Ega ma seda täpselt ei suudaks ennustada, kuidas kõik edasi läheb. Aga üks on enam kui kindel. Midagi enneolemetut ja uut ei sünnita moodne inimkond enam kunagi. Pean silmas mitte leiutisi ja avastusi, vaid vahendeid millega murda allaheitlike masside arg meel. Luua korda ihkav ja omakohut viljelev ühiskond on olnud alati pöördeliste ajaloosündmuste ning neile järgnenu päästikuks. Nii marssis punalippudega tööliste ja madruste eliit Petrogradis. Nii sammusid mööda Müncheni munakivisillutist haakristilippude alla koondunud natsidki. Mõlemad olid sotsialistid ega vajanud mitte vabadust, vaid piiramatut voli veriseks arvete klaarimiseks kõigiga kelle hävitamiseks piisas kellegi näpuga näitamisest. Terved rahvad ja kultuurid hävitati kõigi vaikival nõusollekul igaveseks, sest varandus mida pööbel ihkas jagati ümber. Miljonid inimesed tapeti elajalikult, juurutades selleks aina uusi ja säästlikumaid viise. Kõik VABADUSE, ÕIGLUSE ja VÕRDSUSE nimel. Ei rääkinud ka Suure Prantsuse revolutsiooni ajal keegi teist juttu, kui terror vere normannide tänavatel voolama lasi. Need kõik on olnud ajaloos aset leindud sündmused, millest me teame täpselt seda, mida niinimetatud ajalooürikud jutustavad. Vabadusvõitlusest…
Räige VALE, mõõdutundeta hirmutamine, tagakiusamine, tühistamine ja tapmine on olnud läbi kõigi aegade võimu vahenditeks oma staatuse säilitamisel või kätte võitmisel.
Riskides tänases düstoopiasse langevas ühiskonnas juba väga tõsiste tagajärgede ning repressioonidega, küsin siiski kuni veel antakse – kas keegi võiks palun tuua selgust? Olukorda milles me täna oleme? Me oleme olnud läbi kogu oma rahvuse eksistentsi ja kõikide aegade kellegi alamad. Kellegi omad ning kellegi omand. Need kellega tehakse seda, mida kariloomade, lojuste ja kolmandajärgulistega. Kiibistatakse, nummerdatakse, steriliseeritakse, tehakse katseid ning piiratakse aina poovamate vahenditega. Ometi laskume hoopis meie hardalt põlvili, et paluda vabandust, mitte need kes meidki orjadena enda omaks pidasid…
Tänagi on kõikjal kuhu õukonnameedia telekaamerate kaablid ulatavad, toimumas rahvarohked ja kirevad paraadid. Valdavalt saadab neid vaikne pomin, mida omal ajal möönsid nii ammulisui punamadruste ja tööliskolhoosnike kui pruunsärklastest natsisotsialistide rongkäike tunnistanud kodanikud. Valdav enamus kehitab õlgu ega soovi end sellesse segada, lootuses et nii jäädakse puutumata. Mõned leiavad, et on oluline vähemasti siin-seal seltskonnas maha öelda, et minul on ka geisõpru ning NEED on küll erakordselt toredad inimesed. Paljud taandavad end üldse reaalsusest ning peavad asjakohaseks mitte kuhugi viivat debatti, et säiliks kõik endine ja olnu. Äkki marsivad ära ja lähevad siis tagasi kodudesse ja tööle, loodavad need…
Need inimesed ei lähe tagasi oma kodudesse ega ka tööle mitte
Neile on antud näiline VABADUS, olla VÕRDSELT KOHELDUD … ent mitte seal, kus neid reaalselt diskrimineeritakse, põlu all peetakse või suisa hukatakse, vaid kõikjal mujal maailmas, kus seda ei tehta. Omavahel öeldes on kõik toimuv võrreldav olukorraga, kus grupp inimesi marsib sangaga makid õlal loodusesse ning nõuab avalikult ja provokatiivselt vabadust kuulata muusikat. Kuulake, kes keelab…küll me ära kannatame. Kannatavad teised looduses viibijad ning laululinnud ja metsloomadki, aga ei… vaja on õigust kuulata looduses valju muusikat ilma ühegi piiranguta, võrdselt, vabalt ja ilma et keegi tagakiuslikult sellele osutaks. Pole seda ju seni keegi vabalt teha saanudki. Mets on eramaal ja sinna ei saa seenelegi, rääkimata telkimisest muusika saatel. Järelikult peaks neilt, kes sellele vastu hakkavad, võtma ära metsad ja maad. Need keda vabameelse naabri muusikamaitse, selle volüüm või ööpäevaringsus häirivad, leidku ise omale uus kodu….
Jaaa kallis, ma tean kuidas sa praegu silmi pööritad ning puhised, et see jutt on rumal ega vasta ühestki otsast tervemõistuslikule arusaamale olukorrast. Täpselt sama sai osaks kogu Venemaa keskklassile, haritlaskonnale ning kultuuritegelastele, kes morgensteinide, goldbergide ja teiste samanimelistega kaasa ei läinud. Sama sai osaks preislastelegi, kes esiotsa lõbustatult naersid, kui uhhuudest konspiratsiooniteoreetikud hoiatasid, et peatselt keelatakse ära jazzmussika…
Täna maailmas ja meie ümber toimuv seksuaalvabaduse revolutsioon ei ole võrreldav kuuekümnendate vastuhakuga. Siis oli revolutsiooni loodungiks – MAKE LOVE, NOT WAR vastuseisuna alatule administratsiooni tapatalgule Vietnamis. Mis sellele järgnes, teame isegi. Stigmatiseeriv lõngusteks sildistamine, vägisi juustelõikamine, arreteerimised, sundravile saatmised, kodanikukohustuse täitmata jätmise eest vabaduse võtmine ning loomulikult tagakiusamine ja ühiskonnast väljakirjutamine. Loomulikult ja ilma igasuguse vandenõuteooriata, leidub alati HULL, kes on vaenuliku diktatuuri või ebademokraatliku võõrriigi agent ning kellest saab üksiküritajast assassinaator. Veidi hiljem poob see atendaadi teinud argpükslik lojus end vanglas üles või sureb vendetta läbi, mille korraldab igavesti püüdmatuks jääv tundmatu. Pole vahet, kas tappa president või poplaulja – suure leina ajal on isegi vihapisaratel teine mekk ning seni kuni maailm šokist toibub, on jõutud kõik muu rahulikult ära korraldada.
Te teete nüüd nii nagu me ütleme…
…sest me andsime teile vabaduse…
Ütlesid tšekistid nahkmantli nagisedes hirmust vappuvale talupojale seitsmelasulist Mauserit ulatades, et see naabrinaisele tema mehe ja laste ees kuuli pähe kihutaks…
Te teete nüüd nii nagu me ütleme…
…sest meie andsime teile tagasi vabaduse, au, uhkuse ja inimväärikuse…
Ütlesid kalifeepükstes ja läikivate säärsaabastega haakristisotsid surmahirmus värisevale tohtrile süstalt ulatades, et see oma väimehele ja selle vanematele katsetamisjärgus olevat surmavat medikamenti süstiks…
Ma palun siira heasoovlikkuse ja austusega; kas keegi tooks mulle palun kasvõi ühe ainsa näite! Sellest, kuidas on VABAS JA DEMOKRAATLIKUS RIIGIS, oma sajandat sünnipäeva tähistanud EESTI VABARIIGIS võimalik, et me üle veerand sajandi et mitte öelda peaaegu KOLMKÜMMEND AASTAT oleme maha vaikinud selle, et meie keskel on inimesed, keda meie kõikide vaikival nõusolekul on brutaalselt RÕHUTUD ja TAGA KIUSATUD nende seksuaalse sättumuse pärast?
Kus olid meie isesesivuse taastajate silmad? Kus meie kultuurieliidi kõrvad? Kuidas ometi saime me olla vaikselt ja urgitsedes selline rahvas ja riik, kes kiitleb maailma ees oma tiigrihüpete ja e-lahendustega, laulupidude ja dopinguvabade olümpiamedalitega, aga varjatult ja salaja nagu moosivaras naabri keldriboksis, kaaskodanikke kiusab? Millega tegeles need aastad sajaaastane EESTI POLITSEI, kui inimesi kogu iseseisvuse aja on nende orjentatsiooni pärast hullemini taga kiusatud kui ei kedagi teist kogu Maarjamaa ajaloos?
MIKS ME ALLES NÜÜD – kui globaliseeruv maailm ärkab roiutavast stagnaunest, lööme endile vastu laupa ega suuda andeks anda, et kõik teised on juba ammu ära teinud, aga meie veel mitte – ise veel innovaatiline ja moodne Põhjamaa? Miks suur hulk neid, kes saanuks juba EESTI NSV-s teha otsustavaid samme et homoseksuaalsus normaalseks kuulutada, teevad seda alles täna? MIS või KES takistas neil olla juba kolmkümmend aastat tagasi avatud, humaanne, tolerantne ning hooliv? Miks? Ma küsin seda sinult endine kommunist või teise põlve sotsialist kes sa täna endiselt Toompeal toimetad? Aiman ka seda vastust ;
AEG on selline, aga ma õõnestan süsteemi seestpoolt.
HANNES VÕRNO 