ERVIN

Filipinod on planeedi parimad teenindajad. Kas see nii ka tegelikult on, ei tea tegelikult ilmselt keegi, sest saades osaks inimlikule kohtlemisele, tunneme me ennast alati õnnelike ja parematena. Seega võib sel levinud arvamusel tõesti tõepõhi all olla. Olen filipiinidel käinud ja võin öelda, et on küll. Kordades parem kui Botswanas, Zimbabwes, Zambias või paljudes euroopa riikides. Samas ei häbene ma otse öelda, et Manila on minu meelest maailma pepuauk. Ma ei räägi räpasusest, slummid on sitased igal pool. Ka meie uhkete uusarenduste perimeetrist väljapoole jäävates metsatukkades ja pervekraavides laiutab eluperemeestest pohhuistide praht.

Filipiinide saatuse määras peale Jaapani tuumapommitamist ja keisri kuulekat kapituleerumist “baasideleping” maailmavallutajatest kauboidega.

Sealtpeale on filipiinidele sattujale ees ja varuks väga üllatavaid “veidrusi”.

Et olin kirglik reisifotograaf ja tassisin sel ajal kõikjal kaasas oma Canoni peegelkaamerat koos mõne objektiiviga, vajasin ühel päeval tehnilist abi. Ei mäleta mis see oli ja polegi tähtis. Otsustasin pöörduda mõnda fototarvete kauplusse, et sealt vajalikud vidinad soetada. Suur oli aga mu hämming, kui nägin üksnes õlgu kehitavaid ja käsi laiutavaid kohalikke, kes ei suutnud mulle juhatada teed sinsassegi fotomaailma. Viimaks avasin seljakoti ning näitasin ühele kutile kotisuust oma kaamerat. “Aaa, Kodak!” Ütles see näoga, nagu oleks võitnud Viking Loto peavõidu. “No, Canon…” pobisesin ma vastu, aga vähemasti viis ta mu õigesse kohta. Selgus huvitav tõsiasi. Sellist sõna nagu foto, fotoaparaat, fotograafia jne asendab koos baasidelepinguga kultuuri imbunud “Kodak”. Teadagi kust. Ilmselt olid esimestel linnaloale lastud jänkidel just Kodaki kaamerad ja teist sõna polnud enam vaja. Milleks ajada asjad keeruliseks. Sama on muuseas kõigega, mis puutub suuhügieeni. Hambaravi, hambahari, hambapasta ja kõik muu on filipiinidel Colgate.

Kuna pean lugu eksootilisest ja huvitavast ning hästi valmistatud toidust, saigi Filipiinidest minu silmis maailma pepuauk. Pizza üks hullem kui teine. Kuum koer ja muud kähkukad. Keedetud makaronid, nuudlid ja muu nõukaaegset koolisööklat meenutav pläust sorstu tomatipastaga jne. Et olin enne Filipiine viibunud Hiinas, Hongkongis ja Makaos, ootasin samasugust kurmeed ka filipiinidelt. Eelnimetatud maade toitude kohta raputasid filipiinid jälestust jäljendades päid. Kohalik orgunnivend, kes mind seal igapäevaselt saatis sai aru et soovin midagi eksootilist. “Kas sa grillitud iguaani tahaksid?” Küsis Ervin, sest leppisime kokku et tema nimi on Ervin ja mina olen Onu.

Ervin oli tegelikult John ja ka kõik tema sõbrad olid ristitud vastavalt baasidelepingule. Olin valmis grillitud iguaaniks. Siis seletas Ervin, et see on tegelikult keelatud värk, nagu kõik muu mis oli enne baasidelepingut ning mida maakohtades ja salaurgastes siiski tehakse. Ka kihlvedudega kukevõitlused ja kõik muu peale eskordiplikade. Selgus, et Einari sõber on Palawani saare kohaliku vangla ülem ning seal me õhtust söömegi. Oot, missassja? Jah, me läheme õhtul vanglasse ja grillime seal koos vangide ja valvuritega iguaani. Sekundiga jooksis mu silme ees läbi seiklusfilm, kus ma istun mingis vanglas kõrge tara taga ning püüan saada maailmaga ühendust, et paluda omale advokaati kes mu siit välja keerutaks ja tagasi koju aitaks saada. Ütlesin Ervinile, et võtame parem eskordiplikad. Okei, vastas tema ja lisas otsa et reegel on lihtne. Plika on sinu kõrval hetkeni kui sa tema seltskonda enam ei vaja ning sellest annab märku see et sa tasud kõigi ta teenete eest. Minut, tund, nädal, kuu, vahet pole naeris Ervin. Otsustasin et valin hoopis öise paadiretke saarte vahel, sest tahtsin oma silmaga näha seda maailmaimet, kui nahkhiiresaare koerasuurused tiibadega kuradid kuuvalgel üle vee kõrvalasuvale datlisaarele sööma lendavad. See oli vapustav vaatepilt. Muuseas baasidelepinguga koos saabus ka hinnapoliitika. Kõik kohalik peab olema odavam kui kauboide kraam.

Nii saigi pudeli Coca Cola raha eest kolm pudelit väga head kohalikku rummi.

Kui Ervin õhtu lähenedes kella hakkas küsima, uurisin viimaks, et mida või keda ta ootab. “Brownout” vastas sõber. Kui aeg sealmaal, tuligi brownout, millega kohalikud on baasidelepingust saati õnnelikud ja harjunud. See tähendab et kõikjal süttivad laternad, tõrvikud, küünlad, lõkked ja patareilambid. Pitsabaarides ja sardellisaia putkade juures algab ööelu ning tolmustel tänavatel kihutavad valgusvihkude sähvides siklite ja rolleritega noored mehed. Brownout on pimendamine, ehk energia kokkuhoid ja selleks tõmmatakse rubilnikust pimedaks kogu saar. Neljaks tunniks nimelt läheb kogu elu tagasi maailma tulevikku ehk toimetulekuks elektrita mida valitsus müüb. Tunnistan, et mulle meeldis sest romantikast rohkem just see kollektiivne vastuhakk – me ei maga silmatäitki teie poolt pakutavat und.