SUKLAHOUSUT

Virvit saatis terve lapsepõlve üks suur unistus. Unistus maast, kuhu tahaks kord minna et seal lihtsalt ahhetada ja ohhetada. Ta oli seda piltidel näinud ning enesele aina uusi ja uusi episoode mananud. See maailm mahtus meremehest tädimehe kusagilt toodud paksu raamatusse, mille pealkiri oli Otto. Seal olid peamiselt ainult pildid ja mida kõike seal ei leidunud. No põhimõtteliselt kogu eluks vajalik, et mitte öelda kõik mille olemasolu teeks paugupealt õnnelikuks. Virvi ei olnud seejuures pöördes, et rabaks või krahmaks kokku kõike mida Otto raamatus näha. Ta oli teadlik ja nutikas plika ja isegi tirtsu eas ei ihanud ta valimatult kõike. Ta soovis ainult seda mida vaja. Kui Virvi täisikka jõudis, olid saabunud uued ajad ning kõik see, mida lapsena sai õhates unistades Otto raamatust vaadata, laius nüüd loendamatutel lettidel, ole ainult mees ja vaata kust raha saada et kõike mida tahaks, osta võiks. Oma esimeste vahetatud kroonide eest teadis Virvi täpselt, mida ta tahab. Suklahousut! Tuttav kes Soomesse elama läks, lubas vaadata. Ükskord tuligi, otse laevast ja tõi Virvile kolm suurt purki Nutella määret. Jorma seletas, et siit võetaksegi ja määritakse jalgadele nagu sukapüksid oleks jalas. Virvile meeldis see värk.