PASTRORAAL

Pastor jumaldas oraalset seksi. Saamist ja andmist, mõlemat. See oli teada kõikidele, aga tehti nägu et seda pole olnud. Lootuses, et viimane teadaolev sedalaadi akt oli viimane, elati aastaid ning viimaks ei pööranud keegi tähelepanu sellelegi, et pastor peale jutluse lõppu ja kirikukohvi, iga kord uude autosse istus ja end pastoraati lasi sõidutada. Kui kümmekond aastat tagasi käisid kirikus peaasjalikult mutikesed ja paar püüdlikku leerilist, kes kirikliku laulatuse pärast sundkorras osalesid, siis viimase pooleteise aastaga oli asi muutunud. Uus pastor oli vaat et kõik vanapoisid kirikulisteks teinud. Rõõmuga käidi abis. Leheriisumisest ja puudeteost kuni kirikukoristamise ja küünalde süütamiseni välja. Hingeõhtud luule lugemise, klaverimängu ja kookidega said nii populaarseks, et ühtäkki ei mahtunud neist osavõtjad enam pastoraadi kistukesse kambrisse ära ning õhtusi olenguid hakati pidama pühakojas. Kõik algas muutusest suhtumises seksi. Oldi lihtsalt valiku ees, kas minna ajaga kaasa, või lubada liturgiatel lahtuda ning sakramendil sulada. Need kaks kolm mutti, kes esiotsa pead koos poe juures pobisedes praostile kaevata tahtsid, jäid rahule ja vakka kui kirik läks päikesetoitele ning eided hakkasid kliimatoetusi saama, sest loobusid peenramaal koogutamisest ja andsid oma põllumaa rohekatele. Pastot ütles ka, et sõdimise asemel seksitagu. Pidades sõdimise all silmas igasugust võitlust ükskõik mille nimel, mille poolt või mille vastu. Kurjad keeled rääkisid et, ah mis neist ikka korrata. Ühesõnaga kõik sujus ja tuled pastoraadi aknas põlesid ööpäevaringselt.