ROAD

 

ROAD on mõnus sõna. Eri keeltes, igas oma tähendusega. Siin on tal samuti mitu tähendust. Road – nõnda, nagu inglise keeles tee. Liikumise, reisimise, sattumise, saabumise ja teeloleku tähenduses. Need on lood, mida jagada soovin, et nad oma erilisuses või tavalisuses, edasi saaksid elada. Road mu emakeeles, on toidud. Kuumadest külmade ning soolastest magedateni. Need lood on elamustest, mis saadud roogadest. Just elamusi, ei muud, tahan ma toidust ja toidutegijatest kirjutades jagada. See kõik on kimp minu lugusid. Lood inimestest, reisimisest ja toidust. Armastuse ja kirega.

HAKUNA MATATA

Täna on üks neist hommikutest, kui saan üle pika aja oma ateljees läbi suurte akende hommikut nautida. Juua pärnaõie teed ning helduda palo santo viiruki inspireerivast aroomist.
Peatselt puhub mu näkku lennuki kuivatatud õhu lont ning sealt pääsedes, taas kõrbepäikeses kuumava emiraatide südasuvine õhk.
On minu “hakuna matata” sesoon, ehk rännuaeg, nagu Gailiti Toomas Nipernaadil. Ses mõttes on see rändamine sarnane, et kogun nagu Toomas, emotsioone ja ainest.
Jõudsin eile armsasse Eestisse. Silmapilguks, suudluseks ja särkide pesemiseks, et siis uuesti minna. Olin Tansaanias safaril ja käisin seiklesin Zanzibaril.
Zanzibariga on seotud üks lugu. Sain aastaid tagasi tuttavaks ja kohe peale seda ka heaks sõbraks, ühe mõnusa kamraadiga. See oli selline suvine asutuse suvepäevade “kammajaa” nagu need tavaliselt minema kipuvad. Me temaga ei viitsinud teistega koos, seda soojas suves, siidriumastena sportimist mängida ning ajasime niisama udu suust välja. Saime naerda, nii et silmad sillerdasid peas. Muude juttude vahele, sai sel korral pikitud üks uus mäng, mille nimetasime Zanzibariks. Teadmata isegi miks. Lihtsalt Zanzibar. Mäng seisnes selles, et üks ütles ühe numbri ja teine teise ning kelle number oli suurem, see võitis. See oli nii hoomamatult loll ajaviide, et muutus peaaegu et kohustuslikuks ka hilisematel aastatel. Tere asemel ütles üks alati mingi numbri ning teine käis välja enda oma. Vahel võitis üks, vahel teine. Kas me kunagi sellele kummalisele mängule nime andnud saarele Aafrika idarannikul ka jõuame, polnud me kindel kumbki, kuigi oleme suured musta mandri fännid.
Täna, värskelt peale Zanzibaril viibimist, julgen ma kindlalt öelda, et paremat nime oma süüdimatule ajaviitemängule, poleks olnud toona, kümmekond või rohkemgi aastat tagasi, võimalik välja mõelda. See brutaalselt barbaarne paabel, mis seal ees ootab, üllatas isegi mind, kes ma olen näinud igasugu ilmavigureid ja inimesi. Ütlen kohe etteruttavalt, et igal juhul ja esimese võimaluse tekkides, läheksin ma sinna uuesti. See saar, on nagu prantsuse auto, nii kuradi kole, et see ta hoopis ilusaks teeb. Mõistagi on saare käsitlematu kolklus medali üks ja turistidele müüdav pilt, medali teine pool.
Hakuna matata, ehk kohalik “dont worry be happy” või ka “inshallah” , mida külalistele laia naeratuse saatel öeldakse, selle medali üks ning vaesusest, lootusetusest ja murest räsitud tülpinud vedamikud, kes lihstalt kõikjal persetavad ning mossitades pähkleid krõbistavad, medali teine pool.
Kõik see pani mind mõtlema, kus kohas seal vahel, on see tegelik tegelikkus? Ma olen tänaseks üle tosina korra Aafrikat külastanud ning hakanud seda mannert tingimusteta armastama. Armastama seda tunnet, kui astun lennukist välja ning kuumus lööb näkku. Jumaldama seda tunnet, kui olen Cape Horni tipus ja näen pead kuklasse ajades ainult puhast sinist taevast, ilma lennukite suitsutriipudeta. Sealt edasi ei ole enam mitte kuhugi lennata…
Ma kasutan endistviisi ka sõna neeger, sest olen oma aafrika ekspeditsioonide jooksul õppinud ära terve trobikonna sõnu, mida nemad meie kohta ütlevad. Ma olen teinud iga kord selgeks, lausa uurinud, kas see sõna, millega nemad märgivad valge nahaga inimest, on nii- või naasuguse alatooniga? On nii- ja naasuguseid. On naljahõngulisi, on aupaklikke, on neutraalseid ja on iroonilisi. Ükski neist, enam kui paarikümnest sõnast, mida eri hõimud kasutavad, ei ole kantud vihast, vastikusest või vaenust. Nad lihtsalt ütlevad endi keskel oleva teist värvi nahaga mehe kohta, et see on “valge” nii nagu mina ütlen nendele “neeger”.
Käsi südamel ja Looja ees, julgen ma igaühele otsa vaadata ning vanduda, et ma ei kasuta seda sõna oma üleoleku, viha, vaenu või mistahes emotsiooni väljendamiseks. See, kui mistahes nahavärviga inimene, tunneb ennast halvasti või ebamugavalt, tuleneb hoopis muudest asjadest kui sellest, et auto kohta öeldakse auto, lusika kohta lusikas ning inimese kohta inimene, vajadusel koos määratlusega.
Sõiduauto, luksusauto, sportauto.
Supilusikas, dessertlusikas, puulusikas, hõbelusikas.
Inimene, mees, naine.
Neeger, asiaat, europiid, indiaanlane või mõni nende järglastest.
Kõik on hästi! Hakuna matata…
Olen sageli õrnalt hämmingus, kui mingi sinisukk hakkab seletama või uurima, et miks peab inimesele üldse mingi määratluse andma? Inimene on inimene, ütleb ta ja kõik. Väga õige! On ikka tegelikult ka või? Kui ma veel raadiot kuulasin, jäi mulle alati kriipivalt kõrva, kui mõni järgmine puust prillidega uue põlvkonna noorparteilasest sotsiaalküsimuste ekspert, rääkis hoolivusest ja tähelepanust. Küsides ise oma jutus korduvalt “mida teha vanade inimestega?” Nagu räägiks ladustamata plasttaarast või otstarbeta olmesodist.
Mis vahet on sellel narril nägudetegemise mängul, kes on hea ja kes paha, kui teisel on võimalus alati suurem number öelda kui esimesel pakkujal? Täpselt nagu “zanzibari” mängus… Arvan, et peatselt on käes aeg, kus sõnade “noor” ja “vana” eestikeelne kasutamine saab samuti parketikõlbulikkuse proovikiviks. Ei ma ei utreeri, mõtlen seda täiesti tõsiselt, sest needki pole ju midagi muud, kui hinnangud, aga teisele inimesele hinnangu andmine ei ole õilis ega ilus. Teisisõnu öeldes, on nii musta mandri ja mujal elavate neegrite suhtes ülbust ja üleolekut sajandeid väljendanud kõrgkodanlus ühes harimatu rassistidest pööbliga, viinudki maailma sinna, kus täna värisedes vastutusest vasakule vingerdatakse. Endast lugupidav neeger, asiaat ega europiid ei lase ennast lollitada mingitel sebijatel, kes räägivad kõigi jaoks jaguvast lõputust headusest üksnes seal, kus krabiseb raha.
Minu äsjalõppenud, selle hooaja esimesel aafrika ekspeditsioonil, juhtus lõbus lugu. Tulnud safarilt, pesin end tolmust puhtaks ning plaanisin vahetada enne õhtusööki riideid. Kui avasin oma lahti jäänud lukuga reisikoti, avastasin sealt ühe aafrika mustritega puuvillase lina. Kust see sinna sai ja miks, polnud mul aimugi. Tõstsin selle välja ja panin voodile, sest see ei olnud minu oma. Järgmisel päeval avastasin, et ühed minu lühikesed safaripüksid on jäljetult kadunud… Ei, ma ei mõtle, et keegi need varastas. Samuti ei kaotanud ma neid lihtsalt niisama, ära… neid ei olnud enam ja kusagilt oli tulnud kummaline ida-aafrika mustritega lina. Müstika, mõtlesin ma naerdes, sest ma ei jäänud millestki ilma. Vastupidi – ma sain jälle uue kogemuse ning olen selle eest südamest tänulik. Zanzibar ja Hakuna matata

LIPS LÄBI

Ma ei tunne Londonit. Olen seal linnas mitu korda käinud ja nii päeval kui öösel ringi vaadanud, aga ega ma sellest linnast midagi ei tea. Umbes samasugune on minu teadmine ka Helsingist, Riiast või Peterburist. Ma ei ole “reisisell”, kes torkab nööpnõelu suure maakaardi sisse paikades, kus lennukirattad maad on puudutanud.
Igal oma. Minu jaoks on täpiks maakaardil koht, kus olen ärganud. Hommiku-, lõuna- ja õhtusööki söönud. Neid kohti on kogunenud omajagu, nagu ka aastaid, mis jäävad sünnist tänaseni. Ma ei ole käinud läbi viiendikkugi maailmast ja olen seda meelt, et järgmise kümnendi jooksul oma elus, saan ma palju reisida. Olen sedasi otsustanud.
Ma ei armasta kõrgust, aga jumaldan lendamist. Ma ei armasta inimmasse, aga jumaldan inimlikkust. Ma ei armasta tormamist, aga jumaldan kiirust.
Igaühele oma. Minu oma on minu oma.
Minu reisid, minu reisilood ja pildid. Minu inimesed, keda olen kohanud ja kohtan tulevikus. Mul on maailma eri paigus mõned sõbrad, kellega oleme saanud väga lähedaseks. Mehed, kellega järgmise kohtumise lootuses lahku minnes, on pisarad voolanud. Vennaarmastuse, siira hoolimise ja hinges hoitud jagamatute emotsioonide tulvas. Kui maakera peaks pooleks minema ja mina kodust igavesti kaugele jääma, siis need mehed võtavad mu kõhklemata oma katuse alla ja annavad leiba, veini ning lootust. Mina neile samuti, kui läheb vastupidi. See ongi ilmselt see, mille pärast olen selline, nagu olen. Armastatud ja vihatud.

Mul on sõpruse jaoks, täna ja juba aastaid, ainult üks reegel. Üksainus!
See on lihtne. Ma ei ole mitte kellegi sõber ega vaenlane raha pärast.

See reegel on mulle andnud ja minult võtnud. Omainimesi, lähedasi sõpru ja lihtsalt kamraade. Kõigile neile olen ma väga tänulik, selle õpetuse ja kõikide kogemuste eest. Ma ei ole olnud enamikule neist iial nii hea ja ustav, kui nemad minule. Olen mõelnud ainult endale, kandnud maske ja ulatanud sõbrakäe pigem saamiseks ja vastuvõtmiseks, kui andmiseks. Olen seda teinud nii enesestmõistetavalt ja veendumusega, et hakanud ise uskuma. Arvanud, et olen lahke annetaja ja helde heasoovija, olgu jõu või nõuandega. Tundnud end aastaid võimukana, kui olen raatsinud anda täpselt kümnendiku oma aastatulust kirikule. Nurkaaetuna ning haletsusväärsena, kui pole olnud isegi peenraha, et missa ajal korjandusel ära anda. Kinkinud õitseaegadel sünnipäevadeks autosid ja puhkenud nutma, kui senise elu kõige raskemal ajal, poolitasin oma viimase raha ja jagasin poegadele, kes tulid jõulupäeval korraks koju.
Nägin mitut inimest kaugenemas, kui elasin igast uksest saabastega tuppa astuja elu ning ei mõistnud, miks neil ei kõlba minuga šampanjat juua. Eemaldumist kohtasin ka teiste puhul, kes kaugenesid, kui hakkasin toidupoes madalamaid hindasid vaatama, et oma võimaluste piiresse jäävaga toime tulla.

Täna tunnen ma end õnnelikuna, sest olen vaba kohustusest, nimetada kedagi selleks, kes ta mulle tegelikult ei ole.
Mu hingevend ja lähedane sõber, aitas kord taibata, mis minuga varem toimus.
Nõrkus peitub ainult meie endi sees ja välismaailm tuleb meile seda peegeldama, ütles ta. Armastus on ainuke ravim, mis seda kõike tervendab ja võitlus, mis seda lõhub…
Niisiis on lips läbi.
Mis tähendab muide hoopis midagi muud, kui sa seni arvasid.
See on rituaal, millel on pikk ajalooline traditsioon. See on pilootide siseringi komme, minna oma esimesele iseseisvale lennule alati lipsuga, mis siis eduka maandumise järel kaaslaste poolt kääridega kohitsetakse.
Minu lips ei ole veel läbi ja ma ei kiirusta sugugi oma esimesele iseseisvale lennule. Ma tahan sellest enese jaoks tõelist ja unustamatut sündmust ning tean, et sel hetkel on minu kõrval kõik need, kes tunnevad mu üle siiralt vennalikku uhkust.
Mu sõbrad. Minule kallid inimesed. Ülejäänuid lihtsalt pole, sest neil pole seal hea olla. Inimene ent, peab olema seal, kus tal ON tõeliselt hea.
Kohas, kus ta saab aru, et targem on olla vait, kui öelda kellegi kohta, et tal on nüüd “lips läbi”. Džentelmenlikust siseringi rituaalist, ei ole ju vaeseke lihtsalt midagi kuulnudki.
Ma ei loe enam kordi, kui palju olen oma elus ületanud ekvaatorit. Ei, see lugemine ei ole sassi läinud. Sellel arvul ei ole enam lihtsalt mitte mingisugust tähtsaust. See ei tee mind ühe mehega võrreldes kõvemaks, sest teine on minust kordades rohkem ekvaatorit ületanud. Ma ei muretse, kui palju mul raha on, sest mul on kindlasti rohkem kui kümnetel miljonitel aga kümme miljonit korda vähem kui mõnel teisel.
Sõber, soovin sulle siit alates head treenimist! Ole hoolas, kuula ja pane kõike tähele. Hetkel, kui oled kokpitis SINA, on kõik kangid sinu käes. Sa tõused turvaliselt lendu ning maandud turvaliselt. Lased esimese lennu järel oma lipsu jupi võrra lühemaks lõigata, tangid siis ja lendad edasi. Taevasinas on su iluideaal ja värskes õhus su kõige peenem ja puhtam maitse. Armasta ennast!

VASTA AUSALT, MACHO MEES

Ma ei karda sind. Sa võid kus tahes netikommentaariumis, koos teiste omasuguste püksilasknutega, julgelt edasi kukkuda, nagu kogu see perekooli Kägude punt. Räusata ja ruiata rusikas püsti, end viikingiks või kelleks tahes pidades. Kanarind kummis ja maitsetu tribalisösserdis pleekinud õlavarrel.
Olla vulgaarne ja tõestada kogu oma rikkust kahte pange kokku tagudes ning riigi antud vabadel joomapühadel auto külge plastmassist trikoloore toppides.
Kuna ma sind ei karda, siis ei pea ma sind ka provotseerima ja silmipimestavalt homoseksuaalne välja paistma. Ma olen mina ja elan oma elu. Ma ei ole gei ja ma ei maga meestega. Nii ehk naa ei ole see lõppkokkuvõttes absoluutselt sinu asi, mida ükskõik kes teine inimene oma magamistoas teeb.
Räägin siia ühe vana loo:

See oli aastal 2008. Kümme aastat tagasi. Tulime naise ja poistega jõululaupäeva pereõhtusöögilt vanavanemate juurest. Oli korstnast tulevate suitsude ja jõuluvalgusest teistsuguse meeleoluga Merivälja. Mu kodutee tuleb üle Viimsi raudtee. Jalakäijad liiguvad kus tahavad ja tallavad omi radu. Nii oli ka sealt, raudteest üle, juba aastaid tallatud üks teerada. See tõi läbi sädelevate lumevaalude ning jõudis ühe halli puulaudisega maja juurde.
See maja on pikkade kitsaste akendega ning nende akende taga asus toonagi ShiShi sisustus- ja ruumikujundusateljee.
Selle maja akendes oli ka jõululaupäeva õhtul valgus. Kardinateta akendest paistvas valguses, säras sel õhtul midagi muinasjutulist. Ma ei ole enne seda kunagi vaadanud sisse võõrast aknast. Sel korral, astusin ma ligemale ja vaatasin. See oli kõrge ruum, mis oli otsast otsani täis säravat jõuluimet. Ehitud kuused, küünlad uhketel küünlajalgadel. Suured talvised lilleseaded, meeleolukates ja maitsekates anumates. Vaatasin koos oma väikeste poegadega sisse. Olime sõnatud – see oli nii imeilus, et mitte midagi ei osanud ütelda.
Ma koputasin aknale. Kusagilt ruumist tuli nähtavale noor tütarlaps. Tema taga ka üks noormees ja siis veel paar inimest. Nad näitasid lahkelt naeratades, et tuleksime ukse juurde, teispool maja. Läksime ja meile avati uks, kust paiskus vastu soe valgus, naeratavad inimesed ning kõik juba kirjeldatud kirjelamatu. Soovisime häid jõule ning ütlesime, et palume vabandust, ei saanud lihtsalt sisse vaatamata mööda minna, nii ilus oli. Teine maailm.
Tundsin end sellel hetkel nagu laps. Sama vana nagu poisid sel ajal. Me istusime, hetkeks. Meile täiskasvanutele pakuti šampanjat, lastele sooja kakaod ning kuulati helgelt, kuidas ma oma vaimustusest tasapisi toibuda püüdsin. See ShiShi maailm oli muinasjutumaailm.

Ma tean ja tunnen Taivot ja Marti, kes kogu seda maailma on pikka aega loonud. Me ei ole mingid suured sõbrad. Oleme head tuttavad ja teretame kui trehvame kusagil seltskonnas. Need kaks meest on minu silmis olnud alati head kunstnikud. Hea maitse, suurepärase stiilitunnetuse ning selle kõige juures sillerdava ärivaistuga. Kuulumata nende lähiringi, ei ole mul olnud au külastada nende linna- või suvekodu. Nende lähemad sõbrad, keda on kutsutud ja keda on palju, nii mehi kui naisi, väga armsaid inimesi, on rääkinud neist elamistest ülivõrdes. Millise lihtsuse, tipptasemel väärtdisaini elegantsi ja piiritu hoole ning töökusega, on see maailma loodud. Ma usun seda. See on väga äge.

Ma astun täna suure sammu ja ütlen selle kartmata välja. Taivo ja Mardi kaitseks. Mul on kahju, et Eesti on teiste riikide sabas, siiske ninaga ja kuulekalt, püüdmas seadustada ja sättida nende kahe ja veel sadade naiste ja meeste elu mingi olematu ühiskondliku moraali ja lodeva poliitilise porduelu imidži parandamiseks. Teha sellest poliitiline, ühiskondlik või propagandistlik kuldvõtmeke, tegelikult üksnes oma karjäärile mõeldes, on piinlik.
Sada aastat tagasi pröökasid pastorid Ameerika külakirikute altaritest, et abielu neegriga on juba Piiblis kuulutatud patuks ja karistatavaks paheks. Miks sa arvad, kange macho ja maailmapäästja, et sinust, veelvähem kui saja aasta pärast, sama pentsiku ajaloolise totrusena ei räägita? Meest kes hoidus uskumast, et õun peabki puu otsast alla kukkuma kord, sest Looja on loonud maailma muutuvana, täienevana ja omasuudu olevana.
Tead, ma usun, et nii nagu sinu jõululauas, kus istub pere koos ja hoolib kõikidest traditsioonidest ning headest tavadest, kasvavad lapsed ka Taivo ja Mardi või kelle tahes ilusas kodus. Kodu ja kodutunne on lapsele tähtis. Selle loovad inimesed, sellised nagu Jumal nemad loonud on.
Enne kui kivi haarad või lihtsalt röökima kukud, vasta minu otsekohesele küsimusele. Ma küsin sinult otse – sinu sõnadega ja tahan, et sa vastad ausalt!

Kui sina mees, peale päevatööd oma magamistoas teki all naisele ähkides selga ronid, kas sa kutsud oma lapsed seda pealt vaatama?

Miks sa siis arvad, et seda teevad geid…

PEREKOOL

Tänaseks on sellest ajast palju vett merre voolanud. Üle kahekümne aasta! Olin valmistumas esmakordselt isaks saama ning omandasin õhinaga kõike, mis selle elusündmusega seondus. Käisime naisega “kolmekesi” ka Keskhaigla sünnitusosakonnas, kus viidi läbi perekooli õpet tulevastele lapsevanematele. See oli väga tore, õpetlik ja kasulik kogemus. Õppisime sünnituse kulgu, mis mille eel ja järel käib. Millised on tähelepanu väärivad nüansid ning kuidas olla terve lapsevanem. Õppisime sünnituse esmaabi ning ühishingamist. See lähendas, lõi hea kindla tunde ning oli vajalik kogu ülejäänud eluks.
Olen olnud oma kahe kalli poja sünni juures ning osanud nii oma naist kui lapsi sünnituse juures aidata. Need on olnud väga võimsad emotsioonid. Sealt ongi mulle jäänud meelde niisugune instants, nagu perekool. Lugupidamist ja tunnustamist vääriv ning väga eluline ning oluline, terve ja elurõõmsa pere loomisel. Olen kõiki meditsiini- ja haridustöötajaid austanud terve elu ning teen seda ka tulevikus tingimusteta. Nende inimeste panus, läbi kutsumuse, kutseoskuste ja kohusetundlikkuse, kogu ühiskonna toimimises ja edasikestmises, on selge seletamattagi.
Mõni aasta tagasi, ütles üks lähedane sõber, et tema jaoks on saanud väljakannatamatuks, samanimelise netikeskkonna jututuba. Perekool. Ma ei loe internetis kommenteerijate arvamusi juba aastaid ning seepärast tundus see pigem siiski piisk, üldises tasapaksus ja mingit huvi ei pakkunud. Hiljuti, taas läbi tuttavate, kuulsin, et näitlejanna Marika Korolev, oli läbi kohtu saanud õiguse, kahjunõude esitamiseks, anonüümsete ning solvavate kommentaaride postitajate üle Perekoolis. Imetlen, õigemini imestan, et Marika selle teekonna ette võtta viitsis. Kunagi, kui metallikuningas Robert Lepiksonilt varastati auto, ei soovinud ta sellesse enam peale auto pättidelt kätte saamist, sissegi istuda ning polegi tähtis, kuidas see lugu lõppes, igatahes oli Marika väga ennastsalgav. Milleks otsida inimest, kes nagu varas, su nime sopaga määrib või labase mölisemisega anonüümselt haavata püüab? Olen seda paaril korral teinud. See on olnud suhtlemine kõige madalama ja haletsusväärsema seltskonnaga maailmas. Need tegelased on valdavalt “eluülikooli” haridusega. Nad töötavad teenistuja või ametnikuna madalapalgalisel ent stabiilsel riigitööl. Nad on looduse poolt vähese heldusega välimuses ning mõistmisvõimelt lihtsalt nürid ninatargad. Nende kogu info ümberringi toimuva kohta tuleb end meelelahutusportaalideks nimetavate pläustpostituste kanalitest. Neid häirib, et neid tähele ei panda ja seepärast on nad laia ühiskondliku sotsiaalse ebavõrdsuse keskkihi “eestkõnelejad”.
Nii, nagu Üllar Saaremäe filigraanselt kehastatud metsaelanik “Seenelkäigu” filmis, arvavad nad, et “tuntud inimesed” saavad mingisuguses erikaupluses tasuta sisseoste teha ning telemaja puhvetis tasuta süüa. Neil on oma hierarhia. Oma niinimetatud tippudega, kes töötavad mingis riigiasutuses või eraettevõttes, igapäevaselt laua taga istudes ning töötegemise nägu tehes.
Mäletan, kui käisime 2008 aastal letosvetiga Eurovisioonil, oli sõber Toomas Luhats väga löödud, sellest kõigest. Mul õnnestus toona oma häid tutvusi seal kus tarvis, ära kasutades, kiiresti välja uurida, kust need üdini vihkavad ja madala hinnanguga inimese postitatud kraaksatused pärit on, mis Tommi kohta käisid. Ei mingit üllatust. Kolleeg ETV-st… Oma maja inimene! Staažikas ja lugupeetud inimene, kolleegide silmis.
Sealt alates olengi lõpetanud selle varjumaailma eksistentsi olemasolu tunnistamise. Viimati, seda paratamatult uudisvoona Face Bookis peale tulevana, kui käis EOK presidendikampaania, blokeerisin kõik inimesed, kellel vaikimise asemel midagi alandavat, ülbet, mageiroonilist või lihtsalt kohaloleku märgiks, mögiseda oli. Neid sai vist oma mitusada, võibolla lausa tuhat. Ma olen neile kõikidele andestanud, aga ma ei unusta. Ma ei võta neilt blokeeringut maha ja ma ei tea, kas nad elavad või on surnud, sest ma ajalehti ei loe ja “kalmupeeglit” selle tagaotsast ei uuri.
Praegu, neist siin Korolevi loo valguses, kirjutades, tuleb ausaltöeldes oksendada tahtmise soov. Las see kõik jääb ja on, sest see ei ole minu elu enam.
Olen viinakuu alguse ja ühe aastapäeva möödumisel, saatnud siira vabanduse ja palve andeks anda, nii Hannes Hansole ja tema pisiperele, kui presidendi kantseleile “Orissaare seenelise” eest.
Ma väsisin selle aasta varakevadel vihkamast.
Otsustasin elada edasi teise inimesena ja see on hoopis teine elu. See ei ole olnud raske, sest ma ei loe mida ühed kirjutavad ja teised sellest arvavad. Mul on vabadus teada, et perekool on tänuväärne ja väga vajalik õppeklass, mitte kamp karistada saanud kommenteerijaid.

MIDA TEIE TEATE

See, et Kersti Kaljulaid, vormilt jõuliselt deklaratiivset, kuid sisult käpardlikku soovitust kuulda võtnuna, oma ametisse nimetamise avasammuna kõiki kristlasi riivas, on ilmselt andeks antud. Andeks antud, kuid mitte unustatud.

On väga võimas ja märgiliselt tähtis, et katoliku kiriku pea, Vatikani riigijuht ning maailma seni esimene jasuiidist paavst külastab homme Eestit. Kaheksasada aastat tagasi Neitsi Maarjale pühistetud maad. Meie maad.

Samm, esimene, millele tema pühaduse ametirituaali kohaselt järgneb maale suu andmine, on ülioluline kogu Eesti riigi ja rahva edasisele käekäigule ning tulevikule. See on austusavaldus maale, mis meid kannab, hoiab ja toidab. Meid kõiki, kes me siin elame. See on palve nende eest, kes usuvad sõjatehnika olevat Sõnast tugevama.
See on ühtlasi kutse. Kõikidele – teha oma otsustav valik. Valida kuhu kuuluda ajalooliselt, täna ja tulevikus.
See ei ole pro forma visiit, kus tuulises ja täna maailma kõige koledama juurdeehitisega lennujaamas, lahtirullitud punasel vaibal, käega kübarat kinni hoida ja virila püüdlikkusega naeratada.
Kui võtta vastu tema pühaduse käsi, on see märk ka tema Sõnumi vastuvõtmisest.
Mitu mu sõpra, üle maailma ja väga erinevatest konfessioonidest, raputasid kaua, väga nõutult pead ning laiutasid käsi. Kuuldused värskelt ametisse pandud Eesti riigipea avaldusest, said ilma Red Bullita kaugele kandvad tiivad.
Inimene, kel on võetud selline vastutus ja seisusest tulenevad kohustused, ei saa omale lubada nipsakat isekust. See riivas mitte üksnes Eesti kirikut ja selle liikmeskonda, vaid paljusid inimesi kogu maailmas. See on väga sügavat hämmingut tekitanud täiesti eri usku inimestes. Kuluaarides kalambuuritsetakse ja usalduslikes ringkondades vaikitakse sellest heatahtlikult tänini. Selle kergemeelse proloogi üle, kogu ses lähiajaloo kurvas farssdraamas.
Rooma Paavsti visiidid ei ole Vatikani või Püha Tooli lõbus võimuturism. See ei ole järjekordne tunnustus Eesti demokraatlikele protsessidele, tasuta ühistranspordile ega e-valimistele. Püha Isa ei vaja uinutavalt igavat jõupunkti presentatsiooni meie e-residentsusest ega edusammudest sodikoristamisel ühest hunnikust teise.
Tema sõnum on selge ja konkreetne – kõik inimesed elagu rahus, mõistmises ja armastuses. Olenemata nende rahvusest, usust või sünnijärgsest seisusest.
See on vabadus! Suurim vabadus, mille me kõik sündides saame – uskuda või olla uskmatu. See on igaühe täielik vabadus, ent sellega kaasneb üks ainuke kohustus. Kohustus austada teist ja teise arvamust. Kui elad kogukonnas, kus teiste tavad sind ei köida või jätavad sind puutumata, hoia see teadmine omale. Kui see kogukond on aastasadu eksisteerinud uskudes, ei pea see olema ilmtingimata väevõimuga pealesunnitud. Nii on see olnud, sest nii on kogukond soovinud. Neile, kellele see on vastuvõetamatu, lahkuvad või mõistab kogukond ta endi seast välja.
Kui sa homme paavstile silma vaatad, Eesti väljavalitu. VIP, kes tunneb enne valimisi rõõmu pildilejäämisest tema pühadusega, siis mõtle, kas sa oskad vastata küsimusele:
“Miks massiliselt Euroopasse suunduvad majanduspõgenikud, ei lähe Saudi Araabiasse, Araabia Ühendemiraatidesse ja mujale riikidesse, kus on soe kliima, räägitakse araabia keelt, loetakse Koraani ning austatakse prohvet Muhhamedi (rahu olgu Tema üle)? Miks nad valivad neist naftariikidest poole vaesema Euroopa?”
Mõtle seegi kord oma peaga. Sul on veel veidi aega ja raha makstakse sulle ka lausa priisates.

Ma tänan Vatikani ja paavst Franciscust, et Ta saabub Eestisse ja näitab kogu maailmale, et see maa on pühitsetud Neitsi Maarjale ja antud hoida kristlastele.
See väike aga armas maa on eestlaste isamaa, mitte munadeta ministrite või euroopa karjääripuudlite äritanner ega raudteetamm.

Ärge tulge plätrama, et paavst on tegelikult inimene. Mida teie inimesest teate?

LIITLANE

Me muistsetel esi-isadel, oli uskumus, et Hunt peab heast lambakarjast oma osa võtma. See näitas karja elujõudu, sigivust ning jätkusuutlikust. Hunt ei toonud halba õnne ja Tema osa, mis Ta võttis, oli just nii suur, kui Huntide ja lammaste Jumal oli neile ette andnud. Kirjutan Hunt nimme suure tähega ja lammas väiksega. Niisamuti nagu kirjutan Jumal suure ja inimene väikese tähega. Seda ei otsusta ei keeletargad, ega mina veelvähem, kuidas ma midagi kirjutan. Ma kirjutan seda mida ma tahan ja kuidas tahan, ent tähe suurused tulevad tähest enesest.
Tähtede suurusega, on oluline olla siiski see, kes sa oled ning mitte asuda end surematuks kuulutama sellega, et kirjutad oma nime suurte tähtedega. Maailmas on kaks kohe pähe kargavat nime, mis on loodud kirjutatuna ainult suurte tähtede ja surematuse taotlusega. Need on CCCP ja USA

Sulgesin aasta tagasi oma FB konto “HANNES VÕRNO”. See oli “leht” kus paugutasin oma süütenöörita emotsioonide ning lahti rebitud rinnaga ja hirmuta. Sel lehel oli kaheksateist tuhat ja rohkemgi jälgijat. Andunud fänne ja troojalasi, kes tegid märkmeid ning panid kokku “toimikut”. Just see leht ja selle kinnipanek ning ekspanseeruva auditooriumiga järsk hüvastijätt, aitas mul leida nüüdne õige teeots. Ma sain aru, et nii nagu CCCP, kukub kokku ka minu HANNES VÕRNO, sest just niimoodi, ennastülistavalt, olin ma eristanud avaliku elu tegelase konto, kinnise sõpraderingi omast. Nii ta läkski ja selle kogemuse eest olen ma juba tänanud ning tänan ka edaspidi kõiki asjassepuutuvaid.
Ma andestan, aga ma ei unusta…

Miks see mind täna hommikul äratas?
Tegelikult äratab mind mu keha ning olen talle väga tänulik, et ta teeb seda enam vähem täpselt päikesetõusu ajal. See on niiöelda hetk mida on kõige sündsam nimetada iseendaga olemiseks. Ma mängin siis alati malet. Välkmalet, mille võitja on enamsti selge, kui ruuduline laud veel vigureid täis on.
Olen teinud ühe jahmatava tähelepaneku. Kõik vastased, kelle avatari juures on USA lipp, eristuvad kõikidest teistest laia maailma malemängijatest.
Neil kõikidel on kaks sümptomaatilist omadust, milliste reeglipärasus on ausaltöeldes mõtlemapanev.
Esimene neist on see, et nad mängivad valdavalt koos kõrvaloleva arvutiga. See käib nii, et ta sisestab minu käigu nagu enda oma ja laseb siis Kasparovit võitnud programmil teha vastukäigu, mida ta kasutab minu vastu. Olen males alles nii algaja, et mängin veel naeratus suul. Ehk nautides protsessi, mitte tulemust. Seda imestusttekitavam on kellegi kuratlik ja kriipiv võidujanu, mis on nii halvasti varjatud, et see naeruväärsena paistab.
Teine, mis USA netimaletajatele omane, on lisaks võidutahtele see, kui oled tema “triki” läbi hammustanud ning hakkad võitma. Ta lahkub lauast. Tänamata vastast mängu eest. Alistumata ja teise paremust tunnistamata. Ta jääb lihtsalt passima, et välkmale etteantud kümmekond minutit täis tiksuks, lootes samal ajal tõenäoliselt sellele, et teise mängija kannatus, vastase käiku oodates katkeb ning ta ise punktid loovutab. Võit või mitte midagi…sellised on me liitlased.
Ära küsi, mis see siia puutub? Vägagi puutub. See on mentaliteet ja arusaam. See on suurte tähtedega nime kirjutamise kompleks surematuse suurde külalisteraamatusse.
Liitlane on sõna, mis ütleb ise, mis ta on – liituja.
On minu meelest tähtis mõista selle sõna väga sügava tähenduse erinevust. Liitlane nagu juba liitunu või liitlane, kes liitub, kui liitu moodustatakse. Liitlane ei tule kallale. See on tema koht teise poole ruumis. Tal on oma elu, oma maailm. Kui ta tuleb ja ütleb: “Teeme liidu ja oleme liitlased” , aga oma nime kirjutab ta suurte tähtedega, on see lihtsalt omakasust ajendatud katusepakkumine. Nii tegi CCCP, nii teeb EU ja nii teeb USA. Katsed sellistega kaasa mängida, kes kaotust ei tunnista ja lahkuvad sõna lausumata lauast, lähevad samuti lörri. Nii on ajalootolmu kadunud DDR – oinamunakott kahe reie, USA ja CCCP vahel.
Mitte kuue kuu palgahüvitisega, vaid tänuliku kummardusega oma riigile, au eest, mida see on andnud, peaks lahkuma kevadel lõpetav Riigikogu koosseis. Paraku tõuseb ta nagu ameerika netimaletaja, sõna lausumata lauast ning liugleb valimislubaduste libeda seebina kasvõi läbi konna krookpaela. Kannatades ära mõne kuu kestva alanduse, et pärast rõõmsana neli aastat puutumatu ja söönud olla.
Liitlane ei anna lubadusi. Liitlane austab esmajärjekorras iseennast ja seeläbi teist ja teisi. Ta ei jaga rahu ajal rahulolu, vaid tuleb appi, jagama kannatusi. Liitlane ei pea olema nii suur, et tema kubeme kõrgusel klähvides ennast suuremana tunda. Õige liitlane on väike. See, kellel on vaja sind kui enda sarnast. Liitlane on see keda sa ei tea aimatagi, et ta sulle appi tuleb.
Olen päris palju viibunud seltskondades, kus hõigutakse suuri sõnu vendlusest. Šampanjavahus ja kaunite naistega pidulikesse gaalaõhtutesse see vendlus ja ühtehoidmine ongi jäänud. Ei, ma pole pettunud, ma armastan teid, aga sõnal vend on minu jaoks viimasel ajal täiesti uus tähendus.
Hunt oli meie esiisade isade ja vanaisade jaoks liitlane. Meie oleme ta põlu alla pannud ja lambad tähtsamaks tõstnud. Sinna see riigimehelik mõte kadunud ongi. Ära püüa lambaid tarastada, kuula Hunti – mida ta sulle öelda tahab.

“KOHALOLIJA”

Vaatasin eile õhtul ühel spirituaalsel filmiseansil, lugu oma viimasest “muutumisjuhendi” autorist. Neale Donald Walsch-i “lugu” oli ühest otsast väga ameerikalik ja puhas turundus, teisest liigutav ning mõtlemapanev üleskutse.
Ma ei saanud sealt midagi üllatavat või uut ja ka näitlejatööd olid harrastajate headuses. Ometi oli mul selle aja üle, mida veetsin vaadates lugu jutuajamistest Jumalaga, väga hea meel. Praegu on väga snobistlik öelda selle kohta, et olin kohal ja sain tugeva sõnumi.
Justnimelt eile, sähvatas mulle helge muigega üks viimase aasta tähelepanek. See on uus trend tähelepanunälja kiirtoiduketis. Julgeksin selle nimetada kõikjale jõudmise kõigutamatuks illusiooniks. Ei ole ma isegi mingi pühak. Mitu korda olen arvanud, et mõnel sündmusel kindlasti osalen, aga tegelikult ei osale. Olen püüdnud siis vähemalt viimaselgi hetkel, oma “attenditud osalemise” niiöelda ringi muuta. Mitteosalemiseks.
Minu jaoks on osalemine statistikas alati pentsiku väärtusega suurus. Seda enam, kui olen statistiline osa millestki, milles ma tegelikult osaline ei olegi…
Eilsel kinoseansil, väikeses hubases ja selleks kohandatud joogasaalis, osales hinnanguliselt paarikümne inimese ringis. FaceBook-i statistika, kui seda koguda enese märkijate baasil, ütleb osalejate arvuks üheksakümmend kaks ning asjast huvitatuteks kaheksasada seitsekümmend kolm spirituaalset inimest.
Sinna ruumi rohkem inimesi ei mahtunud kui seal sellel hetkel oli. Uksetaha ei jäänud keegi. Mõni inimene läks poole loo ajal minema.
See ei ole absoluutselt mitte kellegi teise asi, ent siiski tuleb mu pähe küsimus – miks? Miks on kujunenud trendikaks, märkida end kõikjale osalema?
Mul on veel väga palju õppida. Raamatus “JJ” kirjutab autor: “Probleem seisneb selles, et nii paljud nõuavad mõtlemist, et teie praegused väärtushinnangud on õiged ning täiuslikud ja kõik teised peaksid neist kinni pidama”.
Nõustun sajaprotsendiliselt. Selles ilmselt ongi põhjus, miks me keegi ei soovi midagi, mis meile korda ei lähe, avameelselt ignoreerida. Me hüüatame ja teeskleme kahetsust, et info ilmalikust paradiisist mõne sündmuse näol meist mööda lipsas.
Sageli, kui kuulen mõnd toredat inimest, ütlemas, et ta käib nüüd vaimsel teekonnal, tahaksin küsida – mis su autoga juhtus?
Tõesõna ja ühelegi hingele hinnangut andmata. Tunnen vahel mõne inimese puhul, et tema “vaimne teekond” on see jupike kõnniteed, mis ühendab parklat ja kohta, kus kõik ühiselt ja ühe edasijõudnu juhendamisel, enesemõistmist praktiseerivad.
Tahan veelkord tsiteerida Neale Donald Walschi. “Üleloomulik jõud on lihtsalt võime, asendada oma piiratud kogemus laiema vaatenurgaga. Astuda tagasi. Tunda enam, kui tunneks piiratud isik, kellena sa oled end kujutlenud; teada rohkem, kui tema teaks”.
Ära ütle teistele, et suhetes, armastuses või enesearengus on väga oluline kohalolek. Olla füüsiliselt kohal ja osaleda hingega protsessis. Ära ütle, vaid näita ise ette! Ära ütle, et ma olen huvitatud või osalen. Huvitu päriselt ja osale tegelikult. Ära ole osake tobedas statistikas, mille järgi olid ka sina üks tuhandest, hubasel teerituaalil osalenud tundlikust viisikust.
“Kui väline nähtumus on vajalik, siis ei ole sisemine kogemus võimalik”
…ütleb Neale Donald Walsch raamatus “Jutuajamised Jumalaga”