EMADEPÄEV

Täna, 30 aastat tagasi. Meie Jörpaga nägime maailma siis veel roosade prillidega. Sõbrad Tarmo ja Peeter juba mustadega ning Bellad, üks ilusam kui teine, üldse ilma. Kärakafirmat ei kägistanud õukonna aktsiisid ning see maksis kõikidele priskelt ja paugutas tervele rannatäiele inimestele tasuta emadepäeva pidu. Polnud probleemi, et lapsed kes kõiki sõnu lugedagi ei oska, võivad onude kõhule kirjutatud sõna lugedes silmapilgust alkosõltuvusse sattuda. Lapsed hullasid vees, noored tantsisid rannaliival ja emad-isad ning vanaemad ja vanaisad limpsisid pikutustekkidel puhast džinni hea toonikuga. Korra järele vaatasid korraldajad ise sest komsomolimafioosode aeg oli läbi. Prügi oli kordades või poole vähem, sest sorteerimisäri polnud veel välja mõeldud ning pakenditootjad ehitasid alles rannas liivalosse. Grilliti liha mitte satikapudrupihve ja söödi pirukaid ning kellelgi polnud laktoosi või gluteeni talumatust.
Täna, 7 aastat tagasi kogesin täpselt sama mida kogevad praegu palestiinlased. Kes mäletab see teab. Ma olen kõigile andestanud, aga ma ei unusta…seda Emadepäeva
Me oleme siiamaani jõudnud, et emadepäeva nagu Brežnevi ajal Jõule, vaikselt pereringis peetakse, sest mine tea. Keegi võib end röökiva soolise ebavõrdsuse pärast kannatajana tunda ja see pole euroopalik. Kui me vanemad 30 aastat tagasi ühe globalistide monstrumi lagunedes Eesti teistest rikkamaks, läänelikumaks ja edukamaks olid sovetiseerinud. Kui toonased Eesti saadikud Moskvas püüdsid sealt tulema saada ning ukse seljataga lõplikult kinni panna, siis täna on pääs Brüsseli pleenumitele nii ahvatlev, et vaatamata sellele kui sügavale perseauku me selles liidus oleme langenud, ihkab isiklikke hüvesid janunev marksist olenemata parteist, kogu selle kaose jätkumist. Kui saaks, saadaks kõik need kandideerijad ühe otsa piletiga ja Eestist võimalikult kaugele ning kauaks.
Armsad emad, vanaemad ja vanavanaemad. Kallid tulevasedki emad. Palun rääkige oma lapsukestega. Palun vaadake oma lastele, lapselastele ja lapselapselastele silma ja rääkige neile maailmas toimuvast tõtt. Sellest, mida te tunnete omaenese südamega ning mis teie hingele muret ja haiget teeb, mitte võltshoolivusest nõretavat jampsi ega uusnormaalsuste hukatusse viivaid hallutsinatsioone. Sest sedasi edasi minnes ei jõua enam kuhugi. Kallis Vincent, pojake – sul on maailma armsaim ema, nagu minulgi. Ma helistan tänagi emale, nagu ma teen seda kõikidel muudel päevadel kogu aasta. Sest see viis minutut on mul alati, igas päevas. Ma ei pea emadepäeval mõtlema “mida täna küll emale kinkida” nagu lahendusi loetlev kaubakatedraali kommertskommunikaator mulle meelde tuletab.