NOBLESSE OBLIGE

Kuule, lase üks kohv mulle, ütleb ammune kuigi mitte väga lähedane tuttav. Kuna mul on kohvik lahti, siis ei saa ma seada prioriteediks, aruande kallal edasi pusimist või pooleli jäänud pokaalide poleerimist. Minu reegel on inimlikult lihtne. Teen kohviku siis lahti, kui saan tegeleda klientidega. Klient ei tule varavalges kodust välja kohvikusse, et vaadata ja oodata, kuni ma kohviku-asjadega tegelen. Mul on kohviku pidajana õigus, teha kohvik hiljem lahti, või tulla varem kohale. Imelihtne.

Niisiis, kuule, lase mulle üks kohv, ütleb ammune kuigi mitte väga lähedane. Mul on masinas valmis värsked Etioopia oad. Vahustajas värske täispiim. Äsja masinast tulnud puhtad tassid ning alustassid on veel lausa soojad. Panen alustassile pehmest paberist tassialuse. Teades, et ta magusat jumaldab, teise alustassi veel, paari šokolaaditrühviga “maja poolt”.

See käis kiirelt – kuulen enda kiituseks.

Plaanin kohviku laes rippuvad vanad lambid restaureerida. See pole odav lõbu, aga olen selle ära otsustanud ning meistriga on juba käedki löödud. Seepärast ütlen – täna maksab kohv niipalju, kui sul südametunnistust on. Aita taastada ajalugu.

Ma praegu ei saa maksta. Tulin just autot ostmas. Näe, ütleb ta ja viitab veripunase küünega peene sõrmega otse ukse ette pargitud Daimler Benz-ile. Uhke auto. Kasutatud ja mis sest. Sellised ei maksa vähe. Ka pruugituna. Ja nii jääbki. Ta tõuseb lauast ja lahkub ütlemata isegi head aega.

Ei möödu palju aega, kui astub sisse järgmine külastaja. Justkui oleks tuttav kusagilt, aga ei hakka seepärast vaevlema ning jään teenistusvalmilt kuulatama.

Ma ei oska kohe midagi tellidagi, ütleb ta sõrmi mudides. Võtaks bokaali head veini. Mis hinnaga need veinid siin on?

Igaühele tema võimete kohaselt. On sellised, mis vaat et poolmuidu ning on selliseidki, mille eest makstes tunned et maksad. See oli muidugi nali ning ütlesin ühe soovitud väiketootva veinimõisa väga hea kraami hinna. No nii. Jäin kuulatama. Mis nonii? Oli see vähe või palju küsitud, ei saanudki aru. Lisasin sellegi jutu otsa, et plaanin lampidele täiesti uue elu kinkida ja nad algelise iluga taasilmestada.

No nii – tähendas seda, et soov veini juua siiski säilis ning ju siis oli hind okei. Mul pole praegu sularaha ja kaardiga ma ka ei saa maksta kahjuks, sest mul on koodid meelest läinud. Ma räägin kiirelt sõbrannaga, ta saab tulla läbi loodetavasti ning maksta ära.

Kiiret pole. Ütlen suusoojaks ja rohkem selleks, et lihtsalt midagi kosta selle jutu peale. Võtan kapist puhta ja poleeritud pokaali. Vaatan veel üle, et on tõesti ilusasti puhas klaas. On küll. Avan korgiplumpsatusega külma härmapalitus pudeli ning valan jahedat veini vaga joaga valguse kätte. Ta silmad juba joovad.

Tulen homme läbi ja maksan ära. Peaksin selleks ajaks oma kaardi korda saama, ütleb ta alles kolmanda lonksu vahele hingates.

Sobib siis kui saate. Vastan vaikselt ja muigan enda üle. Olen ma loll või? Ju vist

No ma ei tahaks võlgu olla…eriti kõrtsile, viskab ta nalja

Võlga ei ole olemas, vastan mina. On au.

Ei, see oleks häbi…eriti kõrtsile võlgu olla

Olen temaga nõus. Tõesti on see pigem häbi kui auasi, kui lähed käed taskus kõrtsi ning sellest ei tehta numbrit, vaid kostitatakse ikkagi. Kuidas sa saadad kunde minema, kui ta muidu alati auväärne ja lugupeetud au ja õigluse eest seisja.

Nii see läks ja jäigi.

Ma ei pane oma kõrtsi kinni. Ei jäta ka lampe restaureerimata. Maksan veed ja elektrid ning palgad ja maksud. Teen ühele S-klassi Mercedese puhul tassi kohvi välja. Kallan teisele maja kulul väga head veini. Teen seda selle pärast, et Jumal näeb. Näeb, et ma olen aus iseenda vastu. Mina pean kõrtsi ja pakun igale sisseastujale peavarju ning kehakinnitust. Näeb, et Tema antud anne ja oskused, teenivad teisi inimesi ning toovad neile loodetud õnne ja oodatud rõõmu.

Mis tunne see võib olla, kui sa sõidad suure saksa luksusautoga, aga ei saa edaspidi iialgi peatuda väikse kõrtsi ees ning sinna sisse astuda, sest sul ei jäänud enam raha isegi tassi kohvi ostmiseks? Või mis tunde tekitab aastateks jääv äratundmine, kui kohtumistel ja bankettidel valget veini kallav kelner alandlikult otsa vaatab?

Iga kord, kui vaatan oma taassünnist säravaid lühtreid, kõrges kõrtsi laes, meenub kingitus mille minult saite. Ei, mitte see kohvitilk piimavahuga ega keelt paitav viogniere, vaid punkt teekonnal, mis jääb teist maha mälestusena. Mälestusena sellest, millised inimesed te olete. Võtke see kingitus ja olge te tuhandest tänatud selle õpetliku kogemuse eest. Elämä on…nagu ütles Matti Nykanen – mees kes ei jäänud kellelegi mitte iialgi võlgu…

PROHVETLIKULT

On sul meeles, et sa ise või keegi sinu sotsiaalmeedia sõpradest kindlasti, raamis oma kontopildi Pantsusmaa lipuvärvidega. Mäletad sa, miks seda tehti? Oli midagi…kus kõik püüdsid üksmeeles oma meelsust väga avalikult demonstreerida. Moekarjatus, mis meie ellu on imbunud – räuskav leinamine. Me leiname kõiki. FaceBooki sõbra kuldkalakest ja tont teab kus, maailma otsas toimunud segaste asjaoludega õnnetuses, meile täiesti tundmatuid kannatajaid. Me oleme üks pere…on selle mängu nimi. Mõnikord peame piisavaks susata kellegi postitusele lihtsalt nutta löristav emotikon. Teine kord kirjutame RIP, sest see on ühtaegu “lühike ja lööv”, teisalt stiilselt võõrapärane ning kolmandaks justkui pisut osavõtlikum.

Maailm muutub päevade ja kuudega ning seepärast on vaja järgmise näite manamiseks tulla pikkade sammudega lähiminevikust olevikku. Püüda eestlasele seletada, et vaata, see on midagi sellist, nagu keegi põletaks sinimustvalget lippu, ei riiva enam ammu kahe kolmandiku eestimaalaste hinge. Sestap siis, tuleb ränga solvangu sisu selgitamiseks öelda midagi sellist, et “ta sülitas vikerkaarelipule”. Rahu! See on ainult näide. Nii ei tee mitte keegi. Mitte kunagi! Kõik on hästi. Vabandust

Sisult sarnane, näkkusülitamine oli ka toona Prantsusmaal aset leidnud sündmuste käivitajaks. Liikluses on lihtne. Me ei mõtle punase fooritule süttides, et mis nüüd siis saab. Me aju ei asu analüüsima, et mida meile sellega öelda tahetakse. Mul on juba mõnda aega raske, kasutada väljendit “haritud inimene”, sest kõrgharidusega mölakaid on maailm täis. Seepärast kasutan selguse mõttes sõna – kasvatatud. Niisiis, üks kasvatatud inimene nii ei teeks. Teeks mida?

Kasvatatud inimene ei solvaks teise inimese sügavaid tundeid. Nuttev emotikon ja edvistavalt võõrapärane RIP ei ole sügavad tunded. Need on pealiskaudsed ja tähelepanujanused nagu öised puuksud pioneerilaagri öörahule sunnitud poiste reformvoodites. Teise inimese sügavad tunded on seotud tema hingega. Tema meelega. Need on sügaval tema sees, mitte pinna peal, nagu akvarellilikult läbipaistev Prantsuse lipp, millega oma proofiilipilt sotsiaalmeedias ajutiselt huvitavamaks muuta.

Inimesel on tema füüsilised mõõtmed, mis kõigile näha ja arvustada antud. On aga ka nähtamatu ja sügavalt sisemine pool ning selle mõõtmeid teised ei tea. Ometi on neil viimastelgi teatud piirid ning neile lähenedes või neid ületades, võib teha teisele rohkem kui haiget. Nende piiride ületamine võib viia teise kuni äärmuseni, olgu ta kui haritud või kasvatatud tahes. Kutsume neid kannatuse piirideks, kuigi just niisamuti, nagu sotsiaalmeedias leiname võhivõõra inimese lemmiklooma, kergekäelised ka iseenese kannatuse piiridest rääkides. Sestap imestamegi, et kuidas saab nii kergekäeliselt muutuda hullunud roimariks ja joosta amokki või tühjendada AK padrunisalved rahumeelse huumoriajakirja toimetuses, seal olevate inimeste pihta. Tead küll millest ma räägin – sellest, mida me nimetame argpükslikuseks. Mida muud kui “argus” see ju on, kui oled viidud viimase sisemise piirini ja kaotad viimaks kontrolli, soovi üle inimesena selle kõige keskel eksisteerida. Inimlikkuse kadumiseni viidud kannatus ei ole argpükslik. Argpüks on inimene, kes teise selleni viib, sest ta ootab oma teole tunnustust. Koolikiusaja on selle ehe näide. Tal on ainult üks valik – kiusa või oled ise peksukott.

Koolikiusaja aeg saab ükskord otsa. Parimal juhul lõpeb kool ning sellele järgneva elluastumise järel, kiusatuga enam ei kohtuta. Hullemal juhul… sa tead. Maailm on neist näotutest lugudest üle ujutatud, mille antikangelaseks jääb alati see, keda pekstakse kuni ta sooritab midagi sellist, mille eest teda edasi peksta.

Vaata seda pilti

See on pika ajalooga väljaandest NELLI TEATAJA

Samasugune, nagu CHARLIE HEBDO

Ma tunnen selle nalja autorit tema käekirjast. Vahel väga vaimukas ja virge, vahel silmnähtavalt punnitatud. Mõlemal puhul püüdlikult kiuslik. Oleks Mart Juur ment, paneks ta kooli vilistlaste kokkutuleku järgmisel hommikul, kõik endised klassivennad puhuma. Fakt. Seekordse Nelli Teataja följetoni puhul, on astutud samm Charlie suunas.

Mind on araabia kirjakunst ja kalligraafia alati paelunud. Sinnamaani, et olen võtnud kätte ja õppinud need tähed selgeks. Oskan neid lugeda ja kirjutada. Oskan lugeda ka seda teksti, mis seal kirjas. Tean sedagi, mida araabia keeles tähendab “Rasul” ja mõnda asja veel. See nali pole üldse naljakas. Ütleks isegi kaugel huumorist, sest Nelli naljad pole olnud kunagi pööblile vaid pisut peenemad, kuid SEE ei ole üldse naljakas. Charlie Hebdo toimetuses sai esimese kuuli lähidistantsilt otsaette nende karikaturist. Sai selle eest, et joonistas kõveriku lõustaga muslimivanamehe ning sildistas ta islamiusuliste püha prohveti nimega. Mul on temast kahju. Nii selle eest, et noorelt suri, kui sellegi eest, ta ta ilgelt sitasti joonistas. Õigemini ei osanudki joonistada. Ju olid tal mingid muud teened veel, ma ei tea…miks ta argpükste poolt sõelapõhjaks lasti.

Maailm oli toona šokis ja sellest roimast rääkimiseks polnud sõnu. See oli tagajärg. Lõpplahendus, millele järgnes uus turvanõuete laine kogu Euroopas, aga millele eelnenut ei vaevunud keegi jutuks võtma. Kedagi ei huvitanud teise poole tunded, kes tembeldati argpükslikuks jätiseks, kuna ta naljast aru ei saanud…

Kui see on julgus, ärme sõima hiljem kedagi argpüksteks ega “ripita” sotsiaalmeedias

SURNUKSPUREMINE

Kas sa oled kunagi puudli aju näinud? Või mistahes muud tõugu sülekoera aju? Koeratõuge on palju ning nagu oled isegi tähele pannud, käib nende aretus püüdlikult nagu dresseeritud peni peremehe jala kõrval, trendidega kaasa. Kui moes on kolli, on kolmveerandil koeraarmastajatest kolli. Kui dobermann, siis dobermann. Džäkkrasseli ajal läks mul tabelipidamine sassi. Sestap ei teagi hetkel, kes on kõige moodsam, kuid pruugib teha tiir kohtades, kus koerasõbrad sotsialiseeruvad ja pilt on selge.

Uskumatu küll, aga kõiksugu muutused maailmas, ei käi üksnes inimesi pidi. Enne veel, kui maailmaomanike väike sõprusring otsustas inimkonda uuel moel päästma asuda, jäi täiesti tähelepanuta, kui suureks oli kujunenud koerte tööpuudus. Viimased, keda veel teenistusse võeti, olid tublid narkolabradorid maailma eri lennujaamades. Täna on nemadki valdavalt tegevuse ja tööta, kuna seaduslik farmaatsibusiness käsikäes globaalse meediaäriga, on leidnud palju rammusama lüpsilehma. See sööb üksnes hirmuniitudel ja mäletseb paanika-aasadel ning annab ööpäev läbi rõõskkoort. Siiski…! Need teenistuskoerad, kes teistest taiplikumad ja kiire ümber õppimise võimega, leiavad ilmselt tööd meeleavaldajaid hirmutavate märulipolitseinike saatjatena. Niisama heatahtlikud kotinuuskijad lähevad korealastele kotleti sisse või veedavad veteranipõlve võrkaias. Oodates kord päevas oma graanulikaussi ja vett. Pai enam ei tehta.

Nii on saanud koerast mitte üksnes moeasi, mõtlen tõuaretuse trendide turjal tehtavat äri, vaid sõna otseses mõttes “töötu”. Sülekoer ei ole amet. See on roll. Mängus, mida inimene loomaga mängib, oletades et see on looduslähedus ja elujõuliste liikide koos eksisteerimise kaunis randevuu.

Inimeste maailmas käib sama

Mida päev edasi, seda ligemale liigume elule, kus igapäevaseks normaalsuseks on tapale aetava looma tunde põlistamine, masside alateadvuses. Sa usud tõesti endiselt, et Põhja Korea on riik? Riik, mitte suuremõõtmeline polügon, kus harjutada kuulekaks kogu inimkonda. Katsebaas, kus “teaduspõhiselt” luuakse töötavat doktriini, mida järk järgult ja sammhaaval, kehtestada globaalselt üle kogu maakera. PR projekt, mille jutupunktideks on hullunud isevalitseja tuumasõjalembus, läbisegi muud maailma vihkava pimedusega. Projekt, mille eesmärgiks on õpetada kogu ülejäänud maailm üksteist vihkama, tehes selle juures kätega suuri ringe, et näidata lossiaknal lambikesega naabrile valgust ning rääkida armastusest. Tingimusteta armastusest, nagu seda nimetavad armastuse preestrinnad, kelle tingimusteta armastuse ainsaks tingimuseks on see, et armastatul peab olema olemas kõik see, mida igaühele ei anta.

Ära mine Toompeale ega Võiduvabaduse platsile

Ära mine sinna laulma ja naeratama, et väljendada oma tahet, arusaama ja lootust. Ära mine sinna ka kõnelema ega kõnesid kuulama. Ära mine lunima, et need mänguasju täis riputatud sinistes krimpleentunkedes mehemürakad sind kaubikusse luku taha paneks. Ära isegi ütle, et sa sinna lähed, veelvähem ära hõigu seda oma sotsiaalmeedia tegelaskujuna. Kergemal juhul saad oma tagurliku tegevuse eest trahvi, hullemal võtab mõni õukonna valvekoer su postituse nagu kondi hambu ja viib oma teenistuskaaslastele näha. Seal nad siis on. Nuusivad õnnetundes teineteise tagumikke ja tõstavad laigisirtsutuseks tagajalga. Nad on eliit. Nemad on juba seal, kuhu sina loll ei oska veel tahatagi pääseda. Nad on juba täna sama õnnelikud, kui nende atekaaslased Põhja Korea sülekoerte tõuaretusjaamas.

Ära mine valima seda mida sul valida ei ole.

Kujuta ette, et Eesti on väike küla, kus eemalt vaadates veel paar suitsu üksikust korstnast taevasse tõuseb. Kujutle seda kogukonda, kus enamasti elatunud eidekesed ja töövõimelisi mehi kogu külas kõigest kaks tükki. Üks kes teeb tööd kahe eest ja teine, no ütleme otse tavaline persevest. Logardist joodik ja nõelapea suuruse silmaringiga sitapea. Ära tee seda fataalset viga, et lähed valima ja annad oma hääle tublile mehele. Tublist mehest saab Toompeal juba teisipäevaks seesama ennasttäis tolvan, keda sa juba enne esimese õlle avamist sõpradega siunad. See on sinu süü, et külla jääb alles ainult see logard ning Toompeale valitu sulgeb nii postkontori, perearstipunkti kui poe. Rääkimata koolist, sest mitte igasse maakooli ei jagu entusiastlikke seelikutega kommionusid, kelle tundides saab selgeks kui solvav on olla see, kelleks sa sündisid.

Sa sündisid eestlaseks! Sa võid lasta omale munad taha õmmelda või need maha lõigata. Käia seelikku või pükstega, aga sa ei pea muutma seda, kes sa päriselt oled. Sinu keha ei ole SINA ja sina ei ole sinu KEHA. Sa oled vaba ja see sinu vabadus seisneb vabaduses olla vabana seal, kuhu suudad ennast kujutleda. Sa võisid sündida põhjakorealaseks ent olla tuhat korda vabam igast eurooplasest ja ameeriklasest, sest sa suudad ennast kuhu tahes mujale kujutleda. Kujutleda sinna, kus oled õnnelik ja terve. See on sinu ümbermaailma reis, mille läbi tegemiseks ei ole vaja vaktsiinipitsatiga tõutunnistust ega kiipe.

Avalda oma meelt iseenesele

Poe maailma eest peitu iseenda sisse. See, ei ole soovitus hakata erakuks, sest sa niikuinii ei hakka. See ei ole isegi soovitus leida endas üles see müstiline tasakaal, sest üksikud, kes selle eales elus leidnud, said sellega hakkama aastate pikkusel pühendunud teekonnal, mitte moodsatele ja edukatele mõeldud nädalalõpuretriidil kusagil trendikas maamajas.

Ütle iseendale, mis sulle ei meeldi ja miks see sulle ei meeldi

Õpi endaga rääkima, sest ainult nii suudad sa õppida kuulama. Kuulama oma enda sisetunnet. Tegema vahet. Nii, nagu sina andsid oma elust tükikese mulle, andsin mina oma elust tükikese sulle. Ma kirjutasin selle sulle – sina oled mina ja mina olen sina. Mul ei ole vaja presidenti ega peaministrit. Sõjaväorkestrit ega kaplaneid. Minul ei ole seda vaja ja sinul ei ole seda vaja. Kui seda üldse vaja on, siis võibaolla MEILE, aga mitte niipea

….selleks tuleb kõigega uuesti alustada, mitte perioodiliselt uusi inimesi valida, kes niikuinii samu trikke edasi hakkavade tegema. Tuletõrjuja, kellest võiks saada kõigi maailma tuletõrjujate pealik, ei oleks enam tuletõrjuja, vaid lihtsalt üks pealik… Nii ka inimene, kellest võiks saada ühe riigi president, ei ole enam lihtsalt kaasinimene…vaid üks president. Minul ja sinul on vaja tuletõrjujat ja teist inimest, mitte pealikke kelle funkstioon on olla tähtsam kui teised. Võimutunnet loov nauding ja teistest kõrgemale tõstetus, kus riigimehelik üllameelsus seisneb kergliiklusteede rajamises, nagu möödunud sajandil veeti kõrgepingeliine. Need on mugavused, mida pealikud meile me oma raha eest kingivad. Suudaks me seda ise teha, me mõtlen teid rajada ja elektriliine vedada, poleks meil vaja üksteist pealikke valides surnuks pureda.

KUSIKUD

Seal on nüüd tühi koht. Lage plats, mis seisab juba aastaid. Nelikümmend aastat tagasi, seisis seal madal, ühekorruseline puumaja, millel oli ainult üks aken. See hoone oli ehitatud vana veski külge ning asus samanimelisel tänaval. Ehe veski, mitte Johann Voldemar.

Veski kõrvalt uksest pääses kingsepa töökotta. See oli tilluke ruum, mille õhus lehvis kingaparanduse lõhn. Kingaparandus lõhnab nagu värvitud nahk, saapaniit, paks pooltald, kõva kontsaliim ja must tallakumm. Kuna nõukogude jalatsitööstus tootis tööjalatseid, pidid inimesed ka kodust tööle ja töölt koju käima tööjalatsitega. Nende kvaliteet oli nagu oli ning seepärast oli kingsepal kõvasti tööd. See ruum oli maast laeni riiulitega ning need riiulid olid triiki täis üksikuid või paarikaupa parandada toodud jalavarje. Igal jalanõul talla alla liimilätakaga pandud paberitükk numbriga, mille analoogiga oma käimad pärast remonti kätte saada. Sellel kingsepa-veskil oli nagu öeldud ainult üks aken. Vaatega tont enam mäletab mis punakangelase nimelisele tänavale.

Selle aknaga oli üks pidev ja lõbus lugu. Kutsusime seda poisikestena “kusikuprooviks”. Asi iseeneses oli imelihtne. See aken tuli sõpradele oma julguse tõestamiseks puruks visata. Olgu millega tahes. Jääkamakaga talvel või kiviga muul ajal. Täna, tagantjärgi siiralt vabandades, tunnistan, et olen selle akna kaks korda puruks visanud. Üks kord jäise lumepalliga ning teine kord kiviga. Vahele ei jäänud ja pahandust ei tulnud. Ei mina ega teised, kes seda akent kohe peale klaasimist uuesti puruks viskasid, huvitanud, et me kiusasime tubli meistrimeest. Ainsat kingseppa Rakvere linnas. See polnud mingi niisama julgustükk. Visata tuli nii, et läheduses asuvate naabermajade akendest ei nähtaks ning loomulikult ilma harjutamata. Seega oli ohte mitu. Viskamata jätmine võrdus möödaviskega. Pidid olema julge, kiire, täpne ja julm. Tõuke selliseks tegevuseks, saime oma lapsepõlve aegsest noorsookirjandusest. Pal tänava poistest, Roostevabast mõõgast, Kevadest, Marek Pieguse seiklustest ja teistest poistele haaravatest raamatutest. Ma arvan, et see aken võiks olla vabalt Guinnessi rekordite raamatus, kui “Maailmas kõige rohkem puruks visatud kingsepatöökoja aken Rakveres”

Tõele au andes, oli Rakveres vähe poisse, kes poleks sinna aknasse kivi lennutanud. Sest mitte keegi ei tahtnud olla “kusik”. Kes seda sõna esimest korda kuuleb, siis see on tuletis sõnast püksikuseja. Argpüks.

Piiskop Joel Luhametsal on väga head jutlused. Ühel missal Tartus, jutustas ta loo kahest mehest. Usklikust ja uskmatust. Lugu ise oli järgmine. Uskmatu mees ütles usklikule, et kui Jumal tema väite kohaselt olemas on, ronigu ta kõrge maja katusele ja hüpaku sealt alla. Vaatame, kas ta püüab su kinni ja päästab su elu!? Usklik mees aga vastas, et mina ei pea oma usu tõestamiseks kusagilt alla hüppama. See aga, et sina seda tõestust vajad, näitab, et sa kahtled. Näitab, et sul on kõhklus, mida soovid testida, et äkki juhtubki ime…

Nii võttes, oli ka see poisitattide kusikuproov tegelikult ajuvaba sigadus, sest mis oli sel kõigel pistmist kellegi julgusega? Võtta kätte ja lõhkuda üks aknaruut…

Kuulsin täna uudist, et minu kunagine teenistkoht, Staabi- ja Sidepataljon, andis 9.mail ajateenijatele käsu – saabuda linnaloalt tagasi väeossa, erariietes. Ausaltöelda ei viitsi ega raatsi kulutada minutitki sellele, et proovida nuputada välja riigi kommunikatsioonigurude seekordsed sõnumid. Oletan, et käiku läheb “Kunnase variant”. Mis see on? “Kunnas” on kommunikatsioonioperatsioon, mis seisneb selles, et keegi ei kõssa. Pärineb see ajast, kui reservkolonel Leo Kunnas lahkus kaitseväe teenistusest ning avaldas meedias oma arvamust. Kunnase esimesele kirjutisele ei andnud kaitsevägi ajalehtedele ainsatki kommentaari. Ka järgmisele mitte. Kui Kunnas oma kolmanda kriitilise looga avalikkuse ette tahtis tulla, polnud ajalahetoimetustel enam mingit huvi lugu avaldada. Seda olukorda kutsutakse – lase lollil hõikuda ja ära tee väljagi ning lugu hääbub ära. Nii pole tänagi vähimatki kahtlust, et kõik oma ametisse seatud, on kuss nagu kuldid rukkis, kui peaks keegigi esitama kriitilise küsimuse eri struktuuride sellekevadistest tegevustest.

Praegu toimuval, on piinlik kattuvus poisikesepõlve kusikuprooviga. Siis viskasime oma jõu ja julguse demonstratsiooniks liikumispuudega kingsepp-meistri töökoja aknaruudu kildudeks ning pistsime jooksu…täna “väldime provokatsioone”. Võtame oma poistelt lipurivi ees truudusevande riigile, kes kardab. Kardab seal kus asjad toimuvad ja ülbitseb seal, kus midagi ei toimu. Kusikud! Lihtsalt kusikud…

VIHMAVARJUTORGE

Kell on saamas sinnamaale, et kesknädalane tööpäev rullitakse tagasi kokku ja pannakse vaga liigutusega riiulisse. Neljapäevaks. Reedeks. Sealt edasi juba uueks nädalaks ja nii aina edasi. Need kel pole midagi kokku rullida, tööd ma mõtlen, hakkavad moodustama juba piisavalt tuntavat hulka inimesi, kes kalendrimüüjate sihtgruppi enam ei kuulu. Esiteks pole neil vahet, mis päev on. Teiseks ei ostaks nad niikuinii kalendrit.

Sajab korralikult vihma. Taevas on tumehall, nagu kasarmupõranda pesukalts ning peegeldub oma tühjade hallide silmadega, loikudele tekkivatest vihmapiisa prillirõngastest. Inimesed astuvad nagu kokkulepitult. Ma nimetan seda kõnnakut püksi kakanu kõnnakuks. See on see liikumine, mis on ühtaegu tõtakas, et rutem pääseda, teistpidi aga veenvalt veniv, et mitte suisa kandadeni sitaseks saada. Enamusel on vihmavarjud peade kohal. Pooltel ka parteipilet kummidega kõrva taha kinnitatuna näo ees, et end taeva aevastuse ja selle piisknakkuse eest päästa. Hunt nendega. Igaüks on oma teel, kuhugi minemas. Vihm on tugev ja tundub, et teda jagub veel mitmeks tunniks vähemalt.

Panin kodust väljudes kvaliteetse peenvillasest pintsaku ja istusin autosse, ilma, et oleks vihmavarjule mõttepiksleid kulutanud. Jõudnud kesklinna ja parkinud auto ühe tärnidega tornhotelli alla parkimismajja, tajusin, et tegelikult on mul mõnisada meetrit minna. Vihma valas nagu kaeravarrest ikka edasi.

Astusin hotelli uksest sisse ja tervitasin noort ja väga sõbralikku retseptsionistat. Naeratasin abipaluvalt ning küsisin, kas ma võin vihmavarju laenata. Toon selle pärast kindlasti tagasi, sest mul on auto siinsamas all parklas. Unustasin lihtsalt vihmavarju koju, aga olen teel kohtumisele, kuhu ei tahaks saabuda vihmast tilkuva kuuega. Onju?

Me saame anda kahjusk ainult meie hotelli klientidele…

Tänasin lahket neiut ning astusin välja. Ise mõtlesin endamisi, et vaata kui kummaline situatsioon. Minul oleks väga piinklik, kui ma võtaks ja laenaks vihmavarju ning ei tooks seda enam tagasi. No mis see üks vihmavari maksab? Igatahes ei ole selle endale jätmine lihtsalt mõeldavgi, sest ma pean oma head nime hinnaliseks ning ei kujuta ette, et selle ette või sappa käiks epiteet – see, tead küll, kes varastas ükskord vihmavarju…

Seesama küsimus kolksatas mu peas ka teisest vaatenurgast. Nimelt hotelli poole vaadatuna. Niipaljukest, kui ma turismi- ja hotelliärist tean, leidub minus küll epaatiat, et kujutada end viivuks ükskõik kelle kingadesse selles organisatsioonis. Ükskõik millise lüli eest ma ka ei vastutaks, oleks ilmselge, et mulle läheb väga korda mu ettevõtte maine. Öeldakse, et autoreklaamile kulutatud raha, on maha visatud, kui needsamad autod tänavatel ei sõida. Jäin mõtlema, et on’s tõesti ühe iseendast ja oma kundedest lugupidava ning prestiižse hotelli jaoks ÜKS VIHMAVARI see, millest saab kaalukeel ühe inimese edaspidiseks suhtumiseks, sellesse hotelli tervikuna. Tahtmata olla üleolev, julgen ma oletada, et isegi läbimärja nartsuna, maksaks ainuüksi mu kuub, mitme vihmavarju hinna. Lõppude lõpuks, pole asi üldse asjade hindades või nende väärtuses. Asi on õieti vähemas isegi sest kuradi vihmavarjust.

Asi on tundes. Tundes, mida tekitab nii erinev suhtumine. Mitte suhtumine varasse, vaid inimesse. Tulles tagasi tõiga juurde, et mistahes asjapulgana ses või mõnes teises hotellis, oleks mul hea meel, kui vihmast lädiseval kõnniteel, sammub keegi üle loikude, nägu õnnelik ja peakohal MINU NIME ja LOGO-ga vihmavari… Noorel neiul retseptsioonis oli mask näo ees, sest ta hoolib. Talle läheb teine inimene väga korda…

ÕIGUS ARVAMUSELE

Ei meeldi mulle ta luuletused. Pole neis nagu seda…Seda samustki, no tead küll. Ühesõnaga ma ei loe ta luuletusi. Ma pole neid kunagi lugenud, kui aus olla. Tõele au andes, ma ei teagi ühtegi ta luuletust. Või siis? Minu teada ta mitte ainult ei oska luuletada, vaid ta ei teegi seda. Vist? Igatahes ta ei meeldi mulle. Ei luuletajana ega inimesena. Kuna ta minu teada polegi luuletaja, kuidas ta siis mulle inimesena meeldida saab? Kes ikka ridagi luuletada ei suuda, on mõttetu inimene, kellelt polegi õieti midagi tahta. Inimene võiks ikka midagi osata. Aga see ei oska mitte midagi. Enda arvates muidugi kõva luuletaja. Mis luuletaja ta selline on? Luuletaja…Ei meeldi mulle ta luuletused. Nõmedalt kirjutatud. Neis on kohe sisse kirjutatud mingi vinguv toon ja see metsikult häirib. Selle pärast ma ei loe neid. Miks ma peaksin? Minu meelest ei ole tal ühtegi normaalset luuletust, vähemalt mina ei tea. Ei tahagi teada, sest ta ei meeldi mulle inimesena. Ebameeldiv kuju ja vastik tüüp. Selline ei saagi luuletaja olla, sest ta ei oskagi kirjutada. Selles mõttes, et midagi mõistlikku, mida ma lugeda viitsiks. Vähemalt pole need soperdised mingid luuletused. Kes neid loeb? Mis inimesed need on, kellele ta luuletused meeldivad? Tõenäoliselt täpselt samasugused mölakad. Mina ei karda öelda, et mulle ta luuletused absoluutselt ei meeldi. Vihkan kuidas ta kirjutab ning ei kavatse seepärast iialgi mitte ühtegi tema pusserdist lugeda. Kohe tunda on, et ta luuletab mingist kibestumisest ja see on vastik. Miks üks inimene ennast kellekski pidada julgeb, kui ta on minu silmis üks kustuv komeet. Mitte ainult minu silmis, ma arvan et paljude meelest. Inimestele ei meeldi ta luuletused, sest ta kirjutab mingitest pseudo tunnetest või tont teab millest. Ma ei tea täpselt ja ei tahagi teada, sest mul on tõeliselt raske üldse selle inimese olemasoluga leppida, kuna ta ei meeldi kellelegi. Mitte minule üksi ei tundu ta mölakas. Paljudele on ta kogu aeg olnud lihtsalt üks tühikargaja, kes ennast ei tea miks luuletajaks peab. On tal mõni luuletus? Mina ei tea ühtegi näiteks. Kui teaks, püüaks unustada, et seda teadsin. Õieti on ainus võimalus seda lihtsalt ignoreerida, et ta eksisteerib, sest muidu hakkab ta ennast veel luuletajaks pidama. Need, olgem ausad, ei ole ju ühestki otsast isegi mitte värsid. Ma ei taha neist midagi kuulda ega näha ning õnneks olengi sellest hoiduda suutnud. Kes ta selline on? Kes ta omast arust on? Luuletaja? On ta jee. No ütle kasvõi üks ainus ta luuletus! Palun väga! Mida oligi tarvis tõestada – ta pole mingi luuletaja! Kes tahab öelda, et on küll, siis kuulub ta samasse kategooriasse, sest ainult nõdrameelsete meelest on ta geenius. Ta ongi selline rahvalaulik. Rahva Laulik – primitiivsete tolguste iidol, kelle luuletusi nad vaimustusega tsiteerivad. Peast muide! Mis on eriti imekspandav, sest ainult samasugune suudab aru saada, millest need luuletused räägivad. Miks neid pähe õppida? Ilmselt pole neil idiootidel mitte midagi muud asjalikku teha. Selle pärast nad õpivadki ta luuletusi omale pähe. Niiöelda luuletusi, sest need ei ole seda. Või on? Mina ei tea ühtegi ta luuletust. Ma ei suudaks lugeda ainsatki ta värsirida, sest ta on jube inimene. Kust see tema pime viha pärit on? Kuidas saab niimoodi primitiivselt olla kõige vastu ja muudkui viriseda? Kas elus ei ole siis tõepoolest mitte midagi positiivset, millest hoolida ja kuhu oma energia suunata? Ilmselt mitte, sest kui tema luuletusi lugeda, ei kohta seal grammigi empaatiat. Miks üldse sellise niiöelda “luuletaja” mõttetustest midagi otsida? Kui proovid seal leida midagigi, mis sulle meeldiks, siis sa ei leia seda, sest seal pole midagi meeldivat. Selle pärast ma ei loegi ta luuletusi. Mitte iialgi. Ma võin käsi südamel öelda, ma ei taha seda inimest tundagi. Muuseas ma tunnen teda üsna hästi. Sest tema luuletustel ongi tema nägu. Mitte ainult nägu. Ka tema lõhn on neil närbunud püüdlustel, mida kusagilt otsast ei saa pidada poeesiaks. Nii et kokkuvõtteks: said nüüd isegi aru – pole mõtet oma aega raisata ta luuletuste lugemiseks, sest tundes tema loomingut päris hästi, saan ma öelda, ma ei loeks seda iialgi. Ja nii ma muiude olengi teinud. Lihtsalt vältinud seda kätte võtmast. Ma tean ise mis on hea ja mul on mu arvamus. Kui sulle mu arvamus temast kui luuletajast ei meeldi, oled samasugune värdjas nagu temagi, sest sa ei talu ilmselt samuti mitte mingit kriitikat. Solvuja ning hädaldaja, kes leiab ainult kõiges muus väga palju halba, aga ise ei tee muud kui viriseb. Oleks ta oma elus kasvõi ühe ainsa luuletuse kirjutanud, võiksin seda lugematagi öelda, et mulle see ei meeldi. Väga lihtsalt ei meeldi ja kõik. Sest ta ei meeldi mulle inimesena. Ma ei tea isegi seda, kas ta on mees või naine. Tõsiselt. Ma ei tahagi teada kes ta on.

0105

Kui see minus esimest korda kõlas, ei teadnud ma sellest midagi. Kust saingi teada, kui see oli mu omaenese tillukese südamekese kõige esimene löök. See hetk, kui elu oli südamega kokku leppinud ning elu liivakell pandi jooksma. Seda tundma ja tajuma hakates, kogesin alguses suure müra ja segaduse kohisevat mäsu. Need olid minu enese südame löögid, minu sees. Ma ise olin sel hetkel just nii tilluke, et mahtunuks ära mu praeguse südame füüsilisse avarusse. Ruumi jääks ülegi. Tundsin võnkeid enese sees ning veel mingeid võnkeid. Need tulid väljapoolt mind. Minu ema südame tuksed. Kui sa oled olnud sada korda väiksem, kui su ema süda, siis on võimatu unustada, mis üüratu jõud on selles sisekosmoses. See on üheksaks kuuks kogu sinu universum, mis sealtpeale iga sekundiga väiksemaks hakkab muutuma. Sina kasvad, universum milles oled, kahaneb, ahmides sulle ruumi sinu ema südame all. Südameke su sees lööb kaks korda sekundis. Nii kiire on tal, aitamaks sul võtta sinu kuju. Tundes ennast ühtäkki iseseisvalt ja elusana, ei hakka ma mõtlema välja, mis koht see on. Mõtlema välja. Oled sa mõelnud, mida tähendab me emakeeles see “välja mõtlema”. Kas sa pole kunagi mõelnud, milline võiks olla “sisse mõtlemine”? Arvan, et see ongi see, mida peame vabaduseks. Me võime olla ükskõik kus. Mistahes situatsioonis või olukorras. Me mõtleme igal juhul midagi välja…Ma võiks ju sellega mis on, rahul olla ja piirduda. Usun et emagi, kelle südame all ma olen, võiks olla nõndamoodi rahul, aga see on absoluutselt võimatu. On lihtsalt nii seatud, et kõik liigub lihtsamast keerulise ja algelisest täiuslikuma poole. Sel pole elu tungiks nimetatuga mingit pistmist. See on lihtsuse enese, täiuslik protsess ja absoluutselt kõige muutumisel progressi läbi maksimaalselt täiuslikuks. Kui see on saavutatud, saab see otsa, et Elu saaks valida uue. Nagu kunstnik valib oma järgmise maali jaoks uut lõuendit. Mõõtes silmaga suurust ja katsudes käega lõime pinda. See on loomisprotsessi ilusaim hetk. Just lõuendi valimine, mitte maalimine ise.

See kõlab nagu suure gongi löök, mis läbib kõik. Jätmata puudutamata isegi nähtamatut. Korraga on ses tõukes justkui kogu planeeti katva maailmamere pidurdamatu jõud, mis vonkleb tõusu ja mõõna vahelise võimsa amplituudina. Need on pisikese südame kiired tuksed, minu universumiks oleva üsa tuksete tohutult võimsas lainetuses. Kõik need protsessid mu ümber, tulevad sellest universumist, milles elab sel hetkel mu Ema. Me liigume koos kakskümmend kaheksa tuhat kilomeetrit tunnis ning teame, et sel kõigel puuduvad nii juhthoovad kui pidurid.

Ma ei tea, kuidas võimalikult lühidalt kirjeldada tunnet, et ma tahan seda oma silmaga näha. Vähemasti on see nii seatud, et ühel hetkel ihkab me meel seda välist universumit. Seda maailma, milles elab minu senine universum. See, kus mu süda tegi esimest korda “tuks”…nagu starter, kui Elu ettevaatlikult süütevõtit keeras. Ma ei tea, kuidas sina, enda puhul mäletan selgelt, et tahtsin näha silmi. Ema silmi, millesse vaatasid Isa silmad, kui see hetk oli kätte jõudnud. See silmavaade ei meenu mulle mu eostamise hetkest, küll aga teatest minu südame tuksuma hakkamise kohta emakas. Isa silmades oli ehmatus, ema omades pisarad. See kõik vältas umbes 60 minu südametukset ning sulas siis kallistuseks, milles oli nende mõlema liigutusest lähtunud silmaveeallikad.

Valisin päeva, millal vahetada universum teise vastu välja. See oli kõige esimene asi, mille ma välja mõtlesin. See muuseas, ühendab kõiki elusolendeid! Nimelt see, mille me kõige esimesena välja mõtleme. See pole mis ega kes, see oleme meie ise – välja mõtlejad! Kui see poleks nii, puuduks ka meid terve elu saatev kirg reisida. See pole midagi muud kui seesama soov, mida tundsime juba lootevees levivate võngete läbi. Meie otsingud ja püüd leida väljapääs. Väljapääs kõige hoitumast paigast kogu eksisteerivas loodus – väljapääs emast, mida nimetame sünnituseks. Oled sa mõelnud, miks on ta nimetatud just nii? On sünd ja on sünnitus, mis tähistavad sama…viguriga keel on meil, eestlastel.

Ma tulin siia 1.mail

Minu isa sündis aastal 1943 ja lahkus, kui ta oli elanud 69 aastat. Minu sünniaasta on 1969. Kui isa lahkus, olin ma 43. aastane. See on minu isandate sõrmus. Maagiline Ring, mis ei katke. Minu isa tuli siia 1.mail 1943 ja ma tean, et ma olin enne teda. Seda ette valmistamas. Välja mõtlemas, nagu öeldakse… aga tegelikult väljapoole mõtlemas. Ma otsustasin, et elan 73 aastaseks sest see on minu isandate sõrmus, mille olen otsustanud ulatada oma poegadele. See on 21 aastat veel, alates 1.maist. Päevast, mil otsustasin end välja mõelda. Edasi? …edasiseks on samuti plaan, mille kõigi alguste alguses välja mõtlesin. See saab kirja araabia keeles ja kalligraafiliste kaunite tähtedega.

ORDUELU

Esimene metsalaager. Vihm, segiläbi lörtsise lumega ja siis lõikav jäätuul, mis presendist sissitelgi kõik õmblused proovile paneb. Ööd, kus vahelduvad jalalt kukkuva väsimuse sügav uni ja kahetunnised vahikorrad valvepostil. Noorsõdurid on õppinud tundma oma suhet toidupakiga. Nurisedes, aga isuga noolitakse nii lusikas kui katelok nii puhtaks, nagu see oleks pestud. Anna üks suits! … Pole. On sul suitsu?…Mul pole. On kellelgi suitsu veel? Ei ole. Juba teine päev järjest, on see vestlus kõigi puhkepauside sisuks. Poistel on suitsud otsas. Noorsõdurite värk, ei arvestanud, et metsas kulub tubakat rohkem. Ei mõelnud, et rakmetaskus liguneb kõik läbimärjaks ja ei võta enam tuld. Mis tuld? Ei võta isegi sigareti kuju.

Aga ühel kutil on suitsu. Neid tema “viimaseid” on teised vesise suuga vaadanud juba teist päeva. “Mul pole rohkem” – kostab filtrit hoidvate huulte vahelt – “See on viimane” ja nii hommikust saati. Mistahes üksuse teeb monoliitseks ja tugevaks mitte see, kui üks mees on Iron Man, vaid kõigi oskus üheskoos efektiivselt meeskonnana tegutseda. Mõni peab seetõttu evolutsiooni redelil mitu pulka laskuma, teine aga tõusma, et tekiks teovõimeline kollektiivsus.

Varustuse ettenäitamine! Pisteline aktsioon, millega alguskuudel sisendatakse distsipliin, et sõdur mõistaks, miks midagi just sinna, mitte teise taskusse käib. See pole norimine ega kius, see on enesestmõistetav. Esmaabipakk on individuaalvarustus! Teisisõnu on see mulle väljastatud puhuks, kui vajan esmaabi. See on mul sealsamas taskus, kus igal mehel kogu organisatsioonis, sest esmaabi antakse mulle minu oma taskus leiduvate vahenditega. Kui mu haav lahmab verd, aga šguti-taskus on marmelaad ning haavasideme omas sigaretid, jooksen ma lihtsalt verest tühjaks. Seepärast siis, väga pulkadeni seletatult, on varustuse standardid kohustuslikud ja kehtivad kõikidele, kuna see loob tegutsemiseks suutlikkuse kriisis.

Varustus telkmantlil laiali laotatud, seljakotid tühjalt kõrval kössitamas. Puudusi ei ole. Aga üks poolik blokk kilesse keeratud sigarette on küll. Viis – kuus kinnist pakki sigarette. “Kes suitsetavad?” Käed tõusevad. Jagage sigaretid laiali. Õhus on saamarõõm, kõrvuti kibeda viha ja pettumusega. “Oled vihane, et sinu sigaretid laiali jagasin?” Vaikus. Kordan küsimust. Vaikus. “Võta minu vihmavari endale” Nõutus kasvab. Selgitan – sa ei saa minu vihmavarju võtta, sest mul ei ole seda, oled nõus? Sõdur on nõus. Kas ma saan võtta sinult sigaretid ja jagada teistega, kui sul juba teist päeva ei ole suitsu? Kas ma jagan siin praegu kõigi vahel laiali seda, mida ei ole? Küsin kõikidelt – kas te saite sigarette? Noogutavad. Kust te saite, kui kellelgi ei olnud? Kust te saite sigaretid, mida polnud olemas? Vaikus. Säh, võta! Andsin sõdurile kahe sigaretibloki raha. Kui väeosas tagasi oleme, saad omale Sõdurikodust uued sigaretid osta. Praegu on teine situatsioon ning olukorrad mis elus ette tulevad, ongi aegajalt üldsuse huvides üksikule vastuvõetamatud. Kõik korras? “Korras” vastas sõdur. Üks paremaid üksuses, peale seda episoodi.

Siit sikutab mõte varrukast maksude suunas. Me oleme sama keelt kõnelejad ning pürgime olla ka sama meelsed. Eesti keelt rääkivad ja eesti meelt kandvad inimesed. Igaüks, viimseni indiviuaalsed, kõigis oma iseloomujoontes, mustrites ja mõttemaailmades. Oleme kõik koolis tarkust kogunud ning meile on räägitud me seitsmesaja aasta pikkusest orjapõlvest. Õnneks me oskame selle üle muiata. Juba kooli ajal mõtlesin, et miks ordumeister talupoegadelt makse kogudes, maapõhja neati. Mulle tundus juba siis, et ordumeistrile saab osaks vale hinnang, sest ordumeister ei olnud kohe päris kindlasti huvitatud rahva väljasuretamisest, surnuks näljutamisest või ribadeks töötamisest. Tal oli laiem pilt. Ta tegi plaane ning kavandas elu jätkusuutlikkust, nagu täna öeldakse. Maa eest maksu maksmine ei ole ju mitte kuhugi kadunud. Tehtud tööga saavutatust tuntava osa loovutamine, jääb ka peale meie lapselapsi edasi kestma. Ainus, mis on justkui muutunud, on nähtus nimega vabadus. Vabadus valida “ordumeistrid” endi hulgast ja “demokraatlikult”. Lõppkokkuvõttes on see tõestus sellest, et tänapäeva ordumeistrid on olnud osavad ja oskuslikud looma lihtrahva uut usku – nimega vabadus. Meil pole enam…mida? Mida sellist, mis meil oli kolmsada aastat tagasi, ei ole tänapäeval enam olemas? Absoluutselt kõik on olemas. Ropprikkad ja puruvaesed. Geeniused ja imbetsiilid. Usinad ja logardid. Röövlid ja samariitlased. Noored ja vanad. Tugevad ja nõrgad.

Me ei ela keskajas – ütleme uhkelt, sest oleme õppinud toksima. Me anname digiallkirju, sest me ei pea enam oskama oma nimegi kirjutada. Me oskame vajutada klahvidele, millel on ajaloolised sümbolid. Kujundid, mille nimeks on kirjatäht ja mida minu põlvkond veel joonitud vihikusse rida rea järel, tindisulepeaga joonistama õppis. Mõtlesin paarkümmend aastat tagasi, millal saab neist inimestest valdav enamus, kellel puudub loetav ja ilus käekiri. Et kui kaua kulub aega, kuni ilusa käekirjaga inimene jääb maailmas sama haruldaseks nagu on jumalast antud häälega ooperilauljaid. Traavli kiirusega, on täna mu vastus. Seos ordumeistriga on seega sama. Ta seisis keskpärasest kaugel ja kõrgemal. Tal oli ilusa käekirjaga kirjutaja, kes ta mõtted üles tähendas ning muu oli maksukogujate mure. Ordumeistri jõud oli tema kõige väetima kehviku nägu. Sestap, tuleb meiegi tänast heaolu otsida mitte Äripäeva TOP-ist, vaid näha inimesi, keda me teepervelt peale ei korja, kui nad seal kogu oma kehva varanatukesega küüti küsivad.

Kui võtta samuti, nagu ülem metsalaagris, sõdurilt suitsud, et see kõigi vahel jagada, tuleb see pärast tagasi anda. Niisama, lihtsalt võtta, sest sul on jõud või õigus, on vargus. Ülekohtune ja ülbe.

Kõik, kes tänaseks on kaotanud kõik. Need, kelle töö ja vaev on kokku kukkunud ning kelle “sigaretid” on kriisiolukorras solidaarselt laiali jagatud, peavad saama kaotatu tagasi. Et see peatselt sündida võiks, näitab lootust süstiv teadmine, et kõik on väga hästi – ordu oma palka tõstis. Miskipärast ma ei usu, et ahela järgmine reakstsioon on esmaabi oma alamatele. Ordumeistrite ümarlauas praalides, on vaja pärast oma vekslid ka katta, et mitte naeruväärne näida. Nõnda siis pillumegi esmalt nagu pokkeripanuseid, rahvusvaheliselt sinna tänna, mängu ilu ja enese staatust imetledes. Paneme papi kokku, saadame sõdurid, poome türannid, peksame puhveti segi ja siis hakkame häälekalt headeks. Ehitades üles majad, millised meile meedlivad. Mu alamad näevad mu heldust ja seepärast olengi ordumeister. Nad said masina, millel on mitu nuppu nimedega kuhu vajutada, aga see masin on ehitatud nii, et töötab ainult üks nupp. Nupp ordumeistri nimega. Seepärast ma ei kardagi, et mind ei valita – ütleb ordumeister – me pole olnud iial nii tugevad kui täna…meie vanurid ei suuda tõesti süstlasappa e-registreerida, aga e-valimistel on nende osalus ootuspärane. E-he Orduelu.

Kuidas seda muuta?

“Ma olen parem ordumeister” kõlab valimistele eelneval ajal tuttav jutt. Eriti nende suust, kes pole veel ordulossis käinudki. Nad veel ei tea, et lossi saades, ei jõua veel kuu faaski vahetuda, kui inimlikud nõrkused katavad kõik senise, nagu tolm katab kõik mis tasakesi seisab. Kõigi ordulossi pääsenutega on see toimunud. Muuta saab seda üksnes ühel moel. Näilise nähtavaks tegemisega. See on tegelikkuse tunnistamine mitte iseseisvuse imetlemine. See on vabalt mõtlemise võime, mitte krõlovi kirjeldatud kihu, vahetada mängukohti – äkki hakkab siis orkester kõlama. Ordumeister on selle puust ja punaselt selgeks teinud. Ikka ei saa aru. Me jäämegi omale kuningaid valima, kes me nõudmistega ordumeistri juurde läheks ja sealt “kroonitud peade” võrra lühemate lihahalgudena, käruga koju tagasi toodaks. Meie orduvennad ei kogu iial kokku väge, et kedagi rünnata või ennast kaitsta. Hea kui omadele põgenemistee praogi lahti suudavad hoida…seniks kuniks aga, lihtsalt vaadelgem. Orduelu saab toimida vaid vaenlase olemas olles. Kellelegi kui kurjale näpuga näidates. Ära osale selles, astu maha, roni välja, ole sekkumata. Joosta viiekesi jalkaväljakul ei ole vaprate vahvus, vaid vastasele loovutatud üleoleku võidurõõm. Nad ei saa üksi mängida, nii et massid vaimustusest rõkkaks – nad vajavad vastast! Nende poolt on kohtunikud ja mänguminuti pikkus on nende kellal mõõdetud. Alatu? Ei ole. See on orduelu, milles õigluse otsijal enne altpoolt üles voolavat vett õnnestub leida.

MAAILMAVAATE KÄÄRID

Mäletan väga täpselt oma teadliku elu esimest pahandust. Seda tegema asudes, teadsin ma täpselt, et mitte kunagi pärast seda sooritust, ei saa “kogemata” ja muude selle sarnaste sõnadega end välja vabandada. Pahandus oli see, et ma kasutasin ema õmbluskääre, paksu tinapaberi ja plastmassi lõikamiseks. Mul oli vaja ilusat, sirge servaga ja puhast lõiget ja nii see tuli.

Kääridega töötajad, rätsepad, juuksurid ja isegi hekilõikajad, teavad, et nende riistade mittesihtotstarbeline kasutus, muudab nad sisuliselt sekundiga äraviskamisele kuuluvateks. Mõni ehk ei tea tänaseni, et ta lambaliha vastane tõrksus, põhjendusega, et sel on “kasuka maitse”, ei oma vähimatki sidet lamba lihaga. Anna algajale lihunikule nüri nuga ja pits viina, nagu seda aastaid on tehtud ning “kasuka maitse” on garanteeritud. Vaata lamba villa lähedalt. Uuri seda tähelepanelikult ja näed ise, kui udupeen on selle armsa looma “juuksekarv”. Üksikuna silmale vaat et nähtamatu. Pole siis imestada, et pea alla ja põis ülespoole rehetoa parre külge riputatud voona töödeldes, võib lisaks sappi sisse lõikamisele, rikkuda väärt liha ka hooletu nahastamine. Selle käigus ei pane lihunik tihti tähelegi, et pea nähtamatu karv või mitu, satuvad kokku lihaga, kleepuvad sellele ning eritavad siis ebameeldivat rasust villamaitset. Räpakalt tehtud töö, valesti valitud tööriistadega tagab garanteeritult kehva tulemuse. Nii ongi oluline omaks võtta ja aktsepteerida seda, et on oluline vahe, eristada üksteisest ilus pingutus ja hea tulemus. Poisitatina oli mul tarvis täpselt ja ilusasti lõigata õhukesest tinaplekist mõned dekoratiivsed kujundid ning nende kinnituse alusteks vahekihtideks, paksust plastkilest kannad. Mul polnud valikut ning sestap võtsingi parimad käärid, mis üldse majapidamises olemas olid. Juuksurid, rätsepad ja teised käärkätega töötajad, võdistavad selle peale raudselt õudusest õlgu. Oleksin saanud valida, kas toimin nii, või ei tee üldse. Teen väga hästi ja pühendumusega, või ei tee üldse, sest nii jabur kui see ei paista, oli minu langetatud otsuse taga, kõigest üks ema korralik kääripaar. Arvad, et meie vahele tekkisid “käärid”? Ei tekkinud. Ema tahtis teada, mida ma tegin tema kääridega, et need enam korralikult kangast ei lõiganud. Näitasin ette ja oligi kõik korras, sest ma tegin midagi oma kätega valmis. Loovat, omanäolist ning kunstilist. Ma ei rikkunud kääre kogemata ega meelega. Ma tegin oma asja, aga paraku polnud mul omal häid kääre.

Hea tuttav, kes aastaid tagasi teisele poole suurt vett kolis, rääkis põneva loo. Ta läks Eestist ära, sest see polnud enam tema kodu maa. Kodu justkui oli ja maa oli ka, aga kodumaad enam ei olnud. Olid niiöelda “käärid”. Oma elu kaugel kaljusaarel sisse seadma hakates, alustas ta oma uue eluga ja selle sisse seadmisega. Kõpitses maja, mille ostis, hooldas aeda selle ümber ning kohandas kogu elamise nii, et oleks hing rahul. Kui ta siis juba paari päeva pärast avastas, et tema võsatrimmer on kadunud, lõi tal silme ees mustaks. Mis mõttes? Väike koht, üksteist tundev kogukond ja nüüd selline nõme vargus. Paari päeva pärast kadus tööriista kuurist ka mootorsaag. Kui sõber lähimasse keskusse minema asutas, et poest korralikud riivid ja tabad osta, jäi ta õues kuulatama…Polnud kahtlustki. Loodetuul tõi ta kõrvu undava võsalõikuri hääle ja päris kusagil siinsamas, kriunus lärmakalt oma raudhammastega puud purev mootorsaagki. Edasi läks mu sõbra jaoks kõik hoopis uskumatuks. Mees, kes naeratades võsalõikuri välja lülitas, kui sõber temalt selgitust küsis, vastas midagi täiesti adumatut. Ta küsis, kas sul on praegu võsalõikurit vaja? Otseselt mitte, aga see on minu oma – vastas eestlane. No näed, ütles kohalik. Siis saan ma ju seda seni kasutada!? Mis mõttes, kurat – ei jäänud mu sõber rahule – see on minu oma! Kas ma peaksin omale enda võsalõikuri ostma? – küsis kohalik. Kas igas majapidamises peab olema võsalõikur, mootorsaag, segumasin, treipink? – ei saanud kohalik eestlase kimbatusest aru. Kas igal mehel peab olema kuur tööriistu täis, mida ta võibiolla kord või paar, vahel vähemgi vajab? Aga mõtle, et sa oled maailma parim kontsertpianist…soovitas kohalik mu sõbrale. Kuidas sa siis ette kujutad oma maailmaturneed? Kas sa reisid siis mööda maailma koos oma tiibklaveriga? See pani mu sõbra mõtlema, nagu ta pani mõtlema ka mind. Et tõepoolest…kui suured oma peavad olema asjad, mida igaüks ei pea isiklikult omama? Asjad, mis saavad olla hooldatud, töökorras ja heaperemehelikult kasutatud ka mitmete kasutajate poolt üheaegselt. On’s asi üldse asjade suuruses? On’s üldse asi üksnes asjades, või ka inimestes endis, omavahel ja isekeskis? Ühel päeval oli sõbral tarvis hööveldada paar lauda…kuna naabrit polnud parasjagu kodus, läks ta ise teise mehe garaaži ja leidiski höövli. Võttis, tegi oma lauad klaariks ja viis siis tagasi. Ise mõtles, kurat küll – jabur oleks olnud selle asja pärast omale höövel osta või lauad seljas teise saare otsa sõita, kus keegi need raha eest samamoodi oleks siledaks lasknud.

Kas mina jätaksin oma garaažiukse lahti, et naaber sealt tööriistu saaks võtta. Naabrit tundes ja teades, vabalt. Korralik mees, hoiab oma asjad korras ja pole küsimustki, et ta teise asjadesse veelgi hoolsamalt ei suhtuks. Igaühele ei tahaks usaldada, sest igaüks ei hooli. Näiliselt jah küll. Näiliselt võiks sellest ümberringi hoolimisest, igaühel permanentne õnnepisar silmanurgas helkida.

Kord jutustas teine sõber toreda loo. Reklaaminduse algusaegadest. Tema büroo kliendiks oli justnimelt üks tööriistade maaletooja või midagi sinnakanti. Reklaamiagentuurilt telliti reklaam. Kindlasti oled seda näiinud. Terve ajalehe tagakülje suurune plats, tikutoosi suurusi tööriistafotosid täis laotud ning hüplevad hinnad “enne ja nüüd” templitena peale löödud. Tavaliselt töötavad sellistes meestekollektiivides turundustibid. Täpselt nii neid läbi kõigi aegade ja kõikides agentuurides on omavahel kutsutud. Seal oli ka selline. Kena, tubli ja kohusetundlik noor neiu. Täpselt ei mäleta, mis seal parasjagu oli, aga üks reklaam oli vaja enne trükki saatmist korrigeerida. Ikka juhtub. Siit koomale sealt suuremaks, seda ülespoole, seda allapoole. AD oli kiire taibu ja suurte kogemustega, mistõttu läks kogu selle asjaga alla poole tunni. “Kas selle masinaga saabki nii, et võtad pildi, paned paika, tõstad tekstid juurde ja kõik?” See oli kogu seda protsessi pealt vaadanud turundustibi esimene küsimus, kui ta üle graafilise disaineri õla selle tööd oli piilunud. “Põhimõtteliselt jah” vastas sõber tõsise häälega ja üksnes lähimatele kamraadidele hästi tuntava muigevarjundiga hääles. “A mis üks niisugune masin maksab?” – küsis neiu. “See on kallis masin” vastas sõber. “Kui kallis?” …. Nii see dialoog seal edenes ja ajapikku hiiliski tuppa tunne, et üks inimene läheb siit praegu otsejoones oma bossi juurde ja küsib raha samasuguse masina soetamiseks. Siis ei pea enam reklaamiagentuurist tellima.

Olen hoogsalt omandamas üht seni täiesti arusaamatut oskust. Seda tänu väga imelistele inimestele, kellega elu on kokku viinud. Elu viib inimesi lahku ja toob nad kokku, sest oleme sündinud karjakesi eksisteerima. See oskus mida aegamööda omandanud olen, on tõsiasi, et ainult teisi tõstes, on võimalik ise tõusta. Niisamuti, nagu teisi madaldades, ei jää muud, kui langeda ka ise. Kas ma mitte just hetk tagasi ei madaldanud kedagi turundustibiks, langedes ka ise? Kas ma mistahes siililegi selgele jamale, mida näevad ja tajuvad ka teised, viitamisega – madaldan kedagi, et siis ise langeda? Kas inkvisitsiooni riitadel tulesurma surnud, on ise süüdi, et vastuvoolu visklemise asemel pigem ennast kui tõde lasevad tappa? Ma ei tea. Tean ainult seda, mis on mu enda jaoks tähtis – MINA. Olla mina ise ja jääda iseendaks. Inimesi on kahte tüüpi ja selles ongi need käärid. On inimesed, keda vajavad organisatsioonid, et eksisteerida ning inimesed, kes vajavad organisatsioone, et eksisteerida. Kuulun vähimagi vabanduse vajaduseta ilmselt nende esimeste sekka. Tead miks? Sest mul on iseenesega hea, kuna oskan ja suudan teha üksinda seda mida muidu teeks seitse inimest. Ma ei pea endalt küsima, mis siis nüüd saab? Mida ma nüüd tegema hakkan? Tõesõna – ma teen mida ma tahan ja ma ei tee midagi mida ma ei taha, kui see pole kohustus täita oma lubadusi. Olen näinud elus küllalt inimesi, kes siunavad sünoptikuid, nagu oleks need süüdi, et ilm on muutuv.

Maailmas me ümber, on täiesti normaalne, et kõige pidevas muutumises, muutubki tegelikult ka kõik. Inimene sünnib ja sureb. Töö jääb pooleli või saab valmis. Õitsev hääbub ning muutub mullaks ja sõnnikust võrsub uus ilu. Käärid lõigatakse nüriks ning suhted aetakse teravaks.

Mina ei ole avalikkusega koolist lahkumise tagamaid jaganud. Kirjutan oma mõtteid elust ja asjadest juba aastaid oma siinsamuses blogis. See on minu looming. Minu väljund mõtetele, mida lasen vabaks nagu farmer vasikaid, esimesele kevadisele ädalale. Minu blogiraamat või jutuplokk, ei ole meediakanal. See on korv lugudega, mis elavad digielu, hoides metsas alles mõnegi puu, mis muidu läheks raamatupaberi puiduks. Ma ei teeni kirjutamisega kellegi huve, rahast rääkiimata.

Koolist lahkumise peapõhjuseks olid käärid. Käärid, mis tekkisid hirmuäratava teravusega juba pea paar nädalat peale ametisse asumist. Mõtlesin pingsalt, mis on ometi selle põhjuseks, et nii kiftist koolist, on vähem kui aastaga lahkunud pea pooled õpilased. Imestasin, et rahapuuduse jutuga pisaraid pühkides, lastakse jõulupühade eel korraga lahti suur hulk häid õpetajaid ning lihavõttepühadeks asendatakse nad tervet koridori täitva jalg- ja tõukerattabaasiga. Seal nad seisavad, oodates jalgrattahooaega…nagu talvel seisis seinatäis uiske, mida kasutas kokku ehk mõni sportlik uudishimulik. Nuputasin, miks linnaametnikud ja kõigi teiste piirkonna koolide inimesed, pigem väldivad igasuguseid kokkupuuteid, ja ühistegevust. Ei osaleta milleski. Sest kusagil on käärid…mitte need mu ema omad, millega lapsepõlves õhukest plekki lõikasin…

…on käärid, mis tekitavad “kasuka maitse” nagu nähtamatu karvake tallekarbonaadile. Olin õpetaja, kes tegi kohe ettepaneku, eraldada ajakirjanduse- ja meedia õpetamine ning praktika, kooli juhtkonna suhtekorraldusest ja eduimagoloogia kultuveerimise ülesannetest. Just see saigi “tegemata tööks” mida mulle tagantjärgi läbi meedia ette heita. Õpilased ootasid ammu sekkumist, et keegi tuleks ja ütleks – me ei pea tegema iganädalast “Teenin Nõukogude Liitu” programmi, kus räägitakse kõigest kenast, mis ripub fassaadil, varjates sageli objektiivset tegelikkust. Ei mäleta jupp aega, et oleksin näinud nii põlglikku kolleegi silmavaadet, kui tegime õpilastega koos persoonilugu, kooli venelannast koristajatädi Ljubaga. Õpilaste uurimistöödest, noorte inveteerimishuvist ja muid õpilasi huvitanud projekte. Selle asemel, et upitada prožektorite valgusesse need, kes tähesajus tegelikult peavad kümblema.

Mis teenistust puudutab, ütlesin juba enne tööleasumist. Ma ei soovi rohkem kui ükski teine õpetaja. See on töötasu, mis pingelistel kuudel on katastroofiliselt madal tasakaalupanus nagu kõigis haridus-, meditsiini ja muudes asutustes. Samas on see tasakaalus vähem pingelise aja töökoormusega ning sedasi on see igati mõistlikult kokku lepitav. Ida Virumaa on olnud lukus kogu selle aasta. Koolimaja seisab tühjalt ja linngi on välja surnud. Inimesed kogu piirkonnas on ahastuses ning meeleheitel. Mina aga ei ime pastakast positiivseid lugusid, mida iseendale sotsiaalmeedias jagada, ega tee Podcaste, kus rääkida piirkonna põnevatest tegevustest ning paljut muud, mis näitaks kui heleda leegiga põleb pirn kellegi peas. Aga miks ma peaks? Kuidas ma saakski, küsisin endalt juba teisel töönädalal, kui sain aru, et omavahelise suhtluse väljakujunenud tavaks, on tunnelkommunikatsioon. Teisisõnu “kirjad ülevalt” ehk alla surutud algatus, mis on viinud vaikivate varjudena hõljumiseni, hirmu ees kaotada seegi töö selles piirkonnas, mis täna on.

“Ta oli ainuke, kes ei kandnud kordagi maski” – on tõesti tõele vastav väide ja nagu teame, tänases uusküüditajate renessansis, täiesti piisav süü, avalikuks hukkamiseks või vähemalt sellega ähvardamiseks ja ülejäänute hirmutamisks.

Tahan võtta käärid ja lõigata sirge lõige. Öelda lihtsalt ja inimesele arusaadavas keeles – ma ei ole vaktsiiini, vaid inimkatsete vastu. Mis maske puutub, siis arvestades peale kasvavate põlvede kasvatust ning selle puudujääke, pigem pooldan neid. Inimesed kes on minetanud viisakuse teiste suhtes ning läkastavad, aevastavad, õgivad ja haigutavad lõuad laiali nagu tarkusehammaste välja tõmbamisel, peavadki maski kandma.