REISIKIRI AAFRIKAST


Miks on päikesetõusu aeg ööpäevas alati kõige külmem?

Sest pimeduse võitmiseks on vaja äratust. Seepärast, kallis maailm tahangi ma sind õnnitleda! Elagu energiakriis! Tõsiselt muide. Sest kui te selle praeguse (päiksetõusu) maha magate, ärkate te oma uneuimast ehmatusega selle peale, et lõõskav põrgupalavus tapab ja orjahigi voolab silmist ja selga mööda alla. Ikka ja jälle ning aina ja uuesti, kuulen ma veel kõnelda julgevate tuttavate suust vaikselt küsimust – kuidas see asi nii sai minna. Kuhu täpsemalt, ei hakka siin osutama.

Üks rahvas, kes mere kaldale kodumaa loonud, on jälle lootusrikas. Ammu pole seda olnud, nüüd siis taas.

Räägin Riigikogu valimistest ja sellega seotud ootuse ning lootuse sabatist. Üks rahvas. Üks riik. Üks…jah, siia otsa muud hoogsat ei oskagi lisada kui ükspuha. Midagi rohkemat ega vähemat kui ükspuha, mida igaüks omal moel püüab peita, tegelikult pole. Ma tõesti ei paindu härdaks kui kuulen jälle kellegi vadratust sellest, kuidas kesta ja jääda ning seda üheskoos luua. Ma olen juba ammu valinud selle tee, et toetan sõna ning teoga vaid neid, kes samalpool purret selle vaevavee nire kohal. Teen seda tunnetuse pealt ning usaldan iseennast.

Lootus, mis presidendi allkirjaga maad mööda laiali laotus – ees ootavad valimised pole vist võrreldavad isegi sellega, kui kogu progressiivne noorus, mina ise nende hulgas, toetasid Ilvese kandidatuuri ekskommunist Rüütli vastu. Täna loodab üks Eesti, et Helmede ümber koondunud suudavad mingi imega oravate elektrilise hääletusmasina külili joosta ja rahva soov näha parlamendis konservatiivselt rahvuslikku esindust võidab. Teine Eesti, mida tõe huvides peaks ehk siinkohal tegelikult “esimeseks” nimetama, loodab omakorda sellele, et kõik kellele vähegi suurest katlast on almusi või hüvesi antud, oskavad õukonnale otsustaval hetkel truualamlikult käituda ning omadele hääle anda. Mis seal siis ikka juhtuda saab, mõtleb valitsev klann tegelikult enesekindlalt ning oi me seekord alles näitame, mõtlevad ülejäänud niisama lootusrikkalt. Ma tean juba ette sõbrad – tegelikult ei muutu mitte midagi. Ei muutu seepärast, et muutused ei saa olla millegi tagajärg vaid ennekõike põhjus. Põhjust midagi muuta on aga üksnes neil, kes tahavad saada võimule. Tead sa ajaloost mõnda isikut, kes on võimule tõustes olnud õiglane, hooliv ja aus kõigi suhtes, kes tema alamateks? Mina ei tea

Olin äsja pikalt Aafrikas. Seekordne reis sinna oli juba paarikümnes või enamgi. Mulle meeldib see maailmanurk. Ma olen näinud selle muutumist viimase paarikümne aasta jooksul ja tean millest räägin. Tohutud kontrastid. Kontrastid inimeste mõttemaailmas ja suhtumises. Hämmastaval kombel muutub Aafrika aina enam ja enam Eestiga sarnaseks. Kõiges.

Aafrika aafriklastele, seisis valimisplakatitel nii viimaste valimiste aegu kui ka kümme, viisteist ja kakskümmend aastat tagasi. Niisamuti nagu me ise, kolmkümmend aastat tagasi tahtsime ise omal maal peremehed olla.

Täna näeb Aafrikas kontraste aina selgemini ning need samad kontrastid ilmnevad saamhaaval, jupphaaval, tükkhaaval ja nii edasi nagu koopiamasinast ka siin. On edu ja areng ning kaos ja häving. Edukad on kõik, kes kiirrongil nimega maailmakord teadmatuse suunas rappudes kaasa loksuvad. Nad ei saa sellelt rongilt seal tunnelis enam maha astuda. Nad näevad valgust üksnes peatustes, kus ootab tügiv mass neid, kes tahavad peale tulla või neis peatustes, kus kõik koos maha lähevad, et trügida tööle ja õhtul tagasi koju. Seejuures väga valusalt palju on neid, kelle töö või õppimine seisneb üksnes muljes sellest. Muljes mis tuleb jätta, et oleks kuupilet kiirrongile, mis maa-aluses tunnelis hommikul viib ja õhtul toob.

Masendav on mõelda, et hiinlased istuvad praegu surmaähvardusel seal kus kästakse ning unistavad võimalusest sellesama kiirrongiga ükskõik kuhu sõita.

Niisama palju hiinlasi, nagu meid lätlaste ja leedulastega kokku!

Istuvad vagusi mask ees kinniste uste taga ja unistavad kui sina küsid käsi laiutades, et kuidas suudab käputäis korraloojaid sellise massi koonupidi mutta suruda? Püüdlikkuse ja teenistusvalmidusega mu armas. Korravalvur tahab sõita õhtul tunnelis kihutava kiirrongiga oma koju. Oma pere juurde. Teda ei koti teised. Mitte ükski neist. Miks? Sest kõik kes kannatavad või end sitemini tunnevad, on ise süüdi! Süüdi selles, et ei saa aru kui ohtlikud nad ülejäänutele on. Aafrikast on saanud hiinlaste Eldorado. Tõotatud maa ja paradiis, mida ta kahtlemata ka on.

Mis seos on sel Eestiga?

See, et pool meie rahvast istub igal hommikul kiirrongile et jõuda tunneli lõppu tööle ning sealt õhtul tagasi koju. Koju mis on täna saamas luksuseks, nagu neil hiinlastel, kes ei pea valitsuse korraldusi järgima mingites laagrites ja angaarides.

Eestis on ees valimised. Valime mida või keda? Tunnista, et me valime meie tarbitavas meedias kõige enam silma ja kõrva jäänud nimede vahel enam sümpaatsema näoga inimese ning teeme linnukese ta nime taha – las ta siis saab pealegi selleks neljaks aastaks Toompeale. Tore inimene ju… Aafriklased on viimased paarkümmend aastat teinud sedasama. Seal ei ole asjad paremnaks läinud. Huvitav miks? Sest aafriklastele on igal valimiste perioodil räägitud üht ja sama – Aafrika kuulub aafriklastele. Meie ajju on taotud see, et me oleme eurooplased… mida iganes see tähendama peaks, tahame me ju ehk ka Eestit

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: