LÕPULUGU

Ei ole minu AEG. Ei ole minu RIIK. Ei ole minu ELU.

AEG on mind alla neelanud. Kugistanud nagu lõhverdav ja kaua nälginud elajas. Tunnen end nagu sitt suure ja rumala looma sisikonnas. Soovin siit minema pääseda. Jätta lihtsalt maha kõik olev ja olnu nagu vangist vabaneja jätab oma trellid, rauad ja kongi.

RIIK on mind alt vedanud. Minult on ta nõudnud vandeid. Neist vannetest kinni pidamist. Vannun, et olen seda ka teinud. Pole sest riigist väljapool piire ühtegi paha sõna öelnud. MAA ja RIIK ei ole mulle enam sünonüümid nagu varem. Maad armastan ma kuni sellesse ellu päevi jagub. Seda riiki mu südames enam ei ole. SEE RIIK ei ole oma lubadusi täitnud. Minule ei ole ta midagi lubanud. Ta valetab iseendale.

ELU on jäänud pelgalt olemiseks. Eksistentsiks mitte elus olekuks. Ärkamised ja magama minekud. Pilgu kõrvalepööramised. Kõrvakuulmise väljalülitamine. Seadmete akude laadimine. Arvete maksmine. Unistuste tõrjumine. Loomise üksindus ja kurbus. Teadmine, et järgmises elus naudin seda vaatepilti, mida täna kirjeldada on mõttetu.

Need üheksa portreed, millega alustasin aastat 2022 las jääda siia alles. Ilmselt ei ole mul seda kuraasi, et maalida 2022 portreed ühe aastaga. Milleks? Kellele rõõmuks või kelle arvustada? Las jääda see lõpulugu mu tänutundele tiibadeks, sest palju on olnud inimesi, kes on märganud. Olla surnuist tõusnud mees, et kogeda taassünni absurdset mõttetust, on poisikeselik. Ma olen kunstnik. Looja ja hävitaja