PAGULASED


Tulin Linnahallist. Seal toimus just midagi erakordset. Mis see täpselt oli, ei hoomanud siis ilmselt mitte keegi. Aus olles tundus siis kõik, mida sai vähegi teha, et näidata oma vastumeelsust tibladele, sovettidele ja nende kollaborantidest persepugejatele, minimaalne. Linnahallis räägiti Eestist ja oma riigi tulek tundus kohe kohe siinsamas. Mis sellest, et rääkisid kommunistid. Ses eufoorias, mis novembrikuus algas, lõikus nagu pulmas kus keegi pussitab pruudi nooremat venda, ahastaust tekitav uudis, et Armeenias on toimunud kohutavate tagajärgedega maavärin. 10ndal detsembril kadus maapealt Armeenia linn Spitak. Tuhanded kannatajad, kaos, apokalüpsis.

Ma elasin koos ülikoolikaaslastega Lomonossovi tänaval. ERKI ühiselamus. Esimesel korrusel oli Tallinna Balletikooli internaat, ülejäänud korrustel kunstitudengid. Esimesel korrusel olid mõned toad ja üks puhketuba. Tubades elasid nö “demblid” ehk siis vanemate kursuste tudengid, omaette tubades, et saaks oma diplomitöödega jännata. Puhketuba oli suhteliselt askeetlik, ent ometi oli seal õhtuti rahvast tulvil. Vaadati telekat, tehti suitsu ja piiluti plikasid ning plikad piilusid poisse.

Mõned nädalad peale maavärinat, majutati meie ühikasse trobikond armeenia maavärinas kannatanuid. Need olid lõviosas nahktagides ja ronkmustade juuksepahmakutega ning karvaste lõugadega mehed. Tassisid sisse ja välja neid koledaid sini-puna-valgeid kilematerjalist suuri kaubakotte ja blokeerisid kogu selle koridori, kust nende pärast tõsteti välja diplomandid ning ka meie puhketuba. Meile öeldi pidevalt, et hoidke uksed lukus ja väärtesemed enda ligi kui välja lähete.

Needsinased armeenlastest maavärina ohvrid – pagulased, elasid ERKI ühikas umbes kolm kuud. Umbes märtsis-aprillis olid nad läinud.

Toad, milles nad elasid, olid lõpuks puhtaks varastatud ning ära lagastatud.

Kaasa oli viidud KÕIK, mida sai lahti kruvida ja uksest välja viia. Isegi aknakremoonid. Puhketuba, kus olid lauad lauamängudega, karoona, televiisor ja diivanid ning tugitoolid oli TÜHI. Kõik oli minema viidud. Keset tuba oli põletatud üht vana voodimadratsit, mis oli enne täis kustud ja situtud.

See oli seeme mis kujundas minu hoiaku igaveseks. Erinevalt poliitkorrektsetest puust prillidega hipsteritest ja europrojektidega õitsele puhkenud vinnilistest uuskomsomolidest, tean ma väga hästi, kuidas üks kõigest ilma jäetu maailma ja kõigesse enda ümber toimuvasse suhtub. Erinevalt eelpool nimetatutest, olen näinud lähedalt ka Afganistani sõja ohvreid ning seda haigutavat musta auku, kuhu väidetavalt oldi aastaid veetud nii EU kui USA humanitaarabi. Need rahakohvrid ei ole kunagi isegi õhku tõusnud. Rääkimata pärale jõudmisest.

Veel ohvitserina kaitseväes teenides, söandasin sellest kogunenud taagast vabaneda soovides, öelda mida kogu sellest globaalsest maffiast ning poliitikute immigratsiooniärist arvan. Subjektiivselt ja kodanikuna. Ju sa mäletad isegi, mis sellega kaasnes. Õukonna poolt lindpriiks kuulutamine, näidispoomised ning sitaga ülevalamine, et hävitada terve elatud elu. See õnnestuski osaliselt. Sadade lammaste jaoks oli see pädev faktor, et mitte riskida ning puudlina kuulekalt alluda. Avalike “hukkamiste” eesmärk see ongi. Näidata, mida me teeme nendega, kes pole meiega.

Ülestõusmispühaks on lahingtegevus Ukrainas läbi. Ma näen seda selgelt.

Selleks ajaks kasvab Lasnamägi kolmandiku võrra suuremaks ega mahu enam kahele poole Nolani kanalit elama. Rakvere linnatäis inimesi otsib omale kohta elus. Mitte peavarju…vaid kohta elus! Unistades samamoodi, nagu me ise terve selle kuradi vene okupatsiooni aja unistasime läände pääsemisest, sest teadsime neid jumala valitud rahva imelisi edulugusid peast. Me ei tea ju tegelikult mitte sittagi neist punaste eest pakku jooksnutest, kes ei saanudki jalgu alla. Kes poosid end üles, lasid maha, hüppasid rööbastele või lihtsalt jõid end surnuks. Neist ei räägitud kogu ESTO päevade ajaloo jooksul poolt silpigi, ometi olid nad samuti õnnelikud pakkupääsenud. Toonane eliit pani konservivabrikus rohelisi herneid purki või kleepis ümbrikke ning püüdsid ennastunustava kiirusega muutuda ameeriklasteks, sest see oli õitsengu ja vabaduse kehastus. Küsin otse – kas EESTI oli tookord armeenlastele ja on täna ukrainlastele ÕITSENGU ja VABADUSE kehastus? Kardan et mitte…Eesti on hoovõtulaud. Tõukepakk ja stardikoridor. Sest kodu ja kodumaata inimese jaoks on tähtis tajuda, kas keegi on ise oma maal peremees või ei ole ta seda mitte. Ehk teisisõnu – kelle riisist te meile putru keedate ja mis teil endal üldse olemas on? … me veel näitame maailmale, kui kuradi saamatud me oleme

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: