ELAGU EKSPERDID

Klassiruum, mille suured aknaruudud polnud loodudki avamiseks, oli täis kevadsooja saapaviksi lämbust. Aprillipäike piitsutas aknapoolsetes ridades istuvate meeste põski nagu lateksis domina, seamaskis perverdi tagapalgeid ja sundis kissitades pihku võetud GPS-i ekraani piidlema.

Oli topograafialoeng, mille eesmärgiks oli ühtlustada osalejate kaarditarkusi ning orjenteerumis seadmete kasutusoskusi. On ju vana teada kroonutarkus, et kui üksus muidu ära ei eksi, anna neile kaasa leitnant ja maakaart ning sa ei näe neid niipea ja kohtud juhuslikult kurat teab kus.

Nii me seal Lahingukooli klassiruumis istusime. Enamasti leitnandid, sekka mõni kahe- ja mõni neljatärni leitnant.

“Võtke igaüks siit kastist üks GPS” ütles instruktor ning saatis pappkasti Garmini seadmetega klassiruumis ringile. “Need kõik on puhtad ja seadistamata aparaadid. Alustame sellest ning seadistame kõigepealt funktsioonid” saime järgmise juhise, kui igaüks oli veendunud, et tema käes on “geps” ning selle patareid.

“Härra vanemveebel”: tõusis klassiruumis kellegi bariton. “Mul on siin mingid asjad juba ees! Riisikad… Kukeseened… Mustikad…”

“Andke see siia” krahmas vanemvebel leitnandi käest aparaadi.

Polnud kahtlust, et keegi oli kroonu “gepsuga” väliõppusel olles, KVM-i ajal Metsamoori ja Maaema sahvrite ja aitade asukohti kaardistanud.

Leitnant sai uue aparaadi. Vanemveebel jätkas tundi.

Mõtlesin siis, et mida ma ise oleksin teinud.

Oleksin kursuslast kiitnud ning kiirelt reagerides modifitseerinud nii loengu juhendatavat kui iseseisvat praktilist osa. Andnuks grupile ülesande, ühtlustada seene- ja marjakohad kõikides “gepsudes” ning hiljem märkida need nii käsus kui kaardil, vastavalt drilliplaanile. Ka maastikuluurel oleks õppuritel olnud märksa enam kirge “täpne olla” sest pole parata, inimene on juba kord selline loom, et ta “elusat” sihtmärki “elutust” paremini tabab. Mõistagi tegi kursust juhendanud vanemveebel siiski õigesti ja määrustiku kohaselt. Kui väljaõppeplaani väikegi muutus tuua, plaan ju muutub.

Kõik ei ole valmis uskuma, et mistahes plaan on parem kui plaani puudumine. Miks? Aga seepärast, et kui on plaan, võib see vabalt untsu minna. Kui aga plaani pole, võib kõik untsu minna.

Mis on sinu järgmise nädala plaan?

Kas sinu sisemise GPS-i mälukaardil on sinu “seene- ja marjakohad” märgitud? Kas sa oled valmis neid teistega jagama ja metsarajal kohtudes siiralt rõõmu tundma, et saad häid ja saagirikkaid paiku šeerida? Kas sa kalapüügist rõõmu tundjana tahaksid täna jagada kohti, mida sa seni oled kiivalt enda teada hoidnud?

Intervjueerisin aasta tagasi andekat loodusfilmi režissööri Joosep Matjust. Meest kes teinud kinokaameraga Eesti looduses seda, mida Lennart Meri Soome-Urgi rahvaid kultuurilukku talletades ning Veljo Tormis vanu regilaule hääbumisest päästes. Joosep Matjus koos abilistega ja toetajatega tegi filmi “Tuulte tahutud maa”. Küsisin temalt ja ta vastas otse. Jah. On sellised kohad, mida loodusemehed, loodusfotograafid, heli- ja vaikusepüüdjad ning filmimehed väga kiivalt isegi omade keskis varjavad. Seda põhjusel, et neid kohti hoida. Mitte enda egole vaid Maa-Emale ja tema lastele.

Mõtlesin, kas ma olen midagi sarnast, mis minul olemas, kellelegi usaldanud… Avastasin, et mitte. Kui just välja tuua, siis ehk see, et andsin oma majavõtmed ning garaažipuldi ja valvekeskuse alarmkoodid kunagi sõbrale, kes oma mootorratast mu garaažis hoidis. See oli usaldus. Usaldus, mis sünnib veendumusest, et seda ei kuritarvitata. Tema usaldas ju mind ka, sest mootorrattal oli võti ees ja ma oleks võinud sellega iga kell kihutama minna.

Niisamuti usun, ei oleks midagi juhtunud ka nende Lahingukooli “gepsus” olevate seene- ja marjakohtadega. Mul pole seepärast mingit vimma või irooniat ka kursust juhendanud vanemveebliga. Tema toimis väga täpselt ja õigesti. Ilma improviseerimata ning kursuse teemat rappa rullimata.

Informatsioon on kõige arvestatavam võimuhoob üldse. Võimsam surmahirmust, võluväest ja lausvalestki. Isegi pisikese kolka külavanem on seepärast võimukas mees, et tal on külas kõige rohkem informatsiooni. Suurematest linnadest ja riikidest rääkimata.

Oled sa suuteline tänases maailmas vahet tegema, kus on informatsioon? Kus külvatakse surmahirmu? Milles seisneb võluvägi ja kes ajab lausvalet? Kardan, et see pole lihtne otsus kellegi jaoks. Põhjuseid selleks võib olla kümneid ja isegi sadu.

Mäletan, et kunagi ammu aastaid tagasi, juhatas üks sõber raadios hommikuprogrammi. Nagu ikka vahel juhtub, jäi talle külla tulla lubanud saatekülaline mingil põhjusel tulemata. Enshallah.

Nii ta siis helistas aja ja augu täiteks ühise hea tuttava telefonil ning ilma võimaluseta pikalt ette hoiatada, läks telefoni-intervjuu otselülitus käima.

Oma vestluspartnerit tutvustas raadiomees kui mitmendat põlve suuraednikku ja üht asjatundlikumat viljapuude kultiveerijat Maarjamal. Sõber teispool liini, ei saanud ökki ega mökki öelda, vaid jäi kohe kevadiste aiatööde kohta käivate küsimuste laviini alla. Olgu täpsustatud, et ta ei teadnud viljapuudest rohkem kui suutis teha vahet tuntumatel puuviljadel nagu õun, pirn, banaan ja mango.

Sellest sai ligi pooletunnine kevadine aiatööde “profi-intervjuu”, mis oli oma usutavuses nii veenev, et isegi pärispookijad ja sordiaretajad reageerisid adekvaatse tunnustusega ja kiitsid mitut saates välja käidud uut aspekti Emma Leppermanni saagikuse tõstmisel ning kahjuritõrjes. Õhinas sõber aga istutaski aasta hiljem oma elu esimese õunapuu. Nii veenev oli ta usk iseendasse, mis tekkis vastates küsimustele teemal, millest ta mitte midagi ei teadnud. Õnneks ei hakanud ta end sealtpeale eksperdiks nimetama…

 

C59

Me koosneme veest ja ainest, mille loob ELU-energia. Selle ettekujutamiseks, mana oma silme ette üks ilus “green apple” mis võib olla vabalt milline tahes su lemmikõun. Kujutle, et sinu käes on žiletiterast õhem lõikeriist, mille käsitsemisel ei jää su osavus alla tomograafile. Sa suudad end lõigata pealalest jalatallani nii õhukesteks “viiludeks” et neid tuhandete kaupa teineteisega kohakuti laotades, hakkab elektronmikroskoop nägema mingitki moodustist. Mõtle nendele kihtidele ning mana oma silme ette, et igaühele neist ruumi andmiseks, on vaja mõõtmatust, mida isegi inimühiskonna koguteadvus ei suuda ruumi- või pindalana kirjeldada. See on olemas. Iseenesest mõistetavalt on see võrrand tegelikult olemas, kuidas ja kuhu mahutada ainuüksi seitsme miljardi inimese genoomkihid tema “viilutatud tervikust”. Miks ma sind viilutan? Selleks, et kirjeldada sulle läbi kunstniku silmade maailma suurimat selle sajandi superstaari – viirust COV19.

Alustame algusest

COV59  loodi juba viiekümnendatel (Koreas) ning selle eesmärgiks oli kümne aasta jooksul planeedi meessoo viljakuse üle kontrolli saavutamine. Teisisõnu pidi C=59 nime kandnud programmi töörühm, välja töötama mooduse seemnerakkude viljastamisvõime manipuleerimiseks, läbi koemutatsioonide esilekutsumise embrüoloogilisel vaatlusel sobivateks osutuvatel loodetel.

Selle katsetusega oli seotud mitu riiki ning igaüks neist panustas sellesse vastavalt oma varjatud tegelikele huvidele, neid vahetevahel mõistagi partnerite eest varjates. Nii viidi katseid läbi nii nahkhiirte, delfiinide kui sõduritega. Laborite personal kandis rangelt kehtestatud reeglite kohaselt kaitseülikondi ning roteerus määratud tsüklite järgi protsessi eri osade juures, vältimaks võimalikke huvide tekkimisi või põrkumisi.

Selle kõige peitmiseks käis siin seal sõda, millega ikka ja jälle püüti “peatada kommunismi levikut” ja hoiti edukalt näilist pingeõhkkonda.

Selle “instituudi” eesmärk, oli muuta inimese genoomi, et see loomupäraselt ei juhinduks oma instinktiivsest võimest kopeerida teisi eluvorme ning mugandada võtmeks oma DNA-s. Vastupidi – eesmärk oli luua viirusosake, kes ei lubaks ennast “kopeerida” ega “mugandada”. Umbes nagu lasteaed, kuhu vene perekond paneb oma lapsukese, et see õpiks rääkima eesti keelt. Tegelikult räägib aga terve rühm kevadeks hoopis vene keelt.

See viirus leidis katsetamist kolmel korral ning neist suurimat kaost tekitab ta just praegu, oma neljandal katsel.

Selle funktsioon, mida oletatakse olevat lõpuks saavutatud, seisneb selles, et ta suudab iseennast ära petta et ta ennast petta suudab. Lihtsamalt öeldes, see viirus valetab iseendale, olles organismis juba sees, et ta on alles väljapool, tekitades sellega elusorganismis olukorra, kus valetaja – lootes et ta vale paljastub ning ta lüüakse minema, hoopis “kutsutakse tuppa”. Nii ei saa enam kumbki aru, kes on tegelik otsustaja ja erinevate välja töötatud vahenditega, on võimalik saata korda “imesid”. Läbi selle aga luua sangareid ja superstaare.

Seda, kui vajalik on massile meelelahutus ning superstaarid. Võimalus piiluda neile magamistuppa, rahakotti ja hinge, loodi paralleelselt mitmes maailma eri riigis. C59 käivituskoodiks kirjutati 8:58ning sealt algas viiruse ülemaailmne levik.

August 1958

Täpselt niikaua on projekt olnud väljaspool laborit ning üksnes ootas hetke, mil libiseda kontrolli alt välja. Täna pole küsimus selles, kas ja kui ohtlik see viirus on. Täna püüab pandeemiapaanika varjus vastust põhilisele küsimusle päris mitu organisatsiooni ning selleks küsimuseks on – kes on sellest mõjutatud ning kes mitte. Täna ei mõõdeta mitte Hiinast alguse saanud “koronaviiruse” krooni meenutava “bakteriga” nakatunuid ega eraldata “tervetest”, vaid eesmärk on leida teatud muudetud tüübi DNA kandjad.

Milleks seda vaja oli?

Pärast Stalini surma 1953ndal aastal, püüdis maailm sulgeda pandoora laegast, mille olid avanud vene enamlased Lenini ja Trotski eestvedamisel. Sakslaste rahadega riigipööret korraldades ja terroriga tsaarivõimu kukutades, loodi masside ohjamiseks süsteem, mis ei hakanud tööle ei feodaalses Hiinas ega ammugi mitte USA lõunapoolsetes osariikides. Võim oli libisemas korraga minema kõikide käest ja nii asusid riigid koguma pekki omaette nokitsedes, et siis maailm endale vallutada. Ühendkuningriik on seda kõige enam saavutanud. “London” ehk Kuningas Lud-i linn on juhtinud planeeti juba ammu enne esimest Rooma impeeriumi, suutes viimast mitu sajandit pead tõstmast ohjata. Tänagi on märgilise tähtsusega, et just Rooma ning Vatikan sellega ühes, on surutud põlvili, nagu pedofiil teeb ammulisui poisikesega…Revanš!

Mis saab edasi?

Meie kallis Eesti jääb omale kohale. Kohale, kus ta on alati olnud, ehk trepikotta. See on trepikoda, kus on korrusel kaks uhket tammepuust ust. Korralike lukkude ning tabadega. Üks vasakul, teine parema. Vasakul lääs ja paremal ida. Juhtub nüüd, et ükskõik kumb, tahab naabrile vastu tatti anda, teavad kõik asjaosalised, et see kaklus peetakse maha koridoris. Ei lase lääs oma elamisse ega ida enda omasse teist laamendama. Seega tõmbame end aga taas kühmu, nagu läbi sajandite ning loodame et hing sisse jääb, et siis taas uue peremehe uksematile puhkama heita ja ennast ehk iseseisvanagi tunda. “Like a Virgin” nagu laulab 8:58 sündinud Madonna või “Thriller” samal aastal ja samal kuul sündinud Michael Jackson.

C=59 ja tema kõik hilisemad prototüübid kuni COV19 viiruseni välja, on loodud geneetiliste protsessidega manipuleerimiseks ning toimiva juhtsüsteemi loomiseks. Inimkond selles süsteemis parandatuna on suuteline eksisteerima vähem mõjutatavana. Rahva arvu kontrolli all hoides ja seeläbi planeedi ressursse selliselt jagades, et ümbertöötlev tööstus ei orjenteeruks keskkonna arvelt üksnes kasumile. Niisiis on täna laastavaks nakkusohuks tembeldatud aastatepikkune inimese looming, tegelikult täiesti vastupidise eesmärgiga. Jumalik dihhotoomia on see, et kõike on üks, samal ajal kui kõik on tegelikult üks. Kui see ei õnnestu – küsid sa loomulikult. Õnnestub! Sest üksnes vana häving on algeelduseks uue sünnile.  Nakkussurm, mida me tuharad turris vaktsiine oodates või searasvast tablette neelates vältida püüame, pole muud kui suurepärane võimalus anda elu uuele maailmale.

Kui sulle öeldakse, et elada on jäänud aasta. Kas sa istuksid täna toas ja kardaksid koroonaviirust või võtaksid oma järelejäänud päevi nagu lemmikmagustoitu, suutäishaaval nautides? Koronaviirus ei lühenda kellegi elu, ta on loodud elukvaliteedi muutmiseks. Küsin uuesti – kui sulle öeldakse, et sul on jäänud elada aasta, mida sa siis tegelikult mõtleksid? Sa ei kardaks, ma tean seda.

C59 on avang males, mis klapib taktikaliselt kõige eelkirjeldatuga.

PAARI Q PÄRAST

Kui TITANIC 1912. aastal uppus, oli selle pardal ligi kahe- ja poole miljoni USA dollari peale kindlustatud uhkeid jaanalinnusulgi. Tol ajal olid need teemantide järel väärtuselt hinnalisemad kõigist väärismetallidest. Jaanalinnusule grammist kõrgema hinnaga olid maailmaturul vaid teemantikaraadid.

Muidugi mõista, tulenes see ajastu suurmoest, mida tänapäeval “hullude kübarate sajandiks” nimetatakse. See oli heaolu ja õitseng, millist osa inimkonnast oli sajandeid janunenud ning enesestmõistetavalt vajas alp varakus massiivset välist nähtumust.  Selle aja kübaramoega võrdset võistlejat, annab otsida kogu kostüümiajaloost.

Tsaarivõimu surve eest emmigreerunud Leedu juurtega juudiperekond, kes Lõuna Aafrika Vabariigis, Oudtshoorni jaanalinnufarmi asutas, tegi sellest lühikese ajaga kogu planeedi jaanalinnusule-äri keskuse. Nende suurim edueelis ülejäänud maailma konkurentide ees, oli Aafrikas looduslikult elutseva jaanalinnu populatsioon, sealse Nigeeriast imporditud tõu elujõulisus ning ideaalne ja ohutu kasvukliima.

Hiigelkasum tuli sulgedest. Jaanalinnu nahk, mis on teadaolevalt krokodilli ja pühvli järel vastupidavuselt kolmas nahk planeedil, polnud saanud trendiks nagu ka kõrge toiteväärtuse ent mäekõrguse kolesterooli sisaldusega munad.

Sestap inkubeeriti maksimaalselt niipalju mune, et neist sulgi tootvad tibupojad haududa. Justnimelt TIBUPOJAD, mitte tütred! Sest emaste “vähemväärtuslikud” suled sobisid vaid tolmuharjadeks. Niisiis ei mingit, isegi mitte kunstlikku võrdsust sugude vahel.

Samal ajal on aga ilmselt vähestele teada fakt, et just jaanalinnu sulg oli vanas Egiptuses võrdsuse ja tolerantsi sümboliks. Valitseja kes õigust mõistis, kasutas just jaanalinnu sulge oma atribuudina staatusest ja õiglusest. Seda väga lihtsal põhjusel. Jaanalinnu sulg on Jumalal niimoodi loodud, et see on ainus suleliste sulg, mis on täiesti sümmeetriline rootsu suhtes.

Ilus sümbol.

Inimene on leidlik. Peab end Loojastki osavamaks ning muidugi mõista usub sellesse, et suudab kui vaid tahab, Looja loomingut omatahtsi muuta. Kui sellest veidigi kasu saab sündima. Nõnda saidki sel ajal peent näputood ja mõistagi väga tasuvat teenistust paljud nurgaveterinaarid.

Välja haudunud tibude soo määramise järel, tegid kübaramoodi arstieetikast olulisemaks pidavad tohtrid operatsioone, mille käigus steriliseriti kõik lootustandvad tibutüdrukud.

Seda kõike selleks, et sootuks muudetuna, kasvatasid need linnud omale isalinnu valged ja mustad, turul kullastki kallimadki suled.

Mõnetine paralleel on sel kõigel tänasegi päevaga. Me nimetame seda kes kuidas, aga rahvakeeli ja otse öeldes, pole sittagi muutunud. Ikka teenib sooneutraalsuse vulisev vesi kellegi kukrusse kõlisevat kulda. Kõvera otsaga kääridega, tagumiku ava kaudu seljaajusse vastavaid lõikeid tegevad doktorid-soomuutjad ning seda inimõiguseks nimetavad maailmapäästjad muudkui teenivad. Lisaks propagandateenistuste pimestavad sissetulekud kogu ses valitsuste kokkulepitud sissisõjas oma elanike vastu.

Midagi ei ole muutunud. Me steriliseerime naisi, tapame aborteerides sündimata lapsi ja imetleme siis estraadil, ilusaid sulgedega ehitud poisse. Maskiga ja ilma maskita.

Tai kuningriigis on see olnud eelmise sajandi teisest poolest alates, tõeline ja  tõsiseltvõetav majandusharu. Tai perre sündiv poisslaps on igale perele õnnetuseks mitte õnnistuseks, sest lodeva ripp-persega europervo tahab oma raha eest just sellist eikellekski nüsitud nukku nikkuda. Nimme räägin asjadest nende õigete nimedega ja ei vabanda ühegi silbi eest kõlanud lõigus.

Lõuna Aafrikas on kõrvuti Kuninganna Victoria nimeline uhke raamatukogu, tema rojalistliku monumendi ja koloniaalstiilis anglikaani kirikuga. Neist kõigist toretsevam, on jaanalinnu-sule stiilne börsihoone. See seisab oma kohal tänaseni ja ootab uusi hiilgeagu, kui ilu on jälle eespool inimlikkust, sest igal ajal leiab progressiivne mõte väljundid, et teenida edevuse pealt raha.

Millal sina otsustad, et ühined ja muudad oma senist arusaama rahast? Millal sa lõpetad raha teenimise ja astud temast kõrgemale, nõudes alustuseks kasvõi iseendalt, et raha teeniks hoopis sind?

Enne, kui saad iseseisvaks ja vabaks, seda ei juhtu. Valik on sinu, kas lehvitad taskulambiga pimendatud linna aknal, et näidata naabrile, kelle parkimiskoht sul õnnestus napsata, kuidas sa temast hoolid.

Nõndasamuti, nagu sajand tagasi uhkeldas inimkond hullude kübaratega ja läks koos Titanicuga sümboolselt merepõhja, läheb ka tänase toredusega. Kogu selle võltshumaansuse, mängiskleva hoolimise ning kokku krahmatud vetsupaberist tehtud roosidega “viirusesse surijate” haudadel.

Homme ütleb Setomaa taganukas elav memmeke oma hinna, mis maksab peotäis kartuleid kui viimse akunatukesega Tesla ta hoovi sõidab ning virtuaalpankurist poisstüdruk põsed lohkus süüa palub.

Paari Q pärast näeme…

 

MASKIGA OPTIMISTID

AD 2002. Kusagil Rotermanni kvartalis, arutab punt õhinas mehi seda, kuidas luua edukas kampaania, mille pildi ja sõnaga silma paista, huvi äratada, usaldust tekitada ning meeldima hakata. Sõelale jääb “kooritud mandariin” ehk põletavat tulekera meenutav märk ning tunnuslauseks “Vali kord”

Kaardistanud Eesti valimisringkonnad, seatakse kokku helesinine list inimestest, keda neis piirkondades partei nimekirjadesse panna.

Mitmes maakonnas puudub niiöelda üle-vabariigilise tuntusega häältekoguja üldse. Siinkirjutajagi kutsutakse uude parteisse jahisõprade väikeses seltskonnas ning nagu hiljem selgub, õnnestunult. Minu kiiluvees õnnestub suurde poliitikasse imenduda ja seal õilmitseda tänagi, mitmel tookordsel noorpoliitikul. Kandideerisin Võru-Valga-Põlvamaal, kus Res Publica nimekirjas küll väärikad ja toredad naised ning mehed, ent tuntud ennekõike oma maakonnas või kodukohas.

Sama lugu oli Pärnumaal, kus oli vaja samuti “üle-eestilist kuulsust” või…

Mäletad, mis siis toimus? Üks taasiseseisvunud Eesti kõmulisemaid suurõnnetusi. Metanooliskandaal.

Kusagilt, ei tea kust ilmus napsisõprade ringi kanister tervisele surmavalt ohtliku metanooli ehk “puupiiritusega” nagu seda rahvasuus kutsuti. Kiirabiautod muudkui voorisid ning Pärnu Haigla EMO oli pahupidi silmade ja siniste nägudega teadvusetuid täis nagu Pripjati laatsaret, peale Tšernobõli pauku. Kõik tegelesid sellega. Kogu riik.

Kes elas ja tundis kaasa, kes parastas ja pidas surijate süüd nende eneste lolluse tulemuseks. Ei möödunud siis ühtegi AK ega muud uudistesaadet, kus Pärnu Kiirabi pealik poleks sõna saanud.

Sama mees võttis selle meediaoperatsiooni tuules hiigelhäältekogusega ResPublica nimekirjas Pärnumaal kogu “koore” ning pääses otsemandaadiga Riigikokku. Vedades enda sabas Toompeale teisigi nimekirjas ja sinna tänaseni jäänuid.

Juhus?

Ma lihtsalt küsin. Las see üks näide praegu pealegi jääda.

AD 2013. Värskelt kaitseväe teenistusse võetud vabatahtlik nooremohvitser, käib mitu korda mõnetunnistel vestlustel, mille jooksul analüüsitakse, kas usaldada talle EU ja NATO salajase teabe juurdepääsuluba. Peale mitu kuud toimunud põhjalikke taustauuringuid ja pingelisi vestlusi musta klaasaknaga vestluskambris, anti.

Julgeolekuasutused, kust valdav osa tänaseni tabatud Eesti riigireeturid aastaid ametis olnud, on tegelikult võlgu vastused Eesti rahva mõnele küsimusele.

Kas ametisse kandideerival ja/*või ametisse määrataval riigipeal kehtib riigisaladuse juurdepääsu õiguse osas erisusi?

Kas Riigikogus ja Valijameeste Kogus läbikukkunud presidendivalimised ja kõik sellele järgnenu olid Eesti jõu- ja julgeolekustruktuuride stsenaariumites või hoopis kusagilt tulnud korraldustes kirjas?

Kui ühe esmakordselt teenistusse astunud kompaniiülema varasema tausta uurimiseks kulub asjaomastel organitel mitemid kuid, siis pidi kellelgi olema väga täpselt teada kes asub presidendi ametisse. Juba palju varem.

Või pole Eesti ise ja tema julgeoelkuasutused nende asjade otsustajad?

Sest hämmingus Eestimaa, kes on seni mitteametliku Guinnessi rekordi purustaja, ei taibanud seda “pisiasja” märgata. Nii õhinas olime kõigest enneolematust. Appikuilahe, meil on naispresident kõlas õukonnas nagu šampanjakorgi klõmm.

Pole vaja ka mingit “saja töörahupäeva jura” enam, sest iga pisemgi kõhklus või viril protestipiiksatus tätoveeritakse avalikult vihakõne ja ahistamisena sõnakuulmatute kõverale laubale.

Ahjaa, see rekord seisneb kahekümne nelja tunni jooksul korraga enim kuugeldatud nimes, sest ajakirjanduselegi ei usaldatud kogu infot et see välja ei immitseks.

Käimasolev ülemaailmne “viirusekampaania” ON samuti laboris toodetud vahend suurte inimhulkadega manipuleerimiseks.

D-day ehk “see mis lõpuks saab” jõuab kätte kui on täpselt paigas milliste hoobadega saab juhtida planeedi Maa ressursside kasumlikku jaotamist.

Kui raha kaotab oma manipulatsioonivõimu ning jääb ainsaks käepäraste vahenditega taastatavaks ressursiks, ehk mittemillekski, antakse see õnnelikule pööblile eluperemeeste mängimiseks. See kunstrikkus mis õukonnameedia poolt loodud maailmapildil kullana särama lööb, võtab viimaks tavalise marlimaski kuju.          Loobu kõigest ja kanna marlimaski, siis elad igavesti – sinu eest hoolitsetakse. Kõik need murelikke nägusid tegema õppinud poliitikud on varsti üldse tõsiseltvõetavad üksnes raha pärast, mida nad etendavad õiglaselt jagavat.

Nende võim hakkab käest libisema, sest neil pole enam ühtegi põhjust kokku tulla, maha istuda ja maailma asju arutada. Nad isoleerivad end oma mänguriikidesse ja vaatavad nagu kilk koldepraost hirmupunnis silmadega välja. Hirm on saamas paanikaks. Kõht on tühi. Tahaks minna sööma, aga äkki süüakse teepeal hoopis neid endid.

AD 2043

Vesi on muudetud relvaks. See tapab iga päev kolm korda rohkem kui Kalašnikovi automaat kogu eksistentsi jooksul, alates selle tootmisest. See on relv, mida saab kasutada nagu massihävitusrelva. Mürgiselt tapvana või lihtsalt kättesaamatuna. Merevee desalteerimisest saab uus “ravimiäri” ning edumeelsem elanikkond liigub aina massilisemaks muutuva kliimarände käigus ookeanidele ligemale. Kuningad lahkuvad, maailm saab otsa ja optimistid lähevad merele.

JUMALAEMA MINNALASKMINE

Mulle meeldivad väga kõikidele Õigeusu kloostritele, kirikutele ja pühapaikadele pühendatud nimed. Neis kõikides on ühekorraga mingi hoomamatu aristokraatia ja üliinimlik lihtsus, millega asjassepuutumatud galantse rahuga rõhumata jäetakse. Sa kas tead, tunned huvi ja uurid või astud silmad nagu moosilärakad pudrukausi tsentris, nutitelefoni ekraani jõllitades oma teed.

Kõik need Jumalaema sündimise- ja uinumise pühakojad, oskavad ilmse kõigutamatusega hoida seda miskit, mida hing eri aegadel vajab.

Olgu see siis seespidine kogemus või välispidine nähtumus, ei saa suured inimhulgad lihtsalt ilma selleta oldud. Proletariaadi diktatuuri poolt oopiumiks nimetatud usk, mis oli ainsaks vaktsiiniks paduvasakpoolsele terrori- ja hirmuvalitsusele, sai kahe inimpõlve jagu selle vilju oma hinges kogeda. Niisamasugust sisemist ja tõusva trendina ka välist lammutustööd inimhingedele, teeb täna väga veenva vilumusega neist samadest “ideaalidest” punetav parasiitlik neosotsialism.

Pooleteise sajandi taguse saksakeelse haritlaskonna, mõisnike ja eliidi snobismist sündinud “Rahvuslik ärkamisaeg”, mille talurahvas oma rustikaalse eksistentsi ning muheda matslusega viljastas, oli iseenesest samasugune oopium. Tänagi vähkreb see vahel nagu angerjas “lappaja” tõrvatud põhjal ning usub, et lihtsalt loitsib end vabaks. Vabaks soolaga limapesust, lepalõhnasest suitsuahjust, kallerdunud marinaadist ning sellele kõigele järgnevast. Külmade suupistetega pidulaual on ta ometigi niisamuti marineeritud männiriisikate,  ja soolatud krõmpskurkidega täpselt sama võrdne. Võrdne nagu me usume olevat Eesti, kelle elanikest optimistlikult ehk üks protsent mäletab, kellele läks üle see pöörast õitsengut ja taevalikku ärkamist külvanud Euroliidu “eesistujamaa” staatus.

Kui see pole sakste poolt loodud uus runo, mida matsid kamaratas suu ümber jalalt jalale tammudes undavad, siis mis see tegelikult on? Kui sakstel oli ein Folk, ein Reich ja ein Führer, siis meil on suvel igal mahatallatud nurmel oma folk. Teatud mõttes ka oma Reich, sest meil on oma rahvusvaheline riigi suunakood no ja führerist rääkimata…

Kurb on näha seda uhkuse hääbumist, mille on toonud inimhingedesse teadmatusena haigutav peataoleku kuristik. Paksu uduna sinise vee kohale vajuv ängisegune küsimus – kes me sellised varsti üldse ülepea oleme?

See klaashelmestega rahvusromantiline karbike, mille esmalt saksad ja hiljem kommunistid meile mängida andsid, tahetakse jälle vägisi käest ära kiskuda. Käestkiskujad kusjuures ei adu, et sellega pole teistel midagi teha. Ekrelase käest ärakistud tõrvikut Helsingis elav somaallane ei vaja. Solikamskis elaval Koljal ja tema Kemerovos elaval sõber Vasjal, on pohhui sellest, et me laulupeo kavva vene lugusid juurde paneme või rukkilille revääril roosa lindi vastu vahetame.

“Ortodokselt” öeldes on me Eesti täna justkui “Jumalaema minnalaskmise” katedraal. Rahulolematus nagu rahulolugi, et ole statistilised suurused, sest mentaliteedil puudub arvuline mõõde.

Me näeme, mida me teeme, aga me ei saa iial näha põhjust, miks me midagi teeme. Põhjus on nähtamatu – põhjus on tunne, mida teine inimene ei saagi iial näha.

Rahvuslikust ärkamisest tekitatud “eestluse tunnet” ei näinud toonased eestlased ega saanud näha peremehedki. Nähtav oli üksnes väline ja kättevõetav ning tunne oli see, mida kirjeldama asudes hakkati end rahvaks pidama. Kui kesiganes president kirjeldab oma tundeid seoses rahvusega, ei saa ta seda teha ainsamagi hinge eest peale iseenese. Samuti ei ole talle antud sünnijärgset aadliõigust, uskuda et just tema kirjeldatud tunne on see õigem ja ülim. Mistahes presidendi.

Viimane ja tegelikult ühtlasi ainus president, kelle kõnesid olen kuulanud, oli president Lennart Meri ja just selsamal põhjusel. President Lennart Meri jutus oli olemas see jumalik säde, sest ta kirjeldas konkreetseid nähtusi, mitte oma emotsioone ega tundeid. Nähtusi, millest ta rääkis, rahvas teadis, sest nägi neid ka oma silmadega. Isiklikke tundeid, mille kirjeldajad on olnud kõik järgmised, ei saa üks rahvas aga ühe vitsaga lüües tunda. Selle lihtsa asja taipamises seisnebki KOGU rahvale kodutunde loomine ja hea kasvatus, mida vaba rahvas riigivanemalt õigustatult oodata tohib.

Kui president K avalikult kõneledes  peamiselt omi tundeid kirjeldab. Tundeid, millest ebaproportsionaalselt palju on häbi oma rahva pärast võimukeskustes niite tõmbavate sakste ees, ei kuulata teda enam. Kiitjaid ja klakööre leitakse väikeste või suuremate teenete ja hüvede eest alati ja igale sõnavõtule või etteastele.  Taevakõrgust varjamatut soovi, rohkem kui poolelt riigi elanikkonnalt “nende Eesti” käest ära kiskuda, sest matsid seda õigesti kasutada ei oska, toob lõpuks hävingu. Mitte riigi vaid sellesama sakste loodud mängutoosi, mida ükski teine rahvas ei vaja, sest neil on igaühel oma.

Kuidas kurat oleks ometi võimalik see inimlikult selgeks teha, et põhjus on alati nähtamatu aga tegu nähtav?

Rahvusena püsima jäämine ei ole tegu, see on põhjus. Teenetemärke ja profitroole jagada ei ole tegu, see on põhjus. Siin ehk peitubki vastus küsimusele – kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu oleme teel? Kullake, kuula ometi! Sinu rahvast ei puuduta sinu tunded ja neist järgmiseks tõukuvad teod, vaid iga sinu tegu ning neist tõukuvad kõigi ülejäänute tunded.

Kõrgeltarenenud ühiskonnas ei anta inimesele ülesandeid, millega hakkamasaamisel on ta järjepidevalt näidanud üles saamatust. Maailm on niimoodi loodud, et iga inimene planeedil saaks elada elamisväärset elu, mitte oodata palukeste pudenemist peremeeste toidulaua all, sest kellegi arvates seisneb õiglus ja inimlikkus ressursside jagamises tema arusaamade kohaselt.

Sina, kes sa tähistad oma maavalduse tara ja ERAMAA siltidega: kui sügavale maapõue su omanikuõigus ulatub? On see meeter või kilomeeter? Või ulatub see Maa tuumani? Kahtlen! Niisamuti nagu kahtlen sügavalt selleski, kas sul oleks vähimatki voli saata mõne lennufirma peakontorisse nõue, õhukoridori kasutamise eest sinu ERATAEVAS.

Kirstul ei ole taskuid, härrad väärindajad ja muud kes te ei taipa, et Eesti on üks meist, mitte miski, mis on meie kõikide ehk mittekellegi oma. Enne kui prosseccoklaase kokku lüües hõikad “Elagu Eesti” – mõtle! Mõtle, kas sa annad ta eest tõesti oma elu, et tema saaks kesta…See ei ole pidupäeva loosung, see on püsimajäämise ainus toimiv tingimus.

Seega, ära võta teiselt inimeselt kunagi seda, mida sul temale anda ei ole. Üksnes andes, toimub saamine ja saamisel on alati keegi andjaks. Võtnud sakstelt kingiks selle ilusa mängutoosi, andsime endast osa ära. Selle osa, mille saime Jumalalt avansiks. Nii oli see ka taasiseseisvudes ja hakkab olema ka aegadel peale meid.

Kuni me ei näe, et paljude jaoks seisab Eesti Tallinnas,  Reaalkooli kõrval postamendil. Vastu hakanud vabatahtlikele koolipoistele püstitatud mälestusmärgis. Seal ma näen ja tunnen Eestit, mida ei saa käest kiskuda ja omatahtsi valikuliselt lajatusi jagades kirjeldada. Hakata vastu, kartmata kaotada on märk õigesti valitud teest…ei tohi Jumalaemal minna lasta

 

23A

Seda on kutsutud koridoriks. Sest vaatevälja tunneliefekt loob illusiooni nagu liiguks keha täielikult me enda juhtimisel ja meie valitud kiirusel. Kes kuristiku serval kordki seisnud, teab seda tunnet. See on pelk hetk, kui tunned korraga sellist julgust, et sinu järgmine samm on uue ja märksa täiuslikuma kehastumise, täiesti uue ja enneolematu teekonna esimene samm.

Hirmuta ja veendunult, et ei mõtle seda oma peas välja, vaid tunnen seda oma tujust tõukumata, südame sees ja puhtalt.

Sel pole hämmastaval kombel mitte vähimatki pistmist sellega, kes ma olen olnud ja/või olen praegusel hetkel. Ükski, kes vimma pidanud ja kiusu ajanud, nagu ka ükski, kes kogu südamest kalliks pidanud ja armastanud, ei puutu enam mu millessegi.

Niisamuti, nagu on minu ja mitte kellegi teise asi, mu elamiskulude katmine, on üksnes igaühe enda otsustada, mida ta tuha või mullana soovib öelda. Mullaks saades, saab meist sõnumitooja ja eespalvetaja muslimite mošees või ilmiku peenramaa maaramm, võrsuva vilja virgumiseks.

Tähtsusetus, mis sel hetkel isekuse sädeleva kuue õlgadelt heidab, on kergusega puudutav ja naermagi ajav. Maise hiilguse ning lihaliku aujärje kadumine veenab korraga nii vahenditult ja reljeefselt ning see vilkalt muutuv tähtsusetus ongi ehk see kaua otsitud õnn. Õnn – ehk elu.

Olemasolemine, ilma ilmsiolekut unest eristamata.

Väljaheidetul oleks selle oskuseta olemine üks otsatu piin. Tema, minemapekstu ja surmamõistetu jaoks on teadmine tegelikust vabadusest just see õnn, mida väljaheitjad igas oma teos saavutada soovisid.

Nad ei tea, et me pole siin selleks, et luua midagi oma kehaga. Me oleme siin selleks, et luua midagi oma hingega. Hingega, mille jaoks keha on üksnes tööriist. Minu vaim on mu jõud, mis paneb mind tegutsema ja seepärast on mul vägi, mida kasutan hinge soovide loomisel. Mida iganes ma loon käegakatsutavat, seda rohkem küsin ma eneselt – kellele? Milleks?

On mu pintslitõmbed lõuendil või kirja pandud sõnad tõepoolest mu hinge soovid? Vaevalt või kohe päris kindlasti mitte, sest nii mannetud on nad, et pigem mu hinge kurvastavad. Mu hing ihkab meisterlikkust ja veatust, küllust ja loomisjanu. Tõestust, et teen mulle luua antut ning olen õiges kohas ja ajas. Sedasama tunneliefekti, milles meile õnnelik olemiseks piisab vaid kohal olla ja toimunus tolmuosakesena osaleda.

Kui mind miski üldse kaasinimeste ja seeläbi ka enese juures häirib, siis see, et teeme mitmeid asju selleks, et olla kaastundlikud. Õigem oleks olla kaastundlik ja sellest tulenevalt tegutseda. Tsiteerin N.D.Walschi “J.J” raamatust:

Alama klassi ekspluateerimist õigustatakse kõrgema klassi poolt esitatavate iseend õnnitlevate arvamusavaldustega sellest, kuivõrd paremas olukorras on nende ohvrid nüüd, võrreldes sellega, milline oli nende olukord enne sellist ekspluateerimist. Selliste meetmete kaudu on kõrgemal klassil võimalik eirata küsimust selle kohta, kuidas tõeliselt õiglane olles kõiki inimesi kohelda tuleks. Selle asemel aga muudetakse kohutav olukord pisukese võrra paremaks – ning saadakse sellest tehingust roppu moodi kasu

Kui see tsitaat ei kirjelda tänast inimühiskonda, siis milline veel? Öeldakse, et üksnes kollektiivne teadvus on see, mis valmistab ette pinnase ühe või teise jõu kasvuks ühiskonnas. Me näeme täna tegutsemas mitmeid erinevaid jõude, kellest ükski pole iialgi midagi loonud. Nad on lihtsalt tabanud sobiva hetke.

Abu Said Al-Khudri ütles:

“Igaüks teist, kes näeb halba, muutku seda oma käega ja kui see ei ole võimalik, siis oma keelega ja kui see ei ole võimalik, siis oma südames…” 

Elan veel 23 aastat. Seitsmekümne kolme aastaseks. Nii olen ma loonud kõik selle, mida siia tegema olen tulnud. Elan nii, nagu iga päev oleks viimane ning iga uinumine lõplik. Hirmuta üksi- või haigeksjäämise ees. Teadmisega, et need kes minu matta, läevad austatuna mulda ning minugi keha kantakse kord puhkama. Olen kohtunud nendega, kes läinud. Nad ei tea midagi inimestest, kes nende sarga kõrval sõprusest sonisid ja peielauast otse squašši läksid mängima. Nad naersid kui kuulsid, mis muusika matustel mängis, et inimesed ei peaks midagi ütlema ja võiks segamatult leinalainel surfata. Mida mul peale surma vaja oleks? Vaatan enda ümber ja mõistan, et absoluutselt mitte midagi siit sellest ilmast.

Niisiis elan 23 aastat ja võtan iga hetke kui viimast.

Viimast hetke enne iga taipamist, et mitte kuhugi pole mul kiiret ja mitte midagi ma ei pea tegema. Kõik õrn, noor habras ja peen kaob, kui tuleb talv. Siis jääb vaid suur tugev ja kindlana ette valmistunud alles…

Wladziu Valentino Liberace ütles:

“Staariks saamine ei tähenda, et peaksid hakkama maailma muutma, vaid seda, et pead müüma karastusjooke ning suveniire ja inimesi lõbustama” 

 

 

TALVE

Ma ei ole Oskar Lutsu Paunvere lugudest peale KEVADE ja sedagi koolipoisina, muid lugenud. Arvo Kruusemendi samanimeline film ning selle jätkuna vändatud SUVI on olnud tõenäoliselt mitme põlvkonna algkooli-aegsete kirjandite spikriteks. Need kaks on vaieldamatult parem osa Eesti kino klassikast. Nii, nagu on klassika kohustusikud rahvusroad korralikul pidulaual või jõuluküünlad kallite kalmudel. SÜGIS, maitse asi, aga minu meelest üks abitumaid emakeelseid filme kinoajaloos. Abitumaid ses mõttes, et nähtud vaev, näitlejate galerii ning ootused, olid eelduseks palju enamale, kui lõppsaavutus. SÜGIS filmina oli nagu “kalevipoegade” pidu pärast palgapäeva. Hetk, millal raha ja kogu tegemislust ning aur otsa said, on selles filmis nii reljeefselt näha, et üksi kodus telekast vaadates hakkab piinlik, nagu peaks vaatajal olema mingi süü.

Ma ei ole vaadanud ühtegi “Kiired ja vihased” filmi, aga paneks selle pealkirja kõhklemata “Sügisele” sest Kiire-perest ja neid vihkavatest paunverelastest see kangutatud kahekõnede ja “kevadiste” ning “suviste” kildude najal aelev laiskvorst need kuuskümmend minutit toitus. Kuni valu ja vaev lõpuks ootamatu ja wtf reaktsiooni esile kutsuva “ootamatu pöördega” filmi lõpuks muudeti. Selle emotsiooni pealt kinno minnes, oli eelarvamus TALVE eel varjamatult tugev. Oma osa oli selles mõistagi ka sotsiaalmeediast tilkunud “araabia kevadel” ehk mässul, millega nõuti viimseni kõigi veel elus olevate tegelaskujude ekraniseerimist. Ilmselgelt soovist õnnelikult ohata, et “näe, see on ka nii vanaks jäänud” ja koguda klikke ning kommentaare lugudele a’la “vaata mis on inimestest saanud…”

TALVE oli hea film.

Kui miski selles korraks meenutas “eelnenut” ehk toretsevat kreemitorti nimega SÜGIS, mis lõigati lahti aga mida külalised ei võta, siis läheb see pisike hõõruv kivi kinga seest grimmibussi. Küll asjaosalised ise nende ridade vahelt ja ilma ripsmeid pilgutamata väheldase võõristuse välja lugeda mõistavad…

Minu jaoks oli selle filmi parim osatäitmine mäekõrguselt Saara Nüganeni Selma. Täpselt samad sõnad lähevad ka kõikidele ülejäänud noortele näitlejatele, kes filmis mängisid, sest nende kergusega oli hea üheshingata. Ilma eelmiste lutsutamiste paine ja Paunvere poole palvetamiseta. Filmiliku professionaalsuse ning usutavusega. Nautisin väga Karl Robert Saaremäe imelise kergusega loodud Oskar Tootsi kuju. Ilma ürgandeka Aare Laanemetsa, lausa sillerdavalt kehastatud kolmest Tootsist üledoosi manustamata, lõi haaravalt mängelva sideme, mida temast vanemad põlvkonnad publiku hulgas heakskiitvalt tervitasid.

Mulle meeldis Margus Lepa Georg Adniel Kiir. Meeldis väga, mitmel põhjusel. Esimene põhjus oli Kiire kevadsuvise ja eriti sügisese töllmoka kuju peen pärandamine Märt Koigile. Kes oli ehk isegi püüdlikult ilmaasjata, läbivalt Wehrmacht-i vormis. Seda isegi paljaksröövituna. Eesti kui filmimaa euroopalikkust ja naerda muksuvat natsipõlgust, nagu seda juba seitsmekümnendatel tegi Louis De Fune igas oma komöödias, võttis Märt Koigilt tegelikult kõik head võimalused näidata oma päris annet ja võimekust suurepärase karakternäitlejana. Vana ja noore Kiire, isa-poja suhte oleks võinud ehk toekamalt stseneerida. Noor Frits Kiir, rätsepast kapinatsi ideoloogiliselt ärahellitatud karjeristinolgina, toonuks vaatajani enam mõtteainet kui lihase isa ja kogu elu kõrvakiilude ees käänduv loll peksukott. Teine põhjus Margus Lepat kiita, on nähtav ja kiirgav enesekindlus ning austus näitlejana oma tegelaskujju. Talve filmi Geiorg Adniel, kui me ei teaks Kevade koolipoissi ja Suve rätsepmeistrit, oleks tõenäoliselt Eesti kinoajaloo parim “käästing”. SÜGIS oli selles osas nukker lati alt läbijooks ning pilku pöörama panev pongestamine.

Imelik koht filmis oli Lutsu-lugudes filmitraditsiooniks saanud Imeliku ilmumine, oma imeliku nime ilmutamine ning sõrmede alla jäävatelt keeltel kostev Reilender. Režissöör piirdus aga üksnes poolega rehkendusest ning kannelt polnudki. Väga Imelik.  Julgen selle õlakehituse panna “rahva nõudmise” arvele, kes ootasid vanu tuttavaid ja lootsid ehk Talveski näha nutikannelt näppivat noort Imelikku, kuid las see jääda.

Harri Kõrvitsa “ilmikust külaköstri” väikekodanlik peenhäälestus oli naudinguga mängitud ning põneva faktuuriga tegelaskuju. Me ju teame, et Luts kirjutas Paunvere usuõpetaja oma raamatusse kui mehe, kel oli kellamees Kristjan Liblega isiklik vimm. Väikse koha värk ja kõhklus, et kuraasikas kellamees köstrile äkki tõesti poja tegi, pani juba Kaljo Kiisa Liblena “Kevades” Saare noorperemehele pihtima, et “lahti tahab saada sunnik…”

Ja nüüd teen nii nagu SÜGISE filmi tegijad. Rohkem edasi kirjutada ei viitsi. Muud asjad tulevad päevatoimetustena peale. Peaks kuidagi oma kirjatüki kokku võtma…

“Mis oleks kui läheks jälle koos Paunvere vanasse koolimajja kust kõik algas?”

Aitäh TALVE tegijatele! Sedasi on ilus Oskar Lutsu Paunvere lugudega joon alla vedada. Kuigi pole sugugi hull mõte, teha veel viieski film “KLIIMASOOJENEMINE” ning minna kaameratega tagasi kollimetsa ja vaadata kuhu Mõhk ja Tölpa ning vanamees ahju otsast ja Metsamoor on investeerinud kogu leitud rahapaja kulla…

 

 

MIKS SA EESTIST ÄRA EI KOLI?

         Hannes, miks sa Eestist ära ei koli? Aga tõepoolest? Kui mõelda, kuidas see ühte lausesse kokku suruda, siis see ei oleks põgenemine. See ei oleks seiklustesse tormamine ega uute rohumaade nillimine. See poleks kaalutletult asjalik väljakutsete janunemine ega uisapäisa sinisilmne Eldorado ihalus.

Lihtne on seda seletada inimesele, kes sõidab kordki elus mootorrattaga.

Tema teab, mis tunne see on, kui kiiver võtab su pea nagu linnuema oma pojad, oma mehhaanilises hapruses ennast ohverdavalt kaitsta. Mootorrattur teab, mis tunne on nahkjope lukk ja muud sulgurid korralikult kinni vedada ja käed nahkkinnastesse suruda. Mootorrattur teab seda tunnet, kui haarad “elukal” sarvist ja lööd jalaga käigu sisse ning lähed. Jõudmisest tähtsam alati, on mootorrattal olles teelolek.

See magusalt muigama ajav õnnehormoon, mis tekib teadmisest, et su kiivri sees on sinu oma mõtted ning kellegi teise jutt sinna ei kostu. Vaid nurruv mootor ja sellest kiirguv sisemuses põleva kütuse kuumus, mis nagu sülle magama jäänud kass, kintsud sisekülgedest soojaks teeb. Maailm, mis läbi tuuleprillide jooksujalu vastu tuleb, on valinud sinu mõtetega sama tempo ning ainult mootorrattur teab, selle tunde tähendust, millise toob parema käe õrnamgi randmevääne.

Kui need paar-kolm triibulist riigieelarve solgitoru mis igas suunas näevad ja siin-seal võsatutis fööniga kaugusse sihtivat menti välja jätta, on mootorratturil rõõmsalt suva kõigist neist välklambiga joogiautomaatidestki.

Pildistada kiivri ja maskiga meest ning tema põlevat esituld, ei ole lihtsalt mõtet, sest number on ju tagaotsal.

Nii võikski edasi ja aina sügavamale ning detailsemaks minnagi, rääkides vabaduse tundest. Mootorratturid teavad. On seda sadu kordi kogenud ning ühinevad minuga kui ütlen, et nii tühja tunnet, kui lõpuks koju tagasi jõudes ja ratta seljast maha astudes, ei ole vist üheski teises situatsioonis. See on justkui kohtumine omaenese näppu vibutava karmaga. Karmaga, kes saab su veel kodu uksel kätte ning klaarib justkui kellelegi võlgu jäädud naudingute eest.

Ehk on teistel teisiti, aga minule meeldib seiklema minna, mitte sealt tagasi tulla, sest kogu reisi ettevalmistus on alati kordades meeldivam, kui kogu naasmisele järgnev. Järgmisel korral on ju taas ainuvõimalik, et tahad võtta hooldatud varustuse, pestud ja kuivatatud ning hoolega hoitud mootorratta.

Võtta ja minna. Sõita ära. Kolida Eestist minema nii, et hingad kopsudega ikkagi oma Eesti õhku ja teed pisikese allesjäänud külapoekese kitsas parklas jalasirutuse ning kuukad otse pudelikaelast kapikülma karastusjooki. Sa tead, et jõuad täpselt oma joogi joodud ja anda süüdet enne, kui silmapiirilt paistva taevani tõusva tolmusabaga kihutav krusa, kitsal kruusateel giljotiinina selga või vastu lendab.

Hannes, miks sa Eestist ära ei koli – küsis mulle armas, lähedane sõber. Inimene, kes näeb ette ja taha, läbi ja sisse. Küsis enne, kui olin ta palvel selgitanud oma viimase aja hingevalu sügavaid tagamaid. Tagamaid, mis pole seotud subjektiivse vaid objektiivse tegelikkusega. Küsisin vastu, kas usud, et ma armastan Eestimaad päriselt? Südamega nagu peremees, hingega nagu patrioot ja suhtumisega nagu viisakas külaline, kellena me tegelikult kõik siit elust sellel maal läbi astume? Ütle ausalt, käsi südamel kas sa ise usud, et tänane euroekstaasis eliit armastab Eestit – küsisin mina sõbralt vastu. Me mõlemad näeme asju mis ammu olnud ja alles tulemas ning teame pingutamata, kuidas maalida üks portree. Pilt pentsiku kübaraga prouast oma teenistustsükli lõpus lennukitrapil Eestile tagasi vaatamas. Kättki ei tõuse lehvituseks. Üksnes pupillid tõusevad kipras kulmude vahelt korraks ootamatult tumedate pilvedega lörtsise taeva poole. Justkui tahaks seal üleval Kedagi tänada. Tema seal üleval on ammu kõik andeks andnud.

Nii, nagu Ta on kõik olemasoleva loonud, on Tema loodud ka valikuvabadus Teda usinalt uskuda või ülbelt salata…

Ma ei anna mitte kübemekestki oma eluenergiat sinna, kuhu ma ei külvaks. Sinna kuhu ma ei külvaks ega istutaks, ei oleks mul soovi ka kolida. See poleks mu kodu. Mu eluenergia kuulub minule. Ma armastan elu ja hoolin kõigest oma käega külvatust ning istutatust. Võrsunud, juurduvast, kasvavast ja küpse saagina koristatavast.

Tean viimasel elutsüklil õpitust ja omal nahal kogetust, et tõusevad vaid need kes tõstavad. Alandajad aga langevad enda kordasaadetustki madalamale mülkasse, et õppida teisi tõstma ja üksnes nii tagasi pinnale pääseda.

Olen praegu kõhklemata oma elu parimas seisundis. Kogen aina enam sügavuti, millise läike võtavad mu hingerüü kaitsvate kilpide kaunid ja katkematud kinnitusneedid kirkas päikesevalguses. Öeldakse, et kui sünnib palju poisslapsi, on tulemas suured sõjad ja laastav häving. Miski muu pole viimati nimetatust olnud tugevam uuestisünni ja loomise käivitaja läbi inimühiskonna ajaloo. Nõnda võibki öelda, et julgete ülesehitajate peidetud hirm on alati pöördvõrdes argade mahalõhkujate varjamatu julgusega. Nii loobki inimene end oma kujutlustes ise aina uuesti, kuni hakkabki uskuma, et Jumalal pole vähemalt tema käekäiguga mingit asja. Õieti polegi.

“Araabia kevad” näiteks, sai alguse sellest, et tuhanded noored mehed polnud enam kellelegi vajalikud. Turuletid kaubakülluse all lookas ja heaolupildid igas ilmakaares rippumas. Inimene aga on ahnem ning see pahe teeb temast tavaliselt kõige tulihingelisema õigluse jüngri. Õiglus pole ju algolemuselt midagi muud, kui olemasoleva ümberjaotamine nii, et olukord saaks vastupidine.

Selline sõda ja sellega saabuv häving loob ükskord ka uue Eesti, sest niisama kirglikult nagu ühed soovivad muutusi, võitlevad teised täna nende samade muutustega kuni viimase veretilgani. Oma enese last vihkav ema, kes ei lepi, et nende vanuse- ja elukogemuse vahele jääb konstantselt muutumatu koefitsent.

Hannes, miks sa Eestist ära ei koli – küsis minult sõber. Vastasin talle.

See, et rüüstamise lõppedes laiali tassitud varanatukese pärast viimaste kaklejate klähvimine veel kusagilt kaigub, ei võta minult mu usku. Mulle osaks saav praegune kogemus sellena kes ma olen, on selgeim taipamine, et maksan viimseni kõige selle eest mida tarbin, ükskord tagasi.

Ma näen igavlevate noorte meeste agressiivset plahvatusohtlikkust mitte sugugi tõrjutute seas, kes tegevusetult rääsuvad. See agressiivsus, tapariistade ihumine ja paisuv verejanu, tuksleb täna silmnähtavalt hoopis neis teistes. Neis, kes oma sooja koha kaotuse hirmus palju võikamaid vahendeid on valmis valima, kui kirutud pööbel. Roosade sokkidega robespierre’d ei kohku tagasi millegi ees peale ühe. See on surmanuhtluse taastamine. Neist lihtsalt poleks timukatöö täideviijaid, sest enese apokalüptilise palaviku öödel nähtud unedes, küündib nende unistus maksimaalselt selleni, et olla hoopis ise oma tänase käskija peremees.

Millegi omaksvõtmine tähendab kontrolli selle üle. Selle üle, mida te salgate, ei saa teil kontrolli olla, kuna olete öelnud, et seda polegi. Seepärast on sellel, mida te salgate, kontroll teie üle.   N.D.Walsch “Jutuajamised Jumalaga”  

 

CV OFFLINE

Mul on metsikult palju pööraselt häid ideid. Punk! Sa ei kujuta ettegi, kust selle fantaasiamere silmaga hoomamatud kaldad algavad ja kuhu lainetena suubuda suudavad. Olen hakanud neid kildhaaval üleski kirjutama. Märk- ja võtmesõnadena kausta kribama ning aina uute ja järgmiste kaudu juba eksisteerivatega haaravaks tervikuks siduma.

Mida ma nende kõikidega tegema peaksin?

Justnimelt nende kõikidega, sest nendega, millest midagi väärtuslikku ei kujune, vabanesin juba lävepakul ning lubasin minna. Nagu aadressiga eksinud kulleril, kuigi pakk paistis pealtnäha esiotsa ahvatlev.

Olen loobunud osalemisest. Kaasa mängimisestki. Isegi kaastundest, sellisel kujul, milliseks ta oma teeseldud maskide taga on muutunud. Olen lubanud värvidel paletil kuivada ja pintslikarvadel kivistuda. Olen astunud eemale ja eraldunud kõigist.        Naeratajatest ja mossitajatest. Kõigist ja kõigest mis mind ei köida ning see pole ülejäänud maailma sugugi devalveerinud. Pigem vastupidi.

Ausaltöelda soovin teha siinkohal sügava tänukummarduse ühele naisele, kes haaravaid tundepilte loova ja väga varaka sõnavärviga kirjutatud “Minu…” raamatus, ütles midagi sellist, mille lugemise järel haaras käsi kirjapulga järele. Mulle meeldib väga, kuuldud kuldmõtteid kirja panna. Aitäh Sulle, armas Meeli Lepp selle mõnusa lugemise ja ühe jumalikult täpse briljantlause eest: “Ebapopulaarsus on märk õige tee valikust”

Mõtlesin, kui olin seda lugenud, et tõepoolest. Täpselt seda on kogenud kogu maailma ajaloos sajad tuhanded, kelle saatuseks on olnud olla silmapaistev. Kõige silmapaistvamate ebapopulaarsuse on enamasti selle kõrghetkel lõpetanud giljotiin, kuklalask või tuleriit, olenevalt kaasaegsetest otsustajatest. Mis järel on just neist, mitte hukkajatest, saanud postuumselt surematud. Surnud suurmeeste sõpru oleme isegi näinud, kui mõni õukonna establišmenti esindav värviliste sokkidega lakei, rahvusliku suurkuju sarga kõrval, oma “isiklikke kokkupuuteid” loetleb.

Prohvet Muhamed (Rahu olgu Tema üle) on öelnud: “Makske töölistele tema palk enne, kui nende higi kuivab” 

Aeg milles elame praegu, piitsutab meid niisamuti nagu enne olnu klohmis me armsaid eelkäijaid. Jätkan Prohvet Muhamedi (Rahu olgu Tema üle) öelduga: “Usklikud on oma armastuses, armulikkuses ja headuses teineteisele nagu inimkeha: kui mõni selle osa on haige, jagab kogu keha selle unetust ja palavikku”. 

Täna, mitu aastat tagasi, oli käre ja pakaseline talvepäev. Sadas mitmendat päeva laia lund ning talv tundus olevat maailma pöördumatult vallutanud. Mul oli tuba soe. Kamin küdes, küünlad põlesid ja mustadest kastidest tuli meeleolumuusikat. Korraga koputas keegi uksele. Ootamatuks külaliseks oli kallis vend Noorte Meeste Ümarlaualiikumisest. Ulatas purpurkarva pudelipakendi, millest kalli šampanja must kork välja piilus. “Ei ma ei tule edasi, tahtsin lihtsalt üle ukse väikse kingi teha ja öelda, et oled mulle oluline”. Kuulsin neid sõnu nagu mingis võõras keeles. Nii ootamatu, mõistetamatu oma otsekohesuses ja mis peamine, erakordselt tavapäratu, arvestades olevat. Kutsusin ta sisse. Tegin kiirustades, aga hoolt ja armastust panustades, paraja suurusega toidukarpi, korraliku portsu tikuvõileibu. Majesteetlikke väljanägemiselt ja muljetavaldavaid maitsebuketilt. Keetsin suure termose sisse kookospiimaga toorkakao joogi ning tõin puhvetist liitrise pudeli Smirnoffi. Panin kogu kraami piknikukorvi. Toppisime end soojalt riidesse ning kõmpisime kesk talveööd Metsakalmistule. Näitlejate ja teatrirahva kalmistule. Kõik teed olid tuisanud täis ning valge rahu kattis paksu tekina me armastatute kalme. Kalmukividest olid näha üksnes sirpkitsad kiviküürud, mis lumest talveöösse kaardusid. Ei ühtki küünalt ega lilleraagu. Just niisugune vaga vaikus, nagu öise teatrimaja kummituslikus lavapimeduses. Rääkisime sõbraga vähe. Oli lihtsalt nii kerge ja õdus tunne selles olemise ootamatult kaasahaaravas tundmuses. Ei olnud suuremaid ega tähtsamaid. Silmapaistvamaid ega säravamaid. Teenekamaid ega pärjatumaid. Olid identsed kivikuklad paksus lumes ja see pilt viis mu esmakordselt mõttele, et ilmselt on teatrirahva viimne puhkapaik veidi nagu teatrisaal. Ühesugused toolid saalis, millel istuvad igal õhtul uued inimesed.

Me kõndisime sõbraga oletatavaid teeradu pidi. Üksteise sügavates sammujälgedes ning vaikselt liikudes, nagu hilineja kes eesriide avanemise ajal pimedas saalis oma kohale püüab sulada. Otsisime justkui kedagi ja samas ei osanud kumbki öelda, keda konkreetselt.

Kord kaua aega tagasi, kuulasin õhtul üht raadio-intervjuud Mikk Mikiveriga. Mul on see nii hästi meeles, sest ta puudutas ses eetris kõlanud kahekõnes üht erilist hetke minugi elus. See leidis aset kaheksakümnendate esimeses pooles. Valgevenes. Teise Maailmasõja mälestusmemoriaali juures, mis püstitatud tuhandetele hukkunutele. Meie, koolipoisitattidena olime oma kohustuslikku päevakava punkti just lõpetamas ja liikusime karjaga väljapääsu juures ootavate busside suunas. Sama teed jalutas vastu seltskond mehi. Silmnähtavalt tähtsaid mehi, sest neid saatis terve hulk silmnähtavalt vähemtähtsaid mehi ning neist veel tähtsusetumad tuhisesid parvena tagatuules. Juba eelmalt tundsime ses seltskonnas ära ühe mehe. Kunstikooli poistena ei saanud silmamälu meid petta. See oli Mikk Mikiver. Kui me kohakuti hakkasime jõudma, tõmbasime seljad sirgu, käed kõrvale ja pilk silmadesse ning ütlesime kui ühest suust “Tervist”. Mikk seisatus ja tema hallides silmades säras silmnähtavalt säde, mis sekundiga tema kordumatusse häälde kandus. “Tervist. Eesti poisid! Aitäh teile”

Ses raadiointervjuus aastaid hiljem, vastas Mikk Mikiver usutleja küsimustele ning suundus siis korraga ootamatult teemalt kõrvale. Ta rääkis sellest samast aastatetagusest kohtumisest Valgevene sõjamemoriaali juures, et ta ei tea, kes need poised olla võisid, aga see oli olnud tema jaoks üks unustamatu hetk. “Ma ütlesin neile poistele tere ja aitäh” sest tundsin neis ära Eesti poisid. Rääkisin selle loo lumes sumbates sõbralegi. Seisatasime, võtsime kaasas olevast kotist esimese kalmuküünla ning süütasime selle põlema. “Aitäh Sulle, et hingele rõõmu tegid” ütles sõber ning tegi esimese ettejuhtuva kalmukivi ette paksu lumme küünlale pesa. Mina võtsin järgmise ettejuhtuva ja tegin sedasama. Nii süütasime me Metsakalmistul keset karget veebruariööd suure kotitäie küünlaid. Siin ja seal kus just tunne tekkis. Nimesid kividel lugemata, kallitel hingedel vahet tegemata. Lõpuks sai sest küünaldemerest justkui tumm ja öösse kestev aplaus neile kõikidele, kes seal puhkepaiga saanud. Meil olid kaasas pudel viina ja suur termos kakaod, nagu enne nimetasin. Tikuvõileivad samuti. Nõnda siis otsustasime, et tunneme end nagu elu unustamatuma etenduse vaheajal, kus samal ajal toimub ka kohtumine lemmiknäitlejatega ja võtsime viina. Valasime iga kord kolm pitsi. Kaks endile ja ühe näitlejale. Peale ampsasime suitsutatud metskitse, mädarõikapupsu ja jõhvikatšatniga rukkileivapalu. Kuum kakao tegi suu magusaks ja rinnus oli tunne, et mitmed meiega siin vaikides koos olijad, naudivad seda koosviibimist. Kõndisime nõnda mööda lumme jäänud jälgi ja hoidsime distsipliini nagu oleksime olnud pühapaigas, kus niisama ei tallata ega töllerdata. Oli nii külm, et me ei jäänud isegi svipsu. Värske õhk, karge talveöö, kuusirp helbeserpentiinide sädemeid kallavas rahutaevas, kust kõik need auväärsed meid vaatasid. Oli tunne, et see pole vaid Mikk Mikiver, kes meile vastu jalutab ning kellele on uhke ja väärikas öelda tere. Tajusime, et nad kõik tulevad justkui suurel austamisõhtul mööda valget vaipa meile vastu ning me saame igaüht neist austava kummardusega tänada ja tervitada.

Rääkisime seal vaikselt poolsosistades palju, elus ette tulnud lugusid näitlejatega. Juhtumisi teatriskäikudest ning kirkamaid hetki oma suurimate lemmikute rollidest. Rääkisime sellestki, kui raske on ajastu elusal lühikroonikul, kes näitlejaks loodud, olla lõpuni ja jäägitult teatrkunsti teenistuses. Arutasime, kui palju võib üks esinäitleja, kes võiks elada ära kogu elu ka ühestainsast loodud rollist, teha ikkagi orjatööd pelgalt ellujäämise nimel? Teha tööd populaarsuse nimel!? Olla ebapopulaarne, tähendab  ju selgesti julgust uskuda enda surematusse ja teada, et pärast maise teekonna otsa, hakkavad nad sind jälle jäägitult armastama. Nii lihtsalt läheb. Kõigiga on läinud.

Kui sa oled nelikümmend ja pluss aastat vana. Heteroseksuaalne, valge, poliitiliselt passiivne, ehk saba ei liputa sind vaid sina saba ning sa soovid normaalselt elada. Normaalselt tähendab, et sinu inimõigused ja lihtsalt elementaarne eluks vajalik on tagatud, pead sa leppima sellega, et sinu “best before” on reaalselt juba 10 aastat tagasi möödas. Sind pole vaja millekski enamaks, kui protsendiks elatunute statistikas, reaks rahvastiku registris ja kellegi kolmanda klikiks e-hääletuse imesid korda saatvas masinas. Sinusuguse jaoks tuleks kiiresti luua meelelahutusportaal CV OFFLINE, kuhu sa võid nagu iseendale, postkontorisse nõudmiseni kirjutada. Kisselli ning küpsiseid süües mõtiskleda, kas helistad homme või ülehomme, et uurida – on su kandideerimise avaldusega ümbrik avatult või suisa kinnisena “paberihunti” susatud.

Olen paari lähema neljakümnendatest välja kasvanud sõbraga mõelnud ja otsustanud, et ignoreerime ülbitsevaid arrogante vastu. See on päris lõbus omamoodi kommuun, kellega vahetame mõne aja takka infot ning loetleme uusi organisatsioone, brände ning teenuseid, mis me sinisesse raamatusse sisse kirjutatakse. Kõigi sissekantute suhtes viimseni, on algatatud lausvälistuse põhimõtteline printsiip. “Me ei söö suutäitki nende pakutavat toitu, ega maga silmatäitki nende pakutavat und“. On hämmastav, milliste tulemusteni see on viinud. Oleme lühikese ajaga avastanud, kui palju tõepoolest täiesti mõttetuid ja seejuures ülbeid organistasioone, brände ning teenuseid eksisteerib. Neid täielikult vältides, muutub igapäevane elu ootuspärase kammitsetuse asemel, hoopis avaralt võimalusterohkemaks. Sellest kogukonnast iga kell välja astumiseks, pole mingeid piiranguid ega kellegi kooskõlastusi vaja – sa ei pea midagi, kui sa ei taha. Ometi on meil omakeskis lõbus, sest seltskond kasvab ning loetelu muudkui pikeneb. Loetelu sellest, mille eksisteerimine iseenesest, ei ole kusagilt otsast ei meie ega me lähedaste elu-surma küsimus.

Meie üks lemmikutest veel on sündmustesari “Jätame jumalaga sita…”  See on õhtune lõbus oleng, mille jooksul jätame jumalaga millegi eriti sitaga sõna otseses mõttes. Sa ei kujuta ette, kui haarav oli koosviibimine pealkirjaga “Jätame jumalaga sita muusikaga”. Igaühel oli kaasas tema kaks elu kõige sitemat muusikanumbrit. Reegel on see, et lood lähevad mahamängijasse anonüümselt ning olgu nad kui sitad tahes, kuulatakse nad üheskoos kannatlikult kuni lõpuni. Peale seda, selles seltskonnas neid lugusid enam ei mängita, arutata ega isegi mainita rohkem. Oleme jumalaga jätnud ja kõik. Me sõpruskonnas tekitas see tõelise elevuse, sest ühe inimese totaalne lemmiklugu võis olla vabalt kellegi teise just selleks teemaõhtuks valitud pala.

Minu lood on senimaani Phil Collinsi ” I can´t dance” ja Bruce Springsteeni “Born in the USA”. Ei sel koosviibimisel ega siin ja praegu, ei pea seda valikut sõnagagi põhjendama. See on lihtsalt minu valik ja nii on. Minu jaoks kaks ebapopulaarset ehk järelikult õigel teel olevat , ehk CV offline lugu…