SACRAMENTO

See oli aastal 1988. Kõik muutus kogu aeg. Mitte kuude või nädalatega, vaid tundidega. Kõigil, kelle ihalus oli paelunud impordiahelatesse, oli selleks ajaks plaan peas valmis. Kellel seda siis ei olnud, mögisevad nagu minagi, et kröösustel ei maksa tulla seletama, kuidas kõigil oli võrdne võimalus ning stardipakud samal joonel. Ei olnud siis ja ei saa kunagi olema.
Ausaltöelda see kõik väga ei kottinud ka, kui mitte arvestada üht pentsikut asjaolu. Nimelt seda, et kõigest oli puuudus. Nii aplad ei ole eestlased ilmselt mitte kunagi ajaloos olnud kui taasiseseisvumise algusaastatel. Kui täna ei püüta varjata seda, et isegi kasmaalase kannanahk on söödav. Pandi sel ajal inimesi kujutletavatesse ketšupipudelisse ning pigistati siis pikliukuks lõigatud praekartulitele, et koo-operatiivselt teistest kiiremini kriitiline kogus asju soetada. Las see kõik jääda. Seda aega ning sel ajal elanuid on piisavalt ekspluateeritud. Püüdliku infantiilsusega läbi stigmade naeruvääristatud ning tegelikult olulisest, ehk tänastest toonastest, noorkommunistliku kuulekusega kangekaelselt kõrvale vaadates.
Õppisin siis ERKI esmakursusel moekunsti ning maailm tundus olevat tehtud väljakutsetest. See oli nagu Kuutsemäe suusanõlv, kus mäkkesaamiseks kulub kuusteist korda kauem aega kui allalaskmiseks, ent see paelus siiski tervet põlvkonda. Sel ajal näiteks, said kunstiga tegeleda kunstnikud, kes kuulusid liitu. Need, kes olid kunstnike võsukesed või armukesed. Need kel oli valuutat, või need, kes müüsid Helsinkis raudtejaamas Soome parmudele Viru Valget, et “Akadeemilisest Raamatupoest” kunstitarbeid osta. Mina olin viimases ešelonis.
Sel ajal tegutses ERKI-s kammerkoor, mida juhatas Peep Sarapik. Musta laka ja kopteripiloodi prillidega torssis habemik. Täpselt sellisena ta tol ajal meelde jäi. Ta tundus nii neetult kinnine ja kuivik, et kulus jupp julgusevõttu, et minna kooriproovi päeval tema jutule. Uuriumaks, kas saaks kooriga ühineda. Aus olles oli huvi kammermuusika vastu olematu. Huvitas üksnes võimalus, koorireisile saada. Miks? Isegi ei tea. Seltskond ERKI Kammerkooris on olnud alati väga hea, andekatest inimestest koosnev. Võibolla sellepärast. Mäletan, et tookord ei jõudnud me oma sõbraga isegi ettelaulmiseni. Meid polnud vaja lihtsalt. Olin Sarapiku peale ausaltöelda räigelt solvunud. Korra tuli isegi mõte, et esitaks rektori nõukogu koosolekul küsimuse, et miks on ERKI kammerklooris igasugu muid inimesi, aga erkikaid ei võeta. Lõppes see sellega, et asi jäi sinnapaika ja lihtsalt sitt maitse suhu.
Aastaid hiljem, kuulsin Peep Sarapiku nime laulupeol. “Mesipuu” laulu loojana. Siis, igal järgmisel laulupeol, üksinda You TUbe-ist laulupoe pärle vaadates ja ka tulevikus, ei suuda ma selle loo ajal mitte iialgi pisaraid tagasi hoida. Mitte kunagi ei olnud mul võimalust, paluda kelleltki nii palju vabandust mõeldud mõtete eest, kui olen seda teinud Sarapiku puhul. Ka praegu saab kergem, kui ütlen – hea Peep, andesta mulle need tookordsed mõtted.
Ma ei tea, miks ma hakkan oma elus jõudma sinna punkti, kus tunnen olevat õige aeg, paluda järgmisena andestust neilt, kellest olen millal iganes midagigi halvasti mõelnud?
Pärdikud mu peakohal lehtlas, kolistavad mööda katust ning ma panin oma prillitoosi igaks juhuks taskusse ära. Olen Aafrikas. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, mis mind selle reisi ajal puudutas. See on saabunud rahu. Jah, nii see vist on. Ma ei tunne kihku siblida ja kõikjale jõuda. Mul pole mingit hirmu jääda millestki ilma. Ma ei pelga vestlusi teiste aafrika-fännidega, teemal “kas sa seal oled käinud” ja “kas sa seda oled näinud”. Mul on metsikult hea olla. Ma kirjutasin oma hingevennale Maarjamaal, et tunnen mingit eriskummalist jõudu endas. Kunagi varem pole see nii tähelepanuväärselt mind huvitanud. Mina ise! Olen ühtäkki iseenda jaoks eeskujulik. Loen kaasavõetud raamatut, mille Reomäe skiita nunn mulle lugemiseks laenas ning see annus mida sealt ammutan, aitab mul iseennast nagu sibulat koorida. Kiiskavat koort maha saada, et pisarad jooksma saada. Õnne- ja tänupisarad, milles on nii neetult palju mehelikkust, nagu tunneksin oma seljataga kõigi oma meessoost esiisade jõudu ja toetust.
Aafrikas ei ole suitsupakkidel neid tervishoiu käsiraamatu värvilisi pilte, mida lapsepõlves õlgu võdistades vaatasime. Siin on sigaretid sigaretipakis. Ostsin eile pariumale sõbrale paki Camelit kingituseks, tahab tõmbab, tahab vaatab. Mul on meeles, et selles tervishoiu käsiraamatus oli üks lapsepõlve ägedamaid asju. Alati sõbra juurde külla minnes, lõime selle raamatu sealt lahti ning naersime pisarateni. Nimelt! Raamatus on peatükid nagu ikka ja üks osa neist räägib psühhoneuroloogiast ehk kõigist meelehaigustest. Meie lemmikpeatükk selles raamatus oli see, kus oli sigaretipaki suurune mustvalge foto, millel istus neli inimest. Neli keskealist meest, kes istusid mingil pingil ja olid jäänud justkui jumala juhuslikult fotograafi kaamera ette. Meenutan, et see raamat oli välja antud NSVL-is, ehk selle tiraaž oli aukartust äratav. Selle foto alla, kus istusid need mehed, oli kirjutataud pildiallkirjaks “Rühm kretiine”
Aafrika lõunarannikul, kus ma viibin, on koht kus hukkus portugallaste laev nimega Sacramento, mis oli viimas hinnalisi kingitusi ja austusavaldusi Hiinamaalt euroopasse. See laev läks põhja koos lastiga ning sealt ujus kaldale kuuskümmend seitse meest. Nad asutasid end jalgsi mööda kaljust rannikut liikvele, et jõuda Portugali lähima eelpostini Aafrikas. Sinna, pooleteise saja kilomeetri kaugusele jõudis peale ränka rännakut neli meest. Neist ainult kaks sai tagasi kodumaale Portugali. Mesipuu laul, jäi mulle siin kõrvus kõlama. Aitäh mehed, aitäh Peep!

1.11.18

1.11.18 ei tähenda mitte midagi. Kui sa mind ei usu, löö see kuuglisse ja vaata näiteks “pildivalikut” mis selle numbrite kombinatsiooniga lagedale ilmub. Inimesed ja nende maailm ning sinna kuuluvad emotsioonid, asjad, meeleolud. Nii tavaline nagu näha värskelt lõpetatud tänaval, uuesti kaevama asuvat koppa.
Mul on numbritega oma lugu.

Ma sündisin 1.mail 1969.aastal.
Sel päeval tähistas minu isa oma 26ndat sünnipäeva.
Kui mina sain 26 aastat vanaks, leppisime isaga kokku, et tulgu mis tuleb ja on mis on, oma sünnipäevadel oleme me alati koos. Kasvõi korrakski.

Tänaseks olen ma 26 aastat järjest, viinud igal oma sünnipäeval, emale lilled. Tänu ja armastusega kõige eest siin elus.

Kui ma sain 43 aastat vanaks, suri minu isa, kes oli siis 69 aastane.
Tema oli sündinud 1943 ja mina 1969.

Täna, hingedepäeval, mõtlen ma paljudele, kes on minuga koos, kuigi me kättpidi juba mõnda aega tervitada ei ole saanud. Mitte kuhugi ei ole need hinged õnneks minu juurest kadunud.
Öeldakse – kui sina ise kord hing oled, tuled sa kindlasti sinna, kus keegi sinule parasjagu mõtleb. Mulle väga meeldib see teadmine. Need kunagi ees ootavad kohtumised.

Minu päevad algavad juba viimaseid pikki aastaid, hommikuküünalde süütamisega. Iga hommik, kui olen kodus.
Kui olen reisil, tean ma koju tulles täpselt seda nägu, millega mu kodu mind vaatab. Ta ohkab õnnelikult nagu kass ja paneb sügavas turvatundes silmad kinni ja pikutab edasi, kuni mina olen end korda seadnud ja me saame jälle suhelda.
Kui lähen garaaži, kus mu isa surmast saati seisab väikene Picanto, mille ma talle kuuekümnendaks juubeliks kinkisin, tunnen ma alati nukrat igatsuse valu. See võib kesta üksnes viivu. Aga see vaatab minust läbi, nagu gammakiir, öeldes selliste silmadega, nagu olid ainult minu isal ja Aarne Ükskülal – “poiss, kõik on hästi”!
Sealsamas kõrval seisab pea kelmikalt viltu, mu armastatu. Mu õrn ja hell metsloom. Mu itaallanna. Minu Sitsiilia pruut. Tõmmu ja kõige naiselikuma keha ning kirgliku südamega kaherattaline.
Kuidas ma saaksin siit ära minna? Mujale, kui ainuüksi mu garaažis on tundeid kuhilas nagu templis kuivatatud lilli? Ei, ei – see ei ole laiskus, mis istub nostalgialõngast mütsilott silmini pähe veetud ja väljaveninud põlvedega karupüksid jalas. See ei ole mugavus, mõelda, et asjad on kuidagimoodi enesestmõistetavalt just niimoodi oma praeguse koha leidnud.
Näen enda ümber elu, mis mind metsikult inspireerib. Haamer garaažiriiulil ei ole minu jaoks elutu roigas, rauast pea otsas, millega laupapidi naelu seina taguda. Nael ja sein on ka elusad. Sest vaata, neil on samuti sünnikuupäev…nagu meil sinuga. Kõigel ja kõigil on aeg antud sündida, elada ja läbi selle kogemuse lõpetatuks lugemise, uuesti alustada ning järgmisi kogemusi omandada.
Jumal üksi teab, kus ja kellena.

Millegi omaksvõtmine tähendab kontrolli selle üle. Selle üle, mida te salgate, ei saa teil kontrolli olla, kuna olete öelnud, et seda polegi. Seepärast on sellel mida te salgate, kontroll teie üle.

Enam paremini ei saagi öelda. See tsitaat oli võetud minu lemmikraamatust “JJ” (N.D.Walsch)

Kirjutasin siia ühe hingedepäevaks sobinud teisegi loo, aga hetk tagasi otsustasin selle siit kustutada, nagu teen seda ka oma mälus.
Ma olen andestanud, aga ei unusta. Jätan selle igaveseks unustusse üks teine hetk. Siis, kui meie vahel jääb elusa mõttena liikuma veel ainult süüdatud küünlaleek. Ei – see ei ole koht, kus öelda või möelda, et näe läkski nii.
Mingi aja pärast teeb üks meist seda ilmtingimata niikuinii. Olles enda sees rahu teinud ja asjad mis nii hullulsti haiget tegid, andeks andnud. Kaks küpset meest, kes ennem ei kohtu kui teisele süüdatud küünla leegis leppimiseks kallistades. Tänan sind selle kogemuse eest.

Homme, praegu olen ma tõenäoliselt Kaplinnas ja seisan kõrge Lauamäe otsas. Olen seal juba üheksa korda käinud. Homme saab ilusa ilma korral olema kümnes kord. Ühtlasi saab sel hetkel viis aastat päevast, kui Ämari lennubaasist suure C17 pardal Afganistani lendasin. Aega ei ole olemas – eksisteerib üksnes praegu. Ma kirjutan oma katusekambris blogi, sõidan oma meestega Afganistani poole, seisan Kaplinnas Lauamäe otsas. Armastan Sind…kui see on tulevik, siis juhtub see ikkagi praegu. Kui minevik, siis samuti – praegu. Hing teab.

KÕRVAKIIL

Kas sa tead, kuidas müüakse pizzat? Väga lihtsalt! Öeldakse, et “Nüüd topelt juustuga” – tegelikult täiesti tavalise pizza kohta. Jabur, eksju? Miks ei müü “normaalne” pizza? Kui see on heast taignast, nagu üks pizzapõhi peab olema. Korraliku kastme, katte ja lisanditega?
Miks peab inimesele ütlema, et see on teistsugune või parem kui enne, et ostetaks? Kas see mitte ei devalveeri iseenese töiseid kordaminekuid, kui need on rajatud pidevale hõikumisele, kuidas nüüd lõpuks teame, viimaks õnnestus.
Köögiviljade kasvatajad ei saa ligi poolt oma toodangust kaubandusvõrku müüki panna, sest porgand või kapsas ei vasta ettekujutusele “ilusast” kapsast või porgandist ning see kraam tuleb kümneid kordi odavamalt realiseerida või lihtsalt hävitada. Nutikamad ja need, kes on õigel ajal investeerinud, lasevad “kolmehaurulised” porgandid ja mõhnalised peedid läbi mahlamasina. Müües seda muidugimõista ökotootena, peenkauplustes käivatele ostjatele.
Miks ostab inimene omale tormates uuema telefoni, mis on “hoopis kiirem” kui selle eelmine mudel? Mis tal siis seni tegemata on jäänud, “tänu” aeglasele telefonile? Millal sina viimati kuulsid, kui sõbrale helistasid, et see ütleb rõõmsalt “tere” ja sinu nime ning oma nime ning “kuuldel”? Millal viimati üllatusid, kui ei pidanud valitud numbrile vastaja möhhitamise peale küsima – kuhu ma helistan? Käib kõva kokkuhoid. Ei raisata lihtsalt sõnu niisama…
Nõnda võttes, oleme me tegelikult ka ise juurviljad. Porgandid, kapsad, peedid ja baklažaanid. Köögiviljad – kes ihkavad olla kaubanduslikult kaunid, hooletult elegantsed, esinduslikud, kõiketeadvad ning teistsugused.
Kui sa nüüd enda ümber ringi vaatad, siis näed, et sinu ümber ainult need “teistsugune” olla-tahtjad tegelikult ongi. Jookseme justkui kõik koos võidu, et mitte kuhugi jõuda. Me tahame olla teistsugused kui kõik need teised, kes on stardis. Me püüame eristuda kogu sellest massist, kes tropina jookseb. Olla silmapaistvamad kui kõik need kohalejõudjad, kes finišeerivad.
Püüame olla isiksused. Otsides “seda” mille kaudu ümbritsevatele teada anda, et minu silmad ja meel on juba avanenud. Jah, ma teen teiega kõik kaasa, aga ma tulen siia teie keskele nüüd juba mujalt. Milleni see meid ükskord viib? Meid sinna, kuhu me oleme teel, aga meie lapsi tont teab kuhu. Meie lastest sirgub läbi meie uue elufilosoofia tulevane lahkulööjate põlvkond. Ühiskond, kus inimesed elavad süsteemis, mis moodustub kastidest, sest see tagab soovitud elu. See on garantii, et saab olla nendega koos, kellega mõelda ühtemoodi ja tegutseda ühiselt. Mis seejuures kõige tähtsam – saab turvalise hulga inimestega sarnane olla. Kogeda just nendega, kes oma tüübilt sinuga sobivad, rõõmu olla identne, erinedes aga totaalselt kõikidesse ülejäänud kastidesse kuulujatest. Tore selle juures on see, et igas kastis, olenemata selle raamidest, ollakse õnnelikud. Vajadusel ka õnnetud. Õnnelikud, sest kuulutakse kuhugi ja erinetakse kõikidest ülejäänutest. Õnnetud, kui ühel läheb halvasti, sest siis pole süüdi keegi väljastpoolt, vaid kogukond. Selles kõiges, huvitaval kombel, ei eksisteeri sotsiaalset kihistumist. Põhjus selleks on väga lihtne – ükski kast, ei saa moodustada kihti, mis oleks teistest kihtidest all- või ülevalpool. Kõik on sedavõrd läbipõimunult omavahel seotud, et miski ei saa toimida loodusseaduste vastaselt. Igaühel, kes kuulub mistahes kasti, on oma tähtis roll süsteemis. Jaa, ma tean et sellest on juba raamatuid kirjutatud ning filme tehtud. See ei ole mitte midagi uut. Me liigume selle poole, et ehitada oma lastelastele üles niisugune maailm. Turvaline paik, kus pole vaja kellegi eest peitu pugeda, sest sinu kuulumine kasti kuhu sa kuulud, tagab sulle rahu ja õnne. Pole mingit põhjust manada silme ette minevikuhirmude kangast, et see kõik on ebaõiglane, sildistav, stigmatiseeriv ja inimesi liigitav. Hullem “pimedast” keskajast või futuristide loodud katastroofijärgse maailma elukorraldusest.
Kõik on kinni selles, mida parasjagu tarvis on. Tarvis kohe praegu, et tunda ennast äravalitu ja õnnelikuna. Sa ei pea üldse pead murdma, et meenutada, millal see alles oli, kui otsustasid ennast millegagi “premeerida”. Mõtlesid, et ega mul seda tõepoolest eluliselt vaja pole, aga ilus on seda endale siiski lubada. Meie hinged on muutunud sussideks aknalaual, oodates kingitusi, mida usume olevat väärt. Kegi ei saa meilt võtta seega võimalust – midagi sinna sussi sisse pista. Olgu see mis iganes, mis meile rõõmu toob.
Kas sa teadsid, et kui emase jaanalinnu munasari välja lõigata, hakkavad talle kasvama isalinnu suled? Nii on loodus teinud, et keegi poleks kasutu või kõrvaleheidetu. Julm!? Ütled julm?
Sa teed seda ju iga kord, kui tunnen kergendust, et sinuga midagi sellist ei juhtunud. Sa ju annad hinnangu selle pealt, mis sinu jaoks on rahulolu ja õnnetunne. Nähes õnnetust, kus nõrgemad meie hulgas on saanud hukka või rängalt viga, mõtled sa ehmatusest läbiimbunud tänutundega, et sinu ja su väikestega on loodetavasti kõik korras.
Sa vaevled kaastundevalus ning tunned, et oled saanud justkui kõrvakliilu. Laksu vastu vahtimist, mis sind üheks hetkeks sellesse uude ellu äratab. Sünnid sel hetkel uuesti sellena, kellena sa siia sündinud oled ja millisesse kasti kuulud. Sinu emotsioonid, soovid ja hinnangud ei tee sinust paremat või kalestunud inimest. Kogemustega kõikenäinut või eluvõõrast heljujat. Sa saad teatud aja tagant, Elult eneselt kõrvakiilu, et sa õpiksid ettepoole vaatama ja mõistma, kuhu sa oma lapsi kasvatades, nende lapsed kuuluma suunad. Millisesse kasti. Ära loodagi, et see on muredest vaba ja õnnelik koht äraolemiseks, kuhu sinu järglastel on privileeg kuuluda ning teiste lastel lihtsalt ebaõnn mitte sattuda. Igas kastis on muide vastuvõtukatsed! Igaüks peab andma oma parima, et kuuluda teiste endasuguste hulka.
Olen saanud elult korralikke kõrvakiile ning õpin nüüd tasapisi mõistma, et selles kõiges on väga suur ja sügava sisuga koolitund minult endalt mulle enesele.
Jutustasin mõni aeg tagasi õigeusukloostris ühele nunnale, kuidas algas mu usk Jumalasse. Ta kuulas tähelepanelikult ning naeratas ja ütles: “Ma näen, et sa oled suuteline olema väga tänulik ja aus mees. Aga Jumalale sellest üksi ei piisa. Mitte et Jumal ei armastaks sind niigi. See on aga inimlik, mehelik ja elementaarne, mitte mingi ere uskliku saavutus. Sa pead Teda teenima kõigi oma oskustega, mis Tema sulle on sellesse ellu tööriistadeks kaasa andnud”.

Üks minu suurimatest iidolitest on oma päevaraamatusse Aafrika ekspeditsioonidel olles kirjutanud järgmised read:

Serengetis peaksid niihästi meie eneste kui ka neegrite lapselapsed nägema, missugune oli Aafrika enne seda kui me tõime siia kristluse ja orjanduse, inimõigused ja kuulipildujad, vaktsineerimissüstlad ja autod.

See oli minu viimane kõrvakiil, mille Elu käest sain. Taevale tänu, ma tean mida ma teha saan ja tegema pean.

KÕHUÄÄRED

Julgen öelda, et olen nüüdseks saavutanud päris viisaka vilumuse ning usun, et suudan fileerida punast kala nii, et Gordon Ramsay’gi ei pea juukseid katkuma ja hüüdma, et mida kuradit see mees selle noaga teeb. Ei ütle, et oleksin selleks tunde kokasaateid või youtube-i üles laetud õppefilme vaadanud. Olen lihtsalt ostnud kala ja harjutanud. Tänu sellele, olen õppinud kalast ka palju paremaid roogi valmistama. Õppinud prepareerima pead ja luustikku, et keeta tippkvaliteediga puljong supi või kastme põhjaks. Oskan täna oskusliku liigutusega kalal soomused või nahk maha saada ning hõrgult krõbedaks lisandiks küpsetada. Tean, kuidas soolata fileed ja lahtilõigatud kala ning suudan koordineerida niipalju kui värskus lubab, läbikuumutatust kuni õrnalt küpse palani. Suudan jagada kalaliha vastavalt seltskonnale nii, et kõik saavad “ilusa tüki” kuna varem sai keegi alati esi- ja keegi teine tagaosa. Kõhuääred on seni läinud kindla supipõhja puljongi keedusesse, sest seal käib “omega rasv” ühe olulise koostisosana retsepti juurde.
Istusime kord president Ilvesega Ärma talu saunas ja kuidagi tuli just seal jutuks kokaraamatute teema. Olen Toomasega tänini tuhat korda nõus ja jagan arvamust, et korralikke kokaraamatuid tegelikult ei ole. Põhjus selleks, on väga proosaline. See on pingutuse ja tulemuse vahekord protsessis. Tänapäeva koka- ja retseptiraamatud on peaaegu sajaprotsendiliselt “tulemusepõhised”. Teisisõnu need, mille autor on pannud kokku mõne tippfotograafi toidupiltidest ja lisanud sinna siis juurde jutukese, sellest mis ilusal pildil on. “Mul pole vaja sellist kokaraamatut” ütles Ilves ja me arutasime selle ümber, mida kokaraamat peab sisaldama ja kuidas olema vormistatud. Ideaalis on korralik kokaraamat “pingutusepõhine”. Täpse kirjelduse ja protsessi käigust, ülevaadet andvate graafiliste joonistuste või lahjemal puhul fotodega. Selgete ja loetavate joonistustega sellest, kuidas ja millega, mis suunas ja kuidaspidi midagi lõigata, tükeldada või fileerida. Kuidas, millega ja kuidas kuumutada, kõrvetada, siduda, sõlmida või sulgeda väljajooks , et imeline umami alles jääks. Olen näinud sadu fotosid forellist, kui see on kümnel erineval moel, Laura Ashley linaga kaetud laual, Villeroy & Boch-i taldrikul ning Laguiole söögiriistad kõrval läikimas. Soust kõlab peenemalt ja prantsusepärsemalt kui kaste tegelikult, aga siiski on kala kõrval kreemjas soust ning reeglina paar sparglipulka. Muidugi ma imetlen ja kiidan Seljamaad või mõnd teist tipp-toidupildistajat taaskord lausa toidulõhna edastava pildi eest, aga tahaks küsida autorilt – kellele see raamat tehtud on? Võiks ju olla õpetlikud juhised koos illustratsioonidega sellest, kuidas see kala lõigatud on. Kuidas on puhastatud sparglit, et see poleks puine ning kuidas saadud soustile kohevus? Ma sirvin pea alati kõiki neid uhkeid ja värviliste piltidega albumeid ning mõtlen, kuidas autor rõõmsalt pihku muigab ja mõtleb – nonii, tehke järgi sodinokad…
Räimevormi või maamuna eest oskab mahetalu ettevõtlik perenaine turistilt juba ilma silma pilgutamata juristi eine hinda küsida, et see arvama ei hakkaks, nagu oleks ta maale sattunud. Liiga tihti on aga just see osa elamusest õrnaltöeldes nõrguke, mis puudutab pingutust enne tulemust. Toit näeb välja äge ja nende jaoks, kes söögilauas ilma telefoniga pildistamata olla ei oska, lausa inspireeriv, aga.. seegi ei ole alati nii. Kõige kurvem selles olukorras on näha mõne maitsetu toidudekaraatori ponnistust, peita koka kobakäpplik praak, tolmuste lillenuppude või tundmatute värviliste maltsadega. See kõik on omamoodi surnud ring. Hea ja ilusa tooraine hind on kõrge. Sealt ei saa lasta midagi raisku. Koledam ja kvaliteedilt nõrgem osa köögikultuurist peidetakse millessegi, mis peaks justkui peen paistma. Et saaks küsida hinda, millest jaguks tooraine hinnatõusu kompensatsiooniks ja tegijale mingisugusekski tasuks pingutuse eest. Küll oleks ilus ja rõõmustav, kui suudaks kokku leppida, et ärme peida puudusi vaid teeme neist just väärtuse. Miks ma ei või oma külalistele öelda, et kõik ei saa võrdselt ühesuguses headuses forellitükki, sest forell pole vorst, et otsast lõikad ja iga ratas on eelmisega identne. Miks ma ei või restoranis tellida praadi, öeldes – tooge mulle see odavam tükk loomalihast ja öelge selle aus hind. Te ei pea toitu viguritega ilusamaks tegema, et see küsitud hinda väärt näiks.
Kurat kuidas mulle meeldib mu kodukandis asuva Haabneeme OKO kontseptsioon. Osa toitu serveeritakse nagu metroojaama kiirtoidu kärust, aga maitse on peajagu üle paljude udupeente soustipritsijate ja kotleti sisse lilleseadjate diletantlikust peenutsemisest. Mulle meeldib OKO pappkarbis eelroog selle aususe ja eheduse pärast. Ma tean miks meeldib. OKO mehed on seda nõrkemiseni harjutanud! Selle tulemuse ette on käinud hullumeelne pingutus. Mustvalgete, sulega ja tuššiga joonistatud ning tihedas kirjas tegutsemisjuhistega. Treenides, mitte klientide kulul.
Teenides – nagu selle sõna kadumakippuv tähendus emakeeles on. Ma teenin, tähendab sajale inimesele sajast, rahateenimist… kui ükski sajast, tunneb teenimise tähendust sellena, mis see on, ehk inimeste ja Jumala teenimist, oleme mõneks ajaks päästetud. Seepärast siis, hindangi oma elus vastupidiselt varasematele aastatele ja hoiakutele, hoopis pingutust. Olen vahetanud usku. Arvasin alati, justkui oleks tähtis üksnes tulemus. Aga see ongi ju seesama ilupiltidega kokaraamat, mitte kasulik käsiraamat. Pingutan nüüdsest ise ja palun pingutada ka teistel enda ümber. Ärme kulge kogu aeg, pigem pingutame!
Ära puhka niisama kullake, puhka täiega – pinguta, et su puhkus poleks mittemidagitegemine vaid mõnu mitte midagi teha.
Kui oma kaamoseaja rännakutelt tagasi ning pööripäv seljataga, kutsun sind kaasa! Teeme pingutusest naudingu, õpime, treenime, harjutame, kordame. Lihtsalt selleks, et tulla sellest ilusast võltspildist välja. Kui pildil on aurav kartulipuder, praesibula krõbedate rasvapisaratega silmas, teeme selgeks, kuidas see kõik just niisuguseks saab. Ei, me ei hakka tegema miljonendat eestikeelset kokaraamatut, sest enne saab planeedil Maa vesi otsa, kui kõik need retseptid mis kaante vahele pressitud, ükskord realiseeruvad. Me hakkame sööma kui meil on kõht tühi ja me ei viska kõhuääri või muud toitu minema, sest see ei ole nii ilus, et pildistada ja oma enesekesksust dekoreerida.

HAKUNA MATATA

Täna on üks neist hommikutest, kui saan üle pika aja oma ateljees läbi suurte akende hommikut nautida. Juua pärnaõie teed ning helduda palo santo viiruki inspireerivast aroomist.
Peatselt puhub mu näkku lennuki kuivatatud õhu lont ning sealt pääsedes, taas kõrbepäikeses kuumava emiraatide südasuvine õhk.
On minu “hakuna matata” sesoon, ehk rännuaeg, nagu Gailiti Toomas Nipernaadil. Ses mõttes on see rändamine sarnane, et kogun nagu Toomas, emotsioone ja ainest.
Jõudsin eile armsasse Eestisse. Silmapilguks, suudluseks ja särkide pesemiseks, et siis uuesti minna. Olin Tansaanias safaril ja käisin seiklesin Zanzibaril.
Zanzibariga on seotud üks lugu. Sain aastaid tagasi tuttavaks ja kohe peale seda ka heaks sõbraks, ühe mõnusa kamraadiga. See oli selline suvine asutuse suvepäevade “kammajaa” nagu need tavaliselt minema kipuvad. Me temaga ei viitsinud teistega koos, seda soojas suves, siidriumastena sportimist mängida ning ajasime niisama udu suust välja. Saime naerda, nii et silmad sillerdasid peas. Muude juttude vahele, sai sel korral pikitud üks uus mäng, mille nimetasime Zanzibariks. Teadmata isegi miks. Lihtsalt Zanzibar. Mäng seisnes selles, et üks ütles ühe numbri ja teine teise ning kelle number oli suurem, see võitis. See oli nii hoomamatult loll ajaviide, et muutus peaaegu et kohustuslikuks ka hilisematel aastatel. Tere asemel ütles üks alati mingi numbri ning teine käis välja enda oma. Vahel võitis üks, vahel teine. Kas me kunagi sellele kummalisele mängule nime andnud saarele Aafrika idarannikul ka jõuame, polnud me kindel kumbki, kuigi oleme suured musta mandri fännid.
Täna, värskelt peale Zanzibaril viibimist, julgen ma kindlalt öelda, et paremat nime oma süüdimatule ajaviitemängule, poleks olnud toona, kümmekond või rohkemgi aastat tagasi, võimalik välja mõelda. See brutaalselt barbaarne paabel, mis seal ees ootab, üllatas isegi mind, kes ma olen näinud igasugu ilmavigureid ja inimesi. Ütlen kohe etteruttavalt, et igal juhul ja esimese võimaluse tekkides, läheksin ma sinna uuesti. See saar, on nagu prantsuse auto, nii kuradi kole, et see ta hoopis ilusaks teeb. Mõistagi on saare käsitlematu kolklus medali üks ja turistidele müüdav pilt, medali teine pool.
Hakuna matata, ehk kohalik “dont worry be happy” või ka “inshallah” , mida külalistele laia naeratuse saatel öeldakse, selle medali üks ning vaesusest, lootusetusest ja murest räsitud tülpinud vedamikud, kes lihstalt kõikjal persetavad ning mossitades pähkleid krõbistavad, medali teine pool.
Kõik see pani mind mõtlema, kus kohas seal vahel, on see tegelik tegelikkus? Ma olen tänaseks üle tosina korra Aafrikat külastanud ning hakanud seda mannert tingimusteta armastama. Armastama seda tunnet, kui astun lennukist välja ning kuumus lööb näkku. Jumaldama seda tunnet, kui olen Cape Horni tipus ja näen pead kuklasse ajades ainult puhast sinist taevast, ilma lennukite suitsutriipudeta. Sealt edasi ei ole enam mitte kuhugi lennata…
Ma kasutan endistviisi ka sõna neeger, sest olen oma aafrika ekspeditsioonide jooksul õppinud ära terve trobikonna sõnu, mida nemad meie kohta ütlevad. Ma olen teinud iga kord selgeks, lausa uurinud, kas see sõna, millega nemad märgivad valge nahaga inimest, on nii- või naasuguse alatooniga? On nii- ja naasuguseid. On naljahõngulisi, on aupaklikke, on neutraalseid ja on iroonilisi. Ükski neist, enam kui paarikümnest sõnast, mida eri hõimud kasutavad, ei ole kantud vihast, vastikusest või vaenust. Nad lihtsalt ütlevad endi keskel oleva teist värvi nahaga mehe kohta, et see on “valge” nii nagu mina ütlen nendele “neeger”.
Käsi südamel ja Looja ees, julgen ma igaühele otsa vaadata ning vanduda, et ma ei kasuta seda sõna oma üleoleku, viha, vaenu või mistahes emotsiooni väljendamiseks. See, kui mistahes nahavärviga inimene, tunneb ennast halvasti või ebamugavalt, tuleneb hoopis muudest asjadest kui sellest, et auto kohta öeldakse auto, lusika kohta lusikas ning inimese kohta inimene, vajadusel koos määratlusega.
Sõiduauto, luksusauto, sportauto.
Supilusikas, dessertlusikas, puulusikas, hõbelusikas.
Inimene, mees, naine.
Neeger, asiaat, europiid, indiaanlane või mõni nende järglastest.
Kõik on hästi! Hakuna matata…
Olen sageli õrnalt hämmingus, kui mingi sinisukk hakkab seletama või uurima, et miks peab inimesele üldse mingi määratluse andma? Inimene on inimene, ütleb ta ja kõik. Väga õige! On ikka tegelikult ka või? Kui ma veel raadiot kuulasin, jäi mulle alati kriipivalt kõrva, kui mõni järgmine puust prillidega uue põlvkonna noorparteilasest sotsiaalküsimuste ekspert, rääkis hoolivusest ja tähelepanust. Küsides ise oma jutus korduvalt “mida teha vanade inimestega?” Nagu räägiks ladustamata plasttaarast või otstarbeta olmesodist.
Mis vahet on sellel narril nägudetegemise mängul, kes on hea ja kes paha, kui teisel on võimalus alati suurem number öelda kui esimesel pakkujal? Täpselt nagu “zanzibari” mängus… Arvan, et peatselt on käes aeg, kus sõnade “noor” ja “vana” eestikeelne kasutamine saab samuti parketikõlbulikkuse proovikiviks. Ei ma ei utreeri, mõtlen seda täiesti tõsiselt, sest needki pole ju midagi muud, kui hinnangud, aga teisele inimesele hinnangu andmine ei ole õilis ega ilus. Teisisõnu öeldes, on nii musta mandri ja mujal elavate neegrite suhtes ülbust ja üleolekut sajandeid väljendanud kõrgkodanlus ühes harimatu rassistidest pööbliga, viinudki maailma sinna, kus täna värisedes vastutusest vasakule vingerdatakse. Endast lugupidav neeger, asiaat ega europiid ei lase ennast lollitada mingitel sebijatel, kes räägivad kõigi jaoks jaguvast lõputust headusest üksnes seal, kus krabiseb raha.
Minu äsjalõppenud, selle hooaja esimesel aafrika ekspeditsioonil, juhtus lõbus lugu. Tulnud safarilt, pesin end tolmust puhtaks ning plaanisin vahetada enne õhtusööki riideid. Kui avasin oma lahti jäänud lukuga reisikoti, avastasin sealt ühe aafrika mustritega puuvillase lina. Kust see sinna sai ja miks, polnud mul aimugi. Tõstsin selle välja ja panin voodile, sest see ei olnud minu oma. Järgmisel päeval avastasin, et ühed minu lühikesed safaripüksid on jäljetult kadunud… Ei, ma ei mõtle, et keegi need varastas. Samuti ei kaotanud ma neid lihtsalt niisama, ära… neid ei olnud enam ja kusagilt oli tulnud kummaline ida-aafrika mustritega lina. Müstika, mõtlesin ma naerdes, sest ma ei jäänud millestki ilma. Vastupidi – ma sain jälle uue kogemuse ning olen selle eest südamest tänulik. Zanzibar ja Hakuna matata

LIPS LÄBI

Ma ei tunne Londonit. Olen seal linnas mitu korda käinud ja nii päeval kui öösel ringi vaadanud, aga ega ma sellest linnast midagi ei tea. Umbes samasugune on minu teadmine ka Helsingist, Riiast või Peterburist. Ma ei ole “reisisell”, kes torkab nööpnõelu suure maakaardi sisse paikades, kus lennukirattad maad on puudutanud.
Igal oma. Minu jaoks on täpiks maakaardil koht, kus olen ärganud. Hommiku-, lõuna- ja õhtusööki söönud. Neid kohti on kogunenud omajagu, nagu ka aastaid, mis jäävad sünnist tänaseni. Ma ei ole käinud läbi viiendikkugi maailmast ja olen seda meelt, et järgmise kümnendi jooksul oma elus, saan ma palju reisida. Olen sedasi otsustanud.
Ma ei armasta kõrgust, aga jumaldan lendamist. Ma ei armasta inimmasse, aga jumaldan inimlikkust. Ma ei armasta tormamist, aga jumaldan kiirust.
Igaühele oma. Minu oma on minu oma.
Minu reisid, minu reisilood ja pildid. Minu inimesed, keda olen kohanud ja kohtan tulevikus. Mul on maailma eri paigus mõned sõbrad, kellega oleme saanud väga lähedaseks. Mehed, kellega järgmise kohtumise lootuses lahku minnes, on pisarad voolanud. Vennaarmastuse, siira hoolimise ja hinges hoitud jagamatute emotsioonide tulvas. Kui maakera peaks pooleks minema ja mina kodust igavesti kaugele jääma, siis need mehed võtavad mu kõhklemata oma katuse alla ja annavad leiba, veini ning lootust. Mina neile samuti, kui läheb vastupidi. See ongi ilmselt see, mille pärast olen selline, nagu olen. Armastatud ja vihatud.

Mul on sõpruse jaoks, täna ja juba aastaid, ainult üks reegel. Üksainus!
See on lihtne. Ma ei ole mitte kellegi sõber ega vaenlane raha pärast.

See reegel on mulle andnud ja minult võtnud. Omainimesi, lähedasi sõpru ja lihtsalt kamraade. Kõigile neile olen ma väga tänulik, selle õpetuse ja kõikide kogemuste eest. Ma ei ole olnud enamikule neist iial nii hea ja ustav, kui nemad minule. Olen mõelnud ainult endale, kandnud maske ja ulatanud sõbrakäe pigem saamiseks ja vastuvõtmiseks, kui andmiseks. Olen seda teinud nii enesestmõistetavalt ja veendumusega, et hakanud ise uskuma. Arvanud, et olen lahke annetaja ja helde heasoovija, olgu jõu või nõuandega. Tundnud end aastaid võimukana, kui olen raatsinud anda täpselt kümnendiku oma aastatulust kirikule. Nurkaaetuna ning haletsusväärsena, kui pole olnud isegi peenraha, et missa ajal korjandusel ära anda. Kinkinud õitseaegadel sünnipäevadeks autosid ja puhkenud nutma, kui senise elu kõige raskemal ajal, poolitasin oma viimase raha ja jagasin poegadele, kes tulid jõulupäeval korraks koju.
Nägin mitut inimest kaugenemas, kui elasin igast uksest saabastega tuppa astuja elu ning ei mõistnud, miks neil ei kõlba minuga šampanjat juua. Eemaldumist kohtasin ka teiste puhul, kes kaugenesid, kui hakkasin toidupoes madalamaid hindasid vaatama, et oma võimaluste piiresse jäävaga toime tulla.

Täna tunnen ma end õnnelikuna, sest olen vaba kohustusest, nimetada kedagi selleks, kes ta mulle tegelikult ei ole.
Mu hingevend ja lähedane sõber, aitas kord taibata, mis minuga varem toimus.
Nõrkus peitub ainult meie endi sees ja välismaailm tuleb meile seda peegeldama, ütles ta. Armastus on ainuke ravim, mis seda kõike tervendab ja võitlus, mis seda lõhub…
Niisiis on lips läbi.
Mis tähendab muide hoopis midagi muud, kui sa seni arvasid.
See on rituaal, millel on pikk ajalooline traditsioon. See on pilootide siseringi komme, minna oma esimesele iseseisvale lennule alati lipsuga, mis siis eduka maandumise järel kaaslaste poolt kääridega kohitsetakse.
Minu lips ei ole veel läbi ja ma ei kiirusta sugugi oma esimesele iseseisvale lennule. Ma tahan sellest enese jaoks tõelist ja unustamatut sündmust ning tean, et sel hetkel on minu kõrval kõik need, kes tunnevad mu üle siiralt vennalikku uhkust.
Mu sõbrad. Minule kallid inimesed. Ülejäänuid lihtsalt pole, sest neil pole seal hea olla. Inimene ent, peab olema seal, kus tal ON tõeliselt hea.
Kohas, kus ta saab aru, et targem on olla vait, kui öelda kellegi kohta, et tal on nüüd “lips läbi”. Džentelmenlikust siseringi rituaalist, ei ole ju vaeseke lihtsalt midagi kuulnudki.
Ma ei loe enam kordi, kui palju olen oma elus ületanud ekvaatorit. Ei, see lugemine ei ole sassi läinud. Sellel arvul ei ole enam lihtsalt mitte mingisugust tähtsaust. See ei tee mind ühe mehega võrreldes kõvemaks, sest teine on minust kordades rohkem ekvaatorit ületanud. Ma ei muretse, kui palju mul raha on, sest mul on kindlasti rohkem kui kümnetel miljonitel aga kümme miljonit korda vähem kui mõnel teisel.
Sõber, soovin sulle siit alates head treenimist! Ole hoolas, kuula ja pane kõike tähele. Hetkel, kui oled kokpitis SINA, on kõik kangid sinu käes. Sa tõused turvaliselt lendu ning maandud turvaliselt. Lased esimese lennu järel oma lipsu jupi võrra lühemaks lõigata, tangid siis ja lendad edasi. Taevasinas on su iluideaal ja värskes õhus su kõige peenem ja puhtam maitse. Armasta ennast!

VASTA AUSALT, MACHO MEES

Ma ei karda sind. Sa võid kus tahes netikommentaariumis, koos teiste omasuguste püksilasknutega, julgelt edasi kukkuda, nagu kogu see perekooli Kägude punt. Räusata ja ruiata rusikas püsti, end viikingiks või kelleks tahes pidades. Kanarind kummis ja maitsetu tribalisösserdis pleekinud õlavarrel.
Olla vulgaarne ja tõestada kogu oma rikkust kahte pange kokku tagudes ning riigi antud vabadel joomapühadel auto külge plastmassist trikoloore toppides.
Kuna ma sind ei karda, siis ei pea ma sind ka provotseerima ja silmipimestavalt homoseksuaalne välja paistma. Ma olen mina ja elan oma elu. Ma ei ole gei ja ma ei maga meestega. Nii ehk naa ei ole see lõppkokkuvõttes absoluutselt sinu asi, mida ükskõik kes teine inimene oma magamistoas teeb.
Räägin siia ühe vana loo:

See oli aastal 2008. Kümme aastat tagasi. Tulime naise ja poistega jõululaupäeva pereõhtusöögilt vanavanemate juurest. Oli korstnast tulevate suitsude ja jõuluvalgusest teistsuguse meeleoluga Merivälja. Mu kodutee tuleb üle Viimsi raudtee. Jalakäijad liiguvad kus tahavad ja tallavad omi radu. Nii oli ka sealt, raudteest üle, juba aastaid tallatud üks teerada. See tõi läbi sädelevate lumevaalude ning jõudis ühe halli puulaudisega maja juurde.
See maja on pikkade kitsaste akendega ning nende akende taga asus toonagi ShiShi sisustus- ja ruumikujundusateljee.
Selle maja akendes oli ka jõululaupäeva õhtul valgus. Kardinateta akendest paistvas valguses, säras sel õhtul midagi muinasjutulist. Ma ei ole enne seda kunagi vaadanud sisse võõrast aknast. Sel korral, astusin ma ligemale ja vaatasin. See oli kõrge ruum, mis oli otsast otsani täis säravat jõuluimet. Ehitud kuused, küünlad uhketel küünlajalgadel. Suured talvised lilleseaded, meeleolukates ja maitsekates anumates. Vaatasin koos oma väikeste poegadega sisse. Olime sõnatud – see oli nii imeilus, et mitte midagi ei osanud ütelda.
Ma koputasin aknale. Kusagilt ruumist tuli nähtavale noor tütarlaps. Tema taga ka üks noormees ja siis veel paar inimest. Nad näitasid lahkelt naeratades, et tuleksime ukse juurde, teispool maja. Läksime ja meile avati uks, kust paiskus vastu soe valgus, naeratavad inimesed ning kõik juba kirjeldatud kirjelamatu. Soovisime häid jõule ning ütlesime, et palume vabandust, ei saanud lihtsalt sisse vaatamata mööda minna, nii ilus oli. Teine maailm.
Tundsin end sellel hetkel nagu laps. Sama vana nagu poisid sel ajal. Me istusime, hetkeks. Meile täiskasvanutele pakuti šampanjat, lastele sooja kakaod ning kuulati helgelt, kuidas ma oma vaimustusest tasapisi toibuda püüdsin. See ShiShi maailm oli muinasjutumaailm.

Ma tean ja tunnen Taivot ja Marti, kes kogu seda maailma on pikka aega loonud. Me ei ole mingid suured sõbrad. Oleme head tuttavad ja teretame kui trehvame kusagil seltskonnas. Need kaks meest on minu silmis olnud alati head kunstnikud. Hea maitse, suurepärase stiilitunnetuse ning selle kõige juures sillerdava ärivaistuga. Kuulumata nende lähiringi, ei ole mul olnud au külastada nende linna- või suvekodu. Nende lähemad sõbrad, keda on kutsutud ja keda on palju, nii mehi kui naisi, väga armsaid inimesi, on rääkinud neist elamistest ülivõrdes. Millise lihtsuse, tipptasemel väärtdisaini elegantsi ja piiritu hoole ning töökusega, on see maailma loodud. Ma usun seda. See on väga äge.

Ma astun täna suure sammu ja ütlen selle kartmata välja. Taivo ja Mardi kaitseks. Mul on kahju, et Eesti on teiste riikide sabas, siiske ninaga ja kuulekalt, püüdmas seadustada ja sättida nende kahe ja veel sadade naiste ja meeste elu mingi olematu ühiskondliku moraali ja lodeva poliitilise porduelu imidži parandamiseks. Teha sellest poliitiline, ühiskondlik või propagandistlik kuldvõtmeke, tegelikult üksnes oma karjäärile mõeldes, on piinlik.
Sada aastat tagasi pröökasid pastorid Ameerika külakirikute altaritest, et abielu neegriga on juba Piiblis kuulutatud patuks ja karistatavaks paheks. Miks sa arvad, kange macho ja maailmapäästja, et sinust, veelvähem kui saja aasta pärast, sama pentsiku ajaloolise totrusena ei räägita? Meest kes hoidus uskumast, et õun peabki puu otsast alla kukkuma kord, sest Looja on loonud maailma muutuvana, täienevana ja omasuudu olevana.
Tead, ma usun, et nii nagu sinu jõululauas, kus istub pere koos ja hoolib kõikidest traditsioonidest ning headest tavadest, kasvavad lapsed ka Taivo ja Mardi või kelle tahes ilusas kodus. Kodu ja kodutunne on lapsele tähtis. Selle loovad inimesed, sellised nagu Jumal nemad loonud on.
Enne kui kivi haarad või lihtsalt röökima kukud, vasta minu otsekohesele küsimusele. Ma küsin sinult otse – sinu sõnadega ja tahan, et sa vastad ausalt!

Kui sina mees, peale päevatööd oma magamistoas teki all naisele ähkides selga ronid, kas sa kutsud oma lapsed seda pealt vaatama?

Miks sa siis arvad, et seda teevad geid…