Õieti meenutab praegune hetk tunnet, nagu seisaks harkisjalu uhke lossi pargis, vesiroosidega tiigi kaldal ja pea kohale tõstetud kätel kümnekonna kilone kivilatakas. Veepind mis ilus ja sile nagu taaskasutatud pudelitest sulatatud biskviidivaagen, ei usu, et see kivi tõesti lendu läheb.
Ei usu?
Sähke siis!
Sissejuhatuseks üks tsitaat. See kõlab nii:
“Eksisteerib kurjus, mis ähvardab riigis iga meest, naist ja last. Me peame astuma samme, et tagada oma sisejulgeolek ja kaitsta oma kodumaad”. Need sõnad lausus Adolf Hitler oma pidulikus kõnes, kui Saksamaal asutati GeSTaPo. Et kõik on tänaseks üksmeelselt kokku leppinud selles, et Hitler oli ja on ajaloo ilgeim elajas, viitab kristallselgelt talle eelnenud epohhi suurmees Napoleon Bonaparte’i öeldu. Tsiteerin : “Ajalugu on möödunud sündmuste versioon, mida inimesed on otsustanud tõeks pidada”.
Õigupoolest ei otsusta inimesed ise juba inimkonna hällist saati, ise mitte midagi. Peaks keegi seda kasvõi üritama, võtab kõik ette ära otsustanud üldsus lihtsalt kätte ja taob ta mutta või surnuks. Ma ei hakka rääkima tagurlaste ega teisitimõtlejate lugu. Räägin aja-lugu. Mitte ajalugu – mis nagu juba öeldud ei ole rohkemat väärt kui tema kokkukirjutamise ajal parasjagu võimul oleva türanni fantaasial lennuvõimet jagub. Ei ole ta ka tuleviku ennustus vangausksete nostradamuslaste repertuaarist. See on see, mida näha kui julgeda elevanti vaadates tunnistada, et seda see tõesti on, mitte igaks juhuks ja areldi piire kombates mingit joga ajada.
Üle maailma tuntud lahkulööja David Icke on kirjeldanud toimuvat parasjagu täpselt. Tsiteerin:
Kui inimgrupi või kollektiivi alateadvus on programmeeritud selleks, mida nimetatakse kultuuriks, siis saab teadlikul tasandil müüa neile sõna otseses mõttes mistahes kaupa. Ühiskond ongi kujundatud selle illusiooni säilitamiseks.
Ei pea olema eksperdiks tituleeritu, et näha selle sõnumi kiiluvees ujuvaid võltshumaansust, inimõigusi, euroopalikke väärtusi ja muud loosunglikku ja sisutut möga mida uue ühiskonnakorra loojad oma orjadele hääletorudest hõiguvad.
Doktor William Sargant kirjutab oma 1957ndal aastal ilmunud raamatus “The Battle for the Mind”:
Tsiteerin:
Inimestesse saab istutada mitmesuguseid uskumusi pärast seda, kui nende ajufunktsioone on kas juhuslikult või nimme tekitatud hirmu, viha ja erutusega sihilikult häiritud. Sääraste segadustega põhjustatud tagajärgedest on kõige tavalisemad ajutiselt nõrgendatud otsustusvõime ja süvenenud sugereeritavus. Selle mitmesuguseid avaldumisvorme liigitatakse mõnikord “karjainstinktiks” ning need ilmnevad iseäranis tähelepanuväärselt sõjapäevil, epideemiate korral ning muudegi ühiste ohtude aegu mis süvendavad ärevust ning nõnda ka individuaalset ja massisugereeritavust. Me ei tohi alahinnata, kirjutab Sargant; mõju, mida hirm kollektiivsele psüühikale avaldab, arvestades võimude soovi “kaitsta rahvast” selle hirmu eest.
Seega pole sugugi liialdus öelda otse, et inimõigused on õigus teha seda, mida võimul olev valitsus lubab ja sulle ette ütleb.
Lugesin hiljaaegu ühest raamatust, mille auror on mõistagi vandenõuteoreetikust tagurlane, tsitaati – “Vandenõuteooria; see on mistahes väide, et valitsus valetab ning järgib rahva eest varjatud tegevuskava”. Ju sa tundsid isegi ära. Muidugi on see David Icke. Kes juba viisteist aastat tagasi kirjutatud raamatus “Ajasilmus”, juhib lugeja tähelepanu julgelt veel ühele nähtusele. Tsiteerin:
Juudid võivad öelda, et nad ei joo kunagi veinipudelist, mille on avanud keegi teine peale juudi – ja kõik on sellega päri. Ei mingeid probleeme. Aga valget inimest, kes keeldub joomast pudelist, mis pole avatud valge käega, nimetatakse silmapilkselt rassismiks. Juudid võivad väita, et nemad on Jumalast väljavalitud rass, mis on kõikidest teistest üle, aga kui valge inimene ütleb, et ta kuulub “peremeesrassi”, sõimatakse teda valgeks rassistiks ja võimutsejaks. (Tsitaadi lõpp)
See (loetu) pani mind hiljaaegu mõtlema sellele, et on kaks paika ilmas, kus viibides olen ma tundnud seda, mida juudid tohivad aga mina ei või nimetada sionismiks. Need on Jerusalem ning Odessa.
Tunnistan siinkohal, et minu arusaamad, hoiakud ning tunded on kujundanud mu eakaaslane Simone Montefiore, kelle raamatut “Jerusalem” mulle kümmekond aastat tagasi tungivalt lugeda soovitati. Soovitajaks, kellele olen kogu südamest tänulik nii selle kui muude väga huvitavate vestluste eest, oli Arne Rannamäe…
Kui kellegi ajus peaks tekkima suurushullustusest halvatud mõte, vallutada kumbki neist eelpool nimetatud linnadest, ei saagi seda nimetada teisiti kui “sõjaliseks erioperatsiooniks”. Sest see mees, kes kord nimetas asju oma õigete nimedega, sai kaela veskikivina rõhuva igavese needuse kui ajaloo värdelajalikum monstrum. Hitlerist hullemat ei saa juhtuda isegi Putiniga, sest isegi tema ei puutu seda punast nuppu mis käivitab enesehävitusliku apokalüpsise. Ta on jah, pusserdanud kokku mingi suurteoseks mõeldud balalaikapala, kopeerides siit üht ja sealt teist ning usaldanud need noodid siis oma puuhobuse lõustaga tahumatutele družinnikutele, kes ei kõhkleks võileivale viilutada isegi oma lihast ema. On ilmselge, et julgeolekumajorina ida pool Saksa müüri teenides, hakkasid tema pisikeste, ninajuurel kokku kasavnud silmade ees avanema enneolematud unelmate horisondid. Ta õppis selgeks mahasurutud vaimuga sakslase orjalikult kuuleka meelelaadi ning toimivad meetodid selle alpuse omatahtsi ohjamiseks. Kui sa tead, kuidas panna kuuletuma saksa lambakoer, pole sul mingit probleemi karjatada ka siberi hunte, on ta kahtlemata vähemalt korra elus mõelnud. Paraku näib, on jäänud tegemata see pool rehkendust mille võrrandis on alati üheks liidetavaks ülemaailmne kogukond kellele on iseendi poolt antud absoluutselt kõik õigused ja vabadused.
Albert Einsteinile on omistatud lause, mis kõlab siinkohal detailitäpselt – Pole võimalik lahendada probleeme samal arukuse tasemel sellega mis need lõi.
Milleks meil sinuga valmis tuleb olla?
Aastaks 2024 on minu prohvetlik vastus
See tuleb kiiresti ning just siis me hakkame otsustama oma õnnelikkuse taseme üle oma viletsuse suuruse järgi.
Aastal 2024, saab täis sada aastat 1.detsembri verisest mässust.
Ka siis, sada aastat tagasi, lehvisid klassivõitluse lipud ning vähemat kui pöörata pahupidi kogu maailm, ei olnud kellelgi plaanis. Kui ma ütlen, et see oli viimse vindini kruvitud vaeste vastuhakk ennast täis õginud eliidile, pannakse mind seina äärde. Kui ütlen, et see oli alatu ja argpükslik katse rünnata väikse ja õnneliku rahva vabadust elada õnnelikult omal maal, siis jäetakse mind rahule, aga suhu jääb sooja sita maitse. Seepärast pole ei nüüd ega seal ees ootavas mingisugust mõtet, hakata andma hinnanguid olnule, et olevikus ontlikult oleskleda. Ma ju tean fantaseerimatagi, mis oli vene kindralite soov isakesele tema 70ndaks juubeliks kinkida. Ma tahan, ütles Putin 24ndal veebruaril oma ustavatele husaaridele kinniste uste taga omavahel, enne kui tele- ja raadiojaamades käivitatid lindistus. “Ma tahan, et pigimütsiga miki hiir mu magamistuppa ei marsiks ja seepärast nimetame selle erioperatsiooniks”. Mis see Barbarossagi muud oli kui operatsioon. Maailma ümberlõikamine.
HANNES VÕRNO 