PINK FLOYD

Oma viiekümnendal sünnipäeval, sain liigutusest härdana portsu pisaraid pühkida. Kallid sõbrad kes koos olid, said osa mu sünnipäevaüllatusest, mille tegi armas sõber Jüri. Mulle juba paarist varasemast kohtumisest tuttavad tüdrukud. Kitarri, viiuli ja lauluga olid nad juba varem üles astunud väga virtuoossete esitustega rockmuusika klassikast ning kõigest selle ümber ujuvast.

Mulle esitati PINK FLOYD-i “Breath” ja veel muudki, mis läbi emotsioonide tulva kõik üheks emotsionaalseks hiidlaineks rullusid.

Pink Floyd on üks minu aegumatu, surematu, jahtumatu ja asendamatu kirg.

Nagu oleksin selles kõiges ise mingil eriomasel moel kaasa teinud. Äkki olengi? Woodstocki aastal sündinud, loen end kuuekümnendatesse sündinuks aga kasvamine oli seitsmekümnendatel. Mu eakaaslased teavad suurepäraselt, mida meie põlvkond läbi ja üle elas ning see oli ühe sõnaga kokku võttes VABADUS. Alates vabadusest valida, kas astuda komsomoli või jätta astumata. Hakata punkariks või mitte. Käia õpilasmalevas tööl või siis mitte ja nii edasi ja nii edasi. Olla iseseisvuse taastaja ja patriootlik rahvuslane või sellesse liigse optimismita suhtudes niisama vaadelda. Me olime vabad ja musitasime pruute, kes meile meeldisid. Olime vabad ja andsime molli neile kes meile ei meeldinud ja kui läks teisiti, saime ise. Me olime nagu RÄNIRAHNUD. Tahumatud kiviklohmakad, kes pidid kogu ses parasjagu maailmas valitsevat segadust ja muutusi omal nahal tuunda saama ning oma peas läbi mõtlema. Rõhutan siinkohal veel, et meil oli vabadus ka mitte oma pead vaevata kui me seda ei soovinud või ei suutnud. See oli neetult naljakas kümnend, milles oli üks jupike väga erilist aega.

1966-1974

Varem ja hiljem sündinuid see vabadus millest räägin, ei puuduta. Oot, rahu! Las ma selgitan.

Inimene saab olla vaba nii kuidas talle vabadust antakse. Samuti nagu piiratud, võttes vastu vaid vähese sellest, mida tegelikult võiks osa saada. Kõik on mängus. Vaba saab olla siis kui oled sõltumatu. Lapsena sõltud sa oma vanematest, lapsevanemana oma lastest ning hiljem jälle oma vanematest, kui asud nende eest hoolitsema. Lõpuks aga sõltud oma lastest, kelle hoolitsust ootad või vajad. Seega on inimene sõltumatu ja vaba vaid sel ajaperioodil, kui ta ei ole ENAM sõltuv oma vanematest ning VEEL sõltub oma lastest. See on pisike killuke ajast, mis jääb täiskasvanu ikka jõudmise ja pere loomise vahele. Ma ei räägi lontrustest kes muidu on sõltumatud, aga kellele söögiraha annab isa ja kelle pesu peseb ema.

Nõnda samuti tabab meist mõningaid üks vabaduse tsükkel elus veel. See on ajapragu, milles saame olla vabamad, sest meie lapsed ei sõltu enam meist ning meie vanemad pole veel nii vanad, et peaksime nende eest igapäevaselt hoolitsema. See on see niiöelda teine noorus – VABADUS ja sõltumatus.

Vabadusest mõeldes – on’s need nimetatud ränirahnud ehk tahumatud kivimürakad vabad kui võrdleme neid kivimurrus tahutud risttahukatega? Ehk küsin otse – kas haritud inimene on tahutud kiviplokk ja looduslik kivi see teine? Manades silme ette ühiskonna ja kujutades seda müürina, arvame ilmselt enamus, et tugevam müür saab kivitahukatest. Niisiis seisneb ühiskond nagu tugev kivimüür koos oma üksikosadest. See võib olla savist voolitud ja ahjus põletatud tellistest müür. Kivitahukatest laotud bastion või siis otse loodusest leitud erikujulistest rahnudest, mida hoiab müürina koos mört. Siit hargneb mõte edasi küsimaks endalt – milliseid inimesi kaasaeg vajab, et ühiskonnana säilenõtke olla? Vabasid looduslikke ränirahne? Kivimurrus tahutud plokke või identseid ahjust läbi käinud vormiga telliseid? Ja kes on see, kes annab hinnangu – mida see või teine loovutama sunnib?

Mulle näib, et praegusel momendil, karjub kõige häälekamalt see universumi arhitekt, kes näeb ainuvõimaliku lahendusena edasi eksiteerimiseks tellistest laotud müüri. Võtame halli savi, anname talle vormis kuivades kuju ning põletusahjus vastupidavuse ja värvi. Punane või valge. Mis selles siis nii halba on – küsin ma täiesti vabana hinnangutest ja eelarvamustest…Headest tellistest saab laduda mida vaid. Vaata või Kremlit Moskvas.

Kusagil me kuuldeulatuses hõigub ka teine universumi suur arhitekt. Seesinane, kelle meelevald on valitseda vahendeid valimata. Tema võimul on mass taga ning talle ei valmista suurt väljakutset, saata tuhanded orjad kivimurdu, et seal kõvast kivist suured plokid tahuda ning müüriks kokku laduda. Neid on ajaloos palju olnud ning sel moel saavutatut võiks ehk isegi omamoodi geeniteaduseks pidada. Rahvusluseks vähemasti, sest ühtsustunde tugevust selline üksteisega sobitumine kindlasti loob. Nii idealistlik kui see viimane pilt ka pole, on sellelgi probleeme. Võtame või nii labase asja nagu asetuse ja paratamatult on ühed alumised ja teised ülemised ning sealt sisemiste hõõrdumisteni on vaid kukesammuke.

Kolmaski universumi suur arhitekt pole päris kuss ega laua kohal kookus. Tema mõistus ütleb, et korraliku mördiga sidudes, saab jäägitult eriilmelistest rahnudest lõpuks kõige tugevama ehitise. Suuremad alla, väiksemad neile toetuma ning nii aina kõrgemale, väiksemaid endi õlgadele upitades on kasvanud tuhanded rajatised kogu maailmas ka ilma mördiga kokku mätsimata. Võta või kiviaiad. Oma arhitektoonikas absoluutselt organiseeritud süsteemid, mille iga viimane kui detail sealsamas on kordumatu.

Kui võtta kiviaiast üks kivi ja viia ta süles eemale ning tagasi loodusesse, võib tema asemele müürile minna kes tahes muu – kui ta sellele kohale sobitub. Niisamuti on ka rasketest kividest tahutud ehitusplokkide puhul, samasugusega saab teda asendada müüris, aga tagasi loodusesse viies on ta pentsik võõrkeha. Tellistest müüri puhul saab väljalangejast automaatselt heidik. Tõsi – kui ajad on kitsamad ja olud ahtamad, suudab hea müüriladuja armastusega imet teha ning väljalangenu tagasi auku toppida, ent kõik asjaosalised teavad, et see lahendus on hädapärane. Telliskivi, kes müürist välja kukub ja tagasi maapeale satub, on seal juba võõrkeha. Kõigi ümbritsevate vabade kivihingede ja tahutud rahnude keskel on tellis õnnetuke lihtsalt ehituspraht, mälestus millalgi olnust. Tal pole vanemaid ega päritolu, ideaale ega püüdlusi, sest ta on vormilt kuju ja põletavalt tulelt petliku igavikulisuse saanud detail. Temaga on vaat et kõige enam vaeva nähtud, aga üksikult võttes on ta lihtsalt telliskivi, millega halvemal juhul on vaid kellelegi pähe lajatada. Temast ei tee enam midagi, ta ON.

See on puhtalt minu arvamus ja tunne, ent kuulates Pink Floyd-i kultuslikult ikoonilist hitti, valdab mind pea alati just see kutse ning tunne. Tung tunda endas midagi enamat kui tunneb üks tellis seinas. Ma ei anna hinnangut seinale mis peab seisma kindlalt püsti, ma sündisin sel kümnendil, kui ühiskondi hakati ehitama tellistest ning see on meie saatus. Sellest Pink Floyd laulabki – kümnendist, mil see ehitus käima lükati. Hiljem leiti, et palju ökonoomsem on luua püsiva asemel ajutist ja pealtnäha suuremat rikkust ning telliste tootmine suri koos meistritega kes savist kive põletasid. Tulid Cyproc, Fibo ja teised nende sõbrad ning ühiskond sai teine. Tead kallis hing. Ma ei mõtleks sellest, kui ma just praegu ei loodaks kogu hingest, et järgmised tellijad pöörduvad universumi suurte arhitektide poole sooviga hakata jälle kivi armastama. Kivist looma ja ehitama ning kivisse raiuma.

PALTI GETT

Kui Taara- ja Kilulinna ühendav asfaldiriba oli nõudnud oma järjekordse voona, rääkis sõber Madis loo. Ta oli sõitnud kõigest veidi tagapool ning jõudis sündmuskohale ühena esimestest, vahetult pärast ränka kokkupõrget. Ühes kokku põrganud liiklusvahendis olid Madise kolleegid. Näitlejad. Dajan Ahmet suri ses liiklusõnnetuses silmapilkselt.

Madis rääkis, kuidas ränga õnnetuse toimumispaigas, muutusid sündmuse esimesed tunnistajad korraga justkui ebamaisteks külalisteks teiselt planeedilt. Ainus, mida nad veenva otsekohesusega teha suutsid, oli telefon peos, pea kannatanutelt õõvaga kõrvale keeratud, kõike toimuvat jäädvustada. Operatiivset “esmaabi” anti onlainis kollasele tabloidmeediale, mitte veristele maaslamajatele.

Inimeseloom on juba kord nii loodud, et mitte igaüks ei kõlba arstiks. Enamasti sel põhjusel, et tema meel ei kannata näha seda mis inimese sees voolab. Nõrgemanärvilised võdistavad õlgu juba pelgalt arstiriistade nägemise peale. Neile ongi antud nutiseadmed, et näha vahetut elu tegelikkust ekraanil. Mis ei ole pooltki nii õudne kui natuuris. Nii jagataksegi üksteisele katastroofi kaadreid, elu ja surma kokkusaamisi, kannatusi, õudu ja valu. Vaheldumisi lillede ilu, kasside pehmuse ning värskelt tehtud pediküüripiltidega.

Ükskord küsisin üht moodsas tapamajas tehtud videoklippi jaganud õrnalt neiult – miks sa seda teed? Miks sa jagad oma lähedastele selliseid kaadreid?

Et inimesed seda teadvustaks, oli kiire vastus. Teadvustaks mida? Söandasin ma seepeale küsida. Seda kuidas loomi koheldakse, vastas tema. Palusin, et ta rahulikult seletaks – mis selles nähtus väga konkreetselt on see, mida on tarvis loomade kohtlemise jälenäitena välja tuua. Kas sa siis ise ei näe – oli vastus. Näen, vastasin mina ja kordasin oma küsimust. See kõik: kõlas tema vastus.

Paar päeva tagasi, jagas keegi kellegi jagatud videot mida keegi oli jaganud. Selles videos oli näha, kuidas mitu maskis ja põlledega meedikut hoidsid jõuga kinni peaaegu liigestest välja väänatud kätega pisikest poisikest. Lapse väikesed jalad jooksid kohapeal hirmust vappuva ja valust kisendava väikese keha all nagu noalõikest halvatud kaelanärviga loomal, kelle abitud jalad surmaeelses võidujooksus veel pageda püüavad. Jõuga torgati süstlanõel lapse peenesse käsivarde, mida kaks paari kummikinnastes suuri käsi nagu žgutiga kinni olid tõmmanud. Selle halastamatusega läbi viidud pookimise foonil oli näha üht lohutamatult nutvat tüdrukut ning sama vanust poisikest. Ilmselt sõpra, venda või lihtsalt eakaaslast, keda samuti kaks kitlisse riietatud eite raevukalt kinni hoidsid. Pole vahet, kas oli selle poisi soov teisele appi või ise minema tormata, aga selles kõiges oli tunda ei midagi vähemat kui võitlust ellujäämise eest.

Näitasin seda videot neiule, kes mõni aeg tagasi oli jaganud kaadreid jalgupidi keti otsas vingerdavast kesikust. Seast kellele kummipõlle ja säärikutega tapamaja tööline liikumise pealt vilka ja vilunud liigutusega pika noa sutsti südamearterisse suskas. Järgmine tööline, natuke suurema terariistaga, lõikas notsu kõri viuhh laia kaarega lahti ning tapakarusselli järgmises etapis voolas koomakrambis looma veri juba plekkrenni ning loom ise järgmise tööliseni, kes… ah aitab kah.

Neiu vaatas laste pookimist kaks korda. Alguses keskendunud ja tõsise huviga ja siis kohe teist korda otsa. Kolmandal korral oli tema suunurka ilmunud juba väike muie ning siis tea teataski, et “see on hoopis midagi muud”

Mis see siis on?

Küsisin hämmeldusega, sest ootasin tulevaselt emalt ausaltöelda veidike naiselikku empaatiat. Neid lapsi ju ei tapeta – vastas ta…

Tõepoolest – vastasin mina. Tõepoolest.

Neid lapsi ju ei tapeta – kerkis ja langes mu pea ja südame vahel tühi tunne nagu töötav kolb sisepõlemismootoris. Need lapsed saavad peale seda füüsilist ja vaimset traumat onudelt kingituse. Mõni kommi, teine “hott-doogi”. Imest puudutatud õnnelikemad koguni uusima õunatelefoni.

Esitasin järgmise küsimuse.

Kas mu tuttav oleks valmis seisma kätest kinni inimketis, protesteerimaks selle vastu, mida me nägime tapamaja videos. Selle vastu, kuidas lihatööstuse müriseval konveieril elusatest loomadest ja lindudest vähem kui veerand tunniga eelküpsetatud ja pakendatud pihvid tehakse?

Vaikus. Mõttepaus.

Ma tean, ütles ta siis – järgmiseks küsid sa seda, kas ma protesteeriks inimketis ka vakstineerimise vastu?

Need on kaks täiesti eri asja, tõttas ta mind mu küsimusele vastamata, teemas valgustama. Mina selles vaktsiinivastaste inimketis ei seisaks – see on vastutustundetu ja pealegi labaselt kaaperdatud kunagine ajaloo suursündmus. Naisterahvaste vanust pole džentelmenlik uurida, aga umbes sinna kunagise Balti ketiga samasse aastasse noore daami ilmaletulek mahub.

Kas sulle tundub, küsisin ma siis – on laste vägisi süstimine ning neile pikaajalise vaimse trauma tekitamine OK?

See ununeb, vastas ta. Mina kartsin ka lapsena süstimist nagu kõik lapsed. Täpsustasin oma küsimust.

Kas laste vägisi pookimine farmaäri globaalse ettevõtmise järgmise sammuna ning nende traumeerimine sellisel moel on aktsepteeritav?

See on karjaimmuunsuse tagamiseks möödapääsmatu, oli vastus

Olgu. Viimane küsimus

Kas loomade tööstuslik aretus, kasvatus ja töötelmine ilma igasuguse empaatia ja austuseta elavasse on sinu jaoks sellisel traumeerival moel aktepteeritav?

Jah. Inimene ei tohiks ühtegi elusolendisse selliselt suhtuda, oli vastus.

Jätsin lõppu oma arvamuse ütlemata.

Mõtlesin lihtsalt omaette, et kui iga laps saab süstlatorke eest käsivarde tasuta burgeri, ongi see võikalt tapetud notsu elutöö tehtud.

ABSURD

Tunne mis kahe mehe vahel tekkida võivatest üks ilgeimaid on see, kui kummalgi tekib lootus et ühine vaenlane teise hävitaks. Tõde mis kõikidest võimalikest üks jälgimaid on see, et seesama vaenlane tuleb enne seda ühiselt luua. Niisiis ei ole sel vihaga vähimatki pistmist, sest viha on vaid kattevari. Meenuta – millest algas üleilmne ühiskonna lõhestamine… See oli ühtäkki tekkinud vajadus, asuda kõik KOOS võitlema viha, vihkamise ning vihkajate vastu. Aina enam koondus headus millekski ühendavaks ja õilsaks ning sellest sai ühtäkki absoluutselt igas olukorras silmapilkselt ÕIGUS. Olles saavutanud õiguse, võidelda kõigi olemasolevate vahenditega viha vastu, tekkis ootuspäraselt USK, et meie käes on JÕUD. Sellest haaratuna ning headuse eest võitlema asudes, tundsid paljud, et KOOS on meil ÕIGUS ning kuna paljudel on see USK, siis ongi meie käes kogu JÕUD. Nüüd jäi üle vaid viimane – võtta VÕIM. Juht upitati õlgadele ja kanti hõisete saatel läbi rahvarohke linnatänava tema uude koju. Juht oli HEA, aga temast kaugemal olevad käsutäitjad hakkasid andma veel kaugemal olevatele käsutäitjatele käske, mis tundusid inimestele valed. Tekkis VIHA. Kui juht sellest kuulis, käskis ta vihaga VÕIDELDA ning omakasupüüdlikud kaabakad kasutasid seda koheselt ära oma HUVIDES. Nad hakkasid sageli lihtsalt lustist, hävitama omi vaenlasi, kellel polnud eelpool kirjeldatud vihaga vahel mingitki pistmist. Nii suudeti väga lühikese ajaga tekitada üleüldine HIRM, et juht võib anda korraldusi, mis viivad kataklüsmini. Seega on vaja kõrvaldada halb JUHT et lõpeks SÕDA, mis ei loonudki teab kui suuri ainelisi purustusi, küll aga laastas inimeste hinges.

Kuulsin avaldatavat imestust, et ükski Eesti partei pole käinud Kadriorus ega teinud sealolijaile ettepanekut jätkamiseks uuel viisaastakul. Täiesti loogiline ju. Ainus mida selle lossiuksele tehtava koputusega saavutada, on tõsine oht, saada tagasilöök KOV 2021 sügisestel valimistel. Et kuidasmoodi, kui president määratakse ametisse juba augustis? Aga vot nii? Nii loll ei ole ükski, et ta koputab vastu kasetüve ja püüab ümberolijatele seletada, et tegu on kuusega. Kadriorus nagu Stenbockis toimuv, käib juba kolm viisaastakut hoopis teisi koridore pidi ning ainus millesse rahvas kaasata on pull nimega kohalikud valimised. Sellega lihtsalt on võimalik luua kujutlus, et RAHVAS valib – kuna piltidel ja plakatitel on kohalikud näod.

Seda on katsetatud Aafrikas. Eri riikides eri mooduseid proovides.

Küsid, kes need NEMAD on, kellest aina kõikjal räägitakse. Ütle siis need nimed jne. Siin ongi KONKS – alla neelamiseks. Nimeta või üksnes eesnime viimane täht ning sa oled VIHKAJA. Tahad pahandusi? Ei taha? Ära siis näita kellegi peale näpuga. Oleme lihtsalt KOOS, sest meil on ÕIGUS ning me USUME, et see on JÕUD mille me anname VÕIMULE, mida korraldab HEA juht. Tema juhib VÕITLUST kõige halvaga, mida põhjustavad allumatud kes külvavad vaenu kuna on lollid. Lollidega saab ainult väga konkreetselt ja printsipiaalselt hakkama. Las nad tunnevad lihtsalt kõikjal, mis on HIRM. Hirmugi on erinevat. Mõni kardab pelgalt mõnitamist ning on parema meelega kuss. Mõni teine saab aga staažika õukonnatimuka käe läbi hukka ning pärast loeme vaid lakoonilist politseiraportit, et surnukehal polnud väliseid vägivalla tundemärke. Enne kui hüüatad – absurd, meenuta, mitut traagiliselt lõppenud trepist kukkumist sa lähiajaloost tead…Pätsu ajal muuseas oli palju uppumisi.

Kui väiksed poisid olime, naersime isekeskis, et absurd on tagurpidi družba…

30 aastat iseseisvust. Nii kauaks seda oligi.

KAPLINSKI

Kui pööbel häälitseb, kuuldub mistahes keel nagu pargipingi kõrvale murule visatud pizzakarp, milles noorte näritud kuiva taigna servad, nagu maadleja peast lõigatud kõrvad, kurvalt konutavad. Küsimusele “kuidas palun” kui nende jutust midagi aru ei saa, ei parane mitte diktsioon, vaid keeratakse läminale volüümi juurde. Mitte et ma ei saa aru, vaid ma ei kuule hästi, arvab ta.

Kaplinski tähendab kaplinnlast. Lõuna – Aafrika alumise otsa sadamalinna elanikku. Meessoost! Neegrinaine, kes Kaplinnas (Capetown) elab, peaks kutsuma Kaplinskajaks. Stalin tähendab Tallinnast, kui sa mõistad kuhu ma selle jutuga suundun. Tšugasvilist ei saanud Stalin muidugi väikese Eesti linna auks, vaid ikka terasmehe aurasse tõstetuna.

Nõnda keeltega mängida ja kõikvõimalikke tähendusi ja seoseid luua ei ole keelatud. Loodan et Jaan Kaplinski kellele keel oli kallis, ei võtaks seda sarjata, pigem vastupidi. Mäng keelega, sõnadega, lausetega, tähendustega ja nii edasi, on ju ilmselgelt tunnistus huvist, austusest ja kirest keele vastu. Sõnade tähenduse ja tuletuste vastu ning nõnda edasi. Kaplinski rääkis ju enamasti vaat et sosinal. Vaikselt ja malbelt ning alati väga ilusat keelt ja arukat juttu. Teda on hea kuulata. Täna ja edaspidigi, sest tema hääl on alles ja salvestatud koos tema mõtetega ning teda hiirvaikselt kuulajate hingamisega. Järgmine Eesti mees, kes surnuna Eesti suurmeheks sai, sest selline on me rahvuslik jonn, mille üle uhked oleme. Me oleme surnute suurimad sõbrad ja lahkunute lähimad teekaaslased. Meile meeldib me lein ja see kuidas sõnadega surnukehi peseme. Riimidega riietame ning palvemulina saatel puusärki paneme, et me kaeblemist kaugele kuuldaks ja nähtaks. Boliivias näiteks elab suguharu, kes kord aastas oma lähedaste hauad lahti kaevavad, kirstud maapeale toovad ning surnukehad välja tõstavad. Tehakse koos pilti. Suitsumeestele topitakse sigar suhu ja pannakse tuli otsa. Tantsulembestega tehakse aga poognaid nagu tüdrukutirtsud nukkudega. Kõigil on väga lõbus. Seda tehakse traditsiooni pärast. Traditsioon kestab. Sünnivad uued lapsed ja surevad uued vanainimesed. Need on nende põlvkondade vahelised kohtumised. Pärast pannakse kõik armastuse ja austusega omale kohale tagasi…

Panid tähele? Ütlesin armastuse ja austusega…

Kuulsin kunagi üht lugu. Mõni aasta hiljem üht teist lugu ning neist kahest saigi kokku lugu, mida nüüd sinuga jagan.

Sa võid olla isegi meie Kerstist kangem ateist, ent Jeesusest oled sa kuulnud ometigi. Eksju?! Seda lugugi ilmselt oled sa kuulnud? Lugu neitsist nimega Maarja, kes peaingli käigust käimapeale jäi ning lõpuks ristirahva õnnistegija Naatsareti linnas ilmale tõi. See esimene lugu räägib sellest, et Joosep – see puusepp, oli Maarjast aastate poolest nii palju vanem, et vabalt neitsile isa eest võinuks olla. Seega tänapäevaselt öeldes, oligi tõenäolisem, et lapsuke pühast vaimust, mitte eaka tisleri seemnest võinuks sündida. See aeg ja see koht ja see rahvas ja need kombed olid aga toona niisugused, et kõigi normide kohaselt olnuks Maarja koos oma lapsukesega jälestuse ja põlguse osalised. Hea kui hing alles. Nii tunnistas suure südamega puusepp Joosep, et Maarja on tema naine ning lahkus ilmse tagakiusu ja halvakspanu eest koos noore lapseootel Maarjaga. See Joosepi otsus ning selline tegu on ei rohkem ega vähem, kui suure armastuse ja eneseohverduse veenev olemus. Seepärast ongi Joosep katoliiklikes Ladina-Ameerika maades Juan, enamlevinud poisslapse nimi. Maarja aga Maria pea kogu maailmas. Siin lõpeb ka see teine kuuldud lugu. Lugu, mis räägib igiammusest legendist, kust sai oma nime Marijuana. Maria e Juan. Lõuna-Ameerikas on tänagi sajad pühakojad, kuhu tullakse kokku, et kuulata gosplit ja popsida piipu. Neis linnakestes ja külades on üks väga huvitav fenomeen – seal puuduvad vägivaldsed röövid ja surmajuhtumid, millega oleme harjunud seda piirkonda ette kujutama. Neis külades ei ela Danny Treyo lõusta ja suure sakilise teraga noaga vehkivad nahkvestidesse tätoveeritud narkokaabakad. Preester jagab Mariat ja Juan-i ning kuulutab rahusõnumit, mida koos armulauaga saavad kõik. Linnastumises mu sõber on võluvõti korra käest minekuks. Linnades oleme me anonüümsed ning autud. Hingelt kordades üksikumad kui ihuüksi looduses olles. Mulle meeldib muinasjutt kuldkalakesest. Mitte selle pärast, et hea saab oma tahtmise ning loll karistuse. Hoopis selle pärast, et headus seisneb taipamises lubada kala sinna tagasi, kus ja kellega ta end hästi tunneb. Tasust mõtleb üksnes saamahimur, kes ei suuda ette kujutada, kui väekas oleks need kolm soovi kulutada selleks, et paluda rääkida lugusid sellest maailmast, kus kuldkalake elab ning kuhu iial ei satuta. Kallis inimene ja ilus hing Jaan Kaplinski on meie Juan Kaplinnast…mees, kellel on LUGU. Aitäh Sulle

KAHESAJAS – LÕPULUGU

Astusin poolpimedasse ruumi, mille seinad, lagi ja põrand olid mustades toonides. Hõõglampide kollakad valguslaigud kõledal metallpõrandal, valgustasid heledamate punktidena rauast välja lõigatud trükitähti. Kui silmad pimedusega harjusid, sai iga siseneja aimu, et sepistekstid metallpõrandal on surmalaagrite nimed. Otse mu jalge ees maas morbiidses valgusvihus, lugesin KLOOGA – ESTONIA… sealt mitte kaugemal kui sammuke, hakkas silma KALEVI-LIIVA – ESTONIA…mu silme ees läks uduseks ja hinge ilmus tunne, mida võiksin nimetada otse ja keerutama – VALU ning VASTIKUS.

Iisrael, Holokausti muuseum

Sissepääsu juures lippude väljakul mastides kõikide holokausti tunnistanud riikide rahvuslipud. Ühes mastis lehvib valge-must-sinine, pea alaspidi…

Esimesest mustast saalist viib kõrge laega koridor järgmisse tuppa. Väiksemasse, kus ei ole midagi peale seina mõõtu mustvalge foto. Fotol on näha punaarmee vormis mehi, püstol paremal, ohvitseri kaarditasku vasakul puusal. Uurimas mehekõrgust riita, milles vaheldumisi mitmemeetriste reie-jämeduste kasehalgudega on surnud inimkehad. Foto all suur, mitmekeelne seletus. “Punaarmee sõdurid uurimas eestlastest sõjakurjategijate inimsusevastaseid kuritegusid. Klooga. Eesti 1941-1945”

Kamraadid maailma eri riikidest, vaatasid vargsi minu poole

Ma olen Kloogal pioneerilaagris olnud. Aastal 1980. Hiljem sealt palju kordi mööda ja läbi sõitnud. Kloogal ja selle ümbruses kasvab männimets. Miks, kui surmalaagri barakid ja kogu muu olid ehitatud käepärasest männipuust, pidid eestlastest natsikurjategijad oma ohvrid Poola armee sinelitesse riietama ning keset männimetsa, tuleriida jaoks teab kust kaugelt kasepalgid kohale vedama…

Ma ei võta võõrast süüd omaks

Ma ei luba oma kaasmaalasi alandada ega rahvust valega häbistada. Ei seni, praegu ega tulevikus. Täpselt niisamuti ei luba ma iseendale liiga teha ega valede ning väljamõeldistega maha tampida – ma hakkan sellele alati omal nähtamatul moel vastu. Seesmise jõu, kaugete toetajate väe ning võimsa loitsuga. Ei ühtki mana ega needust. Ei midagi räpast ega tagasivõtmatut.

Lihtsalt olen

Peegeldan

Sina jätka oma…vala aga julgesti juurde ning puhu aga uut tuult alla. Tee mida pead

Selline sai selle jutulugude kahesajas peatükk. Lubadus ja loits, needuse ja manata…

PÄIKSEKUIVATATUD SÕPRUS

Kui söögitoa laual vaasis on astrid, on ta kohal. Ta tuleb just täpselt selle tempoga, nagu neljarealise sõidutee laiuse eedriga kombain, lõikab laiu siile kuldse odra päikesest pleekinud lakka. Järele jääb nudi oras, nagu nekruti peanupp. Kuldses augustivalguses, iga ööga mustemaks muutuval mullal. Mustemaks muutuvad öödki ning tulede süütamine hakkab taas olema osaks õhtustest argirituaalidest. Veel on see aeg, kui hommikuti ärgates on valge, ent magama minnakse juba tiputäpilise tähisöö takseeriva pilgu all. Sügis on väga majesteetlik aeg. Üks minu lemmik, kohe peale kevadet ja suve ning omajagu eespool talvest. Sügise majesteetlikkus seisneb tema liigutuste tempos. Väärikas tempos, kuidas ta ilmub ning aeglaselt seltskonnas sisse seab. Tal on rikkust ja vara ning rahulolu teeb ta suvest parkunud põsed ruugelt pakatavaks. Sügisel ei ole mingit stilisti ega stiilinõustajat nagu noorel kevadel või küpsel suvel. Ammugi sellist, nagu seda on talvel, kelle meelest üksnes armanilik hallidega varieerimine stiilitundest arusaamist näitab. Sügis on enesekindel ja edev, nagu neli korda abielus olnud ja kaks korda keskea kriisist sujuvalt säästudega välja hiilinud nimekas advokaat. Ta kannab türkiissiniseid mokassiine vahtrakarva teksadega mille alla peidavad end üliuudishimulikud arbuusivärvi sokid. Ta sarapuupähkli värvi päevitunud käevarred vaatavad välja sidrunkollase triiksärgi varrukatest. Tema – mine tea äkki õhtul on jahe, sõnumit kannab ta hooletult õlgadele heidetud mereroheline blusoon. Tal on peas tsüaniidvalge soni ning silmi varjavad ka loojuva päikse valguses kõige viimase moe miaked. Niisugune mees on sügis.

Miks ma temast õieti räägin?

Ah jaa. Päiksekuivatatud sõpruse tõttu

Öeldakse, et tomat kaotab teda kuivatades peaaegu kakssada protsenti oma eluskaalust. Näitena vastupidisest – õlivärv, lõuendil mitte midagi. Usun, et see võrdlus on paljuütlev, sest asi pole imemise võimes nagu võiks esmase hooga oletada.

Kuhu kõik mida välja imetakse lõpuks kaob? Kuhugi tagasi? Kuhu sel juhul? Millessegi arvatavasti. Niisiis millesse? Kõik on õrnalt õhuline, nagu rannaliival ämblikuvõrguna hõljuv adru, mis oli kord ligemärg ollus maa ja vee piiril. Kõiges elusas on mahl sees. Ütleme selle kohta mahlane ja naudime. Kõike, milles mahla pole nimetame õhuliseks ja naudime õrna krõbekuivust. Midagi mahlasemaks muuta on pealtnäha hõlpsam kui õhuliseks muutmine. Kuivatamine on kunst, säilitamaks niipalju kui on võimalik. Nii maitset, värvi kui lõhna. On sügavat kummardust väärt, et inimene teiste loomade eeskujul oskab oma toiduvarusid ka ise luua. Mitte igaüks. Paljud aga siiski. See on imeilus sõprus iseenesega. Sisse tehtud armastus, mida me esiemad kutsusid sakstelt laenatud sõnaga – vekkimine. Mul ei ole ainsatki tuttavat, kes võiks uhkustada Matisse’i või Modiglianiga magamistoa seinal. Aga neil on sahvri riiulitel midagi niisama väärtuslikku. Marimneeritud männiriisikatest mädarõikani ning murakamoosist maasikaketšupini. Paaril pöörasel, kes veel põllumehed, on aidad uudsevilja täis ning hool, millega nad seda kämblaga segavad on võrreldav taevaisa tehtud paiga mõne trööstiotsija pealael.

Me elame nii ilusas hetkes ning see ei ole tegelikult millegi poolest teistsugune kõigist olnud ja veel tulevatest saagikoristuse ja vekkimise hooaegadest. Ütleme, et nii hea on minna talvel ja võtta oma tehtud seda või teist, mis uhkelt sahvririiulitel reas. Me peame väga olulisteks neid, kellele külla minnes võtame kaasa purgi või pudeliga oma enda tehtud ande, sest neisse on pandud nii palju rohkem kui lihtsalt üks asi purgis.

Vahel ma tunnen, et tahaksin astuda ette ja öelda – sõbrad, ärge mölisege. Jätke juba ükskord rahule ja lõpetage ära.

Seda siis, kui kõik käed õieli ümberringi takka õhutavad ja vaimustuseõhinas kiljuvad ning kellelegi takka kiidavad, kes maaslamajat madjakaga peksab. Maaslamajaks on mitte milleski süüdi olev ja samas nõiaks kuulutatud suhkur. Kõik magusained, magustajad, suhkruasendajad, glükoosid ja igasugu muu mudru vaatab seda muiates pealt ning on tänulikud, et inimene on nii kuradima loll, et ei tahaks isegi laua jalga solvata, kui peaks olema tung kellegagi võrrelda. Suhkur on saanud omale nimeks “Valge surm” ning temast lõpuni loobumine on tõstetud pea pühakuks pühitsemisega võrdseks. Aga küsi peedilt – las ta räägib sulle suhkrust. Las ta jutustab sulle, mida tema suhkrust arvab, teab ja öelda söandab. Kutsu kartul punti ja palu, et ta valgustaks natuke tärkliste teemat. Las nemad kahekesi näiteks – peet ja kartul, teevad sulle väikese ülevaate sellest, mida ja kuidas on arukas taimemaailm mõelnud. Kuna sa ei viitsi isegi teise inimese lauset lõpuni kuulata, kogu jutust rääkimata, siis ilmselgelt ei ole sa proovinudki kuulata muid me planeedi eluvorme ega nende sõnumeid.

Olin oma armsal ristitütrel külas. Sõime õhtusöögiks aiamaa saadustest valmistatud toitu. Peeti, kapsast, sibulat, sellerit, salatit. Itaalia oliive. Kreeka fetajuustu. Käsitsi korjatud maitsetaimede ja hea rafineerimata õliga seotud roogasid. Mu silme ees keerlesid ringis tantsida kõik kohalolijad. Siitsamast mõisa puhtalt põllumaalt lauale toodu ning eri ilmanurkadest sellele pidusöömaajale saabunud. Alati erootiliselt nagu Emmanuelle oma “erri” põristav prantslanna Burgundiast, purpurpunases pikas kleidis. Graatsiliselt elegantse hoiakuga koketeeriv Grappa. Merereisist välja puhanud ja heas peotujus särtsakas sitsiillane. Külaline, kes ütleb alles õhtu lõpus maksimaalselt kaks sõna, aga tema sõnad on iga kord unustamatud. Seda loetelu peolistest võiks pikalt jätkata, sest õieti on see kõik üks alguse ja lõputa pidu, milles on hing. Meil inimestel selle piduliku söömaaja seltskonnas, oli igasugu jututeemasid. Peolistel kes laua katsid, neilsamadel aed- , köögi- ja ülejäänud Jumala viljadel, hoopis omad jutud. Nii küsis küüslauk nagu muuseas oliivilt, muu jutu vahele, et millal see arvab jõudvat kätte aeg, kui inimesest saab lõplikult masin, kes sööb vaakumisse pakendatud sitta, millel on teaduslikult tõestatud toiteväärtus ning tervislikud omadused. Teritasin kõrva ja kuulsin oliivi naerda turtsudes ütlemas, et siis kui kästakse. Peet naeris nii, et tõmbas köömne kurku. Viinamarjad suurel liual kihistasid terve õhtu naerda. Nemad peavad endid uuteks vallutajateks. Kui taas kõrva teritasin, sain aru miks. Viinapuude vallutusretkele on läbi ajaloo alati eelnenud elupuu eelsalkade sööstvallutused, seletasid nad läbisegi. Te saete maha pihlakad ja istutate oma onnide ümber elupuuhekke – nii on imbetsillid teinud läbi kõigi põlvede ja kõikidel maadel. Elupuud loovad parima pinnase viinapuude pealetungiks ning sealt algabki lõppmängu järgmine vaatus. Väga lihtsal põhjusel – viinapuu lammutab kõik inimese rajatu aeglaselt ühtlase intensiivsusega. Väsisin ja läksin ära magama.