RÕÕMUPIDU

Proovinud kõiki dieete ja kaalulangetuse võtteid, läks mu sõber lõpuks ikka maale teadjanaise juurde. Sealmaal ei kutsuta neid auväärseid ei sensitiivideks, nõidadeks ega šamaanideks vaid lugupidamise ja austusega doktoriteks. Nii, nagu meie kutsume neid, kes üleriiklikes suurkliinikutes, moodsates kabinettides ja kosmosetehnoloogia tipptasemel tehnikaga, su ihuhädadega tegelevad. Sealne teadjanaine on doktori kraadi väärt juba seepärast, et ta usaldab oma teadmisi ega kõhkle neis viivugi. Kunagi edaspidi, järgmisel korral jutustan pikemalt sellest, kuidas tema hüti juures tungles nädalaid loendamatu inimmass, kes tulid ennast sundkorras süstitud sodist puhastama. Kas nad kõik seal ka virgusid, ei tea öelda. See on aga kindel, et mu sõber sai doktori juures abi. Sõber muuseas ei soovinud kõiki rituaali osi isegi kirjeldada, ütles vaid moka otsast, et peaagu woo-doo värk. Oma sajast kilost üleliigsest kehamassist sai ta aga lahti kolme kuuga. Teadjanaine oli lihtsalt ja igasuguse sissejuhatuseta onni sisse trüginud paksult valgelt mehelt küsinud – “Kas sa ise ei suuda oma tahtmisel ja vajadusel vahet teha?” Ilma et kamraad oleks jõudnud midagigi kosta, jätkas teadjanaine rahulikul toonil seletamist. Sa oled oma rasvarakkudele lubanud, et nad ei jää kunagi nälga. Seepärast sa pistadki iga kord midagi suhu kui tunned nälga. Oma näljutamiste ja dieetidega oled sa seda kõike jätkanud. Lihtsalt veidi teisel moel. Sinu rasvarakud on osa sinu keha tervikust ega kuulu sepärast isegi arutluse alla, kas tähtsam on üksikosa või tervik. Dieedihullud ei tegele tervikuga, kuigi nad sellest pikki jutlusi peavad. Nad lihtsalt valetavad iseendile ja ülejäänutele. Su keha küsib juua! Tal ei ole nälg iga kord kui sulle tundub kõht tühi. Seega – õpi tegema vahet oma vajadusel ja tahtmisel. Veejoomine on sinu keha vajadus sest sellest ta koosneb ning pole tähtsamat tasakaalust ja piisavast vedelikust. Toit on üksnes sinu tahmine. Mida iganes sa omale suhu topid, läbi närid ja alla neelad, ei ole kuidagi seotud su keha vajadusega. Sa lihtsalt tahad õgida, sest see on mõnus. Lasi ta ühe jutiga, silmavalgete ja hammaste särades mustas kortsus näos. Söömine, ütles ta – on ainult selleks, et kellegagi oma toitu jagada. Kõikidel elusolenditel. Olgu toitu külluses või väga vähe, pole sel pistmist ellujäämisega. Ellujäämine sõltub sellest kuidas sa toidu hangid ja kellega seda jagad. Niipalju siis leivast. Sõber hakkas vett jooma ning näljatunde nimetas ta januks. Selgus peatselt, et ta keha vajas vett ning kõik muu oli tema enda tahmised. Täna on sõber oma elu parimas vormis. Kaksikutest plikatirtsude isa ning rõõmu ja rahuldust pakkuv mees oma armsale naisele.

Lisaks leivale vajab inimene ka lusti. Ma nimme ei kasuta sõna tsirkus sest sellel pole lustiga mingit pistmist. Vaadata tund aega dresseeritud loomi ja inimesi tekitab minus pigem ahastust kui rõõmu. Lusti all pean silmas kärtsu ja mürtsu ehk maakeeli meelelahutust. Milleks on kindlasti ka sport. Et Qataris käib jalka MM, siis suuremat meelelahutussündmust praegu planeedil Maa ei toimu. Olen oma kalli naisega koos pisarateni narda saanud, kui oleme fantaseerinud sellest, kuidas võiks jalgpalli kordades pilkupüüdvamaks ja põnevamaks teha. Ausaltöelda oleks see tohutult meeleolukam ja lõõgastavam kuulda kui poolaja vahel seda pentsikut analüüsi, mida jalgpallistuudios tõsise näoga teha püütakse. Kunagi ütles üks vana jahimees, et saksa terjeri peaks nimetama ümber hundi surmaks, sest kui hunt sellist koera metsas näeb, naerab ta ennast surnuks. Seepärast ma ei saagi aru, miks Eesti jalkahunt oma saksa terjerit ei saa, vaid peab seda poisipeaga proua teeseldud tõsiseltvõetavust taludes, köögis võilebu tegema?

Jalgpall sündis ju ükskord kellegi peas millegi jumalikult geniaalsena. Kujutad ette, kui võtta seesama staadionitäis rahvast – kuulu järgi seal kaheksakümne tuhande isendi kandis ja öelda neile – vaadake! Et seda kantakse ka üle, vaatab seda kodudes ja tööl, palatis ja pubis, telefoniekraanil ja poeaknal sada korda niipalju inimesi. Mida nad siis õieti vaatavad? Seda mis saab, kui anda neile pall…

Kas saab olla midagi veel naljakamat, kui see, et sa võtad inimestelt nende aja, raha ja energia, pannes nad vaatama mis saama hakkab, kui mängus on üks pall. Aga asi on naljast kaugel. See on väga tõsine asi. Tohutu töö ja mis kõik veel. Loendamatu hulga elanike jaoks siin maailmas lausa eksistentsi küsimus. Mõtleme nüüd korraks tagasi loo algust ja selle musta woo-doo doktori lugu. Kui küsida – kuidas on jalgpalliga? Kas inimene vajab või tahab seda? Mõtle rahulikult. Kui sa vastad, et vajad, siis mõistan ma täielikult nähtust mida kohtab siin seal pubides, kus seintel rippuvatel ekraanidel käib kogu aeg mäng. Aga muidu? Kui sa ütled, et sa tahad – on see veidi rohkem mõistetav, kuid küsimus jääb ikka – milleks? Et näha mis saab, kui panna pall mängu…Absurdne seejuures on kogu see tingel tangel ümber reeglistiku ja viimse vindini kruvitud tehniline tase. Peab ju täpselt teadma ja veeeeelkooooord aaaeeegluuuuuubiiiiiis vaaaattaaaaamaaaa misssss seeeaaaal siiiiiiiiis tääääääääääppseeeeemaaaaalt toooooiimuuuuuus. Persse küll. Miljonid inimesed tahavad vaadata kuidas miljonärid seda palli taga ajavad ja needsamad miljonärid järeliklult vajavad seda. Tegelikult küll siiski, vajab seda lambakarja kes sellest meelelahutusest joobub, kõigest käputäis tegelasi, kes kogu seda kremplit munepidi peos hoiab.

Kokkuvõtteks. Sa ei vaja seda võileiba mida sunnib sind tegema see surmigav jutumõmin seal analüüsijate hauakambris. Su tahad seda. Sa ei vaja ka seda vaatemängu, sa lihtsalt tahad seda tsirkust, sest oled niimoodi dresseeritud. Vaatad mängu ära, saad teistega rääkida. Vaheajal võid võileba teha. Oi seda lusti