PROOVI, SA ARMUD

Keeda paras kogus odrakruupi. Pane keedusesse ka üks väikene sibul koos koorega. Sibulakoor aendab safranit, aga teeb tangudele veidike vallatuma jume ning annab veidi kleepuvust. Lisa soola. Kui kruubid on pehmed ja paistavad pudruna, sega sisse värsket mädarõigast, võttes oimetuks keenud Cipollino enne vargsi välja.

Lase jahtuda. Teen seni järgmist:

Võta hea käntsakas korralikku suitsusauna sinki. Seda õiget! Kastanipruuni kamara, kolme millimeetrise pekisiilaka ning hallika taise suitsulihaha. Sink ei tohi olla “roosa” ja “mahlane” sest need sellid on sinna süstlaga sisestatud selleks, et sa seda ehtsaks lihaks peaksid. Lõika singist poole sentimeetri jämedused rattad ja neist omakorda sigaretimõõtu pulgad.

Ava nüüd sahvrist toodud kolmeliitrine purk soolatud kurkidega. Mitte äädikamarinaadis, vaid just soolvees säilitatud ja mustsõstralehised ning küüslauguküünistega. Lõika kurgid pikuti peeneks, sarnaselt singisigarettidega.

Too välja oma sushimatt ja aluskandik ning pane valmis nori lehed. Alustuseks määri norilehele sõrmeotsaga imeõhuke kiht klassikalist Põltsamaa Vene sinepit. Räägin siia vahepõikena kiirelt ühe kange sinepi loo. Afganistanis missioonil olles, tähistasime koos “saarlastega” jõule. (“Saarlasteks” kutsutake militaarringkonnas Ühendkuningriigi kaitseväelasi) Verikäki ja praekapsastega mingit pirtsutamist ei olnud. Küll aga oli ootuspärane tõrge meie sinepisse. Julgemad nuusutasid seda tuubisuust, sangarid panid isegi keeleotsa vastu. Veidi vingus näoga keeldumine oli seega igati asjakohane, kuni…Ma näitasin poistele sinepituubi ning ütlesin, et lugege nagu kohalikud – paremalt vasakule. “PENIS”-t nähes, läksid meeste näod naerule ning äsja maistmisest keeldunudki, sirutasid käe, et saada omale Eesti suveniiriks kogu tuub sinepit. Kuid mingem edasi;

Kange sinepiga maitsestatud nori-lehele, pane nüüd käega keskmine peotäis keedetud kruubiputru. Potsi see kenasti poolesentimeetri paksuse kihina norile ja mulju veenvalt tihedaks ning kleepuvaks. Nüüd soolatud kurgi ja suitsusauna singisigaretid, täpselt kolmveerandi peale ja kumbagi ilus riba servast servani. Värviks ja särtsuks võib lisada imepeene nire jõhvika- või pohlapüreed. See nirista supilusikast peene joana sinna kuhugi ja las ta seal olla. Kena kärtspunane.

Rulli see nüüd riisimati abil kenaks “tangusushiks” ja anna piibutoppimise aeg maitsetel teineteisega tutvuda. Kui sinu majapidamises ei ole korralikku, teravat ja head kööginuga, jäta see kõik kus see ja teine ning söö edasi pelmeene ja purgisuppe. Kui oled aga hästiteritatud ja oma tööd täiuslikult tegeva noaga sõber, läheme edasi. Võta puhas puuvillane köögirätik ning tee see külma veega pisut märjaks. Seda on vaja lõigete vahel noatera puhastamiseks, sest tanguprödise ja kleepuva teraga nüri nuga teeb ilge lõike ja nullib kogu varasema ettevalmistuse.

Lõika juba kirjeldatud korraliku noaga, “tanguvorst” kolme sentimeetri pikkuste vahedega juppideks ning aseta need püsti alustaldrikule. Kui sa muidu ei saa, võid seda nimetada Eesti Sushiks, aga võluvam oleks valida nimi peensuste leksikoni asemel tegelikkusest. Se on kõik, välja arvatud norilehed Eesti värk ja aus ning puhas kraam. Serveeri puljongitassi tõstetud kuuma hapukapsasupi ja pisikese pitsikese külmahärmas Kristallkümmeliga. Parim aeg seda kõike seltskonnaga nautida oleks polaarvalgel Jaaniööl 2020 ja siis kui lõke juba süüdatud. Head nautimist ja lustlikku kokkamist kallitega uuel alanud aastal, mis tuleb aegade särtsakaim.

 

 

 

2020 LUBADUSED

Kirjutan täna endale.  Terveks järgmiseks aastaks, lubadused, iseenesele. Mina ise jälgin nende täitmist ja kui teisiti ei saa, siis saab kolmandat moodi, aga üks on täiesti kindel – armastan ennast ja mulle kalleid inimesi.

Ma olen kordumatu, sest olen võtnud kanda selle, mida enamasti jagatakse osade või tükkide kaupa. Olen uhke, et olen see, keda pole vaja upitada. Pigem saab mulle osaks küündimatute kambakas, et õppida end veelgi enam hindama.                              Ma  juhin nii maa- vee- kui  õhusõidukit. Kasvatan, püüan või kütin, et olla söönud ja aitan toita ka teisi. Suudan käsitseda erinevaid relvi ja kasutada relvana ka sõna, päris mitmes keeles. Kergusega suudan matkida ükskõik kelle käekirja, sest olen suurepärane joonistaja ja kalligraafias professionaal. Ma maalin millega tahes, seda mida tahan, mitte seda mida oskan.                                                                                    Teen kolme kõige ilusamat lipsusõlme kinnisilmi ja jäädvustan sind su hetkedel koolitatud fotograafina, usu või mitte. Homne päev võiksin avada oma restorani, juuksuriäri või nõuandeteraapia kabineti ning toimetada neis kõhkluseta ja tipptasemel elamusi luues.                                                                                                            Ma pole tsisterniturist, kes passi läbisõiduviisasid kogub. Reisin maailmas seepärast, et mulle meeldivad inimesed ja nendega suhtlemine, olemata mõjutatud üksteise taustast või päritolust. Armastan Aafrikat, Lähis-Ida ja Aasiat. Huvitun hõimukultuuridest ning kommetest ja tunnen neid hästi.                                              Olen hea armastaja. Mul on vähestele väljavalitutele osaks saav huumoritaju. Ma armastan inimesi ja olen samas halastamatult otsekohene tõusikutest matsidega.

Jaanuar

Memory 2020. Kaheksa muusikalihittide kontserti Eesti eri kontserdisaalides.          See on kerge, sillerdav ja hoogne kava kuldsete klasikute ning uuel hooajal muusikateatri töösse tulevate etenduste pärlitest.  Aitäh Vanemuine, et Memory´t juba mitmeteistkümnes aasta järjest teed ja nii meile kõikidele kalli Tarmo mälestust hoida võtad. Memory publik on helde annetaja Vähiravifondile “Kingitud elu” juba aastaid. Laval imelised solistid, Vanemuise sümfooniaorkester, dirigent Martin Sildos. Mind kutsus Tarmo. Sellest ajast olen seda tänu ja pühendumisega teinud. Luban anda endast konferansjeena maksimumi ja parima selgi kontsert-tuuril.

Veebruar

Eesti Vabariik 102. Sõidan Araabia Ühendemiraatidesse. Dubai, Omaan ja Abu Dhabi. See on minu kümnes reis emiraatidesse. Siit edasi ma neid enam ei loenda ning julgen öelda, et sellel, kõigil eelmistel ja tulevastel reisidel käinud, on rahul ja õnnelikud. Õukonna sünnipäevakõnesid õnnest, heaolust ja vabadusest ma see aasta ei kuula. Luban anda endast giidina maksimumi ja parima seekordselgi reisil.

Märts

Teatrikuu. Kirjutan lõpuni valmis oma näitemängu ja annan kaasa haaratavatele lugeda. Kui kõnetab, nagu öeldakse, panen töösse ja toon lavastajana rahva ette. Kuu lõpus sõidan taas Araabia Ühendemiraatidesse.

Aprill

Naljakuu. Maalin ja ilma naljata. Maalin niipalju kui torust tuleb. Aprillihommikute valguses oma katuseateljees, kui ärkamised on muutumas virgumisteks, mitte pimeduses kohmitsemisteks. Kuu lõpus sõidan taas Araabia Ühendemiraatidesse. Viin ema ta sünnipäeval heasse restorani pidulikule lõunasöögile.

Mai

Minu kuu. Piibelehed ja kastanid õitsevad. Asulasisesed teed on tsiklikõlbulikud ning aedadest maastikule liuglevates lõhnades on rammus põlluväetis vaheldumisi grillilt tõusvate lihalõhnadega. Korrastan kodu ja koduümbruse ning võtan armastusega vastu lähedasemad sõbrad, et volbrikuu algust ja kevadet tähistada. Luban, et olen alates hooaja esimesest tripist tähelepanelik ja hoolas mootorrattur ning samuti luban oma kallile Villele, et tema kümnes juubel saab olema pidulik ja väärikas.

Juuni

Pööripäevad looduses ja elus. Ootan seda kuud ja kõike mida Juuni toob, väga hingest ja lootusrikkalt. Luban olla olemas, kohal, kõrval ja hoidmas. Armastuse, loovuse ja mehelikkusega. Luban olla väga hea õhtujuht ühes erilises pulmas. Tahan sel aastal Jaaniöö imet näha ja ehast koiduni väge ammutada, et see tegudesse saaks.

Juuli

Südasuvi. Olen tagasi omal kohal ja see kes ma tegelikult olen. Valin üksnes need tegevused, ajad, kohad ja kaaslased, et tunneksin end tõeliselt vabana ja õnnelikuna. Luban olla iseenda parim sõber läbi armastuse oma kõige kallimate vastu. Hoida, kaitsta ja toetada oma lähedasi ning hoolida oma rollist olla jälle väga oluline. Luban endale laiskust just siis, kui olen hommikul meres käinud, olgu ilm milline tahes.

August

Läbikukkunud riigikukutajate ja sissekukkunud reeturite kuu riiklik tähistamine. Luban, et jätkan senist õukonnauudiste täispaastu ning ei lasku evolutsiooniredelil pulkagi allapoole. Naudin suveõhtute augustitaevast oma aias ning teen sõpradele tõeliselt hoole ja armastusega maitsestatud õhtusööki. Mängime mu etendust ja valmistume järgmiseks projektiks.

September

Koolimineku kuu. Asun õppima. Luban endale nädalas maksimaalselt kaks vaba päeva, kui puhkan töötegemisest ja õppimisest. Luban enesele ühe kalaretke heade kamraadidega ning olen neile abivalmis ja heaks sõbraks igas ühises ettevõtmises. Luban hoida oma tervist samuti nagu suvel ning hoida head füüsilist ja vaimu vormi. Tähistame pulma aastapäeva pereringis.

Oktoober

Viinakuu. Jahi alguse aeg. Lähen jahile ning võtan metsas käimisi endise kirega. Aitan korraldada, läbi viia ning teenida ürituste ja sündmustega talvevarud ja toidu. Reis Araabia Ühendemiraatidesse. Luban reisiseltskonda väga hea giidina väga hästi teenindada. Luban olla terve ja rõõmsamelne vaatamata ilmale.

November

Pagemise aeg. Pagen tuppa, kamina lähedusse. Naudin oma õpingute hoogu ning tööd mida teen. Hoian pere ja aitan oma ema. Luban, et jalutan sada kilomeetrit nädalas, vaatamata ilmale. Luban, et kuulan see kuu palju klassikat ja käin headel kontsertidel. Kuu teise poole reis Tansaaniasse ja Zanzibarile tuleb veel ägedam kui eelmised ning luban olla väga hea giid kõikidele Aafrika huvilistele.

Detsember

Aasta lõpp.  Vaatan tagasi täna kirja pandule ning luban, et ei anna endale mingeid hinnanguid. Olen õnnelik, mul on pere, kodu, sõbrad, töö ja ma tean kes ma olen. Minu plaanid realiseeruvad kergusega, läbi töö ja pühendumise ning ma olen õnnelik et olen küpses eas ja suurte kogemustega rändur. Luban endale klaasikese väga head šampanjat.

ROHELINE PLANEET

“Ja veel selgemaks saab”, ütles labakäe pikkune ning uhke rohelise sabaga porgand. Mul oli sel hetkel kõik juba tegelikult niigi selge. Õieti polnud ma vaielda soovinudki, sest polnud enam millegi üle.
See, et juur- ja köögiviljad kellegi ette võtavad ning visa pedagoogilise järjekindlusega teisigi liike harivad, on vaieldamatult tänuväärne. Nende uute teadmisteta, läinuks mu elu edasi veendumuses, et meie – inimesed, olemegi kõigi asjade üle otsustajad. Ütlen etteruttavalt, et see ei ole absoluutselt nii.
N.D.Walsch kirjutab raamatus “Jutuajamised Jumalaga”:
Mida kõrgemalt on ühiskond arenenud, seda ülevamad on tema naudingud. See, mida te nimetate “naudinguteks” näitab teie arengutaset.
See lause omandas minu jaoks pärast rohelistega peetud vestlust, täiesti uue tähenduse ja sisu. Inimesena laseme me ju nii kogetu kui ettekujutletava, siidikaupmehe sõrmevilumusega kergelt vooluga kaasa. Oleneb vaid me endi valmisolekust ja mõista tahtmisest. Olles valmis mõtlema kõrgelt arenenud ühiskondadest, maname me oma silme ette meie meelest kõrgemalt arenenud teise inimühiskonna. Fantaasiavaesematel on see kusagil parema elujärjega rikka rahva, julgemalt oletajatele ufode keskel. Vähesed kogunevad täna ringides, kus arutatakse taimeühiskondade teemal ning arvata on, et pooled neist ringidest istuvad ümber kinniste raviasutuste laudade.
On jahmatavalt groteskne, et supermarketi köögiviljade osakonnas, vaatavad hoopis nemad meid kui toitu. Justnimelt! Mitte sina ei vali käega sobrades sulle kõige rohkem meeldivaid porgandeid, vaid nemad ise panevad sind seda tegema. Nad on ammu enne inimese loomist kujundanud terve süsteemi, mida meie nimetame taimekasvuks. Nad on meist muuseas palju elurõõmsamad ja neil puudub koht, mis suudab tunda surmahirmu, sest nemad teavad, et seda pole olemas. Meie areneme, aga nemad kasvavad – nii oleme meie otsustanud uskuda. Köögivili ei muretse tuleviku pärast. Niisamuti puudub tal minevikunostalgia emotsioon, vanus ja sugu, sest ta on edasikestmiseks leidlikumalt loodud kui end looduse krooniks nimetav inimloom. Justnimelt edasikestmine on neist teinud kõrgeltarenenud ühiskonna, kuna puudub kunstlikult tekitatud äng ajalikkusest ning kaduvikust. Kartulil on tema teadmine, et ta kestab igavesti nagu kes tahes teine rohelisel planeedil eksisteerijatest. Ometi pole tal selle teadmisega mitte midagi teha, sest tal puudub tung võistelda ning murda välja ringist kus ta on. Kartul ei mõtle nagu muinasjutukangelasest vaene talupoeg, et kuningapojal on ikka hea elu. Tema sööb sularasva ja magab kahe kasuka vahel. Kartuli jaoks on nii vaene talumees kui rikas kuningapoeg täiesti samaväärne toit. Justnimelt ja zarathustra veel sinna otsa kirsina vahukoorel.
Rohelist planeeti valitsev kõrgem ühiskond sööb meid kõiki teiega. Neil ei ole endile kunstlikult kujuteldavaid eesmärke nagu meil. Sihte kuhugi jõuda või olemasolevast veel rohkem omada, nagu meil. Nad ON ja selle olemise tõele kõige lähemal seisev tähendus on edasikestmine.
Sel pole mingit pistmist pealtnäha kontrollimatute ekspansioonidega või kuhtumiseni kidumisega. Põud on põllu hingetõmbepaus nii nagu uputuski.
Kõik need, kellele meie oleme toiduks kõlbulik aine, ei tea näiteks iialgi mis on nälg või selle vastandiks olev õgimine. Oleme neile toiduks mida osatakse majandada, erinevalt inimesest. Rohelisel planeedil ei ole ületootmist ega seisvat või riknevat toidukaupa. Me sünnime siia planeedile ja kes varem kes hiljem, saab söödavaks kohe peale rinnapiimaga toitmise lõppu. Rinnaga toitev ema, olgu ta loom või inimene, on rohelisel planeedil püha, sest imetamise ajal emasid toiduks ei tarvitata. Rinnaga toitmise lõpetanud, saavad aga nii emast kui lapsest taime toit.
Toit, mida tarbivad edasikestmise ime igikestvas ilmas just teatud kindlad rohelise planeedi peremehed. Suutes oma “saakloomale” kõige muu seas jätta usu ning arusaama, et mäng käib vastupidi ja teise poole väravasse. Armastav ema riivib imikule toiduks porgandi, teadmata seejuures, et oma last toites, toidab ta porgandit. Porgandit, kelle jaoks tema kuju, värv, maitse, struktuur ja kõik muu pole absoluutselt oluline, sest tema kinnisidee ei ole olla just see porgand ja elada igavesti. Nii saab porgand oma “saaklooma seedeprotsessis” just selleks, mis ta enne oli kui porganiks sai. Link lihasööjate mõistmiseks on rohelise planeedi peremeestel samuti lihtne. Lihasööja organismist toitudes, omandavad rohelised olulise informatsiooni mida nad eneste peal katsetada ei soovi. Rakuteadustki ei pea juurviljad seepärast väga tõsiseltvõetavaks, et ükski rakk ei oma edasikestmise ahelas mingit sisulist tähtsust peale võime muutuda. Rohelise planeedi kõrgelt arenenud pärisperemehed ei tungle edasikestmise nimel endi ega teiste arvelt, et paista silma ja olla tunnustatud. Edasikestmine ongi tunnustus mis õigupoolest pole midagi muud kui õnnetunne.
Mida rohkem me rohelist sööme, seda õnnelikum on roheline planeet. Roheline planeet ei vaja väetisi ega kastmist. Seal kus elu ei ole, ei saa seda luua millegi või kellegi arvelt. Taimed on selle ära õppinud ning tulnud meile aina ligemale, et sellest kontaktist sündiv koostöö meiegi arengule kaasa aitaks. Sa ei usu? Saad selle selgeks kui mõtled end kõrbesse, kus on üksik kidur puu ja üksik janune rändur. Mis sa arvad, kumb neist teab, kust vett saab? Mida sina kõrbes otsiksid, kui tahaksid vett leida?
Võin sind aidata. Otsi sitta! Leia kellegi väljaheide ja sul on lootust et keegi teine, sinust kõrgemalt arenenud elusolend, liigub vee ja elu suunas…

MINA, LEONARDO DA VINCI

Raha oli pakkides. Igas pakis sada kupüüri. Kõik sajaeurosed. Summat ei mäleta, sest teatud rahanumbrist alates, läheb iga inimene veidi homeeriliseks.
Minu jaoks oli selles koguses piisav doos, et muutuda ülemeelikuks, nagu püstirikastega vahel juhtub.
Nagu ütlesin, summat ei ole meeles, ainult maht. Mahtu oli tihedalt laotuna üks käsipagasi kohvritäis ja kümmekond pakki taskutesse ja õlakotti pistetud, sest ei mahtunud mujale. Ühe paki keerasin rulliks ja panin rahakummiga kinni. Sealt tõmbasin neid sedeleid, mis läksid sõidu- ja söögikuludeks ning abistava meeskonna töötasudeks.
Ma olin sigahelde.
Kui ma lennujaamas maha tulin, ei olnud minu ärevus miskipärast absoluutselt seotud kaasas oleva sularaha kogusega. See väike magus närv oli seotud hoopis muuga. Sellega, kas ma äkki naiivselt liiga libedale jääle ei astu ega hävi.
Plaan oli hea ja teostuses polnud samuti kahtlust.
Otsustasime kaamera- ja helimehega, et teeme esimese episoodi kohe.
See oli minu idee ja mis seal salata, soov testida, kui vettpidav minu algne idee saab üldse olema. Kohvritäis sularaha, nagu juba nimetasin summaga, mis peale kolme miljoni kokkulugemist kusagil poole peale jõudmisel, aina segi läks.
Võtsin oma õlakotist paki sajalisi ja panin selle mõningate ümberolijate hämmingu saatel rahulikult helimehe transpordikasti peale. Polnud isegi mõttes, et keegi tuleb lihtsalt ja jookseb mööda ning kahmab pihku ja kaob. Rääkisin kõva häälega eesti keeles jahmunud nägudega inimestele, keda aina juurde kogunes, et kohe on igaühel teist võimalus, saada see raha endale. Nad ei saanud silpigi aru. Osa vestles omavahel, osa küsis võhivõõralt kõrvalseisjalt, toimuva kohta, mis aina suuremat hulka rahvast ja huvilisi kokku meelitas.
Lennujaama politseinikud vaatasid kõike toimuvat kohaliku kombe kohaselt haigutades pealt.
Kui helimees oli mulle mikrofoni rinda kinnitanud, klapid peas kuulatanud, paari nuppu keeranud ja nõusolekuks noogutanud, olime valmis. Rõhutan siinkohal ekstra üle, et see oli alles päris show proov ning mängus oli kõigest kümmetuhat eurot.
Märkasin, et esimesed ümberringi olijad märkasid juba ka väikest teksti mu särgirinnal. Seal oli inglise, prantsuse, saksa, vene, araabia ja hiina keeles tekst.

“Kuula mind. Kuula mis keeles ma räägin. Kuula kuidas see kõlab. Mis keel see on? Vasta õigesti ja võida kogu see raha siin.”

Mida enam inimesei seda teksti minu rinnal kas ise või mõne teise osundatuna märkas, seda vaiksemaks jäi. Aegajalt oli rahvasummast, mis oli vahepeal kasvanud juba vaat et sajapealiseks tropiks, kuulda juurde tulijate uudishimulikke küsimusi, mille peale varem kohal olnud etteheitvalt näpu suule panid ja vaikima surusid.
Avasin raamatu, sealt kus ta mul lennukis oli pooleli jäänud.
Sättisin prillid ninale ja köhatasin hääle puhtaks.

Maa oli märg ja metsad udus,
õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast – kellele?
Väiksemale vellele
udukarva hallist lõngast,
maakarva mustast lõngast,
viie vilka vardaga,
kümne kärme sõrmega.

Kured läksid – kurjad ilmad,
sõsar vardale lõi silmad.
Viimsed lehed kaotas laas.
Haned läksid – hallad maas.
Õde oli nobe nukerdama,
käbe kinnast kasvatama.

Keras kolme pässu vill,
helevalge ute vill.
Kuuled igatsevat huiget –
juba lahkuvad meist luiged.
Luiged läksid – lumi teel.
Vellekesel kärsik meel.

Vahib välja läbi ruudu:
Kinnastel veel pöidlad puudu.
Veereb veel üks päevake,
kulub kulla tunnike.
Öösel kõva külma pidas.
Lõunaks paksult pilve vedas.

Ega tali taeva jää:
esimesed helbed, näe!
Paljakäsi nüüd ei minda.
Sõsaralt sai soojad kindad,
kindad kätte väikemees,
udukarva hallist lõngast,
maakarva mustast lõngast,
suured valged tätrad sees.

Loomulikult. Õigesti arvasid. Kes muu kui Kersti Merilaas ja tema nostalgiline “Kindakiri”. Üks lugu, mida minu vanaema mulle paar korda luges kui joonistamisest kulunud pliiatseid töökorda teritasin.
Ma joonistasin sageli seda mida kuulsin, sest pildid hakkasid hea loo ajal kohe silme ees jooksma. See oli vanaema juures olles üks mu lemmiktegevusi. Vanaema aitas mul just nii kujutlusvõimet ja keskendumist treenida. Nii mulle näib, sest ühes olen ma Leonardo da Vinciga päris kindlasti sarnane. Ma suudan joonistada kõike mida näen või kuulen.
Muigan alati, kui keegi ninatark kusagil mühatab, et see või teine “oskab” või siis “ei oska” joonistada.
Joonistamine mu sõbrad ei ole oskus iseeneses, kui puudub anne näha, kuulda ja seda kogetut siis käega paberil kujutada.

Pilt oli ses mõttes tava- ja ootuspärane. Vaid mõni üksik inimene seisis silmad kinni, pingsalt kuulatades ja mõistatades kuuldut.
Ülejäänud olid hullunud pilguga naelutatud oma netiekraanile.
Nagu väike ristiämblik väänab oma pikkade jäsemetaga võrku sattunud kärbse käsi ja jalgu, sebisid vilkad sõrmed ekraane kaapida ja linkidel tippida. Ülesanne oli ju pealtnäha imelihtne. Sa pead kuulama kusagilt teisest maailma otsast tulnud meest oma emakeeles deklamerimas üht teksti. Kuulama ja püüdma tunnetada, kas oled selle keelega varem kokku puutunud. Kuulama, kas ses keeles pole midagi tuttavat või erilist, mis aitaks teda kõla järgi kuidagigi tuvastada. Auhind õige pakkumise korral polnud ju väike.
Oktoober mu jalge ees marmorsillutisel täitus igasugu paberitükkidega. Neile olid inimesed kirjutanud oma vastused – mis tundmatu keel see selline on?
Mu assistent avas neid üksteise järel ja pani siis avali harutatuna kenasti üksteise otsa kihiti.
Seal oli igasuguseid keeli pakutud. Mitte kordagi Eesti.
Mu aeg oli täis. Tänasin kummardusega kõiki uudishimulikke ja õhinas kaasa tulnuid ning pakkujaid, kellest kahjuks ükski ei tabanud märki.
Järgmine episood läheb linti keskväljaku juures pargis. Seal on üks tore vabaõhulava ning luba selle kasutamiseks on mul juba ette küsitud. Ma istun aknaga kohvri otsas, milles sajaeuroste pakid, kogusummas oletatavasti mõned miljonid eurod. Selle võidab esimene, kes kuuldes ja tundes ära, nimetab Eesti.
Teen seda ainult ühel eesmärgil.
Tõestan uskmatutele, et kui sa midagi väga tahad, tuleb see esmalt ära anda. Oma painavast tahtmisest siiralt ja lõpuni lahti öelda ning lootmisest loobuda. Lihtsaim viis midagi kasvatada, on see kõigepealt istutada.
Aru saada ja ära tunda.
Avastasin selle kuulates tiibeti munkade palveid ja mantraid. Mõtlesin, kui paljud me seas süütavad viiruki või palo santo puu ning hingates sisse õndsat aroomi, käivad pühendunud munkade tundmatuid teid mööda oma meeltega kaugetel rännakutel. Kas me peame üldse teadma sõna sõnalt, mida neis mantrates öeldakse? Kas vajame neid tekste ja nende sisu, või piisab kõlast ja veendumusest nende pühadusse ja toimesse?
Jõulud on laste aeg. Kõikide põlvede, olnud ja olevate ning alles tulevategi. Ära mõtle palun rohkem sellele kohvritäiele rahale, mis kusagil kellegi õnnehetke ootab. Mõtle milline varandus on see, kui sa lihtsalt tunned kuulatades ära kõla, sisinad ja susinad, ellid ja errid, emmid ja ennid ning tead mis keel see on. Olgu see kustahes maailma otsas, kus keegi linnukeelset sonetti loeb ja äramõistatajale varandust pakub. Kuula, kallis ja kujutle, kuidas sina seda joonistaksid, sest ainult nii tulevad Leonardo da Vincid. Kui laps laulab või luuletust loeb, ole hiirvaikselt ja saa sellest õppetunnist osa. Ära palun näe vaeva, et see hetk mis annab sulle hingeliselt kordades rohkem kui see kohvritäis eurosid, muuta juba selle sünnihetkel lihtsail üheks failiks sinu nutiseadmes. Minul oli kaameramees kaasas. Ta võttis üles kõik olulise. See oluline oli inimene, kes sulgeb silmad ja kasutab meeli. Tead kui ilus see on, kui inimene kuulab? On pööripäeva periood. Ole ilus – kuula. Sinu enda heaks.

PEKS JA VABANDUSED

See kõik toimus väga kiiresti ja sellise õhinaga, et ei saanud arugi kui läbi sai. Olime oletatavasti umbes neljandas või viiendas klassis. Täpseid detaile ei ole meeles, ainult emotsioonid. Täiesti aru saamata kust või miks, lahvatas ühel vahetunnil kellegi peas mõte, proovida kui mitu värvipliiatsit keegi korraga pooleks lüüa suudab. Saad aru küll?
Pliiatsid võetakse pundiga pihku, hoitakse lauale toetudes rusikas ning virutatakse siis teise käelaba nagu matšeetega üle laua serva ulatuvad pliiatsipulgad pooleks.
Tavaline poisikeste lollus. Klassipõrandalt poolikud pliiatsid kokku korjatud, läksime rõõmsatena järgmisesse tundi. Õhtul, parasjagu sel ajal, kui oli lastesaate aeg, helises telefon ning ema võttis selle kõne vastu.
Ta kuulas midagi pikalt ja sai öelda üksikuid sõnu. Ma mõistsin täiesti ilmeksimatult, et jutt käib minust ja üldse meie klassi poistest ning millestki kohutavast, mille korda saatsime.
Ühel hetkel ütles ema mulle, et tuleksin ja võtaksin telefonitoru.
Olin ehmatanud aga ennekõike metsikus teadmatuses, sest silme ees käis täistuuridel pildirida, nagu Tšehhi lunapargi kettkarussell.
Kõik suuremad ja väiksemad pahandused, mis tehtud, käisid silme eest silmapilguks läbi.
Kuumaks tõmbuv kael poos häälepaelu ning pulss võinuks vabalt kingatallad alt lüüa, kui need sel hetkel jalas olnuks.
“Mina olen Taavi ema” kostus telefonist.
Taevale tänu, mõtlesin ma kergendusjutti läbi keha voogamas tundes.
Taavi oli mu pinginaaber. Hea kamraad ja igasugu ideedega kaasa tulnud kambajõmm.
Esimene asi, mis mulle siis pähe kargas, oli muidugi see, et olime paar päeva tagasi käinud vahetunni ajal Taavi juures kodus suitsetamas. Ta elas kohe koolimaja kõrval, üle tänava. Kuna nende kodus suitsetasid mõlemad vanemad, oli see meie meelest kõige turvaliem koht kus suitsu teha. Turvalisem, sest suitsud olid olemas ja tikud ka. Korteris suitsetati niikuinii ja seepärast tundus meile, et keegi lõhna järgi meid iial ei taba.
Aga see polnud see pahandus.
“Miks SA Taavi värvipliiatsid katki tegid?” küsis naisehääl telefonis.
Kuidas vastab sellele küsimusele üks algkooli poisike? “Mina ei teinud tema pliiatseid katki”
Taavi nagu selgub, oli siiski just seda öelnud, et minu eestvedamisel, oli tema pinalitäis värvipliiatseid keskelt pooleks löödud.
“Miks te seda tegite?”
Ma valetaksin praegu, kui väidaksin, et mäletan oma vastust sellele küsimusele. Valetaks ka mulle ükskõik kes, kui ma küsiksin, miks ta terve karbitäie värvipliiatseid heast peast pooleks peksis.
Tõenäoliselt ei öelnud ma mitte sõnagi, sest Taavi ema ütles, et ma pean nüüd Taavilt vabandust paluma. Lubasin seda järgmisel hommikul kohe esimese asjana koolimajja jõudes teha.
Sellega see kõik aga ei lõppenud. Mulle määrati kodus karistuseks iga päev tund aega akordionimängu pluss muud minu õlul olevad peresisesed kodutööd. Vahepalana olgu öeldud, et kumbki minu vanematest ei teadnud pillimängust midagi, mistõttu see karistus mind väga ei muserdanud. Ma nimelt lihtsalt “kääksutasin” pilli, lõõtsa kinni ja lahti puhistades ning kakofoonilisi akorde kuuldavale tuues. Kui ema või isa küsisid, kas selline lugu ongi? Vastasin jah ning näitasin noote, millest nad tuhkagi ei taibanud. See on “Bachi fuuga”, ütlesin ma ning pääsesin alati varem vabaks, sest vanemad ei jaksanud seda “fuugat” kauem kui veerand tundi kuulata.
Hiljem olen täpselt sellist akordionimuusikat kuulnud suurtes kontserdisaalides. Väga kuulsate interpreetide ekstravagantses esituses. Nüüdismuusika nime all.
Mul oli vanatädi. Vanaisa õde. Lapsi tal polnud ning ju võis olla see üheks põhjuseks, miks tal ka lapselapsi polnud. Tema elas meie kõrvalmajas ning ikka oli seda või teist, miks ma tal abis käisin. Tegin seda alati suurima heamelega, sest tädi ei jätnud abilist iialgi korraliku dipita.
Nõnda siis käisin tädi juurest läbi peale kooli ning aitasime koos Taaviga tal ühe suure vaiba mingist tagauksest välja tassida ja pisikeses korteris põrandale laotada. Saime selle eest kumbki “viieka”.
Viis rubla oli sel ajal ostujõult võrdväärne umbes viiekümne euroga.
Mul oli igasugu plaane, unistusi ja tahtmisi, aga suurim neist kogu meie põlvkonnale oli ikkagi makk. Niisiis olin õnnelik, et sain kassasse kuhu kogusin, lisa pista. “Kas sa Taavi käest vabandust palusid?” küsis ema järgmisel päeval. “Muidugi” vastasin ma talle nii et suu suitses. “Homme lähed Taavi ema juurde, palud ka tema käest vabandust ning ostad oma raha eest Taavile uued värvipliiatsid”. Ma teadsin sel ajal umbes kaheksat roppu sõna. Ütlesin need omaette mõttes kõik järjest ära.
Järgmisel päeval, kui olin ema hõbedase sokikudumise vardaga kassast raha välja õngitsenud, sest selles olin ma osav, läksingi kirjatarvete poodi. Palusin karbi värvipliiatseid ja maksin oma teenitud rahaga arve. Siis läksin klomp kurgus Taavi ema töökohta ning palusin pilk maas, teiste ees vabandust.
Taavi ema tegi mulle pai ja ütles lihtsalt “tubli poiss”.
See tegi veel rohkem haiget.
Saada tituleeritud tubliks selle eest, et kannad üksinda karistusekoormat ning ostad ausalt teenitud taskuraha eest teisele uued värvipliiatsid, kui ta juba niikuinii oli omale ühed uued ja minu tädilt taskurahagi saanud.

Mäletan toonaste jõulude ajast kõigi toitude maitset.
Iga pala, mille söögilauas suhu panin, maitses pisarasoolaselt ja ülekohtuga ülepipardatult. Isegi mandariinid. Olin hingepõhjani kurb ja pettunud emades, kes poiste omavahelise lolluse sel viisil “lahendasid”.
Maki ostmine lükkus edasi ning ausaltöelda jäid värvipliiatsidki vastikuks ja ma ei tahtnud nendega enam joonistada.
Miks, ei mõista ma tänaseni, nägid asjasse puutumatud prouad Taavi ema töökohas, minu piinlikust? Mulle jääb senini arusaamatuks, miks ei puutunud asjasse ega sekkunud ühegi poisi isa? Ja lõpuks seegi väike asi, miks ei seletatud lastele arusaadavalt, et pliiatsite purustamine ei ole lõbus mäng vaid nõme barbaarsus?
Olen seda lugu vahel harva meenutanud, kui olen mõelnud, kuidas oma lapsi kasvatada. Kuidas ma ise täna sellise olukorra lahendaks ja palju muud.
Ma oleksin viinud poisid näitusele ja pannud nad kunstisaalis mõtlema.
Mõtlema sellest, millised vahendid on loovus, anne ja oskused koos vajalike ja korralike töövahenditega.
Mida saab värvipliiatsitega veel luua, peale poisikeselikult lolli meelelahutuse ning kasvõi sellegi, kuidas kujutada kurbust.
Kurbus pole pisara ega allapoole kaardus suunurkade kujuga. Kurbus on tee ühel mustvalgel pildil. Tee mis ei vii kuhugi, sest on ja jääb alati paigale täpselt sinna kus ta on.
Sestap on minu meelest üks idiootsem eesti keelne küsimus: “kuhu tee viib” sest sellele ei saa tegelikult vastata. Täpselt samuti, nagu ma ei oska tänaseni vastata, miks me neid kuradi värvipliiatseid pooleks peksime?

PAELUSSI JÕULUD

Ma ei ole (veel) oma elus Maibachiga sõitnud, aga usun üpris kindlasti, et sellegi limusiini imeliselt luksuslikus interjööris, tunneb õhkõrna sitahaisu, kui kevadise virtsaveo ajal põldude vahel ringi sõita.
Paistab et tänaseks olemegi oma vabas Eestis täiskasvanuks saanud põlvkonnale, loonud religioonina näiva veendumuse, et poliitika on ala eriti tublidele ja väljapaistvatele.
Neile kes tibupojast peale, pole muude asjadega oma pehmeid käsi määrinud.
Muud moodi ei ole võimalik mõista, miks meid solvab hingepõhjani, kui meile me elatud elu ja me tehtud tegemisi nina ette pannakse.
Olen muianud isegi, kui tont teab mis kolmandas kontekstis, keegi visalt vahele hõikab, et ma Kreisiraadio naljamees olen. Justkui ma seda häbenema peaks, mida sajad tuhanded on armastanud ja tänagi pisarsilmi naeravad ja mis juba ammu on kauge minevik. Ma olen selle üle uhke! Ja ütlen nagu millalgi oma seitsmekümnendat juubelit tähistanud popikoon Cher. Kui ajakirjanik temalt uuris, mida on madaamil öelda endast noorematele Madonnale ja Britney Spearsile. Vastas lauljatar “Tehke järgi, bitšid!”. Julgen võtta mõnd lahjemat sorti kifti, et kaks viimati nimetatut ei solvunud. Miks peaks?
Miks on kogu õukond siiski tagajalgadel, kui üht presidenti seeneliseks või peaministrit poemüüjaks nimetatakse? Ma saan aru, et seenelise peale võiks kulmu kergitades muiata soomlased, kes peale šampinjonde seentest õieti midagi ei tea, aga eestlased? Või miks peaks kogu Soome rahvas haavuma, kui peaminister poes tubli kassapidajana on töötanud ja teise riigi huumoritajuta minister seda aasida julgeb?

Selles magedas solvumise meres on varsti sama loll tunne ujuda kui Kolkata ranna prügilainetes. Vaatad, ei pista varvastki sisse ja ohkad lihtsalt osavõtmatult, sest näib, et päästa pole enam midagi.

Oleme unustanud.
Unustanud, et viisteist aastat tagasi, oli teine aeg. Üks nähtus oli aga juba kaela kaunis sirgu lükanud. Mõiste – “broiler”. Kui ma ei eksi, tõi selle lavale toonane kantsler Indrek Tarand. Väga tabav väljend.
Nooremale lugejale selgituseks, et see on inkubaatori lambi soojuses koorunud tibu, kes sadade endasarnastega nokkapidi jõusöödarennist kiiresti standardiga kehtestatud müügikõlbulikku kaalu toidetakse. Munema ta ei hakka ja kirema ka mitte. Ta on broiler, ehk liiniloom või õigemini lind, kes lihakana kujul ühest otsaast mürisevasse masinasse aetakse ja kirjus kilepakis poolfabrikaadina teisest otsast väljub.
Broileriteks kutsuti viisteist aastat tagasi usinaid poliitnoori.
Keskerakonnas hoidsid need broilerid Savisaare vihmavarju, Reformierakonnas aga kleepisid isakeste plakateid. Kas tema ka? Jah.
Ja tema ka.
Ja nemad kõik ka muide.
Muudes parteides möllasid endised kolhoosiesiimehed või neid ajaloo solgipange uputada soovinud rahvuslikult meelestatud isamaalised noored.
Viimastest nagu hiljem välja tuli, ei jäänud äraostmatutena isamaalist peerugi õhku. Tuli lihtsalt avalikuks, et nad salaja vene ärimeestele elamislubasid müüvad ja tegelikult äravahetamiseni täpselt samad uuskomsomolid on.
President Ilves jutustas kord loo, ajast kui ta värskelt presidendiks valituna oli visiidil Vooremaal, Rahvaliidu “Luua grupeeringu” võimupiirkonnas. Ühel sellisel kohtumisel, mis toimus talupäevade raames, näidati Toomasele nagu tulnukale maatöö riistasid. Nende hulgas võsalõikajat.
“Oleks sa näinud nende nägusid” ütles Ilves, kui viskasin pintsaku seljast, ajasid rakmed selga ja näitasin Reiljani meestele, et olen oma nooruses vilunud võsalõikuriks saanud.
Ma ei usu, et keegi kedagi solvata või haavata tahtis. Kui siis natuke tögada. See kujunes lihtsalt nii, et teineteise kohta eelarvamust evides, mõtelsid ühed, et Ilves on kindlasti üks siidikäpast linnamees. Ilves omakorda läks ametiaja lõpus tagasi vaatamata sinna kust tuli ning suhtumine enne 88ndat sündinud eestlastesse jäigi muutumatuks – fucking sovjeedid.
Mu hea tuttava isa on Soomes kõrge politseiametnik. Kord kümme aastat tagasi küsisin temalt, kui uudised eestlastest roolijoodikute kohta Soomes, olid muutunud samasuguseks standardiks nagu ilmateade uudistelõigu lõpus.
“Kuidas te liikluses märkate, et läheneva auto roolis just eestlane on, et teda igaks juhuks “puhuma” panna?”
Teil on suur mood vahetada mistahes vana või uue auto esituled ksenoonlampidega! Seega näeb Soome liikluspolitseinik sinetavalt valgustatud eestlast muus liikluses ilmeksimatult, vastas ta.
Oleksin pidanud äkki ka solvuma?
Solvuma, et meid eestlasi põhjanaabrite liiklusmendid “ksenoonideks” kutsuvad? Solvuma oma kaasmaalaste peale?
Pean ju tunnistama, et lasin isegi oma Land Cruiseril esituled ksenoonlampidega välja vahetada kuna see tookord kümme aastat tagasi oli enesestmõistetav ja väga moes.
Täna mõjuks sama jaburalt, kui keegi uut autot ostes, sooviks LED tuled, vanade heade “edisonidega” välja vahetada, et teistest erineda. Kes ei tahaks “cool” olla…
Mõtlesin seepärast välja ühe uue lauamängu ning otsin siinkohal äripartnerit, kes tootmisele õla alla tahaks panna.
Lauamängus on vaja kümmet eri suurusega raudkuuli.
Silmatera suurusest alustades ja petanque’i kuuli suurusega lõpetades.
Samuti on vaja puust mängulauda, kus igale kuulile suurusele vastav lohuke, et see sinna asetada.
Iga lohukese juures on sõna, mis väljendab suurust.
Väiksemast suuremaks.
Pisitilluke, tibatilluke, tilluke, väikseke, väiksepoolne, keskmine, paras, mõõdukas, toekas, tubli jne.
Need võivad olla ka mingid teised, luulelisemad või proosalisemad väljendid. Mäng käib nii.
Iga mängija veeretab kordamööda täringut ning visatud number ütleb, millisesse auku tuleb kuul panna. Millise kuuli ta valib, on mängija enda valik. Kuuli saab panna ainult sellesse auku, mis on tühi. Kahte kuuli samasse lohku ei saa panna. Kui lohukeses juba on kuul, veeretab järgmine mängija. Nii lõpuni, kuni kõik lohud on kuulidega täidetud.
Mis on selle seltskondliku lauamängu point?
Point on läbi mängu ja mängulisuse uuesti üksteist mõistma õppida.
Mõistma, et igaühe jaoks on oma arusaam kõige armsam.
See, et sinu meelest on pisitilluke väiksem kui tibatillike või toekas suurem kui kopsakas, võib tuua lisaks mängurõõmule ka selgust meie vaatenurkade erinevusest. Mis peamine, õpetab meid mitte solvuma ja oma solvumist teisele tatti pritsides välja röökima. Teise vaatenurka aktsepteerima ning tarvidusel selgitust kuulama.
Tuim vaidlemine teemal pisitilluke või tibatilluke võiks olla pigem meeldiv ja lõbus seltskonnamäng. Mäng, läbi mille õppida ometi kord aduma, et kõik me kasutame keelt ja väljendeid oma mõtete kirjeldamiseks ja edastamiseks läbi isikliku konteksti ja kogemuste.
Seepärast on oluline, et me ei unustaks kui tähtis on elementaarne kirjaoskus. Oskus mitte lihtsalt kirjutada, vaid ka kellegi teise öeldut kirja panna ja mõista. Ole palun loov ja tähelepanelik, sest on vaks vahet, kas öelda, kuulda või kirjutada kellegi teise või sinu sõnu.
Ei ole asi nii lihtne, et väljaöeldu määrab ütleja hoiaku, a’la tsitaat: “mulle meeldib Taavi Rõivas” versus “mulle meeldib Taavi rõivas”.
Kas JÕUD on sinu jaoks ainsus või mitmus? Kas KALAMARI on üks marjatera või terve kausitäis? On mis on, keegi teine arvab lihtsalt teisiti ja mis siis on?

Kui ma peaksin soomlaste ees millegi pärast andestust paluma, siis mul on häbi, et meil on soomlastega võrreldes alandavalt närune pension, jäle sovetlik hoolimatus oma loodusvaradesse ning ainsana elus edasi viiv nilbe kahepalgeline pugejalikkus.
Teisisõnu broilerite põlvkonna loodud uusväärtused, kus seeneline ja kassapidaja on kellegi suunas öelduna ühtäkki räige solvang, sest ta on ju sündinud superpoliitik…
EKRE lõpetab täpselt nagu ResPublica või veidi kiiremi, mistõttu oleks täna arukas arutleda pigem sellest, kas me soovime valida edaspidi ühe ja teise Eesti poliitiku või kogu maailma oleviku ja tuleviku vahel. Iga paeluss näeb ka ükskord lõpuks valgust, aga see võib vabalt juhtuda alles vetsupotis…

MEES VÄIKSE EMMIGA

Kujutle maastikku. Veelparem, alustame galeriist. Tead ju küll seda tunnet, mis kunstigaleriides põue poeb. Lõhnast, mis tuleb veidi tuttav kunagisest algkooli aegsest aulast. See parketi poonimispasta mõrkjas suim ning valgeksvõõbatud lagedate seinte matil nahal varje joonistavate damiilide otsas rippuvad pildid. Kirkad karjujad, oma värvide närvilisuses ja loojate kätteõpitud maneeride ning õnnestunult kujunenud juhuse tardunud teeskluses. Sa kuuled kuidas naiste pika säärega nahksaapad paksus sukas jala ümber kägisevad ning tajud neis sammudes seal vaikuses, justkui hääletut etteheidet kogu meessoole. Etteheidet, et mehed ei käi kunstisaalis. Vähemalt vabatahtlikult mitte. Kujutle nüüd üht pilti seal galeriis. Näitusekataloogis on kirjas “MEES VÄIKESE EMMIGA” ja ei silpigi muud. Laienduseks, selgituseks, määratluseks või niisama apertaiseriks.
Sa seisatad selle teose ees ja ütled endamisi “Kah võib” ning astud edasi. Seda pealkirja võib kanda mistahes pilt. Võib olla tõetruu kaksikportree mehest ja väikesest tüdrukust. Lihtsalt meesakt, päästmatult pisikese munniga kusagil kõhukoopas. Või üleüldse uhkes raamis peegel – vaata ennast ja tea, et sina oledki see väikese emmiga mees. Kunst, nagu maailm tervikuna, on täpselt selline nagu me teda vaadates isekeskis otsustame. Nii näiteks, oleme me juba sisuliselt ära otsustanud, et kunst on see, kui keegi oma teo niiviisi nimetab. Kui murutraktoriga haljasala hooldav sell oskaks päev-paar enne tööle asumist sotsiaalmeedias kellata, et tal on sel päeval, seal või seal muruplatsil plaanis performance, mille tulemusena sünnib ilus ja haljendav linnaruum, õpiks meiegi. Õpiks taiplikum olema ja märkama, kui kiuslik ja kide on kiitust jagama meie meel. Meel, mis saab olla justkui kas see või teine – hea meel ja paha meel. Meie ja teised, mina ja nemad jne. Muuseas, pole välistatud, et kui sellest kasvõi korrakski trend saab, vaimustume me õhinaga ka muruniitmisest. Sa ei hakka ju vaidlema täna väitega, et toimib see, mis on parasjagu moes.
Kümmekond aastat tagasi kirjutati eelmise sajandi poolte Eesti inimeste elulooraamatud suures osas valmis. Selle otsa tuli kokaraamatute tsükkel, kus praktiliselt iga koduperenaine esitles oma imetabast ja kordumatut kokaraamatut. Veganid on oma elufilosoofia õpikud ja retseptiraamatud samuti valmis saanud ja juba kopsib uus trend kannatamatult ka nendel ustel, mille tagant jõuab kaantevahele terve meri lugusid, kuidas ühtäkki täiesti perses ja õnnetust elust, käis üle ja läbi võimas muutus. Mis saab edasi – quo vadis sotsiaaltrend?
Kunagi määratult kaua aega tagasi, istusime ühe pisikese pundi kamraadidega ning tegime väikese ennustusvõistluse. Eesmärgiga, selgitada endi keskel kõige suurem utopist, sest teadsime kindlalt, et tõeline unistus on see, mida sa mõeldagi ei julge, veelvähem soovida. Kuhu see ruuduline paberileht tänaseks on jõudnud, ei ole enam ilmselt kellelgi asjaosalistest aimu. Tookord 1983. aasta varasügisel, saime igatahes igaüks panna kirja kolm asja, mis 20.aasta pärast maailmas sündima hakkab. Muuseas olgu öeldud, et me saime selleks inspiratsiooni ühest Toonasest seigast, mis täna tõeliselt koomilisena tundub. Üks muusikakooli poiss kandis sel ajal hüüdnime Jamaha. Kujuta nüüd ette aastat 1983! Kui palju sel ajal oli Eestis inimesi, kes seda sõna üleüldse kuulnudki olid? Aga näe see kutt oli Jamaha! Miks, küsid. Aga seepärast, et ta oma tuttavate ja sõprade keskel aina jutustas, et tal on Kanadas sugulased kes talle Eestisse külla tulles Yamaha süntesaatori toovad. Nii hakatigi seda kutti Yamahaks kutsuma ja peale tema vanemate ei teadnudki ilmselt keegi tema õiget nime. Ma ei tea, et tal oleks sugulased käinud ja süntesaatori toonud ja see polegi lõppude lõpuks tähtis. Mulle meeldis, et sellel vennal oli oma visioon. Unistus, veendumus ning enbesekindlus. Olla ilkujate jaoks edasi Yamaha, mitte lihtsalt mees väikese emmiga. Mäletan kindlalt üht oma “ennustust” – ma sõidan Aafrikasse, et näha kas sebrad ja kaelkirjhakud on päriselt olemas või on see midagi sellist nagu Nõukogude Eesti kinokroonika näidatud küllus, rõõm ja rahulolu. Just need kaks looma, tundusid mulle rohkem multikakangelaste kui vabalt ja karjakaupa eksisteerivad hinged. Tänaseks olen käinud Aafrikas väga palju. Julgen isegi moka otsast öelda, et arvan seda mandri ekvaatorist allapoole jäävat juppi, pisut isegi tundvat. Uurin, loen ja suhtlen väga palju, et veel rohkem teada saada. Teen seda sellepärast, et moekunstnikuna ma tean trendi rusikareeglit. Esimesed ja viimased on moes alati naeruväärsed. Aafrika oli minu Yamaha ja ma olen selle üle õnnelik.
Ma tahtsin kirjutada tegelikult hoopis millestki muust. Ühest päriselt väikese emmiga mehest, aga näe, rõõmsad mõtted tulid ja kasutasid ise purdeid ja sildu ning polnudki vaja mingis sitas kahlata ega oma jalgu mustaks teha. Aitäh et naeratasid.

SÕDA TULEB. AGA MILLAL?

On palju asju, mille kohta on tavaks öelda – see juhtub kindlasti, teada pole vaid see, millal täpselt. Nii saadetakse oma esimestele sõitudele mootorrattureid, lubades kindlasti kukkumist, aga jättes õhku aja. Millal kukud. Sama lugu on sõjaga, kui on rahuaeg. See, et sõda hakkab, on ilmselge. Pole lihtsalt täpset informatsiooni selle kohta, millal see tuleb. Sa ilmselt isegi ei hooma, kui palju raha kulutab Eesti sõjaks valmistumisele ning inimestele turvatunde mulje jätmisele samal ajal.
Maandusin päev tagasi Tallinna Lennujaamas. Nägin seal ooteruumis Ühendkuningriigi välivormides noori poisse. Seljakotid kõrval, istumas niisama ja näppimas oma nutitelefone või einestamas ümber kohvikulaua saia ja limonaadi. Mis selles nii imelikku? Ei midagi muud, kui see, et varem lennutati sõdureid sõjaväe transpordilennukitega või selleks eraldi hangitud tsiviillennukitega ning seda tehti tsiviillennujaamade kõigest eemal seisvate angaaride või väeosade kaudu, kus oli oma lennuväli. Olen ise oodanud pikki tunde lendu, ühes Euroopa rahvusvahelises lennujaamas, õigemini selle piiratud teenindusala remondiangaaris. Suures plekk-kuudis, kus polnud aknaid, ventilatsiooni ega õhku. Kus viiesaja mehe peale oli üks väikekontori kohvimasin, mis ei töötanud. Kaks kemmergut, kummaski kaks platsgaardi ja kaks täis situtud “kupeed”.
Kus suitsetada soovivad mehed ootasid mitmekümnekesi elavas järjekorras, mõneruutmeetrise kahhelkividega kaetud umbse putka ukse taga. Kus istekohti oli kordi vähem kui istuda tahtjaid, ent põrandale istuda sõdurid ka ei tohtinud.
Militaarsüsteemis on kõige väärtusetum inimene, kuigi sellele vastupidist katkematu joaga väidetakse. Riigikaitses, milline on tsiviilkontrolli, ehk maakeeli öeldes poliitikute järelvalve all, on jumalaks määrustik. Rägastik regulatsioone, mis reguleerivad kõike, et mitte miski ei saaks minna valesti.
Inimesed selles süsteemis, vähemalt kolmveerand neist, kardavad niiväga eksimist regulatsioonide ja määrustiku vastu, et meelsamini jätavad nad midagi tegemata, kui võtavad riski või veel hullem, vastu mingi otsuse.
Just sel põhjusel, oligi pisut pentsik näha Tallinna Lennujaama ootesaalis, välivormis liitlassõdureid. Varem saabuti ja mindi teele vanas lennujaama terminaalihoones, inimeste pilkude eest varjatult. Mis siis nüüd lahti?
Arvan miskipärast väga tõenäolise olevat, ülitüüpilise situatsiooni armees. Keegi kusagil “pani puusse” ning pikalt kestnud paanika, peataoleku ja metsiku segaduse viimaseks lahenduseks oli saata poisid puhkusele tavalise liinilennuga, maksumaksja raha eest ja kolm korda kallimalt.
Ohvitserina reservis, ei kirjuta ma seda mingi näägutamise või targutamisena. Mulle meeldib militaarsüsteem, ma austan inimesi selles, olgu nad siis millisel ametikohal iganes. Ma sain omale teenistuses terve hulga nii väga lähedasi sõpru kui eluaegseid verivaenlasi. See on täiesti tüüpiline ja iga süsteemi argipäev, kus karjääriredeli pulgad on kitsamad kui neil turnida tahtjate arv võimaldab.
Tahan vaid nentida, et sellesse süsteemi lõpuni uskudes ja julgeoleku teemal niinimetatud eksperte aukartusega kuulates, muutume me tasapisi poolunes okasroosikesteks.
Me usume, et see ei puutu otseselt meisse ning inimesed, kes selle kõige taga seisavad, on oma ülesannetes absoluutselt parimad võimalikest. Meile näidatakse kord aastas paraadil klanitud krusasid ja laost väja jagatud varustusega marssivaid mehi. Meile lastakse muusikali “Sound of the freedom” avalugu, ehk ilusa lennuilma korral, lendab üle linna mitu piksena mürisevat lennumasinat.
Me ei saa juba ammu öelda, et see on meie kaitsevägi. Me ütleme, et see on NATO. Eesti kaitsevägi ei ole mitte selle organisatsiooni liige, vaid meie olemegi NATO, on öelnud mitmed lugupeetud ja väärikad mehed. Me usume, et sõda ei tule, sest meid ei julge keegi rünnata, aga me ei tea tegelikult, mis sõda on. Sõda pole midagi enamat, kui manipulatsiooni vahend mingite tahtmiste saavutamiseks. Esimene tahtmine on kasu. Võim, karistamatus, üleolekutunne. Seeläbi saab sõjast mitte auasi, kus võidetakse või kaotatakse au, vaid vahend oma auahnete tahtmiste saavutamiseks. Otse öeldes – sitane ja kolossaalne äri. Pommitades linnu, käib juba enne esimesi plahvatusi küüniline arvutamine, kui palju raha saab liigutada hilisemas ülesehitustöös. Kui palju inimesi saab panna tasuta või kasina toiduportsu eest korporatsioonide koordineeritud orjatööle. Kui suuri suummasid saab paberil liigutada ilma rahakohvreid füüsiliselt transportimata ning jätta avalikkusele mulje hoomamatutest humanitaaroperatsioonidest.
Sõda tuleb. Pole veel teada üksnes seda, millal.
Oled sa kordki mõelnud, mida sulle on kogu aeg rahustuseks räägitud NATO lepingutest ja selle kuulsatest paragraafidest? Eks ole ju nii, et hommikul ärgates ja õhtul magama minnes, teame me, et kallaletung mistahes NATO riigile, käivitab selle ajaloo võimsaima sõjamasina vasturünnaku. Mõistagi ei räägita selle juures kogu selle masinavärgi ülesehitusest ning paratamatusest, milleks on inimfaktor. Inimfaktor täiesti eri kultuuriruumidesse, religiooni ja kõigesse muusse kuuluvate rahvaste puhul. Inimfaktor poliitikas, mida me arvame olevat ahne, loll ja ülbe Eestis, unustades, et inimlikud nõrkused on üldised ja kõikjal maailmas, riigist olenemata. Niisiis on kusagil midagi, mis hoiab ära sõja, arvame me lootusrikkalt ja elame innukalt kaasa, olles poolt või vastu, mingitele ettesöödetud eksitajatele. Teemadele ühiskonnas, mis annavad võimaluse “kaasa rääkida”, arvata, arutada, seisukohti võtta ja neid väljendada ja kui vaja teineteist lausa vihata.
Tead sa, et NATO koostöökokkuleppe saab tegelikult kokku võtta väga lihtsalt? Kui miski võiks tekitada nii suure kaose, et selle ärahoidmiseks on vaja koonduda ja asuda mitmekesi samale poole rindejoont, väga tugeva vastasega võitluseks, rakendub apokalüptiline stsenaarium, mille lahendus ongi apokalüpsis.
Kõik muu, pisemast piirikonfliktist millegi allatulistamise, uputamise või õhkulasmiseni, annab lihtsalt “tööd” ja toob sisse terevele meretäiele ametnikele. Reporteritest juristide ja juuksekarva lõhkilõikajateni.
Seega ei ole misiganes kallaletung Eestile isegi mitte kellegi stsenaarium, sest see ei too piisavalt sisse, nii nõmedalt kui see ka ei kõla.
Ohustab üksnes võimalik Venemaa soov testida kas NATO-l on Euroopas mune, kui USA järjest jõulisemalt oma võimu kodumandri poliitiliste majanduspingete ärahoidmiseks fokusseerib.
Venelased peenhäälestabvad “Poseidoni” kallal ja kui see kord valmis saab, on Eestil koht diplomaatilises ruumis kaugel laua tagumises otsas, kui üldse istet pakutakse.
Seega on ohuks mitte Venemaa sõjaline kallaletung, vaid uuskomsomolide säästudiplomaatia kombo, euroala finantsokupatsiooniga. See viib rahva uinakuseisundisse, kus mingigi huvi välispoliitika vastu hangub õukonnameedia labase meelelahutuse jahusoustis nagu kotlett vegani praetaldrikul.
Ausõna, mind hirmutab vene sõdurist kordades rohkem loll ja ülbe eestlane. Mina ise, kuna loon ise selle maailma, teda niisugusena nähes.
NATO riigid on kirjutanud alla lepingule, mis ütleb, et riiklik sisekord ja kodusõda on igaühe enda lahendada. Kodusõja mõiste nagu me teame, tuleb mängu kui riik on sunnitud korra tagamiseks laskma käiku sõjaväe. Nii formeeriti ka “Pronksiöö” ajal kaitseliidu üksustest kähku abipolitseinike üksused, et välistada võimalust, kus vastaspool saaks oma propagandas öelda, et sõjavägi on tänavatele toodud. Ajateenijad istusid in corpore väeosades, sest korra tagamiseks puudusid erivahendid kuid sellest hoopis hullem oli tegelik usalduse puudumine vene rahvusest poiste suhtes. Olgu öeldud, et tegelikkus näitas, kui tugev oli politsei vormikandjate ühtsus, rahvusele vaatamata ja see näitab kõige selgemini, et Eestis on nende kodud ja pered.
Täna, nutta julgevate meeste moeharjal kus spirituaalsus on muutunud prossecco´ks pea igas padjaklubis, kogub tuha all vaikselt hoogu tuli, mis varem või veidi hiljem niikuinii lahvatab. See on puhastav sõda meie endi sees, mille ühel pool rindejoont on segadus ja kaos, aga teisel pragmaatiline ja kuiv korrastatus. Seepärast olen otsustanud, et ei kavatse osta kokku patareisid, kuivaineid ega konserve. Ei kaeva endale tuumasõjaks turvaurgu, kuhu peitu pugeda. Ma ei soovi pärast suurt pauku sellesama seltskonnaga, kes ennast päästes maailma hävitab, koos edasi elada.

POLE POLE*

Lihtsaim viis, teha iseendale selgeks oma väärtus, on lubada enesele ausaid vastuseid. Näiteks küsides, nimeta kiiresti ja esimesena pähe tulev Betti Alveri luuletus. Minu jaoks on see “Tulipunane vihmavari” sinu jaoks võibolla mõni teine. Seega on mul hea teadmine ja tunne, et Betti Alver kirjutas mulle kord luuletuse. Ühe teise luuletuse kirjutas ta sulle. Kindlkasti kirjutas. Või kui mitte Betti Alver, siis äkki Karl Ristikivi või Gustav Suits. Mina nimelt usun, et see, mida ma lugenud olen, on minule kirjutatud. Usun, et see mis tõlgitud, on ka minule tõlgitud. Ma ei kujuta oma elu näiteks ette ilma Doris Kareva loominguta. Ta on kirjutanud mulle palju hingeliigutavaid luuletusi ning tõlkinud ühe kolmest olulisimast raamatust kogu minu elus.
Nii tean, et praegugi neid sõnu kirjutades, kirjutan ma sinule ning sa võid vabalt öelda, et ma olen sulle kirjutanud. Kui tunned neid ridu lugedes kergust ja sinu hingel on hea, siis teed sa pragu midagi, mis on sinu jaoks õige. Kui tunned, et sind midagigi häirib ja sul on raske või lausa vastik seda lugeda, ei ole see tähendab sinule mõeldud ja kirjutatud ning peaksid tegema midagi, mis annab sulle kerguse läbi mõista, et hoolid endast, kui lugemise katkestad. Sedasama võiksin praegu teha ka mina ise. Lihtsalt lõpetada sinule kirjutamine siinkohal ära ning kirjutada järgmisest sõnast alates, kellelegi teisele. Temal on kerge ja hea tunne lugeda, minul talle kirjutada.
MINU AAFRIKA
Tema, ema, jumalanna, kuninganna ja majesteet on võtnud mind viimaks peale paljusid aastaid ja läbitud katseid lõpuks oma teenistusse.
Olen siin nagu kodus ja samas tunnetan oma kodu ning rahvast ja selle vaimu väga käegakatsutavana. Mitte, et maakera oleks nii väike, vaid toimuv on minu jaoks omandanud tähenduse, mis on nii suur ja õilis. Aitäh!
Täna, Tansaanias Ngorongoro kraatris tuli ühtäkki kristallselge taipamine:
Jumala loomingus pole juhuseid ja Tema tegudel pole aega ega kohta, mida inimene aduda suudaks. Armastus on see, mida Jumala silme ees elades teeme ja seejuures eksistentsi upitamise unustame. Me oleme osa katkematus loomise protsessis ja suures ning pidevas muutumises. Arengust räägivad ja progressi ülistavad samuti Tema loodud. Need, kes karjatavad hirmule alluvat ja mugavuses vormuvat massi. Selle muutumisprotsessi atribuute. Ülistades midagi, millel pole rohkem kaalu kui kaaluta olekul.
Armastamise eest ei tasuta ühtedelt võttes ja teistele jagades.
Arm on otsatu. Mitte mõõdetav ja hinnatav.
Armastus väljendab end Pompeis väljakaevatud, tuhastunud kehade poosides, mitte maailmapäästmisest padrates ja Jumala ülesandeid endale krahmata püüdes.
Mina, uue riigi kuningas ja püha sõdalane, teen Tema tahtmist ka kerjates kui nii peab olema. See ongi austus – oma võimu ja suuruse siiras tunnetamine läbi Jumala, mitte hinnangute ning seest välja ja tagasi.
Laususin, et tulen tagasi ja kohtume veel, kui olin kraatri kohal.
Ma olen väsinud nende loodusparkide madalat muru näksivate antiloopide jõllitamisest läbi autoakna. Ma näen igal sammul peegelpildina omaenese naeruväärsust selles “safarimängus” kus riietus ja jalatsid ning kõik muu väline on NII oluline. Miks me jaapanis kimonoga ei käi? Miks me Kihnu minnes körti niuete ümber ei kuju? Miks me Mehhikos sombreerodega ei käi?
Ma olen päriselt juba ammu väsinud, olemast euroinfantiilne urbanist, keda veetakse 4×4 autoga ühe põõsa juurest teise juurde, kus ahhetades kogunevad kõik need ülejäänud. Kõik kallites safarikostüümides “Aafrika vallutajad”, kellest osa impressioneerib end varjukiga pikemaks “venitatud” hobifotokatega, aga enamus lihtsalt nutitelefonidega. Püüdes tabada hetke, mis juba hetke pärast on ununenud ja asendub uuega jne. Neid kilomeetrite kaugusele või tumedatesse puuvõra varjudesse peitunud elajaid pingsalt zoomides, on tulemuseks seesama kõlbelisus, milles end toimivana tunda tahtes, tegelikult tajume. Udune pilt, sellel oleva tundmatu uduse koguga, kusagil tundmatus kohas, mille eest ma olen raha maksnud. See puudutab sind või jätab külmaks ning pole kellegi asi peale iseenda. See ongi just täpselt see – Betti Alveri luuletusi teavad need, kellele Betti kirjutas. Marie Underi nime teavad ka kõik ja nikutavad niisama targalt ja kõiketeadjatena päid, nagu need kes meid tunnevad, kuigi meist midagi ei tea.
See on homo sapiens, kes teeb rappuva auto aknast uduse lõvipildi ja ei saa aru, et ta maksab hunniku pappi selle eest mida vabalt loomaaiaski näha saab. Kaadri eest ühe masina ekraani piirides. Jättes tegelikult pildilt välja olulisema – konteksti, kus see kaader ilmub, et siis igavikku kaduda. See on nagu pyzzle, mille iga pala on oluline siis, kui taipad, et oled ta kaotanud ning pilti jääb haigutama auk. Kui sa mamma Aafrika enda pildilt välja jätad, ei ole neid loomapiltidega tükikesi hiljem mitte kuhugi puzlesse panna. Neist saavad samasugused elektroonilise infomüra ookeanilainetes hulpivad kilekotid ja plastpudelid nagu eelnevad mustmiljon momenti kellegi teise nutiseadmest.
Inimene vajab justkui tõestust, et on teinud läbi midagi, mida teised pole enne teda näinud ega teinud ja see on tegelikult imetore. Samas on kurb, et arusaam tuhandet sõna asendavast ühest ainsast pildist, suretab niigi põduras seisundis suhtlemiskultuuri varsti sootuks.
*Pole pole on suahiilikeelne sõna, mida võiks Aafrikasse mineja teada.