MÄNG

Kõik ON MÄNG. Nüüd see algas. Ma kirjutan selle ekraanile, et nii paljud kui võimalik, seda näeksid. See on võimalus osaleda mängus kus mitte midagi ei toimu vastupidiselt sinu tahtmisele. Kõik mida ma praegusest hetkest teen, on mängimine. Ma lähen tagasi lapsepõlve. Lähen sinna kuhu ma olen kogu aeg igatsenud. Aega, kus ma olen õnnelik ega pea mõtlema, et ma olen vales keha, vales kohas, vales ajas, vales vales ja vales õiges.
Ma olen otsustanud mängida siitpeale iseendale kogu oma elu. Luua oma ellu inimesed tulevikust, kes näevad seda ideed kui enda oma ja loovad sellest muusikat, kunsti ja kogu ülejäänud elu. Nii olen ju minagi selle mõttevälgatuse saanud sealt kauguste ajaaia tagant, kus keegi vaatas tähti taevas ja mõtles et kuids seal olla võiks. Kes meist oli? Kes meist on ja kes me oleme? Kellena me kord tuleme. Tagasi tulevikku…
Palun vaata seda filmi uuesti! See on selle mängu film. See film rääkigu sellest mängust igale oma vaatajale, et ei ole olemas minevikku ega tulevikku. Selle pettuse tekitas süsteem sellega, et õpetas inimese olema “ära” eemal iseendast ja oma tõest. Petma kuni kogu see suur vale hakkas näima tegelikkus ja ehe ning muutused tunduma valed. Teitsmoodi rääkijaid hakati nimetama teisitimõtlejateks, sest need, kes tegelikult teisiti mõtlevad, vajasid energeetilist üleolekut. Sestap suunati töötava massi huvi vastavalt nende arengutasemele, kas madalate või kõrgete tunnete ning instinktide poole, neile mõistetavate vahendite abil. Kellele au, kellele kuulsus, kellele rikkus, kellele kannatused, kellele märtrisurm, kellele masimõrvari tiitel. Mida suuremat üleolekut sa minust hetkel tunned, seda madalamalt sa iseennast hindad. Mida suuremat poolehoidu või kirbet kadedust sa koged, seda vähem sa end tunnustad või ebatäiuslikuks pead. Ärme lähe seda kellelegi maha müüma, et meil niisugune mõte tuli! Parema vaadakem seda kõrvalt nagu mängu kohtunikud. Andkem punkte ja jälgigem et reegleist kinni peetaks ja korraldustest juhindutaks. Kes kaabakaks sündinud, peab seda mängu sinu maailmas kaasa mängima. Tema mängib sinu mängus seda rolli. Täpselt seda, mida sa usud ja ei midagi muud. Ta võib kanda ükskõik mis tiitlit, olla kes tahes. Sinu jaoks on ta nupp sinu mängulaual. Selle pärast ma teid kõiki armastangi. Teid türapead ja värdjad, keda ma oma eluteel pean kohtama, sest see on mängu osa. Teid, imelised ja kättesaamatud oma unistuste maailmades kes te mu mängus olete need. Ma kummardan nagu näitleja ja kummardan nagu publik, sest ma tänan teatrit. Kõrgemat kõkidest kunstidest üleüldse. Teater on kõikide kunstide ema. Teater on oma olemuselt MÄNG, ainus, mis on tegelikkusega kõige lähemalt kokkupuutuv, sest tal on MÄLU. Mälu aga, mu kallis Hannes, on jumal. Sest JUMAL ei saa olla olemas selleta et ta meelest ei läheks.
Ma olen andeks. Päriselt. Ma võin öelda seda ilma mingisuguse kõhkluseta, hirmuta seda enam. Sest ma suudan mõelda oma mängus välja ka need tegelased, kellele ma mõtlen kustes, kui olen sõprade lauast korraks peldikusse läinud. Tegelaseed, kes väidavad, et ma ei ole piisavalt andekas, et neile meeldida. JUMAL selles mängus olen mina. Mina loon sellesse mängu kõik tegelased nagu loob tegelased kunstis nimega TEATER, mis on ühtlasi kõige arusaadavam teie kõigi jaoks, kes te mul siin mängus olete. Mina olen ju teie mängus see keegi. Keegi kellele te praegu tahtmatult, virilalt või armastavalt naeratate, sest ma nägin teid nii nagu te arvasite teid suutvat näha ainult tõeline hingesugulane.
Kui sa arvad et see on jagamist väärt, siis jaga. Kui tunned, et see on tõlkimist vajav, siis palun tõlgi. Kui sa tahad sellele oma nime alla kirjutada, siis palun tee seda kartmata. Kui tahad selle kõik siinsamas unustada, siis unusta. Lahku, kui sa pead minema. Jää, kui tunned et meil on veel midagi arutada. Sa ei sure, sest kui sa usud, et meil on midagi arutada, ei kao sa kuhugi, juhtugi vahepeal ükskõik mida, sest see on MÄNG sa tead.
Mida üksmeelsemalt me suudame aru saada, et see on mäng mida igaüks mängib, seda lihtsam on igaühel aru sada, mis mäng see kellelegi on.
Hullem mis sinuga juhtuda saab on see, et sa ei saagi aru, et tegelikult ei sure sa mitte kunagi, sest kogu see värk on mäng. Su sünd, areng, kasvamine, kujunemine, armumine, orjamine, vananemine, hääbumine, kõdunemine ehk kokkuvõttes kogu selle protsessi pealtnägemine. Enda ja kõigi teiste, kelle me mängu kasa võtame. Sõltub lihtsalt kui kaasa see etendus sind haarab.
Märts on teatrikuu. Teatripäeaval on minu vanaisa sünniaastapäev. Tean seda selle pärast, et nii tähtis on teatripäev, et selle järgi jääb meelde üks tuhandest sünnipäevast suguvõsa ajaloos. Ma mängin teatrikuul et see on kõige õnnelikum, rahulikum ja toredam kuu sel aastal, sest järgmine algab esimesel aprillil ja kestab terve naljakuu! Kui kuu aega pulli tehtud naerdud ja hing ning meel tahavad puhata, tuleb roheliseks loov lehekuu ja aeg imetleda armastuse õiepungasid. Siis janikuu, ohhhissand ja püha Meeri. Kellel vähegi seisab või veel märjaks läheb, ärge mängige vale rolli. Te ei ole vagad vanurid, vaid need kes mäletvad Woodstocki. Vaata nõnda läbi kogu aasta kalendris ja püüa leida kas seal on mõni kuu, mille nimi on ohhjahheiteamiselustsaab?
Mängime! Siitpeale sinuga koos. Ma olen juba mõnda aega teinud ja ma ei kutsuks sind kaasa, kui see poleks parem sellest mida sa seni üldse kogenud oled. Mida keerulisem see sulle tundub, seda parem. See teeb mängu huvitavamaks, sest sa teed kõik et see unustada ning arvad, et oled eluga edasi läinud, kuna ühel hetkel sa seda enam ei mäleta et see olndudki oleks. Ja siis nagu peer lennukis, tuleb kusagilt sinu ninna see tunne tagasi.
Illustreetrin seekordse jutulaastu järgmise postitusega, mida siin selle all näed. See on sulle tänane järgmine sõnum. Mina teen facebooki, see on osa mängust, mida ma armastan 🙂