“Atsjuda vsjoo bljaad”, ütles okstest räsitud telnjaška krae vahelt oksasodi õngitsev soldat ja hakkas külmast lillade sõrmede vahel niiskest toosist töötavat tikku otsima. Kraapis mitu tükki vastu toosi serva puruks, aga tuld ei saanud. “Sähh, võta!” ütles ülem ja tõmbas pöidlaga üle tulemasina süüteratta. Õhkõrn bensiinihaju libistas end üle poripritsmetes enkavedeelaste nõutute nägude ning suikus siis valgesse tubakasuitsu pahvakusse. Soovesi tilkus sorakil sinelitest ja lirtsuvate partjankade hõõrumisest tulitavad labajalad lääpas kirsavoides tundsid kuidas talv kevade eest kontidesse peitu tahab pugeda. “A možet utanul bljad? Aa?” Püüdis keegi karistussalga sabas mingitki lootust tekitada. “Da pašol tõ, tšmošnik” sisises ülem ja lükkas pepešaale kaitseriivi peale.
Käis tuim tugev tümpsatus ning heleroosa suur pilv ihusooja inimverd paiskus pöidlasuurusest rebitud august nahkmantli seljas õhku. Alles siis tuli pauk ja seejärel kärgatav kaja. Hääletult, suu poolviltu irvena nina all ja silmamunad tardunult poikvel, langes politruk küljega vastu nätsket lepatüve ning kooldus siis kiiresti käginal känkaraks laukavette. Soldatid viskusid pokude varju. Kes kuhu ning hakkasid igaüks ise suunda huupi paugutama. Mets kajas laskmisest ja põleva püssirohu kärsahais seisis õhus, märgade tüvede vahel.
Johannes – Voldemar Siitse tundis seda kanti nagu oma taskuid. Ta oli laskekaugusest ammu eemal, kui punaste püssipaugud harvemaks ja viimaks vakka jäid. Pistnud paikatekki keeratud Magnumi Pollikaarli Kristjani mahajäetud metsaonni peidikusse, pesnud pärna külge kinnitatud kätepesuloputi tila all karge veega käed ja näo, läitis Hirmus Ants paberossi ning kuulatas. Kägu kukkus. Mees luges ja ütles siis vaikselt endamisi: “Üksteist…”
HAARANG
80x80cm
Lõuendil
1949€
HANNES VÕRNO 