Featured

PUTINILE MAA, MERKELILE MEDAL

Ma tean, et riigipeadel on kõnekirjutajad. Inimesed, kelle töö on valmistada ette sõnumid või teinekord kogu tekst, mille siis ettekandja enesele niiöelda suupäraseks teeb, või lihtsalt paberilt maha loeb. Mõistetav. Riigipea sõnumid oma rahvale, peavad olema juhile väärikad ning rahvale olulised. Muljetavaldavad!

Ei, ma ei hakka praegu lahkama Eesti presidendi kõnesid.

Mõtlen hoopis sellest, et kuidas neid võtta. Kõnesid ja nende kirjutajaid. Kui peapiiskopi “tööandja” on Jumal, jättes nimme kõrvale institutsionaalse juriidika ja maised palgapäevad, siis peaks ju ka presidendi “kutsuja ja seadja” olema “keegi” mitte kantselei või tagatubade kilgid? Peapiiskopi, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja puhul toimub kohe päris kindlasti enne tema ametisse kinnitamist vähemalt üks, kui mitte päris mitu pingelist töövestlust. Ei taha sugugi uskuda, et keegi ilma selleta ka presidendiametisse kinnitatakse, kui pole just tegu riigipöörajast võimuhaaraja või maniakist marionetiga.

Tunnistan, et olen paaril korral fantaseerinud teemal, mis oleks, kui tähtsate riiklike sündmuste puhul, ei loetaks paberilt kes ilmekamalt, kes vähem, kõnekirjutaja ortograafiavigadeta jutuvaibaks lõimitud sõnumeid, vaid kõneldaks nagu eluliselt määrava tähtsusega töövestlusel. Töövestlusel oma rahvaga. Kujutle end neid kõnesid kuulates ette sellena, keda president tegelikult oma hinges kardab. Kelle suhtes tal on aukartus ning paras pabin. Kujutle, et tal ripub iga hetk pea kohal võimalus, saada ukse taha tõstetuks. Mõtle, et see mida ta praegu ütleb, on määrava tähtsusega tema ametissejäämiseks või sealt kõrvaldamiseks. Mana omale kujutluspilt, et ühel kõnel, just sellel mida ta parasjagu peab on otsustav roll. Ära lasku arvamust avaldama, kuidas kõne meeldis, vaid vae, kas sina palkaksid selle inimese, kes töövestlusel just nii hakkama sai, oma töötajaks? Mõtle ennast riigiks ja kujutle, et sinu iseloom, harjumused, ootused, vajadused ja soovid on talle vastuvaidlematuks täitmiseks. Headel ja halbadel aegadel. Vaesuses, haiguses ja viletsuses ning ka joovastuses ja õnnes juubeldades. Kas sina värbaksid selle kõige põhjal lõpuni usaldades just tema või siis kellegi teise. Presidentide “töövestlusele” meid ei kutsuta. Me ei tea, mida temalt seal küsitakse või mida teha kästakse. Tõenäoliselt on see üks väga irratsionaalse õhustikuga kohtumine, sest siis on nii ja veidi aja pärast hoopis naa. Siis istuvad ühel pool lauda need, kellele kandidaat peab meeldima ja pärast on vastupidi. Tema istub laua otsas ning ümber selle laua istuvad siis need, kes pöial higises peos hirmuga mõtlevad, et ega mu töövestlusel visatud vihje bumerangina peakohal ei vihise. Nii mõeldes, on tulnud kummaline tundmus, et kas see pole mitte igavese arguse apoteoos? Hirm jääda ilma oma otsese vastutuse vabast ent sihipäraselt sissetoovast ametist “riigi personaliosakonnas”? Sedasi hakkab viimaks kohale jõudma ka mitmete selleteemaliste arvamusavalduste kaja, kes kahtlevad selle institutsiooni eksisteerimise vajaduses. Tõepoolest? Miks on vaja punti mistahes liidu keskvõimule kuulekaid lojuseid, kes omale tsükliliste vaheaegade järel väikses ringis kohaliku mänguperemehe valivad?

Olen valinud vabatahtlikult omaette olemise. Vaatlejapingi, mis ei asu kusagil hea ülevaatega horisondil. Kakskümmend aastat tagasi tegin kiire, ütleks isegi kärtsitu otsuse, loobuda ise ja vabatahtlikult parlamendisaadiku volitustest. Tagantjärgi mõeldes, olid need pööraselt pöördelised kuud, sest Eesti oli siis rohkem kui täna – iseseisev. Oma raha, rahvusliku lennufirma ja professionaalse piirivalvega…Täna, kohaliku omavalitsuse esinduses, olen kannatlikum. Julgen aga juba täna öelda, et iga viimnegi sekund selles seltskonnas on olnud üks mõttetumaid kogu seni veedetud elus. Kuna tean nüüd ka selle tasandi poliitika kulissidetaguseid, pole ainsatki kohta, kus suuremeelselt mingite kogemuste omandamisest hõikuda. Niitke mind jalust nagu noort võsa kui suvatsete, aga ma keeldun täitmast korruptsioonivastase seaduse kohalikku formulari. Fake’järelvalvet selle üle, et rahvaesindajate ärihuvid ei oleks varjatult eelistatud. Nende otsuste hääletusel on asjaosalistel kas tualetipaus või korduvakasutatav asendusliige parteikontorist. Viimase ajal pole vaja sedagi. Vallapoliitikast on saanud lihtsalt kahe ebavõrdse rulli koomiline tants. Oravate- ja nende sabasügajate voogavalt laiuv teerull ning tähelepanujanune ja end mistahes meetoditega poliitikasse pressiv Ivorull. Kõik tahavad kuhugi, kus midagi saab

Selle ja kõige muu foonil, ei ole õnneks mingit hirmu. Hirmu, et mis edasi saab. Edasi läheb täpselt samamoodi. Kui need ei tee, teevad seda teised. Kui ei tehta nii, tehakse teisiti. Mitte midagi ei muutu. Ühestki uhke kõlaga lausest aastapäeva- või paraadkõnes ei saa niipea rahvalikku juhtmõtet. See kuhtub lihtsalt kusagile eelmiste ja juba olnute samasugusesse sumedasse ja unustusse vajuvasse pateetilisse mulinasse, suures mürakatlas.

Ära püüa palun otsida ega leida ses kirjatükis negatiivset või pettumust. Käegalöömist või kirumist. Lähen teen omale kohvi, vaatan katuseaknast ilusat helesinist kohta taevas, kus kirjutama asudes oli valge kuu, mustas taevas. Sinine ja must ja valge. Kõik on hästi. Oleme seda väärt mida me tahta julgeme. Väärt seda, keda me austada oskame. Eesti kingib Putinile maad ja Merkelile medali…sinu Eesti, minu Eesti. EESTI?

Featured

UUS MAAILMAKORD

Sissejuhatuseks tuleb autoril täita ankeet. Selle ankeedi täitmata jätmisel, täidab selle tema eest ORC. Ankeedi küsimusele, kas maakera on ümmargune või lapik, vastab autor – maakera on ümmargune. Ankeedi küsimusele, kuidas suhtute homoseksuaalidesse, vastab autor – ma eristan ainult arukaid ja idioote ning neid on kõigi seksuaalsättumuste seas. Ankeedi küsimusele, kuidas suhtute vaktsiinidesse, vastab autor – olen vaktsiinide poolt, aga sunniviisilise massvaktsineerimise vastu. Ankeedi küsimusele, kuidas suhtute eri nahavärviga inimestesse, vastab autor – ma eristan ainult arukaid ja idioote ning neid on kõigi nahavärvi esindajate seas. Aga nüüd asja juurde:

Usu või mitte, aga ma olen siiralt rõõmus, et UUS MAAILMAKORD on pikkade saamudega teel. Kuulun juba jupp aega kõhklemata nendega samasse klanni, kes on samuti veendunud, et kõik praegu toimuv, on üldkokkuvõttes väga positiivne. Kui kõrge virna on laps suuteline klotsidest ehitama? Variante on kaks. See ei saa valmis ja kukub enne kokku, või saavad klotsid otsa ja pole enam millestki ehitada. Selleni on jõudnud ka inimkond. Me oleme kõik, kes vähem, kes rohkem, jõudmas igaüks omas tempos, teadmiseni, et aeg on saamas otsa. Ma ei kuuluta maailmalõppu, hävingut ega sõda. Pigem suurte inimhulkade taipamist sellest, et vana maailomakord on oma aja ära elanud.

Milline see uus Maailm siis on? Õieti tuleks küsida, millist uut Maailma me omale tahame? Kas sellist nagu meeldib meile, või sellist nagu meeldib neile, kes meile meeldivad? Need, kes meile meeldivad ja need kes ei meeldi, moodustavadki kogu inimkonna, kogu maakera rahvastiku. Rassid, rahvused, usk, seksuaalne orjentatsioon ja kõik muu, on ainult üksnes selle rudimendid, millega me omi hoiakuid põhjendame. Me ei saa enam iial olla lõpuni ausad ja öelda, et mulle ei meeldi see inimene, sest mul ei tohi olla kellegi suhtes mitte mingisuguseid subjektiivseid aistinguid. On jäänud ainult objektiivne orjus olla tolerantne, ehk teisisõnu – lõpetada duaalne mõtlemine. See siis ongi uus Maailmakord? Osaliselt jah, sest ainsaks vabaduseks valida jääb üksnes elu või surm. Elada tahavad kõik. Sest elu ei lakka iialgi olemast ning elu kokkupuude millegi ajalikuga, ongi me kehad, mis peavad elu jätkuda suutmiseks valima parima aja ja siis lihtsalt energiaks saama. Kui olemasolev ei sureks ega muudaks end ainest energiaks, poleks elul millestki “toituda”. Aga see on nii vana ja kõikidele niikuinii teada jutt, et las ta siinkohal jäädagi lihtsalt osaks sissejuhatuses.

Ses elu igavikulisuses on meeletu tühjus ja täius ühekorraga. Elu enese tahe ongi surra, et jääda igavesti kestma. Nii oleme jõudnud miljardeid kordi kohta ja aega, kus enne meid on oldud miljoneid kordi. Usutavasti rohkemgi, ent elu jätkub. Mis iganes parasjagu toimub, ongi see ELU. Sestap on ka täielik idiootsus, öelda millegi kohta – eluohtlik. Elu ei tunne mingit ohtu ja kestab absoluudina.

Aga tagasi oma lammaste juurde. Mida inimkond täna teeb, et uus Maailmakord kiiremini kohale jõuaks? Peaagu kõike. Käib võitlus. Justkui parema elu nimel. Suurim lollus, mida inimkonnale on maha müüdud, ongi see niinimetud parem elu. Elu ei ole vesi, et olla mitmes olekus. Elu ON. Ta ei saa olla sitem ega parem. Mitte kunagi, sest elul ei ole vähimatki pistmist sellega, kuidas meie ennast oma kehades tunneme. Loomadel on see osaliselt veel instinktidena säilinud, inimesel enam ammu mitte. Loomal on ELU-ga oma suhe. Loom ei loo laboris ELAVAT viirust, et seda bioloogilise relvana kellegi hävitamiseks kasutada. Loom ei sega kokku rohtu, et seda juba ilmaletuleku hetkel vastsündinu ihusse torgata. Loom ei lasku hälvete vihkavatesse äärmusesse. Loom ei nõua, et kõik elusolendid peaksid olema ühesugused.

Uus Maailmakord on praegusel hetkel maailmas piirideta võimu ja jõudu omava väikese ringi valgustunud isikute plaan. Plaan, mille eesmärk ei ole vana säilitamine. Plaan, milles ELU on taas ausse tõstetud ning surm selle osana objektiivne. Surmahirmust on saanud emotsionaalne eine, keemiatööstuste kiirtoidukettides. Vaktsiinid on saanud masside surmahirmu rahustiks. Kohviku- ja kohvikultuurist on jäänud vaid mälestuseriismed, sest meil pole aega istuda ja nautida. Tahame elada, enne kui hilja ja joome seepärast kohvi papplähkrist ning käigu pealt.

Uus Maailmakord on plaan, hoida ja säilitada planeet Maa sellena, milleks ta on loodud. Meid on liiga palju ning selle plaani eesmärk on ettejõudmine jumalikust plaanist. See on plaan vähendada tuntavalt inimolendite arvu, kasutades selleks kõiki mõeldavaid vahendeid. Tuntavamad neist on kõigile mõnda aega näha olnud. Mõningaid neist viiakse ellu lühi- teisi pikaajaliselt ning nende kõigi ainus eesmärk, on ebavajaliku osa eraldamine muust.

Võtted selle plaani elluviimisel, mida kasutatakse, on vanad ja aegade algusest aina uuesti ja uuesti läbi proovitud. Igal ajal on omad vahendid ja nende valik ei olegi nii suur kui arvad. Neil vahenditel võiks öelda, on isegi väljakujunenud ning meile, kes me praegu kehadena elu antud ülesannet täidame, sümboltähendused. Need on PIIBEL, KUULIPILDUJA ja VAKTSIIN. Kolmest piisab, et igasse ajajärku leida just see parim ning universaalsem. Hakkab keegi kahtlema, et Piibel polegi rahusõnumi kuulutaja ning võetakse appi kuulipilduja. Tahad rahu – valmistu sõjaks! Kes seda fraasi kuulnud poleks – millega läbi kogu ajaloo on inimkonda “kaitstud”. Meile osaks saav kogemus, sõltubki seepärast igavesti pöörleva eluratta tempost, mida kõige ilusam oleks kutsuda kellegi plaaniks. Hetkel on plaanis päästa maailm vaktsineerimise teel. Mis sellele järgneb? Usun, et juba suudad oletada – ühed usuvad sellesse, teised mitte. Nii kerkib tasakesi, õhkõrnalt ja kihthaaval aina ülespoole USU küsimus. Saab näha, kellel oli õigus, kui vaktsiinidega on ühele poole saadud ning tuleb valida taas piibel või kuulipidluja. Need kolm leiutist meid ainsana loomadest eristavadki, kõik ülejäänu on lihtsalt pettekujutlus, et elu saab olla parem või sitem, kui mingid asjad on või neid pole. Me käime avakosmoses, suudame ületada Maa gravitatsioonijõu ja teha muid imesid, aga Uut Maailmakorda luuakse ikkagi vaid kolme vaala turjal…

Featured

ELA VÕI OLE

Kus sa praegu parasjagu ka ei viibi, tõsta korraks, enne kui jätkad lugemist, oma silmad ekraanilt ja vaata korraks ringi. Kus sa praegu oled? Mis on SEE, mis on sinu ümber? Nii ruum, kui riided sinu seljas. Asjad ja esemed selles ruumis. Lõhn, temperatuur ja meeleolu. Vaata seda kõike enese ümber ja mängi kaasa üht mängu.

Kõhklemata on selles ümbritsevas kohas midagi, mis sulle kohe silma jääb ning millest sa oleksid nõus silmagi pilgutamata loobuma. Nimetame selle näiteks kas täiesti tarbetuks või lihtsalt ülearuseks. Vaata, kui palju sarnast “pahna” veel sinu ümber leidub. Vabane sellest mõttes ja anna ära, loobudes sellest alatiseks. Kui oled niimoodi ruumi teinud ja selgust saamas, mana enesele siitpeale, et Universum on teinud sinuga diili. Sa annad midagi, mida sa ei vaja, ära ning saad selle eest vastu ühe elupäeva.

Vaata nüüd palun selles ruumis ringi selle pilguga, et anda kõigele tähtsus sinu elus. Vaata seda “asja” oma silmadega, mis sulle praegu pähe tuli ning tee otsus. Otsusta, kas sa valikolukorras võtaks selle asja, või ühe elupäeva. Kui sa niimoodi ringi vaatad, näed sa tõenäoliselt paljut, mille vahetaksid parema meelega elupäevadeks. Edasikestmiseks.

Vaata nüüd palun enda ümber ning leia seal miski, mis on sulle sedavõrd eluliselt oluline, et sa oled valmis selle nimel andma päeva oma elust? Mõtle oma elule sedasi, et lühemaks saab see jääda ainult lõpust! Vahepeal ei võta sinult keegi minutitiki ära. Ela! Aga kui sul pole kindlat kava, kuidas sa hirmu ja valuta kavatsed loobuda ja lahkuda siinsest ja praegusest, et liikuda paigale tardumata pidevas muutumises järgmisele teekonnale, on see võti sulle abiks.

Mõtle end tagasi oma sünnihetke. Mõtle enesele nüüd kõik see, mida silme ette manades tunned olevat väärt loovutamaks päev, teine, kolmas, neljas, nädal, kuu, aasta. Need lihtsalt kogunevad oma miinusmärkidega su elu lõpuotsa bilanssi. Kõik inimesed sinu elus kes olnud, on või alles tulemas, siia alla ei lahterdu. Küll aga nende mõju sinu otsustele, mis on pannud sind ihkama, soetama, ahnitsema ja pingutama. Varastamagi mõnd.

Vaadates nüüd enese ümber, ütled sa hinges rahu tundes, et miski materiaalne pole tegelikult käeulatuses selline, ilma milleta sa ei saaks eksisteerida. Olgu. Mõtle end siis ihuüksi, ihualasti sellele planeedile ning kõigele, mida inimene on loodud oma abituses vajama. Toit – sama enesestmõistetav nagu seegi, et sa ei tea mitte iialgi, kui palju sa seda eksisteerimiseks päriselt vajad ning millisel kujul. Kes on see, sinust targem olend, kes tohiks sulle öelda, mida ja kui palju sa võiks või peaks sööma? Kui see sinust targem olend ütleks, et viis kuuendikku sellest, mida sa omale suhu topid, tapab sind aeglaselt – seesmise sihikindlusega? Iga hommikusöök võtab vähemaks ühe päeva su eluaastatest, lõunasöök kaks päeva sulle elada antud ajast ning õhtusöök nädala? Mõtle! Tule tasakesi, lõpuotsast siiapoole, kus sa täna oled ja kaalu hoolega, kas nimetaksid selle eluenergiaks? Elu enese energiaks. Selleks, mis enese sisusse minnes iial otsa ei saa. Ka kõige peenema nõelaotsaga tehtud silmaga nähtamatu torge, milles iganes, on jälg aines. Milleski, milles oleva torkejälje väiksuses on lõputus ja kestev ning süvenev sügavus. Nõndasamuti on ka avarusega ja selles edasiliikumise jooksul kogetava lõpmatusega. See pole lihtsalt miski su pea kohal, sest sellesse lendudes, aurustudes või haihtudes, liigub pisimgi osake lõputu avaruse lõpmatusse. Vastupidiselt torkesügaviku aina kitsenevale lõpmatusele.

Olles selles kõiges jõudnud taipamiseni, kus on su koht selles kõiges täna, pead sa tunnistama, et oled suure vale kuulutaja iseenesele. Sa ei mahu nõelatorke otsakese kitsenevasse lõputusse, nõndasamuti nagu ei jätku sind avaruse täitmiseks. Miks? Sest sa mõtled sulle sobivaid mõtteid. Neid, millistest sa aru saad. Peaksid aga mõtlema asjadele, millest sa aru ei saa. Ei eksisteeri mitte midagi kogu lõputuses, millele käega lüüa ja öelda, ahh ma ei saa aru. Proovi. Proovi mõelda iga kord käega lüües, et mis takistab mul sellest aru saamast. Sa ei pea mõtlema end ebatäiuslikuks, küündimatuks ja saamatuks. Rumalaks, teistest halvemaks või väljaheidetuks. Ole enda vastu hea ja tunnusta end alati, kui tunned imestust, sestap püüa imestada. Kasvõi sellegi üle, et just nüüdsama tuli sulle pähe üks pagana hea mõte. Ela või ole. Mõelda, et need on üks naise ja teine mehenimi, ei osanud ma isegi, kui pealkirja kirjutasin. Mõnikord kirjutab inimene loo ja paneb sellele pealkirja, teinekord vastupidi – kirjutab pealkirja ja hakkab siis vaikselt minema. Viimane on levinud aja- esimene ulmekirjanduses. Siinne pole seda ega teist. See on lihtsalt mõte

Featured

FAKEBOOK

 

FAKEBOOK on avalik ja kõikidele soovijatele tasuta loetav kirjaplokk, kuhu tehtud ülestähendused ja ääremärkmed on viimseni kohustustevabad ega pretendeeri tunnustusele.  Mida inimene ise ei soovi avalikult öelda, seda ei pea ta avalikult ütlema. Samuti on see ka lugemisega. Lugemine ei ole kuulmine, kus pole valikuvõimalust ise otsustada, mida kuulen ja mida mitte.

     Elame väga huvitaval ajal, sest tähtsam kui see mida öeldakse, on tänapäeval ütleja persoon ja positsioon. Sellepärast janunemegi kõik sõnavabadust.

Mõtlen selle all SÕNA VABADUST. Sõna õigust sõnana elada. Nii riigi põhiseadus kui hall dressipluus loosungiga SÕNA ON VABA, annavad igale kirjutajale õiguse kasutada vabalt IGA SÕNA. Aitäh selle eest!

COVIDKAUST

Ilmselt oled sa seda filmi näinud? Cabaret. Särava Liza Minelliga peaosas. Muidugi oled. Mäletad seda episoodi filmis, kui nad kolmekesi linnast välja nädalalõppu sõitsid veetma? Ikka mäletad. Rõõmsad inimesed õlleaias, nagu neid Saksamaal tänagi siit-sealt veel leida võib. Pasunamuusika, soolakringlid ja kõrgetes kannudes korralik lager. Kõvemad viskasid enne praekoodi kallale asumist ka pitsikese või paar “pirniwillit”. Seal tõusis üks nooruk korraga püsti ja hakkas vaikselt ent hirmuta millegi ees, laulma. Patriootlikult selgete sõnade ning sugereerivalt haarava meloodiaga. Juba teise stroofi ajal liitus poisiga üks patsikestega tüdruk, siis veel paar poissi ning nõnda edasi, kuni kaasa möirgas terve publik. Episoodi lõpukaadris seisid kõik juba püsti, käed rooma tervituseks üles tõstetud ning natsionalsotsialistide pateetiliselt hullunud fanatism ei jätnud puudutamata kedagi. Siiski üks vanamees, kes ja miks, ei tea, aga jäi torssis olemisega seda puhkenud pöörasust äädikase sarkasmiga ja lootusetuses käega lüües lihtsalt vaatama. Filmi peategelased – kabareelauljatar, tema peig ning nende uus rikas geisõber lahkusid, kuigi põgeneda polnud enam kuhugi. Svastika ja punnkõhtudega pruunsärklased, nokkmütsid peas, olid juba järgmisel õhtul kabareepubliku rõhuv enamus.

Miks see filmiepisood praegu nii tugeva paralleelina ja selge sõnumiga turgatas? Sest sotsialmeedias, kus kiluleiva fotode gaalanäitust maha hakati võtma, oli täna platsis midagi enneolematut. Prognoosin, et see klipp purustab märtsikuu jooksul mõnegi rekordi. Arvamusavalduste osas kohe kindlasti. Klipp ise on olemuselt ehk vormilt tüüpiline reklaamikähkukas, ehk selline tüüpiline turundusplönn, millistega ikka kliendile “müts pähe tõmmatakse”. Jätan ütlemata, et sa pead seda nägema, siis saad aru, millest räägin. Sulle ei jäeta niikuinii teist võimalustki. Täna tilgutatakse piisk siin, teine seal testimiseks. Uuest nädalast läheb lahti. Saab näha, kuidas kampaania on planeeritud, aga ole mureta, sinu lemmiktelekanali reklaamiblokis on tal juba koht olemas ning varsti taob selle sõnum su peas nagu pulss peale jooksumaratonil finišeerimist. See on lapsikult reibas ja sugereerivalt selge sõnum isegi idioodi jaoks. Kuigi ma ei saa aru, miks “…päästab päeva ojaaa”

Võinuks öelda veel selgemalt! “….päästab elu, ojaaa”

See roosa udu, millega propagandaosakond sel korral lajatas, ei jäta enam kahtlustki õhku, kuhu tee edasi viib. Pfaizerjugendi massidele suunatud värske “horstwessel” on tõestus, et sisse on lükatud järgmine käik. Ajaloos on see juba reljeefselt nähtud. Sa kannd varrukal haakristi või taaveti tähte, kolmandat varianti ei ole. Oled meiega või nendega. Kui sa vaktsiini vaimustusega ei tervita, oled teinud selle sajandi saatuslikuma valiku. Nii, kodurahu huvides, et säiliks töö ja võiksid käia kõnniteel, mitte trotuaariserval, käärivad varruka üles sajad ja tuhanded. Schindlereid, kes päästaks süütuid surmaminekust, saab ka nüüd olema, sest peale vaktsiinipassi jätab mõni ka südametunnistuse alles. Peidab selle nagu me vanaemad peitsid sinimustvalgeid. Kokkumurtuna ja koli alla peitu, äkki tuleb veel vabadus tagasi. Ha ha ha, ütled sa praegu ja rehmad “lolli jutu peale” käega. Täna räägime taas avanevast “võimalusest reisida” nagu elaks me rattaleiutamise eelsel ajal, aga homme on see Pfaizerjugendi poolt su äri aknasse visatud tänavakivi või vitriinaknale plätserdatud “vaktsiinivastane”. Selle pika ja pisut lohiseva sõna asemele on juba sõnausekski aeg küps. Natsionaalsotsialistid ei sõimanud ka teisitimõtlejaid “reichivastasteks”, Olid lihtsalt “jude” – kõigile selge ja klaar, isegi kui sa polnud iisraeli sugu. Pealegi on pisut isegi pentsik, nimetada vaktsiinivastaseks selle loo autorit, kelle vakstiinipass on paks ja pitsateid täis nagu elumees Danhammeri tööramat.

Ma tean, et sa ootad juba kärsitusega selle kirjatüki kokkuvõtet, et minna youtube-i ja vaadata, mis oli selle päästikuks.

Tsiteerin kõigile kättesaadavat väljavõtet Wikipediast.

Mis on propaganda?

Propaganda on kommunikatsiooniliik, mille eesmärk on mõjutada avalikku arvamust propagandistile vajalikul viisil.[1] Propaganda edastab sihipäraselt ja süstemaatiliselt informatsiooni, eesmärgiga kujundada kindla territooriumi rahva meelsust, hoiakut ja tegusid soovitud suunas.[2] Sageli käsitletakse propagandat negatiivse ja manipulatiivse tegevusena.[3]

Enamasti korraldavad propagandat riigi valitsus, valitsuse koosseisus olevad või opositsioonilised erakonnad, samuti ühingud või muud ühiskonnarühmad oma agenda levitamiseks. Propagandat võidakse kasutada selleks, et saavutada ideoloogilisi, kaubanduslikke või sõjalisi eesmärke.[4]

Propaganda sisaldab tihti sotsiaalkultuurilisest taustast tulenevaid emotsioonidele suunatud argumente.[5] Peamine propaganda kommunikatsioonikanal alates 20. sajandist, mil propagandat hakati süstemaatiliselt tootma, on olnud massimeedia. See hõlmab plakateid, ajalehti ja ajakirju, raamatuid, raadiot, televisiooni ja filmi.[6] Informatsiooniajastul on uueks tähtsaks meediumiks kujunenud internet ja selle kanalid, nagu sotsiaalmeediaalternatiivmeedia ja muu avalik veebiruum. Internetis leviva propaganda tootmiseks ja vahendamiseks kasutatakse tehisintellekti ja algoritme. Nende abil luuakse näiteks libauudiseid.[7]

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa rahvavalgustuse ja propaganda riigiminister Joseph Goebbels kirjeldas oma 1928. aasta kõnes propagandat nii: “Propaganda on inimeste võitmine selle poole, mida ma õigeks pean.”[8]

Ergo – sellesinase kirjatüki eesmärk, ei ole inimestele suuniste jagamine ega suunamudimine, nagu on moodne öelda. Ma ei ole vaktsiinivastane – mu käevarred on seda keskmisest kodanikust kordades rohkem täis torgitud. Ma ei ütle, et ma tänu sellele tervem või haigem olen. Arvan, et mul on olnud kõvasti õnne aga ennekõike oidu ja oskust oma peaga mõelda ning hoiduda silmaga nähtavast ilmselgest võimalusest nakatuda millessegi mulle soovimatusse.

Palun loe see lõik – mis on propaganda, veelkord üle. Loe, kui sa oled vaktsiiniusku ja loe ka siis kui sa vaktsiini ei usu. Miks ma sellele viitan ja sind palun? See mida ma täna juhuslikult silmasin – on propagandavideo. Marutaudis hüään, kes siirupiga siledaks kammitud. Pajuoksake, mille tagant lotendades kaugele paistvad kõrvad ei jäta kõhklusepoegagi, nimetada see “reibas šlaager” rämedaks ajupesuks. Kui sõnumiks saab see, et pole vahet, kas selle või teise tootja toode, peaasi et vaktsiin ning võimalus, et kohe saab Tenerifele, on tegemist propagandaga. Sõna sõnalt sellega, mida Goebbels ütles. Vanad ja noored, ….päästab päeva, ojaaa

Covidkaust on XXI sajandi holokaust.

26.veebruaril 2021

SEITSMES MEEL

Ära kunagi ütle “kunagi”, öeldakse vahel ning ses lauses on just paras kogus sulatõtt. On ka paras näpuotsatäis intriigi. See pole esimene kord, kui tunnen ennst nagu algkooliealine jõmpsikas, kes kevadpäiksest palavaks köetud ekskursioonibussis klassiga ekskursioonile sõidab. Mul on kurb tnnistada, aga poole sajandi jooksul elatud elus, olen ma näinud tõepoolest mõnd üksikud meest, kes keerab bussirooli, aga pole “bussijuht”.

Kui konstruktor ja insener üht reisijateveo bussi loovad, teevad nad kõik endast oleneva, et lisaks kõikidele tehnilistele omadustele, oleks sõiduriist ka sihtotstarbele maksimaalselt vastav. Mugav pole see kõige täpsem sõna. Pigem inimsõbralik.

Seda lahendust võib pakkuda vabalt ilma igasuguse luksuseta, nahksisu ja dolby-ta. Kui on istumis- ja liikumisruumi. Õhku mida hingata ning kõrvadele talutav mürafoon, piisab sellest kaunis kenasti.

Olen kogu aeg uskunud, et busside ehitajad teevad need inimeste transportimiseks, aga veendunud, et valdav enamus bussijuhtidest ei saa sellest aru.

On pagasiluugid, mida ainult bussijuht tohib avada ja sulgeda. Sama kehtib uste ja akende kohta. Viimased nagu olen enamasti näinud, on tavaliselt kruvidega kinni väänatud, et neid lahti ei saaks teha. Bussijuht üksi otsustab, kas bussis on õhku mida hingata või mitte. Tema käeliigutus, reguleerib trobikonna inimeste enesetunnet nii palaval kui pakaselisel päeval. Ehk kokkuvõtvalt öeldes, peab olema tegemist väga pieteeditundelise ning armastusväärse ja hooliva inimesega.

Nagu nimetasin, olen oma pikale veninud elu jooksul, kaht-kolme sellist inimest bussiroolis tõesti kohanud. Valdavalt on bussijuhi arhetüüp aga täpselt selline munn, nagu see, kellest sai alguse filmilugu “Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Ehk oma ratastega kontoris ja rooliratast jalge vahel keerutav maailmavalitseja. Imperaator, kes õnnetu reisija piletirahast puudu jääva pisku pärast Uuspõllu resoluutselt õhksurvega ukse taha muljus. Ma ei ütle, et bussijuht peab olema metseen või heategija, veelvähem võhivõõraste sõidud omast taskust kinni maksma, aga selline räime silmatera suurune empaatiavõime ei teeks ju tegeliklult paha. Sünniks siis aga ka lugusid, nagu see või mõni teine, mille õnnelikku lõppu oleks raske ettegi kujutada ilma alguseta, kus ülbitseb ebaõiglus või võimutseb vaen? Oletatavasti mitte, sest kui miski algabki hästi ja peab ka hästi lõppema, on vaja vahepeal “augus” ära käia. Uppuda silmini sitta, nii, et käed ja jalad paksus pasas vähkrema paneb. Siis on vaat et õigemgi, sõõrmed sõrmedega sulgeda ning vajuda. Kuni päkad põhja puutuvad, et sealt üles – äratõukeks põhi leida ja tagasi pinnale tõugata.

Kaugeks oleme jäänud..ütles ammune sõber kui meile endile ootamatult, saatus ühe juhusliku tänava nurgal kokkujuhtumise tekitas. Nii on. Vastasin ma. Võiksime vahel ühendust võtta, ütlesin midagi targemat leidmata. Tean, et me ei võta ühendust. Pole lihtsalt põhjust ega mitte midagi arutada. Selles elus mitte. Nagu bussijuht peenraha, veeretame igasugu põhjusi peopesas ning loobume olemast need kes oleme olnud.

Elasid kord naine ja mees. Armastasid teineteist ja hoidsid teineteist. Alati väga sõbralikult, kuni sündis nende poeg. Mis me talle nimeks paneme – arutasid noored lapsevanemad. Esmalt kordamööda valikuvariantides kõheldes, ent ajapikku muututi aina närvilisemaks. Vaieldi ja vahel kuni tülitsemiseni. Mees tahtis oma ja naine oma. Mees oli raevumas kui kui härg areenil, kui naine ütles vaikselt: “Henn. Relax”. Tekkis vaikusehetk ning mõlema silmis süttis õnnelik helgike. Nii jäigi. See oli väga hea nimi ja see pandigi poisile nimeks. Seitsmes meel tuli alles aastaid hiljem.

KULDAJA TULEK

Õieti on see mulle endalegi, hetkel veel kaalukaussidel vaagiv üks võimalik lõppotsus. Kas mõtlen kuldajana meistrit, kes nähtavat ja katsutavat väärtuslikku, üle kuldama asub või saabuvat uut aega? Parimat, mis saab olemas olla. Mõlemad on omal kohal ja õiged. Selles seisnebki minu tänane tasakaal. Ma olen sinust samal ajal parem ja halvem. Ilusam ja inetum. Targem ja lollim. Mina olen sina. Sina oled aga mina, pole parata.

Tõde on see, et üks osa inimkonnast saab järgmise 33. aastaga otsa. Ots ei ole surm. Lõpp ega kadumine. Ots on vabadus valida kõige viimane kandikule jääv tikuleib. Selle vabaduse poole maailm praegu liigub ning lubab end nagu tiiner, tublil kosmeetikul aknest puhtaks pigistada. Mädapaisetest rääkimisega ennast ära elatavaid arvamus-survestajaid on saanud ühtäkki nii palju, et neil pole enam ei nime ega nägu. Rassi ega rahvust. Sugu ega iga. Neist on saanud maskidega nägusid varjav mõõtmatu mass. Õigusenõudjate mass, kes tahab panna lõpuks ometi õigluse järgi valvama kutsutuid mõistma, et vett ei saa panna voolama altpoolt üles. Meil on maailmavalitsejatest kõrini!

Kes need maailmavalitsejad siis on?

Need on kõige eksisteeriva rahaks pöörajad ning nende orjadena vabaduseta truud vasallid. Eluperemehed, kes naudivad omaenese loodud süsteemi, mis seisab kuidagimoodi püsti vaid kahele kunstjalale toetudes. Hoovad, millega liigutatakse oma kuulekaid töllnereid, hirmu abil võimule alluma ja ülejäänuid alandama. Ning paberist sedelid, millele on trükitud numbrid ehk raha, et etendada vodevilli pealkirjaga “Hoolimine”. Reaalselt, ei ole tegelikult kumbagi – ei hirmu, kui seda kunstlikult ei looda, ega ka rikkust, mis seisneb värviliste sedelitega omatahtsi sehkendamises.

Olen juba mitmeid nädalaid ažuurses sõltuvuses hommikusest loomisest. Kohe, kui silmad avan, on mu esimene sõna “aitäh”. Tänan, et öö möödas ja valgus nagu esimesena kohale tulnud külaline, ruumis toimetab. Tõmban ainult püksid jalga ning lähen keerdtrepist üles, oma katusekambrisse. Mul on seal kõik ühes kohas. Tempel, maaliateljee, muusika kuulamise nurk ning kirjutuslaud. Võtan oma A3 musta joonistusploki ning värvipliiatsid ja hakkan looma. Nad ise tulevad. Ilmuvad kusagilt ega lase enestega vaielda. Et mis mõttes? Selles mõttes, et ma hakkan otsast joonistama ning arvan, et joonistan kellegi portreed, kuid tegemise käigus muutub nägu paberil hoopis kellekski teiseks, vahel kolmandkski ning on juhtunud, et isegi neljandaks. Need on nagu vestlused kellegagi, kes ei püsi teemas või modelliga, kes ei püsi paigal. See valmistab mulle suurt rahutunnet ja kergust, sest mul pole kohustust, tellimust ja mis veel olulisem, kellegi ootust. Ootust, et minu tehtu oleks mitte mulle endale, vaid ootajale ootuspärane. Kunstiloomingu ja eriti portreekunsti puhul on see eriti sügav. Enamuse kõrgeim hinnang kunstile lähtub töö tõepärasusest ja ideaalseks peetakse joonistust või maali, mis on fotograafiliselt täpne ja realistlik.

Kuulus hollandlane Vincent van Gogh müüs eluajal ÜHE oma pildi. Täna ostab tema pilte see kontigent maakera asukatest, kes kuuluvad viie protsendi varakamate hulka. Miks? Üks põhjus on kindlasti see, et Vincenti maalidel kujutatud kaasaegsed, olid äratuntavad oodatust vähem. Tema maalidel säranud lilled ja lummanud maastikud ei olnud publikule harjumuspärased. Neis ei nähtud seda, mida sooviti – realismi. Tema käekiri, koloriit, isikupära ja loovus paelusid üksnes ajast ees olevaid kaaskunstnikke ja igal ajal elavaid purjus õlalepatsutajaid.

Täna ostab Vincent van Goghi maali keegi, kellel Maibach juba on. Ta ostab van Goghi, mõeldes endamisi, kuhu ma ta panen – kaatrisse, kööki või külalistetuppa. Talle ei ütle tänagi midagi Vincenti käekiri, koloriit, isikupära ega loovus. Olulisem on omamine ja investeering omandisse. On sel vahet investeeringuga nafta puurtorni? Sul on aparaat, mida teistel pole, seega on selle aparaadi abil maapõuest pumbatav vara sinu… Nii võttes, on Jumal ikkagi kõige rikkam, sest Tema patenteeris maailma luues nii nälja, seksi kui surma ja vaidle minuga, kui neile ei järgne inimese loodud HIRM. Selle loetelu kõhkluseta viiendal kohal on KUNST. Sest ilma selleta ei muutu ellujäämine ühtäkki gurmee-elamuseks ega edasikestmine erootikaks.

Olen väga õnnelik, sest avastasin alles paar päeva tagasi, et suudan niimoodi naerda, et hing rinnus kinni ja silmad lõbupisaratest pilgeni. Naernud nii, et kõnevõime on kadunud ja ajul on hea olla, omaenese aistingute rikkusest. See mis niimoodi naerma ajas, saab ühel päeval punkti, olles kirjutatud stsenaariumiks poolpikale mängufilmile. Naerda ei ole saanud metsikult kaua. Ei see pole hala, et enam ei tehta nalja ja see muu bla bla bla. Tehakse. Tehakse nii et kannad katki. Istudes ringis, rätsepaistes ja kannatades kes mida. Mõni kibedat kusehäda, teine unele vajuvaid lauge, kolmas lihtsalt ebamugavat asendit, aga püsti tõusta ja ära minna ei või, sest sellesse külg külje kõrval rõõmsasse ringi juba mahaistunu, peab seal olema kuni…No vot. Ja seejuures ei ole kurat naljakas. Lihstalt nii oleme harjunud ju siis peab olema, olgu see helgus kui teeseldud tahes.

Joonistades mõtted keerlevad. Käsi teeb oma tööd, silmad vaatavad pealt, aga mõtted need muudkui keerlevad. Käivad siinsamas ja lendavad siis tont teab kuhu kolama. See on neetult hea tunne, sestap usun teadvat, mida tundsid Reindorff, Wiiralt ja Vabbe. Sa muutud ühtäkki kellekski teiseks. Tajud nalja ja valu nagu kuuma ja külma ning suurt ja väikest nagu pikka ja lühikest. Avastasin enesele, et see ongi portreteerimine. See just, mitte pliiats või pintsel käes kellegi näo tõepärane ja loomutruu püüdlik kopeerimine tasapinnal. Hullumeelne vabaduse tunne, mis sarnaneb diafragmat raputava naeruga.

Kui kunstipoes pliiatseid ostmas käisin, küsis müüja, kas võtan kustukummi ka. Vastasin, et ma ei tee ühtegi vale joont. Iga kriips pole jutt nagu iga jutt pole kriips. See jutt sai selline, vaadates hoovis kasvava puu oksal rippuvas linnurestoranis mõnulevat oravat.

PAKT

Olen ühemõtteliselt nõus ning jagan raamatust loetud seisukohta, et ennustajate ning ettekuulutajate käsitlematu ja peen kunst, seisneb mitmest miljonist võimalusest üheainsa esitlemises kellegi tuleviku ennustusena. Lahti seletatuna siis seda, et võimalusi järgmisel päeval, nädala, kuul, aastal või sajandil võib olla sadu ja sõltub selgeltnägija veenvusest, millise neist ta inimesele kõrvade vahele istutab. Ärge mängige tšakratega ega proovige ise kivikeste ja helmestega nõiduda ning loitsida, ütleb kuulus maag ja avab järgmises Eesti linnas oma butiigi, kust kõiki neid kive ja kogu nõidumiseks vajalikku igaüks osta saab. Kes tahes. Astu sisse, osta selle järgi, kui palju sul on fantaasiat, omale mõned kummalisena tunduvad asjad ja hakka pihta.

Mina olen peegeldaja ja projitseerija. Olen sõlminud nii mineviku, oleviku kui tulevikuga just sellise rahu ja pakti. Pakti, mille raames öelda, või jätta ütlemata asju, mida näen. Olen saanud minevikus väga terava ja mõjuka märkuse, mille sõnum oli väga puhas ja heatahtlik, kuigi tegi sel hetkel valusalt haiget. Sa ei pea igas seltskonnas ja igal teemal sõna võtma, ütles siis aastate eest üks hea sõber. Kulus kaua ja kaotuste ning kannatustega kantud aastaid, kuni järgmine sõber avas mu silmad. Õpetas kuulama. Kuulja olen ma Looja armust niikuinii, aga kuulata ei osanud ma sinnamaani üldse või peaaegu üldse mitte. Viimased aastad minu elus on olnud seepärast aina paeluvamad. Mida päev edasi, seda sügavamaks ja klaarimaks saab kaev, kust oma eluvett ammutada. Ei, see pole parem, puhtam ega kristallsem kui kellegi teise kaevus. Ma ei võrdle seda teistega, nii nagu ajal, kui pidurdamatult rääkisin ja ajani kuni mõttega kuulama õppisin. See on lihtsalt minu kaev. Minu jaoks hea ja karastav eluvesi.

Olen vaikselt ja omaette. Ütlesin üksvahe aega tagasi ühele armsale hingele aegade tagant, kui meid ühendas töö, looming, huumor, sarkasm ja isegi maailmavaade, et ma armastan oma maad, aga mitte seda riiki. Tead, ma miskipärast uskusin täitsa veendunult, et see provotseerib teda kui mitte pikemaks epistliks, siis vähemalt pilkeks kindlasti. Tema nimelt on täna sealpool rindejoont, kus seisavad maailma paremaks muutjad ning uskusin, et mina tema jaoks olen raudselt vastaspoolel. Pidin piltlikult öeldes käega aitama, et ehmatusest rippu vajunud lõug omale kohale seada. “Mina tunnen sedasama” ütles ta. “Juba mõnda aega, ei ole see riik mulle enam minu Eesti”. Me tundsime sedasama tunnet, kuigi aeg, sündmused ja olud on meid piltlikult öeldes eri leeridesse viinud. Eri leeridesse selles mõttes nagu tänane maailm üldse. On inimesed, keda ei ole enam tarvis. Keda ei vajata. Kelle puhul on jõutud arusaamale, et nende eksistents on ebavajalik, sest just nende pärast ongi vaja juurde trükkida katteta ja väärtusetut raha. Pakendada toitu plastikaati ja teha suuri sitakoristuse talguid, et tekiks ühissüü ning patukahetsus, kuna hirm võimu tööriistana, vajab eluspüsimiseks aina uusi vorme.

Kui Hansod vastsündinu Vabariigi aastapäeva vastuvõtule võtsid, avaldasin arvamust, et selle sammuga lasti džinn pudelist välja. Toona nagu oletatavasti ka edaspidi, tegin mulle omase vea. Uskusin inimeste lugemisoskust. Märkisin siis, et järgmine kord tuleb keegi sõna otseses mõttes “maalt ja hobusega”. Utreerides sellega ennustust, et “pildilepääsu” nimel, pole imekspandav, kui järgmised “kätlejad” protestiks näiteks karusloomade farmides pidamise vastu, veebruarituisku trotsivad ja palja tagumikuga peole tulevad. Inimesed solvusid, ega võtnud hilisemat siirast vabandustki vastu, kuigi küsimus polnud lapsukeses ega lapevanemates. Ses suhtes ei näe ma pisematki probleemi selles, et üks noor mees kihlveo korras sisuliselt sedasama teeb, mida Desperado filmis Steve Buscemi kehastatud näitleja räägitud anektoodis. Kokkuvõtlikult “kõrge kaarega kusemine…” Mandel oma mummulise kitliga seal Roosiaia rahvakogunemisel oli lihtsalt õnnetu “tagaajaja” Benny Hilli showst. Kätte ei saa aga jookseb püüdlikult sabas. Selle peene tüvega kase tagant, paistab aina kaugemale ja reljeefsemalt välja üks paar lotendavaid kõrvu, mille vahel venib kuulmeavadeni laiuv irvitus. Irvitus, milles sillerdab vastuvõttudel pakutavate tikuleibade rukkipurune sõnum “sitemale” osale rahvast. Sõnum, et meie oleme presidendi sõbrad ja nagu ütles üks üheksakümnendate tülpimuseni leierdatud telereklaam : “Lotovõitja võib”.

Üks mees võitis lotoga ülisuure rahasumma. Ta kulutas selle nädalaga! Nii kaua kulus aega, et osta samade lisadega limusiin, mis presidendil ning maja vaatega maasikavälule, mis kaevuvee magusaks tegi. Kahe nädala pärast see limusiin seisis, sest polnud mille eest paaki kütust osta. Maasikavälu vaatega mõisa tualetis oli aga pubi peldikust põue keritud ja kodus korvi topitud tarbepaber, sest poest osta ei olnud enam vabasid võimalusi. Kuu pärast triumfi, oli nii maja kui auto müüdud. Kolmkümmend päeva kestnud katse oli jõudnud oma ootuspärase finaalini. Mees ei olnud selleks kõigeks valmis. Võibolla polnud ta selleks kõigeks sündinudki, see pole teiste otsustada.

Kas Golda Meiriga kohtuma minnes, pannuks mõni mees naise riided selga? Või on seda Margaret Thatcheriga keegi teinud? Asi ei ole mummuliste munadega klounides, kes Roosiaja purskkaevust kontsakingadel tudisedes tähelepanujanu kustutavad.

Kui ma “miljonäri” saadet juhtisin, nägin ma tookordset läbilõiget meie rahva paremast osast. Sinna saatesse pääs, oli päris lollakate jaoks eelvoorudega ellimineeritud. Muidugi olid kõige helgemad pead ja kõigeteadjad kodudes diivanitel, aga saatesse sai siiski märkimisväärne osa väga laiade teadmistega toredaid inimesi. Kas neist keegi võinuks saada miljonäriks? Kindlasti mitte. Põhjus väga lihtne. Kui sa ei ole seni saanud ühelgi muul moel miljonäriks, ei oska sa seda olla ega selleks saada ka miljonimängus. Trummilööja saatus, ehk rähni pea ei valuta, ehk miljonimängu tuldi võitma raha, et saada senised vaevad ja kulud kuidagi nulli, et siis uuest kohast alustada ja võibolla isegi miljonäriks saada. Seal saates nägin tihti inimesi, kes niipaljugi ei vaevunud, et olnuks hommnikul juuksed ära pesnud. Poristest kontsakapjadest ja tolmustest kinganinadest ma ei räägigi. Neil oli ükskõik, mida neist arvatakse. Isegi omaenese ebamugavus oli neile rahuldustpakkuv või vähemasti talutav. Kui Mikk Pärnits järgmisel auhinnagaalal kontstel kooberdades kõhuli käib ja kiirabi vajab, loodan ma parameedikute huumorimeelele, lennata sündmuskohale mulgikuubedes või batmanni kostüümis peale. Ma mõtlen seda vastuvõttu, mida Kadrioru kantselei noored korraldavad veelgi väljakutsuvamalt. Ei mingeid tagurlikke fursette, kolisevate marmiitide ja naeruväärselt pingviinisarnaste ettekandjatega. Tulevad rolleritega neegrid, kandilised toidukotid rihmadega seljas ning eine murul algab lipu põletamisega, mida viivad läbi äsjased presidendi rahvakultuuri auhindade laureaadid. Kohal on OSCE vaatlejad ning pidu lõpeb vikerkaarerongkäiguga Kadriorust lennujaama (millelt on ära väetud komisjoni eksliku otsusega, ministri seljataga antud vale nimi) ning kõik lehvitavad lambikestega õhku tõusvale lennukile hüvastijätuks. Olid ajad…meenutavad rahuloluga kaks kombinees politseinikku, lüües viuhhti harulise roosast nahast piitsaga läbi sumeda sügisõhu.

KREATIIVPANK

Jah, ma asutasin panga!

Eesti Kreatiivpanga

Vajadus sellise panga järele, oli end karjuvalt tõestanud ning aeg selleks oli viimaks küps. Kreatiivpank on asutatud kõigi huviliste hüvanguks ning eesmärgiga saada väga suureks.

Kreatiivpanga moodustavad selle osanikud ning asutajad. Kui andmeregistrites täidetud lahtrites olevad asutajate nimed on avalikult leitavad ja nähtavad, siis osanike seltskond on ja jääb alatiseks haaramatuks. Eks ta nii on tegelikult ju kõikide pankade puhul.

Osanikud on vabatahtlikud ning nende osalusvõti kreatiivpangas on konfidentsiaalselt personaalne. Osanikuks Kreatiivpangas võib saada igaüks kui ta seda soovib, täita on vaja vaid ühtainust tingimust, mis on Kreatiivpanga eesmärk ja moto.

Kreatiivpank on ideede inkubaator, kus haudemunadele templeid ei lööda. Meilt võetud teene osutatakse alati konfidentsiaalselt ja anonüümselt, sest nii jääb võitjaks klient. Kui need, kes sinult tegutsemist nõuavad peaksid mistahes põhjusel kõhklema, kas oled ikka sina ise selle looja, võid olla veendunud, et autorluse au jääb alati sinule.

Kreatiivpanga tegutsemispõhimõte on lihtne:

Sa vajad kiiresti või kaugemas perspektiivis õigeid vastuseid küsimustele, parimaid ideid millegi korraldamiseks, sooje soovitusi edukaks tegutsemiseks või juhiseid võidukaks ettevõtmiseks? Kirjuta mulle: hannes@kreatiivpank.ee ja kirejelda, mis ülesandega sa silmitsi seisad. Sõltuvalt sinu soovi iseloomust ja vajadustest, moodustab Kreatiivpank meeskonna, kes sellega tegelema asub. Sinu sooviga tegeleb valdkonda tundev parim spetsialist või mitme valdkonna usaldusväärsed professionaalid. Sisuliselt võiks öelda nii, et sinu töö teevad ära teised, jättes kogu auhiilguse, autorluse ning võiduloorberid sulle. Sinust saab hinnatud ja loovvõimekas tegija. Sa saad oma rõõmsaks tegeva teenistuse ja edukaks muutuva karjääri ning ja mitte keegi, mitte kunagi ei saa teada, et oled olnud Kreatiivpanga klient.

Miks me seda teeme?

Meil on imetud asjade imetlemisest ja ilmetutest inimlikest pusserdisest ükskõik millises valdkonnas, villand. Me ei soovi anda hinnanguid, sekkuda, konkureerida, võidelda ega võistelda. Tahame teha oma harjumuspärast argipäevast tööd, aga selle kõrval õnnest joovastudes luua. Luua sõna otseses mõttes hoopis uut elu. Rahavaba, kui nii võib öelda. Jõudmaks edasi ja kaugemale rahajumala rähklevate preestrite ja end välise edu särast motiveeritud preestrinnade paigal loksuvast keskpärasusest ja kopeerimisest. Tõestame, et kui on idee, pole rahapuudusest põhjust rääkida.

Mida me sellest saame?

Rahu. Rahulduse. Ressursid viljakaks ühiskonnaks kasvamiseks ning tõelise vabaduse. Me et tee seda teenistuse pärast, ega osuta oma teeneid neile, kelle ainus eesmärk on mõõdutundetult teenida. Oleme selleks vägagi kompetentsed, et tunda ära need, kes vajavad meid koostööpartneritena, loomaks üksnes materiaalseid väärtusi ja omakasu. Kreatiivpank seisab heade tavade eest ja lihtlabaste ideevaraste jaoks on meil mõjus ja õpetlik häbipost.

Me oleme valmis ja juba tegutseme. Sinu järgmine õnnestumine on meil juba olemas! Juriidiliselt on Kreatiivpank mittetulundusühing kelle sooviks on välja kasvada paremaks ühiskonnaks ilma võistluseta, kes on edukam.

Kreatiivpanga eesmärk on puhas õnnetunne ja selle loomine kõikide jaoks.

LAUPÄEVANE LUGU

Nad tundsid teineteist juba koolipõlves. Vist üksnes kroonu-aeg, viis nad teineteisest põgusaks kaheks aastaks lahku. See oli omamoodi aeg. Keegi ei uskunud sellesse, mida loodeti ning ei juletud loota seda, millesse usuti.

Tänaseks on neil kõik see väikekodanlikuks väliseks väljundiks vajalik olemas. Nad elavad koos oma armastatud naistega ning kasvatavad tublisid lapsi. Neil on töö ja sissetulek ning mis peamine “munad”. Nende arusaamad on suuresti kattuvad ning ainus teema, milles vahel vaieldakse, on popmuusika ajalugu. Täpsemalt konkreetsete helipalade salvestusaastad, musakandjate ilmumisajad ning muu hobimelomaanide virgutav snobism. Nad käisid peaaegu igal pühapäeval Harjumäe vinüüliturul ning küünlakuul Tartu Maratonil.

Seekord oli tegu laste sünnipäevaga. Uue, männimetsa arendatud madaltiheda elurajooni ilusasti pügatud muru ja grääzinipikkuste elupuudega piiritletud krundi keskel suveterrassil, oli kaetud laud.

Laual seisid suured moodsad aianõud. Värvilisest klaasist boolinõu, salatikausid ning trendikad taldrikud, disainkahvlite ja nugadega. Pereema oli küpsetanud moodsa hapusaia ja lõiganud lahti turult toodud suvise loodusrikkuse. Värsket kurki ja värskelt soolatud kurki. Sparglit ja maheporgandit. Koriandrit ja noori kartuleid tilliga. Maasikas ja arbuus ning Juustukuningatest paar pere lemmikut ning tiganuku soovitatud uudistoode.

Nende lapsed olid kuidagimoodi selliselt kasvanud, et kokku saades sõideti jalgrtataste või rulluiskudega, kihutati tõuksidega või toksiti plastreketitega polüesterpalli. Nad ei näppinud telefone ega vaadanud toas ninad vastu seinasuurust ekraani, jaapani animatsiioone.

Kodulooma omamine ja armnastus loomade vastu üldse, oli kummaski peres nii iseenesest mõistetav, et elektrimootoriga värava sulgumise klõpsatusega samal sekundil, lendas vüõõrustajate koduhoovi rohelusse ka sedaani tagaluugist välja päästetud truu neljajalgne. Mõistagi polnud vaja osapooltel laskuda elementaarselt mõistetavasse ning külaliste Rotweileri ihuhädade puhuks, oli kaasas nii kühvlike kui kilekott. Nii nagu ühel enda kaudu teistest lugupidaval koeraomanikul muiste.

Istuti ja oldi. Välitingimustesse sobivatest õuekõlaritest mängis tasa ja naabreid segamata sulnis lounge-list ning erilise sündmuse puhul, olid lisaks murusse peitunud õueleedide kollakale kumale vabisemas ka roovarrega õlitõrvikud.

Lapsed toimetasid oma. Väiksemad käisid vahepeal end emade vastu nühkimas ja sosistasid midagi kõrva. Mille peale noored nägusad emad nagu ikka reageerivad. “No lähme käime siis koos ära, kui sa tuld põlema ei osanud panna”

Korraga nägid kõik midagi rabavat ja ootamatut

Kogu õhtu veneetsia lõvikujuna vaid silmadega ümbrust jälginud koer, oli kõikidele märkamatult vaikselt irdunud ning hiivatud vabaduse endale mõistagi seikluseks mõelnud. Midagi kopsakat, ilast ja mullast määrdunud võimsate lõugade vahel, puges ta kõrvalkrunti eraldava laudaia alt tagasi hoovi. Ilmslegelt oma teost pöörases vaimustuses, raputas ja rassis ta oma kõigi ehmatuseks kusagilt saadud saaklooma.

See osutus umbes mõnekiloseks küülikupapaks

“Raisk. See on naabrite küülik!” vakats majaperemees ning  “……”  hingas ehmatusega sisse koeraperemees. Kahe sekundi möödudes, olid mehed püsti ning kuulekalt tardus ka neljajalgne murdja. Peremehe käsule truult alludes, pani ta murtud ja nässerdatud küüliku mõnemillimeetrisele murukamarale.

“Ohhhhkurat küll” ahastas nüüd koeraperemees ning “……” hingas raskelt välja majaperemees. Ilmselgelt oli olukord rohkem kui mädane ja sant. Elutu pikk-kõrv oli imetoredate naabrite perelemmik ja laste armastatud hoolealune. Naabrid ise viibisid parasjagu teises Eesti otsas oma moodsate sõprade juures. Olles palunud aegajalt pilk peale visata ka oma küülikutemajale ning vajadusel peoga pruukostiga turgutada. Olukord oli otseöeldes rohkem kui piinlik ning rõõmsast chill-out õhtust oli saanud ilmsi asetleidev õudusunenägu.

Vahemärkusena olgu mööndud, et alkohol kahjustab inimeste tervist. Kui see kahjustus aga peataolek juhtub olema, võib temast vastupidi, leidlikkuse võti ja mõnegi situatsiooni kehvadest valikutest parima lahenduse pakkujaks kujuneda.

Nii võtsidki kaks sõpra universumist saadetud idee ellu viia. Garaažis asuv kätepesunurk lõi laes lahvatanud päevavalguslampidest särama nagu operatsioonisaal. Kraanikausi äravool suleti ning vesi selles segati laimilõhnalise Fairy-ga…

Kui jänkupapa oli vahutavast veest läbi käinud ja puhta veega loputatud, ei näinudki ta enam nii armetu ja murtud välja. Pereema loal kasutatud föön ning koolutuskamm, andsid talle aga suisa chinchiljaliku uue kasuka.

Nagu naabrid olid palunud – vaadata kuidas küülikutel läheb, nii ka tehti. Mindi naabri hooviväravast sisse ning pisteti kadunuke puuriuksest sisse. Seal ninad lidus vurre liigutava seltskonna rahustuseks, ka suur peotäis värsket naati.

Õhtu möödus vaikselt ning varsti mindigi laiali

Kahe päeva pärast, olid naabrid tagasi kodus. Rõõmsad käeviiped ja naerusuine kokkuhoidmise tunne, nii nagu ennegi. Kõik oli hästi. Linnud laulsid, kusagilt kostus muruniitja põrinat. Kellegi aiast kandis tuul ninna kõhna grillilõhna.

“Naaber tuleb” ütles pereema kaasale ning mõlema kerest käis läbi jõnksakas.

Kui naaber tuppa oli astunud, ei näinud õhus olevat midagi sellist, mida võiks nimetada või saaks pidada kuidagi tähelepanu äratavaks. Heade omavaheliste suhete kvaliteet oli olnud aastaid ka tagaselja siiras ja austav.

“Mõtlesin, et pean ka teiega jagama mis uskumatud lood maailmas aset leiavad” alustas naaber. Mõistagi oli selle peale silmissse tekkinud uudishimu täiesti siiras ka vastuvõtjate nägudes.

“Mul on ju need küülikud eks” alustas loo jutustamist naaber. “Eelmisel nädalala, enne kui perega Setomaale läksime, oli meie Ossu hinge heitnud” jätkas ta. “Matsin ta koos poisiga sinna aianurka pojengipõõsa alla  ja pidasime isegio väiksed peied, sest pisike plika oli südamest murtud”. Pinge pererahva kehas hakkas nende endi meelest juba tasapisi näonaha alla veresoontesse kogunema.

“Tulime eile tagasi koju. Läksin jänestele rohtu viima ja sain šoki” jutustas aina elavnev naaber. “Meie kadund Ossu, kes mahagi maetud ja kelle matusedki peetud, oli jälle puuris surnult külili”