MESSAGE di VINCENZO

Kui sa ükskord Palmse mõisa peaksid sattuma, siis tee seal väike ringkäik. Mõisas on väga asjakohaselt ja museaalselt loodud õhtustikuline vaade tagasi minevikku ning väga toredad inimesed, kes ammulisui uudistajatele helde hoolivusega huvitavalt heietavad. Seal mõisas on üks tuba ja selle laes ripub Meissen-i portselanist laelühter. Neo-rokokoolik keraamiline askees kaheksateistkümnendast sajandis. Mu väike Vincent on mulle kõige kallim teejuht, õpetaja ning sõnumitooja. Ülesvaataja. Särast ja selgusest hooliv suuremeelne ning küps hing. Mu ellu oodatu. Ime.

Vincent, mu venna õlal, ulatus oma väikese sõrmega selle lühtrini ning puudutas selle ripatsit. Meisseni portselanist kellukese motiivi. Õrnalt. Õhkõrnalt, nagu Michelangelo maalil “Maailma loomine”

See kelluke hakkas imavaikselt liikuma.

Ühtäkki oli kogunenud selle lühtri alla hulk inimesi, sest keegi märkas, et see portselanist kelluke ei jää enam seisma. Kõigub vaevunähtavalt edasi-tagasi. Sama hoo ja hoolitsetult mõõduka amplituudiga, nagu oleks ta mingi masinaga ühendatud.

See vaatepilt lummas ja hämmastas inimesi ühekorraga. Olles seda veerand tundi vaadanud, tunnistajateks mitme inimese ihu- ja kaamerasilmad. Lahkusime mõisast ja meist jäi see kelluke maha. Kiikuma, nagu ei kavatseks ta iial peatuda.

Tagasi koju jõudes, leidsin kaminast, mida kütan ainult talvel, et sooja saada ning mida Vincent ei peaks teadma millekski pidada, sest ta alles aastane poisike on, selle pildi. Sõnumi, mitte lapse pahanduse või uisapäisa ullikuse.

Aitäh Isa Vincent

Tänan Sind sõnumitoojaks olemise eest.

Tänan Sind tõuke eest hakata uuesti märkidelugemist õppima

REPSI JURA

Olemise kergust otsima harjunud ei jää mitte kunagi seisma. Neis liigub puudutusel saadud jõud nagu kõik üldse olemas olev, millele on alguspunktis võnge tunda antud. Kui see on leitud ja märgatud, reastab see ammulisuised märkajad uuele sagedusele, ülejäänud aga alustavad järjekorda täiesti alguses uuesti. Olemise kergust otsima.

Olemise kegusest on saanud kaup

Miski, mille omandamisel tehtu ei loe. Nagu inimene. Kes iganes me seast. Sealt ka kõik need lood pärinevad. Lood mis räägivad ilmaletulnuist, kelle osaks on saada osa kannatustest enne kui neist mälestusena tagasi kutsutu ei saa.

Sa oled tõukoer

Saksa lambakoer. Truu kuulekuse ja teenistusvalmiduse etalon, kelle peremees-organism on igavesti väljapool olemise kergust. Sinu siirus on suunatud väljapoole nagu monument emasääse verejanule. Kuplana su kehal, tema emaks saamise soovile kummardades.

Mida on sul rääkida rahust, kui sa ei ole suutnud aduda riigi olemasolemise sisu ning sa ei tee vahet elamisel ja olemisel. Su suuremeelsus seisneb veenvana tunduvates sõnades, mis kerlevad nagu kärbes sita kohal, julgemata huupi maanduda, sest elamises ja olemises ning nende vahel vahet tegemises, kogu see keeruline kunst seisnebki. Tee proovi – esmalt iseenesega. Küsi endalt, oma enda kodus – olgu see saadud kuidas iganes. Millises osas oma kodus sa elad ning millises oled. Proovi mõista nende vahet…

Elamine võib olla vabalt äraelamine. Kuidagimoodi hakkamasaamisest kuni meeletu mõnulemiseni. Olemine seevastu saab olla ainult olemine. Äraolemine on ära olemine. Viibimine seal, mitte siin. Kusagil, mitte ühes heas paigas.

Kui mõtlen oma kodule, tajun ma täpselt, kus ma elan ning kus ma olen. Elan ühes majas, ühel aadressil. Olen ühes kindlas kohas oma elamises, nagu praegugi, neid tundeid kirja pannes.

Vahel mõtleb, vahel ütleb. Mõni inimene. Et tema oma elamisse võõraid ei lase. Olen neile ausaltöelda natuke kade. Päriselt. Sest see paneb mind mõtlema, et ju on tema välisukse taga , alates esimesest jalatäiest – tema OLEMISE koht. See kus ta ON. Tema elu, tema ise, tema vaim ja tema hing…

Minul ei ole nii hästi läinud.

Minul on nii elamise koht kui olemise koht. Elamiseks on planeet. Olemiseks vaid olematu hulk müstilisi kohti, kus olles saan öelda, et OLEN. Mina ise, minu elu, minu vaim ja minu hing. Niisiis söandan öelda, et olemiseks piisab meil ei rohkemast ega vähemast kui sellest, kes me oleme. Elamiseks vajame me ruumi. Ruumi, kuhu põgeneda, kui elamisega sitasti või liiga hästi hakkama saame. Olemiseks aga kõigest kohta. Julgen öelda, et elamiseks nagu ka olemiseks ei ole vaja rohkemat, kui jalatalla suurune pind. Olgu see anum, milles peotäis ube või pind kuhu toetada pepu, et istuda kinnisilmi ja tunda ennast kogu universumina.

Olen aastaid poosetades öelnud, et vaesus ei ole seisund vaid mõtteviis. Ütlesin seda, kui pugesin peitu oma tunnete eest. Tunnete eest, mis varrukast sikutades mulle teed püüdsid näidata. Täna tean, et kõik on kurat võtaks täiesti vastupidi.

Mu (ordu)vend ütles üleeile silma vaadates – me päästsime sinuga koos ühe inimese…elu. Ja veel midagi ütles ta. Midagi mis muutis mu ees ootavat elu. Sest selles oli uue koodi võti, mida ma ei oleks iial teada saanud, kui poleks päästnud kellegi elu. Tema – minu vend, päästis minu elu. Tõi mind välja letargilisest seisundist, kuhu omakorda mõned päevad tagasi olin sattunud. Kokkupuutest prohvetliku sõnumitoojaga otse kõrgustest. Tema sõna oli ülevalt kaasa toodud. Kui isa vaatab oma lapsele silma ja lausub – me ei vaja enam tõlki, ongi olemine. Kui poeg vaatab isale silma ja ütleb – me ei vaja enam tõlki, ongi elamine.

Tahe. Kas sa tead, mida see sõna just nii nagu kuuled – “tahe”…maailma rahvaste eri keeltes tähendab? See pole juhuslikult eesti keelde sattunud sõna. See on kutse alglätte juurde tagasi. Ma tahan…

Tahan ei tähenda “soovin” nagu ka soovin ei tähenda – TAHAN

Lollil inimesel on loll koer. Loll naine. Lollid lapsed. Lollid sõbrad. Lollid mõtted jne.

Tark inimene on alati üksi.

Temal ei ole hirmu üksioleku ees ei linnas ega metsas. Rahvamassis ega lainetel hulpiva pähklikoore sees. Pane tähele – ei OLE hirmu. Temal olemine ei ole hirmus. Hirmus, nagu suurema osa maailma jaoks on ainuüksi elamine hirmus. Hirm, et äkki ma elan valesti…

Kellelt sa seda küsida saad?

Kellelt küsida, kas ma elan valesti?

Ainult neilt – kellelt söandad küsida – kas ma OLEN valesti. Valesti olemine ei ole valesti elamine. Valesti elamine on aga kindlasti valesti olemine, sest olemine on usk peotäide riisi. Elamine aga lootus, et riis ei saaks otsa. Kõhklus, et äkki mul ei ole homme enam kusagil elada. Kahtlus, et äkki mul pole kusagil olla ei vaeva meid ju peaaegu kunagi. Kusagil saab ikka olla ka siis kui pole kusagil elada.

Tead…ma ei karda sinu arvamust, olgu see milline tahes. Olgu sul oma arvamus minust või minu arvamusest. Minu sõnadest või minu vakkaolekust. See ei ole õpitud enesesugessiooon, et ma nõnda, teraapilisel viisil, oma elu energiaga nagu sisse tehtud soolaseentega, järgmise seenehooajani välja vean. Elu energia tuleb ainult sinna, kus on ruum tulemiseks. Koht kus olla. Taipad?

Loobudes elamisest, hakkad olema. Leiad koha olemiseks, kui katkestad unistamise, leidmaks koht elamiseks.

Tee haiget!

Tee inimesele haiget ja kui ta ütleb sulle “aitäh” – oled sa teinud head.

Tee head…

Tee inimesele head ja kui ta ütleb sulle “aitäh” – oled sa teinud halba.

Loll näeb tegu, tark teo taha

Sa ei usu? Kohe kuuled. Kui kirjutasin eelmise loo, panin ma selle pealkirjaks “Näitleja Joller” – selle postituse märkajate ja lugejate hulk oli kuussada korda suurem muudest, minu meelest isegi palju parematest lugudest, mida siin avaldanud olen. Seepärast pole ka sellel lool sisu ja pealkirja vahel mitte mingisugust seost. Tänan sind

NÄITLEJA JOLLER

Suvi oli ilus, aga nüüd tagasi maa-peale!

Arvan, et just selline mõttemuster kujub juba täna lauselõimel ning lõikuskuu lõpuks on loll loom jälle puurist välja lastud. Klähvib koon õieli kõikjal, et olla samal ajal nii tõsiseltvõetav kui hirmus. Seda kõike mõistagi mure pärast tuleviku ees. Mure nagu me teame, seisneb ei milleski muus, kui hirmus selle ees, et inimesed saavad kokku ja nakatavad üksteist. Saavad kokku, et olla. Tunda ennast vabana ja õnnelikuna. Nad räägivad seal kokkusaamistel ju omavahel juttu. Igasuguseid asju räägivad inimesed. Aga igasuguseid asju ei ole vaja rääkida, sest need asjad ei pruugi paista sellisena nagu vaja. Tegelikult ei paistagi miski enam nii nagu enne. Suurim muutus nagu me oleme näinud, kogenud ja veendunud, seisneb selles, et ajast ja arust headus ning hoolivus, millega kogu aeg valimiste eel inimesi on loitsitud, teeb läheneva võimuhaaramise eel läbi transformatsiooni. Meie teeme nii, et jah see tundub karm, aga kui meie seda ei teeks, oleks veel hullem. Meie teeme head! Loomulikult.

Karl Vaino ja Jevgeni Kogan on tagasi!

Nii mõtteviisis, meetodites kui meelsuses. Tean, et see on mitmetele muret tekitav. Pean silmas noorema põlve inimesi, kes keelduvad täna komsomoli astumast. Nad ei olnud siis veel kohal, kui Vaino kutsuti tagasi Moskvasse ning Kogan sai esmalt kargud alla ning peatselt pärast seda ka kaane peale. Miski siin maailmas ei muutu. Mõtlemise eest mahalaskmisi on tehtud enne ja tehakse edaspidi ning timukatel on alati koht kuhu pensionipõlves minna. Ma ei söanda näpuga näidata ega öelda, et see on tänane Vaino ja see teine tänane Kogan. Mitte selle pärast, et ma kedagi kardaksin. Ma ei saa näidata selle pärast, et neid on rohkem ning seletada, et see on täna täpselt nagu omal ajal oli too, ei vii mitte kedagi mitte kuhugi.

Masohistist sõber, kes kurat teab mis mõnu saamise eesmärgiga, jätkuvalt uudiseid jälgib, hõikas eile – jessss, tuli ära. Pidades silmas teadet sellest, et kusagil aiandis avastati mingi uus tomatite viirus… Loogiline – sinu koduaia puu- köögi- ja juurviljadel ning sinu kanadel, partidel ja hanedel on kõigil üliohtlik viirus. Sinu sead levitavad katku ja lauda katus on kummis hullu lehma tõvest ning põrand kaardus sõrataudist. Millest sa aru ei saa tolvan? Sa ju ei paranda ise oma hambaid??? Nahhui sa kurat ise kartuleid siis kasvatad??? Me oleme loonud kõik taime- ja mullakaitse vahendid ning oskusteabe ja spetsialistidest ekspertgruppe. Luba ikka neil oma toidulaua eest hoolitseda ja ära võta ümarvorme tasapinnalistena.

Tegelikult ei vii see vigin mitte kuhugi. Rohkem või vähem irooniat, otsesemad või kaudsemad paralleelid ning kogu see püüd välja öelda, et ma kardan ning muudan sestap oma helistikku, meloodiat või harmooniat, ei tööta.

Ühel soojal suvepäeval, jälgisin mõnda aega mutukaid kes murus toimetasid. Jätsin nende tegevuse tähelepanuta ning kujutlesin kuulmas nende mõtteid. Manasin enesele silme ette nende maailma. Suhted, normid, tavad, religiooni, kihistumise, edukuse, hariduse ja muu, mis meie ümber ja keskis igapäevane. Mõtlesin, mida nad oma päevalehest hommikul lugesid ja mida raadiost kuulasid. Mõtlesin, mida nende ninamehed küll teevad, kui näevad mind putukatõrje purgiga tulemas. Eks neilgi on valikuid kuidas oma kogukond päästa, kuid loogiline on see, et kui neil oleks minu külvatava häda jaoks vaktsiin, ei jää nad ellu kauemaks kui ma olen toonud keemialetist kangemat. Üldjuhul on putukatega nii, et nad lähevad seniks ära kui jama möödas ja tulevad siis tagasi ning jätkavad. Ma ei pea silmas neid, kes vahepeal kodus püsisid ja maske kandsid ning oma lapsi süstisid. Need surid viimseni nagu meiegi sureme viimseni.

Elu säilimise nimel on loodud niipalju vahendeid, et neist vahendeist ongi saanud elu. Kas sa tead, mis on parim asi, mille inimene on loonud, et elu saaks kesta?

Puusärk!

See pakend, uue elu toiduks saava keha ümber on restoran. Nagu sa tead, on restorane mitmesuguseid. Sa valid selle, kus on sulle meelepärane toit, õhustik ja hind. Nii teevad ka nemad – valivad puusärgi nagu restorani järgi oma meelepärasema ning naudivad siis seda, mida Jumal neile “lauale” on andud. See, kas su šnitsel on vaktsiiniga või antrekoot vaktsiinita, on nendegi jaoks teadlikkuse küsimus. Laibasööjad oleme me kõik ja saame laibasööjate söögiks.

Me oleme valmis uskuma ja rohkem maksma kõige eest, millel on epiteet “MAHE”… sest teame, et see on meile tervislik ja kasulik. Mürgitamata ja puhas. Mul on aias viljapuud. Luuviljalised on lindude ja parasiitide söödud ning melbad õunapuu otsas mingite muude satikate puretud. Juba mitu aastat. Seepärast tulebki osta turult või poest, kõiki neid vakstineeritud aiasaadusi või neist valmistatud toite.

Eksperimenteerin parasjagu taimetoitlust ja tunnistan ausalt, et nii palju uusi aineid, kui ma loen vegantoodete pakenditel, ei omandanud ma kogu keskkooli ajal kõigis keemia tundides kokku. Nii suur on me soov tervena surra, et oleme valmis selle nimelt loobuma kogu elust.

KOHTUMISED

ESIMENE KOHTUMINE

Kumma said?

Salvesti

Põltsamaad polnud?

Riiulis polnud

TEINE KOHTUMINE

Mida võtsid?

Saku

Allekokki polnud?

Külmas polnud

KOLMAS KOHTUMINE

Mis sa said?

Rakvere

Saaremaad ei müüdud?

Järjekord oli

NELJAS KOHTUMINE

Kumma tegid?

Zeneka

Pfizerit polnud?

Vist mitte

VIIES KOHTUMINE

Kust võtsid?

Nestes

Alexelat polnud?

Kaart jäi koju

KUUES KOHTUMINE

Räägi, mida teinud oled?

Ostsin ketšupit ja õlut.

Hakkad liha tegema?

Ei. Vorste võtsin.

Kuidas muidu läinud?

Vaktsineeritud

Uus auto?

Jah. Diisel

VIRU JAAGUPI

Vist kõige ilusama tornikiivriga külakirik, mida tean on Viru Jaagupis. Mäletan selle õpetajat Madis Oviiri. Pikkade hallide juustega meest nagu teiselt planeedilt, kui meenutada ülejäänud külamehi. Mu isa, kes tegi igasugu masinatega tööd, ütles sageli peale saunas käimist, et nüüd said käed peaagu nii puhtaks nagu kirikuõpetajal. Nõnda jäid Madis Oviiri käed meelde minulegi. Öeldakse, et õpetaja paneb õnnistuseks käed peale või pühitseb oma käega. Seepärast ei olegi kirikuõpetaja käed lihtsalt käed. Need on antud Jumala teenimiseks ja õpetajatöö tegemiseks lisaks kõikidele muudele tegemistele ja töödele.

Viru Jaagupis möödusid minu koolivaheajad. Suvised ja talvised ning vahepealsed sutsakad ka. Tean ja mäletan väga paljusid nimesid, mis täiskasvanute juttudest läbi käisid. Inimesi endid ma polegi vist iial näinud, aga nimepidi tean. Viru Jaagupi kalmistul neid nimesid hauaplaatidel lugedes, on tunne nagu kohtaks vanu tuttavaid. See tunne on ainult ühel kalmistul veel – Tallinna Metsakalmistul

Ühel päeval istudes oma ateljees molberti taha, tuli kusagilt ühtäkki tundmus, mis pani mind võtma vastu väljakutset, maalida lõuendile korraga kurbus ja rõõm. Ma ei tea kuidas ja miks läks see just nii, aga muusa juhatusel avanes mu silme ette pildike ühest külakesest. Külast, kuhu on igatsetud ning külast, kust on tahetud tagasi vaatamata põgeneda. Seal on inimeste nooruserõõmud ja vananemisvalu. Raske töö läbisegi õnneliku kergusega. Külajutud ja ühtehoidmine. Küüditajad ja kannatajad.

Maal “Viru Jaagupi” on üks mu seni maalitud piltidest, kõige tundelisemaid. Nii, nagu igal kunstnikul on üks tema tuntuim töö, on Viru Jaagupi minu jaoks kindlasti selline. Ma olen väga õnnelik, et teab kust see tuhin tuli ning niisuguse pildi luua lubas. Vägev!

Mul on Tansaanias sõber Bruno. Ta kirjutas mulle paar nädalat tagasi kui raske neil praegu on. Perekond, kellel olevat viiskümmend eurot, olla kohalikus mõistes miljonär. Ainuke kus pole rahapuudust isegi silmapiiril näha on WHO ja selle farmamaffia harukontorid. Lapsele antakse koos süstiga väike toidupakike, mistõttu seisavad lapsed kukkel käes vakstiinisabas mitu tiiru, et kõht täis saada. Keegi pole kade, kõik hoolivad. Saatsin Brunole toiduraha, loodan et ta saab selle kätte ning saab oma perele toitu osta. Olgu öeldud, et Tansaanias elab üks väike armas neegripoiss, kelle nimi on Hannes – Bruno poeg, kes sai omale nime minu järgi. Need inimesed on mulle väga lähedased ja kallid. Millal me taas kohtume? Kurat seda teab, kui näha mis maailmas toimub.

Viru Jaagupi on minu Tansaania vice versa – seal on killuke minu südamest ja elust

“Viru Jaagupi” 2021 Akrüül

HIND: 1000€ aitamaks väikest Hannest

KESKSUVI

Põgeneda saab mitut moodi. Nii, et ummisjalu tormates kordagi tagasi ei vaata või siis kogu aeg üle õla tagasi vaadates. Kõik oleneb tagaajajast. Nii võttes on ka peitu pugemine põgenemine ja kuigi keha püsib liikumatu, taob süda sees nagu tuppa sattunud varblane vastu aknaklaasi. Filmides on põgenemine tavaliselt kokteil neist kolmest. Seal tormab me kangelane esmalt tagasi vaatamata hullunult lendu. Hakkab siis vaikselt taha piiluma ning tundes pisukest pääsemise lootust, poeb kuhugi peitu. Tavaliselt on siis näha, kuidas tagaajajate rasked kossid tümaki tümaki mööda pauguvad. Meie sangarit silmamata. “Jess”; ütleme siis endale, aga jääme vabatahtlikult ja rahulolevana ilma palju põnevamast kui see, et meie lemmik ronib peidust välja ning paneb esimese ettejuhtuva auto nende kahe värvilise traadiga käima, mis on igas autos, puhuks kui sul süütevõtit kaasas pole. Edasi jõuab ta selle autoga täpselt sinna, kus on vaja teha kahjutuks see meile kõigile tuttav pomm. Pomm, millel on alati elektrooniline tabloo ajaga, kus on näha millal pauk käib ning eri värvilised juhtmed. Juhtmete kohta jõuab peategelane enamasti võtta kõne sõbrale, kes joob parasjagu viskit ja põrutab prostituuti, nii et sekundid halastamatult pommikellal tiksuvad ja ei tee telefonihelinast välja. Seda mis edasi saab, tead sa samuti. Susped rebadel kahmab ta pobisedes telefoni ning kuulanud ära sõbra miljoniküsimuse, soovitab lõigata läbi punane traat. Kuna tagaajamisfilmides kus on ka pomm, on peategelasel alati elektriku näpitsad taskus, nii sünnibki ja pauku ei tule.

Täpselt nii käib see kõik filmist filmi ja muutuvad ainult dialoogide tekstid, standardolukordade vahel nagu ütleks jalgpallikommentaatorid mängu vaadates.

Mõte selle pildi kirjeldamiseks trügis teadvusse, kui püüdsin nuputada, mis mind viimastel aastatel depresiivseks muutis. See on tasakaalu puudumine. Täpselt selline tunne, nagu vaadates eelpool kirjeldatud standardolukordadega filmi – balanss puudub. Kaalukauss millel on lihtne, läbi näritud ja ilaga pehmeks leotatud mass. Ainult neela. On vajunud kaalukalt maadligi. See teine kaalukauss, mis alla andnuna õhus ripub, kannab enesel aga tillukest paberinutsakusse käkerdatud teemanti. Mind muutis depresiivseks just seesuguselt kirjelatav pilt tasakaalu puudumisest. Kohutavast tundest, mis tekiba aegamööda. Tajudes, et need kes sind vaimselt ärritavad, kaaluvad üles need, kes sind vaimselt erutavad. Miskipärast tundub mulle, et umbes selline tunne võiks olla igal naisel, kes tahaks et teda kordki elus päriselt suudeldaks, ent kümnest potentsiaalsest mehest üheksa on tatimärgade oranžide vurrudega, mis kustutab veel viimsegi suitseva kiretahi.

Ausaltöelda ei vii need heietused ega hala kuhugi. Nii lihtsalt on ja paratamatult rullub silme ees lahti üks ammune mälupilt. Olin ühes maailma tagumistest otsest ning istusime rahvusvahelise sõpruskonnaga kõrtsilauas. See oli tõesti väga ammu, sest sel ajal tulid mulle Eesti tähtsamad uudised veel sõnumina telefoni. Tookord tuli uudis, et valimised võitis ülekaalukalt Keskerakond. “What???” Küsisid kamraadid hämmeldusega, kui olin spontaanselt ühe kasimata suguelundi suurte tähtedega tuppa laiali tõmmanud. Ütlesin, et Eestis olid valimised ja terve kolmandik rahvast andis oma hääled pättidele, nagu oleks mälule koos teksadega kivi-pesu tehtud. Kamraadid naersid ning sakslase lohutussõnad on mul tänaseni meeles. Ta ütles, et iga rahva seas on vähemalt üks kolmandik kõlupäid. Kui suur on Eesti rahvaarv? Küsis ta. Miljon, vastasin mina. Seega, mu sõber, ei ole midagi parata – kolmsada viiskümmend tuhat neist, on idioodid. Olin juba seda parunite järeltulijat ehttalupoeglikult persse saatmas, kui ta jätkas. Saksamaal elab kaheksakümmend miljonit…arvuta sealt kolmandik ja sa tead, kui palju sakslastest idioote elab sellel planeedil – nii et ole rõõmus, et maailmas on nii vähe eestlastest idioote. Minu küsimuse peale, miks nad kurat kõik Eestis elavad, hakkas seltskond mürinal naerma.

Valimised koputavad vaikselt uksele. Esimesena helistati seekord Keskerakonnast. Kuulasin huviga mesimagusat häält, mis rääkis kellestki sirge selja ja oma arvamusega mehest. Mehest, kellel olla endast kogu ühiskonnale palju anda ning kelle sarnased peaksid olema nii mõtteviisilt kui suhtumiselt kõik poliitikud. Ütlesin ära, sest maailm ei koosne värvilistest traatidest, millega saab käivaitada autosid ja suretada kellapomme, nagu filmis.

Kui varahommikul kirjutama asusin, tundsin hinges kurbust ja tahtmist kirjutada kurbusest. Ei mitte selleks, et sindki kurvaks teha. Tahtsin kurbuse endast välja kirjutada. Äkki sinustki? Sa oled ilus inimene. Sa oled minu inimene.

Poolakatel on väljend, mida ma poola keele puudumise tõttu jätan tsiteerimata, ent see kirjeldab üht lugu mehest, kes käis Warssavist kahesaja kilomeetri kaugusele rongiga tööle. Iga hommik ja õhtu ja nii üle neljkümne aasta. Ta ei jätnud mitte kordagi vahele ning kirjutas üles iga raudteejaama nime, kust rong läbi sõitis. Kodust Warssavini ja õhtul tagasi. Kui ta suri, avaldati ta märkmed raamatuna. Nelikümmend kuus aastat, iga päev kirja pandud raudteejaamade nimesid. Sinna ja tagasi. Võta nüüd kinni, kes on idioot – kas mees kes kirjutas kaustikusse raudteejaamad? Või mees kes otsustas selle raamatuna avaldada?

Idioot on see, kes ütleb et ta teab seda raamatut, aga lugenud ei ole – kui oskad seda poola keeles öelda, anan palun mulle ka teada. Teeme maailma lõbusaks!

ÖÖ HORTENSIAGA

Olin eile peale väikest suhtluspausi Hortensiaga. Mulle väga meeldib meie sõprus. Tundub, et ka Hortensiale. Mõnusaks teeb selle suhte me vahel, igasuguste kohustuste puudumine teineteise ees. Võime seda vabalt nimetada sõpruseks või milleks iganes enamaks kui soovime. See on meie vaheline asi ega kuulu asjasse puutumatute arvamuste albumisse. Hortensiaga olles juhtub ajaga midagi eriskummalist. See muutub nagu mingiks hüperkvaliteediga loodusfotoks. Fotoks, millel on fikseerunud albatrossi purilend lainetava mere kohal. See seisab stoppkaadrina paigal. Selles on aga ometi meeletult palju ELU. Kuigi kõik püsib tardunult paigal, nagu hüüdnuks keegi läbi objektiivi vaadates “freeeees”

Väga huvitav oli me eilne jutuajamine. Rääkisime terve õhtu ainult ilust.

Meeldivad sulle lilled? Küsis ta.

Loomulikult, vastasin ma ning mõtlesin alles seejärel, et mida ta sellega tegelikult teada tahtis saada. Lilledega on veidi nagu inimestega, püüdsin talle oma tunnet selgitada…

Kuidas? Küsis ta silma vadates.

Ilusad inimesed saavat elus paremini hakkama. Nii vähemalt on pandud meid sajanditega uskuma. Miks muidu on ilust saanud nii kultuslik religioon, millel pole mingisuguseid piire, erinevalt paljust muust.

Tõsiselt räägid? Küsis Hortensia. Ikka, vastasin talle ning selgitasin oma seisukohta sellega, et minule näiteks ei pruugi korealased oma füsionoomia poolest meeldida, ent igal juhul suudaks ma selle nõela heinakuhjast leida ja peale mõningast lappamist, leida üks või isegi mitu pimestavalt kaunist korealannat.

See, kas nad on niisama ilusad ka korea meeste silmis, pole sugugi kindel. Eri rahvastel on täiesti erinev arusaam iluideaalidest.

Ükskord Oslos, ühes restoranis õhtusööki nautides, istus meie kõrval lauas seltskond hiinlasi. Ärimehed. Nende lauda teenindas pikka kasvu ehe norralanna. Nii ilus, juukseotsast väikse varbani kui üks naine minu arvates olla saab. Arvan, et see oli tõenäoliselt kõige täiuslikum naiselik ilu, mida kunagi näinud olin. Oma elu lõpuni ei unusta ma seda naist.

Taevale tänu, et ta on tööl mõtlesin sel õhtul, muidu oleks vist…

No mida? Küsis Hortensia.

Oleksin vististi läinud ja talle ilma keerutamata öelnud, mida tema nägemine minuga teinud on.

Mida sa talle öelnud oleks – uuris Hortensia lõbusalt.

Tõenäoliselt nii nagu tundsin, püüdsin sellest vastusest põigelda, sest ei olnud just väga mugav rääkida Hortensiale seda, mida ma oleks rääkinud sellele imetabase iluga õnnistatud norralannale. Räägi – räägi, utsitas Hortensia mind tagant. Oleksin talle öelnud, et ma ei unusta teda kunagi…

Mis need hiinlased siia puutuvad?

Oled sa näinud, kuidas hiinlased söövad – küsisin Hortenisalt.

Teadsin, et ta pole seda kunagi näinud. Kuidas siis – küsis Hortensia. Nii, et emis saab oma põrsaid hurjutada, et nad süües viisakamad oleks, ega sööks nagu hiinlased. Hortensia naeris.

Mis sul hiinlaste vastu on? Mitte vähimatki. Ausalt! Vastasin talle ja lisasin siiski, et on üks asi mis mind hiinlaste juures pisut häirib. See, kui nad ennast blondeerida üritavad. Blondeeritud hiinlane on nagu tigu siirupis.

Hortensia naeris ja küsis, kas seal oli mõni blondeeritud tigu siirupis?

Ma nägin ainult seda ettekandjat, vastasin talle naerdes. Mind hämmastas, et ükski sellest hiina meeste seltskonnast ei teinud märkamagi, kui ilus on neid teenindav noor naine. Korraga tuli sinna restorani üks paar. Mees ja naine. Asiaadid. Eurooplase silmis nii kuradi tavalised asiaadid kui veel olla saab.

Ai kuidas need hiinlased selle peale elavnesid. Oli kohe tunda, kuidas nad selle naise nägemisest täiesti varjamatult hullusid. Mänguasja häälega hiinakelne mulin muutus iga minutiga aina häälekamaks ja see tedremäng seal oli lõpuks lausa testosteroonselt koomiline.

Nad ei näinud, kui ilus oli see norralanna. Mitte ükski neist, sest kõik nagu paabulinnu kuked ennast sellele hiinlannale silmapaistvaks püüdsid teha. Koomiline ja samas normaalne.

Püüdsid sina ennast sellele norralannale märgatavaks teha?

Jätsin Hortensiale vastamata

Kui sul oleks valida, kas olla kõige ilusam või kõige vabam inimene, millise valiku sa teeksid? See Hortensia küsimus pani mind hetkeks mõtlema.

Mida ma sellega peale hakkaks? Kujutleme et on olemas mingi ilu absoluut. Mida sa sellega peale hakkaksid, kui oleksid ahelates ori? Või vastupidi. Sa oled vaba. Täiesti vaba igasugu jamast ja kõigest ülejäänust, aga kuradi kole, nagu novembriöö. Kuidas see tunduks?

Kuulasin teda edasi ega vastanud midagi. Tead sa, kus kasvavad kõige ilusamad taimed või elavad kõige ilusamad inimesed – küsis ta.

Oleneb, vastasin … ja ta katkestas mind, küsides – millest?

Räägi – palusin teda jätkata.

Kõik looduse ilu, mida sa näed, on miraaž – alustas Hortensia. Ka mina. Sina samuti. Me elame oma lillepotis, peenras või põõsas ning oleme ilusad. Muud ülesannet meil ei ole. Lihtsalt olla – ilu pärast. Teenida sellega, et oleme ilusad, välja oma koht Päikese all. Pingutus milline tahes, selle nimel et olla ilus muidu kaotad õiguse elada, on võtnud sinult su vabaduse. Tõeliselt vabad on vaid need, kes suudavad olla vabad ülejäänute tähelepanust. Need, kes ei trügi teiste silmailuks nähtavale, et õilmitseda pea õieli jalgupidi potis ning nuruda Päikeselt kiireke päevas valgust ning aednikult piisk vett januks.

Tõeline ilu on see, mis jääb igavesti ülejäänutele märkamatuks. Sinu oma ilu.

Tõeline ilu elab vabana. Vabana ihast tunnustuse järele. Umbes nii, nagu see sinu kirjeldatud imekaunis norralanna seal restoranis. Ta ei vaja ei sinu komplimente ega hiinlaste märkamist. Ometi ei ole temagi tegelikult vaba – ta sai tööle, sest tal on välimus, mis oli töölevõtmisel raudselt üheks argumendiks ja palju muudkui, mis on võtnud temalt vabaduse. Kui ta elaks kogu oma ilusas olemises kusagil inimtühjal saarel, teadmata midagi ilu religioossest kultusest, oleks ta vaba soovist end teistega võrrelda ning vaba kõigist sellega kaasnevatest kohustustest ja doktriinidest.

Raseeriimata? Kammimata? Meikimata? Maniküüri ja pediküürita?

Need ongi selle religiooni sisuks – ütles Hortensia. Kui sa teaksid, mis ILU on ning sa poleks tulvil ootusi mida oled harjunud pidama ilusaks, näeksid sa inimesi enda ümber inimestena. Mitte poti- või lõikelilledena, kel on õigus elule ainult siis, kui nad vastavad kriteeriumile – ilus. Tähelepanujanu ja soov olla ilus, on lillede mailmas teinud sama mis inimestegi omas. Loobumine vabadusest.

Inimene kes püüab olla aina ilusam ning sobituda liigikaaslaste parima osa keskele, võib olla teisel pool maakera silmapaistmatu või lausa kole, sest seal on omad arusaamad.

Kord Aafrikas ütles üks must plika, et ta ei ole nii nägusat meest kunagi näinud. No näed, ütles Hortensia – mis sa arvad miks? Sa ei mäletaks seda, kui see poleks olnud vastastikku, onju nii?

Võibolla. Võibolla oli see kohtumine midagi sellist, nagu poleks ülejäänud maailma olemas ning ei sina ega see must plika, polnud iluinkvisitsiooni ahelaid oma kätele ja jalgadele kinnitanud. Selliseid hetki tuleb kord paar elu jooksul ette. Need on hetked, kui näed vaba inimest. Ootusteta