Hommikust, Tõnis. Ma mõtisklesin meie jutuajamise peale ja hakkasid liikuma pildid silme ees. Nägin rahvast liikumas ja endile paikajäämise kohta valimas. Nad tulid kagunurgast ja liikusid loodesse. Nagu kaduvikust lootusesse, alt paremalt, vasakule üles. Nagu päike, kui vaadata seda kõike ilma ajjutaotud asjaoluta mida teadus ütleb. See rahvas liikus oma Jumala juhatust mööda ning edenes teekonnal jõudsalt edasi. Nad nägid elu oma kõikides toonides ja kogesid värve, helisid ning lõhnu, mis neid tervitasid ja teele saatsid. Siin nad peatusid. Oli hea hingata, sest õhk oli puhas. Oli vett, milles rikkalikult kala ja mis kõlbas joogiks. Sademed kastsid põlde ja päike andis kasvujõu. See oli Põhjamaa Šveits ilma lumiste tippudeta. See oli Niiluse delta viljakas põllumaa õhukese mullakihina paekooriku peal. See mis pae alla peidetud, oli Jumala and. Vertikaalne eneseteadvus, see mis puudel kes meist kõrgemaks kasvavad. Puud seejuures ei küünita end teiste eest valgust varjates taevale ligemale. Põlispuud põhjamaal on antud arusaamise märgiks et mõista. Mõista et kõik mis tähtis peab jääma peitu. Juured on tähtsad ja puu teab seda. See rahavas sai omale Põhjamaast tükikese. Siin on vähem järvi ja metsa kui Finlandias (Fin-lõpp, landia-randumine) aga rohkem saari ja sood ning raba kui Latvias (Late-piim, Via-sedakaudu) Sest rahvast said sadadeks inimpõlvedeks järeltulijatele tarkust edasi andvad jumalad maapeal, kelle sõjakus seisnes soovis võistelda heategudes. Nii muutus töötegemine igal elualal neile au asjaks. Taheti teha permini iseendastki ning sedasi see rahvas kasvas. Koos oma emade laulukeele ja isade maa-armastusega. Ma jagan MAA bioloogilistele mehena sündinutele vastsündinust ätini, ütles nende Jumal. Sama suure tüki mõttelisest MAA-st mis on sulle sünnijärgselt kuuluv tükk mida sümboliseerib kunagi su kalmuküngas. Seal saad sa tagasi algusse ei mujal. See tähendab, et sul on mille eest surra – seesama plats, kuhu sind matta. Mida uhkem sa oled ja mida suuremaks sa oma suguharu sigitad, seda suurem on sinu vastutus kõigi nende jaoks hauakoha jagu maad vastutusele võtta. Sa pead seda hoidma rohkem kui iseennast ja temast hoolima.
See pole lihtsalt krunt. Maatükk, mis on praegu minu jaoks mu sünniõiguse järgselt olemas, oli kunagi mu kauge esiisa oma. Me anname seda põlvest põlve vanaisalt kolm põlve ülespoole edasi koos vastutusega selle maatüki eest. Kes on see mees, kes tuleb minult selle eest maksu küsima? Kes või mis isand tema on, et ma oma sünniõigusega saadud maal elan ning töötan et ennast ära toita ja igast pätsist üle poole talle loovutama? Ah et tema on sellesamuse mistahes ameti peadirektor ja sellesamuse ministri kõva käsi? Aga tema alluvad? Ja nende alluvad ning nende omad? Kellele teie oma teenistusest selle osa loovutate, mida Jumal on andnud külluslikult? Ma võin öelda, et jah ma tõesti olen parem mees. Mu sõbradki on paremad mehed. Meid mehi, ühendab täna see, et oleme valmis jääma tõe juurde ega kibele saama osa oma venna varast endale. Nii söandan öelda, et kogu see ümberlõikamissabat, milles mehed loobuvad mitte habamest ja juustest vaid munadest ja moraalist, ei laasta midagi Jumalikku. Vaid üksnes inimeselooma pimedat poolt, millele saatan oma (nuti ja meediumiekraanide) valgust näidates võltsheadust loob. Me oleme väga vastutusrikkal hetkel tunnistajateks sellele, et me saame Jumala plaane kogeda vahetult, nagu kõik need, kes enne selleni on jõudnud. Poleks seda kõike, jääks valetajate käed rüppe ning tõde ei paistaks enam väljagi. Tõde on juurtes. Tungis ja tahtes elada kartmata enese pärast ja vastutades oma hõimu eest. Nii, nagu on tavaks valitutele, isandatele ja tõstetutele. See on meie kaugete esi-isade vaimne ja hingeline side meiega ning nende side aegade algusega. Jumal on armastus öeldakse. Mina julgen öelda ja tean et Jumal oma lapsega ei pahanda – Jumal on mälu. Meeles pidamine. Meeles, millele nagu vundamendile laotakse kõik ülejäänu. Me teeme nii, nagu Tema teeks meie asemel. Seega ongi küsimus üksnes see, kas me soovime olla kohtumõistjad? Hetkel on see minu meelest põhiküsimus – kes võtab omale õiguse olla kohtumõistja? Ilma igasugu retoorikajamata. Konkteetselt – kui ma oma rahulolematuses tahaksin muutust ja mõista kohut nende üle, kes rüvetavad maad, meelt ja taevast – pean ma end Jumalaks. Kes on aga see, kes tuleb ütlema, et ma olen valedel jälgedel ja teelt eksinud? Keegi kes tulnud minu üle kohut mõitsma, pidades ennast Jumalaks. Mõte sellest, et kogu universum on vaid molekul Jumala kehas, ongi kõik nii kuis peab. Teisiti ei saa see lihtsalt olla. Armastan Sind hea sõber ja Vend ning tänan, et oled koos minuga ses molekulis Jumala kehas.
HANNES VÕRNO 