GRETEN

Ega see vana kalatööstuse hoone töölissööklasse tehtud provintsilinna ajaveetmise koht teab mis “fancy place” ei olnud. Seinad sedasama kanasita värvi emailiga roosaks rullitud ning mööbel ja muu klassikalised kaheksakümnendate koletised. Aga Gretenile meeldis seal käia ja veinitada. Lubati suitsetada, võis olla isegi oma kärakas kaasas ning mingit piletit keegi ei küsinud. Greten oli uustulnuk, aga oma toeka iseloomu ning alati pilkupüüdvate kingadega nii mõnegi kohaliku feministi vihaobjekt. Talle heideti ette peamiselt seda, et ta üksiku naisterahva käitumisnorme millekski ei pidanud ja kõikidega alati sõbralik ja seltsiv oli mis ei tähendanud seda et ta sarnaselt Ingridi, Signe, Käti ja Biankaga mehi oleks murdnud. Greten teenis oma raha ise ja sellest jagus nii koristaja, koerahändleri, aedniku kui autojuhi värbamiseks. Ta oli ostnud alevi keskel bussijaama kõrval vana Eestiaegse kaupmehemaja, teinud selle alumisele korrusele rendiruumid terapeutidele, massööridele ja muudele hingetervendajatele ning ülemised kaks korrust oma elamiseks. Greten armastas veenaudinguid ning just seepärast lasi ta oma elamisse ehitada korraliku koduspaa ehk kuuekümneruutmeetrise vannitoa. Mida kõike seal ei leidunud…vähemasti feministid teadsid sosistada.