ROAD

 

ROAD on mõnus sõna. Eri keeltes, igas oma tähendusega. Siin on tal samuti mitu tähendust. Road – nõnda, nagu inglise keeles tee. Liikumise, reisimise, sattumise, saabumise ja teeloleku tähenduses. Need on lood, mida jagada soovin, et nad oma erilisuses või tavalisuses, edasi saaksid elada. Road mu emakeeles, on toidud. Kuumadest külmade ning soolastest magedateni. Need lood on elamustest, mis saadud roogadest. Just elamusi, ei muud, tahan ma toidust ja toidutegijatest kirjutades jagada. See kõik on kimp minu lugusid. Lood inimestest, reisimisest ja toidust. Armastuse ja kirega.

#kõigieesti

1.jaanuar 2014. Uus aasta. Kell kohaliku aja järgi, on juba mitu tundi üle kesköö. Tund aega tagasi, lõppes korralik suurtükipatarei tuli. Ameeriklased lasid kontrollitud suunas veerand tundi järjest, kõike, mida kahuritorust saab läbi lasta. Suitsu, valgust, kildu, lendlehti. Seda tehti uue aasta saabumise puhul. See oli vägev ja emotsionaalne, sest sooviti head uut aastat ja kellegi pihta ei lastud.
Olen näinud elu jooksul mitut sõnatukstegevat ilutulestikku. Nii näiteks on meelde jäänud üks ekstravagantsemaid, mille ise korraldasin. See oli aastaid tagasi Eesti Ühispanga suvepäevadel, kui Raivo Tafenau eestvedamisel tegutsenud geeniusinstrumentalistidest bänd, pani korraliku purakaga juba niigi hullunud rahva ennastunustavalt huilgama. Silvi Vrait, oma kähemadala mahlaka seksapiiliga hääles, oli ägedam kui Tina Turner isegi oma juubelikontserdil. Sajad inimesed karglesid näpud püsti, Silvi lasi lahti kõik oma registrid ning tuli “Simple the best” ning taevasse lendas kuldne ilutulestik. Mitte ühtegi muud värvi – üksnes kuldsed, nagu oli tol ajal “Banco Unione” kuldne hoburaud.
Kord telliti minult taas peokorraldus. Olen neid nii palju teinud, et ei mäleta isegi numbreid. See on taas meelde jäänud.
Usin sekretärineiu ja firma turundusjuht kahekesi, kellega ma mitmeid kordi kohtusin ning aina uuesti ja uuesti “konteptsiooni arutasin”, nõudsid nagu Pearu Murakas, et sookuivenduse kraav just tema maale kaevataks, ilutulestikku. Küsisin arusaamatuses, et miks te seda niiväga tahate? Nagu täiesti tõsiselt, sest samal ajal oli otsustatud, et kollektiiv, kellele jõulupidu organiseeritakse, sab peol osaleda osavõtutasu eest. Teisisõnu – veini ja söögi eest maksad ise, firma laseb aga kümme tonni krooni purinal vastu taevast. Kuidas ma ka ei püüdnud, seda seina mina läbi ei puurinud. Neiude teadmata, tundsin ma aga väga hästi selle firma pealikut ning ma otsustasin subordinatsiooni reegleid eirata ja rääkida sel teemal otse bossiga.
Pikka juttu ma ei teinud. Küsisin, kas see on kindel, et soovid kümme tonni vastu taevast lasta. Äkki ma tohin pakkuda alternatiivi? “Küta!” – sain ma vastuseks ning tegingi pauku uutmoodi.
Jääkarges detsembriõhtus, Pirita rannahoones pidutsenud rahva õue suunanud, tegin ma kõike, mida minult sooviti. Ma olin tellinud Pirita tuletõrjekomando kaks paakautot, milles kummagi tsisternis oli viis tonni vett. Randa, mändide vahele, oli paigutatud valgusefekte loova tipptegija laser- ja valguskahurid. Minu märguande peale, hakkas kõlama “Nabucco” ning võimsate veekahurite torudest tõusid kõrgele taevasse seal kristallideks külmuvad sillerdavad veejoad. Need valgustati laser- ja valguskahuritega ja ma julgen käsi Piibliraamatul kinnitada – nii ilusaid virmalisi ja sellises visualses ansamblis, ei ole Eestimaa pinnal enne nähtud. Ma lasin taevasse täpselt kümme tonni, nagu turundusmimsel oli nõudnud. Ma hoidsin kokku rohkem kui kaheksa tuhat krooni, mis läks heategevuseks, ehk töötajate lojaalsusefondi. Kõik olid õnnelikud.
Sel samal koidutunnil, Afganistani Helmandi provitsis, kõrbes asunud sõjaväebaasis, oli kogu uusaastaöösel täitsa hea internetiühendus. Meie üksuse wellfare-is oli korralik telekas ning selle ekraanil jooksis rahvustelevisiooni vana-aastaprogramm. Mäletan Robbie Williamsi Tallinna konterdi salvestust, mida vaatasime paar päeva hiljem mariinidega koos uuesti.
Leia mahti ja vaata sellest mistahes episoodi. Nii mõistad paremini, miks mu ameeriklasest relvavend lihtsalt sõnatult ekraani jõllitas. Ta küsis, kas need on eestlased? Jah vastasin uhkusega, sest niipalju ja nii ilusaid naisi, kui oli näha kustahes kaadris, igal sekundil, kui kaamera võttis publikut, ei ole tervel planeedil olemas. Afganistani aja järgi kella kahe paiku öösel, kuulasin Toomas Hendrik Ilvese aastalõpu kõnet ja sinna otsa Eesti hümni, mida laulsid Aarne Saluveeri laulustuudio tütarlapsed. See oli nii ilus, nagu tunne, mis läbib kuuma joana kogu keha, kui laulupeol “Mesipuu” ajal sõnu suust, ega pisaraiud tagasi ei suuda hoida.
Ma mäletan Eesti vabariigi 99.ndat sünnipäeva. Osalesin sel puhul korraldatud tõrvikurongkäigus. Ma tegin seda iseenda pärast. Soovisin kogu hingest, et see poleks poliitiline ega vastandust õhutav, vaid võimalus olla koos nende kaasmaalastega, kes peavad Eestit kalliks ja tähistavad nii riigi sünnipäeva. Ma kõndisin oma kallite inimestega koos, tõrvikud käes ja ma ei tundnud kellegi vastu viha ega vaenu. Kui tõrvikutega Rannavärava juurde Pika tänava otsa jõudsin, nägin mõned meetrid enda ees üht tõrvikuga meest. Tugeva liikumispuudega, mis tema kõnnaku motoorikat muutis. Mingit vaeva ega häda ei näinud ma selle olemises. Mitte mingit viha ega põlgust kellegi või millegi vastu. Ei vihanud ega põlanud “santi” ka teised kõik ümberringi, kuigi nad ehk veidi kiiremini liikusid. Vapralt, tõrvik käes, astus see mees teistega sammu, kuigi see temalt selgesti nähtavat pingutust nõudis. Mingil hetkel kustus tema tõrvik ja ta jäi kõnnitee äärde seisma. Astusin ta juurde kui kõige austusväärsema mehe juurde. Veelkord ütlen – ma ei mõelnud sel hetkel irooniliselt, et näe, siin kõnnib sant mööda lumelobjakast munakivi, tõrvik vapralt peos, kui sotsiaalminister sooblikasuka lohisedes mööda punast vaipa vastuvõtule tõttab. Kõigil on koht. Kõigil on õigus elementaarsele – suhtumisele inimesse ning tema esmaste vajaduste tagamist. Pakkusin talle tuld ja kõndisin edasi tema tempos ning tema kõrval, kuni rongkäigu lõpuni.
Nüüd, aasta hiljem, kohtusin sellesama mehega Tallinna lennujaamas. Lendasin Araabia Ühendemiraatidesse reisibüroo giidina, grupiga kus oli ka tema oma kaasaga. Tead, ma suutsin vaevu tagasi hoida oma hingeliigutust, kui ta ütles, et see on tema elu esimene lennukiga sõit. Esimene välismaareis ja see, et ta tuli siia minu pärast, olles selleks pikalt raha kogunud. Ma olin selle vastutuse ees sõnatu ning samas õnnelik ja väga tänulik. See oli väga tore reis, hea grupiga.
Kirjutasin lihtsalt oma hommikused mõtted üles, sest tahtsin seda teha, nagu ka seda, et kinnitasin oma sotsiaalmeedia proofiilipildile #kõigieesti märgikese.
Ma olen andnud Eesti ohvitserina kirjalikult ja suuliselt vande, olla kuni surmani truu. Ma ei andnud seda vannet ametiusolevale presidendile, peaministrile ega valitsusele. Isegi mitte kindral Laaneotsale endale ja tema ameti üle võtnud kindral Terrasele. Ma andsin vande iseendale, et ma ei tagane oma austavast suhtumisest sellesse maasse ning oma rahvasse ja kultuuri. Ma andsin vande, olla truu surmani, kuigi teadsin, et seda vannet ei murra ega muuda ka surm, sest see on vaid praeguse kogemuse vahetamine igavesti surematu hinge jaoks. Olles valinud selle kogemuse, millise on minu hing teinud, olen ma tänulik ja õnnelik. Igaüks teist, õpetab mulle midagi ning mina õpetan ka sinule midagi. Ma ei soovi, et sa teeksid asju nii nagu mina tahan. Sedasama vabadust, soovin isegi, ei muud. Sa oled mulle kallis – sina oled mina ja mina olen sina. See on #kõigieesti ja minu jaoks ei ole see võitlustandril poole valimine vaid oma truudusevande kinnitamine – ma armastan Eestit.

SOKID

Ma olen mees. Sellena sündinud ja olnud. Mul on vigu. Ma teen vigu. Ma tunnistan neid ning kui võimalik, siis püüan tehtud vigu vähemalt mitte rohkem korrata. See õnnestub ja ebaõbnnestub. Selline ma olen ja mul on õigus end sellisena nii ideaalseks kui ebatäiuslikuks pidada. Teistel vähemalt – las arvavad, mida nende vaatenurk võimaldab ning kuidas nad aga soovivad.
See ei ole sugugi liiga kaua aega nii olnud. Pigem alles äsja omaks võetud ja praktikasse juurdunud. Mu sõpradest enam kui pooled, on vahetunud välja. Meie teed, arusaamad, põhimõtted ja hoiakud on osutunud sõprusest tugevamateks, ehk teisisõnu on sõprus muutunud minu jaoks läbipaistvamaks ja palju konkreetsemaks. Olen suutnud päris pikalt järgida seda, et ma ei ole kellegi sõber ega vanelane raha pärast. Millegi pärast, mis on kasulik või siis kahjulik ning määrab kellegi koha minu suhtlusringis ja minu koha tema omas.
Olen tundnud väga korralikku ja enesehaletsusega segatud trotsi ning pettumust, kui elasin üle oma elu üht seni kõige õpetlikumat kogemust. Mõistes ja tajudes, kes ma olen, kui ma ei ole enam kasulik, vajalik või kõlbulik. Kõik tunnevad seda kord elu jooksul. Kellestki vabanemine, lahtilaskmine, eemaldumine, irdumine või mis iganes, on alati põnev protsess. Sulle jääb justkui mingi toimik kuhugi riiulisse, mida sa enam sirvida ei soovi, sest selles olev, pole enam aineks, mida vajad. Nii näiteks oli väga inimlik ja mõistetav, ootamatult ja päevapealt lõppenud kaks kuud järjest, harjumuseks saanud huvi ja mure, kuidas mul läheb ning kuidas end tunnen. Lõppes, sest sai otsa showtuur ning polnud enam tähtis, et ma oleksin suuteline õhtul lavale minema. Etendus pidi toimuma, sest siis tuli papp. Nii lihtne see ongi. Sa oled kasulik. Sa oled vajalik. Sa oled süsteem. Ütlen käsi südamel ja siira tänuga aitäh, selle kogemuse ja õpetuse eest. See avas kõik, et näidata, kui lihtne on seda sulgeda.
Me peame rääkima ka sokkidest.
Iga mehena sündinu, ei pea, ei taha ega oskagi sel teemal sõna võtta. See on igihaljas teema, mis käib meestega kaasas nagu hambapastapritsmed vannitoa peeglil, habemekarvad kraanikausi äravoolus või norskamine sekund peale seemnepurset. Miks mehed oma sokid vedelema jätavad, on küsimus, mida küsib vähemalt kord elus iga naisena sündinu. Naised ei saa aru, miks mehed oma sokke külvavad. Aga mõelge korra – kas on juhtunud nii, et mees võtab oma sokisahtlist mõned puhtad sokipaarid ning laotab neid siia – sinna kogu elamises? Vist mitte, eksju! Seega pole asi sokkides, vaid justnimelt kantud sokkides. “Juustudes” mille leiukohti ei ületaks oma taibukuses isegi päkapikud, parkimiskontrolöridest rääkimata. Nad ilmuvad ja on ning nad on väga visad kaduma. On see tõesti lohakus või hoopis see, mida teevad ka kassid oma territooriumi indekseerimisel?
Oled sa kallis mõelnud, et igas ehedas ürgmehes elab alateadlik instinkt oma valdusi kaitsta? Kujutad sa armas ette, kui suure usalduse märk ühe päriselt isase jaoks, on enda lahtikängitsemine? Enda kaitse- või rünnakuvalmiduse loovutamine, kui pead olema valmis kargama püsti ja sööstma võitlusse, aga oled keset südatalve paljajalu, mugavalt kamina ees.
Mees, kes võtab jalast sokid, võtab end lahti, nagu paneks relva käest. See on turvatunde sügav kujund, olla alasti, mida paljasjalgsus mehe jaoks tegelikult on. Mees, kel puuduvad jalavarjud, on midagi palju palju tundlikumat, kui naine ettegi kujutab. See on ülisügaval mehelikkuse sees, nagu ka jalgade paljastamine kui märk usaldusest, kindlustundest ning mugavusest.
Tõeline mees sööstab kartmata võitlusse ka paljajalu, mis see kuradi sonimione sokkidest siia puutub, küsib nutikas nüüd. Väga õige – selles küsimuses ongi ka vastus!
Kui sa leiad mu sokid, mu kõige kallim, siis tea, et ma tormasingi võitlusse! Võibolla tormasin ma võitlusse metsiku unega ning ma läksin otse voodisse ja uinusin. Äkki sööstsin ma heitlusse, mis pani mu kiirustama tualetti.
Ma jätsin seepärast endast märgi maha. Nõnda nagu kass, tõstab saba sirgu, pöörates objektile selja ja piserdab enda autogrammi ka kõige uskumatumasse kohta. Ta on sel hetkel korraga nii võimukas valduse omanik kui haavatav ja õrn loomake, kelle tegevus ilmselgelt samal territooriumil elajat häirib.
Nii siis elamegi näilises. Usume, et meie tõeline sõber helistab ja hoolib, aimamata, miks ta seda teeb ja mida sellest saab või loodab.
Nii põlgame seda, kes meie lähedalolu sedavõrd hindab, et ta julgeb enda jalad avada ja krimpsus sokid silma riivama seada. Täitsa ausalt ja nii naljakas kui see ka ei tundu, peaks naine mehe sokke leides õnnelik ja rõõmus olema. Mehele järelikult see koht sobib. Ta on seal tema ise. Ta on seal valmis ennast vabana ja hästi tundma. Tal on sellega öelda hoopis midagi muud, kui oma kohaloleku hooletu markeerimine.
Tee katse – ära tänita. Ära küsi, kui kaua need sokid siin diivani taga veel juustu luusse lasevad. Hoopis tunnusta meest! Ütle talle, kui äge see on, et ta julgeb näidata oma nõrkust, haavatavust ja õrnust. Olla paljasjalgne, relvadeta ja usaldav. Vaata, mis peale seda saama hakkab…

KRIIS ja VÕIMALUS

Öeldakse, et igal inimesel peab olema natuke vara.
Rahu, rahu!
Enne, kui lased silme eest kiiresti läbi oma maise õnnenatikese, mõtle läbi, kui palju sul just praegusel momendil on seda vara, mis annab sulle reaalselt mingisugusegi turvatunde hakkamasaamiseks… Seda vara, mida me tegelikult hindamatuks saame pidada – tagavara.
Olgu selleks siis kott soola, karp tikke või lambipirn. Kasvõi teelusikatäis pebrepuru, millega tulisest veest teevesi teha, kui ootamatu tulija uksest sisse astub.
Mitte miski, peale pisikese tagavara, ei loo meile tegelikult turvatunnet.
Tulgu mis iganes, mõtleb valdav enamus meist, oma plaani kohta koju jääda, kui ümberringi kuitahes hulluks peaks minema.
Kui ma tahaksin NATO kui suurima sõjalise organisatsiooni uppi lüüa, poleks mul vaja rohkem kui üks punt hea eriväljaõppega kiireid spetsialiste. Vaikselt, seenelistena (see tuli praegu tõesti kogemata) või kellena iganes, seisata suuremad alajaamad või saboteerida suuremad elektritootjad ja nende võrgusüsteemid.
Visata väikelennukilt suvalne pakkepaberisse keeratud tellis niimoodi Ülemiste järve, et just seda hetke “täiesti juhuslikult” nagu kaksiktornidesse lennanud lennukeidki, filmib mingil seletamatul põhjusel sadakümmekond “amatööri” pead kuklas oma telefonidega. Riputab selle siis voogtihedusega sotsiaalmeediasse ning lajatab sinna värviks mingi kiiresti tapvaks bakteriks osutuva batsilli nime, koos mikroskoopilise koguse kurjakuulutava mõjuga.
Sa mõtled selle peale maale sõita, kuni kõik rahuneb, sest Eesti pole ju kunagi varem olnud nii hästi kaitstud. (Sinimägedes oli vist tegelikult samapaljude eri rahvusest mehi kaevikutes kui oleks täna, aga see selleks).
Paraku sellest tilgast bensiinipaagis ei piisa ja olenemata sinu viimase kuue kuu sissetulekust, ei ole sul võimalik oma rikkuse plastiktõestusega, kütust tankida. Kuna isegi sularaha ja lollikandle käitlemise oskus vanema põlve poodnike ununemakippuva oskusena, ei murra läbi voolukatkestuse, mis on seisanud kõik kassa- ja muud süsteemid.
Poed on kinni. Seda imekspandavam on kiirus, millisega parkimisplatsidele ilmuvad haagisputkad ja ratastel kioskid, kus sularahas arveldajad seni ära põlatud pekist suitsuvorsti ning muumiaks muutunud möödunudaastast latikat, sülega kokkuostjatele müüvad.
Koolid ei tööta ja lapsed on kodus, kus pole midagi peale pinge, sest depressiooni peletava nutiseadme aku on tühi, aga see pinge ei lae kahjuks seadmeid.
See on üks sadadest stsenaariumidest, mida ikka luuakse ja ka selle puhul, ei jää inimesed lihtsalt suletud silmi zenn – seisu.
Kui nad juhtumisi betoonlinna tornmaja ülemistel korrustel elavad, kuhu ei tule lift ja vesi ning kust ei lähe enam alla solk, tulevad nad varsti tänavale. Marodöörid sõidavad “žigullidega” Maxima plekkseintesse auke ja toovad sülega välja kõike mis kätte jääb.
NATO paragraaf mis lubab kallaletungi korral kohest abi ja sekkumist, eeldab sõjalist relvastatud sissetungi, mille alla ei kvalifitseeru näljaste ja närvi aetud kodanike siseriiklikud pogrommid…
See, kui tänavatele tuleb korda looma lisaks politseile ka armee, on kodusõda ning see on iga (NATO) riigi sise- ja mitte kellegi teise asi.
Nõnda siis käib mõnda aega hoogne abipolitsenikeks astumine ja tänavatel korra taastamine. Sõjavägi on kasarmutes ja ajateenijaid linnaloale ei lasta. Riikliku tähtsusega asutused ja reserviga sisustatud ladude territooriumid on tugevdatud valve all ning kusagil murrab pead mitu kriisigruppi, kes ei võta vastu otsuseid, kuna kardavad, et need võivad minna valesti ja siis hakkavad pead lendama.
Riigikommunikaatorid nagu kevadkülvi volinikud, lehvivad võimumõnust nõretavate kõiketeadjatena õukonnameedia toimetustes ning laovad käsulaudadena ritta sõnumeid, mida siis kuulekalt läbi patareidel töötava meedia, massidele kohale arvatakse jõudvat.
Nüüd on vaja juhti. Seda januneb kogu endist, mistaheski heaolu, tagasi-ihkav rahvas. Kes selleks võiks sobida?
See, kellel riigijuhina ning tema meeskonnas tippametnikuna, on mõju, autoriteet ja usaldusväärsus.
Kodu- ja välismaal.
Sõprade ja vaenlaste hulgas.
Keegi, kes võtab toru, helistab ükskõik kellele planeedil Maa ja ütleb – saame kokku, on vaja rääkida ning kellele seepeale öeldakse, sobib – saame kokku!
See, kellele purjus vanamehed ei patsuta paraadpildi poseerimise ajal põsele või pepule, vaid see, kelle sisuka omapoolse lahenduse tõsiseltvõetavus, paneb kuulama ja variandina kaaluma, mitte haigutama.
Me elame pisikese rahvana kaasa igale peerule mida keegi laseb ning reageeriime vastavalt õukonna ette antud suunistele, kas sõrmedega sõõrmeid sulgedes ja nägu krimpsitades või lõbusalt kaasa naerda teeseldes – sõltub laskjast.
Me tahame näha, kuidas märja silokoormaga rasketraktor vähemalt kolm korda üle õnnetu plagiaatori sõidaks, aga kuritahtlikult harimatu ametnikekarja miljardifopaad investeerimismaastikel jätavad meid jahedaks.
Me vaatame klähvides või naerda lagistades pealt, kuidas poisinolkide piinliku dopingusaaga käigus võetakse teenekalt suusatreenerilt riiklik teenetemärk, aga edasi säravad need Valgetähed massilise rahapesumasina operaatorite revääridel.
Me vaatame seda kolmel jalal kõikuva taburetina koalitsioonitegu nagu ebaprofessionaalset seatappu, mida veganid loomakaitseseltside postitustes jagavad ning tunneme, et sitamaitse on suus.
Meid vaadatakse nagu kruubiga täidetud peaga kaltsunukku, kuna arvame olevat lääneliku, vaagida riiklikul kõrgemal tasemel osavõttu või mitteosalemist, EXPO-l Araabia Ühendemiraatides. Samal ajal riigivisiidiga Zimbabwe kuue kuuga miinusest majanduskatastroofini viinud marionetti tunnustades. Mis kurat siin toimub, sõbrad?
Mäletan, et juba 2008ndal aastal Belgradis, kui Moskva ihkas saada Eurovisiooni järgmiseks korraldajamaaks, kutsuti Dima Bilan “rohelisest ruumist” lava taha valmis enne, kui serblastest Kessu ja Tripp, suud naeratusest kuklani, rahvahääletuse välja kuulutasid.
Selle masinaga saab kuivast kaminapuust vajadusel viljalihaga kasemahlagi teha, aga meie uuskomsomolid väntavad vapralt nagu vana Gotlandi käia, et on täiesti normaalne, kui eakad oma hääle juba e-valmistel annavad.
Millal me hakkame tõsiselt rääkima oma riigi usaldusväärsusest kodanike silmis, ilma suuri probleeme persega peitmata? Millal Eesti tõsiseltvõetavusest, lüües reaalselt kokku heleda leegiga kulude kulude ja reaalse tulu vahekorra?
Varalahkunud tõelisest riigimehest sõber, ütles kord Lennart Meri kõne ajal, et iseseisva rahvusriigi olulised sümbolid on oma raha, oma lennufirma ja oma armee. Nende “pidamine” on aga selgelt nii kallis, et see iseseisvus peab olema printsipiaalselt ja selgelt vajalik igaühele selles riigis.
Seda on vaja kultuuri ja rahvuse säilimiseks nii, et igaüks tunneks oma kultuuri kaitstud ning rahvuse säiliva olevat. Sõnademulinata, sisuga ja usutavalt.
Selle nimi on UHKUS ning seda ei tohi inimeses maha suruda isegi siis, kui sellest vaid kröömneke tagavara on järel. See on riigi kohus oma kodanike ees, nõnda kui kodanikel on kohustused riigi ees. Eriti poliitikas tegutsejal!
Ma ei tea mitte ühtegi uhket poliitikut, mitte ainsamat, kes väärinuks mu häält viimastel valimistel. Kellele helistad sina, kui oled suures hädas? Ära tõtta sinisilmselt loetlema neid keda arvad, sest sa pole tõelist kriisi veel näinud…

Kui ma hooliksin tõeliselt nii endast kui maailmast, siis mida ma valiksin kohe praegu teha? Esita see küsimus omale iga päev, sest see muudab sinu elu!

Viimane tsitaat on N.D. Walschi

EVALDILE

Evald oli kõhetu ja sooniline mees. Tema vanust ei oska ma praegugi, saati siis toona, poisitatina, arvata või oletada. Evald oli alati pronksikarva päevitunud näo ja käsivartega. Kartuli-idu värvi ihunahk maikasärgina kontrastiks seljas.
Mäletan, et Evaldi kaugele taandnunud juuksepiiriga pruunil otsmikul oli pea kanamuna suurune muhkmoodustis. Kust mina oskasin poisikesena arvata, mis pauk see oli olnud või kui kaua see muhk tema peas oli kasvanud.
Mul oli temast kahju. Tundsin pisikese poisina kisendavat kahjutunnet oma südames mitme inimese pärast. Evald oli üks neist, kellest oli mul miskipärast piiritult hale.
Viru-Jaagupis, keset küla, asus sovhoosi üldsaun, mille kerisekivide kuumaks kütmiseks rummide kaupa jämedaid ja pikki notte halgudeks oli vaja raiuda. Seda tööd Evald tegigi. Suure tömbi puulõhkumise kirvega lajatas ta pooleks notte, mis temast endast vööümbermõõdult suuremad. Need riidad, mis küla ühissauna seina najale laotud ja kust saunaõhtutel sülega küttematerjali tassiti, tundusid suurelegi poisinolgile pikad ja kõrged. Rasked, pea meetrised mahlamärjad halud, nagu Adrianuse vall, korralikult pikas, mehekõrguses riidas.
Evald käis sovhoositööst vabal ajal ka tööl. Ma ei tea tänini, kas temal naist, lapsi või omakseid oli. Sõitis aga muudkui sangadega kunstnahast kott, kust kirvevars välja vaatas, leistangi küljes rippu, jalgrattaga kohale ja hakkas puid lõhkuma. Nüüdsel ajal on niisugused masinad, mis haakekonksu otsas hoovi tagustrdatakse ja mootori jõul puid lõhkuma kukuvad. Siis, minu lapsepõlves, oli selleks “puulõhkumise masinaks” Evald.
Ta lõhkus terves Viru-Jaagupis ja tõenäoliselt kaugemalgi, mitmete maainimeste puud ning ladus need sealsamas ka ise riita. Evald käis puid lõhkumas ja neid riita ladumas ka minu vanaema juures. Mul on sellest ajast kustumatuna meeles üks Evaldiga seotud asi. Veider, mis asjad lapsele alatiseks meelde jäävad.
Olin hommikust saati õues rassinud. Jalgrtattaga kihutanud, kuni joogijanu ajas tuppa, kopsikuga joogivee ämbrist vett kaanima. Koeraga rassinud, kuni see keel pikal suust rippu pihlakapuu alla jahedasse puhakma heitis. Vanaemale raske kastekannuga aeda peenarde vahele kastmisvett tassinud. Lihtsalt, saksa pedantsusega taabeldatud lauavirna otsas, päikesesoojal tõrvapapil silmad kinni pikutanud ning maohappest hapumaid antonovkaid närinud. Ma olin sama pruun ja sitke nagu Evald, aga ma ei küündinud veel puuraiduriks. Nii ma siis silmanurgast aina takseerides, enesele lubasin, et kord võtan ise sellise suure kirve ja lõhun samamoodi, mehejämedusi puunotte. Kui Evald oli oma Rohelise raamiga jalgratta pärna najale toetanud ja saetud puunottide majakõrguse hunniku kõrval tööriideid selga pani, nägin ta silmi. Neis oli midagi hundilikku. Midagi, mis on ainult isahundi silmis. Miski, mis vaatab sinust alati läbi nagu päikesekiir läbi juuspeene prao pimedusse kirka juti joonistab. Selles pilgus ei ole piiskagi hirmu. Niisuguseid silmi olen näinud vaid aastaid hiljem, Afganistanis ühel puštust poisikesel.
Helesiniste silmadega ongi ilmselt tänu vikerkesta värvile, palju raskem hirmu väljendada. Evald ei kartnud seda suure krusa koormat niiskeid notte. Ta oli samasuguse koorma metsamärga lepa- ja haavapuud, alles paari päevaga rüsijääna jõllitavast hunnikust, apteekri vilumusega peenestanud ja kuulekalt riita reastanud. Evald vaatas mulle silma ühel korral. Kui ta parasjagu paberossi oma suunurgas tikust põlema süütas. Mulle tundus, et ta vaatab mulle seepärast nii sügavalt silma, et ma ei passiks tema laubal olevat munakat. Et ma ei vaataks oma hirmunud silmadega, kuidas ta tapva tatarlase rahuga, veel kuuma suitsusabaga tiku, otse saepuru sisse viskab. Evald hoidis minu silmi niikaua kinni, kuni ta kahe-kolme sügava mahviga, kogu Priima oma pisikeseks kärbunud kopsudesse imes. Mul oli kõht tühi ja ma läksin tuppa, vanaema juurde. Lapsed on aegade algusest väga tugeva talgude tunnetusega tegelased. Lapsed saavad aru enne suuri inimesi, et niisugustel puhkudel tehakse tavalisest rohkem ja rikkalikum toidulaud. Tänueine ja austus töötegijatele.
Esikus, mille uks suviti lahti, kees gaasipliidil suur pott kartulitega. Ka köögiuks oli suvepalavuse pärast lahti. Üksnes riie ukseaugus, et putukaid veidigi tagasi hoida. Köögilaual nägin suurt lõikelauda ja nuga ning suurt salatikaussi, mis oli peaaegu täis, tükkideks lõigatud maksa. Lõikelaual oli tükeldatud sibul ning krabisevas paberis lahtiselt müüdav võikängar.
Kui vanaema õhusiibrit veidi rohkem oli avanud ning pliidiroobi otsaga, väiksemast suuremaks kasvavad pliidirõngad soojamüüri najale pliidiraua serva, ritta ladunud, läks lahtisele tulele suur ümmargune pann. Võikamakas sellel, hakkas kiiresti liikuma, nagu plaaniks ta veel kuhugi põgeneda, ent rahunes siis kuldseks läikeks kuumal pannipõhjal. Tükeldatud sibul, mis sinna ropsuga lõikelaualt lükatuna langes, lõi pliidikubu aluse korraks särinat ja sinakat vine täis. Sealsamas see sekundiga kadus ning põhja alt panni lakkuvad sinakasoranzid tulekeeled, olid tegemas oma kirglikku keelekat. Sibul, kes alles veidi aega tagasi oli ülbelt itsitanud, kui vanaema käeseljaga põski mööda valguvaid pisaraid pühkis, tõmbus läbipaistvaks ja kangestus. “Maks käib tükkhaaval” ütes vanaema. “Muidu lööb panni umbe ja hakkab keema”. Mitte midagi ei saanud aru. Vaatasin lihtsalt pealt, kuidas Kuuma kivi värvi maksatükid vanaema näppude vahelt, kuumavale pannile pudenesid. Ühekaupa ja üksteise järel. Nii, et iga üksik pala sai tõsiselt põletada ja tõmbas hetkega mahlad endasse kinni. Kui kogu kööki täitis jumalik lõhn, sest kuidagi teisiti seda magusalt lihavat aroomi värske sibula, maksa ja taluvõi tantsust, ei oleks aus nimetada. Nüüd ladus vanaema pliidirõngad oma kohtadele tagasi. Suurem enne ja järjest väiksemaks minnes, kuni leegid enam lahtisest august näha polnud. Suur, pika varrega pann keset pliiti tagasi tõstetud, puistas vanaema sinna lusikat pupsutades, valget jahutolmu. See kattis maksa ja sibula kuumal pannil, nagu saepuru katab saapa, kui raiemees harkisjalu keskendunult saekisas puud lanegtab. Jahu veidi kuumutanud, valas vanaema sinna otsa suurest kannust rõõskakoort. Ohh Jumal kui hea lõhn sel kõigel oli. Maksa – kooresoust, lihtsalt sibula, pipra ja soolaga ning ei mingeid vigureid.
Seda oli terve pannitäis. Kui maksakaste valmis, serveeris vanaema selle suurde terrakota karva paksu savikaussi. Terve kauss oli seda täis. Lauale, soustikausi kõrvale, tõi vanaema teise samasuguse kausiga keedukartulid. Suured, koorega keedetud, tillivartega ja soolaga, nagu ikka. Terve kauss oli kartuleid täis. Mina olin vahepeal, üle tee Kehala poest, Estri käest leiba ostnud. Rakvere leivakombinaadi vormileiba. Miskipärast, ei tea miks, kutsusid kõik täiskasvanud seda sea keeksiks. Leib oli lahti lõigatud. Terve leib.
“Mine kutsu Evald sööma”, ütles vanaema. Ai ma tegin seda kiiresti. Mu kõht oli selle kõige nuusutamisest ja muidugi värskes õhus möllamisest, metsikult tühi. Jooksin nii kiiresti läbi hoovi ja taga-aia värava tagumisse hoovi, et isegi rampväsinud Tommi tõstis oma kuudi juures korraks pea, et kas läheme uuesti? “Vanaema kutsub sööma” ütlesin ja lisasin igaks juhuks “Palun”.
Jooksin nii kiiresti kui jalad võtsid tagasi ja jõudsin kööki, kus kohe oli algamas talgupidusöök. “Lapsed söövad pärast”, ütles vanaema ning valas kannust kruusidesse külma piima.
Pärast keda? Ma ei saanud aru mis see siis nüüd on? Evald ja vanaema ja mina ja ülejäänud, mahuksime ju ilusasti sööma?
Läksin jalgu lohistades väga löödult välja. Istusin pihlakaoksa külge riputatud köite vahele kinnitaud autokummist kiigele ja ei tahtnud hoogugi teha. Tommi tuli minu juurde ja pani oma niiske ninaotsa ma pihku. “Ma tahan, et sa selle Evaldi perse lõhkli rebid, kui ta siit Priima hambus mööda minnes, tagasi tööle läheb”. Tommi vaatas mind aga ei vastanud midagi. Istus maha ja olime.
Mul oli iseendast nii neetult hale, et tõusin püsti ja läksin kanakuudi vahelt läbi, tagaaeda ja ronisin mööda lauaotsi tagasi lauavirna otsa. Viskasin sinna soojale ruberoidile selili ja vaatasin taevasse.
Kui kuulsin, et kirves jälle ragistama hakkas, ronisin alla ning läksin tagasi tuppa. Vanaema kolistas taldrikutega ja ütles, et istuksin lauda.
Sööma.
Kauss, mis oli enne kartuleid täis, oli tühi. Kauss, kus oli terve pannitäis maksasousti, oli tühi. Oli umbes pool pätsi sea keeksi ja kild võid.
See Evald oli kõik ära söönud. See oli vist esimene kord mu elus, kui tundsin, et olen nagu tegelane mingist muinasjutust. Keegi, kellele ei jagu kunagi muud kui tööd ja käske. Ma olin nii kuradi pettunud ja kurb. Mitte üht lusikatäit ei võinud see mees jätta poisikesele.
Evald on ammu surnud. Hiljem olen kuulnud, et selle poolest ta kuulus oligi. Ta oli kõige kõvem töömees, parim puuraidur ilmselt tervel Virumaal. Kiitsakas ja sooniline. Pronkssõdur, selgapäevitunud jahuvärvi maikaga. Suurte saapakotade ja kottis tööpükstega, mille parem säär käis puust pesupulgaga krookese, et mitte jalgratta keti vahele sattuda. Ta oli ka kõige kõvem söömamees. Räägiti, et Evaldit appi kutsudes, peab olema kuue mehe kõhutäis lauale panna. See oli tõsi, nägin seda poisitatikana oma silmaga.
See ongi minu Eesti. Täna sajaüheseks saav kallis Eesti. Eesti, kus poisikesed vaatavad mehi ja tunnevad kadedust, et need kõike suudavad.
Evald, ma mõtlen täna Sinule. Seal kus sa oled võime kunagi taas kohtuda. Arvan, et teeme siis koos ühe paberossigi ning usu, ma jutustan sulle selle maksasousti loo just nii nagu sa kuulda tahad. Kurvaks ja kaasatundvaks või pisarateni naerma suudan ma sind panna, sest nii nagu sina lõhud puid ja maksasousti näost sisse, tunnen mina oma võimu, sõnu lauseteks riita ladudes. Öeldakse – mees elab niikaua, kuni mäletatakse tema nime. Ka sind, Viru-Jaagupi puuraidur Evald, ei unustata. Mäletada on mõnus. Elagu Eesti! Ela sinagi, Evald!

TÕDE JA ÕIGUS

Istusin oma kohal ja lasin ekraanil rulluva enda eest ja seest läbi. Kuni “Eesti 100” märgi ja täisvalguse süttimiseni saalis. Mõtlesin korraga kõikidele inimestele, imikutest vanadeni, kes selles osalesid. Mõtlesin, et õigupoolest võiks või peaks selle filmi lõputiitrites olema meie kõikide nimed. Kõikide eestlaste, kes siin elavad, elanud ja elama saavad. Nõnda, nagu parvlaeva Estonia hukk, puudutas iga Eesti hinge, tean ma, et seda teeb ka film Tõde ja Õigus. Niisuguse aukartuse, lugupidamise ja häbita, kõike tunnistada, suhtuvad soomlased Talvesõtta ja juudid Masadasse.
Olen vendadega, meeste väelaagris meditatiivsel rännakul käies, kogenud midagi, mis andis mulle tagasi kõik, mille olin hinges loovutanud. Sain tagasi usu enesesse ja tundsin, kuidas muutun millekski, mis elab metallina mõõgas, piisana karikas, januse jaoks ning mehena siin maal.
Me olime kahekaupa. Minu paariliseks oli mees, kes oli minust noorem. Vaikne. Me istusime paaride kaupa ringis ning rännaku läbiviija ütles, et alustame mehest, kellel on pikemad juuksed. Minu paarilisel polnud karvagi peas – naeratasime tutvumise tunnistamiseks.
Pange silmad kinni. Kujutage, et teie vastas istute te ise. Puuduta nüüd “ennast” täpselt sealt, kust soovid. Nii tugevalt, õrnalt või mistahs muul moel, nagu tahaksid et sind praegu puudutaks. Ära mõtle mitte millelegi muule. Ma võtsin “endal” vasaku käega vasakust käest, randme ümbert sõrmedega kinni ja panin oma parema käe “enda” kukla ja kaela piirile.
Teadmata, kaua see kestnud on ja kui pikalt ma sedasi olnud olen, hakkasin tundma, kuidas mu jalad jäävad kangeks. Selg tuntavast ettekummardusest, oli juba päris piinav ning parem käsi peaaegu tuim. Tahtsin olla nihelemata ja liikumata, et mitte teha väiksematki liigutust, mis “mulle” signaali annaks, et ma olen väsinud. Hoidsin end jõuga paigal ja ei proovinud isegi oletada, kui kaua ma sedasi veel jaksan.
Edasi tuli paarilise vahetus ja ma tundsin, kuidas “ma” võtsin nüüd peopesadega oma õlgadest. Minu paariline hoidis “endal” õlgadest, nagu isa kes julgustab poega, et see pole enam väikene, vaid juba Mees.
Järgmiseks oli minu kord, võtta oma vend ja hoida. Nii, et tal oleks hea, turvaline, kindel ja mugav. Nii nagu Mees hoiaks oma poega. Mina ja ülejäänud vennad, olime põlvili oma istuvate paariliste selja taga.
Võtsin oma venna seljatagant tugevalt kallistusse nagu teeksin seda oma pojaga. Vennad, keda niimoodi teiste vendade poolt hoiti, sulgesid oma silmad ning andsid end kogu kohalolekus ja usalduses teisele mehele hoida. Ma hoidsin seda meest, keda kohtasin esimest korda elus, meeletu armastusega. Nii, nagu olen südames armastanud naist. Nii, nagu jään kuni selle teekonna viimase silmapilguni armastama oma poegi.
Andsin kogu hingest kõik, et mu vend tunneks ennast hästi ja hoituna. Varsti oli taas vahetus ning tuli minu kord anda end tema hoida. Lasin end oma seljataga põlvitava venna rinna vastu ja toetusin südame rahuga tema põlvedele, lastes tal oma kätega mu õlgade ümbert kinni hoida. Tema kare lõug oli minu kareda põse vastas ning korraks muigasin tahtmatult, sest meenus eelmise õhtu lõkkeringis naerdud ühine naer. Vend me hulgast ütles – no gay, just love ning kõik naersid südamest.
Ma ei tundnud mitte ühegi rakuga, et minus mõni suguhormoon liigataks. Mitte mingisugust seksuaalsust meie vahel ei olnud ja ma tean, et saan seda öelda ka oma venna eest. Küll aga, oli võimas see, mis juhtus minu hingega.
Just selles situatsioonis, tundsin, et minu selja taga on minu isa. Tema taga, teda hoidmas on tema isa ja selle taga tema isa. Selle taga tema ja tema taga tema isa. Kuni kõikide aegade alguseni tagasi, kuni Jumala vaimuni, oli minu seljataga kogu minu esiisade tugi. Nende jõud, tarkus, mehelikkus, nõrkused, tunded, emotsioonid. Tohutu suur armastus. Ma tundsin jahedate niredena oma põski mööda alla voolavaid pisaraid. Ma olin nii õnnelik ja nii kurb ühtaegu. See, minu esi-isade suurus, minu selja taga, kogu oma hävimatuses ja igikestvas tungis. Haletsus, et ma neid kõiki ei näe, vaid üksnes tunnen. Kuidas nad hoiavad oma põlvedel puhkavat kallimat vara – oma armastatud poega.
Eile kinos, tundsin sedasama tunnet. Kogesin taas, kuidas olen oma isa põlvedel puhkamas ja olen samal ajal ärkvel ning hoian oma poega enese põlvedel. Tema oma poega enese ja see enda oma, omadel põlvedel ning nii mudkui edasi.
Tundsin, kuidas sedasama tunnevad naised ja mehed ekraanil. See oli ELU. See oli meie esivanemate lugu, sellest, kuidas “ükskord me võtame oma kõige kallimad oma ligi, hoiame, kaitseme ja oleme”. Armastame, sest selleks on nii kuradi palju tööd tehtud.
Ma ei arvusta seda mida nägin, sest see ei olnud Tammsaare ainetel loodud kinofilm või suurteos, nagu seda juba enne võttesse minekut tituleeriti.
Tõde ja Õigus on Taevaisa kõnelus ühe väikese rahva naiste ja meestega. Sügavalt igaühe jaoks isiklik ja samal ajal pisidetailidenigi kogu rahva hinge puudutav.
Tundsin kinosaalis seansi lõpuni istudes ja lõputiitreid koos pisaratega voolata lastes, et need kõik on minu inimesed. Minu esivanemad ja nende omad ning nende omad ja nii edasi. Mitte üksi Oru talu Muraka pere või Mäe talu Paaside pere. Kõik. Kõik viimseni. Kirikhärrast kõrtsmikuni ja karjaplikast krantsini.
See kõik puudutas iga rakku minu kehas ja ütles lõpuks, kui olin veidi hingamise tagasi saanud, silma pilgutades ja muiates – näita nüüd, et sina suudad seda mustrit muuta.
Tõde ja Õigus on kõige ilusam kõne Eestile, igaks tema tähtpäevaks. See film on sellest, kuidas me iseennast armastame. Armastame nii, et seda tunda, näha ega kogedagi ei saa, sest ainult see mis kunagi tulevikus tuleb, on hea. Tulevad aga pisarad, nagu Vargamäe vanal Andresel, kelle kodust läinud poeg ütles vastuseks …

mine parem kinno!

PUUDUS

Täieliku ja täiusliku jagamise ideed lämmatab ettekujutus, et kõiges valitseb puudus.
Nõnda kirjutab Neale Donald Walsch, tsiteerides Jumalat.

See tsitaat on pärit sarjast JJ.
Sedapuhku selle Neale Donald Walschi neljandast raamatust, pealkirjaga “Inimkonna äratamine”. Mida rohkem edasi ja tagasi ma seda loen, avastan ma end sageli muigamas. Muigamas enda üle mõeldes, et ei pea alati valima poolt. Õigupoolest ei saagi, sest kuidas ma valin selle, et olen pimesi ja kuulekalt Jumala poolt? Ta ei ole andnud käsku kuulekas olla, vaid võimaluse luua. Niimoodi Ta ise kinnitab. Või veel hullem!? Kuidas ma saan olla Tema, st. Jumala vastu ja istuda ühel pingil hoopis kõiges kirega selgust otsiva autoriga? Mehega, kes paneb kirja oma Jutuajamised Jumalaga.
Idioot võib alati vabalt erapooletu olla. Nii pole ohtu sattuda ühe või teise, õigemini mitte kellegi põlu alla. Ma olen seda ühe korra proovinud. Hääletasin ühel pro forma hääletusel lihtsalt erapooletult. Et saada teada, mis tunne see on. Saada teada, mis tunne on minna kodust välja, teades, et mulle jalutab vastu keegi, kes ootab minult selgrooga käitumist, mida mul otsustajana ei ole. See oli jäle tunne. Ma tundsin ennast nõmeduse amuleti ja mittekellegina. Ammu ei ole vabatahtlikult sellist tunnet tundnud. Õnneks ei kestnud see pikalt. Ma mõtlen seda tunnet, sest oma valikuid tuli väljendada veel ja seda ma ka otsustavalt tegin. See selleks.
Seda, perse all rosinakukli soojendamist, viljeleb tegelikult igaüks, kes põeb relevantset subjektiivset hääbumishirmu.
Kirjutasin siin meelega sõna “perse”, sest soovin sellest mustrist uhkelt läbi minna. Mind ei puuduta see, et keegi seda oma “normaalsuse” lauaga nagu nats getoelaniku ninaknurka määratlema hakkab.
Loendamatu kord hommikuid, olen ma istunud oma ateljeetoas ja püüdnud mõnda unes nähtud või ärgates geniaalsena tundunud ideed enda juurde tagasi kutsuda. Olgu siis kirjapanekuks, maalimiseks või järelemõtlemiseks. Istud ja on tunne, nagu oleksid ihuüksi mingis maailmaraudtee lõppjaamas, kus hädaga õigel hetkel püksid maha jõudsid sikutada. Oled peldikus ja mõtled, mis keeles ma sellelt kõrval kabiinis puhkivalt tundmatult sittujalt ribakesegi paberit võiks küsida. Hetk tagasi alles, saabus mu enese ihhu kirjeldamatu kergus ja juba see hingest kaduski. Rõõm ja raskus käsikäes, nagu terve ja haige laps, mingil järjekordsel rahakogumise projekti bänneril.
Lihtsalt ei ole paberit. Mille kõigega me oma kirevalt elatud elus pole tagumikku pühkinud? … veame kihla, sa mõtlesid oma “selle”, nelja sekundiga välja. Kindlasti, oled sa kusagil kaugel kodust, ihukergenduseks puhtamat peldikut otsides, omaenese hädaga sellest inimesest mööda tuhisenud, kes teibitud varrega vana mopp käes, kahhelil kaari joonistab. Jogurtikarp, kenasti paberiga puhtaks kaabitud, milles mõned mündid, et anda vihje, jääb sulle küll silma, aga su sitahäda annab sulle kõiguitamatu õiguse. Otsustada see asi hiljem. Siis kui kõik on korras. Nüüd, kus tuleb välja, et paberiveski on tühi, oled sa valmis karjuma selle hooletu hooldaja peale. Kuidas ta saab niimoodi inimesed hätta jätta? Ei sentigi! Mõtled sa oma kätele seepi pumbates ja peeglis otsa vaadates. Vesi jookseb. Sa ei mõtle sellele, et oled paigas, kus vesi maksab hingehinda. Täieliku ja täiusliku jagamise ideed lämmatab ettekujutus, et kõiges valitseb puudus (N.D.W JJ4), nagu sissejuhatuses tsiteerisin. Sina ei anneta ühtegi senti. Hooldaja ei lae paberiveskit. Pole sinu asi, kuidas ja millest ta ära elab ja pole tema asi, millega sina oma perset pühid. Seal peeglilaual, kraanikausi kõrval, kus on hooldaja tipitopsik, on tegelikult pakk pehmet paberit. Paned mündi, võtad paberi ja sulged end privaatsusesse. Samasuguse paberiga, pühid sa pärast söögilauas kahvlihaarusid ja nuga, sest need tunduvad sulle pesemata. Pesemata on need sellepärast, et meiesuguste paremaks teenindamiseks, jookseb kemmergu kätepesukraanist päevas rohkem vett, kui köögi nõudepesukraanist.
Maailmas elab täpselt 38 inimest, kelle varandus on suurem kui ülejäänud kolmel miljardil kogu inimkonnast. Neile kuulub milligrammi pealt sama suur õigus elule, kui sinul ja kõikidel teistel siin planeedil. Mis varandus see selline siis on? Heakene küll. Keegi on löönud tikud maasse ja ütleb – see on minu oma. Kui sügavale maakera südamiku suunas, läheb tema õigus selle põues peituva enda omaks pidamisel? Kui kõrgele ilmaruumi, tõuseb mõtteline õhusammas, mille sisemust ta oma õhuruumiks nimetab?
Kui sa mõtled maalapile, mis on “sinu oma” – pole vahet, oled sa selle “ostnud”, “pärinud” või muul teel “omandanud”. Kas sa oled suuteline küsima endalt, kellele see jääb, kui ma praegu silmad sulen ja lahkun? Oled ehk lapsevanem ning loodad õhinal, et tema sinult kaasavaraks saadava maatükiga veel õnneikum on. Kas sulle ei näi, et selline “omand” on nagu õnn, nimetada igikestvalt muutuvat, ent siiski kadumatut ühisvara ühte osa, enese omaks?
See heeringas siin rosolje sees on minu oma, kuulen ma häält ütlevat. Mis ma siis nüüd tegema pean? Jätma heeringa söömata? Jätma rosolje võtmata, kui samas hapukoore omanik lubab ja kartuli peremees polnud samuti kade? Eraomandi siltidega tähistatud maa, panebki mind seepärast küsima – kui sügavale südamikku ja kui kõrgele igavikku sinu emaileeritud tähistusega omand ulatub? Olgu, sa ütled et sada versta siia ja sada sinna. Kas sa oled nõus selle sügavuses või kõrguses leiduvat vara jagama? Nendega, kel pole mitte midagi! Nendega, kellele pole mõõdetud sellist platsi planeedil, millel on looduse nägu aga katastri tunnus?
Sul on diplom, mis vabastab su maatöödest. Sa armastad pigem kergliiklusteel rulluisutada kui mulla kallal küürutada. Et nüüd keegi sinust ekslikult arvama ei hakkaks, otsustad sa väärtused ümber hinnata ning vahetad sellesama maalapi raha ja raha, no ütleme et auto vastu. Maa on sind toitnud, võiks öelda. Olenevalt auto margist, oled sa nüüdsest kellegi silmis igal juhul täissöönud kröösusesiga, mingu see sulle hinge või mitte. Sinust saab postitantsija, osav ja pilkupüüdev, ent kes ometi peab kogu aeg millegigagi kroomitud vertikaalist kinni hoidma, et mitte maha sadada. See post ongi tegelikult su pärisomand. Põrandast alla ja laest ülespoole see ei lähe. Sellest postist alla- ja ülespoole jääv, ei aita sind absoluutselt su püüdlustes olla sensuaalselt tantsuline. Täieliku ja täiusliku jagamise ideed lämmatab ettekujutus, et kõiges valitseb puudus. Sul on neli jäset. Millegi muuga sa ennast posti küljes kinni ei hoia. Sul on praegune aeg antud sellena, kes oled, elada. Kui sulle üldse miski tegelikult kuulub, miski mida sinult võtta ega sulle anda ei saa, siis on see sinu aeg. Minul on minu aeg. Sellel kolmekümnekaheksal rikkal on nende ja neil kolmel miljardil puruvaesel, nende oma. Füüsilisele eelnev ja sellele järgnev “elutus” on osa lõppematust eluringist või mündi teine pool kui soovid. Ajatus ja aeg ühekorraga. Sinu ja kõigi teiste omand samaaegselt. Seega – mingit puudust ei ole olemas! Niimoodi otsustasin ja nii jääb. Ma jagan sinuga seda, mida sina minuga. Ma tulen, sa lähed ja niimoodi ilma hirmuta, et see üldse iial lõppeda võiks. Täieliku ja täiusliku jagamise ideed ei lämmataks ettekujutus, et kõiges valitseb puudus, kui me õpime tänama üksteist koha eest teiste elus ja meie ühises ajas.

ÜLESTUNNISTUS

Veokid, mille buldaniga kaetud kastid olid inimesi täis tuubitud, sõitsid tasasel häälel, võimsate mootorite madala heliga kõiketeadvalt urisedes mööda kitsast metsateed. Neid krusasid oli umbes sadakond. Igal kastis mõnikümmend üksteise otsas kössitavat hirmunut.
Metsalagendikule jõudsid nad lootusetust täis kilavate silmadega, hirmunult ringi vaadates. Selle hirmu tuleva ees, tekitas rahulikult ootava timuka särasilmne ja helge, teeskluseta naeratus. Ta vaatas seda rahvahulka, nagu tippkoka abiline juurviljakorvitäit pestud porgandeid. Klobinaga, oma neitsilikus värskuses purustajasse valatatud, mille alt nisast, neoonoranž vitamiinirikka porgandimahlana peene joaga välja soriseda.
Männimetsa vaigutüünesse rahusse kuhtusid nii krusade suurte mootorite urin, kui hukkamisele toodute lootusemõtted. Kellelgi polnud ahelaid või köidikid. Kedagi ei oldud pekstud. Keegi ei kippunud pagema. See olnuks sama lootusetu, kui palved timukale, säästa hingeke, mis suudab oma süütust tõestada.
Oli metsik mõistmatus.
Selle suure massi keskel, sünnitas suurimat arusaamatust, üksikute pisarateta nutvates silmades peegelduv, viimane kohalejõudmine. Need teadsid täpselt ja kindlalt, miks nemad siin on.
Vähehaaval, tasapisi, hakati aina enam ja enam taipama.
Veel mitmed ja mitmed, hakkasid oma peas tajuma justkui mingit süüd, mida ei oska ei tagasi ega maha suruda. Mis tehtud see tehtud, eks tuleb saatusele vastu minna. Palju oli neid, kes ei saanud mitte millestki aru. Nad olid olnud kinnivõtmise hetkel need, kes esindavad statistikas seda kõige julmemat “valel ajal, vales kohas olnud” mõtlematuid uudishimulikke.
Loendamata massi hulgaks, võiks silma järgi öelda paartuhat elusat hinge. Mõnikümmend neist, väga enesekindlad ja uhked. Mõnisada eneseväärikad ja vaoshoitud. Mitusada ekkivat kõlupead, kes ei muutugi kunagi, sest nendeta poleks hädavajalikku lollpeade armeed. Paarsada õnnetut argpüksi, kes pelgavad kõike – iseenese nimest ja näost kuni miniatuursete sootunnusteni. Isegi mõnikümmend tulnukat, seisis moondunud oravanägudega, toimuvat piiksuva heliga skannerides.
Kõik nad olid määratud hävitamisele. Ühekaupa, kiire ja professionaalse liigutusega. Plaksatusena kõlava heliga, selle ilma ukselt uude saadetuna, vajusid nad nagu hein niidumasina vikati ees, alandudes maha. Ühtepidi. Pead siin, jalad sealpool. Nagu kõrred, vaaludes, mida kaarutaja keskpäevases päikeses peatselt pöörama peab tulema, et kaste sisse ja hallitus kallale ei tuleks.
Üks katse võib persse minna, selline massihukkamine oli aga lausa kaunis. Sellise valiku oli ise teinud iga viiimane, selles osalenu. Timukast tapale tooduni, olid kõik sellest ümbersünnist justkui lummatud ning isegi tänulikud oma uude koju jõudmise eest.
Ma olin otsustaja, kes selle halastuseta hukkamise kõrvale alternatiivi ei otsinud. Pole süüdlast, pole süüd. Pole häbistajat puudub häbi. Pole ülbitsejat, puudub ülbus. Pole lolli, puudub lollus. Pole ausat, puudub tõde. Pole märkajat, puudub tegelikkus. Pole ütlejat on vaikus.
Need paartuhat hukatut kadusidki maamunalt. Pehme sambla alla, nagu oli Põrgupõhja Juula suurim soov enne surma. Harva tikkus mõni üksik hiljem kusagil kummitusena pead tõstma. Vaatasin teda kui teisest ilmast tagasisaadetut. Kehitasin üksnes muiates õlgu. Minu karistuse olid nad juba saanud. Mina olin nad hukanud ja kõik edasine ning muu ei puutunud minusse. Teadmine, et ei kao kuhugi ei timukas ega mets, kus tappa, tundus olevat kätte toonud suure rahu.
Ma sain iga kell, nagu trammijuht avab peatuses uksed, vajutada nuppu ning järgmine pea veeres nagu sillutisele kukkunud granaatõun, kesksuvisel turuväljakul.

Tean lugu mehest, kes suutis oma lapepõlves kannatatud hirmud ja valud, pärast teraapiaseanssi imepeenikeste kivikestena endast välja kusta. Täiesti terve mehena teekonda jätkata. Selles ei ole midagi imekspandavat ega ebaloomulikku.
Sellest inspireerituna ja endast läbi läinuna, nagu tähtsa kirja tooja mõnes filmis, teab täpelt millise ukse taga istub õige adressaat, otsustasin selle nüüd ringi teha.
Ma võtsin ette suure töö, nagu martsipanimaalija, kes tuhandetele magusatele loomadele toiduvärvipinstliga silma pähe joonistab. Ühekaupa ja igaühelt andeks paludes, äratasin nad ellu. Mõnele vaatasin sügavalt silmagi ning lisaks andestusele mida palusin, ütlesin oma suurima ja siira tänu, saadud õpetuse ja kogemuse eest. Igaüks, kelle olin hukanud, äratasin nüüd oma käega uuesti ellu. Kutsusin kätt ulatades tõusma ning teed jätkama.

Ma lasen kõigel toimuda. Tean nüüd, et ma võinuks juba siis heast riidest pintsaku trippipidi sõrmekonksu otsa võtta, hooga üle õla visata. Astuda pealt õmblustega, heast nahast käsitöökingadega puhtal asfaldil oma teed. Vaadata hinnanguid andmata sinna suunda, kuhu tahan ning naeratada ja astuda hirmude, häbi, enesesüüdistuse ja alandlikkuseta, Mehena edasi.
Nii metsikult palju olen ma end armastama hakanud, et armastan igaüht, kes teeb mulle mida iganes.
Kõik võtan ma nüüd vastu tänulikkusega ja kogemusena.

Ma olen nüüd juht. Hooliv õpetaja ja rahva päästja.

AD 2019