VÄLJAKUTSE KAJA KALLASELE


Viimati naersime koos kalli naisega nii, et hing oli rinnus sõlmes ja rõõmsad pisarad voolasid silmist. See oli nii joovastav ja mõnus, et peale seda oleme mitmel järgmiselgi õhtul igatsenud lihtsalt naerda. Naerda südamest ja tunda vaimustust huumorist ning selle ääretutest variatsioonidest. Kui on midagi, mis meid üksteise külge kindlalt liidab, siis see on meie pöörane huumoritaju.

Et elame ajal, kui naer võib kedagi häirivalt segada või suisa endast välja ajada, siis ma parem ei täpsusta, mis meid kahte viimati nii metsikult naerma ajas. See tuli seest poolt. Absurdi tunnetuse habemenoa teral, paljasjalgselt tantsiskledes. Ühel pool selge arusaamine sellest, miks see kõik nii kuradima pööraselt naerma ajab. Teisel selgusetu kaos sellest, mis minuga hetkel toimub, et see kogu keha läbiva energeetilise laenguna tunduv just nii kaasa krabab.

Mõtlen aegajalt mõne inimese peale. Viivuks. Lihtsalt küsin endalt – huvitav, mis sellele inimesele päriselt nalja teeb? Mis teda tõeliselt naerma paneb. Kerguse ja ennastunustava lusti ning pidurdamatu tulvana? Tegelikult ma muidugi tunnistan, et ma hetk tagasi natuke luiskasin. Ma ei mõtle tegelikult inimestele, kellel ma kogemuste või oletuste põhjal julgen kindlalt öelda – tal huumorimeel lihtsalt puudub. Selle asemel on mingi astla sarnane alakehaosa, mis on ühendatud otse sapipõiega ning mis töötab nagu kusepidamatuse all kannataja till. Vaevast vabanemise võlust ning kusesirina kergendavast kõlast kõrvuni kaarduvate kriipsus suude grimass.

Neid humoriste on palju. Nagu songarmaale vedelema jäetud kartuleid peale lohakat kombainiga noppimist. Hunt nendega. Kui sitasoe hingeõhk iiveldama ei aja, kuulad omi mõtteid mõeldes selle mögina lõpuni ning isegi äärmise häda märgiks ei hakka selle pongestuse peale muigama. Kohutav on aga see, et neist loendamatult rohkem rähkleb täna sompus taeva all neid kõlupäid, kes eelpool kirjeldatud koomuskimeeste karvade ja küünteta eesnahkseid nalju, joviaalse rõõmuga ennastunustavalt jumaldavad.

Ma ei haletse sante. Pole iial kedagi haletsenud, kes kõigiti kõlbulikud inimesed, aga saatuselt saadud puudega läbi elu kulgevad. Nende seas on mul sõpru, keda armastan ning see on aus ja ehe. Neist aga, kellel huumorimeel puudub, on mul siiralt hale. Kohe täitsa siiralt muide. Pole kurvemat saatust, kui sitt fantaasia ja haleolematu huumoritaju, sest selle õnnetuse puhul lohutab üksnes teadmine, et ta ise seda ei tea.

Esitan seepärast täiesti siiralt ja tõsimeeli väljakutse peaminister Kaja Kallasele

Kaja, anna mulle 30 päeva aega.

Selle ajaga ma tõestan, et sajad inimesed, kes täna tuliselt eitavad, vaidlevad ja võitlevad, rahunevad ning astuvad sealpool kallast sillale mis toob üle kuristiku tagasi oma armastatud koju. Heasse Eestisse, kus on soov elada ning rõõmsat tulevikku luua.

Need sinu tänased õukonnaklounid kes karkudel kooserdades kärtsuga peeru lasevad ning näpu taeva poole tõstes ütlevad – lamemaalased vist…või vaktsiinivastased jne.

Igal juhul – ei aja nad kedagi naerma peale nende endi ja ülejäänud ümisejate, kelle heaolu, õnn ja huumor seisnevadki üksnes selles, kui kedagi teist kiusatakse või mõnitatakse.

Usu…veel ei ole lootusetult hilja, aga see aeg tiksub kiiremini kui sa oletad.

Sellest väljakutsest ei kaota keegi, võidab aga terve Eesti! Millal iganes see Sinuni jõuab – ütle vaid ja paneme kellad käima. See on dialoog…sinu otsus.

One thought on “VÄLJAKUTSE KAJA KALLASELE

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: