SEITSMES MEEL

Ära kunagi ütle “kunagi”, öeldakse vahel ning ses lauses on just paras kogus sulatõtt. On ka paras näpuotsatäis intriigi. See pole esimene kord, kui tunnen ennst nagu algkooliealine jõmpsikas, kes kevadpäiksest palavaks köetud ekskursioonibussis klassiga ekskursioonile sõidab. Mul on kurb tnnistada, aga poole sajandi jooksul elatud elus, olen ma näinud tõepoolest mõnd üksikud meest, kes keerab bussirooli, aga pole “bussijuht”.

Kui konstruktor ja insener üht reisijateveo bussi loovad, teevad nad kõik endast oleneva, et lisaks kõikidele tehnilistele omadustele, oleks sõiduriist ka sihtotstarbele maksimaalselt vastav. Mugav pole see kõige täpsem sõna. Pigem inimsõbralik.

Seda lahendust võib pakkuda vabalt ilma igasuguse luksuseta, nahksisu ja dolby-ta. Kui on istumis- ja liikumisruumi. Õhku mida hingata ning kõrvadele talutav mürafoon, piisab sellest kaunis kenasti.

Olen kogu aeg uskunud, et busside ehitajad teevad need inimeste transportimiseks, aga veendunud, et valdav enamus bussijuhtidest ei saa sellest aru.

On pagasiluugid, mida ainult bussijuht tohib avada ja sulgeda. Sama kehtib uste ja akende kohta. Viimased nagu olen enamasti näinud, on tavaliselt kruvidega kinni väänatud, et neid lahti ei saaks teha. Bussijuht üksi otsustab, kas bussis on õhku mida hingata või mitte. Tema käeliigutus, reguleerib trobikonna inimeste enesetunnet nii palaval kui pakaselisel päeval. Ehk kokkuvõtvalt öeldes, peab olema tegemist väga pieteeditundelise ning armastusväärse ja hooliva inimesega.

Nagu nimetasin, olen oma pikale veninud elu jooksul, kaht-kolme sellist inimest bussiroolis tõesti kohanud. Valdavalt on bussijuhi arhetüüp aga täpselt selline munn, nagu see, kellest sai alguse filmilugu “Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Ehk oma ratastega kontoris ja rooliratast jalge vahel keerutav maailmavalitseja. Imperaator, kes õnnetu reisija piletirahast puudu jääva pisku pärast Uuspõllu resoluutselt õhksurvega ukse taha muljus. Ma ei ütle, et bussijuht peab olema metseen või heategija, veelvähem võhivõõraste sõidud omast taskust kinni maksma, aga selline räime silmatera suurune empaatiavõime ei teeks ju tegeliklult paha. Sünniks siis aga ka lugusid, nagu see või mõni teine, mille õnnelikku lõppu oleks raske ettegi kujutada ilma alguseta, kus ülbitseb ebaõiglus või võimutseb vaen? Oletatavasti mitte, sest kui miski algabki hästi ja peab ka hästi lõppema, on vaja vahepeal “augus” ära käia. Uppuda silmini sitta, nii, et käed ja jalad paksus pasas vähkrema paneb. Siis on vaat et õigemgi, sõõrmed sõrmedega sulgeda ning vajuda. Kuni päkad põhja puutuvad, et sealt üles – äratõukeks põhi leida ja tagasi pinnale tõugata.

Kaugeks oleme jäänud..ütles ammune sõber kui meile endile ootamatult, saatus ühe juhusliku tänava nurgal kokkujuhtumise tekitas. Nii on. Vastasin ma. Võiksime vahel ühendust võtta, ütlesin midagi targemat leidmata. Tean, et me ei võta ühendust. Pole lihtsalt põhjust ega mitte midagi arutada. Selles elus mitte. Nagu bussijuht peenraha, veeretame igasugu põhjusi peopesas ning loobume olemast need kes oleme olnud.

Elasid kord naine ja mees. Armastasid teineteist ja hoidsid teineteist. Alati väga sõbralikult, kuni sündis nende poeg. Mis me talle nimeks paneme – arutasid noored lapsevanemad. Esmalt kordamööda valikuvariantides kõheldes, ent ajapikku muututi aina närvilisemaks. Vaieldi ja vahel kuni tülitsemiseni. Mees tahtis oma ja naine oma. Mees oli raevumas kui kui härg areenil, kui naine ütles vaikselt: “Henn. Relax”. Tekkis vaikusehetk ning mõlema silmis süttis õnnelik helgike. Nii jäigi. See oli väga hea nimi ja see pandigi poisile nimeks. Seitsmes meel tuli alles aastaid hiljem.

KULDAJA TULEK

Õieti on see mulle endalegi, hetkel veel kaalukaussidel vaagiv üks võimalik lõppotsus. Kas mõtlen kuldajana meistrit, kes nähtavat ja katsutavat väärtuslikku, üle kuldama asub või saabuvat uut aega? Parimat, mis saab olemas olla. Mõlemad on omal kohal ja õiged. Selles seisnebki minu tänane tasakaal. Ma olen sinust samal ajal parem ja halvem. Ilusam ja inetum. Targem ja lollim. Mina olen sina. Sina oled aga mina, pole parata.

Tõde on see, et üks osa inimkonnast saab järgmise 33. aastaga otsa. Ots ei ole surm. Lõpp ega kadumine. Ots on vabadus valida kõige viimane kandikule jääv tikuleib. Selle vabaduse poole maailm praegu liigub ning lubab end nagu tiiner, tublil kosmeetikul aknest puhtaks pigistada. Mädapaisetest rääkimisega ennast ära elatavaid arvamus-survestajaid on saanud ühtäkki nii palju, et neil pole enam ei nime ega nägu. Rassi ega rahvust. Sugu ega iga. Neist on saanud maskidega nägusid varjav mõõtmatu mass. Õigusenõudjate mass, kes tahab panna lõpuks ometi õigluse järgi valvama kutsutuid mõistma, et vett ei saa panna voolama altpoolt üles. Meil on maailmavalitsejatest kõrini!

Kes need maailmavalitsejad siis on?

Need on kõige eksisteeriva rahaks pöörajad ning nende orjadena vabaduseta truud vasallid. Eluperemehed, kes naudivad omaenese loodud süsteemi, mis seisab kuidagimoodi püsti vaid kahele kunstjalale toetudes. Hoovad, millega liigutatakse oma kuulekaid töllnereid, hirmu abil võimule alluma ja ülejäänuid alandama. Ning paberist sedelid, millele on trükitud numbrid ehk raha, et etendada vodevilli pealkirjaga “Hoolimine”. Reaalselt, ei ole tegelikult kumbagi – ei hirmu, kui seda kunstlikult ei looda, ega ka rikkust, mis seisneb värviliste sedelitega omatahtsi sehkendamises.

Olen juba mitmeid nädalaid ažuurses sõltuvuses hommikusest loomisest. Kohe, kui silmad avan, on mu esimene sõna “aitäh”. Tänan, et öö möödas ja valgus nagu esimesena kohale tulnud külaline, ruumis toimetab. Tõmban ainult püksid jalga ning lähen keerdtrepist üles, oma katusekambrisse. Mul on seal kõik ühes kohas. Tempel, maaliateljee, muusika kuulamise nurk ning kirjutuslaud. Võtan oma A3 musta joonistusploki ning värvipliiatsid ja hakkan looma. Nad ise tulevad. Ilmuvad kusagilt ega lase enestega vaielda. Et mis mõttes? Selles mõttes, et ma hakkan otsast joonistama ning arvan, et joonistan kellegi portreed, kuid tegemise käigus muutub nägu paberil hoopis kellekski teiseks, vahel kolmandkski ning on juhtunud, et isegi neljandaks. Need on nagu vestlused kellegagi, kes ei püsi teemas või modelliga, kes ei püsi paigal. See valmistab mulle suurt rahutunnet ja kergust, sest mul pole kohustust, tellimust ja mis veel olulisem, kellegi ootust. Ootust, et minu tehtu oleks mitte mulle endale, vaid ootajale ootuspärane. Kunstiloomingu ja eriti portreekunsti puhul on see eriti sügav. Enamuse kõrgeim hinnang kunstile lähtub töö tõepärasusest ja ideaalseks peetakse joonistust või maali, mis on fotograafiliselt täpne ja realistlik.

Kuulus hollandlane Vincent van Gogh müüs eluajal ÜHE oma pildi. Täna ostab tema pilte see kontigent maakera asukatest, kes kuuluvad viie protsendi varakamate hulka. Miks? Üks põhjus on kindlasti see, et Vincenti maalidel kujutatud kaasaegsed, olid äratuntavad oodatust vähem. Tema maalidel säranud lilled ja lummanud maastikud ei olnud publikule harjumuspärased. Neis ei nähtud seda, mida sooviti – realismi. Tema käekiri, koloriit, isikupära ja loovus paelusid üksnes ajast ees olevaid kaaskunstnikke ja igal ajal elavaid purjus õlalepatsutajaid.

Täna ostab Vincent van Goghi maali keegi, kellel Maibach juba on. Ta ostab van Goghi, mõeldes endamisi, kuhu ma ta panen – kaatrisse, kööki või külalistetuppa. Talle ei ütle tänagi midagi Vincenti käekiri, koloriit, isikupära ega loovus. Olulisem on omamine ja investeering omandisse. On sel vahet investeeringuga nafta puurtorni? Sul on aparaat, mida teistel pole, seega on selle aparaadi abil maapõuest pumbatav vara sinu… Nii võttes, on Jumal ikkagi kõige rikkam, sest Tema patenteeris maailma luues nii nälja, seksi kui surma ja vaidle minuga, kui neile ei järgne inimese loodud HIRM. Selle loetelu kõhkluseta viiendal kohal on KUNST. Sest ilma selleta ei muutu ellujäämine ühtäkki gurmee-elamuseks ega edasikestmine erootikaks.

Olen väga õnnelik, sest avastasin alles paar päeva tagasi, et suudan niimoodi naerda, et hing rinnus kinni ja silmad lõbupisaratest pilgeni. Naernud nii, et kõnevõime on kadunud ja ajul on hea olla, omaenese aistingute rikkusest. See mis niimoodi naerma ajas, saab ühel päeval punkti, olles kirjutatud stsenaariumiks poolpikale mängufilmile. Naerda ei ole saanud metsikult kaua. Ei see pole hala, et enam ei tehta nalja ja see muu bla bla bla. Tehakse. Tehakse nii et kannad katki. Istudes ringis, rätsepaistes ja kannatades kes mida. Mõni kibedat kusehäda, teine unele vajuvaid lauge, kolmas lihtsalt ebamugavat asendit, aga püsti tõusta ja ära minna ei või, sest sellesse külg külje kõrval rõõmsasse ringi juba mahaistunu, peab seal olema kuni…No vot. Ja seejuures ei ole kurat naljakas. Lihstalt nii oleme harjunud ju siis peab olema, olgu see helgus kui teeseldud tahes.

Joonistades mõtted keerlevad. Käsi teeb oma tööd, silmad vaatavad pealt, aga mõtted need muudkui keerlevad. Käivad siinsamas ja lendavad siis tont teab kuhu kolama. See on neetult hea tunne, sestap usun teadvat, mida tundsid Reindorff, Wiiralt ja Vabbe. Sa muutud ühtäkki kellekski teiseks. Tajud nalja ja valu nagu kuuma ja külma ning suurt ja väikest nagu pikka ja lühikest. Avastasin enesele, et see ongi portreteerimine. See just, mitte pliiats või pintsel käes kellegi näo tõepärane ja loomutruu püüdlik kopeerimine tasapinnal. Hullumeelne vabaduse tunne, mis sarnaneb diafragmat raputava naeruga.

Kui kunstipoes pliiatseid ostmas käisin, küsis müüja, kas võtan kustukummi ka. Vastasin, et ma ei tee ühtegi vale joont. Iga kriips pole jutt nagu iga jutt pole kriips. See jutt sai selline, vaadates hoovis kasvava puu oksal rippuvas linnurestoranis mõnulevat oravat.

ELA VÕI OLE

Kus sa praegu parasjagu ka ei viibi, tõsta korraks, enne kui jätkad lugemist, oma silmad ekraanilt ja vaata korraks ringi. Kus sa praegu oled? Mis on SEE, mis on sinu ümber? Nii ruum, kui riided sinu seljas. Asjad ja esemed selles ruumis. Lõhn, temperatuur ja meeleolu. Vaata seda kõike enese ümber ja mängi kaasa üht mängu.

Kõhklemata on selles ümbritsevas kohas midagi, mis sulle kohe silma jääb ning millest sa oleksid nõus silmagi pilgutamata loobuma. Nimetame selle näiteks kas täiesti tarbetuks või lihtsalt ülearuseks. Vaata, kui palju sarnast “pahna” veel sinu ümber leidub. Vabane sellest mõttes ja anna ära, loobudes sellest alatiseks. Kui oled niimoodi ruumi teinud ja selgust saamas, mana enesele siitpeale, et Universum on teinud sinuga diili. Sa annad midagi, mida sa ei vaja, ära ning saad selle eest vastu ühe elupäeva.

Vaata nüüd palun selles ruumis ringi selle pilguga, et anda kõigele tähtsus sinu elus. Vaata seda “asja” oma silmadega, mis sulle praegu pähe tuli ning tee otsus. Otsusta, kas sa valikolukorras võtaks selle asja, või ühe elupäeva. Kui sa niimoodi ringi vaatad, näed sa tõenäoliselt paljut, mille vahetaksid parema meelega elupäevadeks. Edasikestmiseks.

Vaata nüüd palun enda ümber ning leia seal miski, mis on sulle sedavõrd eluliselt oluline, et sa oled valmis selle nimel andma päeva oma elust? Mõtle oma elule sedasi, et lühemaks saab see jääda ainult lõpust! Vahepeal ei võta sinult keegi minutitiki ära. Ela! Aga kui sul pole kindlat kava, kuidas sa hirmu ja valuta kavatsed loobuda ja lahkuda siinsest ja praegusest, et liikuda paigale tardumata pidevas muutumises järgmisele teekonnale, on see võti sulle abiks.

Mõtle end tagasi oma sünnihetke. Mõtle enesele nüüd kõik see, mida silme ette manades tunned olevat väärt loovutamaks päev, teine, kolmas, neljas, nädal, kuu, aasta. Need lihtsalt kogunevad oma miinusmärkidega su elu lõpuotsa bilanssi. Kõik inimesed sinu elus kes olnud, on või alles tulemas, siia alla ei lahterdu. Küll aga nende mõju sinu otsustele, mis on pannud sind ihkama, soetama, ahnitsema ja pingutama. Varastamagi mõnd.

Vaadates nüüd enese ümber, ütled sa hinges rahu tundes, et miski materiaalne pole tegelikult käeulatuses selline, ilma milleta sa ei saaks eksisteerida. Olgu. Mõtle end siis ihuüksi, ihualasti sellele planeedile ning kõigele, mida inimene on loodud oma abituses vajama. Toit – sama enesestmõistetav nagu seegi, et sa ei tea mitte iialgi, kui palju sa seda eksisteerimiseks päriselt vajad ning millisel kujul. Kes on see, sinust targem olend, kes tohiks sulle öelda, mida ja kui palju sa võiks või peaks sööma? Kui see sinust targem olend ütleks, et viis kuuendikku sellest, mida sa omale suhu topid, tapab sind aeglaselt – seesmise sihikindlusega? Iga hommikusöök võtab vähemaks ühe päeva su eluaastatest, lõunasöök kaks päeva sulle elada antud ajast ning õhtusöök nädala? Mõtle! Tule tasakesi, lõpuotsast siiapoole, kus sa täna oled ja kaalu hoolega, kas nimetaksid selle eluenergiaks? Elu enese energiaks. Selleks, mis enese sisusse minnes iial otsa ei saa. Ka kõige peenema nõelaotsaga tehtud silmaga nähtamatu torge, milles iganes, on jälg aines. Milleski, milles oleva torkejälje väiksuses on lõputus ja kestev ning süvenev sügavus. Nõndasamuti on ka avarusega ja selles edasiliikumise jooksul kogetava lõpmatusega. See pole lihtsalt miski su pea kohal, sest sellesse lendudes, aurustudes või haihtudes, liigub pisimgi osake lõputu avaruse lõpmatusse. Vastupidiselt torkesügaviku aina kitsenevale lõpmatusele.

Olles selles kõiges jõudnud taipamiseni, kus on su koht selles kõiges täna, pead sa tunnistama, et oled suure vale kuulutaja iseenesele. Sa ei mahu nõelatorke otsakese kitsenevasse lõputusse, nõndasamuti nagu ei jätku sind avaruse täitmiseks. Miks? Sest sa mõtled sulle sobivaid mõtteid. Neid, millistest sa aru saad. Peaksid aga mõtlema asjadele, millest sa aru ei saa. Ei eksisteeri mitte midagi kogu lõputuses, millele käega lüüa ja öelda, ahh ma ei saa aru. Proovi. Proovi mõelda iga kord käega lüües, et mis takistab mul sellest aru saamast. Sa ei pea mõtlema end ebatäiuslikuks, küündimatuks ja saamatuks. Rumalaks, teistest halvemaks või väljaheidetuks. Ole enda vastu hea ja tunnusta end alati, kui tunned imestust, sestap püüa imestada. Kasvõi sellegi üle, et just nüüdsama tuli sulle pähe üks pagana hea mõte. Ela või ole. Mõelda, et need on üks naise ja teine mehenimi, ei osanud ma isegi, kui pealkirja kirjutasin. Mõnikord kirjutab inimene loo ja paneb sellele pealkirja, teinekord vastupidi – kirjutab pealkirja ja hakkab siis vaikselt minema. Viimane on levinud aja- esimene ulmekirjanduses. Siinne pole seda ega teist. See on lihtsalt mõte

PAKT

Olen ühemõtteliselt nõus ning jagan raamatust loetud seisukohta, et ennustajate ning ettekuulutajate käsitlematu ja peen kunst, seisneb mitmest miljonist võimalusest üheainsa esitlemises kellegi tuleviku ennustusena. Lahti seletatuna siis seda, et võimalusi järgmisel päeval, nädala, kuul, aastal või sajandil võib olla sadu ja sõltub selgeltnägija veenvusest, millise neist ta inimesele kõrvade vahele istutab. Ärge mängige tšakratega ega proovige ise kivikeste ja helmestega nõiduda ning loitsida, ütleb kuulus maag ja avab järgmises Eesti linnas oma butiigi, kust kõiki neid kive ja kogu nõidumiseks vajalikku igaüks osta saab. Kes tahes. Astu sisse, osta selle järgi, kui palju sul on fantaasiat, omale mõned kummalisena tunduvad asjad ja hakka pihta.

Mina olen peegeldaja ja projitseerija. Olen sõlminud nii mineviku, oleviku kui tulevikuga just sellise rahu ja pakti. Pakti, mille raames öelda, või jätta ütlemata asju, mida näen. Olen saanud minevikus väga terava ja mõjuka märkuse, mille sõnum oli väga puhas ja heatahtlik, kuigi tegi sel hetkel valusalt haiget. Sa ei pea igas seltskonnas ja igal teemal sõna võtma, ütles siis aastate eest üks hea sõber. Kulus kaua ja kaotuste ning kannatustega kantud aastaid, kuni järgmine sõber avas mu silmad. Õpetas kuulama. Kuulja olen ma Looja armust niikuinii, aga kuulata ei osanud ma sinnamaani üldse või peaaegu üldse mitte. Viimased aastad minu elus on olnud seepärast aina paeluvamad. Mida päev edasi, seda sügavamaks ja klaarimaks saab kaev, kust oma eluvett ammutada. Ei, see pole parem, puhtam ega kristallsem kui kellegi teise kaevus. Ma ei võrdle seda teistega, nii nagu ajal, kui pidurdamatult rääkisin ja ajani kuni mõttega kuulama õppisin. See on lihtsalt minu kaev. Minu jaoks hea ja karastav eluvesi.

Olen vaikselt ja omaette. Ütlesin üksvahe aega tagasi ühele armsale hingele aegade tagant, kui meid ühendas töö, looming, huumor, sarkasm ja isegi maailmavaade, et ma armastan oma maad, aga mitte seda riiki. Tead, ma miskipärast uskusin täitsa veendunult, et see provotseerib teda kui mitte pikemaks epistliks, siis vähemalt pilkeks kindlasti. Tema nimelt on täna sealpool rindejoont, kus seisavad maailma paremaks muutjad ning uskusin, et mina tema jaoks olen raudselt vastaspoolel. Pidin piltlikult öeldes käega aitama, et ehmatusest rippu vajunud lõug omale kohale seada. “Mina tunnen sedasama” ütles ta. “Juba mõnda aega, ei ole see riik mulle enam minu Eesti”. Me tundsime sedasama tunnet, kuigi aeg, sündmused ja olud on meid piltlikult öeldes eri leeridesse viinud. Eri leeridesse selles mõttes nagu tänane maailm üldse. On inimesed, keda ei ole enam tarvis. Keda ei vajata. Kelle puhul on jõutud arusaamale, et nende eksistents on ebavajalik, sest just nende pärast ongi vaja juurde trükkida katteta ja väärtusetut raha. Pakendada toitu plastikaati ja teha suuri sitakoristuse talguid, et tekiks ühissüü ning patukahetsus, kuna hirm võimu tööriistana, vajab eluspüsimiseks aina uusi vorme.

Kui Hansod vastsündinu Vabariigi aastapäeva vastuvõtule võtsid, avaldasin arvamust, et selle sammuga lasti džinn pudelist välja. Toona nagu oletatavasti ka edaspidi, tegin mulle omase vea. Uskusin inimeste lugemisoskust. Märkisin siis, et järgmine kord tuleb keegi sõna otseses mõttes “maalt ja hobusega”. Utreerides sellega ennustust, et “pildilepääsu” nimel, pole imekspandav, kui järgmised “kätlejad” protestiks näiteks karusloomade farmides pidamise vastu, veebruarituisku trotsivad ja palja tagumikuga peole tulevad. Inimesed solvusid, ega võtnud hilisemat siirast vabandustki vastu, kuigi küsimus polnud lapsukeses ega lapevanemates. Ses suhtes ei näe ma pisematki probleemi selles, et üks noor mees kihlveo korras sisuliselt sedasama teeb, mida Desperado filmis Steve Buscemi kehastatud näitleja räägitud anektoodis. Kokkuvõtlikult “kõrge kaarega kusemine…” Mandel oma mummulise kitliga seal Roosiaia rahvakogunemisel oli lihtsalt õnnetu “tagaajaja” Benny Hilli showst. Kätte ei saa aga jookseb püüdlikult sabas. Selle peene tüvega kase tagant, paistab aina kaugemale ja reljeefsemalt välja üks paar lotendavaid kõrvu, mille vahel venib kuulmeavadeni laiuv irvitus. Irvitus, milles sillerdab vastuvõttudel pakutavate tikuleibade rukkipurune sõnum “sitemale” osale rahvast. Sõnum, et meie oleme presidendi sõbrad ja nagu ütles üks üheksakümnendate tülpimuseni leierdatud telereklaam : “Lotovõitja võib”.

Üks mees võitis lotoga ülisuure rahasumma. Ta kulutas selle nädalaga! Nii kaua kulus aega, et osta samade lisadega limusiin, mis presidendil ning maja vaatega maasikavälule, mis kaevuvee magusaks tegi. Kahe nädala pärast see limusiin seisis, sest polnud mille eest paaki kütust osta. Maasikavälu vaatega mõisa tualetis oli aga pubi peldikust põue keritud ja kodus korvi topitud tarbepaber, sest poest osta ei olnud enam vabasid võimalusi. Kuu pärast triumfi, oli nii maja kui auto müüdud. Kolmkümmend päeva kestnud katse oli jõudnud oma ootuspärase finaalini. Mees ei olnud selleks kõigeks valmis. Võibolla polnud ta selleks kõigeks sündinudki, see pole teiste otsustada.

Kas Golda Meiriga kohtuma minnes, pannuks mõni mees naise riided selga? Või on seda Margaret Thatcheriga keegi teinud? Asi ei ole mummuliste munadega klounides, kes Roosiaja purskkaevust kontsakingadel tudisedes tähelepanujanu kustutavad.

Kui ma “miljonäri” saadet juhtisin, nägin ma tookordset läbilõiget meie rahva paremast osast. Sinna saatesse pääs, oli päris lollakate jaoks eelvoorudega ellimineeritud. Muidugi olid kõige helgemad pead ja kõigeteadjad kodudes diivanitel, aga saatesse sai siiski märkimisväärne osa väga laiade teadmistega toredaid inimesi. Kas neist keegi võinuks saada miljonäriks? Kindlasti mitte. Põhjus väga lihtne. Kui sa ei ole seni saanud ühelgi muul moel miljonäriks, ei oska sa seda olla ega selleks saada ka miljonimängus. Trummilööja saatus, ehk rähni pea ei valuta, ehk miljonimängu tuldi võitma raha, et saada senised vaevad ja kulud kuidagi nulli, et siis uuest kohast alustada ja võibolla isegi miljonäriks saada. Seal saates nägin tihti inimesi, kes niipaljugi ei vaevunud, et olnuks hommnikul juuksed ära pesnud. Poristest kontsakapjadest ja tolmustest kinganinadest ma ei räägigi. Neil oli ükskõik, mida neist arvatakse. Isegi omaenese ebamugavus oli neile rahuldustpakkuv või vähemasti talutav. Kui Mikk Pärnits järgmisel auhinnagaalal kontstel kooberdades kõhuli käib ja kiirabi vajab, loodan ma parameedikute huumorimeelele, lennata sündmuskohale mulgikuubedes või batmanni kostüümis peale. Ma mõtlen seda vastuvõttu, mida Kadrioru kantselei noored korraldavad veelgi väljakutsuvamalt. Ei mingeid tagurlikke fursette, kolisevate marmiitide ja naeruväärselt pingviinisarnaste ettekandjatega. Tulevad rolleritega neegrid, kandilised toidukotid rihmadega seljas ning eine murul algab lipu põletamisega, mida viivad läbi äsjased presidendi rahvakultuuri auhindade laureaadid. Kohal on OSCE vaatlejad ning pidu lõpeb vikerkaarerongkäiguga Kadriorust lennujaama (millelt on ära väetud komisjoni eksliku otsusega, ministri seljataga antud vale nimi) ning kõik lehvitavad lambikestega õhku tõusvale lennukile hüvastijätuks. Olid ajad…meenutavad rahuloluga kaks kombinees politseinikku, lüües viuhhti harulise roosast nahast piitsaga läbi sumeda sügisõhu.

KREATIIVPANK

Jah, ma asutasin panga!

Eesti Kreatiivpanga

Vajadus sellise panga järele, oli end karjuvalt tõestanud ning aeg selleks oli viimaks küps. Kreatiivpank on asutatud kõigi huviliste hüvanguks ning eesmärgiga saada väga suureks.

Kreatiivpanga moodustavad selle osanikud ning asutajad. Kui andmeregistrites täidetud lahtrites olevad asutajate nimed on avalikult leitavad ja nähtavad, siis osanike seltskond on ja jääb alatiseks haaramatuks. Eks ta nii on tegelikult ju kõikide pankade puhul.

Osanikud on vabatahtlikud ning nende osalusvõti kreatiivpangas on konfidentsiaalselt personaalne. Osanikuks Kreatiivpangas võib saada igaüks kui ta seda soovib, täita on vaja vaid ühtainust tingimust, mis on Kreatiivpanga eesmärk ja moto.

Kreatiivpank on ideede inkubaator, kus haudemunadele templeid ei lööda. Meilt võetud teene osutatakse alati konfidentsiaalselt ja anonüümselt, sest nii jääb võitjaks klient. Kui need, kes sinult tegutsemist nõuavad peaksid mistahes põhjusel kõhklema, kas oled ikka sina ise selle looja, võid olla veendunud, et autorluse au jääb alati sinule.

Kreatiivpanga tegutsemispõhimõte on lihtne:

Sa vajad kiiresti või kaugemas perspektiivis õigeid vastuseid küsimustele, parimaid ideid millegi korraldamiseks, sooje soovitusi edukaks tegutsemiseks või juhiseid võidukaks ettevõtmiseks? Kirjuta mulle: hannes@kreatiivpank.ee ja kirejelda, mis ülesandega sa silmitsi seisad. Sõltuvalt sinu soovi iseloomust ja vajadustest, moodustab Kreatiivpank meeskonna, kes sellega tegelema asub. Sinu sooviga tegeleb valdkonda tundev parim spetsialist või mitme valdkonna usaldusväärsed professionaalid. Sisuliselt võiks öelda nii, et sinu töö teevad ära teised, jättes kogu auhiilguse, autorluse ning võiduloorberid sulle. Sinust saab hinnatud ja loovvõimekas tegija. Sa saad oma rõõmsaks tegeva teenistuse ja edukaks muutuva karjääri ning ja mitte keegi, mitte kunagi ei saa teada, et oled olnud Kreatiivpanga klient.

Miks me seda teeme?

Meil on imetud asjade imetlemisest ja ilmetutest inimlikest pusserdisest ükskõik millises valdkonnas, villand. Me ei soovi anda hinnanguid, sekkuda, konkureerida, võidelda ega võistelda. Tahame teha oma harjumuspärast argipäevast tööd, aga selle kõrval õnnest joovastudes luua. Luua sõna otseses mõttes hoopis uut elu. Rahavaba, kui nii võib öelda. Jõudmaks edasi ja kaugemale rahajumala rähklevate preestrite ja end välise edu särast motiveeritud preestrinnade paigal loksuvast keskpärasusest ja kopeerimisest. Tõestame, et kui on idee, pole rahapuudusest põhjust rääkida.

Mida me sellest saame?

Rahu. Rahulduse. Ressursid viljakaks ühiskonnaks kasvamiseks ning tõelise vabaduse. Me et tee seda teenistuse pärast, ega osuta oma teeneid neile, kelle ainus eesmärk on mõõdutundetult teenida. Oleme selleks vägagi kompetentsed, et tunda ära need, kes vajavad meid koostööpartneritena, loomaks üksnes materiaalseid väärtusi ja omakasu. Kreatiivpank seisab heade tavade eest ja lihtlabaste ideevaraste jaoks on meil mõjus ja õpetlik häbipost.

Me oleme valmis ja juba tegutseme. Sinu järgmine õnnestumine on meil juba olemas! Juriidiliselt on Kreatiivpank mittetulundusühing kelle sooviks on välja kasvada paremaks ühiskonnaks ilma võistluseta, kes on edukam.

Kreatiivpanga eesmärk on puhas õnnetunne ja selle loomine kõikide jaoks.

LAUPÄEVANE LUGU

Nad tundsid teineteist juba koolipõlves. Vist üksnes kroonu-aeg, viis nad teineteisest põgusaks kaheks aastaks lahku. See oli omamoodi aeg. Keegi ei uskunud sellesse, mida loodeti ning ei juletud loota seda, millesse usuti.

Tänaseks on neil kõik see väikekodanlikuks väliseks väljundiks vajalik olemas. Nad elavad koos oma armastatud naistega ning kasvatavad tublisid lapsi. Neil on töö ja sissetulek ning mis peamine “munad”. Nende arusaamad on suuresti kattuvad ning ainus teema, milles vahel vaieldakse, on popmuusika ajalugu. Täpsemalt konkreetsete helipalade salvestusaastad, musakandjate ilmumisajad ning muu hobimelomaanide virgutav snobism. Nad käisid peaaegu igal pühapäeval Harjumäe vinüüliturul ning küünlakuul Tartu Maratonil.

Seekord oli tegu laste sünnipäevaga. Uue, männimetsa arendatud madaltiheda elurajooni ilusasti pügatud muru ja grääzinipikkuste elupuudega piiritletud krundi keskel suveterrassil, oli kaetud laud.

Laual seisid suured moodsad aianõud. Värvilisest klaasist boolinõu, salatikausid ning trendikad taldrikud, disainkahvlite ja nugadega. Pereema oli küpsetanud moodsa hapusaia ja lõiganud lahti turult toodud suvise loodusrikkuse. Värsket kurki ja värskelt soolatud kurki. Sparglit ja maheporgandit. Koriandrit ja noori kartuleid tilliga. Maasikas ja arbuus ning Juustukuningatest paar pere lemmikut ning tiganuku soovitatud uudistoode.

Nende lapsed olid kuidagimoodi selliselt kasvanud, et kokku saades sõideti jalgrtataste või rulluiskudega, kihutati tõuksidega või toksiti plastreketitega polüesterpalli. Nad ei näppinud telefone ega vaadanud toas ninad vastu seinasuurust ekraani, jaapani animatsiioone.

Kodulooma omamine ja armnastus loomade vastu üldse, oli kummaski peres nii iseenesest mõistetav, et elektrimootoriga värava sulgumise klõpsatusega samal sekundil, lendas vüõõrustajate koduhoovi rohelusse ka sedaani tagaluugist välja päästetud truu neljajalgne. Mõistagi polnud vaja osapooltel laskuda elementaarselt mõistetavasse ning külaliste Rotweileri ihuhädade puhuks, oli kaasas nii kühvlike kui kilekott. Nii nagu ühel enda kaudu teistest lugupidaval koeraomanikul muiste.

Istuti ja oldi. Välitingimustesse sobivatest õuekõlaritest mängis tasa ja naabreid segamata sulnis lounge-list ning erilise sündmuse puhul, olid lisaks murusse peitunud õueleedide kollakale kumale vabisemas ka roovarrega õlitõrvikud.

Lapsed toimetasid oma. Väiksemad käisid vahepeal end emade vastu nühkimas ja sosistasid midagi kõrva. Mille peale noored nägusad emad nagu ikka reageerivad. “No lähme käime siis koos ära, kui sa tuld põlema ei osanud panna”

Korraga nägid kõik midagi rabavat ja ootamatut

Kogu õhtu veneetsia lõvikujuna vaid silmadega ümbrust jälginud koer, oli kõikidele märkamatult vaikselt irdunud ning hiivatud vabaduse endale mõistagi seikluseks mõelnud. Midagi kopsakat, ilast ja mullast määrdunud võimsate lõugade vahel, puges ta kõrvalkrunti eraldava laudaia alt tagasi hoovi. Ilmslegelt oma teost pöörases vaimustuses, raputas ja rassis ta oma kõigi ehmatuseks kusagilt saadud saaklooma.

See osutus umbes mõnekiloseks küülikupapaks

“Raisk. See on naabrite küülik!” vakats majaperemees ning  “……”  hingas ehmatusega sisse koeraperemees. Kahe sekundi möödudes, olid mehed püsti ning kuulekalt tardus ka neljajalgne murdja. Peremehe käsule truult alludes, pani ta murtud ja nässerdatud küüliku mõnemillimeetrisele murukamarale.

“Ohhhhkurat küll” ahastas nüüd koeraperemees ning “……” hingas raskelt välja majaperemees. Ilmselgelt oli olukord rohkem kui mädane ja sant. Elutu pikk-kõrv oli imetoredate naabrite perelemmik ja laste armastatud hoolealune. Naabrid ise viibisid parasjagu teises Eesti otsas oma moodsate sõprade juures. Olles palunud aegajalt pilk peale visata ka oma küülikutemajale ning vajadusel peoga pruukostiga turgutada. Olukord oli otseöeldes rohkem kui piinlik ning rõõmsast chill-out õhtust oli saanud ilmsi asetleidev õudusunenägu.

Vahemärkusena olgu mööndud, et alkohol kahjustab inimeste tervist. Kui see kahjustus aga peataolek juhtub olema, võib temast vastupidi, leidlikkuse võti ja mõnegi situatsiooni kehvadest valikutest parima lahenduse pakkujaks kujuneda.

Nii võtsidki kaks sõpra universumist saadetud idee ellu viia. Garaažis asuv kätepesunurk lõi laes lahvatanud päevavalguslampidest särama nagu operatsioonisaal. Kraanikausi äravool suleti ning vesi selles segati laimilõhnalise Fairy-ga…

Kui jänkupapa oli vahutavast veest läbi käinud ja puhta veega loputatud, ei näinudki ta enam nii armetu ja murtud välja. Pereema loal kasutatud föön ning koolutuskamm, andsid talle aga suisa chinchiljaliku uue kasuka.

Nagu naabrid olid palunud – vaadata kuidas küülikutel läheb, nii ka tehti. Mindi naabri hooviväravast sisse ning pisteti kadunuke puuriuksest sisse. Seal ninad lidus vurre liigutava seltskonna rahustuseks, ka suur peotäis värsket naati.

Õhtu möödus vaikselt ning varsti mindigi laiali

Kahe päeva pärast, olid naabrid tagasi kodus. Rõõmsad käeviiped ja naerusuine kokkuhoidmise tunne, nii nagu ennegi. Kõik oli hästi. Linnud laulsid, kusagilt kostus muruniitja põrinat. Kellegi aiast kandis tuul ninna kõhna grillilõhna.

“Naaber tuleb” ütles pereema kaasale ning mõlema kerest käis läbi jõnksakas.

Kui naaber tuppa oli astunud, ei näinud õhus olevat midagi sellist, mida võiks nimetada või saaks pidada kuidagi tähelepanu äratavaks. Heade omavaheliste suhete kvaliteet oli olnud aastaid ka tagaselja siiras ja austav.

“Mõtlesin, et pean ka teiega jagama mis uskumatud lood maailmas aset leiavad” alustas naaber. Mõistagi oli selle peale silmissse tekkinud uudishimu täiesti siiras ka vastuvõtjate nägudes.

“Mul on ju need küülikud eks” alustas loo jutustamist naaber. “Eelmisel nädalala, enne kui perega Setomaale läksime, oli meie Ossu hinge heitnud” jätkas ta. “Matsin ta koos poisiga sinna aianurka pojengipõõsa alla  ja pidasime isegio väiksed peied, sest pisike plika oli südamest murtud”. Pinge pererahva kehas hakkas nende endi meelest juba tasapisi näonaha alla veresoontesse kogunema.

“Tulime eile tagasi koju. Läksin jänestele rohtu viima ja sain šoki” jutustas aina elavnev naaber. “Meie kadund Ossu, kes mahagi maetud ja kelle matusedki peetud, oli jälle puuris surnult külili”

 

 

COSA NOSTRA DAMUS

Olin siis pisut üle poole sajandi elanud. Elanud elu, mille olin viimse sekundini ise valinud. Nii ilmaletuleku kui kõik sellele riburada järgnenu. Sekund sekundi, tund tunni ja aasta aasta järel.

Kokkupuuted inimestega käisid kogu selle aja jooksul justkui mingi võrrandiga läbi korrutatud koefitsendi alusel. Nagu kõikidel inimestel läbi terve aja. Ikka olid liidetavad ühes, summa teises ja võrrandi tundmatud kusagil vahepealses etapis. Nõnda samuti oleme me kõik ja olin isegi, alati kellegi võrrandis tundmatu. Andekamate loovusest nõrguvates huupioletustest kuni puupeade monoliitsete malm-mänguasjadeni.

Kui kõik ootamatult nagu reegel seab algas, oli üldrahvalikku massilist hämmeldust isegi imekspandavalt vähe. Neid kes ammuli sui tarduvad, kui peale lehtede langemist ootamatult lund näevad sadama hakkavat, ei ole tegelikult nii palju kui arvatakse. Inimene teab, et asjad kulgevad alati spiraalipidi. Mis kunagi olnud, tuleb oma õigel ajal taas ja uuesti ning uuesti. Kus on tühjus, on võimalus ja ruum millegi tekkimiseks ning seal kus midagi juba olemas, elab niikuinii rahulolematus ja millegi muu ihalus.

Ma elasin selle üle ja läbi ning räägin ainult iseenda tulevikukogemusest. Sel kõigel polnud olnuga ega olevaga tegelikult mingit pistmist. Seepärast ei saa siit otsida ega ka leida mitte ridagi ühestki sangarist. Uskumatuna tundunud perspektiiv sai seetõttu väga ootamatult realistlikuks tegelikkuseks. Ei valusam kui võiks karta ega ka ilusam kui sooviks paluda. Eestist jäi alles vaid termin, elektroonilise varamu veergudel ning täht legendide kartoteegis Atlantise, Bermuda, Chupacabra ja Dallase mõrvaloo kõrvale. Selles keeles räägitut ei mõista keegi ning tema kunagisest eksistentsist huvitub vaid pisike punt entusiastlikke snoobe. Õieti kuhtus see keel aegapidi ja hääbumishoogu kogudes juba pikalt. Temast sai meeleolude väljendamise ning enesekeskse edeva olelusvõitluse valikuteta vahend. Oma liigi keskel verbaalset amokki joostes, ise ellu jäämine.

Inimesed ei hoiaks vanast kinni, kui nad usaldaksid uut millest haarata. Inimese soov on inimlik – ta vajab kogemuse loodud tunnet. Seepärast kerkivadki esile ja saavad silmapaistvaks need, kes uuest esimesena haaravad ning kaemusliku kogemuse võrra minimaalsegi edumaa saavutavad. Hämmastav seejuures on tõsiasi, et motiiv selleks on väga primitiivne. See on sõnul seletamatu edujanu, mis konstrueeritud loogikale nõjatudes, ühele liigile elujõu ja kestvuse annab. Nõnda ihalebki liik oma eksistentsiks mitte mitmeksisust vaid konstitutsiooni. Niinimetatud põhiseadust, mis tegelikult pole midagi muud, kui sarnase liigi põhiseadusest tehtud koopia või selle mugandus. Seepärast tõusebki aegajalt mõni käsi, et küsida luba põhiseaduse või selle paragraafide muutmiseks, nagu oleks see midagi obligatoorset.

Ma olin Eesti riigi Põhiseadust sirvinud.

See on aus hinnang nii iseendale kui põhiseadusele, sest see polnud esimene ega jäänud viiimaseks üllitiseks, mis meeli paelumata pooleli jäi. Lugedes elu jooksul mitu korda kaanest kaaneni läbi Dumas “Kolm musketäri” õppisin ma kõike konstitustioonilist palju rohkem. See köitis ja haaras kaasa seiklustesse, mille väljamõeldud tegelased olid usutavamad ja situatsioonid tõelisemad kui üheski põhikirjas. Kui konstitutsioon oleks elav dokument, mitte peenekoeline uustestamentlik pusserdis eliidi eneseõigustuseks, ei kukuks kokku ükski riik.

Paraku XXI sajand sellega ajalukku läkski, et kõikide virnadesse seisma vorbitud  kokkulepete murdmine, algas juba enne kui tint  kuivada jõudis.

Nii, nagu sportmängudes, kus meeskonna treener saab võtta minutilise vaheaja, said ka riigid kahetuhande kahekümnendal võtta “time out”-i.

Kogu maailmas sel hetkel eksisteerinud riigid said selle mõttepausi, et teha uus plaan võidukaks jätkamiseks. Palju see pallimängust ei erinenud. Oli riike, kes visandasid vildika vilistades valgele tahvlile kiirrünnakute kombinatsioone ning läksid jätkama va bank. Oli riike, kes proovisid taastumiseks puhkehetki välja petta ning visklesid siis vigastust teeseldes murul ning nende trikk toimis, sest just säästetud jõuvarud viisid võidule. Nii neid kui teisi ühendas üks ühine nimetaja. See nimetaja oli meie. 

Neil polnud otsustavatel hetkedel sooja ega külma vastasmeeskonna fännide bööööööst ja vilekoorist. Neid ei puudutanud miski muu sel hetkel maailmas toimuv – üksnes üks ja ainus ühine eesmärk. Enne seda olnu ja peale seda järgnev, muutus ilma igasuguse konstitutsioonita selleks hetkeks tähtsusetuks. Kõik hingas ühes nagu hästi funktsioneeriv kops, mille rakud ei hakka poolel teel ootamatult maksarakkudeks.

Need kes seda suutsid, jäid kestma, sest toimib see, mis looduses töötab. Sipelgakuninganna või mesilasema ei rända ega lenda üksinda meetritki. Munemisest, oma ainsast eluülesandest rääkimata. Hool, reaalne mitte sõnademulin, tööliste ja korravavurite eest on valitsejannade elu või surma küsimus.

Uskudes, et olulisem töölistest on see, et töö saaks hästi tehtud, õnne ei too.

Sipelgad tassiks mesipuud okkaid täis ja mesilased kleepuksid kuklasepesa sissekäiguavadesse magusateks troppideks.

Eestiga läkski seepärast täbaralt.

Kui teised möllasid spordiplatsil või elasid röökides omadele kaasa, istus Eesti pea õlgade vahel rahvasummas. Marlimask püüdlikult ees. Püüdes pingsalt selgusele saada, kellel parasjagu parem seis on, et võitjate poolel olla.

Eesti teadis, et võitjad teevad suure peo mille pohmell kestab nädalaid, kuni viimaks nagu kihisev Alcaseltser argipäeva poolt alla neelatakse. Eesti ei saanud päris kõikidest ülistuslauludest aru. Ei mõistnud päris lõpuni ka tuututavate autodega linnatänavate ummistamist ja vitriinakendesse visa kivide loopimist, kuid tegi siiski õnnelikku nägu. Püüdis olla nagu võitja. Käituda nagu võidurõõmust hullunud võõrad, aga maarjamaalase madalat profiili hoides.

Ta käis mööda pummeldavaid trotuaare ja pressis end pidutsevates parkides läbi lagastava rahvamassi, aga ta polnud seal sellegipoolest mitte keegi.

Kaotajad elasid end samal ajal samamoodi välja. Inimeseloom on juba kord selline, et tahab auru välja lasta.

Nii põrnitseski ennast Skype-i leiutajana igas maailma otsas tutvustav Eesti, teiste Insta-pilte ja ei teinud vahet. Peopildid olid identsed nii kaotajatel kui võitjatel.

Vaid laamendajate lokkavas lagas lootust otsivate luuameeste, üksikud figuurid, magava marodööride armee magus norskamine kõrvus. Seal kusagil selle sodi keskel, ühel enamvähem säilinud pargipingil ta istub. Ta ei tea mis maa see on ega sedagi kus linnas ta viibib. Tal on kõht tühi ning pole saanud ei pesta ega peldikusse. Kaks läbitõmmatud hoora, kes mööda minnes keskelt murdunud Kentile tuld tahavad, ei saa Eestilt sedagi, sest ta ju ei suitseta. Teeks küll ühe, aga kui on keelatud ei maksa.

Arva, mida ta tegi, kui viimaks peale kogu seda läbi elatut omade keskele tagasi jõudis?

Jutustas pikalt, kuidas tal oli väga palju olulisi ja huvitavaid kokkusaamisi. Võitjate presidendi, peaministri, väravavahi, kesktormaja, võiduvärava autori ja muidugi sadade õnnelike inimestega, kes kõik osutusid suurteks Eestimaa sõpradeks.

Kokkuvõtteks mõtleb ta jutustades hoogu sattudes ka selle välja, et edaspidi tehakse riikide vahelist koostööd, mille eesmärk on muuta spordis reeglid nii, et nõrgemad ka võidaksid ning tõstab kobarseadusega ka tervisejooksu aktsiisi. Me tahame ju võita?

Alles XXII sajandil jõuab siin aladel elanud rahva kultuuriteadvusse taipamine, et inimesed ei vaja selliseid mõisteid nagu tööpuudus ja töötu. Inimene on loomult looja ja tal on nokitsemist niikuinii. Kui muud pole, siis niidab kasvõi kodukrundil muru.

Töö ei lõpe iial ja seda kogu planeedil.

Viimaks taibatakse, et kui tuleb kihu kirjutada kokku parem ja pisikutekindlam põhiseadus, on igal inimesel õigus elule, kõige selle sisse käivaga.

On üksnes üks ja ainus paragraaf ja see on, et keegi ei otsusta teise eest tema elu ega saatust. Sellest saab alguse riik mitte regulatsioonist, kui palju inimesi päevas tohib Saaremaale astuda, et see viltu ei vajuks…

Mäletan sõpra, kes kunagi aastaid tagasi kurtis, et piinlik on. Piinlik on elada ja mõelda, et maailma metropolides ja muudes suuremates- ja pealinnades elavad inimesed on uhked. Uhked, et nad on moskvalased, njuujorklased või võrukad. Nad ei häbene oma kodulinna, sest nad ei häebene selle linnapead. Edgar Savisaar oli siis Tallinna linnapea.

Mäletan, et lohutasin teda tookord, et mitte miski pole igavene. Täna on Tallinnas nime poolest haldusüksusena kesklinn, aga varsti on kogu Tallinn Kesk-linn. Sealt edasi ei ole ka Järvamaa enam kesk-Eesti, vaid Kesk-Eestiks saab kogu maa.

Sealtpeale olengi hakanud oma tulevikunägemusi vaka all hoidma, sest nii läheb, tahad või mitte. Ma tean sedagi, mida president enne kohkudes ärkamist unes nägi. Seda et Jüri Ratas tuli Kadriorgu ja esitas valitsuse tagasiastumispalve.

Nüüd tuli teha kiire ettepanek moodustada uus valitsus, aga kellele sa jätad selle kogu selle sõnniku rookida? Omadele ju ei tahaks – seega Helmed 🙂

 

PAPA MIA

Kõikide tavade kohaselt, peaks praegu olema kevad ja kõik sellega harjumuspäraselt kaasas käiv. Tunded me südametes, hinges ja arus. Aeg, mis on võrreldav üksnes kaua ihaletud kingi lahtipakkimise sulni torporiga.

Oota veel, kuni piibelehed ja kastanid oma valgepitsilise pesu kabareetantsijaliku hooga paista lasevad! Sa koged justkui elu pikima maratoni turgutavat joogipeatust.        Nii igal aastal, läbi kõigi kevadete.

Patuste parim aeg pühakutele naeratada ja pühakute hetk, patustega pahandamata olla. “Võrdse kohtlemise” tipphetk, kui tänapäeva moodsale inimesele arusaadavas keeles sedastada.

Miski, mis on nagu hääbuv “tutipidu” abiturjentide õppetöö lõppedes, kui õppe- ja vahetundidest saab viimse koolikellaga lapsepõlvemälestus ning algab elu.

Õieti sest “tutipeost” kihu kirjutada tekkiski, kui hommikuse päikesetõusu lõppedes said silmad näha täpselt seda värvi taevalaotust, millist mäletan ühel paarikümne aasta tagusel hiliskevade hommikul.

Täna on taevas täpaselt seda värvi kui siis, mil sündis mu esimene poeg.

Olin seda päeva oodanud kõik eelnenud aastad, mis hakkasid tiksuma ERKI lõpetamisest peale. Isakssaamise nõiduslikult ilus soov ei olnudki tagantjärele mõeldes võibolla nii pühalikult sügav ja igavikuliselt tähenduslik. Pigem oli selles meeletu elurõõm. Armurõõm ja tunne, mida saab kogeda ehk üksnes kanamuna, keevas vees. Sest liiga vähe jätab sisu vedelaks ja liiga palju muudab kõvaks.

Isaks saamises on seepärast mingi sügavalt oluline energia viskoossus iga mehe elus. See on staatus, mis lubab sul tunda vastutust ja kohustusi, vaheldumisi pillavalt emotsionaalsete rõõmuhetkedega. Su laps ei ole pelgalt su armuvilja saak, järjekestvuse jagaja ega ka mitte su liha ja veri.

Su tegelik roll ilmaletulnu sünnis on isegi veel väiksem kui kõige viimasel traditsioonilisel koolikellal su küpsuseksamite eel. Niisamuti nagu viimane koolikell lõpetab helinaga ühe ja alustab vaikusega teist tsüklit, on ka lapsukesega su elus.      Emadust ja isadust üle müstifitseerida või vastupidi, tähtsusetuks pidada viibki toodud seoseni keedetud kanamunaga. See ei saa jääda vedelaks ega tohi muutuda turbakuivaks.

Laps tuleb su ellu nagu või. Selleks hetkeks peab olema pann parasjagu kuum et ta kaunilt sulanduks ning pannkoogitainas valmis ja ideaalses konsistentsis.

Kui koogitainas poolik, ettevalmistused ripakil, ja pea laiali, paneb kuum pann või suitsema ning õhku imbub kärsituse torssis ving.

Kui sel varajasel juunihommikul isaks sain, oli kogu ilm nagu suur katedraal. Piibelehtede lõhnav viiruk, õitsvate kastanilühtrite all ning  hommikuste tänavahooldajate vagalt vilgas sagimine. Nagu koguduste vöörmündrid, kes ilmalikku millekski jumalikuks ette valmistavad.

Ma hoidsin oma vastsündinud poega vastu enda südant ja korraga oli minult võetud kogu maine hirm ja vaevanud teadmatus kõige ees. Alustades sellest, kuidas mu oma laps sülle võtta nii, et ta katki ei lähe.  Kuni selleni, et öelda talle isana, teda õnnistegijana oodanud palvetajana, kui tänulik ma olen.

Tänulik ja õnnelik, et ta kohale jõudis.

Viisin Joosepi aknale ja näitasin talle maailma ning maailmale teda. Mäletan väga hästi, nagu olnuks see vaevalt tund aega tagasi, mida sel hetkel ütlesin. “Vaata, maailm – see on meie poeg. Vaata  poeg, see ongi Maa ja ilm”.

Lubasin enesele siis, et siitpeale jääb sinine taevas, kus ta mu kohal ka ei kaardu, alati menutama seda meievahelist vestlust sünnitusmaja aknal, mille all valendas kastanite õitemeri.

Armastusest ja õnnest sündis ka järgmine väikemees. Väikevend Luukas. Ilusal ajal, kui nende samade kastanipuude õitest, olid saanud okastuppedes tukkuvad poleeritud kastanimunad.

Asusin isaõhinaga oma poegi armastama nagu läinuks vastu seikluslikule meresõidule. Teadamata, kuidas isana armastada tuleks, sest hing sundis looma vahendeid ja võimalusi. Materjaalset turvatunnet ja muretust, mis näisid olevat mehe ainus õige tee ja isaks olemise kutse.

Armastan oma poisikesi täna rohkem kui iial varem armastada oskasin. Hoian neid nüüd seda enam, kuidas nende tarvidus mu hoole järele on meesteks sirgudes muutunud. Neis on vastu vaatamas mu enese mina ja minu isa mina. Vanaisa ja tema vanaisade vanaisade mina. Nad on minu ees minejad ja võivad alati kindlalt teada ning tunda, et olen nende selja taga. Nõnda nagu minu taga tuleb minu isa ja tema taga tema isa.

Selle pärast ei peagi mees kunagi tagasi vaatama vaid edasi liikuma. Tema taga tulevad kõik sugupõlved mehi, kes on enne olnud ja meie ette astuvad mehed, kes veel tulemas ning nende ette nende pojad ja nende poegade pojad.

Mitte iial pole ohtu, et see otsa saab, sest õnnelikud isad, kelle kasvatada on tütrekesed, lähevad oma isade ees ja nende endi ette astuvad sel juhul nende tütrepojad või tütretütre pojad.

Sonimiseta sugude võrdsusest ja selle pööramisest ajalikuks moemõttetuseks, sest selle kõige eest on loomisel juba hoolitsetud.

Kui sul sünnib poeg, astub ta su ette, et see sa tema seljatagust valvaks. Kui tütar, et kataksid kogu tähelepanuga tema naiseks kasvamist. Temast saab sulle lapselapse tooja ning mitte miski ei lõpe iialgi. Nagu viimane koolikell, mis heliseb su südames.

 

SUU SOOJAKS SUUSOOJAKS

Paljud ennustajad räägivad maa muutustest tõtt! Nad on avanud “akna tulevikku” ja seda “oma silmaga näinud”. Küsimus seisneb selles, millist tulevikku on nad näinud? Nagu arvutimängus, on ka siin rohkem kui üks versioon. Ühe järgi saabub murrang, teise järgi mitte. Tegelikult on need kõik juba aset leidnud! Aeg…aega pole olemas! Kõik on praegu ja juhtub praegu.

             N.D.Walsch “Jutuajamised Jumalaga”

Praegune hetk ja aeg milles viibin, ei õpeta mulle rohkem ega vähem, kui vaja. Ma õpin pähe ja jätan meelde oma aina uute himude nimed ja näod. Niisamuti olen ma vaevata meelde jätnud oma häbide ja hirmude näojooned ning isekusegi eri ilmed. Neid polegi nii vähe, ju seepärast on nad vahel vastu tulles justkui uued, ent tegelikkuses on nad kõik mulle tuttavad ja palju kordi nähtud tegelased. Ma tean, et ma ei saa neist lahti. Nad on minu kaasteelised ja niisama oluline osa minu maailmast, nagu kõik ülejäänud – äärmiselt meeldiva olemise ja kauni naeratusega vastutulijad. Ma ei saa neid, kes mulle vastu tulevad ja vastumeelsed on, pilgu kõrvale pööramisega olematuks muuta. Mind ei aita igemeteni paljastatud purihammastega joviaalse lõbususega kaelakuti patseerimine, ainult mulle meeldivate tunnetega. Tunnen end ebamugavalt, kui teen nägu, et minu kokkukuulumise õnn üksnes nendega on enesestmõistetav. Mul ei ole tänaseni ikka veel välja kujunenud oskust, ennast tagasi hoida või reageerimata jätta. Olgu see või tagasihoidlikkus iseeneses, on see nii neetult orgaaniline, et seda palja käega ei tapa. Ma ei leia üles oma sisemist silmakirjalikkust, et varjata põlgust kõlupeadest matside suhtes. Räägin neist, keda pole iial mõtet isegi “ninapidi loiku” pista, sest nad ei ole kohanemisvõimelised ning jäävadki kõigi aegade lõpuni “nurka laskma”.

Muudab see tänaseks muutunud maailm midagi nii trastiliselt, et võiksime siitpeale harjuda uue ajaarvamisega? Lühendid BC ja AD ehk Before Christ ja Anno Domini on universumi sordiaretuse jaamas juba saanud endi kõrvale nii “milleniumi” kui “9.11”-e. (See pole Porsche vaid tead küll mis)

Ei jäeta siia lisamata ka Covid19 , sest nii januselt vajab igavlev inimühiskond iga uut raputust. Olgu see või nohu. Ei mingit halastust ega haletsust ei nähtu sest üleilmsest õppetunnist, hoopis vastupidi. Selgelt kõigutamatuks, jääb kestev kummardamine jumala poole nimega Raha. Kõige olnu stagnantlik säilitamispüüd on silmnähtavalt ja tuntavalt kordades olulisem, kui uudiste rongkäikude peas marssiv võimueliidi “hoolimine” inimestest. Mitte midagi globaalset ega ülemaailmset ei ole tegelikult ses toimuvas. Nii nagu seda pole ka meedialaborite sügavkülmast sulama tõstetud narratiiv koronaviiruse suuremast mõjus kui prohvet Muhamed (Rahu Olgu Tema Üle) naatsaretlane Jeesus või teised.

Oleme harjutatud teadma, et kusagil perifeerias, omaaegsete sotsialistlike põllumajandusühistute räämas keskustes, täna elavad inimesed on “teine Eesti”.        Need enamasti paljulapselised, töö- ja perspektiivita “kollipered”, kelle räpaseid kodusid ja puudusetunnet me heategevuslike totaalsete muutumiste teleprojektides näeme. Meile sisendatakse nende kaadritega vaikimisi, kui õnnelikud oleme meie. Meie, kes me elame kolm korda väikema seltskonnaga, kuus korda suuremal elamispinnal ning saame käia suures, sumedas ja hästil lõhnavas ruumis potil.

Me peame sisemas sarnaselt põhjakorealastega, silmis õnnepisar, tänama saatust, et saame tunda elu enese väärikamat kohtlemist. Nii õnnelikud lubatakse meil olla!

Kas me neid haletsusväärseid heidikuid ja nende nägusid, mis saate alguses on veekalkvel ja saate lõpus rahulolust õnnelike silmadega, mitte selleks ei vaja, et ise end petta?      Petta, et oleme alles siis õnnelikud, kui meil on naabrist uuem auto ja kodus värskem furnituur ning kogu see bla bla bla tarbimisest, mis kõrvus nagu sitasitikas sumiseb.

Need samad rääbakad slummipesakonnad moodustavad me õilmitsevas alateadvuses selle osa inimühiskonnast kogu planeedil, kellede hulka meie ei soovi ega justkui peagi kuuluma. Sest see ongi meie tegelik arusaam õiglusest. Inimlik ja arusaadav – minuga ei pea nii minema, sest… ja sada põhjust selle otsa.

Me targutame üksteise kallal ja võistleme omavahel silmad peast. Kes on siis lõpuks tolerantsem ning avatum üksnes oma enesekeskse mina-tähtsuse eksponeerimiseks. Hooliv ja kohal olla on nii võimas trend, et selleks kõlbab põhimõtteliselt kõik. Kehtib vaid üksainus reegel – sa ei saa hoolida ilma sellest ümbritsejatele märku andmata, olgu või aknast telefoniga lehvitades. Ka kausitäis riisi kerjusele, tuleb ulatada välklampide sähvivas valguses, rääkimata mängust mis käib üle kõikide peade, ent…

Neid, näritud hingega bakterina kobaras koos elavaid eluheidikuid teie “koronaviirus” ei “võta”! Nemad ei karda midagi, sest pole midagi kaotada.

Mul ei lähe kunagi meelest jutuajamine Afganistanis, ühe kohaliku tõlgiga. Tänaseni, olen talle õppetunni eest, rääkida elus ainult tõtt, kogu südamest tänulik. Ta rääkis ühest oma koduprovintsis elanud vanamehest. Lääne inimese arusaama kohaselt räbalateni vaesest. Moodne inimene ei hakka iialgi aru saama sellest, et need nelikümmend viis korda päevas, kui tema vaatab Instagramis chillivate eluperemeeste puhkuse- ja peopilte, teine pool maailmast palvetab. Palvetab ka siis, kui suu on janust lõhki kuivamas või nälg on viimas nägemist.

Aga see teine, see kelle jumal oli ja on raha? Kelle jaoks kriis ei tähenda järgmist Looja antud võimalust, vaid ajendab lahenduseks ajud seinale tulistama. Ta on uhke, kui ta riigipea ja teisedki rind kummis oma vägevuse üle päästmatult uhked on.

Ta on uhke, et ta kodumaal on tuumarelv ja moodsaim sõjapidamise arsenal. Ta isegi ei aima. Ei hooma, et kusagil kõrbes, mootorratta rehvist tehtud ja köiega labajala külge seotud sussidega, räbaldunud palakasse mässitud vanamehe ainus varandus on üks eesel. Armetu ja ära aetud õnnetu loom, kes vanamehele kruusitäie vee eest on valmis elu andma.

Ära hellitatud, moodne ja mis peamine kõigist ja kõigest hooliv lääne-inimene on õnnelik, et ta saab käia tööl ning maksta makse. Pidada üleval kord aastas läbi linna marssivat armeed. Armeed, kelle käsutuses on kümneid miljoneid dollareid maksaev helikopter. Selle varustuses teist samapalju maksev jälgimis-, hävitus- ja sidevarustus. Selle kokpitis mitu väga suurte kuludega koolitatud õhuväe ohvitseri. Ning täpina ii-l nende samade ohvitseride palk, eritasud, teenindustoetus, olme, ravi- ja tervisekindlustus jne, jne, jne, jne.

Seda kõike selleks, et tappa maha üks vanamees, kellel on eesel ja selle seljas kott, milles on midagi, mida ei peaks olema. Pole isegi tähtis, kas vanamehel üldse on seal kotis midagi või ei. Kui leegion on lähetatud tapma, peab seda ka tegema, sest kodumaal tahetakse kuulda võitudest ja argpüksliku vastase hävitamisest.

Nii ostame me omale samalt turuletilt nii hirmu kui kartmatuse.  Me ostame oma igapäevase tööga endile nii presidendi, valitsuse, riigiaparaadi kui ametnikearmee. Me ostame neilt kuulekuse ja hoolivuse tõestamiseks hirmud. Pakime hirmud lahti ja tunneme õõva, tehes samal ajal iseendale vandeseltslaslikult silma. Me ju teame, et pruugib meil vaid oma eliidile veel rohkem loovutada ning andunumalt armastada ja nad hävitavad meie hirmu. Hirmu, mille me neilt ostsime! Käitume nagu poolearulised, kes ostavad võhivõõralt marutaudis koera ning maksavad siis topelt juurde, et ta peni hukkaks.

Iga lagunevas barakkelamus elav suurpere, kes ka talvel lumme tallatud rada pidi sirelipõõsas sital käib, ei pruugi osutuda valituks härdaks tegevasse televisiooni heategevusprojekti. Selliseid peresid on liigagi palju kogu maailmas, ent neil on midagi muud! Nad on karastunud ja immuunsed ning julgemadki pisikud kardavad neid nagu Jack Norrist, sest need paganad ei käi ka käsu korras mogulite apteekides missadel. Nemad jäävad praegu ellu. Sa näed seda varsti – tuleb aeg, kui needsamused saavad uuteks hoolijateks. Vaid omal nahal vaesust tundnu jagab kannatajale ja abivajajale rohkem kui endale kätte jääb.

Ah et mis siis reisimisest saab?

Kriisid sünnitavad uusi kangelasi. Ei jää nad selgi korral ilmumata, sest kuluarides on kuulda, et diplomite ilukirja tegijad on suled juba tindipotti pistnud. Kangelased aga, nagu me väga hästi teame, on suutelised inimesi eneste seljataha koondama. Olgu prääniku või piitsaga, aga miks mitte vaktsiiniga ning viima inimesed enneolematutessse kohtadesse. Nõnda ongi sanud lihtsad inimesed hordidena läbi terve ajaloo reisida. Kes Aleksander Suure, kes Tšingis khani, Napoleoni või Hitleri globetrotteritena.