JÕULUMÕTISKLUS

Mäletan et olin teise klassi poiss. See taipamine oli ühtaegu rõõmustav, sest tundsin end nagu mees kes oli äsja leiutanud tule. Samas tegi see mind väga nukraks. Mitte isegi niipalju selle pärast, et haihtus usk päkapikesse ja jõuluvanasse, kui teadmine, et mulle on labaselt kogu lapsepõlve valetatud. Seejuures ikka ja alati sama skeemiga. Isa läheb paneb auto sooja, lapsed istuvad kubudena tagaistmele kinnivöötatult ootama ning ema kohmitseb midagi veel ja siis sõidamegi maale. Surnuaiale ja vanaemade-vanaisade juurde. Koju tagasi tulles, olid kuuse all pakid ja niisama palju kui need pakid tegid rõõmu, tegid nad alati ka haiget. Lihtsalt nii neetult ülekohtune tundus see, et jõuluvana mitte kunagi muul ajal ei käinud kui just siis kui me kodust ära olime. Lapsele pole suuremat pettumust, kui oled õppinud lood ja laulud pähe, mida ei saagi jõuluvanale ette kanda, vaid emale ja isale, nagu oleks neil mingi õigus teda asendada või esindada.

Mäletan seda pettumust väga selgelt. Sealtpeale muutus see lihtsalt teiseks kingisaamise päevaks peale sünnipäeva. Kõige hullem seejuures oli sinna juurde räägitud jutt, et kingitused pole üldse tähtsad. Hoopis olulisem olla jõulutunne…Seesama, mis minu lapsehingest just kadunud oli. Ma avastasin selle oma poisikeseliku loogikaga väga kergesti, sest meie generatsiooni jõmpsikad kasvasid üles Marek Pieguse ja Meisterdetektiiv Kalle Blomqwisti lugudele õhinal kaasa elades. Miskipärast ei teadnud päkapikud kunagi tulla, kui ma ilma kellelegi ütlemata sussi akna peale peitsin…

Tänapäeval on lihtsam. Sa võid olla vaevu kõndima õppinud, aga sinu nutiarsenal peaks võimaldama vabalt kogu seda pulli jälgida. Igasugu kaamerad ja valveseadmed, igas hinnaklassis, võiksid tänastele marekpiegustele ja kalleblomqwistidele detektiivitöö veelgi huvitavamaks teha. Kuid las see jääda. Igatahes on selge, et me mängime seda mängu terve elu. Mõni vaat et surmani. Püüdes petta kõiki ülejäänuid lobaga sellest, kuidas tema ikka veel täiesti siiralt Jõuluvanasid usub. Eks ta sellepärast käibki laup leemendamas ja soolarattad soojade üleriiete kaenlaaekudes kaubakatedraalides käru kuhjaga kaupa täis igaaastasel tarbimismissal.

Mis kunst on sellistele ükskõik mida müüa? Ei mingit kunsti. Neile piisab, kui rääkida jõulurõõmust mis seisneb naudingus ohata ja hädalda et pole veel jõudnud mitte midagi teha, või siis vastupidi, vandeseltslaslikult silma tehes ennast kiita, et kõik kingid on sel aastal juba tehtud. Kes kõige rohkem kulutab see kõige rohkem armastab. Kas nii? Mõistagi käib selle juurde taas seesama jutt, et kingitused ei pea olema suured ja kallid. Väike meelespidamine on palju armsam. Minge perse tead. Inimesed tahavad saada väärtuslikke ja hinnalisi ning kordumatuid ja ägedaid kingitusi. Punkt! See meelespidamise ja küünlajupi kinkimise sekt võiks seda sel juhul kogu aeg teha, mitte oma hoolivusega kord aastas virvendada. Hooli ja pea meeles kord kuus, kui suudad, kord nädalas. Vähemalt oma kõige lähemaid ja kallimaid. Ei ole siiras, maal üksipäini läbi jäise aknaruudu surma ootavale vanainimesele kord aastas veerandtunniks kasukat seljast võtmata sisse sadada, et apteegi sooduskampaanial ostetud südameeliksiiri viia ja rääkida kui kiire isegi jõuluõhtul on. Tema on ka noor olnud…ta mäletab seda juttu omast käest.

Ma ei armasta jõule

Ehk seepärast, et ma ei armasta ka sünnipäeva. Ma vist ei oska ennast selles kõiges üles leida. Ei saa aru, kas minul on seda vaja või mu vanematel, kes mulle niisamuti selle kõik kokku valetasid, nagu neile nende vanemad ja neile nende esivanemad. Või on seda vaja mu lastele? Et ma neile samamoodi valetaks kuni nad usuvad ja lõpuks pettuvad, aga niisamuti selle arutu kaubalaeva aerudest lahti ei lase. Kord istume me kõik oma üksindusega kahekesi ja vaatame küünlajuppi mis laual põleb ja laulab, et kingitus ei pea olema kallis ja suur ja palju toredam on kinkida lähedastele aega ja kõik see muu bla bla bla, mis aastast aastasse ikka ja jälle kordub, sest me ei tea algusest peale keda üleüldse saab uskuda…