1994

Oleks silmakirjalik, teha end mitte märkama tõde, härrased. Ruumis olijad kes niigi pinges, jäid sealt maalt hoopis apaatselt kivistunuks. Näis, et ka äsja avalduse teinud esineja.
Kui palju neid oleks? Küsis akna all kabinetitoolis vanim kohalviibija. Kümmekond, vastas enese ees laual selili pööratud pabereid põrnitsenud mees. Mispeale ärkas tardumusest ka esineja ning jätkas pooleli jäänud kohalt.
Me ei vaja muud, kui usutavat tõestusmaterjali ja seepärast peame laskma tuukrid filmima. Nii ametlikud, kui meie omad. See kompromiss näis rahuldavat kõiki ruumis viibijaid. Nii saame viidata hukkunutega õnnetuse eetilistele kriteeriumidele miks kõiki kaadreid kogu mahus ei või avaldada. Filmime üksnes turvakaamerate jäetud piltide alusel sobivaid kohti laevas ja seda mida peame näitama. Aga need kümmekond? Nõjatus pintsakus tegelane küünarvartele ning vaatas vastupäeva ringiga kõiki nägusid laua ümber. Laevast võtame viis, rohkem ärataks tähelepanu, vastas ennist rääkinu. Keegi ei protesteerinud. Täpsemalt antakse teile teada kokkulepitud ajal ja viisil. Te olete nüüd pardal ja see tähendab et teie otsusel tagasiteed olema ei saa. Mina räägin peasekretäriga. Saatkonnad jäävad ministrile ja teie räägite kongressmeniga. Nahkportfellide kinnitusklambrid sulgusid klõpsatustega. Kes rüüpas lõpuni liisunud kohvipõhja, kes tõttas minema et enne teisi majast väljuda. No nii, kell läks käima. Ütles ta sihverplaadil peenikesi kuldseiereid kissitades ja lükkas kondiste sõrmedega läbi tuka.

24.04.1994