HARUKORDNE VÕIMALUS

HARUKORDNE VÕIMALUS

See on harukordne võimalus. Sõna otseses mõttes. Võimalus, mis tõestab või lükkab ümber kõigi seniste religioonide idee.Nagu sa tead, on kõikide religioonide idee kogu universumis üks ja see sama – anda teada mida Jumal eelistab.

Harukordne võimalus niisiis, seisneb selles, et ma teen sulle täna oma pakkumise. Me sõlmime sinuga lepingu. Sellise millel on hapnikutoru küljes. Lepingu sisu on väga lihtne – see on harukordne võimalus Jumalale. Näidata ise, mitte läbi jutlustajate epistli, oma eelistust. Lahendusi on vähemalt neli. Kas kaotame mõlemad. Võidame mõlemad. Võidan mina või võidad sina. Lepinguga võiksime luua siis vastava omapoolse eelduse, et Jumal piirab oma valiku kitsamaks ja valib minu või sinu. Harukordne võimalus pakub minule muretut ja stabiilset elu. Mis tähendab, et mu elamiskulud on terve kalendriaasta kaetud. Kaetud igakuise stabiilse sissetulekuga. Harukordne võimalus sulle on aga see, et selle aasta jooksul loodud kunst – kõik maalid ja joonistused kuuluvad sulle.

Mina tahan luua. Las minu elu maksavad kinni mu tööd. Nii hea kui on minu elu, nii head on kõik minu tööd. Mu tööd maksavad sulle ükskord selle kõik kuldselt tagasi.

Need pole minu mõtted. Selle mõtte leidsin töölaualt. Keegi oli vaikselt pannud

ÄRA KIHUTA, ELA KAUA

Astusin aste astme järel sammhaaval trepist üles. Olin unustanud, millised neist olid vaiksed ja millisele astudes kostus vaikust kriipiv krääksatus. Vana trepp võib vabalt seda muidugi omatahtsi ka muuta. Puu ju mängib…

Vanemate meeste juttu poisikesena kuulates, mõtlesin alati endamisi, kui suursuguselt palju salapära on täismeeste maailmas. See kuidas mehed arutasid omavahel, mida kõike puu mängides materjalina teeb, jutustas nende meeste mõõtmatutest kogemustest. Kui täismehed tegid betoonitööd, kuuldus vahel rahuolevat tõika, et ilusa segupiima järgi on näha, kas läheb siniseks. Kuulad seda nolgina kõrvad õieli ja vaatad värsket betoonivalu saalungite vahel hangumas ega saa tuhkagiu aru.

Puu mängudest ja segupiima kvaliteedist ma alles omandan vaikselt üht ja teist, aga selle olen selgeks saanud, mida tähendab “lillaks laskma”. See on koidutaeva tooni helelilla milliseks muutuvad uue mootorratta kroomitud tuletorud, kui mootor on saanud intensiivselt kuuma, ehk maakeeli korralikult kütet, ehk politseikeeli kiirustamist. Lasin sumpsid lillaks, kõlab palju kuninglikumalt kui “kimasin täiega” või “julmalt kihutasin”. Miks on vaja üldse mootorrattaga kihutada, küsib iga terve mõistusega inimene. Osalt selle sama pärast, miks autogagi. Kogemaks ja nägemaks, mida mootorist saab välja pigistada. Need, kes seda linnas foorist foorini teevad, on üldjuhul valdavalt amatööridest pühapäevakihutajad, kellest omakorda kolmveerand on laenanud sõbralt sõiduriista. See võib paljude jaoks nõmedalt kõlada, aga minu jaoks algab kiirus sealt, kus ma mõtlen kõige lähemate peale. Kui tunned, et see hea surve kehale mis kiirusest tekib, muutub korraga nipsust mingiks isevärki kerguseks nagu kaaluta olek. Kui tee lõpeb siinsamas nina ees ära ja müra vaibub uimastavaks vaikuseks oma palja kõrvaga kuulmatutes hertsides. Su kiivri sees on hubaselt kerge ning su keha nahkkombinesoonis on nagu kellegi peopesas hoiul. Sa liigutad ennast nii vähe kui võimalik ja niipalju kui vajalik. Ses tunnelis olles tuleb ühel hetkel ikka hetk, kui vaatad silmadega korraks spidomeetrile ja tuled siis tagasi reaalsusesse. Korraga tajud sa nii asfaldi vibratsiooni kui mootori põletavat kuumust. Su kiiver on plaksust müra täis ning selle keskel annab aju kogu kehale korralduse. Vaata kas kõik on nii nagu peab. Jah, selle nimi võib olla hirm. Mis ta muud ongi kui hirm. Mul on minu esimene kogemus selle hirmuga väga hästi meeles…

See hirm ei tulnud tsikli seljas. See tuli mitu tundi hiljem, kui olin juba mootorratta garaaži ja nahad seljast maha ajanud. Tahtsin tasahilju vannituppa hiilida, et duši all ära käia. Pojake juba magas. Oli äsja jäänud. Hoidis pisikeste sõrmedega ema näpust ja kogu tuba täitis pisikese magaja unemagus rahu. Piilusin uksepilust ja neid seal nähes, sööstis korraga silme ette pilt. Pilt viimast korda märkmikust andmeid üle kontrollivast politseinikust, kes kohe uksele koputab. Esmalt vaikselt siis mitte liiga kärsitult, peale väikest hingamispausi veidi tugevamini. Ta oletab, aga ei tea, kes ukse avab. Oletab mida aimab, nähes trepi kõrval pisikest jalgratast ja esikusse tõstetud jalutusvankrit. Aimab, et ukse avab noor naine, kes just on pannud lapsukese magama. Aimab sedagi, mida noor naine tunneb, kui näeb ukse taga mitte oma armastatud meest, vaid vormis ametnikku, kelle näost on lihtne lugeda iga rida sel kokkumurtud paberil ta käes.

30422 DOOM

MärtsipommitaminepersevenelanE

21.märtsil 2022 11.00

Vaalude taga tekivad alati õhuvaalud. Lumevaalu taha külmaõhu vaalud ja kõrbeliivast vaalu taha, kuumaõhu vaalud. Nii luuaksegi vaikus, milleta helid ei saaks eksisteerida. Kujutle tihedate kõrgete lainetega vett. Seda pekslevad ja tukslevat imeõhukest pinda, mis vappub vee ja õhu survest, nagu rasv tulikuumal pannil. See on vaikus, mida me saame suisa näha. Me oleme õpetatud uskuma, et maakeral on külgetõmbejõud, mis meie õnneks toimib, kui asjad mis ära kaovad, ei haihtu kunagi kosmosessse, vaid kuhugi kukuvad. Kukuvad niiöelda alati alla, mitte kunagi üles. Et meid ära petta, sest kui kosmoseruumis on vaakum, saab see ainult enese poole tõmmata mitte tõugata. Seega on jutt Maa gravitatsioonist lahtirebimisest, et kosmoserakett taevasse lennutada, pool tõest. Tagasi Maa peale saamine on palju keerulisem. Valgus võimaldab meil seda näha nagu pimedus võimaldab meil seda vaadata. Me näeme kirka päikesevalguse käes läbipaistvat vett mis süvanedes musteneb. Niisamuti näeme pilkases pimeduses mustendavad sügavust ja sealt helenevat pinda ja kaugusest paistvat valgust. Mida ligemale, seda heledamaks või siis vastupidi. Mida sügavamale, seda mustemaks. Loe viimast lauset kaks korda veel.

Millist lauset sa lugesid? Millist sa viimaseks pidasid? Kas sa üldse lugesid tagasi, või lugesid edasi? Kas sa siit saad minna kolm lauset tagasi. Mõtle rahulikult. Kas sa siit suudaksid need kolm ja veel ühe lause tagasi minna ja lugeda mida ma sinna kirjutasin. Nüüd on sul korraga kaks teed. Esimiene on selline: 

Ma otsustan vaadata mis saab, ning loen siit kuus lauset tagasi. 

Jõudsin lauseni – Millist lauset sa lugesid? Sa ise oled seal olnud ja tead. Teised sinu ümber, ei usu sind ning kahtlevad ka iseendis. Nad ei julge minna vaatama, et kontrollida, sest arvavad, et see on nende vastane vandenõu, kus püütakse nad rumalateks teha. See ongi mass. 

Kaasajooksjad. 

Nende jaoks läheb kõik juba siit kohast tont teab kuhu edasi, aga mõnel jäi kripeldama see eelmine koht. See kus osa teel olijaid tahab minna siiski vaatama ja kontrolllima. Need on teadlased ja avastajad. Need, kes tahavad lasta käigust maha võetud vanakraamil mingi aja pärast leiutisena lagedale tulla. Leiutamine pole tegelikult midagi muud, kui millalgi olemas olnu taas töökorda seadmine ning uuesti kasutuselevõtt. Ei, ma ei räägi retroautode taastamisest. Ma räägin sellest osast kultuuriloos, mis on kusagil klaasvitriinides ning lasevad mõistatada, kuidas selliste asjadega küll midagi teha suudeti. Nutitelefonide näppijate lapsed, hakkavad maksma hingehinda, et näha reaalselt töötavat masinat, millel on pöörlevad hammasrattad, liikuvad rihmad, võllid, keeratavad kruvid ja kõik see muu. Vana kohvergrammofongi muutub tähtsamaks kui mees kes millalgi avastas tule. Nüüd nagu näed, jõudsimegi siia kohta, kuhu pidid jõudma need, kes selle tobeda katsega kaasa ei läinud. Meie lugesime teksti sama joruga edasi ning ei laskunud võimalusse, et tagasi minnes ja uuesti lugedes, jõuad sa hoopis mujale. Mis mõttes? Me oleme jälle samas kohas? Me oleme siin, kus võiks kähku ära vaadata ja edasi minna. Oled sa valmis? Lähme siis siit koos. 

Ole väga tähelepanelik, et sa ennast ise petma ei hakkaks. Las käed kirjutavad seda mida nemad tahavad, edasi. Sina liigu minu silmadega vaikselt koos. Vaata üles, eelmisele reale siin tekstis, ja loe need tähed omavahel altpoolt alustades kokku, kuni sa hakkad nägema altpoolt üles, sirge joana liikuvat tekstijuga. 

Selle omandanud, oled sa saavutanud oskuse mis on tingimuseks sinu inaugureerimisele illuminaatiks. 

Valgustatu omandab seega mõistmise ning treenitud oskuse, lugeda tekste alt üles tõusva sirgea joana. Tekstis, mis kulgeb tavapäraselt horisontaalselt. See on põhjus, miks Päikese tõusu maa rahvas kirjutab vertikaalselt, jätmata võimalust sinna salatekste ja sõnumeid sisestada. 

Esimesed illuminaatide salasõnumid kirjutati nootidena. Noodikirja kasutuselevõtt, tegi karja seast kohe selgeks kes on väljavalitud. Need olid nooti tundvad inimesed, kuna suutsid pidada omavahel sidet läbi helide või kuuldes kujutlushelisid ajuga, samas silmadega noote vaadates. Sagedus. Oluline on sagedus! Samasagedus, kui täpne olla. Sa võid jagada staadionitäiele inimestele raadiosaatjad, aga nad ei kuule ega tekita üheskoos midagi peale kohutava eetrimüra. Kuni…Kuni keegi kuuleb kedagi, kes ka teda samal ajal kuuleb. Nad püüavad selle sageduse omaenese sageduseks saada, sest nad tajuvad, et selles on midagi meeldivat. Hea tunne, mis meenutab rahu ja turvatunnet. Turvatunnet vaatamata teadmisele, et see sagedus mis tundub olema küll sama, võib olla nii kusagil siinsamas. Nii ligidal, et me ei oskaks seda isegi vaadata. Või nii tohutult kaugel, et seda ette kujutades ennastki ära suudame kaotada. Sestab on alati parem püsida omal kohal, sest mine tea. Sagedus võib hakata saama häiritud või üldse katkeda. Niimoodi teatud aja jooksul, tekib üleüldine samasageduste renessanss, mis viib kiire ja lühiajalise õitsenguni. Näilise rahu ja heaoluni, mis tundub olevat auhind progressi eest kõige muutmiseks millekski muuks. 

Aga identselt ühesuguste ilusate isaste mesilaste koloonia sureb viimse meheni. Miks me siis arvame, et selle lõpplahenduse poole püüdlemine kogu oma fanaatilisuses, meist looduse krooni teeb? Vaidleme kes on ilusam, sest teame kus ideaal täpselt asub. 

Näita mulle inimest, kes ütleb, et tema ideal on teise omast madalam? 

Kes seda tagasihoidlikku mängides iial ütlema peaks, on illuminaatide seast väljaheidetu ning peab selle karistuse mõne riigi valitsejana ära kandma. Ta ei saa iial ja mitte kellelegi öelda, kuidas see kõik nii läks ja selle pärast, püüdlikult valesti tegutsedes, loodab ta oma õiglase karistuse kiiresti välja lunastada. Mõnest saab legend ja teisest roimar, kuidas parasjagu korraldused antakse. Kui sa suudad nüüd siit sellest kohast, tunda ära õige tähe R, siis sellest vertikaalstelt ülespoole liikuma hakates, pääsed sa reale, mida alt ülespoole lugedes antakse omadele teadmiseks. 

Igal sellisel sõnumil on oma kindel kättetoimetamise viis ning need on kõik eranditult kodeeritud ja krüpteeritud, ehk siis jooneks tehtud, nagu sa juba tead. Kui sa selle R tähe maha magasid, mis oli sõnas vertikaalselt, kus imelik küll, oli kirja pannes jäänud puudu K täht. Mis näitab seda, et selles samas tekstis tegelikult  tagasi minnes, selle õige sõna või tähe juurde, avanebki sinu jaoks märk või kood. 

See on sinu otsus. 

Tegutse, või mine lihtsalt edasi, nagu loeksid puhkusel olles päikese käes pleegitades mõnd lõbusat juturaamatut. 

Nii. Need läksid nüüd oma teed. 

Ära sa ütle. 

Omajagu. 

Mis on ühest küljest kummaline, samas väga enesestmõistetav. 

Miks teie ei läinud? 

Jah just sina ja sinu sõber, kellega te olete ikka veel samas kohas kust te juba ammuilma oleksite võinud olla liikunud hoopis paremasse kohta? 

Mida sa tegelikult kardad? 

Et sind tehake lolliks ning midagi sellist ei ole olemas ja huvitav kuhu see kogu jutt lõpuks välja jõuab. 

Raisk! 

Tabasid ära! 

Siia jõudsid need, kes osutusid kõige tugevamateks. 

Õnnitlen teid. 

Olete jõudnud järgmisele tasemele, sest te suutsite liikuda ilma lõksu langemata selleni, et loo saab lugeda lõpuni nagu juturamatu ja alustada siis uuesti algusest, nii nagu loos juhatakse. Taibukas, eksju! 

Aga. Vaatame edasi. Kui sa nüüd just hetk tagasi mõtlesid, et aga ma võin ju teise lugemise ajal samuti kohe esimesse lõksu astuda? Sa pead püsima kaasas, sest muidu see täpselt juhtubki. Sa lähed kõigi nende teed, kes seda sinuga koos alustades tegid. Nii läheb kõikide nendega ja kuni kõikide aegade lõpuni. Kes lasevad ennast ära lollitada sellega, et nad iga kord uuele ringile minnes, on targemad ja nendega enam nii lihtsalt ei juhtu. Nii sünnibki aina ja aina järjest uusi idioote, kes eelmisest kogemusest mitte midagi kaasa ei suuda võtta. 

Kogu eelpool loetu, oli siiamaani väga lihtne, sest kõik edasi jõudnud, omandasid silmnähtava lihtsusega vajaliku võtme. Võti oli mina-kogemus nii füüsiliselt kehaline kui spirituaalselt vaimne. Siit edasi pead arvestama, et saad siia kirja pandust aru, kui mõtled nagu meie-kogemus. 

Nii nagu kalamari on meiekogemus nii kiloses purgis kui ühes marjateras. Igas keeles kalamari on meiekogemus kõige lihtsamini seletatuna. 

Kui “kalamarja kogemus” on sinu jaoks häiriv, on see mõistagi minu poolt nüüd vabanduse koht. Tõesti, eluga ei mängita. Silmas oli peetud kalamarja tõesti vaid näite toomiseks. 

Sinu puhul soovitan mõelda meiekogemuse kujultuse saamiseks sõnale jõud. See on niisamuti nagu kalamarigi – seesama nii ainsuses kui mitmuses. 

Ma kirjutasin nimme kaks korda ja nüüd veel kolmandat korda  välja sõna kalamari, et sulle viisakalt öelda, tead mine persse! Sind häirivad kogu loodu mitmekesisuses asjadele pandud märksõnad ja nimed. Sa mõtled neeger ja ütled ükskõik mida, et mitte öelda sõna neeger, sest usud, et nii teed sa heateo. Miks sa temast siis tänaval mööda kõnnid, kui ta raha kerjab? Sa haavud ja asud raevukalt pealetungile, röökides kuidas sind esimesena rünnati, sest sul on mingi kuradi aine mõjul tekkinud arusaam, et asju millest ei räägita pole olemas. 

Vittu küll raisk. Ma pean oma enda teksti sisse kirjutama sellist vihast vahutavat kusekollast vaenu, et öelda nüüd lähevad meie teed ikkagi lahku. Justnimelt. Siit edasi lähetegi ainult teie. Sinna, kuhu ma praegu käega näitan. 

Seal taamal, näe nende suurte hõbepajude vahel, kus kumab. Teid oodatakse seal. Võetakse väga hästi vastu ja kõik saab korda. Aitäh sulle armas. Tänan, et võtsid vastu mu ulatatud käe, et teha rahu ja tulla üksteisele vastu nagu inimesed, mitte üksteisega walki-talkidega sidet luua püüdev kari trügivaid kretiine. 

Selle asemel, et kuulata. 

Korraks kuulata ja sa näed, et keegi kes märkab et sa jäid kuulatama, teeb sedasama. 

Siis märkab keegi, et kaks inimest midagi kuulevad vist kusagilt ja jääb ka kuulatama. 

Nii lõpuni välja, kuni see viimane kes ikka veel natuke möliseb, korraga avastab, et kõik kuulavad küll aga mitte teda ning jääb ka vait, et kuulata kust see tuleb. 

Nii saaks kogu planeedile restardi teha. Kõik kel midagi pooleli, katkestavad selle, et kuulata. Seiskavad mürisevad masinad või sulgevad vihmametsas langeva kose veekohinas sõrmedega kuulmed. 

Muuseas praegune õnnetus tuligi sellest, et Jumal nägi, kui segamini maakera on inimeste poolt keeratud ja tuli maapeale, et küsida, mis toimub. 

Esimene kes vastu tuli oli venelane. 

Can I help you? Proovis jumal kella viie teed. 

Ahh, ma jätan selle jutu katki siin. 

Ma ei pühenda sellele seakarjale ühtegi rida oma mõtetest. Räägime neist üldse midagi siis, kui tuju liiga heaks läheb. Ühesõnaga, Jumal saab aru, et asi on perses, kui kedagi rohkem polegi ja ainus kes vastu tuleb on pesueht vant. 

Ja Kreator tegi Restardi. 

Kui ekraan ta pihus jälle helendama lõi ja Jumal pilgu ikoonile viskas, nägi ta jälle seda sama venelast. Ühtainsat venelast, kes suutis panna isegi Jumala filmi tagasi kerima. Kontrollimaks, ega ometi Tema Ise kogu loomistuhinas kiirustades näpukat ei teinud. Tehes restardi asemel kogemata retardi. 

Niisiis pole inimkonnal muud valikut, kui see ainuke venelane maha lüüa, et Jumal saaks kõigele muule restardi teha. 

Jumal on lubanud retardi tegemise sellega heastada, et muudab üljeäänud venelased helesiniseks. Nende majad juba on helesinised, las nad siis seisavad seina ääres. Vähemalt ei jää muljet et neid nii päästmatult palju on. Tuhande aasta pärast, saavad tublimad neist valge värvi tagasi, mis tähendab, et kõik jääb tegelikult veel tuhandeks aastaks samamoodi. Vot tak. 

Selline russofoobne puuks siia vahele, las nüüd krookpaela lihased mõtlevad, kas hoida kinni või lasta välja. 

Jah, ma tean see peerujutt on väga häiriv siia vahele, aga me olemegi jõudnud järgmise taseme lävele. 

Kui oled vapper olnud ning sellest millest just läbi raiusid ennast, puhtaks ka kloppinud, liigume normaalset edasi. 

Joo midagi värskendavat. Kõike, peale külma kraanivee. 

See viib su selle loo juurest minema. 

Kui sa soovid siit nüüd väljuda, siis teegi nii. 

Pane siin lugu käest, või tõmba klapid kõrvust. 

Ma ootan natuke veel. 

Oled kindel? 

Adjöö.

Aitäh sulle.

Olgu. 

Saame edasi liikuda. 

Lihtsamaks ei lähe, sest meid jääb igas punktis vähemaks ja see on täiesti loomulik. 

Need otsustasid üsna õigesti tegutseda. 

Siit edasi ei ole tegelikult mitte kerulisem, vaid spetsiifilisem. Mida segasem võib tunduda üks tekst ühele, seda arusaadavam on see teisele. 

Noodikiri, mäletad millest rääkisin, on ainus multilinguaalne. 

Noodakirjad on muuseas sama kõrge sageduse tunnustega inimeste muinasaegsed nutiseadmed. Etnoloogid heaoluajastust jutustavad peremärkidest kui omanditunnusest. Nad ei räägi nende ruunide vibratsioonist ega päritolust. Neil ei jäägi muud üle kullakesed, sest nende päristeadmiste eest saavad nad otsekohe karistada. 

Ehk tesisisõnu – nende päristeadmised on saladused, mida ei tohiks keegi teada saada, et mitte lasta tekkida rahvustel, mida multikultuurset orjarassi loov intellektsüsteem ei suuda piisava tõhususega ohjata. 

ERM – meie suursugune Rahvamuuseumi pompöösne ehitis Nõukogude kunagise lennuvälja maa-alal on selle illustratiivsemaid näiteid. 

Sa saad panna vabatahtlikult kõik orjad valavama su varandust, kui sa matad oma varanduse maase ja lubad selle kohale nende oma puuslike kummardamise paiku rajada. Miks sa arvad, miks Toompeale ehitati “miljonipeldik” 

Sest värske inimsita sees ei soovi mitte keegi sorida. 

Aga sitt on torudes, mis jooksevad kiiruga mujale. Kaugele kemmergust, mille vundamendi ehitust jälgis kaks noore riigi jõuministeeriumi, neli jõuametkonda ning lähemal asuvad kaks olulist saatkonda. Diplomaatiline korpus aimas, aga ei soovinud sekkuda.

Mis seal peldiku all maa sees on, mis paneb sellele saladusele ligemale igatsema? Saladust teadvate ring ei muutu, sest see on määratud kohtade arvuga lauas. Lahkub keegi, ei jää tema koht tühjaks. Samas ei saa seal keegi haarata võimu, kallutades kedagi enda poole, sest selle eest kõrvaldatakse ringist jäädavalt. Kogu vereliin. Ringi tulijad on absoluutselt salastatud. Ringis olijad ei tea, kes võib järgmisena ringi astuda sest see otsustatakse alati väljapool. Kes saab karistuse ja astub sellesse suletud ringi, kust tagasiteed ei ole. Vabamüürluse vandenõudest üks tuntumaid on see, et organisatsioonis teab kogu ring üksteist. Väljapool ringi ei tea seesolijatest keegi. Illuminati juhtimine on vastupidine. Väljapool ringi olijad peavad nägema kõiki kes on sees, sest nii saavad nad otsustada, kelle järgmiseks ringi oma karistust kandma saadavad. Nagu alt üles oma sõnumi lugemine teist teksti lugedes, millest eelnevalt juttu oli. Illuminati hoiab oma verepuhtust selle kaudu, et nad ei soovi mitte ainsamagi viiruse sisseimbumist ringi. Seepärast käibki väljapool ringi meeletu ravimine. Mentaalne ajupesu, vaktsineerimine, konventsionaalne hävitamine ning loomulikult hirmutamine. 

Kogu inimkonna päästmine kõikidest haigustest ja hädadest. Täna on selle üks mees paljastanud. 

Ta on oma meelesegaduses astunud kaamerate ja fotoaparaatide ette ning näidanud avalikult, et ringis olijad on jõudnud languse ja hävingu faasi ning kardavad et ei suuda seda enam peatada. 

Nende jaoks on maailm juba terve sajandi elanud peaasjalikult tehisiaju kontrollitavas intelmensuuris. Katseklaasis, kuhu erinevatest kolvidest aegajalt igasugu uusi kogemusi tilgutatakse. Et vaadelda kuidas mass käitub. Praegu kogetav hävitustöö mida ta meile teadvusse istutab, on järgmise plaani esimene faas. 

Etapp, milles töö lõpetanud masinavärk läheb hävitamisele. Selle masinavärgi osad oleme meie ja on ka kõik see mida teame üleüldse olemas olevat. 

Vastavalt igaühe võimetele ja oskustele. 

Sa ei saanud aru, et millisest illuminatist oli jutt?

Et kes see tuli kaamerate ette ning paljastas saladuse, milleks on hirm elada, mis ongi määratud valitsejatele karistuseks. Ükskõik kes. 

Jah, sa kuulsid õigesti, ükskõik kes. 

Mistahes riigipea, mistahes maailmajaost. Need on karistust kandma määratud meie seast, sest nende kanda on jäetud kõik see, mis mille puudumine teib meid õnnelikeks. 

Surnud ring milles ideaal nagu ventiil koos kodaratega tiirleb, saamata iial kedagi kätte ja jäämata ka kellelegi jalgu. 

Elu uhkes lossis on karistus. 

Luksusjaht ja villa niisamuti. 

Kõik mida suudad kokku tassida oma ametiseisundit kasutades, on sulle määratud karistus. Hirm sellest ilma jääda. Hirm, et see kaotab väärtust ning vajab aina väljavahetamist ja moderniseerimist. 

Permanente paanika, kas ma söön ikka õige kristalli pealt ja korraliku lauahõbedaga. 

Ahastus, mis vaatab vastu uhke villa avara vannitoa hambapesu hiidpeeglist. Küsides oma maskita uniselt ja paistes olekuga näolt – noh, kõht kinni või?

Illuminati paljastab ennast täna meelega, sest ta tahab meile midagi näidata. Niisama selliset asja ei juhtuks. Ta alustab neist, kes piisavalt tähtsusetud siseringi jaoks, ent piisavalt resonantsed kõigi väljapool elajate jaoks. 

See on värbamiskuulutus. 

Aktsioonid, mida illuminati võtab ette kogu maailmas, on just needsamad kohtade täitmised lauas, mis peavad olema mehitatud, juhtugi ükskõik mis. Need on suurimate etnoste esindajad kõigist üleolijate ja maailmavalitsejate ümarlauas. Värbamiskuulutus on olnud viimased paarsada aastat sama käekirjaga. Vahetuvad ainult nimed ja kuupäevad ning ametikohad, vastavalt tekitatud vajadustele. 

Venelaste töö on selles etapis tehtud, nende mees saadeti ringist välja. Sama USA-ga ja Kanadaga. Ilmselgelt veerevad mõned pead lähiajal veel. Juudid lammutavad Venemaa koostisosadeni laiali ning otsustavad siis, kas panna ta uuesti kokku, või hävitada algosadena. Põhjus mõistagi seesama aatomirelv, millega Putin NATO-l käed teki peal hoiab. Olukord ei ole hull mitte selle pärast, et tal on see relv ja ta kavatseb seda kasutada, vaid tal on info, mille lekkimine ringist väljapoole, võib tuua liiga paljudele soovimatuid tagajärgi. 

Euroopa Liidu inimkaubandus- tööstuskoja presidentide memodes on sellega juba pikalt ülima saladuskatte all tegutsetud. Nimelt on immigratsioonikvoot sealmaal, et kolmas põlvkond sisserännanuid, moodustab paljudes paikades ning mitmetes ametites harjumuspärase tööjõu. Selle pettekujutluse taga on aga vahhabiitlik vandenõu Jerusalema vabastamiseks judaismist ja paavstlusest ning Iisraeli hävitamine. Selle operatsiooni käigus on kannatliku meele ja pika ning põhjaliku tööga jõutud selleni, et kolmveerand aatomifüüsika  spetsialistidest on täna kolmanda põlve immigrandid. Kodustatud krantsid…Tuumnajaamad kogu maailmas on juba nende agentide poolt kontrollsüsteemi lülitatud. See tähendab seda, et immigratsiooni imbumisvõime ärakasutajad, on täna ülemaailmse võrgu oma kontrolli alla saanud ning väidavad end olevat sihtinud isegi kõik tuumalõhkepead Iisraelile. Nende tingimus on oma õiguste tagamine ja taastamine Venemaal ning Putinist vabanemine. Obadus, millega Putin ringist kannikat hõõrudes välja löödi, oli mehele nii karm, et ta otsustas hakata vastu ning näidata maailmale oma hirmu. Hirmu, mis on tema tööriist, sest ta teab oma enda kogemusest, et üksnes pidev hirmulolek, annab enesekindluse enda eksimatuks pidamisel. See omakorda ongi aga illuminati võimu teravik, millele ei suuda vastu seista seni ükski teadaolev kaitsemüür. Nimelt see, et iga väljavisatu arvab, et ta käes on endiselt võim, kuid tegelikult ei ole tal isegi õigust omale ise mantlipärija esitada. See on mäng, mida etendatakse. Ametikettide üleandmine ja vandumine käsi õieli püha kitse pabulatel või tont teab mida veel üle maailma välja on mõeldud. Mõeldud rituaaliks, mille käigus kogetakse ühiselt, kuidas kellegi õlgadele langeb karistus, selle eest et ta just praegu oma vannet andes, juba valetab. Putin on saanud tõenäoliselt sellegi ülesande niiöelda lõputööks, sest ta tahab ju elada oma karistuseks saadud varanduse otsas kannatades kaua. Ta peab paljastama suure vandenõu, tõmmates endaga kaasa mitu täna hirmust kaamet ja oma tundi ootavat ohvripärdikut. Et nendegi kohtadele suure laua taha soovib ühendus uusi inimesi, kukuvad sealt välja mitmete rahvaste esindajad. Moodustatakse aina uusi liite ja riikide ühendusi, et saada nii suureks, et pälvida õigus kedagi esindada. Seda kõike pelgalt oma karistuse ära kandmise huvist, arvestamata tuhandete inimeste kannatusi, mis kaasneb erinevate kultuuride segamisest üheks kummalise maitsega plögaks. ÜRO õnnetus see just ongi, et nad hoiavad isegi oma perseküüntega toolidest kinni. Tehes seda sellega, et hoiavad oma neegrikuningriikide era-armedega kuulekalt lõa otsas rahvaid ja riike, nagu peaks nad olema üks riik. Riik mida siis tema saab juhtida. Saab, sest talle on määratud karistus tunda vaibumatut hirmu, mis saab siis, kui mul seda kõike enam ei ole. Paksem sitt jääb alati paremini tippu püsima kui kergelt vedel, mis niikuinii külgu mööda alla valgub. 

  See, mida mina siin praegu teen, ei ole tegelikult midagi muud, kui minu roll ühe mu kolmest pojast lapselapselapse plaanis. Vanamees, kes maalib nende jaoks maailma sellisena nagu ta eksisteeris enne kui kosmoseintellekt asus ennast kaitsma ja mullistas planeedi Maa eraldiseisvaks vaibaks selles aurust koosnevas maailmas. Ma olen just niisuguse kirjutusvahendi leiutanud, millega tehtud jälgi suudavad nemad seal tulevikus (mis on minu jaoks tänane, ehk olevik) lahti krüpteerida ja dešifreerima asuda. Kui neid seal tulevikus muidugi üldse minevik enam kotib.

  Vahur olev ruiend ae pneuraa tsia nmaethum. Mean dgaisnbu mima psolveead hstuedsaane klusferm ionag.

Loe nüüd seda siit:

 Uywe kiusd uirega nusfoireal.

Loe veel. Kuni tunned, et saad selle lugemisega vaevata hakkama. Kuni tunned, et saad seda öelda nagu muuseas, saad kohe ka selguse, mida see tähendab. Loe häälega:

 Uy-we kiusd ui-re-ga nus-foi-real

Korda veel üks kord:

Uy we kiusd ui re ga nus foi real

Katsu hoida ühtlast rütmi, ära kiirusta. Tähtis on et sa saad aru mida sa teed ja mida see mida ütled, tähendab. Niisiis:

Uywek iusdui reganus foire al

Tubli, 

Loe veelkord, keskendunult kõlale:

Uywekiusdui reganusfoi real

Saan aru, et oled veel hämmingus ega suuda pihta saada, milles on selle lause tähendus ja mõte. See on tuhandete aastate pikkuste mantrate maatriks. Sa õpid tunnellugemist. Sa oled suuteline võtma vastu informatsiooni nii nagu iga masin. Mööda juhet, mööda tunnelit, mööda kaablit, mööda toru, nimeta kuidas tahad. Ehk visualiseerides tähendab see seda, et veetorus jookseb pealtnäha vesi, aga selles vees on vesiniku ja hapniku rakud, kes kogu seda pulli manageerivad. Igaüks ei suuda informatsiooni sel moel vastu võtta, sest see käib läbi pea ja kõigi ülemiste chakrate. Osadel on lihtsalt aju sellest materjalist, kust see info läbi ei tule. Need kes niiöelda lahtise peaga, saavad sellele naksti pihta. Kujutad ette kui kade on praegu kusagil keegi, kes näeb, kuidas sa pritsid rõõmu igast rakust, sest sul on nii neetult hea tripp ja sa oled iga sõna asemel tuhande pildiga kaasas. See ongi see voog, see võimsamast võimsaim voog, mis infona katkematult sisse tuleb. Info seejuures, on pakendatud unne. Me saame tõelise informatsiooni üksnes oma unenägudest. Kõik muu, on manipulatsioon, milles me veedame teadliku elu oma inimoleku eksistentsis. Me mitte ei maga ega näe und, vaid siis me tegutsemegi. Siis me olemegi need kes me oleme. Muul ajal oleme robotid, keda rakutasandini on suudetud juhtida ning manipuleerida juba algusest peale.

Meenuta, mida sa viimati unes nägid.

Sulge silmad ja mõtle ennast sinna unenäkku tagasi. Rahulikult, nagu läheksid ja võtaksid omale külmikust Coca.

Sul on veel meeles mis sul seljas oli. Õieti pole sel mingisugust tähtsust. Ükskõik mis iganes sul seljas oli või sealt puudus. Mäletad seda lõhna seal. Seda natuke sooja sidrunitee lõhna meenutavat niisket soojust su ümber. Selles valguses, mis oli täpipealt sellesama sidrunikoore värsket värvi. Krohv oli seda kollakat karva, aga need odavate sepistega roostes kõrged hooviväravad olid oliivipuu lehe rohelised. Ta hoidis seal su käest niimoodi kinni, nagu kardaks et kukud kuhugi kuristikku. Tema tundis, et tema hoiab sind kinni, aga tegelikult hoidsid sina teda kinni, et ta ei langeks põhja. 

  Täna tegin oma lapsele haiget. Haarasin ta tugevasti oma käehaardesse, et teda tagasi tuua ning tajusin, et tegin seda liiga järsult ning liiga tugevalt. Lapsel oli kohutavalt valus ja mina olen selles süüdi, sest ma olin ärritunud. Närviline oma saamatuse pärast lapsega hakkamasaamisel. Usun ema läheduse ülimuslikkusesse. Valetaja ja pasakott. Reo ja alatu teotaja. Madal ja odav tullelipp koerakuse posti otsas. Kao minema siit. Kahetse oma nilbust, sa libe solge. Alatu ja sitane armastus. Armastus mis nagu vihmametsa märjas ussidest kohevas mudas peituv karp end väljast koorikuga katab. Koorikuga, mis on tema meelest kõige koledam asi üldse mis olemas saab olla sest see kõik seal väljapool siis ei märka seda. Äkki tõesti, aga paraku see nii ei lähe. Sind leitakse ja su karp kistakse lahti ning su pärlid rebitakse su seest välja. Sa oled sel hetkel se karp ja sealt kojast välja kistud pärl. Kumb sina oled?

Kumb oled sina enda arvates sellest valikust? 

Kas sa oled karp või pärl?

Valid karbi, valid rahupõlve soolases türkiisis. Oled väljateenitud puhkusel, sind ei turgi keegi väga kaua. See on rahupõlv. Igavesti kestev vananemine. 

Valid pärli, oled kaelapidi kõrvarõngas või ripud jalgupidi kaelakees. Iseenesest ilus elu, aga vananed koos kandjaga ja veel kiiremini tema hirmudest vananeda. Muutud olles ise pärl, üheks tuhmiks valgeks kuuliks kortsus roosa vanaeide halli kaela ümber. Mõtle trussikutele ta jalas. Nende lõike järgi mõeldi välja kemiline mädanemisprotsess. Huumus. Hummus. Humsus. Punkt. Aitab.

  Seierite akrobaatika ilus hetk on praegu. Isa ripub varvastega traadist kinni hoides, pea alaspidi ja hoiab oma pojakest sõrmeotsest kinni. Kolme tunni pärast saab natukene kohendada hoiakut. See on isaarmastus. Kell 6 kaks korda ööpäevas. 

  Mikromaailm saadab teate

  3ew4#er3qs2addq4zzb3z2

3APR22

  Ukraina laborites ei toodetud biorelva, vaid bioväetist. Kosmilise kiirguse kaasa toonud maaväline aine, mida planeedi kõiki omadusi arvestades kõige parem Ukrainas on hoiustada ja sellega teenima hakata. Ehk väga lihtsustatult sattust kosmosest maapeale aine, mille energia on kordades aatomi ja tuumanenergiaid ületav. Seda sattus nii mikroskoopiline osake, et midagi seismilist see kaasa ei toonud ega too. Selle energia tootmise väljatöötamise juurde asunud “ukrainlased” suudavad nüüdsest aga ühegi konkurendita varustada maavälise energia käitlejana kogu planeeti. Seega ei ole ukraina inimestel täna üldse mingit väärtust, kogu ajalool ja kultuuril samuti mitte, sest ukrainasuurust tükki maalappi just vaja oleks, et luua üks suur maavälise energia plasma aku Maa pinnale. Ehk see on esimene globaalselt tähtis otsus üldse kogu senises ajaloos. Kas me oleme valmis ohverdama oma hea tuleviku nimel ühe ukrainasuuruse tüki maast. Jäädavalt, jäädes seejuures õnnelikult ja turvaliselt jätkama. Kas ukrainlased ise on nõus? Loobuma kõigest absoluutselt. Lahkuma elust või sellelt territooriumilt, kolmandat valikut ei ole. Kas nad oleks nõus? See on täna inimkonna südametunnistuse koht. Ukradino!

   Putinil on kaks valikut. Jätta Venemaa Lavrovile või minna va bank. Mõlemad on halvad valikud sest tulemus on üks. 

3APR22 – miks see niimoodi tuli. Nagu tellis oleks korstna otsast tänavale sadanud.

KOLM KAUNITARI OTSIVAD KODU

“Alpikannid ja Muna”

Digitempera/Autoritõmmis 1:1

50×50 cm (raamis)

signeeritud 750€

ALPIKANNID ja MUNA 2022

“Šotiohakas ja Muna”

Digitempera/Autoritõmmis 1:1

50×50 cm (raamis)

Signeeritud 750€

ŠOTIOHAKAS & MUNA 2022

“Konjakiküpsised ja Muna”

Digitempera/Autoritõmmis 1:1

50×50 cm (raamis)

Signeeritud 750€

KONJAKIKÜPSISED & MUNA 2022

PAGULASED

Tulin Linnahallist. Seal toimus just midagi erakordset. Mis see täpselt oli, ei hoomanud siis ilmselt mitte keegi. Aus olles tundus siis kõik, mida sai vähegi teha, et näidata oma vastumeelsust tibladele, sovettidele ja nende kollaborantidest persepugejatele, minimaalne. Linnahallis räägiti Eestist ja oma riigi tulek tundus kohe kohe siinsamas. Mis sellest, et rääkisid kommunistid. Ses eufoorias, mis novembrikuus algas, lõikus nagu pulmas kus keegi pussitab pruudi nooremat venda, ahastaust tekitav uudis, et Armeenias on toimunud kohutavate tagajärgedega maavärin. 10ndal detsembril kadus maapealt Armeenia linn Spitak. Tuhanded kannatajad, kaos, apokalüpsis.

Ma elasin koos ülikoolikaaslastega Lomonossovi tänaval. ERKI ühiselamus. Esimesel korrusel oli Tallinna Balletikooli internaat, ülejäänud korrustel kunstitudengid. Esimesel korrusel olid mõned toad ja üks puhketuba. Tubades elasid nö “demblid” ehk siis vanemate kursuste tudengid, omaette tubades, et saaks oma diplomitöödega jännata. Puhketuba oli suhteliselt askeetlik, ent ometi oli seal õhtuti rahvast tulvil. Vaadati telekat, tehti suitsu ja piiluti plikasid ning plikad piilusid poisse.

Mõned nädalad peale maavärinat, majutati meie ühikasse trobikond armeenia maavärinas kannatanuid. Need olid lõviosas nahktagides ja ronkmustade juuksepahmakutega ning karvaste lõugadega mehed. Tassisid sisse ja välja neid koledaid sini-puna-valgeid kilematerjalist suuri kaubakotte ja blokeerisid kogu selle koridori, kust nende pärast tõsteti välja diplomandid ning ka meie puhketuba. Meile öeldi pidevalt, et hoidke uksed lukus ja väärtesemed enda ligi kui välja lähete.

Needsinased armeenlastest maavärina ohvrid – pagulased, elasid ERKI ühikas umbes kolm kuud. Umbes märtsis-aprillis olid nad läinud.

Toad, milles nad elasid, olid lõpuks puhtaks varastatud ning ära lagastatud.

Kaasa oli viidud KÕIK, mida sai lahti kruvida ja uksest välja viia. Isegi aknakremoonid. Puhketuba, kus olid lauad lauamängudega, karoona, televiisor ja diivanid ning tugitoolid oli TÜHI. Kõik oli minema viidud. Keset tuba oli põletatud üht vana voodimadratsit, mis oli enne täis kustud ja situtud.

See oli seeme mis kujundas minu hoiaku igaveseks. Erinevalt poliitkorrektsetest puust prillidega hipsteritest ja europrojektidega õitsele puhkenud vinnilistest uuskomsomolidest, tean ma väga hästi, kuidas üks kõigest ilma jäetu maailma ja kõigesse enda ümber toimuvasse suhtub. Erinevalt eelpool nimetatutest, olen näinud lähedalt ka Afganistani sõja ohvreid ning seda haigutavat musta auku, kuhu väidetavalt oldi aastaid veetud nii EU kui USA humanitaarabi. Need rahakohvrid ei ole kunagi isegi õhku tõusnud. Rääkimata pärale jõudmisest.

Veel ohvitserina kaitseväes teenides, söandasin sellest kogunenud taagast vabaneda soovides, öelda mida kogu sellest globaalsest maffiast ning poliitikute immigratsiooniärist arvan. Subjektiivselt ja kodanikuna. Ju sa mäletad isegi, mis sellega kaasnes. Õukonna poolt lindpriiks kuulutamine, näidispoomised ning sitaga ülevalamine, et hävitada terve elatud elu. See õnnestuski osaliselt. Sadade lammaste jaoks oli see pädev faktor, et mitte riskida ning puudlina kuulekalt alluda. Avalike “hukkamiste” eesmärk see ongi. Näidata, mida me teeme nendega, kes pole meiega.

Ülestõusmispühaks on lahingtegevus Ukrainas läbi. Ma näen seda selgelt.

Selleks ajaks kasvab Lasnamägi kolmandiku võrra suuremaks ega mahu enam kahele poole Nolani kanalit elama. Rakvere linnatäis inimesi otsib omale kohta elus. Mitte peavarju…vaid kohta elus! Unistades samamoodi, nagu me ise terve selle kuradi vene okupatsiooni aja unistasime läände pääsemisest, sest teadsime neid jumala valitud rahva imelisi edulugusid peast. Me ei tea ju tegelikult mitte sittagi neist punaste eest pakku jooksnutest, kes ei saanudki jalgu alla. Kes poosid end üles, lasid maha, hüppasid rööbastele või lihtsalt jõid end surnuks. Neist ei räägitud kogu ESTO päevade ajaloo jooksul poolt silpigi, ometi olid nad samuti õnnelikud pakkupääsenud. Toonane eliit pani konservivabrikus rohelisi herneid purki või kleepis ümbrikke ning püüdsid ennastunustava kiirusega muutuda ameeriklasteks, sest see oli õitsengu ja vabaduse kehastus. Küsin otse – kas EESTI oli tookord armeenlastele ja on täna ukrainlastele ÕITSENGU ja VABADUSE kehastus? Kardan et mitte…Eesti on hoovõtulaud. Tõukepakk ja stardikoridor. Sest kodu ja kodumaata inimese jaoks on tähtis tajuda, kas keegi on ise oma maal peremees või ei ole ta seda mitte. Ehk teisisõnu – kelle riisist te meile putru keedate ja mis teil endal üldse olemas on? … me veel näitame maailmale, kui kuradi saamatud me oleme

HIRMUL ON TILLUKESED SILMAD

Mida kevadele lähemale, seda valgemad on varahommikud. Kui püüaksin elada nii nagu tahaksin, oleks ma talvel voodist väljas vaid mõned tunnid. Selle aja, mil Päike ennast läbi selle paksu tumehalli vatiteki taevavõlvil õrnalt kumada laseb. Suviti seevastu, poleks asja magamistuppagi. Sest pööriöö mis kunagi musta ei mattu ja sellele lähikonda jäävad nädalad, ma ei maga. Olen ärkvel.

Viimasel ajal olen saanud selgemaks, kuidas luua sisetasakaalu. Saavutasin selle enese juhitud unenägude vaatamisega. Unenägusid ei saa juhtida, ütleb teaduse usku skeptik ja tal on ilmselt õigus.

Seesama skeptik ütleb aga iga kord, kui ta kunstiga kokku puutub, et ta ei oska joonistada. See ongi meie vahe. Temal on see kõva, minul too, ehk mina suudan joonistada kõike mida tahan. Abstraktsetest tundmustest kuni fotoga segamini aetava naturalismini. Tunnistan, et mulle meeldib surfata seal piiride vahel, sest maalin ja joonistan lõviosa oma viimaste aegade loomingust enda kujutlusis eksisteerivast. Paikadest ja esemetest ning olustikest ja inimestest, keda skeptik iial ei näe. Kuna neid ei eksisteeri. Tema suudab tõestada, et seda ei ole – mina joonistan või maalin selle aga olemas olevaks. Seega on tõde kusagil vahepeal…

Öösel vastu tänast, anti unenäos näha seda mida küsisin. Pöördusin korraks sügavale sisemaailma, kus näeb kõike ehedalt ja välise mõjutuse ning võõra võõbata. Enesesse minna aitavad mitmed vanad ja head praktikad. Mind toetab mulle harjumuspäraseks ja toetavaks saanud DBA meditatsioon. Küsin – kuidas seda maalida ja pildid hakkavad end ilmutama nagu veeloigule sattunud õlikirme. Sulades üksteisest läbi ja muutudes pidevalt nii, et iga järgmine näib olevat see lõplik. Aga ei…järgmisele järgneb järgmine ja neile omakorda järgmised. Lõpmatus, mis kestab kuni jaksan minna ja siis väsib see maailm väljapool sedavõrd, et suikub kehana kosutavasse unne. Need on hommikud, kui magan. Aastaajale vaatamata. Muudel hommikutel on mul selleks kellaajaks juba kõvasti üle nelja tunni intensiivselt maalitud…

Küsisin kuidas maalida maailma pääsemist.

Maailma(de) hävinguid ja õidepuhkemisi on kujutatud küll ja küll, aga maailma päästmist, nende käest kes seda hävitada tahavad on kujutatud ainult kolmes neljandikus filmides. Filmides on lihtne – on head ja pahad ning mida idiootsemaks peab autor oma publikut, seda grotesksemad need tegelaskujud on. Kuidas aga maailda SEE HETK, mida saab pidada silmapilguks, kui energeetilises protsessis toimub tohutu ulatusega pööre ning kõik keerdub hävingu teelt pääsemiseks?

Alustada tuleb tõest.

Tänases maailmas on see tõde Venemaast. Venemaast ja selle rahvast nende etnilistest juurtest olenemata. Venemaast, mis on täna see kes ta on ja kuhu ta teel on. Maailm väljapool venet kardab teda nüüd, on kartnud varem ja jääb kartma ka tulevikus. Kardeti juba enne, kui steppides hakati hobuseid kodustama ning kardetakse ka viiekümne aasta pärast, kui isegi venelased on kuni rakutuumani tehisintellekti juhitav mass universumi suure laborandi katsekolvis. On kardetud ja jäädaksegi kartma vene genoomi. Seda spetsiifiliselt mongoloidse tahukapeaga kolli, kelle ükskõik millises maailma nurgas kaugelt ära tunned. Võiks öelda, et ainus etnos, kelle puhul ei pea sportlaste dressidele nende päritolumaad maalima. Võib segamini ajada ükskõik mis sarnased rahvused omavahel, aga venelase tunneb kaugelt ära ka selja tagant, sest kui sa teda ei näe, siis vähemalt kuuled päris kaugelt. Seda maailm pelgabki. Lärmavaid, ülbeid ja ebameeldivaid peremehetsejaid kes ei tea mida nad tahavad ega ka mitte seda, kuidas seda saada. Sellega on tänaseks nakatunud mitte üksnes venelane. Seda põeb ka ameeriklane. Seda levitab ka sakslane. Eestlanegi ja kõik teised rahvad samamoodi – igaüks omamoodi. Venelasi on lihtsalt seepärast rohkem näha ja tunda et neid tundub olevat sama palju kui hiinlasi.

See pildikaleidoskoop mida hommikul vaatlesin, oli koloriitne.

Saama hakkab järjekorras pilte kirjeldades nii, et kogu maailm suudetakse uskuma panna, et Kremlis on kõigile midagi kokteili sisse pandud… ja selle mõju on nüüd päev päevalt näha. Kui see kahtlane kokteilikomponent oleks Valge Maja salapuhvetist, siis näib seda kogemata proovinud olevat ka sealne pererahvas ise, järelikult on see pärit mujalt…

See ei ole inimkatse, milles me kõik täna osaleme. See on evolutsioon. Me oleme suutnud luua KÕIK selle, mis ON ja see liigub nüüd omasoodu sinna suunda, kuhu me liigina liigume. Me ei ole loonud midagi enamat kui kõik selle, milleks me oleme tänases arengufaasis valmis. See on lihtsalt meie arengu järgmine faas. Oleme jõudnud enesehävituse oskuse järgmisele künnisele ning teades kui kole see kõik on, jätkame me sellele energia andmist, sest tahame suurt muutust. Suurt muutust ehk lihtsustatult öeldes suurt hävingut, et ennast seeläbi iseendale loojatena tõestada. Võrdlus liivakastis mängivast lapsest on siin vast kõige täpsem. See pole rõõm millegi lõplikult valmis saamisest vaid elevus mis tuleneb võimalusest seda kõike pidevalt uuesti luua. Liivateradest, millest moodustub liiv, millest moodustub maailm, mida laps loob. Kui ei lõhu liivalossi rannas või liivakastis vene tatikad või hulkuv peni, lagundab selle tuul või vihm. Lapsel on sellest kahju, aga seda suurema innuga asub ta rajama uut, paremat, ilusamat, kestvamat…

Aasta pärast ei ole enam sellist Eestit

Käib hoogne tegevus, mida ühed näevad hävingu ja teised loomisena. Need kes mäletavad mis oli, vaatavad ahastades kuidas kõik mis oli “hävib”. Need kes tulevad, mäletavad seda mis neil endil enne hävingut oli ning asuvad seda omale siia “looma”. Tulijad näevad Narvat venelaste linnana… narvalased tulijaid ukrainlastena. Venelased asuvad Narva kaitsele…ja puhkeb kodusõda, mis kustutab lootused sissetungija vastu alliansiga midagi ette võtta…ja niimoodi kõigis paigus üle terve maa. Keegi ei tea lihtsalt enam ega saa aru, kes on siis see sissetungija…

See on Kremli ja Valge Maja duell- mis oleks kui hoiaks oma aknad terved aga saaks sellest seisvast kraamist mis ladudes aegub, lahti.

Mürgitame linnulennult maad ja veed ning tekitame sellise põua ja nälja, et see liik õpiks üksteist sööma nagu paljud teised liigid juba ammu suudavad…See mõte ei tule sepitsustest globalistide või illuminaatide peades, see tuleb evolutsioonist – kujutlusest, et suudame Jumalast mööda minna ja ise uusi maailmu luua.

Ei tea, kes küll selle kujultuse Looja on…?

Jumal olevat inimese omaenese näo järgi loonud. Miks lõi ta siis liigi, kes ainsana kõigist ülejäänutest, hävitab õhinaga iseendale eluks hädavajalikku, et toota sitta, mida tal elus püsimiseks vaja ei lähe? Vastus on lihtne – Jumal lõi hävingu, et loomine kestaks ja liigid saaks täiuslikumaks. Need kes usuvad suutvat end Jumal üle kavaldada, saavadki kogeda seda Jumala loodud tunnet. Kõik skeptikud siin maailmas.

NELI MORTI

“Tilk brändit ja kressid” 50×50 cm Digimaal flanellil autoritõmmis signatuuriga 750€

“Astrid vaasides” 50×50 cm Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

“Sool ja veiniäädikas” 50×50 Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

“Savipotid Tagetedega” 50×50 Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

Tööd on raamitud ja klaasitud ning autori sertifikaadiga. Soetades kõik neli on hind 2000€

Z & V

Kui sul seisab ees midagi enneolematut, tunned igal juhul aistinguid, mida ei saa alla suruda. Ole sa kui guuru tahes, käib sinust kuuma jutina läbi kõik see, mida sinu meeled on valmis vastu võtma. Sõltub lihtsalt sellest, kuidas sa iseenese juhtimisega hakkama saad. Hirm millestki ilma jääda nagu ka hirm midagi soovimatut kaela saada on olemuselt võrdsed. Aga mis sest ikka nii pikalt vadrata. Kõik on ju vähemalt korra mingil enese juhtimise koolitusel käinud. Kalli raha eest kellegi tarka juttu kuulanud. Märkmeid teinud ja siis paari päevaga paremaks iseeneseks hakanud. Hakanud, mitte saanud, sest teooria ja kogemuse vahe on nende omandumise ajavälbas. Ükskord saabub igal juhul hetk, mil sellest on isegi kasu, aga otseselt väga vähe abi.

Aga asja juurde ja ilma keerutamata. Oled ehk märganud, kui palju vastuseid pakub iga päev meid ümbritsev elu, lubamata sul endal seejuures küsimusi esitada. Just vastuseid!!! Seda mida sa tegelikult ja ise teada tahad, teatakse… ja see pole vandenõuteooria, sest nii on lihtsalt, kuna küsimused mis jäävad vastuseta on nagu toit, mis käib suus ringi ega neelata alla.

Kui oled veidigi ajaloo vastu huvi tundnud, tead hästi kust on pärit “hea tava” anda võimule tulnud valitsejale niiöelda sada kriitikavaba päeva tegutsemiseks. Suure Prantsuse revolutsiooni ajast. Praegu käimas oleva maailmarevolutsiooni turbulentsis on seepärast huvitav küsida mõned lihtsad küsimused. Ma rõhutan – lihtsad küsimused, mitte need, millele pandud juba eos eksistentsiaalsuse tempel a’la “mis saab edasi?”

Minu teadmised Ukrainast on minimaalsed. Olen käinud Kiievis 2018 ja Odessas 2021. Julgen end pidada piisavalt uudishimulikuks ja teadmisjanuseks. Seepärast olen neil reisidel sõna otseses mõttes ahminud ja krabanud teadmisi, mis mind paelunud. Kiievisse lennates nägin ära ka Tšernobõli metalselt kiiskava sarkofaagi kumera kaane, mis päikese paistel kaugele läikis. Odessas oli üks mu elu ägedamaid ja ka pikemaid jalgsi linnaekskursioone väga karismaatilise ja erakordselt laiade teadmistega kohaliku teejuhiga. Neile reisidele eelnes kaks, täna minu jaoks tähendusrikast kokkupuudet ukrainlastega. Esimene oli 2008 Belgradis kui serblased korraldasid Eurovisiooni lauluvõistlust ja meie viisime sinna kultuurivahetuse raames “Leto Svet”-i. Teine Lashkargas, Afganistani Isalmivabariigis, kuhu viisime arusaama sellest, kuidas kõik inimesed maailmas õigesti elama peavad.

Neist reisidest Ukrainasse ja sealsetest kokkupuudetest kiievlaste ning odessalastega, olen saanud paar väga särtsakat teadmist selle riigi ja tema rahva kohta. Odessa on kõhkluseta üks vabamüürsemaid linnu, kus eales käinud olen. Rääkida Odessa ajaloost, jättes rääkimata selle vabamüürlikust minevikust, on absurd. Niisamuti julgen nimetada Odessat ajalooliselt üheks tolerantsematest kultuurilinnadest Euroopa ajaloos. Lenin, nagu väidab Putin ei olnud selle rajaja – FAKT! Kiiev on Moskvast vanem vürstiriigi keskus ja kultuuri häll mille rajamisega on Simbirskist pärit terrorist Uljanovil veel vähem pistmist – FAKT! Boršist olen siinsamas blogiraamatus juba ammu kirjutanud. See on ainus, millel on mingigi seos kommunistidega – punane värv – ja ohh üllatust, ka see ei ole Krupskaja mehe patenteeritud.

Eurovisioon on olnud ukrainlastega seotud aastaid. Just ukrainlased tarnivad enamasti kogu selle udupeene optika pargi, mida euroglobaalse estraadietenduse teleülekandeid tegevad proodkasterid vajavad, et … oleks äge. Näiteks Belgrad Arenal, kus oli kord nooruses vajadus esineda, toimetas selle kolm korda Saku Suurhalli mahutava saali lae all ämblikuvõrguna traadistik, millel liikus terve pilv kanamuna suurusi kaameraid, näidates nurki, mida steadycam-i leiutajad uneski pole näinud. Võid juba oletada, et peab olema lihtsameelne, et mitte ette kujutada ukrainlaste võimekust valmistada seadmeid, mida saab kasutada ka mujal kui laulukonkurssidel. Siit kerkibki esimene küsmus:

Miks pikki aastaid väga kõrge tasemel optilisi tippseadmeid arendav Ukraina, edastab juba nädal aega maailmale kogu riigis toimuvast sõjast üksnes eraisikute keskpärase pildi- je helikvaliteediga mobiiltelefoni klippe? Erinevate tegelaste videopöördumistest kuni avalikus ruumis aset leidva sõjateatrini. (Selle termini peale ei maksa õrnatel solvuda. Nii seda militaarses kõnepruugis nimetataksegi)

Üks pildike sobib siia ka Afganistani islamivabariigist. Nimelt heast nahast pilooditagidega endise punaarmee ukrainlastest õhuväe ässad. Nahktagid, police-i “tilgaprillid”, khakivärvi kõrbepüksid ja nöörsaapad. Edevad kellad randmetel. Ilma liialdamata üks leidlikumaid kooperatiive regioonis tervikuna. Milles siis seisnes nende meeste fenomenaalne ettevõtlikkus? Nad olid tipp-professionaalidest kopteripiloodid, kes venelaste kunagised transpordikopterid “Mi” aerosoolidega kirjuks maalisid ning siis nende lendavate “hipibussidega” mille kõhu all rippus last, sõdijaid mitmel pool rindejoont varustasid. Neid graffityga kaugele nähtavaks tehtud raudlinde ei puutunud keegi ega üritanud alla lasta, sest kunagi ei võinud teada, kellele parasjagu kaupa viiakse…saad aru küll, mida ma silmas pean. Teenus oli tasuline mõistagi kõigile ja seda “toidukullerite ajastu” pioneeri menetleti kui midagi kohalikku ning reportaaže nendest meestest ei näidanud samuti kumbki osapool. Siit tõusebki teine küsmus:

Miks selgelt ja ühemõtteliselt pikalt vägagi neutraalsena püsinud riik euroopa südametuksetest mitte kaugel, ühtäkki sellise “supi” sisse sattus ning täna slaavi konfliktis esimest viiulit mängib? Esimest viiulit selles mõttes, et dirigent on teadagi kes.

Inimelu ei maksa midagi! Maksab see, mis toimub selle ümber. Ja see maksab palju…