SULLE, PRESIDENDI NÕUNIK

Ma pole mitmeid aastaid nii palju raamatuid lugenud, kui viimase paari jooksul. Olen olnud pikalt üks neist sadadest miljonitest, kes kirjutab rohkem kui loeb ja see, mis on selle tegevuse puuduseks, on tunnel mille teises otsas helendab kirjaoskamatus.
Inimene kes ei loe, ei ole ilmtingimata kehv kirjutaja, aga paradoksaalselt näitab ta üldjuhul pigem ikkagi näpuga, mitte ei kirjelda. Oskus või oskamatus mida iganes kirjeldada, on minu meelest eluliselt möödapääsmatu olnud sealtmaalt, kui maailm loodi. Kirjeldajad ja väljendajad, olgu jutuvestjate või lugude kirjutajatena, on mind alati köitnud.
Iga nädalaga selgemini, tajun lihtsalt seda, kui osavõtmatuks jätab mind näpuga näitajate pealiskaudne ja hetketähelepanu janunue maailm.
Pea kakskümmend aastat tagasi, noorte meeste heategevuslikku ümarlauaorganisatsiooni kuuludes, viibisin ma Islandil. Pean selle loo siinkohal ära rääkima.
Kallis kaasamõtleja, see on tõepoolest üksnes väike mälestus, aga kaaalukalt unustamatu lugu minu jaoks.

Vastuvõtjad organiseerisid meile, paarkümnele mehele maailma eri otstest, ühe üllatuse. Üllatuse, mida on hõlbus teha inimestele, kellel jooseptootsiliklult ainult pool rehkendusest ehk kodutööst tehtud. Ma olin Islandile minnes veidi nipet näpet siit sealt uurinud, aga otse öeldes lasin asjadel kulgeda omasoodu. See Islandi visiit oli tegelikult töine ning fookus oli seal hoopis muul.
Ühel õhtul, mille kutsele märgitud riietuseks oli klubipintsak, sõitsime kamba noorte meestega ühe Reykjavikis asuva tagasihoidliku maja juurde. Ei olnud sel ei tara ega väravat. Oli tore avar vaade ja hästi lihtne ühekorruseline majake. Meile tuli õuetrepile vastu hallipäine lugemisprillidega härrasmees.
Koduselt hubases kaardiganis. Triiksärgi avatud kaeluseavast paistva siidise salliga.
“Astuge edasi”, ütles ta ning teatas, et presidendil läheb veidi aega.

Meid oli kutsutud Islandi vabariigi presidendi juurde koju. Me seltskond koosnes paarikümnest noorest mehest, vanuses 18-40. Igaüks ise ilmanurgast ning kõik kelle jaoks Ólafur Ragnar Grímsson, tuttav mees ei olnud. “See vanamees on ta erasekretär” arvas üks poolakas ning üks sakslane ja teine prantslane kinnitasid kõhklusepojata täpselt sedasama.
Hubases vastuvõtutoas, olid akende ees ilusad kardinad ja põrandal mõnus pehme vaip. Seina ääres tume Steinway ning nurgas suures keraamilises potis, lopsakate lehtedega Monstera. Meile, noortele ümarlauarüütlitele, polnud vaja peale käia, et võtta vastu pokaal tervitusjoogiga, mida seesama härrasmees kandikuga ringi kõndides pakkus. Keegi viskas isegi nalja, et teeme kiirelt põhjani, jõuab enne presidendi tulekut veel ühe võtta.
Hea kokteil oli.
Võtsimegi igaüks teise veel.
Keegi ei vaadanud kella, ega tundnud end ebamugavalt, et kohtumiste kavva märgitud vastuvõtt Islandi Vabariigi presidendi juures, lõbusalt lobisedes ja kokteile kaanides üks mõnus ootamine oli.
Vahepeal käis vanahärra ringi suupistekandikuga, millest tikuleibu näpsates aina lõbusmaks muutuv seltskond, häbenemata rõõmu tundis. Küproselt pärit vend istus juba klaveri taha ning “Can’t take my eyes of you…” rahvusvahelise seksteti mitmehäälses esituses, murdis viimsegi vaoshoituse.
“Mina ei tea, kus ta täna jääb” ütles meiega koos kokteili mekkinud erasekretär lõbusas tujus ning õhutas meid tuundma end julgelt ja koduselt. Laulis isegi koos meiega meie laule naerdes kaasa.
“Võite terves majas ringi vaadata kui on soovi”.
Ütlesin vaikselt oma rootslasest vennale, et lähme teeme presidendi kabinetis pilti. Meiega liitus veel näputäis noormehi. Kõik käisid kordamööda ja poseerisid ilusa tumeda tammepuust laua taga.
Tuli minu kord.
Istusin pehmele nahkpõhjaga presidenditoolile ja kohendasin Round Table Estonia presidendi ametiketti oma klubipintsakul. Nii nagu seda olid teinud kõik eelnevalt fotografeeritud. Igaühel oma uhke ametikett, kõlisevad teenetemärgid ja muu sillerdav faleristika, kaasa naeratamas.
Sel sekundil tundsin ma korraga midagi väga enneolematut. Sestpeale mõistsin ma niisuguse sõna nagu sõprus, tegelikku ja sügavat tähendust. Tundsin end väga uhkelt ja väljavalituna. Parimana kõigist teistest, võiks öelda selle tunde kohta. Tahtsin kogu hingest hüüda – mina olen eestlane!
Islandi Vabariigi presidendi kodune töökabinet, oli hubane ja väike. Selle seintel rippus palju fotosid. Neil fotodel poseerisid paljud selle maailma vägevad. Kuningad ja kuningannad. Presidendid ja riigipead.
Island oli ja on tänagi lahke võõrustaja, kui üliriikide isandad sõltumatul pinnal tipp-kohtuda soovivad.
Grímssoni kirjutuslaual oli sinine, valge-punase ristiga laualipp ning garnituur. Nahast dokumendimapp ja tagasihoidlik sulepea. Lauanurkadel, vasakul ja paremal, seisid raamides ja vaatasid laua taga istujat kaks paraadfotot. Ühel Rootsi kuningas Carl XVI Gustav ning kuninganna Silvia, teisel Eesti president Lennart Meri ning proua Helle Meri. Ilusad ja väärikad inimesed.
Ma ei kirjuta seda kõike siin seepärast, et keegi saatis mulle lingi ühele videole. Videole, mis paneb mõtlema. Sellele, et on kuidagimoodi andeks antav, kui seltskond alla neljakümneaastasi lõbusaid mehi, ootamatu üllatusvisiidi ajal Ólafur Ragnar Grímssonit tema erasekretäriks või majahoidjaks peab.
Mõtlen seda videot, kus Eesti president Taani kuningannale reipalt käe pistab ja selle siis kohmetult kõhupeale rusikasse rulli tagasi keerab…
Millal sa teed seda enese au ja väärikust ära tundes ning ometi kord mõistes. Mõistes, et asi pole “delfi oraaklitest etiketitundjate ja muidu kõiketeadjatega”, kes lihtsalt inertsist ja kõigi kallal mölisevad, vaid sinu küündimatuses ennast kehtestada, lugupeetud nõunik?
Presidendile on väiksed vimkad ja pisikesed veadki lubatud, kui ta ise või tema nõunikud teavad, kuidas üht-teist hiljem “ära siluda”, aga inimestel on piinlik!
Minu elu muutnud raamatus, ütleb Jumal (tsiteerin N.D Walschi raamatut JJ) “On ainult üks püha lubadus – see on tõe rääkimine ja tões elamine. Kõik teised lubadused on vabaduse kaotused, mis ei saa eales olla pühad. Sest vabadus on see, kes sa oled. Kaotades vabaduse, kaotad iseenda. See pole sakrament vaid pühaduseteoutus”.
Seepärast küsingi, otsimata Kadrioru kodulehelt Sinu nime – millal sa kirjutad avalduse ja lahkud ametist, mis eeldab, et Eesti kodanikel ei oleks piinlik?
Kui sina ei julge öelda riigipeale näkku tõtt ja nikutad niisama peaga, peaasi et su amet säiliks, oled sa meie riigi ja rahva arg reetur.
Ses samas, minu lemmikraamatus on sinu jaoks ülisobilik sõnum.
(Tsiteerin taas N.D Walschi raamatut JJ)
“Pole mingit vajadust muretseda, mida sa “tagasi saad”. Tuleb üksnes hoolt kanda selle eest, mida sa “annad”. Elus tuleb pakkuda kõrgeimat kvaliteti, mitte oodata seda teistelt”. Arenenud ühiskonnas ei paluta inimest kunagi teha midagi sellist, milles ta on üles näidanud võimetust.

Seal, Islandi presidendi hubases kodus, ei käitunud keegi nii, nagu peaks käituma presidendi ametlikul vastuvõtul. “Teda” nagu Godot’d oodates, võeti rõõmsalt napsi, pugiti profitroole ja rokiti nii et klaver kägises, kuni oligi aeg lahkuda.
Saime alles tagasi hotelli jalutades naerda pugistavatelt Islandi vendadelt teada, et see erasekretäriks peetud härra, oligi Islandi Vabariigi rahva poolt armastatud president Ólafur Ragnar Grímsson.
Ta ei mänginud presidenti. Ta ei mänginud üldse kedagi teist, sest ta on inimene. Ka Eesti president on inimene! Tema nõunikud peavad olema aga midagi enamat! Professionaalid ei tule parteide broileri-inkubaatorist, neid kasvatatakse vabapidamisel ja väetatakse sõnnikuga nimega kogemused. Silmaring, eeldused ja ind peavad olema enesestmõistetavad.
Rõõmsat suve ja ärme nüüd heitu sellest väikesest vahejuhtumist, vaid teretame üksteist ja anname ka terekätt. Lihtne Eesti inimene ei pea põdema, et teine lihtne Eesti inimene etiketi, dressikoodi ja muud vead ära teeb ning meid kõiki seeläbi harib ja õpetab.

VABADUS

Veerandsada aastat tagasi, mäletan end sisemas raevukalt kaitsmas moekunsti. Mind häiris põlguseni niinimetatud igameheõigus, ükskõik mis sitta moekunstiks nimetada. Teab kust välja ilmunud isetegevuslased, kes oma nappi loovust ja olematut tootmisoskust, paabulinnu tungiga kogu ilmale nina alla toppisid.
Olgem ausad, ka ERKI moeshow, mida olen isegi kaasa teinud, tõi ikkagi vaid üksikuid eredaid sähvatusi. Muu oli ja on tänagi nagu oktoobrilapse esimene omatehtud pannkook. Servast must ja keskelt vedel, aga see-eest ise tehtud.
Seevastu maailmamerena loksuvat manerismimassi ja pahupidi pööratud silmadega, teeseldud eemalolekut, jagus nii lavale, lava taha kui publiku sekka.
See kõik nii käibki ja see kõik on tore.
Küll püüdsin ma otsida ja välja mõelda, kuidas seda nimetada?
See polnud ei pret a porter ega haute couture, mitte kusagilt otsast.
Miks – küsid sa. Aga seepärast, et sellel polnud NIME. Ei tehtul ega tegijal.
Olid noored inimesed, kes valisid eneseväljenduseks selle tee. Miks seda siis nõndamoodi nimetada ei võinuks? Suvalist traadikera või pilpakäkerdist ei tõtta ju keegi arhitektuuriks nimetama.
Nii ma toona juurdlesin, sest mulle tundus väga mõistmatu, et keegi, kellest ma midagi ei tea, teeb midagi, mis mulle mitte midagi ei paku ning ootab siis selle eest tunnustust. Arusamatu tundus selline õhinast aetud suhtumine, kus justkui pühaduserüvetamine, oleks olnud pisimgi kõhklus, kriitika pojukesest rääkimata. Ütle sõna ja sa ründad Jumalat ennast.
Ausaltöelda, ei ole mulle mitte kunagi meeldinud olukorrad, kus elus vahel sattunud olen. Tunnistada kellegi “midagi teha” tahtmist ja soovida samal ajal kiiresti midagi muud. Kuhugi mujale, et ei peaks viisakusest või haletsusest, osavõtlikku vaimustust teesklema. Eredalt on meeles näiteks rõivaisse topitud põhurullidest päkapikud Piibe maantee servas, mis sundisid alati nagu oksendavalt neiult, pilku kõrvale pöörama.
Lihtsalt nii kole minu jaoks, oli see kellegi jaoks ilus.
Sellepärast mulle näiteks, meeldis Kreisiraadio, et see ajas just meid ennast sageli väga naerma. Kui üldse ei ajanud, tegime naljale abordi. Päris suur osa Kreisiraadio asjadest ei aja mind täna isegi muigama, aga seda soem on tunne ja mälestus, mis ühe või teise episoodiga hoopis kaadrist väljapool meeles. Kreisiraadio see osa, mis kõigile näha ja katsuda, on justkui tükk riiet, mis ilusast kangast välja lõigatud.
Miks see moeteema ja ERKI moeshow ja Kreisiraadio? Aga väga lihtsaks punaseks värvitud ja puust tehtud näiteks. Kui sul ei ole nime, on sul vabadus “luua” kõike ja sind ei vaevu keegi päriselt hindama. Sa võid teha mida iganes ning ei ole kellegi asi peale Sinu enese, millise hinnasildi sa sellele kinnitad. Kes sa olla tahad. Kelleks sa tahad, et sind peetakse ja kogu see muu.
Mäletame väga hästi aega, kui üheskoos suus keerleva sapiga, neelasime alla naljad mida saeti nagu voodrilauda, pikki kiudu. Naersime meeste ja naiste üle, kellel olid NMT “tellised”, mis kohvikus keset lauda seisid ja ühiskonnas sel ajahetkel ülikõnekat staatust näitasid.
Mäletame suurepäraselt, kuidas natuke kadedatena, aga siiski veendunult osatasime, et mis valu ja vaev see ometi on mis ühe telefonikõne nii oluliseks teeb, et see keset lõunasööki sisse sõidab.
Nagu saabastega tuppa marssiv soldat, kes su Langebrauni poolikut teetassi nagu sitta nuusutab ja sellegipoolest põhjani kuukab.
Need telefonidega tegelased olid naeruväärsed.
Nõnda nagu oli naeruväärne ka nende üle naerda punnitav ilkujatearmee.
Mäletad, kui tänavatele ilmusid esimesed neljarattaveolised maastikumasinad? Mäletad seda Kasari jõena voogavat põlastust ja arusaamatust, miks mingid mehed vajavad liikumiseks neid suure mootoriga bensiini kaanivaid jurakaid? Riistapikendajad – nagu me neid nimetasime, sest normaalsel inimesel ei ole jeepi vaja.
Sageli käisid need kaks asja koos ka veel.
Antenniga “tellis” ja suur džiip. Selge see, et need tegelased olid ära teeninud kogu rahva eheda eemalehoiu, sest kõik said aru ja ei saanud ka, kas need ühtäkki kusagilt ilmunud asjad, teevad nende omaniku teistest paremateks või halvemateks. Silmapaistvamateks kohe kindlasti. Mootorsaanid ja mootorpaadid ja skuutrid, teevad visalt nagu vibu pingule vedades, sedasama. On lihtsalt olemas ja ei tee enam märkama kellegi kõõrdi pilke, kes arvavad, et liiga kallite mänguasjade asemel võiks inimene omada pigem sõpru või lemmikloomi.
Lemmikloomadega edasi minnes: kas see ei ole mitte kuritegelik, kui me eelkäijate aastakümnetega või lausa aastasadadega loodut, kergekäeliselt “kaasajastame”? Oled ju nõus, et isegi koeratõud on meil kujunenud kindlalt trendi teemaks? Kuhu on nii äkki kadunud kollid, bernhardiinid, spanjelid ja puudlid? Ei kuhugi. Nad ei ole praegu inimeste meelest lihtsalt moes. Isegi kuldne retriiver ja tšautšau on täna juba veidi retrod “brändid”. Hundikoer on vabšee, nagu öeldakse.
Verejälje ajamiseks sajandiga aretatud laigulistest hagijatest on saanud tänaseks imelühikese ajaga, trendiveganite jalutusrihmaga staatusesümbolid.
Täpselt nagu vanasti ärimeeste NMT-d, redutavad nad kõrvad lontis moekate habemike moekohvikute laudade all.
Tõenäoliselt ei tunne nad enam koerapoisilikku rõõmu nuuskimisestki, vaid panevad lihtsalt teise hagija “postitusele” jalga tõstes ka oma laigi.
Ma saan aru, et täna on selleks naeruväärseks sümboliks ja rääkivaks “telliskiviks” restorani laual kaabu. Džiibiks, mis omaniku lõtva lingamit pikendab, aga igasugu käemärgid.
Nõndasamuti nagu trendikate koeratõugudega, on meil täna ka ühiskondlike peateemadega.
Nii on Reil Baltic täna justkui kolli ning kooseluseadus nagu bernhardiin, juba üksnes väikese rühma entusiastide nišš.
Seepärast paneb presidentki parlamenti külastades selga dressipluusi. Nagu jäljekoer, kel on suva, jahil haavatud metsloomast, sest ta sööb oma peremehega koos brokkolit. See ei ole pret a porter ega haute couture, mitte kumbki…See on seesama põhurullidest päkapikk Piibe tee ääres, mis mõne meelest on, aga minu meelest ei ole.
Ma ei suuda ega soovi seda tunnustada, sest see pole rahvakunst ega isegi hea taidlus mitte.
Ma ei saa aru, kelle paikapanevat seisukohta Eesti riik täna vajab, et ta end nagu vaksali lits, avalikult häbistades ja sitse-satse puruks rebides, perroonil lahti riietab? Oma hooratud kehal väsimuse- ja sünnimärkidele osutab ning selles sadade meeste süü vannub olevat. Mõni riik ja selle rahvas, paneb nagu ema lapsele, käe silmadele, et seda riivatust mitte näha. Teine irvitab ilaõllese suuga pröögates naerda ja ei tunne vähimatki kaastunnet, nähes üht nii mürkidest läbi imbunud organismi kriisates kannatamas.
Perroonil kontsakingades kakerdades ja möödujatele ahastusega võikustest vestes, jääb ta vaeseke viimaks üksi keset inimsõõri. Kellelgi on kahju, kellelgi mitte.
Kes meestest võtab kuue seljast ja paneb selle hingevalust vaevatud vappuvatele õlgadele sooja turvatunde loomiseks? Kes näitab pelgamata ja avalikult, et temagi on sellesama naisterahvaga aeledes, hedonistlikult rõõmutsenud?
Tunnistab ta oma pere ja sõprade ees kaasteelisena täpselt sama võrdseks hingeks?

Kõik mida sa oma maailmas näed, tuleb sinu arvamusest selle kohta
nii ütleb N.D Walsch oma JJ-s

Siit peaksime proovida üheskoos uuesti alustada! Alustada olnule sellesinase tagasivaatega, et see mida seni näinud oleme, on olnud meie subjektiivne arvamus sellest. Ei midagi muud.
Vähemasti proovimagi, mitte seisma enda jaoks ohutus kauguses, kus me oodates iial ei oska ette näha, millega me pihta saame. Lõhkeb mull ja me saame kõik selle sisuga vähem või rohkem kastetud.
Sinu tänane partner, on kõik tema eelmised partnerid sinu voodis. Koos kõigi sinu enda varasemate partneritega. Nii lihtsalt on! Kustutad sa tule ära või jätad põlema. Mitte midagi sellest ei muutu.
Kui riik on inimese partner, nagu ta ametniku suuläbi väidab end tahtvat olla, siis ka siin on oluline rääkida juba pruugitgud partneritest.
Hoiatus, et keegi võib kunagi tripperisse nakatuda, ei ole seega relevantne ning kvalifitseerub pigem ettekuulutajate halli hoomamatusesse.
Kui sul on soov pääseda Euroopa parlamenti kallis kaasmaalane, siis tunnistagi seda, nagu oma varasemaid partnereid ja ära uduta oma suutlikusest hoida ära mineviku suguhaigusi tulevikus.
Räägi asjast ja astu selle ringi keskele, kõigist heidetud hoora juurde ning anna talle oma kuub õlgadele.
Ütled nüüd, et oot oot, sõltub siiski igaühe vaatenurgast. Et sinu meelest on Eesti ikkagi ontlikult euroopalik daam, kogu väärikuses ja aus.
Aga mida sa siis tema heaks teha soovid ja suudad?
Miskipärast arvan, et ei midagi enamat kui aastaid tagasi restorani kõrvallaual kellegi ees “rääkivat telliskivi” nähes, endamisi muiates. Ütle mis kasu sa iseendale loodad saada, siis ma saan aru, mida sa teha ja luua oskad.
Räägi endast ja mul on hoopis lihtsam otsustada, kas ma valin sind või kedagi teist.

MOSKVA, 9.MAI

Küsisin otse, kui järjekordne riigireetur oli kinni võetud, et mida üks inimene peaks tegema või tegemata jätma, et mitte sattuda libedale teele, mis viib pikkadeks aastateks järele mõtlema. “Ära mine Venemaale” oli lühike vastus.
Eesti ohvitserina olin sealtpeale leppinud, et naabrite juurde minekuks, selleks eluks antud päevade jooksul, ei ole vaja isegi mitte põhjust mõelda.
Viimati käisin Venemaal 10 aastat tagasi.
Peterburis.
Külastasin taastamistöödes olevat Peterburi Jaani kirikut. Päeval, kui sinna oli just kohale jõudnud orel.
Käisin Marinski teatris, “Luikede järve” vaatamas. Unustamatu elamus.
Ermitaažis, Tsarskoje Selo-s ja paaris väga heas restoranis. Ehe aristokratia.
Žigulidega kihutavad taksojuhid purssisid soome keelt ja taevast sadas detsembrikuu alguse esimest märga lobjakat. Ei mingit vahet Tallinnaga.
Sellest külaskäigust mäletan, et kohalik kultuurikoordinaator soovitas ja juhatas meid kohta, nimega “Teplo”.
See oli eksterjöörilt sarnane kompleks nagu Tallinnas on Kentmanni tänava sisehoovidega “nõukogude aadlipesad”.
Juttude kohaselt, oli selle kompleksi, kus said nii tööd kui peavarju kümned inimesed, rajanud kaks niinimetatud oligarhhi. Mehed, kes kogu oma lapsepõlve ja nooruse enne oligarhhideks saamist, olid veetnud lastekodus.
Nad rajasid sellesse terrasiitkrohviga kaetud kõrgete lagedega massiivsesse arhitektuuriansamblisse nii korterid, lasteaia kui kohviku ja restorani.
Kõiki töid tegid sealsed asukad. Noored, kes olid saanud täisealiseks ning kelle lapsepõlv lastekodus otsa oli saanud. Nüüd oli neil koht, kus elada, teha tööd ja luua oma pere.
Millal iganes sa Peterburi satud, leia see koht kesklinnas, Vladimir Nabokovi muuseumi lähedal ja mine kindlasti. Seal on vene-prantsuse-itaalia köögi ristatud virtuoosne kokakunst, segatuna pärisarmastuse ja hingesoojusega, mis annab nime sellele hingepuudutavale, inimese loodud tänulikkusele. Sellist teenindust sa mujal Venemaal ei näe.
Meenutan, et minu reis Peterburi toimus dekaad tagasi. Võib vaid ette kujutada, et tõenäoliselt on see kõik täna räämas ja laudadega kinni löödud akendega vana sara, sest me oleme neile kuradi venelastele sanktsioonidega koha kätte näidanud. Las raisad virelevad nüüd! Nii me lehest loeme.
Kaitseväes tegevteenistuses olles, olid välisreisid mitmetesse riikidesse, Venemaa mõistagi nende seas, keelatud. Täiesti mõistetav ja igati loogiline nõue, et hoida inimesi millest iganes ebavajalikust, kättesaamatus kauguses.
Tänavu möödus viis aastat minu reserviminekust ohvitserina, kümme aastat viimasest Peterburis käigust ning kolmkümmend aastat viimasest visiidist Nõukogude Liitu. Moskvasse.
Siis käisin seal Tartu Kunstikooli kolmanda kursuse õppurina vaatluspraktikal. Selgitusena olgu siis öeldud, et see tähendas mitut nädalat lusti, kastaniõitesse uppuvas maikuises Moskvas.
Ekskursioone ja kümneid näituste, galeriide ning väljapanekute külastamisi ennelõunal ning kirglikke tutvusi ilusate vene plikadega metroos, tantsupidudel ja parkides, kus noored sel ajal spontaanselt kogunesid.
Tänu sellele vaatluspraktikale, mille raames oli mitu päeva tutvumist Kremliga, vastasin ma mõned aastad hiljem Kunstiakadeemia lõpueksamil kunstiajaloos jopanud piletiga just seda episoodi kultuuriajaloos. Kangilaski pani viie, sest mul oli kõik veel nii hästi meeles.
Minu sünnilinnast on pärit üks eriline ja ainulaadne spordimees. Alal, mida enne ja peale teda, ei ole teinud mitte keegi. Sööstlaskuja Aare Tamme.
Mees, kes on laskunud suuskadega mööda lumist mäenõlva kiirusega kakssada üksteist kilomeetrit tunnis. Selle mehega koos, ei karda ma ette võtta mitte midagi. Nii tuligi meile läbi mäesuusaspordi rahvusvaheliste koordinaatorite, küllakutse Võidupüha tähistavasse Moskvasse.
Nii kuuma kartulit, ei ole ma peos veeretanud teab mis ajast. Minna või mitte? Küsida kelleltki nõu või mitte? Astuda igaks juhuks läbi Kaarli puiesteelt ja meldida oma plaan? Kellele – kui just sealt majast on tabatud pooled iseseisvusaja ülejooksikud?
Otsustasin olla turist, pidada vastu piinamistele kinnilangemisel ja läksin.
Georgi lindiga ehitud slaavi kaunitarid punastes stjuardessivormides, ei hoidnud end tagasi naeratamast ja soovimast head pidupäeva. Teise Maailmasõja lõpp on venelaste jaoks aasta tähtsündmus kohe kindlasti.
Tähtsündmuseks ei tee seda mitte niiväga sõjaväeparaad või muu maailma huvi seal vurava uue sõjatehnika vastu, vaid inimesed. Sajad tuhanded igas vanuses inimesed, sammumas mööda Tverskajat, kandes käes oma lähedase, kalli inimese pilti. Neil piltidel, tead küll, need natuke imelikkude nägudega vanaaegsetel fotodel olevad inimesed, olid ühtäkki sulandumiseni sarnaste näojoontega nende näos, kes pilte kandsid. Nägin eakaid ja päris pisikesi inimesi, viisnurgaga pilotkad peas ning mingi eriline tunne silmis.
Ma olen Eesti patrioot. Olen sügavale südameni ja tagasi nii sinimustvalge, kui veel saab olla.
Ma armastan Eestit, tegemata täna välja sellest, kes on siin ajutiselt riigitüüri juures või peab end muidu maavalla omanikuks. Seal aeglaselt sammuvas rahvasummas, keset Georgi lintide ja pilotkadega venelaste massi, ei tundnud ma end aga esmakordselt ebamugavalt. Vastupidi, see oli liigutav üksmeel, mille keskel tundus korraga mõttetu igasugune tõmblemine.
Kõik need sanktsioonid, mida me nagu pudenevate lehtedega vana kasevihta, külmas saunas, muu maailma naeruks, vastu perset peksame. Sest kõik teised Euroopa riigid ajavad Venemaaga nägu naerul asju rahulikult edasi. Usun, et seda nägi oma silmaga ka Kadrioru delegatsioon.
Ma olen alati uhke eestlane, sellele vaatamata, mis minu riigis toimub, sest inimesed, kellega ma kogu maailmas suhtlen, usaldavad mu selgitusi toimuvast.
Eesti rahvas saab ammu aru, et siit edasi samamodi minnes, muutub mitte aastate vaid minutitega absurdseks infantiilne veendumus, et kõik teised on valmis meie pärast sõtta tormama. Sealsamas, kus me ise lambanägudega töllidena, käed kohmetult rippus vaatama jääme.
Isekeskis, nagu koolikiusajad üksteise seljale kriidiga roppusi sodime ja kogu maailmale seletada püüame, et ühed tohivad ja teised ei tohi mõelda, tunda ning arvata.
See, mida Eesti õukonnameedia teeb täna EKRE-ga, ei riiva mind isiklikult eestlasena kusagilt servast. See kõik on ju lihtsalt mäng. Näitlik muretsemine, õigustamaks oma kohta soustipaja esireas, et kõht täis ja tunne turvaline oleks. Tegelikult on see algtaseme õpikunäide sellest, mida meist kordades suurema õukonna meedia, kogu maailmale maalida suudab. Kui vaid soovib. Vanasti olime kõik koos fašistid, nüüd püüab osa Eesti poliitilisest klikist, kellegile tõestada, et nemad ei ole, aga need teised eestlased on. Täpselt nagu neljakümnendate küüditamise aegadel. Kullakesed, saage ometi aru, et see, kes “appi tuleb” ei tõtta tampima konservatiive või liberaale, hetero- ega geimehi.
Klassiruumis, kus ei valitse enam mingit korda, jäetakse kõik peale tunde!
9.mai on Venemaal suur riiklik pidupäev. Euroopaski püütakse seda pidu pidada euroopa päevana ning see idee iseenesest ei ole vale. Tähistada venelastega hea läbisaamise nimel poliitiliselt korrektselt midagi, mida on raske otse nimetada. Võiduks Saksamaa üle.
Sinna koer maetud ongi!
Venelased räägivad vaimukaid juudi anekdoote mistahes seltskonnas täna ja hommegi, aga sakslased ei julge veel sada aastat seitliga tukka ega huulevuntse kasvatada.
See ongi võit, mida venelased tähistavad. Vabadust, teha nalja. Sõna on vaba…

PEO PESAD

Ülemöödunud üldlaulupeol, otsustasin kuulata laulopeo kontserti selles sektoris, kuhu müüakse need “kõige kallimad” laulupeopiletid. Seal, kust lavale veel ligemale jääb vaid kaks-kolm rida nendele inimestele, keda teenete eest peole kutsutakse.
Ma olin väga rõõmus, et nii toimisin, sest see oli minu jaoks erinev kõigist varasematest suurpidudest.
Seal sektoris istusid inimesed oma toolidel ning kuulasid. Kui tehti “laineid” tõusti püsti, tõsteti käed ja tehti kõike ülevoolava rõõmuga kaasa. Tunti samu tundeid, elati selles samas peohinges. Peale pidu, hingehõisete saatel ja liigutusest ikka veel erilises meeleolus, taipasin, mis mind selle kõige juures niimoodi paelus. Lihtne ja väga väike asi.
Minu kõrval, minu ees ja taga, istusid inimesed siiralt rõõmsatena ja lauludest kaasa kantuna. Nad kuulasid, aplodeerisid ja nautisid kontserti. Nii nagu kõik ülejäänudki tervel Lauluväljakul.
Ainus vahe oli selles, et inimesed selles sektoris, olid jõudnud enne kontserti kodus kõhud täis süüa ja kempsus ära käia. Nad olid tulnud mitmetunnistele kontserdile ja see oli neile täiesti jõukohane. Vanusele vaatamata.
Nad ei trüginud majoneesist tilkuvate papist praetaldrikutega, ega lakkunud kiirustades keel suust väljas, päikese käes sulavat jäätist. Nad ei kibelenud ülakeha paljaks koorima, kui päike pilve tagant välja piilus, ega õllekrooksudega vaheldumisi suitsupahvakuid suust välja laskma.
Need olid justkui omavahel kokku leppinud inimesed.
Minule meeldis väga nende inimestega koos olla. Kõrvaliste asjade ja segavate tegevusteta, tublide lauljate aastatepikkuse harjutamise viljakoristusele kaasa elada. Nendega ühes hingata.
Seepärast on mul metsikult hea meel, et suutsin eelolevaks suveks nii laulu- kui tantsupeopiletid ära osta. Ma loodan kohata neidsamu inimesi. Mulle tundmatuid, aga minuga samadest asjadest lugupidavaid. Ma rõõmustan koos nendega ja mul on turvaline ning puudutav, kui saan nendega koos tõusta, et teha see vähene maksimaalne, väljendamaks tegelikku soovi koos mõnest laulust tõukuva tungiga lendu tõusta.
Armastan seda kokkutulemise viisakat tunnet, naabrile “tere” ütlemist ning peale pidu koos loojuvasse päikesesse mere poole jalutamist. Igaühel oma tee. Tee, mille koos keetsime. Igaühe kaasa toodud parimast. Valgamaa vaarikavartest, Saaremaa sametisest kummelist. Pärnumaa pärnaõitest ja Hiiumaa värvilisest hiirehernest. Selline tunne, nagu oleksime kõik koos tõusnud pikast peolauast ning oleme minemas nüüd igaüks tagasi oma töö juurde. Tegemaks kõike veidi rohkem südamega. Natuke nagu teiste jaoks ka, mitte ainult enda elatamiseks. Ma ei vaja selle tunde jaoks mingeid lisasid. Ei venekeelset juttu ühiskodust ega suurel ekraanil muhu tanuga mosambiigi tüdruku imestusest pärani silmi. Ma tean, et venelasele maitseb sama jäätis täpselt samamoodi ning me kumbki ei vaja, et selle paberil oleks kõigis keeltes kirjutatud see, mis pildi peal niikuinii selgelt näha on. Ma ei oska isegi kirjeldada, kui imeline vaatamisväärsus on Eesti rahvarõivais, suvepleekinud juuste ja päevitunud näoga plikatirts või tema imekaunis ema.
Ütlematagi on selge, et laulukaare alune mees- ja poistekooridega täitunud vaim, on tuhat korda vägevam aastapäevaparaadil vuravast liitlaste sõjatehnikast.
Just seepärast ei otsi ma selles suures valges saias ilusaid pruune rosinaid või pähkleid. Seda kuldse koorikuga saia ei raatsigi lahti lõigata. Tahaks võtta tast lihtsalt paksu viilu ning panna suure supilusikaga peale värsket maasika toormoosi. Hammustada ahjusooja saia maasikamoosiga ja rüübata peale kaevust võetud jääkülma piima. Naeratata iseendale ja öelda, et tegelikult ei ole mul ju mingit talumatust. Ei nisujahu ega lehmapiima oma. Lihtsalt liiga palju head moosisaia süües ja piima peale juues, võib paksuks minna.
Oleme lihtsalt unustanud, et ajal, kui telefone oli üldse üksnes pooltes kodudes ja sedagi pere peale üks ning juhtmega seina küljes kinni, ei olnud meil mingit talumatust. Meil polnud hirmupoegagi paksuksmineku ees, sest me saime kokku õues mitte feisspukis. Kõik see ilus ja päris, mis tundub jäänud lapsepõlve, igal põlvkonnal isemoodi.

Kord oli mul au, aidata ühel armsal noorpaaril, nende pulmapidu algusest lõpuni korraldada. Olen neid palju teinud. Mulle meeldib seda teha. See peeti Muhumaal, alles äsja avatud Pädaste mõisas.
Mõistagi polnud siis ja pole tänagi igaühele jõukohane, pidada nii muinasjutulisi pidusid. See polegi tähtis.
Pädaste on üks minu lemmikuid kohti tervel meie sinisel planeedil. Alati.
Igatahes, pakkus mõisarestorani peakokk selleks peoks nagu alati, tõelist gourmet revüüd. Õnneks oli pruut nii meeletult ilus tüdruk, et peosära ja au jäi siiski väikese edumaaga temale.
Ma tegin peigmehele ettepaneku, mille ta kõikide teadmata aktsepteeris.
Nimelt selle, et kui kaheksa käiku imelist õhtusööki taevaliku pulmatordiga kulmineerus, süttisid eemal rannal lõkked. Juhatasin peo õhtujuhina pulmalised randa ning sinna jõudes, ootas kõiki ees suur pada Muhu supiga.
Tuhli, porkna, suitsupeki, kruupide ja muu muhumaa salapärasega. Nii lihtne, nagu kogu me viikingite aega tagasivaatav muinaskultuur. Paks, lõkkekuum supp.
Öötaeva siravate tähtede alla. Mereõhus vabiseva lõkketule halgude kohale seatud suurest pajast suppi tõstes, jagus seda just nii, et juurde soovijatele tuli portsjone veidi piiratagi. Kõik, alles natuke aega tagasi, noa otsaga murulaugukõrrekest või kastmetilgakest prepareerinud rõõmsad peenutsejad, sõid seda isuga, nagu pinnale tõusnud pärlipüüdja ahmib esimesi sõõme õhku.
Ei, nende inimeste kõhud ei olnud tühjad. Kogu õhtusöök oli olnud Michelini tähtede sära vääriline kõiges, nagu Pädastes alati.
See, mis sööma pani, oli väike jalutuskäik. Värske õhk. Mis aga peamine – lihtsus ja võimalus olla lihtsalt Ise.
Polnud vajadust supis sorida ja “talumatuse” tekitajaid kausiveerde veeretada. Keegi ei vaadanud, mida ja kuidas teine süües tegi.
Ma mäletan seda öist supisöömist Pädaste mõisa rannas kui üht elu kaunimat tunnet ja ma ei osanud sellele muud nime anda, kui vabadus.
Kogesin iga ihurakuga iseenda ja teiste kõigi seletamatut vabadusetunnet. Pidu hinges. Tunnet, et oleme pere, elame igavesti ja meid ei lahuta enam kunagi.
Tead, mul on kuradima kahju. Kurb ja hinge pitsitav, et me ühispeod hakkavad viimasel ajal olema sellised, kus seda tunnet hinges, otsitakse nagu ainsat mandlit soovide täitumise sünnipäevakoogist. See pole see, et meil siin on metsikult tore ja mingu persse need teised, sest ise on lollid. Lollid, et ei tule tõrvikurongkäigule või lollid, et ei tule #kõigieesti kevadkontserdile. Me ju näeme, et mõlemal on rind rusikaga vastu tagumisest punane nagu äsja ära võetud sinepiplaastri alt vabanenul.
Sama rahvas, samad sõnad, sama keel, aga tuues sellesama Pädaste näite, ütlevad ühed – gourmet on OK, muu on jura. Niisamamoodi nagu saab öelda, lihtne Muhu supp on OK, see teie gourmet on jura. Me sööme sedasama suppi kallid kaasteelised. Me naudime neidsamu peeni roogi. Me oleme sellesama laua taga.
Tundsin ühel öösel, kui poikvele jäetud aknapraost kevade asemel endiselt öökülma tuppa pressis, mida me tegema peaksime.
Me võiksime suurel tühjal platsil ühiselt suure lõkke süüdata, kuhu me kõik, igaüks oma isiklikud mured kokku toome ning lõkketulle viskame. Vanast jamast ja üleliigsest vabaneme. Talumatust teeskemata ja kaasavõetut häbenemata. Oma tõelist mure teistele näidata julgedes. Pelgamata, et see neid irvitama või parastama tõukab.
Uskuge me saame näha ühist imet ja see on, et me kohale jõudes näeme, kui naeruväärselt väeti on tegelikult mu oma kaasas olev lõkkematerjal. Võrreldes mõne teise tooduga. Saame tunda, kuidas oleks hea oma isiklik mure, millele pole ümber keritud tervet rulli värvilisi paelu, et see kõigi eest muretsemisena tunduks, märkamatult leekidesse heita.
Ma tahaksin koos sadade tuhandete inimestega, jalutada tõrvikute valgel Vabaduse platsilt Lauluväljakule, et seal erinevate südametega, olgu need tühjad või täis, Eesti pidu pidada, kui selleks peoks põhjust on.
Ma tahan ennast uusaastaööl kuulama seada, mida ütleb riigipea või valitsusjuht. Ma ei taha olla ise see, või tunda kedagi, kes saab sel imedesünni ja soovide soovimise ööl, kahemõtteliselt või otse pasunasse, sest eelistab mõnes küsimuses oma erinevat vaatenurka.
Lauluväljakul on nii nagu laulupidusid, peetud aastaid kassinäitusi. Selle nimi ei ole kunagi olnud “tõukasside näitus”… Ma ei taha valida kohti kuhu minna, selle järgi, kes sinna kokku tulevad ja öelda, ma ei käi selliste inimestega koos. Veelvähem tunnen ma tungi, minna kuhugi vastu oma tahtmist, omast vabast ajast, et mistahes viisil väljendada oma põlgust. Lugupidamatust teistele inimestele.
Musttuhat aastat, on tõstetud ja avatud peopesad, väljendanud avatud, siiraste kavatsustega ja relvitut pöördumist. Sõbralikku tervitust või allaheitlikku alistumist. Avatud peopesad, mitte rusikad.
Ma lihtsalt tunnen, et see kõik, mis praegu toimub, ei lõppe enne, kui üks pool, tõstab käed. Teine pool ei vaata talle kui alla-andjale ja alistujale, vaid avab ka oma peod ja tõstab need tervituseks üles. Selleks on vaja julgeid, aga ennekõike ausaid võitlejaid. Manipulatsioonide, dopingu ja tont teab milleta ja mistahes valdkonnas.
Kedagi, kes teeb sellega algust, näitab eeskuju ja on tema ise.
Esimene, kes nüüd ütleb – mina see olen, teebki kärsituna vea.
Ta ei jõua hetkegi kannatlikult oodata, mil äkki üllatusega avastab, et suudab ka kedagi teist tunnustada. Vastast austada.
Kedagi teist ka päriselt kuulata. Vastase kavatsusi mõista.
Kuulata nii vaikselt ja tähelepanuga, et kõneleja seda ehmatusega märkaks.
Mitte oma positsioonilt ja kuulaja vaikivat kuulekust kaasamõtlemiseks pidades, vaid teeskluseta enesekindlusega, omagi vigu tunnistada suutes.
Räägi minuga palun nii, et ma sind kuulates avastaksin, et oleksin seda isegi öelnud või tunnistanud.
Ära räägi minust. Räägi mis sinule endale neid niisugusi tundeid tekitab. Ära kirjuta, et kõik oleks hästi, kui mina oleksin teistsugune või veelparem sinusugune. Las mul olla mu oma peo pesa. Lase mul olla kes ma tahan siin, mitte teises Eestis, mis oli kord Soome, siis Egiptus ja hetkel tundub et on Bali…
Ära ütle, et armastad Eestit, kui sülitad oma hüvedeaja lõppedes näritud nätsu lennukitrapi kõrvale asfaldile ja lendad siit alatiseks minema.
Mõtle kõikidele neile, kellele sa seda nüüd ja tulevikus ütled.
Siiajääjatele
…see on nende peo pesa

SEKSLANE JA VINELANE

Eesti Politsei ei avalikustanud, kui suur oli väärteo eest määratud trahv niinimetatud “küünlahuligaanidele”. Purjus venelastele, kes tuiasid ülbelt üle Tallinna Vabaduse väljaku ning tagusid naerdes jalaga laiali sajad mälestusküünlad tuhandetele küüditatutele. Nende seas noor naisterahvas!
Meedia vaikib ning üksikud, õigustatud huvist sundajendatud pealkirjad, on äärmuseni poliitkorrektsed. Otse laisa reporteri varasalvest, ehk pressiteate pealkirjast tuimalt “varkat pannes”.
Juudi rabile kraaksatanud mees pandi kaheksaks päevaks “platele” ning tema kodu pöörati tagurpidi. Kõigi suureks pettumuseks ütles alati väärikas Shmuel Kot, et ta ei soovi sellele asjale liigset tähelepanu ning näitas pigem mõistmist, et tegu oli kasvatamatu enesevalitsejaga. Ei ühtki halba sõna eksinu vastualandamiseks…
Teisisõnu, olid mõlemad solvajad joobes inimesed, kellest avalik verbaalne juudirahvuse solvaja sai valusamalt kui avalikult laamendades Eesti rahvust solvanud seltskond.
See tõik ei näita muud, kui seda, et ametisolev siseminister proua Raik tegi Anveldile silmad ette. Anvelti ei solvanud pealinnas marodööritsenud tiblad ilmselt niipalju kui juudi-teema Raiki.
Ühest mehest pean veel kirjutama.
Tema seisab enda eest ise. Teda avalikult kaitsta on Eestis enesetapp.
Nagu ükskõik kelle muu puhul, kes on kuulutatud lindpriiks ja antud õukonna heakskiidul, kõigil laadaetendustel pajatsite pekstavaks puuslikuks. Tema käitumises on shmuelkotilik väärikus, kuigi aina enam silmnähtavalt siingi valuläve piire kompavalt, on ta sunnitud oma ründajaid samas keeles kõnetama. Neale Donald Walsch on öeldnud JJ raamatus väga täpselt.
Tsiteerin;
Kui sind ümbritseb madalam teadvus, on sul kasulikum jääda oma isiklike arusaamade juurde. Kui sind ümbritseb kõrgem teadvus, on sul kasulikum alistuda.
Narr võibki seda vabalt teha. Vooglaidi kasvõi tema eksistentsi või ükskõik mille eest alandada üritada.
Kartmata ja kahetsuseta, sest isegi tema südametunnistus on osa tema kirevast rolligaleriist. Kaukaasia lambakoer on ka aukartust tekitav, kuni tal on kasvõi üks lammas keda valavata ning peremees, kes annab rokka. Üldjuhul hea õuenarr rooska ei saa.
Talle ei valmista mingit piinlikkust nimetada sündimata lapsi mitteinimeseks, sest kuulekad laadalised aplodeerivad aplalt igal teemal ta homonüümidele.
Temale antakse rõõmsalt rehmates kõik andeks, sest pidupäeva puhul paneb ta režissööri käsul musta latekskostüümi selga ja laulab lasterikka pereisa aardessil ilgeltkuradinaljakat lorilaulu.
Ta sõidab esimese koolipäeva eelõhtul kriminaalses umbjoobes sorakana, tänavapiirdeid pikali nagu Nice-i terrorist, aga just tema tellitakse telešõusse abordi teemal tapmisest lämisema. Ei, mul pole viha ega vaenu temaga. Mul ei ole lihtsalt enam üldse mitte midagi temaga.

Nagu Sekslane ja Vinelane.
Nagu kunagi hoovis mängitud sõjamänguvastased lapsepõlvest, aga praegusajaselt poliitkorrektne. Et taas mitte solvata või rahvuse pinnal vaenu õhutada.
Huvitav, miks meid võib solvata? Kes me oleme sellised, et meid võib vabalt solvata? Jobud, kes ei tõuse püsti ega tee solvajale märkust? Kindlasti. Argpüksid, kes vaatavad, kuidas kedagi teist pekstakse ning näitame üles julgust seda saja meetri kauguselt telefoniga filmida? Tõestatud. Suurustajad, kes kulutavad välismaal raha, kuna kodus on kasulikum kokkuhoidlikku mängida? Tüüpiline. Me paneme oma kodudele kallik videovalve, et vaadata kuidas meil vargad käivad ja seda teistele ka näidata.
Uskumatu, et see lehk tuleb vaatamata suletud akendele ja ustele, tont teab kust pragudest, ikkagi immitsedes tuppa. Pean silmas seda, millest rõkkab meedia või visiseb FaceBook. See on nagu taud, mis tuleb seenelise kummikuga või kurat teab kuidas ning nakatab kõik elava seni puutumata laanes.
Kas see mis praegu Eestis toimub, on selle riigi enesehävitusrežiimi sisselülitatud esimene faas?
Nagu moodne lapsevanem, kes küsib klassimatkale minevalt teismeliselt, kas ta preservatiivid võttis kaasa, uurib riik sms-i saates oma inimeselt, kas tal on kriisiajaks kodused tagavarad olemas. Tahaks vastu küsida, et kas see on valitsuskommunikatsioon, et elavdada traavli kiirusel kerkivate hindade pärast hanguvat tarbimishullust? Toetamaks õnnetuid harjuskeid, kelle ladudes seisva kraami pähemäärimisel, läbi väikese hirmusegaduse külvamise, püütakse riigikassasse raha tuua?
Miks me peame patareisid, kuivaeineid ja küünlaid kokku ostma, kui me pole kunagi varem olnud nii hästi kaitstud kui täna?
Kas sa tead, et kui “asjaks läheb” on esimese asjana eetris vaikus? Kas tead juba, kuidas sa siis maailma oma silme eest läbi skrollid ja omadele püstise pöidla paned? Kas sa tead, kuidas sa oma hirmud ja kompleksid, armastuse ja headuse kõigi ette piknikulinale laotad ja pruukosti võtma kutsud, kui ekraan on must ja küünal vabiseb kaasa su õhkõrnale pääsemislootusele?
Kas sul on oma lähedastega läbi räägitud, kuidas te üksteist leiate, kui side kauemaks katkeb? Ma ei mõtle lahkarvamusi ja partneri vaikusevanglasse saatmist, vaid seda, kui mobiilside katkeb? Oled sa mõelnud, kus te kohtute, kui te üksteist ära kaotate? Oled sa oma kõige kallimatega kokku leppinud, et mis iganes juhtub, kui oleme laiali paisatud, püüame igal südapäeval kindlas kokkulepitud kohas trehvata. See koht võib olla ka täiesti teises Eesti või maailma otsas. Lihtsalt üks kokkulepitud koht, mis on igas linnas. Näiteks Raudteejaam või keskväljak kus on kellatorn…
Ilgelt naljakas on see kellegi jaoks, sest see kõlab nagu tagasi keskaega. Sellist aega ei tule, ütlevad need, kes sel hetkel püksi situvad ja vaikivad, aga täna ütlejatena selle eest palka saavad. Sellist aega enam ei tule, on öeldnud kõik eelkäijad. Kõik varasemad põlvkonnad ja esivanemad on öeldnud, midagi sellist enam kunagi ei tule. Tuleb. Tulevad sekslased ja lähevad. Tulevad vinelased ja lähevad. Meie viime aga jälle lilli “õigel poolel” võidelnute mälestuseks ning kui aeg muutub, teisaldame need monumendid ja viime küünlaid “õigel poolel” olnutele.
Mis oleks sõbrad, kui lepiks kokku need kohad. Nii nagu võiks olla kokku lepitud lähedaste kohtumispaik kadumamineku korral. Kohad, kuhu saab rahulikult minna ja enda meelest “õigel pool” olijatega ühineda. Ilma, et keegi arvaks vajaliku, minna “valel poolel” olijate keskele ja seal möliseda või ülbitseda. Kes siis laulupeole tulevad? Kus keegi Lauluväljakul istub? Mis selga tohib panna?
Mis edasi saab?

Anna andeks, Lennart
me proovime ja pingutame kõik, et Eesti kestaks. Rahvuslik ja rahvusvaheline

MERCEDES

MERCEDES BENZ on tehnikamaailma VEUVE CLICQUOT.
Kuninganna ja naiseliku enesekindluse materialiseerunud hing.
Kes või mis on kuningas, jääb ehk järgmiseks korraks.
Täna räägin Mercedesest.
Vaena mind, kui soovid, sooneutraal, aga minu jaoks on sugu väga oluline. Meessugu ja Naissugu.
Mõlemad suure tähega, võrdse austuse märgiks.
Ma jaotan selle järgi kõik.
Isegi sulepea saab olla mehelik või naiselik, rääkimata pudelisse villitud jumalikest nektaritest või täiuslikkuseni disainitud mobiiltelefonidest.
Iga viimane kui köögiseade on kas mehelik või naiselik ning selle alusel peaksid eraldi talliuksest sisse sõitma isegi sportautod.
Minu suur armastus, mu vabadust kiirgav kirglik nunn, kaunitar, kes kaks kolmandikku aastast ootab garaažis suve, on nii naiselik ja kaunis, kui üks mootorratas saab üldse olla. (Googelda kui ei usu – Moto Guzzi California 1400)
Veedan oma imelise itaallannaga juba mitmeid suvesid ning meil on väga palju rääkida. Ma naudin väga sügaval oma hinges oskust, mille kallal alles pusin ja esimesi arglikke edusamme teen. See oskus on kuulamine. Niimoodi kuulamine, et ma kuulan teist, mitte tema jutukõminas siristavaid omi mõtteid, et neid siis kärsituna puurist vabastada ja lendu lasta.
Nii õppisin läinud suvel oma kauni tõmmu Itaalia pruudi kuulamisega selgeks sellegi, kui sügav appikarje võib olla hääletus sosinas või alla-andmine ja lüüasamise tunnistamine arutus röökimises.
Minu Itaalia printsess, mu armas, jutustas mulle kord naiseksolekust.
Imestasin, et ta seda Mercedest näiteks tuues teeb. Ta küsis, kas ma olen mõelnud, mida tähendab Mercedese kolmeharuline täht ringis? Ma tunnistasin, et ei ole sellele kunagi mõelnud.
See on klassika. Ma ei arutle ju Beethowenit kuulates, mida üks või teine märk klaviiris tähendab. Asi on tervikus. Teadlikkuses, mis käib sellega ühte jalga nagu leppimine oma vaesusega, kui end lõpmatuseni teistega võrrelda jaksatakse.
Selles ringis on kogu naise elu, ütles mu kallim.
Need kolm keskele koonduvat, või keskelt hargnevat kiirt, jagavad naise elu kolmeks võrdseks sektoriks. Need on justkui eluetapid, tähised, muutused, ootused või mis iganes, mida kannab endas iga naine, nii nagu seda märki kannab iga Mercedes Benz.
Esimene kiir, see vertikaalne, üles sirutuv jagab Naise elu esimeseks kolmandikuks sellega, mis jääb niiöelda “kella nelja” juurde. See on kolmandik elus, kui kogu maailm tundub muretu. Helge, mänguline ja justkui muinasjutt printsessist, kelle ühegi unistuse täitumise takistuseks, ei ole isegi mitte köömne suurust põhjust.
See on sektor Mercedese märgis, mille jooksul on ainsaks küsimuseks see, mis tekib pisikeses plikatirtsus, vaadates oma ema. Ta ootab kogu selle aja, et teda kõige rohkem armastav olend maailmas, ometi leebuks ning naise suurimast müstikast selle esimese saladuse avaldaks. Tüdrukukene näeb ja tunnetab kõike. Ema meeleoludest kuni kärsitute käikudeni tualetti, teatud ajal. Tema väikeses rinnakorvis laamendab ringi üks kiuslik ja küüniline segadus. See on hirm, et ema jätab ta välja mängust, mis sisaldab teatud saladusi, et üleüldse printsessiks saada.
Kui esimene kuupuhastus jõuab, on käes selle kiire aeg, mis asub “kella neljas” – sellesama esimese sektori servas. Ma ei tee oma tütrele mitte iial nii, nagu ma seda ise pidin kogema, lubab nuttu tagasi hoidev ja hirmust ning ehmatusest eleegias pisike printsess. See on esimene kokkupuude omaenese verega õrna hingekese elus. Oma vere nägemine on pilt, mis isegi väga mehelikud mehed sageli kahvatuks muudab. Saati siis looduse suurimat saladust ise avastama pidav tüdrukukene.
Alumine sektor Mercedese märgis, see “nelja ja kaheksa vahel” on järgmine etapp me jumalannade teerajal, mida läbimata ei jõua kuidagi kohale. See on emalt juba omandatud oskus, et kõigest ei saa lihtsalt rääkida. Aga just kõigest tahaks sel ajal rääkida. Rääkida, et saada endas avatuks uks, mille taga selles ringkoriodoris, on järgmine elu-muutev kiir. Sündmus elus, millega kaasneb üks seni kogetud hirmudest hullemaid.
Hirm jääda neitsiks, mis väga lihtsalt kujuneb, kui eakaaslaste keskis juba ammu enam “päevadest” ei räägita vaid hoopis muust. Kuidas mõni seda juba kogenud on ning mida see endast kujutab. Kipub tulema nukker enesehaletsus ning kõhklus enda kõlbulikkusest küpsete kilda. See on kolmandik elust, sektor Mercedese märgis, mis tähistab aega, kui neiuks sirgunu hakkab väga tähelepanelikult jälgima mehi ja nende käitumist. Just see aeg, kujundab temas kogu edaspidiseks eluks mehetüübi, kes tundub kõige mõistvam. Just seda viimast ta tegelikult esimese asjana vastassugupooles oodabki. Õigupoolest ootab ta seda kogu mees-soolt sellest hetkest alates kuni viimase hingamiseni.
Nagu esimese oma tööga teenitud rahaga laps, ei oska mänguasjade poes valida seda kõige meelepärasemat. Seni on ta lihtsalt tahtnud ja saanud, heaga või jonniga, ema-isa või vanavanemad on soovi moel või teisel alati täita proovinud. Siin tuleb otsustada täiesti ise. Teha seda nii, nagu mõni veidi vanem kelgib, et korraliku peo käigus, unustuseni joobes ning mitmega korraga, et poleks pärast painet, kellele konkreetselt anti oma süütus? Proovida seda kuidagi ise, nii ei jääks sellest episoodist edasisse ellu muid asjaosalisi kui süütuse andja ja tema tuim mehhaaniline abimees? Oodata ja praadida? Sellest pingest tekkivate esimeste vistrikutega süütul kehal, ei oska enam kuidagi varjata koolikiusatava paanikat ja eakaaslaste märkusi. Nii saab see kuidagi kõigil ometi kord “tehtud” ning suurt vahet tühjusetundega, mille tõi esimene veenuseveri, ei ole. Noor kaunis hing, on saanud küpseks. Läbi hirmu ja teadmatuse, läbi üksijäetuse tunde.
Oled sina, meheks sündinu, mõelnud kordki, kui ütled oma armsamale, seda kõike äsja läbi elanud kallimale, et armastad teda – mida tema tunneb?
Kujutan ette, et selle avalduse vastus saab olla ainult üks küsimus.
Kus Sa olid, kui ma nutsin üksinda, võõras kohas, sugulaste juures tualetis, kui mul algasid päevad?
Kus sa olid mees, kui ma olin kannatust kaotamas ja kartsin, et ma suren noore vanatüdrukuna?
Armastuse ehedust tundmata ning teeseldes paanilist hirmu tagasi hoides, et ma ei ole enam süütu?
Miks sa mees siis ei olnud ega öelnud, et armastad, kui üks pooltuttav koll mind oma jäiga nahkliikmega jalgevahele sorkis ning oma kuuma seemne hooletult mu ihule läjatas? Ise ropendades ja ohkides, nagu odavas Ida-Saksa retropornokas?
Mercedese märgil on kolmaski sektor. See “kaheksa ja täistunni” vahele jääv ala. See ala, mis pole ühe naise elus tähtsusetum või vähemtundlik, kui kaks eelmist. Aeg, kui õrn ja kõiges, mis vähegi turvalisust pakub, õnneks pidav hing, ihkab olla Naine. Siingi hüüab alateadvuse pisikese puukabeli lömmis ninaga kellamees, et varsti hakkan aega lööma ja ära siis hiljapeale jää.
Nüüd on ükskõik emast, kes näitas patsi punudes ja põlvikuid kohendades oma armastust, aga hoidus kiivalt rääkimast palju olulisemast.
Nüüd on ükskõik mehest, kelle roll on olnud seni hoopis midagi muud.
Mitte, et mees, kellel on Mercedes, teaks midagigi selle märgi sügavast tähendusest naisunivesrumis, kuid toimetuleva isase kuvand on tänapäeval piisav.
Muistsel ajal ei olnud meestel muret seksuaalselt rahuldatud saada, sest enne, kui nad läksid jahi- või sõjaretkele, kust ei pruukinud elusana tagasi jõuda, ahmisid naised nende kogu energia ja elujõu nii vedeliku kui meesenergiana.
Tänapäeval saavad mehed “preemiat” või “halastust” sest nad ei küti enam ega sea end ohtu, mis on ürgselt mehelik ja aus tung. Nõnda on meestest saanud mänguasjad. Kennid, “barbie maailmas”. Plastmassist ilusad puuslikud, kellele pisike tüdruk esimesena püksi vaatab, kui jõulupaki avab. Nii kujunebki pea poolte naiste elu kolmandas kolmandikus lihtsalt projektiks, milles elutoa diivanidekoratsioonil on oma kaks minutit kestev seemendusoperaatori roll.
Emakssaamine on Mercedese märgi vertikaalne kiir. See mis tuleb ülevalt keskele ja läheb samas ka keskelt üles. See on side naise ja universumi vahel, millest algab kõik uus. Naisest algab kõik. Sealt, tema komandast sektorist algab uus elu ja uus tüdrukukene, kes ei taha tunda hirmu, nutta ja karta. Aga see kõik on ring. Üks lõppematu ring nagu Mercedes Benz-i märk.
Ma ei vaata Mercedest nagu autot, vaid daami. Kui võtan sõõmu kihisevat Veuve-i, tunnen nagu suudelksin jumalanna endaga. Kuulan oma imekauni itaallanna jutte vaikse värinaga oma alakehas, sest tema võimas mootor viib mu lendu. Ära sinna, kus ma kuulen kõiki tavasse vihmapiiskadena peidetud pisikeste tüdrukute pisaraid.
Armastusega ja hingesügavusest, tahan ma teenida seda püha teadmist, mis minule anti, missioonina ja teenimaks üksnes kergusega sündivaid tegusid. Oled hoitud, ma viin Sind sinna, tule kaasa, ära karda.
See ongi Mercedes – igavesti imeilus Naine – Sina minu kallis.

#kõigieesti

1.jaanuar 2014. Uus aasta. Kell kohaliku aja järgi, on juba mitu tundi üle kesköö. Tund aega tagasi, lõppes korralik suurtükipatarei tuli. Ameeriklased lasid kontrollitud suunas veerand tundi järjest, kõike, mida kahuritorust saab läbi lasta. Suitsu, valgust, kildu, lendlehti. Seda tehti uue aasta saabumise puhul. See oli vägev ja emotsionaalne, sest sooviti head uut aastat ja kellegi pihta ei lastud.
Olen näinud elu jooksul mitut sõnatukstegevat ilutulestikku. Nii näiteks on meelde jäänud üks ekstravagantsemaid, mille ise korraldasin. See oli aastaid tagasi Eesti Ühispanga suvepäevadel, kui Raivo Tafenau eestvedamisel tegutsenud geeniusinstrumentalistidest bänd, pani korraliku purakaga juba niigi hullunud rahva ennastunustavalt huilgama. Silvi Vrait, oma kähemadala mahlaka seksapiiliga hääles, oli ägedam kui Tina Turner isegi oma juubelikontserdil. Sajad inimesed karglesid näpud püsti, Silvi lasi lahti kõik oma registrid ning tuli “Simple the best” ning taevasse lendas kuldne ilutulestik. Mitte ühtegi muud värvi – üksnes kuldsed, nagu oli tol ajal “Banco Unione” kuldne hoburaud.
Kord telliti minult taas peokorraldus. Olen neid nii palju teinud, et ei mäleta isegi numbreid. See on taas meelde jäänud.
Usin sekretärineiu ja firma turundusjuht kahekesi, kellega ma mitmeid kordi kohtusin ning aina uuesti ja uuesti “konteptsiooni arutasin”, nõudsid nagu Pearu Murakas, et sookuivenduse kraav just tema maale kaevataks, ilutulestikku. Küsisin arusaamatuses, et miks te seda niiväga tahate? Nagu täiesti tõsiselt, sest samal ajal oli otsustatud, et kollektiiv, kellele jõulupidu organiseeritakse, sab peol osaleda osavõtutasu eest. Teisisõnu – veini ja söögi eest maksad ise, firma laseb aga kümme tonni krooni purinal vastu taevast. Kuidas ma ka ei püüdnud, seda seina mina läbi ei puurinud. Neiude teadmata, tundsin ma aga väga hästi selle firma pealikut ning ma otsustasin subordinatsiooni reegleid eirata ja rääkida sel teemal otse bossiga.
Pikka juttu ma ei teinud. Küsisin, kas see on kindel, et soovid kümme tonni vastu taevast lasta. Äkki ma tohin pakkuda alternatiivi? “Küta!” – sain ma vastuseks ning tegingi pauku uutmoodi.
Jääkarges detsembriõhtus, Pirita rannahoones pidutsenud rahva õue suunanud, tegin ma kõike, mida minult sooviti. Ma olin tellinud Pirita tuletõrjekomando kaks paakautot, milles kummagi tsisternis oli viis tonni vett. Randa, mändide vahele, oli paigutatud valgusefekte loova tipptegija laser- ja valguskahurid. Minu märguande peale, hakkas kõlama “Nabucco” ning võimsate veekahurite torudest tõusid kõrgele taevasse seal kristallideks külmuvad sillerdavad veejoad. Need valgustati laser- ja valguskahuritega ja ma julgen käsi Piibliraamatul kinnitada – nii ilusaid virmalisi ja sellises visualses ansamblis, ei ole Eestimaa pinnal enne nähtud. Ma lasin taevasse täpselt kümme tonni, nagu turundusmimsel oli nõudnud. Ma hoidsin kokku rohkem kui kaheksa tuhat krooni, mis läks heategevuseks, ehk töötajate lojaalsusefondi. Kõik olid õnnelikud.
Sel samal koidutunnil, Afganistani Helmandi provitsis, kõrbes asunud sõjaväebaasis, oli kogu uusaastaöösel täitsa hea internetiühendus. Meie üksuse wellfare-is oli korralik telekas ning selle ekraanil jooksis rahvustelevisiooni vana-aastaprogramm. Mäletan Robbie Williamsi Tallinna konterdi salvestust, mida vaatasime paar päeva hiljem mariinidega koos uuesti.
Leia mahti ja vaata sellest mistahes episoodi. Nii mõistad paremini, miks mu ameeriklasest relvavend lihtsalt sõnatult ekraani jõllitas. Ta küsis, kas need on eestlased? Jah vastasin uhkusega, sest niipalju ja nii ilusaid naisi, kui oli näha kustahes kaadris, igal sekundil, kui kaamera võttis publikut, ei ole tervel planeedil olemas. Afganistani aja järgi kella kahe paiku öösel, kuulasin Toomas Hendrik Ilvese aastalõpu kõnet ja sinna otsa Eesti hümni, mida laulsid Aarne Saluveeri laulustuudio tütarlapsed. See oli nii ilus, nagu tunne, mis läbib kuuma joana kogu keha, kui laulupeol “Mesipuu” ajal sõnu suust, ega pisaraiud tagasi ei suuda hoida.
Ma mäletan Eesti vabariigi 99.ndat sünnipäeva. Osalesin sel puhul korraldatud tõrvikurongkäigus. Ma tegin seda iseenda pärast. Soovisin kogu hingest, et see poleks poliitiline ega vastandust õhutav, vaid võimalus olla koos nende kaasmaalastega, kes peavad Eestit kalliks ja tähistavad nii riigi sünnipäeva. Ma kõndisin oma kallite inimestega koos, tõrvikud käes ja ma ei tundnud kellegi vastu viha ega vaenu. Kui tõrvikutega Rannavärava juurde Pika tänava otsa jõudsin, nägin mõned meetrid enda ees üht tõrvikuga meest. Tugeva liikumispuudega, mis tema kõnnaku motoorikat muutis. Mingit vaeva ega häda ei näinud ma selle olemises. Mitte mingit viha ega põlgust kellegi või millegi vastu. Ei vihanud ega põlanud “santi” ka teised kõik ümberringi, kuigi nad ehk veidi kiiremini liikusid. Vapralt, tõrvik käes, astus see mees teistega sammu, kuigi see temalt selgesti nähtavat pingutust nõudis. Mingil hetkel kustus tema tõrvik ja ta jäi kõnnitee äärde seisma. Astusin ta juurde kui kõige austusväärsema mehe juurde. Veelkord ütlen – ma ei mõelnud sel hetkel irooniliselt, et näe, siin kõnnib sant mööda lumelobjakast munakivi, tõrvik vapralt peos, kui sotsiaalminister sooblikasuka lohisedes mööda punast vaipa vastuvõtule tõttab. Kõigil on koht. Kõigil on õigus elementaarsele – suhtumisele inimesse ning tema esmaste vajaduste tagamist. Pakkusin talle tuld ja kõndisin edasi tema tempos ning tema kõrval, kuni rongkäigu lõpuni.
Nüüd, aasta hiljem, kohtusin sellesama mehega Tallinna lennujaamas. Lendasin Araabia Ühendemiraatidesse reisibüroo giidina, grupiga kus oli ka tema oma kaasaga. Tead, ma suutsin vaevu tagasi hoida oma hingeliigutust, kui ta ütles, et see on tema elu esimene lennukiga sõit. Esimene välismaareis ja see, et ta tuli siia minu pärast, olles selleks pikalt raha kogunud. Ma olin selle vastutuse ees sõnatu ning samas õnnelik ja väga tänulik. See oli väga tore reis, hea grupiga.
Kirjutasin lihtsalt oma hommikused mõtted üles, sest tahtsin seda teha, nagu ka seda, et kinnitasin oma sotsiaalmeedia proofiilipildile #kõigieesti märgikese.
Ma olen andnud Eesti ohvitserina kirjalikult ja suuliselt vande, olla kuni surmani truu. Ma ei andnud seda vannet ametiusolevale presidendile, peaministrile ega valitsusele. Isegi mitte kindral Laaneotsale endale ja tema ameti üle võtnud kindral Terrasele. Ma andsin vande iseendale, et ma ei tagane oma austavast suhtumisest sellesse maasse ning oma rahvasse ja kultuuri. Ma andsin vande, olla truu surmani, kuigi teadsin, et seda vannet ei murra ega muuda ka surm, sest see on vaid praeguse kogemuse vahetamine igavesti surematu hinge jaoks. Olles valinud selle kogemuse, millise on minu hing teinud, olen ma tänulik ja õnnelik. Igaüks teist, õpetab mulle midagi ning mina õpetan ka sinule midagi. Ma ei soovi, et sa teeksid asju nii nagu mina tahan. Sedasama vabadust, soovin isegi, ei muud. Sa oled mulle kallis – sina oled mina ja mina olen sina. See on #kõigieesti ja minu jaoks ei ole see võitlustandril poole valimine vaid oma truudusevande kinnitamine – ma armastan Eestit.