HIRMUL ON TILLUKESED SILMAD


Mida kevadele lähemale, seda valgemad on varahommikud. Kui püüaksin elada nii nagu tahaksin, oleks ma talvel voodist väljas vaid mõned tunnid. Selle aja, mil Päike ennast läbi selle paksu tumehalli vatiteki taevavõlvil õrnalt kumada laseb. Suviti seevastu, poleks asja magamistuppagi. Sest pööriöö mis kunagi musta ei mattu ja sellele lähikonda jäävad nädalad, ma ei maga. Olen ärkvel.

Viimasel ajal olen saanud selgemaks, kuidas luua sisetasakaalu. Saavutasin selle enese juhitud unenägude vaatamisega. Unenägusid ei saa juhtida, ütleb teaduse usku skeptik ja tal on ilmselt õigus.

Seesama skeptik ütleb aga iga kord, kui ta kunstiga kokku puutub, et ta ei oska joonistada. See ongi meie vahe. Temal on see kõva, minul too, ehk mina suudan joonistada kõike mida tahan. Abstraktsetest tundmustest kuni fotoga segamini aetava naturalismini. Tunnistan, et mulle meeldib surfata seal piiride vahel, sest maalin ja joonistan lõviosa oma viimaste aegade loomingust enda kujutlusis eksisteerivast. Paikadest ja esemetest ning olustikest ja inimestest, keda skeptik iial ei näe. Kuna neid ei eksisteeri. Tema suudab tõestada, et seda ei ole – mina joonistan või maalin selle aga olemas olevaks. Seega on tõde kusagil vahepeal…

Öösel vastu tänast, anti unenäos näha seda mida küsisin. Pöördusin korraks sügavale sisemaailma, kus näeb kõike ehedalt ja välise mõjutuse ning võõra võõbata. Enesesse minna aitavad mitmed vanad ja head praktikad. Mind toetab mulle harjumuspäraseks ja toetavaks saanud DBA meditatsioon. Küsin – kuidas seda maalida ja pildid hakkavad end ilmutama nagu veeloigule sattunud õlikirme. Sulades üksteisest läbi ja muutudes pidevalt nii, et iga järgmine näib olevat see lõplik. Aga ei…järgmisele järgneb järgmine ja neile omakorda järgmised. Lõpmatus, mis kestab kuni jaksan minna ja siis väsib see maailm väljapool sedavõrd, et suikub kehana kosutavasse unne. Need on hommikud, kui magan. Aastaajale vaatamata. Muudel hommikutel on mul selleks kellaajaks juba kõvasti üle nelja tunni intensiivselt maalitud…

Küsisin kuidas maalida maailma pääsemist.

Maailma(de) hävinguid ja õidepuhkemisi on kujutatud küll ja küll, aga maailma päästmist, nende käest kes seda hävitada tahavad on kujutatud ainult kolmes neljandikus filmides. Filmides on lihtne – on head ja pahad ning mida idiootsemaks peab autor oma publikut, seda grotesksemad need tegelaskujud on. Kuidas aga maailda SEE HETK, mida saab pidada silmapilguks, kui energeetilises protsessis toimub tohutu ulatusega pööre ning kõik keerdub hävingu teelt pääsemiseks?

Alustada tuleb tõest.

Tänases maailmas on see tõde Venemaast. Venemaast ja selle rahvast nende etnilistest juurtest olenemata. Venemaast, mis on täna see kes ta on ja kuhu ta teel on. Maailm väljapool venet kardab teda nüüd, on kartnud varem ja jääb kartma ka tulevikus. Kardeti juba enne, kui steppides hakati hobuseid kodustama ning kardetakse ka viiekümne aasta pärast, kui isegi venelased on kuni rakutuumani tehisintellekti juhitav mass universumi suure laborandi katsekolvis. On kardetud ja jäädaksegi kartma vene genoomi. Seda spetsiifiliselt mongoloidse tahukapeaga kolli, kelle ükskõik millises maailma nurgas kaugelt ära tunned. Võiks öelda, et ainus etnos, kelle puhul ei pea sportlaste dressidele nende päritolumaad maalima. Võib segamini ajada ükskõik mis sarnased rahvused omavahel, aga venelase tunneb kaugelt ära ka selja tagant, sest kui sa teda ei näe, siis vähemalt kuuled päris kaugelt. Seda maailm pelgabki. Lärmavaid, ülbeid ja ebameeldivaid peremehetsejaid kes ei tea mida nad tahavad ega ka mitte seda, kuidas seda saada. Sellega on tänaseks nakatunud mitte üksnes venelane. Seda põeb ka ameeriklane. Seda levitab ka sakslane. Eestlanegi ja kõik teised rahvad samamoodi – igaüks omamoodi. Venelasi on lihtsalt seepärast rohkem näha ja tunda et neid tundub olevat sama palju kui hiinlasi.

See pildikaleidoskoop mida hommikul vaatlesin, oli koloriitne.

Saama hakkab järjekorras pilte kirjeldades nii, et kogu maailm suudetakse uskuma panna, et Kremlis on kõigile midagi kokteili sisse pandud… ja selle mõju on nüüd päev päevalt näha. Kui see kahtlane kokteilikomponent oleks Valge Maja salapuhvetist, siis näib seda kogemata proovinud olevat ka sealne pererahvas ise, järelikult on see pärit mujalt…

See ei ole inimkatse, milles me kõik täna osaleme. See on evolutsioon. Me oleme suutnud luua KÕIK selle, mis ON ja see liigub nüüd omasoodu sinna suunda, kuhu me liigina liigume. Me ei ole loonud midagi enamat kui kõik selle, milleks me oleme tänases arengufaasis valmis. See on lihtsalt meie arengu järgmine faas. Oleme jõudnud enesehävituse oskuse järgmisele künnisele ning teades kui kole see kõik on, jätkame me sellele energia andmist, sest tahame suurt muutust. Suurt muutust ehk lihtsustatult öeldes suurt hävingut, et ennast seeläbi iseendale loojatena tõestada. Võrdlus liivakastis mängivast lapsest on siin vast kõige täpsem. See pole rõõm millegi lõplikult valmis saamisest vaid elevus mis tuleneb võimalusest seda kõike pidevalt uuesti luua. Liivateradest, millest moodustub liiv, millest moodustub maailm, mida laps loob. Kui ei lõhu liivalossi rannas või liivakastis vene tatikad või hulkuv peni, lagundab selle tuul või vihm. Lapsel on sellest kahju, aga seda suurema innuga asub ta rajama uut, paremat, ilusamat, kestvamat…

Aasta pärast ei ole enam sellist Eestit

Käib hoogne tegevus, mida ühed näevad hävingu ja teised loomisena. Need kes mäletavad mis oli, vaatavad ahastades kuidas kõik mis oli “hävib”. Need kes tulevad, mäletavad seda mis neil endil enne hävingut oli ning asuvad seda omale siia “looma”. Tulijad näevad Narvat venelaste linnana… narvalased tulijaid ukrainlastena. Venelased asuvad Narva kaitsele…ja puhkeb kodusõda, mis kustutab lootused sissetungija vastu alliansiga midagi ette võtta…ja niimoodi kõigis paigus üle terve maa. Keegi ei tea lihtsalt enam ega saa aru, kes on siis see sissetungija…

See on Kremli ja Valge Maja duell- mis oleks kui hoiaks oma aknad terved aga saaks sellest seisvast kraamist mis ladudes aegub, lahti.

Mürgitame linnulennult maad ja veed ning tekitame sellise põua ja nälja, et see liik õpiks üksteist sööma nagu paljud teised liigid juba ammu suudavad…See mõte ei tule sepitsustest globalistide või illuminaatide peades, see tuleb evolutsioonist – kujutlusest, et suudame Jumalast mööda minna ja ise uusi maailmu luua.

Ei tea, kes küll selle kujultuse Looja on…?

Jumal olevat inimese omaenese näo järgi loonud. Miks lõi ta siis liigi, kes ainsana kõigist ülejäänutest, hävitab õhinaga iseendale eluks hädavajalikku, et toota sitta, mida tal elus püsimiseks vaja ei lähe? Vastus on lihtne – Jumal lõi hävingu, et loomine kestaks ja liigid saaks täiuslikumaks. Need kes usuvad suutvat end Jumal üle kavaldada, saavadki kogeda seda Jumala loodud tunnet. Kõik skeptikud siin maailmas.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: