JUMALAEMA MINNALASKMINE

Mulle meeldivad väga kõikidele Õigeusu kloostritele, kirikutele ja pühapaikadele pühendatud nimed. Neis kõikides on ühekorraga mingi hoomamatu aristokraatia ja üliinimlik lihtsus, millega asjassepuutumatud galantse rahuga rõhumata jäetakse. Sa kas tead, tunned huvi ja uurid või astud silmad nagu moosilärakad pudrukausi tsentris, nutitelefoni ekraani jõllitades oma teed.

Kõik need Jumalaema sündimise- ja uinumise pühakojad, oskavad ilmse kõigutamatusega hoida seda miskit, mida hing eri aegadel vajab.

Olgu see siis seespidine kogemus või välispidine nähtumus, ei saa suured inimhulgad lihtsalt ilma selleta oldud. Proletariaadi diktatuuri poolt oopiumiks nimetatud usk, mis oli ainsaks vaktsiiniks paduvasakpoolsele terrori- ja hirmuvalitsusele, sai kahe inimpõlve jagu selle vilju oma hinges kogeda. Niisamasugust sisemist ja tõusva trendina ka välist lammutustööd inimhingedele, teeb täna väga veenva vilumusega neist samadest “ideaalidest” punetav parasiitlik neosotsialism.

Pooleteise sajandi taguse saksakeelse haritlaskonna, mõisnike ja eliidi snobismist sündinud “Rahvuslik ärkamisaeg”, mille talurahvas oma rustikaalse eksistentsi ning muheda matslusega viljastas, oli iseenesest samasugune oopium. Tänagi vähkreb see vahel nagu angerjas “lappaja” tõrvatud põhjal ning usub, et lihtsalt loitsib end vabaks. Vabaks soolaga limapesust, lepalõhnasest suitsuahjust, kallerdunud marinaadist ning sellele kõigele järgnevast. Külmade suupistetega pidulaual on ta ometigi niisamuti marineeritud männiriisikate,  ja soolatud krõmpskurkidega täpselt sama võrdne. Võrdne nagu me usume olevat Eesti, kelle elanikest optimistlikult ehk üks protsent mäletab, kellele läks üle see pöörast õitsengut ja taevalikku ärkamist külvanud Euroliidu “eesistujamaa” staatus.

Kui see pole sakste poolt loodud uus runo, mida matsid kamaratas suu ümber jalalt jalale tammudes undavad, siis mis see tegelikult on? Kui sakstel oli ein Folk, ein Reich ja ein Führer, siis meil on suvel igal mahatallatud nurmel oma folk. Teatud mõttes ka oma Reich, sest meil on oma rahvusvaheline riigi suunakood no ja führerist rääkimata…

Kurb on näha seda uhkuse hääbumist, mille on toonud inimhingedesse teadmatusena haigutav peataoleku kuristik. Paksu uduna sinise vee kohale vajuv ängisegune küsimus – kes me sellised varsti üldse ülepea oleme?

See klaashelmestega rahvusromantiline karbike, mille esmalt saksad ja hiljem kommunistid meile mängida andsid, tahetakse jälle vägisi käest ära kiskuda. Käestkiskujad kusjuures ei adu, et sellega pole teistel midagi teha. Ekrelase käest ärakistud tõrvikut Helsingis elav somaallane ei vaja. Solikamskis elaval Koljal ja tema Kemerovos elaval sõber Vasjal, on pohhui sellest, et me laulupeo kavva vene lugusid juurde paneme või rukkilille revääril roosa lindi vastu vahetame.

“Ortodokselt” öeldes on me Eesti täna justkui “Jumalaema minnalaskmise” katedraal. Rahulolematus nagu rahulolugi, et ole statistilised suurused, sest mentaliteedil puudub arvuline mõõde.

Me näeme, mida me teeme, aga me ei saa iial näha põhjust, miks me midagi teeme. Põhjus on nähtamatu – põhjus on tunne, mida teine inimene ei saagi iial näha.

Rahvuslikust ärkamisest tekitatud “eestluse tunnet” ei näinud toonased eestlased ega saanud näha peremehedki. Nähtav oli üksnes väline ja kättevõetav ning tunne oli see, mida kirjeldama asudes hakkati end rahvaks pidama. Kui kesiganes president kirjeldab oma tundeid seoses rahvusega, ei saa ta seda teha ainsamagi hinge eest peale iseenese. Samuti ei ole talle antud sünnijärgset aadliõigust, uskuda et just tema kirjeldatud tunne on see õigem ja ülim. Mistahes presidendi.

Viimane ja tegelikult ühtlasi ainus president, kelle kõnesid olen kuulanud, oli president Lennart Meri ja just selsamal põhjusel. President Lennart Meri jutus oli olemas see jumalik säde, sest ta kirjeldas konkreetseid nähtusi, mitte oma emotsioone ega tundeid. Nähtusi, millest ta rääkis, rahvas teadis, sest nägi neid ka oma silmadega. Isiklikke tundeid, mille kirjeldajad on olnud kõik järgmised, ei saa üks rahvas aga ühe vitsaga lüües tunda. Selle lihtsa asja taipamises seisnebki KOGU rahvale kodutunde loomine ja hea kasvatus, mida vaba rahvas riigivanemalt õigustatult oodata tohib.

Kui president K avalikult kõneledes  peamiselt omi tundeid kirjeldab. Tundeid, millest ebaproportsionaalselt palju on häbi oma rahva pärast võimukeskustes niite tõmbavate sakste ees, ei kuulata teda enam. Kiitjaid ja klakööre leitakse väikeste või suuremate teenete ja hüvede eest alati ja igale sõnavõtule või etteastele.  Taevakõrgust varjamatut soovi, rohkem kui poolelt riigi elanikkonnalt “nende Eesti” käest ära kiskuda, sest matsid seda õigesti kasutada ei oska, toob lõpuks hävingu. Mitte riigi vaid sellesama sakste loodud mängutoosi, mida ükski teine rahvas ei vaja, sest neil on igaühel oma.

Kuidas kurat oleks ometi võimalik see inimlikult selgeks teha, et põhjus on alati nähtamatu aga tegu nähtav?

Rahvusena püsima jäämine ei ole tegu, see on põhjus. Teenetemärke ja profitroole jagada ei ole tegu, see on põhjus. Siin ehk peitubki vastus küsimusele – kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu oleme teel? Kullake, kuula ometi! Sinu rahvast ei puuduta sinu tunded ja neist järgmiseks tõukuvad teod, vaid iga sinu tegu ning neist tõukuvad kõigi ülejäänute tunded.

Kõrgeltarenenud ühiskonnas ei anta inimesele ülesandeid, millega hakkamasaamisel on ta järjepidevalt näidanud üles saamatust. Maailm on niimoodi loodud, et iga inimene planeedil saaks elada elamisväärset elu, mitte oodata palukeste pudenemist peremeeste toidulaua all, sest kellegi arvates seisneb õiglus ja inimlikkus ressursside jagamises tema arusaamade kohaselt.

Sina, kes sa tähistad oma maavalduse tara ja ERAMAA siltidega: kui sügavale maapõue su omanikuõigus ulatub? On see meeter või kilomeeter? Või ulatub see Maa tuumani? Kahtlen! Niisamuti nagu kahtlen sügavalt selleski, kas sul oleks vähimatki voli saata mõne lennufirma peakontorisse nõue, õhukoridori kasutamise eest sinu ERATAEVAS.

Kirstul ei ole taskuid, härrad väärindajad ja muud kes te ei taipa, et Eesti on üks meist, mitte miski, mis on meie kõikide ehk mittekellegi oma. Enne kui prosseccoklaase kokku lüües hõikad “Elagu Eesti” – mõtle! Mõtle, kas sa annad ta eest tõesti oma elu, et tema saaks kesta…See ei ole pidupäeva loosung, see on püsimajäämise ainus toimiv tingimus.

Seega, ära võta teiselt inimeselt kunagi seda, mida sul temale anda ei ole. Üksnes andes, toimub saamine ja saamisel on alati keegi andjaks. Võtnud sakstelt kingiks selle ilusa mängutoosi, andsime endast osa ära. Selle osa, mille saime Jumalalt avansiks. Nii oli see ka taasiseseisvudes ja hakkab olema ka aegadel peale meid.

Kuni me ei näe, et paljude jaoks seisab Eesti Tallinnas,  Reaalkooli kõrval postamendil. Vastu hakanud vabatahtlikele koolipoistele püstitatud mälestusmärgis. Seal ma näen ja tunnen Eestit, mida ei saa käest kiskuda ja omatahtsi valikuliselt lajatusi jagades kirjeldada. Hakata vastu, kartmata kaotada on märk õigesti valitud teest…ei tohi Jumalaemal minna lasta

 

23A

Seda on kutsutud koridoriks. Sest vaatevälja tunneliefekt loob illusiooni nagu liiguks keha täielikult me enda juhtimisel ja meie valitud kiirusel. Kes kuristiku serval kordki seisnud, teab seda tunnet. See on pelk hetk, kui tunned korraga sellist julgust, et sinu järgmine samm on uue ja märksa täiuslikuma kehastumise, täiesti uue ja enneolematu teekonna esimene samm.

Hirmuta ja veendunult, et ei mõtle seda oma peas välja, vaid tunnen seda oma tujust tõukumata, südame sees ja puhtalt.

Sel pole hämmastaval kombel mitte vähimatki pistmist sellega, kes ma olen olnud ja/või olen praegusel hetkel. Ükski, kes vimma pidanud ja kiusu ajanud, nagu ka ükski, kes kogu südamest kalliks pidanud ja armastanud, ei puutu enam mu millessegi.

Niisamuti, nagu on minu ja mitte kellegi teise asi, mu elamiskulude katmine, on üksnes igaühe enda otsustada, mida ta tuha või mullana soovib öelda. Mullaks saades, saab meist sõnumitooja ja eespalvetaja muslimite mošees või ilmiku peenramaa maaramm, võrsuva vilja virgumiseks.

Tähtsusetus, mis sel hetkel isekuse sädeleva kuue õlgadelt heidab, on kergusega puudutav ja naermagi ajav. Maise hiilguse ning lihaliku aujärje kadumine veenab korraga nii vahenditult ja reljeefselt ning see vilkalt muutuv tähtsusetus ongi ehk see kaua otsitud õnn. Õnn – ehk elu.

Olemasolemine, ilma ilmsiolekut unest eristamata.

Väljaheidetul oleks selle oskuseta olemine üks otsatu piin. Tema, minemapekstu ja surmamõistetu jaoks on teadmine tegelikust vabadusest just see õnn, mida väljaheitjad igas oma teos saavutada soovisid.

Nad ei tea, et me pole siin selleks, et luua midagi oma kehaga. Me oleme siin selleks, et luua midagi oma hingega. Hingega, mille jaoks keha on üksnes tööriist. Minu vaim on mu jõud, mis paneb mind tegutsema ja seepärast on mul vägi, mida kasutan hinge soovide loomisel. Mida iganes ma loon käegakatsutavat, seda rohkem küsin ma eneselt – kellele? Milleks?

On mu pintslitõmbed lõuendil või kirja pandud sõnad tõepoolest mu hinge soovid? Vaevalt või kohe päris kindlasti mitte, sest nii mannetud on nad, et pigem mu hinge kurvastavad. Mu hing ihkab meisterlikkust ja veatust, küllust ja loomisjanu. Tõestust, et teen mulle luua antut ning olen õiges kohas ja ajas. Sedasama tunneliefekti, milles meile õnnelik olemiseks piisab vaid kohal olla ja toimunus tolmuosakesena osaleda.

Kui mind miski üldse kaasinimeste ja seeläbi ka enese juures häirib, siis see, et teeme mitmeid asju selleks, et olla kaastundlikud. Õigem oleks olla kaastundlik ja sellest tulenevalt tegutseda. Tsiteerin N.D.Walschi “J.J” raamatust:

Alama klassi ekspluateerimist õigustatakse kõrgema klassi poolt esitatavate iseend õnnitlevate arvamusavaldustega sellest, kuivõrd paremas olukorras on nende ohvrid nüüd, võrreldes sellega, milline oli nende olukord enne sellist ekspluateerimist. Selliste meetmete kaudu on kõrgemal klassil võimalik eirata küsimust selle kohta, kuidas tõeliselt õiglane olles kõiki inimesi kohelda tuleks. Selle asemel aga muudetakse kohutav olukord pisukese võrra paremaks – ning saadakse sellest tehingust roppu moodi kasu

Kui see tsitaat ei kirjelda tänast inimühiskonda, siis milline veel? Öeldakse, et üksnes kollektiivne teadvus on see, mis valmistab ette pinnase ühe või teise jõu kasvuks ühiskonnas. Me näeme täna tegutsemas mitmeid erinevaid jõude, kellest ükski pole iialgi midagi loonud. Nad on lihtsalt tabanud sobiva hetke.

Abu Said Al-Khudri ütles:

“Igaüks teist, kes näeb halba, muutku seda oma käega ja kui see ei ole võimalik, siis oma keelega ja kui see ei ole võimalik, siis oma südames…” 

Elan veel 23 aastat. Seitsmekümne kolme aastaseks. Nii olen ma loonud kõik selle, mida siia tegema olen tulnud. Elan nii, nagu iga päev oleks viimane ning iga uinumine lõplik. Hirmuta üksi- või haigeksjäämise ees. Teadmisega, et need kes minu matta, läevad austatuna mulda ning minugi keha kantakse kord puhkama. Olen kohtunud nendega, kes läinud. Nad ei tea midagi inimestest, kes nende sarga kõrval sõprusest sonisid ja peielauast otse squašši läksid mängima. Nad naersid kui kuulsid, mis muusika matustel mängis, et inimesed ei peaks midagi ütlema ja võiks segamatult leinalainel surfata. Mida mul peale surma vaja oleks? Vaatan enda ümber ja mõistan, et absoluutselt mitte midagi siit sellest ilmast.

Niisiis elan 23 aastat ja võtan iga hetke kui viimast.

Viimast hetke enne iga taipamist, et mitte kuhugi pole mul kiiret ja mitte midagi ma ei pea tegema. Kõik õrn, noor habras ja peen kaob, kui tuleb talv. Siis jääb vaid suur tugev ja kindlana ette valmistunud alles…

Wladziu Valentino Liberace ütles:

“Staariks saamine ei tähenda, et peaksid hakkama maailma muutma, vaid seda, et pead müüma karastusjooke ning suveniire ja inimesi lõbustama” 

 

 

TALVE

Ma ei ole Oskar Lutsu Paunvere lugudest peale KEVADE ja sedagi koolipoisina, muid lugenud. Arvo Kruusemendi samanimeline film ning selle jätkuna vändatud SUVI on olnud tõenäoliselt mitme põlvkonna algkooli-aegsete kirjandite spikriteks. Need kaks on vaieldamatult parem osa Eesti kino klassikast. Nii, nagu on klassika kohustusikud rahvusroad korralikul pidulaual või jõuluküünlad kallite kalmudel. SÜGIS, maitse asi, aga minu meelest üks abitumaid emakeelseid filme kinoajaloos. Abitumaid ses mõttes, et nähtud vaev, näitlejate galerii ning ootused, olid eelduseks palju enamale, kui lõppsaavutus. SÜGIS filmina oli nagu “kalevipoegade” pidu pärast palgapäeva. Hetk, millal raha ja kogu tegemislust ning aur otsa said, on selles filmis nii reljeefselt näha, et üksi kodus telekast vaadates hakkab piinlik, nagu peaks vaatajal olema mingi süü.

Ma ei ole vaadanud ühtegi “Kiired ja vihased” filmi, aga paneks selle pealkirja kõhklemata “Sügisele” sest Kiire-perest ja neid vihkavatest paunverelastest see kangutatud kahekõnede ja “kevadiste” ning “suviste” kildude najal aelev laiskvorst need kuuskümmend minutit toitus. Kuni valu ja vaev lõpuks ootamatu ja wtf reaktsiooni esile kutsuva “ootamatu pöördega” filmi lõpuks muudeti. Selle emotsiooni pealt kinno minnes, oli eelarvamus TALVE eel varjamatult tugev. Oma osa oli selles mõistagi ka sotsiaalmeediast tilkunud “araabia kevadel” ehk mässul, millega nõuti viimseni kõigi veel elus olevate tegelaskujude ekraniseerimist. Ilmselgelt soovist õnnelikult ohata, et “näe, see on ka nii vanaks jäänud” ja koguda klikke ning kommentaare lugudele a’la “vaata mis on inimestest saanud…”

TALVE oli hea film.

Kui miski selles korraks meenutas “eelnenut” ehk toretsevat kreemitorti nimega SÜGIS, mis lõigati lahti aga mida külalised ei võta, siis läheb see pisike hõõruv kivi kinga seest grimmibussi. Küll asjaosalised ise nende ridade vahelt ja ilma ripsmeid pilgutamata väheldase võõristuse välja lugeda mõistavad…

Minu jaoks oli selle filmi parim osatäitmine mäekõrguselt Saara Nüganeni Selma. Täpselt samad sõnad lähevad ka kõikidele ülejäänud noortele näitlejatele, kes filmis mängisid, sest nende kergusega oli hea üheshingata. Ilma eelmiste lutsutamiste paine ja Paunvere poole palvetamiseta. Filmiliku professionaalsuse ning usutavusega. Nautisin väga Karl Robert Saaremäe imelise kergusega loodud Oskar Tootsi kuju. Ilma ürgandeka Aare Laanemetsa, lausa sillerdavalt kehastatud kolmest Tootsist üledoosi manustamata, lõi haaravalt mängelva sideme, mida temast vanemad põlvkonnad publiku hulgas heakskiitvalt tervitasid.

Mulle meeldis Margus Lepa Georg Adniel Kiir. Meeldis väga, mitmel põhjusel. Esimene põhjus oli Kiire kevadsuvise ja eriti sügisese töllmoka kuju peen pärandamine Märt Koigile. Kes oli ehk isegi püüdlikult ilmaasjata, läbivalt Wehrmacht-i vormis. Seda isegi paljaksröövituna. Eesti kui filmimaa euroopalikkust ja naerda muksuvat natsipõlgust, nagu seda juba seitsmekümnendatel tegi Louis De Fune igas oma komöödias, võttis Märt Koigilt tegelikult kõik head võimalused näidata oma päris annet ja võimekust suurepärase karakternäitlejana. Vana ja noore Kiire, isa-poja suhte oleks võinud ehk toekamalt stseneerida. Noor Frits Kiir, rätsepast kapinatsi ideoloogiliselt ärahellitatud karjeristinolgina, toonuks vaatajani enam mõtteainet kui lihase isa ja kogu elu kõrvakiilude ees käänduv loll peksukott. Teine põhjus Margus Lepat kiita, on nähtav ja kiirgav enesekindlus ning austus näitlejana oma tegelaskujju. Talve filmi Geiorg Adniel, kui me ei teaks Kevade koolipoissi ja Suve rätsepmeistrit, oleks tõenäoliselt Eesti kinoajaloo parim “käästing”. SÜGIS oli selles osas nukker lati alt läbijooks ning pilku pöörama panev pongestamine.

Imelik koht filmis oli Lutsu-lugudes filmitraditsiooniks saanud Imeliku ilmumine, oma imeliku nime ilmutamine ning sõrmede alla jäävatelt keeltel kostev Reilender. Režissöör piirdus aga üksnes poolega rehkendusest ning kannelt polnudki. Väga Imelik.  Julgen selle õlakehituse panna “rahva nõudmise” arvele, kes ootasid vanu tuttavaid ja lootsid ehk Talveski näha nutikannelt näppivat noort Imelikku, kuid las see jääda.

Harri Kõrvitsa “ilmikust külaköstri” väikekodanlik peenhäälestus oli naudinguga mängitud ning põneva faktuuriga tegelaskuju. Me ju teame, et Luts kirjutas Paunvere usuõpetaja oma raamatusse kui mehe, kel oli kellamees Kristjan Liblega isiklik vimm. Väikse koha värk ja kõhklus, et kuraasikas kellamees köstrile äkki tõesti poja tegi, pani juba Kaljo Kiisa Liblena “Kevades” Saare noorperemehele pihtima, et “lahti tahab saada sunnik…”

Ja nüüd teen nii nagu SÜGISE filmi tegijad. Rohkem edasi kirjutada ei viitsi. Muud asjad tulevad päevatoimetustena peale. Peaks kuidagi oma kirjatüki kokku võtma…

“Mis oleks kui läheks jälle koos Paunvere vanasse koolimajja kust kõik algas?”

Aitäh TALVE tegijatele! Sedasi on ilus Oskar Lutsu Paunvere lugudega joon alla vedada. Kuigi pole sugugi hull mõte, teha veel viieski film “KLIIMASOOJENEMINE” ning minna kaameratega tagasi kollimetsa ja vaadata kuhu Mõhk ja Tölpa ning vanamees ahju otsast ja Metsamoor on investeerinud kogu leitud rahapaja kulla…

 

 

MIKS SA EESTIST ÄRA EI KOLI?

         Hannes, miks sa Eestist ära ei koli? Aga tõepoolest? Kui mõelda, kuidas see ühte lausesse kokku suruda, siis see ei oleks põgenemine. See ei oleks seiklustesse tormamine ega uute rohumaade nillimine. See poleks kaalutletult asjalik väljakutsete janunemine ega uisapäisa sinisilmne Eldorado ihalus.

Lihtne on seda seletada inimesele, kes sõidab kordki elus mootorrattaga.

Tema teab, mis tunne see on, kui kiiver võtab su pea nagu linnuema oma pojad, oma mehhaanilises hapruses ennast ohverdavalt kaitsta. Mootorrattur teab, mis tunne on nahkjope lukk ja muud sulgurid korralikult kinni vedada ja käed nahkkinnastesse suruda. Mootorrattur teab seda tunnet, kui haarad “elukal” sarvist ja lööd jalaga käigu sisse ning lähed. Jõudmisest tähtsam alati, on mootorrattal olles teelolek.

See magusalt muigama ajav õnnehormoon, mis tekib teadmisest, et su kiivri sees on sinu oma mõtted ning kellegi teise jutt sinna ei kostu. Vaid nurruv mootor ja sellest kiirguv sisemuses põleva kütuse kuumus, mis nagu sülle magama jäänud kass, kintsud sisekülgedest soojaks teeb. Maailm, mis läbi tuuleprillide jooksujalu vastu tuleb, on valinud sinu mõtetega sama tempo ning ainult mootorrattur teab, selle tunde tähendust, millise toob parema käe õrnamgi randmevääne.

Kui need paar-kolm triibulist riigieelarve solgitoru mis igas suunas näevad ja siin-seal võsatutis fööniga kaugusse sihtivat menti välja jätta, on mootorratturil rõõmsalt suva kõigist neist välklambiga joogiautomaatidestki.

Pildistada kiivri ja maskiga meest ning tema põlevat esituld, ei ole lihtsalt mõtet, sest number on ju tagaotsal.

Nii võikski edasi ja aina sügavamale ning detailsemaks minnagi, rääkides vabaduse tundest. Mootorratturid teavad. On seda sadu kordi kogenud ning ühinevad minuga kui ütlen, et nii tühja tunnet, kui lõpuks koju tagasi jõudes ja ratta seljast maha astudes, ei ole vist üheski teises situatsioonis. See on justkui kohtumine omaenese näppu vibutava karmaga. Karmaga, kes saab su veel kodu uksel kätte ning klaarib justkui kellelegi võlgu jäädud naudingute eest.

Ehk on teistel teisiti, aga minule meeldib seiklema minna, mitte sealt tagasi tulla, sest kogu reisi ettevalmistus on alati kordades meeldivam, kui kogu naasmisele järgnev. Järgmisel korral on ju taas ainuvõimalik, et tahad võtta hooldatud varustuse, pestud ja kuivatatud ning hoolega hoitud mootorratta.

Võtta ja minna. Sõita ära. Kolida Eestist minema nii, et hingad kopsudega ikkagi oma Eesti õhku ja teed pisikese allesjäänud külapoekese kitsas parklas jalasirutuse ning kuukad otse pudelikaelast kapikülma karastusjooki. Sa tead, et jõuad täpselt oma joogi joodud ja anda süüdet enne, kui silmapiirilt paistva taevani tõusva tolmusabaga kihutav krusa, kitsal kruusateel giljotiinina selga või vastu lendab.

Hannes, miks sa Eestist ära ei koli – küsis mulle armas, lähedane sõber. Inimene, kes näeb ette ja taha, läbi ja sisse. Küsis enne, kui olin ta palvel selgitanud oma viimase aja hingevalu sügavaid tagamaid. Tagamaid, mis pole seotud subjektiivse vaid objektiivse tegelikkusega. Küsisin vastu, kas usud, et ma armastan Eestimaad päriselt? Südamega nagu peremees, hingega nagu patrioot ja suhtumisega nagu viisakas külaline, kellena me tegelikult kõik siit elust sellel maal läbi astume? Ütle ausalt, käsi südamel kas sa ise usud, et tänane euroekstaasis eliit armastab Eestit – küsisin mina sõbralt vastu. Me mõlemad näeme asju mis ammu olnud ja alles tulemas ning teame pingutamata, kuidas maalida üks portree. Pilt pentsiku kübaraga prouast oma teenistustsükli lõpus lennukitrapil Eestile tagasi vaatamas. Kättki ei tõuse lehvituseks. Üksnes pupillid tõusevad kipras kulmude vahelt korraks ootamatult tumedate pilvedega lörtsise taeva poole. Justkui tahaks seal üleval Kedagi tänada. Tema seal üleval on ammu kõik andeks andnud.

Nii, nagu Ta on kõik olemasoleva loonud, on Tema loodud ka valikuvabadus Teda usinalt uskuda või ülbelt salata…

Ma ei anna mitte kübemekestki oma eluenergiat sinna, kuhu ma ei külvaks. Sinna kuhu ma ei külvaks ega istutaks, ei oleks mul soovi ka kolida. See poleks mu kodu. Mu eluenergia kuulub minule. Ma armastan elu ja hoolin kõigest oma käega külvatust ning istutatust. Võrsunud, juurduvast, kasvavast ja küpse saagina koristatavast.

Tean viimasel elutsüklil õpitust ja omal nahal kogetust, et tõusevad vaid need kes tõstavad. Alandajad aga langevad enda kordasaadetustki madalamale mülkasse, et õppida teisi tõstma ja üksnes nii tagasi pinnale pääseda.

Olen praegu kõhklemata oma elu parimas seisundis. Kogen aina enam sügavuti, millise läike võtavad mu hingerüü kaitsvate kilpide kaunid ja katkematud kinnitusneedid kirkas päikesevalguses. Öeldakse, et kui sünnib palju poisslapsi, on tulemas suured sõjad ja laastav häving. Miski muu pole viimati nimetatust olnud tugevam uuestisünni ja loomise käivitaja läbi inimühiskonna ajaloo. Nõnda võibki öelda, et julgete ülesehitajate peidetud hirm on alati pöördvõrdes argade mahalõhkujate varjamatu julgusega. Nii loobki inimene end oma kujutlustes ise aina uuesti, kuni hakkabki uskuma, et Jumalal pole vähemalt tema käekäiguga mingit asja. Õieti polegi.

“Araabia kevad” näiteks, sai alguse sellest, et tuhanded noored mehed polnud enam kellelegi vajalikud. Turuletid kaubakülluse all lookas ja heaolupildid igas ilmakaares rippumas. Inimene aga on ahnem ning see pahe teeb temast tavaliselt kõige tulihingelisema õigluse jüngri. Õiglus pole ju algolemuselt midagi muud, kui olemasoleva ümberjaotamine nii, et olukord saaks vastupidine.

Selline sõda ja sellega saabuv häving loob ükskord ka uue Eesti, sest niisama kirglikult nagu ühed soovivad muutusi, võitlevad teised täna nende samade muutustega kuni viimase veretilgani. Oma enese last vihkav ema, kes ei lepi, et nende vanuse- ja elukogemuse vahele jääb konstantselt muutumatu koefitsent.

Hannes, miks sa Eestist ära ei koli – küsis minult sõber. Vastasin talle.

See, et rüüstamise lõppedes laiali tassitud varanatukese pärast viimaste kaklejate klähvimine veel kusagilt kaigub, ei võta minult mu usku. Mulle osaks saav praegune kogemus sellena kes ma olen, on selgeim taipamine, et maksan viimseni kõige selle eest mida tarbin, ükskord tagasi.

Ma näen igavlevate noorte meeste agressiivset plahvatusohtlikkust mitte sugugi tõrjutute seas, kes tegevusetult rääsuvad. See agressiivsus, tapariistade ihumine ja paisuv verejanu, tuksleb täna silmnähtavalt hoopis neis teistes. Neis, kes oma sooja koha kaotuse hirmus palju võikamaid vahendeid on valmis valima, kui kirutud pööbel. Roosade sokkidega robespierre’d ei kohku tagasi millegi ees peale ühe. See on surmanuhtluse taastamine. Neist lihtsalt poleks timukatöö täideviijaid, sest enese apokalüptilise palaviku öödel nähtud unedes, küündib nende unistus maksimaalselt selleni, et olla hoopis ise oma tänase käskija peremees.

Millegi omaksvõtmine tähendab kontrolli selle üle. Selle üle, mida te salgate, ei saa teil kontrolli olla, kuna olete öelnud, et seda polegi. Seepärast on sellel, mida te salgate, kontroll teie üle.   N.D.Walsch “Jutuajamised Jumalaga”  

 

CV OFFLINE

Mul on metsikult palju pööraselt häid ideid. Punk! Sa ei kujuta ettegi, kust selle fantaasiamere silmaga hoomamatud kaldad algavad ja kuhu lainetena suubuda suudavad. Olen hakanud neid kildhaaval üleski kirjutama. Märk- ja võtmesõnadena kausta kribama ning aina uute ja järgmiste kaudu juba eksisteerivatega haaravaks tervikuks siduma.

Mida ma nende kõikidega tegema peaksin?

Justnimelt nende kõikidega, sest nendega, millest midagi väärtuslikku ei kujune, vabanesin juba lävepakul ning lubasin minna. Nagu aadressiga eksinud kulleril, kuigi pakk paistis pealtnäha esiotsa ahvatlev.

Olen loobunud osalemisest. Kaasa mängimisestki. Isegi kaastundest, sellisel kujul, milliseks ta oma teeseldud maskide taga on muutunud. Olen lubanud värvidel paletil kuivada ja pintslikarvadel kivistuda. Olen astunud eemale ja eraldunud kõigist.        Naeratajatest ja mossitajatest. Kõigist ja kõigest mis mind ei köida ning see pole ülejäänud maailma sugugi devalveerinud. Pigem vastupidi.

Ausaltöelda soovin teha siinkohal sügava tänukummarduse ühele naisele, kes haaravaid tundepilte loova ja väga varaka sõnavärviga kirjutatud “Minu…” raamatus, ütles midagi sellist, mille lugemise järel haaras käsi kirjapulga järele. Mulle meeldib väga, kuuldud kuldmõtteid kirja panna. Aitäh Sulle, armas Meeli Lepp selle mõnusa lugemise ja ühe jumalikult täpse briljantlause eest: “Ebapopulaarsus on märk õige tee valikust”

Mõtlesin, kui olin seda lugenud, et tõepoolest. Täpselt seda on kogenud kogu maailma ajaloos sajad tuhanded, kelle saatuseks on olnud olla silmapaistev. Kõige silmapaistvamate ebapopulaarsuse on enamasti selle kõrghetkel lõpetanud giljotiin, kuklalask või tuleriit, olenevalt kaasaegsetest otsustajatest. Mis järel on just neist, mitte hukkajatest, saanud postuumselt surematud. Surnud suurmeeste sõpru oleme isegi näinud, kui mõni õukonna establišmenti esindav värviliste sokkidega lakei, rahvusliku suurkuju sarga kõrval, oma “isiklikke kokkupuuteid” loetleb.

Prohvet Muhamed (Rahu olgu Tema üle) on öelnud: “Makske töölistele tema palk enne, kui nende higi kuivab” 

Aeg milles elame praegu, piitsutab meid niisamuti nagu enne olnu klohmis me armsaid eelkäijaid. Jätkan Prohvet Muhamedi (Rahu olgu Tema üle) öelduga: “Usklikud on oma armastuses, armulikkuses ja headuses teineteisele nagu inimkeha: kui mõni selle osa on haige, jagab kogu keha selle unetust ja palavikku”. 

Täna, mitu aastat tagasi, oli käre ja pakaseline talvepäev. Sadas mitmendat päeva laia lund ning talv tundus olevat maailma pöördumatult vallutanud. Mul oli tuba soe. Kamin küdes, küünlad põlesid ja mustadest kastidest tuli meeleolumuusikat. Korraga koputas keegi uksele. Ootamatuks külaliseks oli kallis vend Noorte Meeste Ümarlaualiikumisest. Ulatas purpurkarva pudelipakendi, millest kalli šampanja must kork välja piilus. “Ei ma ei tule edasi, tahtsin lihtsalt üle ukse väikse kingi teha ja öelda, et oled mulle oluline”. Kuulsin neid sõnu nagu mingis võõras keeles. Nii ootamatu, mõistetamatu oma otsekohesuses ja mis peamine, erakordselt tavapäratu, arvestades olevat. Kutsusin ta sisse. Tegin kiirustades, aga hoolt ja armastust panustades, paraja suurusega toidukarpi, korraliku portsu tikuvõileibu. Majesteetlikke väljanägemiselt ja muljetavaldavaid maitsebuketilt. Keetsin suure termose sisse kookospiimaga toorkakao joogi ning tõin puhvetist liitrise pudeli Smirnoffi. Panin kogu kraami piknikukorvi. Toppisime end soojalt riidesse ning kõmpisime kesk talveööd Metsakalmistule. Näitlejate ja teatrirahva kalmistule. Kõik teed olid tuisanud täis ning valge rahu kattis paksu tekina me armastatute kalme. Kalmukividest olid näha üksnes sirpkitsad kiviküürud, mis lumest talveöösse kaardusid. Ei ühtki küünalt ega lilleraagu. Just niisugune vaga vaikus, nagu öise teatrimaja kummituslikus lavapimeduses. Rääkisime sõbraga vähe. Oli lihtsalt nii kerge ja õdus tunne selles olemise ootamatult kaasahaaravas tundmuses. Ei olnud suuremaid ega tähtsamaid. Silmapaistvamaid ega säravamaid. Teenekamaid ega pärjatumaid. Olid identsed kivikuklad paksus lumes ja see pilt viis mu esmakordselt mõttele, et ilmselt on teatrirahva viimne puhkapaik veidi nagu teatrisaal. Ühesugused toolid saalis, millel istuvad igal õhtul uued inimesed.

Me kõndisime sõbraga oletatavaid teeradu pidi. Üksteise sügavates sammujälgedes ning vaikselt liikudes, nagu hilineja kes eesriide avanemise ajal pimedas saalis oma kohale püüab sulada. Otsisime justkui kedagi ja samas ei osanud kumbki öelda, keda konkreetselt.

Kord kaua aega tagasi, kuulasin õhtul üht raadio-intervjuud Mikk Mikiveriga. Mul on see nii hästi meeles, sest ta puudutas ses eetris kõlanud kahekõnes üht erilist hetke minugi elus. See leidis aset kaheksakümnendate esimeses pooles. Valgevenes. Teise Maailmasõja mälestusmemoriaali juures, mis püstitatud tuhandetele hukkunutele. Meie, koolipoisitattidena olime oma kohustuslikku päevakava punkti just lõpetamas ja liikusime karjaga väljapääsu juures ootavate busside suunas. Sama teed jalutas vastu seltskond mehi. Silmnähtavalt tähtsaid mehi, sest neid saatis terve hulk silmnähtavalt vähemtähtsaid mehi ning neist veel tähtsusetumad tuhisesid parvena tagatuules. Juba eelmalt tundsime ses seltskonnas ära ühe mehe. Kunstikooli poistena ei saanud silmamälu meid petta. See oli Mikk Mikiver. Kui me kohakuti hakkasime jõudma, tõmbasime seljad sirgu, käed kõrvale ja pilk silmadesse ning ütlesime kui ühest suust “Tervist”. Mikk seisatus ja tema hallides silmades säras silmnähtavalt säde, mis sekundiga tema kordumatusse häälde kandus. “Tervist. Eesti poisid! Aitäh teile”

Ses raadiointervjuus aastaid hiljem, vastas Mikk Mikiver usutleja küsimustele ning suundus siis korraga ootamatult teemalt kõrvale. Ta rääkis sellest samast aastatetagusest kohtumisest Valgevene sõjamemoriaali juures, et ta ei tea, kes need poised olla võisid, aga see oli olnud tema jaoks üks unustamatu hetk. “Ma ütlesin neile poistele tere ja aitäh” sest tundsin neis ära Eesti poisid. Rääkisin selle loo lumes sumbates sõbralegi. Seisatasime, võtsime kaasas olevast kotist esimese kalmuküünla ning süütasime selle põlema. “Aitäh Sulle, et hingele rõõmu tegid” ütles sõber ning tegi esimese ettejuhtuva kalmukivi ette paksu lumme küünlale pesa. Mina võtsin järgmise ettejuhtuva ja tegin sedasama. Nii süütasime me Metsakalmistul keset karget veebruariööd suure kotitäie küünlaid. Siin ja seal kus just tunne tekkis. Nimesid kividel lugemata, kallitel hingedel vahet tegemata. Lõpuks sai sest küünaldemerest justkui tumm ja öösse kestev aplaus neile kõikidele, kes seal puhkepaiga saanud. Meil olid kaasas pudel viina ja suur termos kakaod, nagu enne nimetasin. Tikuvõileivad samuti. Nõnda siis otsustasime, et tunneme end nagu elu unustamatuma etenduse vaheajal, kus samal ajal toimub ka kohtumine lemmiknäitlejatega ja võtsime viina. Valasime iga kord kolm pitsi. Kaks endile ja ühe näitlejale. Peale ampsasime suitsutatud metskitse, mädarõikapupsu ja jõhvikatšatniga rukkileivapalu. Kuum kakao tegi suu magusaks ja rinnus oli tunne, et mitmed meiega siin vaikides koos olijad, naudivad seda koosviibimist. Kõndisime nõnda mööda lumme jäänud jälgi ja hoidsime distsipliini nagu oleksime olnud pühapaigas, kus niisama ei tallata ega töllerdata. Oli nii külm, et me ei jäänud isegi svipsu. Värske õhk, karge talveöö, kuusirp helbeserpentiinide sädemeid kallavas rahutaevas, kust kõik need auväärsed meid vaatasid. Oli tunne, et see pole vaid Mikk Mikiver, kes meile vastu jalutab ning kellele on uhke ja väärikas öelda tere. Tajusime, et nad kõik tulevad justkui suurel austamisõhtul mööda valget vaipa meile vastu ning me saame igaüht neist austava kummardusega tänada ja tervitada.

Rääkisime seal vaikselt poolsosistades palju, elus ette tulnud lugusid näitlejatega. Juhtumisi teatriskäikudest ning kirkamaid hetki oma suurimate lemmikute rollidest. Rääkisime sellestki, kui raske on ajastu elusal lühikroonikul, kes näitlejaks loodud, olla lõpuni ja jäägitult teatrkunsti teenistuses. Arutasime, kui palju võib üks esinäitleja, kes võiks elada ära kogu elu ka ühestainsast loodud rollist, teha ikkagi orjatööd pelgalt ellujäämise nimel? Teha tööd populaarsuse nimel!? Olla ebapopulaarne, tähendab  ju selgesti julgust uskuda enda surematusse ja teada, et pärast maise teekonna otsa, hakkavad nad sind jälle jäägitult armastama. Nii lihtsalt läheb. Kõigiga on läinud.

Kui sa oled nelikümmend ja pluss aastat vana. Heteroseksuaalne, valge, poliitiliselt passiivne, ehk saba ei liputa sind vaid sina saba ning sa soovid normaalselt elada. Normaalselt tähendab, et sinu inimõigused ja lihtsalt elementaarne eluks vajalik on tagatud, pead sa leppima sellega, et sinu “best before” on reaalselt juba 10 aastat tagasi möödas. Sind pole vaja millekski enamaks, kui protsendiks elatunute statistikas, reaks rahvastiku registris ja kellegi kolmanda klikiks e-hääletuse imesid korda saatvas masinas. Sinusuguse jaoks tuleks kiiresti luua meelelahutusportaal CV OFFLINE, kuhu sa võid nagu iseendale, postkontorisse nõudmiseni kirjutada. Kisselli ning küpsiseid süües mõtiskleda, kas helistad homme või ülehomme, et uurida – on su kandideerimise avaldusega ümbrik avatult või suisa kinnisena “paberihunti” susatud.

Olen paari lähema neljakümnendatest välja kasvanud sõbraga mõelnud ja otsustanud, et ignoreerime ülbitsevaid arrogante vastu. See on päris lõbus omamoodi kommuun, kellega vahetame mõne aja takka infot ning loetleme uusi organisatsioone, brände ning teenuseid, mis me sinisesse raamatusse sisse kirjutatakse. Kõigi sissekantute suhtes viimseni, on algatatud lausvälistuse põhimõtteline printsiip. “Me ei söö suutäitki nende pakutavat toitu, ega maga silmatäitki nende pakutavat und“. On hämmastav, milliste tulemusteni see on viinud. Oleme lühikese ajaga avastanud, kui palju tõepoolest täiesti mõttetuid ja seejuures ülbeid organistasioone, brände ning teenuseid eksisteerib. Neid täielikult vältides, muutub igapäevane elu ootuspärase kammitsetuse asemel, hoopis avaralt võimalusterohkemaks. Sellest kogukonnast iga kell välja astumiseks, pole mingeid piiranguid ega kellegi kooskõlastusi vaja – sa ei pea midagi, kui sa ei taha. Ometi on meil omakeskis lõbus, sest seltskond kasvab ning loetelu muudkui pikeneb. Loetelu sellest, mille eksisteerimine iseenesest, ei ole kusagilt otsast ei meie ega me lähedaste elu-surma küsimus.

Meie üks lemmikutest veel on sündmustesari “Jätame jumalaga sita…”  See on õhtune lõbus oleng, mille jooksul jätame jumalaga millegi eriti sitaga sõna otseses mõttes. Sa ei kujuta ette, kui haarav oli koosviibimine pealkirjaga “Jätame jumalaga sita muusikaga”. Igaühel oli kaasas tema kaks elu kõige sitemat muusikanumbrit. Reegel on see, et lood lähevad mahamängijasse anonüümselt ning olgu nad kui sitad tahes, kuulatakse nad üheskoos kannatlikult kuni lõpuni. Peale seda, selles seltskonnas neid lugusid enam ei mängita, arutata ega isegi mainita rohkem. Oleme jumalaga jätnud ja kõik. Me sõpruskonnas tekitas see tõelise elevuse, sest ühe inimese totaalne lemmiklugu võis olla vabalt kellegi teise just selleks teemaõhtuks valitud pala.

Minu lood on senimaani Phil Collinsi ” I can´t dance” ja Bruce Springsteeni “Born in the USA”. Ei sel koosviibimisel ega siin ja praegu, ei pea seda valikut sõnagagi põhjendama. See on lihtsalt minu valik ja nii on. Minu jaoks kaks ebapopulaarset ehk järelikult õigel teel olevat , ehk CV offline lugu…

RIIGI MAJANDAMISE KESKUS

Astun suurima rõõmuga aumeeste ritta ja kõrvuti kõigi nendega, kes moel või teisel on täna näidanud valmisolekut, riskida oma töö, karjääri ja tervisega. Justnimelt kõigega, sest ühel hetkel saabub haiget-tegev taipamine, et sellel ennast seestpoolt pureda lasta, on vastikum kui olla kellegi suurim vihavaenlane.

Olen rõõmu ja uhkusetundega see hääbuv, tähelepanu näljas, kunagine kuulsus, nagu mulle privaatselt saadetud mitmes sõimukirjas loetleti. Teisigi nimesid, kes minu jaoks on tegelikult Eesti täna tuntuimad Inimesed. Inimesed kes on suurest murest äratatuna tõusnud, et nõuda täna Eesti looduses toimuva peatamist.

Sõjakunsti suurkujud ja säravad strateegid on sedastanud, et võiduka rünnaku edu pant on vähemalt kolmekordne ülekaal vastase jõududest.

Seda teavad täna nii Eesti metsa majandajad kui sellele niisusel viisil vastu seisjad. Paraku, ei suuda rääbakaks muudetud Eesti pärast hingevalu tundvad inimesed, mitte kunagi saavutada isegi poolt sellest jõust, mis on oma riigil nende vastu välja panna.

Jubedaim relv, mis selleks olemas, on arrogants ja ülbus. Viimased kaks omakorda, on lakitud ja läikima löödud igasuguse vastutuse ning aukartuse puudumisega.

Riigi Majandamise Keskus on täna valitsejate lemmiktraavel ning džokiga on kokku lepitud, et tal on vaba voli see vajadusel kasvõi surnuks ajada. Džoki on loodukaitse all. Ta on riikliku suurettevõtte tippjuht. Teda hoitakse nagu tšintšiljat, et karv läigiks ning ta on uskuma pandud, et teistest küll, aga temast kasukanahka ei tehta.

Tal on teenetest tulenev ja harvaesinev riiklik puutumatus ja kuna see käib tema palga sisse,  tohibki  vastaspool kasutada oma ainsat olemasolevat relva. Tõe rääkimist.

Mäletan kokkupuuteid Riigi Majandamise Keskusega juba ammusest ajast.

See oli üks virgemaid ja austusväärsemaid ettevõtteid oma ajas. Viisil, kuidas riigitöölistest metsamehed oma hoolealuse eest siis vaeva ja hoolt nägid, oli liigutav. Pühendunud, professionaalne ning mõõdutundeline. Sadu kordi olen nendel teemadel asjasse puutuvatega rääkinud ning tõsimeeli ja austusega kiitnud. Kiitnud hoolt ja suhtumist, mida käest kätte ja hangeldajalt vahendajale äritsetud eraomanike metsatuttides kunagi ei näinud.

Isegi täna, kui see kõik on juba täieliku kaose mõõtmed võtnud, on riigimetsa ja “kuratteabkellemetsa” raielangid jätkuvalt nagu öö ja päev. Ma ei ole ennast varem, ega kavatse ka tulevikus, metsa asjatundjaks pidada, aga metsa hinge tunnen ma küll.

Ma tunnen, kui mets saab haiget.

Minu jaoks saab igast puust kostuv viimane oie viimaks selle hinge luigelauluks. Ma olen poisikesena vanaisaga metsas käinud ja näinud. Minu jaoks polnud lapsepõlves vahet. Jõulu eelse talvepäeva kiiskavalt valgele lumele vulksuv tumepunane kuum vennaveri. Kinniseotud jalgadega pikali väänatud sea halastust anuv viimne kisa, arterisse susatud pussile. Minu poisihinges ei olnud sel mingit vahet metsas nähtuga. Puu ihusse esimest kärsitut ampsu purev saekett. Valgele lumele paiskuv esimene peotäis vaigukarva saepuru ning valusalt kisav neljataktiline tapariist, olid mu hingele sama valusad. On tänaseni.

Kui vaatan Leida Laiuse surematut šedöövrit “Ukuaru”, mille alguses Ukuaru Miina propsiplatsil palki koorib, on selles pildis väga sügavalt tundlik sõnum. Sügavam, kui soov latvade kohal hõljuva rongi vilega koos sellest tardunud paigalseisust pageda. See on lihasse lõikamise kaader, kus elusa puu poolelusaid tüvesid nagu süütegijaid rõivastest rebitakse ning karges ahastuses hooleta hunnikusse lõppema heidetakse. Ma saan aru, see on töö nagu iga teine, aga niisamuti nagu seatapp eeldab lisaks väitsavilumusele teatud häälestatust, kehtib see minu jaoks teistegi tööde puhul. Minul ja teistel minusugustel pole hinges seda kohta, mis ei tunne. Mõni teine ei tunne vähimatki emotsiooni kunsti või kultuurikeskuses, mis siis teha.

Riigi Majandamise Keskuses ei kuulda täna neid inimesi, kes näevad metsa oma hingelinnu silmadega. Ei kuulda, sest ei tohi kuulda. Muidu järgnevad sanktsioonid. Metsamees solvub ja sõimleb sotsiaalmeedias, kui talle metsa pilti teise vaatenurga alt näidatakse. Ta hoiab omadega seljad koos, nagu asjatundlikumad kõrtsikaklejad muiste. Tal pole vahet, kes mida tegi, kes alustas või käitus väljakutsuvalt. Ta kuulis vilet ja võttis sisse koha toiduahela ringkaitses ning kukkus enda ümber vaatamata hoope jagama. Kaua ma sest ringkaistest ikka nagu koer, kivi hambus juttu veeretan.  Tahan rääkida sellest majandamisest nähtu ja kogetu põhjal, sest edasi vaikida pole soovi.

Metsandussektor oli Eesti taasiseseisvuse algusaegadel üks madalama palgaga sektoreid tööjõuturul, et mitte öelda kõige madalamal. Ometi puudus seal täielikult kaadrivoolavus ja hädaldamine. Seda väga ilmselgel põhjusel. Riigiteenistujana mõisnikku mängida, metsi ja metsamajandite rajatud keskusi isikliku äri edendamisel rakendada ning mis peamine, postsovjetlike uute jahimaadega tutvuvate välismaa jahituristide rammusast dipist rasvumine.

Riigi Majandamise Keskuse jahiturismiga puutusin jahimees olles palju kokku. Olid jahipiirkonnad, kuhu eestlasest jahimehel polnud praktiliselt kunagi asja, välja arvatud edukate firmade suured ühisjahid, mida seal väga hästi korraldada osati. Enamasti väisas neid riigile kuuluvaid jahimajasid jahiturist euroopast, keda korralikult saunatati, söödeti ja joodeti. Jahiturism käis riikliku hinnakirja järgi, mis ulukiküttimisele kehtestatud.

Ma sain sellest üsna alguses kohe aru, miks jahionni seinal olev RMK kirjadega hinnakiri ainult numbreid sisaldab. Eesti jahimees maksis hirvepulli eest 10.000 EEK-i , taanlane 10.000 DK ja sakslane 10.000 DEM-i. Pluss dipp, kui jäägrid keelt ka purssisid. Riik andis selleks äritegevuseks oma vahendid ja voli väga lihtsal põhjusel, valitsejad ise ja nende kamraadid, vajasid seda härrasmeeste hobitegevust, et hoida vähegi elus seda, mis kaalukausi vastasvihuks relvaloata pättidele ja südametutele salaküttidele. Tänaseks on jahindus majandustegevusena lõpetatud sest see ei too end Eestimaa valitsejatena tundjatele enam piisavalt sisse. Järgmisena kukub koolnuna kolinal kokku hurraaga alanud matkadadade kampaania, sest üks loodusesõber teise järel, keeldub endale vabatahtlikult ise haiget tegemast ja raiesmikel ronimast. Rajad rabamatka teedele, mis varem läbi kohisevate metsatukkade vaikse ettevalmistuse eesootavaks elamuseks tekitasid, on täna lagedaks nülitud tüükaväljad.

Ma kirjutan seda vahetult pärast Jaan Tootseni ja ta sõprade loodusfilmi vaatamist. See film ei jäta külmaks ühtegi normaalse mõistusega inimest. Nii sel, kui varasematel ja veel näidatavatel seanssidel, istub publik hiirvaikselt saalis kuni tiitrid on loetud. Nimi nime järel… ja muidugi Fred Jüssi, nagu sealgi täpselt kirjas. Ja muidugi Fred Jüssi. See, kuidas mitme põlvkonna hingega inimeste jaoks tuntud ja tundmatu, avatud ja salapärane, aga ennekõike viimse ihurakuni enda ja looduse suhtes aus Mees seal filmis räägib, toob klombi kurku. Istusin sõrmed risti ja palvetasin justkui kogu filmi vältel, et ma ei unustaks midagi, mida Fred ütleb. Ma tahaksin selle teksti pähe õppida ja enesele edaspidiste vaikusehetkede keskis, magustoiduks ette võtta. Nagu metsmaasikad kõrre otsas, mida kaheksakümnest aastast kauem elanud väärikas Mees, karjapoisiliku virtuoossusega oli vilksatavas episoodis korjanud. “Ma ei ole oma surmale mõelnud”, ütles Fred Jüssi, “aga ma tean, et ma ei näe õnneks seda, mis siin varsti ees ootab”.

Selles lauses oli suurim südamevalu, mida olen näinud peale Estonia laevahuku pisarate, kadunuks jäänute lähedaste palgetel.

See on kultuuri ja kasvatuse küsimus, milline otsustab ühe rahva püsimajäämise.

Öeldakse, et neile oma koduloomadele ja lindudele, kes ära süüakse, pole hea nimesid panna, nii polevat valus. Võtame oma lapsed käekõrvale ja läheme kohtadesse, kus Riigi Majandajad pole veel oma laliseva nimega lageraietega jõudnud ning ütleme mis puu see või teine on. Kui vanaks ta elab, millised on ta lapsed ja kuidas ta vanaks saades siit kord kaob. Paneme puudele nimed ja ütleme nii endale kui oma lastele, et see on ELU mitte mets.

 

 

VASEVARASTE VENNASKOND

Vasevaraste vennaskond, kes omal ajal üksikutesse metsataludesse viivaid elektriliine maha kiskus, alajaamadest välja rebitud kaableid sulatas ning selle vase siis müntideks vermitud vase vastu vahetas, möllab täna Eestimaa metsades.

Nad räägivad nagu õpetaja Laur, Arvo Kruusemendi filmis, et parve põhja lasknud Tõnissonil ja seda tegu ning valet varjanud Arnol, ei ole vaja Lible pärast muretseda.        Niisama avala naeratusega, nagu Raja-Teelesse armunud Arno ning pekist punnis põskedega Tõnisson, koolmeister Lauri juurest lahkudes “headaega” ütlesid, tõuseb täna pressikonverentsil noor reporter ning toksib teateid metsamajandajate  sõnumitega läbi massimeedia, rahustuseks kõikidele. Kuni järgmises hiies raudhammastega rammumehed rappima kukuvad ning järjekordse pealesattuja pildile jäävad.

Esiotsa oli mul mõte, kirjutada nii nagu see tänapäeval moeasjaks on kujunenud, “avalik kiri” mõnele praegu Eesti looduses vendetattat tegevale asjapulgale. Muul moel kui vendetta, on seda raske nimetada, sest nii halastamatu nagu vere eest verega kättemaksmine, tänane metsamajandamine igatahes paistab.

Ma saan aru, et värviliste sokkide ja puust prillidega noored, on valmis RMK peadirektori ja mõne graanulivabriku aktsiaid omava riigikogulase tillipidi üles pooma, aga valmisolekuks see jääbki. Jääb, sest sotsiaalmeedias kasetohust kikilipsuga proofiilipilt ongi tema jaoks sügavuti minek.

Ei ole minagi mingi metsanduse asjatundja, aga soovin siiski oma sõna sekka öelda.

Sekka sellele, mis nagu õlletaar virres tasapisi hapukat lõhna õhku pussutades käärib. Ma hingepõhjas loodan, et mitte seni, kuni see mullitama minev kraam portsude kaupa kuulekuse kulbiga pudelitesse villitakse, vaid pauguni! Pauguni, mis lajatab nii seinad, põranda kui lae korralikult täis. Litaka, mis saab olema nii neetult valus, et valimiste ajal rohelist vahtu suust välja ajanud isamaalised riigikogulased, Toompealt pilk maas oma urgudesse pagevad.

Ma seletan sulle metsamees, kes sa täna sellele ametinimetusele häbi teed, miks sinu õigustustemulin ja vabanduste veeretamine MIND enam ei veena.

Ma olen käinud maailmas palju ringi ja näinud piisavalt seda, mida mõistab metsa nime all bürokraadist sabaliputaja. Kuulekas nahahoidjast sodinokk, kelle meelest linn see on majad ning mets see on puud. Silmaklappidega kasulik idioot, kes öösiti seepärast rahulikult magab, et on riigiteenistuja. Andmata ammu aru, millise riigi.

Mind paneb tülgastama nagu sadu tuhandeid normaalseid Eestis elavaid inimesi, mida te endale lubate. Meile haletsevalt naeratades otsa vaadates ja lollikestena lohutades. Saa aru Aigas Kallas, kes sa minuga koos nii matkal kui jahil oled käinud, kui nii jätkad, täitub Tarmo Urbi detailitäpne ennustus. Nimelt see, et mees, kes loodust rahast rohkem ei austa, saab saatuseks selle, et lapselapsed ükskord ta haule kusevad.

Swaasimaa kuningriik Aafrikas, kaks korda väiksem kui Eesti, on üks Aafrika mandri intensiivsemaid puidukäitlejaid ja eksportööre. Sealne mullastik, kliima ja kõik muu on lihtsalt erakordselt soodus. Kõrvuti suurte suhkruroo väljadega. Kõrvuti lagedaks raiutud platsid ja metsatukad, nagu mehed habemeajaja juures. Üks alles karvadesse uppuv ja sealsamas kõrval teine juba läikivalt kölniveestatud sileda koonuga.

Need lagedaks raiutud kohad on sarnased meie silma riivavatega, kuhu sa täna ringi sõites ka ei vaata. Ainult selle vahega, et seal ei ladustata pikemalt kui päevaks puupulkagi. Nii kiire on selle kõige konverteerimisega rahaks.

Ma ei kahtle, et meilgi käiks asi ammu samamoodi, kui poleks niipalju vahendajaid ja igasugu sehkendajaid, kes paberid käes, raharattad silme ees “metsandusega” tegelevad. Solvujad, kellelt isegi küsida ei tohi, kas see kõik ikka on nii, nagu tundub. Veelkord ütlen otse välja – metsamees ei ole Eestis täna enam auväärne amet ja lugupeetud ettevõtja. Ta on täna rapsides raha kokku ajav marodöör, kes nagu päästmatult väsinud välimusega lits, viimast võtta üritab.

Seal Swaasimaal olen ma käinud mitu korda ning seepärast püüan meie kõigi nimel, kes me täna oleme ahastuses looduses toime pandava suhtes, asja selgitada – miks. Ma ei nimeta neid, kel üheselt lasub vastutus ja süü, sest paar juhtoinast on nende karma juba kätte saanud ja istuvad nüüd kössivajutatult ratastoolides.

Linn ei ole majad ja mets ei ole puud. Miks te hävitate inimest, küsin ma teilt?

Miks hävitate elavat loodust ja rüüstate Maad?

Ma ei kohku tagasi avalikult ütlemast, et rohkem kahju, kui kuuseürask, millega lageraidurid oma tapategevust põhjendavad, häirivad mind Toompeal istuvad üraskid. Nende rasvunud pohhuistide parasiitlus on mulle tuhat korda jälgim, kui maha kukkunud puul, mille juures metsas peatun ja elu imelisust imetlen.

Need Swaasimaa “metsa väärindamise” käigus istutatud “laaned” näevad välja nagu Põhja Korea liidri juubelit pidav miljard vormidesse topitud korealast kusagil paraadväljakul. Ühesugused, ühtlaste vahedega ja äravahetamiseni sarnased, otsast rohetava lehetutiga elektripostid.

Seal niiniometatud “metsa all” ei jookse ükski loom ega toimeta ükski putukas. Seal ei laula lind ega lähe punaseks ükski mari. See on niisama palju mets, kui supis ujuv kamm on frikadell.

Selle vastu ma tõusengi. Selle vastu, et me tapame kõik elusa. Selle vastu, et rootslastele sajaks aastaks maha parseldatud Eestimaa loodusvarade eest, tehakse kuulekamast osast sabaliputajatest niinimetatud iseseisvuseliit, kelle nimekirja leiad vaevata aastapäeva aktusele kutsututest.

Minu kodukandis koputab saemees samuti juba kannatamatult ukse taga. Viimsi poolsaare riigile kuuluv mets on küps ja tuleks maha võtta. Mõtlen sellele ja mõtlen, mida ütleks oma Armuneeme tipus täna Viimsi aukodanik president Lennart Meri.

Ma ei taha elada Eestis, kes nimetab ennast rikkaks, aga rapib irvitades oma lihast Ema. Eestis, mis nagu neegrikuningriik kuuleb ühistest väärtustest ja rikkusest moogerdavate riigimeeste suust. See ei ole minu Eesti Vabariik, kellele ma soovin ühiskonna võrdväärse liikmena makse maksta ning kelle eest panna selga vorm ja võtta kätte relv, kui tullakse kallale.

Ma ei lähe meeleavaldusele ega jaga sotsiaalmeedias raielankide pilte.

Ma ei võta osa vasevaraste vennaskonna peenelt läbi mõeldud ajupesupäevadest ehk arvamusfestivalidest. Sest kui inimesed seal ei käiks ega osaleks, peaks kaabakad oma päid veidikenegi rohkem vaevama, et mõistatada, kus me koos käime, mida arutame, milleks valmistume ja mida planeerime.

Millal sa hakkad oma peaga mõtlema ja lõpetad juba valu valmistavas müras selle sinu jaoks mugava tõe otsimise? See riik on oma rahvale varsti vastik, kui sa jääd omaette oleskledes tähelepanu otsima ja mulinale laike janunema.

Ole SINA ISE riik, olenemata sellest kes sa oled ja mis on sinu ülesanne.

Kus me kohtume, kui sotsialmeedia otsa saab?

Kuidas ma sind ära tunnen, kui sinu proofiilipilt on täna midagi ilusat, mitte SINA ISE?

 

A.E.S PULT

Iga rahvas kõneleb oma hää ja kurja keelt: naaber seda ei mõista. Oma keele ta leiutas endale kombeis ja õigustes. Riik aga valetab igal hää ja kurja keelel; mida ta iganes kõneleb, seda ta valetab – ja mis tal iganes on, see on tal varastatud.        Nõnda kõneles Zarathustra.                                                                                              Katkend Nietzschelt

Algtõuge tänastele mõtetele tuli robinal ja vähimagi viisakuseta. Nagu küünlakuu ööst, hahetavas sinelis ja naksuvates säärikutes tuppa marssinud küüditaja. Saapaviksi vinav hõil ja odava tubakaga kollaseks kimutud hambad suus, nagu maksahaige kusi värskelt sadanud lumel. Mida on sellisel öelda neile, kes soojadest sängidest paljajalu külmale kivipõrandale aetud? Prohvetikski nimetatud Nietzsche on kaasaega tsükliteks jagades “ennustanud” et 18.sajandi teisest poolest – 19.sajandi keskpaigani püüab inimkond iga hinna eest vanu väärtusi konserveerida. Ta nimetab selle ebaselguse perioodiks. Sellele järgneb selguse periood, mille jooksul mõistetakse vanade väärtuste paratamatut hävimist. See on lühike, kolmekümneaastane tsükkel 19.sajandi keskelt kuni selle kaheksakümnendate lõpuni. Konservatiivsete väärtuste hävitamisele, järgneb Nietzsche nähtuna, sajandi pikkune kolme suure afekti periood. Selle märksõnadeks saavad põlgus, kaastunne ja hävitus. Jutt on 1888. kuni 1988. vahele jäävast sajast aastast inimkonna ajaloos. Kogu selle “nietzschetamise” algmõte tänases päevas on tähelepanu köitev, sest jõuame tänasesse päeva, mida tema üksnes tunnetada võis. Nii nimetab ta vahemikku inimkonna loos, mis jääb aastate 1988 ja 2088 vahele, katastroofi perioodiks.

     Nüüd loen tagasi vaadates algusse;

     Iga rahvas kõneleb oma hää ja kurja keelt: naaber seda ei mõista. Oma keele ta leiutas endale kombeis ja õigustes. Riik aga valetab igal hää ja kurja keelel; mida ta iganes kõneleb, seda ta valetab – ja mis tal iganes on, see on tal varastatud.

2020 alles algab. Kõik, mis tänavu toimub ja saamiste raamatus kirjas, on ees.    Ees on palgamaksmise aeg kuid meile ei mõõdeta tasu ega tunnustust. Võltsvagatsejate vaenulees tule hoidjad, kes end selle paistel soojendanud, saavad tundma üksiolekut ja ahastust.

Heidikud, saatusest äraaetuna, asutavad minekule ja sellest jääb järele üksnes tühjus. Tühjalt kõmisev tuikav hääl, roostetavate masinatega maalitud maastikul, kus varem naerdi ja lauldi. Orjade ostetud odavad asjad, rämpsuks saanuna ilmapiirini laokil. Enamus läheb siit ära ja see maa põletatakse juurteni paljaks. Edasi jääjate entusiasmist saab homeeriline eutanaasia ning  põrunud prohveteid sajab otse taevast nagu pudenevate pensionisammaste kamakaid, kokku varisevas kipslossis. Riiki enam ei jää. Uhkuseta jäetud nutvad kaevud, näevad hallis taevaaugus üksnes vastu punnitavat võhivõõrast perset.

Vesi on väga kallites pudelites. Plastmass maksab inimelust enam ja muutub taaskasutuse irvitavaks irreaalsuseks . Mõõtmatud marjametsad kevadmudastes palgivirnades, mädanevad roiutud raiesmikes. Soolteni lõhki kistud üsaga Maa-Ema veritsevale haavale, teeb vastne uusvalitseja roomikbuldooseriga pai ning usin idioot loeb sellest tasulise lendlehe esiküljelt kui uuest hoolivusest.

Mu vend viis mu kättpidi kohale ja näitas. Näitas rikkusi ja nende lõputust. Ta küsis, kui palju ma sooviksin siit korraga kaasa võtta, et pillavalt ja külluse katkemist kartmata, lõputult elada.                                                                                                  Kuipalju tahes. Ikka jääksin ma kiduma. Keegi poleks rahul sellega, et lõpmatus jäi ning üksnes hädine pisku sai kaasa. Eks seepärast kohutagi meid kalli inimese lahkumine, et lõpmata palju võtab ta kaasa ja üksnes pudemed jäävad. Kui palju surnud inimeste vanu asju elavad inimesed vajavad, et tunda end rikkana ja lõpeks loomistung?  Lõpeb loomine, saab otsa ka kõik jumalik ning tehisintellekt vaatab mensuurist muiates, kuidas geeniteaduri kittel enam eest kokku ei anna. Paisumisvõimelt võistleb inimesega vaid pärm, ent tal ei ole vaja asju, nagu inimesel, sest tema teab. Teab et olemasoleva üksiku ning kõige eksiseteeriva terviku loob ainult see kelle kätes on algjõud rakule elu anda.

Mu vend kinkis mulle ühe kõikjale alati kaasa võetava puldi. Ühe nupuga, aga multifunktsionaalse imeteo. Sellel on kiri A.E.S ja sellega saab teha uskumatuid asju. Proovisin ja see töötab perfektselt mistõttu hakkasin seda otsekohe kasutama.        Ma kasutan seda nüüdsest alati, veendudes aina ta toimes.

A.E.S

 

PROOVI, SA ARMUD

Keeda paras kogus odrakruupi. Pane keedusesse ka üks väikene sibul koos koorega. Sibulakoor aendab safranit, aga teeb tangudele veidike vallatuma jume ning annab veidi kleepuvust. Lisa soola. Kui kruubid on pehmed ja paistavad pudruna, sega sisse värsket mädarõigast, võttes oimetuks keenud Cipollino enne vargsi välja.

Lase jahtuda. Teen seni järgmist:

Võta hea käntsakas korralikku suitsusauna sinki. Seda õiget! Kastanipruuni kamara, kolme millimeetrise pekisiilaka ning hallika taise suitsulihaha. Sink ei tohi olla “roosa” ja “mahlane” sest need sellid on sinna süstlaga sisestatud selleks, et sa seda ehtsaks lihaks peaksid. Lõika singist poole sentimeetri jämedused rattad ja neist omakorda sigaretimõõtu pulgad.

Ava nüüd sahvrist toodud kolmeliitrine purk soolatud kurkidega. Mitte äädikamarinaadis, vaid just soolvees säilitatud ja mustsõstralehised ning küüslauguküünistega. Lõika kurgid pikuti peeneks, sarnaselt singisigarettidega.

Too välja oma sushimatt ja aluskandik ning pane valmis nori lehed. Alustuseks määri norilehele sõrmeotsaga imeõhuke kiht klassikalist Põltsamaa Vene sinepit. Räägin siia vahepõikena kiirelt ühe kange sinepi loo. Afganistanis missioonil olles, tähistasime koos “saarlastega” jõule. (“Saarlasteks” kutsutake militaarringkonnas Ühendkuningriigi kaitseväelasi) Verikäki ja praekapsastega mingit pirtsutamist ei olnud. Küll aga oli ootuspärane tõrge meie sinepisse. Julgemad nuusutasid seda tuubisuust, sangarid panid isegi keeleotsa vastu. Veidi vingus näoga keeldumine oli seega igati asjakohane, kuni…Ma näitasin poistele sinepituubi ning ütlesin, et lugege nagu kohalikud – paremalt vasakule. “PENIS”-t nähes, läksid meeste näod naerule ning äsja maistmisest keeldunudki, sirutasid käe, et saada omale Eesti suveniiriks kogu tuub sinepit. Kuid mingem edasi;

Kange sinepiga maitsestatud nori-lehele, pane nüüd käega keskmine peotäis keedetud kruubiputru. Potsi see kenasti poolesentimeetri paksuse kihina norile ja mulju veenvalt tihedaks ning kleepuvaks. Nüüd soolatud kurgi ja suitsusauna singisigaretid, täpselt kolmveerandi peale ja kumbagi ilus riba servast servani. Värviks ja särtsuks võib lisada imepeene nire jõhvika- või pohlapüreed. See nirista supilusikast peene joana sinna kuhugi ja las ta seal olla. Kena kärtspunane.

Rulli see nüüd riisimati abil kenaks “tangusushiks” ja anna piibutoppimise aeg maitsetel teineteisega tutvuda. Kui sinu majapidamises ei ole korralikku, teravat ja head kööginuga, jäta see kõik kus see ja teine ning söö edasi pelmeene ja purgisuppe. Kui oled aga hästiteritatud ja oma tööd täiuslikult tegeva noaga sõber, läheme edasi. Võta puhas puuvillane köögirätik ning tee see külma veega pisut märjaks. Seda on vaja lõigete vahel noatera puhastamiseks, sest tanguprödise ja kleepuva teraga nüri nuga teeb ilge lõike ja nullib kogu varasema ettevalmistuse.

Lõika juba kirjeldatud korraliku noaga, “tanguvorst” kolme sentimeetri pikkuste vahedega juppideks ning aseta need püsti alustaldrikule. Kui sa muidu ei saa, võid seda nimetada Eesti Sushiks, aga võluvam oleks valida nimi peensuste leksikoni asemel tegelikkusest. Se on kõik, välja arvatud norilehed Eesti värk ja aus ning puhas kraam. Serveeri puljongitassi tõstetud kuuma hapukapsasupi ja pisikese pitsikese külmahärmas Kristallkümmeliga. Parim aeg seda kõike seltskonnaga nautida oleks polaarvalgel Jaaniööl 2020 ja siis kui lõke juba süüdatud. Head nautimist ja lustlikku kokkamist kallitega uuel alanud aastal, mis tuleb aegade särtsakaim.