Kas sa ütlesid MAYDAY? Kuulen endalt küsitavat ja mõistan suurepäraselt miks keegi seda teeb. Selle signaaliga ei tehta niisma nalja. Selline on tava, ent tavadest kangem on kokkulepe ja sellest veel kangem on usaldus.
Mayday on viimase häda signaal ning paradoksaalne on see, et me ei pea kuugeldama, saamaks teada mida see tähendab. Me juba teame. Me oleme seda signaali juba korra andnud. Oma nime all – ESTONIA
Täna oleme me kõik – mistahes kriteeriumitest olenemata jälle sellel kottpimedasse tormiöösse eksinud laeval, mis on nii kreenis, et tuleb anda MAYDAY. Kui eelmisest laevahukust üldse midagi õppisime, siis üksnes seda, et ükski õukonna uurimiskomisjon ei ole mitte kunagi sõltumatu. Mitte kunagi!
Mitte ükski uurimiskomisjon ei mõista seda, mida kogevad inimesed. Mehed, naised ja lapsed. Rahvusest ja soost ning vanusest olenemata. Uurimiskomisjonid uurivad sõltumatute ekspertidena üksnes metallivigastusi ja füüsilisi, mehhaanilisi ning tehnilisi põhjuseid ja üksikasju ja koostavad siis raporti. Ütlevad mis juhtus laevaga, tehes seda püüdlikult ja peensusteni. Inimeste kohta ütlevad aga lihtsalt hukkunute arvu ning täpsuse huvides kui palju ja mis rahbusest need olid. Tundetult, tuimalt ja sõltumatuna TÕEST.
Muidugi on stsenaariumisse kirja pandud, et seegi kord on pääsejaid ning tundub, et seda nimekirja nagu kõiki ülejäänuid ei panda kokku E-häältega…
Voli koostada nimekiri neist kellel on lootust pääseda, näibki andvat tänasele õukonnale õiguse jätkata vaatamata kreenile VIP-tekil pidu.
Nad ei karda ei haiget- ega märjaks saada. Neil on päästevestid moodsalt trendika “Zelenski” dressipluusi all ja nad ootavad kärsitult katastroofi.
Jah – tänane õukond VAJAB seda, sest nende jaoks pole magusamat ega härdamat hetkedest, kui saab kaamerate ees üle noatera napilt ellujäänut mängida ja lohutamatult leinata. Saada uued privileegid ja isegi kompensatsiooni kui kohutava õnnetuse läbi teinu. Ülejäänud hukkuvad ja on lihtsalt number uurimiskomiskoni tehnilist pahna täis raporti ühel real.
Tunnistades tõde, kirjutan ma seda kõike tegelikult kui kõnet. Kõnet mida ma sooviksin pidada Riigikogu kõnepuldis, kuhu mind niikuinii ei lasta. Sest õukonna poolt ma olen hukule määratu nagu kõik ülejäänud, kes on juba püüdnud ja püüavad jätkuvalt hüüda – me läheme põhja kui nii edasi läheb!
Need, kes hukule määratud aga siiski Jumala abiga pääsevad, räägivad hiljem niikuinii kõigest, mis juba ammu aimu andis, et asjad pole sugugi hästi, ent need nagu me teame, on lihtsalt kinnitamata ja tõestamata mälestuskiilukesed, mida konspiraatorid kokku püüavad liimida.
Nõnda kui laevahukk puudutas iga eestlast, puudutas Tšernobõli tuumaõnnetus iga uktainlast. Miks me mõlemad seda jälle teeme? Uuesti, põhjalikumalt, püüdlikumalt. Kes meid selleks sunnib ja õhutab? Kellele on seda vaja? Kellele see kasulik on? Need ei olnud siis ega ole tänagi ÕNNETUSED vaid hoolega ette valmistatud aktsioonid. Kogu maailmas, Siinai poolsaarest Skandinaaviani. See käib üle kõikide peade ning sellesse on mässitud nii tipust kui põhjast need, kes talle pihku pistetu eest silmad ja suu kinni pigistavad. Raha selleks on täpselt niipalju, et sealt saavad isegi üksteise tagant näpistada kõk needki, kes seda kõike koordineerivad.
Katastroofid ja kannatused ühendavad ning lammutavad ühtmoodi. Me oleme ju tegelikult ammu aru saanud, kust tuleb jänes mustkunstniku kübarasse. Ta on kastis, eesriide taga ning kui on laval ära käinud, sinnasamasse ka naaseb. Aga me usume seda mida meile näidatakse.
Lõpetuseks tahan meenutada üht Mart Laari lauset, kes oli eelmise laevahuku ajal õukonna eesotsas.
Pruugib mul vaid korraks ära minna, kui on mingi õnnetus…Meenuta, kus ta oli ja mis asjus. Kaja Kallas on Pariisis, mõtle ise edasi.
HANNES VÕRNO 