Caramela oli üks esimesi, kes sõitis kiiresti linna kui maal elu muutus. Tal kulus vähem kui pool ennelõunat, et vanematelt kaasa saadud toimetulekuhakatus, mille eest hankida elamine ning see sisse seada, ostukeskuses ära kulutada. Ta valis omale kolm paari rinnahoidjaid ja kuued bikiinid. Korsette, sukahoidjaid ning siidnegližeesid samuti mitu. Kingadest kahed kõrged, kahed väga kõrged ja ühed madalamad ning kaks paari pikki saapaid. Läikega ja erklillast seemisnahast. Kõik muu kulutas Caramela kleitidele. Ta vahetas kaubamaja kabiinis riided ning astus nõtkelt pea püsti läbi pargi südalinna purskkaevu juurde. Võttis ulja hooga kleidisabaga sahmates istet ning heitis päevitunud jala üle teise. Kingad ta jalas rõõmustasid südamest. Täpselt tema number, täpselt õige liist. Just see kontsakõrgus ja muidugi nimigi, mille eest tuli maksta kahe tonni korraliku kuiva heina hind. Caramela jättis endale tagavaraks kaheksakümmend eurot, et jaguks öömaja ja kojusõidu rongipileti jaoks. Õhtul tagasi maale jõudes, oli kõik õnneks jälle endine.
HANNES VÕRNO 