VALGEID DOOSE, VALGEID DOOSE

Juba jupp aega ei ole näinud kedagi õnnelikult hõikamas, et ta on nii- või naamitme doosiga vaktsineeritud. Mäletan seda aega väga hästi, kui järjekordne värskelt vaktsineeritu ennast sotsiaalmeedias kaitstuks, süstituks ja õla-allapannuks kuulutas. Eesrindlikumad eliidile kuulekad naeratasid teatud teenete eest isegi tänavatel ja mujal meedia masskampaaniates. Suures piiris sama seltskond, ehk väga kindel osa ühiskonnast, vajab sellist ühtekuuluvus e tunnet ning meedia seda õnneks ka loob. Mõistetav on seegi, et nii nagu õlavarrele tätoveeritud pojeng, ühel hetkel selle kandjal üle viskab, soovib aktiivselt sotsiaalne inimene värskendada ka oma delikaatsed isikuandmed mõne järgmise ühisavalduse sõnumiga. Sestap siis ei ole täna kedagi varnast võtta, kellelt seda otse küsida. Ent küsimuse esitada, saab sellegi poolest…

Vaata palun oma vaktsiinipassi ja leia seal QR koodi alla kirjutatud tekstiriba. Võrdle seda mõne sõbra või lähedase koodiga.

Sa näed seal kirjutatuna järgmist; URN:UVCI: (koodnumber) : EE : (koodtähis)

Jutt on sellest koodnumbrist seal ribal. See on kõigil maailmas täna vaktsineeritutel. Kas 01 või 02.

Kui sinu passis on koodnumbrina kirjas 01 oled sa globaalse farmaäri uuringu subjekt, kelle peal uuritakse platseeboefekti mõju massilise sundvaktsineerimise katsealusena. Kui 02 oled saanud testitavat vaktsiini. Oled oma tervise ja sellele mõjuvate kõrvalnähtude katsealune subjekt. Mõlemal puhul number kuivas statistikas. Mida rohkem statistikat ja numberid, seda veenvam ta on. Teisisõnu on nii “soolalahuse” kui “testi” doosid avalikult kultiveeritav statistiline summa kõigist vaktsineeritutest. Vaktsineeritute protsent ühiskonnas ongi selle pärast täna korelatsioonis kõigi ülejäänud nakkuse levitajatega maailmas. Totaalsest kaitsest viirusesse nakatumise vastu on saanud seepärast umbmääraste sõnumitega jampslik vassimine. Tagatiseta lootus, et kogu inimkonna mõne miljardi jagu vähendamiseks loodud bioloogilise relva fataalsus, kergemini läbi põdeda.

Tähistame riigina tähtpäevi, nagu alkohoolik kes otsib põhjust võtta. Sajandaga ühele poole saanud, võtame ette järgmise tähtsündmuse. Valame suure koti sulara põrandale hunnikusse, et terve armee projektimänedžere saaks selle omatahtsi rõõmsaks ajaviiteks laiaks lüüa. Nägin oma silmaga Dubai EXPO-l seda tööõnnetust nimega Eesti paviljon. Arvan et ainus millega seda veel päästa, oleks see, kui avaks seal ühe nüüdiskunsti näituse, mille ekspositsioon võiks koosneda kuluaruannetest ja tšekkidest, mis raamituna seinal. Nii näeks ja õpiks ka teised, kuidas mitte millegi loomiseks on võimalik mõõdutundetult kulutada. Nagu Ämmapetsi Kert, Kreisiraadio sketšist. Markantseim näide maailmanäituselt on kasvõi see, et me ei kirjuta paviljoni seinale ESTONIA vaid kinnitame heeliumlambist väänatud väikse helendava sinise “e”-tähe. Sõbrakesed, saage ometi kord aru, et ülejäänud inimesed maailmas ja suur osa kodumaalgi, ei hooma selle teie e-värgi katkematut ainukordsust. Maailm vaatab abi otsivalt juba mõnda aega hoopis puhta õhu, värske joogivee ja puutumata eluslooduse, mitte selle e-vaimustuse poole. Me ei peaks business klassis maailma ärifoorumitele lendama et seal siis puhvetis samasse lauda sattunutele arglikult oma e-hääletuse masinat müüa millega valimistulemusi teha saab. Küsid, et kuidas see jamps eelneva 01 ja 02 teemaga haakub. Väga lihtsalt. See kõik on tänaste aparaadikarjeristide saavutus. Saavutus mida hinnatakse kuulekusena bürokraatide euroopale aga millel pole pisematki pistmist lojaalsusega euroopalikule kultuurile ja väärtustele.

Tead mis on eestlase viga? Üks paljudest! Kui meil rahvusena oleks ettekujutus oma riigist ning arusaam ootustest valitsejateks seatutele, saaks me ehk ükskord paigalt ja liiguks. Me arutame omavahel, kelle peaministriks oleku aeg oli parasjagu milline kuid ei suuda sealt edasi liikuda. Me ei lepi iial kokku, kes on Eestile hea president või peaminister, sest hinges vajame Vigala Sassi ja Fred Jüssi sarnaste meeste elu-diplomaatiat, et muu eksisterivaga koos olla. Mõistuse juurde ja mõistlikuks jääda. Kaotamata oma kohta ja austades kõiki teisi.

SEE ongi kadunud. Oskus teisi austades oma kohta hoida. Ma ei pea silmas kohta, millest sissetuleku pärast küüntega kinni hoida, vaid pärispanust indiviidina. Panust, mis ei seisne ühissüstimises ja apartheidi ning lapskatsete vaikivas heakskiidus. Panust, mis ei ole mitte kusagilt otsast vaadates nõustumine kellegi alandamisega. Vangis istuja süü varguse eest ei ole suurem selle süüst, kelle lohakus ta vargusele õhutas. Seepärast küsingi – miks me rahvana oma riigi lohakile jätame et varganägudele väljakutse esitada? Mis praegu toimub, ei ole ju midagi muud kui pesuehtne loobumine. Lagunemise peatamisest loobumine, nagu veerandsada aastat tagasi, kui oli selge, et selle moodustise aeg on pöördumatult raugemas. Lagunes miski mis oli kuulutatud igaveseks. Loodi uus. Järgmine poliitiline majandusmoodustis, mille baasidee oli moderniseerida XXI sajandi orjandus. Et nõudlus orjade järele oli muutunud kogu maailmas eliidi ellujäämise küsimuseks, muutus orjakaubandus mitmete riigipeade snobismist globaalseks inimäriks. Muslimispartalased kellele selle maailma rikkustest osa laiali jagada lubati, võtsid seda enesestmõistetavana, kuni…Ilmnes, et see maailm ei taha veel loobuda ning hakkas otsima võimalust, kuidas piirid sulgeda. Teisisõnu alternatiivi kuulipildujatele. Nagu ajaloost teada, alternatiive palju ei ole. Sõelale jäid lockdown ja inimkonna päästmine vaktsiinide või piibliga, sest kuulipildujad ongi kolmas alternatiiv. Uut normaalsust ükskõik millise vana asemele, saabki globaalselt luua üksnes kolmel viisil. Eesmärk nende kõigi kolme puhul on identne – võimu säilitamine läbi üleilmse ininkonna päästmise sõnumi. Kui vaja, sobib selleks suurepäraselt sõda, mille käigus hävitada halastamatu vaenlane. Kui vaja sobib selleks apostlite ja prohvetite tõe- ja rahusõnumid, mille käigus hävitada salakaval ja kuratlik kurjus. Ja muidugi vaktsineerimine, millega asuda võitlusse ähvardavate surmapandeemiate puhul. See, kas vaktsineerimise läbikukkumisele või ennast lõhki õgiva farmaatsiaäri paugule järgnev ajastu on suure sõja või rahu põli, sõltub tänasest nooremast generatsioonist. Õue vaadates pakun puusalt, et pigem on ootamas ees jutlustajate, prohvetite ja pühitsejate aeg, sest suurpuhastusena mõjuva sõja pidamiseks valmistub üksnes kalifaadimeelne grupp äärmusradikaale. Tänasele tööjõus heaoluühiskondlasest inimesele ei ole vaja näidata verejanulist vaenlast sõjaks valmistumas. Piisab pisikutega hirmutamisest ja kaadritest kus näidatakse haigeid haiglavoodis. Sa ei satu sinna haiglavoodisse, kui vaevud endale selgeks tegema, et sul on õigus terviseuuringuks. Uuringuks, et saada selgus, kas ikka pead lihtsalt käsu- ja kampania korras osalema eksperimantaalsetes inimkatsetes.

HIPIMÄSSAJA

“Mina ei hakka sel teemal midagi rääkima”, ütles Sass ja imes võdisevate sõrmede vahel hõõguvast paberossist viimase mahlase mahvi. Pakkusin, et ära võta seda nii. Ma ei palu sinult parketikõlblikku poolehoidu või vandenõuteoreetilist vastuseisu. Tahan kuulda sinu kui vana hipi arvamust, sest paar nädalat tagasi läbi lahtise lae tähist kõrbetaevast jõllitades ning tähtedega rääkides, oli mul pikalt Jim Morrisoniga juttu.

“Mis ta siis arvas sellest?” küsis Sass.

“Millest?”

“Kogu sellest kuradi psühhoneuroloogilisest poeemist, mis Vares-Barbarusel pooleli jäi ning mida Kallas praegu pingest murdumise äärel edasi vihub” küsis Sass köhatades ning läitis uue pläru.

“Me ei rääkinud Eesti inimestest” vastasin ausalt, sest Jim-iga oli meil hoopistükkis hipiliikumisest juttu. “Ma tean” ütles Sass selle peale. “Morrison pole muidugi mingi hipi, kui lõpuni aus olla. Aga noh, Taevas võib end isegi siga luigeks nimetada” lisas ta naerdes. “Me rääkisime temaga vastupanust”, ütlesin Müllerile siis. “Vastupanust huntameelsetele käsutäitjatele ning ladvaõunu rappivate röövikute kukutamisest”.

“Sellest saan ma juba paremini aru” ütles Sass tõsinedes ning jätkas. “Sina oled õigel teel, Hannes”.

“Tohoh?” imestasin pigem moe pärast, sest jagan juba ammu seda vana Rooma tarkusetera, et sinu ebapopulaarsus õukonnas on märk sellest, et oled õigel teel. “Tänud, Sass. Ega ma selleks midagi tee. Nii on mu meelest praegu kõige tervislikum. Olen igasugusest dialoogist loobunud ja hoidunud ning ei osale seepärast ühelgi miitingul, protestimarsil ega nurgaoraatorite väitlusklubides.” Ma tean, ütles Müller selle peale. “Ma ka ei käinud. Ma mõtlen kodust väljas, selleks et kommunistidele rusikat näidata. Rusikas ise on ju kommunisti ainus käe asend. Ta ei oskagi ju oma käega muud tehagi kui rusikat näidata. Hirmutada ja kui vaja siis lüüa keda tahes. Need on ühed sitad kuradi inimesed ning neist ei saa tegelikult kunagi lahti”. “Miks?” oli mu vahele segav küsimus seepeale. “Sest kõige ilusamad lilled kasvavad alati sita peal! Kui su rahvuse hulgas poleks ülbeid perseveste, igasugu parteimunne, lihtlabaseid lollpäid ja lihtsalt mudalaisku valetajaid, ei võrsuks sealt ju iial neid, keda imetleda…Pärt toksiks tänaseni Nukufilmi multikatele muusikat või ketšupi reklaamile tunnusmuusikat. Kui ta hakanuks sotsidega sõdima! Aga! Ta sõitis ära ja nii tulekski vabal vaimul teha. Sa ei pea oma hingele vastu hakkama ja nuputama, kuidas olla rõõmus ning õnnelik ori.

Mis orjusest sa täpsemalt räägid, Sass?

Kõhuorjusest. Kehaorjusest. Kohaorjusest. Kõ, Ke, Ko…(ja siin naerab Sass oma kõh, kõh, kõh naeru vaheldumisi pealetikkuva köhahooga)

“Morrison rääkis mulle, et hipiliikumise põhipointi pole keegi mõistnud”, ütlesin seepeale teemat vahetada püüdes. “Ma tean” kostis Sass taas enesekindlalt sellegi peale. “Hipiliikumise point on selles, et sellel puudub igasugune point. Täpselt nagu Eesti riigi julgeoleku saladus on see, et Eesti riigil puudub julgeoleku saladus” – ütles Sass. Jätkasin, kui ta suitsu imes ning jutustasin, mida Jim Morrison oli rääkinud.

“Hipid. Need kõige esimesed karvased niiöelda, otsustasid, et nad ei lõika enne juukseid, kui…”Nad ei raseerinud ennast üldse, mitte ainult juustest pole jutt” katkestas Müller, vana hipi. “No just”, jätkasin oma öise vestluse vahendamist. “Nad ei raseerinud end põhimõttel, et mida rohkem perses on ühiskond ja ennekõike valitsused, seda pikemaks me juuksed kasvavad. Mida aeg edasi, seda rohkem neid tekkis ja mitte selles polnud põhjus, et protesteerida kõlupeadest võimurite vastu, vaid tunda rõõmu paisumisvõimest, mis hipiliikumisse nagu pärm hoo andis. Neid niinimetatud “karvaseid” tuli aina juurde ja seda kõikjal maailmas. Nii kapitalistlikes kui sotsialistlikes maades. Asi ei olnud mingis kuradi protestis! Sitt ka alguses haiseb, siis kuivab ja lõpuks kõduneb. Poliitikutega on täpselt sama. Mida sa seal protesteerid? Oled sitaga dialoogis ja nõuad oma õigusi? Debiilik oiled või?”

“Niisiis, sa oled sama meelt et…” proovisin Müllerilt mingi loosungi välja meelitada.

“Ma olen seda meelt”, ütles Sass ning täpselt nii ta mulle ütles:

“Nad raisad on endi arvates jube kavalad. Lükkavad eided ette ja sahmivad siis fassaadi taga sellist sitta kokku, et see veel tervet generatsiooni saab mõjutama. Pole paremat võtet lollidemaal võimu haarata, kui anda neile seda mis neil silma särama paneb. Neeger tahab neegrit, kili tahab kili ja europiid tahab ilmtingimata naist. Nii saabki ta omale naispresidendi ja naispeaministri, sest kes julgeb kasvõi poole sõnaga kritiseerida naist, on enesestmõistetavalt šovinistlik matšosiga. Vaata praegust Euroopat! Mida sa seal näed? Poistekeppijatest vanapoisijurakad, kes on kaotanud igasuguse mõistuse ja mõõdutunde, on teinud plikadest kilbid ning toimetavad selle taga nagu paradiisis.

“Mis edasi saab?”

Sass jätkas:

Edasi tuleks lõpetada unistamine tagasiminekust. Kogu maailm tahab täna tagasi sinna kust me tuleme. Muretusse ja vabasse maailma, mida tegelikult iial pole eksisteerinud. Tulevikuga hirmutamine on üks ajuvabamaid võtteid üldse, aga näe toimib! Kusjuures vaata seda protsessi ja sa näed, et täna on maailm jõudnud sinna, kus hirmutatakse üksteist! Räägitakse üksteisele hirmu- ja kollijutte, nagu see vastast kuidagi vähendaks või vaevaks. Nii lolli looma nagu inimene tegi Jumal valmis tõepoolest loomisenädala selgroo murdumisel. Vaata näiteks mesilasi. Ühtedele tundub, et nad jumaldavad suve, sest siis saab lennata õielt õiele ja rahus sumiseda ning talveks mett koguga. Töö! Teistele vastupidi näib, et mesilaste palveteekond lõppeb talvel. Kogutud mee otsas magades ja üksteise külje kõrval mittemidagi tehes. Inimeseloom on samasugune putukas. Ühele meeldib asju lukku keerata, teisele lukke lahti keerata. Esimest ajab närvi, et kes kurat jälle lukud lahti jättis. Teine on hämmingus, et kesse neid lukke muudkui kinni topib. Ütle nüüd ise – kelle poolt sa oled? Ausalt!

Ausalt muidugi, vastasin ma mõttesse vajudes. Hea küsimus. Kelle poolt ma olen?

Tead Sass. Ma ei vali pooli. Siiralt muide. Ma ei vali pooli, sest ma olen vaba mees. Ma ei saa olla nende poolt, kes teisi vihkavad. Ükskõik kummal pool rindejoont. See viha pole muu kui Kuri, kes tekitab headust, nagu ka Headus tekitab kurja, sest mõlema mõte on loomine. Katkematu loomisahel, mis hoiab elu-energia pulbitsevana. Kui mõtlen end mesilaseks, siis ütlen täna endale – kui kõik on lume all ja vaikuses ning me kõik magame talveund, siis võtame seda sellena nagu on. Kevadel nektaripanged käe otsas niidult taru poole lennates on sellgagi nii nagu on.

Sa oled kurat täitsa ehe hipi – ütles Sass selle peale. Mis parata…vastasin mina ja see ajas mind pööraselt naerma.

Jutuajamine Aleksander Mülleriga sai kirja taustal mängivast bluusist inspireerituna

P….S NAGU PARTEIS

Selgelt on meeles see hommik, aastast 1977. Päev paar enne seda, oli klassijuhataja kogu klassi ees öelnud, et meist saavad oktoobrilapsed.

Ootasime seda hetke. Ei, mitte sugugi “kes kuidas”. Kõik ootasid ja tegid seda õhinaga. Esiotsa ei tähendanud see valdava osa jaoks isegi midagi rohkemat, kui viisnurkne rubiinpunane täheke, mille ühel poolel oli pisike haaknõel rinda kinnitamiseks, teisel pool tähekese keskel aga, kuldselt valtsitud Vladimir Ilitš Lenin oktoobrilapsena. Oktoobrilapsepõlvest ma ausalt öelda midagi erilist ei mäleta. Põhiline aur läks sellele, et õppisime mõned lastelaulud, kus oli juttu sõprusest ja mis olid ülesehituselt staatilised ringmängulaulud. See tähendab, et vahepeal pidi paaris kohas plaksu lööma või pai tegema ja muu selline kehaline pool.

Hästi on meeles ka see päev, aastast 1979. Olin kümneaastane. Paar päeva enne seda, oli klassijuhataja kogu klassi ees öelnud, et meist saavad pioneerid. Ootasime seda päeva tegelikult kogu oktoobrilapse-põlve. Pioneeriks saamine tundus üliäge, sest pioneeridel oli pioneerimärk. Hoopis erinev oktoobrilapse rinnamärgist. Seegi oli rubiinpunane täheke Lenini näoga, aga sel olid lisaks rubiinpunased leegid, mis teravikuna üles suundusid. Kaelarätt oli aga sellest veelgi silmapaistvam. See oli lipupunane kolmnurkne rätt, mis seoti kaela õige sõlmega ning mida kanti nii tavalise sinise koolivormi pluusiga kui valge piduliku koolivormi pluusiga. Ihaldusväärseks, tegi pioneeriks saamise seegi, et pioneeridel olid vilenöörid. Nende kandjad olid teistest pioneeridest silmapaistvamad ning silmapaistvus saavutati tublidusega ükskõik milles. Arusaadavalt pidi olema ka “käsi sees” ehk keegi kooli malevanõukogus vähemalt, et sellest üldse unistada. Pioneeripõlv oli juba täiesti teisest materjalist, võrreldes oktoobrilapsepõlvega. Olid koondused ja nendeks valmistumine, mis päästsid tundidest ja kontrolltöödest, kui oli õppimata. Suviti käidi pioneerilaagris, kus päeval toimus kõik organisatoorne ja öösiti kõik kontrollimatu. Nagu öeldud, oli pioneeripõlv iga noore karjeristi jaoks, esimene kokkupuude hüvede ja eriõigustega. Rääkimata lõbust, mida pakkus sismine teadmine, et see kõik oli vaid farsslik fassaad.

Hästi on meeles see õhtu aastast 1987. Olin Tartu Kunstikooli poiss. Endine oktoobrilaps ja kunagine pioneer, kellele nüüd tehti ettepanek – astu komsomoliks. Olin sellele põgusalt mõeldes oma sisemas juba ammu “EI” öelnud ning ootasin seepärast seda ajahetke huviga. “Ma ei saa”, vaatasin ma kooli komsomolisekretärile ausat pilku manades otse silma. “Miks?” oli tema vaat et appihüüdena kõlav küsimus. “Vaata, Pille”, alustasin ma oma lugu. “Mul ei ole õppeedukusega kõik korras. Ma ei tunne ennast komsomoli väärilisena. Seepärast ma olengi otsustanud, et kõigepealt saan matemaatika ja füüsika ning keemia semestrihindeks vähemalt neljad… ja siis ehk alles kõlban. Ilma häbi ja kõverate kolmedeta, olen ma moraalselt valmis”. Nii komsomolisekretär Pille ka peast polnud, et me kumbki poleks hoomanud õhus hõljuvat kerget pullisita hõngu. Ta pakkus lausa, et võibolla avansiks? Selle peale vastasin, et kui me hinnetest räägime või…siis rõõmuga…aga Pille pidas silmas siiski seda, et astun komsomoli ja asun kohe hindeid parandama.

Komsomoli, nagu olin otsustanud juba pioneerina, ma ei astunudki. Sain oma doosid roosat marksismi-leninismi juba algkoolis kätte.

Suurepäraselt on meeles ka see, ennelõuna aastast 2001. Olin jõudnud metsast jahilt tagasi koju ning hooldasin elutoa suurel laual hooldustekil oma head saksa vintpüssi. Ilm oli olnud märg ja tatine ning kõik mis metsas seljas ja kaasas, oli vettinud ja porine. Helises telefon ning kamraad jahiseltsist hakkas rääkima ühest mõttest, mis mulle võiks huvi pakkuda. Mõte seisnes selles, et Eestimaa ja rahvas tuleks päästa endiste marksistide-leninistide ning sovjettide ja muude randperede käest. Ütlesin naljatades, et ma olin lapsena oktoobrilaps ja ka pioneer… Teisel pool toru kostus lõbus naer.

Kui ütlesin, et komsomoli ma ei astunud kunagi, kostus sealtpoolt – no näed!

Ma ei näinud tegelikult midagi peale läbi nähtava plaani, kasutada minu tuntud nägu ja nime, loodava partei populariseerimiseks rahva seas. Olin siis mõned hooajad telemammuti “Kes tahab saada milojonäriks” saatejuhina, üle-eestiliselt väga tuntud mees. Niisuguseid vajas siis ja vajab tänagi iga viimne partei, et nad siis peale valimisi mõneks ajaks riiulisse ootama pista. Koos kõigi üllate aadete ning libedate lubadustega.

Kui olime peale mu mõtlemiseks võetud aja täistiksumist, tingimused kokku leppinud, lõime käed. See oli hea diil mõlemale poolele, sest ResPublica oli komeedina parlamendi suurim fraktsioon ning võttiski punaparunitelt näiliselt nende laiaks magatud võimu.

Edasi ei läinud asjad enam päris nii nagu lubati ja “võitlus marksistide-leninistide ja endiste sovjettidega” haihtus õhust nagu puuks avatud ustega trammist. Äsjased “Uue Korra” loojad, tegid oma inimlikest nõrkustest, ahnusest ja vahel ka lihtsalt lollusest, pea kõiki asju täpselt samaoodi edasi nagu kogu okupatsiooni ajal kõik need endised kommunistid.

See ongi see, mis inimesega poliitikasse astudes juhtub. Kuna ta enam millegi ega kellegi ees sisuliselt ega isiklikult ei vastuta, kooruvad võimule ligemale saades, välja kõik tema inimlikud nõrkused. Need on meil kõigil. Meie, ülejäänud peame oma tegelikku palet lihtsalt hoolega peidus hoidma, poliitikutel pole seda vaja. Mida kauem on inimene poliitikas, seda läbipaistvamaks muutub tema motiiv, tegelikud väärtused ning riigimehelikkus.

Mis see kõik tänasesse puutub?

Vägagi puutub. Sest täpselt saranse narratiiviga haagib täna kogu maailmas, terves inimühiskonnas ning enesest mõistetavalt Eestiski toimuv.

Mäletad ju küll neid esimesi oktoobrilapse õhinaga maailmapäästjaid, kes kogu ilmale oma vakstineerimist kuulutasid. Ei läinud palju aega, kui tähekesest revääril jäi väheks ning pioneerimärgist ja kaelarätist, ehk teisest doosist sai õukondlik staatuse sümbol. Niisama pioneeriks astuda, ilma oktoobrilaps olemata, saab ka. Selleks on ühe ravimitootja kraam, aga ülejäänud pioneeride silmis see siiski täit austust ei vääri. Vilenööri neil loota ei maksa. Võivad käia suurtel pioneeride koondustel, aga keskkomitee aktivistidele mõeldud puhkelaagritesse neile tuusikuid ei anta. Põhjus väga lihtne – kui sa ei ole olnud tubli pioneer, ei saa sa astuda kommunistliku noorsooühingu ridadesse. Punalipulise ruubinmärgi kandmisest revääril hoopis suuremad privileegid, mida jagub vaid tõsistele komsomolidele on teisiti mõtleja jaoks kättesaamatu nagu kuu taevas. Rääkimata absoluutsest tipust, kus lösutavad nuumatud nomenklatuuri kuuluvad tippkommunistid.

Et parteitööd aina tõsisema ja suurt vaeva nõudvamana kujutati, tõusis seal sektoris loomulikult kiiremini ka tasakaalupanus tehtu eest. Hüvedest, privileegidest ning õigusest olla hoolitsetute poolt ülalpeetav, sai esmalt sadade, siis aga juba tuhandete suurim elu-unistus. Et impressioon nahhaalide inimlikkusest veenaks, maksti toona ja makstakse täna, marksistlik-leninlikule eetikale tuginedes eripensione, ametihüvitisi ja muid surnud lehma toetusi edasi. Kui vana kommunist sureb, ei tõsteta isegi tema sohilast tänavale, sest see tekitaks majaühistusse kuuluvas ülejäänud aadlis asjatut hämmingut.

Mida teha ülejäänutega? Nendega, kellele ei meeldi olla oktoobrilaps, pioneer, komsomol ega kommunist? Kui neid palju ei ole, siis saadame lihtsalt persse ja lintšime aegajalt enda lõbustamiseks. Kui neid on rohkem, tuleb mõelda, kuidas nad siiski neutraliseerida ning mingite hüvehoobadega kui mitte mõttekaaslasteks, siis vähemalt vaikijateks värvata. Kui neid on peaagu pooled kaaskodanikud? Siis ilmselt on vaja nuputada mingid sunnimehanismid, karistused ja vahendid, millega saavutada kaks ühes. Marksistide habras rõõm jääda karistuseta ning tagurlaste permanentne depressioon.

Kuni seegi kõik enam jälle ei tööta…

GLOBAALSED PETTUSED I

Ükskord tuleb see kõik niikuinii välja. Ütles ahjupalavusest leekivate palgetega pagaripoiss, kui valas kõvad, mustaks kärssanud koorikuga, kerkimata jäänud kuklid, kuumalt plaadilt korvi. Kõik ei saa lõpmatuseni untsu minna isegi lauslollakal. Kes üldse oleksid need, keda peaks niimoodi nimetama? Nii veider kui see ei tundu, jääb tegelikult igaüks jänni. Pole sugugi lihtne olla täiesti objektiivne ning öelda – see inimene on lollakas. Sedalaadi hinnagutes on absoluudiks alati hinnangu andja subjektiivne suhe inimesse, kallutatuna mingist kogemusest, oletusest või kahtlusest.

Nõnda kui pagaripoiss, kellest saab ükskord tõsine ja auväärne valge põlle mees, saab meist igaüks kellekski. Kellekski, keda me ise teame nii kõheldes kui kindlalt veendunud olles, suutvat saata korda imesid. Iga inimene on suuteline looma imet!

Ma suudan käia. Kõndida niikuinii, aga just käia… Neis paigus mis on olnud ja neis mis tulemas. Seal kuhu enam kunagi puht füüsiliselt ei saa sattudagi ning seal, kus pole veel seda kohtagi ootamas. Need käimised ei ole ajas tagasi minekud ega hulkumised tulevikus, vaid pildid. Pildid valguse, varju- ja vahetoonidega. Kaadrid kõigi nende silme läbi, kes meid vaikides saadavad ning kaugel ees ootavad. Nad tulevad nagu hallides palitutes inimesed, suured presspapist sumadanid ja sakvojaažid veninud käte otsas. Peatuvad ja tõmbavad hinge ning harutavad oma põuest välja rätti keeratud mälestused. Olen näinud sadu selliseid pilte. Need pole mulle enamasti mitte midagi jutustanud. Külmad pikad varjud tundmatutel maastikel nagu suitsuklaasiga vaadatud hõõguvad keeviseniidid mustruskel metallil. Seevastu teised pildid on täis õhku ja soojust. Neis on eluvaim ja rahu. Täpselt samasugused pildid käivad ka tulevikust end näitamas. Inimesi kohtab neil piltidel harva. Kõik oleks justkui “linna läinud” ja kogu elamise sinnapaika jätnud. Merd, laevu, randa, rannakive, kalurihütte. Kõike näen. Niisamuti põlde, niite, kauguses hollendavaid metsatriipe ning põllukuldsesse maastikku puhkama heitnud rehehooneid. Hõbedaselt haljaste laastukatustega nagu tulekuivad peerud kesk põletavat suvekuuma. Seal kõrval hoopis teine pilt. Paks lumekoor nagu suur valge suletekk, tõmmatud üle maa. Selle teki all on siiski soe, sest kusagilt sest tekis olevast väiksest august vaatab välja kivist korstnasuu ning laseb peene nirena kuusevaigust vingu mustavasse taevasse.

Meid kutsuti kokkulepitud ajal stuudiosse. Andsime allkirjad, et vaikime järgmised sada aastat. Teisisõnu, võeti meilt kõigilt vanne, et me ei räägi sellest iial mitte kellelegi. Kuna ma ei ole vandunud, et ma seda kirja ei pane, siis jätkan.

Me andsime igaüks allkirja ja saime selle vastu sealsamas laua taga paberist paki. Arvan, et need pakid ei olnud võrdsed, aga ausaltöeldes polnud sel mingit tähtsust. Saime kõik aru, et osaleme mingis globaalses ja olulise tähendusega sündmuses. Seda ta ju õigupoolest oligi, arvestades olukorra absurdsust, kus terved riigid olid ühekorraga üksikutele perekondadele niipalju võlgu kui maailmas on raha. Aafrika riikide võlad olid ühekorraga põhiteema kogu maailma jaoks. Kuidas niisugused võlad tekivad, teab isegi algklasside laps. Sa laenad kellelegi räige intressiga seda, mida sul tegelikult endal ei ole ning saad laenuorjalt selle pealt liigkasu. Aafrikaga oli just täpselt nii läinud. Riikide kontodele ilmusid numbrid, mis näitasid, kui palju nad said. Neile summadele lisati kõikvõimalike finantsvahendajate marginaalid ja intressid niing perspektiiv, kus see kõik tuleb ära klaarida alles parikümne aasta pärast, rahustas maha kõik neegripealikud. Kui see aeg kätte tiksus, olid numbrid riikide kontodel suurenenud ning kõigi ees pikutas käed kukla all ülbe miinusmärk.

Ühesõnaga – teie teete pool tundi oma etteaste ära. Seda vaatab ligikaudu kolm miljardit inimest üle kogu maailma. Etteaste ajal on avatud telefoniliinid ning inimesed saavad helistades annetada. Ükskõik kus maailma riigis? Küsis meie bassimees ja pesamuna. Jah, vastas Bob ning ütles – selleks on kõik tehnika loodud. Kui “otse” see otseülekanne on? küsisin ma kogemusele tuginedes skeptiliselt. Nii otse, kui otse saab olla, vastas Bob. Teete playback-i pealt. See tähendab…? Küsis Brian. See tähendab, et me ei riski ja kontsert tuleb lindilt. Olin vait. Lõpuks küsisin Bob-ilt vaikselt, et ta selgitaks. Kuidas need Aafrika riikide võlad makstud saab, kui inimestel pole olemaski sellist raha…terves maailmas…?

See on AKT ja selle nimeks on Live Aid. Selle eesmärk ei ole Aafrika riikide võlgade kustutamine, sest need võlad on maavarade ja verega viimse pennini kinni makstud. See on globaalse ahnuse pühakoja uue tornikiivri hind. Ahnete särajanu ja mõõdutundetu ülbuse apotheoos. Nad ütlevad, et annavad sulle raha et sa saaksid teha tööd ning teenida raha, et see neile tagasi anda. Sa teed tööd, kaevad maapõuest maavarad ja annad need ära, et saaks võlad tasutud. Ostad siis neist samadest maavaradest tehtu kordades kallimalt tagasi, kasutades selleks laenatud raha ning jäädes iga liigutusega aina rohkem võlgu.

Seega ei kustu kellegi võlad? Ei. Muidugi mitte

Miks seda tsirkust siis vaja on?

Et näidata maailmale, kui hea on tänane finantssüsteem ning kui hästi ta on ohjatud ja hoitud. Mõelda – sa ütled suuremeelselt “heakene küll”, kui võlgnik ise ei saa makstud, siis minu jaoks sobib mistahes tehing. Asi pole ju meie rahas, vaid nende võlas! Kui saaks terve planeedi kuidagi niimoodi toimima, et keegi ei ole kellelegi võlgu, kas poleks see suisa jumalik? Inimesed võiksid võlakohustuse vabalt elada!

Laval ei räägi teie muud kui tervitate publikut ja esitate oma lood. Selge?

Õhtul nägin Bonot ja teisi U2-e kutte. Bono oli pettuunud. Kõik olid pettunud.

TUHMUNUD HELMED

Ta on imeilus. Sellega ongi kõik kokkuvõtlikult öeldud. Ilus selle sõna tähenduses, absoluutselt igas keeles. See, mis on ükskõik kelle jaoks me Maal ilus – on temas olemas. Üle kõigist ja kõigest. Valitud saavad teda korra elus näha ja sulavad siis ise, koos oma kujutluspildiga nähtust nagu mesilasvaha. Tagasi algaineks. Kuninganna, emand, ema ja jumalanna. Kehastunud kõikidest Kõigevägevam ja selle ebamaine kinnitus uskmatutele, jumaliku olemuse algest – naisest.

Viiv valitutele, mille kestel Teda vaadata võib, kestab seni, kuni vaataja silmad näevad. See on pimestav. Viies ereda nägemuse justkui mingi ukse lävelt tagasi argiellu, mis on esmalt harjumiseks pime. Selles pimeduses me elamegi, vappudes õnnest, et oleme leiutanud tule. Meile on antud valge aeg ja pime aeg. Meie aga oleme loonud pimendavad kardinad ja päevavalguslambid.

Meie, kes me teda näha saame, näeme ühekorraga alistamatut jõudu ning äärmuseni õrna haprust ühte sulaluna. Temasse on kehastunud nähtav ja tajutav sama aegselt. Ei ole pühamat, kelle poole annab me lühike maine aeg õiguse vaid korraks vaadata. Sealsamas on Ta ürgne seksapiil nii raputav, et igaüks on valmis ohverdama kõik. Temast oleme me alguse saanud ja vagade ammede kuju võtnud naised on meid oma rindade all kandnud, sünnitanud ning imetades toitnud.

Me pärisosa on rõõm elada. Nendena, kelleks me oleme sündinud. Meie seas ei ole teistest paremaid ega viletsamaid, sest me oleme täpselt sama liik. Me ei jää ellu ammedeks olevate emade rinnapiimata, nõnda nagu me ei sünni siia ilma Tema elusa munarakuta. Sellest me kõik alguse saamegi ja sinna algusse ei ole meist kellegi mitte iialgi tagasiteed.

Kui Ta meid kutsub, on see niisama suur au, nagu see kui ta meid ära saadab. Iga Temalt meile osutatud viiv on pühitsetum kõigist ja kõigest muust. Vähemat kui oma elu, pole meil võimalik tema eest anda, sest see on Tema antud. Ta võtab selle siis kui leiab, et sellega on midagi etemat peale hakata ning meile osaks saav loobumine on seega üllaim mida tänutäheks võime teha. Me saame Temalt elu, kasutame seda kuis oskame ning anname siis tagasi. Tal on lõppematu varu. Seal pole kohta kellegi hirmul, saada teise vana ja kasutatud elu. Kuigi arvame olevat väärt täiesti uut ning usume end eelmises elus olevat olnud just see, kelleks me alles järgmises sündida loodame. Elu ei ole heaolu ja võimu update mingite varasemate või tulevate elude teenete eest. Kõik kasutatud elud hingab ta endasse ning annab siis läbi iseenese uusi luues, esmaseks algjõuks igale uuele munarakule. Uskudes, et meie oleme kõrgemal kui ükskõik kes ning lootes et jääme alatiseks liigisiseselt ümber sündima, on vulgaarselt vale.

Ta tõuseb kord oma troonilt. Tõuseb, võtab oma lähima saatjaskonna ning läheb, et anda troonisaal ja uus õukond järgmise valitsejanna armu alla. Justnimelt armu alla, sest arm ongi võim ja mitte iialgi vastupidi. Võim ei ole kunagi arm ega saa selleks, kuna see on vaid tema alamatest kõige alatuma mikroskoopilise käputäie küündimatu ja wannabistlik snobism. Sellest ei sünni midagi peale hädade ja haige vaimupimeduse. Petta liigi siseselt ise ennast ja kõiki teisi ning lubada, et valime (demokraatlikult) uue ja parema kuninganna me endi seast, on surnud õukonna tunnus. Kuninganna ehk Jumalanna-Ema loob uut elu. Iseakanu, valitagu selleks ükskõik kes, seda lihtsalt ei suuda.

Me seisame valiku ees. Valiku ees täita oma kohustust olla see, kelleks meid liigina loodud on või laguneda iseennast hävitavaks hullunud massiks, kes saab otsa nagu kõik, mille aeg saab läbi. Igavesti kestmise võti on koosloomine, mitte võitlus, milles meie enese mürk meid halvab. Me sees on seesama mürk mis me vaenlasegi sees. Meie omavahelises võitluses võitjaks tulija, jääb üksinda ja sureb. Otsustavad võitjad, et võitluse lõppedes, kui kõik vaenlased on võidetud, hakkame koos looma, selgub tõde. Nad ei suuda võitlust lõpetada, sest see, kellega ollakse täna samal poolel, saab kohe kui endisi vaenlasi pole, järgmisteks vaenlasteks. Kokkuvõttes on see spiraalina keerlev häving, millesse Tema annab elu, sest ta on Looja. Looja, mitte hävitaja. Talle oleks see vaid pelk otsus ning kõik lõppeks hetkega ja silmapilgust.

Sa kuuled täna kaeblejaid hüüdmas, et ses suures segaduses ja teineteisega sõdimises, kaovad seni olnud tähendused. Üks laul on saanud teise tähenduse ja selle laulu loojat tahab olematus oma mõttetuses tühistada. Kõik selle pärast, et koos loomise asemel oleme otsustanud omavahel võidelda. Sel korral hävinguni, sest välja lausumistes ei ole jäetud enam seljatagust kuhu sammugi tagasi astuda. On justkui otsustatud, et siit enam välja ei tulda. Nagu viimset kohtupäeva ootaks ja teeks selle juures nägu, et nii kohtunik kui timukas on tuttavad. Ei ole nad sinu poolt.

Mitte keegi su klakööridest ei ole sinu poolt ja nii mõlemal pool kuristikku.

Kentsakas, et keegi ei kaeba selle üle, et ka vikerkaare tähendus on tänaseks väga muutunud. Seitsmest spektrivärvist on saanud sümbol, mis seisneb kepi otsa kinnitatud lipus. Lipus mida kantakse kolonnides ja lehvitatakse bulvaritel, et avalikult ja avameelselt nõuda õigust elada, vaatamata mistahes suundumusele.

Kui ei suudeta valida kokku hoidmist, võiks olla vähemalt taibukas! Inimliigil see ilmselt ei õnnestugi. Seega, praegu läbiviidav katse – liigi püsimajäämine versus enesehävitus on ette nurjunud. Küsi mesinikult. Kuidas meelinnud tegutsevad, kui suur häda neid tabab? Nad tegutsevad koos. Nii nagu neile elu andnud Kuninganna määrab. See, kelle kaelas ripuvad eelmise paablisegaduse trofeena, tuhmunud helmed ei ole valitseja. Ta pole keegi! Lihtsalt üks liigikaaslane, kellel ei ole õigust sinu eest midagi otsustada, sest ka tema eest otsustab Kuninganna – Elu andja.

EESTI 2026.AASTA BETOONEHITIS

Kui laagri timukad kohtus sõna said, olid neist igaühe esimesed sõnad: “Mina olin kõigest käsutäitja”.

Kui timukaile käske ja korraldusi andnud eksperdid ning spetsialistid süüpinki saabusid, polnud neilgi midagi eelnenule lisada. Samad pähe õpitud sõnad – meie tegime nagu kästi.

Nõnda, niite mööda “musta ämmani” jõudes, astus õigust mõistva kohtu ette lõpuks ka grupp selle sajandi põhiroimareid. Jutt ikka sama. Sellest, et käsud tulid hoopis väljast ning meie olime vaid käsu täitjad. Süsteemi seestpoolt õõnestajad. Kõik oli ajaloost tuttav ning nähtud ja kuuldud. Süüdlased mõisteti süüdi ja kohtuotsus viidi täide. Paradoksaalsel kombel muide süstiga…

Midagi sellist ei kordu enam iial, ütles lõhki rebitud hingega rahvas edasi minna soovides üksteisele.

Siis viis nad aegamööda saabunud vanadus ja seegi generatsioon sai järeltulijatele nukraks mälestuseks. Läks inimpõlv ja jälle hakkasid ahnusest ja võimujanust hullunute peades liikuma mõtted sellest, kuidas maad mis muutusi vajab, paremini hoida, sest nad armastavad seda maad ja maa peaks olema roheline ning plats puhas ja rohkem põhjamaa poole ning kõik see muu.

Kuni seda möga võttis tõsiselt veel vaid pool rahavast ning tuli järkjärgult uuesti appi võtta meetmeid ning rakendada aina karmimaid piirangud. Kusagilt mujalt hakkas jälle tulema käske ning “süsteemi seestpoolt õõnestajad” võtsid nomenklatuuri absoluutses tipus kohad sisse. Väetimad, kes vaid keeleotsaga pealike tagapalgeteni ulatasid, hakkasid õhinaga täidesaatvaks võimuks.

Sinna, kuhu kunagi ajaloos väideti rajatavat tulevikuraudtee, olid jäänud vaid sügavad, mustendavad lahvandused. Maaema varandus oli laiali tassitud. Sellest üksikutele osaks saanud odavast asjaderikkusest oli saanud ajalootolm.

Ja siis küsiski Jumal: “Mida ma sellistega teen?”

VÄLJAKUTSE KAJA KALLASELE

Viimati naersime koos kalli naisega nii, et hing oli rinnus sõlmes ja rõõmsad pisarad voolasid silmist. See oli nii joovastav ja mõnus, et peale seda oleme mitmel järgmiselgi õhtul igatsenud lihtsalt naerda. Naerda südamest ja tunda vaimustust huumorist ning selle ääretutest variatsioonidest. Kui on midagi, mis meid üksteise külge kindlalt liidab, siis see on meie pöörane huumoritaju.

Et elame ajal, kui naer võib kedagi häirivalt segada või suisa endast välja ajada, siis ma parem ei täpsusta, mis meid kahte viimati nii metsikult naerma ajas. See tuli seest poolt. Absurdi tunnetuse habemenoa teral, paljasjalgselt tantsiskledes. Ühel pool selge arusaamine sellest, miks see kõik nii kuradima pööraselt naerma ajab. Teisel selgusetu kaos sellest, mis minuga hetkel toimub, et see kogu keha läbiva energeetilise laenguna tunduv just nii kaasa krabab.

Mõtlen aegajalt mõne inimese peale. Viivuks. Lihtsalt küsin endalt – huvitav, mis sellele inimesele päriselt nalja teeb? Mis teda tõeliselt naerma paneb. Kerguse ja ennastunustava lusti ning pidurdamatu tulvana? Tegelikult ma muidugi tunnistan, et ma hetk tagasi natuke luiskasin. Ma ei mõtle tegelikult inimestele, kellel ma kogemuste või oletuste põhjal julgen kindlalt öelda – tal huumorimeel lihtsalt puudub. Selle asemel on mingi astla sarnane alakehaosa, mis on ühendatud otse sapipõiega ning mis töötab nagu kusepidamatuse all kannataja till. Vaevast vabanemise võlust ning kusesirina kergendavast kõlast kõrvuni kaarduvate kriipsus suude grimass.

Neid humoriste on palju. Nagu songarmaale vedelema jäetud kartuleid peale lohakat kombainiga noppimist. Hunt nendega. Kui sitasoe hingeõhk iiveldama ei aja, kuulad omi mõtteid mõeldes selle mögina lõpuni ning isegi äärmise häda märgiks ei hakka selle pongestuse peale muigama. Kohutav on aga see, et neist loendamatult rohkem rähkleb täna sompus taeva all neid kõlupäid, kes eelpool kirjeldatud koomuskimeeste karvade ja küünteta eesnahkseid nalju, joviaalse rõõmuga ennastunustavalt jumaldavad.

Ma ei haletse sante. Pole iial kedagi haletsenud, kes kõigiti kõlbulikud inimesed, aga saatuselt saadud puudega läbi elu kulgevad. Nende seas on mul sõpru, keda armastan ning see on aus ja ehe. Neist aga, kellel huumorimeel puudub, on mul siiralt hale. Kohe täitsa siiralt muide. Pole kurvemat saatust, kui sitt fantaasia ja haleolematu huumoritaju, sest selle õnnetuse puhul lohutab üksnes teadmine, et ta ise seda ei tea.

Esitan seepärast täiesti siiralt ja tõsimeeli väljakutse peaminister Kaja Kallasele

Kaja, anna mulle 30 päeva aega.

Selle ajaga ma tõestan, et sajad inimesed, kes täna tuliselt eitavad, vaidlevad ja võitlevad, rahunevad ning astuvad sealpool kallast sillale mis toob üle kuristiku tagasi oma armastatud koju. Heasse Eestisse, kus on soov elada ning rõõmsat tulevikku luua.

Need sinu tänased õukonnaklounid kes karkudel kooserdades kärtsuga peeru lasevad ning näpu taeva poole tõstes ütlevad – lamemaalased vist…või vaktsiinivastased jne.

Igal juhul – ei aja nad kedagi naerma peale nende endi ja ülejäänud ümisejate, kelle heaolu, õnn ja huumor seisnevadki üksnes selles, kui kedagi teist kiusatakse või mõnitatakse.

Usu…veel ei ole lootusetult hilja, aga see aeg tiksub kiiremini kui sa oletad.

Sellest väljakutsest ei kaota keegi, võidab aga terve Eesti! Millal iganes see Sinuni jõuab – ütle vaid ja paneme kellad käima. See on dialoog…sinu otsus.