MISKI EI TAASTU

See toimus umbes viisteist aastat tagasi. Ajal, kui lehmad ega lüpsjad ei teadnud, et tänu laktoosile, mis leidub nende mõlema piimas, on nad inimkonnale eluohtlikud loomad.

Ajal, kui pidudel söödi torti ja/või kringlit, sest kondiitrite jälk vandenõu, mõrvata massiliselt ilmsüüta inimesi, küpsetistesse peidetud gluteeniga, polnud veel kriminaalne.

Olin ühes üliägeda seltskonnaga, imelises pulmas õhtujuht. Pidu oli hoogne, pruutpaar ja nende kutsutud pulmalised, nagu teiselt planeedilt. Avatud, vabameelsed, rõõmsad, intelligentsed, väärikad ja kõik muu hea ning parem. Väikesel puhkehetkel, kui seltskond laudadesse naases ja peakokk järgmist rooga asus ette andma, küsis minult üks noor kelner: “Kus need muruniitjad istuvad?”

Ma ei saanud aru. Kes?

Pruudi õde ja kaks sõbrannat, olla tellinud eri menüü. Ausõna, ma naersin. Naersin, sest polnud sel ajal taimetoitlastest rohkem kuulnud, kui infantiilseid legende Adolf Hitlerist, kes olla olnud kolme munaga taimetoitlane.

Ainus kokkupuude taimetoitlaste maailmaga oli aeg ajal meedias ekspluateeritud entusialstlik friik Aime Sügis oma sõnavõttudega. Üht niisugust meenutan senimaani.

See oli sõber Kiur Aarma toona peatoimetajana veetud krapsakas kultuuriajakiri Favoriit, millest ühe numbris, oli avaldatud vestlusring toitumisest. Seal vestlesid Andrus Kivirähk ning Aime Sügis ja ajakirja toimetaja. Lugu pole täpselt meeles, küll aga Kiviräha resümee selle lõpus. Olen seda lauset palju ekspluateerinud, sest see on nii neetult tõetruu ja aus.

Kes kordki elus on kurki hammustanud, sureb niikuinii

                                                                A.Kivirähk 

Isegi, kui Kivirähk poleks enne ega peale seda kirjutanud kriipsugi, mäletaks ma ka seda tema ühte ainsat lauset kõikide aegade lõpuni. Nii ehe ja maskita on see tõde kõikidele surmahirmus elajatele. Ole sa meheks, Andrus!

Rääkisin just sekund tagasi sõbraga, kes ütles, et ta kardab koroonat, sest ta ei tahtvat haiglas, hingamisaparaadi all surra. Kui küsisin, kus ta siis tahaks surra, kui see saladus pole? Naeris.

Ses mõttes et ha ha ha, mitte selle köögivilja, (naeris) sees. Ma igaks juhuks täpsustan, et tsitaadikopeerijad ka mõistaks.

Polevat vahet, kus surra.

Oled sa kunagi enda matused peas läbi mõelnud? Nii, nagu paljud vanamemmed, kelle kummutisahtlis on ilusasti tärgeldatud surilinad, puhas pesu, rõivad, sukad ja muu. Enamikul ka ümbrik. Kõhu kõrvalt kross haaval kogutud “kirsturaha” ning kirjakesega, mis lahkuja viimseteks soovideks. Üldjuhul pole noortel inimestel surmaga muud tunnet, kui mõnel üksikul, kes sõpradega pummeldades emotsionaalseks muutudes, kunagi tulevikus toimuva matuse soovilugusid tellivad.

Sest surmateemast on nii palju kirjutatud, et las minu tint jääb potti. Ent nagu tunda, kuigi palju see me mõtlemist ei mõjuta. Ikka oleme me teeseldud reipusega naeratades julged, kuni esimese ehmatuseni, mil kondised ja külmad surma enese sõrmed, lähedalt mööda libisevad.

Noore mehena armastasin ma varakevadel valgete pükstega käia. Sihilikult. Nii näitasin ma emakesele loodusele, et mul on kevadisest porist, tolmust ja lume alt sulavast sitast ükskõik. Lõpetasin selle, kui olin käinud esimest korda välismaal. Seal avastasin ehmatuse ja imestusega, et kui Eestis saan käia valgete pükstega napilt pool päeva, kuni nad on juba silmapaistvalt määrdunud, siis mujal on puhas. Ükskõik kus sa istud või kuidas astud. On see elu- ja surmaküsimus? Ei ole ju, onju.

Pühapäeva varahommikul toimus välja kuulutad suur ühismeditatsioon. Kui õhtul magama heitsin, ütlesin endale ; kui minu surm päästaks maapeal kõik inimesed sellest viirusest, kas siis läheksin? Ma ei vastanud endale kiirustades, aga ka mitte liiga kaua vaagides. Ütlesin endale viiimaks – jah. Kuid ainult ühel tingimusel. Sellest ei tohi keegi midagi teada. Sest hullem surmast saab olla üksnes surm ise, kui ta pole lõplik. Kaduvik, nagu tihatakse öelda eksistentsialistidega samas ruumis viibides.

See, mida koronaviirus juba saavutanud, on ruutjuur inimkonna surmahirmust. Kõige ilmekamalt joonistub see välja kohe saabuva “munadepühadega”, mil pole õieti vahet kellegi jaoks. Ühtedele on see kangekaelselt taaravaimude pööripäev. Teistele hardalt peetud paastuaja lõpp. Kolmandatele suur kannatuseaja protsess. Neljandatele Ülestõusmine ja võit surma üle ning viiele kuuendikule lihtsalt vabad päevad.

Mitmendat nädalat sama laua ja luku taga istudes ning samas kördis lusikaga tülpinult ringe joonistades, ei ole ka vabadel päevadel enam tähendust. See paneb mõtlema, et mida inimühiskond AD 2020 üldse ootab? Millele mõtleb ja loodab? Maskidele, mida niikuinii kanname ja üksnes peldikusse sulgununa ehk eest usaldame võtta.

See kõik algas koos paastuaja algusega ning saab otsa Ülestõusmispühadega. Ilma kirikliku või paganliku õpetuse ja epistlita. See on taevalik sekkumine, eneslik sundkorrastamine ja üleskutse inimmõistusele. Me näeme, kuidas väga kõrgele roninud on hakanud köit punuma, millega oma kehtivaid standardeid trastiliselt muutmata, aeglaselt allapoole laskuda. Lootes, et kõik taastub. Ei taastu. Iial enam.

Kui sa juua ei julge, siis nuusuta eetrit. Nagu nuuskpiiritust. Eetriaur on viirusele surmavaevaks ja levikutakistuseks. Kui aga tunned, et pole hea olla, tee paar tilka MMS-i, korja metsast karulauku ja paastu igasugu pasast, mida ilma filtriteta igast torust pritsib.

 

 

 

LOOMINE

Minu jaoks ei ole loomine see, mille tulemust neil piltidel silmadega näha. Loomine on mulle see tunne, mis tekib tuubist värvi paletile pigistades ning lõuendit molbertil paika sättides. Tunne, mis sünnib minu kehas, kui puudutan pintsliga koorekreemina pehmet värvi ja viin ta kokku teisega, et neist sünniks see toon, mida mina luua tahan. Ma ei soovi tervet spektrit. Vajan mulle usaldusväärseid klassikuid. Tsinkvalget, sitrooni, ookrit, seepiat, umbrat, ultramariini ja krapplakki. Just need on “seitse venda” kellest on mulle küllalt, et julgeda ligineda puhtale lõuendile.

Kasutan palju spaatlit, sest minu jaoks on looming enese usaldamine ja oma käelise suutlikkuse või suutmatuse piiril balanseerimine. See on nagu tants habemenoa teral, kus kukkumine siia või sinnapoole tähendaks kaost.

Minu jaoks on loomine see, kui saan otsustada, millal lõpetan. Millal tunnen, et see on minu jaoks täiuslik looming. Selline, kuhu pole enam midagi lisada ega midagi vähemaks võtta. On nii nagu on ja see tunne on minu loomisvõti.

Aitäh Looja selle kõige eest, mis mind luues õnnelikuks teeb

Kord Saaremaal Reomäe skiitas õdedega rääkides, jäi mulle kõrvu midagi tähtsat. “Mida iganes sa teed, tee seda nii nagu teeksid seda Jumalale ensele”

Aitäh õekesed.

MUQADDASI

See algas tundega, nagu oleks kõrvast tagapool, paremal pool kuklas, pealuu sees umbes pooliku kanamuna suurune muhk. Esmalt valutuksena, siis tuimusena. Edasi tuli kolm-neli üksteisele väga kiiresti järgnevat sähvatust, mis läbisid kogu keha paremat poolt. Selle elektrilöögi järel toimunut ei mäleta. Olin teadvusel, aga sulgesin senikogematu tunde ees oma sisemuses, silmad. Tundus, et ka kuulmine oli välja lülitatud. Hingasin ja minu keha venis iga sissehingamisega pikemaks ning tõmbus väljahingamisel tagasi kokku. See amplituut hämmastas ja äratas mind. Ma olin muutunud kelleksi teiseks.

Silme ees rullus lahti sõna otseses mõttes rull käsikirjaga. Selles käsikirjas oli kõik juba ammugi tuttav. Olin seda lugenud ja mingis mõttes teadmisekski võtnud. Ei, ma ei juhindunud ega joondunud sellest, kuigi tegelikult pidanuks. Samas oli selge, et praeguses olukorras, kuhu äsja jõudsin, ei ole enam niikuinii tagasipöördumist. Seega ka kahetsust mitte. Selle kokkurullitud suunise minimalistlik kokkuvõte, võiks olla nimetatud Universumi algsoosingu esmaseks eelduseks.

“Ära räägi midagi, kui sinult ei küsita su arvamust” ütleb selles esimene lause. “Sa ei pea alati, igas seltskonnas ja igal teemal sõna võtma” ütleb selle teine lause. “Kõik, mida sa alustad, jookseb kokku ja kuhtub, kui sa ei oota ära kutset tulla ja teha” ütleb kolmas lause. Neid on seal veel ja veel ja veel ning ma tunnistan, et ma võiks neid igapäevaselt nagu muslimid palvetavad, ette võtta ja üle korrata, kuni juurdumiseni.

Need on mulle elu algallikal antud varuosad, mis hoiavad mu hinge töökorras. Toimivana, kui see remonti või hooldust juba lausa nõdma hakkab. Sel kõigel pole kusjuures vähimatki pistmist mu füüsilise kehaga. Nii taipasingi, et äkiline valusööst ja välgutabamust meenutav kõikide keharakkude plahvatus ning üleminek uuele sagedusele, ei ole mingilgi viisil seotud hingega. Mu keha jättis kõige olnu ja olevaga jumalaga ning valis puhkuse.

Mulle jäi alles poolkuu kujuline kitsas “koopasuu”, millest välja vaadates registreeris keha läbi valgustundlike silmade ja sähvatuse järgselt teisele lainele lülitunud närvisüsteemi, vaatevälja mu ümber. Ma kuulsin. Olgu öeldud, et kuulmine jääb kõigile alles kõige viiimasena. See tuhmub alles kogu keha vahastudes, kui eluveri eri suurusega kehasoontest on lõplikult seisatanud ning parafiiniks muutuvas elutus kehas rinnaku sisse, südame juurde, kokku kogunenud. Isegi kurdid, kes pole iial või kaua aega kuulnud, hakkavad sellest hetkest kõike kuulma.

Kõrvaltvaatajale paistan ma teadvusel kuid akonktaktne. Haletsusväärne oma äsjase protsessi lõpptulemusena tuimunud kehas. Mu aju on virge ja suhtleb minu hingega, kes soovib teada, kuidas seis on. Ta saab mikroosakesteni läbiskanneeritud uuringu tulemused murdosa sekundi jooksul ning need on täiesti ootuspärased. Keha, minu hinge tempel on siitpeale niisamasugune sakraalehitis nagu Ruhnu puukirik või Aleksander Nevski katedraal. Pühakoda, milles elav pühadus ei pea järgima elavate reegleid ega õpetusi. Pühakoda, mille heakorra eest hoolitsevad nüüdsest selleks seatud ja õpetatud.

Mõistan ühekorraga väga ilmeksimatu selgusega, et see ongi kohtupäev. Viimane? Eelviimane? Mis tähtsust sel nüüd või kunagi tulevikus, minu või veelvähem kellegi teise jaoks võiks olla. Selle kohtupäeva loojanguks jään ma siia või sinnapoole igavikujõge. See muuseas pole allegooriline viide surmale, kaugel sellest, kuna surma ses muutumise katkematus ahelas ei eksisteeri. Seda tean ma päris kindlasti ja ilma rullikeeratud algtarkusetagi.

See on vaagiva. Nii nimetan ma selle hetke enne kohtupäeva loojangut. Loojang toob lõpliku selguse ja rõõmustav on see, et kõigi kogemuste ning läbi tehtuga, ei ole sel taaskord mitte mingisugust pistmist.

Sa oled siitpeale see või see

Keha, mida hooldajad väntsutades püksitulnust pesevad ja torupidi toidavad.

Hing, kes kohtab alles nüüd oma sugulast.

Kõiksuguseid tundevärve oleme me elu jooksul kogenud ning nende järgi aegajalt vägagi põhjapanevaid ostsuseid langetanud. Rääkinud hingesugulasest, kui ei saa või ei taha öelda, et seks, olgu füüsiline või vaimne selle inimesega on lihtsalt nii neetult hea. Üks kamraad ütles kord, et tema jaoks on hingesugulane üksnes see naine, kellega ta suudab peale suhuandmist suudelda.

Minu jaoks on hingesugulane see, kellega ma saan rääkida haudvaikselt kõigest. Tunnetades tema kohalolu ja samal sagedusel viibimist. Tunnistan, et minu jaoks on seetõttu ülimalt pentsik see levima hakanud kergemeelsus, rääkida mingist müstilisest kohalolust, kui ei lisata juurde obligatoorset püsimist samal sagedusel. Kui võtame inimese asemel näiteks “vookitookid” siis nende “kohalolust” ei ole sittagi kasu, kui nad pole häälestatud samale sagedusele, aga las see jääb järgmise jutuajamise teemaks.

Niisiis on minu hingesugulane see, kelle hingesugulane olen omakorda mina. See tähendab, et me saame tõusta kõrgemale igast, ka sellest olukorrast, mida eelpool kirjeldasin. Üks “juurviljana” asemel selili , teine “elavana” seal kõrval. Kui meid seob võime leida kahe keha kokkupuutepunkt kasvõi teineteise sõrme otsas, siis piisab me näpujälgede puutest, et “elutu” ja “elusa” vahel pidada pikki dialooge.

Jah, need võivad olla jutuajamised “ei” ning “jah” vastustega, kus maaslamaja, kes kõike kuuleb, osaliselt näeb ning taipab, osaleb dialoogis ka vaevutuntava sõrmeotsa tuksega. Hingesugulane lihtsalt taipab seda küsida. “Kas sinu keha ütleb sinu eest jah niimoodi?” või “Kas ma sellest puudutusest võin lugeda sinu keha kaudu edasi antud eitust?” Nõndamoodi kehipidi koostöös kokku leppides, saavad hingesugulased rahulikult kaasteelistena jätkata. Tõestusena, kui tühine on vaimne või füüsiline virgumine, kui on jäänud omandamata oskus muuta võnkesagedusi.

Muidugi saab sel moel küsida kõike. “Tahad küpsist?” võib küsida keegi end lähedaseks nimetav ning arvates, et vaevu tuntav tukstatus teise sõrmeotsas on “jah” – toppidagi januse kuivanud huulte vahele üks “Õnnelik lapsepõlv”.

Kui üks asjaosalistest rohkemaks suuteline, näiteks silmi pilgutama, võib ekstaatiliselt eitada püüdva pilgutaja nõusoleku, oma pärandus testamendis ringi vormistada, kätte saada iga “liishaavel”

Hingesugulane ei küsi, kas teen akna lahti, või soovid midagi magusat. Hingesugulane teab seda isegi ja niisma, ilma küsimata. Ta räägib sinuga sest teab, et sa kuulad ning ta tunneb, kui sinu sõrmejälge kirjutatud võnkesagedus reageerib niisamuti, nagu istuks sa tema kõrval kivil ja liigutaksid soojade lainete vagas loksumises varbaid.

Ma maalisin mõni päev tagasi ühe pildi. Tegin sellest foto ja saatsin armsale sõbrale. Viivu pärast, tuli temalt tagasi pilt, suurendusega selle maali ühest detailist. Seal oli kogu abstraktsuse keskel väga väga selgelt näha silm. Öökulli silm. Seal ma siis taipasin korraga, et tema vaatas mu pilti huvi, tähelepanu ja lugupidamisega. Mina tegin ju pildi mulle endale, aga tema tahtis ja oskas otsida seda, mida ma temale teha võisin.

Hea, et ma oma kirjarulli üles leidsin ja loetu meelde tuletasin.

Kutsu ja ma tulen. Koputa ja ma teen lahti. Küsi ja ma vastan.

RAHURIIGI TULEK

Tunnen veidrat, vaevutuntavat vibratsiooni. Keeran autos muusika vaikseks ja tõesti. Piniseb. Piniseb mitte kuuldavalt aga tuntavalt. Fooris süttib roheline ja liigun paigast. Kõik on jälle endine. Järgmise foori taga seistes, kordub sama. Sõidan nüüd juba silmadega ringi lastes ning suurel pildil pilguga detaile püüdes. Ons tõesti need 5G sidemastid sellise otsese mõjuga, küsin endalt.

Linn on pooltühi ja esimese muutusena jäävad silma liikluspildis kulgevad masinad. Tramme ega trolle ei näe. Busse ka mitte. Olgu, üks uus AMG tuleb vastu, aga ülejäänud on kõik sellised, mis tuleks esimesel võimalused tagasi tehnoülevaatusele saata. Neist rimakatest omakorda kolmveerand on miskipärast tumesinised ja neist kolmveerand luukpäraga saksa audid või passatid. Omakorda iga kolmas on “lisavarba” numbritähisega, iga neljas leedu ja viies venemaa registrimärki kandev. Neis autodes ei ole üks-kaks vaid neli-viis meest. Vanuses, mis räägib heast füüsilisest vormist ning taluvusest ja vastupidavusest. Politsei, niipalju kui seda autodega on liikumas, kihutab kuhugi vilkurite sähvides ja sireenide unnates. Kiirabid seevastu seisavad siin seal, kortermajade välisuste ligi.

See pilt ei kanna eilset ega tänast kuupäeva. See kannab aastaarvu. See kirjeldab uut alanud ajastut. Aega, kui maailm muutus.

Sul peab olema kogu aeg isikut tõendav dokument kaasas.

Sul peab olema randmel kiibiga randmerihm, milleta ei lubata üle piiri, avalikku teenindusasutusse, kauplustesse, kooli, lasteaeda ega mujale. See on vaktsinerimist tõendav “liikumisluba” avalikus ruumis. Ilma selleta ei teeninda isegi meditsiiniline telefoni nõuandeliin. Kõne alustuseks tuleb öelda oma randmerihma numbrid, mis seotuna sinu isikukoodiga annavad sulle õiguse arstiabile.

Kiirabi väljakutsel on seesama randmepael eelduseks, et parameedikud üldse reageeriks.

Vanemad inimesed, kes mäletavad aega kui lennujaamades tuli lõputult seista ja oodata nii enese kui pagasi läbivaatust, on ahastuses ja loobuvad üldse reisimisest.

Nüüd tuleb olla lennujaamas 24h enne väljalendu ning läbida tervisekontroll koos garantiiniga, selleks eraldi rajatud reisijate ooteruumides.

Lisaks röndgenläbivaatusele, skanneerib igaüht väljatöötatud viroskänner, ehk võimalike viiruste tuvastaja. Toitlustamine nii lennujaamades kui lennukites lõpetatakse järkjärgult, jättes alles üksnes sajagrammised veetopsid, mida saab joogiautomaadist või reisiteenindajalt talongidega osta. Seda kõike elavas ootejärjekorras, kahemeetriste vahedega seistes.

Inimesed jagunevad gruppideks.

On erakud, kes peaaegu ei liigu väljapool oma eluruume ning on lõpetanud kaaskodanikega suhtlemise. On aktivistid, kes kokkuleppeliste väliste tunnuste ja atribuutide järgi, kuuluvad mingitesse järelvalve, turvalisuse ja korrakaitseüksustesse. Osa neist on abipolitseinikud, kelle kasutada on tsiviilkäibes keelatud erivahendid. Ülejäänud on lihtsalt wannabe´d ja mundripeded. Mehemürakad, kes tunnevad ennast mingit pulka vibutades ja rahvast omatahtsi kord vasakule ja siis paremale suunates, tähtstaena.

Nakkusohu võimalikkuse tõttu, on ammu ajalooks saanud valimas käimine. Valimisjaoskonnad on ühed esimestest avalikest kogunemiskohtadest, mis õhinaga unustatakse. Nende asemele tuleb demokraatlik despootia ehk kodanikuvabadus “valida elu või surm”. Need on aparaadid, millel on teatud arv nuppe. Lihtsalt nupud, millele vajutaja tunneb, et ta osaleb osalusdemokraatia protsessis. Tegelikult aga grupiidiotismis, vajutada nuppe, mis ei fikseeri ega edasta mingit infot.

Kaovad kalmistud ja matusekultuur. Kaob ajale jalgu jääv kombestik ning asendub surnukäitlusega, mis ei erine kuigi palju jäätmekäitlusest. Need kes enam ei hinga, pannakse vastavate ametimeeste poolt vastavatesse kottidesse ja viiakase vastavatesse kohtadesse. Vastuhakkajad ja korrarikkujad viiakse kaasa hingavatena.

Kehtib statistiline keskmise eluea maatriks ehk perekonna ainus õigus on kohustus reguleerida vanade ja noorte eaga oma pere keskmine vanus. Kui see on kõrgem normist, “eraldatakse” vanad noortest. Kui madal piiratakse “viljakusreviga” lastesaamist. Nii saab armastusest süsteem, lahkuda elust, et teha ruumi tulijatele. See ongi viimaks see kantslitest alla hõigutud ligimesearmastus. Kuigi leidub ka neid, kes hakkavad erakuteks, nagu juba kirjas ning neist saavad vabad orjad. Neil on õigus mõelda ja öelda mida tahavad. Nendega kokku puutujad jäävad ilma randmerihmast ja valimisõigusest.

Informatsioon liigub mööda vett. On seadmed, mida nimetatakse viirustõketeks. Nendega “töödeldakse” joogiveemolekule. Avad kraani ja voolav vesi toob kuuldavale valitsuse värskemad korraldused kodanikele ning õukonnamuusika. Duši all vilistada ei ole vaja, sest voolav vesi ise laulab sulle.

Valetan. Duššid kaovad, kodune ihuhügieen käib niiskete ühekordsete puhastuslappidega. Väljutusvajadused aetakse hermeetiliste ühekordsete kogujatega, et vältida ka tagapalgete kokkupuuteid ühisvespaasiates. Igasugune kokkupuude võimaliku nakatunud verega, viib terariistade käibelt kadumiseni. Kõik mida kodanik vajab, on tema jaoks valmis pakituna tarbimiseks parajaks lõigutud. Ühtlasi on see ka turvakaalutlus ning lisaks terariistadele lõpeb vajadus lubada tsiviilkäibesse kõik kaaskodanikele mingitki ohtu kujutav. Jahi- ja sportrelvad nii sile- kui vintraudsed. Kõik vibud, ammud ja harpuunid mõistagi samuti.

Rahuriik on saabunud

 

MINISTRITE KUTSEVÕISTLUSED

Kui Afganistani Islamivabariigis toimunud sõjalise operatsiooni komandör 2014. aasta kevadel teatas, et poliitikute ja muude tsivilistide militaarturism on läbi ja mingisuguseid pressijalutuskäike Kabuli ega Helmandisse ei korraldada, kukkus kõigil koorem õlgadelt.

Samal ajal tõsteti ka ohutaset, kuna Taliban oli kõvasti kosunud ning see kehtis kõikidele selles riigis viibijatele.

Mul oli sellest õige pisut kahju selle hetkeni, kui sõber Tarmo, kes oli Riigikogu Riigikaitsekomisjonis, ütles et tema poleks tervislikel põhjustel niikuinii tulnud.      Tarmot oleks tahtnud küll Camp Bastionis kallistada ja papptopsist “pätikat” pakkuda.

Niisiis oli igati mõistlik otsus ja etteruttavalt olgu öeldud, et Tarmo oli missioonilt tagasi jõudes esimene omainimene, keda kohe rivistusel kallistada sain.

Kui valitsev olukord on kasvõi veidigi kriitiline, on igasugune hädavajalike piirangute sisseseadmine otstarbekas. Nii söandasin taas, lugematu hulga inimeste kuluaarides arutatud teemal, sotsiaalmeedias sõna võtta.

“Orissaare seenelise” eest seinale riputatud piits hakkas usinasti kohe uuesti plaksuma, kui riivasin taas “heade poolel” olijaid. Eesti Rahvamuuseumi, rahvarohkele vastuvõtule kaasa võetud tibatilluke Johannes Mart Hanso, kes oli suurpeo noorim, alles 12-päevane osaline, vajas kaitset “staararvaja kurjuse” eest.

Mitte veebruarikuise gripipuhangu haripunktis aevastava ja köhiva inimmassi eest ei vajanud armas maim eraldatust, vaid “valel poolel” olija mistahes sõnavõtu eest.

Lõvina, nagu tänagi, laka lehvides lahingusse sööstes, andis vastulöögi toonane peaministri büroo juhataja, tänane minister, Tanel Kiik.

Just see, et alla kahe nädala vanune imik suure rahvamassi keskele tuua, oli Kiige meelest üllas ja suurepärane sõnum Eesti tulevikust ja õigesti valitud teest.

Oli kuis oli. Õigus oli meil tegelikult mõlemal, ütlen ma täna ning seda teavad kõik asjaosalised.

Siinkohal soovin siiralt ja ausalt väikesele Johannes Mart Hansole head tervist, mängurõõmu ja lähedaste soojust ning armastust!

Nägin täna kellegi FB postitusena videopäevikut sellesama minister Tanel Kiige “kriisivisiidist” Saaremaale.

Ausaltöelda meenus mulle seda vaadates miskipärast esimesena mitmeid kordi elus ette tulnud situatsioon lennujaama turvakontrollis. Ikka on seal keegi, kel oli hommikul teatud põhjusel kibe kuseda ning siis lendama minejate peal oma maailmaviha sellega kustutab, et lakooniliselt pobisedes jalnõud käsib jalast riisuda.

Talle meeldib lihtsalt tunda end imperaatorina, kes valib karja seast ühe gladiaatori ning selle relvad ja otsustab kahevõitluse lõpus ka saatuse.

Niisama näiline ja ilmselgelt poolkasutu turvareegel oli ka Kiigele kummidega kõrvade taha lokkidesse veetud tolmumask.

Kuidagi see seal pressile mõeldud jutupunkte ette lugedes vaheldumisi nina ja suu ees kiikus. Kord isegi tolksti ära vajudes, nii et minister seda kaamerate ees (saastunud) kätega näkku tagasi sättis.

Ma ei arva kunagi, et iga viimnegi samm mida üks või teine poliitik astub, on eksimatu. Ei küsi sedagi, millist otsest kasu Tanel Kiige Saaremaale kohale minek toob. Igaüks arvab ise mida tahab, mulle näib see lihtsalt väga sarnase mälupildina lähiajaloost ja ühest Vabariigi aastapäeva kõneainet pakkunud vastuvõtust…

Kui ma Eesti kodanikuna, armastusest oma maa ja rahva vastu täna sõna võtan, siis ainult selleks, et öelda jälle avalikult välja see, millest inimesed kuluaarides räägivad aga kõva häälega avalikult ei söanda öelda.

Tanel Kiik,  lokkide lehvides ja lõdva kummiga tolmumask suu ees, ei veena kodanikke valitsuse vehklevates meetmetes. Rahva ähvardamine aina rangemate meetmetega pole veenev, kui minister ise sellise puusalt paugutamise ja poolpiduse pressitsirkusega tegeleb. Aga ju midagi peab “tegema” kui kolleegist minister saab megatähelepanu sellega, et teatab lausa Brüsselile, et me ajutiselt kõiki käske täita ei saa.

Ma soovin kõikidele tervist ja jõudu ning tunnustan igaüht, kes praegu mõistlik

MÕTLE OMA RAHALE TÄNA

      2003 aasta 27.augustil avaldas toonane Eesti Päevaleht Delfi minu loo, pealkirjaga “Ka sina, Andrus?”

( https://epl.delfi.ee/arvamus/hannes-vorno-ka-sina-andrus?id=50962614)

Arvasin siis ja usun ka täna, et kui vedada kihla kasvõi lahjendatud mürgi manustamise peale, tunnevad seda tsitaati vaid üksikud Delfiinid.

Nimelt on see modifikatsioon Gaius Julius Caesari viimastest sõnadest enne surma, selga löödud reeturlikesse noahaavadesse lõppedes.

“Ka sina, Brutus..?” olla suur Rooma väepealik oma kõige lähemale sõbrale öelnud, nähes teda pussitamisvandenõu osalisena senatis.

Brutus oli Marcus Junius Brutus ning vaatamata tema mistahes põhjustele, asuda Caesari vastaste poolele, reetis ta sõpruse ja usalduse.

2003 oli aasta, kui kõikides toonastes telekanalites näidati reklaame.

Massiivne vabatahtliku pensionikindlustuse kampaania oli vaatajatele peaaegu pähe kulunud. Tänastele noornõunikele kõikvõimalikes riigisektorites, peaks sellega seoses lihtsalt retrospektiivselt mõnd olulist detaili meenutama.

Esiteks seda, et enne teie sündi elasid maailmas samuti inimesed. Teiseks seda, et kõik vanemad inimesedki on olnud noored. Ning antud kontekstis seda, kes on Andrus Veerpalu.

Minu jaoks on Veerpalu tänaseni kiireim Eesti mees murdmaasuuskadel, sest kiireim Eesti mees suuskadel jääb oma troonil alatiseks kõigutamatuks. See on sööstlaskuja Aare Tamme. Veerpalu ja Tamme kiirused jäävad tänasele gluteeni ja laktoosipõlvkonnale vähemalt sajaks aastaks saavutamatuks.

Selle kihlveo võidud kannan fondi, mille eesmärk on püstitada Eestisse maailma esimene monument Jack Norrisele.

Omalt poolt pakun selle ideelahenduseks üle-elusuurust pronksist pöördust, mida üksnes sangar ise keerlema ja siis pauguga kinni suudab lüüa.

Mäletan põgusalt tagasisidet oma tookordsele kirjatükile, ent kahjuks ei taibanud neist sillerdavamaid salvestada. See oli aeg, kui vihakõnet polnud veel välja mõeldud, aga püüd kriitiku lolliks tembeldamise abil kriitikale vastata, tõstis juba pead. Ütlesin siis, et saame näha ja tänaseks olemegi saanud.

Pensionifondi reklaam oli filmitud Monacos. Filmitud kinokaameraga ja laifilmile. Seal olid dünaamilised kaadrid luksusliku kiirpaadi taga veesuuskadega sõitvast Andrus Veerpalust, kes oli grimmi abil pensionäriks muudetud. Sportlik, päevitunud ja nooruslik, aga kortsukeste ja hallide juustega.

Täpselt ei mäleta, kas oli Ulysse Nardin käe peal või Patek Philippe, aga järgmises kaadris võttis ta selle sama käega kandikul ulatatud toretseva ja külmast härmas kokteiliklaasi. Kokteiliklaasi ulatas Veerpalule alandlikult tenniselegendist värske miljonär-pensionär Andre Agassi.

Kaadrid olid hellenistlikult ja pisidetailideni läbi mõeldud. Idioodiki said aru, et selle eest oli Hansapank väga korralikult maksnud. Reklaamikampaania mõte kokku võetuna oli iseenesest triviaalne – liitu pensionifondiga ja sinu vanaduspõli saab olema just selline suusakuninga paradiis.

Selgituseks tuleb veel lisada, et sel ajal suhtuti pensionisse veidi teisiti kui täna. Siis tundus Eesti käekäik, tulevik ja heaolu ning hüvede pealekasv pidurdamatuna. Toona, mituteist aastat tagasi arutlesid pensionifondidega liituvad noored seda, kas ja kui palju oma sissetulekutest kuhugi investeerida, sest elati nii hästi, et pensionifond oli justkui pisut nutikam, kui lihtsalt “ringi paugutada”.

Vanadusele ei mõelnud toona peaaegu keegi meist, veelvähem pensionile.

Sellegi poolest kirjutasin siis ja Päevaleht avaldas, selle loo:

Eesti Päevaleht 27.august 2003

Ka sina, Andrus?

Mis seal salata, televiisori ees istudes tekitavad osa reklaame rõõmu ja teised kurbust. Hansapanga pensionikindlustuse kampaania on vaatamata suurtele mõõtmetele ja ulatusele sümpaatne. Kindlasti on põhjus selles, et Eesti inimene näeb suhteliselt harva avalikkuse ees esinevat pensionäri, kes on oma eluoluga rahul ning õnnelik.

Hammast teritama hakates võiks ju muidugi nöökida, et planeedi ökoloogilist seisu vaadates võib armastatud suusakuningas tõepoolest enne õiget aega halliks minna ning pensionile jääda.

Tänaval liikudes ja “pennnnsjonärist” Veerpalule silma vaadates tekkisid mul eriskummalised mõtted. Kas Ando Noormets, kes Hansapanga avalike suhete eest hea seisab, tegi seda taktikaliselt õigesti või valesti, et jättis enne kampaania algust avaldamata panga pressiteate, et olümpiavõitja Andrus Veerpalu liitus niimitmesajatuhandenda inimesena Hansapanga pensionifondiga.

Veerpalu lähedased sõbrad tõenäoliselt teavad, kas Andrus on pensionifondiga tõepoolest lepingu allkirjastanud või on see hoopis osa sponsorlepingust, et meie lumealade Lurich omapoolse vastuteenena koostööpartneri ettevõtmisele auru aitab lisada. See, et Hansapank meie spordieliiti toetab, tundub lausa iseenesestmõistetav, sedavõrd pikk aeg sporti spondeerida on ka spordipublikule logona dressidel, silmisse kinnistunud.

Oleme valvsaks tehtud

Hakkasin mõtlema, et kas vaene Andrus kujutab ette, et meie, tema eakaaslased ning veel paljud noored, kes täna positiivse emotsiooniga laetud reklaamist innustatuna pensionifondiga lepinguid sõlmima tõttavad, oleme tegelikult väga valvsaks tehtud! Nii, nagu Ken-Marti Vaher peab kuni raugaeani ka kiirteel igaks juhuks mitte kiiremini kui 88 kilomeetrit tunnis sõitma, ta ju vandus seda kirikus, altari, rahva ning valijate ees, peab ka Andrus Veerpalu jääma oma elupäevade raugemiseni rahva silmis rahulolevaks, õnnelikuks ja Monacos lumega palavustpeletavaks rantjeeks.

Ei taha enam ühegi sportlase suust kuulda, et küll teeks tegusid ja tassiks medaleid koju, kui keegi ometi õla alla paneks. Liitunuks sa, vaene vennike, õigel ajal pensionifondiga…

Mina ei ole veel pensionifondiga liitunud. Olen püüdnud enesele selgeks teha, et kuhu ma näiteks vana mehena reisiksin, kui ma seda raha, mille eest ma praegu noore mehena reisida saaksin, kuhugi fondi maksaksin?

Sattusin kord ühes vanalinna kohvipoes kokku kruiisilaeva Millenium X reisijaga. Vanem härrasmees NYC-st mõnekümne miili kaugusel asuvast väikelinnast Ciscost ütles, et ta oleks oma poja pere ka reisile kaasa võtnud, kui ta poleks oma 25-aastase vabatahtliku pensionikindlustusega räigelt vastu pükse saanud!

Jäin mõttesse ning läksin koju. Otsisin välja omaenese vabatahtliku pensionikindlustuse lepingu ning asusin seda luubiga loetavat A4 lehte põhjalikult puurima. Helistasin kindlustajale ja küsisin igaks juhuks üle. Mulle kolm aastat tagasi kroonijuveelina pähe määritud pensionikindlustusleping nägi välja järgmine.

Oma helge tuleviku ja rõõmsameelse vanaduspõlve nimel olen maksnud igakuiseid makseid ühtekokku summas 75 000 krooni. Minu kontole kogunenud reserviks, nagu teatas kindlustusfirma haldur, on aga 59 000 krooni!

Selgub, et minu konto haldamine ongi esialgu, algusaastatel päris kallis. Hiljem see muidugi muutuvat – ikka minule kasulikus suunas. Kui ma seepeale küsisin, et mis siis, kui ma sooviks oma raha tagasi saada, vastati, et vastavalt lepingutingimustele on selleks summaks antud hetkel 44 000 krooni.

Tahan 42 000 krooni tagasi

Sellelt pean ma maksma 26 protsenti tulumaksu. Loogiline, te mõelge ise, millise meeletu tulu ma ju teenin! Seega saan ma oma Monacos lumega jahutamise ning roosa veini limpsimise unistuste hinnaks makstud 75 000 kroonist praegusel hetkel tagasi 33 000 krooni!

Millal ma selle, täna klantsbüroodes istuvate ja lõhnastatud noorhärrade juba surnuks löödud 42 000 krooni tagasi saan? Kustkohast, kelle arvel tulevad krüsanteemisülemitena lubatud garanteeritud intressid ja minu investeeringute tasuvus?

Andrus, ma tahaks ka kaatri taga suuska sõita. Et Agassi mulle roosat veini serveeriks ja ma ei peaks iial kellelegi ütlema, et kasuta oma teenitud raha ise, siis kui sa oled noor ja elad, sest sa ei ole “rahvastepalli” kapten, sul ei ole kahte elu! Aga viriseda pole ilus!

ARTIKLI LÕPP

Ma ei pea ega nimeta enda tundeid elu ja nähtuste suhtes prohvetlikeks, sest need on kõigest minu tunded. Ent mul on neile vääramatu õigus, kuni elan ja hingan.

Tahaksin täna, rahvusvahelisel teatripäeval, 27.märtsil 2020 kui teatrite ja näitlejate tulevik on sama tume kui vabriigi valitsuse limusiinipark, oletada olevikust lähtuvalt tulevikku.

Ma olen väga lähedalt näinud oma varalahkunud hea sõbra krahhi. Seda teavad ja mäletavad kõik kes mäletavad ERA Panka, aga ka EVEA Panka ja Virumaa Kommertspanka. Nende pankade juhid said pikalt trellide taga vanglalobi helpida. Seltskonna-ajakirjandus, kes enne finantskrahhi pangahärrade toidulaua all nende soustiseid sõrmi sai puhtaks limpsida, õitsest nüüd õnnest, kirjeldades “ka rikkaid nutmas”.

Eestis edukalt toiminud väikepanganduse likvideerimine, oli toonase valitsuse ja Eesti Panga ettevõtmine, et sillutada ühesuunaline ja mitmerealine kiirtee Rootsi mogulitele kuulunud pankadele. Seda koordineeriti otse peaministri büroost, läbi rahandusministeeriumi ja Eesti Panga. Rootsi riik on neid teeneid ka vääriliselt hinnanud, aga see on ühe tulevase loo teema.

See väikepankade “krahh” käis tehniliselt lihtsalt.

Valitsusjuhi korraldusel, rahandusministri, keskpanga presidendi ning finantsinspektsiooni juhi mahitusel, loodi skandaalinäljas meedia toetusel õhustik, milles lihtsalt valetati. Valetati, et väikepankade finantstehingud kaheldava tootlusega välisaktsiatega võivad viia nende pankade likviidsuskriisini.

Ära hirmutatud inimesed, julgemad ees ja ettevaatlikumad järel, asusid oma raha pankadest välja võtma.

Mõistagi järgnes sellele kiiresti ootuspärane sularaha defitsiit. Esiotsa piirasid pangad välja võetava summa limiite, hiljem, kui sularahahoidlad tühjaks said, löödigi kassade luugid kinni.

Eesti Pank kuulutas välja väikepankade moratooriumi ning lasi need siis sisuliselt sanitaarlasuga pähe, avalikult maha. Pangajuhid “joosti pikali” ning löödi raudu. Sadade Eesti inimeste isiklik ja ettevõtete raha hääbus pankrotipesades kus moratooriumi- ning pankrotihaldurid, rammusat leent limpsides ajatolmul kõigele rahulikult laskuda lasid.

Mõtle korraks rahulikult oma teenitud ja kogutud rahale. Oma enda tulevikule.

Mõtle, kas oled valmis olukorraks, kus globaalse majandusmulli lõhkedes, mis juba visiseb, saab sinu vaevaga teenitud tulevikutagatistest pangakontol, üknes ahastusse ajav mälestus…

Mõtle, kuidas tunneb ennast täna  Andrus Veerpalu…Eesti tippsuusataja ja mitmekordne kuldmedalimees ning tema perekond, sõbrad ja kõik teised sportlased… Keegi “pühak” kusagil laboris vaatab läbi luubi kust ja otsustab, et sina gladiaator sured ning suunab pöidla hukkamise märgiks allapoole.

“Raha ei ole elus sugugi peamine” on tsitaat, mis kuulub mehele, kelle garaaž oli sularapakke maast laeni täis.

Ma tean tänagi, et kusagil tõuseb trotslik käsi kirjutama vastulauset ja materdama “rahanduses tume rätsep” maatasa, kuid mina jään selle juurde.

Su suu muutub kipras kriipsuks nagu talutare põrandalaua pragu, kui avastad ühel hetkel pangaautomaadi juures tungleva järjekorra sinuni jõudes, et ainus mis sul saada on informatiivne – “ajutiselt ei tööta”.

Mõtle kohe…

HEA UUS ILM

Proovi endale ette kujutada, et sinu pangakontol on sada miljonit eurot. Tubli oled. Vähe on maailmas inimesi, kes ei suudaks seda ette kujutada. Pildid mis selle kujutluse küüsis silme ette rulluvad, on ju ei midagi vähemat kui vapustavad. Tegelikkus on aga see, et üheksa inimest kümnest, ei suuda eales sellist raha ette kujutada. Piiratud on nii  kujutlusvõime kui kogemus.

Sajast inimesest üheksakümmend üheksa ning omakorda nende kõigi sõbrad ja nendegi sõbrad, ei saa tervete suguvõsade kaupa ja isegi mitte läbi mitme inimpõlve, sellist kogemust.

Maailma kõige rikkamat inimest, nagu ka maailma kõige vaesemat inimest, ei ole tegelikult olemas. Nii rikkus kui vaesus tõukavad inimesi alati kasvõi veidigi juurde soovima. Sestap on ka mõttetu kirjeldada protsessi muutuvaid osi selle väärtusena. Maailma kõige rikkamat ja kõige vaesemat, kui need olemas oleksidki, ühendab igal juhul mitu inimlikku faktorit. Üks neist on kindlasti elutahe ja see on vaieldamatult võimsam kõigist teistest.

Headust ei ole nimelt olemas.

See mida me headuseks nimetame, on meie rahulolu tunnet tekitav reaktsioon,  inimeste tegutsemisest meie soovidele vastavalt või siis ligilähedaselt sellele. Kurjusega on täpselt sama. Sedagi pole tegelikult olemas. On vaid meile vastuvõetamatu tunne, mis kellegi teise meelest on vägagi üllas.

Sõdur kes tapab kellegi isa, venna, abikaasa või poja, teeb seda ju oma maa, rahva ja au nimel…

Seega olgu selle headuse ja kurjusega kuidas iganes, sama kuue nööp on alati väiksem kui selle kuue nööpauk.

Sada miljonit eurot on aga paljude jaoks planeedil Maa reaalne suurus. Nad näevad seda täpselt sellisena, nagu meie omal ajal klassiekskursioonile minnes vanemate kaasa antud taskuraha, et limpsi ja maiustusi osta.

Nende maailmas on igav ja trööstitu, sest pidev spliin ja handraa kurnavad kordades rohkem kui raske töö kivimurrus või põllul. Need on näiteks need inimesed, kes panevad spordidressid selga ja ajavad kambaga muru peal ühte palli taga, et staadionitäied vaeseid, saaksid maksta sageli üle mõistuse summasid, et tribüünidel võidust või kaotusest hulluda.

Vahepõikena ütlen, et ma väga jagan N.D.Walschi “J.J” raamatus ühe pärlendava tsitaadi paikapidavust.

See on siin:   Kui üks kaotab, kaotavad kõik. Seepärast ei ole kõrgelt arenenud ühiskonnas sporti ega mänge, lastel ega täiskasvanutel, kus pannakse pähe erakordne môtteviis, et kellegi “võit”, samal ajal kui teine “kaotab” on meelelahutus.

Just neile. Eelpool kirjeldatuile. Kuulub justkui mingi osa planeedist Maa. Nemad ise nimetavad seda eraeluks ja selle puutumatuseks. Piltlikult kirjeldades on see midagi sellist: inimene oma loomult tahab olla õnnelik, imetletud ja austatud. Ta soovib piiritult kaasinimeste poolset teistsugust suhtumist ning otsustab seda siis ise või juhuse abiga juba lapsena muuta. Ta teeb ennastunustavalt tööd. Nutab pisaraid ja trotsib ränki tagasilööke. Naudib õnnestumisi ja saab aina enam hoogu eesmärgi tempokast liginemisest. See on aga miraaž ning loomuldasa jääbki ta seda silmapiiri käsi pikal haarama.

Peatselt soovib ta unustada kes ta on ja kuhu kuulub ning soovib end eraldada sellest maailmast, mis teda enam ei teeni ega tee õnnelikuks. Ta otsib eraldatust kogu maailmast, kuhu ta alles äsja ise kuulus. Ta ei soovi, et miskigi talle meenutaks, et ta on olnud kord vaene ja rabanud ränka tööd. Nii kerkivadki rantšod, villad, lossid ja muud muinasjutumaailmad, valitute elamurajoonides, linnajagudes ja luksuspiirkondades.

Mis siis üldse rõõmustab sellist inimest?

Mõistagi mõjuvõim.

Positsioon ning prestiiž kuuluda sellesse maailma, kuhu punast vaipa mööda viivad uksed mida hoolega valvatakse. Nende uste taga positsioneerub tulevik, milles pole vaeseid. Veasteks loodute massid mehitavad selle maailma mis aitab kontrastina luua “seda teist maailma” kuhu kuuluvad rikkad.

Varade hindamine, mida kokku on suudetud tassida, jäetakse alati vaestele. Pean silmas meediat. Miks? Sest vaid vaesed soovivad ja suudavad “adekvaatselt” mõõta kättesaamatust. Kuna rikastel, kes pole seda üksnes näiliselt, ei ole miski kättesaamatu.

Sellest mõjuvõimust ning surematusena näivast oreoolist, tõukub aga vahel piire kompav või neid lausa eirav ahnus. Ma ei pea siin silmas vanade rokipeerude paksust tolmust puhtaks pühitud comeback kontsert-tuure või sisutute soperdiste viiendale järgnevat kuuendat ja sellele järgnevat seitsmendat osa. Ma ei pea silmas ka taikuunide ja tipp-poliitikute omavahelisi arveldamisi, kus ühed heldelt valimisi toetavad ning teised pärast heldemalt riigikassast tagasi annavad.

Vahepõikena julgen öelda, et maailm elab hetkel veel rahus, kuna Donald Trump ei ole sõjast eluliselt huvitatutele valimiste kampaania eest võlgu. See oli ja ongi põhjus, miks teda veel enne presidendiks saamist halastamatult tampima asuti. Trump lubas selle seaküna jalaga uppi lüüa, kust täna pea pool maailma, üksteist laiaks tallates rahulolust matsuva suuga lätsutab.

Neil, mitmete nullidega numbreid oma pangakontodel inkubeerijatel, puhkeb aegajalt õide mõtteid. Mõtteid, mis sünnivad kusagilt ajusoppidest. Aegadest ja kohtadest, kuhu nad kunagi kuulunud on.

Nii asuvadki nad tegelema heategevusega. Vaestele tunduvad nende teod heategudena, kuigi need tehakse rikaste endi heaolutunde nimel.

See on nagu kellegi haua eest hoolitsemine.

Surnul on sellest ju suva. Rahu ja tasakaalutunde saab hoolas kalmukorrastaja.

Üheks niisuguseks mõtteks, mis kellegi peas idanema hakkas, oli uus katse luua elu-eliksiir. Midagi, millele võrdset ega võrreldavat inimkond veel loonud ei ole. Sellest pidi saama uue maailma algus ja olgu etteruttavalt öeldud, et saabki.

Sellesse kaasati väga hoolega selekteeritud väljavalitutest, seltskond inimesi, kes kvalifitseerusid oma ette antud eelduste alusel rangelt suletud ringi. Neist said superinvestorid programmis, mis kutsuti ellu sellesama eliksiiri väljatöötamiseks. Muidugimõista mängis selles oma Oscari nominatsiooni väärt kõrvalosa inimlik (au)ahnus ja päästmatute ambitsioonidega saamahimu. Nii kujuneski investorite ring tõepoolest selle maailma vägevatest, sest neil on juhtumisi ka selle maailma kõige täitumatum ahnus. Pole isegi mõtet hakata prognoosima kasumit ja tootlikkust, sest sellesse sisse kirjutatud kood oli maailmavallutuslik.

Esimesed katsetused nahkhiirte, delfiinide ja “vabatahtlike” eliitsõduritega, olid fenomenaalset edu lubavad. Koguni sedavõrd usaldusväärsed olid juba esimesed prototüübid, et edevamate investeerijate kannatus ei mallanud neid lasta oodata imeteo loontšimistki.

Enne veel, kui elusaatus andnuks neile au, astuda uue maailma loomise projekti kaasosalisena pjedestaalile, kibeles nende kihk eliksiir omal nahal ära proovida. Täna on need kaanestaarid vaestele mõeldud meediamasinas, mis püüab vallapääsenud “grippi” nakatunuteks teha ka võrdsemad teiste seast.

Ka rikkad nutavad, nagu öeldakse…

Kogu see finantseerimise skeem käis läbi Vatikani pankade. See on vastus küsimusele, miks just Itaalia, Vatikan ja Rooma. Sealne klann lootis uuest eliksiirist käega katsutavad “jumalikkust” mida läbi Paavsti lähikonna imeliste tervenemiste kogu religioossele inimkonnale urbi et orbi jagada.

Selle kõige kokkulangemise tulemusel aga, leiab lähiajal aset maailmaraha reform. Mistõttu suurimad kaotajad on taas vaesed, kelle säästunatukesed pureb WNO käsukoorma alla surutav pangandus kogu maailmas.

Töötlev- , raske-,  ja meditsiinitööstus saavad eriõigused. Muu sektor, meelelahutusäri ja meediaga eesotsas teeb läbi inimajaloo suurima kataklüsmi ning saab nii tehnilise kui ideoloogilise restardi.

Vaestele avatakse villade uksed nagu see toimus Ukrainas, kus pööbel sai presidendi plaatinast pril-lauda imetlemas käia.

Algab suur headuse, leppimise, hoolimise ja vaene olemise trend. Tulevad niinimetatud uued “silmapaistmatud”,  mittemillegagi uhkustajad ning keskpärasuse kummardajad.

Hea Uus Ilm e.  HUI

 

ELAGU EKSPERDID

Klassiruum, mille suured aknaruudud polnud loodudki avamiseks, oli täis kevadsooja saapaviksi lämbust. Aprillipäike piitsutas aknapoolsetes ridades istuvate meeste põski nagu lateksis domina, seamaskis perverdi tagapalgeid ja sundis kissitades pihku võetud GPS-i ekraani piidlema.

Oli topograafialoeng, mille eesmärgiks oli ühtlustada osalejate kaarditarkusi ning orjenteerumis seadmete kasutusoskusi. On ju vana teada kroonutarkus, et kui üksus muidu ära ei eksi, anna neile kaasa leitnant ja maakaart ning sa ei näe neid niipea ja kohtud juhuslikult kurat teab kus.

Nii me seal Lahingukooli klassiruumis istusime. Enamasti leitnandid, sekka mõni kahe- ja mõni neljatärni leitnant.

“Võtke igaüks siit kastist üks GPS” ütles instruktor ning saatis pappkasti Garmini seadmetega klassiruumis ringile. “Need kõik on puhtad ja seadistamata aparaadid. Alustame sellest ning seadistame kõigepealt funktsioonid” saime järgmise juhise, kui igaüks oli veendunud, et tema käes on “geps” ning selle patareid.

“Härra vanemveebel”: tõusis klassiruumis kellegi bariton. “Mul on siin mingid asjad juba ees! Riisikad… Kukeseened… Mustikad…”

“Andke see siia” krahmas vanemvebel leitnandi käest aparaadi.

Polnud kahtlust, et keegi oli kroonu “gepsuga” väliõppusel olles, KVM-i ajal Metsamoori ja Maaema sahvrite ja aitade asukohti kaardistanud.

Leitnant sai uue aparaadi. Vanemveebel jätkas tundi.

Mõtlesin siis, et mida ma ise oleksin teinud.

Oleksin kursuslast kiitnud ning kiirelt reagerides modifitseerinud nii loengu juhendatavat kui iseseisvat praktilist osa. Andnuks grupile ülesande, ühtlustada seene- ja marjakohad kõikides “gepsudes” ning hiljem märkida need nii käsus kui kaardil, vastavalt drilliplaanile. Ka maastikuluurel oleks õppuritel olnud märksa enam kirge “täpne olla” sest pole parata, inimene on juba kord selline loom, et ta “elusat” sihtmärki “elutust” paremini tabab. Mõistagi tegi kursust juhendanud vanemveebel siiski õigesti ja määrustiku kohaselt. Kui väljaõppeplaani väikegi muutus tuua, plaan ju muutub.

Kõik ei ole valmis uskuma, et mistahes plaan on parem kui plaani puudumine. Miks? Aga seepärast, et kui on plaan, võib see vabalt untsu minna. Kui aga plaani pole, võib kõik untsu minna.

Mis on sinu järgmise nädala plaan?

Kas sinu sisemise GPS-i mälukaardil on sinu “seene- ja marjakohad” märgitud? Kas sa oled valmis neid teistega jagama ja metsarajal kohtudes siiralt rõõmu tundma, et saad häid ja saagirikkaid paiku šeerida? Kas sa kalapüügist rõõmu tundjana tahaksid täna jagada kohti, mida sa seni oled kiivalt enda teada hoidnud?

Intervjueerisin aasta tagasi andekat loodusfilmi režissööri Joosep Matjust. Meest kes teinud kinokaameraga Eesti looduses seda, mida Lennart Meri Soome-Urgi rahvaid kultuurilukku talletades ning Veljo Tormis vanu regilaule hääbumisest päästes. Joosep Matjus koos abilistega ja toetajatega tegi filmi “Tuulte tahutud maa”. Küsisin temalt ja ta vastas otse. Jah. On sellised kohad, mida loodusemehed, loodusfotograafid, heli- ja vaikusepüüdjad ning filmimehed väga kiivalt isegi omade keskis varjavad. Seda põhjusel, et neid kohti hoida. Mitte enda egole vaid Maa-Emale ja tema lastele.

Mõtlesin, kas ma olen midagi sarnast, mis minul olemas, kellelegi usaldanud… Avastasin, et mitte. Kui just välja tuua, siis ehk see, et andsin oma majavõtmed ning garaažipuldi ja valvekeskuse alarmkoodid kunagi sõbrale, kes oma mootorratast mu garaažis hoidis. See oli usaldus. Usaldus, mis sünnib veendumusest, et seda ei kuritarvitata. Tema usaldas ju mind ka, sest mootorrattal oli võti ees ja ma oleks võinud sellega iga kell kihutama minna.

Niisamuti usun, ei oleks midagi juhtunud ka nende Lahingukooli “gepsus” olevate seene- ja marjakohtadega. Mul pole seepärast mingit vimma või irooniat ka kursust juhendanud vanemveebliga. Tema toimis väga täpselt ja õigesti. Ilma improviseerimata ning kursuse teemat rappa rullimata.

Informatsioon on kõige arvestatavam võimuhoob üldse. Võimsam surmahirmust, võluväest ja lausvalestki. Isegi pisikese kolka külavanem on seepärast võimukas mees, et tal on külas kõige rohkem informatsiooni. Suurematest linnadest ja riikidest rääkimata.

Oled sa suuteline tänases maailmas vahet tegema, kus on informatsioon? Kus külvatakse surmahirmu? Milles seisneb võluvägi ja kes ajab lausvalet? Kardan, et see pole lihtne otsus kellegi jaoks. Põhjuseid selleks võib olla kümneid ja isegi sadu.

Mäletan, et kunagi ammu aastaid tagasi, juhatas üks sõber raadios hommikuprogrammi. Nagu ikka vahel juhtub, jäi talle külla tulla lubanud saatekülaline mingil põhjusel tulemata. Enshallah.

Nii ta siis helistas aja ja augu täiteks ühise hea tuttava telefonil ning ilma võimaluseta pikalt ette hoiatada, läks telefoni-intervjuu otselülitus käima.

Oma vestluspartnerit tutvustas raadiomees kui mitmendat põlve suuraednikku ja üht asjatundlikumat viljapuude kultiveerijat Maarjamal. Sõber teispool liini, ei saanud ökki ega mökki öelda, vaid jäi kohe kevadiste aiatööde kohta käivate küsimuste laviini alla. Olgu täpsustatud, et ta ei teadnud viljapuudest rohkem kui suutis teha vahet tuntumatel puuviljadel nagu õun, pirn, banaan ja mango.

Sellest sai ligi pooletunnine kevadine aiatööde “profi-intervjuu”, mis oli oma usutavuses nii veenev, et isegi pärispookijad ja sordiaretajad reageerisid adekvaatse tunnustusega ja kiitsid mitut saates välja käidud uut aspekti Emma Leppermanni saagikuse tõstmisel ning kahjuritõrjes. Õhinas sõber aga istutaski aasta hiljem oma elu esimese õunapuu. Nii veenev oli ta usk iseendasse, mis tekkis vastates küsimustele teemal, millest ta mitte midagi ei teadnud. Õnneks ei hakanud ta end sealtpeale eksperdiks nimetama…

 

C59

Me koosneme veest ja ainest, mille loob ELU-energia. Selle ettekujutamiseks, mana oma silme ette üks ilus “green apple” mis võib olla vabalt milline tahes su lemmikõun. Kujutle, et sinu käes on žiletiterast õhem lõikeriist, mille käsitsemisel ei jää su osavus alla tomograafile. Sa suudad end lõigata pealalest jalatallani nii õhukesteks “viiludeks” et neid tuhandete kaupa teineteisega kohakuti laotades, hakkab elektronmikroskoop nägema mingitki moodustist. Mõtle nendele kihtidele ning mana oma silme ette, et igaühele neist ruumi andmiseks, on vaja mõõtmatust, mida isegi inimühiskonna koguteadvus ei suuda ruumi- või pindalana kirjeldada. See on olemas. Iseenesest mõistetavalt on see võrrand tegelikult olemas, kuidas ja kuhu mahutada ainuüksi seitsme miljardi inimese genoomkihid tema “viilutatud tervikust”. Miks ma sind viilutan? Selleks, et kirjeldada sulle läbi kunstniku silmade maailma suurimat selle sajandi superstaari – viirust COV19.

Alustame algusest

COV59  loodi juba viiekümnendatel (Koreas) ning selle eesmärgiks oli kümne aasta jooksul planeedi meessoo viljakuse üle kontrolli saavutamine. Teisisõnu pidi C=59 nime kandnud programmi töörühm, välja töötama mooduse seemnerakkude viljastamisvõime manipuleerimiseks, läbi koemutatsioonide esilekutsumise embrüoloogilisel vaatlusel sobivateks osutuvatel loodetel.

Selle katsetusega oli seotud mitu riiki ning igaüks neist panustas sellesse vastavalt oma varjatud tegelikele huvidele, neid vahetevahel mõistagi partnerite eest varjates. Nii viidi katseid läbi nii nahkhiirte, delfiinide kui sõduritega. Laborite personal kandis rangelt kehtestatud reeglite kohaselt kaitseülikondi ning roteerus määratud tsüklite järgi protsessi eri osade juures, vältimaks võimalikke huvide tekkimisi või põrkumisi.

Selle kõige peitmiseks käis siin seal sõda, millega ikka ja jälle püüti “peatada kommunismi levikut” ja hoiti edukalt näilist pingeõhkkonda.

Selle “instituudi” eesmärk, oli muuta inimese genoomi, et see loomupäraselt ei juhinduks oma instinktiivsest võimest kopeerida teisi eluvorme ning mugandada võtmeks oma DNA-s. Vastupidi – eesmärk oli luua viirusosake, kes ei lubaks ennast “kopeerida” ega “mugandada”. Umbes nagu lasteaed, kuhu vene perekond paneb oma lapsukese, et see õpiks rääkima eesti keelt. Tegelikult räägib aga terve rühm kevadeks hoopis vene keelt.

See viirus leidis katsetamist kolmel korral ning neist suurimat kaost tekitab ta just praegu, oma neljandal katsel.

Selle funktsioon, mida oletatakse olevat lõpuks saavutatud, seisneb selles, et ta suudab iseennast ära petta et ta ennast petta suudab. Lihtsamalt öeldes, see viirus valetab iseendale, olles organismis juba sees, et ta on alles väljapool, tekitades sellega elusorganismis olukorra, kus valetaja – lootes et ta vale paljastub ning ta lüüakse minema, hoopis “kutsutakse tuppa”. Nii ei saa enam kumbki aru, kes on tegelik otsustaja ja erinevate välja töötatud vahenditega, on võimalik saata korda “imesid”. Läbi selle aga luua sangareid ja superstaare.

Seda, kui vajalik on massile meelelahutus ning superstaarid. Võimalus piiluda neile magamistuppa, rahakotti ja hinge, loodi paralleelselt mitmes maailma eri riigis. C59 käivituskoodiks kirjutati 8:58ning sealt algas viiruse ülemaailmne levik.

August 1958

Täpselt niikaua on projekt olnud väljaspool laborit ning üksnes ootas hetke, mil libiseda kontrolli alt välja. Täna pole küsimus selles, kas ja kui ohtlik see viirus on. Täna püüab pandeemiapaanika varjus vastust põhilisele küsimusle päris mitu organisatsiooni ning selleks küsimuseks on – kes on sellest mõjutatud ning kes mitte. Täna ei mõõdeta mitte Hiinast alguse saanud “koronaviiruse” krooni meenutava “bakteriga” nakatunuid ega eraldata “tervetest”, vaid eesmärk on leida teatud muudetud tüübi DNA kandjad.

Milleks seda vaja oli?

Pärast Stalini surma 1953ndal aastal, püüdis maailm sulgeda pandoora laegast, mille olid avanud vene enamlased Lenini ja Trotski eestvedamisel. Sakslaste rahadega riigipööret korraldades ja terroriga tsaarivõimu kukutades, loodi masside ohjamiseks süsteem, mis ei hakanud tööle ei feodaalses Hiinas ega ammugi mitte USA lõunapoolsetes osariikides. Võim oli libisemas korraga minema kõikide käest ja nii asusid riigid koguma pekki omaette nokitsedes, et siis maailm endale vallutada. Ühendkuningriik on seda kõige enam saavutanud. “London” ehk Kuningas Lud-i linn on juhtinud planeeti juba ammu enne esimest Rooma impeeriumi, suutes viimast mitu sajandit pead tõstmast ohjata. Tänagi on märgilise tähtsusega, et just Rooma ning Vatikan sellega ühes, on surutud põlvili, nagu pedofiil teeb ammulisui poisikesega…Revanš!

Mis saab edasi?

Meie kallis Eesti jääb omale kohale. Kohale, kus ta on alati olnud, ehk trepikotta. See on trepikoda, kus on korrusel kaks uhket tammepuust ust. Korralike lukkude ning tabadega. Üks vasakul, teine parema. Vasakul lääs ja paremal ida. Juhtub nüüd, et ükskõik kumb, tahab naabrile vastu tatti anda, teavad kõik asjaosalised, et see kaklus peetakse maha koridoris. Ei lase lääs oma elamisse ega ida enda omasse teist laamendama. Seega tõmbame end aga taas kühmu, nagu läbi sajandite ning loodame et hing sisse jääb, et siis taas uue peremehe uksematile puhkama heita ja ennast ehk iseseisvanagi tunda. “Like a Virgin” nagu laulab 8:58 sündinud Madonna või “Thriller” samal aastal ja samal kuul sündinud Michael Jackson.

C=59 ja tema kõik hilisemad prototüübid kuni COV19 viiruseni välja, on loodud geneetiliste protsessidega manipuleerimiseks ning toimiva juhtsüsteemi loomiseks. Inimkond selles süsteemis parandatuna on suuteline eksisteerima vähem mõjutatavana. Rahva arvu kontrolli all hoides ja seeläbi planeedi ressursse selliselt jagades, et ümbertöötlev tööstus ei orjenteeruks keskkonna arvelt üksnes kasumile. Niisiis on täna laastavaks nakkusohuks tembeldatud aastatepikkune inimese looming, tegelikult täiesti vastupidise eesmärgiga. Jumalik dihhotoomia on see, et kõike on üks, samal ajal kui kõik on tegelikult üks. Kui see ei õnnestu – küsid sa loomulikult. Õnnestub! Sest üksnes vana häving on algeelduseks uue sünnile.  Nakkussurm, mida me tuharad turris vaktsiine oodates või searasvast tablette neelates vältida püüame, pole muud kui suurepärane võimalus anda elu uuele maailmale.

Kui sulle öeldakse, et elada on jäänud aasta. Kas sa istuksid täna toas ja kardaksid koroonaviirust või võtaksid oma järelejäänud päevi nagu lemmikmagustoitu, suutäishaaval nautides? Koronaviirus ei lühenda kellegi elu, ta on loodud elukvaliteedi muutmiseks. Küsin uuesti – kui sulle öeldakse, et sul on jäänud elada aasta, mida sa siis tegelikult mõtleksid? Sa ei kardaks, ma tean seda.

C59 on avang males, mis klapib taktikaliselt kõige eelkirjeldatuga.