VALGUST KARTVAD TEOD


Vist on nii, et noorte lugemisoskus on ja jääb vanemale generatsioonile alati üheks igikestvaks probleemiks. Muuseas mõlemat pidi. Oskavad ja tahavad, siis on see vanema põlvkonna jaoks probleem. Miks just NEED raamatud? Miks just NEED autorid? Miks rikkuda pimedas silmi? Miks kõik need legendid teki all taskulambi või koguni küünlaga salaja raamatute lugemisest? Niisamuti teistpidi. Ta võib tunde või päevi sõrmega oma telefoni ekraani kaapida ja oma spliinile ning handraale sellega rohtu leida, et vaadata mis teised teevad. Aga raamatut, ükskõik millist, ta kätte ei võta. Pole pilte, pole prominente, pole skandaali, seksi, vägivalda või muud sedalaadi paeluvat.

Nemad ongi valgust kartvad teod. Omas kojas, enda limas, kujuteldavas turvakestas ning kogu maailma keskpunktis. Pead välja pista ei julge, sest isegi pähe kukkuv vihmapiisk võib olla ohtlik – nii on õpetatud.

Õpetamine ongi kujunenud mitte teadmiste jagamiseks vaid meelte hõivamiseks. Lapsel peab olema tunnis huvitav – seega peab õpetaja teda oma aine piires need ühised kolmveerand tundi lõbustama. Ei ole tal selleks sarmi, ainetundmist või autoriteeti, on lapsel kohe igav ja ta loeb pigem raamatut või näpib telefoni. Peale tunde jätkub meele hõive läbi meele lahutuse. Teisisõnu öeldes on päevakava tihe, et hoida last tagasi kõigest, mis on talle ohtlik. On oht, et laps võib hakata mõtlema teisiti kui vaja. On oht, et valgust kartvad teod ei pelgagi enam ühel heal päeval nina õue pista ning ümberringi toimuvat adekvaatselt hinnata. Vanatüdrukud – pedagoogid, kes mõtlevad täna välja noorte huviringe, usuvad ise tõsimeeli, et noori ei huvita mitte uue avastamine läbi eksimiste ja vaid asjade õigesti tegema õppimine. Kas järgmise põlvkonna arstid hakkavadki olema globaalset sotsiaalsüsteemi tundvad oivikud, kes “lendavad” seni kuni autopiloot toimib, aga edasi on must maa? Teistmoodi mõtlemine millest iganes, sureb koos tungiga asju teistmoodi teha. Omamoodi olemine saab väljakutseks nagu teokarbist nina välja pistmine. Nii sünnivadki valgust kartvad teod ehk piinliku püüdlikusega pähe taotud teadust lõpuni uskuvad rahulolijad. Avastused pole enam avastused, vaid kindla korralduse täitmine, seatud ülesande lahendamisel. Tellija materjalist ja tellija maksab. Niisiis, tahad olla teadlane ja üleüldse ellu jääda, tee konkreetelt seda mille jaoks sulle isandate armust raha anti.

Milles siis seisneb nende valgust kartvate tigude ja nende valgustkartvate tegude peidetud oht? Tegelikult polegi mingit ohtu. Ei kujuta nemad kellelegi ega keegi neile endile, mitte mingisugust ohtu, sest ohu taju ei tulene enam alalhoiu instinktist vaid karjakäitumisest. Sa oled ju näinud niidule karjatatud lambaid, kus kõik on vabad ja iseseisvad täpselt selle piirini, kuhu ulatab juhtoinast vaiaga maa külge ühendav kett. Mistahes ohu korral jookseb kari juhtoinaga kaasa, kuni selle kaelakont pingul keti otsas naksatab ja sunnib suunda muutma. Hundikarjale on see niiöelda õpikudrill. Sel põhjusel murtaksegi ööga maha terve kari, sest üksikut põgenejat ei hakka hundid iial terve leegioniga taga ajama, kui sellest kogu leegion kõhtu täis ei saa.

Nüüd sa küsid – keda ma nende lammaste all mõtlen ning kes on see hundikari? Need oleme meie ise. Need kelleks me ennast peame, sõltuvalt seltskonnast kuhu parasjagu satume ning sellest, millist karjakäitumist see õhustik parasjagu nõuab.

Lasteaiast mäletan, mängisime igasugu mänge, milles ühed olid need ja teised olid teised. Nii mängisime indiaanlasi ja kauboisid ja kõiki muid omavahel rivaalistevaid rollimänge. Üks mis oli juba sel ajal täheldatav, oli see, et niiöelda “vangi langedes” või kellegagi ootamatult silmitsi seistes, tehti kohe selgeks, kes on KES. Kümnel juhul kümnest oli reegel, et endast suurema ja tugevama käest küsides – kumb sa oled, vastati rutates, et ma olen ka – see kes sinagi. Ma valin olla võitjate poolel – on meile nii enesestmõistetav, et seistes isegi seotud silmadega seina ääres, karistussalga tädeviivat surmaotsust oodates, julgevad üksnes üksikud väljavalitud end tugevaks ja võitmatuks pidada. Need ei ole kohe kindlasti valgust kartvad teod! Valgust kartvad teod peidetakse nende kinni soetud silmade eest, et nad oma tapjaid meelde ei jätaks ja kaasa ei võtaks. See on lammaste kohtumõistmine, et kogu kari näeks otsuste täideviijaid oma otsustusvõimeliste ja õiglaste juhtide või nende poolt selekteeritud ekspertidena.

Tead mis on lambaks olemise suurim lünk?

See, et lammas kardab nii hunti kui lambakoera. Ta ei tee vahet sellel, kes on talle päriselt ohtlik murdja ning sellel, kes on seatud teda murdjate eest kaitsma. Ta põlgab lamburit ja lamburi koera, sest need pole lambad. Ta ei näe, et lambur ja tema koerad on ta ainsateks kaitsjateks kuitahes suure hundikarja eest. Lammas teab kõigest kõike, sest tema immuunsüsteem on lambavillane ja usk karjakäitumisse veenab teda eksimatuses. Ta oleks kõige õnnelikum loom sellel planeedil, kui solidaarsusest pügaks lambur ka lambakoeral kasuka seljast…

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: