VABADUSEIHA


Ta tõmbas metsmarjamoosise hõbelusika pumatiste mokkade vahel puhtaks ja asetas tasakesi alustassi servale. Nihutas paksu sametkardinat tagantkätt kõrvale ning võttis portselanist tassil nagu hell pedagoog marakratil, kindlalt kõrvast kinni. Jasmiiniga tee paitas kuumalt ja kutsuvalt lõhnameeli ning lonksuke teed tõi väikekodanliku hingerahu. Kolmanda korruse kõrge laega toa aknast oli turvaline vaade porisele tänavale, kus toimus parasjagu meeleavaldus.

Meeleavaldajad olid ummistanud pea kogu kvartali tänavad. Nimelt just selles linnaosas elasid ja töötasid valdavalt need, kellele oma meelt avaldama tuldigi. Oli tuldud nii lähemalt kui kaugemalt. Kogu riigist. Üksi ja mitmekesi. Rongi ja bussiga. Auto ja autostopiga. Käed taskus või plakati ja loosungiga õlal. Plakatitele oli kirjutatud nende inimeste omakäelised võitluslikud nõudmised ning napid piktogrammilised sümbolid, mis punase rammusa joonega läbi kriipsutatud. Taoti trumme, puhuti signaalpasunaid ning skandeeriti kellegi eeslugemise sappa häälekaid hüüdeid. Sopas astuvate saabaste sammud olid lonkivalt jalutuskäigulised ning kogu see killavoor liikus omasoodu, laskmata tekkida kolonnidel, viirgudel või joondumistel. Vabaduse eest vantsitaksegi vabalt.

Ta vaatas alla tänavale ning mõtles neist inimestest seal all. Allpool tema maailma. Ta ei tundnud seal mitte kedagi, kuigi neis kõigis oli ühtaegu midagi võõristavat ja samas läbinisti tuttavat. Olid hipiemmed, allapoole põlvi ulatuvates vanaemade tviidpalitutes, Docmartensid jalas ja suured sallid mässitud ümber kaelte. Neid naisi oli ta näinud vaimsetel radadel seiklejate retriitidel, kuhu paaril korral sattunud oli. Liiga äraolevad olid nad siis oma olemise ja loomu poolest tema jaoks. Liiga viirukised ja liignaturaalsed oma keha eheduses ning lõhnadega.

Jasmiiniga tee sai hea. Ta valas teekannust lisa ja mõtles endamisi sedasama mõtet, mida iga kord teed juues. Miks ma ei lase teel rahulikult tõmmata…

Ta vaatas alla tänavale. Vaatas inimesi seal allpool tema maailma ja küsis endamisi, kas te tõesti aru ei saa, et te olete ohtlikud nii endile kui minule ja mu perele…Teie pärast pean ma kannatama piiranguid ja sulgemisi, sest teil on nii kuradi raske aru saada iseenesest mõistetavast. See jampslik sabbat oleks ammu läbi, kui poleks teiesuguseid lamemaalastest lollpäid, kes ei viitsi käia tööl ning tegelevad selle asemel paralleeluniversumis kõikvõimalike vandenõude kallal oma kõlupeade murdmisega. Eks ole…see ka veel…mõtles ta silmates all tänaval liikuvat kolonni. Hipisorakad lalisedes ja heilutades ees ning kohe nende sabas rasketes roomikutes, kitsastes säärpükstes ja puhevil pilooditagidega kiilaspead. Taevast langevad lörtsilätakad kukkumas paljastele kuumadele nahkkuppudele, nagu jahutamaks nende möödund öist põletavat pohmelli. Ohhissand. Paaril…ei mis paaril, igal kolmandal on ikka veel mingist ihalusest pogrommide ja koonduslaagrite järgi, svastikat nii käisel kui kettipidi ehtena kaelas tolknemas…Mis inimesed need on? Mõtles ta tasakesi teed rüübates ning võibiskviidist väikest muredat pala hammustades. Mis kokkupuutepunkt see on, mis toob käsikes mässama need natsimullikad ja tantrakanad, kes ju absoluutselt eri maailmades elavad?

Võibiskviit on hea. Neid peab hoidma pärgamendiga vooderdatud suletavas karbis, muidu muutuvad nad lihtsalt küpsisteks kausis ja see ei ole esteetiline.

Alla tänavale kiigates, oli näha, et mustades jopedes neonatside rivi sulab kolonni edenedes ühtlaselt ühte khakivärvi matkajopedes rohenoortega. Pärnakallistajad ja nulunuusutajad, kes talle omamoodi sümpaatsedki. Sümpaatsed selle poolest, et neid palju ei mujal ei kohta, kui rongiga sõites. Seal saab kuidagi ära kannatada, et nende mölakad matkakotid vedelevad pinkidel, kuhu keegi võibolla istuda tahaks, rääkimata ratastest, mis risustavad poolt rongi. Ta ei saanud aru, miks peab rongiga reisima minnes jalgratta kaasa võtma. Ja kui minna jalgrattaga sõitma, siis miks pagan võtaks peab mägimatka varustuse seljakotiga kaasa vedama. Ja kui minna mägedesse matkama, siis miks rongiga? Ajukääbikud…mõtles ta alla vaadates ning tema hämming aina süvenes. Mis on nende inimeste ühisosa? Mis ühendab üht viirukilõnalises hipipesas tarokaarte laduvat tantramutti, röhitseva roomiksaabastes natsinäruga? Mida on omavahel arutada linna vihkaval sammalhabemel ja urbanistist hipsteril, kes siin tänaval enda kohalolust mingit arusaamatut naudingut tundes, kuhugi lähevad ja seal siis igaüks oma urgu tagasi poevad?

Vahepeal piiksatab telefon.

Olete oodatud saama järgmist tõhustusdoosi, sirab ekraanil üleskutse nagu rõõmuhelk siirupit mekkinud hüääni silmis.

Ma see nädal ei lähe. Aga järgmiseks nädalaks, kui pea enam ei valuta ja öösel magada saan, panen kindlasti aja ja teen. Mina ei taha surra nagu need idioodid seal all tänaval. Ma tahan käia vabalt ringi, mitte kodus istuda ja teed keeta ning aknast õue vaadata, mõtles ta. Ta korraks mõtles, et veidi kummaline on see küll, et peale kõiki korrektselt tehtud kaitsesüstimisi ning vahel lausa utreeritult üle pingutatud enesekaitse vahendeid kasutades, jäi ta haigeks…aga see rumal mõte kuhtus kohe, sest see haigus on nohu võrreldes sellega mis oleks võinud tulla, kui poleks pookimas käinud.

One thought on “VABADUSEIHA

  1. aitäh,Hannes.

    Kontakt HANNES VÕRNO () kirjutas kuupäeval K, 26. jaanuar 2022 kell 10:57:

    > Hannes Võrno LOOD posted: ” Ta tõmbas metsmarjamoosise hõbelusika > pumatiste mokkade vahel puhtaks ja asetas tasakesi alustassi servale. > Nihutas paksu sametkardinat tagantkätt kõrvale ning võttis portselanist > tassil, nagu hell pedagoog, kindlalt kõrvast kinni. Jasmiiniga tee paitas ” >

    Like

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: