Ki USU KOGEMUS


Tunnistan, et olen teisme-east alates jaganud üht suht kivistunud arvamust. Veendumust sellest, et kui ükskord inimkonna loo jooksul peaks saabuma päev, mil kõik soovijad saavad viia oma mure linna keskväljakule tuleriita, saab näha. Näha kui naeruväärselt väike on sinu kandam, võrreldes kõige sellega, mis on sinna riita juba kokku kuhjatud. Kujutlen, et mitmedki teevad kohale jõudes näo, et nad niisama uudistama tulid ega tihka oma pisikese murega teistele naeruks saada. Sestap ei ole minu Ki usu kogemus midagigi mis püüaks pretendeerida millelegi tähelepanuväärsele. Oma ki usu kogemust jagada võib aga sellegipoolest, et mõista selle anatoomiat, tekkepõhjusi ning tulemusi.

Ki Usu eripäraks on see, et ta eksisteerib olenemata sellest, et ta on osavasti peidetud ja tabamatu, ent samas jõuliselt igaüht puudutav kes temaga kordki kokku puutub. Ta on vahend millega saab laipu tekitamata ometi tappa.

Tappa inimest ei ole keeruline, kui tead et elu oma olemuses on suurus mis ei muutu. Kõrgus mis ei kahane või sügavus mis ei vähene. Iga surm on uue elu sünnihetk. Ka siis kui tapetakse inimene ja heidetakse rentslisse, veendumata, et tegu on tõepoolest elutu kehaga. Vahel tekib seepärast paratamatult mõte, et kas surmanuhtlus selleks tühistatigi? Selleks, et iga ilalõug saaks tunda ennast imperaatorina, kes mõistab hukka. Mille või kelle iganes. Lihtsalt. Ah see – jaa, selle ma mõistan hukka, ütleb end rahuloluga rüütanud isehakanud õigusemõistja, sest tema käes on vahend, avaldada oma arvamust sellest, kellel on tema arvates eluõigus ja kes seda sugugi ei vääri. Mõistagi hukkamõistja vaatenurgast, sest tema käes on vahendid. Vahendid, mida ta meelerahu ning enesestmõistetavusega mängeldes käsitseb nagu vesternis teevad saluuni ees täistunni tornikella konge ootavad duellandid-kauboid. Nad naudivad seda ja jumaldavad, sest nad tajuvad surmast tugevamini oma eksimatust.

Rääkisin mõni aeg tagasi oma sõbraga. Tema omab naiselikku, mina oma ehk mehelikku vaatenurka asjadele me ümber. Kõik algas sellest, et ta jutustas oma loo handraast ja spliinist ning sellest kui keeruline on leida elus inimest, kes on päris. Päris meest. Seda, kes on ideaalne mees.

Me saime omajagu liha luude küljest lahti näritud ja see oli lahe, sest vaatamata täiesti erinevatele arusaamadele, jõudsime mitmel korral vahepeatusesse, kus tunnustasime oma vaatenurga ühekülgsust või teise sinisilmsust. Ma ei hakka isegi patrama mingist põnevast arvamuste erisuse karusellist, sest tõde on see, et me jõudsime alati vahefinišini siis, kui kuulasime mida teine räägib, mitte ei kuulanud, mõeldes samal ajal oma vastulause sõnastust. Iga kord kui ma mõttega tema arvamust kuulasin, sain ma aru. Iga kord, kui ma mõtlesin tema jutu ajal omi mõtteid, ei saanud ma sittagi aru. Vice versa!

Ki usu anatoomia selles seisnebki. Enese kiusamises. Tungis jääda mitte niiväga iseendaks kui pingutuses jääda oma seisukoha juurde ka tinutuskolviga silmamune kõrvetades. Sest muidu ma ju olen nõrk. Alla andev. Heitlik. Kõikuv.

Hullem mis ki usu juures juhtub on see, kui sellest kujuneb enesekaitse vahend. Olgu siis suhtes kaaslaste või lähedastega. Ki usu viljelemine on möödapääsmatus. Alates koolist, töökohast ja ühiskonnast ning lõpetades peresuhetega. Ki usu kummardamine universaalse töövahendina on viinud inimese selleni, et ta mängeldes seda kasutab ning seejuures ennast ja teisi veenda üritab, et see pole see. Karistamatuse tunne on ki usu evangeelium. Pühakiri millest lähtuda, sest seal on kirjas kõik mis lubatud. Ki usu apostlid kasutavad ki usu kõiki vahendeid et oma religioonile aina tugevamat kandepinda leida. Nii ongi juurutatud vaat et kogu ühiskondlik arusaam koos eksisteerimisest. Me räägime halbadest asjadest seepärast, et viidata veel halvematele ja headest et juhatada teed paremani, unustades seejuures lihtsa tõsiasja, et see pole muud kui meie arusaam halvast ja heast. Meist tulenev.

Ki usu fenomeen on see, et ta surub ki usu mitte raamidesse nagu võiks eeldada, vaid vastupidi – raamidest välja. Ise ennast hägustav ja seeläbi suurema hirmu ning vastikuse läbi, suudab see muutuda viimaks üleüldiseks religiooniks. Ongi muutunud, sest tunnistus sellest on tõsiasi, et ki usu jutlustajate ees tunneb hirmu ka kõige kuulekam ki usu jünger. Ta ei saa elada, kuuldes korraga vaikust, sest tema meel on leppinud kolksatustega, mis Kolgata mäelt kostavad. Tema jaoks on kellegi ristile naelutamine saavutus parema homse nimel. Ta aplodeerib avalikul hukkamisel püstiseistes. Mitte selle pärast, et kohtuotsus mis täide viidud muudaks maailma paremaks, vaid selle pärast, et tema peakolu ei olnud seekord pakul kuhu timuka kirves nätsatusega maandus.

Ki usu kõige arusaamatum osa kui aus olla, on see, et moodsa ristisõja kaasajooksjad on õnnelikud et nad saavad ja võivad teha ära ülejäänute töö. Nad rabavad rügades selle nimel, et saada endale mitte ainult teiste töö vaid ka tasu tehtud töö eest. Tasu töö eest on vahend, et tunda ennast õige ki usu kummardajana kellele on antud voli omada. Omada seda, mis ei peaks ki usu kiriku pühakirja järgi kuuluma neile kes ki usus kahtlevad või veel hullem, seda tõsiselt ei võta. Ki usu noviitsid kutsuvad neid uhhuudeks ning susivad neid woodoo nukke nagu meelelahutusnõiad sukavarda otsaga, sest nad hingavad mitte õhku vaid püüavad seda kinni keerata neil, kes ei peaks üldse hingama.

See kõik on otsatu argus

Argus tunnistada, et isegi sitajunn oli alles ööpäev tagasi Michelini restorani kolme tärni koka meeleheitlik pongestus su Willeroy & Bock liual. Ki usu suurim õnnetus selles seisnebki. Ki usu enesele veenvaks mõtlemises läbi tegutsemise. Igapäevaselt. Argiselt. Kogu aeg. Nagu kuradi kloori lõhn nõukaaegses ujulas. Usk et ki usu baptisti õndsakssaamine ei ole seotud kuidagi sellega, et kõik saaks ristitud, vaid oleks olemas risti löödavad. Need teised. Sellest täiesti piisab.

Religioonid ei ole midagi muud kui Jumala eelistustest teada andmine

Ki usul ei ole sellega vähimatki pistmist. Ütleks et lausa vastupidi ülejäänud moraaliõpetustele, kes vähemalt püüavad. Ki usu kummardajad peavad end ise Jumalaks. Nad on võtnud omale õiguse hukka mõista kes iganes, sest muidu ripuks nad ise, jalgupidi pooduna postil, mille juures koerapulma krantside voor vahepeatuse teeb ja märgi laike tekitab.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: