KOHTUMÕISTMINE

Milles iganes on meil kummalgi õigus jääda oma arvamuse juurde ning seda vajadusel põhjendada, kuid ühes tuleb meil vaatamata kõigele kokku leppida.

Sõjal on kõige vähem pistmist tõega. Valetavad ja vassivad mõlemad vaenupooled ning see ongi igasuguse sõja eesmärk – kirjutada uus ajalugu. Maailma ajalugu võib seepärast ilma liialdamata nimetada sõjaajalooks.

Või tead sa nimetada mõnda rahuajaloo professorit?

Kui ma nägin esimest korda tikktokkerite levitatud külmaverelist videot hukkamisepisoodist, tundsin ma ennast niisamuti nagu kõik ülejäänud inimesed, kes seda nägema juhtusid. Enne kui tsensorid sellest üle käisid ja elu ning surma hapra piiri tehnika abil udutades hajutasid.

See oli armutu ja külmavereline roim mitte kohtu- või taevas hoidku õigusemõistmine kellegi üle. Oma viimast sigaretti suitsetav surmamõistetu, kelle lootusrikkalt nukras rahus lausutud “Slava Ukraini” oli kujunenud selleks hetkeks ülemaailmseks sõjahüüdeks. Gerojem Slava! Au kangelastele selle vastusena, jäi tulemata. Kõlasid lasud millest rääkis kogu maailm.

Viimased aastad on mind aina sagedamini pannud küsima üht ja sama küsimust – kellele see kasulik on? Ükskõik mille me siinkohal ette võiksime võtta. Kõik maailmas toimuv, ükskõik kui kohutav see ka ei ole, on alati – ma rõhutan alati, kellelegi kasulik. Mida suurem on tuhandeid või miljoneid elusolendeid tabanud õnnetus seda suurem on kellegi õnn teenitud tuhandete või miljonite üle. Alati! Ja nüüd küsi endalt, kas see pole sõltuvust tekitav? Ma mõtlen siinkohal nii üht kui teist, sest meile meeldib teadmine, et ka kõige lootusetum olukord saab kord läbi. Kuidas see ka ei lõppe, toob pääsemine kergendust. Niisiis võiks küsida iseendalt sedagi, et aga mis siis, kui selleks sõdu algatataksegi – et üks osa sealt elusana läbi võiks tulla ning õnnelikuna mõnda aega kõigega leppida? Peaasi et hing sees, nagu öeldakse. Nii peotäit riisi kerjates kui bakhanaalidel šampanjaga kaaviari alla loputades.

Kui mõtlen sellele hukkamisvideole ei saa ma endas vaigistada küsimust kellele see kasulik oli? Ära ahmi õhku ega pöörita silmi. Ära tee nägu, et see on siililegi selge ning selliste asjade üle arutaminegi näitab valele poole vaatamist. Me kumbki ei tea selle loo taustast kuigi palju. Üksnes seda, mida kuuleme ja näeme. Kuuleme kuidas noorepoolne meeshääl ütleb “Snimaju” ning sellele järgneva “Slava Ukraini” peale, lastakse käsi taskus kaevikupervel suitsetav mees automaadivalanguga maha. “Kõnge, raisk” kostab sinna otsa hukkajate lause. Kaksteist sekundit millest mõnda aega rääkis kogu maailm. Räägiti venelaste äärmuslikkuseni jõudnud sõjakuritegudest vaba maa ja rahva vastu ning ukrainlaste sangarlikust võitlusest oma maa kaitsmisel.

Miks selline tegu jäädvustatakse?

Ajalooarhiivides on hukkamist kujutavaid materjale virnades. Nende ühine nimetaja, kui seda üleüldse nii võib vaadelda, on valdavalt sama. Ühelt poolt külmalt masinlik ja inimlike tunneteta sündmuse jäädvustus. Teiselt poolt detailideni läbimõeldud režii ja sõnumiga mõjutusvahend oma eesmärkide toetuseks. Olgu see siis üht või teistpidi, hukkamisvideos on ühed alati head ja teised pahad, nagu sõjas ja rahuski. Kõik oleneb vaatenurgast ning sellest, kellele see kasulik on…

Ehk oled näinud, kui mitte, võiksid vaadata millise paraadlikkuse ja pühendumisega hukkavad liitlaste timukad pärast Nürnbergi kohtuprotsessi natsitimukaid. Nende kaadrite vaataja on suisa sunnitud tunnistama kui õige, vajalik ja õiglane on nähtav tegevus ning millise pääsemiskergenduse kutsub esile vaatepilt alistatute hukkamisest. Taas seesama küsimus. Kellele see kasulik oli…Või kellele oli kasulik et Iraaki valitsenud Saddam poodi üles kaamerate ees nagu Liibüas peksti maanteekraavis kaamerate ees surnuks Gaddafi? Kirsiks tordil võib pidada muidugi televiisori ette kogunenud riigi juhtkonda, kes otseülekandena jälgib eriüksuse GoPro pilti Bin Ladeni hukkamisest Pakistani peidikus. Kellele on kasulik jäädvustada ja säilitada need kaadrid, mida peab udutama ja ruudutama et mitte häirida vaatajate tundeid, ent mida sellegi poolest näidatakse iga veerand tunni tagant kõikides värsketes täistunni uudistes? Maailma- ehk sõjaajalool on oma nägu. Me kuuleme sellest alates kooliminekust ja esimesest ajalootunnist oma elus ning me oleme kohustatud nõustuma hinnangutega ajaloosündmustele, just täpselt nii, nagu need parasjagu paistma peavad. Lennart Meri toimetajakäe all valminud Kromanovi filmiloos Pirita kloostri viimastest päevadest, kerkib ühes kaadris väga oluline küsimus – kes lasi tõde jälle sedapidi paista…

See on tõesti siililegi selge, et eelmise üleliidulise ajaloonarratiivi raames olnuks mõeldamatu rääkida kloostri tegelikest hävitajatest. Nii oligi kõigile kasulikum, näidata usuasutust kahepalgelise võimukantsina, mille priiust ihkavad mässulised talupojad segi peksavad. Seda rahvuslikuks legendiks saanud filmi, mis tituleeritud Eesti saja parima filmi absoluutsesse tippu ei oleks iial sündinud kui ideoloogiasektor poleks stsenaariumile oma heakskiitu andnud. Seega saame siin vast üheskoos tunnistada, et ajatu meistriteose loomiseks pole tõde õieti kunagi ilmtingimata hädavajalik. Nimetame ta mõõga ja mantli stiilistikaga muusikaliseks seiklusfilmiks ja saamegi sajandi parima filmi. Lõpetamaks oma arutlust selle kaheteistkümne sekundi pikkuse hukkamise salvestusest, tunnistan emotsioonidest hoidudes, et vastuseks küsimusele, kellele see kasulik oli, sobib täna maailmas toimuv ja nähtav väga täpselt. Vereviha vennasrahvaste, jumalasse uskujate, rahvuskaaslaste ja eri põlvkondade vahel on kasulik üksnes võimule pääseda või jääda soovijatele. Nemad näitavad seda mida nemad meiega teevad, alati läbi selle prisma, nagu me ise seda teinud oleks. See on enda süüst vabastamine, süüdistades alati ja kõiges ainult teisi.