KOMSOMOLIDE KOMMUUN

Ma olen kunstnik. Maalisin suure tellimustöö, mis avaldatakse ühe ajaloolase uurimustöö illustratsioonina rahvusvaheliselt tunnustatud euroopa ühe maineka ülikooli väljaandes. Et tellija oli tööga väga rahul ning lausa julgustas, et võiksin seda kunstnikuna avalikult eksponeerida, avaldasin ta FaceBookis ning kirjutasin ka omalt poolt väikese süütu veste sinna juurde. Nagu ma olen juba viimased kolm aastat teinud pea iga päev.

Selgub, et see maal, ei vasta FaceBooki kommuuni standarditele. Maal kõrvaldati ja minu konto suleti.

Mul ei ole sõnu. Õigemini on küll ja piisavalt, aga milleks…? See on Eestivaba Riik.

MAAILMA ÜMBERLÕIKAMINE

Õieti meenutab praegune hetk tunnet, nagu seisaks harkisjalu uhke lossi pargis, vesiroosidega tiigi kaldal ja pea kohale tõstetud kätel kümnekonna kilone kivilatakas. Veepind mis ilus ja sile nagu taaskasutatud pudelitest sulatatud biskviidivaagen, ei usu, et see kivi tõesti lendu läheb.

Ei usu?

Sähke siis!

Sissejuhatuseks üks tsitaat. See kõlab nii:

“Eksisteerib kurjus, mis ähvardab riigis iga meest, naist ja last. Me peame astuma samme, et tagada oma sisejulgeolek ja kaitsta oma kodumaad”. Need sõnad lausus Adolf Hitler oma pidulikus kõnes, kui Saksamaal asutati GeSTaPo. Et kõik on tänaseks üksmeelselt kokku leppinud selles, et Hitler oli ja on ajaloo ilgeim elajas, viitab kristallselgelt talle eelnenud epohhi suurmees Napoleon Bonaparte’i öeldu. Tsiteerin : “Ajalugu on möödunud sündmuste versioon, mida inimesed on otsustanud tõeks pidada”.

Õigupoolest ei otsusta inimesed ise juba inimkonna hällist saati, ise mitte midagi. Peaks keegi seda kasvõi üritama, võtab kõik ette ära otsustanud üldsus lihtsalt kätte ja taob ta mutta või surnuks. Ma ei hakka rääkima tagurlaste ega teisitimõtlejate lugu. Räägin aja-lugu. Mitte ajalugu – mis nagu juba öeldud ei ole rohkemat väärt kui tema kokkukirjutamise ajal parasjagu võimul oleva türanni fantaasial lennuvõimet jagub. Ei ole ta ka tuleviku ennustus vangausksete nostradamuslaste repertuaarist. See on see, mida näha kui julgeda elevanti vaadates tunnistada, et seda see tõesti on, mitte igaks juhuks ja areldi piire kombates mingit joga ajada.

Üle maailma tuntud lahkulööja David Icke on kirjeldanud toimuvat parasjagu täpselt. Tsiteerin:

Kui inimgrupi või kollektiivi alateadvus on programmeeritud selleks, mida nimetatakse kultuuriks, siis saab teadlikul tasandil müüa neile sõna otseses mõttes mistahes kaupa. Ühiskond ongi kujundatud selle illusiooni säilitamiseks.

Ei pea olema eksperdiks tituleeritu, et näha selle sõnumi kiiluvees ujuvaid võltshumaansust, inimõigusi, euroopalikke väärtusi ja muud loosunglikku ja sisutut möga mida uue ühiskonnakorra loojad oma orjadele hääletorudest hõiguvad.

Doktor William Sargant kirjutab oma 1957ndal aastal ilmunud raamatus “The Battle for the Mind”:

Tsiteerin:

Inimestesse saab istutada mitmesuguseid uskumusi pärast seda, kui nende ajufunktsioone on kas juhuslikult või nimme tekitatud hirmu, viha ja erutusega sihilikult häiritud. Sääraste segadustega põhjustatud tagajärgedest on kõige tavalisemad ajutiselt nõrgendatud otsustusvõime ja süvenenud sugereeritavus. Selle mitmesuguseid avaldumisvorme liigitatakse mõnikord “karjainstinktiks” ning need ilmnevad iseäranis tähelepanuväärselt sõjapäevil, epideemiate korral ning muudegi ühiste ohtude aegu mis süvendavad ärevust ning nõnda ka individuaalset ja massisugereeritavust. Me ei tohi alahinnata, kirjutab Sargant; mõju, mida hirm kollektiivsele psüühikale avaldab, arvestades võimude soovi “kaitsta rahvast” selle hirmu eest.

Seega pole sugugi liialdus öelda otse, et inimõigused on õigus teha seda, mida võimul olev valitsus lubab ja sulle ette ütleb.

Lugesin hiljaaegu ühest raamatust, mille auror on mõistagi vandenõuteoreetikust tagurlane, tsitaati – “Vandenõuteooria; see on mistahes väide, et valitsus valetab ning järgib rahva eest varjatud tegevuskava”. Ju sa tundsid isegi ära. Muidugi on see David Icke. Kes juba viisteist aastat tagasi kirjutatud raamatus “Ajasilmus”, juhib lugeja tähelepanu julgelt veel ühele nähtusele. Tsiteerin:

Juudid võivad öelda, et nad ei joo kunagi veinipudelist, mille on avanud keegi teine peale juudi – ja kõik on sellega päri. Ei mingeid probleeme. Aga valget inimest, kes keeldub joomast pudelist, mis pole avatud valge käega, nimetatakse silmapilkselt rassismiks. Juudid võivad väita, et nemad on Jumalast väljavalitud rass, mis on kõikidest teistest üle, aga kui valge inimene ütleb, et ta kuulub “peremeesrassi”, sõimatakse teda valgeks rassistiks ja võimutsejaks. (Tsitaadi lõpp)

See (loetu) pani mind hiljaaegu mõtlema sellele, et on kaks paika ilmas, kus viibides olen ma tundnud seda, mida juudid tohivad aga mina ei või nimetada sionismiks. Need on Jerusalem ning Odessa.

Tunnistan siinkohal, et minu arusaamad, hoiakud ning tunded on kujundanud mu eakaaslane Simone Montefiore, kelle raamatut “Jerusalem” mulle kümmekond aastat tagasi tungivalt lugeda soovitati. Soovitajaks, kellele olen kogu südamest tänulik nii selle kui muude väga huvitavate vestluste eest, oli Arne Rannamäe…

Kui kellegi ajus peaks tekkima suurushullustusest halvatud mõte, vallutada kumbki neist eelpool nimetatud linnadest, ei saagi seda nimetada teisiti kui “sõjaliseks erioperatsiooniks”. Sest see mees, kes kord nimetas asju oma õigete nimedega, sai kaela veskikivina rõhuva igavese needuse kui ajaloo värdelajalikum monstrum. Hitlerist hullemat ei saa juhtuda isegi Putiniga, sest isegi tema ei puutu seda punast nuppu mis käivitab enesehävitusliku apokalüpsise. Ta on jah, pusserdanud kokku mingi suurteoseks mõeldud balalaikapala, kopeerides siit üht ja sealt teist ning usaldanud need noodid siis oma puuhobuse lõustaga tahumatutele družinnikutele, kes ei kõhkleks võileivale viilutada isegi oma lihast ema. On ilmselge, et julgeolekumajorina ida pool Saksa müüri teenides, hakkasid tema pisikeste, ninajuurel kokku kasavnud silmade ees avanema enneolematud unelmate horisondid. Ta õppis selgeks mahasurutud vaimuga sakslase orjalikult kuuleka meelelaadi ning toimivad meetodid selle alpuse omatahtsi ohjamiseks. Kui sa tead, kuidas panna kuuletuma saksa lambakoer, pole sul mingit probleemi karjatada ka siberi hunte, on ta kahtlemata vähemalt korra elus mõelnud. Paraku näib, on jäänud tegemata see pool rehkendust mille võrrandis on alati üheks liidetavaks ülemaailmne kogukond kellele on iseendi poolt antud absoluutselt kõik õigused ja vabadused.

Albert Einsteinile on omistatud lause, mis kõlab siinkohal detailitäpselt – Pole võimalik lahendada probleeme samal arukuse tasemel sellega mis need lõi.

Milleks meil sinuga valmis tuleb olla?

Aastaks 2024 on minu prohvetlik vastus

See tuleb kiiresti ning just siis me hakkame otsustama oma õnnelikkuse taseme üle oma viletsuse suuruse järgi.

Aastal 2024, saab täis sada aastat 1.detsembri verisest mässust.

Ka siis, sada aastat tagasi, lehvisid klassivõitluse lipud ning vähemat kui pöörata pahupidi kogu maailm, ei olnud kellelgi plaanis. Kui ma ütlen, et see oli viimse vindini kruvitud vaeste vastuhakk ennast täis õginud eliidile, pannakse mind seina äärde. Kui ütlen, et see oli alatu ja argpükslik katse rünnata väikse ja õnneliku rahva vabadust elada õnnelikult omal maal, siis jäetakse mind rahule, aga suhu jääb sooja sita maitse. Seepärast pole ei nüüd ega seal ees ootavas mingisugust mõtet, hakata andma hinnanguid olnule, et olevikus ontlikult oleskleda. Ma ju tean fantaseerimatagi, mis oli vene kindralite soov isakesele tema 70ndaks juubeliks kinkida. Ma tahan, ütles Putin 24ndal veebruaril oma ustavatele husaaridele kinniste uste taga omavahel, enne kui tele- ja raadiojaamades käivitatid lindistus. “Ma tahan, et pigimütsiga miki hiir mu magamistuppa ei marsiks ja seepärast nimetame selle erioperatsiooniks”. Mis see Barbarossagi muud oli kui operatsioon. Maailma ümberlõikamine.

TÕE SEEME

Oled sa mõelnud, miks esoteerikast lummatud ning kõik ülejäänud maagid, nõiad ja selgeltnägijad, riietavad end nagu muinasjutust välja astunud tegelased? Olgu nad siis haldjad, posijad, manajad, tervendajad või avardajad, ikka käib selle juurde mingi “see” mis kõrvaltvaatajas müstikat või vähemalt huvi tekitab. See on küll mu enese subjektiivne oletus, aga valdavalt näen ma ses nõidumise atribuutikas igasugu vanade hõimurahvaste šamaani- või teadjamehe tööriistu, sekka pendlid ja värvipiltidega postkaardid ning kõik see muu. Tuli ja veri muidugi ka, milleta mõnedki üldse tööle ei hakka. Oled sa mõelnud seda, kuidas ja mida teevad need inimesed omaette olles? Iseendaga ja niiöelda “luua seljas” kusagil teises dimensioonis vuhisedes ringi lendamas. Peaks see ju olema nii, et kui šamaan kutsub iseennast rituaali kaudu välja, suudab ta endast välja minemata ja kõrvaltvaataja jaoks liikumatuna lesides, teha mida iganes. Niisiis jääb küsimus. Miks vajavad esoteerikud ja okultistid ning kõik muud moodsate vaimsete praktikate harrastajad ning pühapäevanõiad seda välist nähtumust? Tunnistan, et mulle meeldib mõttetera, mis ütleb et kuni väline nähtumus on vajalik, pole sisemine kogemus veel võimalik. Meister ei kanna rinnas meistrimärki…

Võtame realistid. Nimetan realistideks reaalainetega sina-peal olijaid. Need kaasaja gurud on ultramoodsa ja eduka elustiili kandjad. See maailm, milles nemad tegutsevad toob neile aina uut edu, sest tehisintellekt, mida nad väidavad endale kuuleka olevat, on praeguse ajastu nafta ning virtuaalgloobus nende tegelikkus. Siledad, moodsad ja ägedad. Ka meditsiin ning farmakoloogia koos viroloogiaga käib selle kategooria alla. Konn, keda laboriglobalistide loodud pandeemia kirglikult suudles, muutus üleöö unelmate printsiks.

Ajalugu, see õnnetuke. Et teda keegi üldse veel tõsiselt võtaks, loob samuti uue välise kuvandi. Ta hakkab muuseumirotist habemikuks ning jutustab haaravaid lugusid asjadest mis aset leidnud. Poliitik on noortepärane ja suurlinnlik. Rituaalsus on minevik ja traditsioonid üleeilne päev. Nii näiteks on Eesti kolmkümmend aastat kestnud iseseisvus tänase Y-generatsiooni jaoks niikuinii mingi eelmise sajandi museaal. Poliitikut ei huvitagi sestap mitte keegi teine kui vaid 12-19. aastane noor. Selle vanusegrupiga on tänasel poliitikul kõige lihtsam manipuleerida. Ajalugu niisiis, on veidrate retrofriikide snobism ja sellega noorte peadpööritavad globaalset arengut ei pärsita. Nii kujunebki võimalus unustada X-generatsiooni omaaegne moedilemma evolutsioonist ja selle erinevatest teooriatest. Pole tähtis, kust me tuleme! Oluline on – kuhu me oleme teel!

Siit ka plan – päästa maailm. Kasvõi elu hinnaga…

Päästa maailm ja muuta see paradiisiks, mida pool sajandit tagasi kujutati kõige värvikamalt mormoonide ning jehhoovatunnistajate Jumalasõna kuulutavates almanahhides. Mäletad ju küll neid pilte? Inimene räägib karuga juttu ja lõviema lakub bämbit ning taamal vohab kuldne viljapõld üle mille kooldub vikerkaar. Taevas sirab Päike ja Jumala Poeg teeb naeratavate pealtvaatajate sõõris puutööd.

Niisiis viiakse selle urbaniseerunud hübriidolendi reaalsus täisikka jõudmise hetkeks sajaprotsendiliselt üle virtuaalmaailma. Ta saab moodsaima kaasaegse tarkvara, et vaadata biljonitest pikslitest moodustuvat pilti 5D ultraretiina quadrokeskuses, kus ta preemiaks kuulekuse eest saab tuusiku seiklemiseks paradiisiplaneedil. Seda kõike ja ainult tänu üliägedale valitsusele, kelle lipukiri on HOOLIVUS. Hoolida tuleb esmajoones noortest. Seepärast polegi vanade aegade, vanade asjade ega vanade inimeste austamine otseselt keelatud ning üksikute veidrike huvist selle kõige vastu, saabki ajaloo kui teaduse infantiilne järjepidevus. Mõned “vanad” nähtused on ju nii nummid. Kasvõi needsamad aja lugu jutustavad habemikkudest prillipapad, kelle lemmiparfüüm on “MUSEUM” ning meelisteemaks möödunud aegade vandenõuteooriad ning nende levitajad. See on lõbus ja samas “teaduspõhine” šõu noorte meelelahutusjanuses infotulvas. See viimane muide on nutikalt sõnastatud paratamatus. Infotulv – see on miski, mida ei saa isegi mitte hoomata. Rääkimata selle peatamisest või tegelikkuse tunnetamisest. Eks sa peata Niagara või vaigista Vaikne ookean…niisiis võib toota nii meeletutes kogustes müra, et selle kõike neelav jõud hävitabki lõpuks ka tõe viimase seemne. Kui selline asi üldse seemet annab, mida on veel raskem tõestada.

Kõik see polegi oma olemuselt midagi muud kui koopia taimede maailmast. Välise märgi ja mitmekesisuse piirideta võimalus eksisteerimiseks. Lihtsamalt öeldes võiks me olla vabalt üks kapsasort. Või mõni mistahes muu taimeliik. Lihtsalt inimese vormi ja kujuga. Orgaanika, mis on toiduks maapinna alumistes kihtides elavale universumile, luues läbi eneselagundamise uut eluenergiat kõigile erinevatele taimedele, kellest üks näeb muuseas välja täpselt nagu sina…

VALED

Sissejuhatuseks ütlen kohe, et loen parasjagu üht raamatut, mis on viimase aja vaatenurki nii olnule, olevale kui ees ootavale rikastanud. Just nimelt seda, mitte muutnud, avardanud, retriitinud ega valgustanud. Vaid rikastanud. Teinud seda teadasaamise läbi ning õppinud seeläbi tunnustama erinevusi mõttemaailmades.

Mõtlen just, kas nimetada see autor ja tema raamatu pealkiri või mitte? Ühest küljest vabastaks see mõnegi uudishimuliku eelarvamuste ahelaist ning annaks talle tema eluajast need kaasa mõtlemisele kuluvad minutit tagasi. Teisalt võib selle teatavaks tegemine saada väljakutseks, hakata seletama asju mida seletada ei saa. Niisiis jätan selle sinu oletada ja soovin lõbusat reisi.

Hakkame pihta.

Oleme kuulnud vaat et trumminahkade kulumiseni, et need kes minevikku ei mäleta, elavat tulevikuta. Seda tõde siitpeale taskunoa otsaga lahti kangutades, nagu mõnd kammkarpi, küsin ilma igasuguse hirmuta lolliksjäämise ees – kas tõesti? Kelle silmis ma õieti lolliks jääksin? Sa tead neid isegi. Nad on need, kes pugenud oma mugavustsooni nagu munandid kotti ja hakkavad kohe näpuga oimukohta puurima, kui kohtavad eriarvamust. Enamasti taipamata, et see eriarvamus ei ole relv millega rünnatakse vaid sõbralik lonks soojarohtu põuepläskust, et ärkvel püsida. Mitte kriis vaid võimalus. Niisiis: mäletades minevikku, kindlustame me tuleviku? Aga mis siis, kui me unustame mineviku? Mis siis kui me laseme ta olla ja minna ning lihtsalt unustame? Kohe kerkib silme ette pilt ehitusest. Ma küsin sinult: kujutle et sa seisad ehituspaltsil ning vaatad kuidas seal kõik ümberringi sagivad. Sa siis väidad, et see mida nad seal teevad, on seotud sellega, et kerkib hoone, mis saab millalgi valmis, kuna ehitusmehed mäletavad detailselt, mis maja see oli ning milline ta välja nägi? Või piilume vaikselt tuppa, kus helilooja istub klaveri taga ning komponeerib temalt tellitud oratooriumi. Senise veendumuse kohaselt, pole selles ju midagi keerulist. Pane lihtsalt noodid, mida sa mäletad, niimoodi noodijoontele kirja nagu nad olid ning ühel hetkel tulevikus, ongi teos valmis. Nõus. Võib vabalt vaadata ka nii, et mäletamisest on kasu siis, kui tuleb mängu soov välistada. Välistada ükskõik mida iganes. Kordamist, kopeerimist, ideevargust ja nii edasi ja teha kõik vastuoksa sellele mis olnud, et luua kardinaalselt teistmoodi tulevikku. Selles konks ongi, et minu meelest võiks millalgi eksisteerinud täiuslikkust mäletada ja uuesti loomise läbi elus hoida. Sinu meelest aga hoopsi vastupidi – unustada läbi mäletamise, mida tähendab täiuslik olnu ja luua selle asemele veel täiuslikum uus. Mõlemat varitseb üks ja sama oht. Oht lihtsalt luisata või lausvaletada. Valetada kokku minevik, nimetades see AJA LOOKS ning sundides seda valet omaks võtma, luua tulevikku. Tulevikku, kuhupoole liikudes on vaja ajalugu pidevalt mugandada, sest loomise protsessis ei ole võimalik isegi kopeerides, tagada absoluutset identsust. Vead lihtsalt tulevad sisse. Ka ajalukku, sest igaüks mäletab asju isemoodi ning üksnes turvalisema tulevikuväljavaate nimel hoidutakse mineviku üle vaidlemast ja mängitakse kokkuleppimise mängu. Sealt ka see tarkus, et minevikku on vaja mäletada mille mõte on lihtsalt selles, et ära unusta milles me kokku leppisime. Räägime niiöelda sama juttu, nagu poisid, kes pahanduse pärast koolis direktori juurde kutsutakse.

AJA LOO teebki relevantseks ainult see asjaolu, et teda saab lakkamatult ümber kirjutada ning selle käigus aina tõestada, et oli nii mitte teisiti. Kui hakkab tunduma, et ses vaidluses võib sündida tõde, et õigus võib olla ükskõik kellel, tõmmatakse loole joon alla ning öeldakse ühtede kohta teadlane ja teiste kohta uhhuuu ning uskuda, et toimik on sellega suletud, suudab iga alla andnu.

Mõtle nüüd ise edasi

Justnimelt. Mõtle nüüd ise ja oma peaga siit edasi. Küllalt on sellest läbinäritud ja poolseeditud roka teelusikaga toitmisest. Võtsin netist ühe suvalise foto nagu neid seal on tuhandeid. Vaade reisilennuki parda aknast. All kummuv paks pilvemadrats ning kaadri servas lennuki tiib. Joonistasin sinna fotole lahtise käega suvaliselt nii sirgeid kui kaarjaid suitsujutte, kuni sai pilt millega oleme vaikselt harjunud. Harjunud nii need, kes seda õudusega kurat teab mis globaalseks mürgitamiseks nimetavad, kui ka jonnakalt seda uskumast keelduv seltskond teadususkseid, kes näevad seda mida vaadata tahavad. Tegin seda selleks, et näidata, kui lihtne on ajada mistahes möga ükskõik millest iganes. Joonistada taevasse jutte ja öelda – sähke. Ühtedele kont mida järada ja uudisena levitada, teistele teema millest mööda hiilida, et see kõik väljamõeldiseks nimetada. Mis sellest, et needsinased tossuribad, mida transponderiteta lennukid maa kohal selgesse taevasse triibutavad, tekitavad küsimusi.

Sulle valetatakse igal sammul. Kõik valetavad. Sa ise oled valetaja.

Eestivaba Riik

Ühes oldi kuidagimoodi kokkuleppel. Vähemalt selle osaga ülejäänud eestlastest, kes polnud oma hinge leivakannika eest kommunistidele maha müünud.

Eesti olgu iseseisev!

Nii peksid eestlased siin ja lätlased Lätimaal “punased” maalt välja või tapsid maha. Kandes ka ise suuri kaotusi nii surnute kui viga saanutena. Baltisaksa parunid ja neile hüvede ning teenete eest võlguolijad võitlesid samuti relv käes selle eest, et täitand vatnikutest metsalised maalt minema peksta. Parunid ise muidugi mitte. Needsamad kiltrid ikka, ja kupjad ning aidamehed, kelle parunid piitsaga sõtta korda looma kihutasid. Kuigi need mõisnike käsul samuti tiblasid taga ajasid ja kätte saades maha tapsid, ei olnud nad ei Läti ega Eesti rahvaarmeega siiski samal poolel. Polnud siis ime, et sakste Landeswehriga Võnnu linna all kokku põrgates omavahel kiskuma mindi. Nagu inimest hammustanud koer jääb seda tegema ka tulevikus, oli võidu mekk suus mõlemal – nii Landeswehril kui eestlastel. Ehk teisisõnu, suurepärane võimalus viimane konkurent sama soojaga hävitada ja end maa peremeheks kuulutada. Et mõlemad end peremeesteks pidasid, andis see võrdse võitlustahte ja usu sõjaõnne. Viimane nagu teada on aga koogitükk mida iial ei poolitata. Nii valiski saatus seekord Eesti iseseisvuse eest sõdivate meeste poole ja Landeswehr sai tappa. Tänu ja austus ning sügav kummardus kõigile vastu hakanutele nende eeskuju, mehisuse ja eneseohverduse eest. Kiitus ka väeülematele, kes õigeid otsusi ning paremat taktikat suutsid näha.

Mõne aja pärast olid tiblad muidugi tagasi ning võidust Võnnu all enam ei räägitud. Vähemalt avalikult mitte, sest nende samade, äsja omavahel tapelnute järeltulijad sõlmisid maadejagamise pakti millega Maarjamaa ja eestlased jälle punastele anti.

Nii selgitaksin ma tulnukale seda Võidupüha asja, kui peaks küsitama. Ahjaa, kindlasti ei saa jätta lisamata, et venelased ja sakslased jäävad alatiseks omavahel tölpnema nagu üks vinduv, armastuse ja õnneta abielu, milles eestlased on nagu lapsed, kes seda kõike omal nahal peavad tunda saama.

Lapsed ei ole iseseisvad.

Vanemate meelest kindlasti mitte ja ega ühiskondki teisiti teotse. Endi arvates on lapsed muidugi iseseisvad. Seda suuresti seepärast, et nad omavahel klaarimiseks mõlema või siis kummagi lapsevanema tunnustust püüavad saada. Hea ja paha lapse mäng, tead küll, see “Mina aitan alati emal nõusid pesta aga tema ei tee kunagi midagi.”

Ajalugu ongi sestap nagu onu Heino naljakogu. Seda mis töötab ta kõrvale ei heida ning kasutab üha ja üha uuesti. Nõnda pühitaksegi mõne aja pärast metoodilistes fondides seisnud eksponaatidelt tolm, määritakse roostes kruvid tavotiga ja keeratakse jälle kokku tagasi. Olgu selleks siis iseseisvus või ike, mõlemad saavutatakse kellegi üle ning seda subjektiivset hetkeseisu nimetataksegi objektiivseks vabaduseks. Teised aga risti vastupidi ja nii kestab see seni kuni on Eesti.

Iseseisvus on see, kui lepitakse kokku, kuidas me teeme, et saaks parim nende jaoks, kes on meie endi keskel nõrgemad. See mis juba mõnda aega toimub ning aina süveneb, ei ole seda kindlasti mitte. See mis praegu toimub on Eestivaba Riik.

PÜHA GRAAL

Jäägu sellest sõnumist maailmale kriipsuke külge, sest maailm seda lugu ise jutustama tulebki. Kinnita rihmad, hinga rahulikult ja püüa lugeda ülalt alla kõik oma kaelalülid, seljalülid, nimmelülid ja kui tahad ka sabajätke.

Ma räägin teile täna loo PÜHAST GRAALIST ehk Prohvet Jeesuse vereliini jätkumisest. On fakt, et Jeesus oma elupäevade ajal seemnele Elu andis ning sel naise munarakuga kohtuda lubas. Kui Lunastajaks saamise hetk kätte jõudis, nagu kirjutatud, oli Jeesuse vere liin liikvel ning piinamine ja lõpuks ka surm ristipuul said sellega ühele poole jõudmise lõppakordiks. Oli võtta mees, kellega läks tema enda soovi kohaselt nii nagu oli kirjutatud, sest ta tahtis saada Lunastajaks ning võttis oma kanda selle, et annab loole Jumala pojast ehtsuse. Nii saab see ümber lükkamatuks ja tõepoolest võimsalt mõjuvaks sündmuseks, millel oli tohutu hulk pealtnägijaid, interpreteerijaid ja ka maha vaikijaid. Et ta oli juut, no kes muu tuleks selle peale, et kaaperdada kõik väljapoole judaismi jääv müstika ja teha sellest läbi filigraanselt läbi mõeldud erioperatsiooni ühtselt keskusele kuulekad religioonid. Religioonidele anti nende vorm, preestritele aga vabadus täita see neile meelepärase sisuga. Alati toimiv mehhanism.

(………….) said teada, et Taaveti tähe tippude alla jäävad punktid gloobusel on üleilmse vennaskonna keskuste võimukeskused. (………….)linn Ukraina territooriumil on üks selline punkt maakaardil. Linna alla tunnelitesse, mida on enam kui kolmsada kaheksakümmend ruutkilometrit maa-alust suurlinna, on ehitatud üheks valitud rahva pääsupaigaks. Selliseid on ehitatud maailmas täpselt kindel arv ning need asuvad kõik üksteisest täpselt teatud kaugusel. Maakaardile joonstatud Taaveti tähe sise ja välistippude puutepunktides. Tuntuim selline on Disneyland-i nime kandev lõbustusparkide globaalne võrk. Seal on maa-alused linnad, mis ei seisa niisama jõude, vaid hoiavad end treenituna teenindades maapealset “lõbustusparke”.

Ukrainat pommitatakse selleks et tappa Graali vereliini jätkaja, kelle isiku (……….) suutsid indentifitseerida. Võib vabalt öelda, et kogu hiljutine teadlaskonda triumfeerinud tohutu geenitehnoloogia edulugu ei olnud midagi muud, kui tohutu rahastusega suuroperatsioon, et leida üks geen…Kui see oli tabatud, sai otsitust jälitatav, siis objekt, seejärel värvatu, edasi juba nii nagu kõik isegi teavad. Muu geenivaramu jääb seepärast veel aastateks lihtsalt loomkatsete tegemisteks inimesega. Ma tean mida sa mõtlesid praegu. Mõtlesid ukraina tänasele (7.juuni 2022) presidendile…Külm. Ja praegu ma seda leige, soojem, tuline ja kuum mängu edasi ei mängi. See ei ole V.Z (endise šõumehe initsiaalid, mille agressor kahemõtteliselt oma sõjamasinatele on maalinud). Venemaa erioperatsioon Ukrainas on koostööprojekt Saksamaa ja Prantsusmaaga. Selle eesmärk on hävitada “Püha Graal” ehk niinimetud Lunastaja vereliini kandjad ning hävitada nende geen. Stalin ja Hitler ei saanud sellega hakkama sest ei jõudnud omavahel kokkuleppele ning maailm sai näha globaalset sõda. Hitlerist tehti kogu planeedi juudiviha tootem ning Stalinist selle likvideeria, kes meetodeid ei valinud. Kohl ja Jeltsin olid osavamad läbirääkijad ning sõlmiti kokkulepped, mille rikkumine on tänaseni sajaprotsendiliselt ebatõenäoline. Vanamehed määrasid endile selleks ettevalmistatud mantlipärijad ning operatsioon millele anti stardipauk aastal 1985, sai sisse teise käigu. Ajatolladega flirtiva Kremli eesmärk on selgelt euroopa ühtsuse nimel loosungeid hõikuva neljanda Reichiga ikka seesama. Juutide juurteni jõudmine. Juutide raha eest muide, sest teistel kellelgi ei tulnud lihtsalt pähe nii geniaalset ideed nagu võimalust elada kellelegi võlgu olles. Tahad ju hästi elada, no siis maksa ja kui tahad rohkem teenida, tööta rohkem. Vastu saad värvilise paberi või lihtsalt rahu, mis sinusse hoovab kui näed nutiseadme ekraanil kontojääki vaadates numbrit, mida tööandja robot orjadele sinna saadab. Nii saavad orjad poodi mängida ja rikkaid ning vaeseid etendada. See mis on tõeliselt väärtuslik ja millel on kate ja hind peaks olema kõikide vankumatu ühispanus ning ressurss, mida on andnud Emake Maa ja Kogu Loodu Suur Arhitekt, kes on seda teinud oma kõrgema käskija ülesandel, kes sai korralduse omakorda kõrgemalt…

Jumal tahab oma poja tappa

Ta lõi inimese oma näo järgi ütleb pühakiri mis kinnitab oma ainuõigsust Looja ees. Teisiti see olla ei saakski, sest tänapäeva religioonide erinevus ei seisne milleski muus kui interpretatsioonis kuidas edastada ülejäänud massile Jumala eelistusi. Jumal kiidab heaks selle ja mõistab hukka selle, ütleb preestrirüüs ametnik, kes Jumala eelistustest teateid ette lugedes tegelikult valitsuse vajadusi rahuldab.

Nõnda kui Caesari leegionärid lõid Jeesuse ristipuule meemitahvli tekstiga naatsaretlasest juudikunn, nii tähistab imperaatori kuulekas leegion tänagi oma raudratsud peatselt risti löödava initsiaalidega V ja Z

Naerad. Naera naera.

Mis on sinu kirg ja hobi?

Kui palju su hobi sinult väljaminkuid nõuab? Oled sa nõus, et need kellel on sinust kümme korda rohkem pappi, suudavad lõbutseda hoopis teistmoodi kui sina. Nemad omakorda kadestavad tasahilju neid, kes võivad endale veel kordades suuremaid lõbustusi lubada. Miks sa siis ei usu, et sõda on rikaste poiste mäng? Kui sul on kõik mida sa soovid, tahad sa järgmist asja mida sa alles välja hakkad mõtlema ning selle saavutamise nimel ei löö sa mitte millegi ees risti ette. Jeesus Kristus oli selline mees. Ta oli nii rikas, et võis endale lubada kõik selle, mida me Piiblis loeme. Kogu piiblilugu on ühe päästmatult rikka mehe lugu mis sai nii usutav ja hea või siis vastupidi, mitteuskujate jaoks nii uskumatu ja rumal, et teda ei pea enam ümber tegema. Me oleme valinud, et elame selle järgi nagu see päästmatult rikkaks saanud mees ette näitas – kannatades, ennast peksa lastes ning ristipuule riputada lubades.

Püha Graal on punane veri mis voolab inimkonna soontes ega soovi lasta end nimetada eluks. See on tarkus ja täiusliku loomise protsess läbi hävingu ja loomise samaaegselt. Kui sa ikka veel ei usu, siis on see super, sest ma ei ole kunagi kõhelnud, et maailm hävineb täielikult, kui kõik omavahel kokku lepivad. Et aga sellise kokkuleppeni üldse jõuda, võtame me appi kõik meile teadaolevad vahendid, et teist poolt oma tahtele allutada. Tema muidugi mõista teeb sedasama ja nii vaatabki maailm ammulisui pealt ega oska soovitada mida võiks või peaks omavahel arutama kaks meest, kes on kui kuningad malelaual – tuleohtlikud. Mistap nad ei saagi iial kokkupuutuvatel ruutudel seista…

LIPUTAJA, NÄITA RIISTA!

Maailm on väike, öeldakse. Mine võta kinni ons või mitte sel kõigel puudet asjaoluga, et mõned episoodid ja inimesed elus jäävad, teised kaovad. See oli millalgi, aastat ei mäleta, aga kindlasti veebruari kuus ning Eesti sünnipäeva paiku.

Olin Araabia Ühendemiratides. Täpsemalt Dubais. Töö asjus ja juhtumisi nagu seal ikka inimesi üle maailma kokku trügib. Leppisime kalli sõbra Katrin Karuga kes seal kunstinäituse asjus viibis, et trehvame kui selleks võimalus peaks tekkima. Tekkis ja otsustasime, et Eesti sünnipäeva võiks tähistada klaasikese hea veini ning toreda einega. Veini pakutakse islamiriigis vähestes kohtades ning sestap otsustasime minna ühte modernsesse rannaklubi restorani. Katil oli sõitudeks sõbralt saadud Volkswagen New Beatle-i “põrnikas” ja sellega ta mind linnast hotelli juurest peale korjaski.

Kui Nikki-le jõudsime, purskasime koos naerma. See pilt oli rohkem kui hämmeldust tekitav. Päevasel ajal seal palju rahavast ei käi, sestap oli ka sel korral parkla mis muidu uhkeid neljarattalisi pilgeni, täiesti tühi. Või siiski mitte…sest seal seisid kõrvuti pargituna veel kaks “põrnikat”. Must ja valge. Meie oma oli SININE

Parkisime teadagi kuidas ning tegime mõned lõbusad fotod, sest kuidagimoodi oli kusagilt meelde jäänud, et käib mingi fotovõistlus “märka Eestit” või midagi sellist. Nii postitasidki inimesed sotsiaalmeedias kõike mis vähegi sinimustvalge. Need kolm kosmoseruumis samas kohas ja samal ajal parkivat Volkswagenit lõid igal juhul tunde, et “Keegi” seab maailmas asju täpselt nii kuis peab. Meie, eestlased nägime selles kolmes autos seal kõrbeparklas korraga midagi nii enneolematut et seda juhuseks nimetada oleks Jumalateotus. Tellisime jääkülma roosa veini ja soovisime Eestile kestmist ning eestlastele tarkust.

See aegade tagune mälupilt kangastus, kui istusin kirjutuslaua taha ning tundsin, et vabastan selle mis pakitseb.

Tahaks kiunatada nagu Georg Adniel Kiir, kui ta Venemaale suunduvas rongis oli paljaks varastatud ning piitsavart nahkkindas pihkudes mudivale urjatnikule sõidupiletit näidata ei saanud. “Ukraaaadionoooo” hädaldas väävlipunase peaga rätsep nutta nuuksudes.

Ukradino!

Hetkel ilmselt kõige asjakohsem väljend, kirjeldamaks tunnet, mida tekitab läilast läägemaks leierdatud ukrainatamine ja sini-kollane järkjärguline koloniseerimine. See mõõdutunde kaotuseni läinud liputamine ja lindistamine surub juba jupp aega pead nagu poolteist numbrit väiksem müts. Miskipärast ei näinud ma hiljuti Šveitsis viibides mitte kusagil mitte ainust linti ega lippu peale valge ristiga punalippude. Mulle meeldis see šveitslaste suhtumine Ukrainasse, sest selles oli ülitugev ja selge sõnum. Me oleme riigi ja rahvana tugevad, ühtehoidvad ning uhked. Uhked ja õnnelikud, et ei pea naaberriikide arveteklaarimises innuka õhinaga oma poolehoidu demonstreerima. Kujuta ette, et Itaalia ja Lichtenstein jagaks mingit lambakintsu ning kogu Šveits oleks kaetud lehvivate Lichtensteini lippudega ja lintidega…

Juba kuulengi etteheitvaid hääli, et see võrdlus pole relevantne ning Ukraina puhul on tegu hoopis millegi hullemaga kui “lambakintsu jagamine”. Aga selle peale ma küsin – mis kurat see võim siis muud on kui üks lambakints mida jagades kaob mõistus, empaatia ja kõik muu?

Ma olen sõjas käinud ja seda oma silmaga näinud. Mulle ei ole vaja tulla rääkima selle õudustest ega traagikast. Ei ole vaja tulla rääkima sedagi, et ilma hävingu ja kaoseta ei ole uue ülesehitust, lootust ning elu edasikestmist. Isegi jutt mõõtmatutest sajanditest, mille vältel ei kuhtu leebumatu viha venelaste ja ukrainlaste vahel on mõttetu. Vaata tšetšeene! Venelased on neid rappinud läbi kogu ajaloo aga täna juhib Putini Don oma vennad rahulikult habemesse muiates vene lippude all ukrainlasi tapma. Kuhu perse see tšetšeenide viha rullikeeratuna pisteti et sellest enam isegi ots ei paista? Nii et ärge tulge mulle rääkima mingist õiglusest mida maailm mõistab Venemaa üle kui see ükskord noruspäi tribunali ees seisab. Glabalistide, farmaäri ja relvatöösturite ning usujuhtide apokalüptiline tulevikunägemus ei kätke endas mitte mingisugust kohtu- ega õigusemõistmist.

Aga mis siis, kui see sinikollane dekoratiivvendlus mida täna Eestis igal sammul kohtab pole midagi muud kui Euromaffia uue identiteedi loontšimine…? Sinilipp kollaste viisnurkadega ei peleta üksnes puudleid ja broilereid, kes selle palaka all hästi kinnimakstud tühikargamisest elatuvad. Muudel on sellest pigem ükskõik või reserveeritud vastumeelsus mida normnõuetele vastavate banaanide naljadega piltlikustatakse. Tundub, et maailm valmistub inimkonna uueks ajajärguks ning ettevalmistused selleks on hooga käima lükatud. Kauges tulevikus võtavad ajaloolased seda etappi vaadeldes kasutusele väljendi Globalia.

Ma ei heiska Ukraina lippu ega kanna seda lindina revääril. Minu lipp on sinimustvalge. Kui tahan kellelegi oma toetust avaldada, teen seda iseendana ja oma lipuga. Las näevad nii see kui teine, et ma olen uhke oma rahvusvärvide üle ning jään selleks ka ükskõik mis olukorras kellelegi oma poolehoidu väljendades. Kui me oma rahvana toetame üht teist rahvast, saab seda teha ennekõike läbi endaksjäämise. Läbi julgustamise, et näe – me katame oma maa OMA rahvusvärvidega ja olgu see selge sõnum kõikidele, et me suudame KOOS luua identiteedi, ühtsustunde ning julgeoleku.

Kui sa päriselt kedagi toetad, tee seda sellena kes sa oled, näita hädasolijale, et sinule võib toetuda, sest sul on jõudu jääda iseendaks ning sa oled uhke. Nagu Šveits…