Featured

Eestivaba Riik

Ühes oldi kuidagimoodi kokkuleppel. Vähemalt selle osaga ülejäänud eestlastest, kes polnud oma hinge leivakannika eest kommunistidele maha müünud.

Eesti olgu iseseisev!

Nii peksid eestlased siin ja lätlased Lätimaal “punased” maalt välja või tapsid maha. Kandes ka ise suuri kaotusi nii surnute kui viga saanutena. Baltisaksa parunid ja neile hüvede ning teenete eest võlguolijad võitlesid samuti relv käes selle eest, et täitand vatnikutest metsalised maalt minema peksta. Parunid ise muidugi mitte. Needsamad kiltrid ikka, ja kupjad ning aidamehed, kelle parunid piitsaga sõtta korda looma kihutasid. Kuigi need mõisnike käsul samuti tiblasid taga ajasid ja kätte saades maha tapsid, ei olnud nad ei Läti ega Eesti rahvaarmeega siiski samal poolel. Polnud siis ime, et sakste Landeswehriga Võnnu linna all kokku põrgates omavahel kiskuma mindi. Nagu inimest hammustanud koer jääb seda tegema ka tulevikus, oli võidu mekk suus mõlemal – nii Landeswehril kui eestlastel. Ehk teisisõnu, suurepärane võimalus viimane konkurent sama soojaga hävitada ja end maa peremeheks kuulutada. Et mõlemad end peremeesteks pidasid, andis see võrdse võitlustahte ja usu sõjaõnne. Viimane nagu teada on aga koogitükk mida iial ei poolitata. Nii valiski saatus seekord Eesti iseseisvuse eest sõdivate meeste poole ja Landeswehr sai tappa. Tänu ja austus ning sügav kummardus kõigile vastu hakanutele nende eeskuju, mehisuse ja eneseohverduse eest. Kiitus ka väeülematele, kes õigeid otsusi ning paremat taktikat suutsid näha.

Mõne aja pärast olid tiblad muidugi tagasi ning võidust Võnnu all enam ei räägitud. Vähemalt avalikult mitte, sest nende samade, äsja omavahel tapelnute järeltulijad sõlmisid maadejagamise pakti millega Maarjamaa ja eestlased jälle punastele anti.

Nii selgitaksin ma tulnukale seda Võidupüha asja, kui peaks küsitama. Ahjaa, kindlasti ei saa jätta lisamata, et venelased ja sakslased jäävad alatiseks omavahel tölpnema nagu üks vinduv, armastuse ja õnneta abielu, milles eestlased on nagu lapsed, kes seda kõike omal nahal peavad tunda saama.

Lapsed ei ole iseseisvad.

Vanemate meelest kindlasti mitte ja ega ühiskondki teisiti teotse. Endi arvates on lapsed muidugi iseseisvad. Seda suuresti seepärast, et nad omavahel klaarimiseks mõlema või siis kummagi lapsevanema tunnustust püüavad saada. Hea ja paha lapse mäng, tead küll, see “Mina aitan alati emal nõusid pesta aga tema ei tee kunagi midagi.”

Ajalugu ongi sestap nagu onu Heino naljakogu. Seda mis töötab ta kõrvale ei heida ning kasutab üha ja üha uuesti. Nõnda pühitaksegi mõne aja pärast metoodilistes fondides seisnud eksponaatidelt tolm, määritakse roostes kruvid tavotiga ja keeratakse jälle kokku tagasi. Olgu selleks siis iseseisvus või ike, mõlemad saavutatakse kellegi üle ning seda subjektiivset hetkeseisu nimetataksegi objektiivseks vabaduseks. Teised aga risti vastupidi ja nii kestab see seni kuni on Eesti.

Iseseisvus on see, kui lepitakse kokku, kuidas me teeme, et saaks parim nende jaoks, kes on meie endi keskel nõrgemad. See mis juba mõnda aega toimub ning aina süveneb, ei ole seda kindlasti mitte. See mis praegu toimub on Eestivaba Riik.

Featured

PÜHA GRAAL

Jäägu sellest sõnumist maailmale kriipsuke külge, sest maailm seda lugu ise jutustama tulebki. Kinnita rihmad, hinga rahulikult ja püüa lugeda ülalt alla kõik oma kaelalülid, seljalülid, nimmelülid ja kui tahad ka sabajätke.

Ma räägin teile täna loo PÜHAST GRAALIST ehk Prohvet Jeesuse vereliini jätkumisest. On fakt, et Jeesus oma elupäevade ajal seemnele Elu andis ning sel naise munarakuga kohtuda lubas. Kui Lunastajaks saamise hetk kätte jõudis, nagu kirjutatud, oli Jeesuse vere liin liikvel ning piinamine ja lõpuks ka surm ristipuul said sellega ühele poole jõudmise lõppakordiks. Oli võtta mees, kellega läks tema enda soovi kohaselt nii nagu oli kirjutatud, sest ta tahtis saada Lunastajaks ning võttis oma kanda selle, et annab loole Jumala pojast ehtsuse. Nii saab see ümber lükkamatuks ja tõepoolest võimsalt mõjuvaks sündmuseks, millel oli tohutu hulk pealtnägijaid, interpreteerijaid ja ka maha vaikijaid. Et ta oli juut, no kes muu tuleks selle peale, et kaaperdada kõik väljapoole judaismi jääv müstika ja teha sellest läbi filigraanselt läbi mõeldud erioperatsiooni ühtselt keskusele kuulekad religioonid. Religioonidele anti nende vorm, preestritele aga vabadus täita see neile meelepärase sisuga. Alati toimiv mehhanism.

(………….) said teada, et Taaveti tähe tippude alla jäävad punktid gloobusel on üleilmse vennaskonna keskuste võimukeskused. (………….)linn Ukraina territooriumil on üks selline punkt maakaardil. Linna alla tunnelitesse, mida on enam kui kolmsada kaheksakümmend ruutkilometrit maa-alust suurlinna, on ehitatud üheks valitud rahva pääsupaigaks. Selliseid on ehitatud maailmas täpselt kindel arv ning need asuvad kõik üksteisest täpselt teatud kaugusel. Maakaardile joonstatud Taaveti tähe sise ja välistippude puutepunktides. Tuntuim selline on Disneyland-i nime kandev lõbustusparkide globaalne võrk. Seal on maa-alused linnad, mis ei seisa niisama jõude, vaid hoiavad end treenituna teenindades maapealset “lõbustusparke”.

Ukrainat pommitatakse selleks et tappa Graali vereliini jätkaja, kelle isiku (……….) suutsid indentifitseerida. Võib vabalt öelda, et kogu hiljutine teadlaskonda triumfeerinud tohutu geenitehnoloogia edulugu ei olnud midagi muud, kui tohutu rahastusega suuroperatsioon, et leida üks geen…Kui see oli tabatud, sai otsitust jälitatav, siis objekt, seejärel värvatu, edasi juba nii nagu kõik isegi teavad. Muu geenivaramu jääb seepärast veel aastateks lihtsalt loomkatsete tegemisteks inimesega. Ma tean mida sa mõtlesid praegu. Mõtlesid ukraina tänasele (7.juuni 2022) presidendile…Külm. Ja praegu ma seda leige, soojem, tuline ja kuum mängu edasi ei mängi. See ei ole V.Z (endise šõumehe initsiaalid, mille agressor kahemõtteliselt oma sõjamasinatele on maalinud). Venemaa erioperatsioon Ukrainas on koostööprojekt Saksamaa ja Prantsusmaaga. Selle eesmärk on hävitada “Püha Graal” ehk niinimetud Lunastaja vereliini kandjad ning hävitada nende geen. Stalin ja Hitler ei saanud sellega hakkama sest ei jõudnud omavahel kokkuleppele ning maailm sai näha globaalset sõda. Hitlerist tehti kogu planeedi juudiviha tootem ning Stalinist selle likvideeria, kes meetodeid ei valinud. Kohl ja Jeltsin olid osavamad läbirääkijad ning sõlmiti kokkulepped, mille rikkumine on tänaseni sajaprotsendiliselt ebatõenäoline. Vanamehed määrasid endile selleks ettevalmistatud mantlipärijad ning operatsioon millele anti stardipauk aastal 1985, sai sisse teise käigu. Ajatolladega flirtiva Kremli eesmärk on selgelt euroopa ühtsuse nimel loosungeid hõikuva neljanda Reichiga ikka seesama. Juutide juurteni jõudmine. Juutide raha eest muide, sest teistel kellelgi ei tulnud lihtsalt pähe nii geniaalset ideed nagu võimalust elada kellelegi võlgu olles. Tahad ju hästi elada, no siis maksa ja kui tahad rohkem teenida, tööta rohkem. Vastu saad värvilise paberi või lihtsalt rahu, mis sinusse hoovab kui näed nutiseadme ekraanil kontojääki vaadates numbrit, mida tööandja robot orjadele sinna saadab. Nii saavad orjad poodi mängida ja rikkaid ning vaeseid etendada. See mis on tõeliselt väärtuslik ja millel on kate ja hind peaks olema kõikide vankumatu ühispanus ning ressurss, mida on andnud Emake Maa ja Kogu Loodu Suur Arhitekt, kes on seda teinud oma kõrgema käskija ülesandel, kes sai korralduse omakorda kõrgemalt…

Jumal tahab oma poja tappa

Ta lõi inimese oma näo järgi ütleb pühakiri mis kinnitab oma ainuõigsust Looja ees. Teisiti see olla ei saakski, sest tänapäeva religioonide erinevus ei seisne milleski muus kui interpretatsioonis kuidas edastada ülejäänud massile Jumala eelistusi. Jumal kiidab heaks selle ja mõistab hukka selle, ütleb preestrirüüs ametnik, kes Jumala eelistustest teateid ette lugedes tegelikult valitsuse vajadusi rahuldab.

Nõnda kui Caesari leegionärid lõid Jeesuse ristipuule meemitahvli tekstiga naatsaretlasest juudikunn, nii tähistab imperaatori kuulekas leegion tänagi oma raudratsud peatselt risti löödava initsiaalidega V ja Z

Naerad. Naera naera.

Mis on sinu kirg ja hobi?

Kui palju su hobi sinult väljaminkuid nõuab? Oled sa nõus, et need kellel on sinust kümme korda rohkem pappi, suudavad lõbutseda hoopis teistmoodi kui sina. Nemad omakorda kadestavad tasahilju neid, kes võivad endale veel kordades suuremaid lõbustusi lubada. Miks sa siis ei usu, et sõda on rikaste poiste mäng? Kui sul on kõik mida sa soovid, tahad sa järgmist asja mida sa alles välja hakkad mõtlema ning selle saavutamise nimel ei löö sa mitte millegi ees risti ette. Jeesus Kristus oli selline mees. Ta oli nii rikas, et võis endale lubada kõik selle, mida me Piiblis loeme. Kogu piiblilugu on ühe päästmatult rikka mehe lugu mis sai nii usutav ja hea või siis vastupidi, mitteuskujate jaoks nii uskumatu ja rumal, et teda ei pea enam ümber tegema. Me oleme valinud, et elame selle järgi nagu see päästmatult rikkaks saanud mees ette näitas – kannatades, ennast peksa lastes ning ristipuule riputada lubades.

Püha Graal on punane veri mis voolab inimkonna soontes ega soovi lasta end nimetada eluks. See on tarkus ja täiusliku loomise protsess läbi hävingu ja loomise samaaegselt. Kui sa ikka veel ei usu, siis on see super, sest ma ei ole kunagi kõhelnud, et maailm hävineb täielikult, kui kõik omavahel kokku lepivad. Et aga sellise kokkuleppeni üldse jõuda, võtame me appi kõik meile teadaolevad vahendid, et teist poolt oma tahtele allutada. Tema muidugi mõista teeb sedasama ja nii vaatabki maailm ammulisui pealt ega oska soovitada mida võiks või peaks omavahel arutama kaks meest, kes on kui kuningad malelaual – tuleohtlikud. Mistap nad ei saagi iial kokkupuutuvatel ruutudel seista…

Featured

LIPUTAJA, NÄITA RIISTA!

Maailm on väike, öeldakse. Mine võta kinni ons või mitte sel kõigel puudet asjaoluga, et mõned episoodid ja inimesed elus jäävad, teised kaovad. See oli millalgi, aastat ei mäleta, aga kindlasti veebruari kuus ning Eesti sünnipäeva paiku.

Olin Araabia Ühendemiratides. Täpsemalt Dubais. Töö asjus ja juhtumisi nagu seal ikka inimesi üle maailma kokku trügib. Leppisime kalli sõbra Katrin Karuga kes seal kunstinäituse asjus viibis, et trehvame kui selleks võimalus peaks tekkima. Tekkis ja otsustasime, et Eesti sünnipäeva võiks tähistada klaasikese hea veini ning toreda einega. Veini pakutakse islamiriigis vähestes kohtades ning sestap otsustasime minna ühte modernsesse rannaklubi restorani. Katil oli sõitudeks sõbralt saadud Volkswagen New Beatle-i “põrnikas” ja sellega ta mind linnast hotelli juurest peale korjaski.

Kui Nikki-le jõudsime, purskasime koos naerma. See pilt oli rohkem kui hämmeldust tekitav. Päevasel ajal seal palju rahavast ei käi, sestap oli ka sel korral parkla mis muidu uhkeid neljarattalisi pilgeni, täiesti tühi. Või siiski mitte…sest seal seisid kõrvuti pargituna veel kaks “põrnikat”. Must ja valge. Meie oma oli SININE

Parkisime teadagi kuidas ning tegime mõned lõbusad fotod, sest kuidagimoodi oli kusagilt meelde jäänud, et käib mingi fotovõistlus “märka Eestit” või midagi sellist. Nii postitasidki inimesed sotsiaalmeedias kõike mis vähegi sinimustvalge. Need kolm kosmoseruumis samas kohas ja samal ajal parkivat Volkswagenit lõid igal juhul tunde, et “Keegi” seab maailmas asju täpselt nii kuis peab. Meie, eestlased nägime selles kolmes autos seal kõrbeparklas korraga midagi nii enneolematut et seda juhuseks nimetada oleks Jumalateotus. Tellisime jääkülma roosa veini ja soovisime Eestile kestmist ning eestlastele tarkust.

See aegade tagune mälupilt kangastus, kui istusin kirjutuslaua taha ning tundsin, et vabastan selle mis pakitseb.

Tahaks kiunatada nagu Georg Adniel Kiir, kui ta Venemaale suunduvas rongis oli paljaks varastatud ning piitsavart nahkkindas pihkudes mudivale urjatnikule sõidupiletit näidata ei saanud. “Ukraaaadionoooo” hädaldas väävlipunase peaga rätsep nutta nuuksudes.

Ukradino!

Hetkel ilmselt kõige asjakohsem väljend, kirjeldamaks tunnet, mida tekitab läilast läägemaks leierdatud ukrainatamine ja sini-kollane järkjärguline koloniseerimine. See mõõdutunde kaotuseni läinud liputamine ja lindistamine surub juba jupp aega pead nagu poolteist numbrit väiksem müts. Miskipärast ei näinud ma hiljuti Šveitsis viibides mitte kusagil mitte ainust linti ega lippu peale valge ristiga punalippude. Mulle meeldis see šveitslaste suhtumine Ukrainasse, sest selles oli ülitugev ja selge sõnum. Me oleme riigi ja rahvana tugevad, ühtehoidvad ning uhked. Uhked ja õnnelikud, et ei pea naaberriikide arveteklaarimises innuka õhinaga oma poolehoidu demonstreerima. Kujuta ette, et Itaalia ja Lichtenstein jagaks mingit lambakintsu ning kogu Šveits oleks kaetud lehvivate Lichtensteini lippudega ja lintidega…

Juba kuulengi etteheitvaid hääli, et see võrdlus pole relevantne ning Ukraina puhul on tegu hoopis millegi hullemaga kui “lambakintsu jagamine”. Aga selle peale ma küsin – mis kurat see võim siis muud on kui üks lambakints mida jagades kaob mõistus, empaatia ja kõik muu?

Ma olen sõjas käinud ja seda oma silmaga näinud. Mulle ei ole vaja tulla rääkima selle õudustest ega traagikast. Ei ole vaja tulla rääkima sedagi, et ilma hävingu ja kaoseta ei ole uue ülesehitust, lootust ning elu edasikestmist. Isegi jutt mõõtmatutest sajanditest, mille vältel ei kuhtu leebumatu viha venelaste ja ukrainlaste vahel on mõttetu. Vaata tšetšeene! Venelased on neid rappinud läbi kogu ajaloo aga täna juhib Putini Don oma vennad rahulikult habemesse muiates vene lippude all ukrainlasi tapma. Kuhu perse see tšetšeenide viha rullikeeratuna pisteti et sellest enam isegi ots ei paista? Nii et ärge tulge mulle rääkima mingist õiglusest mida maailm mõistab Venemaa üle kui see ükskord noruspäi tribunali ees seisab. Glabalistide, farmaäri ja relvatöösturite ning usujuhtide apokalüptiline tulevikunägemus ei kätke endas mitte mingisugust kohtu- ega õigusemõistmist.

Aga mis siis, kui see sinikollane dekoratiivvendlus mida täna Eestis igal sammul kohtab pole midagi muud kui Euromaffia uue identiteedi loontšimine…? Sinilipp kollaste viisnurkadega ei peleta üksnes puudleid ja broilereid, kes selle palaka all hästi kinnimakstud tühikargamisest elatuvad. Muudel on sellest pigem ükskõik või reserveeritud vastumeelsus mida normnõuetele vastavate banaanide naljadega piltlikustatakse. Tundub, et maailm valmistub inimkonna uueks ajajärguks ning ettevalmistused selleks on hooga käima lükatud. Kauges tulevikus võtavad ajaloolased seda etappi vaadeldes kasutusele väljendi Globalia.

Ma ei heiska Ukraina lippu ega kanna seda lindina revääril. Minu lipp on sinimustvalge. Kui tahan kellelegi oma toetust avaldada, teen seda iseendana ja oma lipuga. Las näevad nii see kui teine, et ma olen uhke oma rahvusvärvide üle ning jään selleks ka ükskõik mis olukorras kellelegi oma poolehoidu väljendades. Kui me oma rahvana toetame üht teist rahvast, saab seda teha ennekõike läbi endaksjäämise. Läbi julgustamise, et näe – me katame oma maa OMA rahvusvärvidega ja olgu see selge sõnum kõikidele, et me suudame KOOS luua identiteedi, ühtsustunde ning julgeoleku.

Kui sa päriselt kedagi toetad, tee seda sellena kes sa oled, näita hädasolijale, et sinule võib toetuda, sest sul on jõudu jääda iseendaks ning sa oled uhke. Nagu Šveits…

Featured

MOLOTOVI KOKTEIL

Desjat, devjat, vosem, sem, šest, pjat, tšetõre, tri, dva, adin, pabeeeeedaaaaaa… röögib hullumiseni viidud inimmass ning isake, kes on mausoleumi tribüünil silm vidukil mängu jälginud, vajutab demonstratiivselt punast nuppu puldil.

Moskva, üheksas mai

GUM-i seinale monteeritud hiigelekraanilt näevad Punasele väljakule kutsutud sedasama telepilti mida kogu ülejäänud kuuendik planeedist vaatab televiisorist. On kõrgtehnoloogiline ja tipptasemel vändatud videošõu suurest võidust vaenlase üle. Näitab sõjamehi, kes teavad mida nad teevad. Mehi kelle vormidel vilksab Georgi linte, nagu neid rahva seas velkleb kõikjal, segi nelkide ja punalippudega. Näeme hirmuäratavale rakketide ilmumist luukidena avaneva maa põuest ning nende starte. Kümned tuumapeadega süstikud, tulejuga sabas, sööstmas otse taevasse. Vahele näitab kiirelt vaheldumas pildikesi kõigile hästi tuttavatest paikadest planeedil. Eiffeli torni, Brandemburgi väravat, Vabadussammast New Yorkis, Big Benni ja isegi kängurumaa ooperiteatrit. Edasi liigume pildiga tagasi ning näeme, kuidas raketid muudkui tõusevad ja kaovad kõrgustesse. Rasssiiiiijaaaaa, röögivad ühed, Pabeeeeeedaaaaaa kajab rahvamassis vastu.

Venemaa tähistab üheksanda mai võidupüha. Võitu kogu ülejäänud maailma üle. Võitmine tähendab Venemaa jaoks sedasama mida teise maailmasõjagi puhul. Vaenlase maa pealt pühkimist ning kõigi tema saavutuste ja varade enda omaks kuulutamist. Venemaa tähistab võitu Suures Tuumasõjas. Kroonikakaamerad jäädvustavad inimmassist pilgeni bulvaritel ohjeldamatuid rõõmupisaraid ning üksteist kallistavaid õnnelikke venelasi. Midagi sellist nähti viimati Juri Gagarinit tervitades. Putin raiub selle kuupäeva kõigi venelaste alateadvusse nagu jumal raius kirvega nende nägusid kui maailma lõi. Juubeldava rahva silme all astub ta siis mausoleumi tribüünilt aeglaselt trepist alla ning lehvitab. Ta läheb mausoleumi. Ta on andnud Venemaale ja venelastele oma elutöö ning nüüd on aeg anda oma elu. Alles äsja joovastuses olnud massid jäävad hiirvaikseks ning maailm tundub justkui tarduvat. Vaid suured sõnakuulmatud pisarad voolavad mööda kõigi venelaste palgeid kui jätavad jumalaga oma Jumalaga. Nad teavad, et ta ei välju sealt enam iial. Nõndasamuti ei ilmu ka mausoeleumi karniisile enam Lenini nimi. Renoveerimistööde käigus tuli vahetada vaid nime esimene silp. Nüüd ilmub punast graniitseina seni dekoreeritult varjanud Venemaa trikolooride tagant välja tema nimi. Seda kõike näeb kuuendik planeedist oma kodudes ja kõikides muudes avalikes kohtades, kõikidest televiisoritest ning igal telekanalil.

Need venelased, kes kogu selle sabati keskel vargsi ärevust tundes pauku ootavad, jäävad aina pettunumate nägudega ainiti jõllitama. Kas tõesti? Kas me tõesti võitsime? Kas meie juhi plaan, päästa Venemaa ning hävitada kõik muu just üheksandal mail oli taas nii jumalik, et vaenlane ei jõudnud isegi reageerida, vastulöögi andmisest rääkimata. Nad otsivad kõigi oma kätte sattuvate seadmetega mingitki informatsiooni, aga ei midagi. Kontakt maailmaga ongi kadunud. On informatsioon mida antakse kõikides meediakanalites ja see ei jäta kahtlustki, et Venamaa antud täielik tuumalöök on hävitanud lääne fataalselt. Eta vsjo naša…ei röögi enam marödööritsema harjunud mass vaid küsib seda isegi imestades. Eta vsjo naša? Nii apokalüptilist võitu ei julgenud keegi uneski näha.

Kulub sajand, kui venelased saavad aru, et Putin lihtsalt huias kõiki, aga tegi seda nii taktikaliselt peenelt, et iga kõhklus, küsimus või oletus formuleeriti silmapilguga vandenõuteooriaks või vaimuhaiguseks. Kõik see, mida venelased saavad näha pärast üheksandat maid, on nende arusaama kohaselt Venemaa. Planeet kannab nime Venemaa ja see kõik mis kunagi oli midagi muud, ei ole täna enam see. Need, kes söandavad küsida, aga kuidas nii – kus on fašistide laibad ja riikide rusud, kus nende suitsu mattunud linnade varemed ja nende hävinud tapariistad, millega Venemaad hävitada püüti…need küsijad naerdakse lihtsalt välja. Me pühkisime selle maa pealt ja rajasime piirideta Venemaa. Kroonikakaadrid hävitatud vaenlaste maadest on võetud nii Ukrainas, Süürias kui mujal, kus venelaste pommid on viimased aastakümned laastanud. Aga njujoork? Küsib lõpuks lihtne venelane, kes tahaks näha maatasa tehtud suurt õuna. Seda pole olemas olnudki – saab ta sajand hiljem vastuseks. See kõik, lugu Ameerikast ja niinimetatud vabadusest, oli fašistide ja nende käsilaste piirideta pettus ja peadpööritava propaganda vili, mida sellest läbi imbunud ja ajupestud lääne inimesed pidasid enda omaks. See oli siis ja on nüüd Venemaa ning me ei luba enam iial tõsta pead küünilisel opurtunismil, väikekodanlikul fašismil ega natsionalismil.

Täiesti mõeldav stsenaarium – mõtled sa nüüd või vastupidi, ütled et ma olen lolliks läinud. Aga mis vahet seal on, kas kuulutada end avalikult süstituks või kleepida autole Z täht? Mis vahet on kogu Ukraina rahva sõimamisel fašistideks ja sundvaktsineerimisest keeldujate siunamisel surmakülvikuteks? Mille poolest erineb Georgi lint helesinisest marlimaskist? Mis vahet on lastele tehtavas ajupesus aina uute tõhustusdooside õnnelikuks tegevas toimes ning nende auvahtkonda kamandamisest igaveste tulede ja tundmatute sõdurite juurde?

Me vaatame mis saab ja teeme siis oma plaani selle järgi, mõtleb täna Ukrainast tulevaid uudiseid jälgiv Schwaabi farmaglobalist ning poetab näpuotsaga, et sügisel võib oodata ees kolm võimalikku stsenaariumi piirangutest, vastavalt sellele mis tüvi turule tuleb. Oletada võib, et seoses suurenenud sõjapõgenike rändega vajavad rahvamassid ka ravimireligiooni reformatsiooni ning kindlasti saame näha ka vahepeal unustusse vajunud legendaarseid viiruslikke haigusi.

Maailmas kallab juba pikemat aega ning saju lõppu pole niipea näha. Räästa alla tõstetud vandenõud ajavad üle ning rentslites koos sooja roojaga voolab ka tõde.

Featured

OLEN SINU HALDUR

Ma töötan FaceBook-is. Minu töö, mida ma igapäevaselt teen, ei ole raske. Julgen öelda, et see on pigem haaravalt huvitav, sest mulle meeldib inimestega suhelda. Mu töö seisneb FaceBook-i kasutajatele kõige isikupärasemate reklaamide välja otsimises. Mida see tähendab, küsid sa nüüd kindlasti. See tähendab seda, et ma vaatan sinu fotosid, mida oled postitanud. Loen sinu kommentaare, mida oled kirjutanud nii enda kui ülejäänud FaceBooki kasutajate proofiilidel. Sirvin sinu sirvimisi ja seda, mida oled FaceBookist otsinud ning teen siis valiku. Mulle on antud töövahendiks kasutada peaagu sadakolmkümmend viis tuhat terabaiti erinevaid videoklippe, mida FaceBooki kasutajad kogu universumis on oma nutiseadmetega salvestanud. Möönan, see on meeletu hulk väga väga erinevat materjali. Selles orjenteeruda suudavad üksnes väga hästi inimesi tundvad eksperdid. Julgen ennast juba mõnda aega nende hulka arvata, sest näen, et minu tööalased oskused ei jää sugugi palju alla minu vanematele kolleegidele FaceBookis. Meid, eksperte, kes me töötame FaceBook-is selleks, et ajakohastada ja isikupärastada kogu selles infotulvas just sinule olulisim, on maailma eri riikide kontorites kokku peaagu niisama palju, kui Baltikumis, Skandinaavias ja Benelux-is elanikke. Facebook maksab meile palka, mida ma ei pea varjama, sest see on niikuinii avalikult kättesaadav informatsioon. Minu igakuine sissetulek brutopalgana on kakskümmend neli tuhat eurot. FaceBook-i poolt on antud mulle minu tööarvutid, mida on kolm, et saaksin samaaegselt mitmekümne inimesega tegeleda. Minu tähtsaim töövahend nagu juba nimetasin on separeeritud väliste kõvaketastega server, milles andmemahtu kokku sadakolmkümmend viis tuhat terabaiti. Ühe FaceBook-i kasutaja kohta kes on minu kliendibaasis, kulutan ma ööpäevas keskeltläbi kolm tundi. Selle aja jooksul vaatan ma läbi sinu viimase ööpäeva tegevused ning panen siis kokku selle data, mille sulle edastan. Saadan sulle nii toodete kui teenuste reklaame, lõbusaid ja just sinule mõeldud videoklippe teistelt toredatelt inimestelt FaceBook-is. Valin välja youtuuberite parima ja täpselt sinu proofiiliga kohalduva repertuaari ning sinna vahele ka vanu häid ja tuttavaid youtube-i kasutajalinke. Minu töö on valida sulle ka sinu proofiili kõige paremini tunnetavad emotikonid ning otsida kogu FaceBookis välja need inimesed, kelle emotikonide valikus on sinu isiksusega sobituvad animatsioonid. Ma valin sulle iga päev mõnesaja tuhande värske reisifoto seast need, mida sinuga jagan. Niisamuti väga erinevad loomadega fotod ja lõbusad videklipid, rääkimata haaravatest ja alati pöörastest koduvideotest kus peategelasteks meie järelkasv. Lapsed, beebid ja vanad inimesed selekteerin nii, et see sobiks just sinu iseloomutüübiga. Nii jagangi enamvähem võrdselt need, kus saab nalja ning need, kus traagigat ja kurbust. Elu on lihtsalt selline ja nii tundub mulle õiglasem. Sul ei ole vaja endal midagi otsida ega vaeva näha. Ma teen sinu eest selle töö ise ära. Muidugi on sul FaceBookis ka oma sõbrad ja tuttavad. Meie firma on teinud kõik selleks, et sa näeksid ka kõigi oma tuttavate ja sõprade, kellega oled FaceBookis ühenduses ning nende sõprade ja nende sõprade sõprade jaoks spetsiaalselt kohandatud valikut sotsiaalmeediast. Minult on küsitud, et aga kui ma ei taha neid reklaame, kuulutusi, aja- ja persoonikohaldatud data voogu ning virr-varrina näivat infotulva. Et mida siis teha? Siis minegi tead persse. Te omale savist tahvlid nagu Moosesel ja kirjuta sinna pulga otsaga oma mõtteid. Mine linnaväljakule ja pea jutlusi nagu evangelist ja ma tahan näha, kes sind lollikest kuulama tulevad. Kui sa tahad olla meiega, siis ole nagu normaalsed inimesed. Ole online ja ära maga maha spetsiaalslet ja ainult sulle kokku pandud põnevat ja ajakohast informatsiooni. Jälgi toimuvat ööpäevaringselt ning ära lase end häirida ümbritsevate tegevusest, sõprade jutust ega ettekandja tüütutest küsimustest kohvikus. Hoia pilk pingul ja näpud nobedad, et võiksid end tunda universumi kõige ägedama inimesena. Sa ei pea süvenema. Sa ei pea jääma mõttesse või arutlustesse. Skrolli üle, lase sel kõigel oma näppude ja silme all voolata. Ära peata info kulgu, vaid vooga sellega kaasa. Sind ümbritsevatel perekonnaliikmetel, sõpradel, töökaaslastel ja tuttavatel ei ole sulle iial pakkuda seda, mida pakun sulle mina. Neil pole kogu kamba peale isegi miljondikku sellest andmemahust, mida mina kasutan ja sulle pakkuda suudan. Ära upu argisesse ja igavasse inimeste vahelisse suhtlusse. Ole kohal seal kus on elu mis mahub sulle pihku!

Featured

HARUKORDNE VÕIMALUS

HARUKORDNE VÕIMALUS

See on harukordne võimalus. Sõna otseses mõttes. Võimalus, mis tõestab või lükkab ümber kõigi seniste religioonide idee.Nagu sa tead, on kõikide religioonide idee kogu universumis üks ja see sama – anda teada mida Jumal eelistab.

Harukordne võimalus niisiis, seisneb selles, et ma teen sulle täna oma pakkumise. Me sõlmime sinuga lepingu. Sellise millel on hapnikutoru küljes. Lepingu sisu on väga lihtne – see on harukordne võimalus Jumalale. Näidata ise, mitte läbi jutlustajate epistli, oma eelistust. Lahendusi on vähemalt neli. Kas kaotame mõlemad. Võidame mõlemad. Võidan mina või võidad sina. Lepinguga võiksime luua siis vastava omapoolse eelduse, et Jumal piirab oma valiku kitsamaks ja valib minu või sinu. Harukordne võimalus pakub minule muretut ja stabiilset elu. Mis tähendab, et mu elamiskulud on terve kalendriaasta kaetud. Kaetud igakuise stabiilse sissetulekuga. Harukordne võimalus sulle on aga see, et selle aasta jooksul loodud kunst – kõik maalid ja joonistused kuuluvad sulle.

Mina tahan luua. Las minu elu maksavad kinni mu tööd. Nii hea kui on minu elu, nii head on kõik minu tööd. Mu tööd maksavad sulle ükskord selle kõik kuldselt tagasi.

Need pole minu mõtted. Selle mõtte leidsin töölaualt. Keegi oli vaikselt pannud

Featured

ÄRA KIHUTA, ELA KAUA

Astusin aste astme järel sammhaaval trepist üles. Olin unustanud, millised neist olid vaiksed ja millisele astudes kostus vaikust kriipiv krääksatus. Vana trepp võib vabalt seda muidugi omatahtsi ka muuta. Puu ju mängib…

Vanemate meeste juttu poisikesena kuulates, mõtlesin alati endamisi, kui suursuguselt palju salapära on täismeeste maailmas. See kuidas mehed arutasid omavahel, mida kõike puu mängides materjalina teeb, jutustas nende meeste mõõtmatutest kogemustest. Kui täismehed tegid betoonitööd, kuuldus vahel rahuolevat tõika, et ilusa segupiima järgi on näha, kas läheb siniseks. Kuulad seda nolgina kõrvad õieli ja vaatad värsket betoonivalu saalungite vahel hangumas ega saa tuhkagiu aru.

Puu mängudest ja segupiima kvaliteedist ma alles omandan vaikselt üht ja teist, aga selle olen selgeks saanud, mida tähendab “lillaks laskma”. See on koidutaeva tooni helelilla milliseks muutuvad uue mootorratta kroomitud tuletorud, kui mootor on saanud intensiivselt kuuma, ehk maakeeli korralikult kütet, ehk politseikeeli kiirustamist. Lasin sumpsid lillaks, kõlab palju kuninglikumalt kui “kimasin täiega” või “julmalt kihutasin”. Miks on vaja üldse mootorrattaga kihutada, küsib iga terve mõistusega inimene. Osalt selle sama pärast, miks autogagi. Kogemaks ja nägemaks, mida mootorist saab välja pigistada. Need, kes seda linnas foorist foorini teevad, on üldjuhul valdavalt amatööridest pühapäevakihutajad, kellest omakorda kolmveerand on laenanud sõbralt sõiduriista. See võib paljude jaoks nõmedalt kõlada, aga minu jaoks algab kiirus sealt, kus ma mõtlen kõige lähemate peale. Kui tunned, et see hea surve kehale mis kiirusest tekib, muutub korraga nipsust mingiks isevärki kerguseks nagu kaaluta olek. Kui tee lõpeb siinsamas nina ees ära ja müra vaibub uimastavaks vaikuseks oma palja kõrvaga kuulmatutes hertsides. Su kiivri sees on hubaselt kerge ning su keha nahkkombinesoonis on nagu kellegi peopesas hoiul. Sa liigutad ennast nii vähe kui võimalik ja niipalju kui vajalik. Ses tunnelis olles tuleb ühel hetkel ikka hetk, kui vaatad silmadega korraks spidomeetrile ja tuled siis tagasi reaalsusesse. Korraga tajud sa nii asfaldi vibratsiooni kui mootori põletavat kuumust. Su kiiver on plaksust müra täis ning selle keskel annab aju kogu kehale korralduse. Vaata kas kõik on nii nagu peab. Jah, selle nimi võib olla hirm. Mis ta muud ongi kui hirm. Mul on minu esimene kogemus selle hirmuga väga hästi meeles…

See hirm ei tulnud tsikli seljas. See tuli mitu tundi hiljem, kui olin juba mootorratta garaaži ja nahad seljast maha ajanud. Tahtsin tasahilju vannituppa hiilida, et duši all ära käia. Pojake juba magas. Oli äsja jäänud. Hoidis pisikeste sõrmedega ema näpust ja kogu tuba täitis pisikese magaja unemagus rahu. Piilusin uksepilust ja neid seal nähes, sööstis korraga silme ette pilt. Pilt viimast korda märkmikust andmeid üle kontrollivast politseinikust, kes kohe uksele koputab. Esmalt vaikselt siis mitte liiga kärsitult, peale väikest hingamispausi veidi tugevamini. Ta oletab, aga ei tea, kes ukse avab. Oletab mida aimab, nähes trepi kõrval pisikest jalgratast ja esikusse tõstetud jalutusvankrit. Aimab, et ukse avab noor naine, kes just on pannud lapsukese magama. Aimab sedagi, mida noor naine tunneb, kui näeb ukse taga mitte oma armastatud meest, vaid vormis ametnikku, kelle näost on lihtne lugeda iga rida sel kokkumurtud paberil ta käes.

Featured

KOLM KAUNITARI OTSIVAD KODU

“Alpikannid ja Muna”

Digitempera/Autoritõmmis 1:1

50×50 cm (raamis)

signeeritud 750€

ALPIKANNID ja MUNA 2022

“Šotiohakas ja Muna”

Digitempera/Autoritõmmis 1:1

50×50 cm (raamis)

Signeeritud 750€

ŠOTIOHAKAS & MUNA 2022

“Konjakiküpsised ja Muna”

Digitempera/Autoritõmmis 1:1

50×50 cm (raamis)

Signeeritud 750€

KONJAKIKÜPSISED & MUNA 2022
Featured

PAGULASED

Tulin Linnahallist. Seal toimus just midagi erakordset. Mis see täpselt oli, ei hoomanud siis ilmselt mitte keegi. Aus olles tundus siis kõik, mida sai vähegi teha, et näidata oma vastumeelsust tibladele, sovettidele ja nende kollaborantidest persepugejatele, minimaalne. Linnahallis räägiti Eestist ja oma riigi tulek tundus kohe kohe siinsamas. Mis sellest, et rääkisid kommunistid. Ses eufoorias, mis novembrikuus algas, lõikus nagu pulmas kus keegi pussitab pruudi nooremat venda, ahastaust tekitav uudis, et Armeenias on toimunud kohutavate tagajärgedega maavärin. 10ndal detsembril kadus maapealt Armeenia linn Spitak. Tuhanded kannatajad, kaos, apokalüpsis.

Ma elasin koos ülikoolikaaslastega Lomonossovi tänaval. ERKI ühiselamus. Esimesel korrusel oli Tallinna Balletikooli internaat, ülejäänud korrustel kunstitudengid. Esimesel korrusel olid mõned toad ja üks puhketuba. Tubades elasid nö “demblid” ehk siis vanemate kursuste tudengid, omaette tubades, et saaks oma diplomitöödega jännata. Puhketuba oli suhteliselt askeetlik, ent ometi oli seal õhtuti rahvast tulvil. Vaadati telekat, tehti suitsu ja piiluti plikasid ning plikad piilusid poisse.

Mõned nädalad peale maavärinat, majutati meie ühikasse trobikond armeenia maavärinas kannatanuid. Need olid lõviosas nahktagides ja ronkmustade juuksepahmakutega ning karvaste lõugadega mehed. Tassisid sisse ja välja neid koledaid sini-puna-valgeid kilematerjalist suuri kaubakotte ja blokeerisid kogu selle koridori, kust nende pärast tõsteti välja diplomandid ning ka meie puhketuba. Meile öeldi pidevalt, et hoidke uksed lukus ja väärtesemed enda ligi kui välja lähete.

Needsinased armeenlastest maavärina ohvrid – pagulased, elasid ERKI ühikas umbes kolm kuud. Umbes märtsis-aprillis olid nad läinud.

Toad, milles nad elasid, olid lõpuks puhtaks varastatud ning ära lagastatud.

Kaasa oli viidud KÕIK, mida sai lahti kruvida ja uksest välja viia. Isegi aknakremoonid. Puhketuba, kus olid lauad lauamängudega, karoona, televiisor ja diivanid ning tugitoolid oli TÜHI. Kõik oli minema viidud. Keset tuba oli põletatud üht vana voodimadratsit, mis oli enne täis kustud ja situtud.

See oli seeme mis kujundas minu hoiaku igaveseks. Erinevalt poliitkorrektsetest puust prillidega hipsteritest ja europrojektidega õitsele puhkenud vinnilistest uuskomsomolidest, tean ma väga hästi, kuidas üks kõigest ilma jäetu maailma ja kõigesse enda ümber toimuvasse suhtub. Erinevalt eelpool nimetatutest, olen näinud lähedalt ka Afganistani sõja ohvreid ning seda haigutavat musta auku, kuhu väidetavalt oldi aastaid veetud nii EU kui USA humanitaarabi. Need rahakohvrid ei ole kunagi isegi õhku tõusnud. Rääkimata pärale jõudmisest.

Veel ohvitserina kaitseväes teenides, söandasin sellest kogunenud taagast vabaneda soovides, öelda mida kogu sellest globaalsest maffiast ning poliitikute immigratsiooniärist arvan. Subjektiivselt ja kodanikuna. Ju sa mäletad isegi, mis sellega kaasnes. Õukonna poolt lindpriiks kuulutamine, näidispoomised ning sitaga ülevalamine, et hävitada terve elatud elu. See õnnestuski osaliselt. Sadade lammaste jaoks oli see pädev faktor, et mitte riskida ning puudlina kuulekalt alluda. Avalike “hukkamiste” eesmärk see ongi. Näidata, mida me teeme nendega, kes pole meiega.

Ülestõusmispühaks on lahingtegevus Ukrainas läbi. Ma näen seda selgelt.

Selleks ajaks kasvab Lasnamägi kolmandiku võrra suuremaks ega mahu enam kahele poole Nolani kanalit elama. Rakvere linnatäis inimesi otsib omale kohta elus. Mitte peavarju…vaid kohta elus! Unistades samamoodi, nagu me ise terve selle kuradi vene okupatsiooni aja unistasime läände pääsemisest, sest teadsime neid jumala valitud rahva imelisi edulugusid peast. Me ei tea ju tegelikult mitte sittagi neist punaste eest pakku jooksnutest, kes ei saanudki jalgu alla. Kes poosid end üles, lasid maha, hüppasid rööbastele või lihtsalt jõid end surnuks. Neist ei räägitud kogu ESTO päevade ajaloo jooksul poolt silpigi, ometi olid nad samuti õnnelikud pakkupääsenud. Toonane eliit pani konservivabrikus rohelisi herneid purki või kleepis ümbrikke ning püüdsid ennastunustava kiirusega muutuda ameeriklasteks, sest see oli õitsengu ja vabaduse kehastus. Küsin otse – kas EESTI oli tookord armeenlastele ja on täna ukrainlastele ÕITSENGU ja VABADUSE kehastus? Kardan et mitte…Eesti on hoovõtulaud. Tõukepakk ja stardikoridor. Sest kodu ja kodumaata inimese jaoks on tähtis tajuda, kas keegi on ise oma maal peremees või ei ole ta seda mitte. Ehk teisisõnu – kelle riisist te meile putru keedate ja mis teil endal üldse olemas on? … me veel näitame maailmale, kui kuradi saamatud me oleme

Featured

HIRMUL ON TILLUKESED SILMAD

Mida kevadele lähemale, seda valgemad on varahommikud. Kui püüaksin elada nii nagu tahaksin, oleks ma talvel voodist väljas vaid mõned tunnid. Selle aja, mil Päike ennast läbi selle paksu tumehalli vatiteki taevavõlvil õrnalt kumada laseb. Suviti seevastu, poleks asja magamistuppagi. Sest pööriöö mis kunagi musta ei mattu ja sellele lähikonda jäävad nädalad, ma ei maga. Olen ärkvel.

Viimasel ajal olen saanud selgemaks, kuidas luua sisetasakaalu. Saavutasin selle enese juhitud unenägude vaatamisega. Unenägusid ei saa juhtida, ütleb teaduse usku skeptik ja tal on ilmselt õigus.

Seesama skeptik ütleb aga iga kord, kui ta kunstiga kokku puutub, et ta ei oska joonistada. See ongi meie vahe. Temal on see kõva, minul too, ehk mina suudan joonistada kõike mida tahan. Abstraktsetest tundmustest kuni fotoga segamini aetava naturalismini. Tunnistan, et mulle meeldib surfata seal piiride vahel, sest maalin ja joonistan lõviosa oma viimaste aegade loomingust enda kujutlusis eksisteerivast. Paikadest ja esemetest ning olustikest ja inimestest, keda skeptik iial ei näe. Kuna neid ei eksisteeri. Tema suudab tõestada, et seda ei ole – mina joonistan või maalin selle aga olemas olevaks. Seega on tõde kusagil vahepeal…

Öösel vastu tänast, anti unenäos näha seda mida küsisin. Pöördusin korraks sügavale sisemaailma, kus näeb kõike ehedalt ja välise mõjutuse ning võõra võõbata. Enesesse minna aitavad mitmed vanad ja head praktikad. Mind toetab mulle harjumuspäraseks ja toetavaks saanud DBA meditatsioon. Küsin – kuidas seda maalida ja pildid hakkavad end ilmutama nagu veeloigule sattunud õlikirme. Sulades üksteisest läbi ja muutudes pidevalt nii, et iga järgmine näib olevat see lõplik. Aga ei…järgmisele järgneb järgmine ja neile omakorda järgmised. Lõpmatus, mis kestab kuni jaksan minna ja siis väsib see maailm väljapool sedavõrd, et suikub kehana kosutavasse unne. Need on hommikud, kui magan. Aastaajale vaatamata. Muudel hommikutel on mul selleks kellaajaks juba kõvasti üle nelja tunni intensiivselt maalitud…

Küsisin kuidas maalida maailma pääsemist.

Maailma(de) hävinguid ja õidepuhkemisi on kujutatud küll ja küll, aga maailma päästmist, nende käest kes seda hävitada tahavad on kujutatud ainult kolmes neljandikus filmides. Filmides on lihtne – on head ja pahad ning mida idiootsemaks peab autor oma publikut, seda grotesksemad need tegelaskujud on. Kuidas aga maailda SEE HETK, mida saab pidada silmapilguks, kui energeetilises protsessis toimub tohutu ulatusega pööre ning kõik keerdub hävingu teelt pääsemiseks?

Alustada tuleb tõest.

Tänases maailmas on see tõde Venemaast. Venemaast ja selle rahvast nende etnilistest juurtest olenemata. Venemaast, mis on täna see kes ta on ja kuhu ta teel on. Maailm väljapool venet kardab teda nüüd, on kartnud varem ja jääb kartma ka tulevikus. Kardeti juba enne, kui steppides hakati hobuseid kodustama ning kardetakse ka viiekümne aasta pärast, kui isegi venelased on kuni rakutuumani tehisintellekti juhitav mass universumi suure laborandi katsekolvis. On kardetud ja jäädaksegi kartma vene genoomi. Seda spetsiifiliselt mongoloidse tahukapeaga kolli, kelle ükskõik millises maailma nurgas kaugelt ära tunned. Võiks öelda, et ainus etnos, kelle puhul ei pea sportlaste dressidele nende päritolumaad maalima. Võib segamini ajada ükskõik mis sarnased rahvused omavahel, aga venelase tunneb kaugelt ära ka selja tagant, sest kui sa teda ei näe, siis vähemalt kuuled päris kaugelt. Seda maailm pelgabki. Lärmavaid, ülbeid ja ebameeldivaid peremehetsejaid kes ei tea mida nad tahavad ega ka mitte seda, kuidas seda saada. Sellega on tänaseks nakatunud mitte üksnes venelane. Seda põeb ka ameeriklane. Seda levitab ka sakslane. Eestlanegi ja kõik teised rahvad samamoodi – igaüks omamoodi. Venelasi on lihtsalt seepärast rohkem näha ja tunda et neid tundub olevat sama palju kui hiinlasi.

See pildikaleidoskoop mida hommikul vaatlesin, oli koloriitne.

Saama hakkab järjekorras pilte kirjeldades nii, et kogu maailm suudetakse uskuma panna, et Kremlis on kõigile midagi kokteili sisse pandud… ja selle mõju on nüüd päev päevalt näha. Kui see kahtlane kokteilikomponent oleks Valge Maja salapuhvetist, siis näib seda kogemata proovinud olevat ka sealne pererahvas ise, järelikult on see pärit mujalt…

See ei ole inimkatse, milles me kõik täna osaleme. See on evolutsioon. Me oleme suutnud luua KÕIK selle, mis ON ja see liigub nüüd omasoodu sinna suunda, kuhu me liigina liigume. Me ei ole loonud midagi enamat kui kõik selle, milleks me oleme tänases arengufaasis valmis. See on lihtsalt meie arengu järgmine faas. Oleme jõudnud enesehävituse oskuse järgmisele künnisele ning teades kui kole see kõik on, jätkame me sellele energia andmist, sest tahame suurt muutust. Suurt muutust ehk lihtsustatult öeldes suurt hävingut, et ennast seeläbi iseendale loojatena tõestada. Võrdlus liivakastis mängivast lapsest on siin vast kõige täpsem. See pole rõõm millegi lõplikult valmis saamisest vaid elevus mis tuleneb võimalusest seda kõike pidevalt uuesti luua. Liivateradest, millest moodustub liiv, millest moodustub maailm, mida laps loob. Kui ei lõhu liivalossi rannas või liivakastis vene tatikad või hulkuv peni, lagundab selle tuul või vihm. Lapsel on sellest kahju, aga seda suurema innuga asub ta rajama uut, paremat, ilusamat, kestvamat…

Aasta pärast ei ole enam sellist Eestit

Käib hoogne tegevus, mida ühed näevad hävingu ja teised loomisena. Need kes mäletavad mis oli, vaatavad ahastades kuidas kõik mis oli “hävib”. Need kes tulevad, mäletavad seda mis neil endil enne hävingut oli ning asuvad seda omale siia “looma”. Tulijad näevad Narvat venelaste linnana… narvalased tulijaid ukrainlastena. Venelased asuvad Narva kaitsele…ja puhkeb kodusõda, mis kustutab lootused sissetungija vastu alliansiga midagi ette võtta…ja niimoodi kõigis paigus üle terve maa. Keegi ei tea lihtsalt enam ega saa aru, kes on siis see sissetungija…

See on Kremli ja Valge Maja duell- mis oleks kui hoiaks oma aknad terved aga saaks sellest seisvast kraamist mis ladudes aegub, lahti.

Mürgitame linnulennult maad ja veed ning tekitame sellise põua ja nälja, et see liik õpiks üksteist sööma nagu paljud teised liigid juba ammu suudavad…See mõte ei tule sepitsustest globalistide või illuminaatide peades, see tuleb evolutsioonist – kujutlusest, et suudame Jumalast mööda minna ja ise uusi maailmu luua.

Ei tea, kes küll selle kujultuse Looja on…?

Jumal olevat inimese omaenese näo järgi loonud. Miks lõi ta siis liigi, kes ainsana kõigist ülejäänutest, hävitab õhinaga iseendale eluks hädavajalikku, et toota sitta, mida tal elus püsimiseks vaja ei lähe? Vastus on lihtne – Jumal lõi hävingu, et loomine kestaks ja liigid saaks täiuslikumaks. Need kes usuvad suutvat end Jumal üle kavaldada, saavadki kogeda seda Jumala loodud tunnet. Kõik skeptikud siin maailmas.

Featured

NELI MORTI

“Tilk brändit ja kressid” 50×50 cm Digimaal flanellil autoritõmmis signatuuriga 750€

“Astrid vaasides” 50×50 cm Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

“Sool ja veiniäädikas” 50×50 Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

“Savipotid Tagetedega” 50×50 Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

Tööd on raamitud ja klaasitud ning autori sertifikaadiga. Soetades kõik neli on hind 2000€

Featured

Z & V

Kui sul seisab ees midagi enneolematut, tunned igal juhul aistinguid, mida ei saa alla suruda. Ole sa kui guuru tahes, käib sinust kuuma jutina läbi kõik see, mida sinu meeled on valmis vastu võtma. Sõltub lihtsalt sellest, kuidas sa iseenese juhtimisega hakkama saad. Hirm millestki ilma jääda nagu ka hirm midagi soovimatut kaela saada on olemuselt võrdsed. Aga mis sest ikka nii pikalt vadrata. Kõik on ju vähemalt korra mingil enese juhtimise koolitusel käinud. Kalli raha eest kellegi tarka juttu kuulanud. Märkmeid teinud ja siis paari päevaga paremaks iseeneseks hakanud. Hakanud, mitte saanud, sest teooria ja kogemuse vahe on nende omandumise ajavälbas. Ükskord saabub igal juhul hetk, mil sellest on isegi kasu, aga otseselt väga vähe abi.

Aga asja juurde ja ilma keerutamata. Oled ehk märganud, kui palju vastuseid pakub iga päev meid ümbritsev elu, lubamata sul endal seejuures küsimusi esitada. Just vastuseid!!! Seda mida sa tegelikult ja ise teada tahad, teatakse… ja see pole vandenõuteooria, sest nii on lihtsalt, kuna küsimused mis jäävad vastuseta on nagu toit, mis käib suus ringi ega neelata alla.

Kui oled veidigi ajaloo vastu huvi tundnud, tead hästi kust on pärit “hea tava” anda võimule tulnud valitsejale niiöelda sada kriitikavaba päeva tegutsemiseks. Suure Prantsuse revolutsiooni ajast. Praegu käimas oleva maailmarevolutsiooni turbulentsis on seepärast huvitav küsida mõned lihtsad küsimused. Ma rõhutan – lihtsad küsimused, mitte need, millele pandud juba eos eksistentsiaalsuse tempel a’la “mis saab edasi?”

Minu teadmised Ukrainast on minimaalsed. Olen käinud Kiievis 2018 ja Odessas 2021. Julgen end pidada piisavalt uudishimulikuks ja teadmisjanuseks. Seepärast olen neil reisidel sõna otseses mõttes ahminud ja krabanud teadmisi, mis mind paelunud. Kiievisse lennates nägin ära ka Tšernobõli metalselt kiiskava sarkofaagi kumera kaane, mis päikese paistel kaugele läikis. Odessas oli üks mu elu ägedamaid ja ka pikemaid jalgsi linnaekskursioone väga karismaatilise ja erakordselt laiade teadmistega kohaliku teejuhiga. Neile reisidele eelnes kaks, täna minu jaoks tähendusrikast kokkupuudet ukrainlastega. Esimene oli 2008 Belgradis kui serblased korraldasid Eurovisiooni lauluvõistlust ja meie viisime sinna kultuurivahetuse raames “Leto Svet”-i. Teine Lashkargas, Afganistani Isalmivabariigis, kuhu viisime arusaama sellest, kuidas kõik inimesed maailmas õigesti elama peavad.

Neist reisidest Ukrainasse ja sealsetest kokkupuudetest kiievlaste ning odessalastega, olen saanud paar väga särtsakat teadmist selle riigi ja tema rahva kohta. Odessa on kõhkluseta üks vabamüürsemaid linnu, kus eales käinud olen. Rääkida Odessa ajaloost, jättes rääkimata selle vabamüürlikust minevikust, on absurd. Niisamuti julgen nimetada Odessat ajalooliselt üheks tolerantsematest kultuurilinnadest Euroopa ajaloos. Lenin, nagu väidab Putin ei olnud selle rajaja – FAKT! Kiiev on Moskvast vanem vürstiriigi keskus ja kultuuri häll mille rajamisega on Simbirskist pärit terrorist Uljanovil veel vähem pistmist – FAKT! Boršist olen siinsamas blogiraamatus juba ammu kirjutanud. See on ainus, millel on mingigi seos kommunistidega – punane värv – ja ohh üllatust, ka see ei ole Krupskaja mehe patenteeritud.

Eurovisioon on olnud ukrainlastega seotud aastaid. Just ukrainlased tarnivad enamasti kogu selle udupeene optika pargi, mida euroglobaalse estraadietenduse teleülekandeid tegevad proodkasterid vajavad, et … oleks äge. Näiteks Belgrad Arenal, kus oli kord nooruses vajadus esineda, toimetas selle kolm korda Saku Suurhalli mahutava saali lae all ämblikuvõrguna traadistik, millel liikus terve pilv kanamuna suurusi kaameraid, näidates nurki, mida steadycam-i leiutajad uneski pole näinud. Võid juba oletada, et peab olema lihtsameelne, et mitte ette kujutada ukrainlaste võimekust valmistada seadmeid, mida saab kasutada ka mujal kui laulukonkurssidel. Siit kerkibki esimene küsmus:

Miks pikki aastaid väga kõrge tasemel optilisi tippseadmeid arendav Ukraina, edastab juba nädal aega maailmale kogu riigis toimuvast sõjast üksnes eraisikute keskpärase pildi- je helikvaliteediga mobiiltelefoni klippe? Erinevate tegelaste videopöördumistest kuni avalikus ruumis aset leidva sõjateatrini. (Selle termini peale ei maksa õrnatel solvuda. Nii seda militaarses kõnepruugis nimetataksegi)

Üks pildike sobib siia ka Afganistani islamivabariigist. Nimelt heast nahast pilooditagidega endise punaarmee ukrainlastest õhuväe ässad. Nahktagid, police-i “tilgaprillid”, khakivärvi kõrbepüksid ja nöörsaapad. Edevad kellad randmetel. Ilma liialdamata üks leidlikumaid kooperatiive regioonis tervikuna. Milles siis seisnes nende meeste fenomenaalne ettevõtlikkus? Nad olid tipp-professionaalidest kopteripiloodid, kes venelaste kunagised transpordikopterid “Mi” aerosoolidega kirjuks maalisid ning siis nende lendavate “hipibussidega” mille kõhu all rippus last, sõdijaid mitmel pool rindejoont varustasid. Neid graffityga kaugele nähtavaks tehtud raudlinde ei puutunud keegi ega üritanud alla lasta, sest kunagi ei võinud teada, kellele parasjagu kaupa viiakse…saad aru küll, mida ma silmas pean. Teenus oli tasuline mõistagi kõigile ja seda “toidukullerite ajastu” pioneeri menetleti kui midagi kohalikku ning reportaaže nendest meestest ei näidanud samuti kumbki osapool. Siit tõusebki teine küsmus:

Miks selgelt ja ühemõtteliselt pikalt vägagi neutraalsena püsinud riik euroopa südametuksetest mitte kaugel, ühtäkki sellise “supi” sisse sattus ning täna slaavi konfliktis esimest viiulit mängib? Esimest viiulit selles mõttes, et dirigent on teadagi kes.

Inimelu ei maksa midagi! Maksab see, mis toimub selle ümber. Ja see maksab palju…

Featured

KUNINGLIK PLAAN

Kolmas maailmasõda algaski. Eesti Vabariigi väljakuulutamise päeval, 24ndal veebruaril 2022. Ellujääjatel, kes hakkavad ajalugu kirjutama, hea meeles pidada. Hommikul Eesti lippu heisates, sähvatas korraks mõte, mille ise, kärmelt nagu lapsepõlves muru sees kasvava murumuna, jalaga laiaks kaksasin. See oli mõte esitada küsimus – kas siis Putinit ei saa “tühistada”…? Proovitud on kõike ja just meie väike armas Eesti on seda ennast salgava järjepidevusega viljelenud. Natuke nagu Jussike, kes tahtis jõuda Pühapäevamaale ning oli seepärast krapsakalt mestis nii Esmaspäeva, Teisipäeva kui kõigi ülejäänud nädalapäevadega ja tegi mis kästi… Sel ajal, kui meie valitud naised ja mehed ümmarguste laudade taga oma hääli kähedaks karjusid, mängisid ülejäänud laua all vaikselt üle interneti, Putiniga “Mariaasi”. Kaubeldi, tehti businessi, sõlmiti kokkuleppeid millest ühises lauas vaikiti jne. Kõik mis kedagi häirida võinuks, käis läbi kolmandate riikide ja vahendajate ning juriidiliselt oli kõik kogu aeg korras. On muuseas tänagi, sest koroona pandeemia õudu külvates on väga hästi kätte õpitud, millise silmavaate, hääletooni ja kehakeelega, tuleb seista kaamerate ja mikrofonide ees ning püüda jätta olukorrast tõepärast muljet. Ma küsiks siin korraks lihtsalt vahele, et mis kuradi värk on nende haiglatega? Kord kukuvad nad süsteemina kokku selle pärast, et arvestatav hulk ühiskonnast ei soovi ennast vaktsineerida. Nüüd – juba sõja teisel päeval, pommitab Venemaa Ukraina haiglaid. Milline kõigile jälestust tekitav sõnum, kas pole? Keda kotiks mingite sõjaväeladude ja väeosade pommitamine, eksju? Niisiis, hakkame sättima, ehk pangem end valmis uudisteks, mis viivuks soiku vajuva koroona agenda üle võtab. Need võtted on meediale ning seda toitvale tagatubade propagandasüsteemile, psühho-operatsioonide õpikutest võetud baastõed. Neid kaadreid jahtima sõidab täna iga kaamerat käes hoida suutev reporter. Ei minda otsima tegelikkust, vaid suitsevaid varemeid, mille foonil killuvest seljas ja kiiver peas rääkida lugusid sõjast mis mõjutab kogu maailma. Oluline on luua õud, mis paneb kedagi tingimusteta vihkama, iseennast seejuures äärmuseni õiglaseks pidades . Sa mäletad seda veel liiga värskelt. Mäletad küll ja saad väga hästi aru, millele ma osutan, olenemata sellest kummal poolel rindejoont koroonasõjas olid. Tõele au andes, pole ju ekstreemseks minnes mingisugust vahet mida teevad globalistide inkubaatorites võrsunud võimupoliitikud siin või Venemaa president seal. Igasuguse vägivalla suunamine kellegi vastu, vajab üksnes käsku ja selle kuulekaid täitjaid ning selle vilju näeme täna mitte üksnes Kanadas vaid meie oma koduski. Kusjuures, nagu juba öeldud – õigustusi kui tahes ebaproportsionaalse vägivalla kasutamisel, tuleb kellel iganes, nagu võluri varrukast. “Nemad ise alustasid” nagu me mäletame sellest eluperioodist, kui käisime lasteaias ja lõuna ajal oli kohustuslik uinak. Rahumeelsel rahvakogunemisel korra tagamiseks peaks olema piisav argument korravalvuri vorm, mitte taktikalise kiirreageerimise tipptasemel erivarustus. Kui siiani ei saadud aru, mida kujutab endast valitsuse kehtestatud piirangute vastu protesteerijate kallale jõudu kasutama saadetud märulipolitsei operatsioonide eesmärk, siis nüüd küll. Sedasama teeb Venemaa Ukrainas. See on ajaloos juba olnud, kui kodudes pidi olema seinal krapp, mille korrasolekut käidi aegajalt kontrollimas ning mis edastas ainult ühe infokanali sõnumeid ehk tõde. See polnudki nii väga ammu, kui sadadele tuhandetele oli tõde see, et juudid on kõiges süüdi, nii nagu täna maskivastased või vaktsiinist loobujad.

Seda sõda oli hädasti vaja. Nii vastikult kui see kahjuks ei kõla, on see tõde. Sõda on ravimibisnise ja narkoäri järel TOP 10-s oma kasumlikkuselt neile, kellele sõda hädasti vaja on. Või arvad sa, et praegu Ida-Euroopasse liigutatatav sõjamasin sõidab üksnes armastuse ja puhta õhuga? Söandan öelda oma isiklikust kogemusest, et kui sõjas saabuks korraks vaikus ja vaibuks kogu lahingukära, kuuleks isegi kurdid kuidas kellegi taskutesse voolab raha.

Venemaa võimude propaganda sõnumid on muidugi omaette žanr läbi ajaloo. Sa ütled, et kahekümnenda sajandi suurim geopoliitiline katastroof oli Nõukogude Liidu lagunemine ning matad riigi austusavalduste saatel leninlaste kätega roimatud tsaariperekonna säilmed. Sa ütled et seisad oma kaasmaalaste õiguste eest väljapool Venemaad, aga ajad neid seal tsüaniidiampulliga taga, sest ta võttis oma raha ja perekonna ning põgenes Venemaalt kus ta ei saanud edasi elada. Sa taastad kommunistide hävitatud kirikuid ja katedraale ning ütled samal ajal kogu maailmale, et ma alles näitan mida tähendab dekommuniseerimine.

Valdimir Putin on otsustanud taastada Venemaa impeerium ning seda otsust ei peata miski. Tema unistus realiseerub, kui ta saab kuulutatud selle eest ortodoksi pühakuks ja nimetatud Püha Vladimiriks – Venemaa päästjaks. Selleks on tal vaja geopoliitiliselt haarata enda kätte ajalooline tsaarivenemaa ala ning ulatada see sümboolselt koos krooniga, taastatud Venemaa uuele Tsaarile. Tsaariperekonna järeltulijale, kes naaseb peale saja-aastast vaheaega Euroopast tagasi Venemaale. Euroopast, kus sellesama Euroliidu lipuvärvi verd perekonnad on nagu tähekesed ringis, otsustanud taastada maailmas korra. Kuninglik plaan milles Volodja on kõigest lihtne käsutäitja

Featured

PEALKIRJATA

Kas sa tead, mis on teema tunnuseks?

Teema tunnuseks on see, et mingil hetkel ta tõuseb. On oma haripunktis ning langeb siis või võetakse lihtsalt maha. Seepärast annan iseenesele vande, et sellel teemal rohkem ei kirjuta ega joonista. Niisamuti võib see olla või mitte olla tõde või vale. Aga asja juurde.

Kas sa mäletad, millega see kõik algas?

Sa ei pruukinud selles üldse osaleda, või jooksid teistega kaasa. Praegu ei puutu see enam asjasse. Igatahes osteti kauplused ja hulgilaod peldiku- ja majapidamis-paberist puhtaks. Kogu maailmas. Oli nii ilkujaid kui muigajaid. Iga kolmas, kes kassas ära oli maksnud, filmis telefoniga teisi ja jagas seda sotsiaalmeedias. Enamasti need, kelle enese maailmalõpu varud eelmisest buumist täitsid veel panipaiku. Olgu siin vahele põikena soovitatud, et kui me kogu oma metsa perse pühkimiseks ära ei taha kulutada, siis kiigakem viivukski muu maailma poole. Seal on juba ammu bideed kasutusel. Kuivatamiseks väike personaalne rätikuke.

Olgu sellega. Lähen tagasi teema juurde. Niisiis rabas kogu maailm koormatega vetsupaberit ja naerda pole siin sittagi. Inimesed ei ole iial lihtsalt lollid. Nad on kas poole lollimad kui me arvame, või vastupidi. Targad ja nutikad. Seda selgi korral.

Ettevalmistused tänaste massimõrvarite laborist inimkonna kallale saadetava viirusega “võitlemiseks” käisid mitmel rindel. Farmaäri surus valitsused “faktidega” käpuli ning segas ühes tsisternis soolvett ja teises sigimist pärssivat ning südameid seiskavat solki. Meediamajade kõrid võeti pihku ning anti ette kohustusliku repertuaariga laululehed kogu sabatiks. Inimesed aga rabasid kokku varusid ja tallasid üksteise inimväärikusel. Meie oma Maag Vanaküla, mu nimekaim, ütles ühes alternatiivkanali raadiosaates kuldsed sõnad. Tualettpaberit ostetakse alati kui mingi suurem sitt on tulemas. Enam paremini sellest prohvetlikust kokkuvõttest öelda ei saa. Mu enda oletus, seda kõike kõrvalt vaadates oli see, et ju on laboritest tulemas mingi sedasorti nakkushaigus, mis inimesed peldikupottidele aheldab, aga olin sinisilmne ja tõtakas. See alles tuleb!Praegu köhige koduses karantiinis. Globaalse toidumaffia kröösused alles valmistuvad! Ülemaailmseks näljapuhanguks. Mõistagi on selles süüdi fossiilsed kütused ja “tsee-oo-kaks”. Valmistuvad, see tähendab juba pakendavad vaakumisse seda, mida tohib süüa, sest muu vabas looduses kasvav on eluohtlikult toksiline ja avab seedekulglad piduriteta pasataudile. Kaasa arvatud kariloomad, kelle piima asemel hakatakse lüpsma kaera, mis kasvab silmapiirini laiuvatel GMO põldudel, kõrvuti laboris aretatud maisiga, millest valmistatkse suurem osa eluks vajalikust. Taas vahelepõikeks üks küsimus. Millal sa inimeseloom ometi taipad, et biolagunev “kilekott” mille eest sa kaupluses kallimat hinda maksad, tuleb sealt samast põllult kasvavast maisist tehtud biomassist. Mais aga kasvab seal, kus kunagi oli mets, mida sa maisist tehtud kotti ostes sinisilmselt jätkuvalt kaitsed.

Tagasi teema juurde. Niisiis, nagu nimetasin, muutub kogu maailmas arusaam normaalsusest totaalselt, ehk sellest mis varem oli enesest mõistetav saab nüüd see, mida aina karmimalt karistatakse. Ja ka vastupidi. Massiline inimeste mürgitamine, füüsilisest kehast kuni vaimse tervise hävitamiseni on alles ees. Selle kordasaatjad ja täideviijad jäävad nagu ikka, igasuguse karistuseta. Õieti on see neil juba kätte saadud. Õigusemõistmise seisukohalt sündisid nad maailma väga sittade inimestena. Nad tulid ilmale nendena, kes nad tänaseks muutunud on ja see ongi nende karistus. Annetused, heategevus ja hoolimine maailma hädadest on nende satanistlik snobism, et tunda rõõmu oma võimust ja üleolekust. Siia vahelepõikena üks vahva mälestuskilluke. Mäletan, kui Urmas Sõõrumaa sai neljakümne aastaseks ja sellega koos tähistati ka Falck Eesti viieteistkümnendat sünnipäeva. Mina oma meeskonnaga seda tookord korraldasime ning see oli võimas ettevõtmine. Kui Sõõrumaa publikust tulvil Linnahalli lavale tuli ja mikrofoni võttis, ütles ta mitte kuldsed, vaid lausa plaatinast sõnad. Kõlasid need umbes nii, et jah, ma kujutan ette mida te mõtlete. Arvate, et Sõõrumaa on hulluks läinud oma pompöössuses, aga sõbrad – see kõik on tegelikult teie enda raha eest…

Ehk taaskord suurepärane näide sellest, midas juba ütlesin. Inimene ei ole loll. Ta on kas poole lollim, või hoopis väga nutikas. Arvestada tuleb üht rusikareeglit – loll ja tema raha kauaks kokku ei jää…

Kuidas ja kas saab sellele vastu seista? Nii sa küsid ja ma vastan, et saab,

Täpselt samamoodi, nagu sai seista vastu vastastikku mürgiga gaasitamisele I Maailmasõja ajal. Täpselt samamoodi nagu sai hakata vastu Hitleri ja Stalini ajal toimunule, olgu see laagrites toimunud massimõrvad või sundmobilisatsioon. Täpselt samamoodi nagu sai peatada genotsiidi Aafrika, Lähis-Ida või endise Jugoslaavia erinevates nurkades… Ikka nii, nagu kogu aeg. Kõike toimuvat hukka mõistes ja argpükslikuks alatuseks hurjutades.

That’s it.

Selle vastu saab üksnes ühel viisil ja see on töötav!

Võimulolijate sõimamine lollideks, on sõimajate eneste lolluse peegeldus. Valitsejate kahtlustamine kurjades vandenõudes, on vandenõu sõprade luul ja nii edasi. Sama ka vastupidi. Nii tänutunde, austuse kui toetamisega. Sarnased tõmbavad, siga leiab ikka pori ja see muu. Ükskõik kuidas see kellelegi kõrvaltvaatajale tunduda võib.

Ülekohus jääb ajatuks, õigusemõistmine ajalikuks.

Mida siis teha? Küsid ehk mõttes minult või iseendaltki praegu.

Tee seda, mis SINULE õige tundub! Mu kallis sõber Raivo Juhanson ütles ühe lausega, kuidas seda taibata. See mida sa teed kergusega, on õige. See, mida tehes tunned raskust hinges, ei ole õige. Ongi kõik. Kui eri pooltele rindejoont sundmobiliseeritud vennad peavad lahingus üksteist tapma, näitab see süsteemi tugevust või vendade armulikkust. On süsteem venna-armust vägevam, voolab veri. Kui vastupidi, visatakse püssid põõsasse. Seepärast on sõdadega alati asi lihtne ja selge. Sõdu alustavad ALATI POLIITIKUD, aga lõpuni peavad nad viima sõdurid. Kui see ei ole täna mõttekoht ja sa ei saa mu jutust aru või ei võta ikka mitte midagi ette, siis ära ka hala. Kanna maski, valmistu sõjaks ja vaata kust saab

Featured

VABADUSEIHA

Ta tõmbas metsmarjamoosise hõbelusika pumatiste mokkade vahel puhtaks ja asetas tasakesi alustassi servale. Nihutas paksu sametkardinat tagantkätt kõrvale ning võttis portselanist tassil nagu hell pedagoog marakratil, kindlalt kõrvast kinni. Jasmiiniga tee paitas kuumalt ja kutsuvalt lõhnameeli ning lonksuke teed tõi väikekodanliku hingerahu. Kolmanda korruse kõrge laega toa aknast oli turvaline vaade porisele tänavale, kus toimus parasjagu meeleavaldus.

Meeleavaldajad olid ummistanud pea kogu kvartali tänavad. Nimelt just selles linnaosas elasid ja töötasid valdavalt need, kellele oma meelt avaldama tuldigi. Oli tuldud nii lähemalt kui kaugemalt. Kogu riigist. Üksi ja mitmekesi. Rongi ja bussiga. Auto ja autostopiga. Käed taskus või plakati ja loosungiga õlal. Plakatitele oli kirjutatud nende inimeste omakäelised võitluslikud nõudmised ning napid piktogrammilised sümbolid, mis punase rammusa joonega läbi kriipsutatud. Taoti trumme, puhuti signaalpasunaid ning skandeeriti kellegi eeslugemise sappa häälekaid hüüdeid. Sopas astuvate saabaste sammud olid lonkivalt jalutuskäigulised ning kogu see killavoor liikus omasoodu, laskmata tekkida kolonnidel, viirgudel või joondumistel. Vabaduse eest vantsitaksegi vabalt.

Ta vaatas alla tänavale ning mõtles neist inimestest seal all. Allpool tema maailma. Ta ei tundnud seal mitte kedagi, kuigi neis kõigis oli ühtaegu midagi võõristavat ja samas läbinisti tuttavat. Olid hipiemmed, allapoole põlvi ulatuvates vanaemade tviidpalitutes, Docmartensid jalas ja suured sallid mässitud ümber kaelte. Neid naisi oli ta näinud vaimsetel radadel seiklejate retriitidel, kuhu paaril korral sattunud oli. Liiga äraolevad olid nad siis oma olemise ja loomu poolest tema jaoks. Liiga viirukised ja liignaturaalsed oma keha eheduses ning lõhnadega.

Jasmiiniga tee sai hea. Ta valas teekannust lisa ja mõtles endamisi sedasama mõtet, mida iga kord teed juues. Miks ma ei lase teel rahulikult tõmmata…

Ta vaatas alla tänavale. Vaatas inimesi seal allpool tema maailma ja küsis endamisi, kas te tõesti aru ei saa, et te olete ohtlikud nii endile kui minule ja mu perele…Teie pärast pean ma kannatama piiranguid ja sulgemisi, sest teil on nii kuradi raske aru saada iseenesest mõistetavast. See jampslik sabbat oleks ammu läbi, kui poleks teiesuguseid lamemaalastest lollpäid, kes ei viitsi käia tööl ning tegelevad selle asemel paralleeluniversumis kõikvõimalike vandenõude kallal oma kõlupeade murdmisega. Eks ole…see ka veel…mõtles ta silmates all tänaval liikuvat kolonni. Hipisorakad lalisedes ja heilutades ees ning kohe nende sabas rasketes roomikutes, kitsastes säärpükstes ja puhevil pilooditagidega kiilaspead. Taevast langevad lörtsilätakad kukkumas paljastele kuumadele nahkkuppudele, nagu jahutamaks nende möödund öist põletavat pohmelli. Ohhissand. Paaril…ei mis paaril, igal kolmandal on ikka veel mingist ihalusest pogrommide ja koonduslaagrite järgi, svastikat nii käisel kui kettipidi ehtena kaelas tolknemas…Mis inimesed need on? Mõtles ta tasakesi teed rüübates ning võibiskviidist väikest muredat pala hammustades. Mis kokkupuutepunkt see on, mis toob käsikes mässama need natsimullikad ja tantrakanad, kes ju absoluutselt eri maailmades elavad?

Võibiskviit on hea. Neid peab hoidma pärgamendiga vooderdatud suletavas karbis, muidu muutuvad nad lihtsalt küpsisteks kausis ja see ei ole esteetiline.

Alla tänavale kiigates, oli näha, et mustades jopedes neonatside rivi sulab kolonni edenedes ühtlaselt ühte khakivärvi matkajopedes rohenoortega. Pärnakallistajad ja nulunuusutajad, kes talle omamoodi sümpaatsedki. Sümpaatsed selle poolest, et neid palju ei mujal ei kohta, kui rongiga sõites. Seal saab kuidagi ära kannatada, et nende mölakad matkakotid vedelevad pinkidel, kuhu keegi võibolla istuda tahaks, rääkimata ratastest, mis risustavad poolt rongi. Ta ei saanud aru, miks peab rongiga reisima minnes jalgratta kaasa võtma. Ja kui minna jalgrattaga sõitma, siis miks pagan võtaks peab mägimatka varustuse seljakotiga kaasa vedama. Ja kui minna mägedesse matkama, siis miks rongiga? Ajukääbikud…mõtles ta alla vaadates ning tema hämming aina süvenes. Mis on nende inimeste ühisosa? Mis ühendab üht viirukilõnalises hipipesas tarokaarte laduvat tantramutti, röhitseva roomiksaabastes natsinäruga? Mida on omavahel arutada linna vihkaval sammalhabemel ja urbanistist hipsteril, kes siin tänaval enda kohalolust mingit arusaamatut naudingut tundes, kuhugi lähevad ja seal siis igaüks oma urgu tagasi poevad?

Vahepeal piiksatab telefon.

Olete oodatud saama järgmist tõhustusdoosi, sirab ekraanil üleskutse nagu rõõmuhelk siirupit mekkinud hüääni silmis.

Ma see nädal ei lähe. Aga järgmiseks nädalaks, kui pea enam ei valuta ja öösel magada saan, panen kindlasti aja ja teen. Mina ei taha surra nagu need idioodid seal all tänaval. Ma tahan käia vabalt ringi, mitte kodus istuda ja teed keeta ning aknast õue vaadata, mõtles ta. Ta korraks mõtles, et veidi kummaline on see küll, et peale kõiki korrektselt tehtud kaitsesüstimisi ning vahel lausa utreeritult üle pingutatud enesekaitse vahendeid kasutades, jäi ta haigeks…aga see rumal mõte kuhtus kohe, sest see haigus on nohu võrreldes sellega mis oleks võinud tulla, kui poleks pookimas käinud.

Featured

MANIFEST

Ma ei palu, ma NÕUAN! Poliitik, OLE SINA PRAEGU VAIT. Hoia oma suumulk kalamarja ja parteikoosoleku jaoks ning ära mögise. Sinuga ei saa enam teisel viisil ja muul toonil rääkida. Sa lükkad maad ja majad kokku, et üks kuradi raudtee mis iial valmis ei saa, “töös oleks” ning rahad liiguks. Sa laastad laantes ja hoorad hiites ning räägid puidu väärindamisest, aga suretad iga päev välja kümneid saeveskeid, tisleritöökodasid ning käsitöötube. Sa tõstad pennhaaval õpetajate palka et tõuseks riigi keskmine. Seda siis koefitsendiga korrutades, tõstad sa tegelikult enda palka ning kuluhüvitisi. Sa vaatad lennujaama VIP lounge-is mulli mekutades silmanurgast CNN-i ja teed siis nagu muuseas bravuurika žesti, saates džunglisse mida sa gloobusel isegi näpuga näidata ei oska, mõnikümmend miljonit €d humanitaarabi. Sa maksad oma noorbroileritele ministri palka, et nad muretult võiks koostada arengukavasid, mida keegi ei vaja. Küll aga lükkad sa tagasi maainimese palved säilitada bussiliiklus, külakool ning perearstipunkt, nimetades seda “pakutavateks ee-lahendusteks”. Sa ajad oma rahvast nagu lambaid, sundkorras üha uusi doose süstima ja läbi stringide hingama aga su tervisegestaapo ketikoerad ei suuda vastada isegi lihtsale küsimusele – kuidas aidata raskelt haigestunut, kelle õlavart juba on nõelaga torgitud. Sa keerad mängeldes rahakraane kinni ja lahti, et panna ühed kannatama ning teised kuuletuma. Sest sulle on oluline üksnes kriitiline miinimum poolehoidjaid, kes su üle künnise aitavad ning teatud perioodiks isikliku heaolu garanteerivad. Sa rendid oma elukaaslaselt elamispinda ja ostad ämmale kütust ning kabanossi aga saadad maksukogujad kallale mutikesele kes metsast mustikaid korjab ja tänavanurgal topsiga müüb, et hing sisse jääks…Seda loetelu võib veel sadade näidetega jätkata kuni kuuni ja tagasi ning need on ka siis üksnes selle jäämäe veepealne tipp. Täna lajatab sinu senine omakasupüüdlik nokitsemine ja puudli püüdlikkusega tehtud trikid brüsselist küpsise saamiseks, nagu raske roosk kogu rahvale näkku. Saa aru oinas, et sa seisad mitte järgmiste Riigikogu valimiste vaid rahutuste lävel ja kodusõja künnisel. Sa võid sajakonnale mendile pilkupüüdvad erivahendid külge riputada ja tänavatele ülbitsema saata, aga neil meestel ja naistel on ka arved postkastis ning vaevalt nad vilekoori saatel ja kõrvad löntis nagu kunagi Interrinne, Toompealt minema tahavad lonkida. Sul ei jää muud üle, kui saata nad käsu korras jõuga nende endi lähedaste vastu, et tagada midagi, mida sina nimetad korraks, aga mis tegelikult on võim millest sa nagu Brüsseli “pissiv poiss” oma nokust lahti ei lase. Sa ei sure, kui sul pole enam võimu. Sa lihtsalt hääbud kui sind enam sugugi ei armastata. See aeg ongi nüüd käes, sest jalakäijal on kõri kägistavast kütuseaktsiisist ükskõik nagu ka karsklasel alkoholiaktsiist. Aga täna on käpuli kogu rahvas ja riik. Seda tulingi sulle meelde tuletama, et inimesel on vaja kodu- ja kodumaatunnet. Oma keelt, kultuuri ja kombeid, rahu ja vabadust ning usku, lootust ja armastust mitte rohepööret, reilbaltikut, riigikogu ja rikaste edetabeleid. Sa vatrad pidupäevadel et oleme võrdsed võrdsete ning kaitstud kaitstute seas, aga häbened häda ning kused püksi igal pool, kus teised julgelt oma probleemidele lahendusi otsivad ja saavad. Täna võiks ju meie EU-sõbrad: kreeklased, itaallased ja kes kõik veel meilt pappi on saanud, meid, põhjamaalasi aidata, aga paraku jääbki see üksnes unistuseks üksmeelest sest Strasbourgi õllekas oli lõbus lällata seni kuni oober arvet läks kokku lööma ja pooled pidutsejad selleks ajaks lesta tõmbasid. Muinasajal kaitsesid templirüütlid palverändureid nende teekonnal pühapaikadesse. Asi käis lihtsalt nii, et teeröövlite saagiks langeda võiv väärtuslik, anti nende mõõka hoida suutvasse kätte hoiule. Sina, poliitik, ei ole keegi. Mitte keegi, kelle kätte usaldada palverännu teekonnal parema elu poole, oma väärtuslik. Sa oled parasiit ja sinu kõrval muutub parasiidiks igaüks, kes sind puudutab. Ükskõik mitu meetrit sa distantsi hoiad et mitte nakatuda. Ma ei tule su lossiakna alla meelt avaldama. Mu sõbrad ka ei tule. Ei tule ka nende sõbrad, ega sõprade sõbrad, sest aeg, kui sina vaatad ülevalt alla, lõppeb nüüd. Sinu aeg saab juba enne su pikka suvepuhkust otsa…See pole ähvardus. See on selge ja ettevaatav manifest. AD10.1.22

Featured

VALGUST KARTVAD TEOD

Vist on nii, et noorte lugemisoskus on ja jääb vanemale generatsioonile alati üheks igikestvaks probleemiks. Muuseas mõlemat pidi. Oskavad ja tahavad, siis on see vanema põlvkonna jaoks probleem. Miks just NEED raamatud? Miks just NEED autorid? Miks rikkuda pimedas silmi? Miks kõik need legendid teki all taskulambi või koguni küünlaga salaja raamatute lugemisest? Niisamuti teistpidi. Ta võib tunde või päevi sõrmega oma telefoni ekraani kaapida ja oma spliinile ning handraale sellega rohtu leida, et vaadata mis teised teevad. Aga raamatut, ükskõik millist, ta kätte ei võta. Pole pilte, pole prominente, pole skandaali, seksi, vägivalda või muud sedalaadi paeluvat.

Nemad ongi valgust kartvad teod. Omas kojas, enda limas, kujuteldavas turvakestas ning kogu maailma keskpunktis. Pead välja pista ei julge, sest isegi pähe kukkuv vihmapiisk võib olla ohtlik – nii on õpetatud.

Õpetamine ongi kujunenud mitte teadmiste jagamiseks vaid meelte hõivamiseks. Lapsel peab olema tunnis huvitav – seega peab õpetaja teda oma aine piires need ühised kolmveerand tundi lõbustama. Ei ole tal selleks sarmi, ainetundmist või autoriteeti, on lapsel kohe igav ja ta loeb pigem raamatut või näpib telefoni. Peale tunde jätkub meele hõive läbi meele lahutuse. Teisisõnu öeldes on päevakava tihe, et hoida last tagasi kõigest, mis on talle ohtlik. On oht, et laps võib hakata mõtlema teisiti kui vaja. On oht, et valgust kartvad teod ei pelgagi enam ühel heal päeval nina õue pista ning ümberringi toimuvat adekvaatselt hinnata. Vanatüdrukud – pedagoogid, kes mõtlevad täna välja noorte huviringe, usuvad ise tõsimeeli, et noori ei huvita mitte uue avastamine läbi eksimiste ja vaid asjade õigesti tegema õppimine. Kas järgmise põlvkonna arstid hakkavadki olema globaalset sotsiaalsüsteemi tundvad oivikud, kes “lendavad” seni kuni autopiloot toimib, aga edasi on must maa? Teistmoodi mõtlemine millest iganes, sureb koos tungiga asju teistmoodi teha. Omamoodi olemine saab väljakutseks nagu teokarbist nina välja pistmine. Nii sünnivadki valgust kartvad teod ehk piinliku püüdlikusega pähe taotud teadust lõpuni uskuvad rahulolijad. Avastused pole enam avastused, vaid kindla korralduse täitmine, seatud ülesande lahendamisel. Tellija materjalist ja tellija maksab. Niisiis, tahad olla teadlane ja üleüldse ellu jääda, tee konkreetelt seda mille jaoks sulle isandate armust raha anti.

Milles siis seisneb nende valgust kartvate tigude ja nende valgustkartvate tegude peidetud oht? Tegelikult polegi mingit ohtu. Ei kujuta nemad kellelegi ega keegi neile endile, mitte mingisugust ohtu, sest ohu taju ei tulene enam alalhoiu instinktist vaid karjakäitumisest. Sa oled ju näinud niidule karjatatud lambaid, kus kõik on vabad ja iseseisvad täpselt selle piirini, kuhu ulatab juhtoinast vaiaga maa külge ühendav kett. Mistahes ohu korral jookseb kari juhtoinaga kaasa, kuni selle kaelakont pingul keti otsas naksatab ja sunnib suunda muutma. Hundikarjale on see niiöelda õpikudrill. Sel põhjusel murtaksegi ööga maha terve kari, sest üksikut põgenejat ei hakka hundid iial terve leegioniga taga ajama, kui sellest kogu leegion kõhtu täis ei saa.

Nüüd sa küsid – keda ma nende lammaste all mõtlen ning kes on see hundikari? Need oleme meie ise. Need kelleks me ennast peame, sõltuvalt seltskonnast kuhu parasjagu satume ning sellest, millist karjakäitumist see õhustik parasjagu nõuab.

Lasteaiast mäletan, mängisime igasugu mänge, milles ühed olid need ja teised olid teised. Nii mängisime indiaanlasi ja kauboisid ja kõiki muid omavahel rivaalistevaid rollimänge. Üks mis oli juba sel ajal täheldatav, oli see, et niiöelda “vangi langedes” või kellegagi ootamatult silmitsi seistes, tehti kohe selgeks, kes on KES. Kümnel juhul kümnest oli reegel, et endast suurema ja tugevama käest küsides – kumb sa oled, vastati rutates, et ma olen ka – see kes sinagi. Ma valin olla võitjate poolel – on meile nii enesestmõistetav, et seistes isegi seotud silmadega seina ääres, karistussalga tädeviivat surmaotsust oodates, julgevad üksnes üksikud väljavalitud end tugevaks ja võitmatuks pidada. Need ei ole kohe kindlasti valgust kartvad teod! Valgust kartvad teod peidetakse nende kinni soetud silmade eest, et nad oma tapjaid meelde ei jätaks ja kaasa ei võtaks. See on lammaste kohtumõistmine, et kogu kari näeks otsuste täideviijaid oma otsustusvõimeliste ja õiglaste juhtide või nende poolt selekteeritud ekspertidena.

Tead mis on lambaks olemise suurim lünk?

See, et lammas kardab nii hunti kui lambakoera. Ta ei tee vahet sellel, kes on talle päriselt ohtlik murdja ning sellel, kes on seatud teda murdjate eest kaitsma. Ta põlgab lamburit ja lamburi koera, sest need pole lambad. Ta ei näe, et lambur ja tema koerad on ta ainsateks kaitsjateks kuitahes suure hundikarja eest. Lammas teab kõigest kõike, sest tema immuunsüsteem on lambavillane ja usk karjakäitumisse veenab teda eksimatuses. Ta oleks kõige õnnelikum loom sellel planeedil, kui solidaarsusest pügaks lambur ka lambakoeral kasuka seljast…

Featured

VALGEID DOOSE, VALGEID DOOSE

Juba jupp aega ei ole näinud kedagi õnnelikult hõikamas, et ta on nii- või naamitme doosiga vaktsineeritud. Mäletan seda aega väga hästi, kui järjekordne värskelt vaktsineeritu ennast sotsiaalmeedias kaitstuks, süstituks ja õla-allapannuks kuulutas. Eesrindlikumad eliidile kuulekad naeratasid teatud teenete eest isegi tänavatel ja mujal meedia masskampaaniates. Suures piiris sama seltskond, ehk väga kindel osa ühiskonnast, vajab sellist ühtekuuluvus e tunnet ning meedia seda õnneks ka loob. Mõistetav on seegi, et nii nagu õlavarrele tätoveeritud pojeng, ühel hetkel selle kandjal üle viskab, soovib aktiivselt sotsiaalne inimene värskendada ka oma delikaatsed isikuandmed mõne järgmise ühisavalduse sõnumiga. Sestap siis ei ole täna kedagi varnast võtta, kellelt seda otse küsida. Ent küsimuse esitada, saab sellegi poolest…

Vaata palun oma vaktsiinipassi ja leia seal QR koodi alla kirjutatud tekstiriba. Võrdle seda mõne sõbra või lähedase koodiga.

Sa näed seal kirjutatuna järgmist; URN:UVCI: (koodnumber) : EE : (koodtähis)

Jutt on sellest koodnumbrist seal ribal. See on kõigil maailmas täna vaktsineeritutel. Kas 01 või 02.

Kui sinu passis on koodnumbrina kirjas 01 oled sa globaalse farmaäri uuringu subjekt, kelle peal uuritakse platseeboefekti mõju massilise sundvaktsineerimise katsealusena. Kui 02 oled saanud testitavat vaktsiini. Oled oma tervise ja sellele mõjuvate kõrvalnähtude katsealune subjekt. Mõlemal puhul number kuivas statistikas. Mida rohkem statistikat ja numberid, seda veenvam ta on. Teisisõnu on nii “soolalahuse” kui “testi” doosid avalikult kultiveeritav statistiline summa kõigist vaktsineeritutest. Vaktsineeritute protsent ühiskonnas ongi selle pärast täna korelatsioonis kõigi ülejäänud nakkuse levitajatega maailmas. Totaalsest kaitsest viirusesse nakatumise vastu on saanud seepärast umbmääraste sõnumitega jampslik vassimine. Tagatiseta lootus, et kogu inimkonna mõne miljardi jagu vähendamiseks loodud bioloogilise relva fataalsus, kergemini läbi põdeda.

Tähistame riigina tähtpäevi, nagu alkohoolik kes otsib põhjust võtta. Sajandaga ühele poole saanud, võtame ette järgmise tähtsündmuse. Valame suure koti sulara põrandale hunnikusse, et terve armee projektimänedžere saaks selle omatahtsi rõõmsaks ajaviiteks laiaks lüüa. Nägin oma silmaga Dubai EXPO-l seda tööõnnetust nimega Eesti paviljon. Arvan et ainus millega seda veel päästa, oleks see, kui avaks seal ühe nüüdiskunsti näituse, mille ekspositsioon võiks koosneda kuluaruannetest ja tšekkidest, mis raamituna seinal. Nii näeks ja õpiks ka teised, kuidas mitte millegi loomiseks on võimalik mõõdutundetult kulutada. Nagu Ämmapetsi Kert, Kreisiraadio sketšist. Markantseim näide maailmanäituselt on kasvõi see, et me ei kirjuta paviljoni seinale ESTONIA vaid kinnitame heeliumlambist väänatud väikse helendava sinise “e”-tähe. Sõbrakesed, saage ometi kord aru, et ülejäänud inimesed maailmas ja suur osa kodumaalgi, ei hooma selle teie e-värgi katkematut ainukordsust. Maailm vaatab abi otsivalt juba mõnda aega hoopis puhta õhu, värske joogivee ja puutumata eluslooduse, mitte selle e-vaimustuse poole. Me ei peaks business klassis maailma ärifoorumitele lendama et seal siis puhvetis samasse lauda sattunutele arglikult oma e-hääletuse masinat müüa millega valimistulemusi teha saab. Küsid, et kuidas see jamps eelneva 01 ja 02 teemaga haakub. Väga lihtsalt. See kõik on tänaste aparaadikarjeristide saavutus. Saavutus mida hinnatakse kuulekusena bürokraatide euroopale aga millel pole pisematki pistmist lojaalsusega euroopalikule kultuurile ja väärtustele.

Tead mis on eestlase viga? Üks paljudest! Kui meil rahvusena oleks ettekujutus oma riigist ning arusaam ootustest valitsejateks seatutele, saaks me ehk ükskord paigalt ja liiguks. Me arutame omavahel, kelle peaministriks oleku aeg oli parasjagu milline kuid ei suuda sealt edasi liikuda. Me ei lepi iial kokku, kes on Eestile hea president või peaminister, sest hinges vajame Vigala Sassi ja Fred Jüssi sarnaste meeste elu-diplomaatiat, et muu eksisterivaga koos olla. Mõistuse juurde ja mõistlikuks jääda. Kaotamata oma kohta ja austades kõiki teisi.

SEE ongi kadunud. Oskus teisi austades oma kohta hoida. Ma ei pea silmas kohta, millest sissetuleku pärast küüntega kinni hoida, vaid pärispanust indiviidina. Panust, mis ei seisne ühissüstimises ja apartheidi ning lapskatsete vaikivas heakskiidus. Panust, mis ei ole mitte kusagilt otsast vaadates nõustumine kellegi alandamisega. Vangis istuja süü varguse eest ei ole suurem selle süüst, kelle lohakus ta vargusele õhutas. Seepärast küsingi – miks me rahvana oma riigi lohakile jätame et varganägudele väljakutse esitada? Mis praegu toimub, ei ole ju midagi muud kui pesuehtne loobumine. Lagunemise peatamisest loobumine, nagu veerandsada aastat tagasi, kui oli selge, et selle moodustise aeg on pöördumatult raugemas. Lagunes miski mis oli kuulutatud igaveseks. Loodi uus. Järgmine poliitiline majandusmoodustis, mille baasidee oli moderniseerida XXI sajandi orjandus. Et nõudlus orjade järele oli muutunud kogu maailmas eliidi ellujäämise küsimuseks, muutus orjakaubandus mitmete riigipeade snobismist globaalseks inimäriks. Muslimispartalased kellele selle maailma rikkustest osa laiali jagada lubati, võtsid seda enesestmõistetavana, kuni…Ilmnes, et see maailm ei taha veel loobuda ning hakkas otsima võimalust, kuidas piirid sulgeda. Teisisõnu alternatiivi kuulipildujatele. Nagu ajaloost teada, alternatiive palju ei ole. Sõelale jäid lockdown ja inimkonna päästmine vaktsiinide või piibliga, sest kuulipildujad ongi kolmas alternatiiv. Uut normaalsust ükskõik millise vana asemele, saabki globaalselt luua üksnes kolmel viisil. Eesmärk nende kõigi kolme puhul on identne – võimu säilitamine läbi üleilmse ininkonna päästmise sõnumi. Kui vaja, sobib selleks suurepäraselt sõda, mille käigus hävitada halastamatu vaenlane. Kui vaja sobib selleks apostlite ja prohvetite tõe- ja rahusõnumid, mille käigus hävitada salakaval ja kuratlik kurjus. Ja muidugi vaktsineerimine, millega asuda võitlusse ähvardavate surmapandeemiate puhul. See, kas vaktsineerimise läbikukkumisele või ennast lõhki õgiva farmaatsiaäri paugule järgnev ajastu on suure sõja või rahu põli, sõltub tänasest nooremast generatsioonist. Õue vaadates pakun puusalt, et pigem on ootamas ees jutlustajate, prohvetite ja pühitsejate aeg, sest suurpuhastusena mõjuva sõja pidamiseks valmistub üksnes kalifaadimeelne grupp äärmusradikaale. Tänasele tööjõus heaoluühiskondlasest inimesele ei ole vaja näidata verejanulist vaenlast sõjaks valmistumas. Piisab pisikutega hirmutamisest ja kaadritest kus näidatakse haigeid haiglavoodis. Sa ei satu sinna haiglavoodisse, kui vaevud endale selgeks tegema, et sul on õigus terviseuuringuks. Uuringuks, et saada selgus, kas ikka pead lihtsalt käsu- ja kampania korras osalema eksperimantaalsetes inimkatsetes.

Featured

HIPIMÄSSAJA

“Mina ei hakka sel teemal midagi rääkima”, ütles Sass ja imes võdisevate sõrmede vahel hõõguvast paberossist viimase mahlase mahvi. Pakkusin, et ära võta seda nii. Ma ei palu sinult parketikõlblikku poolehoidu või vandenõuteoreetilist vastuseisu. Tahan kuulda sinu kui vana hipi arvamust, sest paar nädalat tagasi läbi lahtise lae tähist kõrbetaevast jõllitades ning tähtedega rääkides, oli mul pikalt Jim Morrisoniga juttu.

“Mis ta siis arvas sellest?” küsis Sass.

“Millest?”

“Kogu sellest kuradi psühhoneuroloogilisest poeemist, mis Vares-Barbarusel pooleli jäi ning mida Kallas praegu pingest murdumise äärel edasi vihub” küsis Sass köhatades ning läitis uue pläru.

“Me ei rääkinud Eesti inimestest” vastasin ausalt, sest Jim-iga oli meil hoopistükkis hipiliikumisest juttu. “Ma tean” ütles Sass selle peale. “Morrison pole muidugi mingi hipi, kui lõpuni aus olla. Aga noh, Taevas võib end isegi siga luigeks nimetada” lisas ta naerdes. “Me rääkisime temaga vastupanust”, ütlesin Müllerile siis. “Vastupanust huntameelsetele käsutäitjatele ning ladvaõunu rappivate röövikute kukutamisest”.

“Sellest saan ma juba paremini aru” ütles Sass tõsinedes ning jätkas. “Sina oled õigel teel, Hannes”.

“Tohoh?” imestasin pigem moe pärast, sest jagan juba ammu seda vana Rooma tarkusetera, et sinu ebapopulaarsus õukonnas on märk sellest, et oled õigel teel. “Tänud, Sass. Ega ma selleks midagi tee. Nii on mu meelest praegu kõige tervislikum. Olen igasugusest dialoogist loobunud ja hoidunud ning ei osale seepärast ühelgi miitingul, protestimarsil ega nurgaoraatorite väitlusklubides.” Ma tean, ütles Müller selle peale. “Ma ka ei käinud. Ma mõtlen kodust väljas, selleks et kommunistidele rusikat näidata. Rusikas ise on ju kommunisti ainus käe asend. Ta ei oskagi ju oma käega muud tehagi kui rusikat näidata. Hirmutada ja kui vaja siis lüüa keda tahes. Need on ühed sitad kuradi inimesed ning neist ei saa tegelikult kunagi lahti”. “Miks?” oli mu vahele segav küsimus seepeale. “Sest kõige ilusamad lilled kasvavad alati sita peal! Kui su rahvuse hulgas poleks ülbeid perseveste, igasugu parteimunne, lihtlabaseid lollpäid ja lihtsalt mudalaisku valetajaid, ei võrsuks sealt ju iial neid, keda imetleda…Pärt toksiks tänaseni Nukufilmi multikatele muusikat või ketšupi reklaamile tunnusmuusikat. Kui ta hakanuks sotsidega sõdima! Aga! Ta sõitis ära ja nii tulekski vabal vaimul teha. Sa ei pea oma hingele vastu hakkama ja nuputama, kuidas olla rõõmus ning õnnelik ori.

Mis orjusest sa täpsemalt räägid, Sass?

Kõhuorjusest. Kehaorjusest. Kohaorjusest. Kõ, Ke, Ko…(ja siin naerab Sass oma kõh, kõh, kõh naeru vaheldumisi pealetikkuva köhahooga)

“Morrison rääkis mulle, et hipiliikumise põhipointi pole keegi mõistnud”, ütlesin seepeale teemat vahetada püüdes. “Ma tean” kostis Sass taas enesekindlalt sellegi peale. “Hipiliikumise point on selles, et sellel puudub igasugune point. Täpselt nagu Eesti riigi julgeoleku saladus on see, et Eesti riigil puudub julgeoleku saladus” – ütles Sass. Jätkasin, kui ta suitsu imes ning jutustasin, mida Jim Morrison oli rääkinud.

“Hipid. Need kõige esimesed karvased niiöelda, otsustasid, et nad ei lõika enne juukseid, kui…”Nad ei raseerinud ennast üldse, mitte ainult juustest pole jutt” katkestas Müller, vana hipi. “No just”, jätkasin oma öise vestluse vahendamist. “Nad ei raseerinud end põhimõttel, et mida rohkem perses on ühiskond ja ennekõike valitsused, seda pikemaks me juuksed kasvavad. Mida aeg edasi, seda rohkem neid tekkis ja mitte selles polnud põhjus, et protesteerida kõlupeadest võimurite vastu, vaid tunda rõõmu paisumisvõimest, mis hipiliikumisse nagu pärm hoo andis. Neid niinimetatud “karvaseid” tuli aina juurde ja seda kõikjal maailmas. Nii kapitalistlikes kui sotsialistlikes maades. Asi ei olnud mingis kuradi protestis! Sitt ka alguses haiseb, siis kuivab ja lõpuks kõduneb. Poliitikutega on täpselt sama. Mida sa seal protesteerid? Oled sitaga dialoogis ja nõuad oma õigusi? Debiilik oiled või?”

“Niisiis, sa oled sama meelt et…” proovisin Müllerilt mingi loosungi välja meelitada.

“Ma olen seda meelt”, ütles Sass ning täpselt nii ta mulle ütles:

“Nad raisad on endi arvates jube kavalad. Lükkavad eided ette ja sahmivad siis fassaadi taga sellist sitta kokku, et see veel tervet generatsiooni saab mõjutama. Pole paremat võtet lollidemaal võimu haarata, kui anda neile seda mis neil silma särama paneb. Neeger tahab neegrit, kili tahab kili ja europiid tahab ilmtingimata naist. Nii saabki ta omale naispresidendi ja naispeaministri, sest kes julgeb kasvõi poole sõnaga kritiseerida naist, on enesestmõistetavalt šovinistlik matšosiga. Vaata praegust Euroopat! Mida sa seal näed? Poistekeppijatest vanapoisijurakad, kes on kaotanud igasuguse mõistuse ja mõõdutunde, on teinud plikadest kilbid ning toimetavad selle taga nagu paradiisis.

“Mis edasi saab?”

Sass jätkas:

Edasi tuleks lõpetada unistamine tagasiminekust. Kogu maailm tahab täna tagasi sinna kust me tuleme. Muretusse ja vabasse maailma, mida tegelikult iial pole eksisteerinud. Tulevikuga hirmutamine on üks ajuvabamaid võtteid üldse, aga näe toimib! Kusjuures vaata seda protsessi ja sa näed, et täna on maailm jõudnud sinna, kus hirmutatakse üksteist! Räägitakse üksteisele hirmu- ja kollijutte, nagu see vastast kuidagi vähendaks või vaevaks. Nii lolli looma nagu inimene tegi Jumal valmis tõepoolest loomisenädala selgroo murdumisel. Vaata näiteks mesilasi. Ühtedele tundub, et nad jumaldavad suve, sest siis saab lennata õielt õiele ja rahus sumiseda ning talveks mett koguga. Töö! Teistele vastupidi näib, et mesilaste palveteekond lõppeb talvel. Kogutud mee otsas magades ja üksteise külje kõrval mittemidagi tehes. Inimeseloom on samasugune putukas. Ühele meeldib asju lukku keerata, teisele lukke lahti keerata. Esimest ajab närvi, et kes kurat jälle lukud lahti jättis. Teine on hämmingus, et kesse neid lukke muudkui kinni topib. Ütle nüüd ise – kelle poolt sa oled? Ausalt!

Ausalt muidugi, vastasin ma mõttesse vajudes. Hea küsimus. Kelle poolt ma olen?

Tead Sass. Ma ei vali pooli. Siiralt muide. Ma ei vali pooli, sest ma olen vaba mees. Ma ei saa olla nende poolt, kes teisi vihkavad. Ükskõik kummal pool rindejoont. See viha pole muu kui Kuri, kes tekitab headust, nagu ka Headus tekitab kurja, sest mõlema mõte on loomine. Katkematu loomisahel, mis hoiab elu-energia pulbitsevana. Kui mõtlen end mesilaseks, siis ütlen täna endale – kui kõik on lume all ja vaikuses ning me kõik magame talveund, siis võtame seda sellena nagu on. Kevadel nektaripanged käe otsas niidult taru poole lennates on sellgagi nii nagu on.

Sa oled kurat täitsa ehe hipi – ütles Sass selle peale. Mis parata…vastasin mina ja see ajas mind pööraselt naerma.

Jutuajamine Aleksander Mülleriga sai kirja taustal mängivast bluusist inspireerituna

Featured

P….S NAGU PARTEIS

Selgelt on meeles see hommik, aastast 1977. Päev paar enne seda, oli klassijuhataja kogu klassi ees öelnud, et meist saavad oktoobrilapsed.

Ootasime seda hetke. Ei, mitte sugugi “kes kuidas”. Kõik ootasid ja tegid seda õhinaga. Esiotsa ei tähendanud see valdava osa jaoks isegi midagi rohkemat, kui viisnurkne rubiinpunane täheke, mille ühel poolel oli pisike haaknõel rinda kinnitamiseks, teisel pool tähekese keskel aga, kuldselt valtsitud Vladimir Ilitš Lenin oktoobrilapsena. Oktoobrilapsepõlvest ma ausalt öelda midagi erilist ei mäleta. Põhiline aur läks sellele, et õppisime mõned lastelaulud, kus oli juttu sõprusest ja mis olid ülesehituselt staatilised ringmängulaulud. See tähendab, et vahepeal pidi paaris kohas plaksu lööma või pai tegema ja muu selline kehaline pool.

Hästi on meeles ka see päev, aastast 1979. Olin kümneaastane. Paar päeva enne seda, oli klassijuhataja kogu klassi ees öelnud, et meist saavad pioneerid. Ootasime seda päeva tegelikult kogu oktoobrilapse-põlve. Pioneeriks saamine tundus üliäge, sest pioneeridel oli pioneerimärk. Hoopis erinev oktoobrilapse rinnamärgist. Seegi oli rubiinpunane täheke Lenini näoga, aga sel olid lisaks rubiinpunased leegid, mis teravikuna üles suundusid. Kaelarätt oli aga sellest veelgi silmapaistvam. See oli lipupunane kolmnurkne rätt, mis seoti kaela õige sõlmega ning mida kanti nii tavalise sinise koolivormi pluusiga kui valge piduliku koolivormi pluusiga. Ihaldusväärseks, tegi pioneeriks saamise seegi, et pioneeridel olid vilenöörid. Nende kandjad olid teistest pioneeridest silmapaistvamad ning silmapaistvus saavutati tublidusega ükskõik milles. Arusaadavalt pidi olema ka “käsi sees” ehk keegi kooli malevanõukogus vähemalt, et sellest üldse unistada. Pioneeripõlv oli juba täiesti teisest materjalist, võrreldes oktoobrilapsepõlvega. Olid koondused ja nendeks valmistumine, mis päästsid tundidest ja kontrolltöödest, kui oli õppimata. Suviti käidi pioneerilaagris, kus päeval toimus kõik organisatoorne ja öösiti kõik kontrollimatu. Nagu öeldud, oli pioneeripõlv iga noore karjeristi jaoks, esimene kokkupuude hüvede ja eriõigustega. Rääkimata lõbust, mida pakkus sismine teadmine, et see kõik oli vaid farsslik fassaad.

Hästi on meeles see õhtu aastast 1987. Olin Tartu Kunstikooli poiss. Endine oktoobrilaps ja kunagine pioneer, kellele nüüd tehti ettepanek – astu komsomoliks. Olin sellele põgusalt mõeldes oma sisemas juba ammu “EI” öelnud ning ootasin seepärast seda ajahetke huviga. “Ma ei saa”, vaatasin ma kooli komsomolisekretärile ausat pilku manades otse silma. “Miks?” oli tema vaat et appihüüdena kõlav küsimus. “Vaata, Pille”, alustasin ma oma lugu. “Mul ei ole õppeedukusega kõik korras. Ma ei tunne ennast komsomoli väärilisena. Seepärast ma olengi otsustanud, et kõigepealt saan matemaatika ja füüsika ning keemia semestrihindeks vähemalt neljad… ja siis ehk alles kõlban. Ilma häbi ja kõverate kolmedeta, olen ma moraalselt valmis”. Nii komsomolisekretär Pille ka peast polnud, et me kumbki poleks hoomanud õhus hõljuvat kerget pullisita hõngu. Ta pakkus lausa, et võibolla avansiks? Selle peale vastasin, et kui me hinnetest räägime või…siis rõõmuga…aga Pille pidas silmas siiski seda, et astun komsomoli ja asun kohe hindeid parandama.

Komsomoli, nagu olin otsustanud juba pioneerina, ma ei astunudki. Sain oma doosid roosat marksismi-leninismi juba algkoolis kätte.

Suurepäraselt on meeles ka see, ennelõuna aastast 2001. Olin jõudnud metsast jahilt tagasi koju ning hooldasin elutoa suurel laual hooldustekil oma head saksa vintpüssi. Ilm oli olnud märg ja tatine ning kõik mis metsas seljas ja kaasas, oli vettinud ja porine. Helises telefon ning kamraad jahiseltsist hakkas rääkima ühest mõttest, mis mulle võiks huvi pakkuda. Mõte seisnes selles, et Eestimaa ja rahvas tuleks päästa endiste marksistide-leninistide ning sovjettide ja muude randperede käest. Ütlesin naljatades, et ma olin lapsena oktoobrilaps ja ka pioneer… Teisel pool toru kostus lõbus naer.

Kui ütlesin, et komsomoli ma ei astunud kunagi, kostus sealtpoolt – no näed!

Ma ei näinud tegelikult midagi peale läbi nähtava plaani, kasutada minu tuntud nägu ja nime, loodava partei populariseerimiseks rahva seas. Olin siis mõned hooajad telemammuti “Kes tahab saada milojonäriks” saatejuhina, üle-eestiliselt väga tuntud mees. Niisuguseid vajas siis ja vajab tänagi iga viimne partei, et nad siis peale valimisi mõneks ajaks riiulisse ootama pista. Koos kõigi üllate aadete ning libedate lubadustega.

Kui olime peale mu mõtlemiseks võetud aja täistiksumist, tingimused kokku leppinud, lõime käed. See oli hea diil mõlemale poolele, sest ResPublica oli komeedina parlamendi suurim fraktsioon ning võttiski punaparunitelt näiliselt nende laiaks magatud võimu.

Edasi ei läinud asjad enam päris nii nagu lubati ja “võitlus marksistide-leninistide ja endiste sovjettidega” haihtus õhust nagu puuks avatud ustega trammist. Äsjased “Uue Korra” loojad, tegid oma inimlikest nõrkustest, ahnusest ja vahel ka lihtsalt lollusest, pea kõiki asju täpselt samaoodi edasi nagu kogu okupatsiooni ajal kõik need endised kommunistid.

See ongi see, mis inimesega poliitikasse astudes juhtub. Kuna ta enam millegi ega kellegi ees sisuliselt ega isiklikult ei vastuta, kooruvad võimule ligemale saades, välja kõik tema inimlikud nõrkused. Need on meil kõigil. Meie, ülejäänud peame oma tegelikku palet lihtsalt hoolega peidus hoidma, poliitikutel pole seda vaja. Mida kauem on inimene poliitikas, seda läbipaistvamaks muutub tema motiiv, tegelikud väärtused ning riigimehelikkus.

Mis see kõik tänasesse puutub?

Vägagi puutub. Sest täpselt saranse narratiiviga haagib täna kogu maailmas, terves inimühiskonnas ning enesest mõistetavalt Eestiski toimuv.

Mäletad ju küll neid esimesi oktoobrilapse õhinaga maailmapäästjaid, kes kogu ilmale oma vakstineerimist kuulutasid. Ei läinud palju aega, kui tähekesest revääril jäi väheks ning pioneerimärgist ja kaelarätist, ehk teisest doosist sai õukondlik staatuse sümbol. Niisama pioneeriks astuda, ilma oktoobrilaps olemata, saab ka. Selleks on ühe ravimitootja kraam, aga ülejäänud pioneeride silmis see siiski täit austust ei vääri. Vilenööri neil loota ei maksa. Võivad käia suurtel pioneeride koondustel, aga keskkomitee aktivistidele mõeldud puhkelaagritesse neile tuusikuid ei anta. Põhjus väga lihtne – kui sa ei ole olnud tubli pioneer, ei saa sa astuda kommunistliku noorsooühingu ridadesse. Punalipulise ruubinmärgi kandmisest revääril hoopis suuremad privileegid, mida jagub vaid tõsistele komsomolidele on teisiti mõtleja jaoks kättesaamatu nagu kuu taevas. Rääkimata absoluutsest tipust, kus lösutavad nuumatud nomenklatuuri kuuluvad tippkommunistid.

Et parteitööd aina tõsisema ja suurt vaeva nõudvamana kujutati, tõusis seal sektoris loomulikult kiiremini ka tasakaalupanus tehtu eest. Hüvedest, privileegidest ning õigusest olla hoolitsetute poolt ülalpeetav, sai esmalt sadade, siis aga juba tuhandete suurim elu-unistus. Et impressioon nahhaalide inimlikkusest veenaks, maksti toona ja makstakse täna, marksistlik-leninlikule eetikale tuginedes eripensione, ametihüvitisi ja muid surnud lehma toetusi edasi. Kui vana kommunist sureb, ei tõsteta isegi tema sohilast tänavale, sest see tekitaks majaühistusse kuuluvas ülejäänud aadlis asjatut hämmingut.

Mida teha ülejäänutega? Nendega, kellele ei meeldi olla oktoobrilaps, pioneer, komsomol ega kommunist? Kui neid palju ei ole, siis saadame lihtsalt persse ja lintšime aegajalt enda lõbustamiseks. Kui neid on rohkem, tuleb mõelda, kuidas nad siiski neutraliseerida ning mingite hüvehoobadega kui mitte mõttekaaslasteks, siis vähemalt vaikijateks värvata. Kui neid on peaagu pooled kaaskodanikud? Siis ilmselt on vaja nuputada mingid sunnimehanismid, karistused ja vahendid, millega saavutada kaks ühes. Marksistide habras rõõm jääda karistuseta ning tagurlaste permanentne depressioon.

Kuni seegi kõik enam jälle ei tööta…

Featured

GLOBAALSED PETTUSED I

Ükskord tuleb see kõik niikuinii välja. Ütles ahjupalavusest leekivate palgetega pagaripoiss, kui valas kõvad, mustaks kärssanud koorikuga, kerkimata jäänud kuklid, kuumalt plaadilt korvi. Kõik ei saa lõpmatuseni untsu minna isegi lauslollakal. Kes üldse oleksid need, keda peaks niimoodi nimetama? Nii veider kui see ei tundu, jääb tegelikult igaüks jänni. Pole sugugi lihtne olla täiesti objektiivne ning öelda – see inimene on lollakas. Sedalaadi hinnagutes on absoluudiks alati hinnangu andja subjektiivne suhe inimesse, kallutatuna mingist kogemusest, oletusest või kahtlusest.

Nõnda kui pagaripoiss, kellest saab ükskord tõsine ja auväärne valge põlle mees, saab meist igaüks kellekski. Kellekski, keda me ise teame nii kõheldes kui kindlalt veendunud olles, suutvat saata korda imesid. Iga inimene on suuteline looma imet!

Ma suudan käia. Kõndida niikuinii, aga just käia… Neis paigus mis on olnud ja neis mis tulemas. Seal kuhu enam kunagi puht füüsiliselt ei saa sattudagi ning seal, kus pole veel seda kohtagi ootamas. Need käimised ei ole ajas tagasi minekud ega hulkumised tulevikus, vaid pildid. Pildid valguse, varju- ja vahetoonidega. Kaadrid kõigi nende silme läbi, kes meid vaikides saadavad ning kaugel ees ootavad. Nad tulevad nagu hallides palitutes inimesed, suured presspapist sumadanid ja sakvojaažid veninud käte otsas. Peatuvad ja tõmbavad hinge ning harutavad oma põuest välja rätti keeratud mälestused. Olen näinud sadu selliseid pilte. Need pole mulle enamasti mitte midagi jutustanud. Külmad pikad varjud tundmatutel maastikel nagu suitsuklaasiga vaadatud hõõguvad keeviseniidid mustruskel metallil. Seevastu teised pildid on täis õhku ja soojust. Neis on eluvaim ja rahu. Täpselt samasugused pildid käivad ka tulevikust end näitamas. Inimesi kohtab neil piltidel harva. Kõik oleks justkui “linna läinud” ja kogu elamise sinnapaika jätnud. Merd, laevu, randa, rannakive, kalurihütte. Kõike näen. Niisamuti põlde, niite, kauguses hollendavaid metsatriipe ning põllukuldsesse maastikku puhkama heitnud rehehooneid. Hõbedaselt haljaste laastukatustega nagu tulekuivad peerud kesk põletavat suvekuuma. Seal kõrval hoopis teine pilt. Paks lumekoor nagu suur valge suletekk, tõmmatud üle maa. Selle teki all on siiski soe, sest kusagilt sest tekis olevast väiksest august vaatab välja kivist korstnasuu ning laseb peene nirena kuusevaigust vingu mustavasse taevasse.

Meid kutsuti kokkulepitud ajal stuudiosse. Andsime allkirjad, et vaikime järgmised sada aastat. Teisisõnu, võeti meilt kõigilt vanne, et me ei räägi sellest iial mitte kellelegi. Kuna ma ei ole vandunud, et ma seda kirja ei pane, siis jätkan.

Me andsime igaüks allkirja ja saime selle vastu sealsamas laua taga paberist paki. Arvan, et need pakid ei olnud võrdsed, aga ausaltöeldes polnud sel mingit tähtsust. Saime kõik aru, et osaleme mingis globaalses ja olulise tähendusega sündmuses. Seda ta ju õigupoolest oligi, arvestades olukorra absurdsust, kus terved riigid olid ühekorraga üksikutele perekondadele niipalju võlgu kui maailmas on raha. Aafrika riikide võlad olid ühekorraga põhiteema kogu maailma jaoks. Kuidas niisugused võlad tekivad, teab isegi algklasside laps. Sa laenad kellelegi räige intressiga seda, mida sul tegelikult endal ei ole ning saad laenuorjalt selle pealt liigkasu. Aafrikaga oli just täpselt nii läinud. Riikide kontodele ilmusid numbrid, mis näitasid, kui palju nad said. Neile summadele lisati kõikvõimalike finantsvahendajate marginaalid ja intressid niing perspektiiv, kus see kõik tuleb ära klaarida alles parikümne aasta pärast, rahustas maha kõik neegripealikud. Kui see aeg kätte tiksus, olid numbrid riikide kontodel suurenenud ning kõigi ees pikutas käed kukla all ülbe miinusmärk.

Ühesõnaga – teie teete pool tundi oma etteaste ära. Seda vaatab ligikaudu kolm miljardit inimest üle kogu maailma. Etteaste ajal on avatud telefoniliinid ning inimesed saavad helistades annetada. Ükskõik kus maailma riigis? Küsis meie bassimees ja pesamuna. Jah, vastas Bob ning ütles – selleks on kõik tehnika loodud. Kui “otse” see otseülekanne on? küsisin ma kogemusele tuginedes skeptiliselt. Nii otse, kui otse saab olla, vastas Bob. Teete playback-i pealt. See tähendab…? Küsis Brian. See tähendab, et me ei riski ja kontsert tuleb lindilt. Olin vait. Lõpuks küsisin Bob-ilt vaikselt, et ta selgitaks. Kuidas need Aafrika riikide võlad makstud saab, kui inimestel pole olemaski sellist raha…terves maailmas…?

See on AKT ja selle nimeks on Live Aid. Selle eesmärk ei ole Aafrika riikide võlgade kustutamine, sest need võlad on maavarade ja verega viimse pennini kinni makstud. See on globaalse ahnuse pühakoja uue tornikiivri hind. Ahnete särajanu ja mõõdutundetu ülbuse apotheoos. Nad ütlevad, et annavad sulle raha et sa saaksid teha tööd ning teenida raha, et see neile tagasi anda. Sa teed tööd, kaevad maapõuest maavarad ja annad need ära, et saaks võlad tasutud. Ostad siis neist samadest maavaradest tehtu kordades kallimalt tagasi, kasutades selleks laenatud raha ning jäädes iga liigutusega aina rohkem võlgu.

Seega ei kustu kellegi võlad? Ei. Muidugi mitte

Miks seda tsirkust siis vaja on?

Et näidata maailmale, kui hea on tänane finantssüsteem ning kui hästi ta on ohjatud ja hoitud. Mõelda – sa ütled suuremeelselt “heakene küll”, kui võlgnik ise ei saa makstud, siis minu jaoks sobib mistahes tehing. Asi pole ju meie rahas, vaid nende võlas! Kui saaks terve planeedi kuidagi niimoodi toimima, et keegi ei ole kellelegi võlgu, kas poleks see suisa jumalik? Inimesed võiksid võlakohustuse vabalt elada!

Laval ei räägi teie muud kui tervitate publikut ja esitate oma lood. Selge?

Õhtul nägin Bonot ja teisi U2-e kutte. Bono oli pettuunud. Kõik olid pettunud.

Featured

TUHMUNUD HELMED

Ta on imeilus. Sellega ongi kõik kokkuvõtlikult öeldud. Ilus selle sõna tähenduses, absoluutselt igas keeles. See, mis on ükskõik kelle jaoks me Maal ilus – on temas olemas. Üle kõigist ja kõigest. Valitud saavad teda korra elus näha ja sulavad siis ise, koos oma kujutluspildiga nähtust nagu mesilasvaha. Tagasi algaineks. Kuninganna, emand, ema ja jumalanna. Kehastunud kõikidest Kõigevägevam ja selle ebamaine kinnitus uskmatutele, jumaliku olemuse algest – naisest.

Viiv valitutele, mille kestel Teda vaadata võib, kestab seni, kuni vaataja silmad näevad. See on pimestav. Viies ereda nägemuse justkui mingi ukse lävelt tagasi argiellu, mis on esmalt harjumiseks pime. Selles pimeduses me elamegi, vappudes õnnest, et oleme leiutanud tule. Meile on antud valge aeg ja pime aeg. Meie aga oleme loonud pimendavad kardinad ja päevavalguslambid.

Meie, kes me teda näha saame, näeme ühekorraga alistamatut jõudu ning äärmuseni õrna haprust ühte sulaluna. Temasse on kehastunud nähtav ja tajutav sama aegselt. Ei ole pühamat, kelle poole annab me lühike maine aeg õiguse vaid korraks vaadata. Sealsamas on Ta ürgne seksapiil nii raputav, et igaüks on valmis ohverdama kõik. Temast oleme me alguse saanud ja vagade ammede kuju võtnud naised on meid oma rindade all kandnud, sünnitanud ning imetades toitnud.

Me pärisosa on rõõm elada. Nendena, kelleks me oleme sündinud. Meie seas ei ole teistest paremaid ega viletsamaid, sest me oleme täpselt sama liik. Me ei jää ellu ammedeks olevate emade rinnapiimata, nõnda nagu me ei sünni siia ilma Tema elusa munarakuta. Sellest me kõik alguse saamegi ja sinna algusse ei ole meist kellegi mitte iialgi tagasiteed.

Kui Ta meid kutsub, on see niisama suur au, nagu see kui ta meid ära saadab. Iga Temalt meile osutatud viiv on pühitsetum kõigist ja kõigest muust. Vähemat kui oma elu, pole meil võimalik tema eest anda, sest see on Tema antud. Ta võtab selle siis kui leiab, et sellega on midagi etemat peale hakata ning meile osaks saav loobumine on seega üllaim mida tänutäheks võime teha. Me saame Temalt elu, kasutame seda kuis oskame ning anname siis tagasi. Tal on lõppematu varu. Seal pole kohta kellegi hirmul, saada teise vana ja kasutatud elu. Kuigi arvame olevat väärt täiesti uut ning usume end eelmises elus olevat olnud just see, kelleks me alles järgmises sündida loodame. Elu ei ole heaolu ja võimu update mingite varasemate või tulevate elude teenete eest. Kõik kasutatud elud hingab ta endasse ning annab siis läbi iseenese uusi luues, esmaseks algjõuks igale uuele munarakule. Uskudes, et meie oleme kõrgemal kui ükskõik kes ning lootes et jääme alatiseks liigisiseselt ümber sündima, on vulgaarselt vale.

Ta tõuseb kord oma troonilt. Tõuseb, võtab oma lähima saatjaskonna ning läheb, et anda troonisaal ja uus õukond järgmise valitsejanna armu alla. Justnimelt armu alla, sest arm ongi võim ja mitte iialgi vastupidi. Võim ei ole kunagi arm ega saa selleks, kuna see on vaid tema alamatest kõige alatuma mikroskoopilise käputäie küündimatu ja wannabistlik snobism. Sellest ei sünni midagi peale hädade ja haige vaimupimeduse. Petta liigi siseselt ise ennast ja kõiki teisi ning lubada, et valime (demokraatlikult) uue ja parema kuninganna me endi seast, on surnud õukonna tunnus. Kuninganna ehk Jumalanna-Ema loob uut elu. Iseakanu, valitagu selleks ükskõik kes, seda lihtsalt ei suuda.

Me seisame valiku ees. Valiku ees täita oma kohustust olla see, kelleks meid liigina loodud on või laguneda iseennast hävitavaks hullunud massiks, kes saab otsa nagu kõik, mille aeg saab läbi. Igavesti kestmise võti on koosloomine, mitte võitlus, milles meie enese mürk meid halvab. Me sees on seesama mürk mis me vaenlasegi sees. Meie omavahelises võitluses võitjaks tulija, jääb üksinda ja sureb. Otsustavad võitjad, et võitluse lõppedes, kui kõik vaenlased on võidetud, hakkame koos looma, selgub tõde. Nad ei suuda võitlust lõpetada, sest see, kellega ollakse täna samal poolel, saab kohe kui endisi vaenlasi pole, järgmisteks vaenlasteks. Kokkuvõttes on see spiraalina keerlev häving, millesse Tema annab elu, sest ta on Looja. Looja, mitte hävitaja. Talle oleks see vaid pelk otsus ning kõik lõppeks hetkega ja silmapilgust.

Sa kuuled täna kaeblejaid hüüdmas, et ses suures segaduses ja teineteisega sõdimises, kaovad seni olnud tähendused. Üks laul on saanud teise tähenduse ja selle laulu loojat tahab olematus oma mõttetuses tühistada. Kõik selle pärast, et koos loomise asemel oleme otsustanud omavahel võidelda. Sel korral hävinguni, sest välja lausumistes ei ole jäetud enam seljatagust kuhu sammugi tagasi astuda. On justkui otsustatud, et siit enam välja ei tulda. Nagu viimset kohtupäeva ootaks ja teeks selle juures nägu, et nii kohtunik kui timukas on tuttavad. Ei ole nad sinu poolt.

Mitte keegi su klakööridest ei ole sinu poolt ja nii mõlemal pool kuristikku.

Kentsakas, et keegi ei kaeba selle üle, et ka vikerkaare tähendus on tänaseks väga muutunud. Seitsmest spektrivärvist on saanud sümbol, mis seisneb kepi otsa kinnitatud lipus. Lipus mida kantakse kolonnides ja lehvitatakse bulvaritel, et avalikult ja avameelselt nõuda õigust elada, vaatamata mistahes suundumusele.

Kui ei suudeta valida kokku hoidmist, võiks olla vähemalt taibukas! Inimliigil see ilmselt ei õnnestugi. Seega, praegu läbiviidav katse – liigi püsimajäämine versus enesehävitus on ette nurjunud. Küsi mesinikult. Kuidas meelinnud tegutsevad, kui suur häda neid tabab? Nad tegutsevad koos. Nii nagu neile elu andnud Kuninganna määrab. See, kelle kaelas ripuvad eelmise paablisegaduse trofeena, tuhmunud helmed ei ole valitseja. Ta pole keegi! Lihtsalt üks liigikaaslane, kellel ei ole õigust sinu eest midagi otsustada, sest ka tema eest otsustab Kuninganna – Elu andja.

Featured

EESTI 2026.AASTA BETOONEHITIS

Kui laagri timukad kohtus sõna said, olid neist igaühe esimesed sõnad: “Mina olin kõigest käsutäitja”.

Kui timukaile käske ja korraldusi andnud eksperdid ning spetsialistid süüpinki saabusid, polnud neilgi midagi eelnenule lisada. Samad pähe õpitud sõnad – meie tegime nagu kästi.

Nõnda, niite mööda “musta ämmani” jõudes, astus õigust mõistva kohtu ette lõpuks ka grupp selle sajandi põhiroimareid. Jutt ikka sama. Sellest, et käsud tulid hoopis väljast ning meie olime vaid käsu täitjad. Süsteemi seestpoolt õõnestajad. Kõik oli ajaloost tuttav ning nähtud ja kuuldud. Süüdlased mõisteti süüdi ja kohtuotsus viidi täide. Paradoksaalsel kombel muide süstiga…

Midagi sellist ei kordu enam iial, ütles lõhki rebitud hingega rahvas edasi minna soovides üksteisele.

Siis viis nad aegamööda saabunud vanadus ja seegi generatsioon sai järeltulijatele nukraks mälestuseks. Läks inimpõlv ja jälle hakkasid ahnusest ja võimujanust hullunute peades liikuma mõtted sellest, kuidas maad mis muutusi vajab, paremini hoida, sest nad armastavad seda maad ja maa peaks olema roheline ning plats puhas ja rohkem põhjamaa poole ning kõik see muu.

Kuni seda möga võttis tõsiselt veel vaid pool rahavast ning tuli järkjärgult uuesti appi võtta meetmeid ning rakendada aina karmimaid piirangud. Kusagilt mujalt hakkas jälle tulema käske ning “süsteemi seestpoolt õõnestajad” võtsid nomenklatuuri absoluutses tipus kohad sisse. Väetimad, kes vaid keeleotsaga pealike tagapalgeteni ulatasid, hakkasid õhinaga täidesaatvaks võimuks.

Sinna, kuhu kunagi ajaloos väideti rajatavat tulevikuraudtee, olid jäänud vaid sügavad, mustendavad lahvandused. Maaema varandus oli laiali tassitud. Sellest üksikutele osaks saanud odavast asjaderikkusest oli saanud ajalootolm.

Ja siis küsiski Jumal: “Mida ma sellistega teen?”

Featured

VÄLJAKUTSE KAJA KALLASELE

Viimati naersime koos kalli naisega nii, et hing oli rinnus sõlmes ja rõõmsad pisarad voolasid silmist. See oli nii joovastav ja mõnus, et peale seda oleme mitmel järgmiselgi õhtul igatsenud lihtsalt naerda. Naerda südamest ja tunda vaimustust huumorist ning selle ääretutest variatsioonidest. Kui on midagi, mis meid üksteise külge kindlalt liidab, siis see on meie pöörane huumoritaju.

Et elame ajal, kui naer võib kedagi häirivalt segada või suisa endast välja ajada, siis ma parem ei täpsusta, mis meid kahte viimati nii metsikult naerma ajas. See tuli seest poolt. Absurdi tunnetuse habemenoa teral, paljasjalgselt tantsiskledes. Ühel pool selge arusaamine sellest, miks see kõik nii kuradima pööraselt naerma ajab. Teisel selgusetu kaos sellest, mis minuga hetkel toimub, et see kogu keha läbiva energeetilise laenguna tunduv just nii kaasa krabab.

Mõtlen aegajalt mõne inimese peale. Viivuks. Lihtsalt küsin endalt – huvitav, mis sellele inimesele päriselt nalja teeb? Mis teda tõeliselt naerma paneb. Kerguse ja ennastunustava lusti ning pidurdamatu tulvana? Tegelikult ma muidugi tunnistan, et ma hetk tagasi natuke luiskasin. Ma ei mõtle tegelikult inimestele, kellel ma kogemuste või oletuste põhjal julgen kindlalt öelda – tal huumorimeel lihtsalt puudub. Selle asemel on mingi astla sarnane alakehaosa, mis on ühendatud otse sapipõiega ning mis töötab nagu kusepidamatuse all kannataja till. Vaevast vabanemise võlust ning kusesirina kergendavast kõlast kõrvuni kaarduvate kriipsus suude grimass.

Neid humoriste on palju. Nagu songarmaale vedelema jäetud kartuleid peale lohakat kombainiga noppimist. Hunt nendega. Kui sitasoe hingeõhk iiveldama ei aja, kuulad omi mõtteid mõeldes selle mögina lõpuni ning isegi äärmise häda märgiks ei hakka selle pongestuse peale muigama. Kohutav on aga see, et neist loendamatult rohkem rähkleb täna sompus taeva all neid kõlupäid, kes eelpool kirjeldatud koomuskimeeste karvade ja küünteta eesnahkseid nalju, joviaalse rõõmuga ennastunustavalt jumaldavad.

Ma ei haletse sante. Pole iial kedagi haletsenud, kes kõigiti kõlbulikud inimesed, aga saatuselt saadud puudega läbi elu kulgevad. Nende seas on mul sõpru, keda armastan ning see on aus ja ehe. Neist aga, kellel huumorimeel puudub, on mul siiralt hale. Kohe täitsa siiralt muide. Pole kurvemat saatust, kui sitt fantaasia ja haleolematu huumoritaju, sest selle õnnetuse puhul lohutab üksnes teadmine, et ta ise seda ei tea.

Esitan seepärast täiesti siiralt ja tõsimeeli väljakutse peaminister Kaja Kallasele

Kaja, anna mulle 30 päeva aega.

Selle ajaga ma tõestan, et sajad inimesed, kes täna tuliselt eitavad, vaidlevad ja võitlevad, rahunevad ning astuvad sealpool kallast sillale mis toob üle kuristiku tagasi oma armastatud koju. Heasse Eestisse, kus on soov elada ning rõõmsat tulevikku luua.

Need sinu tänased õukonnaklounid kes karkudel kooserdades kärtsuga peeru lasevad ning näpu taeva poole tõstes ütlevad – lamemaalased vist…või vaktsiinivastased jne.

Igal juhul – ei aja nad kedagi naerma peale nende endi ja ülejäänud ümisejate, kelle heaolu, õnn ja huumor seisnevadki üksnes selles, kui kedagi teist kiusatakse või mõnitatakse.

Usu…veel ei ole lootusetult hilja, aga see aeg tiksub kiiremini kui sa oletad.

Sellest väljakutsest ei kaota keegi, võidab aga terve Eesti! Millal iganes see Sinuni jõuab – ütle vaid ja paneme kellad käima. See on dialoog…sinu otsus.

Featured

ESTONIA HUKUD

See oli umbes kella viie paiku hommikul. Nägin maja ümbruse kõrgeid kuuski latvadega lehvitamas, nagu saadetaks teele kedagi tähtsat. Tormihoiatus anti juba eile. Ehk isegi varem. Ma räägin kuulduste jõudmisest läbi sõprade, et on tulemas korralik torm. Umbes kella viie paiku, käis üle kogu mustendava taevakummi heleroheline sähvatus. Ma olen elus näinud nii välgu kui suurtukiväe valgust. See toon erines kõigist varem nähtutest. Täna hommikul sähvatas taevas sekundiks heleroheliseks, nagu viiv virmaliste tantsust või suure staadioni valgustus, mis süttib täissärasse enne tähtsat mängu. Ootasin mis edasi. Kõuemürinat ei tulnud. Välk see ei olnud. Jäin asemele ja vaatasin läbi pritsmetipulise aknaklaasi pimedasse oktoobrisse ning jäin midagi ootama.

Sealt hakkasid tulema Sinu teated. Häbi tunnistada, et tundsin ennast nagu kadett, kes on akadeemia lõpuballil oma saatjanna pärlikee katki teinud ning püüab laiali lendavaid ja põrandal põrkuvaid ümmargusi kivikesi õhust kinni püüda. Inimvõimetel on piirid, isegi seal, kus antakse võtta mis võtta annab.

See on teile meeldetuletuseks, ütles Ta selgesti.

Tuletagu see kõik mis praegu oli on ja tuleb, meelde seda mida on aeg juba maitsta andnud. Enam ei ole mitte kuhugi peita ei valu, silmi ega südame kurbust. Nõnda samuti kui jääb nähtavale ja pole enam võimalik peita oma ükskõiksust ega teeseldud kaastunnet. Te ei saa enam seda mängu jätkata, mis nagu aastateks ekraanile kuhtuma jäänud seriaal, sinises kirikus pöörlema on jäänud. Teil on igaühel oma vankumatu tõde ja lugu sellest, mis teie arvates juhtus parvlaev Estoniaga. Niisamuti nagu on täpselt just teile teada, veel täna elus olevad hinged ja nende keeruline saatus. Otsige oma lambukesi lubjapõletajate linnast. Seal on sadam ja raudtee. Keskväljakul barokse tornikiivriga kirik, mille kellatornil on kolm aega näitavat kella. Teekond sinna algas põhjamaal paikneva konsulaadi kaudu. Edasi elamise rahu, koos uue identiteediga, manustati provintsisaare hospidali suletud surnukuuris. Dokumendid anti peale pikka teekonda salastatud logistikaga sihtkohas. Nad ei otsi omakseid ega tea neist, sest nende sidemed iseenesega, lõigati piltlikult ja sõna otseses mõttes läbi nagu laborirottidel. Nad on Dominikanis, otsige sealt, kui usute et tahate nad üles leida. See taaskohtumine ei anna ühelegi teist mitte midagi tagasi. Niisamuti ei vii see uuesti nägemine kedagi edasi. Te olete seda teinud ning oma käsi te sellest puhtaks ei pese. Keegi teist pole ilma süüta. See on te sisse ehitatud, nagu seemned õuna südames. On ellujäänud ja on need, kes andsid oma elud. Mitte midagi vahepealset ei ole olemas. Ellu jäid need, kes merest päästeti ja need kes ei olnud sel ööl Estonial. Elu andsid need, kes olid laevas või keda päästa ei suudetud. Rohkem kedagi ei ole.

Roheline sähvatus oktoobritormi hommikupimeduses jätkas. Mina kuulasin. Kuulasin, kuidas tuul taob oma trummi nagu teadjamees-šamaan. Tundsin, et teda ei huvita, kas ma jõuan kõike jälgida, meelde jätta ja kirja panna. Ekstaatiline raju, millega ehe energia liigutab suuri asju kohalt ning peksab pisemad pilbasteks ja seejärel kaootiliselt laiali. Ta kisendas. Nii selgelt, et ma kuulsin ta sõnu nagu kellegi häält. Teie laev on jälle metsikus kreenis! Ta on külili pekstud ja hulbib abitult, suutmata end kiiluvette tagasi saada. Te viibite taas kesk karjeid ja hädakisa ning abita jäänute allavandumise valu. Teist üliüksikud püüavad anda maksimumi, et nagu ema-last kedagigi aidata. Ülejäänud hoiavad end pingutusest lõhkeda tahtvate soonte piiril, küüntega külmast rauast kinni ning neavad. Neavad et nemad ja mitte ükskõik kes teine. Deja Vu… Tundub isegi kergendusena, kui keegi ülevalpool teid, alla andnu, laseb käed lahti ning viib kaasa. Kõik alla jääjad keda nagu langev vasar kesk lahingut pähe tabab. Te olete rahvana jälle samas kohas ja igaüks seisab jälle üksnes enese ellujäämise eest. Miski poleks enam õilis, kui tunnistusi jagaks langejad. Selle pärast saavadki rääkida need, kelle loost saab ajateljel asi – ka kaotusest. Ellujääjad kaotasid end igaveseks ära ja jätsid sinna hirmsasse öösse. Alustasid ärgates uutena ning iseennast kõiges olnus kõrvalt nähes. Südamele antud tunnistusi muutes ning saatusest kui sõbrast rääkides.

See varahommikune heleroheline sähvatus on Estonial hukkunud hingede karje. Meie nägime seda ja tundsime, mida teie jälle kogeda igatsete. Ärge soovige ses uues laevahukus ellu jääda, vaid hoidke ära see hukk. Te ei tea, kes teist läbi minu tahte, saavad kogemuse mida nimetate ellujäämiseks ning kellele ma annan uue elu. Mida te täna teineteisele teete või ütlete, ei lähe mulle korda. Ma ei vali teie seast ilukõnelejaid ega heategijaid nagu ma ei vali valetajaid ja kurjategijaid. Ma ei hooli te ühestki selgitusest, kui näen et kuulekad peksavad lojaalseid, sest kui ma seda näen, olete te minu otsuse kätte saanud, läbi lugenud ja omaks võtnud. Teie pole millegi taevaliku täideviijad vaid omakeskis otsustajatest kõige häälekam publik avalikel hukkamistel. Te pole siis enam keegi, sest teid ei ole siis enam olnud, olemas ega tulemas. Ses varahommikuses sähvatuses oli selgesti kuulda ka Urmas Alenderi hääl. Prohvetliku manitsusega säält teiselt poolt vett. Ta ütles sõna sõnalt: “Läksin ja täitsin selle käsu, mis minu loomise hetkel mu soontesse susati. Seal ta eluna voolas, südametuksete survel”.

See pole lauliku saatus vaid sõnumitooja prohvetlik ettekuulutus.

See on KOIT. See on PALVE. Olgu siis laulude, loitsu või saagana, aga Tõnis Mägi ei ole oma sõrme kuradile andnud, sest ta teab mille pärast ta hing muretseb. Alender hüüdis – “Kuulge ometi seda tormi hoiatust. See laev ei jõua kaugele ega tule enam kunagi tagasi” – nõnda nagu täna hüüab Tõnis Mägi PARANDAGE MEELT.

Nelikümmend üheksa ja Üheksakümmend neli. Numbritena 49 ja 94

Siberisse küüditamine ja Estonia põhjalaskmine sündisid inimmõttest. Te endi peades. Kui neile tegudele võhivõõraid peremehi kuulekalt teenides õla alla panite. Ma ei karista teid! Vastupidi – ma armastan ja hindan teid väga. Üksnes seepärast ma annangi valikud mis on mu õnnestunum osa kogu loomingust ja loodust. Valikud teha seda või teist, mitte tõusta või langeda nagu paks üksmeelne mass kõlupäid, kord üles ja siis alla. Mina annan teile mõistuse ja mina võtan teilt selle. Otsustama kippujad, kes teiste üle kohut hakkavad mõitsma, teevad valiku, mis on minu loodud nagu seegi valik, et lasta rahumeeli enda üle kohut mõista.

Ma küsin täna – kelle võitlus see on?

Sa hoiad viimast rammu kokku võttes jääkülmast reelinguservast. Su pea kohal räsib raevukas tormituul ja tühjuses allpool, ootab mustendav põhjatu meri. Ma küsin sinult uuesti – kelle võitlus see on? Mille või kelle nimel? Usud sa suutvat ses olukorras päästa uppuv ESTONIA? Vaevalt. Suudad sa päästa neid, kelle jõud ilmselgelt enne otsa saab kui sinu oma? Sina kes sa uppusid, sest kellegi ennastsalgav elutahe võttis end kokku obaduseks, mille said kui olid juba peaagu pääsemas. Sa ju mäletad ta nägu nagu temagi mäletab sinu oma…igavesti, kõikjal.

Featured

KOHALIKE OMAKASÜPÜÜDLIKE VALIMISED

Ole nii kallis ja pane ennast režiimile, kus sa leiad ise omal soovil, seitse minutit oma eluajast ning oled minuga mõttega kaasas. Kui see on parasjagu millise iganes põhjuse tõttu keeruline ning sa otsid lihtsalt nagu tuvi, asfaldiga sama värvi toidukõlbulikku ainest, tuiates nokk õieli ja silmad kahel pool pead, lase edasi. Astu hiljem läbi, kui parem hetk ning rohkem aega.

Ahastus

Justnimelt ahastus on selle tundevärvi nimi paletil, mida praegu häbenemata pintslikarvadesse võtan kui sõnadega maalima asun. Ahastuse tekitajaid tuleb muudkui juurde ning toru otsik kust seda peale lastakse, venib surve tõttu aina laiemaks. Äng ja masendus mis tekitavad tunde juba hallatamatust hullusest.

On oktoober aastal 2021 ja toimuvad taaskord valimised.

Tõele au andes, ei ole ju enam suurt vahet tänase Eesti ja omaaegse despoodi Robert Mugabwe aegsel Zimbabwel. Ses mõttes, et riigitüüri juurde on end aastateks positsioneerinud kõige lihtlabasemad hüvedesõltlastest heaolu parasiidid, kellede sõnumid pööblile on kaotanud sellegi hea maitse piirid, mida nõukogude ajal valvas õlleka ümarlaua reeglistik.

Mis asi see on?

Mis asi see on mis ümberringi toimub?

Kuidas on see võimalik, et mitte üksikud indiviidid, piirkonniti elavad inimgrupid või riigiti elavad etnilised kogukonnad vaid in corpore KÕIK on kaotanud aru?

Jah. Sina ka!

Ja mina ka.

Olgu, iseenda jätan sellest võrdlusest välja, mis puutub optimistlikku vastu tuuleiili kusemist, sest olen pigem radikaalne pessimist. Ma lihtsalt ei usu, et väikest Eestit ja kogu ta rahvast, on võimalik veel kannast haarata ning välja sikutada sealt, kuhu ta on pea ees omal jõul üleni sisse roninud.

Sealsamas on täna kogu inimkond ning valdava enamuse rahvaste jaoks pole enam ruumigi, et seal pimedas sooles ennast ringi pöörata ja välja ronida. Need, kes aru saanud, kui sügavale on jõutud, ei saa isegi pepu ees tagurdades välja, sest tagant tuleb uue hooga üha uusi peale.

Nii ongi võimalik, et tee mis sa tahad, pead sa üleval parasiiti, kes on eelmise võimutsükli vältel sulle su oma raha eest elada võimaldanud ning selle eest sinult lausa palka saanud. Täna jälle, viib ta kuluhüvitiste arved raamatupidajale ning laseb sinul maksta kinni kogu selle odava plastmassist sita, kuhu ta oma näo, nime ja järjekorranumbri valimisnimekirjas on trükkinud. Sina käid tööl ja kaardud oma kohustuste all, et see lojus saaks elada sinust paremini mitte selle pärast, et ta saab palka mittemillegi eest, vaid erinevalt sinust ei ole tal isiklikku vastutust millegi ega mitte kellegi ees. Selle kõrges kaares näkku-urineerimise litsentsi nimi on mandaat. See kusjuures ei ole mitte toetus tema korda saadetule, vaid sarnaste karjakäitumine. Mis see selline on?

See on harjumuslaiskus, pealiskaudsus ning ignorantsus erinevuste mitteuskumises. Lihtsustatult öeldes – harjumus, nagu peale potilt tõusmist sinna kiire pilgu viskamine.

Selle käitumise ajendiks ei ole midagi muud kui samastumissoov. Nii pakutaksegi iga nelja aasta tagant väga erinevaid parte. Juba väsinud ja sorakaid ning täiesti verisulis, kes kõik lubavad millessegi olulisse oma mõõtmatu panuse anda. Oluline sünnitatakse võimule saades. Selle läbi, et vaikselt nagu metsaveotraktori vints, kerib kõri kägistav maksude ja hinnapoliitika end su kõri ümber iga päevaga koomale. Sa annad oma osa panusest ühiskonda mitte sinna, kus see võiks sinu või minu südametunnistuse järgi tegelikult minna, vaid lihtsalt ära.

Ma ei oska seda pilti teistmoodi silme ette manada kui kaadriga lastefilmist “Nukitsamees” ja selle “Rahalaulu” episood.

Olav Ehala üks filmimuusika lihvitumaid ja imetletumaid pärle, mida igaüks peast teab, kõrvus kajamas.

Ma olen Kusti ehk Ülari Kirsipuu ning enamiku teiste lastega ses filmis ühevanune. Mind on ikka üks küsimus veidi kummitanud, seoses selle filmiga. Kahjuks ei saanudki talle vastust, sest Helle Karis kes juba Eesti iseseisvumise algusajal õukonna treppidest alla tõugati, ei anna selleks enam sealpoolsusest võimalust. Ikka ja jälle avastad sa, et suhtled inimesega ning arutad temaga maailma häid kui halbu külgi, ega tea kartagi, et ühel hetkel teda enam ei ole. Nõnda elus lähebki.

Niisiis…

Kui need metsakollid leidsid rahapaja, siis iseenesest mõistetavalt läksid nendegi silmad õnnest punni ja meeled möllama, kuid…mida kuradit nad metsas selle rahaga teevad? Kuhu nad sealt lähevad, taskud kulda täis, kuued seljas kasiinosse või? Lihtsalt inimloomusele nii omane loll rõõm rahast, ka sellest millega sittagi peale ei ole hakata, on just see millest räägin.

Said juba aru, kuhu ma oma jutuga tüürin. Just nimelt! Paradoks on milles? Selles, et Nukitsamehe pere metsakollidel oli terve pajatäis kuldmünte, millega peale kõlina saatel mängimise ja omavahel laiali jagamise muud tarka ju teha ei osata. Või söandad sa oma silme ette manada majandustaikuunist Tölpat, kelle hallata on mitte metsakollide pere, vaid kogu maa majanduselu juhtumine? Mõhk? On ta su meelest tegelikult ka pädev peaminister? Kui, siis võibolla tõesti üksnes seepärast, et istub kullapaja serval ja teab, et raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastus. Siit edasi fantaseerides on ilmselge, et vanamoor alla presidendi rolli ei lepi ning tumm ja nähtamatu vanamees ahju peal, kes aegajalt karguga vehib, saabki üksnes selle ees oma kopsaka hüvede paketi.

Mõtlen praegu, et kes on siis Nukitsamees? Äkki see kolme sõna rääkima õppinud poisiklutt ongi Eesti…? Kelle juurde kogemata laanes ringi kolades ära eksinud NATO-Kusti ja EU-Iti sattusid?

Need kaks pandi hirmu ja sunniga otsekohe tööd rabama ning mõistagi viis see põgenemiseni millesse haarati kaasa ka Eesti-Nuki. Ta viidi sinna, kus kedagi ei karistata ja kõigest saab üle headusega ning lauldes. Ta lasi maha raspeldada oma sarved ning küürida end puhtaks igasugusest immuunsusest, asendades selle puhta särgi ja steriilsusega.

Mu loo resümee on lihtne. Nukitsamees viidi paradiisi. Seal on tal võõrasisa ja võõrasema, poolvennad ning poolõed. Steriilsus ning säng suures ühises magamistoas, rivis teistega. Kõik tema ümber hoolivad nii üksteisest kui Nukist ja armastavad teda nagu oma, sest ta ei räägi peale “Nuki-pähh” ja “Nuki-attaa” rohkem midagi ja hea ongi. Küsimus on hoopis varanduses! Kullapajas, mis on peidus paksus laanes, suurte põlispuude all peituvas kollipere metsaonnis.

Viis aastat tagasi rääkisime Hellega, et millest võiks rääkida Nukitsamehe järg – teine osa – “Kümme aastat hiljem”… aga see käib meie ümber, vastas ta. Kas sa ei näe?

Ja tõepoolest. Nii see ongi. Täna – kohalike omakasupüüdlike valimiste päeval 17ndal oktoobril 2021, käibki Nukitsamehe filmi jätkuosa.

Vali meid – meie toome kollide käest kulla ja ehitame selle eest mänguväljakuid. Vali meid – meie võtame maha selle marjulistele eluohtliku padriku ja rajame sinna ilusate inimeste kodud. Metsa sisse, mere äärde, kesklinna lähedale ja tasulise parkimise piirkonda.

Olin ise ka. Neli aastat tagasi Viimsis, kohalike omakasupüüdlike valimiste finalistina poodiumikohal. Õppisin seal, et kulunud kõnekäänd – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, kõlaks paremini nii – kui kuidagi ei saa, siis Reformierakond ikka saab. Seepärast ei kandideeri, ei hääleta ega osale enam ses mängufilmis. Metsakollide rahapada on juba ammu laiali tassitud, aga kuna külarahvas veel usub, et see on alles, sest seda legendi lollpeadele ikka ja jälle jutustatakse, arvavad paljud endistviisi, et just nemad teavad, mida kollide kullaga ette võtta, et üksnes ja ainult head teha. Peamine, et saaks kollide kullale käpa peale.

Featured

LÕPPVAATUS. EESRIIE

15.oktoober 2021

See kuupäev on vaja meelde jätta! See on viimane vaba reede. Edasi läheb juba niigi hullunud loom pöördesse ning juhtuma hakkav võtab sõnad suust ka päris elu näinutel. Ei, see ei ole juba igapäevaseks saanud ja argine hänglemine. See on uue koodiga süütevõtme suskamine lukuauku ning pool pööret päripäeva, mis toob enesega kaasa mäletatavate aegade ennenägematu muutuse. Rohkem kui kolme miljardi inimasuka aeg sel planeedil saab mõne ees ootava aastaga otsa. Need on me lähedaste, tuttavate, sõprade ning pere ringist võetavad hinged. Me ise võime olla väljavalitud ning saada sellele elukogemusele viimasteks füüsilisteks kehadeks. Mulle kallis hing on kunagi vestluses öelnud, et peaksin olema väga hoolas oma manifesteerimistega. Neil, nagu selgub olla meeletu vägi ning energia, et muutuda varem või hiljem jahmatavaks tegelikkuseks ja saada reaalsuseks. Sa ei tea, ega kujuta ette kui palju vaimujõudu ja energiat olen kulutanud, et klaarida osakestki sellest, mille manamisega ükskõik kellele haigettegijatest nende kurjus ja pahasoovlikkus tagasi saata. Miks me seda teeme? Miks soovime ja lausa manifesteerime teistele halba? Äkki seepärast, et oleme just niisama elus ja samal ajal pealtnäha elutu, nagu liiv, millega lapsena rannas või hoovis mängisime?

Õpi palun kiiremas korras leidma ja mõtestama oma enda ehedat tegelikkust! See on praegusel momendil kõige tähtsam. Sinu tegelikkus seisneb su praeguses arengufaasis, kuhu omadega jõudnud oled. Mitte punkt, kus oled, vaid telg, mille ümber pöörled, sest paigalseisu ei ole olemas ei sünni- ega surmahetkes. Kõik. Absoluutselt kõik, käib igavesti seisvat vertikaali-pidi. Algus ei ole üldsegi mitte seal, kust arvad et oskad mingeid märke lugema hakata. Kusagil kaugel, aegade taga ja sinust vasakul. Niisamuti nagu lõpp ei ole kusagil ees ootavate aegade taga. Kaugel ees ja sinust paremal. Horisontaalselt kihistub üksnes elu enese vesi, ükskõik millisel kolmel temale omasel kujul. Nende vertikaalsete etappide vahel, mida võiksime nimetada “kihtideks” on samuti kihid. Meie ei näe alati neid kihte, mida näevad teised. Nii nagu nemdki ei pruugi näha meiega samu kihte. Need ei ole päevad, ega tunnid ega ka minutid. Need ei oma ajalist mõõdet, vaid on terviku erinevad ajastud. Inimkonna pidevas muutumises tekkivad ja kaduvad energiate ajastud. Mingit kauget aega minevikus ega tulevikus ei ole olemas. Nagu ei ole olemas minevikku ja tulevikku ennastki. Sellist, kust arvad ennast ja teisi inimesi tulnud olevat ning tänasesse kohta jõudnud. Me oleme lihtsalt selle ajastu tolmuosakesed, kogu arenguprotsessi süsteemis, mis ühel hetkel saab lihtsalt otsa ja millisesse meil tegelikult iial füüsiliselt sekkuda ei õnnestu. Sellisel moel, nagu oma lihalikkuses ette kujutada suudame. Sel vertikaalselt kujuteldaval teljel on siiski oma alumine ja ülemine poolus. Nii seal kui seal, üleval kui all, puudub aga “ots” kui niisugune. Selle asemel on meile kõige arusaadavamalt öeldes gaaside segupilv. Sa oled harjunud kuulma seda hingeks nimetatavat ja omamoodi midagi hinge-laadset see võib isegi olla, ent tal puudub kõik, millega oleks teda võimalik mõõta. Ta ON ja samas ei saa mitte keegi näha ega mõõta selles mingitki muutust, sest tal ei ole väärtussuurusi millega olemust mõõdistada või määratleda.

Kibeled küsima ma tean. Soovid et näitaksin sulle pilti, mis siis saab, kui see uue koodiga võti selles ajastut muutva masina süütelukus, päripäeva pool pööret teeb.

Kuula siis

Ajastute ots – mitte see gaasiline millest ennist rääkisin, vaid elukogemusena kirjeldatav periood. Tükk, kui soovid. Olenemata sellest, millised on su enda seatud piirid sellele, ehk kui kaugeid esivanemaid sa tead ning kui palju on sul lapsi ja lapselapsi. See kõik lõppeb alati ja annab alguse uuele. Kui on jõutud kogu jõu loovutamiseni VALELE. Mitte midagi ei ole selles halba. Veelvähem on ses paradoksaalsel kombel ainet mida ennast salgavalt muutma asuda, et olemas olev päästa. Piltlikult on see samasugune hetk, kui kõik märgid sedastavad üheselt ja selgelt, et on saabunud surm ning elu tagasi kutsumiseks on küll meeletu soov, ent puudub tagasitee. Elu valib selle tee. Elu ei lahku kehast horisontaalselt, tagasi ammu olnud aegu ja nõnda ei suundu ta ka paremale, ees ootavasse aega, sest see aja teljeks nimetatu ongi see “väike valge vale”. Pole ajuvabamat määratlust kui elupäästmine ja elupäästja. Teisel surra lasta on siis mis? Uudishimulikuna pealt vaadata, kuidas teise keha saab aineks mida nimetame elutuks ehk surnukehaks on siis mis? Mis on see, kui vaatame pealt mängu-surma või mängult elu päästmist kunstis? Näitleja nimi sealt tulebki muuseas. Kui inimene mängib kedagi või midagi, on ta mängija. Kui ta aga sünnib või sureb, olgu siis laval või kinolinal, on ta näitleja. Keedupeeti võib ja saab mängida, sündi ja surma mitte kunagi…mõtle sellele palun korraks

Mingem aga edasi

Uus kood lõpetab VALE ning kõik sellesse uskunud lahkuvad. Ajastu, milles täna oleme, on pärale jõudnud. Kohta, kus enam ei kõhelda ning seisundisse kus enam ei kahelda. Ühed saavad otsa, teised vaatavad seda õõvaga pealt ning see protsess ei kulge eluigadega mõõdetavas aegruumis. Me oleme otsustanud. See, kuidas meile paistab elu ÕIGE pool ning kogeme iga päev kohkumisega, et teiste jaoks on see absoluutne VALE. Meetodeid ja vahendeid enda õiguse tõestamiseks ei valita. Nii on see eelpool kirjeldatud vertikaalsel teljel keerelnud alati. Austatakse elu, luuakse koos ning jõutakse siis ikka ja jälle sinna, kuhu me teiega nüüdseks jõudnud oleme. Meid on liiga palju. Meid kokku ma mõtlen ning põhjus ja probleem on selles, et lisaks meile, kes me olime alguses, on kurat teab kust tekkinud vaata et teist samapalju NEID. Oleme meie ja on nemad ning kes on paha – pole kahtlust…

Kas sa nüüd saad aru, miks keegi “meist” ega samuti keegi “neist” ei vaevu enam kedagi veenma vaid viime sisse piirangud, keelud, ettekirjutused, kontrolli ja lõpuks vägivalla? Üksnes nii saame lahti kõigist neist ja ülevaate kõigist meist. Hirmutamise aeg selles ajastus on läbi ning algab järgmine etapp mille kohta ei tea tegelikult keegi, kes jäävad alles. Kas need kes on end kaitsta soovides läinud kaasa, või need kes pole seda teinud. Ühed surevad ja teised surevad sest niikuinii kõik surevad, vahe on vaid selles, kes hakkavad langema loogu, kelle keha aga kestab.

Vaktsiinidega ei ole sellel kõigel mitte mingit pistmist!

Edasi saavad üksnes need, keda robotid edasi lasevad. Sa istud ankeedi taha, et täita CV asumaks tööle, et toita ennast ja oma pere. Su ees on kastikesed, mis on tähistatud punase tärnikesega ja sa pead need kastid täitma. On küsimus, kas sul…ja tegelikult seesama robot juba eelmisest korrast teab niigi, seega ei saa sa ei valetada ega ka mitte kasti oma andmetega tühjaks jätta. Me näitame oma QR koode üksteise seadmetele, kes otsustavad meie eest kuhu me kuulume ning kes me oleme. Nii meie kui nemad, sest meid kontrollima asunud süsteem on nagu surm. Meil puudub võime sellega muud teha, kui üksnes esile kutsuda. Ennast või teisi ära tappes, läbi eluks olulise hävitamise või ulatusliku kahjustamise. Igal ajastul eksisteerib teatud hulk inimesi meie seast, kes näitleb ülejäänutele oma olematut lähisuhet ja erisidet selle kõrgemal- ja kaugemal asuva “süsteemiga”. Kogu universumi müstika ja valitute valgustatus ning saladuste ja teadmiste saladused ja sügavus on seesama mäng mis leiab aset igal õhtul kui eesriie teatris avaneb. Sa situd ja nikud samamoodi nagu inimkõnts kellest mööda vaatad või käskija keda aupaklikult kummardad. Sa oled samasugune nagu nemad ega erine millegi poolest neist, kelle kohta ütled meie. Kujutle, et sa ei tunne ega tea numbreid. Mitte ühtegi neist. Kuidas saab sind siis veenda millegi ohtlikkuses või ohutuses, kui sind ei saa manipuleerida läbi arvude keele? Kuidas sa ilma numbriteta tead, millal su käsi kullas või perse mullas on? Numbrid tulid kohe, kui oli vaja hakata valetama. Sinnamaani oli inimene oma täiuslikkuses loodud hakkama saama just sellisena nagu ta on. Kogu aeg on kaks inimest omavahel turu kaubeldud saanud. Keelt tundmata niisamuti – sõrmedega. Algas aga ahnus, oli vaja kiiresti välja mõelda sümbolid, millega tähistada valet. Teadmiste kuningaks kutsutav matemaatika sündiski selleks, et mõista kiiremini ja näha läbi kellegi kavalus ja vale.

Me ei sure koroonasse. Mitte keegi meist. Inimest luues lihtsalt ei mõeldud sellele, et paneme inimese sisse “selle” ja kui tuleb koroona, lülitab see ennast välja ning saabub surm. Keeldumine mõtisklemast oma surma üle, öeldakse olevat keeldumine mõtisklemast oma elu üle. Numbrid, olgu need millised tahes, püüavad panna meid kartma saabuvat surma, kui me keeldume elamast nii nagu see kellegi teise poolt tundub olevat ainuõige. Kusagil joob praegu keegi kohvi. Ja veel kusagil joob just nüüdsama keegi teed. Tunni aja pärast on üks neist teise tapnud, pole tähtis kuidas ja miks, mõlema ELU läheb edasi – nii nagu elul on kombeks edasi minna meist sõltumata.

Featured

GULJAŠŠITEGU 2000

Jõudsin metsa, kui oli veel valgust. Tagurdasin auto teekõrvale nii, et kui ses olematu liiklusega metsatukas keegigi peaks teed mööda liikuma, pääseks ta ilusasti mööda. Lund oli sadanud pausidega viimased poolteist nädalat. Lahti lükatud metsavaheteed, palistasid kahel pool kitsa lumesaha lükatud vallid. Surusin autoukse lihtsalt kokku, et mitte tekitada helisid, mis karges talveloojangus kaugele kostaks ja sigu ehmataks. Enne kui auto juurest liikuma asutasin, kontrollisin kas kõik on kaasas. Taskulamp, binokkel, nuga, sigaretid, tulemasin, püss, padrunid, dokumendid ja seljakott, kus termos kuuma teega ning sinkipidi suudlevad kaasaleivad. Iial ei tea ette. Võib minna nii ja võib minna ka naa. Siga võib tulla üksi või karjaga. Üsna ootamatult ja kohe või peale pikka ootamist ja siis kui silm enam seda ei erista keda lasta ning tuleb tühjade kätega jahikantslist alla ronida ja koju tagasi sõita.

Õues oli külm. Tahtmata liialdada, aga sinna paarikümne kraadi kanti alla nulli kohe kindlasti. Päike kukkus peaagu et kuuldavalt noore kuusetuka taha ning kuu ajas end sirgu, nagu kass kes ringutab, haigutab ja teeb njäu samal ajal korraga. Lumele joonistusid külmad varjud ning kogu mets muutus nagu mustvalgeks loodusfotoks. Talveöös on metsa nägu imekaunis.

Kindasoojade sõrmedega toppisin padrunipessa vaskses kestas laengu poolmantel kuuliga. Mu vintpüssi salve läheb kolm padrunit, aga varitsusjahil sa ju rohkem kui ühte pauku teha ei plaani, sestap jätsin lisapadruni käepärast. Asusin ootama ja tunnistan, et see tunne ongi jahilkäimise juures minu jaoks kõige mõnusam. Sa ei tea mitte midagi, mis saama hakkab ning see tunne on väga eriline. Võrrreldav endale esitatud küsimusega – kas Jumal kuuleb minu soove…

Minu seekordne soov oli küttida üks metsseapõrsas. Lubatäht selleks oli seadusekuulekalt taskus ja jahi alguses korralikult avatud. Kes ei tea mida see tähendab, siis on luba küttida antud välja ühe uluki jahtimiseks väga täpse määratlusega. See luba kehtib üks kord – kuni on realiseeritud, ehk teisisõnu käib asi nii, et kütt enne kui ta relv seljas jahile astub, avab jahiloa. Selleks pole vaja muud, kui kirjutada loale ettenähtud lahtrisse õige kuupäev ning allkiri. On jahijumalanna Diana armuline, lõpeb koos ühe metslooma teega ka selle loa kehtivus, ehk peale tabavat lasku, sulgeb kütt loa, märkides tabatud uluki lahtrisse jahitulemuse.

Jahitornis istudes toimub ajaga midagi arusaamatut. Elu su ümber justkui tardub paigale, viivuks mille sa ära tunned ning läheb siis pöörase hooga käima nagu hea lugu. Nii iga kord. Kõik sinu ümber on korraga nii toimekas, enesestmõistetav ja sealsamas uudishimust ning valvsusest tulvil, et üksnes linnastunud inimmassi keskel elades see hoomamata jääbki. Siin laskub unest ärganud ämblik mööda niiti otse su silma ette. Vaatab su pupilli nagu musta auku ja läheb siis kärmelt tuldud teed üles tagasi. Kõrv eristab hääli mida on nii palju, et nende algpunkt jääb mõistatuseks. Selles vaikuses kaovad distantsid ning ruumikaja kaotab oma tähenduse. Sa tead, et nii raksatab oks ettevaatlikult astuva põdrapulli jala all, aga hoopis mäger tuleb ruugete okastega okste alt lagedale ning veab pea kuklas ninaga õhku.

Ja sealt nad tulevad. Kaks, kolmas, neljas. Juba on neid kümmekond. Veel tuleb. Esimesed tulijad on noored. Kui need ennast mitte millestki häirimata lumiseid mättaid pahupidi pöörama hakkavad, julgevad ka suuremad vaikselt välja imbuda. Kesikud on sel aastal väga tumedat karva ja hästi söönud. Vaatan neid, süda paukumas rinnakorvis ja mõtlen endamisi, et ah nii hästi elate. Rõõmsad loomad. Muidugi ei malda ka pereproua ise pikalt oodata ning liigub äärimse ettevaatlikkusega lagedale astumata, metsatumeda foonil. Tema teab. Noored on hulljulged, põrsad aga päris pöörased. Neil pole milletski midagi ning rahmivad äkilisi liigutusi tehes teineteise jalge alt kuldseid maisiteri nosides nagu noorukid kiirsöögikohas friikaid sheerides.

Tõstan vaikselt nagu tigu oma sarvi, kui on julgenud pea karbist välja pista, püssi kantslinurgast palgesse. Lükkan tolmukümbeme vaikust matkides kiikril katted eest ja vaatan optika otsast sisse. Ringikujulises vaateväljas mis kogu selle pidurooga nautiva seakarja mu silmele lähemale rullib, on helendav täpp ning skaalakriipsukestega rist. Liigutan aeglaselt millimeeter haaval minu jaoks, aga vaateväljast annab see laiema pildi ning leian sebivas seltskonnas selle keda otsin. Jälgin teda ja seda kuidas teised temaga käituvad. Ta on selles karjas üks õnnetu isend. Näen, et midagi on tama vasaku esijalaga. Hoiab seda maha toetamata enese ees õieli, ning hõnkab oma kolmel jalal, sõrgadega kõvale lumele jäljepritsmeid jättes. Ta on niruma olemisega ning nähtavalt enda eluõiguse eest kõige rohkem võitlev kommunist ses häälekalt süüa lätsutavas parteis. Lükkan kaitseriivi kuuldamatult maha ning mu sõrme alla jääb päästik.

Ma ei lase seda äbarikku, keda peaks. Mulle kangastub korraks lihtsalt pilt sellest, kuidas seesama seakari sügavas lumes elu eest kihutab, emis vedurina täistuuridel kõige ees ning ülejäänud selle sabas. Järjekorras, mille moodustavad mitte isendid vaid nende koht karja hierarhias ja füüsiline võimekus. Lõppu jäävad alati nõrgemad. Nii pole mingitki kahtust, et seesama kolmejalgne ei püsi poolt minutitki karjal sabas, kui minekuks läheb. Jätan ta alles – karja ankrumeheks ja nõrgemaks lüliks, sest sisehääl ütleb mulle – sina ei ole tema üle otsustaja. See kes otsustab, on ta juba ette võtnud ning ära sekku sellesse.

Täiskuu valguses helendaval lumel käib rõõmus õhtune sabat. Vaid kogenud vana emis veab pahisedes ninaga õhku ning kuulatab tardunult iga krõpsatust ja jätkab siis rahunedes söömist. Punt on nii koos, et selles kontrastses valguses on see nagu üks mitmekümne sibava jalaga vormi ja kujuta vana kušett. Must kogum, mille sees ei ole võimalik eristada ei nina- ega taguotsi. Püüan leida silmaga seda, kes massist niipalju välja astuks, et oleks väga hea ja kindel teha otsus, vajutada päästikut.

Seal ta ongi. Sabajupp sipsimas ümber tagapalgete, nagu ajaks ta sealt kärbseid laiali või teeks pakaselises öös sooja omale. Nina maas, nosib ta kiirelt lõhnapidi paremaid palasid otsides ning liigub magusama suutäie järel aeglaselt rikkalikuma valiku poole. Sean end valmis ja ütlen enda sees – anna mulle andeks, vend. See kelle ma nüüd saadan, tuleb kord ja võtab ka minu.

Vajutan päästikule. Raksatav pauk kajab vaikses talveöös ning üksnes viimased metsapimedusse sähvavad sabaotsad on veel silmale nähtav liikumine. Edasi on vaikus. Seal ta on. Sinakasvalge külma kuu, jäisele lumele paistvas kollaka valgusega sõõris, mis mustendava metsaringi keskel nagu järv helendab. Külili ja liikumatu. Viimase õhtusöögi viimane kaader. Ronin redelit mööda alla, lubades istumisest kangetes jalgades elul tegutsema hakata. Süütan taskulambi, siis sigareti ja lähen laskekohale. Otsin taskust jahidokumendid ning sealt kaante vahelt küttimisloa.

Pastakas raisk muidugi ei tööta selle külmaga. Võtan seljakotist aasaga rihma ning sean selle õigesti kinni. Püss rihmapidi selga, siga sädelgat pidi sappa nagu veokelk ja läbi paksu lume enda jälgedes auto juurde. Autos on töötav pastakas. Sellega kirjutan loale – metsisiga, põrsas. Kuupäeva ja kella. Ongi kõik. Kogu lugu

Featured

AHMED, ANNA ANDEKS

Ahmed on neljakümne seitsme aastane. Ta on perepea ning hõimuhierarhias on ta selle piirkonna üheksas mees. Kõige tähtsam mees on tema onu. Ahmedi ema vanem vend – tema vanus annab talle ta positsiooni otsuste tegemiseks. Hõimu alal, kus elab Ahmed oma perega, roosatab oopiumihooajal silmapiirini laiuv magunapõld. Suureõielise oopiumimooni saagist sõltub Ahmedi ja kõigi ülejäänute elu. Neid ülejäänuid on neli, kuigi majapidamises askeldab ringi hulk rahvast. Loendatakse üksnes meessoost isikuid ning alates kaheksandast eluaastast. Seega elab koos Ahmediga tema noorem vend, selle kaks naist ja viis last. Ahmedil endal on kolm naist ja üheksa last. Niisiis elab selles oopiumipõldude roosatavas embuses kerkivate liivakarva müüride taga, hetkel kakskümmend üks kahe ja teist samapalju neljajalgseid. Nad kasvatavd enda tarbeks nisu, juurikaid, arbuusi, melonit, kranaatõuna ja muidugimõista pistaatsiat. Oopiumipõld nende kõrge saviaia taga on nende ainus elatusallikas. Nimelt elab Ahmed ja kogu ülejäänud hõim keset tühermaad, mis on võimu haaranud valitsejate poolt kuulutatud riigile kuuluvaks. Hõimu liikmed neil aladel, aga illegaalseteks viibijateks võõral maal, ehk lühidalt inimrämspuks. Selle kohtlemisel on pea igaühel õigus absoluutselt piiramatuks omavoliks. Ahmed aga on seal sündinud ja kasvanud ning pole nagu tema esiisadki kaugemale kodust saanud. Käib sajandeid vältav igaühe sõda ühe väikese rahva vastu tema maal. Sõda pole selline nagu filmis näidatakse. See on kõikide sõda kõikide vastu ning võitjaid ega kaotajaid selles segaduses ei ole. Et oma peret toita, vajab Ahmed vett. Toidu valmistamiseks ja endale toidupoolise kasvatamiseks. Vett saab ta osta dollarite eest neilt, kelle poolt hõivatud on kogu olemasolev veevärk mis pärineb sajaprotsendiliselt Victoria aegse impeeriumi hiilgeaegadest. Dollareid saab aga üksnes ja ainult selle eest, et Ahmedi pere hooldada ja kasta ning valvata on oopiumimoonid tema elamise ümber. Moonid sel põllul – iga õis, on hea kitse hinnaga. Seetõttu on tema ja ta pere selle oopiumipõllu suhtes kordades lugupidavamad ja hoolivamad kui teineteise suhtes. Armutult rügatakse nii võõral moonipõllul kui oma peenramaal. Ainult selleks, et üldse ellu jääda. Ahmed ja tema hõim ei sõdi kellegi vastu juba aastakümneid. Nad pole loobunud lootmast Looja suuremeelsusele.

Kui jõuab saagikoristuse aeg, tulevad üle piiri oskustega oopiumikorjajad. Nad toimetavad ööpimeduses, et jahedat aega kasutada kuni kogu saak on käes. Nad elavad seni Ahmedi juures ning Ahmedi pere hoolitseb nende eest. See kõik on vee hinna sees. Kui tulevad aga riiklikud jõu- ja võimumehed, peab Ahmed vastu hakkamata lubama nad oma elamisse. Temalt võetakse ära see, mida võtjad võtta tahavad ning ainus mida tema pere saab teha, on vaikides, pilk maas, liikumatult paigal olla. Et kutsumata külaliste lahkudes lihtsalt eluga edasi minna.

Ahmedi ei kaitse keegi peale Jumala. Tema olematut materiaalset varanatukest samuti. Üksnes magunavälju, mis ümber hõimuala hõljuvaid, kaitsevad oopiumimogulite palgatud seiklejatest sissid. Nende koostöö hõimuga seisneb selles, et kõik maasse ja mujale peidetud lõhkekehad, oleksid külarahvale teada. Nende otsa peavad lendama üksnes soovimatud sissetungijad.

Ahmed ei pääse sealt kaugemale kui pepsi pudelisse bensiini mahub ning temast vanem mootorratas kuukab selle kugistades silmapilkselt. Ta isegi ei tea, kus lähim lennujaam asuda võiks, sest tal pole sinna selles elus kindlasti asja…

Anna palun andeks, Ahmed sest nad ei tea mida nad teevad. Nad ei tea mida nad teevad, sest nad ei mõtle mida nad teevad. Nad ei mõtle mida nad teevad, sest nad ei oska teisiti. Nad ei oska teisiti, sest neil puudub austus. Neil puudub austus, sest neile pole keegi asju selgitanud. Neile pole keegi asju selgitanud, sest nad usuvad, et teavad ise paremini. Nad usuvad, et nad teavad ise paremini, sest neid ei huvita mida teised tunnevad. Neid ei huvita mida teised tunnevad, sest neil pole südant. Neil pole südant, sest neil pole mõistust. Neil pole mõistust, sest loll olla on lihtsam. Loll olla on lihtsam, sest siis antakse lollused andeks. Lollused antakse andeks sest lollil puudub vastutus. Vastutus puudub, sest absoluutselt igaüks teeb mida tahab. Igaüks teeb mida vähegi tahab, sest see on inimõigus. Inimõigus on see, kui teist võib pidada loomaks. Teist võib pidada loomaks, kui ollakse temast parem. Parem ollakse siis, kui ei räägita tõde. Tõde ei räägita sepärast, et nii on parem. Parem, vasak. Vasak, parem…Nii et sorry, Ahmed

Featured

VELESANN

Kui sa Viimsi mõisa satud, oled Eesti Sõjamuuseumis. Ühtaegu oled sa ka kindral Johann Laidoneri valdustes, mis temale Vabadussõjas ilmutatud sõjamehelikkuse eest anti. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida, nagu ütles president Lennart Meri.

Oleme mõlemad oma elu jooksul kuulnud sadu kordi kedagi lausuvat: “öeldakse et…” Vabandust, aga mul on küll iga kord seda kuuldes huulil küsimus – kes ütleb? Seepärast ei alustagi ma oma lauset sõnaga – “öeldakse et” ja siis midagi, mida ma ise mõtlen kuid tahan kellegi teise öelduna kaalukamaks teha. Ma ei usu, et mineviku unustamine kustutab väljavaate elule tulevikus. Võimaluse kellegagi vanu asju menutada, seda kindlasti. Niisiis kui sa satud Viimsisse, Eesti Sõjamuuseumi ning jalutad ka rasketehnika angaari, mis mõisast mõnisada meetrit, leiad sa eest eksponaadi Afganistanist. Kuulsusrikka merekonteinerist ehitatud missioonimeeste sauna nimega VELESANN. Võrokese pandud nimi mis minule nagu muile seal saunas käinuile armas. Võib öelda, et see on saun, mis suurema osa päevasest ajast oli peaagu kogu aeg kuum. Täiesti inimlikul põhjusel. Sealsamas vastas oli suur presendiga kaetud remondiala. Mehed, kes seal päevast päeva tegutsesid, poleks muidu jaksanud. Õues permanentselt sama kuum kui keskmise veekeskuse saunas, nii oli Velesannast välja astudes tunne, nagu satuks jahedasse jaaniöösse. Seal sauna ees laua ümber istunud mehed läbi kõigi aastate, on seal saunatades joonud ära ma arvan suurima koguse alkoholivaba õlut. Usun, et muudki, aga las see jääda sõtta. Hoopis pentsikum on tõik, et Velesannas joodi marki, mida ei tohi avalikult välja öelda, sest kellegi meelest kelle nime ei tohi samuti välja öelda, ei pea NATO suurim vaenlane teadma, et tema sõdurid ja ohvitserid joovad islamiriigi kõrbesse ehitatud saunas tema karastusjooke.

Punase ristiga kapis olid tegelikult kuutide võtmed. Raudtrepist üles ja alla käis minu ja kaplani teenistuskäik. Selles aknaluukidega konteineris mis teise kukil, oli meie töökoht. Sealt avanes Camp Bastioni kõige trööstitum vaade. Võibolla isegi kõige trööstitum vaade kogu Helmandi provintsis. Nimelt oli seal vastas MedEvac-i ehk meditsiiniteenistuse transpordikopterite maandumisplats ja platsi teises otsas Bastioni sõjaväe välihaigla. Kogu missiooni lõpuni ei lugenud sest läks sassi juba teise nädala lõpus. Loendamine – mitu kopterit päevas tuleb ning kui palju surnuid ja haavatuid maha tuuakse. See oli üks painavamaid sõjafilme, mida vaadanud olen. Need keda toodi ja toojad ise ning need kes vastas olid on minu silmis kogu selle totaalselt mõttetu sõjapidamise tõelised ohverdajad ning kangelased. Naised ja mehed, kes patriootidena ning kohusetundlike sõduritena andsid reaalselt KÕIK. Pole väärikamat, kui anda elu sõprade eest – mõtlesin kuus kuud iga päev, kui kopterimürin kostma hakkas ja haigla poolt vilkurite ja sireenidega kongautod koos päästemeeskonna saatebrigaadiga maandumisplatsi servale valmis kihutasid.

Missiooni lõpu poole, sai sellest rutiin. Sina istud sauna ees pingil, punane Marlboro hammaste vahel ja külmahärm nullõlu platseebona peos ning vaatad vaikides. Vaatad, kuidas Bastioni haigla päästeteenistuse sitked kutid tulekindla ülikonna ränka kuumust trotsides, kanderaamidega jooksevad ning siis tolmusaba järgi haigla poole kihutavad.

Sellest sõjamuuseumi saun-eksponaadist teebki erilise just see. Lood ja jutud. Küürimine peale ränka musta tööd remonditelgis või lihtsalt tahtmine palavusest tekkiv kõnts õhtul jahedama saabudes maha pesta ning puhas vorm selga panna. Ses Velesannas on paljad persed lavalaudadel kõrvuti istunud väga värvikad tegelased. On mida meenutada. Joonistasin mälu järgi, sestap on paar asja nimme ja mõned detailid kogemata välja jäänud. Üldpilt on aga õhustikult ja olemuselt autentne. Camp Kratt

Featured

KALLIMALE VASTU

Eestlane läheb alati kallimale vastu. Rakendab hobuse ree või vankri ette ja läheb. Sadagu taevast ükskõik mida või puhugu marutuul ükskõik kust ilmakaarest. Eestlasel on harjumus mida temast välja ei juuri. Ta armastab kallimat üle kõige. Kallima teeb armsaks just see, et ta läheb mingi aja pärast veel kallimaks ja mõne aja möödudes veel kallimaks. Eestlasele on vaja ta kallimat. Ta ei oska lihtsalt teisiti olla ega elada ilma kallimata. Ta laseb sõrmedega läbi setuka laka ning söödab peopesast leivakannikaga, ise mõeldes – kuradi kallis hobune ikka. Kohendab vammust ja upitab lambanahkse kasuka selle otsa. Lambanahkne kasukas on kurat kallis asi. See pole siin niisama, tead. Õmmeldud nahkadega vildid on isast jäänud. Neid ei raatsigi omale uusi osta. Isa rääkis terve elu kui kuradi kallid vildid ta linnas teha lasi. Uuest peast ei kandnudki teisi, kartis ära trööbata. Nii kandiski ta omi uhkeid vilte ainult kiriku- ja riigipühadel. Eks seal oli teisigi kes kallima kasuka selga ja vildid jalga tõmbasid. Ai kuramuse uhked olid need hobused siis kõrtsitoa ees. Üks kallim kui teine. Heinakott nina ees ja kallis paks tekk turja soojendamas. Kõrtsis oli igasuguse hinnaga kraami, aga kesse sitanokk seal siis kehva märjukest julges hõigata. Ikka kallimat karjuti lauale. Kalifeepükste nahkperset kõrtsipingilt tõstmata. Eks need, kes alati kallimaid kärakaid tellisid koheldi mõistagi aupaklikumalt ka. Eestlane ei saa kurat odavat kärakat juua. Kuraas ei luba ja käsi ei tõuse, et vaataks vähema poole. Kallim on alati poole parem. Alati

Featured

KARIKAKRAMÄNG

Sain “Kurikaga” tuttavaks enne kui palgalisena armeesse läksin. Ostsin temalt kapuutsika ja paar T-särki, millega toona toetasin missiooniveterane. Mulle meeldis tekst nende särkide seljal

AHVBANISTAAN

Ära mölise kui käinud pole

Tekst oli inglise keelne muidugi ja ortograafiavigadeta. Taipad isegi, mis põhjusel siin selline tõlge. Otsingumootoritest räägime järgmine kord…

Mulle läks see suhtumine hinge, sest särgimüügist teenitud pisku, oli sisult kordades toekam panus kamraadide katkirebitud hingedele pai tegemiseks, kui kogu muu potjomkinlik revüü.

Jah, ma ei kõhkle nimetamaks Eesti “veteranipoliitikat” millekski muuks kui potjomkinlikuks revüüks, sest olen näinud sügavale selle kulisside ja patriootliku fassaadi taha. Viimane mida veteranidel tõesti vaja on veterani-POLIITIKA.

Just seesinane termin ehibki puust prillidega patsifistide projektifailide pealkirju. Poliitika mu kallis on lihtsalt käsipidur kalapaadile, sest selle toimimisse usuvad siiralt üksnes poliitikud ise. Kui sedagi.

Mõned aastad hiljem, tõmbasin selle sama särgi selga hoopis teise tundega kui alguses. Ma ei olnud enam lihtsalt mees kes ostis Kurikalt särgi, vaid võin öelda omast kogemusest seda, mis särgil kirjas – kui sa seal käinud ei ole, siis ära mölise. Olin seal pool aastat ja lahterdusin sealtpeale ka veteranipoliitika raamidesse, kuni söandasin avalikult, etteantud jutupunktidest mööda minna ja suu avada. Aga aitab sellest. See on olnud ja kõrvale pandud. Poliitika oli siis ja poliitika on praegu. Omavahel öeldes imetlen Eesti riigikaitses enim saarlaste ühtehoiupoliitikat. Nõnda kui minister Hansole andis tont teab mis nõu nooruk Orissaare keskkoolist, annab Laanetile täna nõu – kuidas toita kogu kaitseväge, Kuressaare poiss, kes samuti päevagi kaitseväes pole teeninud. Lydia Koidulal on üks näidend…tead küll selle pealkirja. Aga las jääda. Saab üks saarlane linnas tööd, saavad teisedki ning see ongi rehepappide rahvuslik kokkuhoiupoliitika.

Olen Afganistani kohal lennanud nii päeval kui öösel. Nii suure kui väikese lennukiga ning samuti paari erineva kopteriga. Elanud keset kõrbe sõjaväebaasis ning postiks hõivatud kohalike majapidamises. Maganud telgis, konteineris ja paljal maal. Paar ööd isegi Kabulis mingis hotellis. Ei midagi rohkemat ega vähemat kui kellel iganes teisel, kes seal osakese oma elust andis. Lugude jutustamine on käinud läbi ajaloo sõdade juurde ning need nagu me teame on alati ajas muutuvad.

Sõda Afganistanis ei ole midagi erinevat sellest, mida Eesti nägi pärast teise maailmasõja lõppu – võitlust metsavendadega. Võitlust rahvaga, kellest tuntav osa hirmu, vägivalla ja repressioonidega suukorvistada õnnestub ent kelle tahe sissetungijale vastu hakata on visa. Ma kuulsin kümneid ja kümneid luureraporteid, mille kohaselt on maailma ühe kardetuma terroriorganisatsiooni organiseerunud võitlejate viiimase otsustava pealetungi-rünnakuni üksnes loetud päevad. Maksimum nädalad. Enamat kui maasse kaevatud või mujale käidavasse kohta peidetud pommkärakaid ning siit-sealt kaugemalt ja lähemalt kostvaid valanguid ning üksiklaske ei võtnud lõpuks keegi liiga tõsise ohuna. Tuleb raibe ja hammustab, no mida sa ikka hingekene teed. Ise ronisid siia raha teenima. Kõik enda juttude järgi jõhkramad kõrilõikajad pole seal tegelikult peale liikuvatesse põõsastesse või enamasti niisama huupi salvede tühjendamisest rohkemat teinud. Tehumardi öölahingud ja käsitsivõitlused verise vastasega jäävad punaarmee annaalidesse.

Täna valitseb Afganistanis selline “pardakk”, mida seal sajandeid nähtud pole. Iga kaabakat ei saa niikuinii mõistlikkusele kutsuda, aga sisuliselt lindpriiks kuulutatud rahvuslik armee ning politsei, keda seni lääneriikide maksumaksjate heldekäelisel ülalpidamisel on peetud, on taas poolt vahetanud. Seaduslikest kriminaalidest on saanud uue korra kaitsjad, nagu seda sealmail on harjutud tunnistama sajandeid. Iga pätt, kes täna üles puuakse oli alles eile valvas seadusesilm. Riigivõimu esindaja, kelle piiramatud õigused tema võimupiirideta maailmas, temast kõiketohtija tegid.

Olin just sel ajal Kabulis, kui seal ühes Liibanoni restoranis halastamatult arveid klaariti. Esmalt lendas akendeta kaubik sissepääsuteed valvavate jordaanlaste valvuriputka juurde, milles valvekorda üle andja ja vastuvõtja, koos kössitasid. Kummalegi lasti käeulatuse kauguselt kuul keset laupa ning liiguti edasi. Restorani siseneti kõigist ustest korraga. Kõik teele jäänud, hukati külmavereliselt lähilaskudega pähe. Ainsad, kes jõudsid relva haarata, olid restorani omanik, kes ei jõudnud teha ühtegi lasku, enne kui pommivestis enesetapja end köögipoolel koos kõigi sealviibijatega õhku lasi. Teine kes relva jõudis haarata, oli rootslane, kes turvas punase risti eurooplastest saadikuid. Tema jõudis teha lasu, mis tabas ühe pealetungija pommivesti, millele omakorda järgnenud plahvatuses hukkus silmapilkselt või sai raskelt viga hulk inimesi. Kummastki plahvatusest kõrvale jäänud ründaja, hukkas lähilaskudega pähe kõik veel hinge vaakuvad inimesed ning päästis siis valla oma pommivesti sütiku. Kõik lendas õhku. Kogu selle tapatalgu kohta rääkisid kohalikud, et tegu oli olnud kättemaksuks tehtud rünnakuga. Miks tappa süütuid inimesi punasest ristist? Tsiviilisikuid, kes Kabulis teenistuskohustusi täitmas või riigi kutsel seal viibivad? Aga kus on need miljardid, mida ameeriklased ja eurooplased on siia raportite järgi toonud? Kas need rahakohvrid üleüldse iial nende heaoluriikide lennujaamadesse jõudnud on, et sealt humanitaarabina siia lennata? Teie riigijuhid ajavad teile kärbseid pähe ning te rumalad usutegi, et afganistani rahvas sellega oma turvalist tulevikku üles ehitab. Siia ei ole need rahakohvrid kunagi jõudnud. Jätame kõrvale läänele kuulekate võimumarjonettide ning kollaborantidest hampelmannide paraadliku heaolu. Lihtsad afgaanid pole näinud muud kui kannatusi, korralagedust ning peataolekut mida millegipärast demokraatiaks nimetatakse. Talibanil on väga lihtne haarata enda kätte kõik, sest suur kaos mis ees seisab, ei oota enam kaua – nii öeldi vaikselt juba pooltosinat aastat tagasi. Selles ennustuses oli hirm ja lootus korraga. Justkui viimsepäeva kohtu ootamine, kus õigeid hingi kaalutakse.

Kas sa tead mis praegu mailmas aset leiab?

Kõigi aegade suurim turvaoperatsioon kogu inimkonna ajaloos. Selle eesmärk pole midagi muud, kui peatada mistahes vahenditega operatsioon “Viimne kohtupäev” ehk Iisraeli riigi pühkimine maamunalt. Tuumariikide turvaväravatest infiltreerunud isikud on tänaseks saanud ligipääsu arsenalile, millist ei oma ükski riik. Nad on jõudnud positsioonidele, kus seadistakse massihävitusrelvade sihtmärke ning viivad seal läbi operatsiooni järgmist faasi. Kõigelt sellelt fookuse kõrvale juhtimine ning rahvaste üle kontrollvahendite kasutuselevõtt läbi liikumiste piiramise ning paanika õhutamise, teenib vaid seda üht eesmärki – jätta tunnistamata korda saadetud räiged vead globaalse võimu haaramise käigus maailmas.

Mis siis saab sellest kõigest?

Raketid suunatakse Jerusalemmale ning maailm surutakse põlvili. Te mõtlete veel hardusega praegusele heale ajale, kui olid kõigest maskid, vaktsiinipassid ning võitlus koroonaga…nautigem seda vahejaama, järgmine ots tuleb kiire ja parajalt pikk.

Featured

SEKS EI PUUTU ASJASSE

Me rääkisime sellest, kuidas keegi saunavihta teeb. Mis nipid on kellelgi omal või kelleltki teiselt õpitud. Kuidas vihtu säilitada ning kõigest muust. Sai nalja ja oli tõelisi üllatusi. Ühtäkki ma isegi ei mäleta enam mille peale, aga see oli tõesti täiesti seosetu põhjus, ütles üks seltskonnas viibija – “ja maa on lame”

On! Vastasin tõtates ning täiendasin kohe otsa, et linn pole seda mitte. Linnas on kõrghooned, maaalused tunnelid ja muu. Linn ei saa lame olla. Maa on seda kindlasti. Isegi seal, kus on elu…

Seltskonnal oli lõbus. Just täpselt nii lõbus, nagu meil viimasel ajal üldse. Sest õieti pole mingit vahet ajaloos juba olnuga, kus isegi vennad omavahel kõigest ei rääkinud. Välditi teemasid ja isegi mõtteid, mis sügavikust kerkides võiksid asjaosalisi maailmavaadete tõttu teineteise vastu üles ässitada. Tühja need maailmavaated. Need saavadki kattuda vaid seal, kus lokkab reeturlikult mängisklev võltsüksmeel, mis nagu akvarellipintsel veeämbris loksutades puhtaks saab. Niisiis läks seltskond korraks vaikuserežiimile. Igaüks mõtles selle viivu vältel välja, mis pool seekord valida ning läkski lahti arutelu “kas maakera on ümmargune”.

Tunnistan, et mulle on “lamemaalased” sümpaatsemad sest neil on nägemused, usk, veendumus ning julgus mõelda ja arvata omamoodi. Miks see ühtäkki naeruväärseks ning isegi pilkealuseks on tehtud et igal inimesel on oma ettekujutus maailmast kus ta elab? Ei mingit kunsti ega hookuspookust. Selle nimi on teisitimõtlemine ja see, nagu teame on sammuke hullumeelsuse suunas. Kas sa siis tõesti…? Idioot oled või? Küsimus sellest, kas maakera on lapik või ümmargune, ei erine millegi poolest ühest teisest küsimusest. Nimelt sellest – kas mehe ja naise vahel võib olla sõprus. Kes arvab seda, kes toda – võta nüüd kätte ja hakka mõistma kohut. Ma muuseas ei välista, et aasta pärast võib tänast üldist õhustikku tundes oodata kõiki ees dilemma – elu või surm – vali raisk, kellega sa ühtemoodi mõtled! Kelle poolel oled? Vasta ruttu, et kelleski ei tekiks kõhklust! Nii liigumegi suuremalt väiksemale, üldiselt üksikule ja vabaduselt kuulekusele. Kas mehe ja naise vahel saab olla sõprus?

Kuna see teema mind lõbustab – ma pean silmas käesolevat aega ja arvamuste polariseerumisest läbi imbunud stigmatiseerimist täiesti absurdsetes situatsioonides, sikutasin ma seltskonna teema juurde tagasi. Niisiis – kas maakera on lapik või ümmargune. “Ah mine persse” – kuulsin ma vähemalt kolm korda ning olen valmis siinkohal vabandama, kui teen kellelegi liiga, aga persse-saatjad olid veendunud ümarmaalased. Küsisin siis, aga miks seda teemat lõbusalt arutada ei võiks? Miks keelata endale fantaasiapilte ja kujutlusi niikuinii hoomamatust? Õhk hakkas vaikelt särtsuma ja see lõbustas mind. Nii jätkasingi piltide ettemanamisega ja küsisin – kellele meeldib sushi? Kõikidele meeldib sushi. Eksole, ütlesin rõõmuga ning jätkasin – sushi on sushi, eksju? Sa tead mis see on ning tunned ta ära mistahes kujul ja nime kandes. Osa sushit keeratakse, teine vormitakse jne. Nägin ümarmaalaste nägudele ilmuvat iroonilist muigegrimassi. Sa ei võrdle sushitegemist maailma loomisega, küsis üks neist. Justnimelt seda ma mõtlen! Kui sulle, ugrilane on võileivatordi abil lihtsam asju selgitada, siis võime võtta ka võileivatordi näitena appi. See on lihtsamgi kui sushi. Võileivatort on juba oma olmuselt lame asi. Sa ei saa teha võileivatordi kera nagu on ilmselt ilge keberniit teha sushikerasidki. Ma ei räägi kokku potsitud toidupallist. Ma räägin funktsionerivast organismist mille keskel on tuum, kaetud sadade erinevate kihtidega mis moodustavad meie emakese Maa. Elava, hingava ja ennast taasloova.

Lollidele on lihtsam keerulisi asju seletada, ütles seltskonnas viibinud noorem mees. Muidugi. Kuidas siis teisiti? Või oled sinagi seda meelt, et inimene võib olla küpses eas veidi rumalam kui ta oli noorena? Õhk oli suminat täis ning igaühel midagi kosta. Kui palusin, et tuleksime teema juurde tagasi, nähvas keegi, et millest me siis sinu arvates praegu räägime. Vastasin talle, et te räägite inimestest. Inimestest, kes on debiilikud. Inimestest, kes on kurat teab mis seemnete söömise tagajärjel segi läinud ja see muu. Te räägite eriarvamuste illustratsioonidest inimese kujul, aga te ei lausu silpigi oma maailmavaate ega veendumuse tõestamiseks. Te ütlete lihtsalt, et te usute ja need kes ei usu on lame- või ümarmaalastest debiilikud. Sealsamas määratlete te sajad miljonid muslimid ja nende usu ning veendumused kui mullade ajupesu edusammud ning möönate isiku valikuvabadust lihtsalt mitte uskuda. Selle pärast polegi vaja tuua võrdlusena mängu moositäidisega karamelli – vedel suhkur tahke suhkru sees, krabisev paber ümber ei ole tuumafüüsika. Näe, ma valan lillevaasi kummuli. Kuidas seesama vesi vaasi tagasi saada? Seltskonnal läks järjest lõbusamaks. Oi mis lahendusi sealt pakuti ja need olid siiralt väga leidlikud ning vaimukad. Seejuures igavaim võimalus ei tulnudki lauda ehk võtta lapp ning kuivatada vesi kokku. Absoluutselt kõikidel oli mingi hoopis põnevam idee, kuidas vesi laualt tagasi vaasi saada.

Muidugi ei kestnud see lõbu lõputult ning jõudis kätte oodatud silmapilk kui keegi ütles ootuspärase – mis sellel kõigel lameda maaga pistmist on?

Ei midagi. Absoluutselt mitte midagi pole pistmist. Lihtsalt lõbus on mõtelda. Mõtelda ja ka mõttega kuulata, kuidas keegi teine mõtleb. Mida tema arvab ja kuidas talle asjad tunduvad. Ma ei saa aru, miks ei või inimene mõelda millest iganes ja mida tahes? Kes keelab inimesel oma tõe otsimise ning ütleb kuidas asjad on ja käsib mõtlemine lõpetada. Keegi, keda häirib mõttega inimene. Igasuguse mõttega inimene, kes ei vaata lolli näoga seda mida talle näidatakse ega naera kohtades, kus keegi näitab ette – plaksutage ning kõik plaksutavad.

Siis küsis keegi ootamatult küsimuse. Kas siis saab mehe ja naise vahel sõprust olla?

Kõik jäid mõttesse. Ma vastasin ise

Mehe ja naise vahel saab olla sõprus, kui nad on ühte meelt Maa küsimuses. Kui mees on lamemaalane ja naine mitte või vastupidi, ei ole mingit sõprust. Seks ei puutu enam ammu asjasse.

Featured

KIISU LUGU

Tema ongi “Kiisu”

Kirjanik Maksim Gorki nime kandnud Nõukogude autotööstuse üks šedöövreid. Just nimelt šedöövriga sõna otseses mõttes ongi tegu, sest seesinane GAZ (Kass) on ilusa olemisega veoauto. Sedapidi, kuidas värdmoodustis nimega Nõukogude Liit aina enam lääpa vajus, muutus aastate pikku ühtlaselt allamäge liikuvaks ka kõik selle riiklik toodang. Viie- ja kuuekümnendatel tehti veel nägusaid sõidukeid. Alates seitsmekümnendatest sai sotsialistidest autodisainerite ainsaks väljakutseks toodangu maht. Viisaastakuplaanide täitmine ja nende ületamine ja kogu see muu, tänaseks oma saatuse leidnud pusserdis, millega punaterror pea kolmveerand sajandit laubalt higi pühkimata rassis. Niisiis on “Kiisu” pärit ajast, kui kõik polnud veel täiesti perses. Mehed ehitasid kirvega autosid ja teised mehed oskasid neid haamriga remontida just niisamuti, nagu kõigega mida üleliiduliselt toodeti. Ometi oli sel toodangul kunagi alguse poole veel täitsa oma nägu. Minu meelest tänagi. Või viitsid sa tõesti vaidlema hakata ning tahad öelda, et lameda näoga kast, tuled silmadeks nagu kõik need tänapäeva krusad – on ilusam kui vana hea porilaudadega kass? Samas – vaadates mida on modernistid isegi ikoonidega teinud on, pole autode kallal toime pandav stilistiline sittamine säästnud kedagi. Ma arvan, et Daimler ja Benz mõlemad, on hauas juba sada ringi ümber oma telje pöörelnud, nähes mis Mercedesega heaoluaastatel teha on lubatud. Mina ei lähe mehhiklasele õpetama, kuidas teha taccosid ja mehhiklane on selle eest tänulik. Nii mina kui mehhiklane saame aru, et mõned vanad asjad on väga väärikad, väärtuslikud ja toredad. Olgu selleks vanaks asjaks minu poolest kasvõi materjal. Või oskad sina öelda, miks autod, mille ehitamiseks kulub rohkem plastikut kui iial varem ning mille ekspluatatsiooni tsükkel on viidud sisuliselt miinimumini, muutuvad aina kallimaks? Nagu kõik me ümber! Kõike on rohkem aga see kõik on aina sitem. Telefoni kõnekvaliteediga ei ole tegelenud viimased kümme aastat mitte keegi, sest kogu aur läheb sellele, mida algselt telefonina mõeldud aparaat tegema ei pidanud. Enamvähem sama näib olevat poliitinkubaatorites toodetavaga. On teatud kindlad broileritõud ja “mudelid”, mis sobivad igasse funktsiooni. Nende kvaliteedikriteeriumiks ei ole mitte lojaalsus vaid kuulekus ning mingil äraseletamata moel meenutab see kõik uunikumikultuuri. Millegi säilitamist täpselt sellisena, nagu ta algselt oli mõeldud ja tehtud. Mul on mitu kamraadi, kes vanu autosid uuele elule putitavad. Fanaatikud. Pühendumusega juuksekarva lõhki ajavad detailipeded, kelle jaoks tänane saavutus on homne norm. Mõnd vana autot mida olen oma silmaga näinud, on kantud kätel rohkem kui enamikku noori naisi.

See “Kass” – või noh, sellist värvi ja niisugune masin, oli minu isa tööauto. Kinomehhaanikuna külakinos filme näitamas käis isa just sellisega. Plekk-kastid filmiketta karpidega kastis, sõitis ta neljal õhtul nädalas rahvamajadesse kinematograafiat viima. Kui kinovõrgud likvideeriti ja kinod erastati, ostis papa oma vana sõbra romulasseminekust vabaks ning putitas enda tarbeks sõidukõlblikuks. Sellega sai veetud kõike, mida oli vedada vaja. Oma kraami ja muud, kui keegi abi vajas.

Kui isa raskelt haigestus, jäi “kiisu” seisma. Varikatuse alla, vaikselt langeva tolmukihiga kaetuks. Haigusest vaevatud vanaisa andis selle auto edasi pojapojale. Minu nooremale pojapõnnile. Et poiss oli veel päris nagamann, olid kiisu pikad päevad ja kuud ihuüksi vana varikatuse all aina trööstitumad. Kui isa kõik jättis, jäi ka kiisu veel aastateks konutama kuni sündis otsus, anda see auto uutesse kätesse. Nii ta läkski. Poisile jäi lapspõlvest mälestuspilt oma esimesest autost ja ilmselgelt tänaseks juba tolmuks saanud raha pangakontol. Oli kord isa, kellel poeg ja sellel poeg ning neid kõiki ühendas üks vana “kiisu”. Me elus läheb suuresti kõigega tegelikult niisamuti. On, kaob, oli, ununeb.

Täna on sel autol tipp-topp soeng. Laitmatu maniküür ja perfektne pediküür. Ta on parimas töökorras ning kadestamisväärselt heas vormis. Kolmas noorus vähemalt.

Mul kibeles väga see lugu sellest autost hingel ja ilmselt jääb ta sinna edasi kibelema. Tundsin, et tahan selle loo kuni lõpuni jutustada, aga just praegu otsustan ringi ning lõpetan siin. See lugu sellest autost jääb õhku ja oma aega ootama. Ma tean

Featured

PINK FLOYD

Oma viiekümnendal sünnipäeval, sain liigutusest härdana portsu pisaraid pühkida. Kallid sõbrad kes koos olid, said osa mu sünnipäevaüllatusest, mille tegi armas sõber Jüri. Mulle juba paarist varasemast kohtumisest tuttavad tüdrukud. Kitarri, viiuli ja lauluga olid nad juba varem üles astunud väga virtuoossete esitustega rockmuusika klassikast ning kõigest selle ümber ujuvast.

Mulle esitati PINK FLOYD-i “Breath” ja veel muudki, mis läbi emotsioonide tulva kõik üheks emotsionaalseks hiidlaineks rullusid.

Pink Floyd on üks minu aegumatu, surematu, jahtumatu ja asendamatu kirg.

Nagu oleksin selles kõiges ise mingil eriomasel moel kaasa teinud. Äkki olengi? Woodstocki aastal sündinud, loen end kuuekümnendatesse sündinuks aga kasvamine oli seitsmekümnendatel. Mu eakaaslased teavad suurepäraselt, mida meie põlvkond läbi ja üle elas ning see oli ühe sõnaga kokku võttes VABADUS. Alates vabadusest valida, kas astuda komsomoli või jätta astumata. Hakata punkariks või mitte. Käia õpilasmalevas tööl või siis mitte ja nii edasi ja nii edasi. Olla iseseisvuse taastaja ja patriootlik rahvuslane või sellesse liigse optimismita suhtudes niisama vaadelda. Me olime vabad ja musitasime pruute, kes meile meeldisid. Olime vabad ja andsime molli neile kes meile ei meeldinud ja kui läks teisiti, saime ise. Me olime nagu RÄNIRAHNUD. Tahumatud kiviklohmakad, kes pidid kogu ses parasjagu maailmas valitsevat segadust ja muutusi omal nahal tuunda saama ning oma peas läbi mõtlema. Rõhutan siinkohal veel, et meil oli vabadus ka mitte oma pead vaevata kui me seda ei soovinud või ei suutnud. See oli neetult naljakas kümnend, milles oli üks jupike väga erilist aega.

1966-1974

Varem ja hiljem sündinuid see vabadus millest räägin, ei puuduta. Oot, rahu! Las ma selgitan.

Inimene saab olla vaba nii kuidas talle vabadust antakse. Samuti nagu piiratud, võttes vastu vaid vähese sellest, mida tegelikult võiks osa saada. Kõik on mängus. Vaba saab olla siis kui oled sõltumatu. Lapsena sõltud sa oma vanematest, lapsevanemana oma lastest ning hiljem jälle oma vanematest, kui asud nende eest hoolitsema. Lõpuks aga sõltud oma lastest, kelle hoolitsust ootad või vajad. Seega on inimene sõltumatu ja vaba vaid sel ajaperioodil, kui ta ei ole ENAM sõltuv oma vanematest ning VEEL sõltub oma lastest. See on pisike killuke ajast, mis jääb täiskasvanu ikka jõudmise ja pere loomise vahele. Ma ei räägi lontrustest kes muidu on sõltumatud, aga kellele söögiraha annab isa ja kelle pesu peseb ema.

Nõnda samuti tabab meist mõningaid üks vabaduse tsükkel elus veel. See on ajapragu, milles saame olla vabamad, sest meie lapsed ei sõltu enam meist ning meie vanemad pole veel nii vanad, et peaksime nende eest igapäevaselt hoolitsema. See on see niiöelda teine noorus – VABADUS ja sõltumatus.

Vabadusest mõeldes – on’s need nimetatud ränirahnud ehk tahumatud kivimürakad vabad kui võrdleme neid kivimurrus tahutud risttahukatega? Ehk küsin otse – kas haritud inimene on tahutud kiviplokk ja looduslik kivi see teine? Manades silme ette ühiskonna ja kujutades seda müürina, arvame ilmselt enamus, et tugevam müür saab kivitahukatest. Niisiis seisneb ühiskond nagu tugev kivimüür koos oma üksikosadest. See võib olla savist voolitud ja ahjus põletatud tellistest müür. Kivitahukatest laotud bastion või siis otse loodusest leitud erikujulistest rahnudest, mida hoiab müürina koos mört. Siit hargneb mõte edasi küsimaks endalt – milliseid inimesi kaasaeg vajab, et ühiskonnana säilenõtke olla? Vabasid looduslikke ränirahne? Kivimurrus tahutud plokke või identseid ahjust läbi käinud vormiga telliseid? Ja kes on see, kes annab hinnangu – mida see või teine loovutama sunnib?

Mulle näib, et praegusel momendil, karjub kõige häälekamalt see universumi arhitekt, kes näeb ainuvõimaliku lahendusena edasi eksiteerimiseks tellistest laotud müüri. Võtame halli savi, anname talle vormis kuivades kuju ning põletusahjus vastupidavuse ja värvi. Punane või valge. Mis selles siis nii halba on – küsin ma täiesti vabana hinnangutest ja eelarvamustest…Headest tellistest saab laduda mida vaid. Vaata või Kremlit Moskvas.

Kusagil me kuuldeulatuses hõigub ka teine universumi suur arhitekt. Seesinane, kelle meelevald on valitseda vahendeid valimata. Tema võimul on mass taga ning talle ei valmista suurt väljakutset, saata tuhanded orjad kivimurdu, et seal kõvast kivist suured plokid tahuda ning müüriks kokku laduda. Neid on ajaloos palju olnud ning sel moel saavutatut võiks ehk isegi omamoodi geeniteaduseks pidada. Rahvusluseks vähemasti, sest ühtsustunde tugevust selline üksteisega sobitumine kindlasti loob. Nii idealistlik kui see viimane pilt ka pole, on sellelgi probleeme. Võtame või nii labase asja nagu asetuse ja paratamatult on ühed alumised ja teised ülemised ning sealt sisemiste hõõrdumisteni on vaid kukesammuke.

Kolmaski universumi suur arhitekt pole päris kuss ega laua kohal kookus. Tema mõistus ütleb, et korraliku mördiga sidudes, saab jäägitult eriilmelistest rahnudest lõpuks kõige tugevama ehitise. Suuremad alla, väiksemad neile toetuma ning nii aina kõrgemale, väiksemaid endi õlgadele upitades on kasvanud tuhanded rajatised kogu maailmas ka ilma mördiga kokku mätsimata. Võta või kiviaiad. Oma arhitektoonikas absoluutselt organiseeritud süsteemid, mille iga viimane kui detail sealsamas on kordumatu.

Kui võtta kiviaiast üks kivi ja viia ta süles eemale ning tagasi loodusesse, võib tema asemele müürile minna kes tahes muu – kui ta sellele kohale sobitub. Niisamuti on ka rasketest kividest tahutud ehitusplokkide puhul, samasugusega saab teda asendada müüris, aga tagasi loodusesse viies on ta pentsik võõrkeha. Tellistest müüri puhul saab väljalangejast automaatselt heidik. Tõsi – kui ajad on kitsamad ja olud ahtamad, suudab hea müüriladuja armastusega imet teha ning väljalangenu tagasi auku toppida, ent kõik asjaosalised teavad, et see lahendus on hädapärane. Telliskivi, kes müürist välja kukub ja tagasi maapeale satub, on seal juba võõrkeha. Kõigi ümbritsevate vabade kivihingede ja tahutud rahnude keskel on tellis õnnetuke lihtsalt ehituspraht, mälestus millalgi olnust. Tal pole vanemaid ega päritolu, ideaale ega püüdlusi, sest ta on vormilt kuju ja põletavalt tulelt petliku igavikulisuse saanud detail. Temaga on vaat et kõige enam vaeva nähtud, aga üksikult võttes on ta lihtsalt telliskivi, millega halvemal juhul on vaid kellelegi pähe lajatada. Temast ei tee enam midagi, ta ON.

See on puhtalt minu arvamus ja tunne, ent kuulates Pink Floyd-i kultuslikult ikoonilist hitti, valdab mind pea alati just see kutse ning tunne. Tung tunda endas midagi enamat kui tunneb üks tellis seinas. Ma ei anna hinnangut seinale mis peab seisma kindlalt püsti, ma sündisin sel kümnendil, kui ühiskondi hakati ehitama tellistest ning see on meie saatus. Sellest Pink Floyd laulabki – kümnendist, mil see ehitus käima lükati. Hiljem leiti, et palju ökonoomsem on luua püsiva asemel ajutist ja pealtnäha suuremat rikkust ning telliste tootmine suri koos meistritega kes savist kive põletasid. Tulid Cyproc, Fibo ja teised nende sõbrad ning ühiskond sai teine. Tead kallis hing. Ma ei mõtleks sellest, kui ma just praegu ei loodaks kogu hingest, et järgmised tellijad pöörduvad universumi suurte arhitektide poole sooviga hakata jälle kivi armastama. Kivist looma ja ehitama ning kivisse raiuma.

Featured

PALTI GETT

Kui Taara- ja Kilulinna ühendav asfaldiriba oli nõudnud oma järjekordse voona, rääkis sõber Madis loo. Ta oli sõitnud kõigest veidi tagapool ning jõudis sündmuskohale ühena esimestest, vahetult pärast ränka kokkupõrget. Ühes kokku põrganud liiklusvahendis olid Madise kolleegid. Näitlejad. Dajan Ahmet suri ses liiklusõnnetuses silmapilkselt.

Madis rääkis, kuidas ränga õnnetuse toimumispaigas, muutusid sündmuse esimesed tunnistajad korraga justkui ebamaisteks külalisteks teiselt planeedilt. Ainus, mida nad veenva otsekohesusega teha suutsid, oli telefon peos, pea kannatanutelt õõvaga kõrvale keeratud, kõike toimuvat jäädvustada. Operatiivset “esmaabi” anti onlainis kollasele tabloidmeediale, mitte veristele maaslamajatele.

Inimeseloom on juba kord nii loodud, et mitte igaüks ei kõlba arstiks. Enamasti sel põhjusel, et tema meel ei kannata näha seda mis inimese sees voolab. Nõrgemanärvilised võdistavad õlgu juba pelgalt arstiriistade nägemise peale. Neile ongi antud nutiseadmed, et näha vahetut elu tegelikkust ekraanil. Mis ei ole pooltki nii õudne kui natuuris. Nii jagataksegi üksteisele katastroofi kaadreid, elu ja surma kokkusaamisi, kannatusi, õudu ja valu. Vaheldumisi lillede ilu, kasside pehmuse ning värskelt tehtud pediküüripiltidega.

Ükskord küsisin üht moodsas tapamajas tehtud videoklippi jaganud õrnalt neiult – miks sa seda teed? Miks sa jagad oma lähedastele selliseid kaadreid?

Et inimesed seda teadvustaks, oli kiire vastus. Teadvustaks mida? Söandasin ma seepeale küsida. Seda kuidas loomi koheldakse, vastas tema. Palusin, et ta rahulikult seletaks – mis selles nähtus väga konkreetselt on see, mida on tarvis loomade kohtlemise jälenäitena välja tuua. Kas sa siis ise ei näe – oli vastus. Näen, vastasin mina ja kordasin oma küsimust. See kõik: kõlas tema vastus.

Paar päeva tagasi, jagas keegi kellegi jagatud videot mida keegi oli jaganud. Selles videos oli näha, kuidas mitu maskis ja põlledega meedikut hoidsid jõuga kinni peaaegu liigestest välja väänatud kätega pisikest poisikest. Lapse väikesed jalad jooksid kohapeal hirmust vappuva ja valust kisendava väikese keha all nagu noalõikest halvatud kaelanärviga loomal, kelle abitud jalad surmaeelses võidujooksus veel pageda püüavad. Jõuga torgati süstlanõel lapse peenesse käsivarde, mida kaks paari kummikinnastes suuri käsi nagu žgutiga kinni olid tõmmanud. Selle halastamatusega läbi viidud pookimise foonil oli näha üht lohutamatult nutvat tüdrukut ning sama vanust poisikest. Ilmselt sõpra, venda või lihtsalt eakaaslast, keda samuti kaks kitlisse riietatud eite raevukalt kinni hoidsid. Pole vahet, kas oli selle poisi soov teisele appi või ise minema tormata, aga selles kõiges oli tunda ei midagi vähemat kui võitlust ellujäämise eest.

Näitasin seda videot neiule, kes mõni aeg tagasi oli jaganud kaadreid jalgupidi keti otsas vingerdavast kesikust. Seast kellele kummipõlle ja säärikutega tapamaja tööline liikumise pealt vilka ja vilunud liigutusega pika noa sutsti südamearterisse suskas. Järgmine tööline, natuke suurema terariistaga, lõikas notsu kõri viuhh laia kaarega lahti ning tapakarusselli järgmises etapis voolas koomakrambis looma veri juba plekkrenni ning loom ise järgmise tööliseni, kes… ah aitab kah.

Neiu vaatas laste pookimist kaks korda. Alguses keskendunud ja tõsise huviga ja siis kohe teist korda otsa. Kolmandal korral oli tema suunurka ilmunud juba väike muie ning siis tea teataski, et “see on hoopis midagi muud”

Mis see siis on?

Küsisin hämmeldusega, sest ootasin tulevaselt emalt ausaltöelda veidike naiselikku empaatiat. Neid lapsi ju ei tapeta – vastas ta…

Tõepoolest – vastasin mina. Tõepoolest.

Neid lapsi ju ei tapeta – kerkis ja langes mu pea ja südame vahel tühi tunne nagu töötav kolb sisepõlemismootoris. Need lapsed saavad peale seda füüsilist ja vaimset traumat onudelt kingituse. Mõni kommi, teine “hott-doogi”. Imest puudutatud õnnelikemad koguni uusima õunatelefoni.

Esitasin järgmise küsimuse.

Kas mu tuttav oleks valmis seisma kätest kinni inimketis, protesteerimaks selle vastu, mida me nägime tapamaja videos. Selle vastu, kuidas lihatööstuse müriseval konveieril elusatest loomadest ja lindudest vähem kui veerand tunniga eelküpsetatud ja pakendatud pihvid tehakse?

Vaikus. Mõttepaus.

Ma tean, ütles ta siis – järgmiseks küsid sa seda, kas ma protesteeriks inimketis ka vakstineerimise vastu?

Need on kaks täiesti eri asja, tõttas ta mind mu küsimusele vastamata, teemas valgustama. Mina selles vaktsiinivastaste inimketis ei seisaks – see on vastutustundetu ja pealegi labaselt kaaperdatud kunagine ajaloo suursündmus. Naisterahvaste vanust pole džentelmenlik uurida, aga umbes sinna kunagise Balti ketiga samasse aastasse noore daami ilmaletulek mahub.

Kas sulle tundub, küsisin ma siis – on laste vägisi süstimine ning neile pikaajalise vaimse trauma tekitamine OK?

See ununeb, vastas ta. Mina kartsin ka lapsena süstimist nagu kõik lapsed. Täpsustasin oma küsimust.

Kas laste vägisi pookimine farmaäri globaalse ettevõtmise järgmise sammuna ning nende traumeerimine sellisel moel on aktsepteeritav?

See on karjaimmuunsuse tagamiseks möödapääsmatu, oli vastus

Olgu. Viimane küsimus

Kas loomade tööstuslik aretus, kasvatus ja töötelmine ilma igasuguse empaatia ja austuseta elavasse on sinu jaoks sellisel traumeerival moel aktepteeritav?

Jah. Inimene ei tohiks ühtegi elusolendisse selliselt suhtuda, oli vastus.

Jätsin lõppu oma arvamuse ütlemata.

Mõtlesin lihtsalt omaette, et kui iga laps saab süstlatorke eest käsivarde tasuta burgeri, ongi see võikalt tapetud notsu elutöö tehtud.

Featured

ABSURD

Tunne mis kahe mehe vahel tekkida võivatest üks ilgeimaid on see, kui kummalgi tekib lootus et ühine vaenlane teise hävitaks. Tõde mis kõikidest võimalikest üks jälgimaid on see, et seesama vaenlane tuleb enne seda ühiselt luua. Niisiis ei ole sel vihaga vähimatki pistmist, sest viha on vaid kattevari. Meenuta – millest algas üleilmne ühiskonna lõhestamine… See oli ühtäkki tekkinud vajadus, asuda kõik KOOS võitlema viha, vihkamise ning vihkajate vastu. Aina enam koondus headus millekski ühendavaks ja õilsaks ning sellest sai ühtäkki absoluutselt igas olukorras silmapilkselt ÕIGUS. Olles saavutanud õiguse, võidelda kõigi olemasolevate vahenditega viha vastu, tekkis ootuspäraselt USK, et meie käes on JÕUD. Sellest haaratuna ning headuse eest võitlema asudes, tundsid paljud, et KOOS on meil ÕIGUS ning kuna paljudel on see USK, siis ongi meie käes kogu JÕUD. Nüüd jäi üle vaid viimane – võtta VÕIM. Juht upitati õlgadele ja kanti hõisete saatel läbi rahvarohke linnatänava tema uude koju. Juht oli HEA, aga temast kaugemal olevad käsutäitjad hakkasid andma veel kaugemal olevatele käsutäitjatele käske, mis tundusid inimestele valed. Tekkis VIHA. Kui juht sellest kuulis, käskis ta vihaga VÕIDELDA ning omakasupüüdlikud kaabakad kasutasid seda koheselt ära oma HUVIDES. Nad hakkasid sageli lihtsalt lustist, hävitama omi vaenlasi, kellel polnud eelpool kirjeldatud vihaga vahel mingitki pistmist. Nii suudeti väga lühikese ajaga tekitada üleüldine HIRM, et juht võib anda korraldusi, mis viivad kataklüsmini. Seega on vaja kõrvaldada halb JUHT et lõpeks SÕDA, mis ei loonudki teab kui suuri ainelisi purustusi, küll aga laastas inimeste hinges.

Kuulsin avaldatavat imestust, et ükski Eesti partei pole käinud Kadriorus ega teinud sealolijaile ettepanekut jätkamiseks uuel viisaastakul. Täiesti loogiline ju. Ainus mida selle lossiuksele tehtava koputusega saavutada, on tõsine oht, saada tagasilöök KOV 2021 sügisestel valimistel. Et kuidasmoodi, kui president määratakse ametisse juba augustis? Aga vot nii? Nii loll ei ole ükski, et ta koputab vastu kasetüve ja püüab ümberolijatele seletada, et tegu on kuusega. Kadriorus nagu Stenbockis toimuv, käib juba kolm viisaastakut hoopis teisi koridore pidi ning ainus millesse rahvas kaasata on pull nimega kohalikud valimised. Sellega lihtsalt on võimalik luua kujutlus, et RAHVAS valib – kuna piltidel ja plakatitel on kohalikud näod.

Seda on katsetatud Aafrikas. Eri riikides eri mooduseid proovides.

Küsid, kes need NEMAD on, kellest aina kõikjal räägitakse. Ütle siis need nimed jne. Siin ongi KONKS – alla neelamiseks. Nimeta või üksnes eesnime viimane täht ning sa oled VIHKAJA. Tahad pahandusi? Ei taha? Ära siis näita kellegi peale näpuga. Oleme lihtsalt KOOS, sest meil on ÕIGUS ning me USUME, et see on JÕUD mille me anname VÕIMULE, mida korraldab HEA juht. Tema juhib VÕITLUST kõige halvaga, mida põhjustavad allumatud kes külvavad vaenu kuna on lollid. Lollidega saab ainult väga konkreetselt ja printsipiaalselt hakkama. Las nad tunnevad lihtsalt kõikjal, mis on HIRM. Hirmugi on erinevat. Mõni kardab pelgalt mõnitamist ning on parema meelega kuss. Mõni teine saab aga staažika õukonnatimuka käe läbi hukka ning pärast loeme vaid lakoonilist politseiraportit, et surnukehal polnud väliseid vägivalla tundemärke. Enne kui hüüatad – absurd, meenuta, mitut traagiliselt lõppenud trepist kukkumist sa lähiajaloost tead…Pätsu ajal muuseas oli palju uppumisi.

Kui väiksed poisid olime, naersime isekeskis, et absurd on tagurpidi družba…

30 aastat iseseisvust. Nii kauaks seda oligi.

Featured

KAPLINSKI

Kui pööbel häälitseb, kuuldub mistahes keel nagu pargipingi kõrvale murule visatud pizzakarp, milles noorte näritud kuiva taigna servad, nagu maadleja peast lõigatud kõrvad, kurvalt konutavad. Küsimusele “kuidas palun” kui nende jutust midagi aru ei saa, ei parane mitte diktsioon, vaid keeratakse läminale volüümi juurde. Mitte et ma ei saa aru, vaid ma ei kuule hästi, arvab ta.

Kaplinski tähendab kaplinnlast. Lõuna – Aafrika alumise otsa sadamalinna elanikku. Meessoost! Neegrinaine, kes Kaplinnas (Capetown) elab, peaks kutsuma Kaplinskajaks. Stalin tähendab Tallinnast, kui sa mõistad kuhu ma selle jutuga suundun. Tšugasvilist ei saanud Stalin muidugi väikese Eesti linna auks, vaid ikka terasmehe aurasse tõstetuna.

Nõnda keeltega mängida ja kõikvõimalikke tähendusi ja seoseid luua ei ole keelatud. Loodan et Jaan Kaplinski kellele keel oli kallis, ei võtaks seda sarjata, pigem vastupidi. Mäng keelega, sõnadega, lausetega, tähendustega ja nii edasi, on ju ilmselgelt tunnistus huvist, austusest ja kirest keele vastu. Sõnade tähenduse ja tuletuste vastu ning nõnda edasi. Kaplinski rääkis ju enamasti vaat et sosinal. Vaikselt ja malbelt ning alati väga ilusat keelt ja arukat juttu. Teda on hea kuulata. Täna ja edaspidigi, sest tema hääl on alles ja salvestatud koos tema mõtetega ning teda hiirvaikselt kuulajate hingamisega. Järgmine Eesti mees, kes surnuna Eesti suurmeheks sai, sest selline on me rahvuslik jonn, mille üle uhked oleme. Me oleme surnute suurimad sõbrad ja lahkunute lähimad teekaaslased. Meile meeldib me lein ja see kuidas sõnadega surnukehi peseme. Riimidega riietame ning palvemulina saatel puusärki paneme, et me kaeblemist kaugele kuuldaks ja nähtaks. Boliivias näiteks elab suguharu, kes kord aastas oma lähedaste hauad lahti kaevavad, kirstud maapeale toovad ning surnukehad välja tõstavad. Tehakse koos pilti. Suitsumeestele topitakse sigar suhu ja pannakse tuli otsa. Tantsulembestega tehakse aga poognaid nagu tüdrukutirtsud nukkudega. Kõigil on väga lõbus. Seda tehakse traditsiooni pärast. Traditsioon kestab. Sünnivad uued lapsed ja surevad uued vanainimesed. Need on nende põlvkondade vahelised kohtumised. Pärast pannakse kõik armastuse ja austusega omale kohale tagasi…

Panid tähele? Ütlesin armastuse ja austusega…

Kuulsin kunagi üht lugu. Mõni aasta hiljem üht teist lugu ning neist kahest saigi kokku lugu, mida nüüd sinuga jagan.

Sa võid olla isegi meie Kerstist kangem ateist, ent Jeesusest oled sa kuulnud ometigi. Eksju?! Seda lugugi ilmselt oled sa kuulnud? Lugu neitsist nimega Maarja, kes peaingli käigust käimapeale jäi ning lõpuks ristirahva õnnistegija Naatsareti linnas ilmale tõi. See esimene lugu räägib sellest, et Joosep – see puusepp, oli Maarjast aastate poolest nii palju vanem, et vabalt neitsile isa eest võinuks olla. Seega tänapäevaselt öeldes, oligi tõenäolisem, et lapsuke pühast vaimust, mitte eaka tisleri seemnest võinuks sündida. See aeg ja see koht ja see rahvas ja need kombed olid aga toona niisugused, et kõigi normide kohaselt olnuks Maarja koos oma lapsukesega jälestuse ja põlguse osalised. Hea kui hing alles. Nii tunnistas suure südamega puusepp Joosep, et Maarja on tema naine ning lahkus ilmse tagakiusu ja halvakspanu eest koos noore lapseootel Maarjaga. See Joosepi otsus ning selline tegu on ei rohkem ega vähem, kui suure armastuse ja eneseohverduse veenev olemus. Seepärast ongi Joosep katoliiklikes Ladina-Ameerika maades Juan, enamlevinud poisslapse nimi. Maarja aga Maria pea kogu maailmas. Siin lõpeb ka see teine kuuldud lugu. Lugu, mis räägib igiammusest legendist, kust sai oma nime Marijuana. Maria e Juan. Lõuna-Ameerikas on tänagi sajad pühakojad, kuhu tullakse kokku, et kuulata gosplit ja popsida piipu. Neis linnakestes ja külades on üks väga huvitav fenomeen – seal puuduvad vägivaldsed röövid ja surmajuhtumid, millega oleme harjunud seda piirkonda ette kujutama. Neis külades ei ela Danny Treyo lõusta ja suure sakilise teraga noaga vehkivad nahkvestidesse tätoveeritud narkokaabakad. Preester jagab Mariat ja Juan-i ning kuulutab rahusõnumit, mida koos armulauaga saavad kõik. Linnastumises mu sõber on võluvõti korra käest minekuks. Linnades oleme me anonüümsed ning autud. Hingelt kordades üksikumad kui ihuüksi looduses olles. Mulle meeldib muinasjutt kuldkalakesest. Mitte selle pärast, et hea saab oma tahtmise ning loll karistuse. Hoopis selle pärast, et headus seisneb taipamises lubada kala sinna tagasi, kus ja kellega ta end hästi tunneb. Tasust mõtleb üksnes saamahimur, kes ei suuda ette kujutada, kui väekas oleks need kolm soovi kulutada selleks, et paluda rääkida lugusid sellest maailmast, kus kuldkalake elab ning kuhu iial ei satuta. Kallis inimene ja ilus hing Jaan Kaplinski on meie Juan Kaplinnast…mees, kellel on LUGU. Aitäh Sulle

Featured

PÄIKSEKUIVATATUD SÕPRUS

Kui söögitoa laual vaasis on astrid, on ta kohal. Ta tuleb just täpselt selle tempoga, nagu neljarealise sõidutee laiuse eedriga kombain, lõikab laiu siile kuldse odra päikesest pleekinud lakka. Järele jääb nudi oras, nagu nekruti peanupp. Kuldses augustivalguses, iga ööga mustemaks muutuval mullal. Mustemaks muutuvad öödki ning tulede süütamine hakkab taas olema osaks õhtustest argirituaalidest. Veel on see aeg, kui hommikuti ärgates on valge, ent magama minnakse juba tiputäpilise tähisöö takseeriva pilgu all. Sügis on väga majesteetlik aeg. Üks minu lemmik, kohe peale kevadet ja suve ning omajagu eespool talvest. Sügise majesteetlikkus seisneb tema liigutuste tempos. Väärikas tempos, kuidas ta ilmub ning aeglaselt seltskonnas sisse seab. Tal on rikkust ja vara ning rahulolu teeb ta suvest parkunud põsed ruugelt pakatavaks. Sügisel ei ole mingit stilisti ega stiilinõustajat nagu noorel kevadel või küpsel suvel. Ammugi sellist, nagu seda on talvel, kelle meelest üksnes armanilik hallidega varieerimine stiilitundest arusaamist näitab. Sügis on enesekindel ja edev, nagu neli korda abielus olnud ja kaks korda keskea kriisist sujuvalt säästudega välja hiilinud nimekas advokaat. Ta kannab türkiissiniseid mokassiine vahtrakarva teksadega mille alla peidavad end üliuudishimulikud arbuusivärvi sokid. Ta sarapuupähkli värvi päevitunud käevarred vaatavad välja sidrunkollase triiksärgi varrukatest. Tema – mine tea äkki õhtul on jahe, sõnumit kannab ta hooletult õlgadele heidetud mereroheline blusoon. Tal on peas tsüaniidvalge soni ning silmi varjavad ka loojuva päikse valguses kõige viimase moe miaked. Niisugune mees on sügis.

Miks ma temast õieti räägin?

Ah jaa. Päiksekuivatatud sõpruse tõttu

Öeldakse, et tomat kaotab teda kuivatades peaaegu kakssada protsenti oma eluskaalust. Näitena vastupidisest – õlivärv, lõuendil mitte midagi. Usun, et see võrdlus on paljuütlev, sest asi pole imemise võimes nagu võiks esmase hooga oletada.

Kuhu kõik mida välja imetakse lõpuks kaob? Kuhugi tagasi? Kuhu sel juhul? Millessegi arvatavasti. Niisiis millesse? Kõik on õrnalt õhuline, nagu rannaliival ämblikuvõrguna hõljuv adru, mis oli kord ligemärg ollus maa ja vee piiril. Kõiges elusas on mahl sees. Ütleme selle kohta mahlane ja naudime. Kõike, milles mahla pole nimetame õhuliseks ja naudime õrna krõbekuivust. Midagi mahlasemaks muuta on pealtnäha hõlpsam kui õhuliseks muutmine. Kuivatamine on kunst, säilitamaks niipalju kui on võimalik. Nii maitset, värvi kui lõhna. On sügavat kummardust väärt, et inimene teiste loomade eeskujul oskab oma toiduvarusid ka ise luua. Mitte igaüks. Paljud aga siiski. See on imeilus sõprus iseenesega. Sisse tehtud armastus, mida me esiemad kutsusid sakstelt laenatud sõnaga – vekkimine. Mul ei ole ainsatki tuttavat, kes võiks uhkustada Matisse’i või Modiglianiga magamistoa seinal. Aga neil on sahvri riiulitel midagi niisama väärtuslikku. Marimneeritud männiriisikatest mädarõikani ning murakamoosist maasikaketšupini. Paaril pöörasel, kes veel põllumehed, on aidad uudsevilja täis ning hool, millega nad seda kämblaga segavad on võrreldav taevaisa tehtud paiga mõne trööstiotsija pealael.

Me elame nii ilusas hetkes ning see ei ole tegelikult millegi poolest teistsugune kõigist olnud ja veel tulevatest saagikoristuse ja vekkimise hooaegadest. Ütleme, et nii hea on minna talvel ja võtta oma tehtud seda või teist, mis uhkelt sahvririiulitel reas. Me peame väga olulisteks neid, kellele külla minnes võtame kaasa purgi või pudeliga oma enda tehtud ande, sest neisse on pandud nii palju rohkem kui lihtsalt üks asi purgis.

Vahel ma tunnen, et tahaksin astuda ette ja öelda – sõbrad, ärge mölisege. Jätke juba ükskord rahule ja lõpetage ära.

Seda siis, kui kõik käed õieli ümberringi takka õhutavad ja vaimustuseõhinas kiljuvad ning kellelegi takka kiidavad, kes maaslamajat madjakaga peksab. Maaslamajaks on mitte milleski süüdi olev ja samas nõiaks kuulutatud suhkur. Kõik magusained, magustajad, suhkruasendajad, glükoosid ja igasugu muu mudru vaatab seda muiates pealt ning on tänulikud, et inimene on nii kuradima loll, et ei tahaks isegi laua jalga solvata, kui peaks olema tung kellegagi võrrelda. Suhkur on saanud omale nimeks “Valge surm” ning temast lõpuni loobumine on tõstetud pea pühakuks pühitsemisega võrdseks. Aga küsi peedilt – las ta räägib sulle suhkrust. Las ta jutustab sulle, mida tema suhkrust arvab, teab ja öelda söandab. Kutsu kartul punti ja palu, et ta valgustaks natuke tärkliste teemat. Las nemad kahekesi näiteks – peet ja kartul, teevad sulle väikese ülevaate sellest, mida ja kuidas on arukas taimemaailm mõelnud. Kuna sa ei viitsi isegi teise inimese lauset lõpuni kuulata, kogu jutust rääkimata, siis ilmselgelt ei ole sa proovinudki kuulata muid me planeedi eluvorme ega nende sõnumeid.

Olin oma armsal ristitütrel külas. Sõime õhtusöögiks aiamaa saadustest valmistatud toitu. Peeti, kapsast, sibulat, sellerit, salatit. Itaalia oliive. Kreeka fetajuustu. Käsitsi korjatud maitsetaimede ja hea rafineerimata õliga seotud roogasid. Mu silme ees keerlesid ringis tantsida kõik kohalolijad. Siitsamast mõisa puhtalt põllumaalt lauale toodu ning eri ilmanurkadest sellele pidusöömaajale saabunud. Alati erootiliselt nagu Emmanuelle oma “erri” põristav prantslanna Burgundiast, purpurpunases pikas kleidis. Graatsiliselt elegantse hoiakuga koketeeriv Grappa. Merereisist välja puhanud ja heas peotujus särtsakas sitsiillane. Külaline, kes ütleb alles õhtu lõpus maksimaalselt kaks sõna, aga tema sõnad on iga kord unustamatud. Seda loetelu peolistest võiks pikalt jätkata, sest õieti on see kõik üks alguse ja lõputa pidu, milles on hing. Meil inimestel selle piduliku söömaaja seltskonnas, oli igasugu jututeemasid. Peolistel kes laua katsid, neilsamadel aed- , köögi- ja ülejäänud Jumala viljadel, hoopis omad jutud. Nii küsis küüslauk nagu muuseas oliivilt, muu jutu vahele, et millal see arvab jõudvat kätte aeg, kui inimesest saab lõplikult masin, kes sööb vaakumisse pakendatud sitta, millel on teaduslikult tõestatud toiteväärtus ning tervislikud omadused. Teritasin kõrva ja kuulsin oliivi naerda turtsudes ütlemas, et siis kui kästakse. Peet naeris nii, et tõmbas köömne kurku. Viinamarjad suurel liual kihistasid terve õhtu naerda. Nemad peavad endid uuteks vallutajateks. Kui taas kõrva teritasin, sain aru miks. Viinapuude vallutusretkele on läbi ajaloo alati eelnenud elupuu eelsalkade sööstvallutused, seletasid nad läbisegi. Te saete maha pihlakad ja istutate oma onnide ümber elupuuhekke – nii on imbetsillid teinud läbi kõigi põlvede ja kõikidel maadel. Elupuud loovad parima pinnase viinapuude pealetungiks ning sealt algabki lõppmängu järgmine vaatus. Väga lihtsal põhjusel – viinapuu lammutab kõik inimese rajatu aeglaselt ühtlase intensiivsusega. Väsisin ja läksin ära magama.

Featured

PANE ÕLG ALLA

Üks ammune lugu räägib kunstnik Edgar Walterist nii:

Populaarselt raamatuillustraatorilt telliti juba teab mitmes töö. Ta oli lihtsalt nii hea, et pole palju oletada, kui palju Edgar Walteril tööd oli. Ma ei hakka varjamagi, et Edgar Walter on minu jaoks tippude tipp, sealt allapoole on mõned väga head joonistajad. Neist veel allapoole mitmed head joonistajad nagu näiteks Walt Disney jne. Niisiis üks paljudest töö, mis oli meitsri jaoks tehtud. Terve raamatu jagu väga häid joonistusi.

Tulnud kirjastusest üks tädi piltidele järgi. Selgitusena siis kõigile, kes praegu vaktsineerimisele õla alla panevad, et see oli aeg, kui andekas kunstnik pani õla alla lastele mõeldud liiklusõpikule “Mina ja tänav”. Pealkiri kõlab küll nagu noore libu päevikul, aga tegelikult oli see miilitsamajor Harri Taidre asjalik ja arusaadavate sõnumitega raamat sellest, kuidas jääda liikluses ellu ja terveks. Nii palju oli sel ajal vähem masianid ja nii palju rohkem liikusid lapsed õues, et sedalaadi õpik oli algklassides kohustuslik lugemine. Täna nagu me teame, võivad lapsed liikluseeskirjadest suurt aimamata, kimada tõuksidega nii kõnni- kui sõiduteel, peaasi et maskiga. Okei, tagasi Edgar Walteri juurde. Kirjastusest joonistustele järgi tulnud proua lappas pataka läbi, kiitis töö heaks ning laksas siis litaki laubale, sest meenus, et raamatu illustratsioonid olid küll olemas, aga raamatu kaanepilti polnud taibanud keegi meistrilt tellida.

Kes kunstitegemisega kokku puutunud, teavad omast käest, et töötsüklite aegu, kui käsi on juba niiöelda “soe” – pole see teab mis probleem. Edgar Walteri jaoks polnud joonistamine kunagi probleem. Tõsi, eks iga suur meister oska millegi taha midagi peita, mida teised iial otsidagi ei oska, aga las see jääb. Nii popsiski ta põsetäie piibutossu ning istus oma töölaua taha. Joonistas üks kaks kolm pildi valmis ja asi oli lahendatud.

Oi, suur tänu, olla kirjastuse mimsel oianud, kuid Edgar Walter olla öelnud, et seegi joonistus tuleb siiski nii nagu iga tellimus, kinni maksta. No mis ta teeb? Küsinud daam varjamatu irooniaga, nagu täna küsib eraülikoolis turundusmagistriks saanud tippspetsialist debiilikust lamemaalaselt, kui see ampullides ujuva vakstiini koostises kõhelda julgeb. Niisama palju, nagu kõik teised pildid siin kaante vahel, vastas Walter. Taevake, kõksatas maadam rabeda rahulolematusega hääles ning sedastas, et näinud kui kiiresti see asi käib, oleks pidanud algusest peale hoopis teises töötasus kokku leppima. Viuhh ja valmis. Mis nii viga rikkaks saada…ja midagi mögises ta veel sinna otsa.

Jah. Seda küll, et viuhh ja valmis, aga selleks et asjad niimoodi sünniks, on vaja ropult harjutada ning tööd teha, ütles Walter. Ma olen kümeid aastaid vaat et päevast päeva joonistanud ning ainult tänu sellele suudangi ma täna selle raamatu kaanepidli teie jaoks ebaloomulikult lihtsalt ning vaevata, valmis joonistada.

Ma ei tea, kuidas see kusagilt kuuldud lookene tookord lõpplahenes. Mäletan väga hästi seda raamatut lapsepõlvest ning ka seda kaanepilti silme ees. Minu jaoks on oluline selle ammu kuuldud loo õpetuse iva…

Ära mitte kunagi luba lolli oma tööd vaatama

Loll ei oska seda mida sina suudad, sest loll pole seda kunagi oluliseks pidanud, millega veidigi vaeva tuleb näha et meistriks saada. Loll on meister vaeva nägemises. Lollile makstakse selle eest, et ta näev vaeva. Muretseb ja pingutab. Vahel on sel mingi tulemus, enamasti mitte midagi, aga lollil on ikkagi õigus. Alati.

Kohtasin mediteerides ühte vana vaimu. Tema eluaeg langes sadade aastate taha. Küsisin, mida sel ajal inimesed vabal päeval tegid…

Igasugu asju oli, vastas tema

Too mõni näide, palusin heasoovlikult

Näide, … näide… no mis näite ma toon? Olgu, teatas ta siis. Koperniku kristallsfääridest oled kuulnud?

Midagi hägusalt olen, aga see on üsna tume maa minu jaoks. Siiralt. Vastasin talle.

Aga kui öeldakse – pane õlg alla – sellele samale Koperniku kristallsfääride teooriale? Tee inimestele selgeks, kui hea ja vajalik see on, sest sellest ei sõltu rohkem ega vähem kui hoomamatult palju, et mitte öelda – peaaegu kõik? Sa ju usud teadust…?

Jäin mõtlema

Mis peab olema see põhjus, et ma väidaksin end avalikult ja enesekindlalt uskuvat teadust ning hüüdma, et panen sellele, millest ma suurt sittagi ei tea, õla alla?

Mingi kambamentaliteet see ju ei ole? Onju?

On’s tegu puhtalt ajastu moega ja enesekeskse ühtekuuluvustundega manipuleerimisega? Ma ei tea. Päris tõsiselt ei tea. Lihtsalt vägisi keerleb peas terve hulk küsimusi, mis hoiavad ärkvel. Kui ma usaldan Koperniku kristallsfääri teooriat, siis mida see annab? Mida see usaldamine mulle annab? Ei muud, kui võimaluse, sellele mõtlemine lõpetada ning öelda – sellega on selge, mingem eluga edasi. Kuhu? Järgmise teema juurde, millega oma pead mitte vaevata ning öelda – mina usaldan teadust. Veelgi enam – panen õla alla. Nii saab elu edasi minna.

Vabandust, kas ma saan õigesti aru, et elu edasi minekuks on vaja panna mõtlemise lõpetamisele õlg alla ja öelda lihtsalt, et ma usaldan teadust. Vaadates seda Edgar Waltri loo seisukohast, ongi nii. Inimene vaagib ja murrab pead ning saavutab siis pikkade aastatega sellise vilumuse, et kõikidele järgmistele probleemidele lahenduste leidmiseks, piisab pelgast sõrmenipsust.

Lihtsalt üks küsimus jääb mu huulile…

Millal te selle omandasite? Ma mõtlen veendumuse ja usalduse. Minu paljudel tuttavatel ei ole õnnestunud nii kiiresti selle põhjapaneva veendumuseni jõuda. Äkki selle pärast, et nad ei loe neid õigeid teadusuudiseid?

Aga mis oleks saanud, kui kellegi globaalse plaani kohaselt maailm ära päästa, peaks kõik inimesed tegema näiteks kükke? Sisened bussi, teed kõigepealt kaks kükki. Astud sisse kauplusse, teed kõige pealt kükid ära. Edasi järjest ja järjest uued avalikud kohad, kuni kükitamisest saab täiesti enesestmõistetav elu osa. Alguses on lapsed kükkide tegemisest vabaststud, aga siis ei saa ka nemad lasteaeda ega kooli muidu kui kükid tehtud. Riikide valitsused kulutavad kolossaalseid summasid, et jagada spordikellasid mida kolmest suuremast kontsernist on plaan tellida nii palju kui on maailmas inimesi. Kellad loevad alguses su kohustuslikke kükke, et saaksid tööle või puhkusele, hiljem iga su kükki, et üldse nina kodust välja võiksid pista. Kui sulle üldse jääb su kodu alles, sest need kes sotsiaalmeedias igal hommikul oma ära tehtud kükkidest ei teavita, satuvad esmalt põlu- siis põlguse ja lõpuks põranda alla. Usaldan teadust – teen iga päev sada kükki! Tõesta, et see on kahjulik…

Featured

TEADUSNÕUKOGUDELIIT

Vaatasin eile öösel Saaremaa rannas loojangut. Midagi, mille sarnaseid ootuste poolest on olnud mu elus ennegi. Küll ja küll on tuntud seda pimedamaks minemise tunnet, kui päike näib kukkuvat merre niisuguse hooga, et ootad seda tekkivat hiigellainet, mis tekkima peab, nagu midagi iseenesest mõistetavat.

Eile õhtul ütlesin, et ma enam ei kirjuta neid oma mõtteid siia jutuplokki. Mõtteid, mis tõukuvad rohujuuretasandilt ning püüavad püsida Maarjamaa maakamaral nagu asfaldil purunenud kraadiklaasi elavhõbeda tilgad.

Jätan su rahule

Lõpetan su pärast muretsemise ja hinge vaevamise

Keegi ei page kellegi eest. Vastupidi. Ma otsustasin kirjutada üles need read, mida sund on jagada ning milleta vaatenurk toimuvale saab kraade juurde. Maailma asjadest. Suurtest asjadest mis ümberringi toimub.

___________________________________________

5.august 2021

___________________________________________

Sinu kõrval istub alati keegi, kes tunneb tungi omada võimu. Isegi siis kui oled rinnaga toitev ema, on sinu tissi otsas maailmaga tutvust tegev beebi sel hetkel sinust üle ja kontrollib kogu mängu. Loob süsteemi ning sinu uued harjumused, tavad ja elukorralduse.

Kui sinu kõrval istub sinu parim sõber, siis tea, et see saladus, mis on sinu jaoks kõige suurem ja sügavam, on seda üksnes sinu jaoks. Sinu soov seda sügavamaks teha, on see välja öelda kellelelgi, kes sinu (p)ettekujutluses on keegi, sinust veel sügavam. Truu kaev – hingesugulane ja see muu, tead küll. Sa annad talle aga teada mitte oma saladuse, vaid killu oma energiast. Tüki oma jõust. Viilu oma võimust. See ongi sõprus ja usaldus, kuni see kild, see tükk ja see viil on kandikul teie ees laual, mille taga omi saladusi jagate.

Tea, et hetkel, kui ta tunneb ennast jõuetuna, vaatab ta oma loungebox-i ning otsib sealt esimese võimunälja kustutamiseks just seda sinu saladust. Sest see annab talle lootuse kaotatud võimutunde tagasisaamiseks selle läbi, et ta mistahes seltskonnas saab teatada – mul on informatsioon. Jah, nii on, informatsioon on igasuguse võimu keemiline koostis ning füüsikaline suurus. Selle pärast luuratakse. Selle pärast piinatakse. Selle pärast surrakse.

Hoia oma hingelindu, et ta ei nokiks teiste sitta

Sul ei ole vaja mitte ühtegi saladust. Saladust, millest tulenevalt oled santažeeritav ükskõik kelle poolt. Saladus on sinu hirmu võrrandis alati otsustav suurus. Sa vajad saladust, et panna proovile oma julgus. Julgus elada selle saladusega, või avaldada see kellelegi ja eldada sealtpeale hirmus, et keegi sinu saladuse välja lobiseb. Võid võtta mürki – ta teeb seda. Sinu saladus muutub sel hetkel, kui sa ta kellelegi usaldad, sinu hirmuks ja tema võimuks. Ei, ta ei suuna seda sinu vastu. Vähemasti mitte iga kord. Ta kasutab seda delikaatselt ja seal, kus sinu saladusel ja hirmul pole õieti kummagi olemuslikku ja äratuntavat välimust. See on saanud kellegi teise võimuatribuudiks – infoks, mida ta teab.

See ongi põhjus, miks meile iial tõtt ei räägita. Põhjus, miks paljud loobuvad meediat ja meedia kaudu valitsuste sünumeid uskumast. Sest vägi ja jõud on informatsioonis, mitte selles, mida kõik niigi teavad. Manipulatsioonis, mille kaudu on loodud tõereligioon, kus prohvetite rolli etendavad palgatud valetajad. Need, kes justkui midagi teistest rohkem teavad, sest neile on kättesaadav informatsioon, mida teistele jagada. Seejuures ei ole tegemist informatsiooni ega isegi mitte propagandada, vaid lihtsalt häma ja mögaga, kuna valulik vajadus võimu säilitamiseks, ongi viinud valeprohvetiteni läbi kogu inimkonna ajaloo, keda esmalt tõstetakse ja siis kõrgelt puruks kukkuda lastakse.

Ma astusin parteisse

Ütleb inimene, kes lubab selles lauses, nagu akvaariumis, ringi ujuda ja uimi liigutada nii tegelikkusel kui lausvalel. Ta ei ütle, et mul on nüüd parem väljavaade töökoha saamiseks või säilitamiseks. Edenemiseks karjääriredelil ega sissetuleku arvutustabelis. Ta ütleb – ma astusin parteisse ja kui keegi küsib – miks? On vastuseks irrelevantne ila mingist maailmavaatest, väljakutsetest ning soovist anda, panustada ja aidata. Seda kõikjal maailmas, mitte üksnes meil.

Parteisse astumine on nagu peldikusse minek. Sa lähed sinna häda pärast ning püüad sealt peale hädast vabanemist majesteetlikult kiiresti pääseda. Puhta perse ja pestud kätega. Niisiis on neil, kes kauaks istuma jäävad, mingi häda veel. Neile meeldib kaua kemmergus olla, sest see loob teatud pääsemise tundele liskas ka selle, et vähemalt midagi hullemat ei saa siin olles minuga kindlasti juhtuda. Mistap võib kõhkelmata öelda, et poliitiku staaž ei näita mitte tema pühendumist ja professionaalsust, vaid vajadust olla oma hädadega peldikule ehk parteile turvaliselt lähedal. Talle meeldib see teadmine, et saab alati soolika tühjaks pudistada ning seepi ja paberit kokku hoidmata oma olemisele uut kvaliteti luua. Ta naudib seda. Ja võim, mis tal on, ei peitu tuumanupu all ega ülemuslikkuses endast alandlikemate üle, vaid informatsioonis mida ta omab. Informatsioon mida ta omab, on aga teadmised, mida ta ammutab neilt samadelt alandlikelt alamatelt. Niisiis sisuliselt ei seisne poliitiline võim milleski vähemas ega rohkemas kui selles, et sulle pugevad poliitbüroo puupead, toovad sinuni info, mis kildudest kokku on suurem kui iga üksik kild. On’s sellel infokildude hunnikul ka tegelik väärtus või miski, mis loob reaalse võimu? Paraku mitte, seepärast ongi vaja valet ning võimule omast väljundit justkui omataks mingit informatsiooni.

Kõik see kukub paratamatult kohe kokku

_______________________________

Aafrikas seisavad lapsed süstlasabas, sest vaktsiinidoosiga koos, antakse pakk vahvlite ja šokolaadibatooniga. Seisavd mitu ringi, et väikevennale kes veel koolis ei käi, tahetakse ka süüa viia. Näljast – globaalsest näljahädast saab sellel kümnendil piits, võitlusest näljaga saab präänik. Täna Aafrikas, homme Aasias, edasi üle maailma – igal pool.

Nii, nagu Eurovisiooni lauluvõistlusel ei ole suurt pistmist ei muusika ega euroopaga, … olgu, las jääda sulle endale nuputada

Featured

DIANA

Julgen rahulikult käe Piibliraamatule panna ja kinnitada, et pole süüdi Diana Spenceri traagilises surmas. Mis selle imetlusväärse naise traagilise huku põhjused ka polnud, oli 31.augustil Pariisi öises tunnelis toimunud avarii, üksnes kogu selle loo üks akordidest.

Julgen käsi südamel vanduda sedagi, et pole kunagi, mitte ühessegi õnnetuskohta, kus kellegagi midagi juhtunud, viinud ei küünlaid, lilli ega mänguasju. Pole iial mõistnud neid inimesi, kes sel moel, maksimaalselt avalikult ja tähelepanu soovides, leinavad või oma lohutamatust mängivad. Mäletan uudiskaadreid Londonist, kui Ühendkuningriigi alamad hordidena Buckinghami palee tara taha oma leina tulid demonstreerima. Se oli ühelt poolt nii liigutav ja sügav, et Diana leinast said osa needki, kes temast pea mitte midagi ei teadnud. Teisalt, oli selles lõikelillede kuhjamises, infantiilsetes armastuskirjades ning joonistustes ja kaisuloomade varbade külge aheldamises midagi häirivalt võltsi. Needsamad tröösti otsivad ja murest muserdatud tuhanded unustasid justkui võluvitsa vibutusest, omaenese süü selles õnnetus avariis, milles hukkus tulevase kuninga ema. Neil endil, kes tulid oma küünalde ja kaisukarudega Buckinghami juurde lasubki tegelikult süü. Nemad olidki need, kes toitsid pasa- ja kõmulehti ja neelasid kogu pahna, mida Diana kohta kildhaaval ja uduste paparazzofotodega lätsutada anti.  Seesama pööbel luges januselt kogu seda meediajura ning elas oma sekkumatul moel kaasa igale sõnale ja pildile. Et nende täitumatut “uudisnälga” toita, aeti raisakotkaste poolt Dianat taga ka Pariisi ööpimeduses. Lumpenile mõeldud sopalehe kõmufotode hinnaks sai ajaloo sümpaatsema troonipärija armastatud ema surm. Surm, milles oli süüdlasi rohkem, ent milles peamist rolli mängis just see suure südamega lihtsa kuningriigi alama ebaterve sõltuvus. Mitte kaisuloomade ja küünaldega ei pidanuks nad oma printsessi, kaamerate ees nutta lahistades leinama, vaid jättes ostmata sopalehed. Jättes kuivale ja suretades arrogantse huvipuudusega välja kõmulehed, kuid paraku tahab ta muud. Ta tahab omale uut kangelast, kellest ta irvitus näol uudiseid ja uduseid ujumispükstes pilte ootab. Ta ootab oma järgmise sangari surmagi, et siis jälle märgade silmadega, küünlajupp peos ja mängukaru kaasas, kuhugi üks massihaud kokku kuhjata ja lohutamatult leinata. Ma ei loe tulevase kuninga ega tema perekonna kohta kõmu-uudiseid. Ma ei soovi suplusepilte või poeskäigu fläšše. Ma austan inimest.

Spencerite mõisa pargis on tiik. Selle tiigi keskel on suurte puude ja lopsaka puude aluse taimestikuga väikene saar. Selle lapsepõlvekodu pargitiigi keskele, saare suurte puude alla, ilmakärast ja kõikide pilkude eest rahusse on see teekond lõppenud. See hallist kivist äärmiselt tagasihoidlik hauatähis on kõik. Kõik mida Diana tegelikult soovis. Üksnes pereliikmed on seal ühe korra viibinud ning kellegi teise jalg sinna kunagi ei astu.