KUNINGLIK PLAAN

Kolmas maailmasõda algaski. Eesti Vabariigi väljakuulutamise päeval, 24ndal veebruaril 2022. Ellujääjatel, kes hakkavad ajalugu kirjutama, hea meeles pidada. Hommikul Eesti lippu heisates, sähvatas korraks mõte, mille ise, kärmelt nagu lapsepõlves muru sees kasvava murumuna, jalaga laiaks kaksasin. See oli mõte esitada küsimus – kas siis Putinit ei saa “tühistada”…? Proovitud on kõike ja just meie väike armas Eesti on seda ennast salgava järjepidevusega viljelenud. Natuke nagu Jussike, kes tahtis jõuda Pühapäevamaale ning oli seepärast krapsakalt mestis nii Esmaspäeva, Teisipäeva kui kõigi ülejäänud nädalapäevadega ja tegi mis kästi… Sel ajal, kui meie valitud naised ja mehed ümmarguste laudade taga oma hääli kähedaks karjusid, mängisid ülejäänud laua all vaikselt üle interneti, Putiniga “Mariaasi”. Kaubeldi, tehti businessi, sõlmiti kokkuleppeid millest ühises lauas vaikiti jne. Kõik mis kedagi häirida võinuks, käis läbi kolmandate riikide ja vahendajate ning juriidiliselt oli kõik kogu aeg korras. On muuseas tänagi, sest koroona pandeemia õudu külvates on väga hästi kätte õpitud, millise silmavaate, hääletooni ja kehakeelega, tuleb seista kaamerate ja mikrofonide ees ning püüda jätta olukorrast tõepärast muljet. Ma küsiks siin korraks lihtsalt vahele, et mis kuradi värk on nende haiglatega? Kord kukuvad nad süsteemina kokku selle pärast, et arvestatav hulk ühiskonnast ei soovi ennast vaktsineerida. Nüüd – juba sõja teisel päeval, pommitab Venemaa Ukraina haiglaid. Milline kõigile jälestust tekitav sõnum, kas pole? Keda kotiks mingite sõjaväeladude ja väeosade pommitamine, eksju? Niisiis, hakkame sättima, ehk pangem end valmis uudisteks, mis viivuks soiku vajuva koroona agenda üle võtab. Need võtted on meediale ning seda toitvale tagatubade propagandasüsteemile, psühho-operatsioonide õpikutest võetud baastõed. Neid kaadreid jahtima sõidab täna iga kaamerat käes hoida suutev reporter. Ei minda otsima tegelikkust, vaid suitsevaid varemeid, mille foonil killuvest seljas ja kiiver peas rääkida lugusid sõjast mis mõjutab kogu maailma. Oluline on luua õud, mis paneb kedagi tingimusteta vihkama, iseennast seejuures äärmuseni õiglaseks pidades . Sa mäletad seda veel liiga värskelt. Mäletad küll ja saad väga hästi aru, millele ma osutan, olenemata sellest kummal poolel rindejoont koroonasõjas olid. Tõele au andes, pole ju ekstreemseks minnes mingisugust vahet mida teevad globalistide inkubaatorites võrsunud võimupoliitikud siin või Venemaa president seal. Igasuguse vägivalla suunamine kellegi vastu, vajab üksnes käsku ja selle kuulekaid täitjaid ning selle vilju näeme täna mitte üksnes Kanadas vaid meie oma koduski. Kusjuures, nagu juba öeldud – õigustusi kui tahes ebaproportsionaalse vägivalla kasutamisel, tuleb kellel iganes, nagu võluri varrukast. “Nemad ise alustasid” nagu me mäletame sellest eluperioodist, kui käisime lasteaias ja lõuna ajal oli kohustuslik uinak. Rahumeelsel rahvakogunemisel korra tagamiseks peaks olema piisav argument korravalvuri vorm, mitte taktikalise kiirreageerimise tipptasemel erivarustus. Kui siiani ei saadud aru, mida kujutab endast valitsuse kehtestatud piirangute vastu protesteerijate kallale jõudu kasutama saadetud märulipolitsei operatsioonide eesmärk, siis nüüd küll. Sedasama teeb Venemaa Ukrainas. See on ajaloos juba olnud, kui kodudes pidi olema seinal krapp, mille korrasolekut käidi aegajalt kontrollimas ning mis edastas ainult ühe infokanali sõnumeid ehk tõde. See polnudki nii väga ammu, kui sadadele tuhandetele oli tõde see, et juudid on kõiges süüdi, nii nagu täna maskivastased või vaktsiinist loobujad.

Seda sõda oli hädasti vaja. Nii vastikult kui see kahjuks ei kõla, on see tõde. Sõda on ravimibisnise ja narkoäri järel TOP 10-s oma kasumlikkuselt neile, kellele sõda hädasti vaja on. Või arvad sa, et praegu Ida-Euroopasse liigutatatav sõjamasin sõidab üksnes armastuse ja puhta õhuga? Söandan öelda oma isiklikust kogemusest, et kui sõjas saabuks korraks vaikus ja vaibuks kogu lahingukära, kuuleks isegi kurdid kuidas kellegi taskutesse voolab raha.

Venemaa võimude propaganda sõnumid on muidugi omaette žanr läbi ajaloo. Sa ütled, et kahekümnenda sajandi suurim geopoliitiline katastroof oli Nõukogude Liidu lagunemine ning matad riigi austusavalduste saatel leninlaste kätega roimatud tsaariperekonna säilmed. Sa ütled et seisad oma kaasmaalaste õiguste eest väljapool Venemaad, aga ajad neid seal tsüaniidiampulliga taga, sest ta võttis oma raha ja perekonna ning põgenes Venemaalt kus ta ei saanud edasi elada. Sa taastad kommunistide hävitatud kirikuid ja katedraale ning ütled samal ajal kogu maailmale, et ma alles näitan mida tähendab dekommuniseerimine.

Valdimir Putin on otsustanud taastada Venemaa impeerium ning seda otsust ei peata miski. Tema unistus realiseerub, kui ta saab kuulutatud selle eest ortodoksi pühakuks ja nimetatud Püha Vladimiriks – Venemaa päästjaks. Selleks on tal vaja geopoliitiliselt haarata enda kätte ajalooline tsaarivenemaa ala ning ulatada see sümboolselt koos krooniga, taastatud Venemaa uuele Tsaarile. Tsaariperekonna järeltulijale, kes naaseb peale saja-aastast vaheaega Euroopast tagasi Venemaale. Euroopast, kus sellesama Euroliidu lipuvärvi verd perekonnad on nagu tähekesed ringis, otsustanud taastada maailmas korra. Kuninglik plaan milles Volodja on kõigest lihtne käsutäitja

PEALKIRJATA

Kas sa tead, mis on teema tunnuseks?

Teema tunnuseks on see, et mingil hetkel ta tõuseb. On oma haripunktis ning langeb siis või võetakse lihtsalt maha. Seepärast annan iseenesele vande, et sellel teemal rohkem ei kirjuta ega joonista. Niisamuti võib see olla või mitte olla tõde või vale. Aga asja juurde.

Kas sa mäletad, millega see kõik algas?

Sa ei pruukinud selles üldse osaleda, või jooksid teistega kaasa. Praegu ei puutu see enam asjasse. Igatahes osteti kauplused ja hulgilaod peldiku- ja majapidamis-paberist puhtaks. Kogu maailmas. Oli nii ilkujaid kui muigajaid. Iga kolmas, kes kassas ära oli maksnud, filmis telefoniga teisi ja jagas seda sotsiaalmeedias. Enamasti need, kelle enese maailmalõpu varud eelmisest buumist täitsid veel panipaiku. Olgu siin vahele põikena soovitatud, et kui me kogu oma metsa perse pühkimiseks ära ei taha kulutada, siis kiigakem viivukski muu maailma poole. Seal on juba ammu bideed kasutusel. Kuivatamiseks väike personaalne rätikuke.

Olgu sellega. Lähen tagasi teema juurde. Niisiis rabas kogu maailm koormatega vetsupaberit ja naerda pole siin sittagi. Inimesed ei ole iial lihtsalt lollid. Nad on kas poole lollimad kui me arvame, või vastupidi. Targad ja nutikad. Seda selgi korral.

Ettevalmistused tänaste massimõrvarite laborist inimkonna kallale saadetava viirusega “võitlemiseks” käisid mitmel rindel. Farmaäri surus valitsused “faktidega” käpuli ning segas ühes tsisternis soolvett ja teises sigimist pärssivat ning südameid seiskavat solki. Meediamajade kõrid võeti pihku ning anti ette kohustusliku repertuaariga laululehed kogu sabatiks. Inimesed aga rabasid kokku varusid ja tallasid üksteise inimväärikusel. Meie oma Maag Vanaküla, mu nimekaim, ütles ühes alternatiivkanali raadiosaates kuldsed sõnad. Tualettpaberit ostetakse alati kui mingi suurem sitt on tulemas. Enam paremini sellest prohvetlikust kokkuvõttest öelda ei saa. Mu enda oletus, seda kõike kõrvalt vaadates oli see, et ju on laboritest tulemas mingi sedasorti nakkushaigus, mis inimesed peldikupottidele aheldab, aga olin sinisilmne ja tõtakas. See alles tuleb!Praegu köhige koduses karantiinis. Globaalse toidumaffia kröösused alles valmistuvad! Ülemaailmseks näljapuhanguks. Mõistagi on selles süüdi fossiilsed kütused ja “tsee-oo-kaks”. Valmistuvad, see tähendab juba pakendavad vaakumisse seda, mida tohib süüa, sest muu vabas looduses kasvav on eluohtlikult toksiline ja avab seedekulglad piduriteta pasataudile. Kaasa arvatud kariloomad, kelle piima asemel hakatakse lüpsma kaera, mis kasvab silmapiirini laiuvatel GMO põldudel, kõrvuti laboris aretatud maisiga, millest valmistatkse suurem osa eluks vajalikust. Taas vahelepõikeks üks küsimus. Millal sa inimeseloom ometi taipad, et biolagunev “kilekott” mille eest sa kaupluses kallimat hinda maksad, tuleb sealt samast põllult kasvavast maisist tehtud biomassist. Mais aga kasvab seal, kus kunagi oli mets, mida sa maisist tehtud kotti ostes sinisilmselt jätkuvalt kaitsed.

Tagasi teema juurde. Niisiis, nagu nimetasin, muutub kogu maailmas arusaam normaalsusest totaalselt, ehk sellest mis varem oli enesest mõistetav saab nüüd see, mida aina karmimalt karistatakse. Ja ka vastupidi. Massiline inimeste mürgitamine, füüsilisest kehast kuni vaimse tervise hävitamiseni on alles ees. Selle kordasaatjad ja täideviijad jäävad nagu ikka, igasuguse karistuseta. Õieti on see neil juba kätte saadud. Õigusemõistmise seisukohalt sündisid nad maailma väga sittade inimestena. Nad tulid ilmale nendena, kes nad tänaseks muutunud on ja see ongi nende karistus. Annetused, heategevus ja hoolimine maailma hädadest on nende satanistlik snobism, et tunda rõõmu oma võimust ja üleolekust. Siia vahelepõikena üks vahva mälestuskilluke. Mäletan, kui Urmas Sõõrumaa sai neljakümne aastaseks ja sellega koos tähistati ka Falck Eesti viieteistkümnendat sünnipäeva. Mina oma meeskonnaga seda tookord korraldasime ning see oli võimas ettevõtmine. Kui Sõõrumaa publikust tulvil Linnahalli lavale tuli ja mikrofoni võttis, ütles ta mitte kuldsed, vaid lausa plaatinast sõnad. Kõlasid need umbes nii, et jah, ma kujutan ette mida te mõtlete. Arvate, et Sõõrumaa on hulluks läinud oma pompöössuses, aga sõbrad – see kõik on tegelikult teie enda raha eest…

Ehk taaskord suurepärane näide sellest, midas juba ütlesin. Inimene ei ole loll. Ta on kas poole lollim, või hoopis väga nutikas. Arvestada tuleb üht rusikareeglit – loll ja tema raha kauaks kokku ei jää…

Kuidas ja kas saab sellele vastu seista? Nii sa küsid ja ma vastan, et saab,

Täpselt samamoodi, nagu sai seista vastu vastastikku mürgiga gaasitamisele I Maailmasõja ajal. Täpselt samamoodi nagu sai hakata vastu Hitleri ja Stalini ajal toimunule, olgu see laagrites toimunud massimõrvad või sundmobilisatsioon. Täpselt samamoodi nagu sai peatada genotsiidi Aafrika, Lähis-Ida või endise Jugoslaavia erinevates nurkades… Ikka nii, nagu kogu aeg. Kõike toimuvat hukka mõistes ja argpükslikuks alatuseks hurjutades.

That’s it.

Selle vastu saab üksnes ühel viisil ja see on töötav!

Võimulolijate sõimamine lollideks, on sõimajate eneste lolluse peegeldus. Valitsejate kahtlustamine kurjades vandenõudes, on vandenõu sõprade luul ja nii edasi. Sama ka vastupidi. Nii tänutunde, austuse kui toetamisega. Sarnased tõmbavad, siga leiab ikka pori ja see muu. Ükskõik kuidas see kellelegi kõrvaltvaatajale tunduda võib.

Ülekohus jääb ajatuks, õigusemõistmine ajalikuks.

Mida siis teha? Küsid ehk mõttes minult või iseendaltki praegu.

Tee seda, mis SINULE õige tundub! Mu kallis sõber Raivo Juhanson ütles ühe lausega, kuidas seda taibata. See mida sa teed kergusega, on õige. See, mida tehes tunned raskust hinges, ei ole õige. Ongi kõik. Kui eri pooltele rindejoont sundmobiliseeritud vennad peavad lahingus üksteist tapma, näitab see süsteemi tugevust või vendade armulikkust. On süsteem venna-armust vägevam, voolab veri. Kui vastupidi, visatakse püssid põõsasse. Seepärast on sõdadega alati asi lihtne ja selge. Sõdu alustavad ALATI POLIITIKUD, aga lõpuni peavad nad viima sõdurid. Kui see ei ole täna mõttekoht ja sa ei saa mu jutust aru või ei võta ikka mitte midagi ette, siis ära ka hala. Kanna maski, valmistu sõjaks ja vaata kust saab

“EESTI LOOD”

EESTI LOOD on raamatuprojekt. Selle loomiseks on vaja musketärliku lepet: üks kõigi, kõik ühe eest. Üks teeb raamatu kaanest kaaneni valmis, joonistades ja kirjutades kokku 365 pilti ja lugu. Sellest tuleb kõvade kaantega, korralik album, milles igaks päevaks üks meeleolu loov lugu. On rõõmsaid ja kurbi, naljakaid ja groteskseid. Mõne puhul poleks pilti vajagi. Teise puhul jälle võib jutt olla ülearune. Igatahes on need lood puudutavad ja liigutavad ning ausad pildid eestlastest.

Idee se raamat kokku panna, sündis soovist tänada. Tänada kõiki, kes märkavad. Märkavad ega pea paljuks sellesse panustada. Niiöelda “rahva raamat” mille väljaandmist toetab rahvas. Rahvas, kellele need lood korda lähevad ja kes piltides sinna peidetut näha suudavad. Kõigi toetajate ja märkajate auväärt nimed saavad selle raamatu kaante vahele ning jäävad alati tänuliku autori südamesse.

Selle projekti eelarve on täna 53 tuhat. Homme tõstab keegi kusagil taas ja ülehomme keegi teine omakorda hinda. Seepärast on see viimase aastaga aina kerkinud.

Võta minuga ühendust, kui soovid aidata. Suur tänu!

“Olafi kõrts” illustratsioon piltidega lugude raamatule “EESTI LOOD”

VABADUSEIHA

Ta tõmbas metsmarjamoosise hõbelusika pumatiste mokkade vahel puhtaks ja asetas tasakesi alustassi servale. Nihutas paksu sametkardinat tagantkätt kõrvale ning võttis portselanist tassil nagu hell pedagoog marakratil, kindlalt kõrvast kinni. Jasmiiniga tee paitas kuumalt ja kutsuvalt lõhnameeli ning lonksuke teed tõi väikekodanliku hingerahu. Kolmanda korruse kõrge laega toa aknast oli turvaline vaade porisele tänavale, kus toimus parasjagu meeleavaldus.

Meeleavaldajad olid ummistanud pea kogu kvartali tänavad. Nimelt just selles linnaosas elasid ja töötasid valdavalt need, kellele oma meelt avaldama tuldigi. Oli tuldud nii lähemalt kui kaugemalt. Kogu riigist. Üksi ja mitmekesi. Rongi ja bussiga. Auto ja autostopiga. Käed taskus või plakati ja loosungiga õlal. Plakatitele oli kirjutatud nende inimeste omakäelised võitluslikud nõudmised ning napid piktogrammilised sümbolid, mis punase rammusa joonega läbi kriipsutatud. Taoti trumme, puhuti signaalpasunaid ning skandeeriti kellegi eeslugemise sappa häälekaid hüüdeid. Sopas astuvate saabaste sammud olid lonkivalt jalutuskäigulised ning kogu see killavoor liikus omasoodu, laskmata tekkida kolonnidel, viirgudel või joondumistel. Vabaduse eest vantsitaksegi vabalt.

Ta vaatas alla tänavale ning mõtles neist inimestest seal all. Allpool tema maailma. Ta ei tundnud seal mitte kedagi, kuigi neis kõigis oli ühtaegu midagi võõristavat ja samas läbinisti tuttavat. Olid hipiemmed, allapoole põlvi ulatuvates vanaemade tviidpalitutes, Docmartensid jalas ja suured sallid mässitud ümber kaelte. Neid naisi oli ta näinud vaimsetel radadel seiklejate retriitidel, kuhu paaril korral sattunud oli. Liiga äraolevad olid nad siis oma olemise ja loomu poolest tema jaoks. Liiga viirukised ja liignaturaalsed oma keha eheduses ning lõhnadega.

Jasmiiniga tee sai hea. Ta valas teekannust lisa ja mõtles endamisi sedasama mõtet, mida iga kord teed juues. Miks ma ei lase teel rahulikult tõmmata…

Ta vaatas alla tänavale. Vaatas inimesi seal allpool tema maailma ja küsis endamisi, kas te tõesti aru ei saa, et te olete ohtlikud nii endile kui minule ja mu perele…Teie pärast pean ma kannatama piiranguid ja sulgemisi, sest teil on nii kuradi raske aru saada iseenesest mõistetavast. See jampslik sabbat oleks ammu läbi, kui poleks teiesuguseid lamemaalastest lollpäid, kes ei viitsi käia tööl ning tegelevad selle asemel paralleeluniversumis kõikvõimalike vandenõude kallal oma kõlupeade murdmisega. Eks ole…see ka veel…mõtles ta silmates all tänaval liikuvat kolonni. Hipisorakad lalisedes ja heilutades ees ning kohe nende sabas rasketes roomikutes, kitsastes säärpükstes ja puhevil pilooditagidega kiilaspead. Taevast langevad lörtsilätakad kukkumas paljastele kuumadele nahkkuppudele, nagu jahutamaks nende möödund öist põletavat pohmelli. Ohhissand. Paaril…ei mis paaril, igal kolmandal on ikka veel mingist ihalusest pogrommide ja koonduslaagrite järgi, svastikat nii käisel kui kettipidi ehtena kaelas tolknemas…Mis inimesed need on? Mõtles ta tasakesi teed rüübates ning võibiskviidist väikest muredat pala hammustades. Mis kokkupuutepunkt see on, mis toob käsikes mässama need natsimullikad ja tantrakanad, kes ju absoluutselt eri maailmades elavad?

Võibiskviit on hea. Neid peab hoidma pärgamendiga vooderdatud suletavas karbis, muidu muutuvad nad lihtsalt küpsisteks kausis ja see ei ole esteetiline.

Alla tänavale kiigates, oli näha, et mustades jopedes neonatside rivi sulab kolonni edenedes ühtlaselt ühte khakivärvi matkajopedes rohenoortega. Pärnakallistajad ja nulunuusutajad, kes talle omamoodi sümpaatsedki. Sümpaatsed selle poolest, et neid palju ei mujal ei kohta, kui rongiga sõites. Seal saab kuidagi ära kannatada, et nende mölakad matkakotid vedelevad pinkidel, kuhu keegi võibolla istuda tahaks, rääkimata ratastest, mis risustavad poolt rongi. Ta ei saanud aru, miks peab rongiga reisima minnes jalgratta kaasa võtma. Ja kui minna jalgrattaga sõitma, siis miks pagan võtaks peab mägimatka varustuse seljakotiga kaasa vedama. Ja kui minna mägedesse matkama, siis miks rongiga? Ajukääbikud…mõtles ta alla vaadates ning tema hämming aina süvenes. Mis on nende inimeste ühisosa? Mis ühendab üht viirukilõnalises hipipesas tarokaarte laduvat tantramutti, röhitseva roomiksaabastes natsinäruga? Mida on omavahel arutada linna vihkaval sammalhabemel ja urbanistist hipsteril, kes siin tänaval enda kohalolust mingit arusaamatut naudingut tundes, kuhugi lähevad ja seal siis igaüks oma urgu tagasi poevad?

Vahepeal piiksatab telefon.

Olete oodatud saama järgmist tõhustusdoosi, sirab ekraanil üleskutse nagu rõõmuhelk siirupit mekkinud hüääni silmis.

Ma see nädal ei lähe. Aga järgmiseks nädalaks, kui pea enam ei valuta ja öösel magada saan, panen kindlasti aja ja teen. Mina ei taha surra nagu need idioodid seal all tänaval. Ma tahan käia vabalt ringi, mitte kodus istuda ja teed keeta ning aknast õue vaadata, mõtles ta. Ta korraks mõtles, et veidi kummaline on see küll, et peale kõiki korrektselt tehtud kaitsesüstimisi ning vahel lausa utreeritult üle pingutatud enesekaitse vahendeid kasutades, jäi ta haigeks…aga see rumal mõte kuhtus kohe, sest see haigus on nohu võrreldes sellega mis oleks võinud tulla, kui poleks pookimas käinud.

MANIFEST

Ma ei palu, ma NÕUAN! Poliitik, OLE SINA PRAEGU VAIT. Hoia oma suumulk kalamarja ja parteikoosoleku jaoks ning ära mögise. Sinuga ei saa enam teisel viisil ja muul toonil rääkida. Sa lükkad maad ja majad kokku, et üks kuradi raudtee mis iial valmis ei saa, “töös oleks” ning rahad liiguks. Sa laastad laantes ja hoorad hiites ning räägid puidu väärindamisest, aga suretad iga päev välja kümneid saeveskeid, tisleritöökodasid ning käsitöötube. Sa tõstad pennhaaval õpetajate palka et tõuseks riigi keskmine. Seda siis koefitsendiga korrutades, tõstad sa tegelikult enda palka ning kuluhüvitisi. Sa vaatad lennujaama VIP lounge-is mulli mekutades silmanurgast CNN-i ja teed siis nagu muuseas bravuurika žesti, saates džunglisse mida sa gloobusel isegi näpuga näidata ei oska, mõnikümmend miljonit €d humanitaarabi. Sa maksad oma noorbroileritele ministri palka, et nad muretult võiks koostada arengukavasid, mida keegi ei vaja. Küll aga lükkad sa tagasi maainimese palved säilitada bussiliiklus, külakool ning perearstipunkt, nimetades seda “pakutavateks ee-lahendusteks”. Sa ajad oma rahvast nagu lambaid, sundkorras üha uusi doose süstima ja läbi stringide hingama aga su tervisegestaapo ketikoerad ei suuda vastada isegi lihtsale küsimusele – kuidas aidata raskelt haigestunut, kelle õlavart juba on nõelaga torgitud. Sa keerad mängeldes rahakraane kinni ja lahti, et panna ühed kannatama ning teised kuuletuma. Sest sulle on oluline üksnes kriitiline miinimum poolehoidjaid, kes su üle künnise aitavad ning teatud perioodiks isikliku heaolu garanteerivad. Sa rendid oma elukaaslaselt elamispinda ja ostad ämmale kütust ning kabanossi aga saadad maksukogujad kallale mutikesele kes metsast mustikaid korjab ja tänavanurgal topsiga müüb, et hing sisse jääks…Seda loetelu võib veel sadade näidetega jätkata kuni kuuni ja tagasi ning need on ka siis üksnes selle jäämäe veepealne tipp. Täna lajatab sinu senine omakasupüüdlik nokitsemine ja puudli püüdlikkusega tehtud trikid brüsselist küpsise saamiseks, nagu raske roosk kogu rahvale näkku. Saa aru oinas, et sa seisad mitte järgmiste Riigikogu valimiste vaid rahutuste lävel ja kodusõja künnisel. Sa võid sajakonnale mendile pilkupüüdvad erivahendid külge riputada ja tänavatele ülbitsema saata, aga neil meestel ja naistel on ka arved postkastis ning vaevalt nad vilekoori saatel ja kõrvad löntis nagu kunagi Interrinne, Toompealt minema tahavad lonkida. Sul ei jää muud üle, kui saata nad käsu korras jõuga nende endi lähedaste vastu, et tagada midagi, mida sina nimetad korraks, aga mis tegelikult on võim millest sa nagu Brüsseli “pissiv poiss” oma nokust lahti ei lase. Sa ei sure, kui sul pole enam võimu. Sa lihtsalt hääbud kui sind enam sugugi ei armastata. See aeg ongi nüüd käes, sest jalakäijal on kõri kägistavast kütuseaktsiisist ükskõik nagu ka karsklasel alkoholiaktsiist. Aga täna on käpuli kogu rahvas ja riik. Seda tulingi sulle meelde tuletama, et inimesel on vaja kodu- ja kodumaatunnet. Oma keelt, kultuuri ja kombeid, rahu ja vabadust ning usku, lootust ja armastust mitte rohepööret, reilbaltikut, riigikogu ja rikaste edetabeleid. Sa vatrad pidupäevadel et oleme võrdsed võrdsete ning kaitstud kaitstute seas, aga häbened häda ning kused püksi igal pool, kus teised julgelt oma probleemidele lahendusi otsivad ja saavad. Täna võiks ju meie EU-sõbrad: kreeklased, itaallased ja kes kõik veel meilt pappi on saanud, meid, põhjamaalasi aidata, aga paraku jääbki see üksnes unistuseks üksmeelest sest Strasbourgi õllekas oli lõbus lällata seni kuni oober arvet läks kokku lööma ja pooled pidutsejad selleks ajaks lesta tõmbasid. Muinasajal kaitsesid templirüütlid palverändureid nende teekonnal pühapaikadesse. Asi käis lihtsalt nii, et teeröövlite saagiks langeda võiv väärtuslik, anti nende mõõka hoida suutvasse kätte hoiule. Sina, poliitik, ei ole keegi. Mitte keegi, kelle kätte usaldada palverännu teekonnal parema elu poole, oma väärtuslik. Sa oled parasiit ja sinu kõrval muutub parasiidiks igaüks, kes sind puudutab. Ükskõik mitu meetrit sa distantsi hoiad et mitte nakatuda. Ma ei tule su lossiakna alla meelt avaldama. Mu sõbrad ka ei tule. Ei tule ka nende sõbrad, ega sõprade sõbrad, sest aeg, kui sina vaatad ülevalt alla, lõppeb nüüd. Sinu aeg saab juba enne su pikka suvepuhkust otsa…See pole ähvardus. See on selge ja ettevaatav manifest. AD10.1.22

LÕPULUGU

Ei ole minu AEG. Ei ole minu RIIK. Ei ole minu ELU.

AEG on mind alla neelanud. Kugistanud nagu lõhverdav ja kaua nälginud elajas. Tunnen end nagu sitt suure ja rumala looma sisikonnas. Soovin siit minema pääseda. Jätta lihtsalt maha kõik olev ja olnu nagu vangist vabaneja jätab oma trellid, rauad ja kongi.

RIIK on mind alt vedanud. Minult on ta nõudnud vandeid. Neist vannetest kinni pidamist. Vannun, et olen seda ka teinud. Pole sest riigist väljapool piire ühtegi paha sõna öelnud. MAA ja RIIK ei ole mulle enam sünonüümid nagu varem. Maad armastan ma kuni sellesse ellu päevi jagub. Seda riiki mu südames enam ei ole. SEE RIIK ei ole oma lubadusi täitnud. Minule ei ole ta midagi lubanud. Ta valetab iseendale.

ELU on jäänud pelgalt olemiseks. Eksistentsiks mitte elus olekuks. Ärkamised ja magama minekud. Pilgu kõrvalepööramised. Kõrvakuulmise väljalülitamine. Seadmete akude laadimine. Arvete maksmine. Unistuste tõrjumine. Loomise üksindus ja kurbus. Teadmine, et järgmises elus naudin seda vaatepilti, mida täna kirjeldada on mõttetu.

Need üheksa portreed, millega alustasin aastat 2022 las jääda siia alles. Ilmselt ei ole mul seda kuraasi, et maalida 2022 portreed ühe aastaga. Milleks? Kellele rõõmuks või kelle arvustada? Las jääda see lõpulugu mu tänutundele tiibadeks, sest palju on olnud inimesi, kes on märganud. Olla surnuist tõusnud mees, et kogeda taassünni absurdset mõttetust, on poisikeselik. Ma olen kunstnik. Looja ja hävitaja

VALGUST KARTVAD TEOD

Vist on nii, et noorte lugemisoskus on ja jääb vanemale generatsioonile alati üheks igikestvaks probleemiks. Muuseas mõlemat pidi. Oskavad ja tahavad, siis on see vanema põlvkonna jaoks probleem. Miks just NEED raamatud? Miks just NEED autorid? Miks rikkuda pimedas silmi? Miks kõik need legendid teki all taskulambi või koguni küünlaga salaja raamatute lugemisest? Niisamuti teistpidi. Ta võib tunde või päevi sõrmega oma telefoni ekraani kaapida ja oma spliinile ning handraale sellega rohtu leida, et vaadata mis teised teevad. Aga raamatut, ükskõik millist, ta kätte ei võta. Pole pilte, pole prominente, pole skandaali, seksi, vägivalda või muud sedalaadi paeluvat.

Nemad ongi valgust kartvad teod. Omas kojas, enda limas, kujuteldavas turvakestas ning kogu maailma keskpunktis. Pead välja pista ei julge, sest isegi pähe kukkuv vihmapiisk võib olla ohtlik – nii on õpetatud.

Õpetamine ongi kujunenud mitte teadmiste jagamiseks vaid meelte hõivamiseks. Lapsel peab olema tunnis huvitav – seega peab õpetaja teda oma aine piires need ühised kolmveerand tundi lõbustama. Ei ole tal selleks sarmi, ainetundmist või autoriteeti, on lapsel kohe igav ja ta loeb pigem raamatut või näpib telefoni. Peale tunde jätkub meele hõive läbi meele lahutuse. Teisisõnu öeldes on päevakava tihe, et hoida last tagasi kõigest, mis on talle ohtlik. On oht, et laps võib hakata mõtlema teisiti kui vaja. On oht, et valgust kartvad teod ei pelgagi enam ühel heal päeval nina õue pista ning ümberringi toimuvat adekvaatselt hinnata. Vanatüdrukud – pedagoogid, kes mõtlevad täna välja noorte huviringe, usuvad ise tõsimeeli, et noori ei huvita mitte uue avastamine läbi eksimiste ja vaid asjade õigesti tegema õppimine. Kas järgmise põlvkonna arstid hakkavadki olema globaalset sotsiaalsüsteemi tundvad oivikud, kes “lendavad” seni kuni autopiloot toimib, aga edasi on must maa? Teistmoodi mõtlemine millest iganes, sureb koos tungiga asju teistmoodi teha. Omamoodi olemine saab väljakutseks nagu teokarbist nina välja pistmine. Nii sünnivadki valgust kartvad teod ehk piinliku püüdlikusega pähe taotud teadust lõpuni uskuvad rahulolijad. Avastused pole enam avastused, vaid kindla korralduse täitmine, seatud ülesande lahendamisel. Tellija materjalist ja tellija maksab. Niisiis, tahad olla teadlane ja üleüldse ellu jääda, tee konkreetelt seda mille jaoks sulle isandate armust raha anti.

Milles siis seisneb nende valgust kartvate tigude ja nende valgustkartvate tegude peidetud oht? Tegelikult polegi mingit ohtu. Ei kujuta nemad kellelegi ega keegi neile endile, mitte mingisugust ohtu, sest ohu taju ei tulene enam alalhoiu instinktist vaid karjakäitumisest. Sa oled ju näinud niidule karjatatud lambaid, kus kõik on vabad ja iseseisvad täpselt selle piirini, kuhu ulatab juhtoinast vaiaga maa külge ühendav kett. Mistahes ohu korral jookseb kari juhtoinaga kaasa, kuni selle kaelakont pingul keti otsas naksatab ja sunnib suunda muutma. Hundikarjale on see niiöelda õpikudrill. Sel põhjusel murtaksegi ööga maha terve kari, sest üksikut põgenejat ei hakka hundid iial terve leegioniga taga ajama, kui sellest kogu leegion kõhtu täis ei saa.

Nüüd sa küsid – keda ma nende lammaste all mõtlen ning kes on see hundikari? Need oleme meie ise. Need kelleks me ennast peame, sõltuvalt seltskonnast kuhu parasjagu satume ning sellest, millist karjakäitumist see õhustik parasjagu nõuab.

Lasteaiast mäletan, mängisime igasugu mänge, milles ühed olid need ja teised olid teised. Nii mängisime indiaanlasi ja kauboisid ja kõiki muid omavahel rivaalistevaid rollimänge. Üks mis oli juba sel ajal täheldatav, oli see, et niiöelda “vangi langedes” või kellegagi ootamatult silmitsi seistes, tehti kohe selgeks, kes on KES. Kümnel juhul kümnest oli reegel, et endast suurema ja tugevama käest küsides – kumb sa oled, vastati rutates, et ma olen ka – see kes sinagi. Ma valin olla võitjate poolel – on meile nii enesestmõistetav, et seistes isegi seotud silmadega seina ääres, karistussalga tädeviivat surmaotsust oodates, julgevad üksnes üksikud väljavalitud end tugevaks ja võitmatuks pidada. Need ei ole kohe kindlasti valgust kartvad teod! Valgust kartvad teod peidetakse nende kinni soetud silmade eest, et nad oma tapjaid meelde ei jätaks ja kaasa ei võtaks. See on lammaste kohtumõistmine, et kogu kari näeks otsuste täideviijaid oma otsustusvõimeliste ja õiglaste juhtide või nende poolt selekteeritud ekspertidena.

Tead mis on lambaks olemise suurim lünk?

See, et lammas kardab nii hunti kui lambakoera. Ta ei tee vahet sellel, kes on talle päriselt ohtlik murdja ning sellel, kes on seatud teda murdjate eest kaitsma. Ta põlgab lamburit ja lamburi koera, sest need pole lambad. Ta ei näe, et lambur ja tema koerad on ta ainsateks kaitsjateks kuitahes suure hundikarja eest. Lammas teab kõigest kõike, sest tema immuunsüsteem on lambavillane ja usk karjakäitumisse veenab teda eksimatuses. Ta oleks kõige õnnelikum loom sellel planeedil, kui solidaarsusest pügaks lambur ka lambakoeral kasuka seljast…