Featured

KOHALIKE OMAKASÜPÜÜDLIKE VALIMISED

Ole nii kallis ja pane ennast režiimile, kus sa leiad ise omal soovil, seitse minutit oma eluajast ning oled minuga mõttega kaasas. Kui see on parasjagu millise iganes põhjuse tõttu keeruline ning sa otsid lihtsalt nagu tuvi, asfaldiga sama värvi toidukõlbulikku ainest, tuiates nokk õieli ja silmad kahel pool pead, lase edasi. Astu hiljem läbi, kui parem hetk ning rohkem aega.

Ahastus

Justnimelt ahastus on selle tundevärvi nimi paletil, mida praegu häbenemata pintslikarvadesse võtan kui sõnadega maalima asun. Ahastuse tekitajaid tuleb muudkui juurde ning toru otsik kust seda peale lastakse, venib surve tõttu aina laiemaks. Äng ja masendus mis tekitavad tunde juba hallatamatust hullusest.

On oktoober aastal 2021 ja toimuvad taaskord valimised.

Tõele au andes, ei ole ju enam suurt vahet tänase Eesti ja omaaegse despoodi Robert Mugabwe aegsel Zimbabwel. Ses mõttes, et riigitüüri juurde on end aastateks positsioneerinud kõige lihtlabasemad hüvedesõltlastest heaolu parasiidid, kellede sõnumid pööblile on kaotanud sellegi hea maitse piirid, mida nõukogude ajal valvas õlleka ümarlaua reeglistik.

Mis asi see on?

Mis asi see on mis ümberringi toimub?

Kuidas on see võimalik, et mitte üksikud indiviidid, piirkonniti elavad inimgrupid või riigiti elavad etnilised kogukonnad vaid in corpore KÕIK on kaotanud aru?

Jah. Sina ka!

Ja mina ka.

Olgu, iseenda jätan sellest võrdlusest välja, mis puutub optimistlikku vastu tuuleiili kusemist, sest olen pigem radikaalne pessimist. Ma lihtsalt ei usu, et väikest Eestit ja kogu ta rahvast, on võimalik veel kannast haarata ning välja sikutada sealt, kuhu ta on pea ees omal jõul üleni sisse roninud.

Sealsamas on täna kogu inimkond ning valdava enamuse rahvaste jaoks pole enam ruumigi, et seal pimedas sooles ennast ringi pöörata ja välja ronida. Need, kes aru saanud, kui sügavale on jõutud, ei saa isegi pepu ees tagurdades välja, sest tagant tuleb uue hooga üha uusi peale.

Nii ongi võimalik, et tee mis sa tahad, pead sa üleval parasiiti, kes on eelmise võimutsükli vältel sulle su oma raha eest elada võimaldanud ning selle eest sinult lausa palka saanud. Täna jälle, viib ta kuluhüvitiste arved raamatupidajale ning laseb sinul maksta kinni kogu selle odava plastmassist sita, kuhu ta oma näo, nime ja järjekorranumbri valimisnimekirjas on trükkinud. Sina käid tööl ja kaardud oma kohustuste all, et see lojus saaks elada sinust paremini mitte selle pärast, et ta saab palka mittemillegi eest, vaid erinevalt sinust ei ole tal isiklikku vastutust millegi ega mitte kellegi ees. Selle kõrges kaares näkku-urineerimise litsentsi nimi on mandaat. See kusjuures ei ole mitte toetus tema korda saadetule, vaid sarnaste karjakäitumine. Mis see selline on?

See on harjumuslaiskus, pealiskaudsus ning ignorantsus erinevuste mitteuskumises. Lihtsustatult öeldes – harjumus, nagu peale potilt tõusmist sinna kiire pilgu viskamine.

Selle käitumise ajendiks ei ole midagi muud kui samastumissoov. Nii pakutaksegi iga nelja aasta tagant väga erinevaid parte. Juba väsinud ja sorakaid ning täiesti verisulis, kes kõik lubavad millessegi olulisse oma mõõtmatu panuse anda. Oluline sünnitatakse võimule saades. Selle läbi, et vaikselt nagu metsaveotraktori vints, kerib kõri kägistav maksude ja hinnapoliitika end su kõri ümber iga päevaga koomale. Sa annad oma osa panusest ühiskonda mitte sinna, kus see võiks sinu või minu südametunnistuse järgi tegelikult minna, vaid lihtsalt ära.

Ma ei oska seda pilti teistmoodi silme ette manada kui kaadriga lastefilmist “Nukitsamees” ja selle “Rahalaulu” episood.

Olav Ehala üks filmimuusika lihvitumaid ja imetletumaid pärle, mida igaüks peast teab, kõrvus kajamas.

Ma olen Kusti ehk Ülari Kirsipuu ning enamiku teiste lastega ses filmis ühevanune. Mind on ikka üks küsimus veidi kummitanud, seoses selle filmiga. Kahjuks ei saanudki talle vastust, sest Helle Karis kes juba Eesti iseseisvumise algusajal õukonna treppidest alla tõugati, ei anna selleks enam sealpoolsusest võimalust. Ikka ja jälle avastad sa, et suhtled inimesega ning arutad temaga maailma häid kui halbu külgi, ega tea kartagi, et ühel hetkel teda enam ei ole. Nõnda elus lähebki.

Niisiis…

Kui need metsakollid leidsid rahapaja, siis iseenesest mõistetavalt läksid nendegi silmad õnnest punni ja meeled möllama, kuid…mida kuradit nad metsas selle rahaga teevad? Kuhu nad sealt lähevad, taskud kulda täis, kuued seljas kasiinosse või? Lihtsalt inimloomusele nii omane loll rõõm rahast, ka sellest millega sittagi peale ei ole hakata, on just see millest räägin.

Said juba aru, kuhu ma oma jutuga tüürin. Just nimelt! Paradoks on milles? Selles, et Nukitsamehe pere metsakollidel oli terve pajatäis kuldmünte, millega peale kõlina saatel mängimise ja omavahel laiali jagamise muud tarka ju teha ei osata. Või söandad sa oma silme ette manada majandustaikuunist Tölpat, kelle hallata on mitte metsakollide pere, vaid kogu maa majanduselu juhtumine? Mõhk? On ta su meelest tegelikult ka pädev peaminister? Kui, siis võibolla tõesti üksnes seepärast, et istub kullapaja serval ja teab, et raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastus. Siit edasi fantaseerides on ilmselge, et vanamoor alla presidendi rolli ei lepi ning tumm ja nähtamatu vanamees ahju peal, kes aegajalt karguga vehib, saabki üksnes selle ees oma kopsaka hüvede paketi.

Mõtlen praegu, et kes on siis Nukitsamees? Äkki see kolme sõna rääkima õppinud poisiklutt ongi Eesti…? Kelle juurde kogemata laanes ringi kolades ära eksinud NATO-Kusti ja EU-Iti sattusid?

Need kaks pandi hirmu ja sunniga otsekohe tööd rabama ning mõistagi viis see põgenemiseni millesse haarati kaasa ka Eesti-Nuki. Ta viidi sinna, kus kedagi ei karistata ja kõigest saab üle headusega ning lauldes. Ta lasi maha raspeldada oma sarved ning küürida end puhtaks igasugusest immuunsusest, asendades selle puhta särgi ja steriilsusega.

Mu loo resümee on lihtne. Nukitsamees viidi paradiisi. Seal on tal võõrasisa ja võõrasema, poolvennad ning poolõed. Steriilsus ning säng suures ühises magamistoas, rivis teistega. Kõik tema ümber hoolivad nii üksteisest kui Nukist ja armastavad teda nagu oma, sest ta ei räägi peale “Nuki-pähh” ja “Nuki-attaa” rohkem midagi ja hea ongi. Küsimus on hoopis varanduses! Kullapajas, mis on peidus paksus laanes, suurte põlispuude all peituvas kollipere metsaonnis.

Viis aastat tagasi rääkisime Hellega, et millest võiks rääkida Nukitsamehe järg – teine osa – “Kümme aastat hiljem”… aga see käib meie ümber, vastas ta. Kas sa ei näe?

Ja tõepoolest. Nii see ongi. Täna – kohalike omakasupüüdlike valimiste päeval 17ndal oktoobril 2021, käibki Nukitsamehe filmi jätkuosa.

Vali meid – meie toome kollide käest kulla ja ehitame selle eest mänguväljakuid. Vali meid – meie võtame maha selle marjulistele eluohtliku padriku ja rajame sinna ilusate inimeste kodud. Metsa sisse, mere äärde, kesklinna lähedale ja tasulise parkimise piirkonda.

Olin ise ka. Neli aastat tagasi Viimsis, kohalike omakasupüüdlike valimiste finalistina poodiumikohal. Õppisin seal, et kulunud kõnekäänd – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, kõlaks paremini nii – kui kuidagi ei saa, siis Reformierakond ikka saab. Seepärast ei kandideeri, ei hääleta ega osale enam ses mängufilmis. Metsakollide rahapada on juba ammu laiali tassitud, aga kuna külarahvas veel usub, et see on alles, sest seda legendi lollpeadele ikka ja jälle jutustatakse, arvavad paljud endistviisi, et just nemad teavad, mida kollide kullaga ette võtta, et üksnes ja ainult head teha. Peamine, et saaks kollide kullale käpa peale.

Featured

LÕPPVAATUS. EESRIIE

15.oktoober 2021

See kuupäev on vaja meelde jätta! See on viimane vaba reede. Edasi läheb juba niigi hullunud loom pöördesse ning juhtuma hakkav võtab sõnad suust ka päris elu näinutel. Ei, see ei ole juba igapäevaseks saanud ja argine hänglemine. See on uue koodiga süütevõtme suskamine lukuauku ning pool pööret päripäeva, mis toob enesega kaasa mäletatavate aegade ennenägematu muutuse. Rohkem kui kolme miljardi inimasuka aeg sel planeedil saab mõne ees ootava aastaga otsa. Need on me lähedaste, tuttavate, sõprade ning pere ringist võetavad hinged. Me ise võime olla väljavalitud ning saada sellele elukogemusele viimasteks füüsilisteks kehadeks. Mulle kallis hing on kunagi vestluses öelnud, et peaksin olema väga hoolas oma manifesteerimistega. Neil, nagu selgub olla meeletu vägi ning energia, et muutuda varem või hiljem jahmatavaks tegelikkuseks ja saada reaalsuseks. Sa ei tea, ega kujuta ette kui palju vaimujõudu ja energiat olen kulutanud, et klaarida osakestki sellest, mille manamisega ükskõik kellele haigettegijatest nende kurjus ja pahasoovlikkus tagasi saata. Miks me seda teeme? Miks soovime ja lausa manifesteerime teistele halba? Äkki seepärast, et oleme just niisama elus ja samal ajal pealtnäha elutu, nagu liiv, millega lapsena rannas või hoovis mängisime?

Õpi palun kiiremas korras leidma ja mõtestama oma enda ehedat tegelikkust! See on praegusel momendil kõige tähtsam. Sinu tegelikkus seisneb su praeguses arengufaasis, kuhu omadega jõudnud oled. Mitte punkt, kus oled, vaid telg, mille ümber pöörled, sest paigalseisu ei ole olemas ei sünni- ega surmahetkes. Kõik. Absoluutselt kõik, käib igavesti seisvat vertikaali-pidi. Algus ei ole üldsegi mitte seal, kust arvad et oskad mingeid märke lugema hakata. Kusagil kaugel, aegade taga ja sinust vasakul. Niisamuti nagu lõpp ei ole kusagil ees ootavate aegade taga. Kaugel ees ja sinust paremal. Horisontaalselt kihistub üksnes elu enese vesi, ükskõik millisel kolmel temale omasel kujul. Nende vertikaalsete etappide vahel, mida võiksime nimetada “kihtideks” on samuti kihid. Meie ei näe alati neid kihte, mida näevad teised. Nii nagu nemdki ei pruugi näha meiega samu kihte. Need ei ole päevad, ega tunnid ega ka minutid. Need ei oma ajalist mõõdet, vaid on terviku erinevad ajastud. Inimkonna pidevas muutumises tekkivad ja kaduvad energiate ajastud. Mingit kauget aega minevikus ega tulevikus ei ole olemas. Nagu ei ole olemas minevikku ja tulevikku ennastki. Sellist, kust arvad ennast ja teisi inimesi tulnud olevat ning tänasesse kohta jõudnud. Me oleme lihtsalt selle ajastu tolmuosakesed, kogu arenguprotsessi süsteemis, mis ühel hetkel saab lihtsalt otsa ja millisesse meil tegelikult iial füüsiliselt sekkuda ei õnnestu. Sellisel moel, nagu oma lihalikkuses ette kujutada suudame. Sel vertikaalselt kujuteldaval teljel on siiski oma alumine ja ülemine poolus. Nii seal kui seal, üleval kui all, puudub aga “ots” kui niisugune. Selle asemel on meile kõige arusaadavamalt öeldes gaaside segupilv. Sa oled harjunud kuulma seda hingeks nimetatavat ja omamoodi midagi hinge-laadset see võib isegi olla, ent tal puudub kõik, millega oleks teda võimalik mõõta. Ta ON ja samas ei saa mitte keegi näha ega mõõta selles mingitki muutust, sest tal ei ole väärtussuurusi millega olemust mõõdistada või määratleda.

Kibeled küsima ma tean. Soovid et näitaksin sulle pilti, mis siis saab, kui see uue koodiga võti selles ajastut muutva masina süütelukus, päripäeva pool pööret teeb.

Kuula siis

Ajastute ots – mitte see gaasiline millest ennist rääkisin, vaid elukogemusena kirjeldatav periood. Tükk, kui soovid. Olenemata sellest, millised on su enda seatud piirid sellele, ehk kui kaugeid esivanemaid sa tead ning kui palju on sul lapsi ja lapselapsi. See kõik lõppeb alati ja annab alguse uuele. Kui on jõutud kogu jõu loovutamiseni VALELE. Mitte midagi ei ole selles halba. Veelvähem on ses paradoksaalsel kombel ainet mida ennast salgavalt muutma asuda, et olemas olev päästa. Piltlikult on see samasugune hetk, kui kõik märgid sedastavad üheselt ja selgelt, et on saabunud surm ning elu tagasi kutsumiseks on küll meeletu soov, ent puudub tagasitee. Elu valib selle tee. Elu ei lahku kehast horisontaalselt, tagasi ammu olnud aegu ja nõnda ei suundu ta ka paremale, ees ootavasse aega, sest see aja teljeks nimetatu ongi see “väike valge vale”. Pole ajuvabamat määratlust kui elupäästmine ja elupäästja. Teisel surra lasta on siis mis? Uudishimulikuna pealt vaadata, kuidas teise keha saab aineks mida nimetame elutuks ehk surnukehaks on siis mis? Mis on see, kui vaatame pealt mängu-surma või mängult elu päästmist kunstis? Näitleja nimi sealt tulebki muuseas. Kui inimene mängib kedagi või midagi, on ta mängija. Kui ta aga sünnib või sureb, olgu siis laval või kinolinal, on ta näitleja. Keedupeeti võib ja saab mängida, sündi ja surma mitte kunagi…mõtle sellele palun korraks

Mingem aga edasi

Uus kood lõpetab VALE ning kõik sellesse uskunud lahkuvad. Ajastu, milles täna oleme, on pärale jõudnud. Kohta, kus enam ei kõhelda ning seisundisse kus enam ei kahelda. Ühed saavad otsa, teised vaatavad seda õõvaga pealt ning see protsess ei kulge eluigadega mõõdetavas aegruumis. Me oleme otsustanud. See, kuidas meile paistab elu ÕIGE pool ning kogeme iga päev kohkumisega, et teiste jaoks on see absoluutne VALE. Meetodeid ja vahendeid enda õiguse tõestamiseks ei valita. Nii on see eelpool kirjeldatud vertikaalsel teljel keerelnud alati. Austatakse elu, luuakse koos ning jõutakse siis ikka ja jälle sinna, kuhu me teiega nüüdseks jõudnud oleme. Meid on liiga palju. Meid kokku ma mõtlen ning põhjus ja probleem on selles, et lisaks meile, kes me olime alguses, on kurat teab kust tekkinud vaata et teist samapalju NEID. Oleme meie ja on nemad ning kes on paha – pole kahtlust…

Kas sa nüüd saad aru, miks keegi “meist” ega samuti keegi “neist” ei vaevu enam kedagi veenma vaid viime sisse piirangud, keelud, ettekirjutused, kontrolli ja lõpuks vägivalla? Üksnes nii saame lahti kõigist neist ja ülevaate kõigist meist. Hirmutamise aeg selles ajastus on läbi ning algab järgmine etapp mille kohta ei tea tegelikult keegi, kes jäävad alles. Kas need kes on end kaitsta soovides läinud kaasa, või need kes pole seda teinud. Ühed surevad ja teised surevad sest niikuinii kõik surevad, vahe on vaid selles, kes hakkavad langema loogu, kelle keha aga kestab.

Vaktsiinidega ei ole sellel kõigel mitte mingit pistmist!

Edasi saavad üksnes need, keda robotid edasi lasevad. Sa istud ankeedi taha, et täita CV asumaks tööle, et toita ennast ja oma pere. Su ees on kastikesed, mis on tähistatud punase tärnikesega ja sa pead need kastid täitma. On küsimus, kas sul…ja tegelikult seesama robot juba eelmisest korrast teab niigi, seega ei saa sa ei valetada ega ka mitte kasti oma andmetega tühjaks jätta. Me näitame oma QR koode üksteise seadmetele, kes otsustavad meie eest kuhu me kuulume ning kes me oleme. Nii meie kui nemad, sest meid kontrollima asunud süsteem on nagu surm. Meil puudub võime sellega muud teha, kui üksnes esile kutsuda. Ennast või teisi ära tappes, läbi eluks olulise hävitamise või ulatusliku kahjustamise. Igal ajastul eksisteerib teatud hulk inimesi meie seast, kes näitleb ülejäänutele oma olematut lähisuhet ja erisidet selle kõrgemal- ja kaugemal asuva “süsteemiga”. Kogu universumi müstika ja valitute valgustatus ning saladuste ja teadmiste saladused ja sügavus on seesama mäng mis leiab aset igal õhtul kui eesriie teatris avaneb. Sa situd ja nikud samamoodi nagu inimkõnts kellest mööda vaatad või käskija keda aupaklikult kummardad. Sa oled samasugune nagu nemad ega erine millegi poolest neist, kelle kohta ütled meie. Kujutle, et sa ei tunne ega tea numbreid. Mitte ühtegi neist. Kuidas saab sind siis veenda millegi ohtlikkuses või ohutuses, kui sind ei saa manipuleerida läbi arvude keele? Kuidas sa ilma numbriteta tead, millal su käsi kullas või perse mullas on? Numbrid tulid kohe, kui oli vaja hakata valetama. Sinnamaani oli inimene oma täiuslikkuses loodud hakkama saama just sellisena nagu ta on. Kogu aeg on kaks inimest omavahel turu kaubeldud saanud. Keelt tundmata niisamuti – sõrmedega. Algas aga ahnus, oli vaja kiiresti välja mõelda sümbolid, millega tähistada valet. Teadmiste kuningaks kutsutav matemaatika sündiski selleks, et mõista kiiremini ja näha läbi kellegi kavalus ja vale.

Me ei sure koroonasse. Mitte keegi meist. Inimest luues lihtsalt ei mõeldud sellele, et paneme inimese sisse “selle” ja kui tuleb koroona, lülitab see ennast välja ning saabub surm. Keeldumine mõtisklemast oma surma üle, öeldakse olevat keeldumine mõtisklemast oma elu üle. Numbrid, olgu need millised tahes, püüavad panna meid kartma saabuvat surma, kui me keeldume elamast nii nagu see kellegi teise poolt tundub olevat ainuõige. Kusagil joob praegu keegi kohvi. Ja veel kusagil joob just nüüdsama keegi teed. Tunni aja pärast on üks neist teise tapnud, pole tähtis kuidas ja miks, mõlema ELU läheb edasi – nii nagu elul on kombeks edasi minna meist sõltumata.

Featured

GULJAŠŠITEGU 2000

Jõudsin metsa, kui oli veel valgust. Tagurdasin auto teekõrvale nii, et kui ses olematu liiklusega metsatukas keegigi peaks teed mööda liikuma, pääseks ta ilusasti mööda. Lund oli sadanud pausidega viimased poolteist nädalat. Lahti lükatud metsavaheteed, palistasid kahel pool kitsa lumesaha lükatud vallid. Surusin autoukse lihtsalt kokku, et mitte tekitada helisid, mis karges talveloojangus kaugele kostaks ja sigu ehmataks. Enne kui auto juurest liikuma asutasin, kontrollisin kas kõik on kaasas. Taskulamp, binokkel, nuga, sigaretid, tulemasin, püss, padrunid, dokumendid ja seljakott, kus termos kuuma teega ning sinkipidi suudlevad kaasaleivad. Iial ei tea ette. Võib minna nii ja võib minna ka naa. Siga võib tulla üksi või karjaga. Üsna ootamatult ja kohe või peale pikka ootamist ja siis kui silm enam seda ei erista keda lasta ning tuleb tühjade kätega jahikantslist alla ronida ja koju tagasi sõita.

Õues oli külm. Tahtmata liialdada, aga sinna paarikümne kraadi kanti alla nulli kohe kindlasti. Päike kukkus peaagu et kuuldavalt noore kuusetuka taha ning kuu ajas end sirgu, nagu kass kes ringutab, haigutab ja teeb njäu samal ajal korraga. Lumele joonistusid külmad varjud ning kogu mets muutus nagu mustvalgeks loodusfotoks. Talveöös on metsa nägu imekaunis.

Kindasoojade sõrmedega toppisin padrunipessa vaskses kestas laengu poolmantel kuuliga. Mu vintpüssi salve läheb kolm padrunit, aga varitsusjahil sa ju rohkem kui ühte pauku teha ei plaani, sestap jätsin lisapadruni käepärast. Asusin ootama ja tunnistan, et see tunne ongi jahilkäimise juures minu jaoks kõige mõnusam. Sa ei tea mitte midagi, mis saama hakkab ning see tunne on väga eriline. Võrrreldav endale esitatud küsimusega – kas Jumal kuuleb minu soove…

Minu seekordne soov oli küttida üks metsseapõrsas. Lubatäht selleks oli seadusekuulekalt taskus ja jahi alguses korralikult avatud. Kes ei tea mida see tähendab, siis on luba küttida antud välja ühe uluki jahtimiseks väga täpse määratlusega. See luba kehtib üks kord – kuni on realiseeritud, ehk teisisõnu käib asi nii, et kütt enne kui ta relv seljas jahile astub, avab jahiloa. Selleks pole vaja muud, kui kirjutada loale ettenähtud lahtrisse õige kuupäev ning allkiri. On jahijumalanna Diana armuline, lõpeb koos ühe metslooma teega ka selle loa kehtivus, ehk peale tabavat lasku, sulgeb kütt loa, märkides tabatud uluki lahtrisse jahitulemuse.

Jahitornis istudes toimub ajaga midagi arusaamatut. Elu su ümber justkui tardub paigale, viivuks mille sa ära tunned ning läheb siis pöörase hooga käima nagu hea lugu. Nii iga kord. Kõik sinu ümber on korraga nii toimekas, enesestmõistetav ja sealsamas uudishimust ning valvsusest tulvil, et üksnes linnastunud inimmassi keskel elades see hoomamata jääbki. Siin laskub unest ärganud ämblik mööda niiti otse su silma ette. Vaatab su pupilli nagu musta auku ja läheb siis kärmelt tuldud teed üles tagasi. Kõrv eristab hääli mida on nii palju, et nende algpunkt jääb mõistatuseks. Selles vaikuses kaovad distantsid ning ruumikaja kaotab oma tähenduse. Sa tead, et nii raksatab oks ettevaatlikult astuva põdrapulli jala all, aga hoopis mäger tuleb ruugete okastega okste alt lagedale ning veab pea kuklas ninaga õhku.

Ja sealt nad tulevad. Kaks, kolmas, neljas. Juba on neid kümmekond. Veel tuleb. Esimesed tulijad on noored. Kui need ennast mitte millestki häirimata lumiseid mättaid pahupidi pöörama hakkavad, julgevad ka suuremad vaikselt välja imbuda. Kesikud on sel aastal väga tumedat karva ja hästi söönud. Vaatan neid, süda paukumas rinnakorvis ja mõtlen endamisi, et ah nii hästi elate. Rõõmsad loomad. Muidugi ei malda ka pereproua ise pikalt oodata ning liigub äärimse ettevaatlikkusega lagedale astumata, metsatumeda foonil. Tema teab. Noored on hulljulged, põrsad aga päris pöörased. Neil pole milletski midagi ning rahmivad äkilisi liigutusi tehes teineteise jalge alt kuldseid maisiteri nosides nagu noorukid kiirsöögikohas friikaid sheerides.

Tõstan vaikselt nagu tigu oma sarvi, kui on julgenud pea karbist välja pista, püssi kantslinurgast palgesse. Lükkan tolmukümbeme vaikust matkides kiikril katted eest ja vaatan optika otsast sisse. Ringikujulises vaateväljas mis kogu selle pidurooga nautiva seakarja mu silmele lähemale rullib, on helendav täpp ning skaalakriipsukestega rist. Liigutan aeglaselt millimeeter haaval minu jaoks, aga vaateväljast annab see laiema pildi ning leian sebivas seltskonnas selle keda otsin. Jälgin teda ja seda kuidas teised temaga käituvad. Ta on selles karjas üks õnnetu isend. Näen, et midagi on tama vasaku esijalaga. Hoiab seda maha toetamata enese ees õieli, ning hõnkab oma kolmel jalal, sõrgadega kõvale lumele jäljepritsmeid jättes. Ta on niruma olemisega ning nähtavalt enda eluõiguse eest kõige rohkem võitlev kommunist ses häälekalt süüa lätsutavas parteis. Lükkan kaitseriivi kuuldamatult maha ning mu sõrme alla jääb päästik.

Ma ei lase seda äbarikku, keda peaks. Mulle kangastub korraks lihtsalt pilt sellest, kuidas seesama seakari sügavas lumes elu eest kihutab, emis vedurina täistuuridel kõige ees ning ülejäänud selle sabas. Järjekorras, mille moodustavad mitte isendid vaid nende koht karja hierarhias ja füüsiline võimekus. Lõppu jäävad alati nõrgemad. Nii pole mingitki kahtust, et seesama kolmejalgne ei püsi poolt minutitki karjal sabas, kui minekuks läheb. Jätan ta alles – karja ankrumeheks ja nõrgemaks lüliks, sest sisehääl ütleb mulle – sina ei ole tema üle otsustaja. See kes otsustab, on ta juba ette võtnud ning ära sekku sellesse.

Täiskuu valguses helendaval lumel käib rõõmus õhtune sabat. Vaid kogenud vana emis veab pahisedes ninaga õhku ning kuulatab tardunult iga krõpsatust ja jätkab siis rahunedes söömist. Punt on nii koos, et selles kontrastses valguses on see nagu üks mitmekümne sibava jalaga vormi ja kujuta vana kušett. Must kogum, mille sees ei ole võimalik eristada ei nina- ega taguotsi. Püüan leida silmaga seda, kes massist niipalju välja astuks, et oleks väga hea ja kindel teha otsus, vajutada päästikut.

Seal ta ongi. Sabajupp sipsimas ümber tagapalgete, nagu ajaks ta sealt kärbseid laiali või teeks pakaselises öös sooja omale. Nina maas, nosib ta kiirelt lõhnapidi paremaid palasid otsides ning liigub magusama suutäie järel aeglaselt rikkalikuma valiku poole. Sean end valmis ja ütlen enda sees – anna mulle andeks, vend. See kelle ma nüüd saadan, tuleb kord ja võtab ka minu.

Vajutan päästikule. Raksatav pauk kajab vaikses talveöös ning üksnes viimased metsapimedusse sähvavad sabaotsad on veel silmale nähtav liikumine. Edasi on vaikus. Seal ta on. Sinakasvalge külma kuu, jäisele lumele paistvas kollaka valgusega sõõris, mis mustendava metsaringi keskel nagu järv helendab. Külili ja liikumatu. Viimase õhtusöögi viimane kaader. Ronin redelit mööda alla, lubades istumisest kangetes jalgades elul tegutsema hakata. Süütan taskulambi, siis sigareti ja lähen laskekohale. Otsin taskust jahidokumendid ning sealt kaante vahelt küttimisloa.

Pastakas raisk muidugi ei tööta selle külmaga. Võtan seljakotist aasaga rihma ning sean selle õigesti kinni. Püss rihmapidi selga, siga sädelgat pidi sappa nagu veokelk ja läbi paksu lume enda jälgedes auto juurde. Autos on töötav pastakas. Sellega kirjutan loale – metsisiga, põrsas. Kuupäeva ja kella. Ongi kõik. Kogu lugu

Featured

AHMED, ANNA ANDEKS

Ahmed on neljakümne seitsme aastane. Ta on perepea ning hõimuhierarhias on ta selle piirkonna üheksas mees. Kõige tähtsam mees on tema onu. Ahmedi ema vanem vend – tema vanus annab talle ta positsiooni otsuste tegemiseks. Hõimu alal, kus elab Ahmed oma perega, roosatab oopiumihooajal silmapiirini laiuv magunapõld. Suureõielise oopiumimooni saagist sõltub Ahmedi ja kõigi ülejäänute elu. Neid ülejäänuid on neli, kuigi majapidamises askeldab ringi hulk rahvast. Loendatakse üksnes meessoost isikuid ning alates kaheksandast eluaastast. Seega elab koos Ahmediga tema noorem vend, selle kaks naist ja viis last. Ahmedil endal on kolm naist ja üheksa last. Niisiis elab selles oopiumipõldude roosatavas embuses kerkivate liivakarva müüride taga, hetkel kakskümmend üks kahe ja teist samapalju neljajalgseid. Nad kasvatavd enda tarbeks nisu, juurikaid, arbuusi, melonit, kranaatõuna ja muidugimõista pistaatsiat. Oopiumipõld nende kõrge saviaia taga on nende ainus elatusallikas. Nimelt elab Ahmed ja kogu ülejäänud hõim keset tühermaad, mis on võimu haaranud valitsejate poolt kuulutatud riigile kuuluvaks. Hõimu liikmed neil aladel, aga illegaalseteks viibijateks võõral maal, ehk lühidalt inimrämspuks. Selle kohtlemisel on pea igaühel õigus absoluutselt piiramatuks omavoliks. Ahmed aga on seal sündinud ja kasvanud ning pole nagu tema esiisadki kaugemale kodust saanud. Käib sajandeid vältav igaühe sõda ühe väikese rahva vastu tema maal. Sõda pole selline nagu filmis näidatakse. See on kõikide sõda kõikide vastu ning võitjaid ega kaotajaid selles segaduses ei ole. Et oma peret toita, vajab Ahmed vett. Toidu valmistamiseks ja endale toidupoolise kasvatamiseks. Vett saab ta osta dollarite eest neilt, kelle poolt hõivatud on kogu olemasolev veevärk mis pärineb sajaprotsendiliselt Victoria aegse impeeriumi hiilgeaegadest. Dollareid saab aga üksnes ja ainult selle eest, et Ahmedi pere hooldada ja kasta ning valvata on oopiumimoonid tema elamise ümber. Moonid sel põllul – iga õis, on hea kitse hinnaga. Seetõttu on tema ja ta pere selle oopiumipõllu suhtes kordades lugupidavamad ja hoolivamad kui teineteise suhtes. Armutult rügatakse nii võõral moonipõllul kui oma peenramaal. Ainult selleks, et üldse ellu jääda. Ahmed ja tema hõim ei sõdi kellegi vastu juba aastakümneid. Nad pole loobunud lootmast Looja suuremeelsusele.

Kui jõuab saagikoristuse aeg, tulevad üle piiri oskustega oopiumikorjajad. Nad toimetavad ööpimeduses, et jahedat aega kasutada kuni kogu saak on käes. Nad elavad seni Ahmedi juures ning Ahmedi pere hoolitseb nende eest. See kõik on vee hinna sees. Kui tulevad aga riiklikud jõu- ja võimumehed, peab Ahmed vastu hakkamata lubama nad oma elamisse. Temalt võetakse ära see, mida võtjad võtta tahavad ning ainus mida tema pere saab teha, on vaikides, pilk maas, liikumatult paigal olla. Et kutsumata külaliste lahkudes lihtsalt eluga edasi minna.

Ahmedi ei kaitse keegi peale Jumala. Tema olematut materiaalset varanatukest samuti. Üksnes magunavälju, mis ümber hõimuala hõljuvaid, kaitsevad oopiumimogulite palgatud seiklejatest sissid. Nende koostöö hõimuga seisneb selles, et kõik maasse ja mujale peidetud lõhkekehad, oleksid külarahvale teada. Nende otsa peavad lendama üksnes soovimatud sissetungijad.

Ahmed ei pääse sealt kaugemale kui pepsi pudelisse bensiini mahub ning temast vanem mootorratas kuukab selle kugistades silmapilkselt. Ta isegi ei tea, kus lähim lennujaam asuda võiks, sest tal pole sinna selles elus kindlasti asja…

Anna palun andeks, Ahmed sest nad ei tea mida nad teevad. Nad ei tea mida nad teevad, sest nad ei mõtle mida nad teevad. Nad ei mõtle mida nad teevad, sest nad ei oska teisiti. Nad ei oska teisiti, sest neil puudub austus. Neil puudub austus, sest neile pole keegi asju selgitanud. Neile pole keegi asju selgitanud, sest nad usuvad, et teavad ise paremini. Nad usuvad, et nad teavad ise paremini, sest neid ei huvita mida teised tunnevad. Neid ei huvita mida teised tunnevad, sest neil pole südant. Neil pole südant, sest neil pole mõistust. Neil pole mõistust, sest loll olla on lihtsam. Loll olla on lihtsam, sest siis antakse lollused andeks. Lollused antakse andeks sest lollil puudub vastutus. Vastutus puudub, sest absoluutselt igaüks teeb mida tahab. Igaüks teeb mida vähegi tahab, sest see on inimõigus. Inimõigus on see, kui teist võib pidada loomaks. Teist võib pidada loomaks, kui ollakse temast parem. Parem ollakse siis, kui ei räägita tõde. Tõde ei räägita sepärast, et nii on parem. Parem, vasak. Vasak, parem…Nii et sorry, Ahmed

Featured

VELESANN

Kui sa Viimsi mõisa satud, oled Eesti Sõjamuuseumis. Ühtaegu oled sa ka kindral Johann Laidoneri valdustes, mis temale Vabadussõjas ilmutatud sõjamehelikkuse eest anti. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida, nagu ütles president Lennart Meri.

Oleme mõlemad oma elu jooksul kuulnud sadu kordi kedagi lausuvat: “öeldakse et…” Vabandust, aga mul on küll iga kord seda kuuldes huulil küsimus – kes ütleb? Seepärast ei alustagi ma oma lauset sõnaga – “öeldakse et” ja siis midagi, mida ma ise mõtlen kuid tahan kellegi teise öelduna kaalukamaks teha. Ma ei usu, et mineviku unustamine kustutab väljavaate elule tulevikus. Võimaluse kellegagi vanu asju menutada, seda kindlasti. Niisiis kui sa satud Viimsisse, Eesti Sõjamuuseumi ning jalutad ka rasketehnika angaari, mis mõisast mõnisada meetrit, leiad sa eest eksponaadi Afganistanist. Kuulsusrikka merekonteinerist ehitatud missioonimeeste sauna nimega VELESANN. Võrokese pandud nimi mis minule nagu muile seal saunas käinuile armas. Võib öelda, et see on saun, mis suurema osa päevasest ajast oli peaagu kogu aeg kuum. Täiesti inimlikul põhjusel. Sealsamas vastas oli suur presendiga kaetud remondiala. Mehed, kes seal päevast päeva tegutsesid, poleks muidu jaksanud. Õues permanentselt sama kuum kui keskmise veekeskuse saunas, nii oli Velesannast välja astudes tunne, nagu satuks jahedasse jaaniöösse. Seal sauna ees laua ümber istunud mehed läbi kõigi aastate, on seal saunatades joonud ära ma arvan suurima koguse alkoholivaba õlut. Usun, et muudki, aga las see jääda sõtta. Hoopis pentsikum on tõik, et Velesannas joodi marki, mida ei tohi avalikult välja öelda, sest kellegi meelest kelle nime ei tohi samuti välja öelda, ei pea NATO suurim vaenlane teadma, et tema sõdurid ja ohvitserid joovad islamiriigi kõrbesse ehitatud saunas tema karastusjooke.

Punase ristiga kapis olid tegelikult kuutide võtmed. Raudtrepist üles ja alla käis minu ja kaplani teenistuskäik. Selles aknaluukidega konteineris mis teise kukil, oli meie töökoht. Sealt avanes Camp Bastioni kõige trööstitum vaade. Võibolla isegi kõige trööstitum vaade kogu Helmandi provintsis. Nimelt oli seal vastas MedEvac-i ehk meditsiiniteenistuse transpordikopterite maandumisplats ja platsi teises otsas Bastioni sõjaväe välihaigla. Kogu missiooni lõpuni ei lugenud sest läks sassi juba teise nädala lõpus. Loendamine – mitu kopterit päevas tuleb ning kui palju surnuid ja haavatuid maha tuuakse. See oli üks painavamaid sõjafilme, mida vaadanud olen. Need keda toodi ja toojad ise ning need kes vastas olid on minu silmis kogu selle totaalselt mõttetu sõjapidamise tõelised ohverdajad ning kangelased. Naised ja mehed, kes patriootidena ning kohusetundlike sõduritena andsid reaalselt KÕIK. Pole väärikamat, kui anda elu sõprade eest – mõtlesin kuus kuud iga päev, kui kopterimürin kostma hakkas ja haigla poolt vilkurite ja sireenidega kongautod koos päästemeeskonna saatebrigaadiga maandumisplatsi servale valmis kihutasid.

Missiooni lõpu poole, sai sellest rutiin. Sina istud sauna ees pingil, punane Marlboro hammaste vahel ja külmahärm nullõlu platseebona peos ning vaatad vaikides. Vaatad, kuidas Bastioni haigla päästeteenistuse sitked kutid tulekindla ülikonna ränka kuumust trotsides, kanderaamidega jooksevad ning siis tolmusaba järgi haigla poole kihutavad.

Sellest sõjamuuseumi saun-eksponaadist teebki erilise just see. Lood ja jutud. Küürimine peale ränka musta tööd remonditelgis või lihtsalt tahtmine palavusest tekkiv kõnts õhtul jahedama saabudes maha pesta ning puhas vorm selga panna. Ses Velesannas on paljad persed lavalaudadel kõrvuti istunud väga värvikad tegelased. On mida meenutada. Joonistasin mälu järgi, sestap on paar asja nimme ja mõned detailid kogemata välja jäänud. Üldpilt on aga õhustikult ja olemuselt autentne. Camp Kratt

Featured

KALLIMALE VASTU

Eestlane läheb alati kallimale vastu. Rakendab hobuse ree või vankri ette ja läheb. Sadagu taevast ükskõik mida või puhugu marutuul ükskõik kust ilmakaarest. Eestlasel on harjumus mida temast välja ei juuri. Ta armastab kallimat üle kõige. Kallima teeb armsaks just see, et ta läheb mingi aja pärast veel kallimaks ja mõne aja möödudes veel kallimaks. Eestlasele on vaja ta kallimat. Ta ei oska lihtsalt teisiti olla ega elada ilma kallimata. Ta laseb sõrmedega läbi setuka laka ning söödab peopesast leivakannikaga, ise mõeldes – kuradi kallis hobune ikka. Kohendab vammust ja upitab lambanahkse kasuka selle otsa. Lambanahkne kasukas on kurat kallis asi. See pole siin niisama, tead. Õmmeldud nahkadega vildid on isast jäänud. Neid ei raatsigi omale uusi osta. Isa rääkis terve elu kui kuradi kallid vildid ta linnas teha lasi. Uuest peast ei kandnudki teisi, kartis ära trööbata. Nii kandiski ta omi uhkeid vilte ainult kiriku- ja riigipühadel. Eks seal oli teisigi kes kallima kasuka selga ja vildid jalga tõmbasid. Ai kuramuse uhked olid need hobused siis kõrtsitoa ees. Üks kallim kui teine. Heinakott nina ees ja kallis paks tekk turja soojendamas. Kõrtsis oli igasuguse hinnaga kraami, aga kesse sitanokk seal siis kehva märjukest julges hõigata. Ikka kallimat karjuti lauale. Kalifeepükste nahkperset kõrtsipingilt tõstmata. Eks need, kes alati kallimaid kärakaid tellisid koheldi mõistagi aupaklikumalt ka. Eestlane ei saa kurat odavat kärakat juua. Kuraas ei luba ja käsi ei tõuse, et vaataks vähema poole. Kallim on alati poole parem. Alati

Featured

KARIKAKRAMÄNG

Sain “Kurikaga” tuttavaks enne kui palgalisena armeesse läksin. Ostsin temalt kapuutsika ja paar T-särki, millega toona toetasin missiooniveterane. Mulle meeldis tekst nende särkide seljal

AHVBANISTAAN

Ära mölise kui käinud pole

Tekst oli inglise keelne muidugi ja ortograafiavigadeta. Taipad isegi, mis põhjusel siin selline tõlge. Otsingumootoritest räägime järgmine kord…

Mulle läks see suhtumine hinge, sest särgimüügist teenitud pisku, oli sisult kordades toekam panus kamraadide katkirebitud hingedele pai tegemiseks, kui kogu muu potjomkinlik revüü.

Jah, ma ei kõhkle nimetamaks Eesti “veteranipoliitikat” millekski muuks kui potjomkinlikuks revüüks, sest olen näinud sügavale selle kulisside ja patriootliku fassaadi taha. Viimane mida veteranidel tõesti vaja on veterani-POLIITIKA.

Just seesinane termin ehibki puust prillidega patsifistide projektifailide pealkirju. Poliitika mu kallis on lihtsalt käsipidur kalapaadile, sest selle toimimisse usuvad siiralt üksnes poliitikud ise. Kui sedagi.

Mõned aastad hiljem, tõmbasin selle sama särgi selga hoopis teise tundega kui alguses. Ma ei olnud enam lihtsalt mees kes ostis Kurikalt särgi, vaid võin öelda omast kogemusest seda, mis särgil kirjas – kui sa seal käinud ei ole, siis ära mölise. Olin seal pool aastat ja lahterdusin sealtpeale ka veteranipoliitika raamidesse, kuni söandasin avalikult, etteantud jutupunktidest mööda minna ja suu avada. Aga aitab sellest. See on olnud ja kõrvale pandud. Poliitika oli siis ja poliitika on praegu. Omavahel öeldes imetlen Eesti riigikaitses enim saarlaste ühtehoiupoliitikat. Nõnda kui minister Hansole andis tont teab mis nõu nooruk Orissaare keskkoolist, annab Laanetile täna nõu – kuidas toita kogu kaitseväge, Kuressaare poiss, kes samuti päevagi kaitseväes pole teeninud. Lydia Koidulal on üks näidend…tead küll selle pealkirja. Aga las jääda. Saab üks saarlane linnas tööd, saavad teisedki ning see ongi rehepappide rahvuslik kokkuhoiupoliitika.

Olen Afganistani kohal lennanud nii päeval kui öösel. Nii suure kui väikese lennukiga ning samuti paari erineva kopteriga. Elanud keset kõrbe sõjaväebaasis ning postiks hõivatud kohalike majapidamises. Maganud telgis, konteineris ja paljal maal. Paar ööd isegi Kabulis mingis hotellis. Ei midagi rohkemat ega vähemat kui kellel iganes teisel, kes seal osakese oma elust andis. Lugude jutustamine on käinud läbi ajaloo sõdade juurde ning need nagu me teame on alati ajas muutuvad.

Sõda Afganistanis ei ole midagi erinevat sellest, mida Eesti nägi pärast teise maailmasõja lõppu – võitlust metsavendadega. Võitlust rahvaga, kellest tuntav osa hirmu, vägivalla ja repressioonidega suukorvistada õnnestub ent kelle tahe sissetungijale vastu hakata on visa. Ma kuulsin kümneid ja kümneid luureraporteid, mille kohaselt on maailma ühe kardetuma terroriorganisatsiooni organiseerunud võitlejate viiimase otsustava pealetungi-rünnakuni üksnes loetud päevad. Maksimum nädalad. Enamat kui maasse kaevatud või mujale käidavasse kohta peidetud pommkärakaid ning siit-sealt kaugemalt ja lähemalt kostvaid valanguid ning üksiklaske ei võtnud lõpuks keegi liiga tõsise ohuna. Tuleb raibe ja hammustab, no mida sa ikka hingekene teed. Ise ronisid siia raha teenima. Kõik enda juttude järgi jõhkramad kõrilõikajad pole seal tegelikult peale liikuvatesse põõsastesse või enamasti niisama huupi salvede tühjendamisest rohkemat teinud. Tehumardi öölahingud ja käsitsivõitlused verise vastasega jäävad punaarmee annaalidesse.

Täna valitseb Afganistanis selline “pardakk”, mida seal sajandeid nähtud pole. Iga kaabakat ei saa niikuinii mõistlikkusele kutsuda, aga sisuliselt lindpriiks kuulutatud rahvuslik armee ning politsei, keda seni lääneriikide maksumaksjate heldekäelisel ülalpidamisel on peetud, on taas poolt vahetanud. Seaduslikest kriminaalidest on saanud uue korra kaitsjad, nagu seda sealmail on harjutud tunnistama sajandeid. Iga pätt, kes täna üles puuakse oli alles eile valvas seadusesilm. Riigivõimu esindaja, kelle piiramatud õigused tema võimupiirideta maailmas, temast kõiketohtija tegid.

Olin just sel ajal Kabulis, kui seal ühes Liibanoni restoranis halastamatult arveid klaariti. Esmalt lendas akendeta kaubik sissepääsuteed valvavate jordaanlaste valvuriputka juurde, milles valvekorda üle andja ja vastuvõtja, koos kössitasid. Kummalegi lasti käeulatuse kauguselt kuul keset laupa ning liiguti edasi. Restorani siseneti kõigist ustest korraga. Kõik teele jäänud, hukati külmavereliselt lähilaskudega pähe. Ainsad, kes jõudsid relva haarata, olid restorani omanik, kes ei jõudnud teha ühtegi lasku, enne kui pommivestis enesetapja end köögipoolel koos kõigi sealviibijatega õhku lasi. Teine kes relva jõudis haarata, oli rootslane, kes turvas punase risti eurooplastest saadikuid. Tema jõudis teha lasu, mis tabas ühe pealetungija pommivesti, millele omakorda järgnenud plahvatuses hukkus silmapilkselt või sai raskelt viga hulk inimesi. Kummastki plahvatusest kõrvale jäänud ründaja, hukkas lähilaskudega pähe kõik veel hinge vaakuvad inimesed ning päästis siis valla oma pommivesti sütiku. Kõik lendas õhku. Kogu selle tapatalgu kohta rääkisid kohalikud, et tegu oli olnud kättemaksuks tehtud rünnakuga. Miks tappa süütuid inimesi punasest ristist? Tsiviilisikuid, kes Kabulis teenistuskohustusi täitmas või riigi kutsel seal viibivad? Aga kus on need miljardid, mida ameeriklased ja eurooplased on siia raportite järgi toonud? Kas need rahakohvrid üleüldse iial nende heaoluriikide lennujaamadesse jõudnud on, et sealt humanitaarabina siia lennata? Teie riigijuhid ajavad teile kärbseid pähe ning te rumalad usutegi, et afganistani rahvas sellega oma turvalist tulevikku üles ehitab. Siia ei ole need rahakohvrid kunagi jõudnud. Jätame kõrvale läänele kuulekate võimumarjonettide ning kollaborantidest hampelmannide paraadliku heaolu. Lihtsad afgaanid pole näinud muud kui kannatusi, korralagedust ning peataolekut mida millegipärast demokraatiaks nimetatakse. Talibanil on väga lihtne haarata enda kätte kõik, sest suur kaos mis ees seisab, ei oota enam kaua – nii öeldi vaikselt juba pooltosinat aastat tagasi. Selles ennustuses oli hirm ja lootus korraga. Justkui viimsepäeva kohtu ootamine, kus õigeid hingi kaalutakse.

Kas sa tead mis praegu mailmas aset leiab?

Kõigi aegade suurim turvaoperatsioon kogu inimkonna ajaloos. Selle eesmärk pole midagi muud, kui peatada mistahes vahenditega operatsioon “Viimne kohtupäev” ehk Iisraeli riigi pühkimine maamunalt. Tuumariikide turvaväravatest infiltreerunud isikud on tänaseks saanud ligipääsu arsenalile, millist ei oma ükski riik. Nad on jõudnud positsioonidele, kus seadistakse massihävitusrelvade sihtmärke ning viivad seal läbi operatsiooni järgmist faasi. Kõigelt sellelt fookuse kõrvale juhtimine ning rahvaste üle kontrollvahendite kasutuselevõtt läbi liikumiste piiramise ning paanika õhutamise, teenib vaid seda üht eesmärki – jätta tunnistamata korda saadetud räiged vead globaalse võimu haaramise käigus maailmas.

Mis siis saab sellest kõigest?

Raketid suunatakse Jerusalemmale ning maailm surutakse põlvili. Te mõtlete veel hardusega praegusele heale ajale, kui olid kõigest maskid, vaktsiinipassid ning võitlus koroonaga…nautigem seda vahejaama, järgmine ots tuleb kiire ja parajalt pikk.

Featured

SEKS EI PUUTU ASJASSE

Me rääkisime sellest, kuidas keegi saunavihta teeb. Mis nipid on kellelgi omal või kelleltki teiselt õpitud. Kuidas vihtu säilitada ning kõigest muust. Sai nalja ja oli tõelisi üllatusi. Ühtäkki ma isegi ei mäleta enam mille peale, aga see oli tõesti täiesti seosetu põhjus, ütles üks seltskonnas viibija – “ja maa on lame”

On! Vastasin tõtates ning täiendasin kohe otsa, et linn pole seda mitte. Linnas on kõrghooned, maaalused tunnelid ja muu. Linn ei saa lame olla. Maa on seda kindlasti. Isegi seal, kus on elu…

Seltskonnal oli lõbus. Just täpselt nii lõbus, nagu meil viimasel ajal üldse. Sest õieti pole mingit vahet ajaloos juba olnuga, kus isegi vennad omavahel kõigest ei rääkinud. Välditi teemasid ja isegi mõtteid, mis sügavikust kerkides võiksid asjaosalisi maailmavaadete tõttu teineteise vastu üles ässitada. Tühja need maailmavaated. Need saavadki kattuda vaid seal, kus lokkab reeturlikult mängisklev võltsüksmeel, mis nagu akvarellipintsel veeämbris loksutades puhtaks saab. Niisiis läks seltskond korraks vaikuserežiimile. Igaüks mõtles selle viivu vältel välja, mis pool seekord valida ning läkski lahti arutelu “kas maakera on ümmargune”.

Tunnistan, et mulle on “lamemaalased” sümpaatsemad sest neil on nägemused, usk, veendumus ning julgus mõelda ja arvata omamoodi. Miks see ühtäkki naeruväärseks ning isegi pilkealuseks on tehtud et igal inimesel on oma ettekujutus maailmast kus ta elab? Ei mingit kunsti ega hookuspookust. Selle nimi on teisitimõtlemine ja see, nagu teame on sammuke hullumeelsuse suunas. Kas sa siis tõesti…? Idioot oled või? Küsimus sellest, kas maakera on lapik või ümmargune, ei erine millegi poolest ühest teisest küsimusest. Nimelt sellest – kas mehe ja naise vahel võib olla sõprus. Kes arvab seda, kes toda – võta nüüd kätte ja hakka mõistma kohut. Ma muuseas ei välista, et aasta pärast võib tänast üldist õhustikku tundes oodata kõiki ees dilemma – elu või surm – vali raisk, kellega sa ühtemoodi mõtled! Kelle poolel oled? Vasta ruttu, et kelleski ei tekiks kõhklust! Nii liigumegi suuremalt väiksemale, üldiselt üksikule ja vabaduselt kuulekusele. Kas mehe ja naise vahel saab olla sõprus?

Kuna see teema mind lõbustab – ma pean silmas käesolevat aega ja arvamuste polariseerumisest läbi imbunud stigmatiseerimist täiesti absurdsetes situatsioonides, sikutasin ma seltskonna teema juurde tagasi. Niisiis – kas maakera on lapik või ümmargune. “Ah mine persse” – kuulsin ma vähemalt kolm korda ning olen valmis siinkohal vabandama, kui teen kellelegi liiga, aga persse-saatjad olid veendunud ümarmaalased. Küsisin siis, aga miks seda teemat lõbusalt arutada ei võiks? Miks keelata endale fantaasiapilte ja kujutlusi niikuinii hoomamatust? Õhk hakkas vaikelt särtsuma ja see lõbustas mind. Nii jätkasingi piltide ettemanamisega ja küsisin – kellele meeldib sushi? Kõikidele meeldib sushi. Eksole, ütlesin rõõmuga ning jätkasin – sushi on sushi, eksju? Sa tead mis see on ning tunned ta ära mistahes kujul ja nime kandes. Osa sushit keeratakse, teine vormitakse jne. Nägin ümarmaalaste nägudele ilmuvat iroonilist muigegrimassi. Sa ei võrdle sushitegemist maailma loomisega, küsis üks neist. Justnimelt seda ma mõtlen! Kui sulle, ugrilane on võileivatordi abil lihtsam asju selgitada, siis võime võtta ka võileivatordi näitena appi. See on lihtsamgi kui sushi. Võileivatort on juba oma olmuselt lame asi. Sa ei saa teha võileivatordi kera nagu on ilmselt ilge keberniit teha sushikerasidki. Ma ei räägi kokku potsitud toidupallist. Ma räägin funktsionerivast organismist mille keskel on tuum, kaetud sadade erinevate kihtidega mis moodustavad meie emakese Maa. Elava, hingava ja ennast taasloova.

Lollidele on lihtsam keerulisi asju seletada, ütles seltskonnas viibinud noorem mees. Muidugi. Kuidas siis teisiti? Või oled sinagi seda meelt, et inimene võib olla küpses eas veidi rumalam kui ta oli noorena? Õhk oli suminat täis ning igaühel midagi kosta. Kui palusin, et tuleksime teema juurde tagasi, nähvas keegi, et millest me siis sinu arvates praegu räägime. Vastasin talle, et te räägite inimestest. Inimestest, kes on debiilikud. Inimestest, kes on kurat teab mis seemnete söömise tagajärjel segi läinud ja see muu. Te räägite eriarvamuste illustratsioonidest inimese kujul, aga te ei lausu silpigi oma maailmavaate ega veendumuse tõestamiseks. Te ütlete lihtsalt, et te usute ja need kes ei usu on lame- või ümarmaalastest debiilikud. Sealsamas määratlete te sajad miljonid muslimid ja nende usu ning veendumused kui mullade ajupesu edusammud ning möönate isiku valikuvabadust lihtsalt mitte uskuda. Selle pärast polegi vaja tuua võrdlusena mängu moositäidisega karamelli – vedel suhkur tahke suhkru sees, krabisev paber ümber ei ole tuumafüüsika. Näe, ma valan lillevaasi kummuli. Kuidas seesama vesi vaasi tagasi saada? Seltskonnal läks järjest lõbusamaks. Oi mis lahendusi sealt pakuti ja need olid siiralt väga leidlikud ning vaimukad. Seejuures igavaim võimalus ei tulnudki lauda ehk võtta lapp ning kuivatada vesi kokku. Absoluutselt kõikidel oli mingi hoopis põnevam idee, kuidas vesi laualt tagasi vaasi saada.

Muidugi ei kestnud see lõbu lõputult ning jõudis kätte oodatud silmapilk kui keegi ütles ootuspärase – mis sellel kõigel lameda maaga pistmist on?

Ei midagi. Absoluutselt mitte midagi pole pistmist. Lihtsalt lõbus on mõtelda. Mõtelda ja ka mõttega kuulata, kuidas keegi teine mõtleb. Mida tema arvab ja kuidas talle asjad tunduvad. Ma ei saa aru, miks ei või inimene mõelda millest iganes ja mida tahes? Kes keelab inimesel oma tõe otsimise ning ütleb kuidas asjad on ja käsib mõtlemine lõpetada. Keegi, keda häirib mõttega inimene. Igasuguse mõttega inimene, kes ei vaata lolli näoga seda mida talle näidatakse ega naera kohtades, kus keegi näitab ette – plaksutage ning kõik plaksutavad.

Siis küsis keegi ootamatult küsimuse. Kas siis saab mehe ja naise vahel sõprust olla?

Kõik jäid mõttesse. Ma vastasin ise

Mehe ja naise vahel saab olla sõprus, kui nad on ühte meelt Maa küsimuses. Kui mees on lamemaalane ja naine mitte või vastupidi, ei ole mingit sõprust. Seks ei puutu enam ammu asjasse.

Featured

KIISU LUGU

Tema ongi “Kiisu”

Kirjanik Maksim Gorki nime kandnud Nõukogude autotööstuse üks šedöövreid. Just nimelt šedöövriga sõna otseses mõttes ongi tegu, sest seesinane GAZ (Kass) on ilusa olemisega veoauto. Sedapidi, kuidas värdmoodustis nimega Nõukogude Liit aina enam lääpa vajus, muutus aastate pikku ühtlaselt allamäge liikuvaks ka kõik selle riiklik toodang. Viie- ja kuuekümnendatel tehti veel nägusaid sõidukeid. Alates seitsmekümnendatest sai sotsialistidest autodisainerite ainsaks väljakutseks toodangu maht. Viisaastakuplaanide täitmine ja nende ületamine ja kogu see muu, tänaseks oma saatuse leidnud pusserdis, millega punaterror pea kolmveerand sajandit laubalt higi pühkimata rassis. Niisiis on “Kiisu” pärit ajast, kui kõik polnud veel täiesti perses. Mehed ehitasid kirvega autosid ja teised mehed oskasid neid haamriga remontida just niisamuti, nagu kõigega mida üleliiduliselt toodeti. Ometi oli sel toodangul kunagi alguse poole veel täitsa oma nägu. Minu meelest tänagi. Või viitsid sa tõesti vaidlema hakata ning tahad öelda, et lameda näoga kast, tuled silmadeks nagu kõik need tänapäeva krusad – on ilusam kui vana hea porilaudadega kass? Samas – vaadates mida on modernistid isegi ikoonidega teinud on, pole autode kallal toime pandav stilistiline sittamine säästnud kedagi. Ma arvan, et Daimler ja Benz mõlemad, on hauas juba sada ringi ümber oma telje pöörelnud, nähes mis Mercedesega heaoluaastatel teha on lubatud. Mina ei lähe mehhiklasele õpetama, kuidas teha taccosid ja mehhiklane on selle eest tänulik. Nii mina kui mehhiklane saame aru, et mõned vanad asjad on väga väärikad, väärtuslikud ja toredad. Olgu selleks vanaks asjaks minu poolest kasvõi materjal. Või oskad sina öelda, miks autod, mille ehitamiseks kulub rohkem plastikut kui iial varem ning mille ekspluatatsiooni tsükkel on viidud sisuliselt miinimumini, muutuvad aina kallimaks? Nagu kõik me ümber! Kõike on rohkem aga see kõik on aina sitem. Telefoni kõnekvaliteediga ei ole tegelenud viimased kümme aastat mitte keegi, sest kogu aur läheb sellele, mida algselt telefonina mõeldud aparaat tegema ei pidanud. Enamvähem sama näib olevat poliitinkubaatorites toodetavaga. On teatud kindlad broileritõud ja “mudelid”, mis sobivad igasse funktsiooni. Nende kvaliteedikriteeriumiks ei ole mitte lojaalsus vaid kuulekus ning mingil äraseletamata moel meenutab see kõik uunikumikultuuri. Millegi säilitamist täpselt sellisena, nagu ta algselt oli mõeldud ja tehtud. Mul on mitu kamraadi, kes vanu autosid uuele elule putitavad. Fanaatikud. Pühendumusega juuksekarva lõhki ajavad detailipeded, kelle jaoks tänane saavutus on homne norm. Mõnd vana autot mida olen oma silmaga näinud, on kantud kätel rohkem kui enamikku noori naisi.

See “Kass” – või noh, sellist värvi ja niisugune masin, oli minu isa tööauto. Kinomehhaanikuna külakinos filme näitamas käis isa just sellisega. Plekk-kastid filmiketta karpidega kastis, sõitis ta neljal õhtul nädalas rahvamajadesse kinematograafiat viima. Kui kinovõrgud likvideeriti ja kinod erastati, ostis papa oma vana sõbra romulasseminekust vabaks ning putitas enda tarbeks sõidukõlblikuks. Sellega sai veetud kõike, mida oli vedada vaja. Oma kraami ja muud, kui keegi abi vajas.

Kui isa raskelt haigestus, jäi “kiisu” seisma. Varikatuse alla, vaikselt langeva tolmukihiga kaetuks. Haigusest vaevatud vanaisa andis selle auto edasi pojapojale. Minu nooremale pojapõnnile. Et poiss oli veel päris nagamann, olid kiisu pikad päevad ja kuud ihuüksi vana varikatuse all aina trööstitumad. Kui isa kõik jättis, jäi ka kiisu veel aastateks konutama kuni sündis otsus, anda see auto uutesse kätesse. Nii ta läkski. Poisile jäi lapspõlvest mälestuspilt oma esimesest autost ja ilmselgelt tänaseks juba tolmuks saanud raha pangakontol. Oli kord isa, kellel poeg ja sellel poeg ning neid kõiki ühendas üks vana “kiisu”. Me elus läheb suuresti kõigega tegelikult niisamuti. On, kaob, oli, ununeb.

Täna on sel autol tipp-topp soeng. Laitmatu maniküür ja perfektne pediküür. Ta on parimas töökorras ning kadestamisväärselt heas vormis. Kolmas noorus vähemalt.

Mul kibeles väga see lugu sellest autost hingel ja ilmselt jääb ta sinna edasi kibelema. Tundsin, et tahan selle loo kuni lõpuni jutustada, aga just praegu otsustan ringi ning lõpetan siin. See lugu sellest autost jääb õhku ja oma aega ootama. Ma tean

Featured

PINK FLOYD

Oma viiekümnendal sünnipäeval, sain liigutusest härdana portsu pisaraid pühkida. Kallid sõbrad kes koos olid, said osa mu sünnipäevaüllatusest, mille tegi armas sõber Jüri. Mulle juba paarist varasemast kohtumisest tuttavad tüdrukud. Kitarri, viiuli ja lauluga olid nad juba varem üles astunud väga virtuoossete esitustega rockmuusika klassikast ning kõigest selle ümber ujuvast.

Mulle esitati PINK FLOYD-i “Breath” ja veel muudki, mis läbi emotsioonide tulva kõik üheks emotsionaalseks hiidlaineks rullusid.

Pink Floyd on üks minu aegumatu, surematu, jahtumatu ja asendamatu kirg.

Nagu oleksin selles kõiges ise mingil eriomasel moel kaasa teinud. Äkki olengi? Woodstocki aastal sündinud, loen end kuuekümnendatesse sündinuks aga kasvamine oli seitsmekümnendatel. Mu eakaaslased teavad suurepäraselt, mida meie põlvkond läbi ja üle elas ning see oli ühe sõnaga kokku võttes VABADUS. Alates vabadusest valida, kas astuda komsomoli või jätta astumata. Hakata punkariks või mitte. Käia õpilasmalevas tööl või siis mitte ja nii edasi ja nii edasi. Olla iseseisvuse taastaja ja patriootlik rahvuslane või sellesse liigse optimismita suhtudes niisama vaadelda. Me olime vabad ja musitasime pruute, kes meile meeldisid. Olime vabad ja andsime molli neile kes meile ei meeldinud ja kui läks teisiti, saime ise. Me olime nagu RÄNIRAHNUD. Tahumatud kiviklohmakad, kes pidid kogu ses parasjagu maailmas valitsevat segadust ja muutusi omal nahal tuunda saama ning oma peas läbi mõtlema. Rõhutan siinkohal veel, et meil oli vabadus ka mitte oma pead vaevata kui me seda ei soovinud või ei suutnud. See oli neetult naljakas kümnend, milles oli üks jupike väga erilist aega.

1966-1974

Varem ja hiljem sündinuid see vabadus millest räägin, ei puuduta. Oot, rahu! Las ma selgitan.

Inimene saab olla vaba nii kuidas talle vabadust antakse. Samuti nagu piiratud, võttes vastu vaid vähese sellest, mida tegelikult võiks osa saada. Kõik on mängus. Vaba saab olla siis kui oled sõltumatu. Lapsena sõltud sa oma vanematest, lapsevanemana oma lastest ning hiljem jälle oma vanematest, kui asud nende eest hoolitsema. Lõpuks aga sõltud oma lastest, kelle hoolitsust ootad või vajad. Seega on inimene sõltumatu ja vaba vaid sel ajaperioodil, kui ta ei ole ENAM sõltuv oma vanematest ning VEEL sõltub oma lastest. See on pisike killuke ajast, mis jääb täiskasvanu ikka jõudmise ja pere loomise vahele. Ma ei räägi lontrustest kes muidu on sõltumatud, aga kellele söögiraha annab isa ja kelle pesu peseb ema.

Nõnda samuti tabab meist mõningaid üks vabaduse tsükkel elus veel. See on ajapragu, milles saame olla vabamad, sest meie lapsed ei sõltu enam meist ning meie vanemad pole veel nii vanad, et peaksime nende eest igapäevaselt hoolitsema. See on see niiöelda teine noorus – VABADUS ja sõltumatus.

Vabadusest mõeldes – on’s need nimetatud ränirahnud ehk tahumatud kivimürakad vabad kui võrdleme neid kivimurrus tahutud risttahukatega? Ehk küsin otse – kas haritud inimene on tahutud kiviplokk ja looduslik kivi see teine? Manades silme ette ühiskonna ja kujutades seda müürina, arvame ilmselt enamus, et tugevam müür saab kivitahukatest. Niisiis seisneb ühiskond nagu tugev kivimüür koos oma üksikosadest. See võib olla savist voolitud ja ahjus põletatud tellistest müür. Kivitahukatest laotud bastion või siis otse loodusest leitud erikujulistest rahnudest, mida hoiab müürina koos mört. Siit hargneb mõte edasi küsimaks endalt – milliseid inimesi kaasaeg vajab, et ühiskonnana säilenõtke olla? Vabasid looduslikke ränirahne? Kivimurrus tahutud plokke või identseid ahjust läbi käinud vormiga telliseid? Ja kes on see, kes annab hinnangu – mida see või teine loovutama sunnib?

Mulle näib, et praegusel momendil, karjub kõige häälekamalt see universumi arhitekt, kes näeb ainuvõimaliku lahendusena edasi eksiteerimiseks tellistest laotud müüri. Võtame halli savi, anname talle vormis kuivades kuju ning põletusahjus vastupidavuse ja värvi. Punane või valge. Mis selles siis nii halba on – küsin ma täiesti vabana hinnangutest ja eelarvamustest…Headest tellistest saab laduda mida vaid. Vaata või Kremlit Moskvas.

Kusagil me kuuldeulatuses hõigub ka teine universumi suur arhitekt. Seesinane, kelle meelevald on valitseda vahendeid valimata. Tema võimul on mass taga ning talle ei valmista suurt väljakutset, saata tuhanded orjad kivimurdu, et seal kõvast kivist suured plokid tahuda ning müüriks kokku laduda. Neid on ajaloos palju olnud ning sel moel saavutatut võiks ehk isegi omamoodi geeniteaduseks pidada. Rahvusluseks vähemasti, sest ühtsustunde tugevust selline üksteisega sobitumine kindlasti loob. Nii idealistlik kui see viimane pilt ka pole, on sellelgi probleeme. Võtame või nii labase asja nagu asetuse ja paratamatult on ühed alumised ja teised ülemised ning sealt sisemiste hõõrdumisteni on vaid kukesammuke.

Kolmaski universumi suur arhitekt pole päris kuss ega laua kohal kookus. Tema mõistus ütleb, et korraliku mördiga sidudes, saab jäägitult eriilmelistest rahnudest lõpuks kõige tugevama ehitise. Suuremad alla, väiksemad neile toetuma ning nii aina kõrgemale, väiksemaid endi õlgadele upitades on kasvanud tuhanded rajatised kogu maailmas ka ilma mördiga kokku mätsimata. Võta või kiviaiad. Oma arhitektoonikas absoluutselt organiseeritud süsteemid, mille iga viimane kui detail sealsamas on kordumatu.

Kui võtta kiviaiast üks kivi ja viia ta süles eemale ning tagasi loodusesse, võib tema asemele müürile minna kes tahes muu – kui ta sellele kohale sobitub. Niisamuti on ka rasketest kividest tahutud ehitusplokkide puhul, samasugusega saab teda asendada müüris, aga tagasi loodusesse viies on ta pentsik võõrkeha. Tellistest müüri puhul saab väljalangejast automaatselt heidik. Tõsi – kui ajad on kitsamad ja olud ahtamad, suudab hea müüriladuja armastusega imet teha ning väljalangenu tagasi auku toppida, ent kõik asjaosalised teavad, et see lahendus on hädapärane. Telliskivi, kes müürist välja kukub ja tagasi maapeale satub, on seal juba võõrkeha. Kõigi ümbritsevate vabade kivihingede ja tahutud rahnude keskel on tellis õnnetuke lihtsalt ehituspraht, mälestus millalgi olnust. Tal pole vanemaid ega päritolu, ideaale ega püüdlusi, sest ta on vormilt kuju ja põletavalt tulelt petliku igavikulisuse saanud detail. Temaga on vaat et kõige enam vaeva nähtud, aga üksikult võttes on ta lihtsalt telliskivi, millega halvemal juhul on vaid kellelegi pähe lajatada. Temast ei tee enam midagi, ta ON.

See on puhtalt minu arvamus ja tunne, ent kuulates Pink Floyd-i kultuslikult ikoonilist hitti, valdab mind pea alati just see kutse ning tunne. Tung tunda endas midagi enamat kui tunneb üks tellis seinas. Ma ei anna hinnangut seinale mis peab seisma kindlalt püsti, ma sündisin sel kümnendil, kui ühiskondi hakati ehitama tellistest ning see on meie saatus. Sellest Pink Floyd laulabki – kümnendist, mil see ehitus käima lükati. Hiljem leiti, et palju ökonoomsem on luua püsiva asemel ajutist ja pealtnäha suuremat rikkust ning telliste tootmine suri koos meistritega kes savist kive põletasid. Tulid Cyproc, Fibo ja teised nende sõbrad ning ühiskond sai teine. Tead kallis hing. Ma ei mõtleks sellest, kui ma just praegu ei loodaks kogu hingest, et järgmised tellijad pöörduvad universumi suurte arhitektide poole sooviga hakata jälle kivi armastama. Kivist looma ja ehitama ning kivisse raiuma.

Featured

PALTI GETT

Kui Taara- ja Kilulinna ühendav asfaldiriba oli nõudnud oma järjekordse voona, rääkis sõber Madis loo. Ta oli sõitnud kõigest veidi tagapool ning jõudis sündmuskohale ühena esimestest, vahetult pärast ränka kokkupõrget. Ühes kokku põrganud liiklusvahendis olid Madise kolleegid. Näitlejad. Dajan Ahmet suri ses liiklusõnnetuses silmapilkselt.

Madis rääkis, kuidas ränga õnnetuse toimumispaigas, muutusid sündmuse esimesed tunnistajad korraga justkui ebamaisteks külalisteks teiselt planeedilt. Ainus, mida nad veenva otsekohesusega teha suutsid, oli telefon peos, pea kannatanutelt õõvaga kõrvale keeratud, kõike toimuvat jäädvustada. Operatiivset “esmaabi” anti onlainis kollasele tabloidmeediale, mitte veristele maaslamajatele.

Inimeseloom on juba kord nii loodud, et mitte igaüks ei kõlba arstiks. Enamasti sel põhjusel, et tema meel ei kannata näha seda mis inimese sees voolab. Nõrgemanärvilised võdistavad õlgu juba pelgalt arstiriistade nägemise peale. Neile ongi antud nutiseadmed, et näha vahetut elu tegelikkust ekraanil. Mis ei ole pooltki nii õudne kui natuuris. Nii jagataksegi üksteisele katastroofi kaadreid, elu ja surma kokkusaamisi, kannatusi, õudu ja valu. Vaheldumisi lillede ilu, kasside pehmuse ning värskelt tehtud pediküüripiltidega.

Ükskord küsisin üht moodsas tapamajas tehtud videoklippi jaganud õrnalt neiult – miks sa seda teed? Miks sa jagad oma lähedastele selliseid kaadreid?

Et inimesed seda teadvustaks, oli kiire vastus. Teadvustaks mida? Söandasin ma seepeale küsida. Seda kuidas loomi koheldakse, vastas tema. Palusin, et ta rahulikult seletaks – mis selles nähtus väga konkreetselt on see, mida on tarvis loomade kohtlemise jälenäitena välja tuua. Kas sa siis ise ei näe – oli vastus. Näen, vastasin mina ja kordasin oma küsimust. See kõik: kõlas tema vastus.

Paar päeva tagasi, jagas keegi kellegi jagatud videot mida keegi oli jaganud. Selles videos oli näha, kuidas mitu maskis ja põlledega meedikut hoidsid jõuga kinni peaaegu liigestest välja väänatud kätega pisikest poisikest. Lapse väikesed jalad jooksid kohapeal hirmust vappuva ja valust kisendava väikese keha all nagu noalõikest halvatud kaelanärviga loomal, kelle abitud jalad surmaeelses võidujooksus veel pageda püüavad. Jõuga torgati süstlanõel lapse peenesse käsivarde, mida kaks paari kummikinnastes suuri käsi nagu žgutiga kinni olid tõmmanud. Selle halastamatusega läbi viidud pookimise foonil oli näha üht lohutamatult nutvat tüdrukut ning sama vanust poisikest. Ilmselt sõpra, venda või lihtsalt eakaaslast, keda samuti kaks kitlisse riietatud eite raevukalt kinni hoidsid. Pole vahet, kas oli selle poisi soov teisele appi või ise minema tormata, aga selles kõiges oli tunda ei midagi vähemat kui võitlust ellujäämise eest.

Näitasin seda videot neiule, kes mõni aeg tagasi oli jaganud kaadreid jalgupidi keti otsas vingerdavast kesikust. Seast kellele kummipõlle ja säärikutega tapamaja tööline liikumise pealt vilka ja vilunud liigutusega pika noa sutsti südamearterisse suskas. Järgmine tööline, natuke suurema terariistaga, lõikas notsu kõri viuhh laia kaarega lahti ning tapakarusselli järgmises etapis voolas koomakrambis looma veri juba plekkrenni ning loom ise järgmise tööliseni, kes… ah aitab kah.

Neiu vaatas laste pookimist kaks korda. Alguses keskendunud ja tõsise huviga ja siis kohe teist korda otsa. Kolmandal korral oli tema suunurka ilmunud juba väike muie ning siis tea teataski, et “see on hoopis midagi muud”

Mis see siis on?

Küsisin hämmeldusega, sest ootasin tulevaselt emalt ausaltöelda veidike naiselikku empaatiat. Neid lapsi ju ei tapeta – vastas ta…

Tõepoolest – vastasin mina. Tõepoolest.

Neid lapsi ju ei tapeta – kerkis ja langes mu pea ja südame vahel tühi tunne nagu töötav kolb sisepõlemismootoris. Need lapsed saavad peale seda füüsilist ja vaimset traumat onudelt kingituse. Mõni kommi, teine “hott-doogi”. Imest puudutatud õnnelikemad koguni uusima õunatelefoni.

Esitasin järgmise küsimuse.

Kas mu tuttav oleks valmis seisma kätest kinni inimketis, protesteerimaks selle vastu, mida me nägime tapamaja videos. Selle vastu, kuidas lihatööstuse müriseval konveieril elusatest loomadest ja lindudest vähem kui veerand tunniga eelküpsetatud ja pakendatud pihvid tehakse?

Vaikus. Mõttepaus.

Ma tean, ütles ta siis – järgmiseks küsid sa seda, kas ma protesteeriks inimketis ka vakstineerimise vastu?

Need on kaks täiesti eri asja, tõttas ta mind mu küsimusele vastamata, teemas valgustama. Mina selles vaktsiinivastaste inimketis ei seisaks – see on vastutustundetu ja pealegi labaselt kaaperdatud kunagine ajaloo suursündmus. Naisterahvaste vanust pole džentelmenlik uurida, aga umbes sinna kunagise Balti ketiga samasse aastasse noore daami ilmaletulek mahub.

Kas sulle tundub, küsisin ma siis – on laste vägisi süstimine ning neile pikaajalise vaimse trauma tekitamine OK?

See ununeb, vastas ta. Mina kartsin ka lapsena süstimist nagu kõik lapsed. Täpsustasin oma küsimust.

Kas laste vägisi pookimine farmaäri globaalse ettevõtmise järgmise sammuna ning nende traumeerimine sellisel moel on aktsepteeritav?

See on karjaimmuunsuse tagamiseks möödapääsmatu, oli vastus

Olgu. Viimane küsimus

Kas loomade tööstuslik aretus, kasvatus ja töötelmine ilma igasuguse empaatia ja austuseta elavasse on sinu jaoks sellisel traumeerival moel aktepteeritav?

Jah. Inimene ei tohiks ühtegi elusolendisse selliselt suhtuda, oli vastus.

Jätsin lõppu oma arvamuse ütlemata.

Mõtlesin lihtsalt omaette, et kui iga laps saab süstlatorke eest käsivarde tasuta burgeri, ongi see võikalt tapetud notsu elutöö tehtud.

Featured

ABSURD

Tunne mis kahe mehe vahel tekkida võivatest üks ilgeimaid on see, kui kummalgi tekib lootus et ühine vaenlane teise hävitaks. Tõde mis kõikidest võimalikest üks jälgimaid on see, et seesama vaenlane tuleb enne seda ühiselt luua. Niisiis ei ole sel vihaga vähimatki pistmist, sest viha on vaid kattevari. Meenuta – millest algas üleilmne ühiskonna lõhestamine… See oli ühtäkki tekkinud vajadus, asuda kõik KOOS võitlema viha, vihkamise ning vihkajate vastu. Aina enam koondus headus millekski ühendavaks ja õilsaks ning sellest sai ühtäkki absoluutselt igas olukorras silmapilkselt ÕIGUS. Olles saavutanud õiguse, võidelda kõigi olemasolevate vahenditega viha vastu, tekkis ootuspäraselt USK, et meie käes on JÕUD. Sellest haaratuna ning headuse eest võitlema asudes, tundsid paljud, et KOOS on meil ÕIGUS ning kuna paljudel on see USK, siis ongi meie käes kogu JÕUD. Nüüd jäi üle vaid viimane – võtta VÕIM. Juht upitati õlgadele ja kanti hõisete saatel läbi rahvarohke linnatänava tema uude koju. Juht oli HEA, aga temast kaugemal olevad käsutäitjad hakkasid andma veel kaugemal olevatele käsutäitjatele käske, mis tundusid inimestele valed. Tekkis VIHA. Kui juht sellest kuulis, käskis ta vihaga VÕIDELDA ning omakasupüüdlikud kaabakad kasutasid seda koheselt ära oma HUVIDES. Nad hakkasid sageli lihtsalt lustist, hävitama omi vaenlasi, kellel polnud eelpool kirjeldatud vihaga vahel mingitki pistmist. Nii suudeti väga lühikese ajaga tekitada üleüldine HIRM, et juht võib anda korraldusi, mis viivad kataklüsmini. Seega on vaja kõrvaldada halb JUHT et lõpeks SÕDA, mis ei loonudki teab kui suuri ainelisi purustusi, küll aga laastas inimeste hinges.

Kuulsin avaldatavat imestust, et ükski Eesti partei pole käinud Kadriorus ega teinud sealolijaile ettepanekut jätkamiseks uuel viisaastakul. Täiesti loogiline ju. Ainus mida selle lossiuksele tehtava koputusega saavutada, on tõsine oht, saada tagasilöök KOV 2021 sügisestel valimistel. Et kuidasmoodi, kui president määratakse ametisse juba augustis? Aga vot nii? Nii loll ei ole ükski, et ta koputab vastu kasetüve ja püüab ümberolijatele seletada, et tegu on kuusega. Kadriorus nagu Stenbockis toimuv, käib juba kolm viisaastakut hoopis teisi koridore pidi ning ainus millesse rahvas kaasata on pull nimega kohalikud valimised. Sellega lihtsalt on võimalik luua kujutlus, et RAHVAS valib – kuna piltidel ja plakatitel on kohalikud näod.

Seda on katsetatud Aafrikas. Eri riikides eri mooduseid proovides.

Küsid, kes need NEMAD on, kellest aina kõikjal räägitakse. Ütle siis need nimed jne. Siin ongi KONKS – alla neelamiseks. Nimeta või üksnes eesnime viimane täht ning sa oled VIHKAJA. Tahad pahandusi? Ei taha? Ära siis näita kellegi peale näpuga. Oleme lihtsalt KOOS, sest meil on ÕIGUS ning me USUME, et see on JÕUD mille me anname VÕIMULE, mida korraldab HEA juht. Tema juhib VÕITLUST kõige halvaga, mida põhjustavad allumatud kes külvavad vaenu kuna on lollid. Lollidega saab ainult väga konkreetselt ja printsipiaalselt hakkama. Las nad tunnevad lihtsalt kõikjal, mis on HIRM. Hirmugi on erinevat. Mõni kardab pelgalt mõnitamist ning on parema meelega kuss. Mõni teine saab aga staažika õukonnatimuka käe läbi hukka ning pärast loeme vaid lakoonilist politseiraportit, et surnukehal polnud väliseid vägivalla tundemärke. Enne kui hüüatad – absurd, meenuta, mitut traagiliselt lõppenud trepist kukkumist sa lähiajaloost tead…Pätsu ajal muuseas oli palju uppumisi.

Kui väiksed poisid olime, naersime isekeskis, et absurd on tagurpidi družba…

30 aastat iseseisvust. Nii kauaks seda oligi.

Featured

KAPLINSKI

Kui pööbel häälitseb, kuuldub mistahes keel nagu pargipingi kõrvale murule visatud pizzakarp, milles noorte näritud kuiva taigna servad, nagu maadleja peast lõigatud kõrvad, kurvalt konutavad. Küsimusele “kuidas palun” kui nende jutust midagi aru ei saa, ei parane mitte diktsioon, vaid keeratakse läminale volüümi juurde. Mitte et ma ei saa aru, vaid ma ei kuule hästi, arvab ta.

Kaplinski tähendab kaplinnlast. Lõuna – Aafrika alumise otsa sadamalinna elanikku. Meessoost! Neegrinaine, kes Kaplinnas (Capetown) elab, peaks kutsuma Kaplinskajaks. Stalin tähendab Tallinnast, kui sa mõistad kuhu ma selle jutuga suundun. Tšugasvilist ei saanud Stalin muidugi väikese Eesti linna auks, vaid ikka terasmehe aurasse tõstetuna.

Nõnda keeltega mängida ja kõikvõimalikke tähendusi ja seoseid luua ei ole keelatud. Loodan et Jaan Kaplinski kellele keel oli kallis, ei võtaks seda sarjata, pigem vastupidi. Mäng keelega, sõnadega, lausetega, tähendustega ja nii edasi, on ju ilmselgelt tunnistus huvist, austusest ja kirest keele vastu. Sõnade tähenduse ja tuletuste vastu ning nõnda edasi. Kaplinski rääkis ju enamasti vaat et sosinal. Vaikselt ja malbelt ning alati väga ilusat keelt ja arukat juttu. Teda on hea kuulata. Täna ja edaspidigi, sest tema hääl on alles ja salvestatud koos tema mõtetega ning teda hiirvaikselt kuulajate hingamisega. Järgmine Eesti mees, kes surnuna Eesti suurmeheks sai, sest selline on me rahvuslik jonn, mille üle uhked oleme. Me oleme surnute suurimad sõbrad ja lahkunute lähimad teekaaslased. Meile meeldib me lein ja see kuidas sõnadega surnukehi peseme. Riimidega riietame ning palvemulina saatel puusärki paneme, et me kaeblemist kaugele kuuldaks ja nähtaks. Boliivias näiteks elab suguharu, kes kord aastas oma lähedaste hauad lahti kaevavad, kirstud maapeale toovad ning surnukehad välja tõstavad. Tehakse koos pilti. Suitsumeestele topitakse sigar suhu ja pannakse tuli otsa. Tantsulembestega tehakse aga poognaid nagu tüdrukutirtsud nukkudega. Kõigil on väga lõbus. Seda tehakse traditsiooni pärast. Traditsioon kestab. Sünnivad uued lapsed ja surevad uued vanainimesed. Need on nende põlvkondade vahelised kohtumised. Pärast pannakse kõik armastuse ja austusega omale kohale tagasi…

Panid tähele? Ütlesin armastuse ja austusega…

Kuulsin kunagi üht lugu. Mõni aasta hiljem üht teist lugu ning neist kahest saigi kokku lugu, mida nüüd sinuga jagan.

Sa võid olla isegi meie Kerstist kangem ateist, ent Jeesusest oled sa kuulnud ometigi. Eksju?! Seda lugugi ilmselt oled sa kuulnud? Lugu neitsist nimega Maarja, kes peaingli käigust käimapeale jäi ning lõpuks ristirahva õnnistegija Naatsareti linnas ilmale tõi. See esimene lugu räägib sellest, et Joosep – see puusepp, oli Maarjast aastate poolest nii palju vanem, et vabalt neitsile isa eest võinuks olla. Seega tänapäevaselt öeldes, oligi tõenäolisem, et lapsuke pühast vaimust, mitte eaka tisleri seemnest võinuks sündida. See aeg ja see koht ja see rahvas ja need kombed olid aga toona niisugused, et kõigi normide kohaselt olnuks Maarja koos oma lapsukesega jälestuse ja põlguse osalised. Hea kui hing alles. Nii tunnistas suure südamega puusepp Joosep, et Maarja on tema naine ning lahkus ilmse tagakiusu ja halvakspanu eest koos noore lapseootel Maarjaga. See Joosepi otsus ning selline tegu on ei rohkem ega vähem, kui suure armastuse ja eneseohverduse veenev olemus. Seepärast ongi Joosep katoliiklikes Ladina-Ameerika maades Juan, enamlevinud poisslapse nimi. Maarja aga Maria pea kogu maailmas. Siin lõpeb ka see teine kuuldud lugu. Lugu, mis räägib igiammusest legendist, kust sai oma nime Marijuana. Maria e Juan. Lõuna-Ameerikas on tänagi sajad pühakojad, kuhu tullakse kokku, et kuulata gosplit ja popsida piipu. Neis linnakestes ja külades on üks väga huvitav fenomeen – seal puuduvad vägivaldsed röövid ja surmajuhtumid, millega oleme harjunud seda piirkonda ette kujutama. Neis külades ei ela Danny Treyo lõusta ja suure sakilise teraga noaga vehkivad nahkvestidesse tätoveeritud narkokaabakad. Preester jagab Mariat ja Juan-i ning kuulutab rahusõnumit, mida koos armulauaga saavad kõik. Linnastumises mu sõber on võluvõti korra käest minekuks. Linnades oleme me anonüümsed ning autud. Hingelt kordades üksikumad kui ihuüksi looduses olles. Mulle meeldib muinasjutt kuldkalakesest. Mitte selle pärast, et hea saab oma tahtmise ning loll karistuse. Hoopis selle pärast, et headus seisneb taipamises lubada kala sinna tagasi, kus ja kellega ta end hästi tunneb. Tasust mõtleb üksnes saamahimur, kes ei suuda ette kujutada, kui väekas oleks need kolm soovi kulutada selleks, et paluda rääkida lugusid sellest maailmast, kus kuldkalake elab ning kuhu iial ei satuta. Kallis inimene ja ilus hing Jaan Kaplinski on meie Juan Kaplinnast…mees, kellel on LUGU. Aitäh Sulle

Featured

PÄIKSEKUIVATATUD SÕPRUS

Kui söögitoa laual vaasis on astrid, on ta kohal. Ta tuleb just täpselt selle tempoga, nagu neljarealise sõidutee laiuse eedriga kombain, lõikab laiu siile kuldse odra päikesest pleekinud lakka. Järele jääb nudi oras, nagu nekruti peanupp. Kuldses augustivalguses, iga ööga mustemaks muutuval mullal. Mustemaks muutuvad öödki ning tulede süütamine hakkab taas olema osaks õhtustest argirituaalidest. Veel on see aeg, kui hommikuti ärgates on valge, ent magama minnakse juba tiputäpilise tähisöö takseeriva pilgu all. Sügis on väga majesteetlik aeg. Üks minu lemmik, kohe peale kevadet ja suve ning omajagu eespool talvest. Sügise majesteetlikkus seisneb tema liigutuste tempos. Väärikas tempos, kuidas ta ilmub ning aeglaselt seltskonnas sisse seab. Tal on rikkust ja vara ning rahulolu teeb ta suvest parkunud põsed ruugelt pakatavaks. Sügisel ei ole mingit stilisti ega stiilinõustajat nagu noorel kevadel või küpsel suvel. Ammugi sellist, nagu seda on talvel, kelle meelest üksnes armanilik hallidega varieerimine stiilitundest arusaamist näitab. Sügis on enesekindel ja edev, nagu neli korda abielus olnud ja kaks korda keskea kriisist sujuvalt säästudega välja hiilinud nimekas advokaat. Ta kannab türkiissiniseid mokassiine vahtrakarva teksadega mille alla peidavad end üliuudishimulikud arbuusivärvi sokid. Ta sarapuupähkli värvi päevitunud käevarred vaatavad välja sidrunkollase triiksärgi varrukatest. Tema – mine tea äkki õhtul on jahe, sõnumit kannab ta hooletult õlgadele heidetud mereroheline blusoon. Tal on peas tsüaniidvalge soni ning silmi varjavad ka loojuva päikse valguses kõige viimase moe miaked. Niisugune mees on sügis.

Miks ma temast õieti räägin?

Ah jaa. Päiksekuivatatud sõpruse tõttu

Öeldakse, et tomat kaotab teda kuivatades peaaegu kakssada protsenti oma eluskaalust. Näitena vastupidisest – õlivärv, lõuendil mitte midagi. Usun, et see võrdlus on paljuütlev, sest asi pole imemise võimes nagu võiks esmase hooga oletada.

Kuhu kõik mida välja imetakse lõpuks kaob? Kuhugi tagasi? Kuhu sel juhul? Millessegi arvatavasti. Niisiis millesse? Kõik on õrnalt õhuline, nagu rannaliival ämblikuvõrguna hõljuv adru, mis oli kord ligemärg ollus maa ja vee piiril. Kõiges elusas on mahl sees. Ütleme selle kohta mahlane ja naudime. Kõike, milles mahla pole nimetame õhuliseks ja naudime õrna krõbekuivust. Midagi mahlasemaks muuta on pealtnäha hõlpsam kui õhuliseks muutmine. Kuivatamine on kunst, säilitamaks niipalju kui on võimalik. Nii maitset, värvi kui lõhna. On sügavat kummardust väärt, et inimene teiste loomade eeskujul oskab oma toiduvarusid ka ise luua. Mitte igaüks. Paljud aga siiski. See on imeilus sõprus iseenesega. Sisse tehtud armastus, mida me esiemad kutsusid sakstelt laenatud sõnaga – vekkimine. Mul ei ole ainsatki tuttavat, kes võiks uhkustada Matisse’i või Modiglianiga magamistoa seinal. Aga neil on sahvri riiulitel midagi niisama väärtuslikku. Marimneeritud männiriisikatest mädarõikani ning murakamoosist maasikaketšupini. Paaril pöörasel, kes veel põllumehed, on aidad uudsevilja täis ning hool, millega nad seda kämblaga segavad on võrreldav taevaisa tehtud paiga mõne trööstiotsija pealael.

Me elame nii ilusas hetkes ning see ei ole tegelikult millegi poolest teistsugune kõigist olnud ja veel tulevatest saagikoristuse ja vekkimise hooaegadest. Ütleme, et nii hea on minna talvel ja võtta oma tehtud seda või teist, mis uhkelt sahvririiulitel reas. Me peame väga olulisteks neid, kellele külla minnes võtame kaasa purgi või pudeliga oma enda tehtud ande, sest neisse on pandud nii palju rohkem kui lihtsalt üks asi purgis.

Vahel ma tunnen, et tahaksin astuda ette ja öelda – sõbrad, ärge mölisege. Jätke juba ükskord rahule ja lõpetage ära.

Seda siis, kui kõik käed õieli ümberringi takka õhutavad ja vaimustuseõhinas kiljuvad ning kellelegi takka kiidavad, kes maaslamajat madjakaga peksab. Maaslamajaks on mitte milleski süüdi olev ja samas nõiaks kuulutatud suhkur. Kõik magusained, magustajad, suhkruasendajad, glükoosid ja igasugu muu mudru vaatab seda muiates pealt ning on tänulikud, et inimene on nii kuradima loll, et ei tahaks isegi laua jalga solvata, kui peaks olema tung kellegagi võrrelda. Suhkur on saanud omale nimeks “Valge surm” ning temast lõpuni loobumine on tõstetud pea pühakuks pühitsemisega võrdseks. Aga küsi peedilt – las ta räägib sulle suhkrust. Las ta jutustab sulle, mida tema suhkrust arvab, teab ja öelda söandab. Kutsu kartul punti ja palu, et ta valgustaks natuke tärkliste teemat. Las nemad kahekesi näiteks – peet ja kartul, teevad sulle väikese ülevaate sellest, mida ja kuidas on arukas taimemaailm mõelnud. Kuna sa ei viitsi isegi teise inimese lauset lõpuni kuulata, kogu jutust rääkimata, siis ilmselgelt ei ole sa proovinudki kuulata muid me planeedi eluvorme ega nende sõnumeid.

Olin oma armsal ristitütrel külas. Sõime õhtusöögiks aiamaa saadustest valmistatud toitu. Peeti, kapsast, sibulat, sellerit, salatit. Itaalia oliive. Kreeka fetajuustu. Käsitsi korjatud maitsetaimede ja hea rafineerimata õliga seotud roogasid. Mu silme ees keerlesid ringis tantsida kõik kohalolijad. Siitsamast mõisa puhtalt põllumaalt lauale toodu ning eri ilmanurkadest sellele pidusöömaajale saabunud. Alati erootiliselt nagu Emmanuelle oma “erri” põristav prantslanna Burgundiast, purpurpunases pikas kleidis. Graatsiliselt elegantse hoiakuga koketeeriv Grappa. Merereisist välja puhanud ja heas peotujus särtsakas sitsiillane. Külaline, kes ütleb alles õhtu lõpus maksimaalselt kaks sõna, aga tema sõnad on iga kord unustamatud. Seda loetelu peolistest võiks pikalt jätkata, sest õieti on see kõik üks alguse ja lõputa pidu, milles on hing. Meil inimestel selle piduliku söömaaja seltskonnas, oli igasugu jututeemasid. Peolistel kes laua katsid, neilsamadel aed- , köögi- ja ülejäänud Jumala viljadel, hoopis omad jutud. Nii küsis küüslauk nagu muuseas oliivilt, muu jutu vahele, et millal see arvab jõudvat kätte aeg, kui inimesest saab lõplikult masin, kes sööb vaakumisse pakendatud sitta, millel on teaduslikult tõestatud toiteväärtus ning tervislikud omadused. Teritasin kõrva ja kuulsin oliivi naerda turtsudes ütlemas, et siis kui kästakse. Peet naeris nii, et tõmbas köömne kurku. Viinamarjad suurel liual kihistasid terve õhtu naerda. Nemad peavad endid uuteks vallutajateks. Kui taas kõrva teritasin, sain aru miks. Viinapuude vallutusretkele on läbi ajaloo alati eelnenud elupuu eelsalkade sööstvallutused, seletasid nad läbisegi. Te saete maha pihlakad ja istutate oma onnide ümber elupuuhekke – nii on imbetsillid teinud läbi kõigi põlvede ja kõikidel maadel. Elupuud loovad parima pinnase viinapuude pealetungiks ning sealt algabki lõppmängu järgmine vaatus. Väga lihtsal põhjusel – viinapuu lammutab kõik inimese rajatu aeglaselt ühtlase intensiivsusega. Väsisin ja läksin ära magama.

Featured

PANE ÕLG ALLA

Üks ammune lugu räägib kunstnik Edgar Walterist nii:

Populaarselt raamatuillustraatorilt telliti juba teab mitmes töö. Ta oli lihtsalt nii hea, et pole palju oletada, kui palju Edgar Walteril tööd oli. Ma ei hakka varjamagi, et Edgar Walter on minu jaoks tippude tipp, sealt allapoole on mõned väga head joonistajad. Neist veel allapoole mitmed head joonistajad nagu näiteks Walt Disney jne. Niisiis üks paljudest töö, mis oli meitsri jaoks tehtud. Terve raamatu jagu väga häid joonistusi.

Tulnud kirjastusest üks tädi piltidele järgi. Selgitusena siis kõigile, kes praegu vaktsineerimisele õla alla panevad, et see oli aeg, kui andekas kunstnik pani õla alla lastele mõeldud liiklusõpikule “Mina ja tänav”. Pealkiri kõlab küll nagu noore libu päevikul, aga tegelikult oli see miilitsamajor Harri Taidre asjalik ja arusaadavate sõnumitega raamat sellest, kuidas jääda liikluses ellu ja terveks. Nii palju oli sel ajal vähem masianid ja nii palju rohkem liikusid lapsed õues, et sedalaadi õpik oli algklassides kohustuslik lugemine. Täna nagu me teame, võivad lapsed liikluseeskirjadest suurt aimamata, kimada tõuksidega nii kõnni- kui sõiduteel, peaasi et maskiga. Okei, tagasi Edgar Walteri juurde. Kirjastusest joonistustele järgi tulnud proua lappas pataka läbi, kiitis töö heaks ning laksas siis litaki laubale, sest meenus, et raamatu illustratsioonid olid küll olemas, aga raamatu kaanepilti polnud taibanud keegi meistrilt tellida.

Kes kunstitegemisega kokku puutunud, teavad omast käest, et töötsüklite aegu, kui käsi on juba niiöelda “soe” – pole see teab mis probleem. Edgar Walteri jaoks polnud joonistamine kunagi probleem. Tõsi, eks iga suur meister oska millegi taha midagi peita, mida teised iial otsidagi ei oska, aga las see jääb. Nii popsiski ta põsetäie piibutossu ning istus oma töölaua taha. Joonistas üks kaks kolm pildi valmis ja asi oli lahendatud.

Oi, suur tänu, olla kirjastuse mimsel oianud, kuid Edgar Walter olla öelnud, et seegi joonistus tuleb siiski nii nagu iga tellimus, kinni maksta. No mis ta teeb? Küsinud daam varjamatu irooniaga, nagu täna küsib eraülikoolis turundusmagistriks saanud tippspetsialist debiilikust lamemaalaselt, kui see ampullides ujuva vakstiini koostises kõhelda julgeb. Niisama palju, nagu kõik teised pildid siin kaante vahel, vastas Walter. Taevake, kõksatas maadam rabeda rahulolematusega hääles ning sedastas, et näinud kui kiiresti see asi käib, oleks pidanud algusest peale hoopis teises töötasus kokku leppima. Viuhh ja valmis. Mis nii viga rikkaks saada…ja midagi mögises ta veel sinna otsa.

Jah. Seda küll, et viuhh ja valmis, aga selleks et asjad niimoodi sünniks, on vaja ropult harjutada ning tööd teha, ütles Walter. Ma olen kümeid aastaid vaat et päevast päeva joonistanud ning ainult tänu sellele suudangi ma täna selle raamatu kaanepidli teie jaoks ebaloomulikult lihtsalt ning vaevata, valmis joonistada.

Ma ei tea, kuidas see kusagilt kuuldud lookene tookord lõpplahenes. Mäletan väga hästi seda raamatut lapsepõlvest ning ka seda kaanepilti silme ees. Minu jaoks on oluline selle ammu kuuldud loo õpetuse iva…

Ära mitte kunagi luba lolli oma tööd vaatama

Loll ei oska seda mida sina suudad, sest loll pole seda kunagi oluliseks pidanud, millega veidigi vaeva tuleb näha et meistriks saada. Loll on meister vaeva nägemises. Lollile makstakse selle eest, et ta näev vaeva. Muretseb ja pingutab. Vahel on sel mingi tulemus, enamasti mitte midagi, aga lollil on ikkagi õigus. Alati.

Kohtasin mediteerides ühte vana vaimu. Tema eluaeg langes sadade aastate taha. Küsisin, mida sel ajal inimesed vabal päeval tegid…

Igasugu asju oli, vastas tema

Too mõni näide, palusin heasoovlikult

Näide, … näide… no mis näite ma toon? Olgu, teatas ta siis. Koperniku kristallsfääridest oled kuulnud?

Midagi hägusalt olen, aga see on üsna tume maa minu jaoks. Siiralt. Vastasin talle.

Aga kui öeldakse – pane õlg alla – sellele samale Koperniku kristallsfääride teooriale? Tee inimestele selgeks, kui hea ja vajalik see on, sest sellest ei sõltu rohkem ega vähem kui hoomamatult palju, et mitte öelda – peaaegu kõik? Sa ju usud teadust…?

Jäin mõtlema

Mis peab olema see põhjus, et ma väidaksin end avalikult ja enesekindlalt uskuvat teadust ning hüüdma, et panen sellele, millest ma suurt sittagi ei tea, õla alla?

Mingi kambamentaliteet see ju ei ole? Onju?

On’s tegu puhtalt ajastu moega ja enesekeskse ühtekuuluvustundega manipuleerimisega? Ma ei tea. Päris tõsiselt ei tea. Lihtsalt vägisi keerleb peas terve hulk küsimusi, mis hoiavad ärkvel. Kui ma usaldan Koperniku kristallsfääri teooriat, siis mida see annab? Mida see usaldamine mulle annab? Ei muud, kui võimaluse, sellele mõtlemine lõpetada ning öelda – sellega on selge, mingem eluga edasi. Kuhu? Järgmise teema juurde, millega oma pead mitte vaevata ning öelda – mina usaldan teadust. Veelgi enam – panen õla alla. Nii saab elu edasi minna.

Vabandust, kas ma saan õigesti aru, et elu edasi minekuks on vaja panna mõtlemise lõpetamisele õlg alla ja öelda lihtsalt, et ma usaldan teadust. Vaadates seda Edgar Waltri loo seisukohast, ongi nii. Inimene vaagib ja murrab pead ning saavutab siis pikkade aastatega sellise vilumuse, et kõikidele järgmistele probleemidele lahenduste leidmiseks, piisab pelgast sõrmenipsust.

Lihtsalt üks küsimus jääb mu huulile…

Millal te selle omandasite? Ma mõtlen veendumuse ja usalduse. Minu paljudel tuttavatel ei ole õnnestunud nii kiiresti selle põhjapaneva veendumuseni jõuda. Äkki selle pärast, et nad ei loe neid õigeid teadusuudiseid?

Aga mis oleks saanud, kui kellegi globaalse plaani kohaselt maailm ära päästa, peaks kõik inimesed tegema näiteks kükke? Sisened bussi, teed kõigepealt kaks kükki. Astud sisse kauplusse, teed kõige pealt kükid ära. Edasi järjest ja järjest uued avalikud kohad, kuni kükitamisest saab täiesti enesestmõistetav elu osa. Alguses on lapsed kükkide tegemisest vabaststud, aga siis ei saa ka nemad lasteaeda ega kooli muidu kui kükid tehtud. Riikide valitsused kulutavad kolossaalseid summasid, et jagada spordikellasid mida kolmest suuremast kontsernist on plaan tellida nii palju kui on maailmas inimesi. Kellad loevad alguses su kohustuslikke kükke, et saaksid tööle või puhkusele, hiljem iga su kükki, et üldse nina kodust välja võiksid pista. Kui sulle üldse jääb su kodu alles, sest need kes sotsiaalmeedias igal hommikul oma ära tehtud kükkidest ei teavita, satuvad esmalt põlu- siis põlguse ja lõpuks põranda alla. Usaldan teadust – teen iga päev sada kükki! Tõesta, et see on kahjulik…

Featured

TEADUSNÕUKOGUDELIIT

Vaatasin eile öösel Saaremaa rannas loojangut. Midagi, mille sarnaseid ootuste poolest on olnud mu elus ennegi. Küll ja küll on tuntud seda pimedamaks minemise tunnet, kui päike näib kukkuvat merre niisuguse hooga, et ootad seda tekkivat hiigellainet, mis tekkima peab, nagu midagi iseenesest mõistetavat.

Eile õhtul ütlesin, et ma enam ei kirjuta neid oma mõtteid siia jutuplokki. Mõtteid, mis tõukuvad rohujuuretasandilt ning püüavad püsida Maarjamaa maakamaral nagu asfaldil purunenud kraadiklaasi elavhõbeda tilgad.

Jätan su rahule

Lõpetan su pärast muretsemise ja hinge vaevamise

Keegi ei page kellegi eest. Vastupidi. Ma otsustasin kirjutada üles need read, mida sund on jagada ning milleta vaatenurk toimuvale saab kraade juurde. Maailma asjadest. Suurtest asjadest mis ümberringi toimub.

___________________________________________

5.august 2021

___________________________________________

Sinu kõrval istub alati keegi, kes tunneb tungi omada võimu. Isegi siis kui oled rinnaga toitev ema, on sinu tissi otsas maailmaga tutvust tegev beebi sel hetkel sinust üle ja kontrollib kogu mängu. Loob süsteemi ning sinu uued harjumused, tavad ja elukorralduse.

Kui sinu kõrval istub sinu parim sõber, siis tea, et see saladus, mis on sinu jaoks kõige suurem ja sügavam, on seda üksnes sinu jaoks. Sinu soov seda sügavamaks teha, on see välja öelda kellelelgi, kes sinu (p)ettekujutluses on keegi, sinust veel sügavam. Truu kaev – hingesugulane ja see muu, tead küll. Sa annad talle aga teada mitte oma saladuse, vaid killu oma energiast. Tüki oma jõust. Viilu oma võimust. See ongi sõprus ja usaldus, kuni see kild, see tükk ja see viil on kandikul teie ees laual, mille taga omi saladusi jagate.

Tea, et hetkel, kui ta tunneb ennast jõuetuna, vaatab ta oma loungebox-i ning otsib sealt esimese võimunälja kustutamiseks just seda sinu saladust. Sest see annab talle lootuse kaotatud võimutunde tagasisaamiseks selle läbi, et ta mistahes seltskonnas saab teatada – mul on informatsioon. Jah, nii on, informatsioon on igasuguse võimu keemiline koostis ning füüsikaline suurus. Selle pärast luuratakse. Selle pärast piinatakse. Selle pärast surrakse.

Hoia oma hingelindu, et ta ei nokiks teiste sitta

Sul ei ole vaja mitte ühtegi saladust. Saladust, millest tulenevalt oled santažeeritav ükskõik kelle poolt. Saladus on sinu hirmu võrrandis alati otsustav suurus. Sa vajad saladust, et panna proovile oma julgus. Julgus elada selle saladusega, või avaldada see kellelegi ja eldada sealtpeale hirmus, et keegi sinu saladuse välja lobiseb. Võid võtta mürki – ta teeb seda. Sinu saladus muutub sel hetkel, kui sa ta kellelegi usaldad, sinu hirmuks ja tema võimuks. Ei, ta ei suuna seda sinu vastu. Vähemasti mitte iga kord. Ta kasutab seda delikaatselt ja seal, kus sinu saladusel ja hirmul pole õieti kummagi olemuslikku ja äratuntavat välimust. See on saanud kellegi teise võimuatribuudiks – infoks, mida ta teab.

See ongi põhjus, miks meile iial tõtt ei räägita. Põhjus, miks paljud loobuvad meediat ja meedia kaudu valitsuste sünumeid uskumast. Sest vägi ja jõud on informatsioonis, mitte selles, mida kõik niigi teavad. Manipulatsioonis, mille kaudu on loodud tõereligioon, kus prohvetite rolli etendavad palgatud valetajad. Need, kes justkui midagi teistest rohkem teavad, sest neile on kättesaadav informatsioon, mida teistele jagada. Seejuures ei ole tegemist informatsiooni ega isegi mitte propagandada, vaid lihtsalt häma ja mögaga, kuna valulik vajadus võimu säilitamiseks, ongi viinud valeprohvetiteni läbi kogu inimkonna ajaloo, keda esmalt tõstetakse ja siis kõrgelt puruks kukkuda lastakse.

Ma astusin parteisse

Ütleb inimene, kes lubab selles lauses, nagu akvaariumis, ringi ujuda ja uimi liigutada nii tegelikkusel kui lausvalel. Ta ei ütle, et mul on nüüd parem väljavaade töökoha saamiseks või säilitamiseks. Edenemiseks karjääriredelil ega sissetuleku arvutustabelis. Ta ütleb – ma astusin parteisse ja kui keegi küsib – miks? On vastuseks irrelevantne ila mingist maailmavaatest, väljakutsetest ning soovist anda, panustada ja aidata. Seda kõikjal maailmas, mitte üksnes meil.

Parteisse astumine on nagu peldikusse minek. Sa lähed sinna häda pärast ning püüad sealt peale hädast vabanemist majesteetlikult kiiresti pääseda. Puhta perse ja pestud kätega. Niisiis on neil, kes kauaks istuma jäävad, mingi häda veel. Neile meeldib kaua kemmergus olla, sest see loob teatud pääsemise tundele liskas ka selle, et vähemalt midagi hullemat ei saa siin olles minuga kindlasti juhtuda. Mistap võib kõhkelmata öelda, et poliitiku staaž ei näita mitte tema pühendumist ja professionaalsust, vaid vajadust olla oma hädadega peldikule ehk parteile turvaliselt lähedal. Talle meeldib see teadmine, et saab alati soolika tühjaks pudistada ning seepi ja paberit kokku hoidmata oma olemisele uut kvaliteti luua. Ta naudib seda. Ja võim, mis tal on, ei peitu tuumanupu all ega ülemuslikkuses endast alandlikemate üle, vaid informatsioonis mida ta omab. Informatsioon mida ta omab, on aga teadmised, mida ta ammutab neilt samadelt alandlikelt alamatelt. Niisiis sisuliselt ei seisne poliitiline võim milleski vähemas ega rohkemas kui selles, et sulle pugevad poliitbüroo puupead, toovad sinuni info, mis kildudest kokku on suurem kui iga üksik kild. On’s sellel infokildude hunnikul ka tegelik väärtus või miski, mis loob reaalse võimu? Paraku mitte, seepärast ongi vaja valet ning võimule omast väljundit justkui omataks mingit informatsiooni.

Kõik see kukub paratamatult kohe kokku

_______________________________

Aafrikas seisavad lapsed süstlasabas, sest vaktsiinidoosiga koos, antakse pakk vahvlite ja šokolaadibatooniga. Seisavd mitu ringi, et väikevennale kes veel koolis ei käi, tahetakse ka süüa viia. Näljast – globaalsest näljahädast saab sellel kümnendil piits, võitlusest näljaga saab präänik. Täna Aafrikas, homme Aasias, edasi üle maailma – igal pool.

Nii, nagu Eurovisiooni lauluvõistlusel ei ole suurt pistmist ei muusika ega euroopaga, … olgu, las jääda sulle endale nuputada

Featured

REPSI JURA

Olemise kergust otsima harjunud ei jää mitte kunagi seisma. Neis liigub puudutusel saadud jõud nagu kõik üldse olemas olev, millele on alguspunktis võnge tunda antud. Kui see on leitud ja märgatud, reastab see ammulisuised märkajad uuele sagedusele, ülejäänud aga alustavad järjekorda täiesti alguses uuesti. Olemise kergust otsima.

Olemise kegusest on saanud kaup

Miski, mille omandamisel tehtu ei loe. Nagu inimene. Kes iganes me seast. Sealt ka kõik need lood pärinevad. Lood mis räägivad ilmaletulnuist, kelle osaks on saada osa kannatustest enne kui neist mälestusena tagasi kutsutu ei saa.

Sa oled tõukoer

Saksa lambakoer. Truu kuulekuse ja teenistusvalmiduse etalon, kelle peremees-organism on igavesti väljapool olemise kergust. Sinu siirus on suunatud väljapoole nagu monument emasääse verejanule. Kuplana su kehal, tema emaks saamise soovile kummardades.

Mida on sul rääkida rahust, kui sa ei ole suutnud aduda riigi olemasolemise sisu ning sa ei tee vahet elamisel ja olemisel. Su suuremeelsus seisneb veenvana tunduvates sõnades, mis kerlevad nagu kärbes sita kohal, julgemata huupi maanduda, sest elamises ja olemises ning nende vahel vahet tegemises, kogu see keeruline kunst seisnebki. Tee proovi – esmalt iseenesega. Küsi endalt, oma enda kodus – olgu see saadud kuidas iganes. Millises osas oma kodus sa elad ning millises oled. Proovi mõista nende vahet…

Elamine võib olla vabalt äraelamine. Kuidagimoodi hakkamasaamisest kuni meeletu mõnulemiseni. Olemine seevastu saab olla ainult olemine. Äraolemine on ära olemine. Viibimine seal, mitte siin. Kusagil, mitte ühes heas paigas.

Kui mõtlen oma kodule, tajun ma täpselt, kus ma elan ning kus ma olen. Elan ühes majas, ühel aadressil. Olen ühes kindlas kohas oma elamises, nagu praegugi, neid tundeid kirja pannes.

Vahel mõtleb, vahel ütleb. Mõni inimene. Et tema oma elamisse võõraid ei lase. Olen neile ausaltöelda natuke kade. Päriselt. Sest see paneb mind mõtlema, et ju on tema välisukse taga , alates esimesest jalatäiest – tema OLEMISE koht. See kus ta ON. Tema elu, tema ise, tema vaim ja tema hing…

Minul ei ole nii hästi läinud.

Minul on nii elamise koht kui olemise koht. Elamiseks on planeet. Olemiseks vaid olematu hulk müstilisi kohti, kus olles saan öelda, et OLEN. Mina ise, minu elu, minu vaim ja minu hing. Niisiis söandan öelda, et olemiseks piisab meil ei rohkemast ega vähemast kui sellest, kes me oleme. Elamiseks vajame me ruumi. Ruumi, kuhu põgeneda, kui elamisega sitasti või liiga hästi hakkama saame. Olemiseks aga kõigest kohta. Julgen öelda, et elamiseks nagu ka olemiseks ei ole vaja rohkemat, kui jalatalla suurune pind. Olgu see anum, milles peotäis ube või pind kuhu toetada pepu, et istuda kinnisilmi ja tunda ennast kogu universumina.

Olen aastaid poosetades öelnud, et vaesus ei ole seisund vaid mõtteviis. Ütlesin seda, kui pugesin peitu oma tunnete eest. Tunnete eest, mis varrukast sikutades mulle teed püüdsid näidata. Täna tean, et kõik on kurat võtaks täiesti vastupidi.

Mu (ordu)vend ütles üleeile silma vaadates – me päästsime sinuga koos ühe inimese…elu. Ja veel midagi ütles ta. Midagi mis muutis mu ees ootavat elu. Sest selles oli uue koodi võti, mida ma ei oleks iial teada saanud, kui poleks päästnud kellegi elu. Tema – minu vend, päästis minu elu. Tõi mind välja letargilisest seisundist, kuhu omakorda mõned päevad tagasi olin sattunud. Kokkupuutest prohvetliku sõnumitoojaga otse kõrgustest. Tema sõna oli ülevalt kaasa toodud. Kui isa vaatab oma lapsele silma ja lausub – me ei vaja enam tõlki, ongi olemine. Kui poeg vaatab isale silma ja ütleb – me ei vaja enam tõlki, ongi elamine.

Tahe. Kas sa tead, mida see sõna just nii nagu kuuled – “tahe”…maailma rahvaste eri keeltes tähendab? See pole juhuslikult eesti keelde sattunud sõna. See on kutse alglätte juurde tagasi. Ma tahan…

Tahan ei tähenda “soovin” nagu ka soovin ei tähenda – TAHAN

Lollil inimesel on loll koer. Loll naine. Lollid lapsed. Lollid sõbrad. Lollid mõtted jne.

Tark inimene on alati üksi.

Temal ei ole hirmu üksioleku ees ei linnas ega metsas. Rahvamassis ega lainetel hulpiva pähklikoore sees. Pane tähele – ei OLE hirmu. Temal olemine ei ole hirmus. Hirmus, nagu suurema osa maailma jaoks on ainuüksi elamine hirmus. Hirm, et äkki ma elan valesti…

Kellelt sa seda küsida saad?

Kellelt küsida, kas ma elan valesti?

Ainult neilt – kellelt söandad küsida – kas ma OLEN valesti. Valesti olemine ei ole valesti elamine. Valesti elamine on aga kindlasti valesti olemine, sest olemine on usk peotäide riisi. Elamine aga lootus, et riis ei saaks otsa. Kõhklus, et äkki mul ei ole homme enam kusagil elada. Kahtlus, et äkki mul pole kusagil olla ei vaeva meid ju peaaegu kunagi. Kusagil saab ikka olla ka siis kui pole kusagil elada.

Tead…ma ei karda sinu arvamust, olgu see milline tahes. Olgu sul oma arvamus minust või minu arvamusest. Minu sõnadest või minu vakkaolekust. See ei ole õpitud enesesugessiooon, et ma nõnda, teraapilisel viisil, oma elu energiaga nagu sisse tehtud soolaseentega, järgmise seenehooajani välja vean. Elu energia tuleb ainult sinna, kus on ruum tulemiseks. Koht kus olla. Taipad?

Loobudes elamisest, hakkad olema. Leiad koha olemiseks, kui katkestad unistamise, leidmaks koht elamiseks.

Tee haiget!

Tee inimesele haiget ja kui ta ütleb sulle “aitäh” – oled sa teinud head.

Tee head…

Tee inimesele head ja kui ta ütleb sulle “aitäh” – oled sa teinud halba.

Loll näeb tegu, tark teo taha

Sa ei usu? Kohe kuuled. Kui kirjutasin eelmise loo, panin ma selle pealkirjaks “Näitleja Joller” – selle postituse märkajate ja lugejate hulk oli kuussada korda suurem muudest, minu meelest isegi palju parematest lugudest, mida siin avaldanud olen. Seepärast pole ka sellel lool sisu ja pealkirja vahel mitte mingisugust seost. Tänan sind

Featured

NÄITLEJA JOLLER

Suvi oli ilus, aga nüüd tagasi maa-peale!

Arvan, et just selline mõttemuster kujub juba täna lauselõimel ning lõikuskuu lõpuks on loll loom jälle puurist välja lastud. Klähvib koon õieli kõikjal, et olla samal ajal nii tõsiseltvõetav kui hirmus. Seda kõike mõistagi mure pärast tuleviku ees. Mure nagu me teame, seisneb ei milleski muus, kui hirmus selle ees, et inimesed saavad kokku ja nakatavad üksteist. Saavad kokku, et olla. Tunda ennast vabana ja õnnelikuna. Nad räägivad seal kokkusaamistel ju omavahel juttu. Igasuguseid asju räägivad inimesed. Aga igasuguseid asju ei ole vaja rääkida, sest need asjad ei pruugi paista sellisena nagu vaja. Tegelikult ei paistagi miski enam nii nagu enne. Suurim muutus nagu me oleme näinud, kogenud ja veendunud, seisneb selles, et ajast ja arust headus ning hoolivus, millega kogu aeg valimiste eel inimesi on loitsitud, teeb läheneva võimuhaaramise eel läbi transformatsiooni. Meie teeme nii, et jah see tundub karm, aga kui meie seda ei teeks, oleks veel hullem. Meie teeme head! Loomulikult.

Karl Vaino ja Jevgeni Kogan on tagasi!

Nii mõtteviisis, meetodites kui meelsuses. Tean, et see on mitmetele muret tekitav. Pean silmas noorema põlve inimesi, kes keelduvad täna komsomoli astumast. Nad ei olnud siis veel kohal, kui Vaino kutsuti tagasi Moskvasse ning Kogan sai esmalt kargud alla ning peatselt pärast seda ka kaane peale. Miski siin maailmas ei muutu. Mõtlemise eest mahalaskmisi on tehtud enne ja tehakse edaspidi ning timukatel on alati koht kuhu pensionipõlves minna. Ma ei söanda näpuga näidata ega öelda, et see on tänane Vaino ja see teine tänane Kogan. Mitte selle pärast, et ma kedagi kardaksin. Ma ei saa näidata selle pärast, et neid on rohkem ning seletada, et see on täna täpselt nagu omal ajal oli too, ei vii mitte kedagi mitte kuhugi.

Masohistist sõber, kes kurat teab mis mõnu saamise eesmärgiga, jätkuvalt uudiseid jälgib, hõikas eile – jessss, tuli ära. Pidades silmas teadet sellest, et kusagil aiandis avastati mingi uus tomatite viirus… Loogiline – sinu koduaia puu- köögi- ja juurviljadel ning sinu kanadel, partidel ja hanedel on kõigil üliohtlik viirus. Sinu sead levitavad katku ja lauda katus on kummis hullu lehma tõvest ning põrand kaardus sõrataudist. Millest sa aru ei saa tolvan? Sa ju ei paranda ise oma hambaid??? Nahhui sa kurat ise kartuleid siis kasvatad??? Me oleme loonud kõik taime- ja mullakaitse vahendid ning oskusteabe ja spetsialistidest ekspertgruppe. Luba ikka neil oma toidulaua eest hoolitseda ja ära võta ümarvorme tasapinnalistena.

Tegelikult ei vii see vigin mitte kuhugi. Rohkem või vähem irooniat, otsesemad või kaudsemad paralleelid ning kogu see püüd välja öelda, et ma kardan ning muudan sestap oma helistikku, meloodiat või harmooniat, ei tööta.

Ühel soojal suvepäeval, jälgisin mõnda aega mutukaid kes murus toimetasid. Jätsin nende tegevuse tähelepanuta ning kujutlesin kuulmas nende mõtteid. Manasin enesele silme ette nende maailma. Suhted, normid, tavad, religiooni, kihistumise, edukuse, hariduse ja muu, mis meie ümber ja keskis igapäevane. Mõtlesin, mida nad oma päevalehest hommikul lugesid ja mida raadiost kuulasid. Mõtlesin, mida nende ninamehed küll teevad, kui näevad mind putukatõrje purgiga tulemas. Eks neilgi on valikuid kuidas oma kogukond päästa, kuid loogiline on see, et kui neil oleks minu külvatava häda jaoks vaktsiin, ei jää nad ellu kauemaks kui ma olen toonud keemialetist kangemat. Üldjuhul on putukatega nii, et nad lähevad seniks ära kui jama möödas ja tulevad siis tagasi ning jätkavad. Ma ei pea silmas neid, kes vahepeal kodus püsisid ja maske kandsid ning oma lapsi süstisid. Need surid viimseni nagu meiegi sureme viimseni.

Elu säilimise nimel on loodud niipalju vahendeid, et neist vahendeist ongi saanud elu. Kas sa tead, mis on parim asi, mille inimene on loonud, et elu saaks kesta?

Puusärk!

See pakend, uue elu toiduks saava keha ümber on restoran. Nagu sa tead, on restorane mitmesuguseid. Sa valid selle, kus on sulle meelepärane toit, õhustik ja hind. Nii teevad ka nemad – valivad puusärgi nagu restorani järgi oma meelepärasema ning naudivad siis seda, mida Jumal neile “lauale” on andud. See, kas su šnitsel on vaktsiiniga või antrekoot vaktsiinita, on nendegi jaoks teadlikkuse küsimus. Laibasööjad oleme me kõik ja saame laibasööjate söögiks.

Me oleme valmis uskuma ja rohkem maksma kõige eest, millel on epiteet “MAHE”… sest teame, et see on meile tervislik ja kasulik. Mürgitamata ja puhas. Mul on aias viljapuud. Luuviljalised on lindude ja parasiitide söödud ning melbad õunapuu otsas mingite muude satikate puretud. Juba mitu aastat. Seepärast tulebki osta turult või poest, kõiki neid vakstineeritud aiasaadusi või neist valmistatud toite.

Eksperimenteerin parasjagu taimetoitlust ja tunnistan ausalt, et nii palju uusi aineid, kui ma loen vegantoodete pakenditel, ei omandanud ma kogu keskkooli ajal kõigis keemia tundides kokku. Nii suur on me soov tervena surra, et oleme valmis selle nimelt loobuma kogu elust.

Featured

KOHTUMISED

ESIMENE KOHTUMINE

Kumma said?

Salvesti

Põltsamaad polnud?

Riiulis polnud

TEINE KOHTUMINE

Mida võtsid?

Saku

Allekokki polnud?

Külmas polnud

KOLMAS KOHTUMINE

Mis sa said?

Rakvere

Saaremaad ei müüdud?

Järjekord oli

NELJAS KOHTUMINE

Kumma tegid?

Zeneka

Pfizerit polnud?

Vist mitte

VIIES KOHTUMINE

Kust võtsid?

Nestes

Alexelat polnud?

Kaart jäi koju

KUUES KOHTUMINE

Räägi, mida teinud oled?

Ostsin ketšupit ja õlut.

Hakkad liha tegema?

Ei. Vorste võtsin.

Kuidas muidu läinud?

Vaktsineeritud

Uus auto?

Jah. Diisel

Featured

VIRU JAAGUPI

Vist kõige ilusama tornikiivriga külakirik, mida tean on Viru Jaagupis. Mäletan selle õpetajat Madis Oviiri. Pikkade hallide juustega meest nagu teiselt planeedilt, kui meenutada ülejäänud külamehi. Mu isa, kes tegi igasugu masinatega tööd, ütles sageli peale saunas käimist, et nüüd said käed peaagu nii puhtaks nagu kirikuõpetajal. Nõnda jäid Madis Oviiri käed meelde minulegi. Öeldakse, et õpetaja paneb õnnistuseks käed peale või pühitseb oma käega. Seepärast ei olegi kirikuõpetaja käed lihtsalt käed. Need on antud Jumala teenimiseks ja õpetajatöö tegemiseks lisaks kõikidele muudele tegemistele ja töödele.

Viru Jaagupis möödusid minu koolivaheajad. Suvised ja talvised ning vahepealsed sutsakad ka. Tean ja mäletan väga paljusid nimesid, mis täiskasvanute juttudest läbi käisid. Inimesi endid ma polegi vist iial näinud, aga nimepidi tean. Viru Jaagupi kalmistul neid nimesid hauaplaatidel lugedes, on tunne nagu kohtaks vanu tuttavaid. See tunne on ainult ühel kalmistul veel – Tallinna Metsakalmistul

Ühel päeval istudes oma ateljees molberti taha, tuli kusagilt ühtäkki tundmus, mis pani mind võtma vastu väljakutset, maalida lõuendile korraga kurbus ja rõõm. Ma ei tea kuidas ja miks läks see just nii, aga muusa juhatusel avanes mu silme ette pildike ühest külakesest. Külast, kuhu on igatsetud ning külast, kust on tahetud tagasi vaatamata põgeneda. Seal on inimeste nooruserõõmud ja vananemisvalu. Raske töö läbisegi õnneliku kergusega. Külajutud ja ühtehoidmine. Küüditajad ja kannatajad.

Maal “Viru Jaagupi” on üks mu seni maalitud piltidest, kõige tundelisemaid. Nii, nagu igal kunstnikul on üks tema tuntuim töö, on Viru Jaagupi minu jaoks kindlasti selline. Ma olen väga õnnelik, et teab kust see tuhin tuli ning niisuguse pildi luua lubas. Vägev!

Mul on Tansaanias sõber Bruno. Ta kirjutas mulle paar nädalat tagasi kui raske neil praegu on. Perekond, kellel olevat viiskümmend eurot, olla kohalikus mõistes miljonär. Ainuke kus pole rahapuudust isegi silmapiiril näha on WHO ja selle farmamaffia harukontorid. Lapsele antakse koos süstiga väike toidupakike, mistõttu seisavad lapsed kukkel käes vakstiinisabas mitu tiiru, et kõht täis saada. Keegi pole kade, kõik hoolivad. Saatsin Brunole toiduraha, loodan et ta saab selle kätte ning saab oma perele toitu osta. Olgu öeldud, et Tansaanias elab üks väike armas neegripoiss, kelle nimi on Hannes – Bruno poeg, kes sai omale nime minu järgi. Need inimesed on mulle väga lähedased ja kallid. Millal me taas kohtume? Kurat seda teab, kui näha mis maailmas toimub.

Viru Jaagupi on minu Tansaania vice versa – seal on killuke minu südamest ja elust

“Viru Jaagupi” 2021 Akrüül

HIND: 1000€ aitamaks väikest Hannest

Featured

KESKSUVI

Põgeneda saab mitut moodi. Nii, et ummisjalu tormates kordagi tagasi ei vaata või siis kogu aeg üle õla tagasi vaadates. Kõik oleneb tagaajajast. Nii võttes on ka peitu pugemine põgenemine ja kuigi keha püsib liikumatu, taob süda sees nagu tuppa sattunud varblane vastu aknaklaasi. Filmides on põgenemine tavaliselt kokteil neist kolmest. Seal tormab me kangelane esmalt tagasi vaatamata hullunult lendu. Hakkab siis vaikselt taha piiluma ning tundes pisukest pääsemise lootust, poeb kuhugi peitu. Tavaliselt on siis näha, kuidas tagaajajate rasked kossid tümaki tümaki mööda pauguvad. Meie sangarit silmamata. “Jess”; ütleme siis endale, aga jääme vabatahtlikult ja rahulolevana ilma palju põnevamast kui see, et meie lemmik ronib peidust välja ning paneb esimese ettejuhtuva auto nende kahe värvilise traadiga käima, mis on igas autos, puhuks kui sul süütevõtit kaasas pole. Edasi jõuab ta selle autoga täpselt sinna, kus on vaja teha kahjutuks see meile kõigile tuttav pomm. Pomm, millel on alati elektrooniline tabloo ajaga, kus on näha millal pauk käib ning eri värvilised juhtmed. Juhtmete kohta jõuab peategelane enamasti võtta kõne sõbrale, kes joob parasjagu viskit ja põrutab prostituuti, nii et sekundid halastamatult pommikellal tiksuvad ja ei tee telefonihelinast välja. Seda mis edasi saab, tead sa samuti. Susped rebadel kahmab ta pobisedes telefoni ning kuulanud ära sõbra miljoniküsimuse, soovitab lõigata läbi punane traat. Kuna tagaajamisfilmides kus on ka pomm, on peategelasel alati elektriku näpitsad taskus, nii sünnibki ja pauku ei tule.

Täpselt nii käib see kõik filmist filmi ja muutuvad ainult dialoogide tekstid, standardolukordade vahel nagu ütleks jalgpallikommentaatorid mängu vaadates.

Mõte selle pildi kirjeldamiseks trügis teadvusse, kui püüdsin nuputada, mis mind viimastel aastatel depresiivseks muutis. See on tasakaalu puudumine. Täpselt selline tunne, nagu vaadates eelpool kirjeldatud standardolukordadega filmi – balanss puudub. Kaalukauss millel on lihtne, läbi näritud ja ilaga pehmeks leotatud mass. Ainult neela. On vajunud kaalukalt maadligi. See teine kaalukauss, mis alla andnuna õhus ripub, kannab enesel aga tillukest paberinutsakusse käkerdatud teemanti. Mind muutis depresiivseks just seesuguselt kirjelatav pilt tasakaalu puudumisest. Kohutavast tundest, mis tekiba aegamööda. Tajudes, et need kes sind vaimselt ärritavad, kaaluvad üles need, kes sind vaimselt erutavad. Miskipärast tundub mulle, et umbes selline tunne võiks olla igal naisel, kes tahaks et teda kordki elus päriselt suudeldaks, ent kümnest potentsiaalsest mehest üheksa on tatimärgade oranžide vurrudega, mis kustutab veel viimsegi suitseva kiretahi.

Ausaltöelda ei vii need heietused ega hala kuhugi. Nii lihtsalt on ja paratamatult rullub silme ees lahti üks ammune mälupilt. Olin ühes maailma tagumistest otsest ning istusime rahvusvahelise sõpruskonnaga kõrtsilauas. See oli tõesti väga ammu, sest sel ajal tulid mulle Eesti tähtsamad uudised veel sõnumina telefoni. Tookord tuli uudis, et valimised võitis ülekaalukalt Keskerakond. “What???” Küsisid kamraadid hämmeldusega, kui olin spontaanselt ühe kasimata suguelundi suurte tähtedega tuppa laiali tõmmanud. Ütlesin, et Eestis olid valimised ja terve kolmandik rahvast andis oma hääled pättidele, nagu oleks mälule koos teksadega kivi-pesu tehtud. Kamraadid naersid ning sakslase lohutussõnad on mul tänaseni meeles. Ta ütles, et iga rahva seas on vähemalt üks kolmandik kõlupäid. Kui suur on Eesti rahvaarv? Küsis ta. Miljon, vastasin mina. Seega, mu sõber, ei ole midagi parata – kolmsada viiskümmend tuhat neist, on idioodid. Olin juba seda parunite järeltulijat ehttalupoeglikult persse saatmas, kui ta jätkas. Saksamaal elab kaheksakümmend miljonit…arvuta sealt kolmandik ja sa tead, kui palju sakslastest idioote elab sellel planeedil – nii et ole rõõmus, et maailmas on nii vähe eestlastest idioote. Minu küsimuse peale, miks nad kurat kõik Eestis elavad, hakkas seltskond mürinal naerma.

Valimised koputavad vaikselt uksele. Esimesena helistati seekord Keskerakonnast. Kuulasin huviga mesimagusat häält, mis rääkis kellestki sirge selja ja oma arvamusega mehest. Mehest, kellel olla endast kogu ühiskonnale palju anda ning kelle sarnased peaksid olema nii mõtteviisilt kui suhtumiselt kõik poliitikud. Ütlesin ära, sest maailm ei koosne värvilistest traatidest, millega saab käivaitada autosid ja suretada kellapomme, nagu filmis.

Kui varahommikul kirjutama asusin, tundsin hinges kurbust ja tahtmist kirjutada kurbusest. Ei mitte selleks, et sindki kurvaks teha. Tahtsin kurbuse endast välja kirjutada. Äkki sinustki? Sa oled ilus inimene. Sa oled minu inimene.

Poolakatel on väljend, mida ma poola keele puudumise tõttu jätan tsiteerimata, ent see kirjeldab üht lugu mehest, kes käis Warssavist kahesaja kilomeetri kaugusele rongiga tööle. Iga hommik ja õhtu ja nii üle neljkümne aasta. Ta ei jätnud mitte kordagi vahele ning kirjutas üles iga raudteejaama nime, kust rong läbi sõitis. Kodust Warssavini ja õhtul tagasi. Kui ta suri, avaldati ta märkmed raamatuna. Nelikümmend kuus aastat, iga päev kirja pandud raudteejaamade nimesid. Sinna ja tagasi. Võta nüüd kinni, kes on idioot – kas mees kes kirjutas kaustikusse raudteejaamad? Või mees kes otsustas selle raamatuna avaldada?

Idioot on see, kes ütleb et ta teab seda raamatut, aga lugenud ei ole – kui oskad seda poola keeles öelda, anan palun mulle ka teada. Teeme maailma lõbusaks!

Featured

ÖÖ HORTENSIAGA

Olin eile peale väikest suhtluspausi Hortensiaga. Mulle väga meeldib meie sõprus. Tundub, et ka Hortensiale. Mõnusaks teeb selle suhte me vahel, igasuguste kohustuste puudumine teineteise ees. Võime seda vabalt nimetada sõpruseks või milleks iganes enamaks kui soovime. See on meie vaheline asi ega kuulu asjasse puutumatute arvamuste albumisse. Hortensiaga olles juhtub ajaga midagi eriskummalist. See muutub nagu mingiks hüperkvaliteediga loodusfotoks. Fotoks, millel on fikseerunud albatrossi purilend lainetava mere kohal. See seisab stoppkaadrina paigal. Selles on aga ometi meeletult palju ELU. Kuigi kõik püsib tardunult paigal, nagu hüüdnuks keegi läbi objektiivi vaadates “freeeees”

Väga huvitav oli me eilne jutuajamine. Rääkisime terve õhtu ainult ilust.

Meeldivad sulle lilled? Küsis ta.

Loomulikult, vastasin ma ning mõtlesin alles seejärel, et mida ta sellega tegelikult teada tahtis saada. Lilledega on veidi nagu inimestega, püüdsin talle oma tunnet selgitada…

Kuidas? Küsis ta silma vadates.

Ilusad inimesed saavat elus paremini hakkama. Nii vähemalt on pandud meid sajanditega uskuma. Miks muidu on ilust saanud nii kultuslik religioon, millel pole mingisuguseid piire, erinevalt paljust muust.

Tõsiselt räägid? Küsis Hortensia. Ikka, vastasin talle ning selgitasin oma seisukohta sellega, et minule näiteks ei pruugi korealased oma füsionoomia poolest meeldida, ent igal juhul suudaks ma selle nõela heinakuhjast leida ja peale mõningast lappamist, leida üks või isegi mitu pimestavalt kaunist korealannat.

See, kas nad on niisama ilusad ka korea meeste silmis, pole sugugi kindel. Eri rahvastel on täiesti erinev arusaam iluideaalidest.

Ükskord Oslos, ühes restoranis õhtusööki nautides, istus meie kõrval lauas seltskond hiinlasi. Ärimehed. Nende lauda teenindas pikka kasvu ehe norralanna. Nii ilus, juukseotsast väikse varbani kui üks naine minu arvates olla saab. Arvan, et see oli tõenäoliselt kõige täiuslikum naiselik ilu, mida kunagi näinud olin. Oma elu lõpuni ei unusta ma seda naist.

Taevale tänu, et ta on tööl mõtlesin sel õhtul, muidu oleks vist…

No mida? Küsis Hortensia.

Oleksin vististi läinud ja talle ilma keerutamata öelnud, mida tema nägemine minuga teinud on.

Mida sa talle öelnud oleks – uuris Hortensia lõbusalt.

Tõenäoliselt nii nagu tundsin, püüdsin sellest vastusest põigelda, sest ei olnud just väga mugav rääkida Hortensiale seda, mida ma oleks rääkinud sellele imetabase iluga õnnistatud norralannale. Räägi – räägi, utsitas Hortensia mind tagant. Oleksin talle öelnud, et ma ei unusta teda kunagi…

Mis need hiinlased siia puutuvad?

Oled sa näinud, kuidas hiinlased söövad – küsisin Hortenisalt.

Teadsin, et ta pole seda kunagi näinud. Kuidas siis – küsis Hortensia. Nii, et emis saab oma põrsaid hurjutada, et nad süües viisakamad oleks, ega sööks nagu hiinlased. Hortensia naeris.

Mis sul hiinlaste vastu on? Mitte vähimatki. Ausalt! Vastasin talle ja lisasin siiski, et on üks asi mis mind hiinlaste juures pisut häirib. See, kui nad ennast blondeerida üritavad. Blondeeritud hiinlane on nagu tigu siirupis.

Hortensia naeris ja küsis, kas seal oli mõni blondeeritud tigu siirupis?

Ma nägin ainult seda ettekandjat, vastasin talle naerdes. Mind hämmastas, et ükski sellest hiina meeste seltskonnast ei teinud märkamagi, kui ilus on neid teenindav noor naine. Korraga tuli sinna restorani üks paar. Mees ja naine. Asiaadid. Eurooplase silmis nii kuradi tavalised asiaadid kui veel olla saab.

Ai kuidas need hiinlased selle peale elavnesid. Oli kohe tunda, kuidas nad selle naise nägemisest täiesti varjamatult hullusid. Mänguasja häälega hiinakelne mulin muutus iga minutiga aina häälekamaks ja see tedremäng seal oli lõpuks lausa testosteroonselt koomiline.

Nad ei näinud, kui ilus oli see norralanna. Mitte ükski neist, sest kõik nagu paabulinnu kuked ennast sellele hiinlannale silmapaistvaks püüdsid teha. Koomiline ja samas normaalne.

Püüdsid sina ennast sellele norralannale märgatavaks teha?

Jätsin Hortensiale vastamata

Kui sul oleks valida, kas olla kõige ilusam või kõige vabam inimene, millise valiku sa teeksid? See Hortensia küsimus pani mind hetkeks mõtlema.

Mida ma sellega peale hakkaks? Kujutleme et on olemas mingi ilu absoluut. Mida sa sellega peale hakkaksid, kui oleksid ahelates ori? Või vastupidi. Sa oled vaba. Täiesti vaba igasugu jamast ja kõigest ülejäänust, aga kuradi kole, nagu novembriöö. Kuidas see tunduks?

Kuulasin teda edasi ega vastanud midagi. Tead sa, kus kasvavad kõige ilusamad taimed või elavad kõige ilusamad inimesed – küsis ta.

Oleneb, vastasin … ja ta katkestas mind, küsides – millest?

Räägi – palusin teda jätkata.

Kõik looduse ilu, mida sa näed, on miraaž – alustas Hortensia. Ka mina. Sina samuti. Me elame oma lillepotis, peenras või põõsas ning oleme ilusad. Muud ülesannet meil ei ole. Lihtsalt olla – ilu pärast. Teenida sellega, et oleme ilusad, välja oma koht Päikese all. Pingutus milline tahes, selle nimel et olla ilus muidu kaotad õiguse elada, on võtnud sinult su vabaduse. Tõeliselt vabad on vaid need, kes suudavad olla vabad ülejäänute tähelepanust. Need, kes ei trügi teiste silmailuks nähtavale, et õilmitseda pea õieli jalgupidi potis ning nuruda Päikeselt kiireke päevas valgust ning aednikult piisk vett januks.

Tõeline ilu on see, mis jääb igavesti ülejäänutele märkamatuks. Sinu oma ilu.

Tõeline ilu elab vabana. Vabana ihast tunnustuse järele. Umbes nii, nagu see sinu kirjeldatud imekaunis norralanna seal restoranis. Ta ei vaja ei sinu komplimente ega hiinlaste märkamist. Ometi ei ole temagi tegelikult vaba – ta sai tööle, sest tal on välimus, mis oli töölevõtmisel raudselt üheks argumendiks ja palju muudkui, mis on võtnud temalt vabaduse. Kui ta elaks kogu oma ilusas olemises kusagil inimtühjal saarel, teadmata midagi ilu religioossest kultusest, oleks ta vaba soovist end teistega võrrelda ning vaba kõigist sellega kaasnevatest kohustustest ja doktriinidest.

Raseeriimata? Kammimata? Meikimata? Maniküüri ja pediküürita?

Need ongi selle religiooni sisuks – ütles Hortensia. Kui sa teaksid, mis ILU on ning sa poleks tulvil ootusi mida oled harjunud pidama ilusaks, näeksid sa inimesi enda ümber inimestena. Mitte poti- või lõikelilledena, kel on õigus elule ainult siis, kui nad vastavad kriteeriumile – ilus. Tähelepanujanu ja soov olla ilus, on lillede mailmas teinud sama mis inimestegi omas. Loobumine vabadusest.

Inimene kes püüab olla aina ilusam ning sobituda liigikaaslaste parima osa keskele, võib olla teisel pool maakera silmapaistmatu või lausa kole, sest seal on omad arusaamad.

Kord Aafrikas ütles üks must plika, et ta ei ole nii nägusat meest kunagi näinud. No näed, ütles Hortensia – mis sa arvad miks? Sa ei mäletaks seda, kui see poleks olnud vastastikku, onju nii?

Võibolla. Võibolla oli see kohtumine midagi sellist, nagu poleks ülejäänud maailma olemas ning ei sina ega see must plika, polnud iluinkvisitsiooni ahelaid oma kätele ja jalgadele kinnitanud. Selliseid hetki tuleb kord paar elu jooksul ette. Need on hetked, kui näed vaba inimest. Ootusteta

Featured

CASA BLANCA

Vaata oma ilusas ja hubases kodus ringi. Kas sul on seinal mõni minu pilt? Kui on, siis tähendab see vaid seda, et need on heades kätes ja õnnelikus kodus oma koha leidnud. See siin on minu koht. Parasjagu ruumi, et saaksin kirjutada, lugeda, joonistada, maalida ja söögitegemisest rõõmu tunda. Vaba maa ja kodu mu hingele ning mulle kõige kallimatele. Ilmselt me mõtleme õige pisutki ühtemoodi? Muidu ei oleks sa siia iial sattunud. Aitäh, et läbi astusid. Oled alati oodatud.
Featured

PRAAMIÕNNETUSE STATISTIKA

Kui suudaks kehtestada korra, et statistikutest soolapuhujad ei tohi kasutada numbreid ja protsendi märki, vaid peavad oma teadmised ülejäänutele muul moel arusaadavaks tegema, muutuks see kõik kordades tõsiseltvõetavamaks. Vähemalt minu jaoks subjektiivselt küll. Võin seletada…

Võta horoskoop oma kaheteistkümne tähemärgiga ning kogu maailma inimkond. Veelparem, võta kõik elusolendid. Kui sa julged mulle kinnitada, et sa oled veendunud selles, et kõik maikuus sündinud elusorganismid on “sõnnid” – oled sa minu silmis mitte väga tõsiseltvõetav. Täpselt nii suhtun ma ka igasugu statistikasse. Objektiivne hinnang ühiskonnale oleks ju see, kui palju elab täna Eestis või kus iganes sissetulekuta inimesi, aga statistikute tabelitega lehvitavad tarkpead, räägivad tööpuuduse protsendist. Tööpuudust planeedil Maa ei ole olemas! On inimesed, kellel on ja kellel ei ole sissetulekut – nii lihtne see ongi. Mäletan väga hästi massimeedia mõjutustööd kõhklejate ja muidu tagurlikult mõtlejate meele muutmise nimel. Reaalsus oli aga juba siis tänane tegelikkus. Kõik need tippkirurgid ja infotehnoloogid ning veel paljude teiste innovaatiliste ja nõutud erialade spetsialistid, sõidavad täna liikluse asemel ekraanil Waze-i jõllitades taksot või sõidavad termokilest mesitarud rihmadega seljas kõnniteedel meie tõukeratastega lapsi pikali.

Õnnetusi tuleb ette. See on paratamatu ning igal õnnetusel on alati põhjus. Ma ei tea mis seal Väinamerel juhtus, et praamiliiklus segamini paisati. Ma tean, et see õnnetus ei juhtunud praami kokkupõrkel sadama kaiga. Ma tean hästi, nagu sinagi, et sellised õnnetused algavad kabinettides, kus istuvad poliitinkubaatorite broilerid nõunikena ringis ümber nabaimetlejast ministri ning teevad Eesti elu paremaks. Kuni… kogu see paremaks tehtu puutub või põrkub, oleks täpsem öelda, kokku millegi ootamatu või planeerimatuga. Kriisiga tegelemisest on saanud poliitiline etenduskunst õukonnameedia uudistepüramiidi tipus. Meid koolitatakse selleks, et väga tõsise kriisi korral, näiteks sõja puhul, püsiksime me kõik kodudes televiisorite ees ning kuulaks poliitikute pingutustest.

Meilt ei küsita, kes peaks olema Eesti president, sest ta peab olema kuulekas käpik vasakus käes nagu peaminister peab olema püüdlik pupe paremas käes. Seepärast ei küsitagi meilt – kas te tahate valida. Pole valikuid.

Tegelikult muidugi on, aga need tehakse või on juba tehtud ära me peade kohal. Ma oleksin valmis lipsu ette siduma ja valima minema, kui küsitakse – kumma valid, kas Raudtee kusagile Leetu või silla mandrilt Muhumaale. Ma teaks valima minnes, et selle kandidaadi head ja vead on need ning teise omad nood. Omavahel öeldes valiks ma kindlasti silla Saaremaale. Kõik rohelised, kes tulevad mulle rääkima räimeparvedest ja pardipesadest saadaksin ma jalutama ReilBalticu trassile, mööda seda rõlget ja paranematut armi Maarjamaa näos. Ma tean mida valida. Sina tead niisamuti oma valikut. Kui me valikud on erinevad ja nii nagu sina mõtleb rohkem inimesi kui mina ja need kes minu moodi mõtlevad, mingu nii nagu enamuse meelest on parem.

Selle pärast! Just selle pärast ma suhtungi statistikutesse varjamatu irooniaga. Ma ei võta seda täna, ega pole iial varem tõsiselt võtnud. Kui kõigi eest võtab otsuseid vastu mikroskoopiline punt isiklikest hüvedest lähtuv parasiite, muutub statistika igas oma olekus naeruväärseks. Miks sorivad seiklejad juba sadu aastaid vaaraode ja muudes kuninglikes hauakambrites? Arvad, et nad otsivad seal põnevaid dokumente, milles omaaegne statistika? Ei. Neid ei huvita Tutanhamoni ega Ramsese aegsed andmed tööpuudusest ega keskmine ostukorv. Isegi seda väites, nagu see kedagi huvitab – on see möödunud sajandil alguse saanud suur mainpulatsioon tegelikkusega, et ohjata orje ja luua kunstlik tegelikkus. See, millega end omavahel kokku leppinuna troonile roninud, väidavad kõigi ülejäänute ühiseks hüvanguks tegelevat.

Küsi endalt – kui riik, kus ma tahan elada, oleks muusika, siis mis muusika see oleks. Ära mõtle mitte millelegi muule kui üksnes sellele, et kui see oleks muusika. Kui ma praegu enda oma siia kirja paneks, oleks see sinu omaga statistiliselt võttes kattuvuse tõenäosuse seisukohast vaadates tõenäoliselt null. Kui see mis meeldib mulle, meeldib oletame et näiteks igale viimselegi kihnlasele, võiks me Kihnu saarele oma riigi luua. Sest statisiline eeldus selleks on loodud.

Paraku pole aga keeruline ennustada, et ei möödu palju aega, kui saarele saabub dessant ning kellegi lemmiklugu pannakse suurtest kõlaritest kõvasti mängima. Ma arvan, et sa tead, mis on sita muusika põhitunnused?

Sitt muusika mängib alati liiga kõvasti ja liiga kaua

Featured

MANIFEST

Tuled sa tagasi? Tuled sa tagasi ja lubad mul lõpetada oma mõtte. Luban, et teen väga lühidalt. Palun!

Aitäh

Olen sinust puudust tundnud. Su nõtkusest ja tasakaalust mida võib näha silmaga. Su tundetoonidest, mis püüavad su häälepaelte tekitatud helidel nagu taltsutamata traavlitel sadulas püsida. Kui ütleksid praegu, et too näide – millal oled mulle valetanud, siis ma ei suudaks tuua ainsatki näidet. Ometi tean, millal su ausus kannab maski ja millal on üleni alasti. Mina olen su Everest, sina minu Kilimanjaro. Mina su Aasias, sina mu Aafrikas. Vaatame teineteisele silma ja ükski ei küündi meid vahepeal segada. Silmapiir jääb meist alati allapoole. Nii vähe, kui me teineteist näeme, on meil ka teineteisele anda. Ses väheses on tohutu rikkus, mis seisneb suure nägemises ja tundmises pisikese sees. Teised kõik ütlevad selle kohta maailm vihmapiisas, teadmata kui palju olulisem maailmast on tunnete meri, mille soolased piisad suudab sekundiga luua pisaranääre me silmas.

Võta oma vägi tagasi, ütlesid sa meie viimasel kohtumisel. Ole taas see sõdalane, kes sa olid enne kui praegusse letargiasse laskusid ja keebi õlgadelt heitsid. Ma polnud sellist tooni sinu hääles kunagi varem kuulnud. Nii ütleb lahingpaariline, kui näeb sind alla andmas ning annab osa oma enese viimasest jõuvarust, et sundida sind tõusma ja mitte loobuma. Ütlesin siis, et ei jõua enam. Rääkisin sulle otse ja avameelselt, et mu lahingud selles kohas on peetud ning luban enesele vaid aegajalt, nõrkust võtta oma mõõk ning hoida seda peos.

See oli justkui jumalagajätt. Jumalagajätt, mis täpselt ses samas kohas, neis samades jalajälgedes on juba olnud. Enne meid. Seal seisid tsaar Peeter Suur ja tema hingevend, enne kui nende teed lahku läksid. Nad kallistasid samamoodi ning mõlemad hingasid neid sõõme ses pargiõhus nagu elu enese eliksiiri. Justkui ette ja tagavaraks. Võta oma vägi tagasi, ütles Ivanovitš siis oma tsaarile. Ole taas see sõdalane, kes sa olid enne kui praegusse letargiasse laskusid ja keebi õlgadelt heitsid. Need sõnad ütles Ivanovitš endalegi hämminguks lausa käskivas toonis. Tämbriga hääles, millega ükski teine polnud iial varem tsaarile midagi öelnud.

Nad muudkui ootavad minult midagi, ütles tsaar Peeter Suur ja vaatasime pikalt üksteisele silma. Jah, ma tean seda tunnet – vastasin talle. Nad vajavad sinu kohalolu, sest nad tajuvad läbi selle oma võimu. Kui sa lahkud, lahustub nende senine võim kõigi ja kõige üle ning kuhtub olematusse, sest nad ei suuda sinuta eksisteerida. Nende võim on vaid peegelpilt, mida sina neile oma heldusest kingid. Nende soov ei ole sinuga alandlikult samast karikast janu kustutuseks juua, vaid saada oma kätte su karikas. Mitte juua su karikast ei soovi nad oma hinges, vaid näidata ülejäänutele, et joovad sinu karikast. Demonstratiivselt, sest tahavad näidata, et saavad sulle piisavalt ligidale. Ligemale kui teised, päriselt janused. Need, keda soovitakse valitseda – sinu inimesed, kes ei karda elada oma elu nähes üksnes su selga, kuna järgnevad sulle mitte alandlikkusest ja kuulekusest, vaid teadlikust usaldusest et seisad nende eest nende ees.

Hingevenna nimi peegeldab pojaks olekut. Nii Peeter Suure hingevend kui sina kannate isa nime oma nimes ja see on meesliini sõnum neile, kelle jaoks te olete kutsutud ja pühitsetud. Teid, hingevennad seob omavahel samast ojast algav ookean mis vereliinina läbi te naiste, loob te ainulaadsuse. Tasakaal, mida ei anta niisama mängida. Tööriist, millega iseenda vaimu teenida on teie kätte antud selleks, et teeksite ära töö, mis ülejäänutele pole jõukohane.

Minul on mõõk ja karikas

Atribuudid, millega luua nii hirmu kui armu

Karikas, mida tahetakse endale nagu graali ja mõõk mida kardetakse nagu excaliburi, lootes ja palvetades, et seda keegi kivist välja ei tõmbaks.

Ma võtan oma väe tagasi

Ma olen sõdalane

Ma võtan oma keebi õlgadele ja ronin sõjaratsule

Ma ei peatu enne kui see pole minu järgmine otsus

Due lomo forti Deo

Featured

MUUTMINE un ARTE DEO

Muutumises endas mingit muutust ei ole. Muutumine on vaat et kõige tajutavam, tuntavam ja nähtavam protsess üldse, ent me ei saa mitte iialgi teada, kas selles protsessis mida nimetame muutumiseks, võiks toimuda meie kontrollile alluv sellele allumatu muutumine. Labane näide: lume sulamine. Milline osa selles, on sinu meelest muutumine? Millised on muutumise osad, mis muudavad vee olekut ühest olekust teise, mida teadus oleks võimeline kirjeldama. Kirjeldada saab temperatuuri ja selle mõju, aga ma väidan, et muutumist kui protsessi, ei ole võimalik üheselt kirjeldada. Millist iganes protsessi osa ja selle muutumist saame me vaid konstateerida ent kui palju tahes me ka ei pingutaks, ei suuda me seda pealtnäha nii lihtsat protsessi lahti seletada. Või võtame teise näite. Vahetame sajaeurose küpüüri ühe-eurosteks müntideks. Vormiliselt muutub kõik, sisuliselt mitte midagi. Sama kehtib ka vastupidises suunas. Vahetades sada ühe-eurost münti sajaseks paberküpüüriks. Muutub justkui midagi, mis tegelikult ei muutu. Üksnes materjal, aine ja koostis läbivad muutumise protsessi kuid nii tükk paberit kui kamalutäis metalli, on täpselt sama väärtuslik või väärtusetu.

Nõnda on ka inimesega. Igaühega meist ning seeläbi tervikuna võttes kogu ühiskonnaga. Selle kaudu on vististi kõige lihtsam seletada “lääne inimesele” tema jaoks võõraste religioonide sisu. Muslimitel ei ole klassiviha, sest nende veendumus rajaneb teadmisel, et iga hetkega võib kõik muutuda vastupidiseks. Valitsejast saab kerjus ja kehvikust mogul silmapilguga, olenemata kummagi kuitahes tugevast usust. Edukad ei võta elu nagu preemiareisi, mille nad on ära teeninud eelmises elus kannatades. Nõndasamuti ei vaeva kehvikud oma päid sellega, et nuputada välja kusagil elatud elus tehtud patt, mille eest selles elus nuheldakse. Olen kuulnud uskumusest, et naiseks sündimist ja sünnitusvalu saavad tunda varasemas kogemuses teiste eluküünlaid kustutanud isendid. Veendumust, et naisena elamine ja emadus tervikuna on kõik kokku kõrgeim valitsemise vorm mida elus organism suudab eales luua. Oskus ja meisterlikkus, mille vastandiks oleks justkui häving ja tapmine, mida külvavad siia ilma mehena sündinud. Selle võitluse igipõlised ja leppimatud vastased on lootus ja hirm – mitte inimesed. Inimesed omavahel saavad alati hakkama. Olenemata kõikidest para- ja muudest meetritest, mida me siia põhjusteks loetlema ka ei asu. Inimesed ei ole loodud üksteist hävitama. Akila, see suur kotkas, kes uskumuse kohaselt oli teel kaduvikust igavikku, et päästa kurjusejumalate käest üks planeet, olla lennanud seni, kuni ta tiibades polnud enam raasikestki jaksu. Nii lasigi ta meid lahti, sellesse ilmaruumi hõljuma. Kaduviku ja igaviku vahele, kus oleme täna, olime eile ja oleme homme. Sellest, et me ei tea mida tahame, said jumalad otsekohe aru, kui hakkasid maapeal oma asju ajama. Naine ja Mees. Kaduvik ja Igavik. Hirm ja Lootus. Kriis ja Võimalus. Kaugete tänaseni avastamata templikoobaste seintel, on need märkidena näha. Olles ühtaegu See ja Teine, parasjagu see, mida selle vaataja tunneb. Nende märkide nägemise ajal hinges aset leidev on seepärast ainus olemuslik nähtus, mille nimeks on muutumine nii nagu me seda kunagi ega kusagil muud moodi ei saa kogeda.

Rääkisime mulle kõige ühe kallima sõbraga kord Maast. Sellest, kas ta on ümmargune või lame ning lubasime oma loovad mõtted vabalt lendu minna. Kui olime arutanud läbi selle, et kõik olemasolev võib vabalt olla elu tema erinevates vormides mis katab kihina eri suurusega ümmargusi taevakehasid, mis tohutu kiirusega silmapilgukski peatumata tiirlevad, pöörlevad ja keerlevad. Võtsime läbi järgmised küsimused. Alustades lihtsamatest, et kui on nii, nagu äsja aktsepteerisime, siis kuidas taevakehad aina samas kohas püsivad. Põhjanael näiteks! Ikka sealsamas, sauna korstnast vatuke vasakul ja umbes kämbla jagu ülevalpool vana pärnapuu ladvast? Arvestades, et hullunud rahvamassid alles mõni aeg tagasi tõrvikuga tuleriidale tule otsa pistsid, kuna mõni hull neid veenda püüdis et maakera on ümmargune, on igati enesestmõistetav, et täna on vastupidi. Seda võib vabalt muutuseks nimetada. Muutuseks mille käigus ükskord nii olnu, on nüüd naa. Galileo “ta pöörleb siiski” oli niisiis suure tõenäosusega lause, millega ta õndsalt ohates, teatepulga algavale ajastule edasi ulatas. Kes veel? Kes veel on loonud ajastu? Esimesena turgatab pähe paavst Gregorius “kolmeteistkümnes” kelle tahtest tulenevalt on meil tuleval aastal põhjust suurt tähtpäeva tähistada. Nelisada nelikümmend aastat segase tsükliga, kunstlikult loodud ajaarvamist ning suurt segadust. Uskumuse kohaselt olnud selle põhjuseks tolle, end Jumala asemikuks nimetanud psühhopaadist egomaniaki kiiks, ajada segadusse Looja ise. Näidata Jumalale, et Tema poolt käima lükatut saab igaüks omatahtsi ja vabalt muuta. Muuta usku millesse tahes…

Featured

HEADUS OSA I

OSA I

Avastasin, et energia süsteemis on võti, mille abil ongi arukamad me seast suutnud luua enesele kasu toova äri. Ei ma ei räägi fosiilide põletamisest turbiine käivitavates ahjudes või nende pöörlema panekust voolava vee või tuule abil. Ma ei räägi neist veelgi enam, kes katavad hektareid maad plastmassist paneelidega, millega päikest talveks “sisse teha” ja purkidega sahvrisse riiulisse panna. See on võrreldav kinnisideega, olla vahkorras oma unelmate naisega, lubamata tal sejuures sukapüksid jalast ära võtta. Hollandis elav sõber rääkis, kuidas sealsed tapamajad ei suuda ööpäev läbi undava tapamasinaga eksekuteerida lehmi, kes on veetud hukkamisele seepärast, et karjamaadel pole enam ruumi. Iga vaba jalatäis maad on kaetud mustade tahvlitega ja paistvat, et seda ei peata enam miski. Raske on inimesest aru saada. Tal on laktoosi ja gluteeni talumatusest tekkinud idee, tappa lehmad ja panna nisu asmele päikesepaneelid kasvama. Varsti seisame juhtmed perses nagu need ilma hääleta autod ja ootame kuni kõht täis saab, et siis edasi toimetada…

Mis energia see on, mis inimese sünnitab, elus hoiab ja lõpuks lagundab? Üks ja seesama energia. Seespidise tekke ja väljapoole survega, nagu uraan. Selle piltlikuks kirjeldamiseks lihtsaim moodus on tuua lauale piljardikuulid. Asetada need mängulauale ning teha siis hea avalöök. Vahele olgu öeldud, see avalöök on oma Jumalikul moel juba ammuilma tehtud või veelgi täpsem olles – alles käib. Niisiis mäng on lahti löödud ning see kestab, kuni – no ütleme siis nii, et must on augus. Sest nii, nagu miski algab, saab see ükskord ka otsa ja algab siis uuesti ja nii lõpmatult. See on mäng!

Mäng, mille põhiolemusel pole vähimatki pitsmist edevate rituaalidega, jätmaks muljet, et laual veerevate munade kulgu just nimme nii mõeldigi, kui puust kepiga ühe pihta toksati ja kerad keerlema pandi. Selle mängu paneb käima seesama energia, mis käivitab kõik elusolendite rakud. Need millest koosneb silmaga nähtav, olenedes üksnes vaataja võimest näha. Kuidas ma sulle seda kirjeldan? Las ma proovin. Pole vahet, näiteks – mine perse. Vabandan. Need kaks sõna. Kas sa sosistad seda teatris võhivõõrale inimesele, kes kõrvaltoolil etendust vaatab või karjud seda kogu rinnast varahommikuse paneellinnaku külma akustikaga eksterjööris, hoiak sinusse on sama. Nõnda on ka energiaga, mis jääb kahe kuuli vahele olenemata lööja antud kepihoobist. See energia võib olla suurem või väiksem, aga ta on oma olemuselt alati seesama.

Niisiis on kahe piljardikuuli vahel nende kokkupõrkel sündiv energia, identne energiaga, mis eluleb ühes rakus. Piljardikuuli pinna energiaväli on inimese rakuenergiaga täpselt seesama. Terviku ja selle osade erinevus seisneb loodud süsteemi puhul lihtsalt selles, et rakk, oma täiuslikkuses, ajab taga paremat. Uut kvaliteeti. Arengut järgmisele tasandile. Seepärast ta kollegiseerubki ning mitmekesi loovad nad juba midagi sootuks võimsamat, kelle püüd omakorda, on saavutada järgmine siht ning nõnda edasi. Lõppeb siis inimesega endaga see areng korraga ära? Nii võib ta pealtnäha paista tõesti, kui jätta märkamata ja pigistada kinni silmad tegelikkuse ees ning võidelda nagu valdav osa inimkonnast, vananemiseks ja suremiseks nimetatuga. Omavahel öeldes on nii mõtlev inimene, lollim kui lillkapsas või veelgi lollim kui teine inimene, kes on tegelikult igast taimest kordades lollim, kuigi ta viimse hingetõmbeni on valmis raiuma tõde oma ülimuslikkusest kõige ülejäänud elusa suhtes.

Tahad ma tõestan sulle, et isegi su silmarõõmuks maha niidetud murulible, on sinust võimekam? Näed, said isegi aru. Lihtne, eksju – tema kasvatab ennast tagasi…

Sest samast muruliblest veel rääkides, pole ta sinust võimekam üksnes seepärast, et kasvatab ennast uuesti, nagu püüavad ja isegi õnnestuvad mõningad reptiilid. Seesama murulible suudab sinuga võistelda kõiges, mis on sinu jaoks niiöelda väljakutse. Sinu IQ võib olla ükskõik kui “kõrgel” mõtlemisvõime arenenumas otsas, ent kasvõi seesama lillkapsas “teeb sulle ära” nagu öeldakse. Tema suudab sekundi jooksul peale vaadates öelda, millest räägib lahekülg teksti. Sina pead seda rida haaval ja täht tähelt lugema, olenemata isegi sellest, kas oled käinud kiirlugemise kursusel ja selle kiituskirjaga lõpetanud. Tema näeb, tajub ja tunnetab tervikut, milleni küündimiseks on inimlooma aistingutes üksnes algeline võime kuulda muusikat kui heli. Loodan, et sina suudad teha vahet mis on mis ja ei tule siinkohal vahele ütlema, et jaaaa, sulle meeldib räppmuusika. See on mu meelest sama ajuvabad sõnaühendid nagu lihatomat või karskusselts.

JÄTKUB

Featured

MIN HE KWAG

Valged aafriklannad ei päevita. Oma kõige esimese reisi ajal mustale mandrile, tundus see kummaline. Nagu puuderdatud nägudega geishad, kriitvalged olid nii nende ilusad näod kui kogu ülejäänud keha. Isegi käed! Valged eurooplannad päevitavad. Tanorektiline kugistamine, võiks selle kohta otse öelda. Mida päevitunum, seda ilusam. On’s asi ilus ja ilumeeles? Võimalik. Siinkirjutajagi ei varja oma sümpaatiat loomuliku leveli päevituse suhtes kaunite naiste puhul.

Põhjus on hoopis milleski muus kui ilu nimel nähtavas vaevas. Loomulikult ei ole see absoluutne ning järgnevalt välja öeldav, on taaskord minu subjektiivne arvamus. Mul on sellele õigus ja vabadus.

Päevitamise ja mittepäevitamise põhjus on sügaval ja kaugel ajaloos. Inimkogemuses ning inimloomuses. Soovis allutada teine oma tahtmisele ja võimule. Veendumuses oma paremusest ja paljudes muudes asjaoludes. Lihtsalt tänaseks on arusaamad sellest, pidevalt muutunud ning jätkuvas muutumises. Oled sa näinud, mis moodi käitub veeloiku sattunud mootoriõli piisk? Vaata ükskord. Vaata seda ja mõtle sellele protsessile mis seal veepinnal toimub. Julgen öelda, et paremat kujutlust sellest, kuidas tekivad trendid ja moed, ei ole võimalik visuaalselt nii minimaalsete vahenditega luua. Värvid ja nende omavaheline aeglaselt liikuv muster, milles ometigi on silmaga selgelt eristatav süsteem. Seal on kogu värvispekter, kõik seitse vikerkaare värvi, just täpselt selles järjekorras ja ei kuidagi teisiti. Moodustades kujundeid, nagu Maa moodustab mandreid ja maailmamerd, kui me seda vaid meile maiseks elusk antud aastate jooksul kerides näha suudaksime. Niisamuti täpipealt, võiks kujutada visuaalselt ka seda, kuidas inimloomus liigi piires Maai eri paikades muutub. Loob või siis lammutab.

Päikese käes olemine on valik. Ma ei pea silmas inimeste isiksuseti erinevat suutlikkust, olla päikese käes pikalt ja piinlemata või jaheduse ja varju vajadust. Valik on ellujäämise küsimus. Tahad elada – pead tegema tööd, et ennast toita. Teed seda tööd, mida oskad ja seal kus vaja. Külmas maa-aluses tunnelis või lageda taeva all, kirkas päikeselõõsas. Nii lihtsalt on. Niisiis on see valik eluline ja oluline ja meie subjektiivsest tahtest sõltumatu. Saatus – nagu seda tavatsetakse sildistada. Kui sinu saatus oli olla peremees, ei pidanud sa puuvillapõllul päiksekuumuses ringi tuiama ja töölisi tööle sundima. Seda tegid töölesundijad. Kui sina olid saatuse poolest valge, olid töölesundijad hele- ja töötegijad tumepruunid. Nii oli siis ja on täna ning ka tulevikus, sest orjatöö ja inimese seadmine silmitsi valikutega, ela või sure, ei kao kunagi ega kuhugi. Sel mündil on ka teine külg. Pean silmas tume- ja helepruune ning valgeid inimesi. Seda poolt, milles kõik on vastupidi. Orjad, kes rabavad ellujäämise nimel siseruumides tööd teha, et täita igasugu supervaiserite korraldusi ja käske, mis tulevad kusagilt ülevalt. Orjad, kes istuvad päikest nägemata kogu suve kusagil putkas. Töölesundijad, kel on vabadus nimega liikuv töö ja ametiauto ning pulk karjääriredeli keskmises osas. Nemad ei ole südasuvel valged nagu kartuli-idud. Osavamad ja oskuslikumad impresioonide loojad, kes ülemuste meelest tublid, on kesksuveks juba helepruunid. Tumepruunid on aga peremehed. Nemad naudivad suve ja päikesepaistet õues. Rannaluidetel, välibasseinides, jahtide pardal ning golfiväljakutel, koos teiste peremeestega.

Nii ongi ühel pool maakera püütud olla alati püüdlikult valge ja teisel pool pruun, et tunda ennast paremini ja paremana kui orjad, kel on valida surm või töö. Töö mida keegi peab tegema, tegemata välja tundest mis on hinges. Ori kusjuures on sellest vaevast vaba. Ta on nagu on. Peremees olemiseks, peab palju rohkem vaeva nägema. Laskma päikesel ennast võtta või vastupidi, tema eest peitu pugema. Viska münt õhku, kui tuleb kull, oled ori, kui tuleb kiri – peremees. Kui münt kukub serva peale ja jääb sedasi seisma, oled sa vaba!

Vabadus on see, kui sa ei hakka seda münti otsima. Oled vaba soovist saada teada, kumb sina oled. Veelgi enam! Oled vaba soovist märgistada teisi inimesi enda ümber ja kaardistada nad kellekski nagu mündi reversid.

Hammusta omale korraks õrnalt huulde.

Mis maitse sul on?

Arvesta, et see kes sind suudleb, tunneb seda maitset tugevamini kui enda maitset ning mida kirglikum on te suudlus, seda parem maitse sul järelikult on. Kehtib nii orjade kui peremeeste puhul ja nahavärvist sõltumata. See on olemise unikaalsus ja iseenese kogemine. Kõige välisega ei ole sel mingisugust pistmist…

https://w.soundcloud.com/player/?url=https%3A//api.soundcloud.com/tracks/1090043269&color=%23ff5500&auto_play=false&hide_related=false&show_comments=true&show_user=true&show_reposts=false&show_teaser=true&visual=true HANNES VÕRNO · MIN HE KWAG

Featured

KAHEKÕNED

Lapsele on valus öelda EI. Laps ei küsi iial midagi lihtsalt, niisama. Ka kaupluses, kui on vanemate ostukärus jalad krõnksus terve šopingu kaasa teinud ja sellest tuiamisest nii väsinud, et viimaks “jonnima hakkab” ja ükskõik mida iganes värvilist nähes, enesele nõudma hakkab. Kui minu vanemad pojad olid väiksed, küsis üks hommikusöögialauas ootamatult:” Hannes, kas “vaatame seda asja”, tähendab pigem “ei” või pigem “jah”?

Mõtlesin sekundi ja vastasin kõiki olnud ja veel tulevaid võimalikke situatsioone silme eest läbi lastes, et see on pigem EI. Sealtpeale oli meie omaveheline suhtlus soovide täitumise skaalal täiesti selge. Minul isana ei olnud üliebamugav lapsele midagi keelata ning lastel polnud samuti segast ja ümarat “vaatame seda asja´t”. Iga kord, kui minu vastus oleks olnud kindel “EI” , ütlesin “vaatame seda asja” ning poistel oli selge, et ei vaata me midagi, vastus on negatiivne. Vanades, päris vanade ühiskondade kõrgkultuurides räägitakse olevat kehtinud reegel, et EI oli sõna, mida ei kasutatud. Lihtsalt. Elati ja suheldi selliselt, et millestki keeldumine, ükskõik millest – oli tabu. Tänapäeval täiesti mõistetamatu. See sai olla käitumuslik pärisosa vaid sellises ühiskonnas, kus elas mõte. Mõte, mitte “sajanda ahvi” sündroom. Mõtlen ikka vahel hämminguga, et kelle laua taga need ideed sünnivad. Ei ma ei küsi nimme – kelle peas, sest liiga sageli tundub mõni mõte olevat pärit mõnest muust kehaosast. Nende näidete otsimiseks, mida võiks loetleda hommikuni, ei kuluks ülearu pikki sekundeid. Või oskad sa tuua välja mõne selgituse, miks Eestis toodetud mille iganes kasutusjuhend on paljudes keeltes, aga sildid rannas, tekstiga “hoia puhtust” või “ujumine keelatud” ainult eesti keeles? Miks on nii, et avalikus ruumis on vaja imbetsillidele lüüa maasse käsulaud palvega “olla inimene” ja “arvestada teistega” ning teha seda Eestis teisiti kui mujal? Mis mõttes – küsid sa praegu. Selles mõttes, et maailmas ringi reisides, on sellised teated avalikel tahvlitel üldjuhul eri keeltes, mitte üksnes kohalikus nagu Maarjamaal. Eri kultuuridest ja erineva tausta ning kasvatusega inimene ei pruugi kohalikus riigikeeles sõnagi tunda, aga las see jääb.

Kunagi nüüdseks juba aastaid tagasi sõitsime isaga kahekesi maalt linna, kui nägime tee pervele otse krusast loobitud rämpsuhunnikuid. Igasugu tavaari oli mingi munn lihtsalt metsa alla maha kallutanud. Küsisin isalt, et mida ta arvab. Kas Jumal võtab ükspäev ette ja karistab selliseid? Milleks – küsis isa. Milleks inimest kaks korda karistada? Ma ei saanud aru ja palusin selgust ning isa vastas. See, et sa nii teed. See, et sa oled selline lontrus kes nii teeb, ongi karistus. Sa oled selle juba kätte saanud ja kannad kogu elu. Rohkem karistust pole sellisele vaja.

Tõepoolest! Olen sealt alates isa öelduga tuhat korda nõus. Täpselt niisamuti, nagu lapsenikkuja või naisepeksja kes on kinni istunud, püüab seda varjata, varjab oma palet ka see töll, kes teepervel “hingajat” mängib kui keegi mööda sõidab. Õhk puhas, tõstab ta oma rämpsukoti maha ja kaob, nagu kass kes elutoa vaibale kakijunni poetas. Mind ajavad need inimesed oksele seepärast, et neil kuraditel on raha, et osta kokku igasugu sitta mis kätte ära laguneb, aga selleks et seesama sodi prügimäele viia või omale jäätmevedu tellida, ei raatsi maksta pennigi. Kuid see ongi karistus, mis juba käes – nagu isa imetabaselt määratles.

Taimedega juttu puhudes, olen saanud palju ägedaid taipamisi. Hiljaaegu küsisin neilt, et kas te räägite igaühega või olen mina äkki peast lolliks läinud. See mida vastuseks sain, rabas mind. Võta saag, ütles puu. Või võta kirves, jätkas ta. Mitte mootorsaag, vaid vuks. Näe, proovi siit, umbes sellest kohast – näitas mu reie jämedune männinoormees oma koorel, minu sääreluu kõrgusel. Taipamaks midagigi mu kasvuraskustest, vaevu üks kord elus, langetama üks puu niisamuti aeglaselt ja vaevaga, käsisaega nühkides. Sae ja sa taipad, et sa ei kuule minu kaeblikku palvet. Su kõrvu täidab sinu enese vere kohin peas. Pingutusest ja nürist edasi tagasi nühkimisest, tõuseb su vererõhk umbes kümnendikuni sellest, mida tunneb puu kasvamisel. Puu ei kasva kõrgusse ega jämedusse, nagu teie seda teete, jätkas mu vestluskaaslane. Puu kasvab tarkusesse ja tasakaalu. Ta soontes voolav elu ning rakkudes elav vool suudavad toimida justnimelt ainult tarkuses ja tasakaalus. Kui võrrelda taimi ja inimesi, jätkas ta, siis ehk ainus viis seletada, kuidas taimed elust osa saavad on mitmikud, kes emaüsas ilmaletulekuks küpsevad. Kaksikud, kolmikud ja sealt edasi aina lähemale sellele, kuidas taimed teisega arvestavad. Kui lapseootel ema üks kaksikutest peaks alla andma, lõpetab meditsiiniline sekkumine kiirelt ka tugevama isendi võimaluse elule. Me kohandume mitte ei voha, ütles me jutu vahele vana sanglepp oma pisikeste lepakäbidega oksi laiutades. Kohandume! Kordas ta üle ning pöördus tagasi oma toimetuste juurde. Avastasin seal korraga, et nad kõik mu ümber tegutsevad. Mitte ei seisa juured maas ja juuksed tuules nagu turist hotelli hommikusöögi buffees, suutmata muud, kui niisked silmad punnis peas, hämmeldunult toitu jõllitada.

Küsisin, kas pink millel istun, on teie meelest…? Laip – mõtled? Jah, midagi sinnapoole, jätkasin pärimist. Kas teie, elus taimed mõtlete pingile mu tagapalgete all või laudisele mu terrassil, nagu langenud kamraadidele? Miks peaks, küsis seepeale sirge seljaga kuusenoorik. Vastupidi. See kõik saab kord ringiga tagasi ja uueks, nagu sinu ja su ülejäänud liigikaaslastegagi. Kui sa oled nõrk, pole sul vitamiinipuudus vaid valed mõtted. Kui tunned kurbust, pole sa mingil põhjusel õnnetu, vaid otsid rõõmu, mille oled kuhugi ära pannud ega suuda nii ruttu leida kui sooviksid. Meie pärast pole vaja protestimarsse korraldada. Hakake omavahel rääkima või veel parem kuulama, mis teisel öelda on.

Featured

ANNA NEILE ANDEKS

Nimesid ei saa nimetada. Ei saa selle pärast nimetada, et ei taha asjaosalistele pahandusi. Või noh, mis pahandused need ikka niiväga on. Pigem selline potjomkinlik poos, olla ühtede poolt ja teiste vastu. Paratamatus nagu see, et anum peab olema õõnes, et sinna midagi sisse saaks panna. Head ei saa olla halvata ja see muu “duaalsuse värk”. Niisiis ei nimeta ma selle noore ja eakaaslaste põlvkonna jaoks ultrapopulaarse noore ning ettevõtliku õnnestuja nime. Kui saadaks teada, et ta on minu tuttav ka, tõuseks mõnigi moodsa kosmeetilise lõike ning tuššiga joonistatud kulmukaar, päevitunud laubal pleekinud juuksepiirini. Tegime koos hilist hommikusööki ja … see tähendab mina tegin. Kuna olen suvisest pööripäevast saati loobunud lihast ja sestap vaimustuses taimede maailmast. Tegin suurekäärulisest itaalia leivast ja igasugu vegemudrust ning värsketest aedviljadest korraliku koljati ampsu. Mõeldes üksnes maitsevärvidele ning lõhnavälimusele. Ette ruttavalt ütlen, et sa tahaks seda ka proovida, aga näe ei saa…

Kui seltskonna võileivataldrikud nagu madalmaade natüürmordid rikkalikkuse all lookas lummuses lauale viisin, tegi seltskond aplausi ning asus ahnelt hammustama. Huvi alles hiljutise ortodokselt paadunud karnivoori kätetöö vastu, oli ehe ja ablas. Keegi ei mögisenud, söödi kogu kehaga nagu oleks tegu moderntantsu etendusega. Tunnistan, mind paitas hingepõhjani see tumm tunnustus mida ihara isuga pühitseti.

See inimene, kelle nime ma ei taha öelda, sest soovin teda säästa edaspidistest hämmingutest, et kellega sa läbi käid, loll oled või… on noorele inimesele omaselt interaktiivne. Nii ta siis seadis seal oma inimese loodud kõigi aegade parima ja kallima fotoaparaadi kaadrit nii maastiku- kui portreeformaati ning klõpsas mu kätetööst mõningaid pilte. Kuna selle fotoaparaadiga saab ka helistada ning kogu maailma ühte veetilka kokku pakkida, küsis ta sillerdavi sui naeratades – kas võin su võikust tehtud pildi omale “instasse” panna. Milles küsimus, vastasin – mul on omalgi “insta”. Kolisin oma joonistuste ja maalidega sinna näoraamatu eest peitu, nagu katmata kelladega nudist, kahe pillirookõrre taha avalikus rannas.

Siis korraga turgatas tore mõte.

Palusin, et ta saadaks selle minu kokakunstist tehtud kaadri ka mulle ning lugedes kolmeni, vajutasime korraga seda täppi, mis tänapäeval asendab nuppu.

Pildi allkirjaks olime sisestanud sama teksti.

Veerand tunniga oli temal selle pildi all üle kuuesaja “meeldimise” ning sadu kommentaare. Enamasti “braavo” – mille puhul võiks teada, et daamidele hüütakse “braava”. Pühendumusega püherdav püüdlik pugejalikkus ja hoosianna sellest kuidas me kangelanna on ikka imieliselt mitmekülgne ning maailmatasemel “kurmaan” ja kõik see muu. Generatsioon, kelle sõnavaras on kaheksakümmend eestikeelset, viiskümmend inglisekeelset ja mõnikümmend emotikonikeelset sõna, oli homeerilises vaimustsuses, nagu oleks äsja leiutatud nii ratas kui tuli…

Et palju minul?

Kaks 🙂

Ma ei käi läbi inimestega, kes jätavad kreissae täispööretel paku sisse ruigama nagu redeli külge seotud siga, et iga kuuenda hingetõmbe järel järgi vaadata, kas maailmas midagi sellist pole juhtunud, millest sõltub ei rohkem ega vähem kui kogu elu. Jääda ilma kohast esimese saja seas, kes staari varbapildile purpursüdant ei anna, ei ole nende jaoks elu ja surma küsimus. Mis tunne mul oli? Jabur. Justnimelt jabur. Sestap tegime peale kehakinnitust ühe toreda seltskondliku virgutusmängu. Võistluse selle peale, kes leiab sotsiaalmeedias maailma kõige sitema pildi ning kaks punkti saab see, kes leiab pildi, mis on korraga erakordselt nõme ning millele on aplodeerinud suurim hulk “fänne”.

Noortel käis see kähku. Võitja selgitamisega liiga palju aega ei kulunud, aga nalja sai kõvasti. Mõni asi oli naljast miilide kaugusel. Ütleks et tuhandete miilide kaugusel ning igal meetril selles tohutu pikas teekonnas seisis üks pugejast puupea. Tolvan, kes istub teepervel, et igale möödujale kõrvuni kistud suuga meeleheitlikult naeratades lehvitada. See pani noored mõtlema. Nad jäid üsna tõsiseks võib öelda.

Mu vegevõiku pilt mu enda albumis sai päeva lõpuks kolm meeldimist. Tema albumis sai mu vegevõiku pilt kuusteist tuhat kaheksasada viiskümmnend neli… Märk sellisest Eesti mõistes hüperpopulaarsusest ei näita ilmtingimata, et oled õigel teel. Kustutasime mõlemad need toidupildid ja mulle läks üsna sügavale põue lause, mida ta ütles. Anna neile andeks – nad ei tea mida nad teevad

Featured

MUHUMAA

Väikseformaadiline etüüd “Muhumaa”

Lõuend, Akrüül

See, nõrgema ehk vasaku käega maalitud pildike jääb ainsaks vasakukäeliseks maaliks minu maalide seas. See teebki temast erilise ja kordumatu. Kui sinu elutoas on hubane ja mõnus olemine, seal mängib tasaselt voolav muusika ning see on ruum, kus sa veedad mõnusamad hetked oma õnnelikus elus, võib see olla uueks koduks tallegi. Armastan Muhumaad nii palju, et näen teda silme ees ka eemal olles. See armastus on pildis, mille nagu ütlesin, maalisin oma südamepoolse käega. Sulle…

Featured

ENDED MOA SIRA

Maailma inimmõistus valitseb hetkel, kui ta loob. Loob – see tähendab mõtleb. Loov mõte ongi jõud. Kes midagi välja mõtleb, on teistest tugevam. Kuni tuleb uus ja parem mõte ning otsekohe muutub ta eelmisest, äsjasest parimast, veel tugevamaks. Niisiis, peab juht suutma luua süsteemi, kus tema nõuandjad ei haaraks võimu endi kätte. Tõeline juht omab alati värsket ja loovat mõtet, sest ainult see annab talle tegeliku võimu. Eestis ei ole alates aastast 1939 olnud enam ühtegi loovat mõtet. Oma riik ei ole loova mõtte vili. Oma riik ei puutu üldse asjasse. Eduard Wiiralt lõi Pariisis ja Arvo Pärt Münchenis.

Kogu loomise psühholoogia baseerub loodusel. Taimed räägivad inimesele täpselt, mis tal viga on või mis on tema teekonna järgmised punktid. Praegune aeg on uute kuningate tulemise hetk muutuvas ajas. Inimene teab, et tal on taime üle jõud, sest ta suudab toituda teisest omasugusest. Kuid rakud, kes valitsevad inimesi, on teinud igaüks eraldi ja ühekaupa, oma diili taimedega. Mis tähendab, et rakud valitsevadki meie maailma. Inimene, kes vaktsineerib ennast võõraste rakkudega, kuulutab sõja oma pärisrakkudele. Hirmust surma ees, olgu see vanuigi või varajane. Varajane surm seejuures on normaalne, sest targad rakud avastavad vea kiiremini ning asuvad looma uut ja paremat. Seepärast on vanad inimesed tarkadel rakkudel niiöelda “jalus”. Sa küsid kuidas nii? Miks? Seda ei tea muuseas ka rakud ise, küll aga nende alglooja ehk pisim olemasolev mõte. Jõud.

Millest ja miks tekkis vägivald? Hing soovib alati olla ja jääda terviklikuks. Kui tervik saab rikutud, on ka hing katki. Selle pärast võitlevadki meie keha rakud, et lüüa teist katki – lõhkumaks hinge. Mu mõtted on sulle arusaamatud sest just nüüdsama tunneme mõlemad, et tahaks siit põgeneda.

Kuidas siit põgeneda? Aga armasta oma rahvast. Armasta oma maad. Muuda absoluutselt kõik armastuseks! Nii näed otsekohe, kuidas mitte miski ei sunni sind enam ära põgenema. See on minu presidendikõne avalause. Ei mingit “daame ja härrasid”. On üksnes – minu kallid. Kui ma sellesse ei usu, ei ole ma õige president. Nii võiks mõelda igaüks, kes omale selle mõtte pähe võtab.

Täna ei katsetata inimeste peal mitte vaktsiine, vaid doose. Koguseid. Süüdimatute lollpeade “vabatahtlik” osalemine selles protsessis on niiöelda “heade” suur plaan, mis sai alguse peale II Maailmasõda, kui loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. See “punt” on olnud algusest peale ametis maailma uue korra kehtestamise eesmärgiga ehk kunstliku geneetilise segaduse tekitamisega.

Rooma isandad ja isandad enne Rooma impeeriumi, veel kaugematest aegadest, ei seadnud ennast ümber. Nad teadsid. Õigemini üks osa neist teadis, ülejäänud mitte, et enese ümber seadmine, viib katastroofini. Viiski – nagu me teame. Või siis? Kas me teame, mis juhtus kõikide varem eksisteerinud ja tänaseks hävinud ühiskondadega? Meie niinimetatud õpikud, mille autorid on valdavas osas lihtsalt oletajad, kes täidavad tuima kuulekusega korraldusi ning kirjutavad kokku lugusid, ei ole lõppude lõpuks grammigi kaalukamad, kui igapäevast imbetsillsust hooldav meedia.

Rooma isandad ei löönud oma teenijat. Piits plaksus ikka seal, kus keegi ennast muidu kehtestada ei suutnud. Ei mitte orjade, vaid iseenda silmis. Sitt mees ei löö teist elusolendit selle pärast, et teine paika panna. Ta tahab ennast paika panna – sest ta on sitt mees aga ei tea ühtegi teist võimalust. Sitad mehed saavad peremeesteks ja võimulolijateks alati ühtmoodi. Vale, alatuse, pettuse ja reeturlikkusega, mida raamitakse hirmu ja kaosega, et oma võltsi suuremeelsust ja teeseldud üllust eksponeerida.

Inimmõistus on kohustatud järele jätmatult looma. Üksnes ja ainult nii on ta suuteline maailma hoidma. Kogu möga selle või teise parandamisest või paremaks muutmisest on lihaveise väljaheide. Paremaks, moodsamaks, efektiivsemaks ja mis kõik veel seda protsessi ei iseloomusta, pole sel loomisega vähimatki pistmist. Miks, küsid sa enesestmõistetavalt. Sest need sõnad ei küündi kirjeldama kvaliteeti. Loomingu kvaliteeti. Aina rohkem ja rohkem luua, selle asemel, et luua täiuslikku, saigi varasemate ühiskondade hukatuseks.

Kuidas teha head teatrit? Pane piletile selline hind, et mitte keegi seda osta ei suuda. Nii ei vaja sa ei näidendit, lavastajat, näitlejaid, kunstnikku, heliloojat ega lava. Müü teatripiletit, mille hind on sadaviiskümmend tuhat naela ja see ongi teater. Etendus, mida mitte keegi kunagi ei näe, aga millest räägivad kõik…

Featured

MEIE INIMESED

Mina olen Heldur. Ja mina olen Helga. Oleme mõlemad sama kandi inimesed. Käinud samas koolis. Kooli ajal me teineteisega ei suhelnud. Pidudel käijad pole me olnud. Tantsida meile ei meeldi. Igasugune muusika meile ka ei meeldi. Reisida me väga ei armasta, sest peame oma kodu eest hoolitsema. Loomi meil ei ole. Me ei saa öelda, et me ei armasta loomi, aga Heldurile ei meeldi kassid ja Helgale ei meeldi koerad. Lapsi meil ei ole. Sõpru kui niisuguseid ka mitte. Need kellega me läbi käime, on meie tööga seotud inimesed ning nemad ei käi meil ega meie neil külas. Me oleme kokku leppinud, et me ei tee üksteisele kingitusi. Kui midagi on vaja siis ostame. Poode mööda käimine meile ei meeldi. Auto meil on, aga autoga meile väga sõita ei meeldi, sest liiklus on nii närviline ja kõik kihutavad. Kui Eesti-aeg tuli, see isesiseisvus, siis käisime mingil ajal kirikus. Kui need abipakis olevad asjad hakkasid aina viletsamaks minema, siis enam ei käinud. Ega meile see kiriku värk kummalegi väga ei meeldi. Laulupeol me ei käi, sest palav on seal olla. Tantsupeol on aga nii kõva muusika, et seal ei saa olla normaalselt, seepärast me ei käi tantsupeol ka. Telekast vaatame kui aega on. Kinos käisime vaatamas seda Tõde ja Õigust. Liiga pikk. See Talve – film oli ka nii angu ta oli. Me pole seda raamatut lugenud, aga meie meelest pole need tegelased muud kui väljamõeldud. Ükskord nägime mustlasi, küll on koledad inimesed ikka maailmas. Hannes Võrno? Ei meeldi ka.

Featured

KÜSIMUSED ja VASTUSED

Ootamata ära, et keegi esitaks küsimuse, on tal vastus valmis. See ei ole – “ma ei tea”. Ta teab. Kui peaksid olema inimene, kes vahel pisut-pisut kiuslik on ning seda ka piiratud koguses naudid, palu temalt – ole hea küsi midagi. Pikalt mõttesse jäämata, pead kelmikalt kallutamata ja üldse ühtegi närvi näos liigutamata, küsibki ta temalt palutud küsimuse. Ta küsib küsimuse, millega kinnistab oma vastuse sellele küsimusele, mida temalt keegi tõenäoliselt kunagi ei küsiks. Ta soovib olla veendunud, et tema vastus ei läheks kaduma, olgu see küsimus milline tahes. Miks temalt midagi ei küsita siis? Kes ta selline on, et niimoodi omas maailmas elades ja kõigele vastust teades, on ta jäetud ilma rõõmust, et temalt midagi küsitakse. Kas on ehk põhjus selles, et temalt ei taheta mitte midagi küsida? Või äkki hoopis selles, et ta vastused on valed? On ka see variant, et temalt ei küsita midagi, sest pole kes oskaks küsida. Öeldakse, et tark inimene teab mida ta räägib, loll inimene aga räägib seda mida ta teab. Nii mõeldes on võimalus mõlemaks. Ta võib olla vabalt nii tark, et teab täpselt mida ta räägib, nagu ka justnimelt nii loll, et räägib lihtsalt seda mida ta teab.

Too näide, ütled. Olgu, ma proovin

Võta ahjusoe leivapäts. Lõika leivanoaga sirge ja ilus lõige ning saa omale krõbepruuni koorikuga rukkilõhnaline leivakannikas. Soe krõbe koorik ja pehme õhar sisu. Milline lõhn! Pane nuga käest ja nuusuta. Tunned? Nõõd võta võinuga ja kaapa selle kaarjalt halja hõbedase otsaga, rõõsakreemjat värsket külma koorevõid. Määri see noaotsaga leivale. Mida aeglasemalt sa seda jahedat rammu nagu pahtlit krobedale seinale tõmbad, seda magusam saab ootus su sisemuses. Aga ära ole kärsitu! Koori nüüd üks kiriku kupli karva sibul ning võta oma kolmas nuga. See õhukese teraga ja lai, millega lõigatakse liha. Sellega suudad sa sibulast nii õhukese ratta lõigata, et see läbipaistev tundub. Lao need rattad nüüd oma võileivale. Ära küsi, miks ei võiks lõigata veidi paksemaid rattaid, kui nad leival niikuinii üsna kihika korra loovad. Lõika õhukesed rattad ja ära päri. Kunagi hiljem saad aru. Sibularatas peab olema nii õhuke, et teda ei saaks veeretada! Nii lihtne see ongi. Üldsiselt kehtib see ka kurgi, tomati ja redise kohta. Vahelepõikena olgu öeldud, et valdavalt lõigatakse nii õhukeseks sink või vorst ja vot see koonerdav enesepettus on üks näotu võileivateo põhiviga. Aga mingem edasi.

Võileiva vundament laotud, asu selle seinu laduma. Võta neljas nuga – see millega lõikad kala. Enesestmõistetavalt on sul olemas kalalõikuseks ka eraldi lõikelaud. Ei, mitte euronõute vaid kala lõhna pärast. Kalalõikuse lõikelauda ei pesta sooja veega nagu liha ja muude lõigatavate lõikelauda, vaid vähese jääkülma vee ning soolaga ja kuivatatakse siis korralikult. Niisiis kalalõike laud ja kalanuga. Võta nüüd see ahnelt elanud rammus matjees ja lõika kirurgilise täpsusega ära juuspeente ribide rida ta rasvaselt kõhualuselt. Matjees on mõnus ampsudena. Seepärast kehtib rusikareegel – mida paksem filee, seda väiksem pala. Klassika on sentimeeter. Lao nüüd selle Atlandi apla maiuspala tükid võileivale, kus juba nurrub õhkõhuke sibularatastest soomus. Mitte näoli! Mitte selili! Matjees peab olema leival nii, et lõikepind on suunaga ülespoole. Nii on näha kogu kuninglikkus, millest saavad osa lisaks maitsemeeltele ka silmad. Matjees on ilumeele testimiseks loodud, sest üheksakümmend protsenti peab teda heeringaks ja sööb nagu heeringat. Hunt nendega, ega neegrile ei õpeta ka kunagi selgeks, et söögilauas võetakse nokkmüts peast.

Kui matjees mugavalt siruli laotud, võta väike kauss. Sellesse teelusikaga head siidist majoneesi ning kreegikivi suurune purts Põltsamaa Vene sinepit. Sega sinep ja majonees ja mõtle sel ajal, kas oled piisavalt julge…

Kui otsustad olla julge, lase meepurgist võetud puuvurrilt natu-natuke kuldset meeniiti niriseda. Nii kaks kolm grammi. Sega sinep, majonees ja mesi nii, et see värvilt viimaks Belgia armee kõrbevormi värvi meenutab. Siidiselt kreemine soustiports, mille viskoossus on paigas siis, kui lusikas sellesse püsti sisse susatuna, aeglaselt longu vajub. Jäta palun meelde – Aeglaselt!

Kuna sa ei küsinud, kuidas matjeesitükid või ja sibulaga kaetud leivale laduda, siis nüüd ongi loosimise koht. Oled lotovõitja, kui ladusid need nii, et tükkide vahele jäi umbes keeduspageti paksune pragu. Labürint, mille sa nüüd sellesama kastmega vaikselt täidad. Las ta nõrgub lusikalt vaikselt leivale, õhuvahesid jätmata. Nüüd stop! Tundub, et on hetk hambad sisse suruda, sest su süljenäärmed toimetavad juba viimased viis minutit nagu Tuhala nõiakaev.

Võta pipraveski. See millega saab musta terapipart purustada ning krõnksuta paar kolm korda leiva kohal. Mustjad hõrgud värske pipra pudemed, nagu tähed taevas, lõhnavad selles toidupildis ei millegi muu kui täiuslikkuse järgi. On aeg… Võta puhvetikapi klaasriiulilt krsitallpitsid ning täida. Luba külmal viinal sekund toasoojaga harjuda. Las ta veidi ringutab ning virgub, enne kui talle oma hambaid ja kurku näitad. Ütle söögipalve, mida agnostikud ja ateistid on hakanud toostiks nimetama ja sulge veel silmapilguks silmad. Täna. Täna et sul on tahtmist enda maailm just nii ja mitte niisama olema panna. Kiida ennast ja võta siis nagu papp ristimisvaagnast püha ristimisvett, vasakusse kristallpits ja paremasse võileib…

Kui nüüd keegi küsib – … ükskõik mida…on vastus kohe olemas

Featured

MINA EI OLE SÜÜDI

Pulkadeni lahti võetuna, jääb erinevatest asjadest järgi väga erinev jäänuk. Oleneb selle lahti võetud asja koostisosadest, kas meile üldse midagi enam assotseerub või jääb lammutatud tulemuseks peaaegu muutumatuna alles samapalju primitiivset, kui oli tervikus eneses. Üks armas legend räägib, et kui Coca Colast sai laiatarbe karastusjook ja muutus “salapärase retseptiga” pruuniks, tööstuslikult toodetavaks suhkruveeks, sündis maailmas tootedisain. Enne seda müüdi seda jooki, mille nimes leiduvat kumbagi koostisosa, tegelikult joogis ei ole, üksnes apteegis. Ei ole seal ei kokat ega koolat. Mitte kumbagi. Mis lugu selle tootedisainiga siis oli…? See, et Coca Cola töösturid tellisid kunstnikult pudeli, mis pidi vastama ühele väga konkreetsele nõudmisele.

Nõndapalju, kui olen seda mistahes seltskonnas küsinud, et mis tingimus see oli, olen saanud väga erinevaid ja huvitavaid vastuseid. Õiget vastust mitte kunagi, kuigi tõele lähedale jõudjaid on olnud oletajate seas omajagu.

Pudeli kuju loomise tingimuseks oli nimelt see, et Coca Cola joogipudel peab olema väga selgelt äratuntav ka kildudeks purunenuna. Näed maas märga laiku ja klaasikilde ning on selge – see oli Coca Cola.

Mõtlen neile asjadele vahel, kui koos pisipojaga sööme. Mõtlen sellele, kuhu oleme omadega jõunud. Oleme sealmaal, et sõimame ja ülistame eri suupooltega sedasama. Näiteks plastmass. Seda laga on maailmas täpselt niipalju, kui seda igas sekundis aina juurde toodetakse. See ei kao kuhugi, ega lõppe iialgi. On meil tarvis selle pärast muretseda? Tead, ausaltöelda ükskõik on tunnistada, et temaga võitlemine on peaagu sama lootusetu, kui uskuda, et ilma kallal inisemine seda paremaks teeb. Kui sajab siis sajab ja ära hala ega osata. Nii nagu sa ei saa teha mitte midagi vihmapilvedega sinu kohe algava suveürituse pea kohal, ei ole sul võimu lõpetada ka plastmassistumine. See on ja MINA EI OLE SÜÜDI

Mina ei ole süüdi…

See on mu selle suvine elumuutev otsus, mida ei muuda enam iial mitte miski. Ma ei ole süüdi. Lihtsalt loobun võtmast oma kanda süüd kui sellist, olgu temal ükskõik kelle näpu- jala- või hambajäljed. See pole põgenemine maailma eest, peites oma prügi teise kohta ja väites maailmale, et ma ei tekita seda. Veel kevadel oli mul väga sant tunne, kui oskamatuses sellega midagi muud ette võtta, viskasin tühja klaastaara lihtalt prügikasti. Jah, ma olen täna veel see, kes ei pese kilest piimapakke, enne kui nad minema viskan. Ma ei pese joogiveega prügi, sest olen elus rohkem kõrbes käinud ja veepuudust näinud kui mõni teine. Olen oma terve lapsepõlve, kahel-kolmel korral nädalas, tassinud sõrmi soonivate kunstnahast taarakottidega piimapudeleid poodi. Need olid alati puhtaks pestud. Nii puhtaks, et sinna vabalt uue sisu võinuks villida. Kord mäletan, ostsid mu vanemad mesinikult mett. Mesinik kiitis mu ema, et meie purgid ja keeratavad kaaned olid alati ülima pedantsusega pestud. Mis aga juhtus oli see, et suures ärituhinas läksid mesinikul purgid vurritamisel sassi. Nii saigi meie pere oma trobikonna meepurke, mis olid kellegi teise omad. Kahju oli mul sellest meeletust tööst, mille mesilinnukesed olid suvi läbi toimetades teinud. Need purgid polnud nii puhtad nagu ema pestud purgid. Veel hullem oli aga lugu kaantega. Neil oli nuusutades veel eksimatult tuntav hernesupi või heeringa lehk. Sedagi süüd ei võta ma oma õlgadele. Mesi läks mesikäpale ja vahetasime mesiniku välja. Milles ei olnud ju tema tegelikult süüdi. Nagu ei olnud süüdi seegi inimene, kes need kusagilt riiulilt kiiruga kahmatud kasimata klaaspurgid mesinikule täita andis. On’s heeringas või sibul süüdi, et nad nii lõhnavad ja mee ära rikuvad? Ei ole ju. Mitte keegi ei ole süüdi! Vabane sinagi sellest kuradi permanentsest süütundest, mida sulle iga jumala päev heebliga pähe taotakse. Sa ei ole süüdi – mitte milleski! Ole sina ise ja ela üks päev nii, et tavapärases elusituatsioonis, tunned sa end süütuna. Alati ja kõikidel puhkudel. See on teeme ära – mitte sita ja sodi ühest kohast teise tassimine ning selle kuulutamine maailma päästmiseks ja oma süütunde silumiseks.

Ei, ära arva, et ma seepärast värdjaks muutun, kellele mitte miski korda ei lähe. Vastupidi. Kõik mis mind häirib, on minu vastutusala. Ma kasisin Afganistanis iga jumala päev peldikus kellegi sitarida, mille ta potiseinale oli pidurdusjäljena jätnud. Tegin seda nagu patukahetsust, sest tedsin, et kusagil koristab keegi minu sitta, mille olen kokku keeranud ja endast maha jätnud. See oli süütunne…

Nüüd, kui ma olen otsustanud, et ma ei ole süüdi, on ootamatult kadunud ka sitajutid potiseintelt ja kusetilgarida selle ümbruses. Ma ei nuusuta meepurgi suud, et ega see heeringa järgi lõhna. Ma viskan Vincenti pisikesed püreepurgid otseteed prügikasti ning muu mittevajaliku sinna otsa, sest mina ei ole süüdi. Ei ole süüdi selles, et pakendikäitlus on nagu on. Meres ujub plastmass ja inimesed reostavad kõikjal kuhu satuvad. See planeet on roheline planeet. Ta suudab oma haavadega ise hakkama saada. Päriselt. Üksnes inimene on kohati nii loll, nagu oleks ta sääsk, kes käib ja imeb verd ja tuleb siis sügelevale kupule lohutuseks pai tegema. Kui sa ei mõtle ennast maailma omanikuks, oled kohe ka süütundest vaba

Featured

10-st KAHEKSA

Ma väidan, et kümnest inimesest kaheksa, ei tea kunstist mitte sittagi. Võin selle väite nimel viimse veretilgani võidelda või tast rahuliku südamega taganeda. Mis tähtsust sel on. Mis mõtet on rääkida kunstist või sellest arusaamisest, kui kümnest inimesest kaheksa jaoks on sõnal kunst seos üksnes kunstrindade või -küüntega. Niisamuti, nagu kümnest isehakanud kokast kaheksa, arvab et kokakunst, see on oskus edevalt ja kiiresti midagi viilutada või hakkida, arvab kümnest inimesest kaheksa, nähes kunsti, et ta teab kunstist piisavalt. Ta teab ilma pikemalt mõtlemata, mida nähtu kohta öelda. Tal on kohe arvamus valmis, sest ta teab. Ekspert, igas küsimuses, nagu neid igast tänaval vastu jalutajast on kümnest kaheksa.

Olen huviga jälginud seda niinimetatud tagasisidet oma enese loomingule. Seda on nüüdseks juba omajagu. Julgen nii öelda küll, sest igast kümnest kunstnikust kaheksa ei loo sellise hullumeelse tempoga. Ükskord kunstitarvete poes varusid täiendamas, küsis müüja, kas kustukummi ka soovin… Vastasin, et ma ei tee mitte ühtegi vale joont. Natuke nagla, mõistsin sel hetkel kohe ka ise ning ütlesin endale vaikselt – tõesta!

Mu joonistuste kaustas on üle poole tuhande töö. Paljud neist olen teinud nähtavaks kõikidele huvilistele. Mul on oma välja kujunenud jälgijad ning oleks väga tore, öelda kümnest kaheksa avaldab mu tööde kohta ka arvamust. Püstpöidla plönn, mida nimetatakse “laigiks” ei ole arvamus. See on pigemini jalga tõstva peni sirtsatus postile, kus keegi on juba oma sirtsatuse lasknud. Kujuta ette, sa saad ajas rännates astuda sisse Leonardo enda töötuppa. Just sel hetkel, kui Giaconda tõuseb toolilt ning sirutab veidi kangeks jäänud liikmeid ning da Vinci vaatab pea natuke viltu värskelt valminud “monalisat” kust midagi enam ära võtta ei ole ning juurde lisada samuti mitte. Keegi ruumis ei aima, missuguse ikoonilise staatuse see köitemõõtu raamile tõmmatud lõuenditükk inimkonna jaoks saab. Ja seal ta seisab, häbelikult meistri ateljee nurgas – inimene, kellel on OMA arvamus. Ta tõstab areldi käe ja näitab kohalolijatele püstist pöialt. Noh, et…no et öleda et…normaalne pilt. Või noh. Ma ei tea, mulle tundub OK.

Nii ei teeks iial hea õpetaja oma õpilasega ega lapsevanem oma lapsega. See on primitiivne ja pealiskaudne nagu lõdvalt tolknev lehmakett sissesõidutee sulgemiseks kahe aiaposti vahel. Märk niiöelda, mis ei väljenda muud, kui kellegi OMA-arvamust ning sellele külge kujutletavat usku, et kõikidel teistel on samast asjast täpselt seesama arvamus.

Miks üks kunstnik ülepea oma loomingut peaks teistele näitama?

Tõepoolest! Milleks on vaja galeriisid, näitusesaale ja muuseume, mis omakorda on kellegi, täpsemalt siis arhitekti ja ehitaja looming. Kümnest inimesest kaheksa ei mõtle ju iial Prado või Louvre-i piletisabas seistes, et on veel palju palju rohkem, kui see “kuulus moonaliisa” mille “äranägemine” pigem linnukeseks ankeedis kui elamuseks hinges. Maalina on Gioconda ju üks tuhandetest omasuguste seas, üksnes selle vahega, et sellest on saanud MÜÜT.

Olen võrrelnud oma piltidele tulnud tagasisidet. Või noh, mitte tagasisidet, aga seda “laike” joonistustele ja maalidele. Olen avastanud väga hämmastava tulemuse. Kümnest inimesest kaheksa ei näe absoluutselt seda mida mina olen joonistades näinud. Kümnest kaheksa seega, vaatab ka igasuguse muu kunstiloomingu puhul hoopis midagi muud, kui mina seal näen. Ei, ma ei ole erand või eriline, sest kümnest kaheksal on OMA arvamus ning võibolla üksnes üheksandaga on mul mingi seletamatu side, näha veidi samu asju. Nimetaksin need “asjad” paremat väljendit otsides autori meisterlikeks puudeteks. Meie kahekesi näeme mitte üksnes ühte pilti, vaid meistri puudutusi selles.

Siit kerkibki küsimus – miks on “Mona Lisa” kümnest kaheksa jaoks MÜÜT, aga kahe jaoks üks pilt tuhandete omasuguste seas? Kes on siin rumal ja ei saa aru?

Legend räägib, et täna üks maailma kõrgemalt hinnatud maalikunstnik Vincent van Gogh müüs oma eluajal üheainsa maali…

Vincenti eluajal, anti hinnang temale. Kunstnikule. Sellele, kes ta ringkondades on ning milline on tema renomee “otsustajate” keskis. Tema maalidest oli kümnest kaheksal “pohhui” sest need olid vaid tähelepandamatu osake tema positsioonist kunstiõukonnas mitte inimkäega lõuendile kantud sõnum Loojalt.

Saada eluajal kunstnikuna tunnustust on sama tõenäoline, kui jääda lasteaias rasedaks. Just nii absurdselt kui see ei paista, asjad käivadki. Onud otsustavad…

Ma olen üliõnnelik et see nii on. See, et ma eluajal kunstnikuna tunnustust ei pälvi, tähendab seda, et minu pildid on minu õpetajad mitte lahked ammed. Iga pilt on parem kui eelmine. Iga pildi juures on miski, mida saab nimetada õnnestunuks. Minu jaoks on need täna nähtamatud jooned nähtavate seas. Kümnest kaheksa ei näe üldse jooni. Nad vaatavad PILTI. Nad vaatavad peale ja nende OMA arvamus ütleb, kas see on ILUS. Nad ei näe, et ma olen soovinud kujutada naise tunnet. Nad näevad tisse ja tutti ja otsustavad samuti nagu supermarketi suures külmakirstus sobrades, millne jäätis valida – OMA maitse järgi.

Raisk kui lahe on osata joonistada. Tead miks? Sest iga kord joonistama asudes on mu soov teha midagi paremat kui minu eelmine pilt. Need, kes ei joonista, ei tea mida see tähendab, sest nad ei suuda näha ja nähtavat joonistada, nii nagu kunstnik suudab näha ja kujutada ka nähtamatut.

Ütle: “Joonista armastus” ja ma võin võtta mistahes kangusega mürki, et kümnest kaheksa joonistab kõveriku ja ebasümmeetrilise südame. Nii lihtne see ongi, sest kümnest kaheksa ütleb Giocondat vaadates – “hästi joonistatud”. Kümnest kaheksa ei tee isegi joonistusel ja maalil vahet, aga kui nad on otsustajad, on nende otsustada, millest saab MÜÜT mis MÜÜB. Otsustajaks peab end aga igaüks, sest tal on OMA arvamus ning selle väljenduseks ongi see püsti tõstetud pöial. Kui elekter otsa saab ja internett samuti, ei näe ta korraga enam midagi, millele harjumuspäraselt “laik” panna. Kümnest kaheksa jaoks on see täiesti perses olukord. Umbes samasugune, nagu Louvre-is paksu turvaklaasi taga Giocondat vaadates, sest kuhugi pole laiki panna ning vaevalt see kahemeetrine neeger seal pildi kõrval valvates aru saab, mida sa öelda tahad, kui käe püstise pöidlaga püsti tõstad.

Featured

MICHELANGELO

Rääkisin eile pikalt Michelangeloga. Esmalt niisama, et kuidas läinud on ja mida vahepeal huvitavat on toimunud. Pärast rääkisime pikemalt loomingust ja kunstist.

Tal oli väga huvitav seisukoht kaasaja kunstiloomingu kohta. Nimelt – kaasaja inimese kujutlusvõime on sedavõrd piiratud, et ainus, mida ta tõsiselt võtab, on tehnoloogia areng. Tung teada saada, kui targa masina on mees suuteline valmis ehitama. Kui proovisin talle vahele öelda, et tänapäeval on naised samuti… vastas ta, üldse mitte temalikult: “Naised ei tea sellest üldse mitte midagi. Pole iial teadnud, ega aru saanud”.

Mind jäi see kripeldama. Michelangelo ei ole olnud kunagi ühekihilise jutuga mees. Palusin selgitust ja sain. Soolise võrdõiguslikkuse instinktiivselt madalate kavatsuste taga, polevat tema kinnitusel midagi rohkemat kui mehed, kes on jäänud intellektuaalselt alla oma tööriistadele. Kogu naisliikumise ning naiste õiguste tagamise sügavam eesmärk on tõsta mehi. Tõsta neid sealt, kuhu oleme langenud, tagasi jalule. See tehnoloogia, millega mina töötlen marmorit, jõuab teieni kohe, kui katkestate oma ebavõrdse väljavaatega nuriabielu niinimetatud teadusega. Te teete masinaid, mis ei tee midagi peale rõõmu, et te saate teha töötegemise asmel masinaid. Laser, mille olete loonud, ei ole suuteline mitte eales teenima välja oma loomisele kulunud ressurssi. Te lõikate laseriga materjale, mida ei ole vaja üldse lõigata. Lõikamine on materjali lõhkumine! Terviku lõhkumine, mis on tõuganud troonilt Jumala loodud täiuslikkuse.

Minu Taavet, jätkas Michelangelo, on pealaest jalatallani modelleeritud tööriistaga, mille te XIX sajandil keelasite ja veel enne seda hävitasite. Ma olen sellega nõnda marmorit töödelnud, nagu teie ei suuda enam paljakäsi saviga teha.

Kas sa tead, küsis Michelangelo, kes mulle poseeris, kui ma Taavetit marmorisse lõikasin? Kunstiajaloolased räägivad… proovisin talle oma teadmisi näidata. “Need mingu kuradile” käratas Michelangelo. “Oled sa üldse mõelnud, mida tähendab tegelikult sõna KUNSTIAJALUGU…?

Kunstiajalugu on kunsti ajalugu, vastasin rutates ja püüdsin midagi lisama hakata, kui ta teatas, et kunstiajalugu ei ole kunsti ajalugu. Kunst on kunst. Kunstil puudub ajalugu, sest ta ON. Tunnistasin, et olen temaga siitpeale sajaprotsendiliselt sama meelt. On ju kõik, mida ma olen oma eluajal näinud, täpselt samapalju KUNST kui see, mis tuleb minu ellu alles tuhat aastat peale praegust mind. Kunst saab olla KÕIK, sest ta ei põgene iial praktilisuse eest, ega aja seda ka taga. Kunst ei ole nagu see kuramuse teadus, mille üks ja ainus eesmärk on olla praktiline. Isegi filosoofia, ütles Michelangelo. Mis filosoofia, inimlik mõnutunne püütakse muuta teaduseks, mida peab kursustel ja koolitustel õppima. Nonsenss. Me oleme mõelnud Jumalale terve loo, et siis sedasama lugu teaduse abil ümber lükata.

Ma olen Temaga rääkinud, ütles Michelangelo

“Jumalaga!. Täpsustas ta.

Muigasin ning teatasin, et tean veel mehi, kes…olen isegi selle pealkirjaga raamatut lugenud ja muutis minu ELU

Mis sind muigama paneb? Küsis Michelangelo. Vastasin, et enamasti usutakse, et Jumal kõneleb inimesega, kui viimane vaevub end selleks muust mürast eraldama ning tõesti soovib seda kahekõnet. Sina väidad, et hoopis sina räägid Temaga! See on huvitav.

Tead. Igasuguseid tegelasi on alati liikvel. Ühed räägivad seda, teised teist. Omavahel öeldes, on nad mõlemad Jumala sõnumitoojad. Ei, mitte nende tegelaste juttu pole Jumal ise vahendanud. Kõik prohvetid on Jumala saadetud väljavalitud, kes ei kuuluta sugugi Jumala eelistusi, nagu religiooni maaletoojad kinnitavad. Valikud on Jumalalt – muu mulin on juba inimese enda interpreteering. Ega sa ometi ei arva, et ma seal kabeli lae all “Maailma loomist” maalides, kuidagimoodi Jumala endaga kavandeid arutasin? Sa usud neid pagana teadusemehi, kes ennast kunsti ajaloolasteks nimetavad ning sega möga, mida minu kohta räägitakse? Ma ei vastanud midagi. Mõtlesin Michelangelo sõnadele.

Ma teadsin, kuidas seda hiigelkuplit projekteerida, ütles Michelangelo. Ma andsin mõõte oma sõrme, käelaba ja küünra pikkustega. See toimis! Ilma igasugu laserita, mida ma muide lihtsalt ei kasutanud, kuigi see mul jõude seisis. Ma ei andnud midagi masinatele mõelda. Inimesed arvutasid ja mõõdistasid! Inimese eksimus on inimlik, masinal masinlik – paratamatu, nagu teadlased seda ise nimetavad. Mida suurem masin, seda hiiglaslikum on tema eksimusskaala, aga inimene on nii rumal, et ei usalda enam ennast, vaid masinat. Medicid võinuks Firenze rajamise rahadega seitse telejaama püsti panna ja igasuguseid televiisoreid toota, aga nende perekond ei teinud seda! Tead miks?

Ma ei teadnud, miks Medicite perekond seda ei teinud, võisin üksnes oletada

Kui teadus haarab võimu, pole meil enam midagi teha. Siis on hilja, vastas Michelangelo. Inimesele antakse kätte masinad, mis teevad tema elu põrguks, sest need masinad teevad inimese eest kõike. Kanepiköie-käi, millega ma marmorist oma Taaveti välja lõikasin, oleks muutunud maailmale ohtlikuks. Inimesed oleksid hakanud ise omale kujusid tegema! Aga teadusemehed vajasid lugu Jumalast ning asusid kohe kui olid selle valmis mõelnud, seda teaduslikult ümber lükkama. Inimesed oli vaja eemale saada. Eemale marmorist, käiamehanismist, kanepiköiest, lubjaveest ja lihvuuritsatest. Inimestele oli vaja hakata rääkima lugu sellest, et mina haamri ja meisliga tagusin selle kuju kivist valmis. Marmorit ei tohi üldse lüüa!

Jätan siinkohal me vestulse kirjeldamise katki. Michelangelo palvel, kes just ütles, et las edasine jääb meie vahele. Nad ei saa niikuinii praegu aru sellest, mida nad saja aasta pärast peavad enesestmõistetavaks. Sarkofaagidesse maetud ei maga – ütles meister näppu tõstes. Sina saad seda näha. Medicite juures näeme…

Featured

MINA, TÕEIMPEERIUM

Kas sa tead, mis sõna on viimasel viiel aastal olnud enim avaldatud sõna Eestis ilmunud raamatute pealkirjas?

“AUSALT”

“Ausalt” millestki…ja siis seal järel koheva sabana mingi selline sõna, mis MÜÜB. Mis müüb, seda tead sa isegi. Need on seks, suhted, raha ja surm. Niipalju, nagu viimasel viisaastakul, ei ole ilmselt terve trükikunsti ajaloos, avaldatud raamatuid, mille autor TEAB kuidas ühe või teise asjaga ON ning püüab päev tagasi, aplombikalt esitletud samal teemal raamatu kirjutanud autorist, veel AUSAM olla. Kümnest autorist üheksa ei saa isegi aru, et publikut ei eruta mitte ilmunud raamat, vaid uudis sellest, et jälle otsustas keegi kirjutada ühe ausa raamatu. KES seekord kirjutas, mitte MIDA ta kirjutas, on põhiküsimus. Muuseas needsamad kümme või suurem osa neist, tulid alles paar aastat tagasi välja ka oma raamtuga “MINU…”

MINU… on raamatupealkirjade eelmise edetabeli enim levinud sõna.

Tunnistan, et olen kogu selles “minu” lugude sarjas ilmunud raamatutest, suutnud lõpuni lugeda nelja ning neist neljast kaks olid täitsa haaravad lood. Kõik ülejäänud olen jätnud otsustavalt pooleli. Mõned juba sissejuhatuses, teised seal, kus oli tunda, et kirjutaja on mingil mahasõiduta ringteel ning kolmandad seal, kus paigaltammumise teekonna jätkamine oleks lihtsalt üks ülinüri töö. “Ausalt….” lugusid ei ole ma seetõttu isegi soovinud lugeda ning nende heitlik troonimine müügiedu edetabelites, kahandab vähesegi uudishimu üldse olematuks.

Oma mõtete avalikustamine ja tunnete tutvustamine (nagu seesinanegi siin), on kujunenud üheks kaasaja elulemise vormiks. Milles ei ole midagi paha. Ringituiamise asemel inimesed kirjutavad. Kirjutavad raamatuid. Raamatuid, mille pealkiri ütleb, et need on sügavalt isiklikud read. Prognoosin, et järgmine laine saab olla vaid kahe eelmise võngetest kantud, ehk “ausalt..minu..seksist..seal”

Lood, mis jutustavad kahes sarjas ilmunud lugusid, samade kaante vahel ehk lood seksiturismist nagu näiteks: “Ma nikkusin filipiinlast. Ausalt” või “Ausalt. Ma keppisin kreeklast”. Mõistagi on selliste ilmutiste müügikampaania sõnumiteks: “…nüüd täiesti lõpuni absoluutselt ausalt ja ilgelt isiklikult ning ilma valetamata väga raputavad lood mis on tõestisündinud ja autorit mõjutanud elulised sündmused”. Sest, täpselt “selles raamatus saad lugeda mis TEGELIKULT maailmas toimiub mida me iial enne seda ei ole kunagi kusagil isegi mõelda tohtinud, aga nüüd saab sellest esmakordselt aimu väga sügavalt isiklikest läbielamistest rääkivas enimmüüdud raamatus, mille autor on kirjutanud, sest ta on üliäge inimene ja mis varsti müüki tuleb”

Üks vana anekdoot tuleb meelde. Mustlane kohtab juuti ja müüb talle kullast käevõru. Käevõru hinnaks on tuhat eurot. “Ilge pettasaamine”, mõtleb juut, kes sai kohe aru, et käevõru ei ole kullast vaid puhas võtsing. Sedasama mõtles ka mustlane, kes alles hiljem avastas, et mõlemad viiesajased, mille juut maksis, olid valeraha. Petturi petmine ei ole petmine…

Mõtlen siin praegu, et millega need viimati kirjeldatud raamtumüügi TOP-i vallutajad võiksid veel silma paista…

Usun, et sedagi lahendust ei minda kaugelt otsima, sest kesse ikka viitsib. Nii saab ringikeppimisest “hästi otse ja ausalt” rääkivate elulooraamatute üheks tõenäoliseks hooandjaks, sinna samma kaante vahele pakitud retseptivalik autori valmistatud vahemere toitude retseptidega ning läikpaberile trükitud fotolavastused bakhanaalidest. Tutid, tissid ja toit lookas laudadel. Kuidagi peab seda heaolu ja hedonismi eksponeerima, sest eelmistel sajanditel juba tehtu, mida õhinaga kopeeritakse, on kõikidel meelest ära läinud.

Kõik meelest läinud, tuleb aga moel või teisel, sel või teistsugusel kujul, niikuinii tagasi. Tuleb, nagu poleks iial varem eksisteerinud ja lubab kõigil ahhetada, kes teda näevad.

Mõnule…kauaks seda ei anta

Featured

NOBLESSE OBLIGE

Kuule, lase üks kohv mulle, ütleb ammune kuigi mitte väga lähedane tuttav. Kuna mul on kohvik lahti, siis ei saa ma seada prioriteediks, aruande kallal edasi pusimist või pooleli jäänud pokaalide poleerimist. Minu reegel on inimlikult lihtne. Teen kohviku siis lahti, kui saan tegeleda klientidega. Klient ei tule varavalges kodust välja kohvikusse, et vaadata ja oodata, kuni ma kohviku-asjadega tegelen. Mul on kohviku pidajana õigus, teha kohvik hiljem lahti, või tulla varem kohale. Imelihtne.

Niisiis, kuule, lase mulle üks kohv, ütleb ammune kuigi mitte väga lähedane. Mul on masinas valmis värsked Etioopia oad. Vahustajas värske täispiim. Äsja masinast tulnud puhtad tassid ning alustassid on veel lausa soojad. Panen alustassile pehmest paberist tassialuse. Teades, et ta magusat jumaldab, teise alustassi veel, paari šokolaaditrühviga “maja poolt”.

See käis kiirelt – kuulen enda kiituseks.

Plaanin kohviku laes rippuvad vanad lambid restaureerida. See pole odav lõbu, aga olen selle ära otsustanud ning meistriga on juba käedki löödud. Seepärast ütlen – täna maksab kohv niipalju, kui sul südametunnistust on. Aita taastada ajalugu.

Ma praegu ei saa maksta. Tulin just autot ostmas. Näe, ütleb ta ja viitab veripunase küünega peene sõrmega otse ukse ette pargitud Daimler Benz-ile. Uhke auto. Kasutatud ja mis sest. Sellised ei maksa vähe. Ka pruugituna. Ja nii jääbki. Ta tõuseb lauast ja lahkub ütlemata isegi head aega.

Ei möödu palju aega, kui astub sisse järgmine külastaja. Justkui oleks tuttav kusagilt, aga ei hakka seepärast vaevlema ning jään teenistusvalmilt kuulatama.

Ma ei oska kohe midagi tellidagi, ütleb ta sõrmi mudides. Võtaks bokaali head veini. Mis hinnaga need veinid siin on?

Igaühele tema võimete kohaselt. On sellised, mis vaat et poolmuidu ning on selliseidki, mille eest makstes tunned et maksad. See oli muidugi nali ning ütlesin ühe soovitud väiketootva veinimõisa väga hea kraami hinna. No nii. Jäin kuulatama. Mis nonii? Oli see vähe või palju küsitud, ei saanudki aru. Lisasin sellegi jutu otsa, et plaanin lampidele täiesti uue elu kinkida ja nad algelise iluga taasilmestada.

No nii – tähendas seda, et soov veini juua siiski säilis ning ju siis oli hind okei. Mul pole praegu sularaha ja kaardiga ma ka ei saa maksta kahjuks, sest mul on koodid meelest läinud. Ma räägin kiirelt sõbrannaga, ta saab tulla läbi loodetavasti ning maksta ära.

Kiiret pole. Ütlen suusoojaks ja rohkem selleks, et lihtsalt midagi kosta selle jutu peale. Võtan kapist puhta ja poleeritud pokaali. Vaatan veel üle, et on tõesti ilusasti puhas klaas. On küll. Avan korgiplumpsatusega külma härmapalitus pudeli ning valan jahedat veini vaga joaga valguse kätte. Ta silmad juba joovad.

Tulen homme läbi ja maksan ära. Peaksin selleks ajaks oma kaardi korda saama, ütleb ta alles kolmanda lonksu vahele hingates.

Sobib siis kui saate. Vastan vaikselt ja muigan enda üle. Olen ma loll või? Ju vist

No ma ei tahaks võlgu olla…eriti kõrtsile, viskab ta nalja

Võlga ei ole olemas, vastan mina. On au.

Ei, see oleks häbi…eriti kõrtsile võlgu olla

Olen temaga nõus. Tõesti on see pigem häbi kui auasi, kui lähed käed taskus kõrtsi ning sellest ei tehta numbrit, vaid kostitatakse ikkagi. Kuidas sa saadad kunde minema, kui ta muidu alati auväärne ja lugupeetud au ja õigluse eest seisja.

Nii see läks ja jäigi.

Ma ei pane oma kõrtsi kinni. Ei jäta ka lampe restaureerimata. Maksan veed ja elektrid ning palgad ja maksud. Teen ühele S-klassi Mercedese puhul tassi kohvi välja. Kallan teisele maja kulul väga head veini. Teen seda selle pärast, et Jumal näeb. Näeb, et ma olen aus iseenda vastu. Mina pean kõrtsi ja pakun igale sisseastujale peavarju ning kehakinnitust. Näeb, et Tema antud anne ja oskused, teenivad teisi inimesi ning toovad neile loodetud õnne ja oodatud rõõmu.

Mis tunne see võib olla, kui sa sõidad suure saksa luksusautoga, aga ei saa edaspidi iialgi peatuda väikse kõrtsi ees ning sinna sisse astuda, sest sul ei jäänud enam raha isegi tassi kohvi ostmiseks? Või mis tunde tekitab aastateks jääv äratundmine, kui kohtumistel ja bankettidel valget veini kallav kelner alandlikult otsa vaatab?

Iga kord, kui vaatan oma taassünnist säravaid lühtreid, kõrges kõrtsi laes, meenub kingitus mille minult saite. Ei, mitte see kohvitilk piimavahuga ega keelt paitav viogniere, vaid punkt teekonnal, mis jääb teist maha mälestusena. Mälestusena sellest, millised inimesed te olete. Võtke see kingitus ja olge te tuhandest tänatud selle õpetliku kogemuse eest. Elämä on…nagu ütles Matti Nykanen – mees kes ei jäänud kellelegi mitte iialgi võlgu…

Featured

ANTON FJODOR TAMMJEVSKI

See oleneb. Oleneb, kui ebausklik keegi on. Ja ka siis oleneb see veel mitmest asjaolust ehk teisisõnu teiste inimeste mõjust. Sellest, kuidas nad kõik sinu senisel eluteel, on ebausku kummardanud. Ma ei tea, kust see külge kleepis, aga isegi ilma ebausuta, on mul aastaid komme, et kui midagi maha unustan ja koju tagasi pöördun, vaatan uuesti lahkudes peeglisse.

Nii oli see ka teise aastatuhande kahekümne esimese aasta paastukuu viimasel päeval. Kolmapäeval, kui asutasin end teele Virumaale. Tööle. Õpetama noortele ajakirjandust ja meediat. Unustasin dokumendid ja käisin neil toas järel ning vaatasin ka peglisse enne kui kodust lahkusin. Nii jääb vägi minuga. Väe nimi on olnud aga juba muinasaegadest saati Õnn. Teisisõnu – mis nüüd tuleb, on minu enese parimaks hüvanguks, seega – tulgu mis tuleb, see on alati minu teekond.

Et oli Suure Nädala eelne kesknädal ja ees seisis Ülestõismispühade aeg, küsisin õpilastelt tunni sissejuhatuses, et tõstku käsi, kes on kuulnud vaiksest neljapäevast. Mitte ükski. Küsimusle Suurest reedest, vastas ebaleva käemärgiga kahekümne kolmest kaks. Kiiresti tõstsin klotsid oma peas ringi ning sidusin tunni teema hoo pealt käesoleva hetkega. Näitasin õpilastele Da Vinci “Püha õhtusöömaaega” ning viitasin mõnele tänapäevaks tuntuks saanud Da Vinci koodile. Rääkisin läbi kannatusenädala sündmuste vatevinkli, sõnumi sisu loomisest, massidega manipuleerimisest ning apostlitest kui aja kirjanikest. See polnud esimene kord. Igas oma tunnis, tahtsin ma alati õpilastele midagi anda. Midagi sellist, mille kohta võiks öelda – võtke see ka igaks juhuks kaasa, tuleb päev, kui läheb vaja. Just nii on mu enda elu jooksul kogunenud teadmised ja tarkus, kogunenud mujalt leitud kildudest. Neid tunde oli palju, kui õpilased ei tormanud vahetundi ja neist südant soojendavamad olid tunnid, mille lõpus tuli keegi või lausa mitu õpilast ja ütles “Aitäh! Väga huvitav tund oli”.

Lähme räägime – ütles tühjas koolimaja koridoris vastu tulnud direktor. Tundsin, et see ongi nüüd see. Märk, mille sain teel autos, Tallinn – Peterburi maanteel. Kuulan nimelt pikkadel sõitudel Raadio Ööülikooli loenguid ja kolmapäeval oli ettekandjaks lavastaja Elmo Nüganen. Lavastades Tammsaaset, oli tema jutuajamise pealkiri. Elmo ei rääkinud sellest, kuidas tuleb või peab Tammsaaret lavastama. Ta tegi oma loo erakordselt huvitavaks, rääkides kahe suure kirjaniku omavahelisest nähtavast ja nähtamatust läbi põimumisest. Dostejevski ja Tammsaare. Nüganen luges pilte “Tõest ja õigusest” ning rääkis nende piltide varjatud sõnumitest, mis lavastaja töö just Tammsaare puhul nii paeluvaks teeb.

Kas Paas – paasi, või Paas – pae? Nõnda uuris usuõpetaja Indrekult. Mitte nime keelelise käänamise ega pööramise pärast, nagu ta esmalt nimetas, vaid selle pärast, et arutada läbi tunnetuse ja näidete, mis on igavikuline. Kui elus inimene siis “paasi” kui elutu kivi siis “pae”, aga kui inimene on surnud? On ta siis pae? See oli Tammsaare tegelaste üks sadadest arutlustest Jumala, elu ja surma üle. Pilt koolist, kus õpilased ei saa teisiti, kui kaasa mõeldes. Oma peaga mõeldes. Episood romaanis lõpeb sellega, et direktor, härra Maurus – tuleb klassi ees õpetaja juurde ning ütleb: “Aitäh. Te olete vaba”

Mõtlesin sellele kõigele teel Kohtla Järvele. Mõtetesse tuli tundmus, tundmusest sai tunne, tundest ootust. Ootus ja küsimus – mida need märgid mulle näitama tulid?

Märgid ei valeta kunagi

Sa teenid ülekohtuselt palju ja seejuures on tunda, et sa ei panusta piisavalt, ütles direktor tühja nõupidamiste toa pika laua taga. Olen kuulnud õpilaste tagasisidet, et sinu tunnid on pikad monoloogid ja samuti pole paigast liikunud kooli avalik meediakuvand, ütles direktor selgelt ebamugavas õhustikus kummagi jaoks. “Sel juhul tõusen ma siit lauast ning lahkun sellest koolist otsekohe” teatasin ma Hendrikule ilmselt liigagi ootamatult. Ma loen inimesi. Näen väga hästi inimeste silmade ja eriti naeratuste taha. Hullem, mida saab inimene teha iseendale, on töötada avatud hingega, pingetest paksu õhuga kollektiivis. Lihtsam on end lukustada ja nii kaitstud olla. Nii imbub ka sinusse enesesse võlts naeratus, mida tänu maskile isegi ette ei pea manama. Tohutu kergus ja puhtuse tunne tuli hinge, kui see dialoog “Tõest ja õigusest” – direktor Mauruse ja usuõpetuse õpetaja vahel, oli vähem kui veerand tunniga tehtud ning käepigistusega formuleeritud. Sellest kohast muud moodi edasi minna oli võimatu.

Majast lahkudes, ütlesin siiralt tänuliku “head aega” kooli administraatoritele, kellele kunagi esimesena majja astudes “tere” ütlesin. Rohkem kellelegi head aega polnudki öelda, sest olin selle juba mõni aeg varem hinges sooritanud, keeldudes sundvaktsineerimisest, viisil nagu seda jõu ja ähvardustega koolis läbi viiakse. Postitasin vaid oma õpilastele, lühikese sõnumi sellest, et täna oli minu viimane tund. Suureks hämminguks, hakkas tulema õpilaste sõnumeid, millised mind tõepoolest väga puudutasid. Noored olid šokis ning löödud, vastupidiselt kuuldud etteheitele, et tunnid on õpetaja filosoofeerivad monoloogid. Absurdne olukord, kus kooli komsomolisekretäri väiksest vituvimmast saab viimaks korralikult ussitav vihavaen ning võltsilt kõmisev kuulekus kaalub üles loova lojaalsuse.

Selle nelja kuu jooksul, mil olin riigigümnaasiumi ajakirjanduse- ja meediaõpetaja, õppisin ma väga palju. Ennekõike hariduse- ja koolielust ning sellest, milliseks inimesed, kes selles süstemis tegutsevad, kujundavad kogu järgmise põlvkonna näo.

Sügisvärvides lehesaju aegu, tegin teel Tallinnast – Tartusse, väikese põike, et näidata pojale Kõue Triigi mõisa. Pidasin seda tähtsaks, sest noortele tuleb näidata, et võssa kasvanud kivivarest, on võimlik üles ehitada imesid. Ses Kõue Triigi mõisa õhustikus on midagi, mis mulle isiklikult väga korda läheb. See on maailmarändurist Kotzebue hingus, koos rännakutelt kogutud museaalidega. Maitsekas, kvaliteetne ja hipilikult aristokraatne. Juhtumisi oli ka sel korral majas külalisi. Nagu selgus, pidas Haridusministeeriumi väike töögrupike oma töökoosolekut just seal. Arusaadav, kui on valida, kas istuda silmad fookuses ekraani ees ja pidada digikoosolekut või veeta paar päeva, all inclusive, ühes Eesti nooblimas majutusasutuses, valib riigipalgaline alati võimaluse, kus maksumaksja raha niisama tuules ei lehiks. Sviitidesse ei saanudki piiluda, kuna neis olid külalised sees. Needsamad noorepoolsed riigiametnikud, kes hotelli vestibüülis rikkalikult serveeritud suupistetega kohvilauas, ametialaseks kasutuseks antud moodsaimates nutiseadetes, in corpore facebooki lappasid. “Lõuna läheneb”, teatas asjasse puutumatute kuuldeulatusest välja tegemata üks ministeeriumi noorametnik. “Vist on aeg paluda külmad valged veinid avada” jätkas noormees galantselt, ülejäänud seltskonna feminiiinse rahulolunaeratuse kirsiks vahukoorel. Sestap pole ka kohvimasina vargus ministeeriumis, mitte midagi enneolematut. Pigem sümptom, uus normaalsus, arrogants ja uuskomsomolidele enesestmõistetav asjade kulg.

Kokkuvõttes on nii, et mida on tarvis tõestada, seda ka tõestatakase. Süsteem on suurepärane – inimene kes seda ei mõista on sitt. Inimene kes seda kaasa ei mängi, saab jalaga persse. Ajame asja nimega eestikeelne haridus ja räägime integratsioonist Ida-Virumaal. Samal ajal hoiame kinni mõlemat silma, et mitte näha tegelikke probleeme ja puudusi. Betooni valatud raha ning pro forma korralikult täidetud paberid on asja üks pool. See, et peale kasvav põlvkond emakeeleski hakkama ei saa, asja teine pool. Inimene, kelle emakeelne sõnavara piirdub paarisaja sõnaga, ei saagi osata ega õppida teist keelt, sest ilus katus ei varja vundamendi puudusi. Soovisin olla õpetaja, kes seda pisutki muuta proovib, kuid ei õnnestunud kahjuks.

Kes teid valetama on õpetanud – küsis koolipapa Maurus Indrekult. Teie ise, vastas poiss. Enne ma ei valetanud, siin olen õppinud…

Need, kes lugenud, teavad mis edasi sai. “See inemine on hull” hüüdis Maurus. Olen jah. Annan käest töö ja teenistuse ning lahkun sekundi pealt laevast, sest ma soovin olla mina ise. Õpetaja, kellele õpilased ütlevad tunni lõpus “Aitäh – väga huvitav tund oli”

Featured

DIANA

Julgen rahulikult käe Piibliraamatule panna ja kinnitada, et pole süüdi Diana Spenceri traagilises surmas. Mis selle imetlusväärse naise traagilise huku põhjused ka polnud, oli 31.augustil Pariisi öises tunnelis toimunud avarii, üksnes kogu selle loo üks akordidest.

Julgen käsi südamel vanduda sedagi, et pole kunagi, mitte ühessegi õnnetuskohta, kus kellegagi midagi juhtunud, viinud ei küünlaid, lilli ega mänguasju. Pole iial mõistnud neid inimesi, kes sel moel, maksimaalselt avalikult ja tähelepanu soovides, leinavad või oma lohutamatust mängivad. Mäletan uudiskaadreid Londonist, kui Ühendkuningriigi alamad hordidena Buckinghami palee tara taha oma leina tulid demonstreerima. Se oli ühelt poolt nii liigutav ja sügav, et Diana leinast said osa needki, kes temast pea mitte midagi ei teadnud. Teisalt, oli selles lõikelillede kuhjamises, infantiilsetes armastuskirjades ning joonistustes ja kaisuloomade varbade külge aheldamises midagi häirivalt võltsi. Needsamad tröösti otsivad ja murest muserdatud tuhanded unustasid justkui võluvitsa vibutusest, omaenese süü selles õnnetus avariis, milles hukkus tulevase kuninga ema. Neil endil, kes tulid oma küünalde ja kaisukarudega Buckinghami juurde lasubki tegelikult süü. Nemad olidki need, kes toitsid pasa- ja kõmulehti ja neelasid kogu pahna, mida Diana kohta kildhaaval ja uduste paparazzofotodega lätsutada anti.  Seesama pööbel luges januselt kogu seda meediajura ning elas oma sekkumatul moel kaasa igale sõnale ja pildile. Et nende täitumatut “uudisnälga” toita, aeti raisakotkaste poolt Dianat taga ka Pariisi ööpimeduses. Lumpenile mõeldud sopalehe kõmufotode hinnaks sai ajaloo sümpaatsema troonipärija armastatud ema surm. Surm, milles oli süüdlasi rohkem, ent milles peamist rolli mängis just see suure südamega lihtsa kuningriigi alama ebaterve sõltuvus. Mitte kaisuloomade ja küünaldega ei pidanuks nad oma printsessi, kaamerate ees nutta lahistades leinama, vaid jättes ostmata sopalehed. Jättes kuivale ja suretades arrogantse huvipuudusega välja kõmulehed, kuid paraku tahab ta muud. Ta tahab omale uut kangelast, kellest ta irvitus näol uudiseid ja uduseid ujumispükstes pilte ootab. Ta ootab oma järgmise sangari surmagi, et siis jälle märgade silmadega, küünlajupp peos ja mängukaru kaasas, kuhugi üks massihaud kokku kuhjata ja lohutamatult leinata. Ma ei loe tulevase kuninga ega tema perekonna kohta kõmu-uudiseid. Ma ei soovi suplusepilte või poeskäigu fläšše. Ma austan inimest.

Spencerite mõisa pargis on tiik. Selle tiigi keskel on suurte puude ja lopsaka puude aluse taimestikuga väikene saar. Selle lapsepõlvekodu pargitiigi keskele, saare suurte puude alla, ilmakärast ja kõikide pilkude eest rahusse on see teekond lõppenud. See hallist kivist äärmiselt tagasihoidlik hauatähis on kõik. Kõik mida Diana tegelikult soovis. Üksnes pereliikmed on seal ühe korra viibinud ning kellegi teise jalg sinna kunagi ei astu.