VALIKU VABADUS

Vabadus on vabadus.

Vaba on vaba.

See on eestlasele emakeelne sõna, mida teab igaüks, kes  keelt kõneleb, kirjutab ja loeb või neist kõiki suudab.

Kui keegi juba mistahes toolil istub, ei ole see koht enam vaba. On see siis hõivatud, kinni, täidetud, võetud või mida iganes. Kui vaadata neid eespool loetletud sõnu, sobivad nad vististi kõik mingis omas kontekstis sellesse ritta. Kui aga proovida neile ühekaupa vastand leida, ei ole see teps mitte vaba, mis kõige esimesena ette kargab. Oleneb muidugi üldise sõnavara mahust, aga see on teise jutu teema. Kinni vs lahti. Täidetud vs tühi. Okupeeritud vs vabastatud. Võetud vs antud jne.

Tahtes saada selgust mis on sõna vaba täielik vastand, et saada aru, kui omanäoliselt me erinevaid eestikeelseid sõnu mõistme, jõudsin ootamatule järeldusele.

Mitte miski pole keeleliselt ja sisuliselt õigem vastand sõnale VABA, kui  VALIK

On ju justnimelt valik, ainus tõeline koht kus midagi otsustada tuleb. Seega puudub selles ka igasugune ja absoluutne vabadus. Isegi tegemata jäetud otsus või soov mitte midagi valida, ei kehasta kuidagi moodi vabadust. On see ju lõpeks ikkagi otsustamise koht, on risttee, on valik – see või siis teine.

Sealt järgmine küsimus oli enesest mõistetavalt igasugune sõna vaba laiatarbeline rööpkasutamine.

Olen täna vaba, ütleme, kui soovime ühte sõnasse kokku võtta otseste kohustuste puudumise päevakavas. Ent me ei ole siiski mitte mingi nipiga sel päeval täiesti vaba. Vaba vajadusest maksta arveid, jälgida liikluseeskirju, kehtivaid ohutusreegleid ja miljon muud pisiasja. Isegi puhkusel olles, kui sugereerime enestele, et nüüd oleme täiesti vabab, tiksub kusagil mingigi kohustus tik-tak vaikselt omasoodu edasi.

Sestap otsustan enda jaoks siitmaalt ära, et olen sõnaga VABA väga tähelepanelik ja hoolas.

Kummardan Arvo Valtoni ja kõigi asjassepuutuvate ees, kes skripteerisid kultusfilmi “Viimne reliikvia” poolvendade Ivo ja Gabrieli dialoogi.

Täna ma mõistan tõeliselt, mis on lausutu taga, kui Gabriel ütleb, et ta EI OLE VABA MEES, TAL POLE TEIST VALIKUT ning äsab poolvennale pistoa makku.

Nõnda saab selgem ka see, milles vabadus siis seisnema peaks.

Ei milleski enamas, kui vähemalt kahes valiku võimaluses. Olla või mitte olla – küsis Taani prints Hamlet. Kaks valikut, järelikult vaba mees? Ei ütleks, et see surnu kolbaga tõtt põrnitsenud ja murest murtud Taani prints sel hetkel väga vaba mees olnuks.

Me elame vabas Eestis, öeldakse uhkusega hääles. See olla meie valik, kirjutatakse suurte tähtedega. Kas Eesti on sõltumatu? Ükskõik kas vabariigi, kuningriigi või millena tahes?

Iseseisev ehk?

Tegelikult ju ei ole ja sa saad väga hästi aru, kui mõtled miks.

On see kellegi jaoks haavav, võime võtta mõne teise, mistahes riigi või rahva.       Tead sa mõnd teist riiki, mis on absoluutselt vaba? Tead sa meie planeedil mõnd rahvast, kes on täiesti vaba? Tunned sa mõnd üdini vaba inimest?

Nõnda kui JÕUD on nii ainsuses kui mitmuses ikka jõud ja KALAMARI jääb selleks nii kiloses purgitäies kui ühes ainsas marjateras, ei tähenda ka sõna vaba midagi enamat, kui vastandit sõnale valik.

Kokkuvõttes on seda segasem loosung “sõna on vaba” poliitametniku dressipluusil, sest see on sisult ja keeleliselt absurd ka filoloogilise võhiku jaoks. Mõistan, et Kersti Kaljulaid ei tahtnud kanda dressipluusi loosungiga VALIK ON VABA. Kuigi see olnuks avalikult tekitada soovitud situatsioonis, väga palju kordi sügavamalt mõtlema panev.

Niisuguselt võiks oma valiku vabalt deklareerida ühe vaba, ehk valikutega rahva ja valikutega riigi pea. Seejuures kõiki oma ametialaseid hoiakuid, otsuseid ja arusaamu. Valik on vaba, tähendaks üldist võimalust otsustada nii või naa, aga “sõna on vaba”, ei ole seda kindlasti mitte.

Kodanik soovib valikut.

See on tema tõeline vabadus.

Võimalus, mis temalt kaasa rääkimiseks võetud, ei ole seepärast kunagi korvatud deklaratiivse sõnavabadusega.

Kevadiselt jooksva kase mahl segatuna saepuruga ei ole ju smuuti ega viljalihaga kasemahl. Ütlen seda kergusega, sest mul on valiku vabadus, mitte sõnavabadus, seda siin oma fakeboogi kirjaplokis kirjutada.

 

 

EMALE

Sa panid sõrmed vaheliti nagu palveks. Neis kätes on juba omajagu aega midagi, mis mind liigutuse pisarateni hardaks teeb. Olen neid näinud silmanurgast, kui olen Sinuga koos, kuidas Sa neid vaikselt mudid. Nagu väikene lapsuke, kelle käed on millegi sellisega kokku puutunud, mida rullides maha saab nühkida. Mul on siis alati nukker ja kurb, sest tunnen, nagu oleks Su kätes suur valu mis aina süveneb.

Neid käsi vaadates, on üha silme ees pilt, mis nagu vanast kinoprojektorist kuhugi seinale riputatud linale projitseerub. See on pilt ühest teismeeas poisist.

Ta istub väikeses ärklikorteris, kütmata ja külmas. Pühapäevaõhtud on kõige kurvemad nädalapäevad tema jaoks. Need on iseseisvusega kokkupuuted, mis pole seotud nooruse vabadusiha ja kujutlusega täiseast. Neis õhtutes on elust eemale pekstu erku tundlikkust ning enesehaletsuslikku melanhooliat. Nii hale on endast ja kahju, et külmagi ei tunne. Sedavõrd kuumav noores hingekeses on koduigatsus ja üksinduse lohutamatus.

Keset kööki asuvale söögilauale on suurest, sõrmedesse soonivate sangadega reisikotist lagedale laotud proviant. Keeratava kaanega klaaspurk koduse kartulisalatiga. Teine samasugune, ilma heeringata rosoljega. Paberkott veel peaagu ahjusoojade liha- ja porgandipirukatega. Fooliumisse pakitud, samuti veel ahjusoe pikkpoiss. Mitu väiksemat purki lemmikmoosi ning suur kolmeliitrine, soolatud kurkidega. Mitu pudelit head ja ehedat õunamahla ning väike kodune reisiüllatus, mis alati vaikselt kotti sokutatud.

Sa saatsid mind alati bussijaama neil pühapäevaõhtutel. Olgu ilm milline tahes, astusime kahekesi koos Turuplatsi poole, kus asub Rakvere bussijaam tänaseni.

Me justkui mängisime seda mängu, et Sa saadad mind selle pärast, et just pühapäeva õhtul algab eelmüük järgmise pühapäeva õhtusele Tartu bussile. Tegelikult oli see südamele hea. Mõnus ja rahustav oma inimese olemas olemise olmeline turvalisus. Mäletan, et paaril korral Sa ütlesid, et Sul meeldib mind saata, sest ma ei häbene Sind. Üldiselt selles vanuses lapsed häbenevad. Nii suur on nende tung, mitte olla, vaid näida täiskasvanum. Mul puudus see tung. Vastupidi. Ma vajasin seda oma ema “eskorti”, et mitte hakata end haletsema juba koduukse seljataga sulgudes.

Kõik kodust kaasa pandud toidukraam tuli enamvähem kolmapäevaks, hiljemalt neljapäevaks otsa saada. Miks? Sest nädala teises pooles hakkasid salatid juba seda nägu tegema, nagu laps kes kevadel esimese raberberi ilma suhkrutoosi torkamata suhu pistab ja hammustab. Nii kutsusin ma alati sõpru külla, kes rõõmuga tulid ja isuga sõid. Ma ei oleks saanud üksi süüa, sest mul oli alati nii kurb.

Kurb tunda igas suutäies seda üksi ja eemaloleku ängi, kui kodu on vaid salatipurgis ja pikkpoisis ning porgandipirukates. Mõnikord oli õunapirukal rohkem pisara soolane maitse kui piruka enda oma, sest kuidas ka ei püüdnud mõtteid mujale kangutada, vägisi tegi nukraks see kodu ja koduste igatsus.

Ma olen näinud, kuidas mu ema armastab lapsi. Mind ja minu armsat õekest. Minu lapsi, oma lapselapsi. Omakseid, keda on olnud hooldada üle kolmveerandi elust.

Vanaisa oli alles neljakümneviiene, kui elu teda ränkade haigusehoopidega nüpeldas. Nii si temast füüsiliselt valude käes vaevlev sant, pikkadeks aastateks kuni surmani. Sellele järgnes ilma hingetõmbe pausita, kohe otsa, vanaema haigestumine. Kõik, juba aastaid kestnu, läks sealtsamast edasi. Aastaid, kuni vanaema vaikusesse astus ning mu isale teatepulga edasi andis, kes aastateks ränga haiguse kätte vaevlema vajus ja viimaks temagi tee lõppes. Seni kuni mäletan iseennast, mäletan seda, et ema elus on aina keegi, kes hooldajat vajab. Aina mure, teiste, oma kallite inimeste pärast ning töö, hool ja vaev.

Kui ka kõik minu elu kõige raskemad ja kurvemad hetked ühte koguda, ei saaks sellest kivikestki suures kivimurrus, mida mu ema ennast hoidmata ja kannatades on hinges kandnud. Ema valu oma laste õnnetuste pärast on suurim ja võrreldamatu millegi muuga. Seegi valu, mis lapsed kägarasse maha surub ning muserdab, kolmekordistub emade hinges ja südames. Need kes kellelegi haiget teevad, ei mõtle ju kunagi, millist valu teevad nad ka nende emadele.

Seda kõike näen, kui vaatan täna sinu käsi, mis pole enam noored. Sõrmi, mille vahelt on käinud läbi kilomeetreid kangast ja tuhandeid miile niiti, sest lapsepõlve kodus oli nii ärkamise kui unemuusikaks köögis urranud singerimasin.

Ei haletsenud sind siis üksi, kui andis sitsikanga tükk kotis uksekella ja tahtis et õmbleksid, sest polnud nende asi, et sul on kallis lähedane hoolt vajav haige, lapsed käivad koolis ja sa ise tööl. Isa käis varahommikul piima- ja õhtul hilja kinoringis. Te mõlemad rabasite tööd. Lisaks, nagu oleks vaeva veel mitte piisavalt, oli teil tarvis ehitada maja ja teha sellest kodu, mis pärjatud “Kauni kodu” preemiaga. Preemiaks oli au, istutada Rakvere rahvaparki tammepuu.

Kes teeb see jõuab.

President Ilvese kutse eestlastele, istutada Eesti sajandaks sada tamme, läks teie puhul isaga väga viljakale pinnale. Te võtsite minu pojad käekõrvale, läskite Rakvere vanasse tammikusse jalutama ning korjasite koos tammetõrusid. Istutasite need pottidesse ja andsite mitmekümnele võrsuda soovinule puu-elu. Tänaseni kasvavad need Eestile istutatud tammed Rakvere linnuriigis.

Kui isa suri, olid sa oma kuuekümne viiest eluaastast rohkem kui nelikümmend viis, pidevalt oma lähedaste tervise eest hoolitsenud kuid endiselt rivis. Maja, suur aed ning linnale kuulunud maa krundi ümbruseski, oli sul alati viimse pisidetailini pedantselt korras ja hoolitsetud. Nii iseenesestmõistetav näis see, saamata enamasti arugi, kui palju väga rasket tööd ja vaeva see sinult nõudis. Ma mäletan surmatunnini sinu lauset, kui olid otsustanud, et enam ei jõua. Ei jaksa suurt maja, mis hakkas aina enam ja enam kõpitsemist ja hoolt nõudma, üksinda hallata. Mäletan, kuidas sa pesid kogu maja pööningust keldrini puhtaks. Ühtki rämpsunässakat ega vana kola ei jäänud uutele omanikele esimese asjana minema visata ega suurpuhastust tegema asuda. Miks sa seda teed, pole mõtet, tundus mulle…aga sa vastasid toona selle unustamatu lause.

“Mina austan oma kodu kuni lõpuni…”

Praegugi tuleb pisar silma, kui see meenub. Maja, mis oli ehitatud kasinate võimaluste, aga piiritu armastuse, võrreldamatu loovuse ning hingega. KODU.

Täna, mu kallis ema, saad sa aasta vanemaks. Seitsekümmend kaks aastat. Väärikas vanaema ja aktiivne ning eluspüsiv naine.

 Me leppisime kokku, et püsime kodus ja sel aastal sünnipäeva ei tähista.

Sünnipäev on see ju sellegipoolest. Usun, et tuleb kuller ja teinegi. Ilmselt tuleb keegi ka akna alla ja küünitab lilleõie üle rõduääre, sest nii me praegu ses maailmas elame.

Samasuguses haavavas nukruses, nagu poisikesena seal Tartus, terve nädalavahetuse kütmata seisnud väikeses üüripesas. Ma ei tea, kas sina oled nii hell kui mina? Ma ei tea, kas sul on endast kahju nii nagu minul sinust. Kahju sinu kätest. Neist enam mitte noore naise kätest ja konksu kiskuvatest sõrmedest. Silmadest, mis jäänud nõrgaks ja vaeva teevad. Ilmest, mis on eakal inimesel, kelleks ma lapsena uskusin, et sina kunagi ei muutu. Anna mulle palun andeks, et olen sulle elus haiget teinud nii sõnaga kui ütlemata jätmisega. Teoga kui tegemata jätmisgea.

Aitäh, et sa mind bussile saatsid ja suure koti sööki alati kaasa panid. Aitäh, et lubasite isaga mul elada üürikoretris ja toetasite õppimise ajal absoluutselt kõigega. Jumal näeb mu kustumatut tänu ja igavest lugupidamist.

Me tuleme täna kõik sinu juurde kokku. KÕIK kes sulle korda lähevad ja armsad.

Ole terve mu kallis emake. Ma annan sulle sel sünnipäeval ühe lubaduse. Armastada jäägitult kuni enda elupäevade lõpuni ja sealt edasi oma lapsi, nii nagu sina armastad meid.

Kui kedagi teist ei jää, siis lähen kevadel ja sügisel ning hooldan su vanavanemate haua. Seal puhkab ju su vanaema, kes sinu katsikult tulles rongiõnnetuses hukkus, minu esiema ja minu laste ning nende laste esiema. Kummardan te ees kogu austuse ja lugupidamisega.

Luba ma isegi nutan õige natuke. Õnnest, et olen olemas. Tänu sulle, emake kallis

 

MISKI EI TAASTU

See toimus umbes viisteist aastat tagasi. Ajal, kui lehmad ega lüpsjad ei teadnud, et tänu laktoosile, mis leidub nende mõlema piimas, on nad inimkonnale eluohtlikud loomad.

Ajal, kui pidudel söödi torti ja/või kringlit, sest kondiitrite jälk vandenõu, mõrvata massiliselt ilmsüüta inimesi, küpsetistesse peidetud gluteeniga, polnud veel kriminaalne.

Olin ühes üliägeda seltskonnaga, imelises pulmas õhtujuht. Pidu oli hoogne, pruutpaar ja nende kutsutud pulmalised, nagu teiselt planeedilt. Avatud, vabameelsed, rõõmsad, intelligentsed, väärikad ja kõik muu hea ning parem. Väikesel puhkehetkel, kui seltskond laudadesse naases ja peakokk järgmist rooga asus ette andma, küsis minult üks noor kelner: “Kus need muruniitjad istuvad?”

Ma ei saanud aru. Kes?

Pruudi õde ja kaks sõbrannat, olla tellinud eri menüü. Ausõna, ma naersin. Naersin, sest polnud sel ajal taimetoitlastest rohkem kuulnud, kui infantiilseid legende Adolf Hitlerist, kes olla olnud kolme munaga taimetoitlane.

Ainus kokkupuude taimetoitlaste maailmaga oli aeg ajal meedias ekspluateeritud entusialstlik friik Aime Sügis oma sõnavõttudega. Üht niisugust meenutan senimaani.

See oli sõber Kiur Aarma toona peatoimetajana veetud krapsakas kultuuriajakiri Favoriit, millest ühe numbris, oli avaldatud vestlusring toitumisest. Seal vestlesid Andrus Kivirähk ning Aime Sügis ja ajakirja toimetaja. Lugu pole täpselt meeles, küll aga Kiviräha resümee selle lõpus. Olen seda lauset palju ekspluateerinud, sest see on nii neetult tõetruu ja aus.

Kes kordki elus on kurki hammustanud, sureb niikuinii

                                                                A.Kivirähk 

Isegi, kui Kivirähk poleks enne ega peale seda kirjutanud kriipsugi, mäletaks ma ka seda tema ühte ainsat lauset kõikide aegade lõpuni. Nii ehe ja maskita on see tõde kõikidele surmahirmus elajatele. Ole sa meheks, Andrus!

Rääkisin just sekund tagasi sõbraga, kes ütles, et ta kardab koroonat, sest ta ei tahtvat haiglas, hingamisaparaadi all surra. Kui küsisin, kus ta siis tahaks surra, kui see saladus pole? Naeris.

Ses mõttes et ha ha ha, mitte selle köögivilja, (naeris) sees. Ma igaks juhuks täpsustan, et tsitaadikopeerijad ka mõistaks.

Polevat vahet, kus surra.

Oled sa kunagi enda matused peas läbi mõelnud? Nii, nagu paljud vanamemmed, kelle kummutisahtlis on ilusasti tärgeldatud surilinad, puhas pesu, rõivad, sukad ja muu. Enamikul ka ümbrik. Kõhu kõrvalt kross haaval kogutud “kirsturaha” ning kirjakesega, mis lahkuja viimseteks soovideks. Üldjuhul pole noortel inimestel surmaga muud tunnet, kui mõnel üksikul, kes sõpradega pummeldades emotsionaalseks muutudes, kunagi tulevikus toimuva matuse soovilugusid tellivad.

Sest surmateemast on nii palju kirjutatud, et las minu tint jääb potti. Ent nagu tunda, kuigi palju see me mõtlemist ei mõjuta. Ikka oleme me teeseldud reipusega naeratades julged, kuni esimese ehmatuseni, mil kondised ja külmad surma enese sõrmed, lähedalt mööda libisevad.

Noore mehena armastasin ma varakevadel valgete pükstega käia. Sihilikult. Nii näitasin ma emakesele loodusele, et mul on kevadisest porist, tolmust ja lume alt sulavast sitast ükskõik. Lõpetasin selle, kui olin käinud esimest korda välismaal. Seal avastasin ehmatuse ja imestusega, et kui Eestis saan käia valgete pükstega napilt pool päeva, kuni nad on juba silmapaistvalt määrdunud, siis mujal on puhas. Ükskõik kus sa istud või kuidas astud. On see elu- ja surmaküsimus? Ei ole ju, onju.

Pühapäeva varahommikul toimus välja kuulutad suur ühismeditatsioon. Kui õhtul magama heitsin, ütlesin endale ; kui minu surm päästaks maapeal kõik inimesed sellest viirusest, kas siis läheksin? Ma ei vastanud endale kiirustades, aga ka mitte liiga kaua vaagides. Ütlesin endale viiimaks – jah. Kuid ainult ühel tingimusel. Sellest ei tohi keegi midagi teada. Sest hullem surmast saab olla üksnes surm ise, kui ta pole lõplik. Kaduvik, nagu tihatakse öelda eksistentsialistidega samas ruumis viibides.

See, mida koronaviirus juba saavutanud, on ruutjuur inimkonna surmahirmust. Kõige ilmekamalt joonistub see välja kohe saabuva “munadepühadega”, mil pole õieti vahet kellegi jaoks. Ühtedele on see kangekaelselt taaravaimude pööripäev. Teistele hardalt peetud paastuaja lõpp. Kolmandatele suur kannatuseaja protsess. Neljandatele Ülestõusmine ja võit surma üle ning viiele kuuendikule lihtsalt vabad päevad.

Mitmendat nädalat sama laua ja luku taga istudes ning samas kördis lusikaga tülpinult ringe joonistades, ei ole ka vabadel päevadel enam tähendust. See paneb mõtlema, et mida inimühiskond AD 2020 üldse ootab? Millele mõtleb ja loodab? Maskidele, mida niikuinii kanname ja üksnes peldikusse sulgununa ehk eest usaldame võtta.

See kõik algas koos paastuaja algusega ning saab otsa Ülestõusmispühadega. Ilma kirikliku või paganliku õpetuse ja epistlita. See on taevalik sekkumine, eneslik sundkorrastamine ja üleskutse inimmõistusele. Me näeme, kuidas väga kõrgele roninud on hakanud köit punuma, millega oma kehtivaid standardeid trastiliselt muutmata, aeglaselt allapoole laskuda. Lootes, et kõik taastub. Ei taastu. Iial enam.

Kui sa juua ei julge, siis nuusuta eetrit. Nagu nuuskpiiritust. Eetriaur on viirusele surmavaevaks ja levikutakistuseks. Kui aga tunned, et pole hea olla, tee paar tilka MMS-i, korja metsast karulauku ja paastu igasugu pasast, mida ilma filtriteta igast torust pritsib.

 

 

 

LOOMINE

Minu jaoks ei ole loomine see, mille tulemust neil piltidel silmadega näha. Loomine on mulle see tunne, mis tekib tuubist värvi paletile pigistades ning lõuendit molbertil paika sättides. Tunne, mis sünnib minu kehas, kui puudutan pintsliga koorekreemina pehmet värvi ja viin ta kokku teisega, et neist sünniks see toon, mida mina luua tahan. Ma ei soovi tervet spektrit. Vajan mulle usaldusväärseid klassikuid. Tsinkvalget, sitrooni, ookrit, seepiat, umbrat, ultramariini ja krapplakki. Just need on “seitse venda” kellest on mulle küllalt, et julgeda ligineda puhtale lõuendile.

Kasutan palju spaatlit, sest minu jaoks on looming enese usaldamine ja oma käelise suutlikkuse või suutmatuse piiril balanseerimine. See on nagu tants habemenoa teral, kus kukkumine siia või sinnapoole tähendaks kaost.

Minu jaoks on loomine see, kui saan otsustada, millal lõpetan. Millal tunnen, et see on minu jaoks täiuslik looming. Selline, kuhu pole enam midagi lisada ega midagi vähemaks võtta. On nii nagu on ja see tunne on minu loomisvõti.

Aitäh Looja selle kõige eest, mis mind luues õnnelikuks teeb

Kord Saaremaal Reomäe skiitas õdedega rääkides, jäi mulle kõrvu midagi tähtsat. “Mida iganes sa teed, tee seda nii nagu teeksid seda Jumalale ensele”

Aitäh õekesed.

MUQADDASI

See algas tundega, nagu oleks kõrvast tagapool, paremal pool kuklas, pealuu sees umbes pooliku kanamuna suurune muhk. Esmalt valutuksena, siis tuimusena. Edasi tuli kolm-neli üksteisele väga kiiresti järgnevat sähvatust, mis läbisid kogu keha paremat poolt. Selle elektrilöögi järel toimunut ei mäleta. Olin teadvusel, aga sulgesin senikogematu tunde ees oma sisemuses, silmad. Tundus, et ka kuulmine oli välja lülitatud. Hingasin ja minu keha venis iga sissehingamisega pikemaks ning tõmbus väljahingamisel tagasi kokku. See amplituut hämmastas ja äratas mind. Ma olin muutunud kelleksi teiseks.

Silme ees rullus lahti sõna otseses mõttes rull käsikirjaga. Selles käsikirjas oli kõik juba ammugi tuttav. Olin seda lugenud ja mingis mõttes teadmisekski võtnud. Ei, ma ei juhindunud ega joondunud sellest, kuigi tegelikult pidanuks. Samas oli selge, et praeguses olukorras, kuhu äsja jõudsin, ei ole enam niikuinii tagasipöördumist. Seega ka kahetsust mitte. Selle kokkurullitud suunise minimalistlik kokkuvõte, võiks olla nimetatud Universumi algsoosingu esmaseks eelduseks.

“Ära räägi midagi, kui sinult ei küsita su arvamust” ütleb selles esimene lause. “Sa ei pea alati, igas seltskonnas ja igal teemal sõna võtma” ütleb selle teine lause. “Kõik, mida sa alustad, jookseb kokku ja kuhtub, kui sa ei oota ära kutset tulla ja teha” ütleb kolmas lause. Neid on seal veel ja veel ja veel ning ma tunnistan, et ma võiks neid igapäevaselt nagu muslimid palvetavad, ette võtta ja üle korrata, kuni juurdumiseni.

Need on mulle elu algallikal antud varuosad, mis hoiavad mu hinge töökorras. Toimivana, kui see remonti või hooldust juba lausa nõdma hakkab. Sel kõigel pole kusjuures vähimatki pistmist mu füüsilise kehaga. Nii taipasingi, et äkiline valusööst ja välgutabamust meenutav kõikide keharakkude plahvatus ning üleminek uuele sagedusele, ei ole mingilgi viisil seotud hingega. Mu keha jättis kõige olnu ja olevaga jumalaga ning valis puhkuse.

Mulle jäi alles poolkuu kujuline kitsas “koopasuu”, millest välja vaadates registreeris keha läbi valgustundlike silmade ja sähvatuse järgselt teisele lainele lülitunud närvisüsteemi, vaatevälja mu ümber. Ma kuulsin. Olgu öeldud, et kuulmine jääb kõigile alles kõige viiimasena. See tuhmub alles kogu keha vahastudes, kui eluveri eri suurusega kehasoontest on lõplikult seisatanud ning parafiiniks muutuvas elutus kehas rinnaku sisse, südame juurde, kokku kogunenud. Isegi kurdid, kes pole iial või kaua aega kuulnud, hakkavad sellest hetkest kõike kuulma.

Kõrvaltvaatajale paistan ma teadvusel kuid akonktaktne. Haletsusväärne oma äsjase protsessi lõpptulemusena tuimunud kehas. Mu aju on virge ja suhtleb minu hingega, kes soovib teada, kuidas seis on. Ta saab mikroosakesteni läbiskanneeritud uuringu tulemused murdosa sekundi jooksul ning need on täiesti ootuspärased. Keha, minu hinge tempel on siitpeale niisamasugune sakraalehitis nagu Ruhnu puukirik või Aleksander Nevski katedraal. Pühakoda, milles elav pühadus ei pea järgima elavate reegleid ega õpetusi. Pühakoda, mille heakorra eest hoolitsevad nüüdsest selleks seatud ja õpetatud.

Mõistan ühekorraga väga ilmeksimatu selgusega, et see ongi kohtupäev. Viimane? Eelviimane? Mis tähtsust sel nüüd või kunagi tulevikus, minu või veelvähem kellegi teise jaoks võiks olla. Selle kohtupäeva loojanguks jään ma siia või sinnapoole igavikujõge. See muuseas pole allegooriline viide surmale, kaugel sellest, kuna surma ses muutumise katkematus ahelas ei eksisteeri. Seda tean ma päris kindlasti ja ilma rullikeeratud algtarkusetagi.

See on vaagiva. Nii nimetan ma selle hetke enne kohtupäeva loojangut. Loojang toob lõpliku selguse ja rõõmustav on see, et kõigi kogemuste ning läbi tehtuga, ei ole sel taaskord mitte mingisugust pistmist.

Sa oled siitpeale see või see

Keha, mida hooldajad väntsutades püksitulnust pesevad ja torupidi toidavad.

Hing, kes kohtab alles nüüd oma sugulast.

Kõiksuguseid tundevärve oleme me elu jooksul kogenud ning nende järgi aegajalt vägagi põhjapanevaid ostsuseid langetanud. Rääkinud hingesugulasest, kui ei saa või ei taha öelda, et seks, olgu füüsiline või vaimne selle inimesega on lihtsalt nii neetult hea. Üks kamraad ütles kord, et tema jaoks on hingesugulane üksnes see naine, kellega ta suudab peale suhuandmist suudelda.

Minu jaoks on hingesugulane see, kellega ma saan rääkida haudvaikselt kõigest. Tunnetades tema kohalolu ja samal sagedusel viibimist. Tunnistan, et minu jaoks on seetõttu ülimalt pentsik see levima hakanud kergemeelsus, rääkida mingist müstilisest kohalolust, kui ei lisata juurde obligatoorset püsimist samal sagedusel. Kui võtame inimese asemel näiteks “vookitookid” siis nende “kohalolust” ei ole sittagi kasu, kui nad pole häälestatud samale sagedusele, aga las see jääb järgmise jutuajamise teemaks.

Niisiis on minu hingesugulane see, kelle hingesugulane olen omakorda mina. See tähendab, et me saame tõusta kõrgemale igast, ka sellest olukorrast, mida eelpool kirjeldasin. Üks “juurviljana” asemel selili , teine “elavana” seal kõrval. Kui meid seob võime leida kahe keha kokkupuutepunkt kasvõi teineteise sõrme otsas, siis piisab me näpujälgede puutest, et “elutu” ja “elusa” vahel pidada pikki dialooge.

Jah, need võivad olla jutuajamised “ei” ning “jah” vastustega, kus maaslamaja, kes kõike kuuleb, osaliselt näeb ning taipab, osaleb dialoogis ka vaevutuntava sõrmeotsa tuksega. Hingesugulane lihtsalt taipab seda küsida. “Kas sinu keha ütleb sinu eest jah niimoodi?” või “Kas ma sellest puudutusest võin lugeda sinu keha kaudu edasi antud eitust?” Nõndamoodi kehipidi koostöös kokku leppides, saavad hingesugulased rahulikult kaasteelistena jätkata. Tõestusena, kui tühine on vaimne või füüsiline virgumine, kui on jäänud omandamata oskus muuta võnkesagedusi.

Muidugi saab sel moel küsida kõike. “Tahad küpsist?” võib küsida keegi end lähedaseks nimetav ning arvates, et vaevu tuntav tukstatus teise sõrmeotsas on “jah” – toppidagi januse kuivanud huulte vahele üks “Õnnelik lapsepõlv”.

Kui üks asjaosalistest rohkemaks suuteline, näiteks silmi pilgutama, võib ekstaatiliselt eitada püüdva pilgutaja nõusoleku, oma pärandus testamendis ringi vormistada, kätte saada iga “liishaavel”

Hingesugulane ei küsi, kas teen akna lahti, või soovid midagi magusat. Hingesugulane teab seda isegi ja niisma, ilma küsimata. Ta räägib sinuga sest teab, et sa kuulad ning ta tunneb, kui sinu sõrmejälge kirjutatud võnkesagedus reageerib niisamuti, nagu istuks sa tema kõrval kivil ja liigutaksid soojade lainete vagas loksumises varbaid.

Ma maalisin mõni päev tagasi ühe pildi. Tegin sellest foto ja saatsin armsale sõbrale. Viivu pärast, tuli temalt tagasi pilt, suurendusega selle maali ühest detailist. Seal oli kogu abstraktsuse keskel väga väga selgelt näha silm. Öökulli silm. Seal ma siis taipasin korraga, et tema vaatas mu pilti huvi, tähelepanu ja lugupidamisega. Mina tegin ju pildi mulle endale, aga tema tahtis ja oskas otsida seda, mida ma temale teha võisin.

Hea, et ma oma kirjarulli üles leidsin ja loetu meelde tuletasin.

Kutsu ja ma tulen. Koputa ja ma teen lahti. Küsi ja ma vastan.

RAHURIIGI TULEK

Tunnen veidrat, vaevutuntavat vibratsiooni. Keeran autos muusika vaikseks ja tõesti. Piniseb. Piniseb mitte kuuldavalt aga tuntavalt. Fooris süttib roheline ja liigun paigast. Kõik on jälle endine. Järgmise foori taga seistes, kordub sama. Sõidan nüüd juba silmadega ringi lastes ning suurel pildil pilguga detaile püüdes. Ons tõesti need 5G sidemastid sellise otsese mõjuga, küsin endalt.

Linn on pooltühi ja esimese muutusena jäävad silma liikluspildis kulgevad masinad. Tramme ega trolle ei näe. Busse ka mitte. Olgu, üks uus AMG tuleb vastu, aga ülejäänud on kõik sellised, mis tuleks esimesel võimalused tagasi tehnoülevaatusele saata. Neist rimakatest omakorda kolmveerand on miskipärast tumesinised ja neist kolmveerand luukpäraga saksa audid või passatid. Omakorda iga kolmas on “lisavarba” numbritähisega, iga neljas leedu ja viies venemaa registrimärki kandev. Neis autodes ei ole üks-kaks vaid neli-viis meest. Vanuses, mis räägib heast füüsilisest vormist ning taluvusest ja vastupidavusest. Politsei, niipalju kui seda autodega on liikumas, kihutab kuhugi vilkurite sähvides ja sireenide unnates. Kiirabid seevastu seisavad siin seal, kortermajade välisuste ligi.

See pilt ei kanna eilset ega tänast kuupäeva. See kannab aastaarvu. See kirjeldab uut alanud ajastut. Aega, kui maailm muutus.

Sul peab olema kogu aeg isikut tõendav dokument kaasas.

Sul peab olema randmel kiibiga randmerihm, milleta ei lubata üle piiri, avalikku teenindusasutusse, kauplustesse, kooli, lasteaeda ega mujale. See on vaktsinerimist tõendav “liikumisluba” avalikus ruumis. Ilma selleta ei teeninda isegi meditsiiniline telefoni nõuandeliin. Kõne alustuseks tuleb öelda oma randmerihma numbrid, mis seotuna sinu isikukoodiga annavad sulle õiguse arstiabile.

Kiirabi väljakutsel on seesama randmepael eelduseks, et parameedikud üldse reageeriks.

Vanemad inimesed, kes mäletavad aega kui lennujaamades tuli lõputult seista ja oodata nii enese kui pagasi läbivaatust, on ahastuses ja loobuvad üldse reisimisest.

Nüüd tuleb olla lennujaamas 24h enne väljalendu ning läbida tervisekontroll koos garantiiniga, selleks eraldi rajatud reisijate ooteruumides.

Lisaks röndgenläbivaatusele, skanneerib igaüht väljatöötatud viroskänner, ehk võimalike viiruste tuvastaja. Toitlustamine nii lennujaamades kui lennukites lõpetatakse järkjärgult, jättes alles üksnes sajagrammised veetopsid, mida saab joogiautomaadist või reisiteenindajalt talongidega osta. Seda kõike elavas ootejärjekorras, kahemeetriste vahedega seistes.

Inimesed jagunevad gruppideks.

On erakud, kes peaaegu ei liigu väljapool oma eluruume ning on lõpetanud kaaskodanikega suhtlemise. On aktivistid, kes kokkuleppeliste väliste tunnuste ja atribuutide järgi, kuuluvad mingitesse järelvalve, turvalisuse ja korrakaitseüksustesse. Osa neist on abipolitseinikud, kelle kasutada on tsiviilkäibes keelatud erivahendid. Ülejäänud on lihtsalt wannabe´d ja mundripeded. Mehemürakad, kes tunnevad ennast mingit pulka vibutades ja rahvast omatahtsi kord vasakule ja siis paremale suunates, tähtstaena.

Nakkusohu võimalikkuse tõttu, on ammu ajalooks saanud valimas käimine. Valimisjaoskonnad on ühed esimestest avalikest kogunemiskohtadest, mis õhinaga unustatakse. Nende asemele tuleb demokraatlik despootia ehk kodanikuvabadus “valida elu või surm”. Need on aparaadid, millel on teatud arv nuppe. Lihtsalt nupud, millele vajutaja tunneb, et ta osaleb osalusdemokraatia protsessis. Tegelikult aga grupiidiotismis, vajutada nuppe, mis ei fikseeri ega edasta mingit infot.

Kaovad kalmistud ja matusekultuur. Kaob ajale jalgu jääv kombestik ning asendub surnukäitlusega, mis ei erine kuigi palju jäätmekäitlusest. Need kes enam ei hinga, pannakse vastavate ametimeeste poolt vastavatesse kottidesse ja viiakase vastavatesse kohtadesse. Vastuhakkajad ja korrarikkujad viiakse kaasa hingavatena.

Kehtib statistiline keskmise eluea maatriks ehk perekonna ainus õigus on kohustus reguleerida vanade ja noorte eaga oma pere keskmine vanus. Kui see on kõrgem normist, “eraldatakse” vanad noortest. Kui madal piiratakse “viljakusreviga” lastesaamist. Nii saab armastusest süsteem, lahkuda elust, et teha ruumi tulijatele. See ongi viimaks see kantslitest alla hõigutud ligimesearmastus. Kuigi leidub ka neid, kes hakkavad erakuteks, nagu juba kirjas ning neist saavad vabad orjad. Neil on õigus mõelda ja öelda mida tahavad. Nendega kokku puutujad jäävad ilma randmerihmast ja valimisõigusest.

Informatsioon liigub mööda vett. On seadmed, mida nimetatakse viirustõketeks. Nendega “töödeldakse” joogiveemolekule. Avad kraani ja voolav vesi toob kuuldavale valitsuse värskemad korraldused kodanikele ning õukonnamuusika. Duši all vilistada ei ole vaja, sest voolav vesi ise laulab sulle.

Valetan. Duššid kaovad, kodune ihuhügieen käib niiskete ühekordsete puhastuslappidega. Väljutusvajadused aetakse hermeetiliste ühekordsete kogujatega, et vältida ka tagapalgete kokkupuuteid ühisvespaasiates. Igasugune kokkupuude võimaliku nakatunud verega, viib terariistade käibelt kadumiseni. Kõik mida kodanik vajab, on tema jaoks valmis pakituna tarbimiseks parajaks lõigutud. Ühtlasi on see ka turvakaalutlus ning lisaks terariistadele lõpeb vajadus lubada tsiviilkäibesse kõik kaaskodanikele mingitki ohtu kujutav. Jahi- ja sportrelvad nii sile- kui vintraudsed. Kõik vibud, ammud ja harpuunid mõistagi samuti.

Rahuriik on saabunud

 

MINISTRITE KUTSEVÕISTLUSED

Kui Afganistani Islamivabariigis toimunud sõjalise operatsiooni komandör 2014. aasta kevadel teatas, et poliitikute ja muude tsivilistide militaarturism on läbi ja mingisuguseid pressijalutuskäike Kabuli ega Helmandisse ei korraldada, kukkus kõigil koorem õlgadelt.

Samal ajal tõsteti ka ohutaset, kuna Taliban oli kõvasti kosunud ning see kehtis kõikidele selles riigis viibijatele.

Mul oli sellest õige pisut kahju selle hetkeni, kui sõber Tarmo, kes oli Riigikogu Riigikaitsekomisjonis, ütles et tema poleks tervislikel põhjustel niikuinii tulnud.      Tarmot oleks tahtnud küll Camp Bastionis kallistada ja papptopsist “pätikat” pakkuda.

Niisiis oli igati mõistlik otsus ja etteruttavalt olgu öeldud, et Tarmo oli missioonilt tagasi jõudes esimene omainimene, keda kohe rivistusel kallistada sain.

Kui valitsev olukord on kasvõi veidigi kriitiline, on igasugune hädavajalike piirangute sisseseadmine otstarbekas. Nii söandasin taas, lugematu hulga inimeste kuluaarides arutatud teemal, sotsiaalmeedias sõna võtta.

“Orissaare seenelise” eest seinale riputatud piits hakkas usinasti kohe uuesti plaksuma, kui riivasin taas “heade poolel” olijaid. Eesti Rahvamuuseumi, rahvarohkele vastuvõtule kaasa võetud tibatilluke Johannes Mart Hanso, kes oli suurpeo noorim, alles 12-päevane osaline, vajas kaitset “staararvaja kurjuse” eest.

Mitte veebruarikuise gripipuhangu haripunktis aevastava ja köhiva inimmassi eest ei vajanud armas maim eraldatust, vaid “valel poolel” olija mistahes sõnavõtu eest.

Lõvina, nagu tänagi, laka lehvides lahingusse sööstes, andis vastulöögi toonane peaministri büroo juhataja, tänane minister, Tanel Kiik.

Just see, et alla kahe nädala vanune imik suure rahvamassi keskele tuua, oli Kiige meelest üllas ja suurepärane sõnum Eesti tulevikust ja õigesti valitud teest.

Oli kuis oli. Õigus oli meil tegelikult mõlemal, ütlen ma täna ning seda teavad kõik asjaosalised.

Siinkohal soovin siiralt ja ausalt väikesele Johannes Mart Hansole head tervist, mängurõõmu ja lähedaste soojust ning armastust!

Nägin täna kellegi FB postitusena videopäevikut sellesama minister Tanel Kiige “kriisivisiidist” Saaremaale.

Ausaltöelda meenus mulle seda vaadates miskipärast esimesena mitmeid kordi elus ette tulnud situatsioon lennujaama turvakontrollis. Ikka on seal keegi, kel oli hommikul teatud põhjusel kibe kuseda ning siis lendama minejate peal oma maailmaviha sellega kustutab, et lakooniliselt pobisedes jalnõud käsib jalast riisuda.

Talle meeldib lihtsalt tunda end imperaatorina, kes valib karja seast ühe gladiaatori ning selle relvad ja otsustab kahevõitluse lõpus ka saatuse.

Niisama näiline ja ilmselgelt poolkasutu turvareegel oli ka Kiigele kummidega kõrvade taha lokkidesse veetud tolmumask.

Kuidagi see seal pressile mõeldud jutupunkte ette lugedes vaheldumisi nina ja suu ees kiikus. Kord isegi tolksti ära vajudes, nii et minister seda kaamerate ees (saastunud) kätega näkku tagasi sättis.

Ma ei arva kunagi, et iga viimnegi samm mida üks või teine poliitik astub, on eksimatu. Ei küsi sedagi, millist otsest kasu Tanel Kiige Saaremaale kohale minek toob. Igaüks arvab ise mida tahab, mulle näib see lihtsalt väga sarnase mälupildina lähiajaloost ja ühest Vabariigi aastapäeva kõneainet pakkunud vastuvõtust…

Kui ma Eesti kodanikuna, armastusest oma maa ja rahva vastu täna sõna võtan, siis ainult selleks, et öelda jälle avalikult välja see, millest inimesed kuluaarides räägivad aga kõva häälega avalikult ei söanda öelda.

Tanel Kiik,  lokkide lehvides ja lõdva kummiga tolmumask suu ees, ei veena kodanikke valitsuse vehklevates meetmetes. Rahva ähvardamine aina rangemate meetmetega pole veenev, kui minister ise sellise puusalt paugutamise ja poolpiduse pressitsirkusega tegeleb. Aga ju midagi peab “tegema” kui kolleegist minister saab megatähelepanu sellega, et teatab lausa Brüsselile, et me ajutiselt kõiki käske täita ei saa.

Ma soovin kõikidele tervist ja jõudu ning tunnustan igaüht, kes praegu mõistlik

MÕTLE OMA RAHALE TÄNA

      2003 aasta 27.augustil avaldas toonane Eesti Päevaleht Delfi minu loo, pealkirjaga “Ka sina, Andrus?”

( https://epl.delfi.ee/arvamus/hannes-vorno-ka-sina-andrus?id=50962614)

Arvasin siis ja usun ka täna, et kui vedada kihla kasvõi lahjendatud mürgi manustamise peale, tunnevad seda tsitaati vaid üksikud Delfiinid.

Nimelt on see modifikatsioon Gaius Julius Caesari viimastest sõnadest enne surma, selga löödud reeturlikesse noahaavadesse lõppedes.

“Ka sina, Brutus..?” olla suur Rooma väepealik oma kõige lähemale sõbrale öelnud, nähes teda pussitamisvandenõu osalisena senatis.

Brutus oli Marcus Junius Brutus ning vaatamata tema mistahes põhjustele, asuda Caesari vastaste poolele, reetis ta sõpruse ja usalduse.

2003 oli aasta, kui kõikides toonastes telekanalites näidati reklaame.

Massiivne vabatahtliku pensionikindlustuse kampaania oli vaatajatele peaaegu pähe kulunud. Tänastele noornõunikele kõikvõimalikes riigisektorites, peaks sellega seoses lihtsalt retrospektiivselt mõnd olulist detaili meenutama.

Esiteks seda, et enne teie sündi elasid maailmas samuti inimesed. Teiseks seda, et kõik vanemad inimesedki on olnud noored. Ning antud kontekstis seda, kes on Andrus Veerpalu.

Minu jaoks on Veerpalu tänaseni kiireim Eesti mees murdmaasuuskadel, sest kiireim Eesti mees suuskadel jääb oma troonil alatiseks kõigutamatuks. See on sööstlaskuja Aare Tamme. Veerpalu ja Tamme kiirused jäävad tänasele gluteeni ja laktoosipõlvkonnale vähemalt sajaks aastaks saavutamatuks.

Selle kihlveo võidud kannan fondi, mille eesmärk on püstitada Eestisse maailma esimene monument Jack Norrisele.

Omalt poolt pakun selle ideelahenduseks üle-elusuurust pronksist pöördust, mida üksnes sangar ise keerlema ja siis pauguga kinni suudab lüüa.

Mäletan põgusalt tagasisidet oma tookordsele kirjatükile, ent kahjuks ei taibanud neist sillerdavamaid salvestada. See oli aeg, kui vihakõnet polnud veel välja mõeldud, aga püüd kriitiku lolliks tembeldamise abil kriitikale vastata, tõstis juba pead. Ütlesin siis, et saame näha ja tänaseks olemegi saanud.

Pensionifondi reklaam oli filmitud Monacos. Filmitud kinokaameraga ja laifilmile. Seal olid dünaamilised kaadrid luksusliku kiirpaadi taga veesuuskadega sõitvast Andrus Veerpalust, kes oli grimmi abil pensionäriks muudetud. Sportlik, päevitunud ja nooruslik, aga kortsukeste ja hallide juustega.

Täpselt ei mäleta, kas oli Ulysse Nardin käe peal või Patek Philippe, aga järgmises kaadris võttis ta selle sama käega kandikul ulatatud toretseva ja külmast härmas kokteiliklaasi. Kokteiliklaasi ulatas Veerpalule alandlikult tenniselegendist värske miljonär-pensionär Andre Agassi.

Kaadrid olid hellenistlikult ja pisidetailideni läbi mõeldud. Idioodiki said aru, et selle eest oli Hansapank väga korralikult maksnud. Reklaamikampaania mõte kokku võetuna oli iseenesest triviaalne – liitu pensionifondiga ja sinu vanaduspõli saab olema just selline suusakuninga paradiis.

Selgituseks tuleb veel lisada, et sel ajal suhtuti pensionisse veidi teisiti kui täna. Siis tundus Eesti käekäik, tulevik ja heaolu ning hüvede pealekasv pidurdamatuna. Toona, mituteist aastat tagasi arutlesid pensionifondidega liituvad noored seda, kas ja kui palju oma sissetulekutest kuhugi investeerida, sest elati nii hästi, et pensionifond oli justkui pisut nutikam, kui lihtsalt “ringi paugutada”.

Vanadusele ei mõelnud toona peaaegu keegi meist, veelvähem pensionile.

Sellegi poolest kirjutasin siis ja Päevaleht avaldas, selle loo:

Eesti Päevaleht 27.august 2003

Ka sina, Andrus?

Mis seal salata, televiisori ees istudes tekitavad osa reklaame rõõmu ja teised kurbust. Hansapanga pensionikindlustuse kampaania on vaatamata suurtele mõõtmetele ja ulatusele sümpaatne. Kindlasti on põhjus selles, et Eesti inimene näeb suhteliselt harva avalikkuse ees esinevat pensionäri, kes on oma eluoluga rahul ning õnnelik.

Hammast teritama hakates võiks ju muidugi nöökida, et planeedi ökoloogilist seisu vaadates võib armastatud suusakuningas tõepoolest enne õiget aega halliks minna ning pensionile jääda.

Tänaval liikudes ja “pennnnsjonärist” Veerpalule silma vaadates tekkisid mul eriskummalised mõtted. Kas Ando Noormets, kes Hansapanga avalike suhete eest hea seisab, tegi seda taktikaliselt õigesti või valesti, et jättis enne kampaania algust avaldamata panga pressiteate, et olümpiavõitja Andrus Veerpalu liitus niimitmesajatuhandenda inimesena Hansapanga pensionifondiga.

Veerpalu lähedased sõbrad tõenäoliselt teavad, kas Andrus on pensionifondiga tõepoolest lepingu allkirjastanud või on see hoopis osa sponsorlepingust, et meie lumealade Lurich omapoolse vastuteenena koostööpartneri ettevõtmisele auru aitab lisada. See, et Hansapank meie spordieliiti toetab, tundub lausa iseenesestmõistetav, sedavõrd pikk aeg sporti spondeerida on ka spordipublikule logona dressidel, silmisse kinnistunud.

Oleme valvsaks tehtud

Hakkasin mõtlema, et kas vaene Andrus kujutab ette, et meie, tema eakaaslased ning veel paljud noored, kes täna positiivse emotsiooniga laetud reklaamist innustatuna pensionifondiga lepinguid sõlmima tõttavad, oleme tegelikult väga valvsaks tehtud! Nii, nagu Ken-Marti Vaher peab kuni raugaeani ka kiirteel igaks juhuks mitte kiiremini kui 88 kilomeetrit tunnis sõitma, ta ju vandus seda kirikus, altari, rahva ning valijate ees, peab ka Andrus Veerpalu jääma oma elupäevade raugemiseni rahva silmis rahulolevaks, õnnelikuks ja Monacos lumega palavustpeletavaks rantjeeks.

Ei taha enam ühegi sportlase suust kuulda, et küll teeks tegusid ja tassiks medaleid koju, kui keegi ometi õla alla paneks. Liitunuks sa, vaene vennike, õigel ajal pensionifondiga…

Mina ei ole veel pensionifondiga liitunud. Olen püüdnud enesele selgeks teha, et kuhu ma näiteks vana mehena reisiksin, kui ma seda raha, mille eest ma praegu noore mehena reisida saaksin, kuhugi fondi maksaksin?

Sattusin kord ühes vanalinna kohvipoes kokku kruiisilaeva Millenium X reisijaga. Vanem härrasmees NYC-st mõnekümne miili kaugusel asuvast väikelinnast Ciscost ütles, et ta oleks oma poja pere ka reisile kaasa võtnud, kui ta poleks oma 25-aastase vabatahtliku pensionikindlustusega räigelt vastu pükse saanud!

Jäin mõttesse ning läksin koju. Otsisin välja omaenese vabatahtliku pensionikindlustuse lepingu ning asusin seda luubiga loetavat A4 lehte põhjalikult puurima. Helistasin kindlustajale ja küsisin igaks juhuks üle. Mulle kolm aastat tagasi kroonijuveelina pähe määritud pensionikindlustusleping nägi välja järgmine.

Oma helge tuleviku ja rõõmsameelse vanaduspõlve nimel olen maksnud igakuiseid makseid ühtekokku summas 75 000 krooni. Minu kontole kogunenud reserviks, nagu teatas kindlustusfirma haldur, on aga 59 000 krooni!

Selgub, et minu konto haldamine ongi esialgu, algusaastatel päris kallis. Hiljem see muidugi muutuvat – ikka minule kasulikus suunas. Kui ma seepeale küsisin, et mis siis, kui ma sooviks oma raha tagasi saada, vastati, et vastavalt lepingutingimustele on selleks summaks antud hetkel 44 000 krooni.

Tahan 42 000 krooni tagasi

Sellelt pean ma maksma 26 protsenti tulumaksu. Loogiline, te mõelge ise, millise meeletu tulu ma ju teenin! Seega saan ma oma Monacos lumega jahutamise ning roosa veini limpsimise unistuste hinnaks makstud 75 000 kroonist praegusel hetkel tagasi 33 000 krooni!

Millal ma selle, täna klantsbüroodes istuvate ja lõhnastatud noorhärrade juba surnuks löödud 42 000 krooni tagasi saan? Kustkohast, kelle arvel tulevad krüsanteemisülemitena lubatud garanteeritud intressid ja minu investeeringute tasuvus?

Andrus, ma tahaks ka kaatri taga suuska sõita. Et Agassi mulle roosat veini serveeriks ja ma ei peaks iial kellelegi ütlema, et kasuta oma teenitud raha ise, siis kui sa oled noor ja elad, sest sa ei ole “rahvastepalli” kapten, sul ei ole kahte elu! Aga viriseda pole ilus!

ARTIKLI LÕPP

Ma ei pea ega nimeta enda tundeid elu ja nähtuste suhtes prohvetlikeks, sest need on kõigest minu tunded. Ent mul on neile vääramatu õigus, kuni elan ja hingan.

Tahaksin täna, rahvusvahelisel teatripäeval, 27.märtsil 2020 kui teatrite ja näitlejate tulevik on sama tume kui vabriigi valitsuse limusiinipark, oletada olevikust lähtuvalt tulevikku.

Ma olen väga lähedalt näinud oma varalahkunud hea sõbra krahhi. Seda teavad ja mäletavad kõik kes mäletavad ERA Panka, aga ka EVEA Panka ja Virumaa Kommertspanka. Nende pankade juhid said pikalt trellide taga vanglalobi helpida. Seltskonna-ajakirjandus, kes enne finantskrahhi pangahärrade toidulaua all nende soustiseid sõrmi sai puhtaks limpsida, õitsest nüüd õnnest, kirjeldades “ka rikkaid nutmas”.

Eestis edukalt toiminud väikepanganduse likvideerimine, oli toonase valitsuse ja Eesti Panga ettevõtmine, et sillutada ühesuunaline ja mitmerealine kiirtee Rootsi mogulitele kuulunud pankadele. Seda koordineeriti otse peaministri büroost, läbi rahandusministeeriumi ja Eesti Panga. Rootsi riik on neid teeneid ka vääriliselt hinnanud, aga see on ühe tulevase loo teema.

See väikepankade “krahh” käis tehniliselt lihtsalt.

Valitsusjuhi korraldusel, rahandusministri, keskpanga presidendi ning finantsinspektsiooni juhi mahitusel, loodi skandaalinäljas meedia toetusel õhustik, milles lihtsalt valetati. Valetati, et väikepankade finantstehingud kaheldava tootlusega välisaktsiatega võivad viia nende pankade likviidsuskriisini.

Ära hirmutatud inimesed, julgemad ees ja ettevaatlikumad järel, asusid oma raha pankadest välja võtma.

Mõistagi järgnes sellele kiiresti ootuspärane sularaha defitsiit. Esiotsa piirasid pangad välja võetava summa limiite, hiljem, kui sularahahoidlad tühjaks said, löödigi kassade luugid kinni.

Eesti Pank kuulutas välja väikepankade moratooriumi ning lasi need siis sisuliselt sanitaarlasuga pähe, avalikult maha. Pangajuhid “joosti pikali” ning löödi raudu. Sadade Eesti inimeste isiklik ja ettevõtete raha hääbus pankrotipesades kus moratooriumi- ning pankrotihaldurid, rammusat leent limpsides ajatolmul kõigele rahulikult laskuda lasid.

Mõtle korraks rahulikult oma teenitud ja kogutud rahale. Oma enda tulevikule.

Mõtle, kas oled valmis olukorraks, kus globaalse majandusmulli lõhkedes, mis juba visiseb, saab sinu vaevaga teenitud tulevikutagatistest pangakontol, üknes ahastusse ajav mälestus…

Mõtle, kuidas tunneb ennast täna  Andrus Veerpalu…Eesti tippsuusataja ja mitmekordne kuldmedalimees ning tema perekond, sõbrad ja kõik teised sportlased… Keegi “pühak” kusagil laboris vaatab läbi luubi kust ja otsustab, et sina gladiaator sured ning suunab pöidla hukkamise märgiks allapoole.

“Raha ei ole elus sugugi peamine” on tsitaat, mis kuulub mehele, kelle garaaž oli sularapakke maast laeni täis.

Ma tean tänagi, et kusagil tõuseb trotslik käsi kirjutama vastulauset ja materdama “rahanduses tume rätsep” maatasa, kuid mina jään selle juurde.

Su suu muutub kipras kriipsuks nagu talutare põrandalaua pragu, kui avastad ühel hetkel pangaautomaadi juures tungleva järjekorra sinuni jõudes, et ainus mis sul saada on informatiivne – “ajutiselt ei tööta”.

Mõtle kohe…

HEA UUS ILM

Proovi endale ette kujutada, et sinu pangakontol on sada miljonit eurot. Tubli oled. Vähe on maailmas inimesi, kes ei suudaks seda ette kujutada. Pildid mis selle kujutluse küüsis silme ette rulluvad, on ju ei midagi vähemat kui vapustavad. Tegelikkus on aga see, et üheksa inimest kümnest, ei suuda eales sellist raha ette kujutada. Piiratud on nii  kujutlusvõime kui kogemus.

Sajast inimesest üheksakümmend üheksa ning omakorda nende kõigi sõbrad ja nendegi sõbrad, ei saa tervete suguvõsade kaupa ja isegi mitte läbi mitme inimpõlve, sellist kogemust.

Maailma kõige rikkamat inimest, nagu ka maailma kõige vaesemat inimest, ei ole tegelikult olemas. Nii rikkus kui vaesus tõukavad inimesi alati kasvõi veidigi juurde soovima. Sestap on ka mõttetu kirjeldada protsessi muutuvaid osi selle väärtusena. Maailma kõige rikkamat ja kõige vaesemat, kui need olemas oleksidki, ühendab igal juhul mitu inimlikku faktorit. Üks neist on kindlasti elutahe ja see on vaieldamatult võimsam kõigist teistest.

Headust ei ole nimelt olemas.

See mida me headuseks nimetame, on meie rahulolu tunnet tekitav reaktsioon,  inimeste tegutsemisest meie soovidele vastavalt või siis ligilähedaselt sellele. Kurjusega on täpselt sama. Sedagi pole tegelikult olemas. On vaid meile vastuvõetamatu tunne, mis kellegi teise meelest on vägagi üllas.

Sõdur kes tapab kellegi isa, venna, abikaasa või poja, teeb seda ju oma maa, rahva ja au nimel…

Seega olgu selle headuse ja kurjusega kuidas iganes, sama kuue nööp on alati väiksem kui selle kuue nööpauk.

Sada miljonit eurot on aga paljude jaoks planeedil Maa reaalne suurus. Nad näevad seda täpselt sellisena, nagu meie omal ajal klassiekskursioonile minnes vanemate kaasa antud taskuraha, et limpsi ja maiustusi osta.

Nende maailmas on igav ja trööstitu, sest pidev spliin ja handraa kurnavad kordades rohkem kui raske töö kivimurrus või põllul. Need on näiteks need inimesed, kes panevad spordidressid selga ja ajavad kambaga muru peal ühte palli taga, et staadionitäied vaeseid, saaksid maksta sageli üle mõistuse summasid, et tribüünidel võidust või kaotusest hulluda.

Vahepõikena ütlen, et ma väga jagan N.D.Walschi “J.J” raamatus ühe pärlendava tsitaadi paikapidavust.

See on siin:   Kui üks kaotab, kaotavad kõik. Seepärast ei ole kõrgelt arenenud ühiskonnas sporti ega mänge, lastel ega täiskasvanutel, kus pannakse pähe erakordne môtteviis, et kellegi “võit”, samal ajal kui teine “kaotab” on meelelahutus.

Just neile. Eelpool kirjeldatuile. Kuulub justkui mingi osa planeedist Maa. Nemad ise nimetavad seda eraeluks ja selle puutumatuseks. Piltlikult kirjeldades on see midagi sellist: inimene oma loomult tahab olla õnnelik, imetletud ja austatud. Ta soovib piiritult kaasinimeste poolset teistsugust suhtumist ning otsustab seda siis ise või juhuse abiga juba lapsena muuta. Ta teeb ennastunustavalt tööd. Nutab pisaraid ja trotsib ränki tagasilööke. Naudib õnnestumisi ja saab aina enam hoogu eesmärgi tempokast liginemisest. See on aga miraaž ning loomuldasa jääbki ta seda silmapiiri käsi pikal haarama.

Peatselt soovib ta unustada kes ta on ja kuhu kuulub ning soovib end eraldada sellest maailmast, mis teda enam ei teeni ega tee õnnelikuks. Ta otsib eraldatust kogu maailmast, kuhu ta alles äsja ise kuulus. Ta ei soovi, et miskigi talle meenutaks, et ta on olnud kord vaene ja rabanud ränka tööd. Nii kerkivadki rantšod, villad, lossid ja muud muinasjutumaailmad, valitute elamurajoonides, linnajagudes ja luksuspiirkondades.

Mis siis üldse rõõmustab sellist inimest?

Mõistagi mõjuvõim.

Positsioon ning prestiiž kuuluda sellesse maailma, kuhu punast vaipa mööda viivad uksed mida hoolega valvatakse. Nende uste taga positsioneerub tulevik, milles pole vaeseid. Veasteks loodute massid mehitavad selle maailma mis aitab kontrastina luua “seda teist maailma” kuhu kuuluvad rikkad.

Varade hindamine, mida kokku on suudetud tassida, jäetakse alati vaestele. Pean silmas meediat. Miks? Sest vaid vaesed soovivad ja suudavad “adekvaatselt” mõõta kättesaamatust. Kuna rikastel, kes pole seda üksnes näiliselt, ei ole miski kättesaamatu.

Sellest mõjuvõimust ning surematusena näivast oreoolist, tõukub aga vahel piire kompav või neid lausa eirav ahnus. Ma ei pea siin silmas vanade rokipeerude paksust tolmust puhtaks pühitud comeback kontsert-tuure või sisutute soperdiste viiendale järgnevat kuuendat ja sellele järgnevat seitsmendat osa. Ma ei pea silmas ka taikuunide ja tipp-poliitikute omavahelisi arveldamisi, kus ühed heldelt valimisi toetavad ning teised pärast heldemalt riigikassast tagasi annavad.

Vahepõikena julgen öelda, et maailm elab hetkel veel rahus, kuna Donald Trump ei ole sõjast eluliselt huvitatutele valimiste kampaania eest võlgu. See oli ja ongi põhjus, miks teda veel enne presidendiks saamist halastamatult tampima asuti. Trump lubas selle seaküna jalaga uppi lüüa, kust täna pea pool maailma, üksteist laiaks tallates rahulolust matsuva suuga lätsutab.

Neil, mitmete nullidega numbreid oma pangakontodel inkubeerijatel, puhkeb aegajalt õide mõtteid. Mõtteid, mis sünnivad kusagilt ajusoppidest. Aegadest ja kohtadest, kuhu nad kunagi kuulunud on.

Nii asuvadki nad tegelema heategevusega. Vaestele tunduvad nende teod heategudena, kuigi need tehakse rikaste endi heaolutunde nimel.

See on nagu kellegi haua eest hoolitsemine.

Surnul on sellest ju suva. Rahu ja tasakaalutunde saab hoolas kalmukorrastaja.

Üheks niisuguseks mõtteks, mis kellegi peas idanema hakkas, oli uus katse luua elu-eliksiir. Midagi, millele võrdset ega võrreldavat inimkond veel loonud ei ole. Sellest pidi saama uue maailma algus ja olgu etteruttavalt öeldud, et saabki.

Sellesse kaasati väga hoolega selekteeritud väljavalitutest, seltskond inimesi, kes kvalifitseerusid oma ette antud eelduste alusel rangelt suletud ringi. Neist said superinvestorid programmis, mis kutsuti ellu sellesama eliksiiri väljatöötamiseks. Muidugimõista mängis selles oma Oscari nominatsiooni väärt kõrvalosa inimlik (au)ahnus ja päästmatute ambitsioonidega saamahimu. Nii kujuneski investorite ring tõepoolest selle maailma vägevatest, sest neil on juhtumisi ka selle maailma kõige täitumatum ahnus. Pole isegi mõtet hakata prognoosima kasumit ja tootlikkust, sest sellesse sisse kirjutatud kood oli maailmavallutuslik.

Esimesed katsetused nahkhiirte, delfiinide ja “vabatahtlike” eliitsõduritega, olid fenomenaalset edu lubavad. Koguni sedavõrd usaldusväärsed olid juba esimesed prototüübid, et edevamate investeerijate kannatus ei mallanud neid lasta oodata imeteo loontšimistki.

Enne veel, kui elusaatus andnuks neile au, astuda uue maailma loomise projekti kaasosalisena pjedestaalile, kibeles nende kihk eliksiir omal nahal ära proovida. Täna on need kaanestaarid vaestele mõeldud meediamasinas, mis püüab vallapääsenud “grippi” nakatunuteks teha ka võrdsemad teiste seast.

Ka rikkad nutavad, nagu öeldakse…

Kogu see finantseerimise skeem käis läbi Vatikani pankade. See on vastus küsimusele, miks just Itaalia, Vatikan ja Rooma. Sealne klann lootis uuest eliksiirist käega katsutavad “jumalikkust” mida läbi Paavsti lähikonna imeliste tervenemiste kogu religioossele inimkonnale urbi et orbi jagada.

Selle kõige kokkulangemise tulemusel aga, leiab lähiajal aset maailmaraha reform. Mistõttu suurimad kaotajad on taas vaesed, kelle säästunatukesed pureb WNO käsukoorma alla surutav pangandus kogu maailmas.

Töötlev- , raske-,  ja meditsiinitööstus saavad eriõigused. Muu sektor, meelelahutusäri ja meediaga eesotsas teeb läbi inimajaloo suurima kataklüsmi ning saab nii tehnilise kui ideoloogilise restardi.

Vaestele avatakse villade uksed nagu see toimus Ukrainas, kus pööbel sai presidendi plaatinast pril-lauda imetlemas käia.

Algab suur headuse, leppimise, hoolimise ja vaene olemise trend. Tulevad niinimetatud uued “silmapaistmatud”,  mittemillegagi uhkustajad ning keskpärasuse kummardajad.

Hea Uus Ilm e.  HUI