ROAD

 

ROAD on mõnus sõna. Eri keeltes, igas oma tähendusega. Siin on tal samuti mitu tähendust. Road – nõnda, nagu inglise keeles tee. Liikumise, reisimise, sattumise, saabumise ja teeloleku tähenduses. Need on lood, mida jagada soovin, et nad oma erilisuses või tavalisuses, edasi saaksid elada. Road mu emakeeles, on toidud. Kuumadest külmade ning soolastest magedateni. Need lood on elamustest, mis saadud roogadest. Just elamusi, ei muud, tahan ma toidust ja toidutegijatest kirjutades jagada. See kõik on kimp minu lugusid. Lood inimestest, reisimisest ja toidust. Armastuse ja kirega.

ROAD END

Mul on tõeliselt kahju, et andeka tandemi Ojasoo – Semper ja nende loovtrupi haarav, andekas ja kirglik teatriprojekt NO, vaikselt ja susisedes, nagu kõik Savisaare vastu algatatud kohtuprotsessid, ära vajus.
Minule NO-teater väga meeldis ning oleksin tahtnud kogu selle projekti triumfina näha ükeskord ka NO1 lõppakordi.
Sellest ajendatuna, ütlen täna iseendale – “tubli”.
Kunagi, ajal kui arvati, et moodsatest blogijatest saavad võimsad sõnumineerijad, hakkasin lihtsalt ka.
Otsustasin tookord, et kirjutan sada lugu ning nimetasin alanud teekonna “ROAD”.
Need sada vestet on siin nüüd valendavatena laiali, nagu pimedas pliiti kütva linnamehe, tulehakatuseks toksitud peergudest laiali lennanud laastukesed. Muidugi nad põlevad, kui kokku pühkida ja koldesse visata. Ka tuuletõmbus võib need laiali pillutada ning pliidiesise puhtaks puhuda.
Nad elavad juba oma elu ja minu jaoks on nad nagu rongid, millele tühjade taskutega nukker silmapaar, reisile igatsedes järele vaatab. Igas vagunis midagi. Ainus mis ühendab, on aus ja varjamata emotsioon. Vihast hingepõhja kõige õrnema emailini. Minu enda mõtted.
Ma tänan sind, et oled leidnud aja ja tahtmise siit midagi otsida. Nagu tubli korilane, kes peale vihma kindlasti vaatama läheb, kas seeni on. Muidugi on mind rõõmustanud paljude lugude aukartust äratav lugejatehulk ning paljude aus tunnustus. Muidugi on mind põlastama panevalt häirinud mitmete lollpeade õhinapõhised ja meelevaldsed nopped ning nende kontekstiväline ajuvaba interpreteering. Mis sest enam.
Jätan pikendamata või õigemini uuendamata oma krediitkaardi andmed, millega katkeb minu kontolt arveldamine ja tõenäoliselt peatselt ka selle blogi eksistents.
Ma ei kopeeri ega salvesta oma blogipostitusi kuhugi säilitamiseks ega kauges tulevikuks tundmatutele hingedele lugemiseks.
Mu koduraamatukogu riiulid on raamatuid maast laeni täis ning mulle allesjäänud aastate jooksul, kui ma ka mitte midagi muud ei teeks, peale lugemise, ei jõuaks ma suuremat osa neist raamatutest ikkagi läbi lugeda. Kõik, kes neid kirjutanud, olgu elavad võik juba surnud, võivad mulle seda rahuliku südamega andestada, sest minagi andestan kõikidele, kes isegi ei tea, et ma armastan vahel kirjutada. See tunne lihtsalt meeldib mulle, kui liigun nagu mõtete eest kõrvale põigates, et mitte takerduda ja hakata imema seda pulgakommi, mille nimeks on pretensioon.
Tänu sellele sajale loole, mis siia kirja olen pannud, olen õppinud ühe uue ja väga huvitava oskuse. Oskuse, öelda mõtetele mida ma ei vaja ega taha mõelda – aitäh, võite rahulikult persse minna.
Algul kujutasin mõtteid, mis mind häirida tahtsid, inimestena kes ise, kelle teod või hoiakud mind häirisid. Iga vähegi nõme ja mittevajalik mõte, sai minult konkreetselt kellegi näo, hääle ja muu. Nõnda oli mul lõpuks saavutatud selline treenitus, et ma ei nimetanud neid enam isegi mu oma mõteteks, vaid neist saidki minu jaoks persoonid, keda ukselt käeviipega minema saatsin.
Mul polnud tarvis tunda ebakindlust, tõrjutust, mittevajalikkust, puudust ega muid tundeid, sest nende asemel ilmusid mulle nagu avatarid, konkreetsed inimesed. Õppisin keelama neid virtuoosse elegantsi ja aina paremini õnnestunud enesekindlusega, endale liginemast. Piisas vaid teatud nägude ilmuda tahtmisest, kui teadsin, et vist tuleb mingi sitt mõte kimbutama ja õppisin suutma naid juba käigult mitte märkama.
Nii omandasin ühe väga olulise taipamise.
Õppisin tegema vahet vihal ja vaenul.
Taipasin, et viha on positiivne ja edasiviiv tung, mis näeb lõpptulemusena hetkeolukorra paremaks muutmist.
Vaen aga vastupidi, kiuslikku soovi, mängiskledes ja sõbralikkust teeseldes viimaks valu, kannatusi ja häda luua.
Ma suudan täna kergusega ja kiiresti, tunda ära kas on tegu viha või vaenuga. Olen andestanud kogu viha, mida olen saanud tunda. Andestanud olen ka kogu vaenu, aga ma ei unusta seda vaenu, sest minus pole enam kohta, kust pääseks tagasi sinna madalale, et seal vaenulikega lahinguid lüüa.
Ma ei pea end kaitsma selle eest, mis jääb minust alatiseks madalamale, sest vaimu avatus on parem kui kitsarinnaline vagadus, nagu on öelnud N.D.Walsch.
Jagan sinuga nüüd seda, mis on mind selleni tänaseks viinud.
* Keegi teist ei usu täielikult enne, kui ta soovib oma vennale seda mida endalegi.
* See kes sööb, kui tema naabril ei ole süüa, ei usu Jumalasse.
* Jumal ei vaata sinu välimust ja ilusat riietust, vaid sinu südant ja sinu tegusid.
* Jumal ei halasta sellele, kes ei halasta teistele inimestele.
* Usklikud on oma armastuses, armulikkuses ja headuses teineteisele nagu inimkeha: kui mõni selle osa on haige, jagab kogu keha selle unetust ja palavikku.
* Oma usus on usklike seas ideaalsemad need, kes on parima moraaliga. Ja parimad nende hulgast on need, kes on parimad oma naiste vastu.
* Halastavaim (st.Jumal) halastab halastajatele. Halastage neile, kes maa peal, ja Jumal halastab ka teile.
* Ka oma vennale naeratamine on heategu.
* See kes usub Jumalasse ja viimsesse päeva (kohtupäeva) peab tegema head oma naabrile.
* Makske töölisele tema palk enne, kui tema higi kuivab.

Mind valdab vägi ja tahe luua ning ühtäkki olen ma jõudnud teadmisele, et seni olen ma seda ise piiranud ja takistanud.
Vandudes alla tähelepanu- ja tunnustusejanule.
Ei ole teist teed ja võimlust oma tõelise teeotsa äratundmiseks, kui lõpetada ringipiidlemine ning kihk teadmise järele, et seda teisedki märganud on.
Nõnda siis, niisamuti nagu kunagi seda sadat lugu riita laduma hakates, alustan ma täna teekonda, kus jätan oma järgmised sada lugu jagamata.
Kingin need vaid silmast silma, vajajale, kuulajale, vaatajale.
Olen sinu oma, seepärast hoia mind, nagu omaenese lugu, sest ma tahan seda sulle kord rääkida.
Ma ei kao kuhugi, kui otsida tahad ja ma leina sindki ise üles.

ROAD END
17.september 2019

ISA

“Kõik jääb”, ütlesid Sa silmadega ringi vaadates. “Kõik jääb”, mõtlesid Sa minekuks valmistudes. Sinu kätega oli see kõik loodud. Sinu kokku kantud ja riiulitele seatud. Pisemad asjad karpides ja kastides. Pisitillukesed purkides ja topsikutes. Mitte midagi ei raatsinud ega lubanud Sa ära visata, sest kõike võis Sul vaja minna ja nii nagu aeg näidanud oli – läks ka!
Kui Sa siis läksid, jäi kõik nii nagu ütlesid. Kõik tardunult omale kohale, justkui tajudes, et Sa ei tule enam. Selles “kõik jääb” tundes oli ühekorraga ülim nukrus. Alistumine ning suur lootus samaaegselt.
Lootus, mis on kõikidel, kes minemas. Lootus, et miski, mis on olemas ja mida on hoitud, on kellelegi niisama tähtis ja vajalik. Isade asjad – millega lapsed saavad kõike jätkata ja lootust täis, et kõik jääb. Kõik jääb nagu on ja miski ei kao ega muutu.
Kirjutan seda varahommikusel tunnil oma katusekambris ja kusagil tiirleb nagu papilio ümber lambi teadmine, et Pariisis põleb praegu Notre Dame. “Kõik jääb”, ütlesid Sa mitu korda, enne kui läksid. Jäid Sinu tööriistad ja kõikvõimalikud igast materjalist asjad, mida ära ei saanud visata.
Notre Dame põleb ära ja kõik jääb.
Jõuab see aeg, kui sinagi meheks saad, ütlen sulle isana.
Sõber, kellega hiljuti hüvasti jätsime, just nii teadis. Poisist saab mees, kui ta oma isa kirstu taga kõnnib. Kui mu isaks olnud hing oma kurnatud ja armetuks muutunud keha jättis ning läks, oli see nii nagu kõigil kord olema saab. Võngetest ja lainetest, mida tajud oma kehaks peetava ümber, käib elu pulsseerimine läbi sinu. Ta justkui peseb sind korralikult läbi. Kuuma ja külmaga vaheldumisi ning selliselt, kus su mugavustunne ja puhtus saabuvad alles täielikult alistudes. Vastu punnides, kinni hoida püüdes ja mõistusega kontrollides või manipuleerides, jutustad sa endale kinnisilmi fantaasiatest, millised küündivad täpselt niipaljuks, kui julgelt sa lahti lasta ja vabaks saades tunda võid.
Püüad sa liigutada sel hetkel oma sõrme või varvast, haarab hell hallus sinust uuesti ning petlik rahu, et oled olemas, tõestab pigem sinu puudumist tegelikult elavate hingede ilmas. Hetkedel, kui sinu mõistus arvab, et sa elad, oled sa hingena kehas kinni, elutu ja tühi. Alati, sest ühtepidi liikudes on kõik orgaaniliselt omal kohal ning katkematu. Ühtepidi liikumine on spiraalipidi liikumine, mida me enesele luisates, rahustava mantrana pobiseme. Kujutledes, et kusagil taevas on taaskohtumine.
Me ei kohtu tegelikult enam kunagi uuesti. Me läheme siit me hingele kõige sobivamal ja kehale ning vaimule kõige ebasobivamal momendil ja võibolla viisilgi.
Me ei pea ka meile kalliks olnud inimeste kehasid mulda sängitades või kremeerides, tundma valu ega kurbust, sest see mis meid seda tundma paneb on kõigest häbi, mida oleme hakanud nimetama leinaks.
Moel, kuidas me õpime haletsema nimetute ristide alla, pappkirstudes ja sitsikaltsu keeratuna maetud heidikuid, väljendame me tegelikult oma osavõtlikku pääsemislootust sellest, ette antud karikast. See karikas on meile igaühele täidetud ja ootamas ning kui ükskord sellest neelame, alles mõistame tegelikult Elu.
See hetk, kui metronoomina toksivast ja rahulikust pulsist saab üksik kirgas sähvatus, mis annab korraga uue valguse ei ole elavana kardetud äraminek.
See on hoopis kohalejõudmine ja täiesti uuele teele asumine ühekorraga.
Pole enam vertikaalset ega horisontaalset ja üksnes lähem ning kaugem, tunduvad ainsana kategooriad mis kuidagigi moodi seletatavalt eksisteerivad.
Meie silmade mälu kestab lihtsalt kõige kauem. Silmal ainsa organina ei ole fantoomvalu selle otseses tähenduses. Inimene, sellisena nagu ta loodud on, valutab keha eksistentsi lõpuni, kõiki oma kaotatud jäsemeid. Proteesidest saavad olenevalt nende täiuslikkusest me ellu tagasi toojad, sest primitiivsetena me usume, et me elame kui saame liigutada.
Me silmad mäletavad aga kuni mikrodetailideni seda, mis on viimane ning kõige esimest, täiesti uut pilti samuti.
Amputeeritud jäseme kohale jääb ainult kujutletav valu, kuna vaimkeha ei vaja füüsilisi mälestusi.
Silm suudab aga mäletada nii nägijaks saamist kui pimedaks jäämist ja seepärast on ta südame kõrval ainus, mis Elu karikaga seotud.
Mittemiski ei keela meil hakata iga silmapilk uuesti elama, ehk teisisõnu loobuda kannatamisest. Me vaim püüab sellega tegeleda ning sageli on nad me hingega nagu äsja abiellunud, kes kõige uue ees ühtäkki ja korraga, loodavad kogu inimkonna seni tehtud vigu vältida ja kokkuleppeid sõlmida.
Kui ma maalin, tunnen ma kuidas need kolm nagu armastavad vennad, üksteist austades ja ikka iseendaks jäädes, toimetavad. Mu vaim naudib ülikeerulisi võrrandeid, mida lahendada ning maalikunstis nagu matemaatikaski, kas on imelihtne ja loogiline lahendus, või jääb ülesanne lahendamata.
Hing samal ajal, rändab läbi kogu loomisprotsessi ning paikade, mis tekivad pelgast pinrtslitõmbest või värvilaigust lõuendil ja sellega ilmuvast kohast kusagil Universumis, kus ei vaim ega keha veel iial käinud pole.
Kõik kohad nimelt, kus hing käib, on päriselt olemas. Need on loomisel ja meie õnn on see loomine ilusa punktiga kus tahes ja kuidas vaid, lõpetada.
Neid kohti leida ei takista teda mitte miski, peale me vaimu, kes vaidleb kehale toetudes ning raiub, et pole seal käinud, seega ei saa seal olnud olla.
Keha on tööriist.
Tööriist, mida peaksime hoidma nagu hoolas pillimees oma instrumenti, sest see talle “leiva lauale” toob. Leiva all, seal laual, peame me muidugi tegelikult silmas hoopis kõike seda, mis me keha ja vaimu koosolemise mõnusaks teeb. Me kuulame oma vaimu ja keha ära ning kui leiame, et diivan millel istume on pehme, ütleme – mu hing on rahul. Me kannatame kiriku kõva puupinki oma kannikate all ning ütleme, et vaim saab püsti tõustes Jumalaga paremini kontakti ja hing on jälle rahul, et saime vahepeal liigutada. Lõputu leppimine ja rahulolu isegi sellega, et me arvame oskavat mõista, kirjeldada ja managerida oma kannatusi. Hing ei ole iial rahul ega katki, nukker ega joovastuses. Hing ON.
Just praegu, seda Notre Dame’i põlemise päeval alustatud ja pooleli jäänud kirja iseendale kirjutades, käis ukse taga kuller, kes tõi tähitud kirja, kus öeldakse, et:
Aastatel 2019 ja 2020 toimub üle-eestiline aadressiandmete korrastamine, et registrites oleksid tõesed ja ajakohased andmed, mis vastaksid kehtivatele õigusaktidele.
5ndast oktoobrist, hakkab kehtima uus aadress.
Oleksin nagu uude kohta kolinud.
Kohale jõudnud ja siis rõõmustades endale öelnud – kõik jääb. Kõik jääb.
Olen väga õnnelik, sest uus aadress on palju ilusam kui senine kõige ilusam aadress, mida teadsin. Keha jaoks ei muutunud midagi, vaimule sai õnnelikukstegev uudis kosutuseks ja hing ütleb muiates, jeerum küll millega sa tegeled. Reedel 13ndal septembril enne väga suuri ja tähtsaid muutusi mu elus.

DOSEERIMINE

Oleks see minu teha, tasakaalustaksin televisiooni selliseks, et laialivalguv ja samas väga pretensioonikas soust nimega “kogu pere saade” ei domineeriks. Ma ei pea silmas seda, et tasakaaluks Reet Linna suurepärasele ja professionaalsele “Prillitoosi” saatele, astuks kõrvale haarav ja nabast kõrgemal asuvaid organeid puudutav noortesaade “Üledoos”.
Pigem seda, et oleks see “miski” mida nagu lemmikloomale kibedat ussirohtu andes, vorsti sisse peitu pannakse ja pahaaimamatult “sisse söödetakse”.
Selle mõtteni viis mind täna hommikul muusika, mida kuulasin. Kuulan muusikat, on eesti keeles korrektne, mitte kuulan raadiot.
Raadiot kuulasin viimati niikaua aega tagasi, kui pikalt kestab emaelevandi tiinus. Ühesõnaga, “tagasi lammaste juurde”.
Kuulasin oma üht lemmikut kahest suurimast, Ennio Morricone’t.
Nii Morricone, kui ülejäänud keda piiritult armastan, on loonud taevalikku filmimuusikat. Igasugu filmidele, mida vaatavad igasugused inimesed.
See ongi see kibe usirohi, mida lemmikule vorsti sisse peidetuna sisse söödetakse. Kui Quentin Tarantino kõrvale jätta, sest tema oma piiritu isikupära ja loojanatuuriga, kuulub täiesti teise serva, paneb kinosõber väga harva või üldse mitte tähelegi, et tema meeled veetakse kelguna sabas või lükatakse käruna ees just helidega.
Olete te vaadanud filme nii, et seal on kuulmispuudega inimeste subtiitrid? Olete siis kindlasti märganud, et seal on sulgudes kirjas helikirjeldus.
Mis kasu on sellest inimesel, kes on sündinud ilma kuulmiseta?
Mida ütleb talle ühe või teise hääle nimetamine, kui ta ei ole kuulnud seda heli iial varem oma elus, nagu koputust uksele või tänavalt kostvat sireeni?
Nii olete kindlasti mitmel korral kohtunud ka selle näitega hoolivusest, et kodulehe tegija on kusagile aknanurka mananud kirbusita suuruse fondiga “võimaluse”, kasutada vaegnägijatele loodud suuremat teksti.
Nii nagu koer ei tea midagi viineripoolikusse peidetud ussirohust, ei näe kehvasti nägija ju oletatavasti ka seda lukuauku, kust suuremad tähed tulevad. Niisamuti mõtleb kurdina sündinu endamisi, mida kuradit, kui loeb filmi vaadates subtiitritesse kirjutatud sulgudest, et filmis on koht kus (kostab veesolin).
Aina sagedamini tundub viimastel aegadel, et on käimas üks suuremat sorti ümberdoseerimine. Piltlikult öeldes puudutab see peaaegu kõike meie ümber.
Kes ei oleks märganud, millise moevoolude virrvarri on läbi teinud kasvõi me igapäevane leib. Paremini kui köögikunstnik Imre Kose, ei saagi seda kirjeldada. Kord nimelt imestas ta väga tabavalt, et kui minimaalseks saab minna leiva koostises traditsiooniline tainas, et see veel kogu seda seemnete, terade ja muu issanda ilmavigurite purdu, pätsikujuliselt koos suudks hoida. Oleme õppinud nimetama leivaks peaaegu kõike, mida millestki teistmoodi ja ebatraditsiooniliselt teha saab. Peaasi, et oleks muust erinev, tekitaks imestust ning kehutaks mekkima või lausa tarbima.
Nii on ka kõige muuga ja miski minus tahab olla seda meelt, et see tuleneb just doserimisest, mis on kujunenud justkui ellujäämisvahendiks.
Ma ei soovi kedagi veenda selles, et mul on õigus. Mul on lihtsalt õigus niimoodi arvata, mõelda ja tunda.
Niimoodi see doseerimine käibki ja seal pole mitte midagi keerulist. Mäletan väga hästi, kui raske töö ja harjutamisega tuli lõpuks julgus esitada küsimus ilma sissejuhatava selgituseta, et ma tahaksin küsida. Niisamuti nagu midagi soovides, öelda otse ja kohe palun, mitte “ma tahaksin paluda”.
Praegu, just neil päevil on käes rikkuse ja vara kogumise aeg. Pean silmas sissetegemist ja säilitamist. Keldritesse ja sahvritesse vekitud varude vaaritamist ning seda õndsaks tegevat tunnet, mida see tekitab.
Doseerimie aeg, kui kirglikult jagatakse või kiivalt varjatakse retsepte, mis ühe või teise hoidise taevalikuks teeb.
See pole üksnes moosiretsepti või käsitööõlle nišš. See puudutab kogu loodavat. Kogu loomingit. Olgu see me endi või kellegi teise oma. Olgu see meile nähtav, tuntav, tajutav või neelame nagu koer ussirohu, seda tähelegi panemata. Meile serveeritakse või õigemini doseeritakse tõenäoliselt kolm neljandikku kõigest millega elu jooksul kokku puutume, täpselt nii – märkamatult.
Kugistades alla ning jättes tegemata isegi nägu, et saime aru, mis parasjagu juhtus. Veelgi enam – tundes end targemana kõigist, keda oletame end tüssata tahtvat. See teeb meid kõiki eranditult, erilisteks ja kordumatuteks. Iseteadlikeks ja enesekindlateks. Mõtlemata kordki, et mis keelab meid uskumast, et me ei ole eri hinged.
Hinged, kellest osa on läinud, osa tegutsevad ning osa on kusagil ootel. Hinged, kellest mõni on kutsutud tegema hea- ja teised pahategusid. Hinged, kellest osadel on privileeg sündida “kuldlusikas suus” ning valitseda veel aastasadu peale maise teekonna lõppu ja teised, kelle osaks on habras kogemus käia me hulgast läbi ja lahkuda isegi enne, kui nabanöör mis ühendab emaga, läbi lõigatud saab.
Mis segab Sinul mu armas, uskumast, et me ei ole erinevad hinged vaid üks? Mis minus või kelleski teises, on Sinu arvates see, mis veenab, et Sa pead end täiesti erinevaks? Mis on see, mis ei luba Sul nõustuda tõsiasjaga, et võime olla vabalt kõik mis eksisteerib ja üks – ELU.
Loomise protsessis on meie osaks praegusel ajahetkel olla see nähtamatu pisku universumis, mis omakorda on vaid molekul Jumala kehas. Skeptikudki on Ta doseerinud ning kuradikummardajad. Neegri- ja pedenaljad on ka Tema loodud, niisamuti nagu valikud neid rääkida või rääkimata jätta. Ta on loonud huumori!
Tead miks? Sest nõnda nagu inimese elus muutub tema muusikamaitse ning tulevad aina uued ja uued lemmiklood, mis olgu öeldud on taaskord tulenev doseerimisest. Tema lemmikmuusika on alati sama – see on inimese naer. Sest see on ainus, mis tuleb südamest, või mitte. Naeru ei saa doseerida, ta tuleb, ta on ja ta läheb. Nagu elusolend. Seepärast ongi naer Jumalik. Mõni saab seda priiskavalt, teisele ei ei saa osaks piiskagi. Vaid see teebki meist igaühest erilise ning väljavalitud pole need, kes heaoluga silma paistavad, vaid need, kes südamest naerda saavad! Iseenda üle südamest naerda on suurim tänu ELU eest, mis pole mingi oskus. Enda üle südamest naerda, nii, et pisarad silmis, on suurim tänu elu eest üldse ehk tegelik vabadus. Võta see vabadus ja doseeri kõikidele, sest Sina oledki kõik ja kõik ülejäänud on Sina.
Armastan

CARPE DIEM

See oli aastal 1989. Oli palav suvi. Minu hing oli ribadeks rebitud ja haige, sest esimene suurem armastus oli ahastamapanevalt otsa saanud. Arvan, et see oli peatükk mu elus, kui olin väga haavatav ja ülikergelt “lenduv”. Tavaliselt öeldakse selle meeleseisundi kohta “lühikese süütenööriga” kuid mul ei olnud sedagi. Oli kohe tong ja selle taga püssirohi. Raputusest piisas pauguks.
Kõigi tunnete ja emotsioonidega oli siis nii. Ka headega. Armusin silmapilguga ja olin hetkega valmis mistahes saatuse pakutud sündmuseks.
Seda ma oodata ei osanud.
Niisiis oli aasta 1989 ning mina ERKI esmakursuslane suvisel maalipraktikal Lõuna-Eestis. Meid, noori tarbekunstierialade tudengeid oli paarikümne ringis. Elasime Helme Kutsekooli ühiselamus ning sealkandis ja ümbruses me oma maalikastidega, õlad kandamist längus, ringi kolasime ja motiive otsisime. Selles Helme Kutsekoolis oli pool sajandit varem õppinud minu isa. Tahtmata teha kellelegi ülekohut, tundus mulle aga kõhkluseta, et nii ühiselamu, koolimaja kui eriti söökla, on sealtsamast ajaväravast läbiastumine.
Koduaedades punetasid maasikad, sõstrad ja arooniad. Pehmest mullaüsast kõrgusid lopsakad porgandipealsed ning keppidele keerduvad suhkruherned. Mu lemmiklõhn lapsepõlvest on olnud varakevadel kartulikuhjade põhu põletamise lõhn. Teine niisama mõnus lõhn on esimese värske kartuli pesakonnal, kui see soojast suvemullast varsipidi välja tõmmata ning mullast puhtaks koputada. Võid ette kujutada, kui raske oli selles aastaajas olla kaugel teises Eesti otsas ning üksnes unistada heast ja värskest koduaia gurmeest. Meid võõrustava kutsekooli poolenisti suvepuhkusel viibiva sööklapersonali pingutused seda igatahes ei korvanud. Otse öeldes ja kinnitades, et ma ei pirtsuta ega peenutse toiduga mitte kunagi, oli see toit tõesti väga kehv. Kui hommikuks on kuivatatud ploomidega, pruun, klimpidega kissell. Kaks viilu vana vormileiba. Kild fooliumisse pakitud saksa margariini ja viil nitritiga roosaks värvitud sojavorsti, jääb kõht juba hommikul tühjaks. Lootes lõunasöögiks midagigi apetiitsemat, oli aga pettumus taas suur. Rotisabadena valkjate idudega, keldrikakandi kujulistest vanadest kahtulitohludest, veega venivaks keedetud kleepuv puder ja toasoe hapukooresoust ning magustoiduks seesama kroonukissell… Muidugimõista otsustasid mitmed, et pole mõtetki nende söögiaegdega arvestada ning lasime end toidult maha kirjutada. Leidsime, et inimlikum on lasta see sööklatädide seltskond lihtsalt oma kodudes suvepuhkust veeta, kui vastu tahtmist ja vanadest jääkidest, mingit rokka kokku vaaritada.
Läksime hea kamraadiga kõndima, plaaniga paluda mõnd pererahvast, müüa meile natuke värskeid kartuleid, porgandeid, herneid ja muud. Arusaadavalt poleks olnud mingi kunst neid öösel lihtsalt pätsama minna, aga kasvanud ise peres, kus aeda haritakse, tundus selline marödöörlus jäle. Nii me marssisime, Helmest Tõrva ning otsisime häid inimesi. Ühes aias oligi perenaine parasjagu peenarde vahel. Kirju pearätt kuklal lipsu seotud, moonimustriga nööpidega kittel seljas ja kalossid jalas. Seisis ämber värskete kartulitega ühes ja mullakonks ning suur punt maast tõmmatud värskeid purgandeid teises. Meie viisakalt rõõmsale terele, tuli vastu mingi vaevukuuldav pomin, aga seegi ei heidutanud meid, vaid küsisime lootusrikka entusiasmiga, kas võiksime osta kuus kartulit ja mõned porgandid, et omale süüa teha. Imestusest tühjade silmadega, nagu ahne töllner, alahuul rippus, suutis ta peale väikest enesekogumist, vastata: “mul ei ole midagi”
Läksime lihtsalt edasi ja mu lätlasest sõber küsis – kas eestlased ongi sellised…?
Meenus mulle see ammune lugu, sest viimastel nädalatel olen ma tahes tahtmata olnud sunnitud silmama mitmete kaaskodanike arvamusavaldusi sotsiaalmeedias. Ma pean silmas neid, mis kirjutatud või karjatatud minu või mu saate toimetaja hallataval saate FB lehel. Mõnda aega juba, ei vihasta mind miski, mis vanasti raevu ajas või närvi mustaks tegi. Muigega, nagu meest, kes üritab teist jalaga efektselt lüüa ent kukub ise perseli, vaatan ma pigem mujale.
Kust see tuleb ja miks inimesed seda teevad, aiman ma küll, ent ei näe põhjust suhestuda. Need iseend rahvuslastena sotsiaalmeedias identifitseerida püüdjad, kes ennast nagu ketikoerad ise vihale ajavad, et igavust peletada, põlvnevad selgelt sest samast sugupuust, kust see ihne Tõrva eit.
“Rahvuslased”, kelle väljundiks on maasse taotud ERAMAA sildid, ent kes jäävad nagu öösorrid otsa vaatama, kui küsida – kus su maa algab ja lõpeb?
Kui sügavale maapõuevaradele su peremeheõigus ulatub? Kui kõrgel taevas, kehtib sinu maaomaniku õigus? Ma küsin – kui paks või õhuke on sinu maa, mida sa sildistades enda omaks pead?
Kuigi su kondidki ükskord mujale mulda sängitatakse, mitte su oma maale, sest tulevad järgmised, nagu sina oled tulnud kellegi järel.
Ma ei keeruta. Ütlen otse – su isamaaline veendumus muutus kaheldavaks ja käitumine häirivaks, kui sa rahvuslipp käes, teist inimest jalaga lõid. Niisamuti, nagu su vastane kes laseb käest võimaluse, kaaperdada Vabariigi aastapäeva kaunis tõrvikurongkäik, lihtsalt naeruvääristavad end, õigemini oma “ideed”.
Kui ma teen televisioonis produtsendina saadet, mida ma ise ka juhin, siis otsustan mina, keda ma saatesse kutsun. Mida ma oma saatekülalisega räägin ning kuidas parasjagu arutuse all olevaid päevateemasid käsitlen või käsitlemata jätan. Punkt!
Kui sa jalgpalli vaadates niisamuti oma tukslevaid tunge talitseda ei suuda, siis oskad ehk selle näite pealt endale selgitada – mis sind tegelikult häirib? See, et sa ise ei raatsinud omale paremasse sektorisse piletid osta? See, et su tagumik väsib kõval pingil ära? See, et mängus midagi ei toimu või suisa see, et sa mõttejõul selle kulgu kuidagi muuta ei suuda? See, et vastane võib olla tugevam, niikuinii.
Ma näen sind tänagi siin ja seal. Ikka ja jälle ilmud sa nagu viirastus, rätt pähe ja põll ette seotud. Suurte moonidega kulunud kittel seljas ja kalossid jalas. Käed mullased ja kartuliämber rippu peos ning ütled et sul ei ole midagi anda, kuigi oled sellele aia ümber löönud ja igaks juhuks kurja koera võtnud.
Sa otsid nagu uss õuna sees, teed südamesse, aga ei märka, et sinust jääb maha peenike pruun triip. Ma ei soovi seda õuna, mida õunauss kiidab ja ma ei söö seda seent, mida seeneuss peab paradiisiviljaks. Täpselt niisama tõrges olen ma kogu selle liberaalse ila suhtes, millega teine valik on väljastpoolt vahatatud.
Seepärast teen ma oma asja ning ütlen, et tee sa enda oma. Carpe Diem

AUGUSTI VABARIIK

Täna, 20.augustil 2019 elan ma oma majas. Mul ei ole pangalaenu. Seetõttu olen ma vaba mees ning saan südamerahuga otsustada, mis on minule sobiv või mittesobiv. Muidugimõista vajan ma elamiseks sissetulekut, ent mul ei ole hommikul ärgates ahastust, minna tööle ega õhtul tuska tulla koju. Ma olen õnnelik küpses eas mees. Mine tea, võibolla olen ma kümne aasta pärast hoopis teises majas. Võibolla hoopis teises riigis. Igal juhul teises kohas võrreldes tänasega. Nõndasamuti, nagu ma veerandsada aastat tagasi olin hoopis teises kohas. Teadmata, kus ma võiksin olla täna, viiekümneaastasena. Kus võiks olla selleks hetkeks Eesti ja kogu maailm tervikuna. Kus või õigemini kes, võiksid olla minu sõbrad ning kes vaenlased. Täpselt nii – sest ühes olin ma kindel juba kutsikana. Nii sitta meest ei saa minust kunagi, et mul iial vaenlasi pole.
Mulle on väga meeldinud üks Rooma imperaatori mõte, mis kõlab nii: Kui kohtad täielikku üksmeelt, otsi reeturit või despooti. Seepärast saan ma sügava tänulikkusega iga päev kogeda, kui vabstav on arvestada lihtsa asjaoluga, et inimste arvamused, hoiakud või suhtumised, ei saa olla identsed või ülejäänutega ühised. Mu lemmikautor Neale Donald Walsch ütleb:
Tagasilanguse pidamine edasiliikumiseks on primitiivse ühiskonna tunnus.
Mäletan, mille eest mu vanemaid kooli on kutsutud. Mul on meeles, vestlused direktori kabinetis ning näpuvibutused, mis teemadel kõnelemist järgmine kord ei tule, vaid järgneb kohe koolist väljaviskamine. Nii näiteks seletas ajalooõpetaja põhikooli ajalootunnis, mis on imperialism, järgmiselt: Imperialism on see, kui kõrgemalt arenenud riik, madalama arengutasemega riigi anastab. Sõnasõnalt nii ta ütles. Kuna ma mäletasin väga hästi vanavanemate jutupudemetest, et Eesti Vabariigi okupeerinud kommunistid olid ehtsad metsalised, küsisin ma õpetajalt – aga kuidas nimetatakse seda, kui arengumaa lihtsalt massiga kõrgemalt arenenud ühiskonnast üle sõidab? Ma tahtsin lihtsalt teada, kas selle kohta on Nõukogude ajalooõpetajatel metoodiline punkt olemas. Vist polnud, sest edasi küsitleti mind direktori kabinetis. Ei, ma ei olnud mingi vabadusvõitleja. Ma ei olnud ka komsomol. Mul oli kogu sellest pasast ükskõik. Mind köitis täiskasvanuks saamise hüvede pakett ning selle boonused. Mulle meeldis see, mis toimus Venemaa rokiklubides ja see et paljud inimesed suitsetasid tänaval juba importsigarette, mis põledes sitahaisu ei levitanud.
Mis putši puudutab, siis tagantjärgi aus olles, oli suurim hirm see, et monstrum nimega Nõukogude Liit piiratakse veel kõrgema okastraataiaga ning pruunides krimplenkuubedes koledad mehed laiavad veel ülbemalt edasi kui seni.
Nõukogude Eesti Ülemnõukogus Toompeal, istus igasugu rahvast. Punaarmee ohvitseridest ning umkeelsetest kommunistidest, läänemeelsete vabaduse- ja isiklike hüvede ihkajateni. Põhimõtteliselt ei ole ju mitte midagi muutunud. Kui ma ise, kahetuhande kolmandal aastal riigikokku valituks sain, kinkisid sõbrad mulle ajalooüriku. Teise Riigikogu koosseisu raamatu. Midagi ei ole muutunud. On tänaseni tuntud ja teada riigimehi nii ühest kui teisest maailmavaate otsast aga ka terve trobikond selliseid lõustu, kus tühjades akendes küll tuluke hõõgub, aga tegelikult kedagi kodus ei ole. Seega on Toompeal läbi aegade olnud üks osa neid, kes sinna justkui isegi uksest sisse ei peaks pääsema. Nii ühtede kui teiste meelest.
Mäletan, et mingite valimiste ajal, olin parasjagu ära Saksamaal. Kuuldes võõrsil, et Keskerakond on taas laia rehaga kogu saagi kokku riisunud, podisesin midagi omaette. Mille peale küsis mu sakslasest sõber, mis lahti? Seletasin siis, et mind inimesena haavab ja on solvav, et mingi partei, ükskõik missugune neist, suudab nii piinlikult lolli pläusti suust välja ajades, nii suure hulga idioote ära moosida. Mu sõbra vastus üllatas mind. Ta ütles, et IGA rahva seas on alati kolmandik lollpäid. Ole õnnelik, et maailmas on proportsionaalselt kordades vähem eestlastest idioote kui näiteks sakslasi, venelasi, ameeriklsi või hiinlasi. Tal on omamoodi õigus, sest tegelikult ei ole ju võimalik iial saavutada seda, et kaks ülejäänud kolmandikku, ühiselt ja üksmeelselt kolmanda parketikõlbmatuses kokku lepivad.
Vaadates tänast Eesti ühiskonda, ei ole lootus üldse kadunud. Kõik ei saagi kõikidele meeldida, armsad ja kallid olla. Eestlane on juba oma loomult ainult surnute suur sõber. Ainult surnust rääkides suudab estlane hea näida, sest kusagil on mingi sisemine aimdus, et ükskord tuleb taaskohtumine niikuinii. Mina sellesse taaskohtumisse ei usu, nagu ei usu ka surma mis kõik lõpetab. Eesti ei kao niisamuti. Eesti jääb igavesti ja alati ning teda ei pea enda omaks pidades kaitsma. Kaitsma peab ainult iseennast! Kaitsma peab oma enese südametunnistust ja au. Selle eest kedagi taga kiusata või tampida, tõrjuda või tõugata, suudab üksnes palgaline pugeja. Puudel, kellest parema palga eest saab eelmisele peremehele esimesena noa selga virutaja.
Seepärast, palun ma siiralt ja südamest. Ärge tulge mind kaitsma tagurlaste ega eesrindlaste eest. Ärge sundige mind valima kahe värvi vahel. Ärge jagage maast leitud arvamusi oma kuulekuse tõestuseks nii, et sellega teisiti arvajaid ärritada õnnestuks. Mina ei pea Sind idioodiks. Ma saan aru, miks sa midagi teed. Ma mõistan sind. Ma ei oota sinult mitte midagi. Ole.

Pole midagi, mis mul peab olema. Pole midagi, mida ma pean olema. Välja arvatud see, mis ma just praegu olen.
See ei tähenda, et “omamine” ning “tegemine” oleksid me elust kõrvaldatud. See, mida sa ise koged omamise või tegemisena, lähtub sinu olemusest – mitte ei vii sind selleni.
Kui lähtud õnnest, teed teatavaid asju sellepärast, et oled õnnelik. Vastupidi vanale paradigmale, mille kohaselt tegid asju sellepärast, et lootsid, et see teeb sind õnnelikuks.
Viis päralejõudmieks on seal olla. Ole lihtsalt seal, kuhu otsustad jõuda. Nii lihtne see ongi. Sa ei pea midagi tegema. Tahad olla õnnelik? Ole! Tahad olla tark? Ole! Tahad olla armastus? Ole! See on see, kes sa oled igal juhul – Jumala armastatu.

Mulle väga meeldib see lemmikautori katkend raamatust “Jutuajamised Jumalaga”.

Kingin selle tänase tähtpäeva puhul igale hingele. Olge kõik hoitud ja kaitske iseennast, nii on Eestiga kõik kõige paremas korras. See riik ei ole püksiperse, mida igaüks arvab õige olevat omal moel paigata, lõigates enne ilusa augu.
Lase Eestil olla.

OFFICIAL

Ma olen seda küsinud nii paljude inimeste käest, et saan seda viimaks veidi analüüsinuna väga põgusalt mõtiskleda. Nimelt küsimust sellest, milline on kellegi meelest parim ajajärk, periood või valitsemisaeg Eestis.
Parim, olgu siis selgelt ja konkreetselt mõelduna eestlastele, siinse põlisrahvana?
Minu isal, oli viis venda-õde. Neljakümnendate keeruliste aegade lapsed. Kodukandi kirikuraamatus, on kirjas üksnes üks. Kõige vanem õde, kes sündis aasta enne punaste okupatsiooni. Kolmekümne üheksandal kirjutati vast ilmaletulnu veel kirikuraamatusse. Neljakümnendast alates enam mitte. Sünnid surmad said kirja külanõukogus ja kirikuraamatud jäid ootama.
Kui sündis minu ema, käis tema poolesaja versta taga elanud vanaema titte vaatamas. Tagasiteel koju, jäi ta Sonda vaksali juures Tallinn-Narva rongi alla ja hukkus silmapilkselt. Sain tema hauakoha teada alles kuuskümmend aastat hiljem. Kirikuraamatutest ei leidnud inimest, kes suri, samuti peale neljakümnendat. Sõda sinna otsa.
Võiks oma armsatest, enne meid elanud ja olnutest palju lugusid jutustada. Meist igaühel on neid palju. Kui tihkame neid teistega jagada, saame öelda, et peame neid lugusid jutustamisväärseteks.
Peame neist lugudest.
Meil on lugupidamine.
See ei ole üldse minu mõte.
Olen sel lugupiamise teemal kuulnud ükskord raadios mõtisklemas Marju Lauristini ja mulle tema seesinane suhtumine meeldis. Ei ole nimelt oluline ega ka mitte aus, kui kasutame kirjavahetuses ja mujal, liiga kergekäeliselt sõna “lugupidamisega”.
Tõepoolest, mis lugu mul ikka pidada on, kui otsin õiglust tšinovniku ülejala soorituse rehabiliteerimiseks ning kirjutan talle pika kirja ebaõiglase asjaajamise kulust.
Tema lihtsalt arvab, et asjad käivad nii ja tal jääb igas asendis õigust ülegi. Mis ma siis tõesti ütlen talle oma kirja lõpus – lugupidamisega, Hannes? Ei!
Kord sain inkassofirmalt teatise, et pean tasumata parkimistrahvi nõude neile maksma. Mõistagi koos inkassoteenuse kulude katmisega.
Vaidlesin loomulikult vastu, sest asfaldist viirastusena välja kasvanud parkimisametnik, kelle käest oleks soovinud küsida, mis tsoonis ma olen, oli nii peidus, et teda poleks IP kaameraga ka leida suutnud.
Ühesõnaga ilmus see nii, nagu nad oma “Sigatüüka salakoolis” kursustel selgeks õpivad, eiteakust. Nägi, et olin parkinud kesklinna tsoonis südalinna tariifiga ja tegi trahvi ning haihtus.
Loll mina, arvasin, et kui igaks juhuks ja segaduse vältimiseks toekama tariifiga tsooni määran, peaks olema asi rohkem kui korras. Sittagi! Tsoon on vale, maksa ikka trahvi. Nii ma siis kirjutasingi maksekorralduse selgitusse “minge v…u s….pead”.
Muuseas, kojamehe vahelt seda “seakõrva” leides, vihastasin nii sügavalt, et unustasin selle südalinna parkimise üldse maha võtta ning see tiksus kuni telefoni meeldetuletuseni terve ööpäeva otsa. Saaga saldo niisiis, oli südalinna tsoonis pooletunnise parkimise eest tegelikult kulunud paarkümmend eurot. Karistusametniku määratud trahvisumma, mõnikümmend eurot ning sinna otsa inkasso küsitud patakas.
Sõbrad, kellele neist, selle rüüstava jäleahnuse asjaosalistest, peaksin ma kirjutama järelpärimise- või selgituskirja lõppu – lugupidamisega?
Ahjaa, inkasso tuli parkimiskorraldajale appi, sest see võttis “vittusatmise” peale solvuda ning kiunatas, et maksekorralduse “selgitus” on vale. Sigtuna sarvilise kiivriga pankurid, said siit veel oma osa edasi-tagasi elektrooniliselt liikunud raha teenustasudena. Miskipärast läksid need mõlemad minu kontolt maha.
See on lugu minu ajast.
Kümnendist, kui Eesti oli olnud mõnda aega vaba ja käibeletulnud uus raha tegi söösthüpetega rikastest veel rikkamad ja vaestest veel vaesemad.
Nagu daamide seltskonnas kärtsuga lastud peer, kõlab mu kõrvadele senimaani mõnede eluperemeeste mulin sellest, kuidas iseseisvuse saabudes, olime kõik võrdsel stardijoonel.
Mul oli krooni tulles mobiiltelefon, sest töötasin ülikooliõpingute kõrvalt, noore vabariigi majandusministeeriumis. Kui saaks tolleaegsed kõned eristada, siis ikka ei suudaks leida seda, kus oleks pakutud mõnd autobaasi, sadamat, kolhoosi või vabrikut “äravedamise hinnaga” omale võtta.
Seega ma ei ole olnud teiega samal stardijoonel, komsomolid, kes te Volgadest Volvodesse ümber istusite ning nahkpintsakud Ivo Nikkolo ülikonna vastu vahetasite. Teilegi, vaatamata, et teil on Eesti riigis jätkuvalt teistest rohkem raha, ei paindu mu käsi kirjutama “lugupidamisega” sest mul ei ole teiega ühtegi lugu, millest ma peaksin. Olgu, mõned tänaseni ülihead lood sellest ajast tõesti on. Rock Hotelli, Ruja, Apelsini ja Fixi levisalvest, aga need pole need.
Kuidas kirjeldada tänaseid tundeid? Ons tulnud uusi asjalisi, kellega oleks paslik öelda lugupidamisega? Äkki ootavad seda kõik need, kelle sotsiaalmeedia kanalite proofiilide juures on põlvist nõksu ootav laiend “official”. Torruveetud huultega täiesti tundmatud ja mittemidagiütlevad inimesed, kellest ma ei tea ühtegi lugu. Aga tuleb välja, et nad peavad möödapääsmatuks lihtsurelike lihasmälus figureerimist. Seda “metsikult hõivatud” superstaaride elu. Ma ei pildista niisama oma labajalgu ega riputa seda ilmarahva vaadata, vaid see on see tüütu, kuid pealesunnitud vastutulelikkus, teha pööblile rõõmu. Jalutada oma klaaspalee laiast trepist alla matside sekka ja vabandada oma selline nõrkusehetk kerge viitega manageri pealekäimisele. See on ajastu nägu. Kümnendi snobism, kui soovite, mis niikuinii peatselt järgmisele narrusele koha loovutab. Praegu on lihtsalt see aeg ja see on imeline.
Tsiteerin oma lemmikautorit:
Aeg on tegelikult vaatepunkt mida peame enesestmõistetavaks ja kasutame seda vahendina, mille abil saame paremini tundma õppida ja uurida kogemusi, käsitlemata neid eraldatuna omaette osadeks. Elu on üksikjuhtum, sündmus kosmoses, mis leiab aset just praegu! Kõik see juhtub igal pool. Pole muud aega kui praegu, pole muud kohta kui siin. Siin ja praegu on Kõik, mis ON (N.D.Walsch)
Tunnistan, et mind lõbustab teadmine mõnede inimeste “põhimõttekindlusest” keelduda esinemisest Tallinna Televisioonis. Justnimelt lõbustab, sest ses põhimõttekindluses on seesama imestama panev trots, mida kunagi hämmeldunult kogesin oma armastatud vanaema puhul. Tema keeldus ka minemast kuhu tahes, välja arvatud möödapääsmatus olukorras, kui pidi minema Tallinna või Tartusse arsti juurde. Ühtegi muud põhjust, kodust kaugemale minekuks, tal ei olnud ega tulnud kuni elupäevade lõpuni. Ükski paik maailmas, ei jäänud sellest vaesemaks, et seal ei käinud minu kallis vanaema. Arvan aga, et vanamea jäi küll, sest ei näinud paljusid imelisi paiku, milliseid me maakera tulvil on. Minemised ja tulemised niisiis, on selgesti ajastuomased ning on trööstiv, et inimeste põhimõttekindlus kestab. Mul on ka üks kiiks, seda põhimõtteks nimetada, oleks nõme. Ma nimelt ei ole mitte iialgi maitsnud suhkruvatti ega Aleksandri kooki. Kusagilt endalegi teadmata põhjusest või kohast, avastasin, et ma pole seda iial tahtnud. Nad kumbki ei näe ju välja sellised, et peaks pea õõvastusega kõrvale pöörama, pigem vastupidi, aga näe lihtsalt olen oma viiskümmend aastat nii ära elanud, et neid kahte pole puutunud. Seda, et ma neid kumbagi kunagigi maapõhja oleks mananud, pole juhtunud. Mida ma ikka mölisen, kui pole proovinudki?
Seega ei ole ma kunagi ei isiklikult ega osaliselt, võtnud solvuda kellegi keeldumist, tulla stuudiosse ja rääkida kaamerate ees juttu. Seesama minu lemmikautor on kirjutanud imetabaselt täpselt:
Olgu see hea või halb, kuid televisioon on tänapäeva inimese lõkketuli. Ärge süüdistage teabevahendit. Võite seda ühel päeval ise kasutada erineva sõnumi edastamiaseks. (N.D.Walsch)
Üksnes kollektiivne teadvus, on see mis valmistab ette pinnase ühe või teise poliitilise jõu kasvuks. Savisaar, tema poliitpropaganda ja Tallinna linnatelevisioon on täna samapalju üks kui Avo Viiol on tagastanud “kulkale” pappi. Veel jõust: EKRE-gi tabas üksnes õige hetke, mitte ei loonud seda.
Kõik, mis praegu Eestis toimub, saab ükskord otsa. Muutub millekski muuks, nagu möödunud sajandi tabudest on saanud normid ja vastupidi. Kõik me sees ja me ümber muutub pidevalt. Hämmingut peaks tekitama üksnes see, et me ei vaevugi otsustama, luua üksnes head. Me ei saa igale inimesele teha head, aga me saame elada vabalt nii, et me ei tee kellelegi halba on keegi mõelda armastav inimene öelnud. Väga hästi öeldud, kas pole?
Ausaltöelda olen ma täiesti väsinud ja tüdinenud sellestki. Pean silmas seda moeks saanud hea-olemist. Küsi inimeselt, kus on kõige parem kukeseene või mustikamets ja sa saad kuulda kohe mingit häma. Küsi aga – kuidas olla õnnelik ja tarku tuleb robinal nagu katkisest tatrakotist. Kes tsiteerib kedagi, kes tsiteerib kedagi, kes tsiteerib kedagi või mõeldakse ise välja mingi jaatus. Vaadates, kui palju kõikvõimalikke vabastavaid tantsuõhtuid lõppeval suvel on korraldatud ja veel korraldatakse, tahaks otsida raamatukogust üles vana hea Krõlovi ja tema sipelga ning rohutirtsu loo. Mind need tantsurännakud ei vabasta, sest need teevad mind kohmetuks. Ma ei saa aru, miks ma pean pärast kolmekümne aastast vaheaega, minema tagasi Tartu Kunstikooli või ERKI peole? Olen end noore ja kartmatuna neil boheemlaste bakhanaalidel juba nii vabaks tantsinud, et valus istuda. Elu ei keerle vastupäeva ega eilses. Sestap andestage kallid, et ma ei taha end vabaks- ega tantratantsida. Teie aga tantsige! Sest see on lahe ja muudab aja liikumise suuna taas õigeks. Aeg nimelt ei eksisteerigi üldse. On vaid põlvkonnad, kes kulgevad horirontaalis või vertikaalis.

KUTSE KOHVILE

Nii nagu vähemalt kord elus, kogeb igaüks enneolematut ja suurt armastust, kuuleb vähemalt kord elus igaüks, kutset kohvile. Tead ju küll neid sadu episoode lavastustest, nii teatrilaval kui kinolinal. Seisavad kaks inimest, ööpimeduses valgusvihku joonistatud siluettidena ning õhus on pinge, millest piisaks terve tänava särama löömiseks.
Vaataja aimab, sest see on nii sõnulseletamatult ootuspärane.
Siis see tuleb. “Tuled äkki veel korraks sisse, pakun kohvi?”
On liialdamata selge, et selle kutse esitaja, ega ka saaja, pole sel hetkel huvitatud kohvist. Usun kõhklemata, et vähemalt miljonis maailma köögis, on tulele pandud kohviveekann end põsed pruntis keema vilistanud, kui huulepaarid elutoa diivanil üksteisest lahkuda ei raatsi.
Oled sa mõelnud, kui uskumatu jõud on kohvil?
Olgu või ses samas kirjeldatud pildis. Võiks vabalt lahjemat sorti mürki võtta, et kaks südant pekselvad seal lonksugi kohvi neelamata, nagu ööliblikad lambipirni põletuskumas. Ei küsi igaüks, peale raputavalt kirglikku aelemist ja korralikku seksi, et “kas teeme nüüd kohvi”.
Kutse kohvile on niisiis peaaegu et loitsu eest.
Ussi- või võlusõna, kuidas aga soovid.
Kord verinoorena täpselt niisuguses olukorras, peale peanoogutust, vastuseks küsimusele kohvisoovist, võtsin enesele kiusliku väljakutse. Otsustasin hilisele kellaajale vaatamata, et mängin kohmetut maapoissi ning istungi kuulekalt kušetiserval ja ootan kuni köögi poolelt küsitakse, kas suhkrut ka.
Nii läkski.
Kõigepealt kraanisolin. Siis vile. Siis pahvakuna ruumi täitev lõhn koos selle mõnusa heliga, mida teevad omavahel suudeldes kohvitass ja alustass.
Harva mõtleme me häälte ilule, kui muud meeled on ergud. Tee proovi. Kuula hoolega, mida ütleb sulle heli, kui segad lusikaga kohvitassis suhkrut ning suudad end välja lülitada muust mulinast enda ümbruses.
Kohvi ei tule niisama vaikselt. Ta tuleb ainult temale omase elegantsiga. Nagu üksikud väljavalitud inimeste seast, kes ruumi sisenedes selle oma säraga täidavad. Kohvi, ilmub.
Ta võib olla lahja või kange, kuum või külm, magus või mõru, aga tema tulemist märgatakse alati.
Niisiis, istusin ma seal väikese üürikorteri kitsukese kambri kušetiserval ja mõtlesin helidest. Tundsin, kui vähe ma soovin sel hetkel sõnu. See kõik oli niigi selge, nagu hõbelusikalt peegelduv valgusejänku kuhtunud tapeedil.
Me jõime vaikides ja aegajalt naeratades, terve kannu kohvi. Täpselt selline tunne oli, et kui praegu peaks seisma klaaspõrandale, lööks vererõhk tallaalustest välja ja praod põrandasse. Mitte kunagi ei unusta ma seda esimest korda. Esimest korda, kui mind kutsuti veel “korraks sisse”.
Mitte midagi peale kohvijoomise me seal ei teinud. Ausõna.
Seepärast olgu alati olemas pigem väga hea kohvi kui hüüatus, et oihh, mul polegi kohvi. Kohvi on kuninglik jook. On ravim. On emotsioon. On rahustaja. On egutaja. On soojaandja. Kohvi ei oska valetada, sa tunned ära mida ta ütlema tuli.
Temagi ootab sinult aupaklikkust ja tunnustust.
Inimene, kes austab kohvi ja kohvijoomise kunsti, ei suhtu temasse üleolekuga. Mina muuseas iga kord vabandan kohvi ees, kui pean teda olude sunnil, papptopsist jooma. Mul on tema ees piinlik. Kohvi ei ole kähkukas!
Mul on meeles selle kohvi iseloom. See kuidas ta mind vaatas. Tema mänglev tähelepanujanu ning kuumalt puudutav kirglikkus. Ma nimme ei räägi aroomast ja buketist, seda oli niikuinii taevani ja tagasi. Õnnelik olin, kui äsja avastasin, et Eestis on seesama kohvi nüüd saadaval. Jolly Crema teeb firenzelikest unistustest ehedad kogemused! Proovi ise ja veendud sinagi.