Kui olime poisikesed, meeldis meile üks nali. Lasime kellelgi kuus korda järjest, öelda kiiresti “nju, nju, nju, nju, nju, nju” ning sinna otsa küsisime kiiresti – mis on Ameerika Ühendriikide pealinn…usu või mitte, sajast üks vastas Washington DC. Ülejäänute teadmine Ameerikast raamus rõõmsa pakkumisega – New York ehk “Suur Õun”
Kust see nimi “Big Apple” tuleb, sa muidugi tead?
Tahan rääkida hoopis teise loo. Selle, mis puutub igaühe teadmist sellest, miks mõnes konfessioonis ei tarvitata sea liha. Küsisin seda otse ja keerutamata oma muslimist sõbralt, kelle silmaring, teadmised ning eneseväljendus oskus on briljantsed. Nii jutustas Muhammad mulle järgmist.
Kohtunud kord kaks kitsekarjust oma karju ajades tühermaal. Et üks neist oli puutunud kokku Prohvetiga (Rahu Olgu Tema Üle) jutustas ta vaimustuseõhinaga teisele Jumala viimasest saadikust. Et teine kitsekarjus seda lugu sugugi tõena ei võtnud vaid käega rehmas ja jutu mujale püüdis viia, juhtus ime. Ta muutus oma uskmatuse karistuseks sealsamas paigas seaks. Sapsutas oma rõngas saba, liigutas sitakärbeste peletamiseks roosasid kõrvalatakaid ning nuuskis kärss kuivas mudas roka järele. Sellest sündiski muinaslegend, mille järgi on siga uskmatu vend, keda ei tohi tappa ega süüa, sest sel silmapilgul, kui ta Prohvetit (Rahu Olgu Tema Üle) usub, muutub ta uuesti lihast ja luust inimeseks. Niisiis ei ole siga rumal ega räpane loom, vaid su oma uskmatu vend. Mis omakorda kummastab puutega meie etnopärimusse, kus sea liha vennaihuks kutsutakse…
Seega, oleme jälle tagasi seal et religioonid pole kogu oma olemuselt mitte midagi muud kui Jumala eelistuste teadaandmine alamatele, et neid hirmu, häbi ja süütunde ees põlvili suruda.
Kunagi ammu kusagil Saaremaal, kus läbi ajaloo on tegutsenud kõige kirglikumad sotsid ja sovhoosnikud küsis päälinnast revideerima saabunud dermantiinmantlis punakomissar, et kui palju sovhoosis sigu on? Noor agronoom, kellest hiljem sai nõukogude Eesti esikommunist ja peale seda Vabariigi president, ei viivitanud vastusega kaua vaid teatas tõtlikult: “Umbes pooled”
Teisisõnu oli viiekümnendate aastate sõjajärgsel Saaremaal, kus peale küüditamisi, deportreerimisi ja sovhooside sundtekkimisi umbes pooled olid sead, teine pool – sügavalt religioossed inimesed. Omakorda on teada, et saarlaseks saadi suures osas seeläbi, et Vene tsaar Nikolai õigeusu tunnistajatele maad andis. Nii kerkiski Lääne-Eesti saartele õigeusukirikute võrgustik ning suur osa saarlaste lapsi said omale ortodoksi pühakute järgi eesnimed. Sealt ka see segadus, et mis mees on Svjatoslav Kurg või Ilja Rebane kuna kesse neid ikka täpselt nimetada oskas. peaasi et maad sai.
Pig Apple siin loo pealkirjas pole ei kirja- ega näpuviga. See on sea õun ehk see mis jõulupõrsale ahju pistes hambu torgatakse. Niisiis laheneb ka küsimus sellest, kuidas nimetada seda mängulist sugukirge evivate tegelaste rekvisiiti, mis nahkpäitsetega pähe veetakse et snuukerimuna kenasti lõugade vahel seisaks.
“PIG APPLE”
60x60cm digiakrüül lõuendil
Reprotrüki hind: 150€
HANNES VÕRNO 