ISESEISVUSPÄEV

Meil kõigil on see kogemus. Olenemata sünniaastast, ehk sellest, kas see jäi viie, viieteistkümne või viiekümne viie aasta taha. Varasemate põlvkondade puudet sellel suure tõenäosusega nii tuntavalt ei ole. Siis olid lihtsalt teised kombed ja teised ajad. Mäletate? Kui läksime klassiga ekskursioonile ja buss oli koolimaja eest liikvele läinud, arutati esimese asjana läbi see, kui palju kellelegi taskuraha kaasa anti. Seni kuni me ise ei teeninud ning vanemad, vanavanemad või muud meie eest hoolistejad, meile taskuraha andsid, oli see alati justkui üks eluliselt olulistest asjadest. Ise teenima hakates, olgu see esimene töötasu suvise peedipõllu kõplamise või heinatöö eest, võttis need “pinged” sujuvalt maha. Taskurahast ja üldse rahast sai noortele justkui sõltumatuse ja täiskasvanulikkuse tagatis. Reserv, kindlustunne või kuidas iganes seda nimetada, mis oli igaühe privaatne asi.

Eesti Iseseisvuspäeva õhtul, oma armsas kodus, küdeva kamina ja kallite inimeste ringis. Saunas soojaks saadud kontidega, peale päevast paraadi ja õhtust tõrvikurongkäiku, mõtlen sellest lõppevast päevast. Homme on ju taas argipäev.

Ma kuulsin viimastel päevadel paljusid inimesi kõnelemas ning olen aus. Mulle väga meeldis, et KÕIK kes midagi ütlesid, tundsid hetke erilisust ja seda, et on aeg olla emotsionaalne. Kallid kaasmaalased, kõik viimseni – igaüks, kes iganes oli tänase nimel teinud midagigi, oli teinud seda Eestile. Nii ilusat rahvast on ainult miljon.

Homme, argipäevas ärgates ja hakates kuulma neid jutte, et nüüd tuleb taas tööle hakata ja peomeeleoludest vaikselt välja tulema, on samuti normaalne. Nii see peabki olema. Ma tahan sinult ühte paluda, minu kallis Eesti rashvuskaaslane. Ainult ühte pisitillukest asja. Ole hommikul ärgates ja õhtul uinudes hetk enda vastu väga aus ning mõtle, kui palju sul Eestit on…

Mõtle oma kodust hommikul tööle minnes või tööd otsima minnes. Mõtle uksest väljudes korraks nagu lapsena, aga mitte raha, vaid seda, kui palju sul Eestit kaasas on. Kui palju Eestit võtad sa hommikul kodust väljudes endaga kaasa. Nõnda mõtle ka õhtul, kui tuled töölt või tööd otsimast ja pole vahet, kas leidsid või mitte. Mõtle, kui palju Eestit sul on koju kaasa võtta, kui astud oma kotta. Mõtle, kas sa jäid sel päeval vaesemaks või said rikkamaks. Veelkord! Ära mõtle rahast ja rahulolust, mõtle Eestist! Kui palju sa hommikul teda oma kodust kaasa võtsid ja kui palju õhtul tagasi tõid. Päevad ei ole vennad…EESTI on väärtus, jõud ja vahend, mis peaks olema meie kõikide arvutuste koefitsendiks, sest see on iseseisvuse funktsionaalne osa.

Ma kummardan täna teie kõikide ees, kes te tegite igaüks ja midagigi, sest te tegite seda EESTI jaoks. Ma armastan teid meeletult ja tean nüüd, et ilusaid Eesti inimesi, keda näeme ühtse superrahvana laulupidudel, ei viidagi kuhugi “lattu” peitu ega tehta pasteediks, mida mõnel vastuvõtul leivale määritakse. See on olemasolemisse uskumine, mille eest täna kummarduse teen. Usk, et oleme olemas ja armastame oma maad. Ma siiralt usun – täna oli päev, kui KÕIK armastasid Eestit. Iseseisvat, ilusat, isamaalist.

 

 

OLE NAINE

Mu hea Soome sõber küsis kord, et mis vahet on Soome hokil ja Soome jalgpallil? Vahe olla see, et jäähoki matši ajal, teab publik jäähallis kõiki kes on jääl aga jalgpalli matši ajal, teadvat mängijad väljakul kõiki pealtvaatajaid. Hoki on Soome rahvussport, selles pole kõhklustki. Olen vaadanud käimasolevate olümpiamängude ajal puht kogemata just sel hetkel televiisorit, kui seal käib jäähoki. Hoki ja laskesuusatamine on kaks ala, kus päris surmkindel selles, kes on lõpuks võitja, saab olla õnneks harvem kui muude talialade puhul.

Kuna mu favoriit-spordiala on mäekõrguselt olnud läbi kõikide aastate naiste rannavolle, otsustasin nimme, vaadata kogu ses puuderdatud juubelitulvas just naiste jäähoki medalimänge. Rannavolles on selge, et seal pole üldse vahet, kes võidab. Enamasti on tulnud võitjateks brasiillannad või norralannad ja ma ei pea silmas mänguskoori. Nende siredate kaunitaride emotsioonid ning sportlikkus paeluvad janutavalt eranditult kõiki bioloogiliselt terveid mehi. Öelda, et mehed kes seda vaatpilti üksnes bikiinideni hinnata suudavad, on šovinistidest sead või seksistlikud jõmmid, suudab häälekalt üksnes mõni paks ja vurrudega vanatüdruk.

Hokiga on lugu teine. Jääle kallistama ei minda ja midagi väga naiselikku seal vaadata pole. Küll aga viis naiste hokimängu vaatamine mu mõtte, õnneks juba hüübivale teemale –  ahistamisest. Mõtlesin, et mis ajal me küll elame? Naised omavahel sõidavad jääl üksteisele halastamatult uiskudega jalgadesse. Õla, küünarnuki või põlvega elu eest rüselemine ning teise naise armutu hokikaikaga tõukamine on õilis ja sportlik? Ilma “suukorvita” ei lasta kehtivate rahvusvaheliste reeglite järgi enam jäälegi. Lisaks on veel hambakaitsmed kõigil lõugade vahel. Väravavahist ma parem ei räägi, sellel on isegi puuduvate munade kaitsed, rääkimata kõigest muust. Seda kõike üksnes selleks, et kaasmängija – õrn naitserahvas vastasnaiskonnast, ei teeks sulle räigelt viga. Oleks alatu öelda, et nad mängivad nagu mehed. Tead, nad mängivad isegi paremini, sest erinevalt meestest näevad naised mitte 3D-s vaid 4D-s ning see on väljakualadel väga hästi tajuda.

Sellest kõigest lähtuvalt. Mina usun, et naised üldse, mitte ainult jäähokimängijad, on suutelised ennast väga tõhusalt ahistaja vastu kaitsma ning ka piisavalt tõhusalt ründama. Selleks on vaja seda midagit… Mäletan kunagi end ammulisui imestamas, kui kuulsin, et mu tuttav käib oma kuueteistkümneaastasel pojal autoga trennis vastas. Poisil oli juba kümneaastaselt olemas kõiki värvi vööd ning võinuks aravata, et meie esikarateka Marko Luhamaa saab omale tõsise mantlipärija. Paraku pidi isa pojal kõikjal autoga vastas olema, sest see ei julgenud trammiga koju sõita. Ongi kõik…

Arvan seepärast, et igasugusele ahistamisele vastu seismiseks ja selle ellimineerimiseks, peab naine julgema olla Naine. Oskama 24/7 kanda välja kõik mis seljas, pitspesust puuladumise teksadunkedeni. Õppima kontsadel seisma ja liikuma. Oskama olla  veenev, mitte lihtsalt veetlev. Õhkuma ja sillerdama emana, abikaasana, naisena ning isiksusena mitte ülelõhnastatud riidepuuna, suhuvõtmise eest preemiaks laenatud sportkupees. Iseseisvana ja enda eest väljas nagu hokinaised külmal jääl kuumavereliselt võideldes või külmavereliselt kuumal liival vollet tagudes. Nii nagu kes iganes, hilisõhtuses trammis trennist tulevat poissi torkima minnes, võinuks vabalt korralikult “nossu saada”, ei saa ega taha keegi ahistada tõelist ja hindamatut Naist.

PIHITUURID

Väikeses Viru-Jaagupi külas, kus elasid nii minu ema kui isapoolsed vanavanemad, liikus mu poisipõlves suurte inimeste suus jutt kellestki külamehest. Nime ei mäleta, aga igatahes see ei olnud keegi rahvafolkloori legendidest. Neist legendidest kirjutan kindlasti tulevikus. Igatahes oli seal Viru-Jaagupis elanud mees, kes olla kord jõuluks siga tappes öeldnud, et kärssninal on ainult üks puudus. Muidu üdini kasulik loom, ninast kuni sabaotsani välja, aga täielikult ikkagi ära ei saa kasutada. Ta tahtnuks tapmise ajal sea kisa kinni püüda ja sellest ka kasu saada, et see niisama õhku ei haihtuks. Nali naljaks, aga ökonoomika seisukohalt täiesti innovaatiline mõte, nagu ütleks mõni woodglass aegaon kella vaadates.

Viis mind selle mõtteni seast ja tema kaotsiminevast kisast, üks viimase aja uus trend. Nagu šampinjonid turbakotist, pistab iga nädal keegi peanupu välja ning tuleb lagedale oma vestlusõhtu, kohtumise või seminariga, pealkirjasteades selle nagu uue lunastaja kauaoodatud saabumise. Kõik need küpsise- ja kohviõhtud teemal “mis meil siin tegelikult toimub” või “mida me seni kogu aeg varjanud oleme” on muutumas justkui üheksakümnendate tümmituride renessansiks. Need praegused võiks ilmselt vabalt nimetada “pihituurideks”. Tuleb punt inimesi ning lubavad pileti ostjatele, et siit algab enneolematu paljastamine ning tõekuulutus. Sisuliselt on need vahvad pihituurid ju mitte midagi muud kui omaaegsed Pärnu Turundusgosplid, kus iga esineja natuke Steve Jobs tahtis olla. Nõnda käivadki inimesed rääkimas mida nad kusagilt kuulsid ning mida sellest arvavad. Pole mõtet pizza-ahju tuld teha, kui keegi pizzat ei söö, sestap on neil tänastel “pihituuridel” olemas täiesti aktsepteeritav koht, sest ka püstijalakoomikute ressurss ei ole lõputu. Publik väsib ja tahab aegajalt avastada midagi uut, olgu see parem või halvem kui eelmine. Tulla kohale ja kuulata ning vaadata, mis kellelgi öelda, on tore ja edasiviiv. Mõtelda aitav, vabastav ning lahustav. Just see viimane! Lahustav tunne, et las ma lihtsalt olen ja saan toimuvast osa.

Kas sa ei ole mõelnud, vaadates ajaloolisi filme, et miskipärast on rahvarohkel linna turuväljakul alati kohal tolad, kes karkudel koperdades köögiviljadega žongleerivad või lihtsalt heast peast hundirattaid viskavad. Kust pagana kohast see kaasaja inimese niisugune visuaalne kinniside tuleb? Miks ta surmkindlalt seda usub, et keskajal ei möödunud ühtegi turupäeva selleta, et hobusesita ja värskelt veristatud searümpadest lookas laadalettide vahel, jalutab prokaadis ja sametis kõrgaadel, läbisegi lällavate pajatsite ning kaltsudes turuvarastega? Ta tahab seda uskuda – nõndasamuti nagu ta usub mehi, kes astuvad lavale ning lubavad “kõigest (viimaks ometi) ausalt rääkida”. Ta tahab veenduda, kas ta on selles kõiges isegi kunagi sees olnud, sest see on naljakas  ja tundub samas usutav.

“Pihituur” oli ka KIRG. Vestlusõhtu, mille koos Epuga (Epp Kärsin) seitsmel õhtul Tallinnas ja Tartus oma publikuni viisime. Õppisin sellest väga palju. Kogesin, kui palju on meie elus ja meie ümber soovi kõike uskuda. Uskuda millesegi, mis aitab, edasi viib, parema tunde tekitab. See ei ole soov naerda möirates lõõgastuda või vastupidi. Hingelinnu kõige õrnemate sulgede sassiminekust segadusse sattuda. See on abiotsimise tundest saadav moodne seltskondlik nauding. Justkui kõigi oma hädade kindlustamiseks ostetud kindlustuspoliis. Õnnetuse vastu, millesse sattumist sa suhtes “üks miljonile” vaevalt tõenäoliseks pead.  Mõtlesin kord, et teeksime Jesper Parvega ühe ajakirjandusliku eksperimendi. Mina, Jesprist dekaad vanema ja kogenuma mehena kirjutaks loo – kuidas armastada naist. Jesper noorema ja laste kasvatamist alles alustava hea papana, kirjutaks loo – kuidas kasvatada meest. Avaldaks need aga äravahetatud nimedega. Nõnda, et Jesper kirjutab alla minu loole ning mina tema omale. Tead mis siis saab? Mina tean, proovi näiteks ette kujutada, et Jesper Parve kuulsaima lause – “naine peab võtma suhu ja tegema peale seksi mehele võileiba” oleks öelnud mina…

Kokkuvõtteks. On imetore, et me elame. Saame näha ja kogeda, igatseda ja uskuda. Püüda ja pingutada, heituda ja loobuda. Kõike saame teha, sest meil on kindel usk sellesse, et kui me ka ise ei tea, siis kuuleme kellegi käest kes räägib, kuidas asjad tegelikult on ning nõustume või tõrgume vastu. Elame pihituuride ajal, sest tõe hind näitab turul tõusutrendi. Üheksakõmnendatel janunes publik tümakat ja see pandi taha kõigele, mis oli leviladudesse või meloodialettidele seisma jäänud. Täna lubab kes tahes – “Raisk, ma räägin suu puhtaks” ning sa maksad talle, et kuulda kas mees tõesti pihib ka sinu eest. Arvan, et see Viru-Jaagupi mees on rahul, ei lähe enam isegi seakisa tänapäeval raisku…

TOPIS

Topis on mõnus olla. Arvan, et on palju neid, kelle jaoks on see täiesti tähtsusetu, kuid on ka neid, kelle jaoks topis olemine on elu ja surma küsimus.  Topis olijatel, õnnestub olla edukas. Silmapaistev kui soovite. Mingil kummalisel moel on juhtunud nii, et olen ühe oma eakaaslasega väga sageli nagu taignapatsid struudlipärjas, eluteel põimunud. Oleme mõlemad sündinud 20 aastat peale suurt märtsiküüditamist. Aastal, kui toimus legendaarne Woodstock-i rockfestival ning riburada sündisid lapsed, kes eostati ameeriklaste kuul käimise ülemaailmse eufooria taustal. Käis külm maailmasõda ja kalendis kirjutati aastaks 1969.

Meid kiskus ellu ja elama seesama tung ning me noorus kattus väga tormiliste aastatega. Tema oli pealinna poiss ja laps-filmistaar, mina provintsilinna poisina, elasin oma tähelepanuvajadust välja kodulinna kooliteatris. Sellest, mida me oma nooruses tegime ja tegemnata jätsime, oleme mõlemad avaldanud ka raamatud. Mina otsustasin enda oma mitte reklaamida. Tema tegi kõva reklaamitööd ja tegi õigesti. Ma olen rõõmus, et temal sellega nii metsikult hästi läks. Sellest on saanud koolides kohustuslik kirjandus. Olen väga rahul ka enda esimese raamatu tulemustega. Mitte läbmüüginumbrite pärast. Rohelisi herneid müüaksegi rohkem kui musta kalamarja, aga selle pärast, et ma tean kindlalt inimesi, kes muidu üldse raamatuid ei loe, kuid minu oma lugesid. Meie esimene niiöelda silmast silma kohtumine, toimus juba sinimustvalgete lippude ja Eesti krooni esimesel aastal. Tema tegi siis kultuslikult head popmuusikat. Käisin ta bändi kõikidel kontsertidel ning kuulasin tema ansambli esimest kassetti seni, kuni see venis kuulatamatuks. Samal ajal kuulati nii kassettidelt kui raadiost ja röögiti naerda ka komeedina tõusnud Kreisiraadio sketšide peale. Tema tegi moodsat ja head muusikat, mina uut rõivamoodi. Minu Kunstiakadeemia diplomitöö pidanuks olema tema bändi “stiili” väljatöötamine ning kostümeerimine eelseisvaks läbimurdeks euroopa suurtele muusikaturgudele. Plaaniks see jäigi ning viimasel hetkel tegin diplomitööks hoopis Hardi Volmeri debüütfilmi Tulivesi kostüümikujunduse. Muuseas, tema mängis Hardi bändis kitarri. Jälle juhus. Me olime edukad! Kui meie Kiuriga KAHVLI lõpetasime, hakkas tema tegema sedasama teleformaati edasi. Siis tegi tema õhtust jutusaadet ja tõusnud hea ühiskondliku närviga teravaks ja populaarseks, kasutas ta hetke ning läks Riigikokku. Minul oli see juba käidud tee, ainult selle vahega, et ma ei venitanud saadikutööst loobumisega seni, kuni tiksuks täis lahkumishüvitis. Vahepeal kirjutasime jälle raamatuid. Tema rändas kitarrega mööda Eestit, et  lugejatega kohtuda, mina käisin ka kolm korda raamatuga rahva ees. Ilma kitarrita, sest ma ei oska seda mängida. Tema oli topis ja mina olin topis. Mul on taas käsil uus raamat, sest mulle meeldib kirjutada. Meie eraeludki on läinud lahku ja eraldi ning jõudnud uute tunnete ja inimesteni. Tema on karsklane, mina vahel võtan natike napsi. Me ei suitseta kumbki ning meie kehad on samuti kord suuremad ja siis peenemad, nii kuidas parasjagu sellega tegeleda viitsime. Viimati kohtudes viskasime ühiselt nalja selle üle, et vajame mitte lihtsalt iPhone-i, kuna see on iseenesestmõistetav, vaid “plussi”. Seda näeb lugeda, sest oleme oma nägemise otsast hakanud tasapisi ära andma. Mul on juuksed, tal kiilaspea, aga nina- ja kõrvakarvadega õnnistab lähenev täisküpsemine meid mõlemaid juba täna ühtemoodi. Ta on palju lugenud, mina palju näinud. Ta on arukas ja terav, mina otsekohene ja tihe. Meil pole kummalgi rohkem kui paar üksikut lähedast sõpra, keda usaldame ning meid mõlemaid hoiab mälestus ja kustumatu armastus oma lahkunud isade vastu. Meil on lapsed, keda armastame tingimusteta ja üle kõige maailmas ning me suhtume austusega oma laste emadesse, kuigi me suhted nendega on keerdkäikudes pusasse läinud ja katkenud. Meil on kodud, kus tunneme ennast vabalt ja armastavate inimeste poolt hoituna. Meile meeldib reisida ja vaadata inimesi, mõeldes endamisi – mida kuradit… Mina pole mingi topis ja tema pole mingi topis. Me oleme kaks poole sajandi vanuseks saavat meest, kes teevad asju, mida hing kutsub tegema. Täiesti erinevad inimesed, kes teevad täiesti erinevid, samu asju. Mulle meeldib see aastakäik. Meie aastakäigu jaoks on Eesti keeles rohkem sõnu ja me naudime nende kasutamist. Ükski noor ei kõhkle olemast uhke ja öelda – olen topis.

Topis on uurimisotstarbel või eksponaadina esitamiseks looma terviknahast või peast (peatopis) valmistatud kuju[1]. Mõni allikas peab topise sünonüümiks kaavikut[2][3], teine allikas loeb kaavikuks aga loomutruud topist[1].

Topiste tegemist nimetatakse taksidermiaks.

Wikipedia

TAHA PANDUD NAER

Usun, see võis olla teleprodukt nimega “Tuvikesed”, mis televaatajad kättpidi embrüonaalsusesse tagasi püüdis viia. Sinna, kus nalja kohad olid režiis kirjutatud kursiivkirjas ning sulgudesse tehtud lisandusega (publiku naer). Iga neljas stsenaristi huumoripongestus, oli märgitud lausa (publiku naer + aplaus). Jõudsalt, nagu tsellofaantorbikust valguse poole sirutuv basiilikutuust, ökopoe salatiletis, kasvas peale publiku uus arusaam huumorist. Tema taju teravus, empaatiavõime ning narratiivitunnetus, polnud enam relevantsed kategooriad. Oli lihtsalt puuraiduri flanellsärgis, reied laiali, diivanil mune tuulutava tölli ja tema killerkontsadel ringi koperdava, tupeeritud puudli primitiivne lalin. See oli pilt miljööst, kus justkui mitte millestki, pidevalt midagi “ootamatut” ja naerumöirgeid esilekutsuvat sündis. Kujuta omale ette, et seesama toode oleks tulnud meile mitte Ameerikast, vaid Koreast! Diivan keset elutuba ja ühe veidrike pere argitoimetused selle ümber. Taustale heliefektide plaadilt mängutud koreakeelsete naerukohtadega. Oleks see toona publikule peale läinud? Arvan, et see oleks olnud telefenomeen ja hullumeelselt punk huumori kung-fu. Ma arvan, et meil oleks kasvanud peale uus põlvkond huumorisõpru ning naljamehi- ja naisi, kelle kujutlusvõime piirid oleks vertikaalsed mitte horisontaalsed. Nali on naljakas alt-üles ja vice versa.  Taevast maapeale, mitte laiali mööda horisonti. Huumor on see kui sõidetakse tikkude vahelt edasi – tagasi ja alles siis, vajadusel ka otse, läbi tikkude. Teisisõnu – taha pandud naeruta. Needsinased “suured komöödiaõhtud” televisioonis, ei oleks ehk üksi kodus nii piinlikud vaadata, kui tegijatel endil poleks nii kaugelekiirgavalt piinlik seda kõike võltsilt naeratades teha.  Teha nalja, nagu “tuvikestes”. Varjamatult kella vaadates, sest publiku naer tuleb nii ehk naa lindilt ja õiges kohas. Korea värk, ainult Eesti keeles.

REISIKIRI

Olen reisil. Ilma ääres, kus Päike on tasuta ja soe merevesi aktsiisivaba. Anna mulle andeks Eesti, et seda tõesti praegu väga vajasin.

Kui olin pisike poiss, oli me hoovis üks tüdruk, keda kutsuti araka-liiaks. Nagu paljud lapsed, kes soovides matkida oma vanemaid või täiskasvanuid, kasutavad niiöelda “suurte inimeste keelt”, sai seegi sealt oma hüüdnime. Minulegi tundus poisikesena, et see plika, kelle õiget nime keegi tänaseni ei tea, muud ei oskagi öelda. Oli see mis iganes laste mäng tahes.  Olgu täpsustuseks öeldud, et meie ajal oli laste mänguväljak maja taga ja mõned ümbruskonna hoovid lisaks, mitte pihuarvuti ekraan. Vahemärkusena, poliitik, kes valimiste ajal oma agendena jälle seda laste mänguväljakute juttu ajama kukub, on lihtsalt lill. XXI sajandi mänguväljak mahub pihku ja karusselli asemel on vaja kiiret wifit! Tagasi lammaste juurde! Niisiis plika mu lapsepõlve koduhoovist, kelle nimi oli araka-liia sest ta iga asja peale kiunuva häälega ütles:”arakka liiale”.

Meenus see araka-liia siin Taimaal. Olen siin enne ka käinud ning inimestega suhelnud. Mul on muuseas reegel enda jaoks! Tahan iga mossis näo käest naeratuse saada. Reisil olles! Mitte Eestis, muidu võib lootusetusest peast segi minna. Siingi on päästmatult palju väga sitta teenindust, rääkimata mu oma suurest puudusest, mitte osata kohalikku keelt. Siia koer maetud ongi. Õppisin juba eelmisel Siiami reisil õigesti tänama ehk tänulik olema. Kohalikus keeles ja kummardusega. See tegi nii õnnelikuks, et jalutades mööda veidi räämas, koloniaalstiilis majadega palistatud öist tänavat, kilekott arbuusi ja teine veevaruga näpus, lausa tantsisin. Mis kunsti seal siis niiväga on, mõtleb morni moega mulk. Aga just see ongi! Teha väga lihtsaid asju lihtsalt, õigesti ja siiralt. Aitasin ühel õhtul üht vanemat vene meest, kes peale kirillitsa ühtegi muud tähte ei näinud tundvat. Las see olla siinkohal ta ainus süü, et ta pole tundnud mingitki huvi kultuuri ja vajadust võõrkeelte järele. Minu vanaisa ei osanud ka surmani vene keelt ega sattunud Eestist kaugemale. Need ongi kaks kanget. See vanem vene mees nägi oma suures hädas, viimase õlekõrrena kesk aasia nägusid, üht europiidi ning ta vaatas silma. Abiotsivalt – anuvalt ja valusalt väetina oma suure emakeele armetus tühisuses kahe pisikese tai silmis.  Kui ma ta siis segadusest välja sikutasin ja oma teed jätkama asutasin, kummardas see vana mees ja tänas mind õigeuskliku õnnistussõnadega. Kui ta vene keeles küsis, kuidas on “suur tänu”? Vastasin – ütle seda oma südamega, keeles mida valdad. Suur asi. Suure rahva ja keele jaoks, enne kui spetsiifikasse laskuda ja tänamisel vahet teha, kas tänad meest või naist. Mõni päev hiljem, hommikusöögilauas ühes vahepeatuse hotellis, kohtusime eestlastega. Olime ise ja nemadki olid kannatavalt vait. Ei suutnud emakeeles “tere” öelda. Vaatasime üksteisest mööda ning kõigil oli ilgelt nõme olla. Kelle eest kaitset otsides me NATO-sse kuulume?

TÕRVIKURONGKÄIK

Ma ei ole ainus, kes on nõnda tundnud ja mõelnud. Kindlasti on neid, kes mõtlevad täna ja tunnevad ka homme nii. Raudselt on palju neid, kes ei suuda meid mõista, ja küsivad imestades: “Aga kuidas teisiti?”. Jutt on kõhkustest, mis pugenud inimeste hinge, aga tahavad sealt välja.

Mäletan, kui saime relvavendadega lõpuks kätte taasiseseisvumise järel taastatud traditsiooni kohaselt, Solingeni tehasest saabunud maaväe ohvitserimõõgad. Neid tehti kindel hulk ning nad kõik on tänaseks kellegi kätte hoida ning kanda antud. Minul on Eesti Vabariigi ohvitseri mõõk number 0015. Esimesel iseseisvuspäeva sõjaväeparaadil olid meil veel pruunid, nahast portupeed, sest “vabariigi aegseid” kootud siidivöid, ei jõutud valmis. Lasime siis endile õmmelda õhukesed, valgest klaviteetsest tallenahast sõrmkindad. Suvised õhukesed ning talvised, sooja voordiga. Meil olid enda kuludega õmmeldud sinelid, tavavormid ning korralikud peene liistuga ja heast nahast nöörsaapadki ostsime omale ise jalga. Meie, see tähendab vabatahtlikest reservohvitseridest, omal soovil moodustatud Eesti riigilipu toimkond. Olen kandnud Eesti riigi lippu kümnel üleriigilisel sõjaväeparaadil ning tänaseks, olles selle järgmistele väärikatele meestele edasi andnud, tunnen ma me endi üle siirast uhkust. See on olnud suurim au, mis mulle minu elatud elus antud.

Mäletan, et kord tõusis kellegi pahamel sellest, et Eesti kaitseväe truudusevande admisel ja suurematel tähtsündmustel, õnnistab kaitseväe kaplan asjaosalisi Jumala armuga. Mäletan hästi, mitmeid suure suuga “sõjamehi” kes kindral Ants Laaneotsa ja mõnd teistki kaitseväe kõrgemat ohvitseri siunasid. Kuidas saavat need mehed anda taas truudusevande, kui nad on kord seda juba ühe teise armee rivis ja teise lipu all teinud? On soiutud ka sel teemal, et kas muukeelsed mehed, kes täna Eesti väeosades vandeandmise päeval seda teevad, ikka on Eestile truud? Kes te sellised õige olete, et seda neilt meestelt ja naistelt küsida julgete? Mõistmatud, kes ei hooma, et see rivi ees antud truudusevanne, antakse neile, kellega koos seistakse lipurivis. See üksus on kokku tulnud, harjutanud ja nüüd vande andnud, et samas koosseisus, tulgu mis tuleb, üksteist alt ei veeta. Olen andnud saadikuvande riigikogu liikmena. Lubanud siis jääda alati truuks Eesti põhiseaduslikule korrale. Olen ohvitserina andnud vande loobuda vajadusel oma elust, et kaitsta relvaga käes Eestimaad. Ma olen vandunud  mehena, eestlasena ja patrioodina truudust oma maale ja rahvale ning need on asjad, mida ma võtan igavesti surmtõsiselt. M.E.P

Minu riik, olgu see kelle juhtida tahes, on võtnud minult need lubadused ja peab võimaldama mul mu antud vandeid ka täita. Kui ta seda ei suuda, ei saa või ei taha on tema mind petnud. Ma tahan oma riiki tõsiselt võtta. Ma tahan, et minu riiki võtaksid tõsiselt kõik teised rahvad ja riigid. See on minu kodanikuõigus, oma antud vande eest, riigilt sellena käitumist nõuda.

24.veebruar on Eesti Iseseisvuspäev. See on kõige tähtsam päev Eesti riigi olemasolemise jaoks. Kui mõelda inimesele ja tema iseseisvusele, siis kui iseseisev ta ikka kohe sündides on? Inimeseks kasvamine ja iseseisvaks saamine tuleb aja, töö, kogemuste ning haridusega. Minu silmis, istub Eesti täna nagu saja-aastaseks saav mutike, kelle pisikeses ärakraamitud toakeses, kepsutab voodi ümber kamp õnnelikke munitsipaalametnikke ja ajakirjanikke. Et nemad veel nii vanad pole, püüavad nad teha ise seda nägu, mida peaks tegema sünnipäevalaps. Eideke ei ole enam väga iseseisev. Ta vajab igapäevast abi ning hooldajat. Tema argipäevadeks on mineku ootus ärkvel olles ning enda Jumala kätesse andmine, unne suikudes. Tema retsept noortele, kuidas nii kaua elda, on lihtne – seisa alati üksnes selle eest, mis kallis. Võitle lõpuni.

Kõhklus, millest sissejuhatuses kirjutasin, ongi sellega seotud. Seista selle eest mis kallis, kuni lõpuni. Kallis on mulle see vaatepilt, kui paraad on rivistatud ning läheb marsile. Ma vaatan seda tundega, mida annab mulle ainult iseseisev Eesti. Sel aastal lähen ma Eesti Iseseisvuspäeval ka õhtusele tõrvikurongkäigule. See ei ole üldse  poliitiline ja millegi vastu, mida ma esimestel aastatel pelgasin ja tean paljusid arvavat. See on sünnimaa iseseisvuse ühine austamine. Tulede toomine välja ning üksmeeles ja rahus edasiminek. Nõnda, kui päeva algus koos rahvuslipu heiskamisega Hermanni torni, ei ole ühegi partei nägu, pole seda ka üksmeelne tõrvikurongkäik pidupäeva lõpus. Ma ei lähe sinna kellegi ega millegi vastu protestima, ega meelt avaldama. Ma lähen ise ja kutsun sinna oma kaasmaalased, soovides et meid oleks rohkem kui valitsusele viinahinna nina alla hõõrujaid ja kestvustorisejaid. Olgem väärikad ja austagem Eestit, üksteist ning iseennast. Kohtume Iseseisvuspäeva õhtul tõrvikurongkäigus!