Oled sa mõelnud, miks esoteerikast lummatud ning kõik ülejäänud maagid, nõiad ja selgeltnägijad, riietavad end nagu muinasjutust välja astunud tegelased? Olgu nad siis haldjad, posijad, manajad, tervendajad või avardajad, ikka käib selle juurde mingi “see” mis kõrvaltvaatajas müstikat või vähemalt huvi tekitab. See on küll mu enese subjektiivne oletus, aga valdavalt näen ma ses nõidumise atribuutikas igasugu vanade hõimurahvaste šamaani- või teadjamehe tööriistu, sekka pendlid ja värvipiltidega postkaardid ning kõik see muu. Tuli ja veri muidugi ka, milleta mõnedki üldse tööle ei hakka. Oled sa mõelnud seda, kuidas ja mida teevad need inimesed omaette olles? Iseendaga ja niiöelda “luua seljas” kusagil teises dimensioonis vuhisedes ringi lendamas. Peaks see ju olema nii, et kui šamaan kutsub iseennast rituaali kaudu välja, suudab ta endast välja minemata ja kõrvaltvaataja jaoks liikumatuna lesides, teha mida iganes. Niisiis jääb küsimus. Miks vajavad esoteerikud ja okultistid ning kõik muud moodsate vaimsete praktikate harrastajad ning pühapäevanõiad seda välist nähtumust? Tunnistan, et mulle meeldib mõttetera, mis ütleb et kuni väline nähtumus on vajalik, pole sisemine kogemus veel võimalik. Meister ei kanna rinnas meistrimärki…
Võtame realistid. Nimetan realistideks reaalainetega sina-peal olijaid. Need kaasaja gurud on ultramoodsa ja eduka elustiili kandjad. See maailm, milles nemad tegutsevad toob neile aina uut edu, sest tehisintellekt, mida nad väidavad endale kuuleka olevat, on praeguse ajastu nafta ning virtuaalgloobus nende tegelikkus. Siledad, moodsad ja ägedad. Ka meditsiin ning farmakoloogia koos viroloogiaga käib selle kategooria alla. Konn, keda laboriglobalistide loodud pandeemia kirglikult suudles, muutus üleöö unelmate printsiks.
Ajalugu, see õnnetuke. Et teda keegi üldse veel tõsiselt võtaks, loob samuti uue välise kuvandi. Ta hakkab muuseumirotist habemikuks ning jutustab haaravaid lugusid asjadest mis aset leidnud. Poliitik on noortepärane ja suurlinnlik. Rituaalsus on minevik ja traditsioonid üleeilne päev. Nii näiteks on Eesti kolmkümmend aastat kestnud iseseisvus tänase Y-generatsiooni jaoks niikuinii mingi eelmise sajandi museaal. Poliitikut ei huvitagi sestap mitte keegi teine kui vaid 12-19. aastane noor. Selle vanusegrupiga on tänasel poliitikul kõige lihtsam manipuleerida. Ajalugu niisiis, on veidrate retrofriikide snobism ja sellega noorte peadpööritavad globaalset arengut ei pärsita. Nii kujunebki võimalus unustada X-generatsiooni omaaegne moedilemma evolutsioonist ja selle erinevatest teooriatest. Pole tähtis, kust me tuleme! Oluline on – kuhu me oleme teel!
Siit ka plan – päästa maailm. Kasvõi elu hinnaga…
Päästa maailm ja muuta see paradiisiks, mida pool sajandit tagasi kujutati kõige värvikamalt mormoonide ning jehhoovatunnistajate Jumalasõna kuulutavates almanahhides. Mäletad ju küll neid pilte? Inimene räägib karuga juttu ja lõviema lakub bämbit ning taamal vohab kuldne viljapõld üle mille kooldub vikerkaar. Taevas sirab Päike ja Jumala Poeg teeb naeratavate pealtvaatajate sõõris puutööd.
Niisiis viiakse selle urbaniseerunud hübriidolendi reaalsus täisikka jõudmise hetkeks sajaprotsendiliselt üle virtuaalmaailma. Ta saab moodsaima kaasaegse tarkvara, et vaadata biljonitest pikslitest moodustuvat pilti 5D ultraretiina quadrokeskuses, kus ta preemiaks kuulekuse eest saab tuusiku seiklemiseks paradiisiplaneedil. Seda kõike ja ainult tänu üliägedale valitsusele, kelle lipukiri on HOOLIVUS. Hoolida tuleb esmajoones noortest. Seepärast polegi vanade aegade, vanade asjade ega vanade inimeste austamine otseselt keelatud ning üksikute veidrike huvist selle kõige vastu, saabki ajaloo kui teaduse infantiilne järjepidevus. Mõned “vanad” nähtused on ju nii nummid. Kasvõi needsamad aja lugu jutustavad habemikkudest prillipapad, kelle lemmiparfüüm on “MUSEUM” ning meelisteemaks möödunud aegade vandenõuteooriad ning nende levitajad. See on lõbus ja samas “teaduspõhine” šõu noorte meelelahutusjanuses infotulvas. See viimane muide on nutikalt sõnastatud paratamatus. Infotulv – see on miski, mida ei saa isegi mitte hoomata. Rääkimata selle peatamisest või tegelikkuse tunnetamisest. Eks sa peata Niagara või vaigista Vaikne ookean…niisiis võib toota nii meeletutes kogustes müra, et selle kõike neelav jõud hävitabki lõpuks ka tõe viimase seemne. Kui selline asi üldse seemet annab, mida on veel raskem tõestada.
Kõik see polegi oma olemuselt midagi muud kui koopia taimede maailmast. Välise märgi ja mitmekesisuse piirideta võimalus eksisteerimiseks. Lihtsamalt öeldes võiks me olla vabalt üks kapsasort. Või mõni mistahes muu taimeliik. Lihtsalt inimese vormi ja kujuga. Orgaanika, mis on toiduks maapinna alumistes kihtides elavale universumile, luues läbi eneselagundamise uut eluenergiat kõigile erinevatele taimedele, kellest üks näeb muuseas välja täpselt nagu sina…
HANNES VÕRNO 