LASTEKAITSEPÄEV

On 1.juuni, aastal 1973. Seda on niipalju aega tagasi, et tundub aegajalt asjaosalistesse üldse mitte puutuvat. On soe suveilm ja päikeseline hommik. Ma olen kuu aega tagasi saanud nelja aastaseks. Täna õhtul on veel Lille tänava lasteaia pidu. Kohal, kus täna laiub Rakvere Tennisekeskus, on staadion. Punase purustatud saviga pehme jooksuring ning ümberringi põlvini ulatuv kuldkollane võilillemeri. Hoian isa vastu ja tunnen hirmu. Minust suuremad lapsed, kellel on kas briljantrohelise raamiga “Školnikud” või erkpunase raamiga “Ereljukased”, toimetavad enesekindlalt ja võidujanusena. Toimub mingisugune rahvarohke lastekaitsepäeva spordiüritus. Tunnen oma higistes peopesades tugevat leistangipidemete vöödilist kummimustrit. Seisan harkisjalu oma uue jalgratta raami kohal, hoian kramplikult leistangist kinni ja jalga isa jala ning õlga isa käe vastas. Vaatan nagu läbi udu, kuidas minust suuremad poisid hingeldades ja õhinal, oma läikivatel ratastel istudes, äsjalõppenud võiduajamise pingelisemaid hetki kirjeldavad. Näen nende kodaratesse punutud värvilisest traadist kirjusid “ämblikuvõrke” ning tagaporilauale kinnitatud, maani lohisevaid porilapakaid, mille külge omakorda on kruvidega keeratud kollased ja punased helkurid. Mõni ratas on raami keskosas, sadulast kuni leistangini sinise “isokaga” triibuliseks teibitud. Muidugimõista on kõikidel eranditult esituli ning pastaka ümber rullikroogitud värvilise juhtmega ühendatud “dünamo”. Ma vaatan seda maailma ärevil imetluse ja tohutu uudishimuga, püüdes meelde jätta kõik asjad, mis väikesest poisist teeks suurema poisi.

Siis jõuab kätte kõige nooremate vanuseklassi võistlusstart. Seisan stardijoonel kõrvuti veel kolme poisiga. Üks tundub teistest siiski suurem volask ja ta on ka “Školnikuga”. Ülejäänud kolm, mina sealhulgas, oleme oma väikese “paksude kummidega rattaga”.

“Start!” hüüab siis keegi tädi ja me tormame rajale. See “Školnikuga” volask saab muidugi kohe teistest ette ja kaob. Meie, ülejäänud, vänderdame esmalt üksteist nügides, pehmel saviklibusel rajal, kus pisikeste ratastega ja väikeste pedaalidega rattaga omajagu tegemist, et hoog üles saada. Ma tunnen, et ma saan hea hoo sisse ning ma väntan nüüd kiiresti, kogu jõust. Ma tunnen, et on ebaõiglane, kuidas see teistest suurem poiss oma suurema rattaga on varsti juba veerand ringi ja siis pool ringi ülejäänud puntrast ette rapsinud. Ma mäletan senimaani väga selgesti isegi seda häält. See on segu kummide all ragisevast saviklibust, laste rõkkavast kisast, vanemate ergutushüüetest ning kusagilt krapist kõlavast “Entel – Tenteli” reipast lastelaulust. Ma püüan ühe natuke paksu poisi eest ära sõita, et püsida kolmandal kohal. Ma ei taha jääda viimaseks. See, mida ma tunnen sel hetkel, on painav hirm ja sügavkülm viha. Hirm jääda kaotajaks ja viha kõikide põhjuste suhtes, mis võiks selle põhjustada. Viha oma rattasõiduoskuse ebakindluse ja vastumeelsus sel vajuval ja pehmel pinnasel kogu jõust väntamise suhtes. On selline tunne, nagu oleksin eksinud ja valele poole pööranud. Staadion tundub nii suur ja rada mitte ring, vaid sirge tee, mis ei lõppe mitte kunagi. Poiss, kellel on lühikeste varrukatega särk ja kes on sõitnud kogu aeg minust rattapikkuse jagu eespool, hakkab vänderdama ja jalgu jääma. Ma sõidan temast paremalt poolt, välisringil mööda. Ma teen seda raevu ja vihaga ning tunnen sel hetkel sedasama tunnet, mis siis, kui nägin esimest korda seatapmist. Ka siis, selles kõrvulukustavas seakisas ning verises elu enesestmõistetavuses, ei suutnud ma mõelda muust, kui sellest, et lõppeks see kord ometi.

Ma kõnnin isaga koos kodu poole. Ratas käekõrval. Õnnelik ja segaduses samaaegselt. “Sa olid väga tubli ja kõik kes sinuga võidu sõitsid, olid väga tublid” ütleb isa mu juukseid puutudes ja pai tehes. Ma sain teise koha. See suur poiss, kes võitis, sai auhinnaks kokkupandava mudelraketi. Minu teise koha auhind oli rinnamärk. Valge, millel oli sinise värviga joonistatud Vana Toomas. Pisike Norma plekist rinnamärk, nagu õllepudeli kork, millel on nõel taha pandud. Kolmanda ja neljanda koha saanud poisid, said samuti rinnamärgid. Miks see suur poiss meiega koos sõitis? Kas selle pärast, et võitja pidi saama raketi kokkupandava mudeli, sokutas tema isa ta väiksemate poistega viimasele võidusõidule?

Lastekaitsepäev, 1.juunil on alati, ajast aega üks ilus, päikesepaisteline ja ülla nimega päev. Laste kaitsmise päev. Neid peaks olema aastas samapalju kui on päevi üldse. Palun sind, mõtleme meie, suured inimesed kasvõi sellel päeval, et kõik korraldatavad võistlused ja mängud on toredad ja kaasahaaravad, aga laps tahab hoopis rohkem sellest kõigest, lihtsat selgust. Arusaadavat ja selget teadmist, et maailmas ei tehta sohki ega jagata lahedaid ja vähemlahedaid auhindu. Ei ole teistest ägedamaid lapsevanemaid ega kaunimaid kodusid. Ei ole suuremad ja väiksemad, tugevamad ja nõrgemad vaid lapsed.

Suuremate poiste suhtumine endast väiksematesse ei ole kaasasündinud. Selle, et kellessegi tuleb suhtuda nagu mittetäisväärtuslikku, teevad oma veidrustega ja ebavõrdse kohtlemisega lapsele maast madalast selgeks täiskasvanud. Minu isa ei õpetanud mulle, et mul on noorem õde, väiksem õde, nõrgem, väetim, saamatum või veel teab mida. Täiskasvanuks ja ise lapsevanemaks saades, ei kasvatanud ma ka oma poegades lömitavat aukartust suuremate ja tugevamate suhtes. Ma ei mänginud oma poistega kunagi seda lastekaitsepäeva mängu ja täna ma näen ning kogen, et need kaks toredat meest, peavad kõikide inimeste võrdset kohtlemist ning kõigisse väärikusega suhtumist enesestmõistetavaks. See liigutab mind isa ja kaaskodanikuna ning see pole minu vaid nende saavutus. See, mida lapsel kõige rohkem tarvis, on rahu ja kindlus ning teadmine, et minu ema ja isa on ka lapsed olnud ning nad mõistavad mind. Nii olgemgi me kõik, sel rahvusvahelisel lastekaitsepäeval, mitte projektipõhiselt ja pinnapealselt hoolivamad ja see muu bla bla bla, laste suhtes. See päev on selleks, et kaitsta last enese sees, minu väikest Hannest oma hinges ning sinu väikest sind – sinu hinges. Las laps näeb, et sa armastad ennast väiksena, nii ei kasva ta suureks teadmisega, et tema oma lapsele nii või naa ei teeks. Olge hoitud kallid poisid, Sina Joosep, kes Sa täna lõpetad ajateenistuse kaitseväes ning Sina Luukas, kes Sa 1.juulil sinna oma kodanikukohust lähed täitma. Elu jagab nii auhindadeks nii odavaid rinnamärke kui kokkupandavaid rakette, armastus on sellest kõigest niikuinii tuhat korda tuhat korda suurem. Ära kunagi unusta oma lapsepõlve pilte ning jaga neid ka teistega, nii kaitsed last kõige paremini. Iga päev!

HOIUPÕRSAD

Sellest, et kolleeg Ants Põldoja on pervert, kes sõidab autoga Tallinnast – Tartu poole ning korjab peale hääletajaid, et neile oma kiimakihu avalikult välja valada, teadsid Õhtulehes pikki aastaid KÕIK. Nad sosistasid sellest nii koridorides kui usaldusväärsemate tuttavate ringis. See kestis aastaid, aga keegi ei tihanud muidu toimekat spordiajakirjanikku ja ilmaennustajat “reeta” sest temata polnuks see ajaleht seda vähestki, mida üldse tõsiselt võtta.

Sellest, et Igor Mang on pervert, kes kurat teab mis astroloogilist täheudu ajades, tegelikult naiskliente haiglase himuga käperdama on harjunud, teadsid Maalehes pikki aastaid KÕIK. Nad vahetasid häbendes, taas ja taas, siit ja sealt, ühelt ja teiselt kuuldud piinlikke lugusid. Paraku ei saanud keegi midagi ette võtta, sest vana habemiku iga-aastane horoskoobi erinumber, hoidis seda kunagi asjalikku ajalehte, mis aina enam nagu üleväetatud elupuu kolletuma kipub, üldse ninaga veepiiril.

 

 

 

 

 

ILMAMUUTUS

Murelipuu, mis kallist Calacatta marmorit meenutavate õierosettidega, mu koduaias oma tähetundi naudib, on istutatud veidi pahale kohale. Suure makedoonlase pikkade okastega oksad, on läbisegi õitsva murelipuu okstega, sest mõlemad ihkavad valgust, emakese Maa jõudu ning Päikest. Suur makedoonlane on Maarjamaal harvaesinev männipuu. Ta õige kodumaa ning vanemad on Balkani poolsaarel, kus ta koos oma sihvakate vendadega ilma punnitamata poolesaja meetri kõrguseks võiks kasvada. Nõndasamuti, nagu paljud puukultuurid, oma kasvutempo või mõõtmetega istutajast omatahtsi sirguvad, muutub ka inimlaps läbi elu, jäädes kiduraks või visates kasvada, nagu oleks tal himu ilma redelita taeva kõhualust puudutada.

Ilmamuutus on ilus sõna. See on umbes selline sõna nagu “tähelepanu”.  Tähelepanu, nagu võime hardalt märgata või käskivas toonis üleskutse olla millegi suhtes hoolas. Nii ka ilmamuutus. See mis lämbe sooja äikesepauguga rammusrõskeks jaheduseks teeb või vastupidi, peale pikaleveninud tatist vindumist viimaks sulakullase suvesoojaga põletab. Ilmamuutus on seegi, mida maailma muutumise kohta poeetiliselt öelda võib ja sellest ma täna mõtlengi. Minu maailma muutumisest, kogu ilma muutusest minu sisemuses.

See kõik on toimunud vähem kui aastaga. Veelgi kiiremini. Vähem kui poole aastaga. Vahel on see isegi veidi hirmutav, et oma suuruses on see muutumine ka väga kiire. Suured asjad kipuvad olema ju aeglased ja kohmakad ning kui nad kord liikvele on läinud, näib et peatumatud. Tead, ma tahan et see läheks täpselt sedamoodi ka edasi nagu seni on läinud. Seepärast, et ma olen õnnelik nagu äsjakihlunu ning hindan elus enda ümber toimuvat täiesti uute kriteeriumide järgi. Hindeid andmata, arvustamata, ootusi ja nõudmisi esitamata ning mis peamine nende saavutamata jäämisel, pettumata ja kibestumata. Kuidas see võimalik on? Väga lihtsalt. Tänu Inimestele. Mulle on uued inimesed ellu tulnud ning nagu soolaleivalised, uue elu alustamiseks hingemajapidamises hädavajalikud kingiutused toonud. Olin elanud väga pikalt maailmas, kus ilma kohal olemata ja osalemata tundus eksisteerida veidravõitu. Nii neetult iseenesestmõistetav nagu hommikune kuselkäik, oli pilguheit uudisvoole võrgumaailmas. Tänaseks olen ma elanud pool aastat meediata. Tundmata vähimatki huvi kellegi seisukohtade või arvamuste suhtes, sest mulle läheb juba pool aastat korda hoopis minu uute inimeste arvamus. See arvamus, et teiste arvamus ei loe.

Hämmastusin, kui kogesin mitte üks või kaks või kolm korda, vaid palju, palju kordi, et minu arvamus sellest, et olin õukonnameedia õnnetu peksukott, pani inimesed õlgu kehitama. Arvasin, et nad lollitavad minuga, kui kuulsin, et nad ei ole minust midagi ajalehtdest ega online meediast lugenud. Nüüd, olles ise niiöelda “täiskarsklane” ses mõttes, et olen oma “hommikuse konjakijoomise” ehk Eesti uudistega kursisoleku lõpetanud, tunnen ma end rahuloleva ja õnnelikuna. Seltskonnas, kus ma liigun ja inimestega, kellega suhtlen, ei räägita “tagahoovide uudiseid” ega siunata uusmarksistide hooratööd, nagu varasemalt  harjunud olin. Ma tean nüüd – KES MA OLEN ja soovitan seda kõikidele teistele samuti. Mõni aeg tagasi tegin oma hingele pai ning meelele suurt rõõmu. See oli imelihtne. Ma lihtsalt otsustasin, mida ma teen ja mida mitte. See on nagu ilmamuutus – see ON

Aitäh teile mu kallid!

KODURAHU

 

Si vis pacem, para bellum

Tahad rahu valmistu sõjaks, ütleb antiikne mõistulause. Nagu paljus me ümber, on ka selles tarkuses tõde just niipalju, nagu vett klaasis, et nimatada klaas pooltühjaks või poolenisti täis olevaks. Miks? Lihtsalt sellepärast, et me tegelikult ei tea, kuidas seda mõõta! Meie oskus seda adekvaatselt mõõta ei ole objektiivne ning me ei ole osalised selles mängus, mis on ülalt tribüünilt vaadates tore inim-muster suurel platsil. Isekeskis, siin “all” siblime me nagu viimsepäevalised mõne majatarbepoe avamishommikul. Me teame, kuhu joosta, millal tõsta käed, millal kükitada maha ja millal lehvitada lippu. Meid, vigurvõimlejaid on terve platsitäis. Meie mass, kuulekus ja tahe pingutada, tekitavad koreograafidest ülevaatajates nurrumapaneva võimutunde, vaatamata nende kähedaks kulunud häälepaeltele ja energiakulule, oleme me üksikuna võttes lõppude lõpuks ikkagi kõigest rühm A või midagi seesugust. Nõndasamuti nagu rahvatantsupeol on ka riigikaitses. Eesti tänane narratiiv sellest, et oleme läbi aegade kõige paremini kaitstud, tugineb nii nagu tantsupeogi puhul – “peaasi et sadama ei hakkaks”. Teisisõnu, peaasi, et ainult mingit jama ei oleks ega tuleks. Hirm teha sest, äkki läheb valesti. Kas see ongi sõjaks valmistumine? Iseenese hüpohondria ning sümptomaatiline sugereerimine, et saime maha toreda paraadiga või viisime läbi enneolematu õppuse? Sellise pildi peab saama avalikkus, sest paradoksaalsel kombel ei ole see tegelikult midagi muud kui makse maksva Eesti kodaniku veenmine selles, kui kaalutletult ja õigesti raha kulutatakse. Küsimusi siin ei esitata ning veelvähem võib siin viidata mõnedele röökivale küsitavustele või rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse defitsiidile. Millal ometi väsib see veski, kus koos kama ja aganatega jahvatatakse legendi meie tunnustamisest kõigi teiste poolt? Olgu jutuks meie naiste kaunidus või sõdurite vaprus. Ilmselge – meil ongi kõige kaunimad naised ning pole kahtlust, meil ongi kõige vapramad sõdurid. Miks? Mitte selle pärast, et me kelleltki selle seisukoha nagu koer vorstilitri välja sitsib vaid tegelikult. Sünnitada tänasesse ebakindlusse ja tumeda tuleviku tundmatusse ikka veel lapsi, ongi kaunis! See naiselik alalhoiuinstinkt ja lootuse hoidmine on kaunis! Nõndasamuti me sõdurid. Teades kõhklemata, et esimene lahing kuhu minnakse on suure tõenäosusega ka viimane ja sealt ei naasta, pole see muu kui jumalik vaprus. Seepärast küsingi. Kartmata oma toolist küüntega kinnihoidvate ja võimu omavate vastaste uut viha- ja kättemaksulainet. Miks te seda möga ajate? Miks ei või üks rahvas olla võitmatu seepärast, et ta teab tõde? Miks sa raiskad? Sa kulutad täna selle arvelt, et Eesti naised sünnitaks ja Eesti mehed tahaks kaitsta oma maad? Päev kauem “vastu pidada” ei tohi olla see ränk hind mida maksavad järgmised põlvkonnad. Kui see päev nii palju maksab – carpe diem niiöelda, siis ärme solguta oma noori mehi terve aasta, koos eelneva kaitseressursside ametis elavas järjekorras surnuks molutamisega. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragraaf 20 on iga kodanikku puudutav seadus, mitte kellegi auastmest või ametikohast tulenev privileeg alametega seaduslikul alusel peremehetseda. Veelvähem võõra varaga pillavalt ringi käia. Rahvuslik kaitsetahe on midagi, mis eksisteerib, kui tal on eessammuja. Juht, kes paneb ülejäänud sellesse uskuma, et nii pealetung kui taganemine on momendil möödapääsmatud manöövrid. Selline juht on suuteline oma alluvaid õiglaselt ning väärikalt hindama. Tema tunneb oma tugevust selles, et tema meeskond on võimekas, loov ja üksmeelne. Millal see juhtuda võiks? Tõenäoliselt mitte enne, kui muutub enesestmõistetavaks arusaam, et organisatsioon toimib siis, kui tal on olemas inimesed, keda organisatsioonil on vaja. Kollektiiv, mille moodustavad need, kelle jaoks on oluline organisatsioon, sest muidu oleks nad lageda taeva all, ei ole suutelised jätkusuutlikult eksisteerima. Iseseisva riigi kodanikele on isamaalise rahvusliku tunde loomiseks kolm atribuuti. Nende pidamine on jõukohane üksnes neile, kes on oma iseseisvust väärt. Oma raha, oma lennukompanii ja oma armee…kodurahu ei ole veel iseseisvus.

POISI LUGU

See oli imeline suvi. Olin võtnud peale pikalt kaalumist vastu kirjastaja ettepaneku. Olla uue raamatusarja “Lapsepõlve lood” avateose autoriks. Sukeldusin sellesse töhe rõõmuga, nagu oma esimeses jõulunäidendis Kristuse sündimise lugu mängivad lapsukesed. Leidsin sõprade kaudu imelise ja selleks tööks parima koha. Lahemaal, Hara külas. Pisikeses vanas palkmajas, mille akna taga loksus Hara laht ja vaade avarusele, mis kustutas mu kauakestnud janu silmadega silmapiiri serv üles leida. Seal see oli. Luigepaariga, kes mu kalurihüti ukse all loksuvas lahes, igal hommikul usinalt seitsmekesi toimetas. Ühel hetkel jäi neid kuus. Mõne aja pärast viis. Siis neli ja lõpuks enne kaselehtede muutumist lendlevaks kullapuruks, olid nad järel kahekesi.

See suvine rituaal sai siis mu jaoks justkui hommikupalveks. Sirutada veidi roidunuks jäänud ihuliikmed tagasi oma kohale. Kustutada tuli, sulgeda sülearvuti ning astuda hommikueredusse. Kell võis olla oma 9-10. Mu intensiivseim aeg oli kulutatud otstarbekalt ning ma olin väsinud kuid õnnelik. Ma olin alustanud kirjutamistööd nagu ikka, öösel. Ööhäälte ja kõigi heade ning pahade merele jäänute vaimudega üheskoos. Istusime puntras, nagu merehädast pääsenud piraadid kusagil konvoilaeval, jalad igaks juhuks raudus ja ootusärevuses kogu edasijuhtuma hakkava suhtes. Kirjutasin, kuni kestis see tunne, et olen ise kusagil eemal ja jutustan veidi kiirsutades omi lugusid, mida keegi rabistades sõna sõnalt kinni üritas püüda. Ma nautisin väga seda tunnet. Tunnet, et ma loon üht lugu, soovides anda edasi nii tegelaste karakteri, meeleolud, tunded ja isegi lõhna. Rääkimata valgustest, helidest ning valust mida tundsin. Olgu see viimane suure armastuse lahtilõigatud mahlane vili või lapselik ja arme tekitanud ihuvalu. Kui jõudsid need hommikud. Taevalakke Jumala tõstetud Päikesega ning puhta õhuga mida jagatakse vaid lõhnatundlikele hingata oskajatele mere kaldal. Iga hommik, läbi kogu suve oli eriline nagu neitsid hoolivate trubaduuride romantilises poeesias. Neid ühendas vaid neitsilikkus. Puhtus ja kartmatus vaadata silma nii elule kui surmale. Need ööst hommikuni käidud ja kirja pandud rännakud, said mu palveteks ja patukahetsuseks. See mina, kes ma hommikul sealt tarest niidetud õuele astusin ja silmi ereda päikese valguses kissitades harjuda lasksin, oli igal hommikul uus inimene. Mu valdused olid mõõtmatud ja paremini kui August Gailit, läbi Toomas Nipernaadi jutustuse oma kuningriigist, ei suudaks seda kirjeldada ükski elavatest. Mu kari, meres konutavad suured rannakivid, nagu härjad, sõid rahulikult sel kujutletaval soolasel vesiheinamaal. Soe hommikutuul, kes oli mu tubli karjapoiss, pildus nende lihavate kehade vastu vahel soolaseid pärleid, mis sealt nagu suurt keha mööda tagasi aadekirstu valgusid. Kõik minu õukonnas võisid kõike puutuda ja omatahtsi kasutada, miski polnud üksi minule antud. Kui luikedel öö jooksul järgmine poegadest hukka sai või ise igaveseks uinus, oli mul tunne, et need truud hinged maksavadki me kõikide eest. Me ahnelt kahmatud rõõmude eest, mida omale teiste eest krabades ette tõstame ning siis ärasongituna järele jätame. Meie ahnitsemise eest maksid need luigepojad, mõtlesin ma toona ning keerasin oma hedonistlike soovide kraane aina koomale ja pingumale. Minu suvi möödus seal mere ääres. Minnes õhtul varakult magama. Ärgates teisel või kolmandal öötunnil. Kirjutades kuni suure hommikuvalguseni ning vaadates siis üle oma valdused. Käisin igal hommikul rannariba läbi ning vaatasin ainsa inimkehana omaenese jalgu, mis mind liival edasi viisid.

Ühel päeval sai see suvi otsa ning raamatu käsikiri valmis. See oli erakordne tunne. Minna mere äärde omaenese jälgi otsima, kui aina tugevamaks muutunud tuuled juba merd oma kätkis nii tugevalt raputasid, et lained nagu lapiga koristatädid, kõik lagedaks olid lükanud. Luiki oli jäänud järele kaks. Needsamad, kellega kevadel koos kirjutama hakkasime. Nad jätsid oma viis poega merelinnuhaldjale printsideks ning lendasid siit rannast oma raskete tiibadega lehvitades ära. Nende luikede minemises oli rannale jäänud sulgi. Suuremaid, nagu vanasti kirjutamiseks tarvitati ja väiksemaid, vooljaid ning uduõrnaid ringilendajaid. Linnusuled oskavad rääkida, ütles mu lapsepõlve kõige ilusam tüdruk ja tal oli pisikese plikana tuline õigus.

Ühel päeval helistaski Epp. Olin juba omajagu kärsitu ja väga suures ootusärevuses. Raamat on valmis! Sain Epu ja Justiniga Rahvusraamatukogu juures kokku ning oma elu esimese endakirjutatud raamatu kokkulepitud autorieksemplarid. See oli päev, mida ma ei unusta mitte kunagi. Selle sama päeva hommikul helistas mulle isa, kes teatas justkui me pere kannatliku ootamise ja lootuse luhtumise märgiks, et analüüsid olid väga halvad. “Seis on sitt”: ütles isa telefonis ning tundsime sel hetkel mõlemad, et teeme pausi hingamiseks ja helistame hetke pärast uuesti. Ma sõitsin Raamatukogu juurest haiglasse ja andsin isale oma raamatu. Kõige esimese, mille trükikojast olin saanud. Teadsin sel hetkel, et seda raamatut loevad need, kes seda lugema peavad. Kes teavad, kes see poiss on ja mis lugu tal on ning usuvad, et linnusuled oskavad rääkida. Ma otsustasin, et ma ei tee sellele raamatule mingit reklaami. Ei käi raamatupoodides esitlemas ega korralda autogrammitunde. See on lihtsalt üks poisi lugu

VLADIMIR, VLADIMIRI POEG

Vladi (valitse, juhi) Mir (maailma)

Kirjutan seda pühapäeva, 18. märtsi varasel pealelõunal ning tean nagu terve universum, et tänastel Vladimir Putini valimistel Venemaa presidendiks, võidab ta need kõhkluseta ning jätkab Venemaa presidendina. Eesti meedias sellest palju ei pajatata. Arusaadavalt ei ole põhjus selles, et teema ei puuduta otseselt ka Eesti lähitulevikku. Pigem hoitakse seekord madalat proofiili ning piirdutakse ehk vanade videomaterjalidega õhtustes uudistes, kus on kindlasti kajastatud mõni Venemaa opositsiooni meeleavaldus ja muu meile sobiv “euroopalik” ning “demokraatiameelne”.   Tahaks lihtsad venelased tõesti samamoodi muutusi lihtsalt muutuste pärast? Ei taha! Nad pelgavad suuri muutusi elus nagu noored neiud pekki püksitagumikus.

Oled sa kuulnud mõnd venelast arutlemas, et “vahelduseks võiks Venemaa president olla naine” või seda, et Venemaa president peab olema kindlasti “rahvusvaheline mees”? Naised on Venamaal väga suurt ajalugu teinud. Naisi, kes suudaksid tänagi Venemaad administratiivselt juhtida, leiab selle suurelt territooriumilt ja miljonite inimeste seast kindlasti. See pole paraku teema mida tahaks keegi tõstatada, sest ausaltöelda nõder peaks olema see välisvaatleja või muidu turureporter, kes taas midagi teise riigi asjadest arvata võtab. Liigagi hästi on meeles USA viimased presidendivalmised. Viis ja sõnad, mida siis Kentmanni tänava satkonnast jägatud kammipillidega kõikjal avalikult ja enesekinldalt mängiti. Läks aga hoopis kardetult vastupidi ning seda kohmetum, oli kogu see tühjaksmälumata suudega arglikult pobisetud leppimus, et pidi see siis nüüd nii minema.

Ma ei tea, millise aiatööriista varrena Jevgeni täna Mikseri selgroogu kasutab, aga selle olemasolus omal kohal ja välispoliitiliste seisukohtade edastamisel, on terve mõistusega inimesed kõhelnud juba pikalt. Ses Brüsseli võimu ees nõtkumises vormub aina selgemate ja konkreetsemate piirjoontega see “Trooja hobune”, mida siinsed kahe persega komissarid ette tõmmatud eurolina taga oma puuhaamritega kokku klopsivad. Milleks mingi sõda? Milleks manöövrid, lammutamine ja tapatalgud, kui hirmunud ja kuulekas talurahvas, kamavõru ümber suu ja magu tangusupist triiki, muudkui ehitab ja loob. Sadamaid ja suurtehaseid, võimsaid raudteeühendusi ning kiireid meretunneleid. Nuputab ja nuumab konkursse omadele, kus üha uusi rahvusvahelisel areenil naeruväärseid ja kogu riigi tõsiseltvõetavuses kõhkema panevaid graafilisi brände ja tunnuslauseid otsitakse. Ilvese dekaadipikkukseks koordineeritud presidentuuri ajal, mõeldi sellele juba nimigi välja – taristu. Niinimetatud infrasturktuur, ehk kogu see võimekus, mida saab vana euroopa raha eest rehepapina enda kratiks ehitada. Tegelikult aga Moskva jooniste järgi uue oblasti tehnilise võimekuse väljaehitamine, mis ongi Vladi-Miri (ehk valitse maailma) lõplik plaan. Seepärast tuleb täna õhtul ja edaspidi, kuulata väga teraselt, mida Putini valimisvõitu ette teades, ungarlaste ja poolakate selja taga Strassbour-is kuulekatele vasallidele pressiteate ümbrikutega kätte jagati. Millise sõnumiga Venemaal toimunud valimiste kohta astub venekeelse valija ette igal pildil jalga väristav IRL ja paljud muud teemad? See kõik on põnevam ja kõnekam kui eales varem, sest lähimate kuude või vähemalt aasta jooksul, saab näha millise järgmise EU liikmesriigi riigipea või kantsler GazPromis tulusa pensionifondi ja vaikse kabineti saab. On lihtsalt ääretult kahju, et pole enam uudiseid. Ei ole AK-d, Aarne Rannamäed ega väispoliitilist analüüsi vaid siseriiklik irrelevantne infotoss, mida ajaviiteks nagu šišat imetakse.

MIS JUHTUS JA KÕIK MUU

Eesti teatri ajalugu on kirev ja kuldne. Kihiti nagu damaskuse teras, mängib ta nii tardunud voolamist kui voolavat tardumust. Nõnda nagu ainult teater seda oskab. Ta suudab olla ja rääkida. Ta võib surmvakka olla ja sellest vaikusest vaatajale saalis suure valu valmis voolida. Karjuda kogu kopsust, kisendada kuni kuuni kuuldavalt oma sisemonoloogi. See kõik on suurim insenerikunst, mida mina tean. Kõikidest ametimeestest kõige rohkem maailmas, austan mina näitlejaid. Nemad peavad nagu sillad, mis kaugete kallaste vahele õhku riputatakse, kandma igaühe, kes teisele poole tahab pääseda. Kui nad oma kandevõime valesti on välja arvutanud, jõuavad sillaületajad ehk kuiva jalaga kummalegi kaldale huku eest pageda, kuid võib ka hullemini minna. Lavakoolis lõpetanud kursustel on alati olnud inimesi, kes peale kooli teatrisse pole jäänud. Olen neist kogu aeg mõelnud mitte kui allaandjatest või kõrvalejääjatest, vaid kui headest kandevõime tundjatest. Sellepärast ma näitlejaid väga austangi, et sel erialal on kandevõime kaugele näha nagu ükskõik mis ehitisel, kahe kalda vahel.

Mäletan mitut meest, kes mulle lavakooli üliõpilastena korrakski kõhklust ei tekitanud, et neil kandevõimet poleks. Vägagi oli ning on tänagi veel, kuid nad valisid teise tee. Mitu neist valis Jumalasulase teekonna. Nemad ja mitte ainult, olid ja on täna ning ka tulevikus endiselt need, keda ülejäänud arvavad õige haletseda olevat. Neist räägitakse kahjatsedes, nagu raskesti vigasaanutest või ravimatusse haigusse nakatunutest. Läks vaeseke peast segi – hakkas usklikuks ja see muu…

Mis minuga juhtunud on? Küsimus, mis elab ja käib oma rada mööda lehepäiseid nagu see tegelikult kedagi huvitaks. Kellaaega küsitakse ju ka eri põhjustel. Soovist teada saada, mis kell parasjagu on, aga ka soovist teada, mis kell mehel käe peal on. Ma olen ammuilma mõistnud, et “Mis juhtus Hannesega?” küsijat ei huvita see ega teine vastus. See ongi kandevõimeta inimese viis, esitada lihtsalt üks küsimus. Mäletan Riigikogu X koosseisust tänaseni proua Kadi Pärnitsat. Harva mujal kui täiskogu istungil oli teda näha, aga kolmapäeviti infotundi tuli ta alati. Riigikogu saalis nagu me teame, tehakse infotunnist alati ka teleülekanne. Nõnda siis vajutab rahvasaadik Pärnits seal iga kord nuppu, andes märku et tal on küsimus. Kui riigikogu esimees või aseesimees talle sõna annab, pöördub kaamera saalis küsija poole. Pärnits esitas iga kord, oma ametiühingute teemalise”valveküsimuse”, mis sobib poliitiku puhul igasse keskustellu ning siis sündis reeglina midagi imetabast. Kuna kaamera keeras nüüd pilgu vastajale, ei olnud Pärnitsal enam teemast asja. Kahmates kaenlasse oma sisseostukoti, astus saali tagauksest, mis tema pingi taga avanes, lihtsalt minema ja kadus taas. Sellest ja mitmst muust pildist sai minu lõim, kuhu lühikese aja jooksul mustriline kaltsuvaip Eesti toonasest parlamnedikultuurist valmis kooti.

Hiljem, kui peale Mikk Mikiveri lahkumist, Riigikogule aastalõpu istungitel aastaid jõulumeest käisin tegemas, nägin, et mul oli olnud õigus. Tänaval tuldi ligi ja öeldi, et pean neile seal Toompeal korralikult “virutama”. Vastasin siis kõikidele kriitikutele, et Hannes Võrno võib öelda ja teha mida tahab, aga jõuluvana ei sõima ega peksa isegi eluaegset vangi, kuigi ta selle kellegi meelest on ära teeninud. Inimesed tahtsid, et jõuluvana nahutaks parlamenti ja sõimaks poliitikuid. See ongi meie aja paradoks – keegi teine tehku ja öelgu, sest kui midagi peaks viltu minema, saab näidata kiiresti süüdlasele. See ongi vastus.

Ma püüan saada üle oma pere purunemisest ja väga kallite inimeste järgemööda lahkumisest. Olen juba saanud üle mõnest elusolevast või eemaldujast, kes on olnud alati sõber või vaenlane ainult ja üksi raha pärast.

Naasesin mõne nädala eest Araabia Ühendemiraatidest kus giidina tööd teen ning Eesti reisisellidele selle maa kultuurist, tavadest, kommetest ja elust jutustan. Tasu selle eest, on inimeste siiras tänu, mida nad väljendavad peale iga reisiprogrammi päeva. Ostsin selle reisi gümnaasiumi lõpu kingituseks, viimase koolivaheajana, ka oma pojale.

Sel reisil oli kaasas üks ajakirjanik, kes ei käinud mitte ühelgi ekskursioonil. Arvestades ta varjamatult piinatud ja vaevalist olemist ning kõige esimese asjana lennujaama taxfreest ostetud kärakalaari, kahtlen kas ta hotellist üldse väljas käis. Pole ka minu asi. Kui inimene tahab ilmtingimata islamimaale hotelli tina panema tulla, nautigu täiega. Kuid just tema küsib ajalehes, et mis juhtus Hannes Võrnoga…? Mitte miski teda ju ei huvita. Absoluutselt mitte miski, peale selle “riiklikult olulise küsimuse”. Küsimuse, mis heidetud lihtsalt õhku, et teenistuslik linnuke kirja saada ning vastust vaevumata kaadrist minema hiivata nagu Pärnits.