P….S NAGU PARTEIS


Selgelt on meeles see hommik, aastast 1977. Päev paar enne seda, oli klassijuhataja kogu klassi ees öelnud, et meist saavad oktoobrilapsed.

Ootasime seda hetke. Ei, mitte sugugi “kes kuidas”. Kõik ootasid ja tegid seda õhinaga. Esiotsa ei tähendanud see valdava osa jaoks isegi midagi rohkemat, kui viisnurkne rubiinpunane täheke, mille ühel poolel oli pisike haaknõel rinda kinnitamiseks, teisel pool tähekese keskel aga, kuldselt valtsitud Vladimir Ilitš Lenin oktoobrilapsena. Oktoobrilapsepõlvest ma ausalt öelda midagi erilist ei mäleta. Põhiline aur läks sellele, et õppisime mõned lastelaulud, kus oli juttu sõprusest ja mis olid ülesehituselt staatilised ringmängulaulud. See tähendab, et vahepeal pidi paaris kohas plaksu lööma või pai tegema ja muu selline kehaline pool.

Hästi on meeles ka see päev, aastast 1979. Olin kümneaastane. Paar päeva enne seda, oli klassijuhataja kogu klassi ees öelnud, et meist saavad pioneerid. Ootasime seda päeva tegelikult kogu oktoobrilapse-põlve. Pioneeriks saamine tundus üliäge, sest pioneeridel oli pioneerimärk. Hoopis erinev oktoobrilapse rinnamärgist. Seegi oli rubiinpunane täheke Lenini näoga, aga sel olid lisaks rubiinpunased leegid, mis teravikuna üles suundusid. Kaelarätt oli aga sellest veelgi silmapaistvam. See oli lipupunane kolmnurkne rätt, mis seoti kaela õige sõlmega ning mida kanti nii tavalise sinise koolivormi pluusiga kui valge piduliku koolivormi pluusiga. Ihaldusväärseks, tegi pioneeriks saamise seegi, et pioneeridel olid vilenöörid. Nende kandjad olid teistest pioneeridest silmapaistvamad ning silmapaistvus saavutati tublidusega ükskõik milles. Arusaadavalt pidi olema ka “käsi sees” ehk keegi kooli malevanõukogus vähemalt, et sellest üldse unistada. Pioneeripõlv oli juba täiesti teisest materjalist, võrreldes oktoobrilapsepõlvega. Olid koondused ja nendeks valmistumine, mis päästsid tundidest ja kontrolltöödest, kui oli õppimata. Suviti käidi pioneerilaagris, kus päeval toimus kõik organisatoorne ja öösiti kõik kontrollimatu. Nagu öeldud, oli pioneeripõlv iga noore karjeristi jaoks, esimene kokkupuude hüvede ja eriõigustega. Rääkimata lõbust, mida pakkus sismine teadmine, et see kõik oli vaid farsslik fassaad.

Hästi on meeles see õhtu aastast 1987. Olin Tartu Kunstikooli poiss. Endine oktoobrilaps ja kunagine pioneer, kellele nüüd tehti ettepanek – astu komsomoliks. Olin sellele põgusalt mõeldes oma sisemas juba ammu “EI” öelnud ning ootasin seepärast seda ajahetke huviga. “Ma ei saa”, vaatasin ma kooli komsomolisekretärile ausat pilku manades otse silma. “Miks?” oli tema vaat et appihüüdena kõlav küsimus. “Vaata, Pille”, alustasin ma oma lugu. “Mul ei ole õppeedukusega kõik korras. Ma ei tunne ennast komsomoli väärilisena. Seepärast ma olengi otsustanud, et kõigepealt saan matemaatika ja füüsika ning keemia semestrihindeks vähemalt neljad… ja siis ehk alles kõlban. Ilma häbi ja kõverate kolmedeta, olen ma moraalselt valmis”. Nii komsomolisekretär Pille ka peast polnud, et me kumbki poleks hoomanud õhus hõljuvat kerget pullisita hõngu. Ta pakkus lausa, et võibolla avansiks? Selle peale vastasin, et kui me hinnetest räägime või…siis rõõmuga…aga Pille pidas silmas siiski seda, et astun komsomoli ja asun kohe hindeid parandama.

Komsomoli, nagu olin otsustanud juba pioneerina, ma ei astunudki. Sain oma doosid roosat marksismi-leninismi juba algkoolis kätte.

Suurepäraselt on meeles ka see, ennelõuna aastast 2001. Olin jõudnud metsast jahilt tagasi koju ning hooldasin elutoa suurel laual hooldustekil oma head saksa vintpüssi. Ilm oli olnud märg ja tatine ning kõik mis metsas seljas ja kaasas, oli vettinud ja porine. Helises telefon ning kamraad jahiseltsist hakkas rääkima ühest mõttest, mis mulle võiks huvi pakkuda. Mõte seisnes selles, et Eestimaa ja rahvas tuleks päästa endiste marksistide-leninistide ning sovjettide ja muude randperede käest. Ütlesin naljatades, et ma olin lapsena oktoobrilaps ja ka pioneer… Teisel pool toru kostus lõbus naer.

Kui ütlesin, et komsomoli ma ei astunud kunagi, kostus sealtpoolt – no näed!

Ma ei näinud tegelikult midagi peale läbi nähtava plaani, kasutada minu tuntud nägu ja nime, loodava partei populariseerimiseks rahva seas. Olin siis mõned hooajad telemammuti “Kes tahab saada milojonäriks” saatejuhina, üle-eestiliselt väga tuntud mees. Niisuguseid vajas siis ja vajab tänagi iga viimne partei, et nad siis peale valimisi mõneks ajaks riiulisse ootama pista. Koos kõigi üllate aadete ning libedate lubadustega.

Kui olime peale mu mõtlemiseks võetud aja täistiksumist, tingimused kokku leppinud, lõime käed. See oli hea diil mõlemale poolele, sest ResPublica oli komeedina parlamendi suurim fraktsioon ning võttiski punaparunitelt näiliselt nende laiaks magatud võimu.

Edasi ei läinud asjad enam päris nii nagu lubati ja “võitlus marksistide-leninistide ja endiste sovjettidega” haihtus õhust nagu puuks avatud ustega trammist. Äsjased “Uue Korra” loojad, tegid oma inimlikest nõrkustest, ahnusest ja vahel ka lihtsalt lollusest, pea kõiki asju täpselt samaoodi edasi nagu kogu okupatsiooni ajal kõik need endised kommunistid.

See ongi see, mis inimesega poliitikasse astudes juhtub. Kuna ta enam millegi ega kellegi ees sisuliselt ega isiklikult ei vastuta, kooruvad võimule ligemale saades, välja kõik tema inimlikud nõrkused. Need on meil kõigil. Meie, ülejäänud peame oma tegelikku palet lihtsalt hoolega peidus hoidma, poliitikutel pole seda vaja. Mida kauem on inimene poliitikas, seda läbipaistvamaks muutub tema motiiv, tegelikud väärtused ning riigimehelikkus.

Mis see kõik tänasesse puutub?

Vägagi puutub. Sest täpselt saranse narratiiviga haagib täna kogu maailmas, terves inimühiskonnas ning enesest mõistetavalt Eestiski toimuv.

Mäletad ju küll neid esimesi oktoobrilapse õhinaga maailmapäästjaid, kes kogu ilmale oma vakstineerimist kuulutasid. Ei läinud palju aega, kui tähekesest revääril jäi väheks ning pioneerimärgist ja kaelarätist, ehk teisest doosist sai õukondlik staatuse sümbol. Niisama pioneeriks astuda, ilma oktoobrilaps olemata, saab ka. Selleks on ühe ravimitootja kraam, aga ülejäänud pioneeride silmis see siiski täit austust ei vääri. Vilenööri neil loota ei maksa. Võivad käia suurtel pioneeride koondustel, aga keskkomitee aktivistidele mõeldud puhkelaagritesse neile tuusikuid ei anta. Põhjus väga lihtne – kui sa ei ole olnud tubli pioneer, ei saa sa astuda kommunistliku noorsooühingu ridadesse. Punalipulise ruubinmärgi kandmisest revääril hoopis suuremad privileegid, mida jagub vaid tõsistele komsomolidele on teisiti mõtleja jaoks kättesaamatu nagu kuu taevas. Rääkimata absoluutsest tipust, kus lösutavad nuumatud nomenklatuuri kuuluvad tippkommunistid.

Et parteitööd aina tõsisema ja suurt vaeva nõudvamana kujutati, tõusis seal sektoris loomulikult kiiremini ka tasakaalupanus tehtu eest. Hüvedest, privileegidest ning õigusest olla hoolitsetute poolt ülalpeetav, sai esmalt sadade, siis aga juba tuhandete suurim elu-unistus. Et impressioon nahhaalide inimlikkusest veenaks, maksti toona ja makstakse täna, marksistlik-leninlikule eetikale tuginedes eripensione, ametihüvitisi ja muid surnud lehma toetusi edasi. Kui vana kommunist sureb, ei tõsteta isegi tema sohilast tänavale, sest see tekitaks majaühistusse kuuluvas ülejäänud aadlis asjatut hämmingut.

Mida teha ülejäänutega? Nendega, kellele ei meeldi olla oktoobrilaps, pioneer, komsomol ega kommunist? Kui neid palju ei ole, siis saadame lihtsalt persse ja lintšime aegajalt enda lõbustamiseks. Kui neid on rohkem, tuleb mõelda, kuidas nad siiski neutraliseerida ning mingite hüvehoobadega kui mitte mõttekaaslasteks, siis vähemalt vaikijateks värvata. Kui neid on peaagu pooled kaaskodanikud? Siis ilmselt on vaja nuputada mingid sunnimehanismid, karistused ja vahendid, millega saavutada kaks ühes. Marksistide habras rõõm jääda karistuseta ning tagurlaste permanentne depressioon.

Kuni seegi kõik enam jälle ei tööta…

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: