ÄRA KIHUTA, ELA KAUA


Astusin aste astme järel sammhaaval trepist üles. Olin unustanud, millised neist olid vaiksed ja millisele astudes kostus vaikust kriipiv krääksatus. Vana trepp võib vabalt seda muidugi omatahtsi ka muuta. Puu ju mängib…

Vanemate meeste juttu poisikesena kuulates, mõtlesin alati endamisi, kui suursuguselt palju salapära on täismeeste maailmas. See kuidas mehed arutasid omavahel, mida kõike puu mängides materjalina teeb, jutustas nende meeste mõõtmatutest kogemustest. Kui täismehed tegid betoonitööd, kuuldus vahel rahuolevat tõika, et ilusa segupiima järgi on näha, kas läheb siniseks. Kuulad seda nolgina kõrvad õieli ja vaatad värsket betoonivalu saalungite vahel hangumas ega saa tuhkagiu aru.

Puu mängudest ja segupiima kvaliteedist ma alles omandan vaikselt üht ja teist, aga selle olen selgeks saanud, mida tähendab “lillaks laskma”. See on koidutaeva tooni helelilla milliseks muutuvad uue mootorratta kroomitud tuletorud, kui mootor on saanud intensiivselt kuuma, ehk maakeeli korralikult kütet, ehk politseikeeli kiirustamist. Lasin sumpsid lillaks, kõlab palju kuninglikumalt kui “kimasin täiega” või “julmalt kihutasin”. Miks on vaja üldse mootorrattaga kihutada, küsib iga terve mõistusega inimene. Osalt selle sama pärast, miks autogagi. Kogemaks ja nägemaks, mida mootorist saab välja pigistada. Need, kes seda linnas foorist foorini teevad, on üldjuhul valdavalt amatööridest pühapäevakihutajad, kellest omakorda kolmveerand on laenanud sõbralt sõiduriista. See võib paljude jaoks nõmedalt kõlada, aga minu jaoks algab kiirus sealt, kus ma mõtlen kõige lähemate peale. Kui tunned, et see hea surve kehale mis kiirusest tekib, muutub korraga nipsust mingiks isevärki kerguseks nagu kaaluta olek. Kui tee lõpeb siinsamas nina ees ära ja müra vaibub uimastavaks vaikuseks oma palja kõrvaga kuulmatutes hertsides. Su kiivri sees on hubaselt kerge ning su keha nahkkombinesoonis on nagu kellegi peopesas hoiul. Sa liigutad ennast nii vähe kui võimalik ja niipalju kui vajalik. Ses tunnelis olles tuleb ühel hetkel ikka hetk, kui vaatad silmadega korraks spidomeetrile ja tuled siis tagasi reaalsusesse. Korraga tajud sa nii asfaldi vibratsiooni kui mootori põletavat kuumust. Su kiiver on plaksust müra täis ning selle keskel annab aju kogu kehale korralduse. Vaata kas kõik on nii nagu peab. Jah, selle nimi võib olla hirm. Mis ta muud ongi kui hirm. Mul on minu esimene kogemus selle hirmuga väga hästi meeles…

See hirm ei tulnud tsikli seljas. See tuli mitu tundi hiljem, kui olin juba mootorratta garaaži ja nahad seljast maha ajanud. Tahtsin tasahilju vannituppa hiilida, et duši all ära käia. Pojake juba magas. Oli äsja jäänud. Hoidis pisikeste sõrmedega ema näpust ja kogu tuba täitis pisikese magaja unemagus rahu. Piilusin uksepilust ja neid seal nähes, sööstis korraga silme ette pilt. Pilt viimast korda märkmikust andmeid üle kontrollivast politseinikust, kes kohe uksele koputab. Esmalt vaikselt siis mitte liiga kärsitult, peale väikest hingamispausi veidi tugevamini. Ta oletab, aga ei tea, kes ukse avab. Oletab mida aimab, nähes trepi kõrval pisikest jalgratast ja esikusse tõstetud jalutusvankrit. Aimab, et ukse avab noor naine, kes just on pannud lapsukese magama. Aimab sedagi, mida noor naine tunneb, kui näeb ukse taga mitte oma armastatud meest, vaid vormis ametnikku, kelle näost on lihtne lugeda iga rida sel kokkumurtud paberil ta käes.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: