ROAD

 

ROAD on mõnus sõna. Eri keeltes, igas oma tähendusega. Siin on tal samuti mitu tähendust. Road – nõnda, nagu inglise keeles tee. Liikumise, reisimise, sattumise, saabumise ja teeloleku tähenduses. Need on lood, mida jagada soovin, et nad oma erilisuses või tavalisuses, edasi saaksid elada. Road mu emakeeles, on toidud. Kuumadest külmade ning soolastest magedateni. Need lood on elamustest, mis saadud roogadest. Just elamusi, ei muud, tahan ma toidust ja toidutegijatest kirjutades jagada. See kõik on kimp minu lugusid. Lood inimestest, reisimisest ja toidust. Armastuse ja kirega.

TEEDE VALITSUS

Arvan, et see ei ole ülekohtune hinnang Eesti viimase kümne aasta valitsustele. Eesti Vabariigi valitsus ei ole olnud midagi muud kui teede valitsus. Teed on justkui kujunenud millekski roomalikuks ja sihtpunkti viivaks. Need ei saa mitte kunagi valmis, korda ja hooldatuks. Nendega on niiöelda pidevalt tööd. Ma olen 49 aastat vana ja ei mäleta kogu elatud elu jooksul mitte ainsatki suve, kui Tallinn – Narva maanteel ei tehtaks jälle kusagil teeremonti. Sama pull on Tallinn – Pärnu ja no muidugi Tallinn – Tartu maanteel. Lausa ilgusteni on suvi suve järel jõutud remonttöödega linnas. Õigupoolest kõikjal. Näib enesestmõistetav, et töid, mida mujal Euroopas püütakse teha valmis paari ööpäevaga, tehakse meil surija rahuga mitu kuud. Tehakse on eelmises lauses mitte päris õige sõna selle kirjeldamiseks, kui tänav või tee on kinni ja mitte sittagi ei toimu. Enamasti näeb seda, kuidas võiks ja peaks teetööd käima, sel ummiktunnil, kui tähtaeg kohe kukub. Siis kurat teab kust on kohale ilmunud igasugu imetehnikat ja hoolsalt toimekaid teemeistreid. See on tõestus ja kinnitus selle kohta, et töö saab tehtud, kui seda tehakse. Tehtud küll, aga millise hinnaga ja kvaliteedist ei taha rääkida. Ma olen ohvitserina ja riigiteenistujana seda värki seestpoolt näinud ja usun, et ilma vähimagi utreeringuta, on see mentaliteet domineeriv absoluutselt kõigis riigiasutustes. Tee-ehituse impressioon on valitsuse imeline tööriist, tekitamaks muljet, et riigis asjad liiguvad ning raha ei kulu niisama ära. Vahel tekib tõsimeeli tunne, et kui tahad leida pättametnikku või korruptanti, mine mööda kergliiklusteed. Või olen mina liiga pessimistlik, lootmaks, et tühjaks jooksnud kolkaküladesse, kus valgustatud asfaltteed rohtus põldude vahel kulgevad, hakkab edenemishimur noorus kohe kohe naasma? Elame, näeme.
Ma teen Eesti teede-valitsusele kaks ettepanekut. Palun kaaluge neid ja kui need töötavad, võite valijatele öelda, et see oli teie plaan. Mina soovin head!
Esiteks – teede ehituse riigihanked;
Olete te märganud, kui head teed on saartel? Teed, mis seal kuhugi viivad ja mis on valmis tehtud, kestavad aastaid, on sõidetavad, hooldatud ja ohutud. Miks mandri Eestis sitad teed on? Sest saartel teevad teetöid saarlased. Teevad iseendale ja teevad korralikult ning toimekalt ja enda tagant varastamata. Eesti teede-valitsus peaks võtma vastu seisukoha, et riigihanke tingimusena peab olema hanke võitmiseks tegemist kohaliku tegijaga. Tartlased tehku teid Tartumaal, võrukad Võrus ning virukad Rakveres. Siis ei ole “pohhui” ning toimib kogukonna vastutus, naabrivalve kui soovid. Kui aga ei ole häid töömehi. Kui ei ole masinaid, spetsialiste, insenere ja professionaale, siis ära kurat roni oma riiulifirmaga kuhugi konkursile, kust tuttav munitsipaalpoliitik sinu “väiksema pakkumise” teistest parimaks tunnistab. Markantne näide riigihankest meenub kaitseväes. Korraldati riigihanke konkurss, ostmaks sisse erialateenust. Hanketingimuseks oli märgitud, et võidab madalama tunnihinnaga pakkuja. Peab olema kretiin, et seda konkurssi mitte võita. Teed pakkumise, kus tunnihind on üks sent. Alles pärast täpsustad, et tunde tuleb igakuiselt mõnisada tuhat…
Teiseks: teede-valitsus tahab ise ja lähimatel sõpradel hästi elada lasta. Selleks vahendite leidmine on olnud paiguti kreatiivsemgi kui Lotte Leiutajatekülas. Ma teen teede-valitsusele ettepaneku, kuidas inimeste käest pärispattude eest raha võtta. Neid mõtteid on palju, kui tahate, võtke ühendust ja räägime! Alustaks aga sellest, et looks võrdsuse. Looks võrdsuse näiteks liiklusmärkide vahel? Miks peaks 40ne märk ennast invaparkla märgist poole “kõvema tegijana” tundma? Miks on nii, et kui inimene tõepoolest KOGEMATA sõidab mõni kilometer tunnis lubatust kiiremini, saab ta karistada valusamalt kui MEELEGA ja ülbelt invakohale parkides? Võrdsustaks ka juhtimist segavad “asjaolud” ehk teeks nii, et liiklusõnnetuse korral kontrollitakse nii osapoolte joovet kui mobiiltelefoni väljavõtet! Miks läheb trellide taha lõuna kõrvale klaasi veini joonud mees, kellele roolis telefoni näppiv teine mees peateele ette sõidab? Alkoholi demoniseerimine on muidugi mõistetav. Rahvas, kes teeb valimistel valiku poliitikute poolt, kes moodustavad teede-valitsuse, aduks seda kui 0,5 promilli oleks tõesti lubatud, poole liitri alkoholina. Head liiklemist

MINA, OLEN

Olen seda sõnapaari kasutanud viimase poole aasta jooksul ilmeselt sada korda rohkem, kui kogu seni elatud elu jooksul kokku. Seda sõnapaari olen ma voolava loomulikkuse ning elujanuse edevusega öelnud varasema elu jooksul hoopis teistmoodi. Teistsuguse tundega. Olen alustanud nende sõnadega sadu oma jutte, nii suuremas kui väiksemas seltskonnas. Pidanud enesestmõistetavaks, et mul on ju nii neetult palju öelda ja teistel mida kuulata. Need minu lood. Need lood, milles iga uue ettekandmise ajal, paigastliikunud põhielementide ümberasetusega, nii ajas kui ruumis, sai pegasus lennata. Mul on meeles mõne sõbra tüdimuse ja turtsatusega öeldud “ahhhh” kui need jutud omale justkui eluõigust ihates, vahel detailides lausa lipendavalt külluslikuks muutusid. Ei saa jätta ütlemata, et see reaktsioon kurvastas mind. Ma nägin selles üleolekut, tüdimust ja tõrksust, mis ei idanenud millestki muust, kui sestsamast pinnast, kuhu liiga tihedalt on istutatud. Olen terve elu käinud läbi inimestega ja suhelnud kaaslastega, kes on säravad, andekad ja julged. Neil on lood ja nad oskavad neid väga veenvalt ning kaasahaaravalt ja nauditavalt ka rääkida. Üks on meid kogu see aeg, läbi terve elu ühendanud. Kuulata me ei jaksa. Ütle kurat kahe lausega ära oma mõte ja “sõidame”. Raske on olnud tuhandetel kordadel sellega nõustuda, sest enamiku lugude juures pole ju absoluutselt mingit tähtsust lõpupüändil. Võrrelduna selle teekonnaga, kuidas üldse jõutakse. Teelolek. Elu ja pildid, mis jäävad meie sisse, sõltuvalt selles, kui rikkaliku värvivalikuga ning millise fantaasiaküllusega me oma hing need pildikesed oma rännakutelt vaadelda tuua suudab.
Uskumatu, kui raske on kuulata. Ma ei pea silmas seda, et istun või seisan ja mõtlen oma mõtteid, kui keegi parasjagu millestki räägib. Pean silmas seda, et ma kuulan teist inimest. Kuulan kuni ta on öelnud – aitäh. Tänan, et kuulasid. Olen tänu vendadele, meeste rännakute ringis, õppinud seda nautima. Nautima seda tunnet et teise inimese jutt veel niipea otsa ei saa. Vastupidiselt sellele, mida olin harjunud viljelema kogu varasema elu – oodates kärsitult oma vooru.
Sestap siis on “mina olen” omandanud hoopis teise tähenduse mu arusaamades ja elus. Tänulikuna ja kuulates võtan ma sellest elust osa, mis on mu ümber. Ma palun räägi minuga. Las ma kuulan sind – kuulan, olen siin, mina olen.
Mitu armsat inimest on öelnud – kahju, et sinu saade on nii lühike. Ühe või teise saatekülalise juttu kuulaks hea meelega palju pikemalt. Aga palun kuula siis! Võta alustuseks see veerand tundi ning ütle kõikidele neile OMA mõtetele, mis sul sel ajal pähe trügivad, viisakalt ja vaevumärgatava žestiga – tänan, ära sega. Nii näed, et kõik saab öeldud, mida kuulata soovisid. Tänan sind

VENNASKOND

Ööpäeva pärast, homme samal ajal, on mul vajaminev minimaalne pakitud ning lähen. Lähen samamoodi, nagu viis aastat tagasi läksin teenima Afganistani missioonile. Teades, et see saab kindlasti muutma minu elu. Homme lähen meeste rännakule. Teadmata mis seal ees ootab ja kuidas minu edasist elu mõjutab. Mul puudub igasugune ootus või eelhoiak, aga tunne, millega lähen on sügav usk ja valmisolek end usaldada. Usaldada ennast sedavõrd palju, et jääda kartmatuks, tunnistades oma puudusi, nõrkusi, valu ja laiskust. Kartmata olla aus ja otsekohene ka võitudest, vallutustest ja saavutustest kõneldes. Kedagi hindamata, kellelegi ootusi esitamata ning illusioone loomata. Pean selle all iseennast silmas. Ma lähen ja teen teistega koos seda, mis sündima hakkab. On ju tegelikult lihtsalt illusioon, et asjad juhtuvad sinuga, mitte sinu tõttu, kirjutab mu tänane lemmikkirjanik. See on meelepete, mis paneb sind unustama, et oled ise selle asja põhjustaja, lõpetab ta selle elulise ja primitiivselt lihtsa ning enesestmõistetava tarkuse.

Vennaskond, kes homme koguneb, on punt mehi, kes omavahel üksteist ei tunne. Mõni üksik on ilmselt tuttav, meeste joogatunnist või meeste väeringist. Mõnega neist kellega seal kohtunud, loodan trehvata ka rännakul, sest need mehed on mulle lähedaseks saanud isegi läbi põgusa kokkupuute, vaatamata sellele, et me argielus ei suhtle ega kohtu. Neist meestest ei tea ma rohkem, kui nad on rääkinud. Ma ei ole oletanud, arvanud ega kaardistanud nende tausta, motiive ega karaktereid. Olen tundnud nende suhtes austust ja lugupidamist. Iga kord, neil meeste väeringis oldud tundidel, istudes ringis ja kuulates teist meest rääkimas, olen ma tundnud väga erilist tunnet. See on nagu istuks viimast korda ühiselt lõkketule ümber, sõjarüüd seljas ja vaim valmis ning tapariistad ja kiiver käeulatuses. Kuulan iga meest selles ringis vaikselt rääkimas ning tajun, kuidas mu soontes voolav veri kannab kogu kehasse valmisolekut, anda tema eest koidikul algavas lahingus kasvõi oma elu. Iga mees selles ringis, ei oota sellest koosolemisest muud, kui seda miks ta tuli. Mina olen õppinud tundma tunnet, et kui jutukord minu kätte jõuab, teen ma seda mida ma oletatavasti teeksin langevarjuga hüpates. Usaldaksin. Ilma selleta, ei oleks mul siin “maa ja taeva vahel” lihtsalt mitte midagi teha. Ma olen ja läbi minu räägib üks mees teistele seda, mida tahab jagada. See on nagu testament, puhuks kui me enam siin ilmas ei kohtu. Need ei ole lood, mis on kusagil, kunagi ja kellegi teise elus aset leidnud. Need on järjest, viimseni, minu lood. Minuga toimunud ja mind puudutanud, mõjutanud ning muutnud selleks, kes ma olen.

See vennaskond kasvatab mind. Mu vennad õpetavad ja kasvatavad mind. Andestama, olema ja osata tahtma.

Lõpusoov:

Sa kutsusid mind oma pere Jõuluõhtule jõulumeheks. Sul on ilus kodu ja imelised lähedased. Sinu majas on hea vaim ja palju loovust, kunsti ning esinemisjulgust. Kirkalt siirastest laste luuletustest ja Sinu kitarri saatel lauldud mitmehäälsetest lauludest. Sinu laste vanaema tuliselt nooruslikku flamencot ja karismaatilist kirge jagus kõikidele. Ühised laulud kogu perega, mitmehäälsed, oskusliku pillimänguga saadetud ansamblid. See oli imeilus ja unustamatu kogemus. Mõned aastad hiljem, rääkisid Sa telekanali uudistesate lõpuslotis, kuidas Sa keeldud mind edaspidi teretamast, sest olen Sinu hinnangul kõlvatu värdjas, variser ja vägivaldne psühhopaadist perepea. Sa olid tige nagu bensiinihaugatusega põlema pahvatanud jaanilõke. Hõõgudes õhinast, mida küttis Su võimalus kohalike valimiste võitluses, silma paista. Läks nagu läks Sul neil valimistel…Tead, ma ei jõudnud Sulle järele, kui mind märgates, põgenesid õhtul poest ja jätsid ostukäru pooliku sisseostunimekirjaga riiulite vahele. Viimsis on mitu toidupoodi ning said oma kraami kindlasti rõõmsasti teisest kauplusest. Ma tahtsin Sind selle kogemuse eest tänada. Sa ei pea kartma, häbenema, põgenema ja ennast sitasti tundma. Kõik on hästi – see oli see, mida tahtsin Sulle öelda.

LASTEKAITSEPÄEV

On 1.juuni, aastal 1973. Seda on niipalju aega tagasi, et tundub aegajalt asjaosalistesse üldse mitte puutuvat. On soe suveilm ja päikeseline hommik. Ma olen kuu aega tagasi saanud nelja aastaseks. Täna õhtul on veel Lille tänava lasteaia pidu. Kohal, kus täna laiub Rakvere Tennisekeskus, on staadion. Punase purustatud saviga pehme jooksuring ning ümberringi põlvini ulatuv kuldkollane võilillemeri. Hoian isa vastu ja tunnen hirmu. Minust suuremad lapsed, kellel on kas briljantrohelise raamiga “Školnikud” või erkpunase raamiga “Ereljukased”, toimetavad enesekindlalt ja võidujanusena. Toimub mingisugune rahvarohke lastekaitsepäeva spordiüritus. Tunnen oma higistes peopesades tugevat leistangipidemete vöödilist kummimustrit. Seisan harkisjalu oma uue jalgratta raami kohal, hoian kramplikult leistangist kinni ja jalga isa jala ning õlga isa käe vastas. Vaatan nagu läbi udu, kuidas minust suuremad poisid hingeldades ja õhinal, oma läikivatel ratastel istudes, äsjalõppenud võiduajamise pingelisemaid hetki kirjeldavad. Näen nende kodaratesse punutud värvilisest traadist kirjusid “ämblikuvõrke” ning tagaporilauale kinnitatud, maani lohisevaid porilapakaid, mille külge omakorda on kruvidega keeratud kollased ja punased helkurid. Mõni ratas on raami keskosas, sadulast kuni leistangini sinise “isokaga” triibuliseks teibitud. Muidugimõista on kõikidel eranditult esituli ning pastaka ümber rullikroogitud värvilise juhtmega ühendatud “dünamo”. Ma vaatan seda maailma ärevil imetluse ja tohutu uudishimuga, püüdes meelde jätta kõik asjad, mis väikesest poisist teeks suurema poisi.

Siis jõuab kätte kõige nooremate vanuseklassi võistlusstart. Seisan stardijoonel kõrvuti veel kolme poisiga. Üks tundub teistest siiski suurem volask ja ta on ka “Školnikuga”. Ülejäänud kolm, mina sealhulgas, oleme oma väikese “paksude kummidega rattaga”.

“Start!” hüüab siis keegi tädi ja me tormame rajale. See “Školnikuga” volask saab muidugi kohe teistest ette ja kaob. Meie, ülejäänud, vänderdame esmalt üksteist nügides, pehmel saviklibusel rajal, kus pisikeste ratastega ja väikeste pedaalidega rattaga omajagu tegemist, et hoog üles saada. Ma tunnen, et ma saan hea hoo sisse ning ma väntan nüüd kiiresti, kogu jõust. Ma tunnen, et on ebaõiglane, kuidas see teistest suurem poiss oma suurema rattaga on varsti juba veerand ringi ja siis pool ringi ülejäänud puntrast ette rapsinud. Ma mäletan senimaani väga selgesti isegi seda häält. See on segu kummide all ragisevast saviklibust, laste rõkkavast kisast, vanemate ergutushüüetest ning kusagilt krapist kõlavast “Entel – Tenteli” reipast lastelaulust. Ma püüan ühe natuke paksu poisi eest ära sõita, et püsida kolmandal kohal. Ma ei taha jääda viimaseks. See, mida ma tunnen sel hetkel, on painav hirm ja sügavkülm viha. Hirm jääda kaotajaks ja viha kõikide põhjuste suhtes, mis võiks selle põhjustada. Viha oma rattasõiduoskuse ebakindluse ja vastumeelsus sel vajuval ja pehmel pinnasel kogu jõust väntamise suhtes. On selline tunne, nagu oleksin eksinud ja valele poole pööranud. Staadion tundub nii suur ja rada mitte ring, vaid sirge tee, mis ei lõppe mitte kunagi. Poiss, kellel on lühikeste varrukatega särk ja kes on sõitnud kogu aeg minust rattapikkuse jagu eespool, hakkab vänderdama ja jalgu jääma. Ma sõidan temast paremalt poolt, välisringil mööda. Ma teen seda raevu ja vihaga ning tunnen sel hetkel sedasama tunnet, mis siis, kui nägin esimest korda seatapmist. Ka siis, selles kõrvulukustavas seakisas ning verises elu enesestmõistetavuses, ei suutnud ma mõelda muust, kui sellest, et lõppeks see kord ometi.

Ma kõnnin isaga koos kodu poole. Ratas käekõrval. Õnnelik ja segaduses samaaegselt. “Sa olid väga tubli ja kõik kes sinuga võidu sõitsid, olid väga tublid” ütleb isa mu juukseid puutudes ja pai tehes. Ma sain teise koha. See suur poiss, kes võitis, sai auhinnaks kokkupandava mudelraketi. Minu teise koha auhind oli rinnamärk. Valge, millel oli sinise värviga joonistatud Vana Toomas. Pisike Norma plekist rinnamärk, nagu õllepudeli kork, millel on nõel taha pandud. Kolmanda ja neljanda koha saanud poisid, said samuti rinnamärgid. Miks see suur poiss meiega koos sõitis? Kas selle pärast, et võitja pidi saama raketi kokkupandava mudeli, sokutas tema isa ta väiksemate poistega viimasele võidusõidule?

Lastekaitsepäev, 1.juunil on alati, ajast aega üks ilus, päikesepaisteline ja ülla nimega päev. Laste kaitsmise päev. Neid peaks olema aastas samapalju kui on päevi üldse. Palun sind, mõtleme meie, suured inimesed kasvõi sellel päeval, et kõik korraldatavad võistlused ja mängud on toredad ja kaasahaaravad, aga laps tahab hoopis rohkem sellest kõigest, lihtsat selgust. Arusaadavat ja selget teadmist, et maailmas ei tehta sohki ega jagata lahedaid ja vähemlahedaid auhindu. Ei ole teistest ägedamaid lapsevanemaid ega kaunimaid kodusid. Ei ole suuremad ja väiksemad, tugevamad ja nõrgemad vaid lapsed.

Suuremate poiste suhtumine endast väiksematesse ei ole kaasasündinud. Selle, et kellessegi tuleb suhtuda nagu mittetäisväärtuslikku, teevad oma veidrustega ja ebavõrdse kohtlemisega lapsele maast madalast selgeks täiskasvanud. Minu isa ei õpetanud mulle, et mul on noorem õde, väiksem õde, nõrgem, väetim, saamatum või veel teab mida. Täiskasvanuks ja ise lapsevanemaks saades, ei kasvatanud ma ka oma poegades lömitavat aukartust suuremate ja tugevamate suhtes. Ma ei mänginud oma poistega kunagi seda lastekaitsepäeva mängu ja täna ma näen ning kogen, et need kaks toredat meest, peavad kõikide inimeste võrdset kohtlemist ning kõigisse väärikusega suhtumist enesestmõistetavaks. See liigutab mind isa ja kaaskodanikuna ning see pole minu vaid nende saavutus. See, mida lapsel kõige rohkem tarvis, on rahu ja kindlus ning teadmine, et minu ema ja isa on ka lapsed olnud ning nad mõistavad mind. Nii olgemgi me kõik, sel rahvusvahelisel lastekaitsepäeval, mitte projektipõhiselt ja pinnapealselt hoolivamad ja see muu bla bla bla, laste suhtes. See päev on selleks, et kaitsta last enese sees, minu väikest Hannest oma hinges ning sinu väikest sind – sinu hinges. Las laps näeb, et sa armastad ennast väiksena, nii ei kasva ta suureks teadmisega, et tema oma lapsele nii või naa ei teeks. Olge hoitud kallid poisid, Sina Joosep, kes Sa täna lõpetad ajateenistuse kaitseväes ning Sina Luukas, kes Sa 1.juulil sinna oma kodanikukohust lähed täitma. Elu jagab nii auhindadeks nii odavaid rinnamärke kui kokkupandavaid rakette, armastus on sellest kõigest niikuinii tuhat korda tuhat korda suurem. Ära kunagi unusta oma lapsepõlve pilte ning jaga neid ka teistega, nii kaitsed last kõige paremini. Iga päev!

HOIUPÕRSAD

Sellest, et kolleeg Ants Põldoja on pervert, kes sõidab autoga Tallinnast – Tartu poole ning korjab peale hääletajaid, et neile oma kiimakihu avalikult välja valada, teadsid Õhtulehes pikki aastaid KÕIK. Nad sosistasid sellest nii koridorides kui usaldusväärsemate tuttavate ringis. See kestis aastaid, aga keegi ei tihanud muidu toimekat spordiajakirjanikku ja ilmaennustajat “reeta” sest temata polnuks see ajaleht seda vähestki, mida üldse tõsiselt võtta.

Sellest, et Igor Mang on pervert, kes kurat teab mis astroloogilist täheudu ajades, tegelikult naiskliente haiglase himuga käperdama on harjunud, teadsid Maalehes pikki aastaid KÕIK. Nad vahetasid häbendes, taas ja taas, siit ja sealt, ühelt ja teiselt kuuldud piinlikke lugusid. Paraku ei saanud keegi midagi ette võtta, sest vana habemiku iga-aastane horoskoobi erinumber, hoidis seda kunagi asjalikku ajalehte, mis aina enam nagu üleväetatud elupuu kolletuma kipub, üldse ninaga veepiiril.

 

 

 

 

 

ILMAMUUTUS

Murelipuu, mis kallist Calacatta marmorit meenutavate õierosettidega, mu koduaias oma tähetundi naudib, on istutatud veidi pahale kohale. Suure makedoonlase pikkade okastega oksad, on läbisegi õitsva murelipuu okstega, sest mõlemad ihkavad valgust, emakese Maa jõudu ning Päikest. Suur makedoonlane on Maarjamaal harvaesinev männipuu. Ta õige kodumaa ning vanemad on Balkani poolsaarel, kus ta koos oma sihvakate vendadega ilma punnitamata poolesaja meetri kõrguseks võiks kasvada. Nõndasamuti, nagu paljud puukultuurid, oma kasvutempo või mõõtmetega istutajast omatahtsi sirguvad, muutub ka inimlaps läbi elu, jäädes kiduraks või visates kasvada, nagu oleks tal himu ilma redelita taeva kõhualust puudutada.

Ilmamuutus on ilus sõna. See on umbes selline sõna nagu “tähelepanu”.  Tähelepanu, nagu võime hardalt märgata või käskivas toonis üleskutse olla millegi suhtes hoolas. Nii ka ilmamuutus. See mis lämbe sooja äikesepauguga rammusrõskeks jaheduseks teeb või vastupidi, peale pikaleveninud tatist vindumist viimaks sulakullase suvesoojaga põletab. Ilmamuutus on seegi, mida maailma muutumise kohta poeetiliselt öelda võib ja sellest ma täna mõtlengi. Minu maailma muutumisest, kogu ilma muutusest minu sisemuses.

See kõik on toimunud vähem kui aastaga. Veelgi kiiremini. Vähem kui poole aastaga. Vahel on see isegi veidi hirmutav, et oma suuruses on see muutumine ka väga kiire. Suured asjad kipuvad olema ju aeglased ja kohmakad ning kui nad kord liikvele on läinud, näib et peatumatud. Tead, ma tahan et see läheks täpselt sedamoodi ka edasi nagu seni on läinud. Seepärast, et ma olen õnnelik nagu äsjakihlunu ning hindan elus enda ümber toimuvat täiesti uute kriteeriumide järgi. Hindeid andmata, arvustamata, ootusi ja nõudmisi esitamata ning mis peamine nende saavutamata jäämisel, pettumata ja kibestumata. Kuidas see võimalik on? Väga lihtsalt. Tänu Inimestele. Mulle on uued inimesed ellu tulnud ning nagu soolaleivalised, uue elu alustamiseks hingemajapidamises hädavajalikud kingiutused toonud. Olin elanud väga pikalt maailmas, kus ilma kohal olemata ja osalemata tundus eksisteerida veidravõitu. Nii neetult iseenesestmõistetav nagu hommikune kuselkäik, oli pilguheit uudisvoole võrgumaailmas. Tänaseks olen ma elanud pool aastat meediata. Tundmata vähimatki huvi kellegi seisukohtade või arvamuste suhtes, sest mulle läheb juba pool aastat korda hoopis minu uute inimeste arvamus. See arvamus, et teiste arvamus ei loe.

Hämmastusin, kui kogesin mitte üks või kaks või kolm korda, vaid palju, palju kordi, et minu arvamus sellest, et olin õukonnameedia õnnetu peksukott, pani inimesed õlgu kehitama. Arvasin, et nad lollitavad minuga, kui kuulsin, et nad ei ole minust midagi ajalehtdest ega online meediast lugenud. Nüüd, olles ise niiöelda “täiskarsklane” ses mõttes, et olen oma “hommikuse konjakijoomise” ehk Eesti uudistega kursisoleku lõpetanud, tunnen ma end rahuloleva ja õnnelikuna. Seltskonnas, kus ma liigun ja inimestega, kellega suhtlen, ei räägita “tagahoovide uudiseid” ega siunata uusmarksistide hooratööd, nagu varasemalt  harjunud olin. Ma tean nüüd – KES MA OLEN ja soovitan seda kõikidele teistele samuti. Mõni aeg tagasi tegin oma hingele pai ning meelele suurt rõõmu. See oli imelihtne. Ma lihtsalt otsustasin, mida ma teen ja mida mitte. See on nagu ilmamuutus – see ON

Aitäh teile mu kallid!

KODURAHU

 

Si vis pacem, para bellum

Tahad rahu valmistu sõjaks, ütleb antiikne mõistulause. Nagu paljus me ümber, on ka selles tarkuses tõde just niipalju, nagu vett klaasis, et nimatada klaas pooltühjaks või poolenisti täis olevaks. Miks? Lihtsalt sellepärast, et me tegelikult ei tea, kuidas seda mõõta! Meie oskus seda adekvaatselt mõõta ei ole objektiivne ning me ei ole osalised selles mängus, mis on ülalt tribüünilt vaadates tore inim-muster suurel platsil. Isekeskis, siin “all” siblime me nagu viimsepäevalised mõne majatarbepoe avamishommikul. Me teame, kuhu joosta, millal tõsta käed, millal kükitada maha ja millal lehvitada lippu. Meid, vigurvõimlejaid on terve platsitäis. Meie mass, kuulekus ja tahe pingutada, tekitavad koreograafidest ülevaatajates nurrumapaneva võimutunde, vaatamata nende kähedaks kulunud häälepaeltele ja energiakulule, oleme me üksikuna võttes lõppude lõpuks ikkagi kõigest rühm A või midagi seesugust. Nõndasamuti nagu rahvatantsupeol on ka riigikaitses. Eesti tänane narratiiv sellest, et oleme läbi aegade kõige paremini kaitstud, tugineb nii nagu tantsupeogi puhul – “peaasi et sadama ei hakkaks”. Teisisõnu, peaasi, et ainult mingit jama ei oleks ega tuleks. Hirm teha sest, äkki läheb valesti. Kas see ongi sõjaks valmistumine? Iseenese hüpohondria ning sümptomaatiline sugereerimine, et saime maha toreda paraadiga või viisime läbi enneolematu õppuse? Sellise pildi peab saama avalikkus, sest paradoksaalsel kombel ei ole see tegelikult midagi muud kui makse maksva Eesti kodaniku veenmine selles, kui kaalutletult ja õigesti raha kulutatakse. Küsimusi siin ei esitata ning veelvähem võib siin viidata mõnedele röökivale küsitavustele või rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse defitsiidile. Millal ometi väsib see veski, kus koos kama ja aganatega jahvatatakse legendi meie tunnustamisest kõigi teiste poolt? Olgu jutuks meie naiste kaunidus või sõdurite vaprus. Ilmselge – meil ongi kõige kaunimad naised ning pole kahtlust, meil ongi kõige vapramad sõdurid. Miks? Mitte selle pärast, et me kelleltki selle seisukoha nagu koer vorstilitri välja sitsib vaid tegelikult. Sünnitada tänasesse ebakindlusse ja tumeda tuleviku tundmatusse ikka veel lapsi, ongi kaunis! See naiselik alalhoiuinstinkt ja lootuse hoidmine on kaunis! Nõndasamuti me sõdurid. Teades kõhklemata, et esimene lahing kuhu minnakse on suure tõenäosusega ka viimane ja sealt ei naasta, pole see muu kui jumalik vaprus. Seepärast küsingi. Kartmata oma toolist küüntega kinnihoidvate ja võimu omavate vastaste uut viha- ja kättemaksulainet. Miks te seda möga ajate? Miks ei või üks rahvas olla võitmatu seepärast, et ta teab tõde? Miks sa raiskad? Sa kulutad täna selle arvelt, et Eesti naised sünnitaks ja Eesti mehed tahaks kaitsta oma maad? Päev kauem “vastu pidada” ei tohi olla see ränk hind mida maksavad järgmised põlvkonnad. Kui see päev nii palju maksab – carpe diem niiöelda, siis ärme solguta oma noori mehi terve aasta, koos eelneva kaitseressursside ametis elavas järjekorras surnuks molutamisega. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragraaf 20 on iga kodanikku puudutav seadus, mitte kellegi auastmest või ametikohast tulenev privileeg alametega seaduslikul alusel peremehetseda. Veelvähem võõra varaga pillavalt ringi käia. Rahvuslik kaitsetahe on midagi, mis eksisteerib, kui tal on eessammuja. Juht, kes paneb ülejäänud sellesse uskuma, et nii pealetung kui taganemine on momendil möödapääsmatud manöövrid. Selline juht on suuteline oma alluvaid õiglaselt ning väärikalt hindama. Tema tunneb oma tugevust selles, et tema meeskond on võimekas, loov ja üksmeelne. Millal see juhtuda võiks? Tõenäoliselt mitte enne, kui muutub enesestmõistetavaks arusaam, et organisatsioon toimib siis, kui tal on olemas inimesed, keda organisatsioonil on vaja. Kollektiiv, mille moodustavad need, kelle jaoks on oluline organisatsioon, sest muidu oleks nad lageda taeva all, ei ole suutelised jätkusuutlikult eksisteerima. Iseseisva riigi kodanikele on isamaalise rahvusliku tunde loomiseks kolm atribuuti. Nende pidamine on jõukohane üksnes neile, kes on oma iseseisvust väärt. Oma raha, oma lennukompanii ja oma armee…kodurahu ei ole veel iseseisvus.