Eestivaba Riik


Ühes oldi kuidagimoodi kokkuleppel. Vähemalt selle osaga ülejäänud eestlastest, kes polnud oma hinge leivakannika eest kommunistidele maha müünud.

Eesti olgu iseseisev!

Nii peksid eestlased siin ja lätlased Lätimaal “punased” maalt välja või tapsid maha. Kandes ka ise suuri kaotusi nii surnute kui viga saanutena. Baltisaksa parunid ja neile hüvede ning teenete eest võlguolijad võitlesid samuti relv käes selle eest, et täitand vatnikutest metsalised maalt minema peksta. Parunid ise muidugi mitte. Needsamad kiltrid ikka, ja kupjad ning aidamehed, kelle parunid piitsaga sõtta korda looma kihutasid. Kuigi need mõisnike käsul samuti tiblasid taga ajasid ja kätte saades maha tapsid, ei olnud nad ei Läti ega Eesti rahvaarmeega siiski samal poolel. Polnud siis ime, et sakste Landeswehriga Võnnu linna all kokku põrgates omavahel kiskuma mindi. Nagu inimest hammustanud koer jääb seda tegema ka tulevikus, oli võidu mekk suus mõlemal – nii Landeswehril kui eestlastel. Ehk teisisõnu, suurepärane võimalus viimane konkurent sama soojaga hävitada ja end maa peremeheks kuulutada. Et mõlemad end peremeesteks pidasid, andis see võrdse võitlustahte ja usu sõjaõnne. Viimane nagu teada on aga koogitükk mida iial ei poolitata. Nii valiski saatus seekord Eesti iseseisvuse eest sõdivate meeste poole ja Landeswehr sai tappa. Tänu ja austus ning sügav kummardus kõigile vastu hakanutele nende eeskuju, mehisuse ja eneseohverduse eest. Kiitus ka väeülematele, kes õigeid otsusi ning paremat taktikat suutsid näha.

Mõne aja pärast olid tiblad muidugi tagasi ning võidust Võnnu all enam ei räägitud. Vähemalt avalikult mitte, sest nende samade, äsja omavahel tapelnute järeltulijad sõlmisid maadejagamise pakti millega Maarjamaa ja eestlased jälle punastele anti.

Nii selgitaksin ma tulnukale seda Võidupüha asja, kui peaks küsitama. Ahjaa, kindlasti ei saa jätta lisamata, et venelased ja sakslased jäävad alatiseks omavahel tölpnema nagu üks vinduv, armastuse ja õnneta abielu, milles eestlased on nagu lapsed, kes seda kõike omal nahal peavad tunda saama.

Lapsed ei ole iseseisvad.

Vanemate meelest kindlasti mitte ja ega ühiskondki teisiti teotse. Endi arvates on lapsed muidugi iseseisvad. Seda suuresti seepärast, et nad omavahel klaarimiseks mõlema või siis kummagi lapsevanema tunnustust püüavad saada. Hea ja paha lapse mäng, tead küll, see “Mina aitan alati emal nõusid pesta aga tema ei tee kunagi midagi.”

Ajalugu ongi sestap nagu onu Heino naljakogu. Seda mis töötab ta kõrvale ei heida ning kasutab üha ja üha uuesti. Nõnda pühitaksegi mõne aja pärast metoodilistes fondides seisnud eksponaatidelt tolm, määritakse roostes kruvid tavotiga ja keeratakse jälle kokku tagasi. Olgu selleks siis iseseisvus või ike, mõlemad saavutatakse kellegi üle ning seda subjektiivset hetkeseisu nimetataksegi objektiivseks vabaduseks. Teised aga risti vastupidi ja nii kestab see seni kuni on Eesti.

Iseseisvus on see, kui lepitakse kokku, kuidas me teeme, et saaks parim nende jaoks, kes on meie endi keskel nõrgemad. See mis juba mõnda aega toimub ning aina süveneb, ei ole seda kindlasti mitte. See mis praegu toimub on Eestivaba Riik.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: