TRIPID

Kui ootad põnevat pesujuttu, siis sellest siinkohal ei räägi. Kirjutan trippidest, kus me vahel käime. Mõni sageli, mõni harva. Mõni niimoodi, et ise ei teagi, kus ära käinud on. Ma ei pea silmas perepuhkust Serenas või neid kümnete avaliku elu eestlaste “pühkis tolmu jalgadelt” lugusid, kui minnakse paariks nädalaks turismireisile. Räägin trippidest, kus käiakse koos või ilma kõrvalise abita. Nagu unenägudes. Teises maailmas, kuhu viib aju meid magades, vaim teatud meditatiivses seisundis või vastavat “sõiduelamust” pakkuvad ained. Siinkohal kirjutan ühest viimase aja kõige vibratsioonilisemast tripist magades ja ei nimeta seda mingil juhul unenäoks.

Olime paari lähema kaaslasega suuremas seltskonnas ning asusime laevale. See oli mitte väga suur. Umbes seda mõõtu alus, millised seitsmekümnendatel Väinamerel nagu metronoomid kaldast kaldasse tiksusid. Oli lahtine autotekk, kus olid reisijad. Need olid viisakalt riides, lobisesid heatujuliselt. Kogu õhustikus oli tunda teeseldud rahu taha halvasti varjatud elevust. Me vaatasime kõik ühes suunas. Ette – sinna, kus helendava ja poorsena siras tohutus mõõdus kuumaastik. Kogu tema pind oli selgelt loetav ja terav,  nagu superkaameraga tehtud tähistaeva fotol. See veider praam sõitis kuni me ees kõrgus justkui kordades uhkem Monte Video kaljusein, mis puutus helerohelist külma ja puhast kosmosevett. Randumine käis kaptenil väga libedalt ning niisamuti reisijate maaleminek. Ei trügitud ega tõtatud, sest see kõik oli nii neetult uskumatu. Seda ei saanud olemas olla. Veelvähem minu ning kõigi teiste siinolijatega juhtuda. Oli hiline keskpäev ning õues oli soe ja  kevadiselt värske. Õhk oli nii puhas, et suutis end ise, inimeste kallitest parfüümidest puhastada. Nii lõhnaski kõik – inimesed, ümbrus ja õhk ühest mõõtmatusuurest puhtusest. Sammusime huvitunult ümberringi vaadates ning püüdsime igaüks omal moel, hinnata kogu selle hetke erilisust. Sellisele tundele ei saa nime anda. Selleks ei saa ette valmistuda ega läbi mõelda, et teen sel puhul nii või naa. Hetk, millest kirjutan, on üks miljardi aasta jooksul, kui Maa ja Kuu on nii lähestikku, et elu Kuul oleks võimalik. See on hetk, kui Kuu tuleb maale väga ligidale. Sõna otseses mõttes väikese praamitripi kaugusele ning nende vahele tekib justkui Looja imeteona, maailmamere tulisoolasest mõõnaveest ühendustee. Kuu peal oli väga puhas ja kena. Inimesed, kes olid sinna selleks kohale tulnud, näisid olevat jõudnud justkui oodatud puhkusele. Keegi ei kiirustanud ega siblinud, vaatamata sellele, et Kuu sadamas randujaid tervitas tabloo, kus tiksusid vähemaks tunnid, kui palju oli jäänud selleni, et see kõik kord taas, miljardiks aastaks kaugusesse vaob. Selle ime kestvus oli teada ja välja arvutatud ning see oli viimati 54 tundi ja 21 minutit. Minu ees kõndis Harrison Ford. Nägin silmanurgast isegi Vladimir Putinit, oma kaaskonnaga millestki väga lõbustatult rääkimas. Otsustasin, et ma ei hakka seda enneolematut hetke kasutama selleks, et seltskonnakroonika raisakotkana, teada saada – kes, kellega, miks ja kuidas? Oli selge, et siia igaüks seda hetke nautima ei pääsenud. Ma ei tea, miks ja kuidas minul õnnestus sinna pääseda, aga see paistis olevat rohkem tahtmise kui saamise küsimus. Paistis, et suurt osa maailmast huvitavad hoopis teised asjad. Maisemad? Võibolla tõesti, aga taas ei kavatsenudki ma oma pead vaevata sellega, kes on need “väljavalitud” kuna sellest rohkem köitis mind nende rahu. Näis, nagu keegi ei kavatsekski seda kättejõudval ajal, praami hädakarjena kõlavat pasunakutsungit kuulma teha. Tundus, et kegi ei tahagi enam maapeale tagasi ning selleks oli ka põhjust. Mu hämming, mis oli kestnud juba pikalt, andis mulkle viimaks kõnevõime tagasi ning ma sain eneselt midagi küsida. Need ilusa mööbli ja kuuvarjudega vabaõhu kohvikud. Nende fassaadil siravate klaasseintega modernsete hotellide ja restoranide vestibüülid. Uhked apartemendid, terrassivaatega Maale. Taevake – seda kõike on siin ehitatud ju aastaid? Jumal küll, see kõik on siin ju ainult üheks hetkeks! Kes ometi on siia rajanud selle sadama ja selle linna, mis on tõeline Moon City? Näis, et selles seltskonnas oli ports inimesi, kes lugesidki teiste mõtteid. Nad astusid nagu messidel, need firmade palgatud kaunitarid, kes külalisi oma boksi kutsuvad, aegajalt kellegi juurde ning andsid vastuseid. Minu juurde astus noor mees. Kena pintsaku ja ilusa lipsuga. Ta ütles, et mõistab mu küsimust ja on valmis rõõmuga selgitama. Seda ta siis tegigi. Sain teada, et maailmas on inimesi, kellele on veel rohkem antud kui siin näha. Inimesi, kelle jaoks on oluline nii see mida, kui ka see, kuidas nad seda teevad. Need on inimesed, kes on teadlikuna sellest, et jõuab kätte Kuu-päev, investeerinud kolossaalseid summasid pelgalt selleks, et seda päeva lihtsalt inimesena nautida. Pole vahet, kas keegi võistleb kellegi ülelöömises või millegi sensatsioonilisemaga silma paistes. On standardid ning see mis ühele on see, on teisele hoopis teine. Seega, olid Maa vägevad, loonud omale selleks üheks sündmuseks Kuule terve elu. Tegi seda keegi ka sel eelmisel korral? Miljard aastat tagasi. Kavatseb keegi midagi sellist teha järgmisel korral, miljardi aasta pärast?

Kui minu kallis isa meie seast lahkus ja ema jäi üksi, kolis ta nende armastusega rajatud kodust, väiksemale elamispinnale. Mu ema pesi keldri põrandad ka puhtaks. Mitte ühtegi asja, mida uus pere peaks hakkama prügimäele vedama või hoiustama, ei jäänud tervesse majja. Sodi, rämpsu ja kellegi teise vanu asju. Reeglina on see tüüpiline, et uus peremees peab esmalt eelmise järelt kõvasti koristama. Kui mu kallis ema oli pühkinud ja pesnud puhtaks kogu maja, ülakorruselt kuni keldri ja garaažini. Pesnud puhtaks kõik aknad. Küsisin ma temalt – miks? See on minu kodu ja ma ei lahku siit lugupidamatult. Ma austan oma kodu lõpuni, vastas ta.

Arvan, et see on kõige tähtsam õpetus, mida veel küpses eas oma armasalt emalt sain. Austada lõpuni. Oma hingelindu, iseennast ja oma kodu. Sest kui sa ei usu isegi sellesse, et Kuu peale saab miljardi aasta pärast jälle üht kuu-päeva veetma minna, ei saa sa iial midagi. Seepärast kallis – ära ütle, tule maapeale…Magadeski näeb täna rohkem kui ärkvel olles ning seda aega tulebki naudinguga võtta. Nõnda nagu võimalust käia kord miljardi aasta tagant Kuul.

SOOVILUGU – RONGISÕIT

Aitäh jälgijale kes saatis tagasiside küsimusega, kas ma presidendi rongisõidust ei kirjuta. Miks mitte. Teen seda suurima heameelega.

See oli eeslmisel kevadel, kui otsustasin, et aitab edasi lükkamisest – lähen sõidan rongiga. Viimati tegin seda ajal, kui isegi rongijuhid ise ei tahtnud nendega sõita. Ostsin pileti Tallinnas, Balti jaamas ning asusin teele Tartu. Võtsin 1.klassi pileti ning mu istekoht vagunis osutus olema päris rongi ninas. Vedurijuhi kabiini ukse kõrval. Rong oli ilus, puhas, mugav, moodne ja tõesti mitte ühtegi etteheidet, olgu etteruttavalt öeldud, ei kogenud ma seal kuni reisi lõpuni. Kui rongi väljumise aeg kätte hakkas jõudma, tuli läbi vaguni vahekäigu viisaka olemisega härrasmees, mapp kaenlas ja mingid asjad veel käes. Küsisin aupakliklult, kas tegemist on vedurijuhiga ja sain jaatava vastuse. Palusin, kas mul oleks võimalik ukse vahel sisse piiluda, milline on vedurijuhi töökoht, selles uues ja moodsas rongis. Tulge Ülemistes, vastas ta. Kui Ülemiste peatus oli tehtud, läks uks vaikse klõpsatusega irvakile ning mõistes märguannet, astusin kiiresti sisse. Sa poiss! Kõigepealt vaade. See oli midagi sellist nagu 46st jalast suuremate mootorjahtide kaptenisillal. Voolujooneline tuuleklaas ning ulmefilmilikult moodsa armatuuri miljöö, oli korraga nii modernne kui põnev. Puutetundlikud ja ülimalt kaasaegsed juhtseamed ja siis see iste. See oli bondiaana fännile nagu ma juhtumisi olen, justkui retrospektiiv, selle linateose kurjade peategelaste peakorterist. Tead küll seda käetugedega ja kõrge seljatoega sohvat, kus klaassilmaga psühhopaat oma rauast käega, süles istuvat angooratõugu kassi, kõhu alt sügab. Siin võib ju magama jääda, oli mu esimene mõte, mille ka valjult välja käisin. Võimatu! Tõi veduriujuht mind kiiresti maapeale tagasi, et siis uuesti veel kõrgemale lennutada. Tead, seal rongis on nupud. Sellised teeküünla mõõtu ja paigutatuna nii, et ühe vajutamiseks pead sirutama käe armatuurlaua juhtpuldile. Teise vajutamiseks pead tõstma käe ülemisele laekonsoolile ning kolmandat tuleb vajutada üldse jalaga ja natuke eemal pöiakaugusest. Vajutada tuleb neid siis, kui nad põlema süttivad või piiksu teevad. Vajutada tuleb kohe. Sest need isepäiselt ja omasoodu tegutsevad nupud, kontrollivad vedurijuhi seisundit. Kui vajutamiseks kulub loetud sekund, on kõik hästi. Kui reaktsioon on loid või jääb koguni hiljaks, arvutab vedur ise juhi reaktsioonikiiruse ning saadab info teele. Mistahes ohu korral, saab siis rongi peatada ka “keskusest” ning järgmises jaamas, vahetab värskem mees väsinud mehe välja. Seega, ei saa enam kunagi juhtuda seda, mis Ellen Niidu ikoonilises ja mitmele põlvele lapsepõlve osaks olnud “Rongilaulus”. Piilupart, kes on rongijuht, tänapäeval tukkuma jääda ei saa. Muidu ootavad ees maitseained, ahi ja pidulik õhtusöök.

Ma soovin Eestile kiiresti areneva raudteeriigina head ja seda ka, et presidendi ja tema kaaskonna reis Narva läheks sama toredasti, kui minu toonane Tartu sõit. Mingu ka kõigi teiste igapäevaselt ronge kasutavate reisijate teekonnad rõõmsalt ja moodsalt. Rongiga on lahe sõita ja kui ma aasta aega ametis olnud president Kersti Kaljulaidi kohta täna midagi sooviloona ütlen, siis seda, et see rongisõit on väga äge ettevõtmine. Esimene asi, mis mulle kodanikuna meeldib. Eestimaa on rongi aknast hoopis teine ja on armas, et president seda vaadet hindab. Mõnusat ja toimekat visiidi jätku!

Lill

Heureca! Võibolla päris avastuse kirja see ei lähe, aga ära proovituna ja mõnda aega kasutanuna, on vähemasti prototüüp väga hösti toimiv. Kuna Eestis on peatselt KÕIK mida eestlusega sidada annab, tagurlik, natslik või lihtsalt lapsikult rukkilillepurune, õige aeg hakata päästma me emakeeles kõnelejaid. Jevgeni kuuldes ei tohi ilmselt isegi sotsid öelda, et võtavad midagi oma õlule. Veel vähem lubada, et viin oma lubadused täide. On nähtud nii siin kui seal pedagooge, kes ka ise teavad, et nende antav õppeaine ja nende endi esitlusoskus, inimesi nagu Kersti kõne Merkeli, magama suigutab. Üks seesugune tegi kord nii, et muu pobina sekka lihtsalt ütles: “Kõik kes on ärkvel, jäävad istuma” ning käratas siis kogu registrist: “Püsti!”

Midagi seesugust toimub praegu Eestis punkti pealt. Reinsalu võib nii oma vabast- kui tööajast rääkida mida õilsat ja arukat iganes. Pruugib tal aga säutsatada kasvõi üks inkvisitsioonimasinas registreritud keelatud sõna, kui seni rahulikult tukkunud võltsmoraali kõlblussanitarid  püsti kargavad ja verelaskmise põlled ette seovad. Veider on seejuures see, et näiteks sotsist välisminister võib parlamendi väliskomisjoni tööruumis, kõigi juuresolekul, öelda opositsioonis olevale rahvaesindajale: “Mine karu persse…” isegi vabandama ei pea. Ahhh. Mis sest sitapotist ikka jälle tulele panna. Toimub lihtsalt ehe võimu külge klammerdunute repressiivliberaalne omamehepoliitika ning saab varsti otsa nendegi kuutõrvajate kuldaeg.

Kuidas aga päästa iseennast ja teisi, et need oma emakeeles kõnelemise pärast karistatud ei saaks? Kui USA prsident Donald Trump ütles oma maailmas vingu tekitanud arvamuse riikide kohta, keda ta julges nimetada sitaaugu riikideks, oli Eesti õukonnameedia käpuli. Küll püüti leida seda “õiget” sõna, mida kasutada. Viitsite, sirvige ja vaadake seda keerutamist ja asesõnade otsimist meie ajakirjanduses. Kõik said aru, mis sõna Trump selgelt välja ütles, vaatamata sellele, kuidas meie eksperdid seda sõna tõlkida või siluda püüdsid. CNN-i saatejuht lausus seda otse-eetris 4 korda ning tema seljataga oli ka kirjas sõna “shithole”. Donald Trump ei vabanda kellegi ees ja õigesti teeb. Vabandama peaksid need, kes ei saa aru, kui neile väga selgelt ja keerutamata asju otse näkku öeldakse. Õigus öelda peaks olema samuti igaühel ning mis öeldud see öeldud.

Siit ka toimiva enesekaitse võti avalikult arvamust öelda julgejatele. Kui sul on kõhklus, et sind millegi täiesti jabura eest rattale võidakse tõmmata, jäta mõte samaks ja kasuta sõnades muid tähti. Näiteks: kuulge mehed, ärge mängige lilli, tehke hoopis vutile pai. Loomulikult on võimatu eksitada seda, kes niigi päästmatult eksinu. Seega tabloidmeedia puhul see ilmselt ei tööta ja need saagigu pukki.

LIHTNE KÜSIMUS

Alati, kui kohtan inimest, kes annab mõtlemiseks teemaotsa, olen ma temale tänulik. Siiralt tänulik, et olen sellest hetkest justkui asjasse pühendatu. Ei, ma ei mõtle siinkohal neid aegajalt tasapaksust meelepahast pinnale kerkivaid õhkeid, üleskutsetega märgata, hoida, hoolida jne. Ma mõtlen hoopis kutseid oma peaga mõelda ja ausalt öelda. Mõelda, mida vastaksid ühele või teisele küsimusele. Eile õhtul olin seltskonnas, kus esitati just selline küsimus ning öeldi, et igaüks mõelgu endamisi vastus sellele küsimusele. See küsimus kõlas nii:

Miks võeti Nukitsamees oma kodust kaasa ja viidi kasuperre?

Mõtle enne, kui edasi loed. Mõtle, mida sina sellele vastaksid! …

Kas pole nii, et me tahame öelda – no Nukitsamehe kodu oli kole ja sügaval metsas asuv kollimaja? Kuid seal oli tema kodu! Mis on kodu? Kus on kodu? Kus on kodukoht, kõlas Juhan Viidingu tekst ühes filmi tunnuslauluski. Kas teda peksti või kiusati seal? Sugugi mitte, kui meenutada. Ahjupeal redutav kollivanamees tuli igal pisemalgi puhul, kui Nukitsamehele liiga taheti teha, “viu-viu kaikaga” vahele. Ei toiminud mingisugust kiusamist ega peedistamist ka noortöllide suunalt, kes pigemini kogu pere heaks metsas päev läbi müttasid nagu tänapäeval käiakse Soomes kalevipojaks. Mäletad, kuidas metsamoor jättis kõik sinnapaika ning tormas osutama hoolt ja abi, kui Nukitsamees oma sarvekese peast murdis? Omaenese käega loodusest korjatud taimedega, tegi ta lausa imet. Kui keegi selles pundis tahtis Nukitsamehele haiget teha, oli see Kusti, kes samal ajal iga kord mingisse letargiasse langes, kui lauldi “head lapsed, need kasvavad vitsata…”

Vitsahirm, arusaam sellest, et lapsed ei pea tegema kodutöid vaid saama üksnes puhata ja mängida ning kergemeelsus, võhivõõra inimesega kaasa minna, olid selles loos pärit just sellest teisest kodust. Sellest, kuhu ka Nukitsamees kaasa viidi. Mis inimene temast seal kasvas? See ei ole enam, hetketeema küsimus. Tule tagasi alguse juurde ja mõtle veelkord. Miks võeti Nukitsamees kaasa ja viidi kasuperre?

Laps ei ole varjupaiga kass, sest loomal ei ole oma vanematest, õdedest vendadest ega muudest sugulastest asja nii, nagu seda on lapsel. Kassil ei ole vaja õde ega venda, kass vajab oma kodu, mugavust ja kassiinimese armastust. Ma tean seda kassi-inimesena suurepäraselt omast käest. Olgu või kolliperest pärit Nukitsamees, vajab laps sotsiaalset kogukonda, mitte kasvuasutust.  Inimlikumalt ja otsekoheselt, mitte lihtsalt vaesust või pilti õnnelikust kodust stigmatiseerides. Kui lapsel on kõht tühi, ei ole mitte laps vaene, vaid tema vanemad ei tule toime. Kui lapsel pole kuhugi magama minna, ei ole ta mitte kodutu, vaid tema vanematel pole talle seda pakkuda. Kas Nukitsamees, kes sirgub pojengipõõsastesse uppuvas ja aasta kaunimaks koduks pärjatud häärberis ükskord meheks, unustabki lihtsalt oma päriskodu ja lähedased ning isegi sarved, mis tal kunagi olid? Selle pärast, et ta toodi “palju paremasse” koju, kus on “palju paremad inimesed”? Aga kui Nukitsamees ütleb ühel päeval hoovi sõites, saage tuttavaks – minu ema, isa ja vanemad vennad…ning armastavad kollid seisavad hoovis? Et miks ta peaks, küsid sa nüüd? Aga ta on ju nüüd selle õige headuse ja armastuse selgeks õppinud ja tahab ka head teha. Tal pole vaja neile isegi midagi andestada. Seda, mida pole iial olnud. Ta vanemad ega vennad ei olnud ei narkarid ega joodikud. Ta ei näinud mitte mingit ahistamist ega koduvägivalda. Olid sealgi koduloomad ja linnulaul. Lihtsalt tema lapsepõlve kodu oli teistsugune ja ta elas “kolliperes” kus samuti perena kokku hoiti. Miks viidi Nukitsamees oma kodust, pere juurest ära?

VINDESTAMINE

Ma ei löö kunagi risti ette, kui pean olema esimene. Esimene,  kes tarvitab kõnes või kirjas sõnu, mida keegi varem kuulnudki ei ole. Ma kasutan sageli sõnu, mis mulle tonaalsuse ja reljeefi polest kõnekamad tunduvad. Vahel täiesti uusi sõnu. Tahtmata end sugugi võrrelda heliloojatega, kes teevad muusikas sedasma akordidega. Sest kui ma kellelegi tõesti alt üles vaatan, siis neile, kes tunnevad ja loevad noodikirja. Jah, ma tunnen isegi noote, sest olen lastemuusikakooli kenasti lõpetanud, aga mul puudub sellegipoolest  muusikaline “lugemisoskus” ehk sofedžo. Hoides käes mõnd muusikateost, olen ma sama võimekas nagu keskmine Eesti lehelugeja. Oskan lugeda loo pealkirja ja tänu algelisele muusikaharidusele, nuputan välja isegi helistiku ja taktimõõdu. Paraku minu kõrvus ei hakka silmaga nähtav muusika kõlama. Mu meelele ei kangastu helipildina terviklik lugu ega kildugi kompositsioonist. Kui mõtlen nagu keskmine lehelugeja, on mulle tõenäoliselt pealkirjast rohkem kui küllalt, et siiski oma arvamus manada. Ma imetlen inimesi, kes võivad õhtul tugitoolis lesides Beethowenit või Prokofjevit “lugeda”.

Ma vaatan vahel noodiraamatuid. Sirvin ja vaatan neid, püüdes treenida oma noodilugemisoskust. Mulle meeldib tegelikult väga muusikagraafika. See, kuidas üks muusikateos noodiraamatus välja näeb. Erilist naudingut pakuvad vanad arhiivinoodid, kus lisaks imeheale muusikale, on selle looja ka imeilusa noodikäekirjaga. Ma vaatan vahel ka uudiseid selle pilguga. Seda, kuidas need tehtud on. Saamaks näiteks teada, mis uus teema Eestis seekord õhku on paisatud. Meie kogukond on nii pisike, et suurt uudisvoogu ju tegelikult õieti polegi. On üks päevane peateema.  “Kanakarjad” kes ükskõik mis etteantud teemal otsustav-kriitiliselt kaasa kaagutavad ning verd ihkavad. Üksikud järellainetused, mõnest vana uudise pealkirjast ja ei palju muud. Need on enamasti sellised uudised, nagu omal ajal mäletan kunstikoolis mõnel puhul. Harjumuspärane oli esitada niiöelda master-eskiis ja siis hunnik sodipodi lisaks, et jätta tehtud suurest tööst tublim mulje.

Alanud 2018. aasta on toonud Eestisse vindestamise.

Vindestamine on õukondlik valikandestamine. Neile, kelle patte “uue võimaluse andmise” ja teisitiarvajaid survestades, mälust kustutada püütakse. Ausaltöelda meenutab see kõik kõrvalt vaadates Gulliveri lugusid, kust mulle meenub üks armas lause mida hiiglane kähmakatele, õigluse vastu eksides ütles: “Eksimine on hiiglaslik… ”

Minu poolest võib president suuremeelselt andestada ja  teha Vabariigi aastapäeva kontsert-etenduse lavastamiseks ettepaneku absoluutselt kellele tahes. Lavastada kogu selle suure etenduse sees, mis käib juba üle aasta,  üks pisike stseenikene veel eraldi, on võrreldav ENSV lõpuotsaga. Raha lihtsalt tuli ära kulutada ja nii ongi. Probleem ei ole ju selles, kas Ojasoo on kedagi löönud või mitte, vaid selles, et talle Semperiga jälle makstakse. Keegi jäi ilma. Keegi väga lähedalt, kes oli sellega ise arvestanud ja suuremad ostudki juba plaaninud. Keegi teatriringkondadest või keegi lossist, kellele see ootamatu plaan kuidagi ei sobinud. Nii peab president end taas kühmu tõmbama ja vabandama ning eksinutele andeks- ja  võimaluste andmisest soiguma.

Vindestamine on õukonnasotsialismi liberaalne ringkaitse. Selle eeskõnelejad on võtnud endile kohtu rolli, otsustamaks selle üle, kes väärivad uut võimalust, andeks andmist ja kohta päikese all.

Vindestamine on seegi, et Eesti Ekspressi ajakirjanik Toivo Tänavsuu kord aastas jaanuaris vennalikult kontakteerub ning ütleb – teeme sel aastal jälle, eksju! Pidades silmas seda, et tema tänuväärset ja üllast projekti, vähiravifondi “Kingitud elu” eestvedamisel, juba mitmed aastad toetanud olen. Olen Memory iga-aastast kontsertsarja mitmeid aastaid konfereerides, kutsunud publikut üles vaheajal annetama ning hädasolijaid toetama. Need muusikat armastavad inimesed on olnud alati helded ning abivalmis. Mul on olnud auasi seda üleskutset teha, sest  seesama haigus viis mõned aastad tagasi ka minu kalli isa. Kui Toivo minuga selle aasta jaanuari alguses taas ühendust võttis, ütlesin talle, et teen fondi heaks kõik mis vähegi minu võimuses. See on üllas ja õige ettevõtmine. Ühtlasi mainisin talle sedagi, et ma ei palu temalt omakorda rohkem, kui kasvõi kord aastas Eesti Ekspressi toimetuse koosolekul püsti tõusta ja julgeda mainida, et Võrno on  elus siiski midagi head ka vahel teinud. Sellest ei pea kellelegi kõssamagi, aga jätke mind lihtsalt rahule. Ma ei sure teie rõõmuks enivei!  Aga seal ta irvitab mulle juba õhtuse kontserdi toimumise päeval jälle näkku. Müües Tiit Ojasoo “kolleegile jalaga perse” madalat  kommunaalteemat, pealkirjas hoopis Võrnot, Kirssi ja vihkamist silkides. Sa võid ju tahta olla vaimukas, aga ole terane!  Ära kujuta, et tagumiku all surnuksistutud käega pihku pekstes, teeb seda keegi teine…

M.E.P

Ma ei kutsu lihtsalt kontserdi lavalt Memory publikut enam vaheajal annetama. Las igaüks otsustab ise. Kas ta annab küsijale. Kas ta avab koputajale ukse ning kas ta leiab selle, mida otsib…Ma tean, minu südametunnistus on puhas ja abivajajatele soovin siiralt Jumala abi ning heldet ja abitoovat sekkumist.

M.E.P.

Olin siis algklasside poisinaga, aga mäletan seda nagu oleks see olnud äsja. Meie koolis õppis poiss, kes oli jõudnud keskkooli lõpuotsa. Ta oli matemaatikust koolidirektori, üks lemmikõpilasi ning tema nime teadsid isegi algklasside lapsed. Ta oli reaalainetes ilmselt üks sajandi andekamaid poisse Rakvere 3. Keskkoolis, tänases Rakvere Realkoolis. Tema lugu on tänaseni olnud kalevi all, sest see ei ole paljudele mugav ega meeldiv.

Oli Eesti Vabariigi aastapäev ning ta tegi selle aja kohta midagi ennekuulmatult lolli. Võttis vanaema kummutisahtlisse peidetud villase sinimustvalge ning läks linna serva, kus kõrgus Rakvere viljaelevaator. Kuidas ta sinna sisenes ja hoone katusele jõudis, ei tea täpselt keegi, aga ühel hetkel lehvis tervest linnast näha oleva kõrge hoone tipus Eesti lipp. Ei kulunud kuigi palju aega, kui julgeoleku töötajad, miilitsad ja muu punane kaader, ähmis ja ärritatuna elevaatori suunas kihutas. Ta hüüdis sealt viljaelevaatori otsast kaks sõna – “Elagu Eesti”… ja hüppas alla. Kukkudes vabatahtlikult asfaldile surnuks.

Neis sõnades on minu  jaoks tänaseni väga eriline kaal, sisu ja tähendus. Minu jaoks on need kaks sõna NEED, mida igaüks ei tohigi öelda, sest mitte igaüks ei ole valmis Eesti eest oma elu andma. Elagu Eesti tähendab Eesti esikohale seadmist kalleimaga võrreldes ning oma elust loobumise valmisolekut. Kas sa tead Toompeal või Kadriorus kedagi, kelle suhtes sul pole kõhklustki, et tema teeks seda? Mina ei tea kedagi peale Madis Millingu. “Elagu Eesti” ei ole mingi kuradi parketisotsialisti toost ega puust lipsuga noorpoliitiku  kitseköhatus, millega võtta kokku oma moogerdav kõnemulin. Mäletan nimelt väga hästi, kuidas koolipoisi matusest kardeti kasvavat midagi ohtlikku ning linna komsomoliorganisatsioon koos kagebiitide ja noorsoomentidega andis  juhised, kuidas matus korraldada nii, et noored oleks kogu see päev hõivatud. Nii palju KGB autosid ja võõraid nägusid nähti Rakveres viimati siis, kui Rakvere 1. Keskool jättis jumalaga oma äsja kooli lõpetanud noortega. Nendega, kes hukkusid Võsu lähedal Letipeal, punaarmee piirivalvurite kuulide läbi, kui need end täis jõid ja suvepäevi pidanud noorte telkide pihta valangutega laskma hakkasid.

Ära hiili mööda nurki! Ära oota, et mingi väriseva lõuaga arg  ilamokk hakkaks rääkima sellest, kuidas ühiskond suudab adekvaatselt hukka mõista ja viimaks andestada ning uus võimalus anda. Uue võimaluse saavad kõik pugejad ja “omad” ehk kaasanikutajad ja tänutantsulised. Täpselt nii, nagu sai kutse, juhtida presidendi kantseleid mees, kes viimase kümne aasta jooksul suutis IRL-ist selle peasekretärina, teha kõigi valimiste põruja ning võimule jäämise nimel, põhimõttelageda kõigesööja.  Ma olen elanud poole oma elust taasiseseisvunud Eestis mille kolm eelmist presidenti on andnud mulle auga välja teenitud, sõjaväelised auastmed. Ma olen kapten reservis, selle üle uhke ja ei karda seepärast ei praegu ega tulevikus kedagi ega midagi! Ajalehetoimetus, kus arutatakse selle üle, kui kaua suudab üks mees igale järgmisele rünnakule vastu panna ning millal ta enesetapu teeb, ei ole südametunnistusega riigis normaalne. Vaid värdjad naudivad sellisel moel ettekujutust oma võimust. Halastajad ja andestajad ning uute võimaluste andjad…

Tuleb teine aeg ja rutem kui arvata. Me sõidame, me marsime ja me kehtestame ennast oma vanaisade maal, mida meil on kohustus kaitsta ning oma pojapoegadele hoida!

M.E.P

 

 

BLOGIMINE

Olles täiesti aus, siis see hetk, kui olin saanud hakkama oma veebimärkmete avalehe kiire ja käepärase kujundusega, oli üsna jabur. Võrrelda saab seda ainult tundega, mis tekkis kunagi Hispaanias, Marbellas asuvas Nicci Beachi melus. See oli nimelt just see aeg, kui kogu maailma oli vallutanud “jää-ämbri” kapaania. Mis oli selle kunagi kellegi algatatud “heategevuskampaania” algne mõte ning mis sellest lõpuks sai, on imestamisväärne. Imestamisväärne, kuidas inimesed hakkasid massiliselt arvama, et väljakutse pole mitte see, et annad raske haiguse käes vaevlevate inimeste abistamiseks loodud fondi annetuse, vaid see, kui ennast jääveega üle valad. Mõistagi tuli seda teha suure etenduse ja laia kõlakolinaga, nagu heategevust üldse tegema ei peaks. Need Nicci Beachil heljuvad kakaopruuniks päevitatud ja Victorias Secreti stringidega rikkurite riidepuud, tegid seda vist iga veerand tunni tagant. Jälle kostus kusagilt basseinikaldalt plikadekarja tähelepanujanust huilgamist ning jälle valati üks kiljuv kaunitar dušist lastud sooja veega, milles šampanjakuuleri libedad jääkuubikud, pahinal üle. Kuni sajast klõpsitud poosifotost oli leitud just see kõige – kõigem ning sotsiaalmeediasse üles laetud, oli kord järgmise udupeene printsessi käes.

Just samasugune, kõiki haaranud moepalavik, näib olevat ka blogide pidamine. Tunnistan ausalt, et ei loe blogisid üldse või teen seda üliharva. Ma ei tea Eestis ei tuntud ega tundmatuid blogijaid, keda  jälgida suudaks. Ega neid ilmselt loetagi. Niisamuti nagu raamatutega. Ma olen juba ammu löönud käega unistusele, et loeks oma kodus raamaturiiulitel olevad raamatud läbi. Annab Jumal päevi kui kauaks iganes, on see väljavaade lootusetu. Mul on palju väga häid raamatuid. Seetõttu pole mingit tarvidust lugeda kedagi veel lisaks internetist.

Säästmaks oma e-postkasti rämpsust, kasutan vahel google’i kontot ja seda õigupoolest sellest ammusest ajast, kui pakkus veel huvi, mida meedia minust kirjutab. Google nimelt saadab teavitusi, kui sinu nime on kusagil mainitud. Ammu pole neid teavitusi lehitsenud. Ühtäkki hakkas aina enam tulema google’i teavitusi märkimistest ning mida ma näen. Võhivõõrad inimesed, kellega saatus mitte kunagi pole vaevunud kokkugi viima, on hakanud minust kirjutama. Enesestmõistetavalt on need arvamused päästmatus enamuses negatiivsed, et mitte öelda kohut mõistvad. Iseenesest täiesti loomulik ning arusaadav, sest ei ole lihtsamat teed oma arvamusega populaarsust koguda või laiemalt tuntuks saada, kui võtta ette mõni õukonnas parketikõlbmatuks kuulutatu ning käia selle täistatistatud pildiga oma ristikäiku edasi. Kindlasti leidub kusagil solgiköögis ka reporter, kes ninaurgitsemise vahele juhise järgi uudise kirjutab, kuidas see või teine populaarne blogija millestki midagi arvab, et näidata vox populit.

Eile möödus kaks aastat päevast, kui kirjutasin oma FaceBooki aknas, et kavatsen kandideerida EOK presidendi valimistel. Sellest ajast mäletan, et esimesena helistas KUKU raadiost Mart Pukk ning küsis kommentaari ja veidi hiljem ERR-i sporditoimetusest Aet Süvari, kellele keeldusin kommentaari andmast, tema köögiplikalikult ebaviisaka käitumise pärast. Hiljem Anu Sääritsaga siiski kohtusime ning vestlesime kaamerate ees sel EOK teemal. Sellest ajast peale – nüüdseks kaks aastat, ei ole minult mitte ükski väljaanne, meediakanal ega keegi teine, küsinud silpigi kommentaariks, millele iganes, mis minust kirjutatatud või räägitud. See isegi ei üllata mind, veelvähem kurvastab. Mu südametunnistus on puhas ja ma vaatan igaühele silma, kes vastu tuleb, kartmata minust loodud lorilugude tausta. Ma vaatan neid kohmetusest leemendavaid näolappe ja mu sisemine rahu saab mult loa, nende õnnetute abitusest läbi vaadata ning märkamatult muiata. Kes on kord solgihing ja prügisüda, jääb selleks igavesti. Mees elab seni, kuni mäletatakse tema nime, aga sodinokad jäävadki ootama oma järgmist “jää-ämbri väljakutset”, meeldida püüdes ja pügatud persega bolonkana, küpsisetüki pärast tagajalgadel peremehele tantsides. M.E.P

Mina ei pea blogi. Ma pean kirjavahetust.

16.jaanuar 2018