TÜHISTAMINE

Kui sul oleks kuraasi, võtta märkamatult Draamateatri suurde saali, esietendusele, kaasa üks roheline plasmassist kastekann. Lasta see kemmergus silmini vett täis ja viia vaikselt endaga saali kaasa ning tõusta siis enne tüki algust püsti ja küsida lähemal olijatelt – kellele vett…?

Pole kahtlustki, sa näed ehmatuse ning hämmingusegust nägude galeriid, milles vaatab vastu äärmuslik mõistetamatus ning kohkuminegi.

Ma näen neid nägusid iga kord!

Iga kord, kui keegi sooja silmavaatega inimene vaikselt küsib – kuhu sa kadunud oled? Millega tegeled? Tunnistan, et olen viimased neli aastat iga päev ainult maalimise ja kirjutamisega tegelenud ja inimene kes sellest mitte midagi kuulnudki pole, ei ela järelikult samas infopilves. Temal on oma ja minul oma läbikäidavate ja lähemate kamraadide sõpruskond. Tema on sealpool aedikus, kus aegajalt teadetetahvlile uute tühistatute posterid ilmuvad, mina enda omas, kus seda nukralt muiates tunnistada tuleb. Inimene, kes kuuleb, et keegi on tühistatud – nagu praegu on moodne öelda – ei adu ega aima, mida see tegelikult tähendab. Seepärast siinkohal üks tagasihoidlik randevuu, et sellele moodsa kultuuri ilmingule veidi rambivalgust näidata.

Tühistamine on põhimõtteliselt nagu “reaalne vangistus”. Sellele eelneb tavaliselt paar kolm “näidisarreteerimist” ning mõned “läbiotsimised” ehk lahti seletatult käib see nii:

Sa julged öelda välja oma arvamuse, mis lööb kõikuma kellegi pikkade aastate jooksul joonistatud skeemi. Ta kasutab kõiki temale käepäraseid ning ametiseisundist tulenevaid õigusi, et veenda oma ülemusi sinu sobimatuses tema alluvaks. Enamasti on see kahepalgeline ja süsteemselt loodav teenistussuhe, milles alamad omavahel pidevalt kemplevad ning tunnustuse janus ülemusele poevad, kes siis vastavalt kuulekusele nende karjääri kujundab. Sinu tänased töö- ja teenistusalased saavutused on homne norm ning sa saad kogema üksnes märkusi ja etteheiteid. Sedalaadi tühistamist kogevad väga paljud suurte süsteemide ja organisatsioonide orjad.

Sa näitad julgelt ja häbita oma tundeid, emotsioone ja meeleolusid, mis kujunevad kindlal ajal, kindlas kohas, kindlas situatsioonis ja kindlas seltskonnas ning avaldad need oma mälestusena ühest eluepisoodist. Sellega sa solvad. Solvad süsteemile alandlikke ametnikke ning riivad nende staatust. Nüüd on sul juba väga konkreetsed vastased, kelle kibestunud vimm kätte maksta, võitleb jäänustega käegalöömise mentaliteedist. Nii kukud sa lihtsalt maha nagu liiga kõrgeks aetud koormast kukuvad maha kaalikad, kui krusa põlluteel taarudes sõidab. Sind kustutatakse kõikidest koosseisudest, nimekirjadest ning struktuuridest. Sind ei ole enam olemas. Vabastatud.

Sa põrutad ilma keerutamata kui muud poolsosinad pobisevad, mida arvad hüvede privileegidest pimestatud primadonnast. Liiga otsekoheselt, liiga teravalt ning näed kohe mis juhtub. Massid aplodeerivad ja röögivad “Õige!” Õukond aga otsustab esimesed klähvijad puurist välja lasta. Sa saad suure toruga sitapritsist sapisegust sõimu, sest julgesid puudutada Juhti ja tema loodud uut valitsemiskultuuri. Sind sildistatakse parandamatuks ning uksed sulle tuttavatesse kohtadesse sulguvad sahinal su nina ees. Siis näed sa juba selgesti, kuidas “sõbrad” kellel sinust varem mingitki kasu oli, suunavad oma silmad horisondi poole ega tee enam kuulma sõnagi, sest sind pole neile enam vaja. Sa ei ole kasulik. Kõige kasulikum on isegi see, et seltskonnas saab nüüd seletada, et ei tea jah, mis temaga juhtunud on…ning sõbrad me seepärast ka ei ole. Enam. Nii on ohutum.

Sa näed kuidas kulmudeni kinni makstud meedia taob jalaga maas lamavat inimest, kelle ainus süü on usk alternatiivsesse võimalusse milleks iganes. Sa astud kellegi eest välja andes talle üksnes avalikult telesaates sõna. Selgituseks ja selguse saamiseks mille najal normaalse mõtlemisvõimega inimene suudaks langetada ise oma otsuse ja valikud. See on aga järgmine tellis kassiuputuse ämbrisse, sest sa toetad avalikult “uhhuuu” tõbiseid – järelikult oled ka ise uhhuu. Selle peale ajavad kummikindad kätte juba järgmise osakonna eksperdid. Need, kelle ülesanne on etendada õige arvamuse eest seisjaid. Nad saavad siit sealt nipet näpet hüvesid, et tunda ennast parasjagu mõnusa toimetuleku piiripeal ning see loobki võimaluse nautida õigust valetada kokku mida tahes, nimetades selle kõik satiiriks. Ehk mängu tulevad õuenarrid ja nende alati naerda rõkkav valvepublik. Keegi ei tahaks nende kätte sattuda. Eriti nad ise. selle pärast see nii kokkuhoidev kollektiivne teadvus ongi.

Sa keeldud kummisangadega marlikatsust ega kanna seda oma nina ja suu ees, sest selle kandmisest ei ole niikuinii mingisugust kasu peale sellega äritsejate. Sellega muutud sa ohuks. Ohuks suveprojektile, millega võiks teenida tuhandeid, kuid tingimusel, et kogu projekt muutub teatrietendusest hoopis õukonna vaktsineerimiskampaaniaks. Sind ei oodata proovidesse, kontroll- ega esietendusele, rääkimata selle tähistamisest. Ära sellel teemal sõna võta praegu, veelparem kui oled üldse vait. Sa purskad naerma, kui tabad end tõsiajsalt, et sinu kirjutatud lugu tehakse kriitik-eksperdi poolt avalikult maatasa juba enne piletite müügile tulekut, proovide alguses. Sa ei ole oma loomingu sünni juures ja lihtsalt talud tasakesi süüdistusi.

Sul on kogemused ja oskused inimesi juhtida, lõbustada ning teenida. Sa võtad vastu tööotsa, aga siis selgub et sa ei kõlba selleks seoses sellega, mida oled teinud mitte ise, vaid sind prepareeriva õukonnameedia interpreteeringutes. Sa jääd ilma tööst ja teenistusest ning mõtled iga päev, kuidas ja kuhu see kõik välja viib. Sa tead, et oled TÜHISTATUD ning needki, kes püüavad teha nägu, et võtavad osa või tunnevad kaasa, on tegelikult hirmul ja püüavad sinu olukorda mitte nii trööstituna näha. Parim moodus selleks on vabandada end suure hulga töö ja vähese ajaga.

Sa oled teinud pea kolmkümmend aastat koos sõpradega nalja. Nii et tilgad silmas. Siis ent avastad sa üks, kaks ja siis juba kolmas ja neljaski kord, et sind on sellestki mängust välja lõigatud. Sind pole olemas – tühistatud you know…

Sa ei usu enam ühtegi inimest

Sul ei ole enam ühtegi sõpra

Sa oled lõpuks vaba

Õnnelik

Jah, ma manifesteerin seda täie südamerahuga;

Ma olen selle kogemuse eest väga tänulik. Ma andestan, aga ei unusta.