ESTONIA HUKUD


See oli umbes kella viie paiku hommikul. Nägin maja ümbruse kõrgeid kuuski latvadega lehvitamas, nagu saadetaks teele kedagi tähtsat. Tormihoiatus anti juba eile. Ehk isegi varem. Ma räägin kuulduste jõudmisest läbi sõprade, et on tulemas korralik torm. Umbes kella viie paiku, käis üle kogu mustendava taevakummi heleroheline sähvatus. Ma olen elus näinud nii välgu kui suurtukiväe valgust. See toon erines kõigist varem nähtutest. Täna hommikul sähvatas taevas sekundiks heleroheliseks, nagu viiv virmaliste tantsust või suure staadioni valgustus, mis süttib täissärasse enne tähtsat mängu. Ootasin mis edasi. Kõuemürinat ei tulnud. Välk see ei olnud. Jäin asemele ja vaatasin läbi pritsmetipulise aknaklaasi pimedasse oktoobrisse ning jäin midagi ootama.

Sealt hakkasid tulema Sinu teated. Häbi tunnistada, et tundsin ennast nagu kadett, kes on akadeemia lõpuballil oma saatjanna pärlikee katki teinud ning püüab laiali lendavaid ja põrandal põrkuvaid ümmargusi kivikesi õhust kinni püüda. Inimvõimetel on piirid, isegi seal, kus antakse võtta mis võtta annab.

See on teile meeldetuletuseks, ütles Ta selgesti.

Tuletagu see kõik mis praegu oli on ja tuleb, meelde seda mida on aeg juba maitsta andnud. Enam ei ole mitte kuhugi peita ei valu, silmi ega südame kurbust. Nõnda samuti kui jääb nähtavale ja pole enam võimalik peita oma ükskõiksust ega teeseldud kaastunnet. Te ei saa enam seda mängu jätkata, mis nagu aastateks ekraanile kuhtuma jäänud seriaal, sinises kirikus pöörlema on jäänud. Teil on igaühel oma vankumatu tõde ja lugu sellest, mis teie arvates juhtus parvlaev Estoniaga. Niisamuti nagu on täpselt just teile teada, veel täna elus olevad hinged ja nende keeruline saatus. Otsige oma lambukesi lubjapõletajate linnast. Seal on sadam ja raudtee. Keskväljakul barokse tornikiivriga kirik, mille kellatornil on kolm aega näitavat kella. Teekond sinna algas põhjamaal paikneva konsulaadi kaudu. Edasi elamise rahu, koos uue identiteediga, manustati provintsisaare hospidali suletud surnukuuris. Dokumendid anti peale pikka teekonda salastatud logistikaga sihtkohas. Nad ei otsi omakseid ega tea neist, sest nende sidemed iseenesega, lõigati piltlikult ja sõna otseses mõttes läbi nagu laborirottidel. Nad on Dominikanis, otsige sealt, kui usute et tahate nad üles leida. See taaskohtumine ei anna ühelegi teist mitte midagi tagasi. Niisamuti ei vii see uuesti nägemine kedagi edasi. Te olete seda teinud ning oma käsi te sellest puhtaks ei pese. Keegi teist pole ilma süüta. See on te sisse ehitatud, nagu seemned õuna südames. On ellujäänud ja on need, kes andsid oma elud. Mitte midagi vahepealset ei ole olemas. Ellu jäid need, kes merest päästeti ja need kes ei olnud sel ööl Estonial. Elu andsid need, kes olid laevas või keda päästa ei suudetud. Rohkem kedagi ei ole.

Roheline sähvatus oktoobritormi hommikupimeduses jätkas. Mina kuulasin. Kuulasin, kuidas tuul taob oma trummi nagu teadjamees-šamaan. Tundsin, et teda ei huvita, kas ma jõuan kõike jälgida, meelde jätta ja kirja panna. Ekstaatiline raju, millega ehe energia liigutab suuri asju kohalt ning peksab pisemad pilbasteks ja seejärel kaootiliselt laiali. Ta kisendas. Nii selgelt, et ma kuulsin ta sõnu nagu kellegi häält. Teie laev on jälle metsikus kreenis! Ta on külili pekstud ja hulbib abitult, suutmata end kiiluvette tagasi saada. Te viibite taas kesk karjeid ja hädakisa ning abita jäänute allavandumise valu. Teist üliüksikud püüavad anda maksimumi, et nagu ema-last kedagigi aidata. Ülejäänud hoiavad end pingutusest lõhkeda tahtvate soonte piiril, küüntega külmast rauast kinni ning neavad. Neavad et nemad ja mitte ükskõik kes teine. Deja Vu… Tundub isegi kergendusena, kui keegi ülevalpool teid, alla andnu, laseb käed lahti ning viib kaasa. Kõik alla jääjad keda nagu langev vasar kesk lahingut pähe tabab. Te olete rahvana jälle samas kohas ja igaüks seisab jälle üksnes enese ellujäämise eest. Miski poleks enam õilis, kui tunnistusi jagaks langejad. Selle pärast saavadki rääkida need, kelle loost saab ajateljel asi – ka kaotusest. Ellujääjad kaotasid end igaveseks ära ja jätsid sinna hirmsasse öösse. Alustasid ärgates uutena ning iseennast kõiges olnus kõrvalt nähes. Südamele antud tunnistusi muutes ning saatusest kui sõbrast rääkides.

See varahommikune heleroheline sähvatus on Estonial hukkunud hingede karje. Meie nägime seda ja tundsime, mida teie jälle kogeda igatsete. Ärge soovige ses uues laevahukus ellu jääda, vaid hoidke ära see hukk. Te ei tea, kes teist läbi minu tahte, saavad kogemuse mida nimetate ellujäämiseks ning kellele ma annan uue elu. Mida te täna teineteisele teete või ütlete, ei lähe mulle korda. Ma ei vali teie seast ilukõnelejaid ega heategijaid nagu ma ei vali valetajaid ja kurjategijaid. Ma ei hooli te ühestki selgitusest, kui näen et kuulekad peksavad lojaalseid, sest kui ma seda näen, olete te minu otsuse kätte saanud, läbi lugenud ja omaks võtnud. Teie pole millegi taevaliku täideviijad vaid omakeskis otsustajatest kõige häälekam publik avalikel hukkamistel. Te pole siis enam keegi, sest teid ei ole siis enam olnud, olemas ega tulemas. Ses varahommikuses sähvatuses oli selgesti kuulda ka Urmas Alenderi hääl. Prohvetliku manitsusega säält teiselt poolt vett. Ta ütles sõna sõnalt: “Läksin ja täitsin selle käsu, mis minu loomise hetkel mu soontesse susati. Seal ta eluna voolas, südametuksete survel”.

See pole lauliku saatus vaid sõnumitooja prohvetlik ettekuulutus.

See on KOIT. See on PALVE. Olgu siis laulude, loitsu või saagana, aga Tõnis Mägi ei ole oma sõrme kuradile andnud, sest ta teab mille pärast ta hing muretseb. Alender hüüdis – “Kuulge ometi seda tormi hoiatust. See laev ei jõua kaugele ega tule enam kunagi tagasi” – nõnda nagu täna hüüab Tõnis Mägi PARANDAGE MEELT.

Nelikümmend üheksa ja Üheksakümmend neli. Numbritena 49 ja 94

Siberisse küüditamine ja Estonia põhjalaskmine sündisid inimmõttest. Te endi peades. Kui neile tegudele võhivõõraid peremehi kuulekalt teenides õla alla panite. Ma ei karista teid! Vastupidi – ma armastan ja hindan teid väga. Üksnes seepärast ma annangi valikud mis on mu õnnestunum osa kogu loomingust ja loodust. Valikud teha seda või teist, mitte tõusta või langeda nagu paks üksmeelne mass kõlupäid, kord üles ja siis alla. Mina annan teile mõistuse ja mina võtan teilt selle. Otsustama kippujad, kes teiste üle kohut hakkavad mõitsma, teevad valiku, mis on minu loodud nagu seegi valik, et lasta rahumeeli enda üle kohut mõista.

Ma küsin täna – kelle võitlus see on?

Sa hoiad viimast rammu kokku võttes jääkülmast reelinguservast. Su pea kohal räsib raevukas tormituul ja tühjuses allpool, ootab mustendav põhjatu meri. Ma küsin sinult uuesti – kelle võitlus see on? Mille või kelle nimel? Usud sa suutvat ses olukorras päästa uppuv ESTONIA? Vaevalt. Suudad sa päästa neid, kelle jõud ilmselgelt enne otsa saab kui sinu oma? Sina kes sa uppusid, sest kellegi ennastsalgav elutahe võttis end kokku obaduseks, mille said kui olid juba peaagu pääsemas. Sa ju mäletad ta nägu nagu temagi mäletab sinu oma…igavesti, kõikjal.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: