MINA, LEONARDO DA VINCI

Raha oli pakkides. Igas pakis sada kupüüri. Kõik sajaeurosed. Summat ei mäleta, sest teatud rahanumbrist alates, läheb iga inimene veidi homeeriliseks.
Minu jaoks oli selles koguses piisav doos, et muutuda ülemeelikuks, nagu püstirikastega vahel juhtub.
Nagu ütlesin, summat ei ole meeles, ainult maht. Mahtu oli tihedalt laotuna üks käsipagasi kohvritäis ja kümmekond pakki taskutesse ja õlakotti pistetud, sest ei mahtunud mujale. Ühe paki keerasin rulliks ja panin rahakummiga kinni. Sealt tõmbasin neid sedeleid, mis läksid sõidu- ja söögikuludeks ning abistava meeskonna töötasudeks.
Ma olin sigahelde.
Kui ma lennujaamas maha tulin, ei olnud minu ärevus miskipärast absoluutselt seotud kaasas oleva sularaha kogusega. See väike magus närv oli seotud hoopis muuga. Sellega, kas ma äkki naiivselt liiga libedale jääle ei astu ega hävi.
Plaan oli hea ja teostuses polnud samuti kahtlust.
Otsustasime kaamera- ja helimehega, et teeme esimese episoodi kohe.
See oli minu idee ja mis seal salata, soov testida, kui vettpidav minu algne idee saab üldse olema. Kohvritäis sularaha, nagu juba nimetasin summaga, mis peale kolme miljoni kokkulugemist kusagil poole peale jõudmisel, aina segi läks.
Võtsin oma õlakotist paki sajalisi ja panin selle mõningate ümberolijate hämmingu saatel rahulikult helimehe transpordikasti peale. Polnud isegi mõttes, et keegi tuleb lihtsalt ja jookseb mööda ning kahmab pihku ja kaob. Rääkisin kõva häälega eesti keeles jahmunud nägudega inimestele, keda aina juurde kogunes, et kohe on igaühel teist võimalus, saada see raha endale. Nad ei saanud silpigi aru. Osa vestles omavahel, osa küsis võhivõõralt kõrvalseisjalt, toimuva kohta, mis aina suuremat hulka rahvast ja huvilisi kokku meelitas.
Lennujaama politseinikud vaatasid kõike toimuvat kohaliku kombe kohaselt haigutades pealt.
Kui helimees oli mulle mikrofoni rinda kinnitanud, klapid peas kuulatanud, paari nuppu keeranud ja nõusolekuks noogutanud, olime valmis. Rõhutan siinkohal ekstra üle, et see oli alles päris show proov ning mängus oli kõigest kümmetuhat eurot.
Märkasin, et esimesed ümberringi olijad märkasid juba ka väikest teksti mu särgirinnal. Seal oli inglise, prantsuse, saksa, vene, araabia ja hiina keeles tekst.

“Kuula mind. Kuula mis keeles ma räägin. Kuula kuidas see kõlab. Mis keel see on? Vasta õigesti ja võida kogu see raha siin.”

Mida enam inimesei seda teksti minu rinnal kas ise või mõne teise osundatuna märkas, seda vaiksemaks jäi. Aegajalt oli rahvasummast, mis oli vahepeal kasvanud juba vaat et sajapealiseks tropiks, kuulda juurde tulijate uudishimulikke küsimusi, mille peale varem kohal olnud etteheitvalt näpu suule panid ja vaikima surusid.
Avasin raamatu, sealt kus ta mul lennukis oli pooleli jäänud.
Sättisin prillid ninale ja köhatasin hääle puhtaks.

Maa oli märg ja metsad udus,
õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast – kellele?
Väiksemale vellele
udukarva hallist lõngast,
maakarva mustast lõngast,
viie vilka vardaga,
kümne kärme sõrmega.

Kured läksid – kurjad ilmad,
sõsar vardale lõi silmad.
Viimsed lehed kaotas laas.
Haned läksid – hallad maas.
Õde oli nobe nukerdama,
käbe kinnast kasvatama.

Keras kolme pässu vill,
helevalge ute vill.
Kuuled igatsevat huiget –
juba lahkuvad meist luiged.
Luiged läksid – lumi teel.
Vellekesel kärsik meel.

Vahib välja läbi ruudu:
Kinnastel veel pöidlad puudu.
Veereb veel üks päevake,
kulub kulla tunnike.
Öösel kõva külma pidas.
Lõunaks paksult pilve vedas.

Ega tali taeva jää:
esimesed helbed, näe!
Paljakäsi nüüd ei minda.
Sõsaralt sai soojad kindad,
kindad kätte väikemees,
udukarva hallist lõngast,
maakarva mustast lõngast,
suured valged tätrad sees.

Loomulikult. Õigesti arvasid. Kes muu kui Kersti Merilaas ja tema nostalgiline “Kindakiri”. Üks lugu, mida minu vanaema mulle paar korda luges kui joonistamisest kulunud pliiatseid töökorda teritasin.
Ma joonistasin sageli seda mida kuulsin, sest pildid hakkasid hea loo ajal kohe silme ees jooksma. See oli vanaema juures olles üks mu lemmiktegevusi. Vanaema aitas mul just nii kujutlusvõimet ja keskendumist treenida. Nii mulle näib, sest ühes olen ma Leonardo da Vinciga päris kindlasti sarnane. Ma suudan joonistada kõike mida näen või kuulen.
Muigan alati, kui keegi ninatark kusagil mühatab, et see või teine “oskab” või siis “ei oska” joonistada.
Joonistamine mu sõbrad ei ole oskus iseeneses, kui puudub anne näha, kuulda ja seda kogetut siis käega paberil kujutada.

Pilt oli ses mõttes tava- ja ootuspärane. Vaid mõni üksik inimene seisis silmad kinni, pingsalt kuulatades ja mõistatades kuuldut.
Ülejäänud olid hullunud pilguga naelutatud oma netiekraanile.
Nagu väike ristiämblik väänab oma pikkade jäsemetaga võrku sattunud kärbse käsi ja jalgu, sebisid vilkad sõrmed ekraane kaapida ja linkidel tippida. Ülesanne oli ju pealtnäha imelihtne. Sa pead kuulama kusagilt teisest maailma otsast tulnud meest oma emakeeles deklamerimas üht teksti. Kuulama ja püüdma tunnetada, kas oled selle keelega varem kokku puutunud. Kuulama, kas ses keeles pole midagi tuttavat või erilist, mis aitaks teda kõla järgi kuidagigi tuvastada. Auhind õige pakkumise korral polnud ju väike.
Oktoober mu jalge ees marmorsillutisel täitus igasugu paberitükkidega. Neile olid inimesed kirjutanud oma vastused – mis tundmatu keel see selline on?
Mu assistent avas neid üksteise järel ja pani siis avali harutatuna kenasti üksteise otsa kihiti.
Seal oli igasuguseid keeli pakutud. Mitte kordagi Eesti.
Mu aeg oli täis. Tänasin kummardusega kõiki uudishimulikke ja õhinas kaasa tulnuid ning pakkujaid, kellest kahjuks ükski ei tabanud märki.
Järgmine episood läheb linti keskväljaku juures pargis. Seal on üks tore vabaõhulava ning luba selle kasutamiseks on mul juba ette küsitud. Ma istun aknaga kohvri otsas, milles sajaeuroste pakid, kogusummas oletatavasti mõned miljonid eurod. Selle võidab esimene, kes kuuldes ja tundes ära, nimetab Eesti.
Teen seda ainult ühel eesmärgil.
Tõestan uskmatutele, et kui sa midagi väga tahad, tuleb see esmalt ära anda. Oma painavast tahtmisest siiralt ja lõpuni lahti öelda ning lootmisest loobuda. Lihtsaim viis midagi kasvatada, on see kõigepealt istutada.
Aru saada ja ära tunda.
Avastasin selle kuulates tiibeti munkade palveid ja mantraid. Mõtlesin, kui paljud me seas süütavad viiruki või palo santo puu ning hingates sisse õndsat aroomi, käivad pühendunud munkade tundmatuid teid mööda oma meeltega kaugetel rännakutel. Kas me peame üldse teadma sõna sõnalt, mida neis mantrates öeldakse? Kas vajame neid tekste ja nende sisu, või piisab kõlast ja veendumusest nende pühadusse ja toimesse?
Jõulud on laste aeg. Kõikide põlvede, olnud ja olevate ning alles tulevategi. Ära mõtle palun rohkem sellele kohvritäiele rahale, mis kusagil kellegi õnnehetke ootab. Mõtle milline varandus on see, kui sa lihtsalt tunned kuulatades ära kõla, sisinad ja susinad, ellid ja errid, emmid ja ennid ning tead mis keel see on. Olgu see kustahes maailma otsas, kus keegi linnukeelset sonetti loeb ja äramõistatajale varandust pakub. Kuula, kallis ja kujutle, kuidas sina seda joonistaksid, sest ainult nii tulevad Leonardo da Vincid. Kui laps laulab või luuletust loeb, ole hiirvaikselt ja saa sellest õppetunnist osa. Ära palun näe vaeva, et see hetk mis annab sulle hingeliselt kordades rohkem kui see kohvritäis eurosid, muuta juba selle sünnihetkel lihtsail üheks failiks sinu nutiseadmes. Minul oli kaameramees kaasas. Ta võttis üles kõik olulise. See oluline oli inimene, kes sulgeb silmad ja kasutab meeli. Tead kui ilus see on, kui inimene kuulab? On pööripäeva periood. Ole ilus – kuula. Sinu enda heaks.

PEKS JA VABANDUSED

See kõik toimus väga kiiresti ja sellise õhinaga, et ei saanud arugi kui läbi sai. Olime oletatavasti umbes neljandas või viiendas klassis. Täpseid detaile ei ole meeles, ainult emotsioonid. Täiesti aru saamata kust või miks, lahvatas ühel vahetunnil kellegi peas mõte, proovida kui mitu värvipliiatsit keegi korraga pooleks lüüa suudab. Saad aru küll?
Pliiatsid võetakse pundiga pihku, hoitakse lauale toetudes rusikas ning virutatakse siis teise käelaba nagu matšeetega üle laua serva ulatuvad pliiatsipulgad pooleks.
Tavaline poisikeste lollus. Klassipõrandalt poolikud pliiatsid kokku korjatud, läksime rõõmsatena järgmisesse tundi. Õhtul, parasjagu sel ajal, kui oli lastesaate aeg, helises telefon ning ema võttis selle kõne vastu.
Ta kuulas midagi pikalt ja sai öelda üksikuid sõnu. Ma mõistsin täiesti ilmeksimatult, et jutt käib minust ja üldse meie klassi poistest ning millestki kohutavast, mille korda saatsime.
Ühel hetkel ütles ema mulle, et tuleksin ja võtaksin telefonitoru.
Olin ehmatanud aga ennekõike metsikus teadmatuses, sest silme ees käis täistuuridel pildirida, nagu Tšehhi lunapargi kettkarussell.
Kõik suuremad ja väiksemad pahandused, mis tehtud, käisid silme eest silmapilguks läbi.
Kuumaks tõmbuv kael poos häälepaelu ning pulss võinuks vabalt kingatallad alt lüüa, kui need sel hetkel jalas olnuks.
“Mina olen Taavi ema” kostus telefonist.
Taevale tänu, mõtlesin ma kergendusjutti läbi keha voogamas tundes.
Taavi oli mu pinginaaber. Hea kamraad ja igasugu ideedega kaasa tulnud kambajõmm.
Esimene asi, mis mulle siis pähe kargas, oli muidugi see, et olime paar päeva tagasi käinud vahetunni ajal Taavi juures kodus suitsetamas. Ta elas kohe koolimaja kõrval, üle tänava. Kuna nende kodus suitsetasid mõlemad vanemad, oli see meie meelest kõige turvaliem koht kus suitsu teha. Turvalisem, sest suitsud olid olemas ja tikud ka. Korteris suitsetati niikuinii ja seepärast tundus meile, et keegi lõhna järgi meid iial ei taba.
Aga see polnud see pahandus.
“Miks SA Taavi värvipliiatsid katki tegid?” küsis naisehääl telefonis.
Kuidas vastab sellele küsimusele üks algkooli poisike? “Mina ei teinud tema pliiatseid katki”
Taavi nagu selgub, oli siiski just seda öelnud, et minu eestvedamisel, oli tema pinalitäis värvipliiatseid keskelt pooleks löödud.
“Miks te seda tegite?”
Ma valetaksin praegu, kui väidaksin, et mäletan oma vastust sellele küsimusele. Valetaks ka mulle ükskõik kes, kui ma küsiksin, miks ta terve karbitäie värvipliiatseid heast peast pooleks peksis.
Tõenäoliselt ei öelnud ma mitte sõnagi, sest Taavi ema ütles, et ma pean nüüd Taavilt vabandust paluma. Lubasin seda järgmisel hommikul kohe esimese asjana koolimajja jõudes teha.
Sellega see kõik aga ei lõppenud. Mulle määrati kodus karistuseks iga päev tund aega akordionimängu pluss muud minu õlul olevad peresisesed kodutööd. Vahepalana olgu öeldud, et kumbki minu vanematest ei teadnud pillimängust midagi, mistõttu see karistus mind väga ei muserdanud. Ma nimelt lihtsalt “kääksutasin” pilli, lõõtsa kinni ja lahti puhistades ning kakofoonilisi akorde kuuldavale tuues. Kui ema või isa küsisid, kas selline lugu ongi? Vastasin jah ning näitasin noote, millest nad tuhkagi ei taibanud. See on “Bachi fuuga”, ütlesin ma ning pääsesin alati varem vabaks, sest vanemad ei jaksanud seda “fuugat” kauem kui veerand tundi kuulata.
Hiljem olen täpselt sellist akordionimuusikat kuulnud suurtes kontserdisaalides. Väga kuulsate interpreetide ekstravagantses esituses. Nüüdismuusika nime all.
Mul oli vanatädi. Vanaisa õde. Lapsi tal polnud ning ju võis olla see üheks põhjuseks, miks tal ka lapselapsi polnud. Tema elas meie kõrvalmajas ning ikka oli seda või teist, miks ma tal abis käisin. Tegin seda alati suurima heamelega, sest tädi ei jätnud abilist iialgi korraliku dipita.
Nõnda siis käisin tädi juurest läbi peale kooli ning aitasime koos Taaviga tal ühe suure vaiba mingist tagauksest välja tassida ja pisikeses korteris põrandale laotada. Saime selle eest kumbki “viieka”.
Viis rubla oli sel ajal ostujõult võrdväärne umbes viiekümne euroga.
Mul oli igasugu plaane, unistusi ja tahtmisi, aga suurim neist kogu meie põlvkonnale oli ikkagi makk. Niisiis olin õnnelik, et sain kassasse kuhu kogusin, lisa pista. “Kas sa Taavi käest vabandust palusid?” küsis ema järgmisel päeval. “Muidugi” vastasin ma talle nii et suu suitses. “Homme lähed Taavi ema juurde, palud ka tema käest vabandust ning ostad oma raha eest Taavile uued värvipliiatsid”. Ma teadsin sel ajal umbes kaheksat roppu sõna. Ütlesin need omaette mõttes kõik järjest ära.
Järgmisel päeval, kui olin ema hõbedase sokikudumise vardaga kassast raha välja õngitsenud, sest selles olin ma osav, läksingi kirjatarvete poodi. Palusin karbi värvipliiatseid ja maksin oma teenitud rahaga arve. Siis läksin klomp kurgus Taavi ema töökohta ning palusin pilk maas, teiste ees vabandust.
Taavi ema tegi mulle pai ja ütles lihtsalt “tubli poiss”.
See tegi veel rohkem haiget.
Saada tituleeritud tubliks selle eest, et kannad üksinda karistusekoormat ning ostad ausalt teenitud taskuraha eest teisele uued värvipliiatsid, kui ta juba niikuinii oli omale ühed uued ja minu tädilt taskurahagi saanud.

Mäletan toonaste jõulude ajast kõigi toitude maitset.
Iga pala, mille söögilauas suhu panin, maitses pisarasoolaselt ja ülekohtuga ülepipardatult. Isegi mandariinid. Olin hingepõhjani kurb ja pettunud emades, kes poiste omavahelise lolluse sel viisil “lahendasid”.
Maki ostmine lükkus edasi ning ausaltöelda jäid värvipliiatsidki vastikuks ja ma ei tahtnud nendega enam joonistada.
Miks, ei mõista ma tänaseni, nägid asjasse puutumatud prouad Taavi ema töökohas, minu piinlikust? Mulle jääb senini arusaamatuks, miks ei puutunud asjasse ega sekkunud ühegi poisi isa? Ja lõpuks seegi väike asi, miks ei seletatud lastele arusaadavalt, et pliiatsite purustamine ei ole lõbus mäng vaid nõme barbaarsus?
Olen seda lugu vahel harva meenutanud, kui olen mõelnud, kuidas oma lapsi kasvatada. Kuidas ma ise täna sellise olukorra lahendaks ja palju muud.
Ma oleksin viinud poisid näitusele ja pannud nad kunstisaalis mõtlema.
Mõtlema sellest, millised vahendid on loovus, anne ja oskused koos vajalike ja korralike töövahenditega.
Mida saab värvipliiatsitega veel luua, peale poisikeselikult lolli meelelahutuse ning kasvõi sellegi, kuidas kujutada kurbust.
Kurbus pole pisara ega allapoole kaardus suunurkade kujuga. Kurbus on tee ühel mustvalgel pildil. Tee mis ei vii kuhugi, sest on ja jääb alati paigale täpselt sinna kus ta on.
Sestap on minu meelest üks idiootsem eesti keelne küsimus: “kuhu tee viib” sest sellele ei saa tegelikult vastata. Täpselt samuti, nagu ma ei oska tänaseni vastata, miks me neid kuradi värvipliiatseid pooleks peksime?

PAELUSSI JÕULUD

Ma ei ole (veel) oma elus Maibachiga sõitnud, aga usun üpris kindlasti, et sellegi limusiini imeliselt luksuslikus interjööris, tunneb õhkõrna sitahaisu, kui kevadise virtsaveo ajal põldude vahel ringi sõita.
Paistab et tänaseks olemegi oma vabas Eestis täiskasvanuks saanud põlvkonnale, loonud religioonina näiva veendumuse, et poliitika on ala eriti tublidele ja väljapaistvatele.
Neile kes tibupojast peale, pole muude asjadega oma pehmeid käsi määrinud.
Muud moodi ei ole võimalik mõista, miks meid solvab hingepõhjani, kui meile me elatud elu ja me tehtud tegemisi nina ette pannakse.
Olen muianud isegi, kui tont teab mis kolmandas kontekstis, keegi visalt vahele hõikab, et ma Kreisiraadio naljamees olen. Justkui ma seda häbenema peaks, mida sajad tuhanded on armastanud ja tänagi pisarsilmi naeravad ja mis juba ammu on kauge minevik. Ma olen selle üle uhke! Ja ütlen nagu millalgi oma seitsmekümnendat juubelit tähistanud popikoon Cher. Kui ajakirjanik temalt uuris, mida on madaamil öelda endast noorematele Madonnale ja Britney Spearsile. Vastas lauljatar “Tehke järgi, bitšid!”. Julgen võtta mõnd lahjemat sorti kifti, et kaks viimati nimetatut ei solvunud. Miks peaks?
Miks on kogu õukond siiski tagajalgadel, kui üht presidenti seeneliseks või peaministrit poemüüjaks nimetatakse? Ma saan aru, et seenelise peale võiks kulmu kergitades muiata soomlased, kes peale šampinjonde seentest õieti midagi ei tea, aga eestlased? Või miks peaks kogu Soome rahvas haavuma, kui peaminister poes tubli kassapidajana on töötanud ja teise riigi huumoritajuta minister seda aasida julgeb?

Selles magedas solvumise meres on varsti sama loll tunne ujuda kui Kolkata ranna prügilainetes. Vaatad, ei pista varvastki sisse ja ohkad lihtsalt osavõtmatult, sest näib, et päästa pole enam midagi.

Oleme unustanud.
Unustanud, et viisteist aastat tagasi, oli teine aeg. Üks nähtus oli aga juba kaela kaunis sirgu lükanud. Mõiste – “broiler”. Kui ma ei eksi, tõi selle lavale toonane kantsler Indrek Tarand. Väga tabav väljend.
Nooremale lugejale selgituseks, et see on inkubaatori lambi soojuses koorunud tibu, kes sadade endasarnastega nokkapidi jõusöödarennist kiiresti standardiga kehtestatud müügikõlbulikku kaalu toidetakse. Munema ta ei hakka ja kirema ka mitte. Ta on broiler, ehk liiniloom või õigemini lind, kes lihakana kujul ühest otsaast mürisevasse masinasse aetakse ja kirjus kilepakis poolfabrikaadina teisest otsast väljub.
Broileriteks kutsuti viisteist aastat tagasi usinaid poliitnoori.
Keskerakonnas hoidsid need broilerid Savisaare vihmavarju, Reformierakonnas aga kleepisid isakeste plakateid. Kas tema ka? Jah.
Ja tema ka.
Ja nemad kõik ka muide.
Muudes parteides möllasid endised kolhoosiesiimehed või neid ajaloo solgipange uputada soovinud rahvuslikult meelestatud isamaalised noored.
Viimastest nagu hiljem välja tuli, ei jäänud äraostmatutena isamaalist peerugi õhku. Tuli lihtsalt avalikuks, et nad salaja vene ärimeestele elamislubasid müüvad ja tegelikult äravahetamiseni täpselt samad uuskomsomolid on.
President Ilves jutustas kord loo, ajast kui ta värskelt presidendiks valituna oli visiidil Vooremaal, Rahvaliidu “Luua grupeeringu” võimupiirkonnas. Ühel sellisel kohtumisel, mis toimus talupäevade raames, näidati Toomasele nagu tulnukale maatöö riistasid. Nende hulgas võsalõikajat.
“Oleks sa näinud nende nägusid” ütles Ilves, kui viskasin pintsaku seljast, ajasid rakmed selga ja näitasin Reiljani meestele, et olen oma nooruses vilunud võsalõikuriks saanud.
Ma ei usu, et keegi kedagi solvata või haavata tahtis. Kui siis natuke tögada. See kujunes lihtsalt nii, et teineteise kohta eelarvamust evides, mõtelsid ühed, et Ilves on kindlasti üks siidikäpast linnamees. Ilves omakorda läks ametiaja lõpus tagasi vaatamata sinna kust tuli ning suhtumine enne 88ndat sündinud eestlastesse jäigi muutumatuks – fucking sovjeedid.
Mu hea tuttava isa on Soomes kõrge politseiametnik. Kord kümme aastat tagasi küsisin temalt, kui uudised eestlastest roolijoodikute kohta Soomes, olid muutunud samasuguseks standardiks nagu ilmateade uudistelõigu lõpus.
“Kuidas te liikluses märkate, et läheneva auto roolis just eestlane on, et teda igaks juhuks “puhuma” panna?”
Teil on suur mood vahetada mistahes vana või uue auto esituled ksenoonlampidega! Seega näeb Soome liikluspolitseinik sinetavalt valgustatud eestlast muus liikluses ilmeksimatult, vastas ta.
Oleksin pidanud äkki ka solvuma?
Solvuma, et meid eestlasi põhjanaabrite liiklusmendid “ksenoonideks” kutsuvad? Solvuma oma kaasmaalaste peale?
Pean ju tunnistama, et lasin isegi oma Land Cruiseril esituled ksenoonlampidega välja vahetada kuna see tookord kümme aastat tagasi oli enesestmõistetav ja väga moes.
Täna mõjuks sama jaburalt, kui keegi uut autot ostes, sooviks LED tuled, vanade heade “edisonidega” välja vahetada, et teistest erineda. Kes ei tahaks “cool” olla…
Mõtlesin seepärast välja ühe uue lauamängu ning otsin siinkohal äripartnerit, kes tootmisele õla alla tahaks panna.
Lauamängus on vaja kümmet eri suurusega raudkuuli.
Silmatera suurusest alustades ja petanque’i kuuli suurusega lõpetades.
Samuti on vaja puust mängulauda, kus igale kuulile suurusele vastav lohuke, et see sinna asetada.
Iga lohukese juures on sõna, mis väljendab suurust.
Väiksemast suuremaks.
Pisitilluke, tibatilluke, tilluke, väikseke, väiksepoolne, keskmine, paras, mõõdukas, toekas, tubli jne.
Need võivad olla ka mingid teised, luulelisemad või proosalisemad väljendid. Mäng käib nii.
Iga mängija veeretab kordamööda täringut ning visatud number ütleb, millisesse auku tuleb kuul panna. Millise kuuli ta valib, on mängija enda valik. Kuuli saab panna ainult sellesse auku, mis on tühi. Kahte kuuli samasse lohku ei saa panna. Kui lohukeses juba on kuul, veeretab järgmine mängija. Nii lõpuni, kuni kõik lohud on kuulidega täidetud.
Mis on selle seltskondliku lauamängu point?
Point on läbi mängu ja mängulisuse uuesti üksteist mõistma õppida.
Mõistma, et igaühe jaoks on oma arusaam kõige armsam.
See, et sinu meelest on pisitilluke väiksem kui tibatillike või toekas suurem kui kopsakas, võib tuua lisaks mängurõõmule ka selgust meie vaatenurkade erinevusest. Mis peamine, õpetab meid mitte solvuma ja oma solvumist teisele tatti pritsides välja röökima. Teise vaatenurka aktsepteerima ning tarvidusel selgitust kuulama.
Tuim vaidlemine teemal pisitilluke või tibatilluke võiks olla pigem meeldiv ja lõbus seltskonnamäng. Mäng, läbi mille õppida ometi kord aduma, et kõik me kasutame keelt ja väljendeid oma mõtete kirjeldamiseks ja edastamiseks läbi isikliku konteksti ja kogemuste.
Seepärast on oluline, et me ei unustaks kui tähtis on elementaarne kirjaoskus. Oskus mitte lihtsalt kirjutada, vaid ka kellegi teise öeldut kirja panna ja mõista. Ole palun loov ja tähelepanelik, sest on vaks vahet, kas öelda, kuulda või kirjutada kellegi teise või sinu sõnu.
Ei ole asi nii lihtne, et väljaöeldu määrab ütleja hoiaku, a’la tsitaat: “mulle meeldib Taavi Rõivas” versus “mulle meeldib Taavi rõivas”.
Kas JÕUD on sinu jaoks ainsus või mitmus? Kas KALAMARI on üks marjatera või terve kausitäis? On mis on, keegi teine arvab lihtsalt teisiti ja mis siis on?

Kui ma peaksin soomlaste ees millegi pärast andestust paluma, siis mul on häbi, et meil on soomlastega võrreldes alandavalt närune pension, jäle sovetlik hoolimatus oma loodusvaradesse ning ainsana elus edasi viiv nilbe kahepalgeline pugejalikkus.
Teisisõnu broilerite põlvkonna loodud uusväärtused, kus seeneline ja kassapidaja on kellegi suunas öelduna ühtäkki räige solvang, sest ta on ju sündinud superpoliitik…
EKRE lõpetab täpselt nagu ResPublica või veidi kiiremi, mistõttu oleks täna arukas arutleda pigem sellest, kas me soovime valida edaspidi ühe ja teise Eesti poliitiku või kogu maailma oleviku ja tuleviku vahel. Iga paeluss näeb ka ükskord lõpuks valgust, aga see võib vabalt juhtuda alles vetsupotis…

MEES VÄIKSE EMMIGA

Kujutle maastikku. Veelparem, alustame galeriist. Tead ju küll seda tunnet, mis kunstigaleriides põue poeb. Lõhnast, mis tuleb veidi tuttav kunagisest algkooli aegsest aulast. See parketi poonimispasta mõrkjas suim ning valgeksvõõbatud lagedate seinte matil nahal varje joonistavate damiilide otsas rippuvad pildid. Kirkad karjujad, oma värvide närvilisuses ja loojate kätteõpitud maneeride ning õnnestunult kujunenud juhuse tardunud teeskluses. Sa kuuled kuidas naiste pika säärega nahksaapad paksus sukas jala ümber kägisevad ning tajud neis sammudes seal vaikuses, justkui hääletut etteheidet kogu meessoole. Etteheidet, et mehed ei käi kunstisaalis. Vähemalt vabatahtlikult mitte. Kujutle nüüd üht pilti seal galeriis. Näitusekataloogis on kirjas “MEES VÄIKESE EMMIGA” ja ei silpigi muud. Laienduseks, selgituseks, määratluseks või niisama apertaiseriks.
Sa seisatad selle teose ees ja ütled endamisi “Kah võib” ning astud edasi. Seda pealkirja võib kanda mistahes pilt. Võib olla tõetruu kaksikportree mehest ja väikesest tüdrukust. Lihtsalt meesakt, päästmatult pisikese munniga kusagil kõhukoopas. Või üleüldse uhkes raamis peegel – vaata ennast ja tea, et sina oledki see väikese emmiga mees. Kunst, nagu maailm tervikuna, on täpselt selline nagu me teda vaadates isekeskis otsustame. Nii näiteks, oleme me juba sisuliselt ära otsustanud, et kunst on see, kui keegi oma teo niiviisi nimetab. Kui murutraktoriga haljasala hooldav sell oskaks päev-paar enne tööle asumist sotsiaalmeedias kellata, et tal on sel päeval, seal või seal muruplatsil plaanis performance, mille tulemusena sünnib ilus ja haljendav linnaruum, õpiks meiegi. Õpiks taiplikum olema ja märkama, kui kiuslik ja kide on kiitust jagama meie meel. Meel, mis saab olla justkui kas see või teine – hea meel ja paha meel. Meie ja teised, mina ja nemad jne. Muuseas, pole välistatud, et kui sellest kasvõi korrakski trend saab, vaimustume me õhinaga ka muruniitmisest. Sa ei hakka ju vaidlema täna väitega, et toimib see, mis on parasjagu moes.
Kümmekond aastat tagasi kirjutati eelmise sajandi poolte Eesti inimeste elulooraamatud suures osas valmis. Selle otsa tuli kokaraamatute tsükkel, kus praktiliselt iga koduperenaine esitles oma imetabast ja kordumatut kokaraamatut. Veganid on oma elufilosoofia õpikud ja retseptiraamatud samuti valmis saanud ja juba kopsib uus trend kannatamatult ka nendel ustel, mille tagant jõuab kaantevahele terve meri lugusid, kuidas ühtäkki täiesti perses ja õnnetust elust, käis üle ja läbi võimas muutus. Mis saab edasi – quo vadis sotsiaaltrend?
Kunagi määratult kaua aega tagasi, istusime ühe pisikese pundi kamraadidega ning tegime väikese ennustusvõistluse. Eesmärgiga, selgitada endi keskel kõige suurem utopist, sest teadsime kindlalt, et tõeline unistus on see, mida sa mõeldagi ei julge, veelvähem soovida. Kuhu see ruuduline paberileht tänaseks on jõudnud, ei ole enam ilmselt kellelgi asjaosalistest aimu. Tookord 1983. aasta varasügisel, saime igatahes igaüks panna kirja kolm asja, mis 20.aasta pärast maailmas sündima hakkab. Muuseas olgu öeldud, et me saime selleks inspiratsiooni ühest Toonasest seigast, mis täna tõeliselt koomilisena tundub. Üks muusikakooli poiss kandis sel ajal hüüdnime Jamaha. Kujuta nüüd ette aastat 1983! Kui palju sel ajal oli Eestis inimesi, kes seda sõna üleüldse kuulnudki olid? Aga näe see kutt oli Jamaha! Miks, küsid. Aga seepärast, et ta oma tuttavate ja sõprade keskel aina jutustas, et tal on Kanadas sugulased kes talle Eestisse külla tulles Yamaha süntesaatori toovad. Nii hakatigi seda kutti Yamahaks kutsuma ja peale tema vanemate ei teadnudki ilmselt keegi tema õiget nime. Ma ei tea, et tal oleks sugulased käinud ja süntesaatori toonud ja see polegi lõppude lõpuks tähtis. Mulle meeldis, et sellel vennal oli oma visioon. Unistus, veendumus ning enbesekindlus. Olla ilkujate jaoks edasi Yamaha, mitte lihtsalt mees väikese emmiga. Mäletan kindlalt üht oma “ennustust” – ma sõidan Aafrikasse, et näha kas sebrad ja kaelkirjhakud on päriselt olemas või on see midagi sellist nagu Nõukogude Eesti kinokroonika näidatud küllus, rõõm ja rahulolu. Just need kaks looma, tundusid mulle rohkem multikakangelaste kui vabalt ja karjakaupa eksisteerivad hinged. Tänaseks olen käinud Aafrikas väga palju. Julgen isegi moka otsast öelda, et arvan seda mandri ekvaatorist allapoole jäävat juppi, pisut isegi tundvat. Uurin, loen ja suhtlen väga palju, et veel rohkem teada saada. Teen seda sellepärast, et moekunstnikuna ma tean trendi rusikareeglit. Esimesed ja viimased on moes alati naeruväärsed. Aafrika oli minu Yamaha ja ma olen selle üle õnnelik.
Ma tahtsin kirjutada tegelikult hoopis millestki muust. Ühest päriselt väikese emmiga mehest, aga näe, rõõmsad mõtted tulid ja kasutasid ise purdeid ja sildu ning polnudki vaja mingis sitas kahlata ega oma jalgu mustaks teha. Aitäh et naeratasid.

SÕDA TULEB. AGA MILLAL?

On palju asju, mille kohta on tavaks öelda – see juhtub kindlasti, teada pole vaid see, millal täpselt. Nii saadetakse oma esimestele sõitudele mootorrattureid, lubades kindlasti kukkumist, aga jättes õhku aja. Millal kukud. Sama lugu on sõjaga, kui on rahuaeg. See, et sõda hakkab, on ilmselge. Pole lihtsalt täpset informatsiooni selle kohta, millal see tuleb. Sa ilmselt isegi ei hooma, kui palju raha kulutab Eesti sõjaks valmistumisele ning inimestele turvatunde mulje jätmisele samal ajal.
Maandusin päev tagasi Tallinna Lennujaamas. Nägin seal ooteruumis Ühendkuningriigi välivormides noori poisse. Seljakotid kõrval, istumas niisama ja näppimas oma nutitelefone või einestamas ümber kohvikulaua saia ja limonaadi. Mis selles nii imelikku? Ei midagi muud, kui see, et varem lennutati sõdureid sõjaväe transpordilennukitega või selleks eraldi hangitud tsiviillennukitega ning seda tehti tsiviillennujaamade kõigest eemal seisvate angaaride või väeosade kaudu, kus oli oma lennuväli. Olen ise oodanud pikki tunde lendu, ühes Euroopa rahvusvahelises lennujaamas, õigemini selle piiratud teenindusala remondiangaaris. Suures plekk-kuudis, kus polnud aknaid, ventilatsiooni ega õhku. Kus viiesaja mehe peale oli üks väikekontori kohvimasin, mis ei töötanud. Kaks kemmergut, kummaski kaks platsgaardi ja kaks täis situtud “kupeed”.
Kus suitsetada soovivad mehed ootasid mitmekümnekesi elavas järjekorras, mõneruutmeetrise kahhelkividega kaetud umbse putka ukse taga. Kus istekohti oli kordi vähem kui istuda tahtjaid, ent põrandale istuda sõdurid ka ei tohtinud.
Militaarsüsteemis on kõige väärtusetum inimene, kuigi sellele vastupidist katkematu joaga väidetakse. Riigikaitses, milline on tsiviilkontrolli, ehk maakeeli öeldes poliitikute järelvalve all, on jumalaks määrustik. Rägastik regulatsioone, mis reguleerivad kõike, et mitte miski ei saaks minna valesti.
Inimesed selles süsteemis, vähemalt kolmveerand neist, kardavad niiväga eksimist regulatsioonide ja määrustiku vastu, et meelsamini jätavad nad midagi tegemata, kui võtavad riski või veel hullem, vastu mingi otsuse.
Just sel põhjusel, oligi pisut pentsik näha Tallinna Lennujaama ootesaalis, välivormis liitlassõdureid. Varem saabuti ja mindi teele vanas lennujaama terminaalihoones, inimeste pilkude eest varjatult. Mis siis nüüd lahti?
Arvan miskipärast väga tõenäolise olevat, ülitüüpilise situatsiooni armees. Keegi kusagil “pani puusse” ning pikalt kestnud paanika, peataoleku ja metsiku segaduse viimaseks lahenduseks oli saata poisid puhkusele tavalise liinilennuga, maksumaksja raha eest ja kolm korda kallimalt.
Ohvitserina reservis, ei kirjuta ma seda mingi näägutamise või targutamisena. Mulle meeldib militaarsüsteem, ma austan inimesi selles, olgu nad siis millisel ametikohal iganes. Ma sain omale teenistuses terve hulga nii väga lähedasi sõpru kui eluaegseid verivaenlasi. See on täiesti tüüpiline ja iga süsteemi argipäev, kus karjääriredeli pulgad on kitsamad kui neil turnida tahtjate arv võimaldab.
Tahan vaid nentida, et sellesse süsteemi lõpuni uskudes ja julgeoleku teemal niinimetatud eksperte aukartusega kuulates, muutume me tasapisi poolunes okasroosikesteks.
Me usume, et see ei puutu otseselt meisse ning inimesed, kes selle kõige taga seisavad, on oma ülesannetes absoluutselt parimad võimalikest. Meile näidatakse kord aastas paraadil klanitud krusasid ja laost väja jagatud varustusega marssivaid mehi. Meile lastakse muusikali “Sound of the freedom” avalugu, ehk ilusa lennuilma korral, lendab üle linna mitu piksena mürisevat lennumasinat.
Me ei saa juba ammu öelda, et see on meie kaitsevägi. Me ütleme, et see on NATO. Eesti kaitsevägi ei ole mitte selle organisatsiooni liige, vaid meie olemegi NATO, on öelnud mitmed lugupeetud ja väärikad mehed. Me usume, et sõda ei tule, sest meid ei julge keegi rünnata, aga me ei tea tegelikult, mis sõda on. Sõda pole midagi enamat, kui manipulatsiooni vahend mingite tahtmiste saavutamiseks. Esimene tahtmine on kasu. Võim, karistamatus, üleolekutunne. Seeläbi saab sõjast mitte auasi, kus võidetakse või kaotatakse au, vaid vahend oma auahnete tahtmiste saavutamiseks. Otse öeldes – sitane ja kolossaalne äri. Pommitades linnu, käib juba enne esimesi plahvatusi küüniline arvutamine, kui palju raha saab liigutada hilisemas ülesehitustöös. Kui palju inimesi saab panna tasuta või kasina toiduportsu eest korporatsioonide koordineeritud orjatööle. Kui suuri suummasid saab paberil liigutada ilma rahakohvreid füüsiliselt transportimata ning jätta avalikkusele mulje hoomamatutest humanitaaroperatsioonidest.
Sõda tuleb. Pole veel teada üksnes seda, millal.
Oled sa kordki mõelnud, mida sulle on kogu aeg rahustuseks räägitud NATO lepingutest ja selle kuulsatest paragraafidest? Eks ole ju nii, et hommikul ärgates ja õhtul magama minnes, teame me, et kallaletung mistahes NATO riigile, käivitab selle ajaloo võimsaima sõjamasina vasturünnaku. Mõistagi ei räägita selle juures kogu selle masinavärgi ülesehitusest ning paratamatusest, milleks on inimfaktor. Inimfaktor täiesti eri kultuuriruumidesse, religiooni ja kõigesse muusse kuuluvate rahvaste puhul. Inimfaktor poliitikas, mida me arvame olevat ahne, loll ja ülbe Eestis, unustades, et inimlikud nõrkused on üldised ja kõikjal maailmas, riigist olenemata. Niisiis on kusagil midagi, mis hoiab ära sõja, arvame me lootusrikkalt ja elame innukalt kaasa, olles poolt või vastu, mingitele ettesöödetud eksitajatele. Teemadele ühiskonnas, mis annavad võimaluse “kaasa rääkida”, arvata, arutada, seisukohti võtta ja neid väljendada ja kui vaja teineteist lausa vihata.
Tead sa, et NATO koostöökokkuleppe saab tegelikult kokku võtta väga lihtsalt? Kui miski võiks tekitada nii suure kaose, et selle ärahoidmiseks on vaja koonduda ja asuda mitmekesi samale poole rindejoont, väga tugeva vastasega võitluseks, rakendub apokalüptiline stsenaarium, mille lahendus ongi apokalüpsis.
Kõik muu, pisemast piirikonfliktist millegi allatulistamise, uputamise või õhkulasmiseni, annab lihtsalt “tööd” ja toob sisse terevele meretäiele ametnikele. Reporteritest juristide ja juuksekarva lõhkilõikajateni.
Seega ei ole misiganes kallaletung Eestile isegi mitte kellegi stsenaarium, sest see ei too piisavalt sisse, nii nõmedalt kui see ka ei kõla.
Ohustab üksnes võimalik Venemaa soov testida kas NATO-l on Euroopas mune, kui USA järjest jõulisemalt oma võimu kodumandri poliitiliste majanduspingete ärahoidmiseks fokusseerib.
Venelased peenhäälestabvad “Poseidoni” kallal ja kui see kord valmis saab, on Eestil koht diplomaatilises ruumis kaugel laua tagumises otsas, kui üldse istet pakutakse.
Seega on ohuks mitte Venemaa sõjaline kallaletung, vaid uuskomsomolide säästudiplomaatia kombo, euroala finantsokupatsiooniga. See viib rahva uinakuseisundisse, kus mingigi huvi välispoliitika vastu hangub õukonnameedia labase meelelahutuse jahusoustis nagu kotlett vegani praetaldrikul.
Ausõna, mind hirmutab vene sõdurist kordades rohkem loll ja ülbe eestlane. Mina ise, kuna loon ise selle maailma, teda niisugusena nähes.
NATO riigid on kirjutanud alla lepingule, mis ütleb, et riiklik sisekord ja kodusõda on igaühe enda lahendada. Kodusõja mõiste nagu me teame, tuleb mängu kui riik on sunnitud korra tagamiseks laskma käiku sõjaväe. Nii formeeriti ka “Pronksiöö” ajal kaitseliidu üksustest kähku abipolitseinike üksused, et välistada võimalust, kus vastaspool saaks oma propagandas öelda, et sõjavägi on tänavatele toodud. Ajateenijad istusid in corpore väeosades, sest korra tagamiseks puudusid erivahendid kuid sellest hoopis hullem oli tegelik usalduse puudumine vene rahvusest poiste suhtes. Olgu öeldud, et tegelikkus näitas, kui tugev oli politsei vormikandjate ühtsus, rahvusele vaatamata ja see näitab kõige selgemini, et Eestis on nende kodud ja pered.
Täna, nutta julgevate meeste moeharjal kus spirituaalsus on muutunud prossecco´ks pea igas padjaklubis, kogub tuha all vaikselt hoogu tuli, mis varem või veidi hiljem niikuinii lahvatab. See on puhastav sõda meie endi sees, mille ühel pool rindejoont on segadus ja kaos, aga teisel pragmaatiline ja kuiv korrastatus. Seepärast olen otsustanud, et ei kavatse osta kokku patareisid, kuivaineid ega konserve. Ei kaeva endale tuumasõjaks turvaurgu, kuhu peitu pugeda. Ma ei soovi pärast suurt pauku sellesama seltskonnaga, kes ennast päästes maailma hävitab, koos edasi elada.

POLE POLE*

Lihtsaim viis, teha iseendale selgeks oma väärtus, on lubada enesele ausaid vastuseid. Näiteks küsides, nimeta kiiresti ja esimesena pähe tulev Betti Alveri luuletus. Minu jaoks on see “Tulipunane vihmavari” sinu jaoks võibolla mõni teine. Seega on mul hea teadmine ja tunne, et Betti Alver kirjutas mulle kord luuletuse. Ühe teise luuletuse kirjutas ta sulle. Kindlkasti kirjutas. Või kui mitte Betti Alver, siis äkki Karl Ristikivi või Gustav Suits. Mina nimelt usun, et see, mida ma lugenud olen, on minule kirjutatud. Usun, et see mis tõlgitud, on ka minule tõlgitud. Ma ei kujuta oma elu näiteks ette ilma Doris Kareva loominguta. Ta on kirjutanud mulle palju hingeliigutavaid luuletusi ning tõlkinud ühe kolmest olulisimast raamatust kogu minu elus.
Nii tean, et praegugi neid sõnu kirjutades, kirjutan ma sinule ning sa võid vabalt öelda, et ma olen sulle kirjutanud. Kui tunned neid ridu lugedes kergust ja sinu hingel on hea, siis teed sa pragu midagi, mis on sinu jaoks õige. Kui tunned, et sind midagigi häirib ja sul on raske või lausa vastik seda lugeda, ei ole see tähendab sinule mõeldud ja kirjutatud ning peaksid tegema midagi, mis annab sulle kerguse läbi mõista, et hoolid endast, kui lugemise katkestad. Sedasama võiksin praegu teha ka mina ise. Lihtsalt lõpetada sinule kirjutamine siinkohal ära ning kirjutada järgmisest sõnast alates, kellelegi teisele. Temal on kerge ja hea tunne lugeda, minul talle kirjutada.
MINU AAFRIKA
Tema, ema, jumalanna, kuninganna ja majesteet on võtnud mind viimaks peale paljusid aastaid ja läbitud katseid lõpuks oma teenistusse.
Olen siin nagu kodus ja samas tunnetan oma kodu ning rahvast ja selle vaimu väga käegakatsutavana. Mitte, et maakera oleks nii väike, vaid toimuv on minu jaoks omandanud tähenduse, mis on nii suur ja õilis. Aitäh!
Täna, Tansaanias Ngorongoro kraatris tuli ühtäkki kristallselge taipamine:
Jumala loomingus pole juhuseid ja Tema tegudel pole aega ega kohta, mida inimene aduda suudaks. Armastus on see, mida Jumala silme ees elades teeme ja seejuures eksistentsi upitamise unustame. Me oleme osa katkematus loomise protsessis ja suures ning pidevas muutumises. Arengust räägivad ja progressi ülistavad samuti Tema loodud. Need, kes karjatavad hirmule alluvat ja mugavuses vormuvat massi. Selle muutumisprotsessi atribuute. Ülistades midagi, millel pole rohkem kaalu kui kaaluta olekul.
Armastamise eest ei tasuta ühtedelt võttes ja teistele jagades.
Arm on otsatu. Mitte mõõdetav ja hinnatav.
Armastus väljendab end Pompeis väljakaevatud, tuhastunud kehade poosides, mitte maailmapäästmisest padrates ja Jumala ülesandeid endale krahmata püüdes.
Mina, uue riigi kuningas ja püha sõdalane, teen Tema tahtmist ka kerjates kui nii peab olema. See ongi austus – oma võimu ja suuruse siiras tunnetamine läbi Jumala, mitte hinnangute ning seest välja ja tagasi.
Laususin, et tulen tagasi ja kohtume veel, kui olin kraatri kohal.
Ma olen väsinud nende loodusparkide madalat muru näksivate antiloopide jõllitamisest läbi autoakna. Ma näen igal sammul peegelpildina omaenese naeruväärsust selles “safarimängus” kus riietus ja jalatsid ning kõik muu väline on NII oluline. Miks me jaapanis kimonoga ei käi? Miks me Kihnu minnes körti niuete ümber ei kuju? Miks me Mehhikos sombreerodega ei käi?
Ma olen päriselt juba ammu väsinud, olemast euroinfantiilne urbanist, keda veetakse 4×4 autoga ühe põõsa juurest teise juurde, kus ahhetades kogunevad kõik need ülejäänud. Kõik kallites safarikostüümides “Aafrika vallutajad”, kellest osa impressioneerib end varjukiga pikemaks “venitatud” hobifotokatega, aga enamus lihtsalt nutitelefonidega. Püüdes tabada hetke, mis juba hetke pärast on ununenud ja asendub uuega jne. Neid kilomeetrite kaugusele või tumedatesse puuvõra varjudesse peitunud elajaid pingsalt zoomides, on tulemuseks seesama kõlbelisus, milles end toimivana tunda tahtes, tegelikult tajume. Udune pilt, sellel oleva tundmatu uduse koguga, kusagil tundmatus kohas, mille eest ma olen raha maksnud. See puudutab sind või jätab külmaks ning pole kellegi asi peale iseenda. See ongi just täpselt see – Betti Alveri luuletusi teavad need, kellele Betti kirjutas. Marie Underi nime teavad ka kõik ja nikutavad niisama targalt ja kõiketeadjatena päid, nagu need kes meid tunnevad, kuigi meist midagi ei tea.
See on homo sapiens, kes teeb rappuva auto aknast uduse lõvipildi ja ei saa aru, et ta maksab hunniku pappi selle eest mida vabalt loomaaiaski näha saab. Kaadri eest ühe masina ekraani piirides. Jättes tegelikult pildilt välja olulisema – konteksti, kus see kaader ilmub, et siis igavikku kaduda. See on nagu pyzzle, mille iga pala on oluline siis, kui taipad, et oled ta kaotanud ning pilti jääb haigutama auk. Kui sa mamma Aafrika enda pildilt välja jätad, ei ole neid loomapiltidega tükikesi hiljem mitte kuhugi puzlesse panna. Neist saavad samasugused elektroonilise infomüra ookeanilainetes hulpivad kilekotid ja plastpudelid nagu eelnevad mustmiljon momenti kellegi teise nutiseadmest.
Inimene vajab justkui tõestust, et on teinud läbi midagi, mida teised pole enne teda näinud ega teinud ja see on tegelikult imetore. Samas on kurb, et arusaam tuhandet sõna asendavast ühest ainsast pildist, suretab niigi põduras seisundis suhtlemiskultuuri varsti sootuks.
*Pole pole on suahiilikeelne sõna, mida võiks Aafrikasse mineja teada.

NO VEMBER

“Vember” on moodsa keele seletavates sõnastikes miski, mille kirjeldamiseks saab öelda: adrenaliinipauk, närvikõdi, neurootiline ülesköetus ja palju muud. “No” on teadagi mis ja kasutatakse teadagi kus.
Seega sobib nii pealkirjaks kui praegusesse aega perfektselt. Ei mingit võnget, mis võiks tavapärast rütmi häirida või pidevkulgu kujundama kippuda. Eesti keeles on selle sündroomi kirjeldamiseks imetäpne sõna olemas – tasapaks.
Teate küll seda prödi, mida mahlategemise masinast kompostihunnikusse viite või prügikasti viskate. See miski, mis oli kord porgand, õun, varsseller, peet, pirn või keegi teine ja on nüüd kuiv värviline pudru.
Miks see mulle nii väga tänast maailma meenutab?
Maailma, kus kehtib justkui mingi kokkuleppeline ja üldhumanistlik reegel – no vember.
Ei midagi seikluslikku ega revolutsioonilist.
Ei mingit vastuhakku, mässumeelsust ega avangardi.

Neale Donald Walsch kirjutab: “Kui üks kaotab, kaotavad kõik. Seepärast ei ole kõrgelt arenenud ühiskonnas sporti ega mänge, lastel ega täiskasvanutel, kus pannakse pähe erakordne môtteviis, et kellegi “võit”, samal ajal kui teine “kaotab” on meelelahutus”.

Nii võttes, oleme taeva abiga ju peatselt kohal!?
Kõrgelt arenenud ühiskonnas, kus suudame inimest juba maast madalast kaitsta võimaliku ebasoosingusse, häbisse, kiusatu või tõrjutu staatusse sattumise eest. Meie kõik, mitte inimene ise, sest isegi vetsupotis voolab vesi ainult ühtpidi.
Me lepime kokku, et koolikiusamine on paha ja see, kes sellest aru ei saa, ongi koolikiusaja. Mida siis teha indiviidiga, kes kiusab tervet kooli? Väga lihtne vastus oleks – kiusame vastu! Terve kooliga! Siis ei tundu kiusamisena see, mida meie teeme vaid see, mida teeb tema teistmoodi kui meie. Olgu see mis iganes.

Mediteerin juba mitu aastat iga jumala päev.
Kaks korda ööpäevas. Kõige valgemal päeva ning kõige pimedamal öö ajal.
Toon neilt rännakutelt iga kord kaasa imelisi taipamise meeneid. Selgeid vastuseid kahevahel olekutele mingis küsimuses ning silmaga nähtamatuid kuid väga selgeid tunnetusi erinevatest inimestest ja nähtustest. Inimeste põhiolemusest ja tegelikest eesmärkidest. Päritolust ja sihtkohast kaugel eemal eesootavas.
Vaevata suudan neist, kellest ja millest soovin, lahti lasta ja kõik kogemuslikud tundmused vabastada. Ma ei saa iial mitte kedagi muuta ja see mulle mediteerimise juures meeletult meeldibki.
See vabastab mind kohustustest ning kasu toovast armastusest ja vihast. Aga ka vajadusest tänulikult vabandada või takka kiites alanduda. Mediteerimine vabastab mind karjaga koos poolte valimise kiirteest ning ülekohtule üksipäini vastu astumise umbteedest. Ta viib mind vertikaalselt üles ja alla, mitte kunagi horisontaalselt ehk siit sinna, olgu see tulevik või toimunu.
Meditatsioon ei ütle mulle kunagi, et just nüüd on hea aeg mediteerimine lõpetada. Sealt seisundist ei saa, nagu mulle on selgunud, edasi-tagasi ja sisse-välja siblida. See toimib seepärast, et puudub “no vember” – ettekujutus teadmisest, et mina suudan meditatsiooni juhendada ja end ise õigesse kohta komandeerida. Vajan justnimelt seda närvikõdi ja ühe otsa piletiga teelemineku seikluslikku valmisolekut. Mind siia teeotsa aidanud head inimesed, kelle kutsumus see on, liiguvad juba tasakesi tagasi teisele kaldale, et sealt järgmine ülesoovija ära tuua.
Nõnda teangi, et meditatsioon on soov-julgus olla ja käia omal soovil teisel pool. Ma ei soovi juba olnusse iial tagasi, nagu enne mind üle toodud pole kunagi tagasi läinud. Kui välja arvata edasi-tagasi pendeldajad, ka neid on, liigutakse siit alati ainult edasi. Igaüks omal jõul, kuni järgmise takistuseni, kust keegi hea sind jälle edasi viib.
On suur vahe, kas jõuda sinna, kus veel olnud pole ja küsida – “kas te ootasite mind” või teha seda, minnes tagasi sinna, kust tuldud.
“Tere tulemast tagasi” ei ole midagi mida igatseda ja soovida, sest selles pole tilkagi vembrit.
On üks tõde ja rõõmusõnum ning see on, et kõik on pidevas muutumises. Rahustagu või erutagu see nii neid, kelle meelest muutub kõik paremaks, kui ka neid, kelle meelest läheb kõik persse.
Mõeldes sellele, mida tähendab eluaeg, kui eksisteerib reegel, et inimene elab nii kaua kuni mäletatakse tema nime, ei ole me pretensioonikatel argumentidel õieti mingit tähtsust.
Näinud Indias ja mujalgi, ookeanilainetes loksuvat paksu prügimassi, taipasin, kuhu viib palvetava inimese tema veendumus, et tema ongi looduse valitseja, kui Jumal nii sättinud on. Seda ettekujutust toidab imal ühisteadvus, et peame pidevalt looma aina paremat uut maailma. Ent midagi nutikamat kui pakend, ei osanud me seda relevantsust looma asudes välja mõelda. Viigipuulehest virtuaalmaailmani.
Nõnda nagu nüüdki, iseenda loodu vastu võitlusse asudes.
Jumal on loonud KÕIK, et oleksime need kes me tegelikult oleme, seega me valitsemegi täpselt nagu oskame. Valetades alustuseks igaks juhuks isegi iseendale nagu enne himurat juhuseksi võhivõõraga. Peaasi, et ei oleks vember! No vember…

PS. Alustasin uut peatükki ja kirjutan siin edaspidigi oma mõtteid, mida luban tiražeerida, levitada, kommenteerida, arvustada ja mida iganes. “Tere tulemast tagasi”

ROAD END

Mul on tõeliselt kahju, et andeka tandemi Ojasoo – Semper ja nende loovtrupi haarav, andekas ja kirglik teatriprojekt NO, vaikselt ja susisedes, nagu kõik Savisaare vastu algatatud kohtuprotsessid, ära vajus.
Minule NO-teater väga meeldis ning oleksin tahtnud kogu selle projekti triumfina näha ükeskord ka NO1 lõppakordi.
Sellest ajendatuna, ütlen täna iseendale – “tubli”.
Kunagi, ajal kui arvati, et moodsatest blogijatest saavad võimsad sõnumineerijad, hakkasin lihtsalt ka.
Otsustasin tookord, et kirjutan sada lugu ning nimetasin alanud teekonna “ROAD”.
Need sada vestet on siin nüüd valendavatena laiali, nagu pimedas pliiti kütva linnamehe, tulehakatuseks toksitud peergudest laiali lennanud laastukesed. Muidugi nad põlevad, kui kokku pühkida ja koldesse visata. Ka tuuletõmbus võib need laiali pillutada ning pliidiesise puhtaks puhuda.
Nad elavad juba oma elu ja minu jaoks on nad nagu rongid, millele tühjade taskutega nukker silmapaar, reisile igatsedes järele vaatab. Igas vagunis midagi. Ainus mis ühendab, on aus ja varjamata emotsioon. Vihast hingepõhja kõige õrnema emailini. Minu enda mõtted.
Ma tänan sind, et oled leidnud aja ja tahtmise siit midagi otsida. Nagu tubli korilane, kes peale vihma kindlasti vaatama läheb, kas seeni on. Muidugi on mind rõõmustanud paljude lugude aukartust äratav lugejatehulk ning paljude aus tunnustus. Muidugi on mind põlastama panevalt häirinud mitmete lollpeade õhinapõhised ja meelevaldsed nopped ning nende kontekstiväline ajuvaba interpreteering. Mis sest enam.
Jätan pikendamata või õigemini uuendamata oma krediitkaardi andmed, millega katkeb minu kontolt arveldamine ja tõenäoliselt peatselt ka selle blogi eksistents.
Ma ei kopeeri ega salvesta oma blogipostitusi kuhugi säilitamiseks ega kauges tulevikuks tundmatutele hingedele lugemiseks.
Mu koduraamatukogu riiulid on raamatuid maast laeni täis ning mulle allesjäänud aastate jooksul, kui ma ka mitte midagi muud ei teeks, peale lugemise, ei jõuaks ma suuremat osa neist raamatutest ikkagi läbi lugeda. Kõik, kes neid kirjutanud, olgu elavad võik juba surnud, võivad mulle seda rahuliku südamega andestada, sest minagi andestan kõikidele, kes isegi ei tea, et ma armastan vahel kirjutada. See tunne lihtsalt meeldib mulle, kui liigun nagu mõtete eest kõrvale põigates, et mitte takerduda ja hakata imema seda pulgakommi, mille nimeks on pretensioon.
Tänu sellele sajale loole, mis siia kirja olen pannud, olen õppinud ühe uue ja väga huvitava oskuse. Oskuse, öelda mõtetele mida ma ei vaja ega taha mõelda – aitäh, võite rahulikult persse minna.
Algul kujutasin mõtteid, mis mind häirida tahtsid, inimestena kes ise, kelle teod või hoiakud mind häirisid. Iga vähegi nõme ja mittevajalik mõte, sai minult konkreetselt kellegi näo, hääle ja muu. Nõnda oli mul lõpuks saavutatud selline treenitus, et ma ei nimetanud neid enam isegi mu oma mõteteks, vaid neist saidki minu jaoks persoonid, keda ukselt käeviipega minema saatsin.
Mul polnud tarvis tunda ebakindlust, tõrjutust, mittevajalikkust, puudust ega muid tundeid, sest nende asemel ilmusid mulle nagu avatarid, konkreetsed inimesed. Õppisin keelama neid virtuoosse elegantsi ja aina paremini õnnestunud enesekindlusega, endale liginemast. Piisas vaid teatud nägude ilmuda tahtmisest, kui teadsin, et vist tuleb mingi sitt mõte kimbutama ja õppisin suutma naid juba käigult mitte märkama.
Nii omandasin ühe väga olulise taipamise.
Õppisin tegema vahet vihal ja vaenul.
Taipasin, et viha on positiivne ja edasiviiv tung, mis näeb lõpptulemusena hetkeolukorra paremaks muutmist.
Vaen aga vastupidi, kiuslikku soovi, mängiskledes ja sõbralikkust teeseldes viimaks valu, kannatusi ja häda luua.
Ma suudan täna kergusega ja kiiresti, tunda ära kas on tegu viha või vaenuga. Olen andestanud kogu viha, mida olen saanud tunda. Andestanud olen ka kogu vaenu, aga ma ei unusta seda vaenu, sest minus pole enam kohta, kust pääseks tagasi sinna madalale, et seal vaenulikega lahinguid lüüa.
Ma ei pea end kaitsma selle eest, mis jääb minust alatiseks madalamale, sest vaimu avatus on parem kui kitsarinnaline vagadus, nagu on öelnud N.D.Walsch.
Jagan sinuga nüüd seda, mis on mind selleni tänaseks viinud.
* Keegi teist ei usu täielikult enne, kui ta soovib oma vennale seda mida endalegi.
* See kes sööb, kui tema naabril ei ole süüa, ei usu Jumalasse.
* Jumal ei vaata sinu välimust ja ilusat riietust, vaid sinu südant ja sinu tegusid.
* Jumal ei halasta sellele, kes ei halasta teistele inimestele.
* Usklikud on oma armastuses, armulikkuses ja headuses teineteisele nagu inimkeha: kui mõni selle osa on haige, jagab kogu keha selle unetust ja palavikku.
* Oma usus on usklike seas ideaalsemad need, kes on parima moraaliga. Ja parimad nende hulgast on need, kes on parimad oma naiste vastu.
* Halastavaim (st.Jumal) halastab halastajatele. Halastage neile, kes maa peal, ja Jumal halastab ka teile.
* Ka oma vennale naeratamine on heategu.
* See kes usub Jumalasse ja viimsesse päeva (kohtupäeva) peab tegema head oma naabrile.
* Makske töölisele tema palk enne, kui tema higi kuivab.

Mind valdab vägi ja tahe luua ning ühtäkki olen ma jõudnud teadmisele, et seni olen ma seda ise piiranud ja takistanud.
Vandudes alla tähelepanu- ja tunnustusejanule.
Ei ole teist teed ja võimlust oma tõelise teeotsa äratundmiseks, kui lõpetada ringipiidlemine ning kihk teadmise järele, et seda teisedki märganud on.
Nõnda siis, niisamuti nagu kunagi seda sadat lugu riita laduma hakates, alustan ma täna teekonda, kus jätan oma järgmised sada lugu jagamata.
Kingin need vaid silmast silma, vajajale, kuulajale, vaatajale.
Olen sinu oma, seepärast hoia mind, nagu omaenese lugu, sest ma tahan seda sulle kord rääkida.
Ma ei kao kuhugi, kui otsida tahad ja ma leina sindki ise üles.

ROAD END
17.september 2019

ISA

“Kõik jääb”, ütlesid Sa silmadega ringi vaadates. “Kõik jääb”, mõtlesid Sa minekuks valmistudes. Sinu kätega oli see kõik loodud. Sinu kokku kantud ja riiulitele seatud. Pisemad asjad karpides ja kastides. Pisitillukesed purkides ja topsikutes. Mitte midagi ei raatsinud ega lubanud Sa ära visata, sest kõike võis Sul vaja minna ja nii nagu aeg näidanud oli – läks ka!
Kui Sa siis läksid, jäi kõik nii nagu ütlesid. Kõik tardunult omale kohale, justkui tajudes, et Sa ei tule enam. Selles “kõik jääb” tundes oli ühekorraga ülim nukrus. Alistumine ning suur lootus samaaegselt.
Lootus, mis on kõikidel, kes minemas. Lootus, et miski, mis on olemas ja mida on hoitud, on kellelegi niisama tähtis ja vajalik. Isade asjad – millega lapsed saavad kõike jätkata ja lootust täis, et kõik jääb. Kõik jääb nagu on ja miski ei kao ega muutu.
Kirjutan seda varahommikusel tunnil oma katusekambris ja kusagil tiirleb nagu papilio ümber lambi teadmine, et Pariisis põleb praegu Notre Dame. “Kõik jääb”, ütlesid Sa mitu korda, enne kui läksid. Jäid Sinu tööriistad ja kõikvõimalikud igast materjalist asjad, mida ära ei saanud visata.
Notre Dame põleb ära ja kõik jääb.
Jõuab see aeg, kui sinagi meheks saad, ütlen sulle isana.
Sõber, kellega hiljuti hüvasti jätsime, just nii teadis. Poisist saab mees, kui ta oma isa kirstu taga kõnnib. Kui mu isaks olnud hing oma kurnatud ja armetuks muutunud keha jättis ning läks, oli see nii nagu kõigil kord olema saab. Võngetest ja lainetest, mida tajud oma kehaks peetava ümber, käib elu pulsseerimine läbi sinu. Ta justkui peseb sind korralikult läbi. Kuuma ja külmaga vaheldumisi ning selliselt, kus su mugavustunne ja puhtus saabuvad alles täielikult alistudes. Vastu punnides, kinni hoida püüdes ja mõistusega kontrollides või manipuleerides, jutustad sa endale kinnisilmi fantaasiatest, millised küündivad täpselt niipaljuks, kui julgelt sa lahti lasta ja vabaks saades tunda võid.
Püüad sa liigutada sel hetkel oma sõrme või varvast, haarab hell hallus sinust uuesti ning petlik rahu, et oled olemas, tõestab pigem sinu puudumist tegelikult elavate hingede ilmas. Hetkedel, kui sinu mõistus arvab, et sa elad, oled sa hingena kehas kinni, elutu ja tühi. Alati, sest ühtepidi liikudes on kõik orgaaniliselt omal kohal ning katkematu. Ühtepidi liikumine on spiraalipidi liikumine, mida me enesele luisates, rahustava mantrana pobiseme. Kujutledes, et kusagil taevas on taaskohtumine.
Me ei kohtu tegelikult enam kunagi uuesti. Me läheme siit me hingele kõige sobivamal ja kehale ning vaimule kõige ebasobivamal momendil ja võibolla viisilgi.
Me ei pea ka meile kalliks olnud inimeste kehasid mulda sängitades või kremeerides, tundma valu ega kurbust, sest see mis meid seda tundma paneb on kõigest häbi, mida oleme hakanud nimetama leinaks.
Moel, kuidas me õpime haletsema nimetute ristide alla, pappkirstudes ja sitsikaltsu keeratuna maetud heidikuid, väljendame me tegelikult oma osavõtlikku pääsemislootust sellest, ette antud karikast. See karikas on meile igaühele täidetud ja ootamas ning kui ükskord sellest neelame, alles mõistame tegelikult Elu.
See hetk, kui metronoomina toksivast ja rahulikust pulsist saab üksik kirgas sähvatus, mis annab korraga uue valguse ei ole elavana kardetud äraminek.
See on hoopis kohalejõudmine ja täiesti uuele teele asumine ühekorraga.
Pole enam vertikaalset ega horisontaalset ja üksnes lähem ning kaugem, tunduvad ainsana kategooriad mis kuidagigi moodi seletatavalt eksisteerivad.
Meie silmade mälu kestab lihtsalt kõige kauem. Silmal ainsa organina ei ole fantoomvalu selle otseses tähenduses. Inimene, sellisena nagu ta loodud on, valutab keha eksistentsi lõpuni, kõiki oma kaotatud jäsemeid. Proteesidest saavad olenevalt nende täiuslikkusest me ellu tagasi toojad, sest primitiivsetena me usume, et me elame kui saame liigutada.
Me silmad mäletavad aga kuni mikrodetailideni seda, mis on viimane ning kõige esimest, täiesti uut pilti samuti.
Amputeeritud jäseme kohale jääb ainult kujutletav valu, kuna vaimkeha ei vaja füüsilisi mälestusi.
Silm suudab aga mäletada nii nägijaks saamist kui pimedaks jäämist ja seepärast on ta südame kõrval ainus, mis Elu karikaga seotud.
Mittemiski ei keela meil hakata iga silmapilk uuesti elama, ehk teisisõnu loobuda kannatamisest. Me vaim püüab sellega tegeleda ning sageli on nad me hingega nagu äsja abiellunud, kes kõige uue ees ühtäkki ja korraga, loodavad kogu inimkonna seni tehtud vigu vältida ja kokkuleppeid sõlmida.
Kui ma maalin, tunnen ma kuidas need kolm nagu armastavad vennad, üksteist austades ja ikka iseendaks jäädes, toimetavad. Mu vaim naudib ülikeerulisi võrrandeid, mida lahendada ning maalikunstis nagu matemaatikaski, kas on imelihtne ja loogiline lahendus, või jääb ülesanne lahendamata.
Hing samal ajal, rändab läbi kogu loomisprotsessi ning paikade, mis tekivad pelgast pinrtslitõmbest või värvilaigust lõuendil ja sellega ilmuvast kohast kusagil Universumis, kus ei vaim ega keha veel iial käinud pole.
Kõik kohad nimelt, kus hing käib, on päriselt olemas. Need on loomisel ja meie õnn on see loomine ilusa punktiga kus tahes ja kuidas vaid, lõpetada.
Neid kohti leida ei takista teda mitte miski, peale me vaimu, kes vaidleb kehale toetudes ning raiub, et pole seal käinud, seega ei saa seal olnud olla.
Keha on tööriist.
Tööriist, mida peaksime hoidma nagu hoolas pillimees oma instrumenti, sest see talle “leiva lauale” toob. Leiva all, seal laual, peame me muidugi tegelikult silmas hoopis kõike seda, mis me keha ja vaimu koosolemise mõnusaks teeb. Me kuulame oma vaimu ja keha ära ning kui leiame, et diivan millel istume on pehme, ütleme – mu hing on rahul. Me kannatame kiriku kõva puupinki oma kannikate all ning ütleme, et vaim saab püsti tõustes Jumalaga paremini kontakti ja hing on jälle rahul, et saime vahepeal liigutada. Lõputu leppimine ja rahulolu isegi sellega, et me arvame oskavat mõista, kirjeldada ja managerida oma kannatusi. Hing ei ole iial rahul ega katki, nukker ega joovastuses. Hing ON.
Just praegu, seda Notre Dame’i põlemise päeval alustatud ja pooleli jäänud kirja iseendale kirjutades, käis ukse taga kuller, kes tõi tähitud kirja, kus öeldakse, et:
Aastatel 2019 ja 2020 toimub üle-eestiline aadressiandmete korrastamine, et registrites oleksid tõesed ja ajakohased andmed, mis vastaksid kehtivatele õigusaktidele.
5ndast oktoobrist, hakkab kehtima uus aadress.
Oleksin nagu uude kohta kolinud.
Kohale jõudnud ja siis rõõmustades endale öelnud – kõik jääb. Kõik jääb.
Olen väga õnnelik, sest uus aadress on palju ilusam kui senine kõige ilusam aadress, mida teadsin. Keha jaoks ei muutunud midagi, vaimule sai õnnelikukstegev uudis kosutuseks ja hing ütleb muiates, jeerum küll millega sa tegeled. Reedel 13ndal septembril enne väga suuri ja tähtsaid muutusi mu elus.