppetunnist, hoopis vastupidi. Selgelt kõigutamatuks, jääb kestev kummardamine jumala poole nimega Raha. Kõige olnu stagnantlik säilitamispüüd on silmnähtavalt ja tuntavalt kordades olulisem, kui uudiste rongkäikude peas marssiv võimueliidi “hoolimine” inimestest. Mitte midagi globaalset ega ülemaailmset ei ole tegelikult ses toimuvas. Nii nagu seda pole ka meedialaborite sügavkülmast sulama tõstetud narratiiv koronaviiruse suuremast mõjus kui prohvet Muhamed (Rahu Olgu Tema Üle) naatsaretlane Jeesus või teised.

Oleme harjutatud teadma, et kusagil perifeerias, omaaegsete sotsialistlike põllumajandusühistute räämas keskustes, täna elavad inimesed on “teine Eesti”.        Need enamasti paljulapselised, töö- ja perspektiivita “kollipered”, kelle räpaseid kodusid ja puudusetunnet me heategevuslike totaalsete muutumiste teleprojektides näeme. Meile sisendatakse nende kaadritega vaikimisi, kui õnnelikud oleme meie. Meie, kes me elame kolm korda väikema seltskonnaga, kuus korda suuremal elamispinnal ning saame käia suures, sumedas ja hästil lõhnavas ruumis potil.

Me peame sisemas sarnaselt põhjakorealastega, silmis õnnepisar, tänama saatust, et saame tunda elu enese väärikamat kohtlemist. Nii õnnelikud lubatakse meil olla!

Kas me neid haletsusväärseid heidikuid ja nende nägusid, mis saate alguses on veekalkvel ja saate lõpus rahulolust õnnelike silmadega, mitte selleks ei vaja, et ise end petta?      Petta, et oleme alles siis õnnelikud, kui meil on naabrist uuem auto ja kodus värskem furnituur ning kogu see bla bla bla tarbimisest, mis kõrvus nagu sitasitikas sumiseb.

Need samad rääbakad slummipesakonnad moodustavad me õilmitsevas alateadvuses selle osa inimühiskonnast kogu planeedil, kellede hulka meie ei soovi ega justkui peagi kuuluma. Sest see ongi meie tegelik arusaam õiglusest. Inimlik ja arusaadav – minuga ei pea nii minema, sest… ja sada põhjust selle otsa.

Me targutame üksteise kallal ja võistleme omavahel silmad peast. Kes on siis lõpuks tolerantsem ning avatum üksnes oma enesekeskse mina-tähtsuse eksponeerimiseks. Hooliv ja kohal olla on nii võimas trend, et selleks kõlbab põhimõtteliselt kõik. Kehtib vaid üksainus reegel – sa ei saa hoolida ilma sellest ümbritsejatele märku andmata, olgu või aknast telefoniga lehvitades. Ka kausitäis riisi kerjusele, tuleb ulatada välklampide sähvivas valguses, rääkimata mängust mis käib üle kõikide peade, ent…

Neid, näritud hingega bakterina kobaras koos elavaid eluheidikuid teie “koronaviirus” ei “võta”! Nemad ei karda midagi, sest pole midagi kaotada.

Mul ei lähe kunagi meelest jutuajamine Afganistanis, ühe kohaliku tõlgiga. Tänaseni, olen talle õppetunni eest, rääkida elus ainult tõtt, kogu südamest tänulik. Ta rääkis ühest oma koduprovintsis elanud vanamehest. Lääne inimese arusaama kohaselt räbalateni vaesest. Moodne inimene ei hakka iialgi aru saama sellest, et need nelikümmend viis korda päevas, kui tema vaatab Instagramis chillivate eluperemeeste puhkuse- ja peopilte, teine pool maailmast palvetab. Palvetab ka siis, kui suu on janust lõhki kuivamas või nälg on viimas nägemist.

Aga see teine, see kelle jumal oli ja on raha? Kelle jaoks kriis ei tähenda järgmist Looja antud võimalust, vaid ajendab lahenduseks ajud seinale tulistama. Ta on uhke, kui ta riigipea ja teisedki rind kummis oma vägevuse üle päästmatult uhked on.

Ta on uhke, et ta kodumaal on tuumarelv ja moodsaim sõjapidamise arsenal. Ta isegi ei aima. Ei hooma, et kusagil kõrbes, mootorratta rehvist tehtud ja köiega labajala külge seotud sussidega, räbaldunud palakasse mässitud vanamehe ainus varandus on üks eesel. Armetu ja ära aetud õnnetu loom, kes vanamehele kruusitäie vee eest on valmis elu andma.

Ära hellitatud, moodne ja mis peamine kõigist ja kõigest hooliv lääne-inimene on õnnelik, et ta saab käia tööl ning maksta makse. Pidada üleval kord aastas läbi linna marssivat armeed. Armeed, kelle käsutuses on kümneid miljoneid dollareid maksaev helikopter. Selle varustuses teist samapalju maksev jälgimis-, hävitus- ja sidevarustus. Selle kokpitis mitu väga suurte kuludega koolitatud õhuväe ohvitseri. Ning täpina ii-l nende samade ohvitseride palk, eritasud, teenindustoetus, olme, ravi- ja tervisekindlustus jne, jne, jne, jne.

Seda kõike selleks, et tappa maha üks vanamees, kellel on eesel ja selle seljas kott, milles on midagi, mida ei peaks olema. Pole isegi tähtis, kas vanamehel üldse on seal kotis midagi või ei. Kui leegion on lähetatud tapma, peab seda ka tegema, sest kodumaal tahetakse kuulda võitudest ja argpüksliku vastase hävitamisest.

Nii ostame me omale samalt turuletilt nii hirmu kui kartmatuse.  Me ostame oma igapäevase tööga endile nii presidendi, valitsuse, riigiaparaadi kui ametnikearmee. Me ostame neilt kuulekuse ja hoolivuse tõestamiseks hirmud. Pakime hirmud lahti ja tunneme õõva, tehes samal ajal iseendale vandeseltslaslikult silma. Me ju teame, et pruugib meil vaid oma eliidile veel rohkem loovutada ning andunumalt armastada ja nad hävitavad meie hirmu. Hirmu, mille me neilt ostsime! Käitume nagu poolearulised, kes ostavad võhivõõralt marutaudis koera ning maksavad siis topelt juurde, et ta peni hukkaks.

Iga lagunevas barakkelamus elav suurpere, kes ka talvel lumme tallatud rada pidi sirelipõõsas sital käib, ei pruugi osutuda valituks härdaks tegevasse televisiooni heategevusprojekti. Selliseid peresid on liigagi palju kogu maailmas, ent neil on midagi muud! Nad on karastunud ja immuunsed ning julgemadki pisikud kardavad neid nagu Jack Norrist, sest need paganad ei käi ka käsu korras mogulite apteekides missadel. Nemad jäävad praegu ellu. Sa näed seda varsti – tuleb aeg, kui needsamused saavad uuteks hoolijateks. Vaid omal nahal vaesust tundnu jagab kannatajale ja abivajajale rohkem kui endale kätte jääb.

Ah et mis siis reisimisest saab?

Kriisid sünnitavad uusi kangelasi. Ei jää nad selgi korral ilmumata, sest kuluarides on kuulda, et diplomite ilukirja tegijad on suled juba tindipotti pistnud. Kangelased aga, nagu me väga hästi teame, on suutelised inimesi eneste seljataha koondama. Olgu prääniku või piitsaga, aga miks mitte vaktsiiniga ning viima inimesed enneolematutessse kohtadesse. Nõnda ongi sanud lihtsad inimesed hordidena läbi terve ajaloo reisida. Kes Aleksander Suure, kes Tšingis khani, Napoleoni või Hitleri globetrotteritena.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

VALIKU VABADUS

Vabadus on vabadus.

Vaba on vaba.

See on eestlasele emakeelne sõna, mida teab igaüks, kes  keelt kõneleb, kirjutab ja loeb või neist kõiki suudab.

Kui keegi juba mistahes toolil istub, ei ole see koht enam vaba. On see siis hõivatud, kinni, täidetud, võetud või mida iganes. Kui vaadata neid eespool loetletud sõnu, sobivad nad vististi kõik mingis omas kontekstis sellesse ritta. Kui aga proovida neile ühekaupa vastand leida, ei ole see teps mitte vaba, mis kõige esimesena ette kargab. Oleneb muidugi üldise sõnavara mahust, aga see on teise jutu teema. Kinni vs lahti. Täidetud vs tühi. Okupeeritud vs vabastatud. Võetud vs antud jne.

Tahtes saada selgust mis on sõna vaba täielik vastand, et saada aru, kui omanäoliselt me erinevaid eestikeelseid sõnu mõistme, jõudsin ootamatule järeldusele.

Mitte miski pole keeleliselt ja sisuliselt õigem vastand sõnale VABA, kui  VALIK

On ju justnimelt valik, ainus tõeline koht kus midagi otsustada tuleb. Seega puudub selles ka igasugune ja absoluutne vabadus. Isegi tegemata jäetud otsus või soov mitte midagi valida, ei kehasta kuidagi moodi vabadust. On see ju lõpeks ikkagi otsustamise koht, on risttee, on valik – see või siis teine.

Sealt järgmine küsimus oli enesest mõistetavalt igasugune sõna vaba laiatarbeline rööpkasutamine.

Olen täna vaba, ütleme, kui soovime ühte sõnasse kokku võtta otseste kohustuste puudumise päevakavas. Ent me ei ole siiski mitte mingi nipiga sel päeval täiesti vaba. Vaba vajadusest maksta arveid, jälgida liikluseeskirju, kehtivaid ohutusreegleid ja miljon muud pisiasja. Isegi puhkusel olles, kui sugereerime enestele, et nüüd oleme täiesti vabab, tiksub kusagil mingigi kohustus tik-tak vaikselt omasoodu edasi.

Sestap otsustan enda jaoks siitmaalt ära, et olen sõnaga VABA väga tähelepanelik ja hoolas.

Kummardan Arvo Valtoni ja kõigi asjassepuutuvate ees, kes skripteerisid kultusfilmi “Viimne reliikvia” poolvendade Ivo ja Gabrieli dialoogi.

Täna ma mõistan tõeliselt, mis on lausutu taga, kui Gabriel ütleb, et ta EI OLE VABA MEES, TAL POLE TEIST VALIKUT ning äsab poolvennale pistoa makku.

Nõnda saab selgem ka see, milles vabadus siis seisnema peaks.

Ei milleski enamas, kui vähemalt kahes valiku võimaluses. Olla või mitte olla – küsis Taani prints Hamlet. Kaks valikut, järelikult vaba mees? Ei ütleks, et see surnu kolbaga tõtt põrnitsenud ja murest murtud Taani prints sel hetkel väga vaba mees olnuks.

Me elame vabas Eestis, öeldakse uhkusega hääles. See olla meie valik, kirjutatakse suurte tähtedega. Kas Eesti on sõltumatu? Ükskõik kas vabariigi, kuningriigi või millena tahes?

Iseseisev ehk?

Tegelikult ju ei ole ja sa saad väga hästi aru, kui mõtled miks.

On see kellegi jaoks haavav, võime võtta mõne teise, mistahes riigi või rahva.       Tead sa mõnd teist riiki, mis on absoluutselt vaba? Tead sa meie planeedil mõnd rahvast, kes on täiesti vaba? Tunned sa mõnd üdini vaba inimest?

Nõnda kui JÕUD on nii ainsuses kui mitmuses ikka jõud ja KALAMARI jääb selleks nii kiloses purgitäies kui ühes ainsas marjateras, ei tähenda ka sõna vaba midagi enamat, kui vastandit sõnale valik.

Kokkuvõttes on seda segasem loosung “sõna on vaba” poliitametniku dressipluusil, sest see on sisult ja keeleliselt absurd ka filoloogilise võhiku jaoks. Mõistan, et Kersti Kaljulaid ei tahtnud kanda dressipluusi loosungiga VALIK ON VABA. Kuigi see olnuks avalikult tekitada soovitud situatsioonis, väga palju kordi sügavamalt mõtlema panev.

Niisuguselt võiks oma valiku vabalt deklareerida ühe vaba, ehk valikutega rahva ja valikutega riigi pea. Seejuures kõiki oma ametialaseid hoiakuid, otsuseid ja arusaamu. Valik on vaba, tähendaks üldist võimalust otsustada nii või naa, aga “sõna on vaba”, ei ole seda kindlasti mitte.

Kodanik soovib valikut.

See on tema tõeline vabadus.

Võimalus, mis temalt kaasa rääkimiseks võetud, ei ole seepärast kunagi korvatud deklaratiivse sõnavabadusega.

Kevadiselt jooksva kase mahl segatuna saepuruga ei ole ju smuuti ega viljalihaga kasemahl. Ütlen seda kergusega, sest mul on valiku vabadus, mitte sõnavabadus, seda siin oma fakeboogi kirjaplokis kirjutada.

 

 

EMALE

Sa panid sõrmed vaheliti nagu palveks. Neis kätes on juba omajagu aega midagi, mis mind liigutuse pisarateni hardaks teeb. Olen neid näinud silmanurgast, kui olen Sinuga koos, kuidas Sa neid vaikselt mudid. Nagu väikene lapsuke, kelle käed on millegi sellisega kokku puutunud, mida rullides maha saab nühkida. Mul on siis alati nukker ja kurb, sest tunnen, nagu oleks Su kätes suur valu mis aina süveneb.

Neid käsi vaadates, on üha silme ees pilt, mis nagu vanast kinoprojektorist kuhugi seinale riputatud linale projitseerub. See on pilt ühest teismeeas poisist.

Ta istub väikeses ärklikorteris, kütmata ja külmas. Pühapäevaõhtud on kõige kurvemad nädalapäevad tema jaoks. Need on iseseisvusega kokkupuuted, mis pole seotud nooruse vabadusiha ja kujutlusega täiseast. Neis õhtutes on elust eemale pekstu erku tundlikkust ning enesehaletsuslikku melanhooliat. Nii hale on endast ja kahju, et külmagi ei tunne. Sedavõrd kuumav noores hingekeses on koduigatsus ja üksinduse lohutamatus.

Keset kööki asuvale söögilauale on suurest, sõrmedesse soonivate sangadega reisikotist lagedale laotud proviant. Keeratava kaanega klaaspurk koduse kartulisalatiga. Teine samasugune, ilma heeringata rosoljega. Paberkott veel peaagu ahjusoojade liha- ja porgandipirukatega. Fooliumisse pakitud, samuti veel ahjusoe pikkpoiss. Mitu väiksemat purki lemmikmoosi ning suur kolmeliitrine, soolatud kurkidega. Mitu pudelit head ja ehedat õunamahla ning väike kodune reisiüllatus, mis alati vaikselt kotti sokutatud.

Sa saatsid mind alati bussijaama neil pühapäevaõhtutel. Olgu ilm milline tahes, astusime kahekesi koos Turuplatsi poole, kus asub Rakvere bussijaam tänaseni.

Me justkui mängisime seda mängu, et Sa saadad mind selle pärast, et just pühapäeva õhtul algab eelmüük järgmise pühapäeva õhtusele Tartu bussile. Tegelikult oli see südamele hea. Mõnus ja rahustav oma inimese olemas olemise olmeline turvalisus. Mäletan, et paaril korral Sa ütlesid, et Sul meeldib mind saata, sest ma ei häbene Sind. Üldiselt selles vanuses lapsed häbenevad. Nii suur on nende tung, mitte olla, vaid näida täiskasvanum. Mul puudus see tung. Vastupidi. Ma vajasin seda oma ema “eskorti”, et mitte hakata end haletsema juba koduukse seljataga sulgudes.

Kõik kodust kaasa pandud toidukraam tuli enamvähem kolmapäevaks, hiljemalt neljapäevaks otsa saada. Miks? Sest nädala teises pooles hakkasid salatid juba seda nägu tegema, nagu laps kes kevadel esimese raberberi ilma suhkrutoosi torkamata suhu pistab ja hammustab. Nii kutsusin ma alati sõpru külla, kes rõõmuga tulid ja isuga sõid. Ma ei oleks saanud üksi süüa, sest mul oli alati nii kurb.

Kurb tunda igas suutäies seda üksi ja eemaloleku ängi, kui kodu on vaid salatipurgis ja pikkpoisis ning porgandipirukates. Mõnikord oli õunapirukal rohkem pisara soolane maitse kui piruka enda oma, sest kuidas ka ei püüdnud mõtteid mujale kangutada, vägisi tegi nukraks see kodu ja koduste igatsus.

Ma olen näinud, kuidas mu ema armastab lapsi. Mind ja minu armsat õekest. Minu lapsi, oma lapselapsi. Omakseid, keda on olnud hooldada üle kolmveerandi elust.

Vanaisa oli alles neljakümneviiene, kui elu teda ränkade haigusehoopidega nüpeldas. Nii si temast füüsiliselt valude käes vaevlev sant, pikkadeks aastateks kuni surmani. Sellele järgnes ilma hingetõmbe pausita, kohe otsa, vanaema haigestumine. Kõik, juba aastaid kestnu, läks sealtsamast edasi. Aastaid, kuni vanaema vaikusesse astus ning mu isale teatepulga edasi andis, kes aastateks ränga haiguse kätte vaevlema vajus ja viimaks temagi tee lõppes. Seni kuni mäletan iseennast, mäletan seda, et ema elus on aina keegi, kes hooldajat vajab. Aina mure, teiste, oma kallite inimeste pärast ning töö, hool ja vaev.

Kui ka kõik minu elu kõige raskemad ja kurvemad hetked ühte koguda, ei saaks sellest kivikestki suures kivimurrus, mida mu ema ennast hoidmata ja kannatades on hinges kandnud. Ema valu oma laste õnnetuste pärast on suurim ja võrreldamatu millegi muuga. Seegi valu, mis lapsed kägarasse maha surub ning muserdab, kolmekordistub emade hinges ja südames. Need kes kellelegi haiget teevad, ei mõtle ju kunagi, millist valu teevad nad ka nende emadele.

Seda kõike näen, kui vaatan täna sinu käsi, mis pole enam noored. Sõrmi, mille vahelt on käinud läbi kilomeetreid kangast ja tuhandeid miile niiti, sest lapsepõlve kodus oli nii ärkamise kui unemuusikaks köögis urranud singerimasin.

Ei haletsenud sind siis üksi, kui andis sitsikanga tükk kotis uksekella ja tahtis et õmbleksid, sest polnud nende asi, et sul on kallis lähedane hoolt vajav haige, lapsed käivad koolis ja sa ise tööl. Isa käis varahommikul piima- ja õhtul hilja kinoringis. Te mõlemad rabasite tööd. Lisaks, nagu oleks vaeva veel mitte piisavalt, oli teil tarvis ehitada maja ja teha sellest kodu, mis pärjatud “Kauni kodu” preemiaga. Preemiaks oli au, istutada Rakvere rahvaparki tammepuu.

Kes teeb see jõuab.

President Ilvese kutse eestlastele, istutada Eesti sajandaks sada tamme, läks teie puhul isaga väga viljakale pinnale. Te võtsite minu pojad käekõrvale, läskite Rakvere vanasse tammikusse jalutama ning korjasite koos tammetõrusid. Istutasite need pottidesse ja andsite mitmekümnele võrsuda soovinule puu-elu. Tänaseni kasvavad need Eestile istutatud tammed Rakvere linnuriigis.

Kui isa suri, olid sa oma kuuekümne viiest eluaastast rohkem kui nelikümmend viis, pidevalt oma lähedaste tervise eest hoolitsenud kuid endiselt rivis. Maja, suur aed ning linnale kuulunud maa krundi ümbruseski, oli sul alati viimse pisidetailini pedantselt korras ja hoolitsetud. Nii iseenesestmõistetav näis see, saamata enamasti arugi, kui palju väga rasket tööd ja vaeva see sinult nõudis. Ma mäletan surmatunnini sinu lauset, kui olid otsustanud, et enam ei jõua. Ei jaksa suurt maja, mis hakkas aina enam ja enam kõpitsemist ja hoolt nõudma, üksinda hallata. Mäletan, kuidas sa pesid kogu maja pööningust keldrini puhtaks. Ühtki rämpsunässakat ega vana kola ei jäänud uutele omanikele esimese asjana minema visata ega suurpuhastust tegema asuda. Miks sa seda teed, pole mõtet, tundus mulle…aga sa vastasid toona selle unustamatu lause.

“Mina austan oma kodu kuni lõpuni…”

Praegugi tuleb pisar silma, kui see meenub. Maja, mis oli ehitatud kasinate võimaluste, aga piiritu armastuse, võrreldamatu loovuse ning hingega. KODU.

Täna, mu kallis ema, saad sa aasta vanemaks. Seitsekümmend kaks aastat. Väärikas vanaema ja aktiivne ning eluspüsiv naine.

 Me leppisime kokku, et püsime kodus ja sel aastal sünnipäeva ei tähista.

Sünnipäev on see ju sellegipoolest. Usun, et tuleb kuller ja teinegi. Ilmselt tuleb keegi ka akna alla ja küünitab lilleõie üle rõduääre, sest nii me praegu ses maailmas elame.

Samasuguses haavavas nukruses, nagu poisikesena seal Tartus, terve nädalavahetuse kütmata seisnud väikeses üüripesas. Ma ei tea, kas sina oled nii hell kui mina? Ma ei tea, kas sul on endast kahju nii nagu minul sinust. Kahju sinu kätest. Neist enam mitte noore naise kätest ja konksu kiskuvatest sõrmedest. Silmadest, mis jäänud nõrgaks ja vaeva teevad. Ilmest, mis on eakal inimesel, kelleks ma lapsena uskusin, et sina kunagi ei muutu. Anna mulle palun andeks, et olen sulle elus haiget teinud nii sõnaga kui ütlemata jätmisega. Teoga kui tegemata jätmisgea.

Aitäh, et sa mind bussile saatsid ja suure koti sööki alati kaasa panid. Aitäh, et lubasite isaga mul elada üürikoretris ja toetasite õppimise ajal absoluutselt kõigega. Jumal näeb mu kustumatut tänu ja igavest lugupidamist.

Me tuleme täna kõik sinu juurde kokku. KÕIK kes sulle korda lähevad ja armsad.

Ole terve mu kallis emake. Ma annan sulle sel sünnipäeval ühe lubaduse. Armastada jäägitult kuni enda elupäevade lõpuni ja sealt edasi oma lapsi, nii nagu sina armastad meid.

Kui kedagi teist ei jää, siis lähen kevadel ja sügisel ning hooldan su vanavanemate haua. Seal puhkab ju su vanaema, kes sinu katsikult tulles rongiõnnetuses hukkus, minu esiema ja minu laste ning nende laste esiema. Kummardan te ees kogu austuse ja lugupidamisega.

Luba ma isegi nutan õige natuke. Õnnest, et olen olemas. Tänu sulle, emake kallis

 

MISKI EI TAASTU

See toimus umbes viisteist aastat tagasi. Ajal, kui lehmad ega lüpsjad ei teadnud, et tänu laktoosile, mis leidub nende mõlema piimas, on nad inimkonnale eluohtlikud loomad.

Ajal, kui pidudel söödi torti ja/või kringlit, sest kondiitrite jälk vandenõu, mõrvata massiliselt ilmsüüta inimesi, küpsetistesse peidetud gluteeniga, polnud veel kriminaalne.

Olin ühes üliägeda seltskonnaga, imelises pulmas õhtujuht. Pidu oli hoogne, pruutpaar ja nende kutsutud pulmalised, nagu teiselt planeedilt. Avatud, vabameelsed, rõõmsad, intelligentsed, väärikad ja kõik muu hea ning parem. Väikesel puhkehetkel, kui seltskond laudadesse naases ja peakokk järgmist rooga asus ette andma, küsis minult üks noor kelner: “Kus need muruniitjad istuvad?”

Ma ei saanud aru. Kes?

Pruudi õde ja kaks sõbrannat, olla tellinud eri menüü. Ausõna, ma naersin. Naersin, sest polnud sel ajal taimetoitlastest rohkem kuulnud, kui infantiilseid legende Adolf Hitlerist, kes olla olnud kolme munaga taimetoitlane.

Ainus kokkupuude taimetoitlaste maailmaga oli aeg ajal meedias ekspluateeritud entusialstlik friik Aime Sügis oma sõnavõttudega. Üht niisugust meenutan senimaani.

See oli sõber Kiur Aarma toona peatoimetajana veetud krapsakas kultuuriajakiri Favoriit, millest ühe numbris, oli avaldatud vestlusring toitumisest. Seal vestlesid Andrus Kivirähk ning Aime Sügis ja ajakirja toimetaja. Lugu pole täpselt meeles, küll aga Kiviräha resümee selle lõpus. Olen seda lauset palju ekspluateerinud, sest see on nii neetult tõetruu ja aus.

Kes kordki elus on kurki hammustanud, sureb niikuinii

                                                                A.Kivirähk 

Isegi, kui Kivirähk poleks enne ega peale seda kirjutanud kriipsugi, mäletaks ma ka seda tema ühte ainsat lauset kõikide aegade lõpuni. Nii ehe ja maskita on see tõde kõikidele surmahirmus elajatele. Ole sa meheks, Andrus!

Rääkisin just sekund tagasi sõbraga, kes ütles, et ta kardab koroonat, sest ta ei tahtvat haiglas, hingamisaparaadi all surra. Kui küsisin, kus ta siis tahaks surra, kui see saladus pole? Naeris.

Ses mõttes et ha ha ha, mitte selle köögivilja, (naeris) sees. Ma igaks juhuks täpsustan, et tsitaadikopeerijad ka mõistaks.

Polevat vahet, kus surra.

Oled sa kunagi enda matused peas läbi mõelnud? Nii, nagu paljud vanamemmed, kelle kummutisahtlis on ilusasti tärgeldatud surilinad, puhas pesu, rõivad, sukad ja muu. Enamikul ka ümbrik. Kõhu kõrvalt kross haaval kogutud “kirsturaha” ning kirjakesega, mis lahkuja viimseteks soovideks. Üldjuhul pole noortel inimestel surmaga muud tunnet, kui mõnel üksikul, kes sõpradega pummeldades emotsionaalseks muutudes, kunagi tulevikus toimuva matuse soovilugusid tellivad.

Sest surmateemast on nii palju kirjutatud, et las minu tint jääb potti. Ent nagu tunda, kuigi palju see me mõtlemist ei mõjuta. Ikka oleme me teeseldud reipusega naeratades julged, kuni esimese ehmatuseni, mil kondised ja külmad surma enese sõrmed, lähedalt mööda libisevad.

Noore mehena armastasin ma varakevadel valgete pükstega käia. Sihilikult. Nii näitasin ma emakesele loodusele, et mul on kevadisest porist, tolmust ja lume alt sulavast sitast ükskõik. Lõpetasin selle, kui olin käinud esimest korda välismaal. Seal avastasin ehmatuse ja imestusega, et kui Eestis saan käia valgete pükstega napilt pool päeva, kuni nad on juba silmapaistvalt määrdunud, siis mujal on puhas. Ükskõik kus sa istud või kuidas astud. On see elu- ja surmaküsimus? Ei ole ju, onju.

Pühapäeva varahommikul toimus välja kuulutad suur ühismeditatsioon. Kui õhtul magama heitsin, ütlesin endale ; kui minu surm päästaks maapeal kõik inimesed sellest viirusest, kas siis läheksin? Ma ei vastanud endale kiirustades, aga ka mitte liiga kaua vaagides. Ütlesin endale viiimaks – jah. Kuid ainult ühel tingimusel. Sellest ei tohi keegi midagi teada. Sest hullem surmast saab olla üksnes surm ise, kui ta pole lõplik. Kaduvik, nagu tihatakse öelda eksistentsialistidega samas ruumis viibides.

See, mida koronaviirus juba saavutanud, on ruutjuur inimkonna surmahirmust. Kõige ilmekamalt joonistub see välja kohe saabuva “munadepühadega”, mil pole õieti vahet kellegi jaoks. Ühtedele on see kangekaelselt taaravaimude pööripäev. Teistele hardalt peetud paastuaja lõpp. Kolmandatele suur kannatuseaja protsess. Neljandatele Ülestõusmine ja võit surma üle ning viiele kuuendikule lihtsalt vabad päevad.

Mitmendat nädalat sama laua ja luku taga istudes ning samas kördis lusikaga tülpinult ringe joonistades, ei ole ka vabadel päevadel enam tähendust. See paneb mõtlema, et mida inimühiskond AD 2020 üldse ootab? Millele mõtleb ja loodab? Maskidele, mida niikuinii kanname ja üksnes peldikusse sulgununa ehk eest usaldame võtta.

See kõik algas koos paastuaja algusega ning saab otsa Ülestõusmispühadega. Ilma kirikliku või paganliku õpetuse ja epistlita. See on taevalik sekkumine, eneslik sundkorrastamine ja üleskutse inimmõistusele. Me näeme, kuidas väga kõrgele roninud on hakanud köit punuma, millega oma kehtivaid standardeid trastiliselt muutmata, aeglaselt allapoole laskuda. Lootes, et kõik taastub. Ei taastu. Iial enam.

Kui sa juua ei julge, siis nuusuta eetrit. Nagu nuuskpiiritust. Eetriaur on viirusele surmavaevaks ja levikutakistuseks. Kui aga tunned, et pole hea olla, tee paar tilka MMS-i, korja metsast karulauku ja paastu igasugu pasast, mida ilma filtriteta igast torust pritsib.