LIPUTAJA, NÄITA RIISTA!


Maailm on väike, öeldakse. Mine võta kinni ons või mitte sel kõigel puudet asjaoluga, et mõned episoodid ja inimesed elus jäävad, teised kaovad. See oli millalgi, aastat ei mäleta, aga kindlasti veebruari kuus ning Eesti sünnipäeva paiku.

Olin Araabia Ühendemiratides. Täpsemalt Dubais. Töö asjus ja juhtumisi nagu seal ikka inimesi üle maailma kokku trügib. Leppisime kalli sõbra Katrin Karuga kes seal kunstinäituse asjus viibis, et trehvame kui selleks võimalus peaks tekkima. Tekkis ja otsustasime, et Eesti sünnipäeva võiks tähistada klaasikese hea veini ning toreda einega. Veini pakutakse islamiriigis vähestes kohtades ning sestap otsustasime minna ühte modernsesse rannaklubi restorani. Katil oli sõitudeks sõbralt saadud Volkswagen New Beatle-i “põrnikas” ja sellega ta mind linnast hotelli juurest peale korjaski.

Kui Nikki-le jõudsime, purskasime koos naerma. See pilt oli rohkem kui hämmeldust tekitav. Päevasel ajal seal palju rahavast ei käi, sestap oli ka sel korral parkla mis muidu uhkeid neljarattalisi pilgeni, täiesti tühi. Või siiski mitte…sest seal seisid kõrvuti pargituna veel kaks “põrnikat”. Must ja valge. Meie oma oli SININE

Parkisime teadagi kuidas ning tegime mõned lõbusad fotod, sest kuidagimoodi oli kusagilt meelde jäänud, et käib mingi fotovõistlus “märka Eestit” või midagi sellist. Nii postitasidki inimesed sotsiaalmeedias kõike mis vähegi sinimustvalge. Need kolm kosmoseruumis samas kohas ja samal ajal parkivat Volkswagenit lõid igal juhul tunde, et “Keegi” seab maailmas asju täpselt nii kuis peab. Meie, eestlased nägime selles kolmes autos seal kõrbeparklas korraga midagi nii enneolematut et seda juhuseks nimetada oleks Jumalateotus. Tellisime jääkülma roosa veini ja soovisime Eestile kestmist ning eestlastele tarkust.

See aegade tagune mälupilt kangastus, kui istusin kirjutuslaua taha ning tundsin, et vabastan selle mis pakitseb.

Tahaks kiunatada nagu Georg Adniel Kiir, kui ta Venemaale suunduvas rongis oli paljaks varastatud ning piitsavart nahkkindas pihkudes mudivale urjatnikule sõidupiletit näidata ei saanud. “Ukraaaadionoooo” hädaldas väävlipunase peaga rätsep nutta nuuksudes.

Ukradino!

Hetkel ilmselt kõige asjakohsem väljend, kirjeldamaks tunnet, mida tekitab läilast läägemaks leierdatud ukrainatamine ja sini-kollane järkjärguline koloniseerimine. See mõõdutunde kaotuseni läinud liputamine ja lindistamine surub juba jupp aega pead nagu poolteist numbrit väiksem müts. Miskipärast ei näinud ma hiljuti Šveitsis viibides mitte kusagil mitte ainust linti ega lippu peale valge ristiga punalippude. Mulle meeldis see šveitslaste suhtumine Ukrainasse, sest selles oli ülitugev ja selge sõnum. Me oleme riigi ja rahvana tugevad, ühtehoidvad ning uhked. Uhked ja õnnelikud, et ei pea naaberriikide arveteklaarimises innuka õhinaga oma poolehoidu demonstreerima. Kujuta ette, et Itaalia ja Lichtenstein jagaks mingit lambakintsu ning kogu Šveits oleks kaetud lehvivate Lichtensteini lippudega ja lintidega…

Juba kuulengi etteheitvaid hääli, et see võrdlus pole relevantne ning Ukraina puhul on tegu hoopis millegi hullemaga kui “lambakintsu jagamine”. Aga selle peale ma küsin – mis kurat see võim siis muud on kui üks lambakints mida jagades kaob mõistus, empaatia ja kõik muu?

Ma olen sõjas käinud ja seda oma silmaga näinud. Mulle ei ole vaja tulla rääkima selle õudustest ega traagikast. Ei ole vaja tulla rääkima sedagi, et ilma hävingu ja kaoseta ei ole uue ülesehitust, lootust ning elu edasikestmist. Isegi jutt mõõtmatutest sajanditest, mille vältel ei kuhtu leebumatu viha venelaste ja ukrainlaste vahel on mõttetu. Vaata tšetšeene! Venelased on neid rappinud läbi kogu ajaloo aga täna juhib Putini Don oma vennad rahulikult habemesse muiates vene lippude all ukrainlasi tapma. Kuhu perse see tšetšeenide viha rullikeeratuna pisteti et sellest enam isegi ots ei paista? Nii et ärge tulge mulle rääkima mingist õiglusest mida maailm mõistab Venemaa üle kui see ükskord noruspäi tribunali ees seisab. Glabalistide, farmaäri ja relvatöösturite ning usujuhtide apokalüptiline tulevikunägemus ei kätke endas mitte mingisugust kohtu- ega õigusemõistmist.

Aga mis siis, kui see sinikollane dekoratiivvendlus mida täna Eestis igal sammul kohtab pole midagi muud kui Euromaffia uue identiteedi loontšimine…? Sinilipp kollaste viisnurkadega ei peleta üksnes puudleid ja broilereid, kes selle palaka all hästi kinnimakstud tühikargamisest elatuvad. Muudel on sellest pigem ükskõik või reserveeritud vastumeelsus mida normnõuetele vastavate banaanide naljadega piltlikustatakse. Tundub, et maailm valmistub inimkonna uueks ajajärguks ning ettevalmistused selleks on hooga käima lükatud. Kauges tulevikus võtavad ajaloolased seda etappi vaadeldes kasutusele väljendi Globalia.

Ma ei heiska Ukraina lippu ega kanna seda lindina revääril. Minu lipp on sinimustvalge. Kui tahan kellelegi oma toetust avaldada, teen seda iseendana ja oma lipuga. Las näevad nii see kui teine, et ma olen uhke oma rahvusvärvide üle ning jään selleks ka ükskõik mis olukorras kellelegi oma poolehoidu väljendades. Kui me oma rahvana toetame üht teist rahvast, saab seda teha ennekõike läbi endaksjäämise. Läbi julgustamise, et näe – me katame oma maa OMA rahvusvärvidega ja olgu see selge sõnum kõikidele, et me suudame KOOS luua identiteedi, ühtsustunde ning julgeoleku.

Kui sa päriselt kedagi toetad, tee seda sellena kes sa oled, näita hädasolijale, et sinule võib toetuda, sest sul on jõudu jääda iseendaks ning sa oled uhke. Nagu Šveits…

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: