GULJAŠŠITEGU 2000


Jõudsin metsa, kui oli veel valgust. Tagurdasin auto teekõrvale nii, et kui ses olematu liiklusega metsatukas keegigi peaks teed mööda liikuma, pääseks ta ilusasti mööda. Lund oli sadanud pausidega viimased poolteist nädalat. Lahti lükatud metsavaheteed, palistasid kahel pool kitsa lumesaha lükatud vallid. Surusin autoukse lihtsalt kokku, et mitte tekitada helisid, mis karges talveloojangus kaugele kostaks ja sigu ehmataks. Enne kui auto juurest liikuma asutasin, kontrollisin kas kõik on kaasas. Taskulamp, binokkel, nuga, sigaretid, tulemasin, püss, padrunid, dokumendid ja seljakott, kus termos kuuma teega ning sinkipidi suudlevad kaasaleivad. Iial ei tea ette. Võib minna nii ja võib minna ka naa. Siga võib tulla üksi või karjaga. Üsna ootamatult ja kohe või peale pikka ootamist ja siis kui silm enam seda ei erista keda lasta ning tuleb tühjade kätega jahikantslist alla ronida ja koju tagasi sõita.

Õues oli külm. Tahtmata liialdada, aga sinna paarikümne kraadi kanti alla nulli kohe kindlasti. Päike kukkus peaagu et kuuldavalt noore kuusetuka taha ning kuu ajas end sirgu, nagu kass kes ringutab, haigutab ja teeb njäu samal ajal korraga. Lumele joonistusid külmad varjud ning kogu mets muutus nagu mustvalgeks loodusfotoks. Talveöös on metsa nägu imekaunis.

Kindasoojade sõrmedega toppisin padrunipessa vaskses kestas laengu poolmantel kuuliga. Mu vintpüssi salve läheb kolm padrunit, aga varitsusjahil sa ju rohkem kui ühte pauku teha ei plaani, sestap jätsin lisapadruni käepärast. Asusin ootama ja tunnistan, et see tunne ongi jahilkäimise juures minu jaoks kõige mõnusam. Sa ei tea mitte midagi, mis saama hakkab ning see tunne on väga eriline. Võrrreldav endale esitatud küsimusega – kas Jumal kuuleb minu soove…

Minu seekordne soov oli küttida üks metsseapõrsas. Lubatäht selleks oli seadusekuulekalt taskus ja jahi alguses korralikult avatud. Kes ei tea mida see tähendab, siis on luba küttida antud välja ühe uluki jahtimiseks väga täpse määratlusega. See luba kehtib üks kord – kuni on realiseeritud, ehk teisisõnu käib asi nii, et kütt enne kui ta relv seljas jahile astub, avab jahiloa. Selleks pole vaja muud, kui kirjutada loale ettenähtud lahtrisse õige kuupäev ning allkiri. On jahijumalanna Diana armuline, lõpeb koos ühe metslooma teega ka selle loa kehtivus, ehk peale tabavat lasku, sulgeb kütt loa, märkides tabatud uluki lahtrisse jahitulemuse.

Jahitornis istudes toimub ajaga midagi arusaamatut. Elu su ümber justkui tardub paigale, viivuks mille sa ära tunned ning läheb siis pöörase hooga käima nagu hea lugu. Nii iga kord. Kõik sinu ümber on korraga nii toimekas, enesestmõistetav ja sealsamas uudishimust ning valvsusest tulvil, et üksnes linnastunud inimmassi keskel elades see hoomamata jääbki. Siin laskub unest ärganud ämblik mööda niiti otse su silma ette. Vaatab su pupilli nagu musta auku ja läheb siis kärmelt tuldud teed üles tagasi. Kõrv eristab hääli mida on nii palju, et nende algpunkt jääb mõistatuseks. Selles vaikuses kaovad distantsid ning ruumikaja kaotab oma tähenduse. Sa tead, et nii raksatab oks ettevaatlikult astuva põdrapulli jala all, aga hoopis mäger tuleb ruugete okastega okste alt lagedale ning veab pea kuklas ninaga õhku.

Ja sealt nad tulevad. Kaks, kolmas, neljas. Juba on neid kümmekond. Veel tuleb. Esimesed tulijad on noored. Kui need ennast mitte millestki häirimata lumiseid mättaid pahupidi pöörama hakkavad, julgevad ka suuremad vaikselt välja imbuda. Kesikud on sel aastal väga tumedat karva ja hästi söönud. Vaatan neid, süda paukumas rinnakorvis ja mõtlen endamisi, et ah nii hästi elate. Rõõmsad loomad. Muidugi ei malda ka pereproua ise pikalt oodata ning liigub äärimse ettevaatlikkusega lagedale astumata, metsatumeda foonil. Tema teab. Noored on hulljulged, põrsad aga päris pöörased. Neil pole milletski midagi ning rahmivad äkilisi liigutusi tehes teineteise jalge alt kuldseid maisiteri nosides nagu noorukid kiirsöögikohas friikaid sheerides.

Tõstan vaikselt nagu tigu oma sarvi, kui on julgenud pea karbist välja pista, püssi kantslinurgast palgesse. Lükkan tolmukümbeme vaikust matkides kiikril katted eest ja vaatan optika otsast sisse. Ringikujulises vaateväljas mis kogu selle pidurooga nautiva seakarja mu silmele lähemale rullib, on helendav täpp ning skaalakriipsukestega rist. Liigutan aeglaselt millimeeter haaval minu jaoks, aga vaateväljast annab see laiema pildi ning leian sebivas seltskonnas selle keda otsin. Jälgin teda ja seda kuidas teised temaga käituvad. Ta on selles karjas üks õnnetu isend. Näen, et midagi on tama vasaku esijalaga. Hoiab seda maha toetamata enese ees õieli, ning hõnkab oma kolmel jalal, sõrgadega kõvale lumele jäljepritsmeid jättes. Ta on niruma olemisega ning nähtavalt enda eluõiguse eest kõige rohkem võitlev kommunist ses häälekalt süüa lätsutavas parteis. Lükkan kaitseriivi kuuldamatult maha ning mu sõrme alla jääb päästik.

Ma ei lase seda äbarikku, keda peaks. Mulle kangastub korraks lihtsalt pilt sellest, kuidas seesama seakari sügavas lumes elu eest kihutab, emis vedurina täistuuridel kõige ees ning ülejäänud selle sabas. Järjekorras, mille moodustavad mitte isendid vaid nende koht karja hierarhias ja füüsiline võimekus. Lõppu jäävad alati nõrgemad. Nii pole mingitki kahtust, et seesama kolmejalgne ei püsi poolt minutitki karjal sabas, kui minekuks läheb. Jätan ta alles – karja ankrumeheks ja nõrgemaks lüliks, sest sisehääl ütleb mulle – sina ei ole tema üle otsustaja. See kes otsustab, on ta juba ette võtnud ning ära sekku sellesse.

Täiskuu valguses helendaval lumel käib rõõmus õhtune sabat. Vaid kogenud vana emis veab pahisedes ninaga õhku ning kuulatab tardunult iga krõpsatust ja jätkab siis rahunedes söömist. Punt on nii koos, et selles kontrastses valguses on see nagu üks mitmekümne sibava jalaga vormi ja kujuta vana kušett. Must kogum, mille sees ei ole võimalik eristada ei nina- ega taguotsi. Püüan leida silmaga seda, kes massist niipalju välja astuks, et oleks väga hea ja kindel teha otsus, vajutada päästikut.

Seal ta ongi. Sabajupp sipsimas ümber tagapalgete, nagu ajaks ta sealt kärbseid laiali või teeks pakaselises öös sooja omale. Nina maas, nosib ta kiirelt lõhnapidi paremaid palasid otsides ning liigub magusama suutäie järel aeglaselt rikkalikuma valiku poole. Sean end valmis ja ütlen enda sees – anna mulle andeks, vend. See kelle ma nüüd saadan, tuleb kord ja võtab ka minu.

Vajutan päästikule. Raksatav pauk kajab vaikses talveöös ning üksnes viimased metsapimedusse sähvavad sabaotsad on veel silmale nähtav liikumine. Edasi on vaikus. Seal ta on. Sinakasvalge külma kuu, jäisele lumele paistvas kollaka valgusega sõõris, mis mustendava metsaringi keskel nagu järv helendab. Külili ja liikumatu. Viimase õhtusöögi viimane kaader. Ronin redelit mööda alla, lubades istumisest kangetes jalgades elul tegutsema hakata. Süütan taskulambi, siis sigareti ja lähen laskekohale. Otsin taskust jahidokumendid ning sealt kaante vahelt küttimisloa.

Pastakas raisk muidugi ei tööta selle külmaga. Võtan seljakotist aasaga rihma ning sean selle õigesti kinni. Püss rihmapidi selga, siga sädelgat pidi sappa nagu veokelk ja läbi paksu lume enda jälgedes auto juurde. Autos on töötav pastakas. Sellega kirjutan loale – metsisiga, põrsas. Kuupäeva ja kella. Ongi kõik. Kogu lugu

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: