KOHALIKE OMAKASÜPÜÜDLIKE VALIMISED


Ole nii kallis ja pane ennast režiimile, kus sa leiad ise omal soovil, seitse minutit oma eluajast ning oled minuga mõttega kaasas. Kui see on parasjagu millise iganes põhjuse tõttu keeruline ning sa otsid lihtsalt nagu tuvi, asfaldiga sama värvi toidukõlbulikku ainest, tuiates nokk õieli ja silmad kahel pool pead, lase edasi. Astu hiljem läbi, kui parem hetk ning rohkem aega.

Ahastus

Justnimelt ahastus on selle tundevärvi nimi paletil, mida praegu häbenemata pintslikarvadesse võtan kui sõnadega maalima asun. Ahastuse tekitajaid tuleb muudkui juurde ning toru otsik kust seda peale lastakse, venib surve tõttu aina laiemaks. Äng ja masendus mis tekitavad tunde juba hallatamatust hullusest.

On oktoober aastal 2021 ja toimuvad taaskord valimised.

Tõele au andes, ei ole ju enam suurt vahet tänase Eesti ja omaaegse despoodi Robert Mugabwe aegsel Zimbabwel. Ses mõttes, et riigitüüri juurde on end aastateks positsioneerinud kõige lihtlabasemad hüvedesõltlastest heaolu parasiidid, kellede sõnumid pööblile on kaotanud sellegi hea maitse piirid, mida nõukogude ajal valvas õlleka ümarlaua reeglistik.

Mis asi see on?

Mis asi see on mis ümberringi toimub?

Kuidas on see võimalik, et mitte üksikud indiviidid, piirkonniti elavad inimgrupid või riigiti elavad etnilised kogukonnad vaid in corpore KÕIK on kaotanud aru?

Jah. Sina ka!

Ja mina ka.

Olgu, iseenda jätan sellest võrdlusest välja, mis puutub optimistlikku vastu tuuleiili kusemist, sest olen pigem radikaalne pessimist. Ma lihtsalt ei usu, et väikest Eestit ja kogu ta rahvast, on võimalik veel kannast haarata ning välja sikutada sealt, kuhu ta on pea ees omal jõul üleni sisse roninud.

Sealsamas on täna kogu inimkond ning valdava enamuse rahvaste jaoks pole enam ruumigi, et seal pimedas sooles ennast ringi pöörata ja välja ronida. Need, kes aru saanud, kui sügavale on jõutud, ei saa isegi pepu ees tagurdades välja, sest tagant tuleb uue hooga üha uusi peale.

Nii ongi võimalik, et tee mis sa tahad, pead sa üleval parasiiti, kes on eelmise võimutsükli vältel sulle su oma raha eest elada võimaldanud ning selle eest sinult lausa palka saanud. Täna jälle, viib ta kuluhüvitiste arved raamatupidajale ning laseb sinul maksta kinni kogu selle odava plastmassist sita, kuhu ta oma näo, nime ja järjekorranumbri valimisnimekirjas on trükkinud. Sina käid tööl ja kaardud oma kohustuste all, et see lojus saaks elada sinust paremini mitte selle pärast, et ta saab palka mittemillegi eest, vaid erinevalt sinust ei ole tal isiklikku vastutust millegi ega mitte kellegi ees. Selle kõrges kaares näkku-urineerimise litsentsi nimi on mandaat. See kusjuures ei ole mitte toetus tema korda saadetule, vaid sarnaste karjakäitumine. Mis see selline on?

See on harjumuslaiskus, pealiskaudsus ning ignorantsus erinevuste mitteuskumises. Lihtsustatult öeldes – harjumus, nagu peale potilt tõusmist sinna kiire pilgu viskamine.

Selle käitumise ajendiks ei ole midagi muud kui samastumissoov. Nii pakutaksegi iga nelja aasta tagant väga erinevaid parte. Juba väsinud ja sorakaid ning täiesti verisulis, kes kõik lubavad millessegi olulisse oma mõõtmatu panuse anda. Oluline sünnitatakse võimule saades. Selle läbi, et vaikselt nagu metsaveotraktori vints, kerib kõri kägistav maksude ja hinnapoliitika end su kõri ümber iga päevaga koomale. Sa annad oma osa panusest ühiskonda mitte sinna, kus see võiks sinu või minu südametunnistuse järgi tegelikult minna, vaid lihtsalt ära.

Ma ei oska seda pilti teistmoodi silme ette manada kui kaadriga lastefilmist “Nukitsamees” ja selle “Rahalaulu” episood.

Olav Ehala üks filmimuusika lihvitumaid ja imetletumaid pärle, mida igaüks peast teab, kõrvus kajamas.

Ma olen Kusti ehk Ülari Kirsipuu ning enamiku teiste lastega ses filmis ühevanune. Mind on ikka üks küsimus veidi kummitanud, seoses selle filmiga. Kahjuks ei saanudki talle vastust, sest Helle Karis kes juba Eesti iseseisvumise algusajal õukonna treppidest alla tõugati, ei anna selleks enam sealpoolsusest võimalust. Ikka ja jälle avastad sa, et suhtled inimesega ning arutad temaga maailma häid kui halbu külgi, ega tea kartagi, et ühel hetkel teda enam ei ole. Nõnda elus lähebki.

Niisiis…

Kui need metsakollid leidsid rahapaja, siis iseenesest mõistetavalt läksid nendegi silmad õnnest punni ja meeled möllama, kuid…mida kuradit nad metsas selle rahaga teevad? Kuhu nad sealt lähevad, taskud kulda täis, kuued seljas kasiinosse või? Lihtsalt inimloomusele nii omane loll rõõm rahast, ka sellest millega sittagi peale ei ole hakata, on just see millest räägin.

Said juba aru, kuhu ma oma jutuga tüürin. Just nimelt! Paradoks on milles? Selles, et Nukitsamehe pere metsakollidel oli terve pajatäis kuldmünte, millega peale kõlina saatel mängimise ja omavahel laiali jagamise muud tarka ju teha ei osata. Või söandad sa oma silme ette manada majandustaikuunist Tölpat, kelle hallata on mitte metsakollide pere, vaid kogu maa majanduselu juhtumine? Mõhk? On ta su meelest tegelikult ka pädev peaminister? Kui, siis võibolla tõesti üksnes seepärast, et istub kullapaja serval ja teab, et raha mängib elus põhirolli, raha see on õnn ja armastus. Siit edasi fantaseerides on ilmselge, et vanamoor alla presidendi rolli ei lepi ning tumm ja nähtamatu vanamees ahju peal, kes aegajalt karguga vehib, saabki üksnes selle ees oma kopsaka hüvede paketi.

Mõtlen praegu, et kes on siis Nukitsamees? Äkki see kolme sõna rääkima õppinud poisiklutt ongi Eesti…? Kelle juurde kogemata laanes ringi kolades ära eksinud NATO-Kusti ja EU-Iti sattusid?

Need kaks pandi hirmu ja sunniga otsekohe tööd rabama ning mõistagi viis see põgenemiseni millesse haarati kaasa ka Eesti-Nuki. Ta viidi sinna, kus kedagi ei karistata ja kõigest saab üle headusega ning lauldes. Ta lasi maha raspeldada oma sarved ning küürida end puhtaks igasugusest immuunsusest, asendades selle puhta särgi ja steriilsusega.

Mu loo resümee on lihtne. Nukitsamees viidi paradiisi. Seal on tal võõrasisa ja võõrasema, poolvennad ning poolõed. Steriilsus ning säng suures ühises magamistoas, rivis teistega. Kõik tema ümber hoolivad nii üksteisest kui Nukist ja armastavad teda nagu oma, sest ta ei räägi peale “Nuki-pähh” ja “Nuki-attaa” rohkem midagi ja hea ongi. Küsimus on hoopis varanduses! Kullapajas, mis on peidus paksus laanes, suurte põlispuude all peituvas kollipere metsaonnis.

Viis aastat tagasi rääkisime Hellega, et millest võiks rääkida Nukitsamehe järg – teine osa – “Kümme aastat hiljem”… aga see käib meie ümber, vastas ta. Kas sa ei näe?

Ja tõepoolest. Nii see ongi. Täna – kohalike omakasupüüdlike valimiste päeval 17ndal oktoobril 2021, käibki Nukitsamehe filmi jätkuosa.

Vali meid – meie toome kollide käest kulla ja ehitame selle eest mänguväljakuid. Vali meid – meie võtame maha selle marjulistele eluohtliku padriku ja rajame sinna ilusate inimeste kodud. Metsa sisse, mere äärde, kesklinna lähedale ja tasulise parkimise piirkonda.

Olin ise ka. Neli aastat tagasi Viimsis, kohalike omakasupüüdlike valimiste finalistina poodiumikohal. Õppisin seal, et kulunud kõnekäänd – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, kõlaks paremini nii – kui kuidagi ei saa, siis Reformierakond ikka saab. Seepärast ei kandideeri, ei hääleta ega osale enam ses mängufilmis. Metsakollide rahapada on juba ammu laiali tassitud, aga kuna külarahvas veel usub, et see on alles, sest seda legendi lollpeadele ikka ja jälle jutustatakse, arvavad paljud endistviisi, et just nemad teavad, mida kollide kullaga ette võtta, et üksnes ja ainult head teha. Peamine, et saaks kollide kullale käpa peale.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: