“EESTI LOOD”

EESTI LOOD on raamatuprojekt. Selle loomiseks on vaja musketärliku lepet: üks kõigi, kõik ühe eest. Üks teeb raamatu kaanest kaaneni valmis, joonistades ja kirjutades kokku 365 pilti ja lugu. Sellest tuleb kõvade kaantega, korralik album, milles igaks päevaks üks meeleolu loov lugu. On rõõmsaid ja kurbi, naljakaid ja groteskseid. Mõne puhul poleks pilti vajagi. Teise puhul jälle võib jutt olla ülearune. Igatahes on need lood puudutavad ja liigutavad ning ausad pildid eestlastest.

Idee se raamat kokku panna, sündis soovist tänada. Tänada kõiki, kes märkavad. Märkavad ega pea paljuks sellesse panustada. Niiöelda “rahva raamat” mille väljaandmist toetab rahvas. Rahvas, kellele need lood korda lähevad ja kes piltides sinna peidetut näha suudavad. Kõigi toetajate ja märkajate auväärt nimed saavad selle raamatu kaante vahele ning jäävad alati tänuliku autori südamesse.

Selle projekti eelarve on täna 53 tuhat. Homme tõstab keegi kusagil taas ja ülehomme keegi teine omakorda hinda. Seepärast on see viimase aastaga aina kerkinud.

Võta minuga ühendust, kui soovid aidata. Suur tänu!

“Olafi kõrts” illustratsioon piltidega lugude raamatule “EESTI LOOD”

VABADUSEIHA

Ta tõmbas metsmarjamoosise hõbelusika pumatiste mokkade vahel puhtaks ja asetas tasakesi alustassi servale. Nihutas paksu sametkardinat tagantkätt kõrvale ning võttis portselanist tassil nagu hell pedagoog marakratil, kindlalt kõrvast kinni. Jasmiiniga tee paitas kuumalt ja kutsuvalt lõhnameeli ning lonksuke teed tõi väikekodanliku hingerahu. Kolmanda korruse kõrge laega toa aknast oli turvaline vaade porisele tänavale, kus toimus parasjagu meeleavaldus.

Meeleavaldajad olid ummistanud pea kogu kvartali tänavad. Nimelt just selles linnaosas elasid ja töötasid valdavalt need, kellele oma meelt avaldama tuldigi. Oli tuldud nii lähemalt kui kaugemalt. Kogu riigist. Üksi ja mitmekesi. Rongi ja bussiga. Auto ja autostopiga. Käed taskus või plakati ja loosungiga õlal. Plakatitele oli kirjutatud nende inimeste omakäelised võitluslikud nõudmised ning napid piktogrammilised sümbolid, mis punase rammusa joonega läbi kriipsutatud. Taoti trumme, puhuti signaalpasunaid ning skandeeriti kellegi eeslugemise sappa häälekaid hüüdeid. Sopas astuvate saabaste sammud olid lonkivalt jalutuskäigulised ning kogu see killavoor liikus omasoodu, laskmata tekkida kolonnidel, viirgudel või joondumistel. Vabaduse eest vantsitaksegi vabalt.

Ta vaatas alla tänavale ning mõtles neist inimestest seal all. Allpool tema maailma. Ta ei tundnud seal mitte kedagi, kuigi neis kõigis oli ühtaegu midagi võõristavat ja samas läbinisti tuttavat. Olid hipiemmed, allapoole põlvi ulatuvates vanaemade tviidpalitutes, Docmartensid jalas ja suured sallid mässitud ümber kaelte. Neid naisi oli ta näinud vaimsetel radadel seiklejate retriitidel, kuhu paaril korral sattunud oli. Liiga äraolevad olid nad siis oma olemise ja loomu poolest tema jaoks. Liiga viirukised ja liignaturaalsed oma keha eheduses ning lõhnadega.

Jasmiiniga tee sai hea. Ta valas teekannust lisa ja mõtles endamisi sedasama mõtet, mida iga kord teed juues. Miks ma ei lase teel rahulikult tõmmata…

Ta vaatas alla tänavale. Vaatas inimesi seal allpool tema maailma ja küsis endamisi, kas te tõesti aru ei saa, et te olete ohtlikud nii endile kui minule ja mu perele…Teie pärast pean ma kannatama piiranguid ja sulgemisi, sest teil on nii kuradi raske aru saada iseenesest mõistetavast. See jampslik sabbat oleks ammu läbi, kui poleks teiesuguseid lamemaalastest lollpäid, kes ei viitsi käia tööl ning tegelevad selle asemel paralleeluniversumis kõikvõimalike vandenõude kallal oma kõlupeade murdmisega. Eks ole…see ka veel…mõtles ta silmates all tänaval liikuvat kolonni. Hipisorakad lalisedes ja heilutades ees ning kohe nende sabas rasketes roomikutes, kitsastes säärpükstes ja puhevil pilooditagidega kiilaspead. Taevast langevad lörtsilätakad kukkumas paljastele kuumadele nahkkuppudele, nagu jahutamaks nende möödund öist põletavat pohmelli. Ohhissand. Paaril…ei mis paaril, igal kolmandal on ikka veel mingist ihalusest pogrommide ja koonduslaagrite järgi, svastikat nii käisel kui kettipidi ehtena kaelas tolknemas…Mis inimesed need on? Mõtles ta tasakesi teed rüübates ning võibiskviidist väikest muredat pala hammustades. Mis kokkupuutepunkt see on, mis toob käsikes mässama need natsimullikad ja tantrakanad, kes ju absoluutselt eri maailmades elavad?

Võibiskviit on hea. Neid peab hoidma pärgamendiga vooderdatud suletavas karbis, muidu muutuvad nad lihtsalt küpsisteks kausis ja see ei ole esteetiline.

Alla tänavale kiigates, oli näha, et mustades jopedes neonatside rivi sulab kolonni edenedes ühtlaselt ühte khakivärvi matkajopedes rohenoortega. Pärnakallistajad ja nulunuusutajad, kes talle omamoodi sümpaatsedki. Sümpaatsed selle poolest, et neid palju ei mujal ei kohta, kui rongiga sõites. Seal saab kuidagi ära kannatada, et nende mölakad matkakotid vedelevad pinkidel, kuhu keegi võibolla istuda tahaks, rääkimata ratastest, mis risustavad poolt rongi. Ta ei saanud aru, miks peab rongiga reisima minnes jalgratta kaasa võtma. Ja kui minna jalgrattaga sõitma, siis miks pagan võtaks peab mägimatka varustuse seljakotiga kaasa vedama. Ja kui minna mägedesse matkama, siis miks rongiga? Ajukääbikud…mõtles ta alla vaadates ning tema hämming aina süvenes. Mis on nende inimeste ühisosa? Mis ühendab üht viirukilõnalises hipipesas tarokaarte laduvat tantramutti, röhitseva roomiksaabastes natsinäruga? Mida on omavahel arutada linna vihkaval sammalhabemel ja urbanistist hipsteril, kes siin tänaval enda kohalolust mingit arusaamatut naudingut tundes, kuhugi lähevad ja seal siis igaüks oma urgu tagasi poevad?

Vahepeal piiksatab telefon.

Olete oodatud saama järgmist tõhustusdoosi, sirab ekraanil üleskutse nagu rõõmuhelk siirupit mekkinud hüääni silmis.

Ma see nädal ei lähe. Aga järgmiseks nädalaks, kui pea enam ei valuta ja öösel magada saan, panen kindlasti aja ja teen. Mina ei taha surra nagu need idioodid seal all tänaval. Ma tahan käia vabalt ringi, mitte kodus istuda ja teed keeta ning aknast õue vaadata, mõtles ta. Ta korraks mõtles, et veidi kummaline on see küll, et peale kõiki korrektselt tehtud kaitsesüstimisi ning vahel lausa utreeritult üle pingutatud enesekaitse vahendeid kasutades, jäi ta haigeks…aga see rumal mõte kuhtus kohe, sest see haigus on nohu võrreldes sellega mis oleks võinud tulla, kui poleks pookimas käinud.

MANIFEST

Ma ei palu, ma NÕUAN! Poliitik, OLE SINA PRAEGU VAIT. Hoia oma suumulk kalamarja ja parteikoosoleku jaoks ning ära mögise. Sinuga ei saa enam teisel viisil ja muul toonil rääkida. Sa lükkad maad ja majad kokku, et üks kuradi raudtee mis iial valmis ei saa, “töös oleks” ning rahad liiguks. Sa laastad laantes ja hoorad hiites ning räägid puidu väärindamisest, aga suretad iga päev välja kümneid saeveskeid, tisleritöökodasid ning käsitöötube. Sa tõstad pennhaaval õpetajate palka et tõuseks riigi keskmine. Seda siis koefitsendiga korrutades, tõstad sa tegelikult enda palka ning kuluhüvitisi. Sa vaatad lennujaama VIP lounge-is mulli mekutades silmanurgast CNN-i ja teed siis nagu muuseas bravuurika žesti, saates džunglisse mida sa gloobusel isegi näpuga näidata ei oska, mõnikümmend miljonit €d humanitaarabi. Sa maksad oma noorbroileritele ministri palka, et nad muretult võiks koostada arengukavasid, mida keegi ei vaja. Küll aga lükkad sa tagasi maainimese palved säilitada bussiliiklus, külakool ning perearstipunkt, nimetades seda “pakutavateks ee-lahendusteks”. Sa ajad oma rahvast nagu lambaid, sundkorras üha uusi doose süstima ja läbi stringide hingama aga su tervisegestaapo ketikoerad ei suuda vastada isegi lihtsale küsimusele – kuidas aidata raskelt haigestunut, kelle õlavart juba on nõelaga torgitud. Sa keerad mängeldes rahakraane kinni ja lahti, et panna ühed kannatama ning teised kuuletuma. Sest sulle on oluline üksnes kriitiline miinimum poolehoidjaid, kes su üle künnise aitavad ning teatud perioodiks isikliku heaolu garanteerivad. Sa rendid oma elukaaslaselt elamispinda ja ostad ämmale kütust ning kabanossi aga saadad maksukogujad kallale mutikesele kes metsast mustikaid korjab ja tänavanurgal topsiga müüb, et hing sisse jääks…Seda loetelu võib veel sadade näidetega jätkata kuni kuuni ja tagasi ning need on ka siis üksnes selle jäämäe veepealne tipp. Täna lajatab sinu senine omakasupüüdlik nokitsemine ja puudli püüdlikkusega tehtud trikid brüsselist küpsise saamiseks, nagu raske roosk kogu rahvale näkku. Saa aru oinas, et sa seisad mitte järgmiste Riigikogu valimiste vaid rahutuste lävel ja kodusõja künnisel. Sa võid sajakonnale mendile pilkupüüdvad erivahendid külge riputada ja tänavatele ülbitsema saata, aga neil meestel ja naistel on ka arved postkastis ning vaevalt nad vilekoori saatel ja kõrvad löntis nagu kunagi Interrinne, Toompealt minema tahavad lonkida. Sul ei jää muud üle, kui saata nad käsu korras jõuga nende endi lähedaste vastu, et tagada midagi, mida sina nimetad korraks, aga mis tegelikult on võim millest sa nagu Brüsseli “pissiv poiss” oma nokust lahti ei lase. Sa ei sure, kui sul pole enam võimu. Sa lihtsalt hääbud kui sind enam sugugi ei armastata. See aeg ongi nüüd käes, sest jalakäijal on kõri kägistavast kütuseaktsiisist ükskõik nagu ka karsklasel alkoholiaktsiist. Aga täna on käpuli kogu rahvas ja riik. Seda tulingi sulle meelde tuletama, et inimesel on vaja kodu- ja kodumaatunnet. Oma keelt, kultuuri ja kombeid, rahu ja vabadust ning usku, lootust ja armastust mitte rohepööret, reilbaltikut, riigikogu ja rikaste edetabeleid. Sa vatrad pidupäevadel et oleme võrdsed võrdsete ning kaitstud kaitstute seas, aga häbened häda ning kused püksi igal pool, kus teised julgelt oma probleemidele lahendusi otsivad ja saavad. Täna võiks ju meie EU-sõbrad: kreeklased, itaallased ja kes kõik veel meilt pappi on saanud, meid, põhjamaalasi aidata, aga paraku jääbki see üksnes unistuseks üksmeelest sest Strasbourgi õllekas oli lõbus lällata seni kuni oober arvet läks kokku lööma ja pooled pidutsejad selleks ajaks lesta tõmbasid. Muinasajal kaitsesid templirüütlid palverändureid nende teekonnal pühapaikadesse. Asi käis lihtsalt nii, et teeröövlite saagiks langeda võiv väärtuslik, anti nende mõõka hoida suutvasse kätte hoiule. Sina, poliitik, ei ole keegi. Mitte keegi, kelle kätte usaldada palverännu teekonnal parema elu poole, oma väärtuslik. Sa oled parasiit ja sinu kõrval muutub parasiidiks igaüks, kes sind puudutab. Ükskõik mitu meetrit sa distantsi hoiad et mitte nakatuda. Ma ei tule su lossiakna alla meelt avaldama. Mu sõbrad ka ei tule. Ei tule ka nende sõbrad, ega sõprade sõbrad, sest aeg, kui sina vaatad ülevalt alla, lõppeb nüüd. Sinu aeg saab juba enne su pikka suvepuhkust otsa…See pole ähvardus. See on selge ja ettevaatav manifest. AD10.1.22

LÕPULUGU

Ei ole minu AEG. Ei ole minu RIIK. Ei ole minu ELU.

AEG on mind alla neelanud. Kugistanud nagu lõhverdav ja kaua nälginud elajas. Tunnen end nagu sitt suure ja rumala looma sisikonnas. Soovin siit minema pääseda. Jätta lihtsalt maha kõik olev ja olnu nagu vangist vabaneja jätab oma trellid, rauad ja kongi.

RIIK on mind alt vedanud. Minult on ta nõudnud vandeid. Neist vannetest kinni pidamist. Vannun, et olen seda ka teinud. Pole sest riigist väljapool piire ühtegi paha sõna öelnud. MAA ja RIIK ei ole mulle enam sünonüümid nagu varem. Maad armastan ma kuni sellesse ellu päevi jagub. Seda riiki mu südames enam ei ole. SEE RIIK ei ole oma lubadusi täitnud. Minule ei ole ta midagi lubanud. Ta valetab iseendale.

ELU on jäänud pelgalt olemiseks. Eksistentsiks mitte elus olekuks. Ärkamised ja magama minekud. Pilgu kõrvalepööramised. Kõrvakuulmise väljalülitamine. Seadmete akude laadimine. Arvete maksmine. Unistuste tõrjumine. Loomise üksindus ja kurbus. Teadmine, et järgmises elus naudin seda vaatepilti, mida täna kirjeldada on mõttetu.

Need üheksa portreed, millega alustasin aastat 2022 las jääda siia alles. Ilmselt ei ole mul seda kuraasi, et maalida 2022 portreed ühe aastaga. Milleks? Kellele rõõmuks või kelle arvustada? Las jääda see lõpulugu mu tänutundele tiibadeks, sest palju on olnud inimesi, kes on märganud. Olla surnuist tõusnud mees, et kogeda taassünni absurdset mõttetust, on poisikeselik. Ma olen kunstnik. Looja ja hävitaja

VALGUST KARTVAD TEOD

Vist on nii, et noorte lugemisoskus on ja jääb vanemale generatsioonile alati üheks igikestvaks probleemiks. Muuseas mõlemat pidi. Oskavad ja tahavad, siis on see vanema põlvkonna jaoks probleem. Miks just NEED raamatud? Miks just NEED autorid? Miks rikkuda pimedas silmi? Miks kõik need legendid teki all taskulambi või koguni küünlaga salaja raamatute lugemisest? Niisamuti teistpidi. Ta võib tunde või päevi sõrmega oma telefoni ekraani kaapida ja oma spliinile ning handraale sellega rohtu leida, et vaadata mis teised teevad. Aga raamatut, ükskõik millist, ta kätte ei võta. Pole pilte, pole prominente, pole skandaali, seksi, vägivalda või muud sedalaadi paeluvat.

Nemad ongi valgust kartvad teod. Omas kojas, enda limas, kujuteldavas turvakestas ning kogu maailma keskpunktis. Pead välja pista ei julge, sest isegi pähe kukkuv vihmapiisk võib olla ohtlik – nii on õpetatud.

Õpetamine ongi kujunenud mitte teadmiste jagamiseks vaid meelte hõivamiseks. Lapsel peab olema tunnis huvitav – seega peab õpetaja teda oma aine piires need ühised kolmveerand tundi lõbustama. Ei ole tal selleks sarmi, ainetundmist või autoriteeti, on lapsel kohe igav ja ta loeb pigem raamatut või näpib telefoni. Peale tunde jätkub meele hõive läbi meele lahutuse. Teisisõnu öeldes on päevakava tihe, et hoida last tagasi kõigest, mis on talle ohtlik. On oht, et laps võib hakata mõtlema teisiti kui vaja. On oht, et valgust kartvad teod ei pelgagi enam ühel heal päeval nina õue pista ning ümberringi toimuvat adekvaatselt hinnata. Vanatüdrukud – pedagoogid, kes mõtlevad täna välja noorte huviringe, usuvad ise tõsimeeli, et noori ei huvita mitte uue avastamine läbi eksimiste ja vaid asjade õigesti tegema õppimine. Kas järgmise põlvkonna arstid hakkavadki olema globaalset sotsiaalsüsteemi tundvad oivikud, kes “lendavad” seni kuni autopiloot toimib, aga edasi on must maa? Teistmoodi mõtlemine millest iganes, sureb koos tungiga asju teistmoodi teha. Omamoodi olemine saab väljakutseks nagu teokarbist nina välja pistmine. Nii sünnivadki valgust kartvad teod ehk piinliku püüdlikusega pähe taotud teadust lõpuni uskuvad rahulolijad. Avastused pole enam avastused, vaid kindla korralduse täitmine, seatud ülesande lahendamisel. Tellija materjalist ja tellija maksab. Niisiis, tahad olla teadlane ja üleüldse ellu jääda, tee konkreetelt seda mille jaoks sulle isandate armust raha anti.

Milles siis seisneb nende valgust kartvate tigude ja nende valgustkartvate tegude peidetud oht? Tegelikult polegi mingit ohtu. Ei kujuta nemad kellelegi ega keegi neile endile, mitte mingisugust ohtu, sest ohu taju ei tulene enam alalhoiu instinktist vaid karjakäitumisest. Sa oled ju näinud niidule karjatatud lambaid, kus kõik on vabad ja iseseisvad täpselt selle piirini, kuhu ulatab juhtoinast vaiaga maa külge ühendav kett. Mistahes ohu korral jookseb kari juhtoinaga kaasa, kuni selle kaelakont pingul keti otsas naksatab ja sunnib suunda muutma. Hundikarjale on see niiöelda õpikudrill. Sel põhjusel murtaksegi ööga maha terve kari, sest üksikut põgenejat ei hakka hundid iial terve leegioniga taga ajama, kui sellest kogu leegion kõhtu täis ei saa.

Nüüd sa küsid – keda ma nende lammaste all mõtlen ning kes on see hundikari? Need oleme meie ise. Need kelleks me ennast peame, sõltuvalt seltskonnast kuhu parasjagu satume ning sellest, millist karjakäitumist see õhustik parasjagu nõuab.

Lasteaiast mäletan, mängisime igasugu mänge, milles ühed olid need ja teised olid teised. Nii mängisime indiaanlasi ja kauboisid ja kõiki muid omavahel rivaalistevaid rollimänge. Üks mis oli juba sel ajal täheldatav, oli see, et niiöelda “vangi langedes” või kellegagi ootamatult silmitsi seistes, tehti kohe selgeks, kes on KES. Kümnel juhul kümnest oli reegel, et endast suurema ja tugevama käest küsides – kumb sa oled, vastati rutates, et ma olen ka – see kes sinagi. Ma valin olla võitjate poolel – on meile nii enesestmõistetav, et seistes isegi seotud silmadega seina ääres, karistussalga tädeviivat surmaotsust oodates, julgevad üksnes üksikud väljavalitud end tugevaks ja võitmatuks pidada. Need ei ole kohe kindlasti valgust kartvad teod! Valgust kartvad teod peidetakse nende kinni soetud silmade eest, et nad oma tapjaid meelde ei jätaks ja kaasa ei võtaks. See on lammaste kohtumõistmine, et kogu kari näeks otsuste täideviijaid oma otsustusvõimeliste ja õiglaste juhtide või nende poolt selekteeritud ekspertidena.

Tead mis on lambaks olemise suurim lünk?

See, et lammas kardab nii hunti kui lambakoera. Ta ei tee vahet sellel, kes on talle päriselt ohtlik murdja ning sellel, kes on seatud teda murdjate eest kaitsma. Ta põlgab lamburit ja lamburi koera, sest need pole lambad. Ta ei näe, et lambur ja tema koerad on ta ainsateks kaitsjateks kuitahes suure hundikarja eest. Lammas teab kõigest kõike, sest tema immuunsüsteem on lambavillane ja usk karjakäitumisse veenab teda eksimatuses. Ta oleks kõige õnnelikum loom sellel planeedil, kui solidaarsusest pügaks lambur ka lambakoeral kasuka seljast…

VALGEID DOOSE, VALGEID DOOSE

Juba jupp aega ei ole näinud kedagi õnnelikult hõikamas, et ta on nii- või naamitme doosiga vaktsineeritud. Mäletan seda aega väga hästi, kui järjekordne värskelt vaktsineeritu ennast sotsiaalmeedias kaitstuks, süstituks ja õla-allapannuks kuulutas. Eesrindlikumad eliidile kuulekad naeratasid teatud teenete eest isegi tänavatel ja mujal meedia masskampaaniates. Suures piiris sama seltskond, ehk väga kindel osa ühiskonnast, vajab sellist ühtekuuluvus e tunnet ning meedia seda õnneks ka loob. Mõistetav on seegi, et nii nagu õlavarrele tätoveeritud pojeng, ühel hetkel selle kandjal üle viskab, soovib aktiivselt sotsiaalne inimene värskendada ka oma delikaatsed isikuandmed mõne järgmise ühisavalduse sõnumiga. Sestap siis ei ole täna kedagi varnast võtta, kellelt seda otse küsida. Ent küsimuse esitada, saab sellegi poolest…

Vaata palun oma vaktsiinipassi ja leia seal QR koodi alla kirjutatud tekstiriba. Võrdle seda mõne sõbra või lähedase koodiga.

Sa näed seal kirjutatuna järgmist; URN:UVCI: (koodnumber) : EE : (koodtähis)

Jutt on sellest koodnumbrist seal ribal. See on kõigil maailmas täna vaktsineeritutel. Kas 01 või 02.

Kui sinu passis on koodnumbrina kirjas 01 oled sa globaalse farmaäri uuringu subjekt, kelle peal uuritakse platseeboefekti mõju massilise sundvaktsineerimise katsealusena. Kui 02 oled saanud testitavat vaktsiini. Oled oma tervise ja sellele mõjuvate kõrvalnähtude katsealune subjekt. Mõlemal puhul number kuivas statistikas. Mida rohkem statistikat ja numberid, seda veenvam ta on. Teisisõnu on nii “soolalahuse” kui “testi” doosid avalikult kultiveeritav statistiline summa kõigist vaktsineeritutest. Vaktsineeritute protsent ühiskonnas ongi selle pärast täna korelatsioonis kõigi ülejäänud nakkuse levitajatega maailmas. Totaalsest kaitsest viirusesse nakatumise vastu on saanud seepärast umbmääraste sõnumitega jampslik vassimine. Tagatiseta lootus, et kogu inimkonna mõne miljardi jagu vähendamiseks loodud bioloogilise relva fataalsus, kergemini läbi põdeda.

Tähistame riigina tähtpäevi, nagu alkohoolik kes otsib põhjust võtta. Sajandaga ühele poole saanud, võtame ette järgmise tähtsündmuse. Valame suure koti sulara põrandale hunnikusse, et terve armee projektimänedžere saaks selle omatahtsi rõõmsaks ajaviiteks laiaks lüüa. Nägin oma silmaga Dubai EXPO-l seda tööõnnetust nimega Eesti paviljon. Arvan et ainus millega seda veel päästa, oleks see, kui avaks seal ühe nüüdiskunsti näituse, mille ekspositsioon võiks koosneda kuluaruannetest ja tšekkidest, mis raamituna seinal. Nii näeks ja õpiks ka teised, kuidas mitte millegi loomiseks on võimalik mõõdutundetult kulutada. Nagu Ämmapetsi Kert, Kreisiraadio sketšist. Markantseim näide maailmanäituselt on kasvõi see, et me ei kirjuta paviljoni seinale ESTONIA vaid kinnitame heeliumlambist väänatud väikse helendava sinise “e”-tähe. Sõbrakesed, saage ometi kord aru, et ülejäänud inimesed maailmas ja suur osa kodumaalgi, ei hooma selle teie e-värgi katkematut ainukordsust. Maailm vaatab abi otsivalt juba mõnda aega hoopis puhta õhu, värske joogivee ja puutumata eluslooduse, mitte selle e-vaimustuse poole. Me ei peaks business klassis maailma ärifoorumitele lendama et seal siis puhvetis samasse lauda sattunutele arglikult oma e-hääletuse masinat müüa millega valimistulemusi teha saab. Küsid, et kuidas see jamps eelneva 01 ja 02 teemaga haakub. Väga lihtsalt. See kõik on tänaste aparaadikarjeristide saavutus. Saavutus mida hinnatakse kuulekusena bürokraatide euroopale aga millel pole pisematki pistmist lojaalsusega euroopalikule kultuurile ja väärtustele.

Tead mis on eestlase viga? Üks paljudest! Kui meil rahvusena oleks ettekujutus oma riigist ning arusaam ootustest valitsejateks seatutele, saaks me ehk ükskord paigalt ja liiguks. Me arutame omavahel, kelle peaministriks oleku aeg oli parasjagu milline kuid ei suuda sealt edasi liikuda. Me ei lepi iial kokku, kes on Eestile hea president või peaminister, sest hinges vajame Vigala Sassi ja Fred Jüssi sarnaste meeste elu-diplomaatiat, et muu eksisterivaga koos olla. Mõistuse juurde ja mõistlikuks jääda. Kaotamata oma kohta ja austades kõiki teisi.

SEE ongi kadunud. Oskus teisi austades oma kohta hoida. Ma ei pea silmas kohta, millest sissetuleku pärast küüntega kinni hoida, vaid pärispanust indiviidina. Panust, mis ei seisne ühissüstimises ja apartheidi ning lapskatsete vaikivas heakskiidus. Panust, mis ei ole mitte kusagilt otsast vaadates nõustumine kellegi alandamisega. Vangis istuja süü varguse eest ei ole suurem selle süüst, kelle lohakus ta vargusele õhutas. Seepärast küsingi – miks me rahvana oma riigi lohakile jätame et varganägudele väljakutse esitada? Mis praegu toimub, ei ole ju midagi muud kui pesuehtne loobumine. Lagunemise peatamisest loobumine, nagu veerandsada aastat tagasi, kui oli selge, et selle moodustise aeg on pöördumatult raugemas. Lagunes miski mis oli kuulutatud igaveseks. Loodi uus. Järgmine poliitiline majandusmoodustis, mille baasidee oli moderniseerida XXI sajandi orjandus. Et nõudlus orjade järele oli muutunud kogu maailmas eliidi ellujäämise küsimuseks, muutus orjakaubandus mitmete riigipeade snobismist globaalseks inimäriks. Muslimispartalased kellele selle maailma rikkustest osa laiali jagada lubati, võtsid seda enesestmõistetavana, kuni…Ilmnes, et see maailm ei taha veel loobuda ning hakkas otsima võimalust, kuidas piirid sulgeda. Teisisõnu alternatiivi kuulipildujatele. Nagu ajaloost teada, alternatiive palju ei ole. Sõelale jäid lockdown ja inimkonna päästmine vaktsiinide või piibliga, sest kuulipildujad ongi kolmas alternatiiv. Uut normaalsust ükskõik millise vana asemele, saabki globaalselt luua üksnes kolmel viisil. Eesmärk nende kõigi kolme puhul on identne – võimu säilitamine läbi üleilmse ininkonna päästmise sõnumi. Kui vaja, sobib selleks suurepäraselt sõda, mille käigus hävitada halastamatu vaenlane. Kui vaja sobib selleks apostlite ja prohvetite tõe- ja rahusõnumid, mille käigus hävitada salakaval ja kuratlik kurjus. Ja muidugi vaktsineerimine, millega asuda võitlusse ähvardavate surmapandeemiate puhul. See, kas vaktsineerimise läbikukkumisele või ennast lõhki õgiva farmaatsiaäri paugule järgnev ajastu on suure sõja või rahu põli, sõltub tänasest nooremast generatsioonist. Õue vaadates pakun puusalt, et pigem on ootamas ees jutlustajate, prohvetite ja pühitsejate aeg, sest suurpuhastusena mõjuva sõja pidamiseks valmistub üksnes kalifaadimeelne grupp äärmusradikaale. Tänasele tööjõus heaoluühiskondlasest inimesele ei ole vaja näidata verejanulist vaenlast sõjaks valmistumas. Piisab pisikutega hirmutamisest ja kaadritest kus näidatakse haigeid haiglavoodis. Sa ei satu sinna haiglavoodisse, kui vaevud endale selgeks tegema, et sul on õigus terviseuuringuks. Uuringuks, et saada selgus, kas ikka pead lihtsalt käsu- ja kampania korras osalema eksperimantaalsetes inimkatsetes.