HIRMUL ON TILLUKESED SILMAD

Mida kevadele lähemale, seda valgemad on varahommikud. Kui püüaksin elada nii nagu tahaksin, oleks ma talvel voodist väljas vaid mõned tunnid. Selle aja, mil Päike ennast läbi selle paksu tumehalli vatiteki taevavõlvil õrnalt kumada laseb. Suviti seevastu, poleks asja magamistuppagi. Sest pööriöö mis kunagi musta ei mattu ja sellele lähikonda jäävad nädalad, ma ei maga. Olen ärkvel.

Viimasel ajal olen saanud selgemaks, kuidas luua sisetasakaalu. Saavutasin selle enese juhitud unenägude vaatamisega. Unenägusid ei saa juhtida, ütleb teaduse usku skeptik ja tal on ilmselt õigus.

Seesama skeptik ütleb aga iga kord, kui ta kunstiga kokku puutub, et ta ei oska joonistada. See ongi meie vahe. Temal on see kõva, minul too, ehk mina suudan joonistada kõike mida tahan. Abstraktsetest tundmustest kuni fotoga segamini aetava naturalismini. Tunnistan, et mulle meeldib surfata seal piiride vahel, sest maalin ja joonistan lõviosa oma viimaste aegade loomingust enda kujutlusis eksisteerivast. Paikadest ja esemetest ning olustikest ja inimestest, keda skeptik iial ei näe. Kuna neid ei eksisteeri. Tema suudab tõestada, et seda ei ole – mina joonistan või maalin selle aga olemas olevaks. Seega on tõde kusagil vahepeal…

Öösel vastu tänast, anti unenäos näha seda mida küsisin. Pöördusin korraks sügavale sisemaailma, kus näeb kõike ehedalt ja välise mõjutuse ning võõra võõbata. Enesesse minna aitavad mitmed vanad ja head praktikad. Mind toetab mulle harjumuspäraseks ja toetavaks saanud DBA meditatsioon. Küsin – kuidas seda maalida ja pildid hakkavad end ilmutama nagu veeloigule sattunud õlikirme. Sulades üksteisest läbi ja muutudes pidevalt nii, et iga järgmine näib olevat see lõplik. Aga ei…järgmisele järgneb järgmine ja neile omakorda järgmised. Lõpmatus, mis kestab kuni jaksan minna ja siis väsib see maailm väljapool sedavõrd, et suikub kehana kosutavasse unne. Need on hommikud, kui magan. Aastaajale vaatamata. Muudel hommikutel on mul selleks kellaajaks juba kõvasti üle nelja tunni intensiivselt maalitud…

Küsisin kuidas maalida maailma pääsemist.

Maailma(de) hävinguid ja õidepuhkemisi on kujutatud küll ja küll, aga maailma päästmist, nende käest kes seda hävitada tahavad on kujutatud ainult kolmes neljandikus filmides. Filmides on lihtne – on head ja pahad ning mida idiootsemaks peab autor oma publikut, seda grotesksemad need tegelaskujud on. Kuidas aga maailda SEE HETK, mida saab pidada silmapilguks, kui energeetilises protsessis toimub tohutu ulatusega pööre ning kõik keerdub hävingu teelt pääsemiseks?

Alustada tuleb tõest.

Tänases maailmas on see tõde Venemaast. Venemaast ja selle rahvast nende etnilistest juurtest olenemata. Venemaast, mis on täna see kes ta on ja kuhu ta teel on. Maailm väljapool venet kardab teda nüüd, on kartnud varem ja jääb kartma ka tulevikus. Kardeti juba enne, kui steppides hakati hobuseid kodustama ning kardetakse ka viiekümne aasta pärast, kui isegi venelased on kuni rakutuumani tehisintellekti juhitav mass universumi suure laborandi katsekolvis. On kardetud ja jäädaksegi kartma vene genoomi. Seda spetsiifiliselt mongoloidse tahukapeaga kolli, kelle ükskõik millises maailma nurgas kaugelt ära tunned. Võiks öelda, et ainus etnos, kelle puhul ei pea sportlaste dressidele nende päritolumaad maalima. Võib segamini ajada ükskõik mis sarnased rahvused omavahel, aga venelase tunneb kaugelt ära ka selja tagant, sest kui sa teda ei näe, siis vähemalt kuuled päris kaugelt. Seda maailm pelgabki. Lärmavaid, ülbeid ja ebameeldivaid peremehetsejaid kes ei tea mida nad tahavad ega ka mitte seda, kuidas seda saada. Sellega on tänaseks nakatunud mitte üksnes venelane. Seda põeb ka ameeriklane. Seda levitab ka sakslane. Eestlanegi ja kõik teised rahvad samamoodi – igaüks omamoodi. Venelasi on lihtsalt seepärast rohkem näha ja tunda et neid tundub olevat sama palju kui hiinlasi.

See pildikaleidoskoop mida hommikul vaatlesin, oli koloriitne.

Saama hakkab järjekorras pilte kirjeldades nii, et kogu maailm suudetakse uskuma panna, et Kremlis on kõigile midagi kokteili sisse pandud… ja selle mõju on nüüd päev päevalt näha. Kui see kahtlane kokteilikomponent oleks Valge Maja salapuhvetist, siis näib seda kogemata proovinud olevat ka sealne pererahvas ise, järelikult on see pärit mujalt…

See ei ole inimkatse, milles me kõik täna osaleme. See on evolutsioon. Me oleme suutnud luua KÕIK selle, mis ON ja see liigub nüüd omasoodu sinna suunda, kuhu me liigina liigume. Me ei ole loonud midagi enamat kui kõik selle, milleks me oleme tänases arengufaasis valmis. See on lihtsalt meie arengu järgmine faas. Oleme jõudnud enesehävituse oskuse järgmisele künnisele ning teades kui kole see kõik on, jätkame me sellele energia andmist, sest tahame suurt muutust. Suurt muutust ehk lihtsustatult öeldes suurt hävingut, et ennast seeläbi iseendale loojatena tõestada. Võrdlus liivakastis mängivast lapsest on siin vast kõige täpsem. See pole rõõm millegi lõplikult valmis saamisest vaid elevus mis tuleneb võimalusest seda kõike pidevalt uuesti luua. Liivateradest, millest moodustub liiv, millest moodustub maailm, mida laps loob. Kui ei lõhu liivalossi rannas või liivakastis vene tatikad või hulkuv peni, lagundab selle tuul või vihm. Lapsel on sellest kahju, aga seda suurema innuga asub ta rajama uut, paremat, ilusamat, kestvamat…

Aasta pärast ei ole enam sellist Eestit

Käib hoogne tegevus, mida ühed näevad hävingu ja teised loomisena. Need kes mäletavad mis oli, vaatavad ahastades kuidas kõik mis oli “hävib”. Need kes tulevad, mäletavad seda mis neil endil enne hävingut oli ning asuvad seda omale siia “looma”. Tulijad näevad Narvat venelaste linnana… narvalased tulijaid ukrainlastena. Venelased asuvad Narva kaitsele…ja puhkeb kodusõda, mis kustutab lootused sissetungija vastu alliansiga midagi ette võtta…ja niimoodi kõigis paigus üle terve maa. Keegi ei tea lihtsalt enam ega saa aru, kes on siis see sissetungija…

See on Kremli ja Valge Maja duell- mis oleks kui hoiaks oma aknad terved aga saaks sellest seisvast kraamist mis ladudes aegub, lahti.

Mürgitame linnulennult maad ja veed ning tekitame sellise põua ja nälja, et see liik õpiks üksteist sööma nagu paljud teised liigid juba ammu suudavad…See mõte ei tule sepitsustest globalistide või illuminaatide peades, see tuleb evolutsioonist – kujutlusest, et suudame Jumalast mööda minna ja ise uusi maailmu luua.

Ei tea, kes küll selle kujultuse Looja on…?

Jumal olevat inimese omaenese näo järgi loonud. Miks lõi ta siis liigi, kes ainsana kõigist ülejäänutest, hävitab õhinaga iseendale eluks hädavajalikku, et toota sitta, mida tal elus püsimiseks vaja ei lähe? Vastus on lihtne – Jumal lõi hävingu, et loomine kestaks ja liigid saaks täiuslikumaks. Need kes usuvad suutvat end Jumal üle kavaldada, saavadki kogeda seda Jumala loodud tunnet. Kõik skeptikud siin maailmas.

NELI MORTI

“Tilk brändit ja kressid” 50×50 cm Digimaal flanellil autoritõmmis signatuuriga 750€

“Astrid vaasides” 50×50 cm Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

“Sool ja veiniäädikas” 50×50 Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

“Savipotid Tagetedega” 50×50 Digimaal Flanellil autoritõmmis, signatuuriga 750€

Tööd on raamitud ja klaasitud ning autori sertifikaadiga. Soetades kõik neli on hind 2000€

Z & V

Kui sul seisab ees midagi enneolematut, tunned igal juhul aistinguid, mida ei saa alla suruda. Ole sa kui guuru tahes, käib sinust kuuma jutina läbi kõik see, mida sinu meeled on valmis vastu võtma. Sõltub lihtsalt sellest, kuidas sa iseenese juhtimisega hakkama saad. Hirm millestki ilma jääda nagu ka hirm midagi soovimatut kaela saada on olemuselt võrdsed. Aga mis sest ikka nii pikalt vadrata. Kõik on ju vähemalt korra mingil enese juhtimise koolitusel käinud. Kalli raha eest kellegi tarka juttu kuulanud. Märkmeid teinud ja siis paari päevaga paremaks iseeneseks hakanud. Hakanud, mitte saanud, sest teooria ja kogemuse vahe on nende omandumise ajavälbas. Ükskord saabub igal juhul hetk, mil sellest on isegi kasu, aga otseselt väga vähe abi.

Aga asja juurde ja ilma keerutamata. Oled ehk märganud, kui palju vastuseid pakub iga päev meid ümbritsev elu, lubamata sul endal seejuures küsimusi esitada. Just vastuseid!!! Seda mida sa tegelikult ja ise teada tahad, teatakse… ja see pole vandenõuteooria, sest nii on lihtsalt, kuna küsimused mis jäävad vastuseta on nagu toit, mis käib suus ringi ega neelata alla.

Kui oled veidigi ajaloo vastu huvi tundnud, tead hästi kust on pärit “hea tava” anda võimule tulnud valitsejale niiöelda sada kriitikavaba päeva tegutsemiseks. Suure Prantsuse revolutsiooni ajast. Praegu käimas oleva maailmarevolutsiooni turbulentsis on seepärast huvitav küsida mõned lihtsad küsimused. Ma rõhutan – lihtsad küsimused, mitte need, millele pandud juba eos eksistentsiaalsuse tempel a’la “mis saab edasi?”

Minu teadmised Ukrainast on minimaalsed. Olen käinud Kiievis 2018 ja Odessas 2021. Julgen end pidada piisavalt uudishimulikuks ja teadmisjanuseks. Seepärast olen neil reisidel sõna otseses mõttes ahminud ja krabanud teadmisi, mis mind paelunud. Kiievisse lennates nägin ära ka Tšernobõli metalselt kiiskava sarkofaagi kumera kaane, mis päikese paistel kaugele läikis. Odessas oli üks mu elu ägedamaid ja ka pikemaid jalgsi linnaekskursioone väga karismaatilise ja erakordselt laiade teadmistega kohaliku teejuhiga. Neile reisidele eelnes kaks, täna minu jaoks tähendusrikast kokkupuudet ukrainlastega. Esimene oli 2008 Belgradis kui serblased korraldasid Eurovisiooni lauluvõistlust ja meie viisime sinna kultuurivahetuse raames “Leto Svet”-i. Teine Lashkargas, Afganistani Isalmivabariigis, kuhu viisime arusaama sellest, kuidas kõik inimesed maailmas õigesti elama peavad.

Neist reisidest Ukrainasse ja sealsetest kokkupuudetest kiievlaste ning odessalastega, olen saanud paar väga särtsakat teadmist selle riigi ja tema rahva kohta. Odessa on kõhkluseta üks vabamüürsemaid linnu, kus eales käinud olen. Rääkida Odessa ajaloost, jättes rääkimata selle vabamüürlikust minevikust, on absurd. Niisamuti julgen nimetada Odessat ajalooliselt üheks tolerantsematest kultuurilinnadest Euroopa ajaloos. Lenin, nagu väidab Putin ei olnud selle rajaja – FAKT! Kiiev on Moskvast vanem vürstiriigi keskus ja kultuuri häll mille rajamisega on Simbirskist pärit terrorist Uljanovil veel vähem pistmist – FAKT! Boršist olen siinsamas blogiraamatus juba ammu kirjutanud. See on ainus, millel on mingigi seos kommunistidega – punane värv – ja ohh üllatust, ka see ei ole Krupskaja mehe patenteeritud.

Eurovisioon on olnud ukrainlastega seotud aastaid. Just ukrainlased tarnivad enamasti kogu selle udupeene optika pargi, mida euroglobaalse estraadietenduse teleülekandeid tegevad proodkasterid vajavad, et … oleks äge. Näiteks Belgrad Arenal, kus oli kord nooruses vajadus esineda, toimetas selle kolm korda Saku Suurhalli mahutava saali lae all ämblikuvõrguna traadistik, millel liikus terve pilv kanamuna suurusi kaameraid, näidates nurki, mida steadycam-i leiutajad uneski pole näinud. Võid juba oletada, et peab olema lihtsameelne, et mitte ette kujutada ukrainlaste võimekust valmistada seadmeid, mida saab kasutada ka mujal kui laulukonkurssidel. Siit kerkibki esimene küsmus:

Miks pikki aastaid väga kõrge tasemel optilisi tippseadmeid arendav Ukraina, edastab juba nädal aega maailmale kogu riigis toimuvast sõjast üksnes eraisikute keskpärase pildi- je helikvaliteediga mobiiltelefoni klippe? Erinevate tegelaste videopöördumistest kuni avalikus ruumis aset leidva sõjateatrini. (Selle termini peale ei maksa õrnatel solvuda. Nii seda militaarses kõnepruugis nimetataksegi)

Üks pildike sobib siia ka Afganistani islamivabariigist. Nimelt heast nahast pilooditagidega endise punaarmee ukrainlastest õhuväe ässad. Nahktagid, police-i “tilgaprillid”, khakivärvi kõrbepüksid ja nöörsaapad. Edevad kellad randmetel. Ilma liialdamata üks leidlikumaid kooperatiive regioonis tervikuna. Milles siis seisnes nende meeste fenomenaalne ettevõtlikkus? Nad olid tipp-professionaalidest kopteripiloodid, kes venelaste kunagised transpordikopterid “Mi” aerosoolidega kirjuks maalisid ning siis nende lendavate “hipibussidega” mille kõhu all rippus last, sõdijaid mitmel pool rindejoont varustasid. Neid graffityga kaugele nähtavaks tehtud raudlinde ei puutunud keegi ega üritanud alla lasta, sest kunagi ei võinud teada, kellele parasjagu kaupa viiakse…saad aru küll, mida ma silmas pean. Teenus oli tasuline mõistagi kõigile ja seda “toidukullerite ajastu” pioneeri menetleti kui midagi kohalikku ning reportaaže nendest meestest ei näidanud samuti kumbki osapool. Siit tõusebki teine küsmus:

Miks selgelt ja ühemõtteliselt pikalt vägagi neutraalsena püsinud riik euroopa südametuksetest mitte kaugel, ühtäkki sellise “supi” sisse sattus ning täna slaavi konfliktis esimest viiulit mängib? Esimest viiulit selles mõttes, et dirigent on teadagi kes.

Inimelu ei maksa midagi! Maksab see, mis toimub selle ümber. Ja see maksab palju…

KUNINGLIK PLAAN

Kolmas maailmasõda algaski. Eesti Vabariigi väljakuulutamise päeval, 24ndal veebruaril 2022. Ellujääjatel, kes hakkavad ajalugu kirjutama, hea meeles pidada. Hommikul Eesti lippu heisates, sähvatas korraks mõte, mille ise, kärmelt nagu lapsepõlves muru sees kasvava murumuna, jalaga laiaks kaksasin. See oli mõte esitada küsimus – kas siis Putinit ei saa “tühistada”…? Proovitud on kõike ja just meie väike armas Eesti on seda ennast salgava järjepidevusega viljelenud. Natuke nagu Jussike, kes tahtis jõuda Pühapäevamaale ning oli seepärast krapsakalt mestis nii Esmaspäeva, Teisipäeva kui kõigi ülejäänud nädalapäevadega ja tegi mis kästi… Sel ajal, kui meie valitud naised ja mehed ümmarguste laudade taga oma hääli kähedaks karjusid, mängisid ülejäänud laua all vaikselt üle interneti, Putiniga “Mariaasi”. Kaubeldi, tehti businessi, sõlmiti kokkuleppeid millest ühises lauas vaikiti jne. Kõik mis kedagi häirida võinuks, käis läbi kolmandate riikide ja vahendajate ning juriidiliselt oli kõik kogu aeg korras. On muuseas tänagi, sest koroona pandeemia õudu külvates on väga hästi kätte õpitud, millise silmavaate, hääletooni ja kehakeelega, tuleb seista kaamerate ja mikrofonide ees ning püüda jätta olukorrast tõepärast muljet. Ma küsiks siin korraks lihtsalt vahele, et mis kuradi värk on nende haiglatega? Kord kukuvad nad süsteemina kokku selle pärast, et arvestatav hulk ühiskonnast ei soovi ennast vaktsineerida. Nüüd – juba sõja teisel päeval, pommitab Venemaa Ukraina haiglaid. Milline kõigile jälestust tekitav sõnum, kas pole? Keda kotiks mingite sõjaväeladude ja väeosade pommitamine, eksju? Niisiis, hakkame sättima, ehk pangem end valmis uudisteks, mis viivuks soiku vajuva koroona agenda üle võtab. Need võtted on meediale ning seda toitvale tagatubade propagandasüsteemile, psühho-operatsioonide õpikutest võetud baastõed. Neid kaadreid jahtima sõidab täna iga kaamerat käes hoida suutev reporter. Ei minda otsima tegelikkust, vaid suitsevaid varemeid, mille foonil killuvest seljas ja kiiver peas rääkida lugusid sõjast mis mõjutab kogu maailma. Oluline on luua õud, mis paneb kedagi tingimusteta vihkama, iseennast seejuures äärmuseni õiglaseks pidades . Sa mäletad seda veel liiga värskelt. Mäletad küll ja saad väga hästi aru, millele ma osutan, olenemata sellest kummal poolel rindejoont koroonasõjas olid. Tõele au andes, pole ju ekstreemseks minnes mingisugust vahet mida teevad globalistide inkubaatorites võrsunud võimupoliitikud siin või Venemaa president seal. Igasuguse vägivalla suunamine kellegi vastu, vajab üksnes käsku ja selle kuulekaid täitjaid ning selle vilju näeme täna mitte üksnes Kanadas vaid meie oma koduski. Kusjuures, nagu juba öeldud – õigustusi kui tahes ebaproportsionaalse vägivalla kasutamisel, tuleb kellel iganes, nagu võluri varrukast. “Nemad ise alustasid” nagu me mäletame sellest eluperioodist, kui käisime lasteaias ja lõuna ajal oli kohustuslik uinak. Rahumeelsel rahvakogunemisel korra tagamiseks peaks olema piisav argument korravalvuri vorm, mitte taktikalise kiirreageerimise tipptasemel erivarustus. Kui siiani ei saadud aru, mida kujutab endast valitsuse kehtestatud piirangute vastu protesteerijate kallale jõudu kasutama saadetud märulipolitsei operatsioonide eesmärk, siis nüüd küll. Sedasama teeb Venemaa Ukrainas. See on ajaloos juba olnud, kui kodudes pidi olema seinal krapp, mille korrasolekut käidi aegajalt kontrollimas ning mis edastas ainult ühe infokanali sõnumeid ehk tõde. See polnudki nii väga ammu, kui sadadele tuhandetele oli tõde see, et juudid on kõiges süüdi, nii nagu täna maskivastased või vaktsiinist loobujad.

Seda sõda oli hädasti vaja. Nii vastikult kui see kahjuks ei kõla, on see tõde. Sõda on ravimibisnise ja narkoäri järel TOP 10-s oma kasumlikkuselt neile, kellele sõda hädasti vaja on. Või arvad sa, et praegu Ida-Euroopasse liigutatatav sõjamasin sõidab üksnes armastuse ja puhta õhuga? Söandan öelda oma isiklikust kogemusest, et kui sõjas saabuks korraks vaikus ja vaibuks kogu lahingukära, kuuleks isegi kurdid kuidas kellegi taskutesse voolab raha.

Venemaa võimude propaganda sõnumid on muidugi omaette žanr läbi ajaloo. Sa ütled, et kahekümnenda sajandi suurim geopoliitiline katastroof oli Nõukogude Liidu lagunemine ning matad riigi austusavalduste saatel leninlaste kätega roimatud tsaariperekonna säilmed. Sa ütled et seisad oma kaasmaalaste õiguste eest väljapool Venemaad, aga ajad neid seal tsüaniidiampulliga taga, sest ta võttis oma raha ja perekonna ning põgenes Venemaalt kus ta ei saanud edasi elada. Sa taastad kommunistide hävitatud kirikuid ja katedraale ning ütled samal ajal kogu maailmale, et ma alles näitan mida tähendab dekommuniseerimine.

Valdimir Putin on otsustanud taastada Venemaa impeerium ning seda otsust ei peata miski. Tema unistus realiseerub, kui ta saab kuulutatud selle eest ortodoksi pühakuks ja nimetatud Püha Vladimiriks – Venemaa päästjaks. Selleks on tal vaja geopoliitiliselt haarata enda kätte ajalooline tsaarivenemaa ala ning ulatada see sümboolselt koos krooniga, taastatud Venemaa uuele Tsaarile. Tsaariperekonna järeltulijale, kes naaseb peale saja-aastast vaheaega Euroopast tagasi Venemaale. Euroopast, kus sellesama Euroliidu lipuvärvi verd perekonnad on nagu tähekesed ringis, otsustanud taastada maailmas korra. Kuninglik plaan milles Volodja on kõigest lihtne käsutäitja

PEALKIRJATA

Kas sa tead, mis on teema tunnuseks?

Teema tunnuseks on see, et mingil hetkel ta tõuseb. On oma haripunktis ning langeb siis või võetakse lihtsalt maha. Seepärast annan iseenesele vande, et sellel teemal rohkem ei kirjuta ega joonista. Niisamuti võib see olla või mitte olla tõde või vale. Aga asja juurde.

Kas sa mäletad, millega see kõik algas?

Sa ei pruukinud selles üldse osaleda, või jooksid teistega kaasa. Praegu ei puutu see enam asjasse. Igatahes osteti kauplused ja hulgilaod peldiku- ja majapidamis-paberist puhtaks. Kogu maailmas. Oli nii ilkujaid kui muigajaid. Iga kolmas, kes kassas ära oli maksnud, filmis telefoniga teisi ja jagas seda sotsiaalmeedias. Enamasti need, kelle enese maailmalõpu varud eelmisest buumist täitsid veel panipaiku. Olgu siin vahele põikena soovitatud, et kui me kogu oma metsa perse pühkimiseks ära ei taha kulutada, siis kiigakem viivukski muu maailma poole. Seal on juba ammu bideed kasutusel. Kuivatamiseks väike personaalne rätikuke.

Olgu sellega. Lähen tagasi teema juurde. Niisiis rabas kogu maailm koormatega vetsupaberit ja naerda pole siin sittagi. Inimesed ei ole iial lihtsalt lollid. Nad on kas poole lollimad kui me arvame, või vastupidi. Targad ja nutikad. Seda selgi korral.

Ettevalmistused tänaste massimõrvarite laborist inimkonna kallale saadetava viirusega “võitlemiseks” käisid mitmel rindel. Farmaäri surus valitsused “faktidega” käpuli ning segas ühes tsisternis soolvett ja teises sigimist pärssivat ning südameid seiskavat solki. Meediamajade kõrid võeti pihku ning anti ette kohustusliku repertuaariga laululehed kogu sabatiks. Inimesed aga rabasid kokku varusid ja tallasid üksteise inimväärikusel. Meie oma Maag Vanaküla, mu nimekaim, ütles ühes alternatiivkanali raadiosaates kuldsed sõnad. Tualettpaberit ostetakse alati kui mingi suurem sitt on tulemas. Enam paremini sellest prohvetlikust kokkuvõttest öelda ei saa. Mu enda oletus, seda kõike kõrvalt vaadates oli see, et ju on laboritest tulemas mingi sedasorti nakkushaigus, mis inimesed peldikupottidele aheldab, aga olin sinisilmne ja tõtakas. See alles tuleb!Praegu köhige koduses karantiinis. Globaalse toidumaffia kröösused alles valmistuvad! Ülemaailmseks näljapuhanguks. Mõistagi on selles süüdi fossiilsed kütused ja “tsee-oo-kaks”. Valmistuvad, see tähendab juba pakendavad vaakumisse seda, mida tohib süüa, sest muu vabas looduses kasvav on eluohtlikult toksiline ja avab seedekulglad piduriteta pasataudile. Kaasa arvatud kariloomad, kelle piima asemel hakatakse lüpsma kaera, mis kasvab silmapiirini laiuvatel GMO põldudel, kõrvuti laboris aretatud maisiga, millest valmistatkse suurem osa eluks vajalikust. Taas vahelepõikeks üks küsimus. Millal sa inimeseloom ometi taipad, et biolagunev “kilekott” mille eest sa kaupluses kallimat hinda maksad, tuleb sealt samast põllult kasvavast maisist tehtud biomassist. Mais aga kasvab seal, kus kunagi oli mets, mida sa maisist tehtud kotti ostes sinisilmselt jätkuvalt kaitsed.

Tagasi teema juurde. Niisiis, nagu nimetasin, muutub kogu maailmas arusaam normaalsusest totaalselt, ehk sellest mis varem oli enesest mõistetav saab nüüd see, mida aina karmimalt karistatakse. Ja ka vastupidi. Massiline inimeste mürgitamine, füüsilisest kehast kuni vaimse tervise hävitamiseni on alles ees. Selle kordasaatjad ja täideviijad jäävad nagu ikka, igasuguse karistuseta. Õieti on see neil juba kätte saadud. Õigusemõistmise seisukohalt sündisid nad maailma väga sittade inimestena. Nad tulid ilmale nendena, kes nad tänaseks muutunud on ja see ongi nende karistus. Annetused, heategevus ja hoolimine maailma hädadest on nende satanistlik snobism, et tunda rõõmu oma võimust ja üleolekust. Siia vahelepõikena üks vahva mälestuskilluke. Mäletan, kui Urmas Sõõrumaa sai neljakümne aastaseks ja sellega koos tähistati ka Falck Eesti viieteistkümnendat sünnipäeva. Mina oma meeskonnaga seda tookord korraldasime ning see oli võimas ettevõtmine. Kui Sõõrumaa publikust tulvil Linnahalli lavale tuli ja mikrofoni võttis, ütles ta mitte kuldsed, vaid lausa plaatinast sõnad. Kõlasid need umbes nii, et jah, ma kujutan ette mida te mõtlete. Arvate, et Sõõrumaa on hulluks läinud oma pompöössuses, aga sõbrad – see kõik on tegelikult teie enda raha eest…

Ehk taaskord suurepärane näide sellest, midas juba ütlesin. Inimene ei ole loll. Ta on kas poole lollim, või hoopis väga nutikas. Arvestada tuleb üht rusikareeglit – loll ja tema raha kauaks kokku ei jää…

Kuidas ja kas saab sellele vastu seista? Nii sa küsid ja ma vastan, et saab,

Täpselt samamoodi, nagu sai seista vastu vastastikku mürgiga gaasitamisele I Maailmasõja ajal. Täpselt samamoodi nagu sai hakata vastu Hitleri ja Stalini ajal toimunule, olgu see laagrites toimunud massimõrvad või sundmobilisatsioon. Täpselt samamoodi nagu sai peatada genotsiidi Aafrika, Lähis-Ida või endise Jugoslaavia erinevates nurkades… Ikka nii, nagu kogu aeg. Kõike toimuvat hukka mõistes ja argpükslikuks alatuseks hurjutades.

That’s it.

Selle vastu saab üksnes ühel viisil ja see on töötav!

Võimulolijate sõimamine lollideks, on sõimajate eneste lolluse peegeldus. Valitsejate kahtlustamine kurjades vandenõudes, on vandenõu sõprade luul ja nii edasi. Sama ka vastupidi. Nii tänutunde, austuse kui toetamisega. Sarnased tõmbavad, siga leiab ikka pori ja see muu. Ükskõik kuidas see kellelegi kõrvaltvaatajale tunduda võib.

Ülekohus jääb ajatuks, õigusemõistmine ajalikuks.

Mida siis teha? Küsid ehk mõttes minult või iseendaltki praegu.

Tee seda, mis SINULE õige tundub! Mu kallis sõber Raivo Juhanson ütles ühe lausega, kuidas seda taibata. See mida sa teed kergusega, on õige. See, mida tehes tunned raskust hinges, ei ole õige. Ongi kõik. Kui eri pooltele rindejoont sundmobiliseeritud vennad peavad lahingus üksteist tapma, näitab see süsteemi tugevust või vendade armulikkust. On süsteem venna-armust vägevam, voolab veri. Kui vastupidi, visatakse püssid põõsasse. Seepärast on sõdadega alati asi lihtne ja selge. Sõdu alustavad ALATI POLIITIKUD, aga lõpuni peavad nad viima sõdurid. Kui see ei ole täna mõttekoht ja sa ei saa mu jutust aru või ei võta ikka mitte midagi ette, siis ära ka hala. Kanna maski, valmistu sõjaks ja vaata kust saab

“EESTI LOOD”

EESTI LOOD on raamatuprojekt. Selle loomiseks on vaja musketärliku lepet: üks kõigi, kõik ühe eest. Üks teeb raamatu kaanest kaaneni valmis, joonistades ja kirjutades kokku 365 pilti ja lugu. Sellest tuleb kõvade kaantega, korralik album, milles igaks päevaks üks meeleolu loov lugu. On rõõmsaid ja kurbi, naljakaid ja groteskseid. Mõne puhul poleks pilti vajagi. Teise puhul jälle võib jutt olla ülearune. Igatahes on need lood puudutavad ja liigutavad ning ausad pildid eestlastest.

Idee se raamat kokku panna, sündis soovist tänada. Tänada kõiki, kes märkavad. Märkavad ega pea paljuks sellesse panustada. Niiöelda “rahva raamat” mille väljaandmist toetab rahvas. Rahvas, kellele need lood korda lähevad ja kes piltides sinna peidetut näha suudavad. Kõigi toetajate ja märkajate auväärt nimed saavad selle raamatu kaante vahele ning jäävad alati tänuliku autori südamesse.

Selle projekti eelarve on täna 53 tuhat. Homme tõstab keegi kusagil taas ja ülehomme keegi teine omakorda hinda. Seepärast on see viimase aastaga aina kerkinud.

Võta minuga ühendust, kui soovid aidata. Suur tänu!

“Olafi kõrts” illustratsioon piltidega lugude raamatule “EESTI LOOD”

VABADUSEIHA

Ta tõmbas metsmarjamoosise hõbelusika pumatiste mokkade vahel puhtaks ja asetas tasakesi alustassi servale. Nihutas paksu sametkardinat tagantkätt kõrvale ning võttis portselanist tassil nagu hell pedagoog marakratil, kindlalt kõrvast kinni. Jasmiiniga tee paitas kuumalt ja kutsuvalt lõhnameeli ning lonksuke teed tõi väikekodanliku hingerahu. Kolmanda korruse kõrge laega toa aknast oli turvaline vaade porisele tänavale, kus toimus parasjagu meeleavaldus.

Meeleavaldajad olid ummistanud pea kogu kvartali tänavad. Nimelt just selles linnaosas elasid ja töötasid valdavalt need, kellele oma meelt avaldama tuldigi. Oli tuldud nii lähemalt kui kaugemalt. Kogu riigist. Üksi ja mitmekesi. Rongi ja bussiga. Auto ja autostopiga. Käed taskus või plakati ja loosungiga õlal. Plakatitele oli kirjutatud nende inimeste omakäelised võitluslikud nõudmised ning napid piktogrammilised sümbolid, mis punase rammusa joonega läbi kriipsutatud. Taoti trumme, puhuti signaalpasunaid ning skandeeriti kellegi eeslugemise sappa häälekaid hüüdeid. Sopas astuvate saabaste sammud olid lonkivalt jalutuskäigulised ning kogu see killavoor liikus omasoodu, laskmata tekkida kolonnidel, viirgudel või joondumistel. Vabaduse eest vantsitaksegi vabalt.

Ta vaatas alla tänavale ning mõtles neist inimestest seal all. Allpool tema maailma. Ta ei tundnud seal mitte kedagi, kuigi neis kõigis oli ühtaegu midagi võõristavat ja samas läbinisti tuttavat. Olid hipiemmed, allapoole põlvi ulatuvates vanaemade tviidpalitutes, Docmartensid jalas ja suured sallid mässitud ümber kaelte. Neid naisi oli ta näinud vaimsetel radadel seiklejate retriitidel, kuhu paaril korral sattunud oli. Liiga äraolevad olid nad siis oma olemise ja loomu poolest tema jaoks. Liiga viirukised ja liignaturaalsed oma keha eheduses ning lõhnadega.

Jasmiiniga tee sai hea. Ta valas teekannust lisa ja mõtles endamisi sedasama mõtet, mida iga kord teed juues. Miks ma ei lase teel rahulikult tõmmata…

Ta vaatas alla tänavale. Vaatas inimesi seal allpool tema maailma ja küsis endamisi, kas te tõesti aru ei saa, et te olete ohtlikud nii endile kui minule ja mu perele…Teie pärast pean ma kannatama piiranguid ja sulgemisi, sest teil on nii kuradi raske aru saada iseenesest mõistetavast. See jampslik sabbat oleks ammu läbi, kui poleks teiesuguseid lamemaalastest lollpäid, kes ei viitsi käia tööl ning tegelevad selle asemel paralleeluniversumis kõikvõimalike vandenõude kallal oma kõlupeade murdmisega. Eks ole…see ka veel…mõtles ta silmates all tänaval liikuvat kolonni. Hipisorakad lalisedes ja heilutades ees ning kohe nende sabas rasketes roomikutes, kitsastes säärpükstes ja puhevil pilooditagidega kiilaspead. Taevast langevad lörtsilätakad kukkumas paljastele kuumadele nahkkuppudele, nagu jahutamaks nende möödund öist põletavat pohmelli. Ohhissand. Paaril…ei mis paaril, igal kolmandal on ikka veel mingist ihalusest pogrommide ja koonduslaagrite järgi, svastikat nii käisel kui kettipidi ehtena kaelas tolknemas…Mis inimesed need on? Mõtles ta tasakesi teed rüübates ning võibiskviidist väikest muredat pala hammustades. Mis kokkupuutepunkt see on, mis toob käsikes mässama need natsimullikad ja tantrakanad, kes ju absoluutselt eri maailmades elavad?

Võibiskviit on hea. Neid peab hoidma pärgamendiga vooderdatud suletavas karbis, muidu muutuvad nad lihtsalt küpsisteks kausis ja see ei ole esteetiline.

Alla tänavale kiigates, oli näha, et mustades jopedes neonatside rivi sulab kolonni edenedes ühtlaselt ühte khakivärvi matkajopedes rohenoortega. Pärnakallistajad ja nulunuusutajad, kes talle omamoodi sümpaatsedki. Sümpaatsed selle poolest, et neid palju ei mujal ei kohta, kui rongiga sõites. Seal saab kuidagi ära kannatada, et nende mölakad matkakotid vedelevad pinkidel, kuhu keegi võibolla istuda tahaks, rääkimata ratastest, mis risustavad poolt rongi. Ta ei saanud aru, miks peab rongiga reisima minnes jalgratta kaasa võtma. Ja kui minna jalgrattaga sõitma, siis miks pagan võtaks peab mägimatka varustuse seljakotiga kaasa vedama. Ja kui minna mägedesse matkama, siis miks rongiga? Ajukääbikud…mõtles ta alla vaadates ning tema hämming aina süvenes. Mis on nende inimeste ühisosa? Mis ühendab üht viirukilõnalises hipipesas tarokaarte laduvat tantramutti, röhitseva roomiksaabastes natsinäruga? Mida on omavahel arutada linna vihkaval sammalhabemel ja urbanistist hipsteril, kes siin tänaval enda kohalolust mingit arusaamatut naudingut tundes, kuhugi lähevad ja seal siis igaüks oma urgu tagasi poevad?

Vahepeal piiksatab telefon.

Olete oodatud saama järgmist tõhustusdoosi, sirab ekraanil üleskutse nagu rõõmuhelk siirupit mekkinud hüääni silmis.

Ma see nädal ei lähe. Aga järgmiseks nädalaks, kui pea enam ei valuta ja öösel magada saan, panen kindlasti aja ja teen. Mina ei taha surra nagu need idioodid seal all tänaval. Ma tahan käia vabalt ringi, mitte kodus istuda ja teed keeta ning aknast õue vaadata, mõtles ta. Ta korraks mõtles, et veidi kummaline on see küll, et peale kõiki korrektselt tehtud kaitsesüstimisi ning vahel lausa utreeritult üle pingutatud enesekaitse vahendeid kasutades, jäi ta haigeks…aga see rumal mõte kuhtus kohe, sest see haigus on nohu võrreldes sellega mis oleks võinud tulla, kui poleks pookimas käinud.

MANIFEST

Ma ei palu, ma NÕUAN! Poliitik, OLE SINA PRAEGU VAIT. Hoia oma suumulk kalamarja ja parteikoosoleku jaoks ning ära mögise. Sinuga ei saa enam teisel viisil ja muul toonil rääkida. Sa lükkad maad ja majad kokku, et üks kuradi raudtee mis iial valmis ei saa, “töös oleks” ning rahad liiguks. Sa laastad laantes ja hoorad hiites ning räägid puidu väärindamisest, aga suretad iga päev välja kümneid saeveskeid, tisleritöökodasid ning käsitöötube. Sa tõstad pennhaaval õpetajate palka et tõuseks riigi keskmine. Seda siis koefitsendiga korrutades, tõstad sa tegelikult enda palka ning kuluhüvitisi. Sa vaatad lennujaama VIP lounge-is mulli mekutades silmanurgast CNN-i ja teed siis nagu muuseas bravuurika žesti, saates džunglisse mida sa gloobusel isegi näpuga näidata ei oska, mõnikümmend miljonit €d humanitaarabi. Sa maksad oma noorbroileritele ministri palka, et nad muretult võiks koostada arengukavasid, mida keegi ei vaja. Küll aga lükkad sa tagasi maainimese palved säilitada bussiliiklus, külakool ning perearstipunkt, nimetades seda “pakutavateks ee-lahendusteks”. Sa ajad oma rahvast nagu lambaid, sundkorras üha uusi doose süstima ja läbi stringide hingama aga su tervisegestaapo ketikoerad ei suuda vastada isegi lihtsale küsimusele – kuidas aidata raskelt haigestunut, kelle õlavart juba on nõelaga torgitud. Sa keerad mängeldes rahakraane kinni ja lahti, et panna ühed kannatama ning teised kuuletuma. Sest sulle on oluline üksnes kriitiline miinimum poolehoidjaid, kes su üle künnise aitavad ning teatud perioodiks isikliku heaolu garanteerivad. Sa rendid oma elukaaslaselt elamispinda ja ostad ämmale kütust ning kabanossi aga saadad maksukogujad kallale mutikesele kes metsast mustikaid korjab ja tänavanurgal topsiga müüb, et hing sisse jääks…Seda loetelu võib veel sadade näidetega jätkata kuni kuuni ja tagasi ning need on ka siis üksnes selle jäämäe veepealne tipp. Täna lajatab sinu senine omakasupüüdlik nokitsemine ja puudli püüdlikkusega tehtud trikid brüsselist küpsise saamiseks, nagu raske roosk kogu rahvale näkku. Saa aru oinas, et sa seisad mitte järgmiste Riigikogu valimiste vaid rahutuste lävel ja kodusõja künnisel. Sa võid sajakonnale mendile pilkupüüdvad erivahendid külge riputada ja tänavatele ülbitsema saata, aga neil meestel ja naistel on ka arved postkastis ning vaevalt nad vilekoori saatel ja kõrvad löntis nagu kunagi Interrinne, Toompealt minema tahavad lonkida. Sul ei jää muud üle, kui saata nad käsu korras jõuga nende endi lähedaste vastu, et tagada midagi, mida sina nimetad korraks, aga mis tegelikult on võim millest sa nagu Brüsseli “pissiv poiss” oma nokust lahti ei lase. Sa ei sure, kui sul pole enam võimu. Sa lihtsalt hääbud kui sind enam sugugi ei armastata. See aeg ongi nüüd käes, sest jalakäijal on kõri kägistavast kütuseaktsiisist ükskõik nagu ka karsklasel alkoholiaktsiist. Aga täna on käpuli kogu rahvas ja riik. Seda tulingi sulle meelde tuletama, et inimesel on vaja kodu- ja kodumaatunnet. Oma keelt, kultuuri ja kombeid, rahu ja vabadust ning usku, lootust ja armastust mitte rohepööret, reilbaltikut, riigikogu ja rikaste edetabeleid. Sa vatrad pidupäevadel et oleme võrdsed võrdsete ning kaitstud kaitstute seas, aga häbened häda ning kused püksi igal pool, kus teised julgelt oma probleemidele lahendusi otsivad ja saavad. Täna võiks ju meie EU-sõbrad: kreeklased, itaallased ja kes kõik veel meilt pappi on saanud, meid, põhjamaalasi aidata, aga paraku jääbki see üksnes unistuseks üksmeelest sest Strasbourgi õllekas oli lõbus lällata seni kuni oober arvet läks kokku lööma ja pooled pidutsejad selleks ajaks lesta tõmbasid. Muinasajal kaitsesid templirüütlid palverändureid nende teekonnal pühapaikadesse. Asi käis lihtsalt nii, et teeröövlite saagiks langeda võiv väärtuslik, anti nende mõõka hoida suutvasse kätte hoiule. Sina, poliitik, ei ole keegi. Mitte keegi, kelle kätte usaldada palverännu teekonnal parema elu poole, oma väärtuslik. Sa oled parasiit ja sinu kõrval muutub parasiidiks igaüks, kes sind puudutab. Ükskõik mitu meetrit sa distantsi hoiad et mitte nakatuda. Ma ei tule su lossiakna alla meelt avaldama. Mu sõbrad ka ei tule. Ei tule ka nende sõbrad, ega sõprade sõbrad, sest aeg, kui sina vaatad ülevalt alla, lõppeb nüüd. Sinu aeg saab juba enne su pikka suvepuhkust otsa…See pole ähvardus. See on selge ja ettevaatav manifest. AD10.1.22