Category Archives: Uncategorized

Ma ei palu, ma NÕUAN! Poliitik, OLE SINA PRAEGU VAIT. Hoia oma suumulk kalamarja ja parteikoosoleku jaoks ning ära mögise. Sinuga ei saa enam teisel viisil ja muul toonil rääkida. Sa lükkad maad ja majad kokku, et üks kuradi raudtee mis iial valmis ei saa, “töös oleks” ning rahad liiguks. Sa laastad laantes ja hooradContinue reading “MANIFEST”

Ei ole minu AEG. Ei ole minu RIIK. Ei ole minu ELU. AEG on mind alla neelanud. Kugistanud nagu lõhverdav ja kaua nälginud elajas. Tunnen end nagu sitt suure ja rumala looma sisikonnas. Soovin siit minema pääseda. Jätta lihtsalt maha kõik olev ja olnu nagu vangist vabaneja jätab oma trellid, rauad ja kongi. RIIK onContinue reading “LÕPULUGU”

Vist on nii, et noorte lugemisoskus on ja jääb vanemale generatsioonile alati üheks igikestvaks probleemiks. Muuseas mõlemat pidi. Oskavad ja tahavad, siis on see vanema põlvkonna jaoks probleem. Miks just NEED raamatud? Miks just NEED autorid? Miks rikkuda pimedas silmi? Miks kõik need legendid teki all taskulambi või koguni küünlaga salaja raamatute lugemisest? Niisamuti teistpidi.Continue reading “VALGUST KARTVAD TEOD”

Juba jupp aega ei ole näinud kedagi õnnelikult hõikamas, et ta on nii- või naamitme doosiga vaktsineeritud. Mäletan seda aega väga hästi, kui järjekordne värskelt vaktsineeritu ennast sotsiaalmeedias kaitstuks, süstituks ja õla-allapannuks kuulutas. Eesrindlikumad eliidile kuulekad naeratasid teatud teenete eest isegi tänavatel ja mujal meedia masskampaaniates. Suures piiris sama seltskond, ehk väga kindel osa ühiskonnast,Continue reading “VALGEID DOOSE, VALGEID DOOSE”

“Mina ei hakka sel teemal midagi rääkima”, ütles Sass ja imes võdisevate sõrmede vahel hõõguvast paberossist viimase mahlase mahvi. Pakkusin, et ära võta seda nii. Ma ei palu sinult parketikõlblikku poolehoidu või vandenõuteoreetilist vastuseisu. Tahan kuulda sinu kui vana hipi arvamust, sest paar nädalat tagasi läbi lahtise lae tähist kõrbetaevast jõllitades ning tähtedega rääkides, oliContinue reading “HIPIMÄSSAJA”

Selgelt on meeles see hommik, aastast 1977. Päev paar enne seda, oli klassijuhataja kogu klassi ees öelnud, et meist saavad oktoobrilapsed. Ootasime seda hetke. Ei, mitte sugugi “kes kuidas”. Kõik ootasid ja tegid seda õhinaga. Esiotsa ei tähendanud see valdava osa jaoks isegi midagi rohkemat, kui viisnurkne rubiinpunane täheke, mille ühel poolel oli pisike haaknõelContinue reading “P….S NAGU PARTEIS”