Kui keegi jutustab sulle mingi loo, võib täiesti vabalt juhtuda nii, et sest loost kumab miskisugune sõnum läbi ka hoopis teises kohas, teises situatsioonis ning kontsekstis. Mulle rääkis kord ammuilma sõber ühe loo. Loo sellest, kuidas ta oma pojaga SPA-s käis. Et sealsamas kõrval ka ujumisbassein, läks noor papa pojaga sinna. “Issi, issi – kas ma palun tohin siit basseini hüpata?” Küsis poiss. “Jaa muidugi” vastas sõber ning poisike rajataski plauhhti sinisesse hiigelvanni. Sealt mööda roostevabast torust redelit taas kaldale roninud, küsis poiss kiirustades, et ta tahaks veel. “Issi, palun kas ma tohin veel vette hüpata?” Ning isa lubas. Kui poiss kolmandat korda isalt vettehüppeks luba läks paluma, vastas isa, et hüpaku või sada korda. “Eeiiiiiiii, vastas poisike. Ma tahan ainult ühe korra hüpata. Üks ainuke kord veel! Paluuuuun!!??” Anus poiss nagu kana kelle pea on juba pakul. “Ma ju ütlesin, et hüppa kasvõi sada korda” veenis isa om pojakest, aga see näis muutvat asja ainult kriitilisemaks. Poiss oli pea nutma hakkamas ning rippudes isa randmes, anus uut ühekordset luba vettehüppeks. Nii kestis see pea kogu nende isa-poja puhkepäeva seal basseini ääres. Poiss sai alati loa hüpata vette, kui ta seda isalt tungivalt mangunud oli. Mis sellest, et isa iga kümnenda hüppe järel meenutas, et pole mingit keeldu, hüpata niipalju kui soovi on. Poiss vajas alati just seda ühtainust, kõige viimast võimalust.
Ausaltöelda ei viitsi enam keerutada ning lolli iba ajada
Räägin otse nagu mina tunnen sest minul on ainuõigus ja vastutus oma elu ja ka sõnade eest. See, kas ta kelle tahes hoiaku või põhimõttega kattub või mitte, ei pea olema takistus. Pigem mõte, mida koos teisiti arvajatega tore veeretada, sest arukas arutelus on ju alati potentsiaali üksteise arvamuste tunnustamiseks ka siis kui need on risti vastupidised enese omadega.
Nagu Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, kui raamatupidajal hoiukassast toodud rublakotid tühjaks said, löödi palgakassa luuk ootaja nina ees kinni ning kuulekas töölismass jäi liikumatult paigale. Kui töö ajal oli enesestmõistetav, et haamer jäi õhku või labidas hoo peal seisma, aga suitsupausid olid sovjeti jaoks osa tööpäevast, siis palgasabast suitsetama ei mindud. Rubla oli püha. Rublal oli ka eestikeelne tekst muuseas, mis ütles mitu rubla see paber su käes on. No tead, igaks juhuks, äkki inimene oskab lugeda küll, aga ei tunne näiteks numbreid või midagi sellist. Niisiis palgasaba, kus seisid õnnelikud inimesed. Ootasid roobad seljas ja kotad jalas, pea norus oma seltsimeestega järjekorras seistes, millal peaökonomist asutuse autoga tiiru hoiukassasse tegi ning uue sularaha tõi. Siis avati taas A4 aknake pruuniks värvitus kontoriseinas ja töölistele laoti nende rublad peo peale. Niisamuti, kannatlikkuse ja kuulekusega sai seda mida ta soovis, mu sõbra poeg, kes vette hüppamiseks enne iga sooritust isalt luba käis saamas.
See kõik meenutab mulle täna seda arulagedat ja täiesti peataolekuni tüürivat homoõiguste tivolit. Vabadust, mida tänane õukond serveerib kui humanismi ja võrdsuse apoteoosi, et peita roosade sulgedega probleemid, mis on palju tõsisemad kui see kas kaks sõpra täna ja loomasõber oma lemmikuga lähiajal peapiiskopilt katedraalis õnnistust võivad nõuda.
Juba ammuilma ei aruta keegi selle üle, kas või kuidas ning kellega rahuldada oma sugutungi nii, et see jääks heade kommete raamistikku. Ehk teisisõnu – tee mida tahad omaette ja kui kõhkled, mõtle mis oleks siis, kui kõik seda teeksid…Missugune oleks maailm siis, kui igaüks teeks nii, nagu mina?
Seepärast peangi tunnistama, et näen ühiskonnas toimuvat sarnasena sellega, mida rääkis mu sõber oma spaas käigust pojaga. Üks tahab oma tahtmist ja kui ta selle on saanud, tahab ta seda sama veelkord ja veelkord ja veelkord, sest ta tunneb joovastust mitte vabadusest teha mida soovib, vaid õnnetunnet teadmisest, et ta saab korraldada etenduse mille stsenaariumis on kirjas, et ta saab oma tahtmise.
Selle pärast ongi hädasti vaja seadusi mis kaitseks seesuguseid inimõigusi ja käitumusvabadusi, tümitades kaikaga pimesi enda ümber sellelele kiivalt vastu seisjaid keda ei pruugigi üldse olemas olla. Või arvad sa, et selleks ei pea täna “kapist välja tulema” et julgeda öelda – olen hetero? Täpselt nagu poiss kes püüab panna papa tundma süüd, et ta vaest poisikest keelab vette kargamast.
Keskealiste rahvastikuregister ehk FaceBook kus minuvanused oma paralleeluniversumit loovad, leidub kõike. Ma ei hakka siin isegi mitte midagi ette loetlema, sa tead niigi. Niisiis peksab seal sisse igasugust jura. Kuidas FaceBook oma patsientidele tablette serveerib ei ole mulle veel selgeks saanud, aga oletan, et see töötab umbes nii, et kui ma tänaval jalutades kogemata kübarapoe vaateakna juures seisatan, ootab mind koju jõudes õueväravas Stetsoni rekka. Ju ma siis vaatasin mingit tiktokkeri videot sellest, kuidas kaevikus kössitavatele prigožinlastele ja putinistidele drooniga granaate kraesse kukutatakse. Edasi see laviin enam ei peatunud. Iga minuti täistiksumisel tuli seda uduse resolutsiooniga propagandakino nagu purunenud torust sitavett ning aina enam ja enam jäi kõrva, et okupante ilma tseremoonitsemiseta piidriteks nimetatakse. Selle sõnause, nagu on moodne nimetada, saab tõlkida appi võetud vene-eesti-vene sõnaraamatu abil nii: näru, pasatis, helesinine, teibanussija, persevest, läbitõmmatu, püksisittuja, mudakoon, mülkareo, pederast, roosa, molkus ja raibe. Proovi nüüd teha väike testkatse. Võta keegi “telefoniraamatust” ehk lihtsustatult öeldes, kes tahes ning lajata, et ta on näru, pasatis, helesinine, teibanussija, persevest, läbitõmmatu, püksisittuja, mudakoon, mülkareo, pederast, roosa, molkus ja raibe. Vaata mis nüüd edasi saab! Tõenäoliselt klõpsatab su ekraanil üsna kohe teade sinu sõnavõttude takistamiseks konkreetse perioodi vältel, sest sinu kõnes tuvastati kommuuni standarditele mittevastav käitumine. Seega – sa võid öelda piider ainult sellele, kelle kohe maha lased, et ta sinu peale kaebust ei esitaks. Me liigume aga paraku selles suunas, et kui naljakas see ka ei tuundu, oled just sina näru, pasatis, helesinine, teibanussija, persevest, läbitõmmatu, püksisittuja, mudakoon, mülkareo, pederast, roosa, molkus ja raibe, kui näitad üles osavõtmatust või soovimatust valida pool homoabielu seadustamisel.
Andke mulle see regaal, millele ma teie nõudmisel peaksin asetama oma südamepoolse käe ning ma vannun – mul on jumala ükskõik, kes kellega mida ja kuidas oma sugutungi rahuldamiseks teeb, kui jätame tingimusteta kõrvale pedofiilid, vägistajad, nekrofiilid ja sodoomid. Ainult üks väike detail, mis siinkohal sellisel juhul täpsustamist vajaks, kas piiskopid peaksid valmistuma ka Piibli redigeerimiseks, sest kui poiss tahab ühe korra veel ja siis veel ja siis veel vette hüpata, tuleb ju isal luba anda…
HANNES VÕRNO 