JÕU SAAL LAHKUKIRJUTATULT

Meil on viimastel rahvaloenduse andmetel viiskümmend seitse miljonit elanikku.
Makse maksab sellest viis miljonit.

Sedasi vastas mu aafriklasest sõber mu küsimusele, kuhu on Lõuna Aafrika Vabariik viimase kümne aastaga liikunud.
Õigupoolest näitab seesama number ka riigis täna elavate valgete vähemuse suhtarvu kogu elanikkonnast.
Johannesburgis ja Pretorias on kiirteede ääres ristmike ja mahapöörete juures suured hoiatusmärgid, mis ütlevad need paigad röövkallaletungide poolest ohtlikud olevat. Ja need ongi ohtlikud kohad. Seal lendab korraks peatunud auto juurde jõuk kapuutsidega nägu varjavaid ja relvadega vehkivaid noori mehi. Jätavad peaasjalikult noored emad, koos väikeste lastega, külmavereliselt kiirtee äärde paanikas nutma ning kaovad koos autoga. Mis paar tundi hiljem kusagil slummis narkotsi vastu vahetatakse või lõbu pärast maha põletatakse.
“Taksomaffia” tähendab Johannesburgis seda, et kui klient istub keskpäeval, kesklinnas hotelli ees “uuberisse”, kistakse ta sealt jõuga välja, nagu kalts. Tõmmatakse asfaldile näoli koos tema pagasiga ning saadetakse “uuber” koos valju sõimuga minema. Sa pead sõitma meie taksoga mzungu*

*valge mees

Kuigi ma olen oma lähematelt tuttavatelt ja sõpradelt palunud, et nad ei saadaks mulle Eesti “sündmustest” linke, pilte ja videoklippe, tuli täna siiski üks selline.
Kui ma peaksin seda oma välismaalastest sõpradele seletama, siis ma kirjeldaks seda umbes nii:

Ühel päeval otsustas seltskond mehi, et nad reserveerivad oma sõpruskonnale ühe ürituse läbiviimiseks jõusaali. Jah – just jõusaali. Nad panevad end sellele vastavalt, kes kuidas riidesse ning teevad kohale jõudes nägu, nagu oleks nad kõik vanad kalad. Nagu jõusaalis ikka, astub ka siin ringi igasugu paabulinde. On ka täiesti tavalis sportlikke selle ja on ka neid, kes sporti isegi televiisorist ei vaata. Kogu see kolin ja “pumpamine” on suuresti selleks, et hoida kuumana teemat, millega võiks kütta tervet Mustamäge, kui talveperiood pihta hakkab.
Sealsamas justkui ära unustades, et varsti pea kuus protsenti kogu maailma rahvastikust, täna rändabki. Otsides endile paremat paika elamiseks. Parem paik on lihtsalt see, kus võimalikult vähe tegema peab, et võimalikult palju saada. Millest siin nii keeruline aru on saada? Sajad tuhanded inimesed, kellel on kõrimulguni oma sünnimaade poliitikute ja riigipeade parasiitlusest ja arrogantsest laiamisest, pagevad mujale, lootuses leida õnn ja paradiis. Lootus leida mõistmist, sest kesse ikka külalisega halvasti käitub? See on inimlik, et inimene ootabki inimväärset kohtlemist.

Miskipärast ilmub sinna jõusaali äkki punt tegelasi, kelle näkku on suurte tähtedega kirjutatud “ma põlgan sind hingepõhjani harimatu lollpea, kes sa siin võimled ja mitte millestki aru ei saa”. Nende tegelaste tuleku põhjus on kaheti seletatav. Kindlasti on see lihtsalt soov samuti “rinda, reit või selga teha” kuid varjatud mõte on siiski kohal olla, et näha, kas uustulnukad julguseproovile vastu peavad või mitte. Nii lendabki kokkulepitud hetkel nemetšekina sisse vibalik intellektuaal, kes kohalolijate käest napilt ilma lõuga saamata pääseb, kuna asub tõstma mitte kange nagu teised, vaid jõumasinaid endid. Hakkab niiöelda jõusaali ringi sättima.
Kes iganes kehitab nüüd õlgu ja mõtleb, mis jura see on? Just nii ma tahangi ise küsida – mis jura see on?
Me näeme oma riigi pealinnas, parlamendi väljakul, endast nii välja viidud inimesi, et siit edasi jääb veel paar loetud sammu riigikorra kokkuvarisemiseni.

Ma ei tolereeri olukorda, kus mistahes poliitiline jõud, võtab kätte ja lihtsalt kütab pikkade puudega vana pottahju nii et terve tuba on suitsu täis. Mees, kes ütleb vali mind, mina peatan kahe viimase sajandi suurima rahvaste rände, on sama loll nagu mees, kes lubab Vaikse ookeani vee magedaks muuta. Ära küsi rahvaga kohtumisel – kas te tahate nii- või naasugust poliitikat. See jutt ei kõlba koera kaussigi mitte, sest sellel puudub puude reaalse eluga.
Küsi parem rahvaga kohtudes seda, mida saab ta enese, oma lähedaste, oma kodu, vara ja tervise kaitseks selles paratamatus tulevikus teha?
Ma ei räägi sellest, et Eesti kodud on nagu Aafrika kodud, kõrge plangu ja elektrikarjusega selle harjal. Ma ei vii juttu sellele, et sportlaskmine ja pesapall saavad peatselt nii populaarseks, et varjutavad varsti nii Kelly Sildaru kui Kristina Šmiguni saavutused. Lasnamäe keldrites asuvates jõusaalides ei mängita juba ammu paabiulinde, vaid treenitakse pühendunult, enese ja oma au kaitsmiseks. Ida-Virumaa lasketiirudes ei käi noored naised kreppsellikud seljas lõbusat prosseccomullilist tüdrukuteõhtut veetmas. Ka mitte pumppüssi pardihuultega selfit tegemas. Seal harjutatakse praktilist laskeoskust ning relvade käsitsemist.
Millal jõuab ometi inimestele kohale, et poliitikas on tänaseks juba päästmatult palju neid, kellele rahvasaadiku “töö” ongi elu ja surma küsimus. Neile, kellel pole mingit sisemist ega välist valu selle pärast, mis toimub praegu maailmas, vaid keda huvitab üksnes ta enda väljavaade sellest aina umbsemaks muutuvas loomavagunis.
Nad ei taha tegelikult võtta isegi reaalselt võimu, sest mugavam on ilma otsese vastutuseta niisma möliseda ja raha saada.
Kas Sina tead kedagi nimetada, kes hakkavad parlamendis maksumaksja raha eest poliitikuid kehastama, kui täitub Eesti rahva suurim soov ning EKRE tuleb järgmistel valimistel võimule? Kellest saavad esinumbrite asendusliikmed, kui Helmed, Põlluaas ja Madisson hakkavad Stenbockis rokkima? Keegi neist, kes röögib miitingul roppusi ja lööb käpuli maha tõmmatud kaasinimest jalaga?
Kui ma nägin rahvuslippu käes hoidvat inimest hullunult sõimamas, tundsin korraks kahetsust, et pronksiöö lihtsalt laamendamisega piirdus ning ei selekteerinud välja mehi, kes kannavad lippu väärikusega või lihtsalt lehvitamiseks, nagu paabulind…
Olen eestlane, patrioot ja mees ning kandnud riigipühadel liputoimkonnas Eesti riigilippu palju kordi. Mulle on valus, vaadata et meie rahvuslipp õlal, täna inimest jalaga lüüakse. See on nii jälk, et pole sõnu.

Kui me omal ajal riigilipu liputoimkonna ohvitseridega arutasime, et mis siis saab, kui rahva seast tormab keegi ja ründab Eesti riigilippu, vastas mu kamraad, saateohvitser väga lühidalt. “Mul on mõõk, ma tapan ta ära…”

PALVE

Eesti on nii väike, et sellest sündinud nali, mida meist Austraalias räägitakse, on täpne nagu paus Pärdi muusikas. Nimelt seisab nali selles, et kui austraallane kohtab teist korda oma elus eestlast ning mainib sellele, et ta on ühte eestlast juba kohanud, küsib eestlane surmkindlalt “mis ta nimi oli”
Nii saangi öelda, et ma olen Andres Anveltiga tegelikult tuttav. Oleme paar korda põgusalt kokku puutunud, enamasti mingite teleprojektidega nii eetris kui väljapool seda. Kuluaarides, nagu meil suitsunurki, kemmergu kätepesulaid ning puhveteid kus on püstijala järjekorrad, kutsutakse.
Kuulsin eile omaste käest, et Andres Anvelt astus ministrikohalt tagasi ning lahkub poliitikast, tervislikel põhjustel.
See on tõsine asi.
Noore mehe tervis ja elujõud on väga tõsine teema, sest raha eest saab seda veidi poputada, aga mitte juurde osta. Ma tunnen mehe, eestlase ja patrioodina sügavalt kaasa ning soovin Andresele peamist, see on rahu.
Ma tean, millest ma räägin, sest mul on kogemus. Ma olen lamanud operatsioonilaual, “kohaliku tuimestusega” ning vaadanud enda kõrval mustvalgel monitoril, kuidas mu kildudeks purunenud küünarliigest kruvide ja klambritega uuesti kokku pannakse. Olen näinud oma tuksuvat süda, millesse pumbatakse värvaine, et selle veresooned näha oleks. Näinud oma silmaga, kuidas kirurg randmesse tehtud ava kaudu, otse südamesse lükatud kaabli otsas oleva seadmega, mikroskoopilise täpsusega toimetatab ning ohtlikud veresooned “avab”.
Olen elus mitmeid kordi arstide hoole alt tagasi argiellu liikudes lubanud, et …
Nooremas eas ei täitnud ma ühtegi neist lubadustest. Enesele antud ja endale võetud lubadustest. Jabur.
Nii kui veidi parem või juba piisavalt hea olla oli, läitsin sigareti või nööpisin lahti mõne joovastava neste.
Sõin, kui kõht oli juba ammu täis ning tiksusin üleval, kui pidanuks ammuilma teki all magama.
Minuga seda ei juhtu. Nii ma siis mõtlesin.

Ma ei vali seda kogemust, mõtlen ma nüüd.
Ma ei vali nende läbielatud kogemuste hulgast seda või teist vildakat uuesti. Ei tee omale etteheiteid, ega piitsuta ennast. Tunnustan, kui olen olnud enda suhtes hooliv ja leebe.
Minu ellu tulnud inimesed on mulle seda õpetanud ja ma olen selle eest lõpmata tänulik.

Mul on palve – ma soovin, et sa ruttu taastuks, mis iganes see rike pole. Kõik on meie endi abiga ravitav ja parandatav.
Andres – tule meie keskele, meeste joogasse!
Tule väeringi ja meditatsioonile. Need asjad toimivad!
Annavad rahu, jõu ja rõõmu ning õpetavad iseennast armastama.
Enesega hea olema ning oma hinge templit hoolivusega majandama.
Palvetan su eest mees! Ära rapsi!

VARBLANE & METEORIIT

Kui sa mistahes turvalises Aafrika riigis lennukilt maha astud ja lennujaama satud, tabab sind kindlasti pilt, mis on alati armsalt sümptopmaatiline.
Igas vanuses. Vabandust! Siiski, peamiselt selles vanuses inimesed, kes juba ise töötavad ja teenivad, või on sündinud väljaspool endist Nõukogude Liitu ja elavad ning reisivad pensionist.
Neid kõiki ühendab üks imetabane ja armas, ühine stiilinimetaja. See on riietuses, hooletu elegantsiga väljenduv Safaristiil. Iga kord seda pilti nähes, tuleb mulle rõõmus muie näole. Küsin eneselt, kui kaua veel, valge inimene, arvad sa mustale mandrile tulles, et siin elatakse puu otsas ning käiakse vibudega jahil? Kui kaua veel, teed sa nägu, et suudad elada telgis keset inimasustuseta savanni ning julged juua neegrite sogast ja hapukat babaaniõlut?
Vaatan neid maailma tipptootjate viimase mudeli nõelasilmast tulnud matkasaapaid. Laborites teadustööna sündinud kangast, elevandiluu, khaki ning piimaga kohvi toonis safarirõivaid. Mõnel isegi binokkel juba lennujaamas kaelas, et olla veendunud, kauguses paistva lõvikarva täpi ohutuses.
Muigan. Heatahtlikult, sest mulle tuleb hinge väikene armas kadeduseussike. Aafriklased on neetult nutikad. Näitavad oma suurtes loomaparkides, maastikuautodega ringi tiirutades, heaoluriikide linnainimestele metsloomi. Need omakorda rapsivad neist tuhandeid pilte teha, et elada kuidagimoodi välja oma hingesopi kaugemas nurgas tallele pandud jahikirg. Ei, ma ei mõtle, et inimese peas hakkaks keerlema kinnismõte tabatud looma ära söömisest. Tal on hotellis kere liigõgimisest kummi söödud ja ta pole ka varem elus kordagi tegelikku nälga tundnud. Pisike piriseja tõstab küll pead igaühes, kui juba pikemat aega safariautos loksuda ja mitte ainsat elavat hinge silmata. Neid kahel pool teed toimetavaid kitsi ei viitsi enam pildistadagi, nagui meil toonekured. Raha on ju makstud ja kui siin niikuinii aedik ümber on, siis kus need lõvid ja leopardid on, mida lubati?
Tunne ja soov loom kätte (tegelikult siiski pildile) saada on sportlikku õhinat tekitav. Nagu jalgpallis või F1-s, kus vahepeal on ka pikki minuteid igavaid hetki, aga enamasti loodab iga vaataja, suure isanda nimega Juhus, ekstravagantsele ja unustamatule “etteastele”.
Ennevanasti muuseas, nii nagu praegu pildistatakse, tapeti neid vaeseid Aafrika loomi täpselt samasuguse kire ja pidurdamatu õhinaga. Üsna hästi suutsid esimesed kergestilaetavate tulirelvadega mehed Aafrikas, luua arusaama ja elava pildi sellest, kui õilis ning inimkonda teeniv, on nende metsikute loomakarjade ohjamine ülla kolonisaatori poolt.
Võiksin sellest pikalt kirjutada, sest olen käinud Aafrikas palju kordi ning oma mõlema jalaga. Käinud mitu korda safaril. Küttinud antiloope ja toonud koju kauneid trofeesid ning andnud end hiljaaegu vabatahtlikuna üles, et minna Aafrikasse salakütte küttima. Jah, sõna otseses mõttes – küttima…
Neil ei ole kellegi ees halastust ega hirmu, sest raharattad keerlevad nende nälginud mustades silmades ja see sunnibki tegudele. Olen olnud viimast aega täielikult loomade poolt. See ei tähenda, et inimeste vastu, aga olen jõuliselt selle vastu kuidas inimene loodusega ning loomadega ümber käib. Eriti piinlik on see kuidas ta mõtleb, kui peab ennast välispidiselt loomaarmastajana demonstrerima, aga pakatab naiivsusest.
Mulle meeldib, et igaüks võib omale need elevandiluukarva šortsid, üleskääritavate käistega safarisärgid, troopikakiivri ning robustsed matkakotad osta. Tunda ennast nii Aafrikas kui tagasi kodumaal olles doktor Livingstone’i endana. Jutustada lugusid ja näidata pilte, mille kaadriservadest on välja kropitud ülejäänud kümme safariautotäit samasuguseid, lastena hõikuvaid õnnelikke safarisangareid.
Mulle ei meeldi see tõsiasi, et aegajalt hommikuti, leitakse ikkagi taraga piiratud rahvusparkidest ja looduskaitsealadelt, äralõigatud sarvega, öösel tapetud ninasarvikuid. Uhked loomad, kelle sarvetüükal pole veri veel mustakski kuivanud, lebavad ahetavas hommikuvalguses kollendavas rohus. Raisakotkad nende kohal, purilennukitena taevasse serpentiine joonistamas.
Mehed, kes valvavad sissesõiduväravaid on muide just neil hommikutel kilavate altkäemaksusaajate nägudega, aga ma ei viita millelegi ega anna kellegi teise südametunnistusele hinnanguid.
On selgeks tehtud, et asiaatidele nende uskumuse järgi riista pikkust ja mehelikku potentsi lisava ninsarviku sarve koostis, on tegelikult seesama aine, millest on tehtud iga inimese küüned…
Kui sul ei seisa, söö oma varbaküüsi!
See polnud väga ammu, kui Eestiski jahindust ja jahiturismi sedasi korraldati, et riigi palgaskaala madalaimal astmel platseerunud metsandus- ja jahispetsialistid, ühelgi tingimusel tasuvamat töökohta ei otsinud. Põhjus selleks oli imetabaselt lihtne. Riik maksis küll piinlikult mikroskoopilist palka, aga selle boonuseks oli ressurss, mida sai mänglevalt kasutada enese isiklikes huvides. Maasturid ja nende kütus, jahimajad ja saunad ning puhkekohad metsades, mis lõid neile meestele uhke mõisniku tunde. Sugugi ühe vitsaga ei saa ega taha ma neid mehi mõõta, sest enamik neist olid siis ja on tänagi, väga professionaalsed ja lugupeetud jahikorraldajad. Välismaa jahituristid maksid tookord Eesti riigimetsas kehtestatud hinnakirja alusel. Ainult et valuutas, mitte kroonides, sest jahituristi hinnakirjale ei olnud märgitud muud, kui üksnes numbrid. Jootraha naeratuste ja kummarduste ning saksa keele puterdamise eest lisaks. Täpselt nagu Aafrikaski.
Täpselt nii käib praegu elu näiteks ka Zimbabwes. Kõikjal, mitte ainult safaril. On hinnasilt ja sellel dollari tähis. Seega on sinu valik, maksta ükskõik millise riigi rahaga, peaasi, et see oleks dollar. Zimbabwe dorrali nime kandev kaseleht või USD, mingit vahet pole. Maksad selles rahas, mis sul on, number on sama.
Nõnda nagu varbaküünel ja ninasarviku sarvel on tegelikult täpselt sama mõju Aasia triaadipealike seksuaalsusele, on ka suure kasslase ümber kogunevate safarimaasturite müra ja heitgaasid, kaugel looduskeskkonna säilitamisest. Ka neidsamu ninasarvikuid tapetakse mitte selle müstilise sarve pärast, vaid seepärast, et rääkida Aafrika loomadest nõndasamuti, nagu räägitakse kohe uppuvast Veneetsiast.
Mina jagan oma professorist sõbra hoiakut, et meie planeedil kõiki ja kõike mõjutav on seotud valdavalt veega. Maailmamerega. Selle mõõtmatu veemassiga, mis teeb selle sinise planeediga seda mida tahab. Sellest peale olen ka lõpetanud mõttes sekkumise, kui näen inimesi joogiveega äraviskamisele minevaid sordipakendeid pesemas või kahel autovabal päeval aastas, oma kolmeliitrise diiselmootoriga hipsterimaasturi asemel, jalgrattaga poodi minemas. Me usume millessegi ja see ongi peamine!
Ülipikkadel lennureisidel, sellest purgisuust välja piiludes ning alla vaadates, mõtlen ma vahel, et olen vaba hing ja otsin paika kus uuesti sündida. Vatan alla, maapeale ning kaalun, kas liuelda suure ja sirava linna poole ning valida vahelduseks varblase vallatu eriala või lasta puistata end lagedasse tühjusse, et kogeda miljon aastat muretut põlve mõne munasuuruse mineraalina kusagil merepõhjas. Ma teen mida ma tahan. Mina Olen

JOHANNESBURG

Eile nägin Nelson Mandelat! Ei, mitte plakatit, monumenti ega sellenimelist väljakut siin Lõuna Aafrika Vabariigis. Kohtusin Johannesburgis Nelson Mandelaga ja meil oli jutuks teema, miks eestlased on ühed vähestest EU kodanikest, kes vajavad Lõuna Aafrikasse reisimiseks viisat. Tema rääkis, mina kuulasin.
“Tead, nad on Port Elizabethis mu memoriaali kallal vandaalitsenud. Päris koledasti kohe..” alustas ta oma juttu. “Eestlased?” kargasin ma peaaegu ehmatusest püsti. “Sitapeadel ei ole rahvust” vastas Nelson ja rüüpas pudelist lonksu õlut. “Äkki olid eestlased, äkki himbad? Võibolla poolakad, võibolla masaid. Kust pagan mina seda tean” Ma nägin, et ta oli nukker ja ega ta seda õieti ei varjanudki.
“Kuidas Savisaarel läheb” jätkas ta siis juttu täiesti teisest otsast. “Ma ei ole kursis” vastasin talle ning ütlesin ka, et ta ei vasta sellele küsimusele enam isegi ausalt, mis siis veel kõikide teiste kädinast uskuda. “Jah, hea mees oli, ma olen temaga viimasel ajal palju rääkinud” ütles Mandela siis ootamatult. Teritasin kõrva. Ütles jah “oli” – mis see siis tähendab?
“See Hundisilma puistamine oli tema Waterloo” ütlesin selle peale. Ma ei osanud kuidagi olla üle kergest kohmetusest, et polnud kuulnudki Savisaare surmast. “Ooot oot, kuule mees” ütles siis naerusuiselt Mandela. “Sina oled see, mees, keda ma olen kümneid kordi kuulnud ütlemas, et mees elab kuni mäletatakse tema nime”. Tunnistasin, et nii see on ja olen seda tõesti palju kordi öelnud, aga Savisaar on ju surnud, või ei ole? Isegi selle pärast, et SEDA teada saada, ei ava ma õukonna uudisteportaale, sest kuuleksin sellest sõpradelt nii ehk nii.
“Ma tean, nad otsisid ja leidsid. Seda mida otsisid” ütles Nelson ja rüüpas lonksu Windhoeki õlut. “Ma tean” vastasin talle ja vaatasin, kuidas end värvilisse mikrokleiti riietanud mustad kaunitarid kõrgetel kontsadel mööda jalutasid.
Savisaare sahtlid pöörati tagurpidi. Puistati segamini kogu elamine, et viia kaasa kogu võimalik kompra. Kõik, millega ta santažeeris ja väitis endal olevat, et hoida kakskümmend aastat raudse rusikaga munepidi peos kogu Eesti poliitilist ladvikut. “Matsid jäävad matsideks” ütles Mandela seepeale Jüri Järveti hääle ning Rolan Bõkovi näoga. “Ilma reliikviata ei saa nemadki läbi, ehk teisisõnu – KGB toimikuteta ei suuda nemadki kedagi santažeerida. Ei maa all, ega maa peal. Ei sõprade, ega vaenlaste hulgas” rääkis Mandela.
Ma tahtnuks seepeale kohmetu munga häält teha ja küsida, et kui klooster põleb, siis kas see on lõpp, püha isa, kuid uurisin hoopis jonnakalt seda viisa asja. “Tead” vaatas Nelson mulle oma tarkade silmadega sügavalt otsa. “Savisaar savisaareks” ning jätkas: “Kogu see punt, kes täna rind kummis kergendusega hingab ning uuele ringile kandideerib. Nad kõik usuvad kergemeelselt, et see sõnnik enam pinnale ei uju, aga nad unustavad Eestile seatud tingimused, millele nad ise õhinaga alla on kirjutanud” Ta võttis viimase punnsuutäie ja pani pudeli kolksatusega trotuaarile. “Venelased aitasid tookord nii teie euroliidu kui ka natosse saamise eeltingimusi kokku kirjutada, õigemini aitasid neid üle vaadata ja see oligi kõik mida Savisaar teadis”
Rohkem me poliitikast ei rääkinud. Viskasime mööduvate plikadega nalja. Rääkisime paari möödujaga mõne sõna juttu ning jätsime siis hüvasti. Tema läks tagasi teise ilma ja soovis mulle head reisi jätku. Viisaküsimusele ei saanudki vastust. Tundsin ennast nagu Eesti. Tuled pika maa, kohtud Nelson Mandela enesega ning muust kui Savisaarest ikka ei räägita…

SACRAMENTO

See oli aastal 1988. Kõik muutus kogu aeg. Mitte kuude või nädalatega, vaid tundidega. Kõigil, kelle ihalus oli paelunud impordiahelatesse, oli selleks ajaks plaan peas valmis. Kellel seda siis ei olnud, mögisevad nagu minagi, et kröösustel ei maksa tulla seletama, kuidas kõigil oli võrdne võimalus ning stardipakud samal joonel. Ei olnud siis ja ei saa kunagi olema.
Ausaltöelda see kõik väga ei kottinud ka, kui mitte arvestada üht pentsikut asjaolu. Nimelt seda, et kõigest oli puuudus. Nii aplad ei ole eestlased ilmselt mitte kunagi ajaloos olnud kui taasiseseisvumise algusaastatel. Kui täna ei püüta varjata seda, et isegi kasmaalase kannanahk on söödav. Pandi sel ajal inimesi kujutletavatesse ketšupipudelisse ning pigistati siis pikliukuks lõigatud praekartulitele, et koo-operatiivselt teistest kiiremini kriitiline kogus asju soetada. Las see kõik jääda. Seda aega ning sel ajal elanuid on piisavalt ekspluateeritud. Püüdliku infantiilsusega läbi stigmade naeruvääristatud ning tegelikult olulisest, ehk tänastest toonastest, noorkommunistliku kuulekusega kangekaelselt kõrvale vaadates.
Õppisin siis ERKI esmakursusel moekunsti ning maailm tundus olevat tehtud väljakutsetest. See oli nagu Kuutsemäe suusanõlv, kus mäkkesaamiseks kulub kuusteist korda kauem aega kui allalaskmiseks, ent see paelus siiski tervet põlvkonda. Sel ajal näiteks, said kunstiga tegeleda kunstnikud, kes kuulusid liitu. Need, kes olid kunstnike võsukesed või armukesed. Need kel oli valuutat, või need, kes müüsid Helsinkis raudtejaamas Soome parmudele Viru Valget, et “Akadeemilisest Raamatupoest” kunstitarbeid osta. Mina olin viimases ešelonis.
Sel ajal tegutses ERKI-s kammerkoor, mida juhatas Peep Sarapik. Musta laka ja kopteripiloodi prillidega torssis habemik. Täpselt sellisena ta tol ajal meelde jäi. Ta tundus nii neetult kinnine ja kuivik, et kulus jupp julgusevõttu, et minna kooriproovi päeval tema jutule. Uuriumaks, kas saaks kooriga ühineda. Aus olles oli huvi kammermuusika vastu olematu. Huvitas üksnes võimalus, koorireisile saada. Miks? Isegi ei tea. Seltskond ERKI Kammerkooris on olnud alati väga hea, andekatest inimestest koosnev. Võibolla sellepärast. Mäletan, et tookord ei jõudnud me oma sõbraga isegi ettelaulmiseni. Meid polnud vaja lihtsalt. Olin Sarapiku peale ausaltöelda räigelt solvunud. Korra tuli isegi mõte, et esitaks rektori nõukogu koosolekul küsimuse, et miks on ERKI kammerklooris igasugu muid inimesi, aga erkikaid ei võeta. Lõppes see sellega, et asi jäi sinnapaika ja lihtsalt sitt maitse suhu.
Aastaid hiljem, kuulsin Peep Sarapiku nime laulupeol. “Mesipuu” laulu loojana. Siis, igal järgmisel laulupeol, üksinda You TUbe-ist laulupoe pärle vaadates ja ka tulevikus, ei suuda ma selle loo ajal mitte iialgi pisaraid tagasi hoida. Mitte kunagi ei olnud mul võimalust, paluda kelleltki nii palju vabandust mõeldud mõtete eest, kui olen seda teinud Sarapiku puhul. Ka praegu saab kergem, kui ütlen – hea Peep, andesta mulle need tookordsed mõtted.
Ma ei tea, miks ma hakkan oma elus jõudma sinna punkti, kus tunnen olevat õige aeg, paluda järgmisena andestust neilt, kellest olen millal iganes midagigi halvasti mõelnud?
Pärdikud mu peakohal lehtlas, kolistavad mööda katust ning ma panin oma prillitoosi igaks juhuks taskusse ära. Olen Aafrikas. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, mis mind selle reisi ajal puudutas. See on saabunud rahu. Jah, nii see vist on. Ma ei tunne kihku siblida ja kõikjale jõuda. Mul pole mingit hirmu jääda millestki ilma. Ma ei pelga vestlusi teiste aafrika-fännidega, teemal “kas sa seal oled käinud” ja “kas sa seda oled näinud”. Mul on metsikult hea olla. Ma kirjutasin oma hingevennale Maarjamaal, et tunnen mingit eriskummalist jõudu endas. Kunagi varem pole see nii tähelepanuväärselt mind huvitanud. Mina ise! Olen ühtäkki iseenda jaoks eeskujulik. Loen kaasavõetud raamatut, mille Reomäe skiita nunn mulle lugemiseks laenas ning see annus mida sealt ammutan, aitab mul iseennast nagu sibulat koorida. Kiiskavat koort maha saada, et pisarad jooksma saada. Õnne- ja tänupisarad, milles on nii neetult palju mehelikkust, nagu tunneksin oma seljataga kõigi oma meessoost esiisade jõudu ja toetust.
Aafrikas ei ole suitsupakkidel neid tervishoiu käsiraamatu värvilisi pilte, mida lapsepõlves õlgu võdistades vaatasime. Siin on sigaretid sigaretipakis. Ostsin eile pariumale sõbrale paki Camelit kingituseks, tahab tõmbab, tahab vaatab. Mul on meeles, et selles tervishoiu käsiraamatus oli üks lapsepõlve ägedamaid asju. Alati sõbra juurde külla minnes, lõime selle raamatu sealt lahti ning naersime pisarateni. Nimelt! Raamatus on peatükid nagu ikka ja üks osa neist räägib psühhoneuroloogiast ehk kõigist meelehaigustest. Meie lemmikpeatükk selles raamatus oli see, kus oli sigaretipaki suurune mustvalge foto, millel istus neli inimest. Neli keskealist meest, kes istusid mingil pingil ja olid jäänud justkui jumala juhuslikult fotograafi kaamera ette. Meenutan, et see raamat oli välja antud NSVL-is, ehk selle tiraaž oli aukartust äratav. Selle foto alla, kus istusid need mehed, oli kirjutataud pildiallkirjaks “Rühm kretiine”
Aafrika lõunarannikul, kus ma viibin, on koht kus hukkus portugallaste laev nimega Sacramento, mis oli viimas hinnalisi kingitusi ja austusavaldusi Hiinamaalt euroopasse. See laev läks põhja koos lastiga ning sealt ujus kaldale kuuskümmend seitse meest. Nad asutasid end jalgsi mööda kaljust rannikut liikvele, et jõuda Portugali lähima eelpostini Aafrikas. Sinna, pooleteise saja kilomeetri kaugusele jõudis peale ränka rännakut neli meest. Neist ainult kaks sai tagasi kodumaale Portugali. Mesipuu laul, jäi mulle siin kõrvus kõlama. Aitäh mehed, aitäh Peep!

1.11.18

1.11.18 ei tähenda mitte midagi. Kui sa mind ei usu, löö see kuuglisse ja vaata näiteks “pildivalikut” mis selle numbrite kombinatsiooniga lagedale ilmub. Inimesed ja nende maailm ning sinna kuuluvad emotsioonid, asjad, meeleolud. Nii tavaline nagu näha värskelt lõpetatud tänaval, uuesti kaevama asuvat koppa.
Mul on numbritega oma lugu.

Ma sündisin 1.mail 1969.aastal.
Sel päeval tähistas minu isa oma 26ndat sünnipäeva.
Kui mina sain 26 aastat vanaks, leppisime isaga kokku, et tulgu mis tuleb ja on mis on, oma sünnipäevadel oleme me alati koos. Kasvõi korrakski.

Tänaseks olen ma 26 aastat järjest, viinud igal oma sünnipäeval, emale lilled. Tänu ja armastusega kõige eest siin elus.

Kui ma sain 43 aastat vanaks, suri minu isa, kes oli siis 69 aastane.
Tema oli sündinud 1943 ja mina 1969.

Täna, hingedepäeval, mõtlen ma paljudele, kes on minuga koos, kuigi me kättpidi juba mõnda aega tervitada ei ole saanud. Mitte kuhugi ei ole need hinged õnneks minu juurest kadunud.
Öeldakse – kui sina ise kord hing oled, tuled sa kindlasti sinna, kus keegi sinule parasjagu mõtleb. Mulle väga meeldib see teadmine. Need kunagi ees ootavad kohtumised.

Minu päevad algavad juba viimaseid pikki aastaid, hommikuküünalde süütamisega. Iga hommik, kui olen kodus.
Kui olen reisil, tean ma koju tulles täpselt seda nägu, millega mu kodu mind vaatab. Ta ohkab õnnelikult nagu kass ja paneb sügavas turvatundes silmad kinni ja pikutab edasi, kuni mina olen end korda seadnud ja me saame jälle suhelda.
Kui lähen garaaži, kus mu isa surmast saati seisab väikene Picanto, mille ma talle kuuekümnendaks juubeliks kinkisin, tunnen ma alati nukrat igatsuse valu. See võib kesta üksnes viivu. Aga see vaatab minust läbi, nagu gammakiir, öeldes selliste silmadega, nagu olid ainult minu isal ja Aarne Ükskülal – “poiss, kõik on hästi”!
Sealsamas kõrval seisab pea kelmikalt viltu, mu armastatu. Mu õrn ja hell metsloom. Mu itaallanna. Minu Sitsiilia pruut. Tõmmu ja kõige naiselikuma keha ning kirgliku südamega kaherattaline.
Kuidas ma saaksin siit ära minna? Mujale, kui ainuüksi mu garaažis on tundeid kuhilas nagu templis kuivatatud lilli? Ei, ei – see ei ole laiskus, mis istub nostalgialõngast mütsilott silmini pähe veetud ja väljaveninud põlvedega karupüksid jalas. See ei ole mugavus, mõelda, et asjad on kuidagimoodi enesestmõistetavalt just niimoodi oma praeguse koha leidnud.
Näen enda ümber elu, mis mind metsikult inspireerib. Haamer garaažiriiulil ei ole minu jaoks elutu roigas, rauast pea otsas, millega laupapidi naelu seina taguda. Nael ja sein on ka elusad. Sest vaata, neil on samuti sünnikuupäev…nagu meil sinuga. Kõigel ja kõigil on aeg antud sündida, elada ja läbi selle kogemuse lõpetatuks lugemise, uuesti alustada ning järgmisi kogemusi omandada.
Jumal üksi teab, kus ja kellena.

Millegi omaksvõtmine tähendab kontrolli selle üle. Selle üle, mida te salgate, ei saa teil kontrolli olla, kuna olete öelnud, et seda polegi. Seepärast on sellel mida te salgate, kontroll teie üle.

Enam paremini ei saagi öelda. See tsitaat oli võetud minu lemmikraamatust “JJ” (N.D.Walsch)

Kirjutasin siia ühe hingedepäevaks sobinud teisegi loo, aga hetk tagasi otsustasin selle siit kustutada, nagu teen seda ka oma mälus.
Ma olen andestanud, aga ei unusta. Jätan selle igaveseks unustusse üks teine hetk. Siis, kui meie vahel jääb elusa mõttena liikuma veel ainult süüdatud küünlaleek. Ei – see ei ole koht, kus öelda või möelda, et näe läkski nii.
Mingi aja pärast teeb üks meist seda ilmtingimata niikuinii. Olles enda sees rahu teinud ja asjad mis nii hullulsti haiget tegid, andeks andnud. Kaks küpset meest, kes ennem ei kohtu kui teisele süüdatud küünla leegis leppimiseks kallistades. Tänan sind selle kogemuse eest.

Homme, praegu olen ma tõenäoliselt Kaplinnas ja seisan kõrge Lauamäe otsas. Olen seal juba üheksa korda käinud. Homme saab ilusa ilma korral olema kümnes kord. Ühtlasi saab sel hetkel viis aastat päevast, kui Ämari lennubaasist suure C17 pardal Afganistani lendasin. Aega ei ole olemas – eksisteerib üksnes praegu. Ma kirjutan oma katusekambris blogi, sõidan oma meestega Afganistani poole, seisan Kaplinnas Lauamäe otsas. Armastan Sind…kui see on tulevik, siis juhtub see ikkagi praegu. Kui minevik, siis samuti – praegu. Hing teab.

KÕRVAKIIL

Kas sa tead, kuidas müüakse pizzat? Väga lihtsalt! Öeldakse, et “Nüüd topelt juustuga” – tegelikult täiesti tavalise pizza kohta. Jabur, eksju? Miks ei müü “normaalne” pizza? Kui see on heast taignast, nagu üks pizzapõhi peab olema. Korraliku kastme, katte ja lisanditega?
Miks peab inimesele ütlema, et see on teistsugune või parem kui enne, et ostetaks? Kas see mitte ei devalveeri iseenese töiseid kordaminekuid, kui need on rajatud pidevale hõikumisele, kuidas nüüd lõpuks teame, viimaks õnnestus.
Köögiviljade kasvatajad ei saa ligi poolt oma toodangust kaubandusvõrku müüki panna, sest porgand või kapsas ei vasta ettekujutusele “ilusast” kapsast või porgandist ning see kraam tuleb kümneid kordi odavamalt realiseerida või lihtsalt hävitada. Nutikamad ja need, kes on õigel ajal investeerinud, lasevad “kolmehaurulised” porgandid ja mõhnalised peedid läbi mahlamasina. Müües seda muidugimõista ökotootena, peenkauplustes käivatele ostjatele.
Miks ostab inimene omale tormates uuema telefoni, mis on “hoopis kiirem” kui selle eelmine mudel? Mis tal siis seni tegemata on jäänud, “tänu” aeglasele telefonile? Millal sina viimati kuulsid, kui sõbrale helistasid, et see ütleb rõõmsalt “tere” ja sinu nime ning oma nime ning “kuuldel”? Millal viimati üllatusid, kui ei pidanud valitud numbrile vastaja möhhitamise peale küsima – kuhu ma helistan? Käib kõva kokkuhoid. Ei raisata lihtsalt sõnu niisama…
Nõnda võttes, oleme me tegelikult ka ise juurviljad. Porgandid, kapsad, peedid ja baklažaanid. Köögiviljad – kes ihkavad olla kaubanduslikult kaunid, hooletult elegantsed, esinduslikud, kõiketeadvad ning teistsugused.
Kui sa nüüd enda ümber ringi vaatad, siis näed, et sinu ümber ainult need “teistsugune” olla-tahtjad tegelikult ongi. Jookseme justkui kõik koos võidu, et mitte kuhugi jõuda. Me tahame olla teistsugused kui kõik need teised, kes on stardis. Me püüame eristuda kogu sellest massist, kes tropina jookseb. Olla silmapaistvamad kui kõik need kohalejõudjad, kes finišeerivad.
Püüame olla isiksused. Otsides “seda” mille kaudu ümbritsevatele teada anda, et minu silmad ja meel on juba avanenud. Jah, ma teen teiega kõik kaasa, aga ma tulen siia teie keskele nüüd juba mujalt. Milleni see meid ükskord viib? Meid sinna, kuhu me oleme teel, aga meie lapsi tont teab kuhu. Meie lastest sirgub läbi meie uue elufilosoofia tulevane lahkulööjate põlvkond. Ühiskond, kus inimesed elavad süsteemis, mis moodustub kastidest, sest see tagab soovitud elu. See on garantii, et saab olla nendega koos, kellega mõelda ühtemoodi ja tegutseda ühiselt. Mis seejuures kõige tähtsam – saab turvalise hulga inimestega sarnane olla. Kogeda just nendega, kes oma tüübilt sinuga sobivad, rõõmu olla identne, erinedes aga totaalselt kõikidesse ülejäänud kastidesse kuulujatest. Tore selle juures on see, et igas kastis, olenemata selle raamidest, ollakse õnnelikud. Vajadusel ka õnnetud. Õnnelikud, sest kuulutakse kuhugi ja erinetakse kõikidest ülejäänutest. Õnnetud, kui ühel läheb halvasti, sest siis pole süüdi keegi väljastpoolt, vaid kogukond. Selles kõiges, huvitaval kombel, ei eksisteeri sotsiaalset kihistumist. Põhjus selleks on väga lihtne – ükski kast, ei saa moodustada kihti, mis oleks teistest kihtidest all- või ülevalpool. Kõik on sedavõrd läbipõimunult omavahel seotud, et miski ei saa toimida loodusseaduste vastaselt. Igaühel, kes kuulub mistahes kasti, on oma tähtis roll süsteemis. Jaa, ma tean et sellest on juba raamatuid kirjutatud ning filme tehtud. See ei ole mitte midagi uut. Me liigume selle poole, et ehitada oma lastelastele üles niisugune maailm. Turvaline paik, kus pole vaja kellegi eest peitu pugeda, sest sinu kuulumine kasti kuhu sa kuulud, tagab sulle rahu ja õnne. Pole mingit põhjust manada silme ette minevikuhirmude kangast, et see kõik on ebaõiglane, sildistav, stigmatiseeriv ja inimesi liigitav. Hullem “pimedast” keskajast või futuristide loodud katastroofijärgse maailma elukorraldusest.
Kõik on kinni selles, mida parasjagu tarvis on. Tarvis kohe praegu, et tunda ennast äravalitu ja õnnelikuna. Sa ei pea üldse pead murdma, et meenutada, millal see alles oli, kui otsustasid ennast millegagi “premeerida”. Mõtlesid, et ega mul seda tõepoolest eluliselt vaja pole, aga ilus on seda endale siiski lubada. Meie hinged on muutunud sussideks aknalaual, oodates kingitusi, mida usume olevat väärt. Kegi ei saa meilt võtta seega võimalust – midagi sinna sussi sisse pista. Olgu see mis iganes, mis meile rõõmu toob.
Kas sa teadsid, et kui emase jaanalinnu munasari välja lõigata, hakkavad talle kasvama isalinnu suled? Nii on loodus teinud, et keegi poleks kasutu või kõrvaleheidetu. Julm!? Ütled julm?
Sa teed seda ju iga kord, kui tunnen kergendust, et sinuga midagi sellist ei juhtunud. Sa ju annad hinnangu selle pealt, mis sinu jaoks on rahulolu ja õnnetunne. Nähes õnnetust, kus nõrgemad meie hulgas on saanud hukka või rängalt viga, mõtled sa ehmatusest läbiimbunud tänutundega, et sinu ja su väikestega on loodetavasti kõik korras.
Sa vaevled kaastundevalus ning tunned, et oled saanud justkui kõrvakliilu. Laksu vastu vahtimist, mis sind üheks hetkeks sellesse uude ellu äratab. Sünnid sel hetkel uuesti sellena, kellena sa siia sündinud oled ja millisesse kasti kuulud. Sinu emotsioonid, soovid ja hinnangud ei tee sinust paremat või kalestunud inimest. Kogemustega kõikenäinut või eluvõõrast heljujat. Sa saad teatud aja tagant, Elult eneselt kõrvakiilu, et sa õpiksid ettepoole vaatama ja mõistma, kuhu sa oma lapsi kasvatades, nende lapsed kuuluma suunad. Millisesse kasti. Ära loodagi, et see on muredest vaba ja õnnelik koht äraolemiseks, kuhu sinu järglastel on privileeg kuuluda ning teiste lastel lihtsalt ebaõnn mitte sattuda. Igas kastis on muide vastuvõtukatsed! Igaüks peab andma oma parima, et kuuluda teiste endasuguste hulka.
Olen saanud elult korralikke kõrvakiile ning õpin nüüd tasapisi mõistma, et selles kõiges on väga suur ja sügava sisuga koolitund minult endalt mulle enesele.
Jutustasin mõni aeg tagasi õigeusukloostris ühele nunnale, kuidas algas mu usk Jumalasse. Ta kuulas tähelepanelikult ning naeratas ja ütles: “Ma näen, et sa oled suuteline olema väga tänulik ja aus mees. Aga Jumalale sellest üksi ei piisa. Mitte et Jumal ei armastaks sind niigi. See on aga inimlik, mehelik ja elementaarne, mitte mingi ere uskliku saavutus. Sa pead Teda teenima kõigi oma oskustega, mis Tema sulle on sellesse ellu tööriistadeks kaasa andnud”.

Üks minu suurimatest iidolitest on oma päevaraamatusse Aafrika ekspeditsioonidel olles kirjutanud järgmised read:

Serengetis peaksid niihästi meie eneste kui ka neegrite lapselapsed nägema, missugune oli Aafrika enne seda kui me tõime siia kristluse ja orjanduse, inimõigused ja kuulipildujad, vaktsineerimissüstlad ja autod.

See oli minu viimane kõrvakiil, mille Elu käest sain. Taevale tänu, ma tean mida ma teha saan ja tegema pean.