Ehk kõige pinnapealsem ja lihtsustatum ülevaade inimkonna kujunemisest. Tegemist on konspiratsiooniteooriaga, nägemusega, kanaldusega või mida iganes.
Maailm on jaotatud maailmadeks. Igale maailmale on nagu laste mängudes, antud omad kindlad värvid, et mitte üksteisega segamini minna. Nagu kariloomad, kes on tähistatud omaniku tunnusmärkide ja muu säärasega.
Nagu lojused ja kariloomadki, joostakse üksikult või karjakaupa vahel ära. Vahel hirmust omade, vahel võõraste eest. Vahel tapab üks kari teise maapealt, vahel seguneb sellega. Oleneb sellest, kes millest elujõu ammutab.
Nii ongi appi võetud kõik meid ümbritsev, et see pilt paistaks millegi muu kui loomakasvatusena. On vaesus ja rikkus. On toimetulek ja selle puudumine. Rohkem ei ole valitsejale vaja. Sellest piisab, et seda kõike hallata ning kontrollida. Valitseja all ei peeta silmas türanne või muinaskangelasi ajaloost ega tänaseid riiggipäid, need on lojustekarja juhtelajad. Samasugused nagu teisedki, aga niiöelda korraks “kõrvale tõstetud” ja dekodeeritud, et täita peremehe antud ülesandeid ning saada sellest rahulolu või kaotada pea.
Nõnda kui kariloomade puhul jaguneme ka meie, üksteisest täiesti erinevateks olenditeks isegi sama munaraku mitmikute puhul. Et omanikul seda kaadervärki lihtsam hallata oleks, on tõmmatud erinevatele karjadele aedikud ümber. Aga et kari võib seda omatahtsi siia-sinna tõstma hakata või sellest unistada, on elajad tähistatud. Nii töötab nende omavaheline erinevus niiöleda siseaedikuna. Vahel on vaja, et karjad seguneksid, sest see hoiab kogu elus kogu liiki. Nii neelabki suurem kari väiksema või tugev nõrgema. Vaiksed karjad koos mõne suure või üksteist. Unustada ei maksa seda, et kõik mis alla neelatud, tuleb teisest avast ükskord välja ka. Aga sellest tulevikus.
Maailmakarjamaa elajad niisiis, on igaüks viimseni täiesti erinev. Omaniku jaoks on oluline ainult globaalne mõõde. Siin tulevadki mängu värvid. Lipuvärvid.
Need, mis liigi siseselt tõugusid üksteisest eristaksid, aga samas eri meelelaade “rahvsuteks” ühendaksid. Süsteem ise on imelihtne. Suurearvulised populatsioonid on tähistatud ühtede, keskmised teiste ja väikesed kolmandate värvide või nende kombinatsioonidega. Täiesti eraldi on tähistatud need, keda hoitakse väljasuremise eest. Need kes paratamatult kaovad ja need keda on tarvis tähistada süsteemivälistena.
Värvid, millega tähistatakse suured karjad on sinine, valge ja punane. Keskmised tähistatakse ilma siniseta, mis on asendatud rohelise ja mustaga.
Väiksemad on tähistatud lisaks loetletud värvidele ka vahetoone lisades või kombinatsioonidega suure, keskmise ja väikese värvitabelist. Iga värv mistahes lipul, tähistab omaniku arvepidamissüsteemi ja tema loomadele see meeldib. Nad armastavad oma lipuvörve ja piirina toimivat aedikut vice versa ning on valmis kõigeks, et selle eest vankumatult seista. Nad on varustatud neile eluks täiesti piisava viie meelega ning enamat tajujate üle mõistavad nad ise kohut. Kas siis jumaldades või hävitades. Peale hukkamist saavad neist uuesti sellesama karja jumalad. Ja et kõik sellesse usuks tegutsevad iga karja seas jumala(sõna)kuulutajad. Kuni leidub uus, kes eristub ülejäänud viiemeelelistest. See igikestev jumalate rituaalne hukk(amine) ongi lisaks lipuvärvidele selle süsteemi olemus. Karjast eraldujate või erinejate üle kohtumõistmine, mille eesmärk on hoida karja usk vankumatu. Kes ei usu või usub midagi muud on ohtlik kogu karjale. Paremat ja toimivamat süsteemi ei ole seni tekkinud sest see ongi parim toimiv süsteem. Tipust lõpuni.
Sa kibeled kindlasti küsima, kes oleme meie oma värvide ja jumalatega?
Meie SININE ja VALGE näitavad kuulumist konkreetsele alale, sest oleme perekonnana energeetiliselt selle maaga seotud. Samas nagu eelpool öeldud on need kõige suuremate tunnusvärvid…MUST näitab aga meelelaadi. See tähendab keskmise suurusega liigi tunnuseid. Niisiis võiks öelda, et meie rahvuslipp kannab endas isanda loomaaia võimsate ja keskmiste meelsust. Meis on selge viide sellele, et oleme oma meelelaadilt segu suurte ja keskmiste mõjutustest. See ongi see, miks me ütleme endile vastu rinda tagudes, et oleme arvult väike aga mõttelt suur rahvas ning armastame neidsamu värve mida kuningad, sultanid, presidendid ja tsaarid oma karja keskel. Me vajame OMA MAAD, nagu juudid ja soomlased, kelle lipuvärve sa tead. Meil on oma võimas religioon nagu araablastel, kelle lipult saime oma musta. Meie religioon on me MAA. Mis tähendab, et oma maast lahti rebituna kaotame me nii oma MEELE kui KEELE. Me võime isegi Kuule lennates hapu piima ja kamajahu kaasa võtta, aga selleks kes me oleme, jääme me siia maale mitte Maale naastes. Kui soovid vaielda ja öelda, et elades välismaal, saab ajada väga edukalt “Eesti asja” siis mõtle musta värvi kutile, kes mesipuu moodi märss rihmadega seljas sulle hiina restoranist kiirtoidu koju kätte toob… kelle asja tema siin ajab? Mis on tema värvid?
Seepärast julgen soovitada üht. Kui sa varem said võõralt küsides teada selle kust ta pärit on, siis saa viisakusest teada seegi, milline lipp temal on. Usu, elu läheb huvitavaks sest sa näed temas hoopis rohkem kui toidukullerit.
Eespool oli juttu neistki, kellede tähistamiseks on omanik võtnud appi lisavärvid. Need on karjad, kelle rohumaa põues või pinnal on omanikule kuuluvad olulised maa- ja muud varad. Suurem osa neist kannab uhkusega oma (lipu)värve seda isegi aimamata.
Huvitav on siinkohal sisse tuua paralleel värvide kasutamisest karja sees ehk see, kuidas keegi värvib oma mõtteviisi, näitamaks ihalust ja ideaale mida needsamad värvid tähendavad omaniku poolt riikidele antud lippudel. Keskerakonna rohelise ja valge kominatsioon ei erine araabia rohevalgest juhuslikult. EKRE, Isamaa ja E200 oma sinise ja valgega mistahes maausulistest niisamuti. Marksistid on punased ükskõik kus maailmas nii hinges, riigilipul kui parteipiletil ja sinikollasedki on suure-meelsed kullakaevajad kõikidel kontinentidel.
Lõpetuseks mõtle endamisi korraks värvidele enda ümber. Nii neile millega lood ruumi enda ümber kui kehakatetega. Mõtle, kui meelde tuleb, iga kord – miks ma siin just seda värvi näen…
Kui sest nüüd mingitki kasu sündida võiks, siis ehk niigi palju, et kui sa pole iial või siis väga harva käinud kunstinäitusel, siis mine! Mine vaata mida inimesed on loonud. Ära näe seda mida seni – oi kui ilusasti joonistatud maal jne, vaid vaata värve ja püia mõelda sellele, mis on loojal meelel mõlkund.
HANNES VÕRNO 