LÕPPVAATUS. EESRIIE


15.oktoober 2021

See kuupäev on vaja meelde jätta! See on viimane vaba reede. Edasi läheb juba niigi hullunud loom pöördesse ning juhtuma hakkav võtab sõnad suust ka päris elu näinutel. Ei, see ei ole juba igapäevaseks saanud ja argine hänglemine. See on uue koodiga süütevõtme suskamine lukuauku ning pool pööret päripäeva, mis toob enesega kaasa mäletatavate aegade ennenägematu muutuse. Rohkem kui kolme miljardi inimasuka aeg sel planeedil saab mõne ees ootava aastaga otsa. Need on me lähedaste, tuttavate, sõprade ning pere ringist võetavad hinged. Me ise võime olla väljavalitud ning saada sellele elukogemusele viimasteks füüsilisteks kehadeks. Mulle kallis hing on kunagi vestluses öelnud, et peaksin olema väga hoolas oma manifesteerimistega. Neil, nagu selgub olla meeletu vägi ning energia, et muutuda varem või hiljem jahmatavaks tegelikkuseks ja saada reaalsuseks. Sa ei tea, ega kujuta ette kui palju vaimujõudu ja energiat olen kulutanud, et klaarida osakestki sellest, mille manamisega ükskõik kellele haigettegijatest nende kurjus ja pahasoovlikkus tagasi saata. Miks me seda teeme? Miks soovime ja lausa manifesteerime teistele halba? Äkki seepärast, et oleme just niisama elus ja samal ajal pealtnäha elutu, nagu liiv, millega lapsena rannas või hoovis mängisime?

Õpi palun kiiremas korras leidma ja mõtestama oma enda ehedat tegelikkust! See on praegusel momendil kõige tähtsam. Sinu tegelikkus seisneb su praeguses arengufaasis, kuhu omadega jõudnud oled. Mitte punkt, kus oled, vaid telg, mille ümber pöörled, sest paigalseisu ei ole olemas ei sünni- ega surmahetkes. Kõik. Absoluutselt kõik, käib igavesti seisvat vertikaali-pidi. Algus ei ole üldsegi mitte seal, kust arvad et oskad mingeid märke lugema hakata. Kusagil kaugel, aegade taga ja sinust vasakul. Niisamuti nagu lõpp ei ole kusagil ees ootavate aegade taga. Kaugel ees ja sinust paremal. Horisontaalselt kihistub üksnes elu enese vesi, ükskõik millisel kolmel temale omasel kujul. Nende vertikaalsete etappide vahel, mida võiksime nimetada “kihtideks” on samuti kihid. Meie ei näe alati neid kihte, mida näevad teised. Nii nagu nemdki ei pruugi näha meiega samu kihte. Need ei ole päevad, ega tunnid ega ka minutid. Need ei oma ajalist mõõdet, vaid on terviku erinevad ajastud. Inimkonna pidevas muutumises tekkivad ja kaduvad energiate ajastud. Mingit kauget aega minevikus ega tulevikus ei ole olemas. Nagu ei ole olemas minevikku ja tulevikku ennastki. Sellist, kust arvad ennast ja teisi inimesi tulnud olevat ning tänasesse kohta jõudnud. Me oleme lihtsalt selle ajastu tolmuosakesed, kogu arenguprotsessi süsteemis, mis ühel hetkel saab lihtsalt otsa ja millisesse meil tegelikult iial füüsiliselt sekkuda ei õnnestu. Sellisel moel, nagu oma lihalikkuses ette kujutada suudame. Sel vertikaalselt kujuteldaval teljel on siiski oma alumine ja ülemine poolus. Nii seal kui seal, üleval kui all, puudub aga “ots” kui niisugune. Selle asemel on meile kõige arusaadavamalt öeldes gaaside segupilv. Sa oled harjunud kuulma seda hingeks nimetatavat ja omamoodi midagi hinge-laadset see võib isegi olla, ent tal puudub kõik, millega oleks teda võimalik mõõta. Ta ON ja samas ei saa mitte keegi näha ega mõõta selles mingitki muutust, sest tal ei ole väärtussuurusi millega olemust mõõdistada või määratleda.

Kibeled küsima ma tean. Soovid et näitaksin sulle pilti, mis siis saab, kui see uue koodiga võti selles ajastut muutva masina süütelukus, päripäeva pool pööret teeb.

Kuula siis

Ajastute ots – mitte see gaasiline millest ennist rääkisin, vaid elukogemusena kirjeldatav periood. Tükk, kui soovid. Olenemata sellest, millised on su enda seatud piirid sellele, ehk kui kaugeid esivanemaid sa tead ning kui palju on sul lapsi ja lapselapsi. See kõik lõppeb alati ja annab alguse uuele. Kui on jõutud kogu jõu loovutamiseni VALELE. Mitte midagi ei ole selles halba. Veelvähem on ses paradoksaalsel kombel ainet mida ennast salgavalt muutma asuda, et olemas olev päästa. Piltlikult on see samasugune hetk, kui kõik märgid sedastavad üheselt ja selgelt, et on saabunud surm ning elu tagasi kutsumiseks on küll meeletu soov, ent puudub tagasitee. Elu valib selle tee. Elu ei lahku kehast horisontaalselt, tagasi ammu olnud aegu ja nõnda ei suundu ta ka paremale, ees ootavasse aega, sest see aja teljeks nimetatu ongi see “väike valge vale”. Pole ajuvabamat määratlust kui elupäästmine ja elupäästja. Teisel surra lasta on siis mis? Uudishimulikuna pealt vaadata, kuidas teise keha saab aineks mida nimetame elutuks ehk surnukehaks on siis mis? Mis on see, kui vaatame pealt mängu-surma või mängult elu päästmist kunstis? Näitleja nimi sealt tulebki muuseas. Kui inimene mängib kedagi või midagi, on ta mängija. Kui ta aga sünnib või sureb, olgu siis laval või kinolinal, on ta näitleja. Keedupeeti võib ja saab mängida, sündi ja surma mitte kunagi…mõtle sellele palun korraks

Mingem aga edasi

Uus kood lõpetab VALE ning kõik sellesse uskunud lahkuvad. Ajastu, milles täna oleme, on pärale jõudnud. Kohta, kus enam ei kõhelda ning seisundisse kus enam ei kahelda. Ühed saavad otsa, teised vaatavad seda õõvaga pealt ning see protsess ei kulge eluigadega mõõdetavas aegruumis. Me oleme otsustanud. See, kuidas meile paistab elu ÕIGE pool ning kogeme iga päev kohkumisega, et teiste jaoks on see absoluutne VALE. Meetodeid ja vahendeid enda õiguse tõestamiseks ei valita. Nii on see eelpool kirjeldatud vertikaalsel teljel keerelnud alati. Austatakse elu, luuakse koos ning jõutakse siis ikka ja jälle sinna, kuhu me teiega nüüdseks jõudnud oleme. Meid on liiga palju. Meid kokku ma mõtlen ning põhjus ja probleem on selles, et lisaks meile, kes me olime alguses, on kurat teab kust tekkinud vaata et teist samapalju NEID. Oleme meie ja on nemad ning kes on paha – pole kahtlust…

Kas sa nüüd saad aru, miks keegi “meist” ega samuti keegi “neist” ei vaevu enam kedagi veenma vaid viime sisse piirangud, keelud, ettekirjutused, kontrolli ja lõpuks vägivalla? Üksnes nii saame lahti kõigist neist ja ülevaate kõigist meist. Hirmutamise aeg selles ajastus on läbi ning algab järgmine etapp mille kohta ei tea tegelikult keegi, kes jäävad alles. Kas need kes on end kaitsta soovides läinud kaasa, või need kes pole seda teinud. Ühed surevad ja teised surevad sest niikuinii kõik surevad, vahe on vaid selles, kes hakkavad langema loogu, kelle keha aga kestab.

Vaktsiinidega ei ole sellel kõigel mitte mingit pistmist!

Edasi saavad üksnes need, keda robotid edasi lasevad. Sa istud ankeedi taha, et täita CV asumaks tööle, et toita ennast ja oma pere. Su ees on kastikesed, mis on tähistatud punase tärnikesega ja sa pead need kastid täitma. On küsimus, kas sul…ja tegelikult seesama robot juba eelmisest korrast teab niigi, seega ei saa sa ei valetada ega ka mitte kasti oma andmetega tühjaks jätta. Me näitame oma QR koode üksteise seadmetele, kes otsustavad meie eest kuhu me kuulume ning kes me oleme. Nii meie kui nemad, sest meid kontrollima asunud süsteem on nagu surm. Meil puudub võime sellega muud teha, kui üksnes esile kutsuda. Ennast või teisi ära tappes, läbi eluks olulise hävitamise või ulatusliku kahjustamise. Igal ajastul eksisteerib teatud hulk inimesi meie seast, kes näitleb ülejäänutele oma olematut lähisuhet ja erisidet selle kõrgemal- ja kaugemal asuva “süsteemiga”. Kogu universumi müstika ja valitute valgustatus ning saladuste ja teadmiste saladused ja sügavus on seesama mäng mis leiab aset igal õhtul kui eesriie teatris avaneb. Sa situd ja nikud samamoodi nagu inimkõnts kellest mööda vaatad või käskija keda aupaklikult kummardad. Sa oled samasugune nagu nemad ega erine millegi poolest neist, kelle kohta ütled meie. Kujutle, et sa ei tunne ega tea numbreid. Mitte ühtegi neist. Kuidas saab sind siis veenda millegi ohtlikkuses või ohutuses, kui sind ei saa manipuleerida läbi arvude keele? Kuidas sa ilma numbriteta tead, millal su käsi kullas või perse mullas on? Numbrid tulid kohe, kui oli vaja hakata valetama. Sinnamaani oli inimene oma täiuslikkuses loodud hakkama saama just sellisena nagu ta on. Kogu aeg on kaks inimest omavahel turu kaubeldud saanud. Keelt tundmata niisamuti – sõrmedega. Algas aga ahnus, oli vaja kiiresti välja mõelda sümbolid, millega tähistada valet. Teadmiste kuningaks kutsutav matemaatika sündiski selleks, et mõista kiiremini ja näha läbi kellegi kavalus ja vale.

Me ei sure koroonasse. Mitte keegi meist. Inimest luues lihtsalt ei mõeldud sellele, et paneme inimese sisse “selle” ja kui tuleb koroona, lülitab see ennast välja ning saabub surm. Keeldumine mõtisklemast oma surma üle, öeldakse olevat keeldumine mõtisklemast oma elu üle. Numbrid, olgu need millised tahes, püüavad panna meid kartma saabuvat surma, kui me keeldume elamast nii nagu see kellegi teise poolt tundub olevat ainuõige. Kusagil joob praegu keegi kohvi. Ja veel kusagil joob just nüüdsama keegi teed. Tunni aja pärast on üks neist teise tapnud, pole tähtis kuidas ja miks, mõlema ELU läheb edasi – nii nagu elul on kombeks edasi minna meist sõltumata.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: