ANTON FJODOR TAMMJEVSKI

See oleneb. Oleneb, kui ebausklik keegi on. Ja ka siis oleneb see veel mitmest asjaolust ehk teisisõnu teiste inimeste mõjust. Sellest, kuidas nad kõik sinu senisel eluteel, on ebausku kummardanud. Ma ei tea, kust see külge kleepis, aga isegi ilma ebausuta, on mul aastaid komme, et kui midagi maha unustan ja koju tagasi pöördun, vaatan uuesti lahkudes peeglisse.

Nii oli see ka teise aastatuhande kahekümne esimese aasta paastukuu viimasel päeval. Kolmapäeval, kui asutasin end teele Virumaale. Tööle. Õpetama noortele ajakirjandust ja meediat. Unustasin dokumendid ja käisin neil toas järel ning vaatasin ka peglisse enne kui kodust lahkusin. Nii jääb vägi minuga. Väe nimi on olnud aga juba muinasaegadest saati Õnn. Teisisõnu – mis nüüd tuleb, on minu enese parimaks hüvanguks, seega – tulgu mis tuleb, see on alati minu teekond.

Et oli Suure Nädala eelne kesknädal ja ees seisis Ülestõismispühade aeg, küsisin õpilastelt tunni sissejuhatuses, et tõstku käsi, kes on kuulnud vaiksest neljapäevast. Mitte ükski. Küsimusle Suurest reedest, vastas ebaleva käemärgiga kahekümne kolmest kaks. Kiiresti tõstsin klotsid oma peas ringi ning sidusin tunni teema hoo pealt käesoleva hetkega. Näitasin õpilastele Da Vinci “Püha õhtusöömaaega” ning viitasin mõnele tänapäevaks tuntuks saanud Da Vinci koodile. Rääkisin läbi kannatusenädala sündmuste vatevinkli, sõnumi sisu loomisest, massidega manipuleerimisest ning apostlitest kui aja kirjanikest. See polnud esimene kord. Igas oma tunnis, tahtsin ma alati õpilastele midagi anda. Midagi sellist, mille kohta võiks öelda – võtke see ka igaks juhuks kaasa, tuleb päev, kui läheb vaja. Just nii on mu enda elu jooksul kogunenud teadmised ja tarkus, kogunenud mujalt leitud kildudest. Neid tunde oli palju, kui õpilased ei tormanud vahetundi ja neist südant soojendavamad olid tunnid, mille lõpus tuli keegi või lausa mitu õpilast ja ütles “Aitäh! Väga huvitav tund oli”.

Lähme räägime – ütles tühjas koolimaja koridoris vastu tulnud direktor. Tundsin, et see ongi nüüd see. Märk, mille sain teel autos, Tallinn – Peterburi maanteel. Kuulan nimelt pikkadel sõitudel Raadio Ööülikooli loenguid ja kolmapäeval oli ettekandjaks lavastaja Elmo Nüganen. Lavastades Tammsaaset, oli tema jutuajamise pealkiri. Elmo ei rääkinud sellest, kuidas tuleb või peab Tammsaaret lavastama. Ta tegi oma loo erakordselt huvitavaks, rääkides kahe suure kirjaniku omavahelisest nähtavast ja nähtamatust läbi põimumisest. Dostejevski ja Tammsaare. Nüganen luges pilte “Tõest ja õigusest” ning rääkis nende piltide varjatud sõnumitest, mis lavastaja töö just Tammsaare puhul nii paeluvaks teeb.

Kas Paas – paasi, või Paas – pae? Nõnda uuris usuõpetaja Indrekult. Mitte nime keelelise käänamise ega pööramise pärast, nagu ta esmalt nimetas, vaid selle pärast, et arutada läbi tunnetuse ja näidete, mis on igavikuline. Kui elus inimene siis “paasi” kui elutu kivi siis “pae”, aga kui inimene on surnud? On ta siis pae? See oli Tammsaare tegelaste üks sadadest arutlustest Jumala, elu ja surma üle. Pilt koolist, kus õpilased ei saa teisiti, kui kaasa mõeldes. Oma peaga mõeldes. Episood romaanis lõpeb sellega, et direktor, härra Maurus – tuleb klassi ees õpetaja juurde ning ütleb: “Aitäh. Te olete vaba”

Mõtlesin sellele kõigele teel Kohtla Järvele. Mõtetesse tuli tundmus, tundmusest sai tunne, tundest ootust. Ootus ja küsimus – mida need märgid mulle näitama tulid?

Märgid ei valeta kunagi

Sa teenid ülekohtuselt palju ja seejuures on tunda, et sa ei panusta piisavalt, ütles direktor tühja nõupidamiste toa pika laua taga. Olen kuulnud õpilaste tagasisidet, et sinu tunnid on pikad monoloogid ja samuti pole paigast liikunud kooli avalik meediakuvand, ütles direktor selgelt ebamugavas õhustikus kummagi jaoks. “Sel juhul tõusen ma siit lauast ning lahkun sellest koolist otsekohe” teatasin ma Hendrikule ilmselt liigagi ootamatult. Ma loen inimesi. Näen väga hästi inimeste silmade ja eriti naeratuste taha. Hullem, mida saab inimene teha iseendale, on töötada avatud hingega, pingetest paksu õhuga kollektiivis. Lihtsam on end lukustada ja nii kaitstud olla. Nii imbub ka sinusse enesesse võlts naeratus, mida tänu maskile isegi ette ei pea manama. Tohutu kergus ja puhtuse tunne tuli hinge, kui see dialoog “Tõest ja õigusest” – direktor Mauruse ja usuõpetuse õpetaja vahel, oli vähem kui veerand tunniga tehtud ning käepigistusega formuleeritud. Sellest kohast muud moodi edasi minna oli võimatu.

Majast lahkudes, ütlesin siiralt tänuliku “head aega” kooli administraatoritele, kellele kunagi esimesena majja astudes “tere” ütlesin. Rohkem kellelegi head aega polnudki öelda, sest olin selle juba mõni aeg varem hinges sooritanud, keeldudes sundvaktsineerimisest, viisil nagu seda jõu ja ähvardustega koolis läbi viiakse. Postitasin vaid oma õpilastele, lühikese sõnumi sellest, et täna oli minu viimane tund. Suureks hämminguks, hakkas tulema õpilaste sõnumeid, millised mind tõepoolest väga puudutasid. Noored olid šokis ning löödud, vastupidiselt kuuldud etteheitele, et tunnid on õpetaja filosoofeerivad monoloogid. Absurdne olukord, kus kooli komsomolisekretäri väiksest vituvimmast saab viimaks korralikult ussitav vihavaen ning võltsilt kõmisev kuulekus kaalub üles loova lojaalsuse.

Selle nelja kuu jooksul, mil olin riigigümnaasiumi ajakirjanduse- ja meediaõpetaja, õppisin ma väga palju. Ennekõike hariduse- ja koolielust ning sellest, milliseks inimesed, kes selles süstemis tegutsevad, kujundavad kogu järgmise põlvkonna näo.

Sügisvärvides lehesaju aegu, tegin teel Tallinnast – Tartusse, väikese põike, et näidata pojale Kõue Triigi mõisa. Pidasin seda tähtsaks, sest noortele tuleb näidata, et võssa kasvanud kivivarest, on võimlik üles ehitada imesid. Ses Kõue Triigi mõisa õhustikus on midagi, mis mulle isiklikult väga korda läheb. See on maailmarändurist Kotzebue hingus, koos rännakutelt kogutud museaalidega. Maitsekas, kvaliteetne ja hipilikult aristokraatne. Juhtumisi oli ka sel korral majas külalisi. Nagu selgus, pidas Haridusministeeriumi väike töögrupike oma töökoosolekut just seal. Arusaadav, kui on valida, kas istuda silmad fookuses ekraani ees ja pidada digikoosolekut või veeta paar päeva, all inclusive, ühes Eesti nooblimas majutusasutuses, valib riigipalgaline alati võimaluse, kus maksumaksja raha niisama tuules ei lehiks. Sviitidesse ei saanudki piiluda, kuna neis olid külalised sees. Needsamad noorepoolsed riigiametnikud, kes hotelli vestibüülis rikkalikult serveeritud suupistetega kohvilauas, ametialaseks kasutuseks antud moodsaimates nutiseadetes, in corpore facebooki lappasid. “Lõuna läheneb”, teatas asjasse puutumatute kuuldeulatusest välja tegemata üks ministeeriumi noorametnik. “Vist on aeg paluda külmad valged veinid avada” jätkas noormees galantselt, ülejäänud seltskonna feminiiinse rahulolunaeratuse kirsiks vahukoorel. Sestap pole ka kohvimasina vargus ministeeriumis, mitte midagi enneolematut. Pigem sümptom, uus normaalsus, arrogants ja uuskomsomolidele enesestmõistetav asjade kulg.

Kokkuvõttes on nii, et mida on tarvis tõestada, seda ka tõestatakase. Süsteem on suurepärane – inimene kes seda ei mõista on sitt. Inimene kes seda kaasa ei mängi, saab jalaga persse. Ajame asja nimega eestikeelne haridus ja räägime integratsioonist Ida-Virumaal. Samal ajal hoiame kinni mõlemat silma, et mitte näha tegelikke probleeme ja puudusi. Betooni valatud raha ning pro forma korralikult täidetud paberid on asja üks pool. See, et peale kasvav põlvkond emakeeleski hakkama ei saa, asja teine pool. Inimene, kelle emakeelne sõnavara piirdub paarisaja sõnaga, ei saagi osata ega õppida teist keelt, sest ilus katus ei varja vundamendi puudusi. Soovisin olla õpetaja, kes seda pisutki muuta proovib, kuid ei õnnestunud kahjuks.

Kes teid valetama on õpetanud – küsis koolipapa Maurus Indrekult. Teie ise, vastas poiss. Enne ma ei valetanud, siin olen õppinud…

Need, kes lugenud, teavad mis edasi sai. “See inemine on hull” hüüdis Maurus. Olen jah. Annan käest töö ja teenistuse ning lahkun sekundi pealt laevast, sest ma soovin olla mina ise. Õpetaja, kellele õpilased ütlevad tunni lõpus “Aitäh – väga huvitav tund oli”

TALKING HEADS

See oli öölaulupidude aegu ja takkajärgi meenutades väga märgiline periood iga inimese elus. Enam vähem sel ajal toimuski see suur üldrahvalik start. Mäletad? See “stardijoon”, millest kogu iseseisvuse aja on rääkinud need, kes olid kiiremad ja jõudsid napilt enne sind kohale. “Me olime kõik võrdses situatsioonis”, nagu tänaseni siristavad kõik need, kes punase nelgi pintsakurevääril, üle öö rukkilille vastu vahetasid. Mäletad? Ühesõnaga kiiremad, kes said endale kõik selle, mis punavõimu talveunne minnes veel püsti seisis. Kolhoosid, sovhoosid, majandid, tehased, vabrikud, laod, autobaasid, sadamad, lennuväljad ja kõik muu. Tervetest linnaosadest ja tööliste kvartalitest koos korterelamutega, rääkimata. Isegi prügimäed!

Miks talveunne? Sest viimased paar aastat Eestis, on kui lõppeva talve agoonia. Koopasuu juba aurab, sest norskav elukas on end koopas külge keerates, koonuga ukse poole pööranud ning ronib varsti välja et ringutada.

Need, kes selles kõigile võrdsete reeglitega võidujooksus, viletsamat stardikiirendust omasid, said ju ausalt öelda ka. Nad võisid oma enese armsad kodud kollaste “väärtpaberite” esitamisel endile jätta ja ei pidanud puu alla või pargipingile kolima. Kollased kaardid käisid käest kätte ja nende eest krabati kõike vähem väärtuslikku mis punastest üle jäi. Punaste plaan on olnud läbi ajaloo, kõik see pööbli niiöelda pärisosa kui “luksus” seaduslikult maksustada. Oleme seda läbi oma vanavanemate silmade juba näinud. Siis maksis see sõidu Siberisse, kust eluga naasnute rängad aastad, kollasteks kaartideks konverteeriti, et saada uus luba, jälle oma kodus elada. Ajaloo Circle Key…kõik kordub ringiratast

Miks TALKING HEADS?

Iseseisvusin koos Eestiga. Õppisin Tartus, vanematest paarisaja versta kaugusel ning see distants oli telefoniputkade ajastul piisav, et õppida tundma elu kõiki tahke, internetist unistamata. Nii pean täna tunnistama, et kõike, mida üks noor mees teeb elus esmakordselt, olen mina teinud Tartus. Kuid las see praegu jääb. Niisiiis oli see iseseisvumise ja kujunemise aeg väga viljakas. Tulid sõbrad, tuttavad. Palju uut ja huvitavat, mida elu kildhaaval näitas. Eks sa ise tea. Sel ajal tuligi mu ellu Talking Heads. Tänu sõpradele muidugi.

Ühekorraga olid kõik mu parimad sõbrad Vene sõjaväes. Jabur aeg. Saare Ain, see punkar, kes oli “Võru sõltumatu noortekolonni Nr.4” pealik, lehvitas KGB repressioone trotsides juba ammu sinimustvalget, kui noored isamaalised intellektuaalid alles nuputasid, kas ja kuidas tuua muinsuskaitse päevade raames välja eesti värvid.

Vene sõjaväe komissariaat, Tähtvere servas, jätkas nagu teisel planeedil, Eesti poiste sõjaväkke saatmist. Saadeti kõik need, kes läksid. Suur enamus enam ei läinud. Mu enda minek oli samuti noa teral. Sealtpeale muuseas armastan Reet Oja. Võin öelda, et Reet Oja ja Talking Heads päästsid mu “siberist”. Olin kutsealune ning minek ukse ees. Kui pühapäeva õhtul, enne kodust väljumist, et minna Tartu bussile ja seal järgmisel hommikul sõjakomissariaati, tuli televiisoris Reet Oja hüperpopulaarne “Noortestuudio pärastlõuna” ja sealt Talking Heads-i “Psychokiller”-i video. Otsustasin, et vaatan selle loo ära ja siis torman bussile. Millal sa jälle head muusikat kuulda saad. Hakkasid aga juhtuma hoopis isevärki asjad. Talking Heads-i lugu katkestati poole pealt ning Reet Oja ütles – teeme katkestuse, sest meil on tähtis intervjuu, mis puudutab kõiki noormehi. See intervjuu oli toonase ENSV ülemkomissariga, kes ütles: “….jah, täna võeti vastu seadus, et õppuritest noormehed on kuni õpingute lõpuni ajateenistusest vabastatud”. Ma ei sõitnud Tartusse ega läinud hommikul sõjakomissariaati. Se oli ilmselt mu elu kõige korralikum “napikas”. Sõna otseses mõttes minutite küsimus.

Miks ikkagi Talking Heads? Sest kuulsin seltskonnas, et presidendi ja riigikogulaste palgad taastõusevad. Tõusku, kui see praeguses üldises languses riivavalt terava ja valusana rahva hingi ei kriibiks. Kunstnikuna kujutaks ma seda suure värvilise pannoona. Seinamaalina, kus taustal kõrguva Spasski torni otsas särab rubiinina punane täheke, esiplaanil aga vestiga ülikonnas ja soniga V.I.Lenin kahe abilisega, palk õlal. See motiiv nõukogude kunstis on tiražeeritud ilmselt sama arvukalt kui mujal maailmas madonnat lapsega. Seega pole mu pannood kellelgi vaja, mulle endale kõige vähem. Aga pealkirja paneks ikka.

“Presidendi ja riigikogulaste palk on tõusnud” Õli, 2021

Sinu rahva peal tehakse katseid nagu rottidega. 5G tehnoloogiast vaktsinideni. Sinu rahva pojad ja tütred, kes maskid mossis nägude ees ja teineteisest kaugele hoides veel viiimaseks rõõmuks toidupoes võivad käia, näevad. Näevad kuidas tõusevad hinnad ja nendega koos sinu sissetulek. Nad ei näe sind! Nad ei kohtu sinuga, kuigi nemad hüvitavad su “kulud” nende kohtumiste eest. Sinu elukaaslasele liisitud limu ja su lapsi vedava ametiauto koos juhiga. Tead, sa oled eimidagi enamat, kui üks rääkiv pea. Talking head televiisorist, kus sa meid pidupäeval sõimad ja argipäeval hirmutad. Kurat, mis siin toimub??? Küsin ma ja tean ette vastustki – “kas ikka sobib kooli õpetajaks keegi, kes külvab” …. mida? Ma ei kavatse ka järgmisel korral komsomoli astuda. Isegi siis, kui sellest elust läbi libisemise eeltingimus saab, nagu ta alati on olnud. Me ei ole sinu vihmaussid, keda plekk-karbiga kaasa võtta kui Brüsselisse kalale minna. Me oleme Eesti inimesed, mitte uputatud laev, mida “hauarahu huvides” mingiks valgust kartvaks känkaraks betoneerida. Me tahame olla ennekõike rahvas, mitte riik, sest “oma riigita” – aga rahvana, oleme nagu juudidki läbi ajaloo ikka säilinud. Hoides hulludel aegadel rohkem kokku kui täna. Riiki on vaja ainult neile, kes tahavad saada ja valitseda. Ükskõik mis keeles ja mistahes lipu lehvides. Meie tahame täna säilida rahvana, isegi kogu seda hedonistlikult aelevat ametnikekarja üleval pidades. Me vaatame veel…

Vaatame teades, et kõrgele ronijad kukuvad alati valusamalt…

ÜLESTÕUS

Üratuskell helises täpselt kell kuus hommikul. Ärkasin enne teisi, et oleks aega rahulikult toimetada. Lõpurivistus ja kojusõit ning omade juurde jõudmise tohutu pingelangus. Hommik oli karge nagu sellele aastaajale omane. Baierimaa paksude metsadega kaetud mägede vahel, liikusid esimeste päikesekiirte poolt peeneks rebitud pilveräbalad. Nagu hundikarja hallid seljad, kõrges roheluses, jahti pidamas. Pisikese Oberammergau külakese, tillukeste kirikute tornikellad helisesid üle väikekodanlikult varajase vaikuse, milles ainult postiljoni rolleri põrin ning pagari ahjuuksest tulev saialõhn voogasid.

Küla serval, kõrgel mäeveerel, asub NATO -kool. Ehitatud “siis ja siis” ning säilinud tänase päevani. Väga korralikult ehitatud. Väga imposantne, väike eliitväeosale rajatud väljaõppebaas, mille lokatsioon ning maastikuarhitektuur, räägivad selget keelt preisi korrast, baierlaste pühendumisest ning natside igavikuihalusest. Midagi, mis jäi terveks ja võeti liitlaste poolt üle ja kasutusse.

Öösel nägin und, milles keris tagasi õhtul kamraadilt kuuldud lugu. Kanadast tulnud kapten, kellel üks missioon Afganistanis, juba selja taga. Rääkis loo, kuidas nende soomusrühm oli saadetud hävitama suurt oopiumimooni põldu. Käis see nii, et sõideti keskpäeva kuumalaine ajal põlluserva ning pisteti tuli otsa. Õitsev magunapõld põleb aeglaselt ja pöörast tossu taevani tõstes. Ilmselt oli Talibani Jumal sellest nii häiritud, või vastupidi – tahtis aidata kaasa, aga tõusis tuuleke ja muutis suunda. Nii jäi kolm jagu vahtralehe all võitlejaid, omaenese süüdatud hävitustule rammusalt paksu valge tossu sisse. Mõni sai eluaegse ajukahjustuse, teistel läks – kellel kuidas. Niipalju siis oopiumist, mille läbi nähtamatus paksus udus, ma oma unenäos püüdsin pisikese paadiga kaldale jõuda. Teadsin, et kallas on kusagil siinsamas, aga ikka kaikus kaldapuude õrn lehesosin just selja taga, mitte seal, kuhu suunas olin hiirvaikselt aerutanud.

Olin vormi selga pannud, kui saatsin emale sõnumi. Kool lõpetatud, sean end valmis lõpurivistuseks ning kojusõiduks. Juba õhtul näeme! Ema vastus tuli kohe. Ta kirjutas, et isal on hea meel. Olla öelnud – tubli poiss.

See tähendas mulle väga väga palju. Olin Saksamaale sõjakooli õppima minnes, jätnud isaga justkui hüvasti juba. Viimasel päeval enne ärasõitu, käisin teda haiglas vaatamas. Kurb pilt. Mäletan, et istusin haigla parklas oma autos ja lihtsalt nutsin ennast kogu jõust tühjaks.

Rivistus toimus Väeosa stabikasarmu ees. Kohal oli väga kõrge taseme esindus nii NATO Euroopa väejuhatusest, Bundeswehr-ist kui jõuministeeriumist. Peeti mitu kõnet, anti suured kaustad tähtsate sertifikatidega ning kinnitati rinda märk. Märk, mida kanda seal kus tarvis, kõrbevormi paremal käisel.

Oberammergaust sõitsime kõik koos Müncheni. NATO buss viis meie kursuse lõpetanud lennujaama, kus teineteiega rõmsalt nägemiseni jätsime, sest teadsimie, kus ja millal taas kohtume. Oli põnevate sündmuste ootusärevus, segatud vennaliku üksmeele ning ohvitserliku kuraasiga. Saatsin emale uue sõnumi. Ütleisn, et rivistus läbi. Rivi ees kiitus kätte saadud ning märk rinda pistetud. Juba ootan lennukit ning tulen siis kohe isa juurde.

Ema saadetud sõnum oli ootamatu. Ta kirjutas, et ilmselt ei jõua isa sind ära oodata. Ma ei uskunud seda. Tõsiselt ei uskunud. Lisaks õppe ja õppusepingele, oli mul kogu see kooli-aeg ränk hingevaev. Ärkasin iga piiksu peale, kust iganes see kostus, sest kartsin sõnumit, mida ei oodanud. Seda et isaga midagi pahasti. Siis oleks mu kool pooleli jäänud ning lennanuks ilma väljaõppe ja treeninguta, koju tagasi. Iga päev. Päev päeva järel, ohkasin tänust, kui ema saatis teateid, mis ütlesid, et nii nagu praegu – on hästi, õnneks ei ole läinud halvemaks. Ma ei tahtnud mõelda isa surmast.

Istusin Müncheni lennujaama ootesaalis ning tegin Tallinna lennuni aega parajaks. Istusin ja mõtlesin, vaadates klaaskastis karjakesi suitsejaid, et miks te seda teete…

Läbi suurte vaateakende paistsid lennurajad ning sinna maanduvad ja sealt tõusvad lennukid. Taevas oli täiesti sinine. Siiski, üks peenike mustjas pilv, nagu suitsupahvak, mis rabedas tuules peeneksvenintatud nirena aeglaselt läänest itta ujus. Vaatasin seda ei tea kust selgesse taevasse ilmunud nähtust ning tõrjusin sedamaid pähe turgatanud mõtte, et see on mingi märk. Telefon taskus vibreeris. Vaatasin ekraanile, kus helistajaks väike õeke. Võtsin vastu, aga me ei saanud sõnagi vahetada. Õde nuttis ja ma ütlesin lihtsalt – aitäh, sain aru. Helistasin emale ja ta vastas ilma sissejuahtuseta, et isa just lahkus. Ema käte vahel.

Lähme teeme suitsu…ütles teenistuskaaslane, kes juhtumisi samal ajal Oberammergaus oma eriala õppis ning sama lennukiga Tallinna tuli. Kuigi ma ei teinud suitsu, läksin. Tegin kaks tükki jutti. Tundsin ennast täiesti apaatses rahus, sest ei saanud õieti millestki aru sel hetkel. Ütlesin talle, et sain just teada, et mu isa suri. Ma sain aru, vastas ta ning jätkas. Surnuaedades käies, ei vaata me kuigi sageli, kuid siiski, millal keegi sündis-suri ning arvutame siis, kui kaua kellelegi anti. Oled sa mõelnud, küsis mu relvavend – sellest, et need daatumid hauakivil, on tegelikult tähtsusetud numbrid. Mis päriselt oluline, on see kriipsuke. Kriips sünni ja surma vahel, sest see ongi kogu selle inimese elu. Kriips hauaplaadil, daatumite vahel.

Lennukis istusin akna poolsel toolil. Tallinna lend oli rahvast tulvil. Tuttavaid oli palju. Teretasin, aga ei rääkinud kellegagi. Vaatasin aknast välja. Ööd akna taga ja tiivaotsas plinkivat signaaltuld. Ümberringi oli sumin. Mis keel see oli, ma ei tundnud. Mis meeleolu see oli, ma ei teadnud. Kui mu kõrval istunud mees mind tasakesi müksas ja küsis, kas ma söön, raputasin pead. Olin naelutatud taevasse, sest uskusin, et näen seal isa. Tõusmas taeva, lennuki akna vaateväljas. Mu pinginaaber toksas mind uuesti, ning ulatas paki pabertaskurätte ja klaasi vett. Tänasin.

15.märts 2013 oli mu isa surmapäev

Ta jättis selle, mida enam ei vajanud, et eluga edasi minna. Elu ei saa edasi kesta, kui jääme oma kehaga lahutamatuks. Meie elu jah, tõepoolest selles seisnebki, sain ma siis aru. Tundes seda sidet tänaseni selge ja tugevana. Hirm selle teadmatuse ees sai korraga otsa. Teadmatust ei ole olemas, kui pole hirmu. Hirmu, mis teeb haigeks ja tasapisi piinates lõpu. Seepärast usun kõhklemata ülestõusmistki, et olen seda kogenud. Lendutõusmine on ju ülestõusmine – hirmuta ja teadmises, et me jõuame lõpuks igal juhul kohale – sinna kuhu oleme teel.

PUTINILE MAA, MERKELILE MEDAL

Ma tean, et riigipeadel on kõnekirjutajad. Inimesed, kelle töö on valmistada ette sõnumid või teinekord kogu tekst, mille siis ettekandja enesele niiöelda suupäraseks teeb, või lihtsalt paberilt maha loeb. Mõistetav. Riigipea sõnumid oma rahvale, peavad olema juhile väärikad ning rahvale olulised. Muljetavaldavad!

Ei, ma ei hakka praegu lahkama Eesti presidendi kõnesid.

Mõtlen hoopis sellest, et kuidas neid võtta. Kõnesid ja nende kirjutajaid. Kui peapiiskopi “tööandja” on Jumal, jättes nimme kõrvale institutsionaalse juriidika ja maised palgapäevad, siis peaks ju ka presidendi “kutsuja ja seadja” olema “keegi” mitte kantselei või tagatubade kilgid? Peapiiskopi, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja puhul toimub kohe päris kindlasti enne tema ametisse kinnitamist vähemalt üks, kui mitte päris mitu pingelist töövestlust. Ei taha sugugi uskuda, et keegi ilma selleta ka presidendiametisse kinnitatakse, kui pole just tegu riigipöörajast võimuhaaraja või maniakist marionetiga.

Tunnistan, et olen paaril korral fantaseerinud teemal, mis oleks, kui tähtsate riiklike sündmuste puhul, ei loetaks paberilt kes ilmekamalt, kes vähem, kõnekirjutaja ortograafiavigadeta jutuvaibaks lõimitud sõnumeid, vaid kõneldaks nagu eluliselt määrava tähtsusega töövestlusel. Töövestlusel oma rahvaga. Kujutle end neid kõnesid kuulates ette sellena, keda president tegelikult oma hinges kardab. Kelle suhtes tal on aukartus ning paras pabin. Kujutle, et tal ripub iga hetk pea kohal võimalus, saada ukse taha tõstetuks. Mõtle, et see mida ta praegu ütleb, on määrava tähtsusega tema ametissejäämiseks või sealt kõrvaldamiseks. Mana omale kujutluspilt, et ühel kõnel, just sellel mida ta parasjagu peab on otsustav roll. Ära lasku arvamust avaldama, kuidas kõne meeldis, vaid vae, kas sina palkaksid selle inimese, kes töövestlusel just nii hakkama sai, oma töötajaks? Mõtle ennast riigiks ja kujutle, et sinu iseloom, harjumused, ootused, vajadused ja soovid on talle vastuvaidlematuks täitmiseks. Headel ja halbadel aegadel. Vaesuses, haiguses ja viletsuses ning ka joovastuses ja õnnes juubeldades. Kas sina värbaksid selle kõige põhjal lõpuni usaldades just tema või siis kellegi teise. Presidentide “töövestlusele” meid ei kutsuta. Me ei tea, mida temalt seal küsitakse või mida teha kästakse. Tõenäoliselt on see üks väga irratsionaalse õhustikuga kohtumine, sest siis on nii ja veidi aja pärast hoopis naa. Siis istuvad ühel pool lauda need, kellele kandidaat peab meeldima ja pärast on vastupidi. Tema istub laua otsas ning ümber selle laua istuvad siis need, kes pöial higises peos hirmuga mõtlevad, et ega mu töövestlusel visatud vihje bumerangina peakohal ei vihise. Nii mõeldes, on tulnud kummaline tundmus, et kas see pole mitte igavese arguse apoteoos? Hirm jääda ilma oma otsese vastutuse vabast ent sihipäraselt sissetoovast ametist “riigi personaliosakonnas”? Sedasi hakkab viimaks kohale jõudma ka mitmete selleteemaliste arvamusavalduste kaja, kes kahtlevad selle institutsiooni eksisteerimise vajaduses. Tõepoolest? Miks on vaja punti mistahes liidu keskvõimule kuulekaid lojuseid, kes omale tsükliliste vaheaegade järel väikses ringis kohaliku mänguperemehe valivad?

Olen valinud vabatahtlikult omaette olemise. Vaatlejapingi, mis ei asu kusagil hea ülevaatega horisondil. Kakskümmend aastat tagasi tegin kiire, ütleks isegi kärtsitu otsuse, loobuda ise ja vabatahtlikult parlamendisaadiku volitustest. Tagantjärgi mõeldes, olid need pööraselt pöördelised kuud, sest Eesti oli siis rohkem kui täna – iseseisev. Oma raha, rahvusliku lennufirma ja professionaalse piirivalvega…Täna, kohaliku omavalitsuse esinduses, olen kannatlikum. Julgen aga juba täna öelda, et iga viimnegi sekund selles seltskonnas on olnud üks mõttetumaid kogu seni veedetud elus. Kuna tean nüüd ka selle tasandi poliitika kulissidetaguseid, pole ainsatki kohta, kus suuremeelselt mingite kogemuste omandamisest hõikuda. Niitke mind jalust nagu noort võsa kui suvatsete, aga ma keeldun täitmast korruptsioonivastase seaduse kohalikku formulari. Fake’järelvalvet selle üle, et rahvaesindajate ärihuvid ei oleks varjatult eelistatud. Nende otsuste hääletusel on asjaosalistel kas tualetipaus või korduvakasutatav asendusliige parteikontorist. Viimase ajal pole vaja sedagi. Vallapoliitikast on saanud lihtsalt kahe ebavõrdse rulli koomiline tants. Oravate- ja nende sabasügajate voogavalt laiuv teerull ning tähelepanujanune ja end mistahes meetoditega poliitikasse pressiv Ivorull. Kõik tahavad kuhugi, kus midagi saab

Selle ja kõige muu foonil, ei ole õnneks mingit hirmu. Hirmu, et mis edasi saab. Edasi läheb täpselt samamoodi. Kui need ei tee, teevad seda teised. Kui ei tehta nii, tehakse teisiti. Mitte midagi ei muutu. Ühestki uhke kõlaga lausest aastapäeva- või paraadkõnes ei saa niipea rahvalikku juhtmõtet. See kuhtub lihtsalt kusagile eelmiste ja juba olnute samasugusesse sumedasse ja unustusse vajuvasse pateetilisse mulinasse, suures mürakatlas.

Ära püüa palun otsida ega leida ses kirjatükis negatiivset või pettumust. Käegalöömist või kirumist. Lähen teen omale kohvi, vaatan katuseaknast ilusat helesinist kohta taevas, kus kirjutama asudes oli valge kuu, mustas taevas. Sinine ja must ja valge. Kõik on hästi. Oleme seda väärt mida me tahta julgeme. Väärt seda, keda me austada oskame. Eesti kingib Putinile maad ja Merkelile medali…sinu Eesti, minu Eesti. EESTI?

COVIDKAUST

Ilmselt oled sa seda filmi näinud? Cabaret. Särava Liza Minelliga peaosas. Muidugi oled. Mäletad seda episoodi filmis, kui nad kolmekesi linnast välja nädalalõppu sõitsid veetma? Ikka mäletad. Rõõmsad inimesed õlleaias, nagu neid Saksamaal tänagi siit-sealt veel leida võib. Pasunamuusika, soolakringlid ja kõrgetes kannudes korralik lager. Kõvemad viskasid enne praekoodi kallale asumist ka pitsikese või paar “pirniwillit”. Seal tõusis üks nooruk korraga püsti ja hakkas vaikselt ent hirmuta millegi ees, laulma. Patriootlikult selgete sõnade ning sugereerivalt haarava meloodiaga. Juba teise stroofi ajal liitus poisiga üks patsikestega tüdruk, siis veel paar poissi ning nõnda edasi, kuni kaasa möirgas terve publik. Episoodi lõpukaadris seisid kõik juba püsti, käed rooma tervituseks üles tõstetud ning natsionalsotsialistide pateetiliselt hullunud fanatism ei jätnud puudutamata kedagi. Siiski üks vanamees, kes ja miks, ei tea, aga jäi torssis olemisega seda puhkenud pöörasust äädikase sarkasmiga ja lootusetuses käega lüües lihtsalt vaatama. Filmi peategelased – kabareelauljatar, tema peig ning nende uus rikas geisõber lahkusid, kuigi põgeneda polnud enam kuhugi. Svastika ja punnkõhtudega pruunsärklased, nokkmütsid peas, olid juba järgmisel õhtul kabareepubliku rõhuv enamus.

Miks see filmiepisood praegu nii tugeva paralleelina ja selge sõnumiga turgatas? Sest sotsialmeedias, kus kiluleiva fotode gaalanäitust maha hakati võtma, oli täna platsis midagi enneolematut. Prognoosin, et see klipp purustab märtsikuu jooksul mõnegi rekordi. Arvamusavalduste osas kohe kindlasti. Klipp ise on olemuselt ehk vormilt tüüpiline reklaamikähkukas, ehk selline tüüpiline turundusplönn, millistega ikka kliendile “müts pähe tõmmatakse”. Jätan ütlemata, et sa pead seda nägema, siis saad aru, millest räägin. Sulle ei jäeta niikuinii teist võimalustki. Täna tilgutatakse piisk siin, teine seal testimiseks. Uuest nädalast läheb lahti. Saab näha, kuidas kampaania on planeeritud, aga ole mureta, sinu lemmiktelekanali reklaamiblokis on tal juba koht olemas ning varsti taob selle sõnum su peas nagu pulss peale jooksumaratonil finišeerimist. See on lapsikult reibas ja sugereerivalt selge sõnum isegi idioodi jaoks. Kuigi ma ei saa aru, miks “…päästab päeva ojaaa”

Võinuks öelda veel selgemalt! “….päästab elu, ojaaa”

See roosa udu, millega propagandaosakond sel korral lajatas, ei jäta enam kahtlustki õhku, kuhu tee edasi viib. Pfaizerjugendi massidele suunatud värske “horstwessel” on tõestus, et sisse on lükatud järgmine käik. Ajaloos on see juba reljeefselt nähtud. Sa kannd varrukal haakristi või taaveti tähte, kolmandat varianti ei ole. Oled meiega või nendega. Kui sa vaktsiini vaimustusega ei tervita, oled teinud selle sajandi saatuslikuma valiku. Nii, kodurahu huvides, et säiliks töö ja võiksid käia kõnniteel, mitte trotuaariserval, käärivad varruka üles sajad ja tuhanded. Schindlereid, kes päästaks süütuid surmaminekust, saab ka nüüd olema, sest peale vaktsiinipassi jätab mõni ka südametunnistuse alles. Peidab selle nagu me vanaemad peitsid sinimustvalgeid. Kokkumurtuna ja koli alla peitu, äkki tuleb veel vabadus tagasi. Ha ha ha, ütled sa praegu ja rehmad “lolli jutu peale” käega. Täna räägime taas avanevast “võimalusest reisida” nagu elaks me rattaleiutamise eelsel ajal, aga homme on see Pfaizerjugendi poolt su äri aknasse visatud tänavakivi või vitriinaknale plätserdatud “vaktsiinivastane”. Selle pika ja pisut lohiseva sõna asemele on juba sõnausekski aeg küps. Natsionaalsotsialistid ei sõimanud ka teisitimõtlejaid “reichivastasteks”, Olid lihtsalt “jude” – kõigile selge ja klaar, isegi kui sa polnud iisraeli sugu. Pealegi on pisut isegi pentsik, nimetada vaktsiinivastaseks selle loo autorit, kelle vakstiinipass on paks ja pitsateid täis nagu elumees Danhammeri tööramat.

Ma tean, et sa ootad juba kärsitusega selle kirjatüki kokkuvõtet, et minna youtube-i ja vaadata, mis oli selle päästikuks.

Tsiteerin kõigile kättesaadavat väljavõtet Wikipediast.

Mis on propaganda?

Propaganda on kommunikatsiooniliik, mille eesmärk on mõjutada avalikku arvamust propagandistile vajalikul viisil.[1] Propaganda edastab sihipäraselt ja süstemaatiliselt informatsiooni, eesmärgiga kujundada kindla territooriumi rahva meelsust, hoiakut ja tegusid soovitud suunas.[2] Sageli käsitletakse propagandat negatiivse ja manipulatiivse tegevusena.[3]

Enamasti korraldavad propagandat riigi valitsus, valitsuse koosseisus olevad või opositsioonilised erakonnad, samuti ühingud või muud ühiskonnarühmad oma agenda levitamiseks. Propagandat võidakse kasutada selleks, et saavutada ideoloogilisi, kaubanduslikke või sõjalisi eesmärke.[4]

Propaganda sisaldab tihti sotsiaalkultuurilisest taustast tulenevaid emotsioonidele suunatud argumente.[5] Peamine propaganda kommunikatsioonikanal alates 20. sajandist, mil propagandat hakati süstemaatiliselt tootma, on olnud massimeedia. See hõlmab plakateid, ajalehti ja ajakirju, raamatuid, raadiot, televisiooni ja filmi.[6] Informatsiooniajastul on uueks tähtsaks meediumiks kujunenud internet ja selle kanalid, nagu sotsiaalmeediaalternatiivmeedia ja muu avalik veebiruum. Internetis leviva propaganda tootmiseks ja vahendamiseks kasutatakse tehisintellekti ja algoritme. Nende abil luuakse näiteks libauudiseid.[7]

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa rahvavalgustuse ja propaganda riigiminister Joseph Goebbels kirjeldas oma 1928. aasta kõnes propagandat nii: “Propaganda on inimeste võitmine selle poole, mida ma õigeks pean.”[8]

Ergo – sellesinase kirjatüki eesmärk, ei ole inimestele suuniste jagamine ega suunamudimine, nagu on moodne öelda. Ma ei ole vaktsiinivastane – mu käevarred on seda keskmisest kodanikust kordades rohkem täis torgitud. Ma ei ütle, et ma tänu sellele tervem või haigem olen. Arvan, et mul on olnud kõvasti õnne aga ennekõike oidu ja oskust oma peaga mõelda ning hoiduda silmaga nähtavast ilmselgest võimalusest nakatuda millessegi mulle soovimatusse.

Palun loe see lõik – mis on propaganda, veelkord üle. Loe, kui sa oled vaktsiiniusku ja loe ka siis kui sa vaktsiini ei usu. Miks ma sellele viitan ja sind palun? See mida ma täna juhuslikult silmasin – on propagandavideo. Marutaudis hüään, kes siirupiga siledaks kammitud. Pajuoksake, mille tagant lotendades kaugele paistvad kõrvad ei jäta kõhklusepoegagi, nimetada see “reibas šlaager” rämedaks ajupesuks. Kui sõnumiks saab see, et pole vahet, kas selle või teise tootja toode, peaasi et vaktsiin ning võimalus, et kohe saab Tenerifele, on tegemist propagandaga. Sõna sõnalt sellega, mida Goebbels ütles. Vanad ja noored, ….päästab päeva, ojaaa

Covidkaust on XXI sajandi holokaust.

26.veebruaril 2021

UUS MAAILMAKORD

Sissejuhatuseks tuleb autoril täita ankeet. Selle ankeedi täitmata jätmisel, täidab selle tema eest ORC. Ankeedi küsimusele, kas maakera on ümmargune või lapik, vastab autor – maakera on ümmargune. Ankeedi küsimusele, kuidas suhtute homoseksuaalidesse, vastab autor – ma eristan ainult arukaid ja idioote ning neid on kõigi seksuaalsättumuste seas. Ankeedi küsimusele, kuidas suhtute vaktsiinidesse, vastab autor – olen vaktsiinide poolt, aga sunniviisilise massvaktsineerimise vastu. Ankeedi küsimusele, kuidas suhtute eri nahavärviga inimestesse, vastab autor – ma eristan ainult arukaid ja idioote ning neid on kõigi nahavärvi esindajate seas. Aga nüüd asja juurde:

Usu või mitte, aga ma olen siiralt rõõmus, et UUS MAAILMAKORD on pikkade saamudega teel. Kuulun juba jupp aega kõhklemata nendega samasse klanni, kes on samuti veendunud, et kõik praegu toimuv, on üldkokkuvõttes väga positiivne. Kui kõrge virna on laps suuteline klotsidest ehitama? Variante on kaks. See ei saa valmis ja kukub enne kokku, või saavad klotsid otsa ja pole enam millestki ehitada. Selleni on jõudnud ka inimkond. Me oleme kõik, kes vähem, kes rohkem, jõudmas igaüks omas tempos, teadmiseni, et aeg on saamas otsa. Ma ei kuuluta maailmalõppu, hävingut ega sõda. Pigem suurte inimhulkade taipamist sellest, et vana maailomakord on oma aja ära elanud.

Milline see uus Maailm siis on? Õieti tuleks küsida, millist uut Maailma me omale tahame? Kas sellist nagu meeldib meile, või sellist nagu meeldib neile, kes meile meeldivad? Need, kes meile meeldivad ja need kes ei meeldi, moodustavadki kogu inimkonna, kogu maakera rahvastiku. Rassid, rahvused, usk, seksuaalne orjentatsioon ja kõik muu, on ainult üksnes selle rudimendid, millega me omi hoiakuid põhjendame. Me ei saa enam iial olla lõpuni ausad ja öelda, et mulle ei meeldi see inimene, sest mul ei tohi olla kellegi suhtes mitte mingisuguseid subjektiivseid aistinguid. On jäänud ainult objektiivne orjus olla tolerantne, ehk teisisõnu – lõpetada duaalne mõtlemine. See siis ongi uus Maailmakord? Osaliselt jah, sest ainsaks vabaduseks valida jääb üksnes elu või surm. Elada tahavad kõik. Sest elu ei lakka iialgi olemast ning elu kokkupuude millegi ajalikuga, ongi me kehad, mis peavad elu jätkuda suutmiseks valima parima aja ja siis lihtsalt energiaks saama. Kui olemasolev ei sureks ega muudaks end ainest energiaks, poleks elul millestki “toituda”. Aga see on nii vana ja kõikidele niikuinii teada jutt, et las ta siinkohal jäädagi lihtsalt osaks sissejuhatuses.

Ses elu igavikulisuses on meeletu tühjus ja täius ühekorraga. Elu enese tahe ongi surra, et jääda igavesti kestma. Nii oleme jõudnud miljardeid kordi kohta ja aega, kus enne meid on oldud miljoneid kordi. Usutavasti rohkemgi, ent elu jätkub. Mis iganes parasjagu toimub, ongi see ELU. Sestap on ka täielik idiootsus, öelda millegi kohta – eluohtlik. Elu ei tunne mingit ohtu ja kestab absoluudina.

Aga tagasi oma lammaste juurde. Mida inimkond täna teeb, et uus Maailmakord kiiremini kohale jõuaks? Peaagu kõike. Käib võitlus. Justkui parema elu nimel. Suurim lollus, mida inimkonnale on maha müüdud, ongi see niinimetud parem elu. Elu ei ole vesi, et olla mitmes olekus. Elu ON. Ta ei saa olla sitem ega parem. Mitte kunagi, sest elul ei ole vähimatki pistmist sellega, kuidas meie ennast oma kehades tunneme. Loomadel on see osaliselt veel instinktidena säilinud, inimesel enam ammu mitte. Loomal on ELU-ga oma suhe. Loom ei loo laboris ELAVAT viirust, et seda bioloogilise relvana kellegi hävitamiseks kasutada. Loom ei sega kokku rohtu, et seda juba ilmaletuleku hetkel vastsündinu ihusse torgata. Loom ei lasku hälvete vihkavatesse äärmusesse. Loom ei nõua, et kõik elusolendid peaksid olema ühesugused.

Uus Maailmakord on praegusel hetkel maailmas piirideta võimu ja jõudu omava väikese ringi valgustunud isikute plaan. Plaan, mille eesmärk ei ole vana säilitamine. Plaan, milles ELU on taas ausse tõstetud ning surm selle osana objektiivne. Surmahirmust on saanud emotsionaalne eine, keemiatööstuste kiirtoidukettides. Vaktsiinid on saanud masside surmahirmu rahustiks. Kohviku- ja kohvikultuurist on jäänud vaid mälestuseriismed, sest meil pole aega istuda ja nautida. Tahame elada, enne kui hilja ja joome seepärast kohvi papplähkrist ning käigu pealt.

Uus Maailmakord on plaan, hoida ja säilitada planeet Maa sellena, milleks ta on loodud. Meid on liiga palju ning selle plaani eesmärk on ettejõudmine jumalikust plaanist. See on plaan vähendada tuntavalt inimolendite arvu, kasutades selleks kõiki mõeldavaid vahendeid. Tuntavamad neist on kõigile mõnda aega näha olnud. Mõningaid neist viiakse ellu lühi- teisi pikaajaliselt ning nende kõigi ainus eesmärk, on ebavajaliku osa eraldamine muust.

Võtted selle plaani elluviimisel, mida kasutatakse, on vanad ja aegade algusest aina uuesti ja uuesti läbi proovitud. Igal ajal on omad vahendid ja nende valik ei olegi nii suur kui arvad. Neil vahenditel võiks öelda, on isegi väljakujunenud ning meile, kes me praegu kehadena elu antud ülesannet täidame, sümboltähendused. Need on PIIBEL, KUULIPILDUJA ja VAKTSIIN. Kolmest piisab, et igasse ajajärku leida just see parim ning universaalsem. Hakkab keegi kahtlema, et Piibel polegi rahusõnumi kuulutaja ning võetakse appi kuulipilduja. Tahad rahu – valmistu sõjaks! Kes seda fraasi kuulnud poleks – millega läbi kogu ajaloo on inimkonda “kaitstud”. Meile osaks saav kogemus, sõltubki seepärast igavesti pöörleva eluratta tempost, mida kõige ilusam oleks kutsuda kellegi plaaniks. Hetkel on plaanis päästa maailm vaktsineerimise teel. Mis sellele järgneb? Usun, et juba suudad oletada – ühed usuvad sellesse, teised mitte. Nii kerkib tasakesi, õhkõrnalt ja kihthaaval aina ülespoole USU küsimus. Saab näha, kellel oli õigus, kui vaktsiinidega on ühele poole saadud ning tuleb valida taas piibel või kuulipidluja. Need kolm leiutist meid ainsana loomadest eristavadki, kõik ülejäänu on lihtsalt pettekujutlus, et elu saab olla parem või sitem, kui mingid asjad on või neid pole. Me käime avakosmoses, suudame ületada Maa gravitatsioonijõu ja teha muid imesid, aga Uut Maailmakorda luuakse ikkagi vaid kolme vaala turjal…

SEITSMES MEEL

Ära kunagi ütle “kunagi”, öeldakse vahel ning ses lauses on just paras kogus sulatõtt. On ka paras näpuotsatäis intriigi. See pole esimene kord, kui tunnen ennst nagu algkooliealine jõmpsikas, kes kevadpäiksest palavaks köetud ekskursioonibussis klassiga ekskursioonile sõidab. Mul on kurb tnnistada, aga poole sajandi jooksul elatud elus, olen ma näinud tõepoolest mõnd üksikud meest, kes keerab bussirooli, aga pole “bussijuht”.

Kui konstruktor ja insener üht reisijateveo bussi loovad, teevad nad kõik endast oleneva, et lisaks kõikidele tehnilistele omadustele, oleks sõiduriist ka sihtotstarbele maksimaalselt vastav. Mugav pole see kõige täpsem sõna. Pigem inimsõbralik.

Seda lahendust võib pakkuda vabalt ilma igasuguse luksuseta, nahksisu ja dolby-ta. Kui on istumis- ja liikumisruumi. Õhku mida hingata ning kõrvadele talutav mürafoon, piisab sellest kaunis kenasti.

Olen kogu aeg uskunud, et busside ehitajad teevad need inimeste transportimiseks, aga veendunud, et valdav enamus bussijuhtidest ei saa sellest aru.

On pagasiluugid, mida ainult bussijuht tohib avada ja sulgeda. Sama kehtib uste ja akende kohta. Viimased nagu olen enamasti näinud, on tavaliselt kruvidega kinni väänatud, et neid lahti ei saaks teha. Bussijuht üksi otsustab, kas bussis on õhku mida hingata või mitte. Tema käeliigutus, reguleerib trobikonna inimeste enesetunnet nii palaval kui pakaselisel päeval. Ehk kokkuvõtvalt öeldes, peab olema tegemist väga pieteeditundelise ning armastusväärse ja hooliva inimesega.

Nagu nimetasin, olen oma pikale veninud elu jooksul, kaht-kolme sellist inimest bussiroolis tõesti kohanud. Valdavalt on bussijuhi arhetüüp aga täpselt selline munn, nagu see, kellest sai alguse filmilugu “Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Ehk oma ratastega kontoris ja rooliratast jalge vahel keerutav maailmavalitseja. Imperaator, kes õnnetu reisija piletirahast puudu jääva pisku pärast Uuspõllu resoluutselt õhksurvega ukse taha muljus. Ma ei ütle, et bussijuht peab olema metseen või heategija, veelvähem võhivõõraste sõidud omast taskust kinni maksma, aga selline räime silmatera suurune empaatiavõime ei teeks ju tegeliklult paha. Sünniks siis aga ka lugusid, nagu see või mõni teine, mille õnnelikku lõppu oleks raske ettegi kujutada ilma alguseta, kus ülbitseb ebaõiglus või võimutseb vaen? Oletatavasti mitte, sest kui miski algabki hästi ja peab ka hästi lõppema, on vaja vahepeal “augus” ära käia. Uppuda silmini sitta, nii, et käed ja jalad paksus pasas vähkrema paneb. Siis on vaat et õigemgi, sõõrmed sõrmedega sulgeda ning vajuda. Kuni päkad põhja puutuvad, et sealt üles – äratõukeks põhi leida ja tagasi pinnale tõugata.

Kaugeks oleme jäänud..ütles ammune sõber kui meile endile ootamatult, saatus ühe juhusliku tänava nurgal kokkujuhtumise tekitas. Nii on. Vastasin ma. Võiksime vahel ühendust võtta, ütlesin midagi targemat leidmata. Tean, et me ei võta ühendust. Pole lihtsalt põhjust ega mitte midagi arutada. Selles elus mitte. Nagu bussijuht peenraha, veeretame igasugu põhjusi peopesas ning loobume olemast need kes oleme olnud.

Elasid kord naine ja mees. Armastasid teineteist ja hoidsid teineteist. Alati väga sõbralikult, kuni sündis nende poeg. Mis me talle nimeks paneme – arutasid noored lapsevanemad. Esmalt kordamööda valikuvariantides kõheldes, ent ajapikku muututi aina närvilisemaks. Vaieldi ja vahel kuni tülitsemiseni. Mees tahtis oma ja naine oma. Mees oli raevumas kui kui härg areenil, kui naine ütles vaikselt: “Henn. Relax”. Tekkis vaikusehetk ning mõlema silmis süttis õnnelik helgike. Nii jäigi. See oli väga hea nimi ja see pandigi poisile nimeks. Seitsmes meel tuli alles aastaid hiljem.

KULDAJA TULEK

Õieti on see mulle endalegi, hetkel veel kaalukaussidel vaagiv üks võimalik lõppotsus. Kas mõtlen kuldajana meistrit, kes nähtavat ja katsutavat väärtuslikku, üle kuldama asub või saabuvat uut aega? Parimat, mis saab olemas olla. Mõlemad on omal kohal ja õiged. Selles seisnebki minu tänane tasakaal. Ma olen sinust samal ajal parem ja halvem. Ilusam ja inetum. Targem ja lollim. Mina olen sina. Sina oled aga mina, pole parata.

Tõde on see, et üks osa inimkonnast saab järgmise 33. aastaga otsa. Ots ei ole surm. Lõpp ega kadumine. Ots on vabadus valida kõige viimane kandikule jääv tikuleib. Selle vabaduse poole maailm praegu liigub ning lubab end nagu tiiner, tublil kosmeetikul aknest puhtaks pigistada. Mädapaisetest rääkimisega ennast ära elatavaid arvamus-survestajaid on saanud ühtäkki nii palju, et neil pole enam ei nime ega nägu. Rassi ega rahvust. Sugu ega iga. Neist on saanud maskidega nägusid varjav mõõtmatu mass. Õigusenõudjate mass, kes tahab panna lõpuks ometi õigluse järgi valvama kutsutuid mõistma, et vett ei saa panna voolama altpoolt üles. Meil on maailmavalitsejatest kõrini!

Kes need maailmavalitsejad siis on?

Need on kõige eksisteeriva rahaks pöörajad ning nende orjadena vabaduseta truud vasallid. Eluperemehed, kes naudivad omaenese loodud süsteemi, mis seisab kuidagimoodi püsti vaid kahele kunstjalale toetudes. Hoovad, millega liigutatakse oma kuulekaid töllnereid, hirmu abil võimule alluma ja ülejäänuid alandama. Ning paberist sedelid, millele on trükitud numbrid ehk raha, et etendada vodevilli pealkirjaga “Hoolimine”. Reaalselt, ei ole tegelikult kumbagi – ei hirmu, kui seda kunstlikult ei looda, ega ka rikkust, mis seisneb värviliste sedelitega omatahtsi sehkendamises.

Olen juba mitmeid nädalaid ažuurses sõltuvuses hommikusest loomisest. Kohe, kui silmad avan, on mu esimene sõna “aitäh”. Tänan, et öö möödas ja valgus nagu esimesena kohale tulnud külaline, ruumis toimetab. Tõmban ainult püksid jalga ning lähen keerdtrepist üles, oma katusekambrisse. Mul on seal kõik ühes kohas. Tempel, maaliateljee, muusika kuulamise nurk ning kirjutuslaud. Võtan oma A3 musta joonistusploki ning värvipliiatsid ja hakkan looma. Nad ise tulevad. Ilmuvad kusagilt ega lase enestega vaielda. Et mis mõttes? Selles mõttes, et ma hakkan otsast joonistama ning arvan, et joonistan kellegi portreed, kuid tegemise käigus muutub nägu paberil hoopis kellekski teiseks, vahel kolmandkski ning on juhtunud, et isegi neljandaks. Need on nagu vestlused kellegagi, kes ei püsi teemas või modelliga, kes ei püsi paigal. See valmistab mulle suurt rahutunnet ja kergust, sest mul pole kohustust, tellimust ja mis veel olulisem, kellegi ootust. Ootust, et minu tehtu oleks mitte mulle endale, vaid ootajale ootuspärane. Kunstiloomingu ja eriti portreekunsti puhul on see eriti sügav. Enamuse kõrgeim hinnang kunstile lähtub töö tõepärasusest ja ideaalseks peetakse joonistust või maali, mis on fotograafiliselt täpne ja realistlik.

Kuulus hollandlane Vincent van Gogh müüs eluajal ÜHE oma pildi. Täna ostab tema pilte see kontigent maakera asukatest, kes kuuluvad viie protsendi varakamate hulka. Miks? Üks põhjus on kindlasti see, et Vincenti maalidel kujutatud kaasaegsed, olid äratuntavad oodatust vähem. Tema maalidel säranud lilled ja lummanud maastikud ei olnud publikule harjumuspärased. Neis ei nähtud seda, mida sooviti – realismi. Tema käekiri, koloriit, isikupära ja loovus paelusid üksnes ajast ees olevaid kaaskunstnikke ja igal ajal elavaid purjus õlalepatsutajaid.

Täna ostab Vincent van Goghi maali keegi, kellel Maibach juba on. Ta ostab van Goghi, mõeldes endamisi, kuhu ma ta panen – kaatrisse, kööki või külalistetuppa. Talle ei ütle tänagi midagi Vincenti käekiri, koloriit, isikupära ega loovus. Olulisem on omamine ja investeering omandisse. On sel vahet investeeringuga nafta puurtorni? Sul on aparaat, mida teistel pole, seega on selle aparaadi abil maapõuest pumbatav vara sinu… Nii võttes, on Jumal ikkagi kõige rikkam, sest Tema patenteeris maailma luues nii nälja, seksi kui surma ja vaidle minuga, kui neile ei järgne inimese loodud HIRM. Selle loetelu kõhkluseta viiendal kohal on KUNST. Sest ilma selleta ei muutu ellujäämine ühtäkki gurmee-elamuseks ega edasikestmine erootikaks.

Olen väga õnnelik, sest avastasin alles paar päeva tagasi, et suudan niimoodi naerda, et hing rinnus kinni ja silmad lõbupisaratest pilgeni. Naernud nii, et kõnevõime on kadunud ja ajul on hea olla, omaenese aistingute rikkusest. See mis niimoodi naerma ajas, saab ühel päeval punkti, olles kirjutatud stsenaariumiks poolpikale mängufilmile. Naerda ei ole saanud metsikult kaua. Ei see pole hala, et enam ei tehta nalja ja see muu bla bla bla. Tehakse. Tehakse nii et kannad katki. Istudes ringis, rätsepaistes ja kannatades kes mida. Mõni kibedat kusehäda, teine unele vajuvaid lauge, kolmas lihtsalt ebamugavat asendit, aga püsti tõusta ja ära minna ei või, sest sellesse külg külje kõrval rõõmsasse ringi juba mahaistunu, peab seal olema kuni…No vot. Ja seejuures ei ole kurat naljakas. Lihstalt nii oleme harjunud ju siis peab olema, olgu see helgus kui teeseldud tahes.

Joonistades mõtted keerlevad. Käsi teeb oma tööd, silmad vaatavad pealt, aga mõtted need muudkui keerlevad. Käivad siinsamas ja lendavad siis tont teab kuhu kolama. See on neetult hea tunne, sestap usun teadvat, mida tundsid Reindorff, Wiiralt ja Vabbe. Sa muutud ühtäkki kellekski teiseks. Tajud nalja ja valu nagu kuuma ja külma ning suurt ja väikest nagu pikka ja lühikest. Avastasin enesele, et see ongi portreteerimine. See just, mitte pliiats või pintsel käes kellegi näo tõepärane ja loomutruu püüdlik kopeerimine tasapinnal. Hullumeelne vabaduse tunne, mis sarnaneb diafragmat raputava naeruga.

Kui kunstipoes pliiatseid ostmas käisin, küsis müüja, kas võtan kustukummi ka. Vastasin, et ma ei tee ühtegi vale joont. Iga kriips pole jutt nagu iga jutt pole kriips. See jutt sai selline, vaadates hoovis kasvava puu oksal rippuvas linnurestoranis mõnulevat oravat.