VALED

Sissejuhatuseks ütlen kohe, et loen parasjagu üht raamatut, mis on viimase aja vaatenurki nii olnule, olevale kui ees ootavale rikastanud. Just nimelt seda, mitte muutnud, avardanud, retriitinud ega valgustanud. Vaid rikastanud. Teinud seda teadasaamise läbi ning õppinud seeläbi tunnustama erinevusi mõttemaailmades.

Mõtlen just, kas nimetada see autor ja tema raamatu pealkiri või mitte? Ühest küljest vabastaks see mõnegi uudishimuliku eelarvamuste ahelaist ning annaks talle tema eluajast need kaasa mõtlemisele kuluvad minutit tagasi. Teisalt võib selle teatavaks tegemine saada väljakutseks, hakata seletama asju mida seletada ei saa. Niisiis jätan selle sinu oletada ja soovin lõbusat reisi.

Hakkame pihta.

Oleme kuulnud vaat et trumminahkade kulumiseni, et need kes minevikku ei mäleta, elavat tulevikuta. Seda tõde siitpeale taskunoa otsaga lahti kangutades, nagu mõnd kammkarpi, küsin ilma igasuguse hirmuta lolliksjäämise ees – kas tõesti? Kelle silmis ma õieti lolliks jääksin? Sa tead neid isegi. Nad on need, kes pugenud oma mugavustsooni nagu munandid kotti ja hakkavad kohe näpuga oimukohta puurima, kui kohtavad eriarvamust. Enamasti taipamata, et see eriarvamus ei ole relv millega rünnatakse vaid sõbralik lonks soojarohtu põuepläskust, et ärkvel püsida. Mitte kriis vaid võimalus. Niisiis: mäletades minevikku, kindlustame me tuleviku? Aga mis siis, kui me unustame mineviku? Mis siis kui me laseme ta olla ja minna ning lihtsalt unustame? Kohe kerkib silme ette pilt ehitusest. Ma küsin sinult: kujutle et sa seisad ehituspaltsil ning vaatad kuidas seal kõik ümberringi sagivad. Sa siis väidad, et see mida nad seal teevad, on seotud sellega, et kerkib hoone, mis saab millalgi valmis, kuna ehitusmehed mäletavad detailselt, mis maja see oli ning milline ta välja nägi? Või piilume vaikselt tuppa, kus helilooja istub klaveri taga ning komponeerib temalt tellitud oratooriumi. Senise veendumuse kohaselt, pole selles ju midagi keerulist. Pane lihtsalt noodid, mida sa mäletad, niimoodi noodijoontele kirja nagu nad olid ning ühel hetkel tulevikus, ongi teos valmis. Nõus. Võib vabalt vaadata ka nii, et mäletamisest on kasu siis, kui tuleb mängu soov välistada. Välistada ükskõik mida iganes. Kordamist, kopeerimist, ideevargust ja nii edasi ja teha kõik vastuoksa sellele mis olnud, et luua kardinaalselt teistmoodi tulevikku. Selles konks ongi, et minu meelest võiks millalgi eksisteerinud täiuslikkust mäletada ja uuesti loomise läbi elus hoida. Sinu meelest aga hoopsi vastupidi – unustada läbi mäletamise, mida tähendab täiuslik olnu ja luua selle asemele veel täiuslikum uus. Mõlemat varitseb üks ja sama oht. Oht lihtsalt luisata või lausvaletada. Valetada kokku minevik, nimetades see AJA LOOKS ning sundides seda valet omaks võtma, luua tulevikku. Tulevikku, kuhupoole liikudes on vaja ajalugu pidevalt mugandada, sest loomise protsessis ei ole võimalik isegi kopeerides, tagada absoluutset identsust. Vead lihtsalt tulevad sisse. Ka ajalukku, sest igaüks mäletab asju isemoodi ning üksnes turvalisema tulevikuväljavaate nimel hoidutakse mineviku üle vaidlemast ja mängitakse kokkuleppimise mängu. Sealt ka see tarkus, et minevikku on vaja mäletada mille mõte on lihtsalt selles, et ära unusta milles me kokku leppisime. Räägime niiöelda sama juttu, nagu poisid, kes pahanduse pärast koolis direktori juurde kutsutakse.

AJA LOO teebki relevantseks ainult see asjaolu, et teda saab lakkamatult ümber kirjutada ning selle käigus aina tõestada, et oli nii mitte teisiti. Kui hakkab tunduma, et ses vaidluses võib sündida tõde, et õigus võib olla ükskõik kellel, tõmmatakse loole joon alla ning öeldakse ühtede kohta teadlane ja teiste kohta uhhuuu ning uskuda, et toimik on sellega suletud, suudab iga alla andnu.

Mõtle nüüd ise edasi

Justnimelt. Mõtle nüüd ise ja oma peaga siit edasi. Küllalt on sellest läbinäritud ja poolseeditud roka teelusikaga toitmisest. Võtsin netist ühe suvalise foto nagu neid seal on tuhandeid. Vaade reisilennuki parda aknast. All kummuv paks pilvemadrats ning kaadri servas lennuki tiib. Joonistasin sinna fotole lahtise käega suvaliselt nii sirgeid kui kaarjaid suitsujutte, kuni sai pilt millega oleme vaikselt harjunud. Harjunud nii need, kes seda õudusega kurat teab mis globaalseks mürgitamiseks nimetavad, kui ka jonnakalt seda uskumast keelduv seltskond teadususkseid, kes näevad seda mida vaadata tahavad. Tegin seda selleks, et näidata, kui lihtne on ajada mistahes möga ükskõik millest iganes. Joonistada taevasse jutte ja öelda – sähke. Ühtedele kont mida järada ja uudisena levitada, teistele teema millest mööda hiilida, et see kõik väljamõeldiseks nimetada. Mis sellest, et needsinased tossuribad, mida transponderiteta lennukid maa kohal selgesse taevasse triibutavad, tekitavad küsimusi.

Sulle valetatakse igal sammul. Kõik valetavad. Sa ise oled valetaja.